Metsa- ja puuvaimud

Haldjas

Mu vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võinud keegi käia, sest eksinud päise päeva ajal ära. Seal old alati haldjatega tegemist. Minu vanaisa olnud küla härgade juures. Siis ta ükskord kuulnud, kui keegi laulis metsas. Tema läinud ligemale, näinud, et üks olevus käinud, kellel olnud üks hobuse jalg, teine inimese jalg. Ise laulnud:

    Teen aga tallid taevasse,
    latrid ligilähedusse.
    Meil on targad tallipoisid,
    meil on hoolsad hobustepoisid.

Sellest ajast saadik, kui ta haldjat näinud, pole ta enam ilmaski ära eksinud.

Põhja-Eesti
Algjas

Mo vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võind keegi käia, eksind päise-päeva aal ää. Seal old alati algjatega tegemist. Minu vanaisa old küla härgade juures. Siis ta ühekorra kuuld, kui üks lauld metsas. Tema läind ligemale, näind, et üks käind, teine old hobuse jalg, teine inimese. Ise lauld:

    Teen aga tallid taeva'asse,
    latred ligilähidasse.
    Meil on targad tallipoisid,
    meil on hoolsad hoostepoisid.

Sest aast soati, kui ta näind algjast, põle ilmaski enam ää eksind.

Mari Põldmäe, 52 a. Jüri khk, Rae v. Koguja Rudolf Põldmäe 1930. ERA II 28, 754/5 (21). Eesti tõlge: Taive Särg, inglise Maarja Villandi-Reiljan.

Metsavaimu heategu

Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu. Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki.
    See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.”
    „Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele
peale. 
   Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!” Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa.
    Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?” 
    „Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale. 
    „Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!” 
    Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise. Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega: 
    „Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.” Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk. 
    Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe, ma annan sulle ühe hõbe kuuli. Pane see kuul oma püssi ja siis saad selle halli kotka maha lasta, mis Vanapagan käskis. Su oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski kätte, vaid üksnes selle kuuliga, mis ma sulle annan; selles kuulis on seitsmesugust nõiduse väge sees ja see toob kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.” Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku.     

Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea kamind meeles.” Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi. 
    Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid.
    Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses pole ta aga metsavaimu ühtigi ära unustanud, vaid see sai õnnelikust jahisaagist ikka alati oma jao.

The Forest Spirit’s Good Deed

One foggy morning long ago, a hunter set out to hunt in the company of his two sons and two dogs. That morning, the hunters spotted unusually many wild birds and beasts of every kind, but they didn’t nab a single one, because every time they fired a shot at an animal or a bird, the bullet always strayed. The sun was already high in the sky, but the hunters still hadn’t gotten as much as a chick. The men’s bellies finally started demanding what was rightfully theirs, so the hunters began eating. While the hunters ate, a man came out of the trees, a rifle slung over his back just like they had. 
    The man asked the hunters for something to eat. The hunters replied: “We would gladly give you something to eat, but we brought very little with us, and since we’ve already eaten that up, there’s not much for us to share.” 
    “Perhaps you might find just a few morsels for me, nevertheless?” the stranger insisted.  
    At this, the hunters stood and said: “Well, if your belly is as empty as you say it is, then you might as well come and have the scraps we still have left!” The stranger immediately began devouring the food with a wolf’s appetite, and in the blink of an eye, there was nothing left. Then, the stranger asked the hunters: “Well, do you have anything else for me to eat?” 
    “No, we don’t!” said the hunters to the stranger. 
    “Oh, well – fine. If you’ve got nothing to give me, then... once I’ve started eating, I’ve got to get a full belly!” 
    With these words, the stranger transformed into a huge jättilane1. The jättilane seized one of the hunting dogs by the tail and swallowed it in a single gulp. Then, the jättilane did the same with the other hunting dog. Now, the hunters realised what kind of creature they were dealing with: he was no other than the devil Vanapagan, or Põrgupoiss himself! The hunters of course started reciting the Our Father backwards, but the jättilane boomed in his thundering voice: 
    “Silence, you dog and his pups! Just like you saw your dogs dropped into my belly, so must you and your sons end up there, also. But I will give you a chance to escape, you old dog. Look: a water-grey eagle is flying near in the sky. If you can strike the eagle with a single shot, then I will let you live. But if you cannot by tomorrow, then you’re going in my belly just like your sons are now.” With these words, the jättilane swallowed the hunter’s sons, and disappeared.  The old hunter sat down on a stump and started crying bitter tears. As he sat there, he was approached by an old hag with hawk’s talons and a hawk’s beak. 
    The hag spoke to him, saying: “Don’t you cry, hunter. Look, I give you a silver bullet. Load it into your rifle and then, you will be able to shoot down the grey eagle that Vanapagan ordered you to. Never in your life would you strike that eagle with your rifle otherwise – only with this bullet I give to you now. The bullet possesses the power of seven kinds of witchcraft and will bring the eagle straight down. When you’ve shot the eagle, then take the bullet out of the body and keep it. When you use it to shoot any animal, it will have no way of escaping you. Once you’ve shot the eagle down, then slice the eagle’s belly open and you’ll get your sons and your hunting dogs back alive. Speaking these words, the hag placed a silver bullet into the hunter’s palm. 

    The hunter thanked the hag for the precious gift and the good instructions. Then, the hag added: “Since you do not know me, hunter, I want to tell you who I am. I am a forest spirit. Make sure you do not anger me, for if you do anger me, then I will want to punish you severely. And when your days are fair, then keep me in mind, also.” Having said this, the forest spirit returned from whence it came. 
    The old hunter then loaded his rifle, raised the muzzle, and aimed at the eagle. A bang rang out, and the eagle crashed down before the hunter’s feet. The hunter then did as the hag had instructed. He removed the bullet from the eagle’s body, sliced open the eagle’s belly, and got his sons and dogs back from the eagle’s belly, just as strong and healthy as they’d been when they entered the forest that morning.  
    Every time the hunter shot an animal with that bullet, there was no way for it to escape him. Later, the hunter became a very rich man. Even so, he never forgot the forest spirit and always gave it its share of his bountiful quarry.   

1 A giant Green Man in Estonian folklore.

Maali Jaunvest. Põltsamaa khk. Koguja Martin Luu 1893. Trükitud: Järv 2016; 2018.
Žanr

Metsavana

Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle on ja seda valitseb. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad, putukad seisavad tema voli all. Kes eksib, seda nuhtleb metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas noormees suure laane ääres, püss seljas. Ta nägi üht imeilusat kuldsulgedes lindu kuuse otsas lustlikult laulvat.
    „Maha, sa muidu kisendaja!” sõnas noormees ja pani püssi palge.
    Käis pauk, ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja astus siis jälle kuusemetsa mööda edasi. Kui noormees jõudis ühele lagendikule, nägi ta väga vana mehikest enesele vastu tulevat. Mehel oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamblad. Kuigi teda võis pidada väga vanaks, paistis tast siiski erkus, noorus ja elavus välja. Kui vanamees noor- mehe ligidale oli jõudnud, pani ta käe poisi õlale ja küsis:
    „Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima?”
    Hirm ja häbi mõlemad võitlesid noore mehe südames. Viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas:
    „Tulin lihtsalt naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus on kodus olles alati tüliks.”
   „Valetad!” ütles vanamees. „Tulid minu kuningriiki rüüstama.”
    „Ei tulnud,” vastas noormees.
   „Näita oma jahitaskut, siis näed küll, et seda salgad,” kõneles vanakene, võttis noormehe jahitasku lahti ja leidis sealt linnu.
    „Siin ta on, mille maha oled lasknud.”
   Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huultele. Ta lõi silmad enda ette maha ja ootas, mis tast nüüd saab. Pika vaikimise järel puudutas viimaks vanake püssi ja ütles siis noormehele:
    „Et sina metsa lauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks.”
    Ja siis kadus, kus tuul. Noormees oli rõõmus, et ta ilma trahvita vanamehe käest ära pääses. Ta otsustas püssiga enam mitte ühtainsat looma maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis püssi tühjaks. Peale pauku oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudsed kohad täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kuigi kaugele. Pea vähenes suits ja noormees ei näinud ikka. Ta oli pime. Metsavana oli teda ta üleannetuse pärast trahvinud. 

The Forest Elder

Every forest is said to have its own king or elder who rules and lords over it. All the trees, plants, flowers, and blossoms are his; all the birds, beasts, and bugs are under his authority. Whoever commits any transgression is punished most ruthlessly. One day, a young man was walking the edge of a big evergreen forest, his rifle slung over his shoulder. He saw a splendid gold-feathered bird singing gaily atop a fir.
    “Get down, you confounded racket-maker!” the young man exclaimed, aiming his rifle.
    A shot rang out, and the bird lay dead on the ground. He picked up the bird and continued walking through the firs. When the young man reached a clearing, he saw a very old little man approaching. The man wore a hat woven of birch bark, a coat and pants as rough and wrinkled as fir trunks, and had a beard that was like grey oak moss. Even though he could be taken as very old, he appeared spry, youthful, and lively. When the old man had come close to the young man, he rested his hand on the boy’s shoulder and asked:
    “Little boy, what drove you to wander these woods with that firearm?”
    Fear and shame both grappled within the young man’s heart. Finally, he mustered up his courage and answered:
    “I came just to wander around the woods for fun and fresh air, because I am always troubled by boredom at home.”
    “You’re lying!” the old man said. “You came to plunder my kingdom.”
    “I did not,” the young man replied.
    “Show me your hunting satchel, then we will certainly see what you are hiding,” the old man said, opening the young man’s hunting satchel and finding a bird inside.
    “Here he is, what you have shot down.”
   The young man turned as red in the face as boiled crayfish, and not another word came across his lips. He cast his eyes down and awaited the punishment he’d earned. After a long silence, the old man finally touched the rifle and said to the young man:
    “Since you have killed a forest songbird, may this serve as your penalty.”
    And he disappeared with the wind. The young man was cheered by having gotten off without penalty from the old man. He decided to shoot not one animal more with his rifle, went home, and emptied the rifle’s round. After the bang, there was smoke so thick that everywhere around was filled with it. The young man couldn’t see very far through the smoke, either. Soon, the smoke dissipated and the young man still couldn’t see. He was blind. The forest elder had punished him for his transgression. 

Halliste khk. Koguja Jaak Sõggel 1894. Trükitud: Järv 2016; 2018.
Žanr

Neljapäeva õhtul hirmutas haldjas puuraiujaid

Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plagin tulnud, ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.


 

Pilistvere khk, Kõo k. Koguja Jaan Keller 1896. E 29130. Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

Eksitaja

Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud Väljasoo ligidale raendikule1 kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud, mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis. Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta raendikus tagasi. 

1 raiesmik

Juula Ilves, 96 a. Helme khk. Koguja Eduard Laugaste (Treu) 1928. ERA II 1, 255 (4).

Metsahaldjas

Pärast päeva ei ole hea, kui inimene veel huikab või vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huiganud, mille peale metsast vastu huigatud. Poiss arvanud, et keegi veel tulemata on ja huikas vastu, kuni huikaja nii ligidale tuli, et üsna teispool põõsast oli. Siis hüüdnud poiss veel ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle peale karanud põõsast välja üks hirmus must mees, kellel olid rohelised haljad jalad, poisi kallale, ja viinud poisi tükk maad edasi. Aga teiste appiruttamise peale löönud ta poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huika ja meid ei eksita!" Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandal päeval ära. Sellepärast keelasid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öösel huikavad või vilistavad.

Saare
Metshaljas

Pärast pääva ei ole mitte hea, kui inimene veel huitab ehk vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huitanud, mille pääle metsast vastu huigatu. Poiss arvanud, et kedagi veel tulemata on ja huitas vastu, kuni huitaja nii ligidale tulli, et üsna teibul pöesast olli. Siis hüüdnud poiss veel ramb ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle pääle karganud pöesast üks hirmus must mees, kellel rohelsed haljad jalad all ollid, poisi kallale, ja viinud poisi edasi tüki maad. Aga teiste rutulese abiseminemise pääle löönud tema poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huita ja meid ei eksita." Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandamal päeval ärra. Sellepärast keeltsid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öesel huitavad ehk vilistavad.

Tamba Paavel. Karja khk. Koguja Villem Mägi 1888. EKmS 4° 5, 51 (85).

Tartu
Möllatsi metsa kohta

Mõisa metsavaht lähnud metsise mänguaeg õhto ämariku aeg metsist laskma. Ühe suure puu otsas olnud üks ilus suur metsis ja laulnud. Metsavaht paugutanud püssi metsise peale tühjaks, aga metsisekene lähnud jälle tõise puu otsa ja hakanud jälle laulma. Kütt põmmutanud teda nii kaua, kui juba rohi otsas olnud, siis võtnud ta karmanist leivaraasukesi ja pannud püssi sisse. Ja niipea, kui ta selle paugu annud, olnud ka metsis kui tina tuhka kadunud! – Ja üks peenike naesterahva hääl ütelnud temale: "Mis olen ma sulle kurja teinud, et sa minu vigaseks lasksid? Ja et sa oled mind ilma süüta vigaseks lasknud, siis peab sinu linnusaak ka igavesti kaduma!" Küti õnn olla ka igaveste kadunud. 

Tartu-Maarja khk. Koguja H. Uus 1890. H II 29, 596/7 (5).

Põhja-Eesti
Seenekuningas poisike

Üks külaeit läheb metsa seenele. Ja üks suur seen ehk ühesõnaga lopakas, leiab selle ja akkab katki murdma. Ja seal seene all üks pisikene poisikene ja kiidab: 
    „Ära murra, see on minu peavari!“ 
    Naine võttab poisikese seene alt ja küsib: „Mis asjanik1 sina õled?“ 
    Poiss ütleb: „Ma õlen seenekuningas.“ 
    „Kui sa kuningas õled, siis ma tahan su oma kuninga juure viia.“ 
    Ja kuningal ea meel. Ja kuningas pani ta ühte keldri, et kutsub pidolised kokko. Aga keldri pääl õli laes auk. Kuningal õli kolmeaastane poig ja see poisikene mängis keldri pääl. Ja õli veikene siidimuna ja pillas sinna keldri. Poiss palub seenekuninga käest oma muna. 
    Seenekuningas ütleb: „Ma ei anna muidu kätte, kui akka trepi pääl nuttama. Siis mammi tuleb, võtab su süüli2, ja siis selle mammi taskus on keldrivõtti. Ja siis tee uks lahti, siis annan ma su muna kätte.“ Ja poiss tuli, tegi ukse lahti. [Seenekuningas] andas muna kätte ja lipsas kolmeaastase jalgade vahelt läbi. 
    Ja kuningas kutsus pidolised kokko ja mendi võttama – ei enam ei õldki seenekuningast keldris. Kuningas sai suure äbi. 
    Ja siis kasvas poiss kakskümmend aastat vanast. Siis seivad laua taga ükskõrd ja jutustasivad sellest seenekuningast. Ja kuningapoig ütles: „Kui mina kolmeaastane õlin, siis lasin ma selle seenekuninga välja.“ Ja kuningas vihastas äbi pärast ja tahtis poja surnust lüüa. Siis ema palus palve läbi.      Aga [kuningas] ajas ta oma kuningriigist menema. Ema palve läbi andis talle kaks obost ja kutsari. 
    Siis [kuningapoig] läks ja tuli tee pääle. Õli kange kuiv, tuli kange jänu, aga miskisugust veenõu ei õld. 
    Kutsar ütles: „Meil on vankri all köis. Lase minu kaivu.“ Sidus köie ümber ja jõi oma kõht täis. 
    Ja siis sidus kuningapoig omale. Kui kuningapoig vee pääl õli, siis ütles kutsar: „Kirjuta minu nimi sinust ja sina minust, et sa õled kutsar ja mina kuningapoig.“ 
    Siis läksivad teise kuninga juure, kutsar sai kuninga ukseoidjast ja kuningapoig sai obosekarjatsest. Kuningapoig nelipühi esimese püha ommiku istub kive õtsas ja on mures. Ja tuleb seenekuningas sinna ja küsib: „Mis sa muretsed?“
    „Eks ma laskend sinu lahti, kui ma kolmeaastane õlin.“ 
    Seenekuningas ütles: „Tule siis minu vanemale tütrele võõrsi3.“ 
    Kuningapoig ütleb: „Aga kes oboseid oiab?“ 
    Seenekuningas vastab: „Küll obosed oitud saavad!“ 
    Ja läks vanemale tütrele võõrsi. Ulkusid vask-rohoaias ja vaskriistad õlivad. Tuli õhta, seenekuningas ütles: „Eks akka juba oma ooste4 juure menema.“ Seenekuningas kinkis niisuguse obose, mis neli meest kinni oidab. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda mina võin üksi seda oidada, mis neli meest oidavad?“ 
    Seenekuningas ütles tütrele: „Eks sa kingi ka miski temale.“ 
    „Mis ma kingin talle?“ 
    „Kingi üks laudlinagi.“ 
    Kui selle lina lahti lei, siis õlid kõiksugu road lina pääl. Ja kui enam ei tahand, siis pani kokko ja õlid jälle kõik kadund. 
    Keskmise püha ommiku istub kuningapoig jälle kive õtsas. Seenekuningas kutsub jälle oma keskmisele tütrele võõrsi. Söövad jälle ja ulguvad õbe-rohoaias. Ja kui akkas õhta tulema, seenekuningas ütleb: „Eks akka jo oma ooste juure menema.“ Ise kinkis niisuguse obose, mis kaheksa meest kinni oidas. 
    Ütles tütrele: „Eks sa kingi ka midagi temale, niiskene ankur, mis võta vändast ja tulevad muusikandid välja, terve koor, ja mängivad.“ Kui ei tahand enam, siis keeras tagasi. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda ma üksi võin kinni oidada, mis kaheksa meest oidab?“ 
    „Too talle kaheksa pudeli jooki!“ 
    Jõi välja5 ja istus obose pääle, läks kui linnu pääl oma ooste juure. 
    Kolmandal ommikul istub jälle kive õtsas. Seenekuningas tuleb jälle sinna: „Eks sa tule mu nooremale tütrele võõrsi!“ Siis ulkusivad kuld-rohoaias ja    õli uhkust palju. Tuli õhta, ajas jälle välja. Ise kinkis niisuguse obose, mis kaksteist meest kinni oidas. [Kuningapoig] ütleb: „Kuda ma võin seda kinni oidada, mis kaksteist meest oidab?“ [Seenekuningas] laskis kaksteist pudeli jooki tuua. [Kuningapoig] istub jälle obose pääle ja läheb kui linnu pääl oma ooste juure. [Seenekuningas] ütleb tütrele: „Eks sa kingi ka midagi talle.“ 
    „Mis ma siis kingin?“ 
    „Kingi üks vile talle.“ 
    Nii valjust vilistas, et puulehed pudenesivad. 
    Kuningapoig sai kuninga ukseoidjast. Tuleb kuningatüttar trepi pääle nuttama: „Käib siit merest üks nelja peaga madu ja liisku võeti, peab iga päev üks inimene temale saama. Võeti liisku, liisk langes minu vanema õe pääle.“ 
    Ütles kuningatüttar: „Ehk sa võid meid päästada?“ [Kuningapoig] ütles: „Eks ma ehk katsun.“ 
    Sõavägi mere ääres vastas. Kuningapoig vilistas oma obose, mis neli meest kinni oidasid. Ja võttis mõõga ja istus obose selga. Madu tuli merest välja ja küsis: „Kelle eest siis sina, kuningapoig, õled sõdimas?“ 
    „Iseenese ja kuninga vanema tütre eest.“ 
    „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütles: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss vilistas ninda, et roho pind õli punane. Kuningapoig vilistas ninda, et puulehed pudenesivad. Ja akkasivad jooksema. Uss akkas ümber keerama,  obone lõi kolm pead maha ja kuningapoig lõi üks pea. 
    Ja teine ommiku kuninga noorem tüttar tuli jälle trepi pääle: liisk langes keskmise tütre pääle. „Ehk sa võid päästada kuidagimoodi?“ 
    Tuleb kaheksa peaga elajas, sõavägi mend mere ääre vasta. Madu tuleb ja küsib: „Kelle eest sina õled?“ 
    „Iseenese ja kuninga keskmise tütre eest.“ Ja küsib jälle: „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütleb: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai vaod maad6 (150 sammu) ette, akkas ümber keerama, obone lõi kuus pead maha, ise lõi kaks pead. 
    Kolmandal ommikul nuttab jälle kuningatüttar trepi pääl: liisk langend tema pääle. Ja palub jälle kuningapoiga: „Kas võid kuidagimoodi päästada? Ja siis õled sa päästand meie riigi ja oma abikaasa.“ 
    [Kuningapoig] läks mere äärde, sõavägi seal, kuningatüttar sõaväe taga. Üks ohvetser sosistab: „Lubad minule tulla, siis mina päästan.“ Ei kuningatüttar võtta asjastki. 
    Uss tuleb välja, küsib: „Kelle eest sa, kuningapoig, õled?“ 
    „Iseenese ja oma abikaasa eest.“ 
    „Kas jälle mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai jälle vaod maad ette, akkas ümber keerama, obone lõi kaheksa pead maha, mees lõi neli pead. 
    Siis õli kuningriik päästetud. Ja inimesed võtsid suure auga noort kuningast vasta. Ja seitse nädala ühtepuhku peati pulma. 

1 asjamees
2 sülle
3 külla
4 hobuste
5 ära

Valitud keelel puudub tõlge.   

Anton Roht, 81 a. Jõhvi khk, Voka v, Konju k. Koguja Rudolf Põldmäe 1931. ERA II 37, 459/73 (16). ATU 502+300. Trükitud Järv, Kaasik, Toomeos-Orglaan 2009.
Žanr

Eesti
Võigas koht

Võigas koht: koht metsas, kus sageli eksitakse, Sääl käib metsaljas ja eksivad inimesed ära sinna. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Tartu-Maarja khk, Kavastu v ja vndk. ERA II 54, 368 (394).


 

Eesti
Võigas – metsavaim

Võigas – metsavaim, mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olevat tal lapse jälje moodi, teine jälg olla kui oksa või hao jälg. Kütid teavad tast palju kõnelda.

Mulgi
Võegas – metsavaim

Võegas – metsavaim, mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olema tal lapse jäl´le moodi, teine jälg olla kui oksa või haa jälg. Kütid tiadvad tast palju kõnelda.

Suure-Jaani khk. Koguja Tõnis Köstner 1889. H II 26, 409/10. Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

Eesti
Ilma lahuta metsas

Kui inimene ilma [juukse]lahuta on, siis eksib ta metsa ära. 

English
In a forest without a strand of hair

Should a man be in a forest without a strand of hair, he will be lost in there.

Helme khk. H I 7, 495 (47). Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

Eesti
Metshaldjas

Üks jutt oli jälle niisuke. Mehel kadunud õitsil olles härjad ära. Otsind siis härgi ja otsind. Üks naisehääl hõigand metsast, et: "Tule siia, härjad siin!" Otsind ümbert hääle igalt poolt, aga kuskilt põle leind. 
    Viimaks läind hääle juurde ja old haldjas. Vaadand, et kuskilt näha põle härgi ja saand vihaseks ning pidand päitstega andma, aga kadund enne. Nii kui haldjas oli ära kadund, tuld metsast härjad joostes välja ja hunt aand taga. Meest nähes joost hunt metsa tagasi ja mees aand härjad koju. 

English
Forest fairy

There was a story. A man lost the oxen while keeping the herd during the night. He kept looking for them. One female voice had called from the forest: “Come here! Oxen are here!” He was looking around everywhere but didn’t find any. He finally followed the voice and it was a forest fairy.
    Then he saw there were no oxen to be seen and he got so upset that he would have hit the fairy with the halters but the fairy disappeared before he could. As soon as the fairy had disappeared, the oxen ran out of the forest and a wolf was chasing them. When seeing the man, the wolf ran back to the forest and the man got the oxen home.

Jaan Tamm, snd 1845. Koeru khk, Rakke k < Ao k. Koguja Laine Priks 1938. ERA II 183, 721 (7). Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

Eesti
Pool pead otsimata

Kel teine pool pead otsimata jäetakse see eksib teed käies ära. 

Mulgi
Puul´ pääd ots´mada

Kel töine poole pääd ots´mada jäetes, sie essüb tied käien ära. 

Tarvastu khk ja v, Ülekse k. H IV 8, 127 (124). Eesti tõlge: Taive Särg.


 

Eesti
Vanasarvik eksiteele vedaja

Kes metsas ära eksib, nähes nagu oleks kõik kohad, mis tuttavad olnud, ära pöörnud, ja ise siis üksi rada ringi rändab, see pöörgu mõni riie ehk müts pahempidi, Siis pöörab ka ilm jälle õigeks. Eksiteele vidajaks peetakse vanasarvikut. Nii olla ta mitut, kes metsas kadunud loomi otsinud, krapi ja kella helinaga metsa vidanud, ja mõnda eksind inimest kukelauluga pääle veel sügavamasse metsa saatnud. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Suure-Jaani khk, Vastemõisa v. [Vajab viidet.]

Eesti
Metshaldjas kiigutab last

Kehv naine oli läinud kiiruga koju, jätnud lapsehälli kogemata metsa. Päike oli ära looja läinud, ei võinud enam kodunt välja lapsele järgi minna. Läks hommikul metsa – last kiigutati, ise lauldes: 

Tsuu, tsuu! 
Unustatud metsa!

Rahakott oli olnud kõrval ja lapsel ei viga midagi.
Perenaine oli aga seda näinud, et kehval naisel suur rahakott. Tema viinud oma lapse ka metsa. Hommikul last kiigutati:

Tsuu, tsuu!
Meelega jäetud metsa!
 

Muud ei olnud, kui ainult luukuhi. 

Mulgi
Metshaldjas kiigutab last

Kehv naine oli läind pakige kodu, jätś latseäl´lu mõtsa kogemede. Pää ärä luuja  lännu, es tohi kodust enäp latsele perra minna. Ommugu lännu mõtsa, olli kiigudet latse man, esi laulen:

Tsuu, tsuu! 
Unedet mõtsa

Rahakott olli kõrval ollu, latsel kedägi ädä es ole ollu.
Pernaine olli näinu jälle sedä, et kehva naisel suur rahakott ollu. Temä viinu oma latse ka mõtsa. Ommugu olli kiigudet sääl man:

Tsuu, tsuu!
Meelen jäet mõtsa!
 

Siis muud ei ole ollu ku luu kuhi. 
 

Reet Jakk, 72 a. Karksi khk, Ainja vaestemaja < Helme khk. Koguja Leida Lepp 1929. ERA II 21, 645/7. Eesti tõlge: Taive Särg.

Eesti
Haldjad külastavad õitsilisi

Õitseliste tulel käinud sageli haldjad endid soendamas. Nad olnud naisterahvad, ajanud inimestega juttu ja kudanud ise, ehk pununud haava- ja vahtra lehtedest mütsi.

Valitud keelel puudub tõlge.   

Mari Karu, 67 a. Vändra khk < Saarde khk, Voltveti v. Koguja H. Leesment 1933. ERA II 58, 28 (2).
Žanr

Tartu
Kiusakas mõisahärra

Ühel mõisahärral oli üks tubli kütt, kes hästi linda mõistis laske, aga ühekorraga pööris küttimise õnn temale selga, sest kui ta metsa läks, põgenesivad kõik ära, kui nad teda suurelt kaugelt nägivad. 
    Mõisahärra olla aga küti käest linda nõudnud, mis kütil aga kudagiviisi võimalik ei olnud. Nüüd tulli kütil kuri aeg. Sest herra laskis kütile iga pääv kere peale anda, ja ütles, et ta linnud kõik ise ära sööb. Kütt ulkus küll iga pääv metsa mööda ümber, aga tal ei läinud korda mitte ühte lindugi maha laske. Herra aga andis halastamata naha peale. 
    Ühel pääval, kui ta jälle oma keretäie kätte oli saanud, läks ta jälle suure murega metsa, sest ta pelgas, et ta täna jällegi midagi ei saa! – Kui ta juba tükk maad sügavale metsa oli jõudnud, oli ta kaugelt mõndagi lindu nähnud, aga põgenesivad kõik juba suurelt kaugelt ära. Edasi kõndides näeb ta puude vahel suure lapsehälli rippuma, kus ka veike laps sees oli. Ja kõigest  jõust kisendas. Kütt läks hälli juurde ja hakkas last kiigutama, aga võtta näpust et laps vagasest jääb, laps kisendas ikka ühtesoodu edasi. Seal võttis kütike ühe vitsakese ja pidi lapsele naha peale andma, et ta ommetegi vagaseks jääks, aga kütil oli ommetegi halle meel väätikest vitsaga peksa, ta hakkas teda jälle kiigutama, sest ta mõtles, et ta ommetegi isigi vagaseks jääb. 
    Kui ta nüüd tükk aega oli kiigutanud, oli nüüd kanged kobinad kuulda, ja tema juurde tulli üks hallasti, aga õige suur ja tugev naesterahvas. Ta tänas kütti lapse kiigutamise eest ja ütles: 
    "Ma olen juba eila õhtust saadik oma kraami kokko panemas, sest ma pean siit metsast ära minema Tallinamaale. Ma olen üks metsa helkia1, üks inimene, kes enneaegu surma on saanud, ma pean nüüd nii kaua maa peal ümber ulkuma, kunni minu aeg täis saab, kus ma isegi oleks ära surnud, ja minu kohus on häätegu inimestele tasuda hääga. Aga kurja tegijad pean ma mööda metsa ümber eksitama ehk muud kurja neile tegema, ja iga hääteu eest saab minu piinaaeg üks pääv lühendud, aga kurja teu eest kaks peava pikendadud. Oleks sa minu lapsekest, kes ilma süüta minuga ühes peab kannatama, peksnud! nii kui sul nõu oli, siis oleks ma tõesti seda kurja sinule kätte tasunud, olgu küll, et minul kaks pääva piinaaega pikemaks oleks saanud. Aga sa ei ole mitte lapsekest peksnud, siis tahan mina sinu hääd tegu tasuda! – Ma tean kõik sinu häda, kuda sa iga pääv peksa saad selleperast, et sa mitte lindusid härrale ei saa viia, aga ma aitan sind sellest kimbatusest. Kas sul on üks tükk nööri kaasas?" 
    Kütt kohkus ja mõtles, et naene tahab teda ära puua ja kogeles: "Oh on küll, aga väga lühike." 
    Naene ütles: "Sest ei ole viga, otsi aga välja! "– Mees võttis nüüd oma põlvpükste seereotste paelaotsakese ja andis seda naese kätte. Naene võttis paela ja solmas kolm sõlme selle paelale sisse ja andis küttile tagasi ja näitas. – 
    "Kui sa lindu, ükskõik missugust näed, ja ta tahab ära lennata, siis kui sa tahad teda kätte saada, siis kinnita esimest sõlme. Siis jääb tema paegale. Kui ta aga jälle tahab ära lennata, siis pead sa tõist sõlme kinnitama, siis ei saa ta tõesti mitte lendu menna, kuni sa juba kaunis lähidal oled. Ja kui ta siiski ära lennata tahab, siis pead sa kolmandad sõlme kinnitama, siis ei pease ta enam kohegi, kuni sa teda oled tapnud." Mees tänas oppuse eest ja naene kadus kõige lapsega mehe silmade eest. 
    Kütt läks nüüd jälle mööda metsa ja mõtles: "Peaks ma nüüd ommetegi ühe linnu nägema, ma tahaks ommetegi proovida, mis see naese tarkus aitab." Seal nägigi ta ühe linnu, kes aga kohe ära lennata tahtis! – Mees tõmbas nöörijupikese sees esimest sõlme kõvemast kinni, lind laskis puu otsa tagasi. Nüüd läks temale lähidamale. Kui kütt nägi, et linnul jällegi nõu on ära lennata, siis kinnitas ta jälle tõist sõlme. Lind seisis jällegi vagasest, senni kui kütt talle õige lähidale sai, siis lehvitas lind jälle siivu ja tahtis järsku lendu tõusta. Kütt kinnitas aga kolmandad sõlme – linnu lendamise katse oli asjata, ta jäi seisma. Kütt võttis nüüd püssi lõksu ja pani palgese ja laskis ta maha. Nii sai ta õhtuni mitu lindu, mis ta tõine hommiku härra kätte ära andis. Herral aga ei näidanud sugugi südamest hää meel olema linnude üle. Aga sellegiperast ei ütelnud ta muud kui et: "Sa pead mulle ometegi selle mõttuse2 ära tooma, mis alati siin minu aias kuuse otsas laulab, ja seda ma ütlen: kui sa mitte teda minule kätte ei too, siis saad sa 150 [hoopi] selga."
    Kütt kummardas ja läks härra juurest välja ja hakkas metsa poole minema. Seal kuuleb ta nii kui iga kord, et üks mõttus aias kuuse otsas laulab. Kütt mõtleb: "Ma olen sind küll püüdnud ja oma jalgu sinu pärast väsitanud, aga nüüd pead sa ommetegi minu pihku puutuma." Ta hakkas otsekohe aida kuuse poole minema, et laskmise kauguseni minna, Mõttus aga kohendas ennast juba äraminekule, seal kinnitas kütt esimest sõlme. Mõttus jäi vagasest, aga kui kütt ikka ligemale läks, läks mõttus jälle rahutuks. Kütt kõvendas tõist sõlme, mispeale mõttus jälle rahule pidi jääma. Nüüd sai kütt õige ligi. Mõttus ajas pea õige püsti ja kergitas siivu, et ära minna, aga seal tõmbas kütt mõlemad nööriotsad pihku ja tõmbas kõik kolm sõlme kõvasti kinni. 
    Mõttus jäi kuuse otsa kui kinni naelutadud, nüüd sääd kütt püssi palge ja tahtis praegu mõttust maha kõmmutada. Kui mõttus väga halledast paluma hakkas, et teda pidi elama jätma. Ta ütles: 
    "Ma ei taha enam kunnagi kurja teha, sinule ega sinu sugule." 
    Kütt sai nagu südand ja küssis: "Kui sa tahad elama jääda, siis pead sa ütlema, kes sa oled?" 
    Mõttus kostis: "Mina olen sinu herra, selle mõisa peremees. Ma olen alati, kui sa metsa läksid, ennast linnuks muutnud, ja sedaviisi olen ma alati tõiste linnudele teadust viinud, et sina tuled, ja sellepärast põgenesivad nemad alati sinu eest ära, aga ma ei taha enam kunagi sinule midagi alba teha, vaid alati hääd. 
    Kütil oli ka halle süda, ta ei lasknud mitte teda surnuks. Herra aga armastas oma kütti tõeste. Ta kinkis talle tüki maad ja ehitas talle maja peale, kus ta veel praegu võib elada, kui ta ei ole ära surnud. 

1 haldjas
2 mõtus, metsis

Valitud keelel puudub tõlge.   

Koguja H. Uus 1890. Tartu-Maarja khk. H II 29, 591/5 (2).
Žanr

Eesti
Puutu mind piitsa otsagagi

Järgmise loo olla jutustaja üks tuttavaid läbi elanud (nime enam ei mäletata).
    Öösel kõrtsist koju sõites hakanud metsavahel üks valgõ kogu tema kõrval käima. Mees oli ära kohkunud ja hobust kiirustanud, kuid ilmutis pole maha jäänud. Siis lausunud valge kogu: 
    "Puutu mind piitsa otsagagi!" 
Kuna mees pole julgenud seda teha, läinud vaim metsa ja hüüdnud sealt tagasi: 
    "Nüüd pean ma veel ühe inimpõlve varandust valvama. Oleks sa mu vabastanud, oleks sa varanduse omale saanud.

Valitud keelel puudub tõlge.   

Mari Karu, 67 a. Vändra khk < Saarde khk, Voltveti v. Koguja H. Leesment 1933. ERA II 58, 28 (4).

Eesti
Metshaldja välimus Kirde-Eestis

Metshaldjas on pika jämedate jalgadega, pea on suurem kui keha. Habe ulatab maani. Käes on tal jäme kepp. Ka võib metshaldjal kasetohust torukübar olla, käbist nina, kuusesamblast habe ja käes hoida okslist keppi. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Jõhvi khk, Voka v, Toila algkool 1932. ERA II 43, 39/41 (3).
Žanr

Eesti
Eksitaja kuri vaim

Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurja vaimu jälgede peal. Ka muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagurpidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama, kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. 
    Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema ühe ja sellesama koha peale välja – ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära, tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi1 ei ole aitanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

1 miski

Valitud keelel puudub tõlge.   

Hans Rüisson. Pärnu-Jaagupi khk, Parasmaa v. Koguja J. Reitvelt. 1896. E 22751/2 (6).

Eesti
Härjapilliga haldjas

Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas, näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade alla värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linde tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüid selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma, ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

Valitud keelel puudub tõlge.   

Pärnu-Jaagupi khk, Vee v. Koguja J. Reitvelt 1896. E 22752 (7).

Eesti
Suvistepühadel jahil

Korra olnud jälle kütt Suiste pühade1 laupäeva öösi metsas olnud, näinud, et üks heinasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üles ärkanud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole enam ta kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud. 

1 Suvistepühade, nelipühi

Valitud keelel puudub tõlge.   

Kaarli Leivelt. Pärnu-Jaagupi khk, Parasmaa k. Koguja J. Reitvelt 1896. 22752/3 (8).

Eesti
Metsavaim õpetab linde

Üks vana püssimees jutustas. Kiidika metsas Sammniidi heinamaa ligidal olnud – ta ise rääkis mulle, tema oli jahimees, mesilasi pidas ja sellega toitis peret. Ja oli see aljas olnud. Tiibu ei paistnud, nagu hülge moodi olnud, tagant peenike, eest lai, silmnägu olnud. 
    Tema oli vaadanud: "Orav ta ei ole, muu metselajas ta ei ole. Sitta, ma lasen ta maha!" 
    Siis ta hüüdnud vastu: "Mitte, mitte!" 
    Vanamees pole lasknud. Vanamees oli siis vaadanud tüki aega, istunud maha. Ära pole ka läinud. See oli siis see metsal'lakas olnud. 
    See oli ka üks Aadu, ma olin üsna noor, kui ta jutustas. Siis tema lisas, et see on üks metsavaim, kes õpetab linde neid poegi söötma, kellel häda käes. Teine pere annab teisele süüa.

Läänemurre
Metsavaim õpetab lendusi

Üks vana püssimees jutustas. Kiidika metsas Sammniidi einamaa ligidal oln – ta esi rääkis mo vasta, tema oli jahimees, mesilasi pidas ja sellega toetis lapsed. Ja oli see aljas oln. Tiivasi ei ole näind, nagu ülge oln, takka peenike, eest lai, silmnägu oln. 
    Tema oli vaadand: "Orab ta ei ole, muu metselajas ta ei ole. Sitta, ma lasen ta maha!" 
    Siis ta üün vasta: "Mitte, mitte!" 
    Vanamees pole lasn. Vanamees oli siis vaadand tüki aega, istund maha. Ära pole ka läin. See oli siis see metsal´lakas oln. 
    See oli koa üks Aadu, ma olin üsna noor, kui ta jutustas. Siis tema ütles selle kõrva, et see on üks metsavaim, kes õpetab lendusi poegi söötma, kel äda käe. Teine pere annab teisele süia.

Aadu Iling, 82 a. Lääne-Nigula khk, Oru v, Jalukse k. Koguja Rudolf Põldmäe 1933. ERA II 62, 133/5 (44).

Eesti
Pastlad pahempidi jalga

Meie pool tuntakse sõna hallijas, elama suurtes metsates, kus inimeisi palju ei käi. Olema väga vana mehe kujuline, halli juuksetega ja habemega, sammeltanud riided seljas. Kui keegi inimene mõtsa all kõndides tema jalajälgedesse juhtuma astuma, siis algama sel kohe pää ümber käima – enne tuntud metsad ja puud muutuma võõraks ja inimene eksima ära. 
    Üks praegu veel elav 87aastane Ann Kruus jutustas. Temal endal olnud see lugu noorelt: tuntud metsad ja puud muutunud võeraks ja eksinud ära. Aga veel temast vanemate inimestelt olema kuulnud hallija eksitamise vastu abinõu. Tema võtnud pastlid jalast, pööranud pahempidi; undruku seljas ja särgi ja pluuse siis pööranud kõik pahempidi (vastuabiks). Siis alganud temale silma paistma üks tuli. Läinud selles sihis, jõudnud tuttava taluperesse ja pääsnud sel kombel hallija võimussest. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Laiuse khk. Koguja J. Karu 1929. ERA I 2, 131 (2).

Eesti
Mardus

Meie pool vanainimeste jutu järel tuntakse sõna Mardus – noor neiukese-kujuline hää metsavaim  kes elutseb kaugel järvede ja soode ja rabade taga asuvates metsa-saarestikes. Tema töö on suurtes metsades kesadel lillesid õitsema korraltada ja uusi ilusamaid suuve1 soetata. Ja kui keegi metsa all kondides tundmata häälitsemist kuulis, siis otsustati, et see on marduse häälitsemine. Juhtus aga keegi metshallija jälgetesse ära eksima, pärast välja pääses, siis peetud seda hää metsavaimu Marduse juhatuseks. Tema elupaik olema kõige rohkem meie pool Endla järve ümbrus, kus kümned kilumeetrid praegu soosid, rabasid ja saarestikku asub. Järv ise on 3 kilumeetrid läbimõõt. Selle keskel asub 10 vakamaa suurus metsa-saarestik. Sääl olema tema armsam elupaik suvetel. 

1 suvesid

Valitud keelel puudub tõlge.   

Laiuse khk. Koguja J. Karu. 1929. ERA I 2, 131/2 (3).

Eesti
Igal puul olnud hing

Haldjas on vaim. Metsas ja igal pool on neid. Mu ema kõneles, et igal puul oli vanasti oma hing sees. See oli siis see haldjas.

Mulgi
Egäl puul ollu oma eng

Aldjas om üits vaim. Mõtsan ja egän kotussen om neid. Miu emä kõnel, egäl puul ollu oma eng sehen vanast. Sii olli sis aldjas. 

Liisa Ilves, 78 a. Saarde khk, Vana-Kariste. Koguja Leili Takk 1936. ERA II 124, 294/5 (29).

Eesti
Mängivad nagu jänesed

Metsa al´las = metsa al´lad. Oli siin väga tähtis sõna = metsa hoidja, valvaja, metsavaimude ülem. Päris Leiekülä sõna. See on metsavaim, elutseb metsas, tal on palju abilisi.
    Nad käivad kevadeti mängimas nagu jänesed, hulgana koos. Kui (noor) naine juhtub sinna juurde, siis võtavad nad ta enda kilda, enda sekka mängima – nagu libahundi: see oli kah ju naisterahvas, kes viidi metsa. 

Mulgi
Mängiväd nagu jänessed

Metsa al´las = metsa al´lad. Oli siin vägä tähtis sõna = metsa oidja, valvaja, metsavaimude ülem. Peris Leiekülä sõna. Sii on metsa vaim, elutseb metsas, pal´lu abilisi.
    Mängimäs käivä niigu jänessed kevadi, partii kuus. Kui (nuur) naisterahvas juhtub sinna ulka, siis võtavad oma kilda, oma sekkä mängimä – nagu libaunt: sii oli kah ju naisterahvas, viidi metsa. 

Mihkel Anni, snd 1859. Kolga-Jaani khk, Võisiku v, Leie k. Koguja Oskar Loorits 1931. ERA II 34, 29 (6).

Eesti
Haldjate tantsupaik

Haldjate tantsupaik Vöölmõldre karjamaal (kassikäppade lagendik). Kuuvalgeil öil võis seal näha haldjaid tantsimas. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Mihkel Tilga käsikiri. Tori khk. Kogujad Erna ja Herbert Tampere 1963. RKM II 157, 355 (7).

Eesti
Metshaldjas kaitseb sõnajalaõit

Tartu pool sai seda tihti kuulda, et ald´jas pidi olema metsas, metsald´jas. 
    Jaanipääva õhtul käidi metsas sõnajalaõit otsimas, sobrati mööda metsa. See õis pidi andma inimesele suure võimuse kõigi asjade üle. Aga metsaldjas pidi kaitsema sõnajalaõit.

Valitud keelel puudub tõlge.   

Hilda Samblik, u 35 a. Türi khk, Väätsa v, Lõõla vanadekodu < Tartumaa. Koguja Richard Viidebaum (Viidalepp) 1930. ERA II 24, 707/8 (1)..

Eesti
Metsa ei tohi magama jääda

Metsa ei tohi magama jääda, kui alb oled old (midagi halba, pahandust teind), siis metsaldjas kägistab su ää. (Karjalastele nii öeldud.)

Valitud keelel puudub tõlge.   

Hilda Samblik, u 35 a. Türi khk, Väätsa v, Lõõla vanadekodu < Tartumaa. Koguja Richard Viidebaum (Viidalepp) 1930.ERA II 24, 708 (2).

Eesti
Haldjas teeb sukka

Jutustaja ja tema õde läind ühel pühapäeva õhtupoolikul – ikka mitu hääd aastat tagasi – Lasnurme Aukamäe metsa vahelt läbi, kui näind, et teest eemal põlend tuli ja tule ääres istund hall vanaeit ja kudund sukka. Ometigi vihma sadand, kuid eit istund ja kudund sukka, nagu poleks tal sest mdagi. Nemad peatund ja silmitsend teda, kuid eit pole nägu tõstnud. Siis nad arvand, et mis see muud oli kui haldjas. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Karl Tisler, snd 1905. Koguja Richard Viidebaum 1928-1929. Simuna khk, Salla v, Koila as. ERA II 12, 375/6 (11).

Tartu
Metsairmutes

Metsairmutes – minu oma vanem vend olla näind. Olla suur mees, tullu juure, kolmenukeline kübar ollu peas. Ei olla nendele kõnelnu, ei olla neid puutunu mitte; ei tehnud midagi – lähnud ära. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Mari Koppel, 85 a. Äksi khk, Saadjärve v. Kõdu k. Koguja Richard Viidebaum 1930. ERA II 29, 413/5 (22).
Žanr

Eesti
Murru metsa vanapagan

[---] Pealtnägija kõneles: "Tänavu suvel saab sellest juba 25 või 26 aastat, kui me ühel laupäeva õhtul Sõra all niidul õitsil1 olime. Meid oli Kiiru küla poisse umbes 20 meest, ja Karu poistel oli veel kaks suurt koera ka kaasas. Hobused panime Nahkle niidu kaela peale kammitsasse, ise külitasime maas ja ajasime nõndasama ühest ja teisest juttu. Koerad olid meist raasike maad edasi maas. Hobused sõid vagusi üksteise lähedal. 
    Korraga kuuleme Murru metsa poolt Tuti kadastikust nagu Kaavi talu kuke häält. Meie jäime kõik kuulama. Hääl tuli meile aegamööda ikka lähemale. Suvine öö oli kaunis valge ja viimaks nägime ka, kui ta tuli. Ta oli üks 3–4 sülda1 pikk, valge. Peas oli nagu rukkivihk, ladvad allapoole ja laiali, tüvi ülespoole, ja siis läks ikka kõrgemaks ja peenemaks, selle otsa ei näinudki öövalgel. Ta tuli aegamööda ja tegi ikka ühtemoodi oma häält. Ta vaatas ikka hobuste poole. 
    Kui ta keset hobusekarja jõudis, käis korraga plahvatus, mis oli nagu vanamehe kärakas, lõi kõrvad kinni, ja selle peale ta pööras ennast ümber ja läks kui lind, ta läks peaaegu välgukiirusel kadastiku poole tagasi, kadastikust läbi, ilma et ükski oks oleks liikunud ja kadus me silmist. Hobused olid söönud enne ilusti ja jäid pärast sööma, aga plahvatuse ajal ei tõstnud ükski peadki, nagu poleks kuulnudki. Ja ei kuulnudki, sest seal hulgas oli hobuseid, kes hirmsasti püssipauku pelgasid, aga see oli pauk, mille sarnast ma enne ega pärast pole kuulnud. Teised ütlevad praegu sedasama, kui vahel jutu peale saame. Ka koerad, need magasid enne ja jäid pärast magama, ei tõstnud teist kõrvagi. Meie arvates ei kuulnud ega näinudki seda lugu keegi peale meie.  [---]

1 õitsil  öösel hobuseid karjatamas
Eesti süld oli 6 jalga ehk 180 cm

Mulgi
Murru mõtsa vanapagan

[---] Nägija kõnel: "Sedä aiga om tänavu suvel juba aasdat 25 või 26, ku me üits puul´ba õhtu Sõra all niidu pääl õitsin olime. Meid oli ümmerd Kiiru küla poisse 20 miisd, ja Karu poisel olive viil 2 suurd koera ka üten. Obesa panime kammitsase Nahgle niidu kaala pääle, esi olime külikile mahan ja aime nõndasama ütesd ja tõisesd juttu. Koera olive raasike maad mede kõrvan mahan. Obesa seive üitstõise lähiksen vagausi. 
    Kõrraga kuuleme Murru mõtsa puuld, Tuti kadastigusd nagu Kaavi kuke hääl´. Meie jäime kikk kullema. Hääl´ tuli ikki mede läemale aigamüüdä. Suvine öö oli kaunis valge ja viimätä näime ka, ku tuli. Ta oli üits sül'dä 3–4 pikk, valge. Pähän oli nagu rüävihg, ladva allapoole ja laiali, tüvi ülesse-poole ja siis läits ikki kõrgemase ja peenemase, selle otsa es näe öövalgega. Temä tuli aigamöödä ja tei ikki oma äält ütteviisi. Ta tähen´d iki obesde poole. 
    Ku ta keset obesde karja sai, käis kõrraga üits plahvatus, mis nagu vanamba käräk oli, kõrva lei kinni ja selle pääle kään´d ennäsd ümmer ja läe ku lind, ta läits piaaigu välgi kiirusega kadastigu poole tagasi, kadastigusd läbi, ilma et üits oss oles liikun edesi ja katte mede silmist. Obesa seive enne ilusda ja jäive perän sööm[a], aga plahvatuse aal es tõsda üitsgi päädgi üless, nagu es kuulegi na. Ja es kuule kah, sesd sääl oli obeset seldsin, kes kangesde püssi paukugi pel´lässive, aga see oli pauk miäsd ma enne ega peräsd ei ole kuulu, tõise üttleve prilla sedäsamu, ku vaesd jutu pääle saame. Ka koera, nii magasive enne ja jäive peräsd magame, es tõsda tõisd kõrvagi. Mede arvaten es kuule ega näe sedä lugu kennigi muu ku meie. [---]

Koguja J. Tõllasson (Feldfebel) 1890. Tarvastu khk. H II 25, 502/4 (4).

Põhja-Eesti
Metsalliad

Kui mina karjapoiss olin, siis nägin mina ise kord metsalliad. Oli õhtu päävaveeru eeli, hakkasin karjaga kodo minema, seal tuli üks mees karjamaa äärt mööda ja läks minust mööda: punased sääred, kas paljad või sukkadega ei tea mina, mustad põlvist saadik püksid, ja all kamson seljas. Valge kaelkott oli seljas ja raha elises sees. Rääkisin kodo, vanad inimesed ütlesid, see oli metsallijas.  

Valitud keelel puudub tõlge.   

Jüri Traanberg. Koguja Danel Pruhl 1895. Haljala khk, Metsiku k. E 21214 (10).

Tartu
Kata metsavaim oma kuuega

Üks töine lugu on jälle nii.
Kaks metsavahti lähnud metsa mõttuse1 mängule, tõine läinud tõise aruse. Tõine läinud hästi sügavale metsa. Seal nähnud ta ühe õige halli pea ja habemega vanamehe ühe kõvera puu küüra peal istuma. Ta olnud ihu alasti ja üks õige suur tatti tollak nina otsas ja õige suured munnid rippunud tal ligi maani. Metsavaht sülitanud nisugust tüütust nähes ja lähnud mööda. 
    Kui ta töise metsavahiga pärast kokku sai, siis jutustas ta oma nähtust. 
    Tõine küsinud: "Kas sa ta ära katsid?"  
    "Ei katnud," kostnud töine. 
    Siis ütelnud töine: "Sa võinud oma kuub seljast võtta ja teda ära katta, siis oleks sul kõik sinu eluaeg põhjatu hää linnuõnn olnud, aga nüüd ei saa sina ennam küll ühte lindugi kätte, otsi sa nüüd nii palju kui sa otsid."
    Tõine jutt on ka niisamasugune, aga kütt olla oma kamsoniga vana metsahallia ära katnud, siis olnud ta ka kõige kuulsam kütt terves kuningriigis

1 mõtuse, metsise

Valitud keelel puudub tõlge.   

Tartu-Maarja khk. Koguja H. Uus 1890. H II 29, 596/7 (3-4).

Eesti
Metsalijas kiigub

Mitu on näind, et pisike laps kiigub puuoksa peal, punane müts on peas. See on metsalijas. 

Valitud keelel puudub tõlge.   

Rudolf Põldmäe 1934. Hageri khk, Kohila v. Mõisa-Saunaküla. ERA II 77, 309 (141).
Žanr

Eesti
Männi otsas

Läksin kord Elva männikusse pimedal ajal. Korra nägin: männi otsas midagi valget, justkui inimene valgesse riidesse mähitud. Riie liikus männi otsas. Ma ei julgenud ligimale minna. Katsusin, et kodu poole sain. Kes seal männi otsas muud võis olla kui mõni vaim, vististi metsavaim.

Valitud keelel puudub tõlge.   

[Nimi loetamatu]. Elva khk. M. J. Eisen. 1929-1931. E 8° 6, 69 (300).

Eesti
Vanatondii jälgede peal

Eksimine. Vanatondi1 jälgede peal. [Jutustaja ise on ükskord eksinud tuttavasse kohta: Järsku oli maailm teisipidi, nägi talu üleval kõrgel.] Peab liigutama vasaku jala varbaid ja kui siiski ei ärka sellest vaimustusest, siis peab hädas lugema hakkama – kolm korda Issameiet2 – siis ärkab üles vaimustusest. 

1 Vanakuradi, paganliku vaimu
2 Meie Isa palvet

Mulgi
Vanatondi jälgi pial

[Eksimine:] Vanatondi jälgi pial. [Jutustaja ise eksind tuttavasse kohta: järsku maailm teisipidi, näeb talu üleval kõrges.] Vasaku jala varvit piab liigutama ja kui mitte ei ärki sest vaimustusest, siis peab lugema akkama ädäga – kolm korda issameiet – siis ärkib üles vaimustusest. 

Kolga-Jaani khk, Võisiku v, Leie k. Koguja Oskar Loorits 1931. ERA II 34, 15 (4).

Eesti
Kuradiga kimbatuses

Vanasti oli kaks meest sõitnud hobusega kodu poole. Äkki aga jäi hobune ühte kohta seisma - mitte metsa vahele, vaid päris lageda välja peale. Küll uurivad ja vaatavad mehed, mis hobusel häda, et ta edasi ei lähe: kas on saan kuhugi kinni jäänud või midagi muud häda? Viga ei leita aga kusagil. Aga hobune ka edasi ei lähe, muudkui ainult korskab ja ajab end kahe tagajala peale püsti, tee mis tahad. Korraga aga üks mees teisele ütlema: „Kuule sõber, kas meil ehk ei ole kimbutajaga tegemist? Mine too õige kodunt püss, pane hõbekuul sisse ja laseme talle õige lagipea pihta!“
    Siis aga pääses saan lahti ja hobune lõhkus kodu poole joosta mis hirmus. Kui nad siis koju jõudsid, olid mõlemad nii märjad, nagu oleks jõest tulnud, aga kuskil polnud vihma sadanud. Ja see polnud ka hariliku vihma lõhn, see oli midagi raske-lõhnalist. (Arvati, et tee peal oli kurat või kimbutaja nad märjaks „siristanud“ ja ka hobust oli kuri kinni pidanud: ju oodanud, et mehed hakkaksid kurja vanduma, aga mehed ei vandunud ühegi halva sõnaga ja pääsesid seega ka õnnelikult koju.) –ots–

Lõuna-Eesti
Kurade kimbatus

Vanast' oll' kats' miist sõitnoq hobõsõga kodo poolõ. Äkke aga jäi hobõnõ ütte paika, mitte mõtsa paika saisma, perüs lakõ nurmõ pääle. Küll uureva ja kaiva mehe, mis hobõsõl hätä, et edese ei lää, kas saan kohh’ge kinni vai midäge muud hätä. Hätä es löüdä aga koh’ge. Aga hobõnõ ka ei lää edese, muud kui ainolt nuorskas, ja pill' katõ jala pääle pistõ, tii mis tahad. Kõrraga aga üts miis tõõsõlõ ütlemä: „Kulõ sõbõr, kas meil ehk ei olõq ka kimbotajaga tegemist? Mineq tuuq õigõ püss kotost, panõq hõpõ kuul sisse ja lasõmõ tälle õkva lagi pääd piti!“
    Siis aga pässe saan vallalõ ja hobõnõ lahk' kodo poolõ, nii mis hirmus. Kui aga näq kodo jõudsõvaq, ollivaq mõlõmbaq likõq nii kui jõõst tulnuvaq, aga koh’ge es olõq vihma’ sadanoq. Ja tuu es olõq ka hariliku vihmä lõhn, tuu oll' midäge rassõ lõhnalist. (Arvate, et tii pääl oll' kurat vai kimbotaja näid likõst „tsiristänüq“ ja ka hobõst oll' kuri kinni pidänüq: ju uutnoq, et meheq näid manitsõsi, aga meheq es manitsõq midäge halva ja pässeväq ka õnnõlikult kodo.)  –ots–

Mäe v, Varesmäe k. Koguja Nikolai Sõrmus 1932. S 48083/85 (11). Eesti tõlge: Taive Särg.

Eesti
Vari käis ees

Inimesel käinud vari ees, viinud ta sinnasamma paika, kust tulnud. Üks mees tulnud palvemajast. Vari hakanud ees käima. Ilm läinud segaseks. Kui jälle oli märkama hakanud, olnud palvemaja juures tagasi.

Võro
Vari käinüq iin

Inimesel käinüv vari iin, viinus sinnasamma paika, kost tullugi. Üts miis tullup palvemajast. Vari nakanuq iin käimä. Ilm lännüs segätses. Kui vastsõlt märkämä nakanuq, ollup palvemaja man tagasi.

Lota Räästas, 74 a. Koguja Herbert Tampere 1928. Karula khk, Karula v. ERA II 2, 877


 

Eesti
Imelik eksimine

Tuu eksimine oli väga imelik. Mul ema kõneles. Ema lännu seenele. Nii eksinu ära, et es saagi välla. Istunu maha. Tüki aega istunu. Oli oma rehe taga olnu.

Valitud keelel puudub tõlge.   

Anni Vessu, u 75 a. Koguja Anu Korb 1985. Kambja khk, Lalli k < Setomaa. RKM II 393, 315 (2).
Žanr

Põhja-Eesti
Haldjas nutab metsa põlemise pärast

Kui meil Tudus metsad põlesid, siis meil oli karjane karjaga metsas. Siis üks neitsit nuttis. Karjane läks sinna, ja siis tema läks teise kohta, nuttis seal jälle. Karjane läks jälle sinna, aga ei nähänd kedagi. Aga nutu-ääl ei kadund ta kõrvist. Tema nuttis metsa põlemise pärast, see oli metsaal'gjas, tal ei old ruumi enam kuskil.

Lõuna-Eesti
Mari Sirtsi, 76 a. Viru-Jaagupi khk, Roela v, Roela vanadekodu < Tudu k. Koguja Rudolf Põldmäe 1931. ERA II 38, 554 (50).

Eesti
Neljajalgne on ikka parem kui kahejalgme

Mees oli mõisa rehepeksmisega öö läbi üleval olnud ja järgmisel öösel ajasid teised teomehed jälle sellesama mehe hobustega reht sõtkuma. See mees olnud nõrk ja polnud julgenud vastu ka hakata. Aga rehe sõtkumise ajal tükkinud mehel uni kõvasti peale, kuid nii kui ta suigatas, tulnud üks hall vanamees, pikk piits ühes ja pill teises käes, ja hakanud piitsaga hobust laksutama ja ise puhunud pilli. Hobused hakanud jooksma ja perutama, tahtnud meest jalge alla tallata. Ja nii oli iga kord, kui mehel pea veidi alla nõksatas. Päeval aeti mees metsa kündma ja oli õige kuum päev. Mees jätnud hobuse võsa ääres adra ette seisma ja ise läinud, heitnud metsa magama.
    Kubjas näinud ära, et mehel olnud hobune seisma jäetud, läinud vaatama ja leidnud mehe metsast magamast, karanud mehele kaksiratsi selga ja hakanud kepiga utjama. Mees küll palunud teda, aga kubjas hakanud seda hullemini peksma. Viimaks kui mees maast üles saanud, ütelnud et: "Oleks ma neljajalgse karu käes olnud ja nõnda palunud, ta ei oleks mulle midagi teinud, aga kahejalgne karu on palju hullem. Oot-oot, ma vaatan, kas ma saan sellest kahejalgsest karust lahti või ei." 
    Mees võtnud kätte ja läinud ükskord teiste nägemata ära suurde metsa ja leidnud ühest kohast suure, seest õõnsa saarepuu, ja jäänud sinna elama. Ta tapnud jäneseid ja põtru ja elanud nagu mees muiste, sest ega ta kunagi tühja käega koju tulnud. – Aga ükskord kuulnud mees metsas imelikku häält ja pärast ei saanud enam mitte ühtegi lindu ega looma, ja nõndaviisi mitu päeva. Mees ei suutnud kuidagi mõista, mis hääl see võiks olla ja mispärast ta enam ühtki lindu ega looma ei saa. Mehel lõppenud vana tagavara otsa ja nälg tulnud kätte. Mis muud, kui mees läinud targa juurde, rääkinud sellele oma asja ära ja andnud va pudeli kah targa kätte. Tark keerutanud pudelit ja öelnud, et: "Sinu jahiõnne on kadunud, sest sa oled metshaldjat pahandanud ja nüüd ei lase ta sul ühtki looma saagiks saada. Ja sa ei saa talle ka midagi teha, kuid ma teen sulle kolm risti ümber, et ta sulle rohkem kahju ei saaks teha. Näha saad sa teda küll ainult siis, kui lähed öösel metsa ja kronksud ronga moodi, kuid ära püüa talle midagi halba teha."
    Mees läinud nüüd koju peaaegu sama targalt kui ennist minnes. Kodus jätnud mees hädaga kütiameti maha ja hakanud põldu pidama. Aga karu sõõnud alatasa kaera ära. Ükskord oli kaer üsna ära söödud, see oli päris suureks kasvanud juba, ja mees pani ülejäänud varred rõuku. 
    Oli pime öö ja mees tahtis reht peksta. Aga hobune oli päitsed peast ära ajanud ja kadunud. Mees läinud metsa otsima ja näinud, nagu oleks kaerarõugu juures üks loom. Mees mõelnud, et see on ta hobune. Läinud vaikselt hiilides ringi ümber rõugu ja karanud äkitselt lakka kinni. – Aga oli karu ja pani tuhatnelja metsa poole jooksu, mees langes hirmuga maha nagu naat ja ei saanud tükk aega aru ei maast ega taevast. – Viimaks, kui toibuma hakkas, oli juba suur valge väljas. Mees mõtelnud ise, et oleks see kahejalgne karu olnud, siis oleks ma tappa saanud mis hirmus! – Sellepärast on kahejalgne karu ikka hullem kui neljajalgne.
    Teinekord oli mees läinud jälle õhtul metsa vaatama, kas saaks ehk midagi söödavat, ja oli kojutulekuga hilja peale jäänud. Mees saanud peaaegu kodu ligi, kui näinud nagu üht valget tähte paistmas; oli pime öö ja suurt midagi aru ei saanud. Viimaks andis mees püssiga ühe põmmu ja pani kiire jooksuga koju, nii kui jalad vähegi kandsid. Teine päev läinud vaatama ja näinud, et karu oli maas kui põmm.
    Viimaks, kui teised mehed selle mehe metsast üles leidsid, olid teistele inimestele juba nimed, perekonnanimed pandud, ja mõisnikud hakanud seda leitud meest, sellepärast et ta sedasi üksi metsas elanud, Vaeseks Laatsaruseks kutsuma. Tema uut kohta hakati kutsuma Palussaareks, sest ta oli palusaarel elanud. Ja mõni kutsus teda kütiks, sest ta oli loomi küttinud. 
    Mõisnikul olnud õige hea meel ja ta ei ajanud seda meest enam rehte tallama.
    (Säh. Need nimed, mis eelnevas jutustuses ette tulevad, leiduvad veel praegugi Karksi kihelkonnas.)

Mulgi
Nelläjalgine om iki parep ku kattejalgine

Miis ollu mõisa rehepessmisege üü aiga üleven ollu ja tõine üü aanu tõise teomehe jälle sellesama mehe sõkuteme. Sii miis ollu jõuetu ja ei-jole vastu ka julgenu panna. Aga rehet sõkuten tükkin meheksel suik oige kõvasti pääle, aga ninda ku ta suiku jäänü, tullu mudu üits hall vanamiis, pikk ruusk ollu tõisen peon ja pill tõisen peon, ja hakanu ruusaga hobesit laksuteme ja esi puhanu pilli. Hobese hakanu juuskme ja pillame ja tahtnu miist jalge ala maha sõkku. Ja ninda ollu egäkõrd, ku mehel pää mudu vähä [nahku?] kooguteme hakanus. Päevä aet mies mõtsa kündme ja ollu õige kuum päe, mees jät võsa viiri hobese paigal adra ette ja esi lännu heiten mõtsa magame.
    Kubjas nännü ärä, et mehel ollu hoben paigal jäet, lännü vaatame ja löuden mehe mõtsast magamest; karanu katsiratsi mehel selgä ja hakanu tokiga hutme. Miis pallenu küll vastu, aga kubjas hakanu sedä hullepest pessme. Viimäde ku miis maast üles saanu, ütelnu, et: "Oless ma nelläjalgise karu kähen ollu ja nindasi pallenu, ta ei-joless mull midägi tennü, aga katejalgine karu om pal´lu hullep. Odoot ma kae, kas ma saa sellest katejalgsest karust valla või ei." –
    Miis võtten kätte ja lännü üitskõrd ilma töiste nägemede suurte mõtsa ja löuden ütest kottest üte suure saare, kes siest õõnel ollu ja jäänü sinnä eläme. Tappen jänesit ja põtru ja elänu ku mies kunagi, sest ega ta kunagi tühja käege tagasi ei-jole tullu. – Aga üitskõrd kuulu miis imelikku häält mõtsast ja ei-jole mitte ütte lindu ega luuma änäp saanu, ja ninda ollu mittu päevä. Miis ei jõuden mitti küllält aru saia, et mis hääl sii pias oleme ja misperäst änäp ütte lindu ega luuma ei saa. Mehel lõpenu vana tagavara otsa ja nälg tullu kätte. Ei muud midägi ku miis lännü targa manu, kõnelnu sell oma asja äräde ja anden va pudele kah targa kätte. Tark keeruten pudelt ja ütelnu, et: "Siu jahiõnn om kadunu, sa olet mõtsahal´last pahanten ja nüid ei lase ta ütte luuma änäp sul saagiss saia. Ja tettä ei saa sa tall ka kedägi muud, ku ma tii sull kolm risti ümmer, et ta sull änäp midägi viga tettä ei saa. Nättä saat sa tat küll sis, ku sa üüse mõtsa läät ja ronga viisi ronksut, aga ärä sa tall midägi viga tettä tahta."
    Miis lännü kodu piaaigu nindasama targalt ku minnängi. Kodun jätten miis hädäge küti ammadi peris maha ja hakanu põldu tegeme. Aga karu söönü kaara üttepuhku äräde. Üitskõrd ollu kaar häste ärä süüd, kasvan joba, ja miis panden nii ülejääänutse varre rõuku ka viil. 
    Ollu üits pimme üü ja miis tahten rehet pesstä. Aga hoben ollu päitse pääst ärä maha võtten ja ärä kadunud. Miis lännü mõtsa ots'me ja nännü vähä nägu ärä, et kaararõugu manu ollu üits luum. Miis mõtelnu, et ta iki hoben om. Lännü hiilten ümmert rõugu tiiru õige hilläksi ja karanu häkselt lakka kinni. – Aga ollu karu ja panden juusku mõtsa tuhantnellä, miis jäänü hirmuge maha ku naat ja ei-jole tükil a’al maast ega taevast aru saanu. – Viimäde ku toibume nakanu, ollu valge joba suur. Miis mõtelnu esi, et oless ta katejalgine karu ollu, sis oles ma tappa saanu mis hirmus! – Selleperäst om katejalgine karu iki halvep ku nel´läjalgine.
    Tõine kord olli miis mõtsa lännü õhtult jälle vaatame, et ek saavast midägi söödävet, ja hil´läs kodu tulekuge jäänüs. Miis saanu piaaigu ligi kodu ja nännü, et nägü üits valge täht nägü paisten; pimme üü ollu, ei-jole aru ka suurt saanu. Viimäde anden miis püssige üte põmmu ja panden kiiruge joostan kodu, ninda ku jala vähä kanden. Tõine päe lännü vaatame ja nännü et karu ollu mahan kuq põmm. – 
    Miis ütelnu esi, et nelläjalgine karu om iki parep ku kattejalgine. Olesssii kate jalgine karu ollu, sis oless ma tappa jälle saanu.
    Viimäde ku tõise mehe selle mehe mõtsast kätte lõuden, ollu tõistel inimestel joba nime, väärnime pant, ja hakanu sedä löut miist, selleperäst et ta sedäsi ütsinte mõtsan ollu elänüs, Vaesess Laatsarusess hõikame, mõisasaksa. Ja temä uut kottust hõiganü mõni Palussaaress, selleperäst et ta palu pääl saare sehen elänü. Ja mõni jälle küttiss, selleperäast et ta luume küttin.
    Mõisasaksal ollu õige hää miil ja ei-jole änäp haanu rehet sõkuteme sedä miist. 
    (Säh. Need nimed, mis eelminevas jutustuses ette tulevad, on praegu viil Karksi kihelkonna rajas leida.)

Jüri Treffner. Karksi khk ja v. Koguja J. Hünerson 1894. H II 48, 214/9 (8). Eesti tõlge: Taive Särg.

Eesti
Metsavaim mustas

Vanasti eksinud üks mees metsa ära, ta kollanud peaaegu õhtuni ümber, ja jõudnud viimaks õhtu eel tee peale, mis metsast läbi käinud. Kodu poole minnes kuulnud ta tagast kedagi õikuvad, ta mõtelnud et kodust naene teda tulnud otsima, õikanud vastu ja vaadanud tagasi, aga näinud et üks naesterahvas järele jookseb, mustad riided seljas, nägu kui surnul kahvatanud, ja silmad aukus, ja vaadanud ise kurjaste tema otsa. Mees ehmatanud ära, ja pannud jooksma nii kui aga jalad kannud. Õnneks ei ole ta metsa äärest enam kaugel olnud, appi õikudes jõudnud ta viimaks metsast välja heinamaa peale, kuna haljas aga metsa äärde lepikusse ära kadunud.

Valitud keelel puudub tõlge.   

Äksi khk. Koguja Karl Blaubrik 1889. H I 2, 470 (4).

Eesti
Metsapiiga

Nahaparkali Kadõ ja Jüri-Aado Liis olnud Kiidjärve metsas marju otsimas. Metsapiiga tulnud Nahaparkali Kadõ juurdes ja ütelnud: 
    "Anna mulle marju!"
    "Kes sina siis oled, et sa ise ei või marju korjata?"
    "Korja, korja, aga anna mulle kah. Kui sa mulle annad, saad alati korjata. Mina olen metsapiiga ja mul on palju lapsi. Ku te minule ei anna, ma ei lase teid siit mitte üht marja enam korjata."
    Ja Nahaparkali Kadõ andnud metsapiigale hulga marju, nii kolm toopi .
    "No söö kah siis marju!"
    "Mina olen vaim, ega mina ei söö midagi, ma viin lastele."
    "Kus need lapsed siis on?"
    "Lapsed on, kus keegi."
    Metsapiiga olnud nagu inimene, valgete rõivastega, sinine ja punane hõlst üle visatud, paljaste jalgadega.
    See Jüri-Aado Liis valanud talle ka hõlsti nurga peale marju.
    Järgmisel päeval läinud nad Kiuma mõisa poole metsa. Jälle metsapiiga tulnud, aga öelnud: "Teil on endalgi vähe, ma täna ei võtagi teilt." Ja läinud ära. 

Võro
Mõtsapiiga

Nahapessja Kadõ ja Jüri-Aado Liis olnuva Kiidjärve mõtsan marjo ots'man. Mõtsapiiga tullu Nahapessja Kadõ mano ja ütelnu: 
    "Anna mulle marju!"
    "Kes sina sis olet, et sina esi ei või marju korjata?"
    "Korja, korja, aga anna mulle kah. Kui sa mulle annad, saad alati korjata. Mina ole metsapiiga ja minul um pall'u latsi. Ku te minule ei anna, ma ei lase teid üts mari siit enam korjata."
    Ja Nahapessja Kadõ annu metsapiigale hulka marju, üts kolm tuupi.
    "No süü kah sis marju."
    "Mina ole vaim, ega mina ei süü midägi, mina vii latsile."
    "Kus neq latse omma sis?"
    "Latseq omma, kus naq omma keaki."
    Mõtsapiiga olnu nigu inemine, valgõ rõividega, sinine ja punane hõlst üle visatu, paljaste jalguga.
    Too Jüri-Aado Liis ka valanu talle hõlsti nuka pääle marjo.
    Tõsel pääval lännuva Kiuma mõisa poole mõtsa. Jälle metsapiiga tullu, aga ütelnu: "Teil om vähe esiki, ma täna ei võtagi teilt." Ja lännü ärq.

Ann Pilberg, snd 1858. Põlva khk, Karilatsi v ja k. Koguja Richard Viidalepp (Viidebaum) 1933. ERA II 63, 108/9 (299). Eesti tõlge: Taive Särg.

Eesti
Pikk haldjas

Tartu kihelkonna Vesneri mõisale kuuluva Möllatsi metsa sees oleva Umbjärve kohta.
    Üks poisike oma tädiga läinud Möllatsi järve veerde marju korjama, kaks teist vanamoorikest ka olnud kaasas. Ilm olnud väga ilus ja tuul vagane. Poisikesel olnud üks tilluke lännikukene1 ja ta noppinud õige ruttu selle täis, ja tahtnud pärast ka ise süüa. Tädi aga kutsunud teda omale appi korjama ja ei ole teda lubanud muidu ringi joosta. Poisikesel aga saanud süda täis ja hakanud tädi täiest suust kurjaga vanduma. Tädi ei ole aga sellest hoolinud ja kallanud poisi marjad oma lännikusse, mis poisikest veel enam ärritanud. Poisike kirunud nüüd kurja suust välja mis hirmus. Tädi keelanud teda küll, aga mis sa hukka läinud võrukaelaga teed. Ta kallanud siis jälle poisi marjad tagasi ja varsti pärast hakanud nad koju minema. Poisikene ees ja vanamoorid kolmekesi taga järele. 
    Korraga näeb poiss, et ühe suure kuuse ümber üks õige hirmus pikk tüdruk kõnnib, pikk must kirikuõpetaja kuue moodi kuub seljas, pikad mustad juuksed selja peal lahti ja punane lint ümber kaela. Ise kummardanud ühtepuhku, nagu korjaks ta marju, aga marju ta ei korjanud! Poisike ehmatanud ära nii suurt inimest nähes ja hõiganud: 
    "Tädi, vaata! Kui suur tüdruk seal on!" 
    Tüdruk nende sõnade peale tõusnud üles ja olnud siis nii pikk, et ta täies pikkuses üle kuuselatvade ulatanud, ja hakanud poisi poole tulema. Poisike hakanud hirmsasti kisendama ja jooksnud tädi poole, joostes kukkunud ta kõhuli, marjad kõik pilla-palla laiali. 
    Tädi ütelnud: "Madis, Jumal Issake, ära karda." 
    Ja kui ta maast üles tõusnud, näinud ta, et see pikk haldjas järve poole läinud ja niisuguse tuulega, et paari sülla laiuselt kõik puud olla külili paindunud. Teised kaks vanamoori ei olevat midagi näinud, ehkki nad tädi kõrval käinud.
    Poisike ei ole ka ilmaski enam vandunud. 

Tartu
Pikk hallias

Tartu kihelkonna Vesneri mõisa päralt oleva Möllatsi metsa sees oleva Umbjärve kohta.
Üks poisike oma tädiga lähnud Möllatsi järve veerde marju korjama, kaks tõist vanamoorikest ka olnud kaasas. Ilm olnud väga ilus ja tuul vagane. Poisikesel olnud üks tilluke lännikukene ja ta noppinud õige ruttu selle täis, ja tahtnud pääle selle isi süüa. Tädi aga kutsunud teda omale appi korjama ja ei ole teda mitte muidu ümber jooksta [lubanud]. Poisikesel aga saanud süda täis ja hakanud tädid täiest suust kurjaga vanduma. Tädi ei ole aga sest mitte kuulanud ja kallanud poisi marjad oma lännikusse, mis poisikest veel enim ärritanud. Poisike kirunud nüüd kurja suust välja mis hirmus. Tädi keelanud teda küll, aga mis sa hukka lähnud võrukaelaga teed. Ta kallanud siis jälle poisi marjad tagasi ja varsti pääle selle akanuvad nad kodu minema. Poisikene ees ja vanamoorid kolmekeisi taga järele. 
    Korraga nääb poiss, et ühe suure kuuse ümber üks õige hirmus pikk tüdruk kõnnib, pikk must kiriksandi kuue moodi kuub seljas, pikad mustad juuksed olnud selja peal lahti ja punane lint olnud ümber kaela. Ise kummardanud ühtepuhku, nagu korjaks ta marju, aga marju ei ole ta mitte korjanud! Poisike ehmatanud ära nii suurt inimest nähes ja õiganud: 
    "Tädi, vaata! Kui suur tüdruk seal on!" 
    Tüdruk selle sõna peale tõusnud üles ja olnud siis nii pikk, et ta üttepikkus üle kuuseladvade on ületanud, ja hakanud poisi poole tulema. Poisike hakkanud hirmsast kisendama ja jooksnud tädi poole, jookstes kukkunud ta kõhuli, marjad kõik pilla-palla laiali. 
    Tädi ütelnud: "Madis, Jumal Issake, ära karda." 
    Ja kui ta maast üles tõusnud, nähnud ta, et see pikk hallias järve poole lähnud ja niisuguse tuulega, et paari sülla laiuselt kõik puud olla külili paindunud. Tõised kaks vanamoori ei olevad midagi nähnud, et nad küll tädi kõrval käinud.
    Poisike ei ole ka ilmaski enam vandunud. 

Tartu-Maarja khk. Koguja H. Uus 1890 H II 29, 597/8 (6). Eesti tõlge: Taive Särg.