Metsa- ja puuvaimud

Mu vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võinud keegi käia, sest eksinud päise päeva ajal ära. Seal old alati haldjatega tegemist. Minu vanaisa olnud küla härgade juures. Siis ta ükskord kuulnud, kui keegi laulis metsas. Tema läinud ligemale, näinud, et üks olevus käinud, kellel olnud üks hobuse jalg, teine inimese jalg. Ise laulnud:

    Teen aga tallid taevasse,
    latrid ligilähedusse.
    Meil on targad tallipoisid,
    meil on hoolsad hobustepoisid.

Sellest ajast saadik, kui ta haldjat näinud, pole ta enam ilmaski ära eksinud.

Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu. Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki.
    See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.”
    „Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele peale. 
   Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!” Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa.
    Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?” 
    „Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale. 
    „Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!” 
    Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise. Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega: 
    „Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.” Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk. 
    Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe, ma annan sulle ühe hõbe kuuli. Pane see kuul oma püssi ja siis saad selle halli kotka maha lasta, mis Vanapagan käskis. Su oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski kätte, vaid üksnes selle kuuliga, mis ma sulle annan; selles kuulis on seitsmesugust nõiduse väge sees ja see toob kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.” Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku.     

Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea kamind meeles.” Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi. 
    Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid.
    Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses pole ta aga metsavaimu ühtigi ära unustanud, vaid see sai õnnelikust jahisaagist ikka alati oma jao.

Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle on ja seda valitseb. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad, putukad seisavad tema voli all. Kes eksib, seda nuhtleb metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas noormees suure laane ääres, püss seljas. Ta nägi üht imeilusat kuldsulgedes lindu kuuse otsas lustlikult laulvat.
    „Maha, sa muidu kisendaja!” sõnas noormees ja pani püssi palge.
    Käis pauk, ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja astus siis jälle kuusemetsa mööda edasi. Kui noormees jõudis ühele lagendikule, nägi ta väga vana mehikest enesele vastu tulevat. Mehel oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamblad. Kuigi teda võis pidada väga vanaks, paistis tast siiski erkus, noorus ja elavus välja. Kui vanamees noor- mehe ligidale oli jõudnud, pani ta käe poisi õlale ja küsis:
    „Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima?”
    Hirm ja häbi mõlemad võitlesid noore mehe südames. Viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas:
    „Tulin lihtsalt naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus on kodus olles alati tüliks.”
   „Valetad!” ütles vanamees. „Tulid minu kuningriiki rüüstama.”
    „Ei tulnud,” vastas noormees.
   „Näita oma jahitaskut, siis näed küll, et seda salgad,” kõneles vanakene, võttis noormehe jahitasku lahti ja leidis sealt linnu.
    „Siin ta on, mille maha oled lasknud.”
   Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huultele. Ta lõi silmad enda ette maha ja ootas, mis tast nüüd saab. Pika vaikimise järel puudutas viimaks vanake püssi ja ütles siis noormehele:
    „Et sina metsa lauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks.”
    Ja siis kadus, kus tuul. Noormees oli rõõmus, et ta ilma trahvita vanamehe käest ära pääses. Ta otsustas püssiga enam mitte ühtainsat looma maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis püssi tühjaks. Peale pauku oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudsed kohad täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kuigi kaugele. Pea vähenes suits ja noormees ei näinud ikka. Ta oli pime. Metsavana oli teda ta üleannetuse pärast trahvinud. 

Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plagin tulnud, ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.

Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud Väljasoo ligidale raendikule¹ kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud, mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis. Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta raendikus tagasi. 

¹ raiesmik

Pärast päeva ei ole hea, kui inimene veel huikab või vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huiganud, mille peale metsast vastu huigatud. Poiss arvanud, et keegi veel tulemata on ja huikas vastu, kuni huikaja nii ligidale tuli, et üsna teispool põõsast oli. Siis hüüdnud poiss veel ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle peale karanud põõsast välja üks hirmus must mees, kellel olid rohelised haljad jalad, poisi kallale, ja viinud poisi tükk maad edasi. Aga teiste appiruttamise peale löönud ta poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huika ja meid ei eksita!" Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandal päeval ära. Sellepärast keelasid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öösel huikavad või vilistavad.

Üks külaeit läheb metsa seenele. Ja üks suur seen ehk ühesõnaga lopakas, leiab selle ja akkab katki murdma. Ja seal seene all üks pisikene poisikene ja kiidab: 
    „Ära murra, see on minu peavari!“ 
    Naine võttab poisikese seene alt ja küsib: „Mis asjanik¹ sina õled?“ 
    Poiss ütleb: „Ma õlen seenekuningas.“ 
    „Kui sa kuningas õled, siis ma tahan su oma kuninga juure viia.“ 
    Ja kuningal ea meel. Ja kuningas pani ta ühte keldri, et kutsub pidolised kokko. Aga keldri pääl õli laes auk. Kuningal õli kolmeaastane poig ja see poisikene mängis keldri pääl. Ja õli veikene siidimuna ja pillas sinna keldri. Poiss palub seenekuninga käest oma muna. 
    Seenekuningas ütleb: „Ma ei anna muidu kätte, kui akka trepi pääl nuttama. Siis mammi tuleb, võtab su süüli², ja siis selle mammi taskus on keldrivõtti. Ja siis tee uks lahti, siis annan ma su muna kätte.“ Ja poiss tuli, tegi ukse lahti. [Seenekuningas] andas muna kätte ja lipsas kolmeaastase jalgade vahelt läbi. 
    Ja kuningas kutsus pidolised kokko ja mendi võttama – ei enam ei õldki seenekuningast keldris. Kuningas sai suure äbi. 
    Ja siis kasvas poiss kakskümmend aastat vanast. Siis seivad laua taga ükskõrd ja jutustasivad sellest seenekuningast. Ja kuningapoig ütles: „Kui mina kolmeaastane õlin, siis lasin ma selle seenekuninga välja.“ Ja kuningas vihastas äbi pärast ja tahtis poja surnust lüüa. Siis ema palus palve läbi.      Aga [kuningas] ajas ta oma kuningriigist menema. Ema palve läbi andis talle kaks obost ja kutsari. 
    Siis [kuningapoig] läks ja tuli tee pääle. Õli kange kuiv, tuli kange jänu, aga miskisugust veenõu ei õld. 
    Kutsar ütles: „Meil on vankri all köis. Lase minu kaivu.“ Sidus köie ümber ja jõi oma kõht täis. 
    Ja siis sidus kuningapoig omale. Kui kuningapoig vee pääl õli, siis ütles kutsar: „Kirjuta minu nimi sinust ja sina minust, et sa õled kutsar ja mina kuningapoig.“ 
    Siis läksivad teise kuninga juure, kutsar sai kuninga ukseoidjast ja kuningapoig sai obosekarjatsest. Kuningapoig nelipühi esimese püha ommiku istub kive õtsas ja on mures. Ja tuleb seenekuningas sinna ja küsib: „Mis sa muretsed?“
    „Eks ma laskend sinu lahti, kui ma kolmeaastane õlin.“ 
    Seenekuningas ütles: „Tule siis minu vanemale tütrele võõrsi³.“ 
    Kuningapoig ütleb: „Aga kes oboseid oiab?“ 
    Seenekuningas vastab: „Küll obosed oitud saavad!“ 
    Ja läks vanemale tütrele võõrsi. Ulkusid vask-rohoaias ja vaskriistad õlivad. Tuli õhta, seenekuningas ütles: „Eks akka juba oma ooste⁴ juure menema.“ Seenekuningas kinkis niisuguse obose, mis neli meest kinni oidab. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda mina võin üksi seda oidada, mis neli meest oidavad?“ 
    Seenekuningas ütles tütrele: „Eks sa kingi ka miski temale.“ 
    „Mis ma kingin talle?“ 
    „Kingi üks laudlinagi.“ 
    Kui selle lina lahti lei, siis õlid kõiksugu road lina pääl. Ja kui enam ei tahand, siis pani kokko ja õlid jälle kõik kadund. 
    Keskmise püha ommiku istub kuningapoig jälle kive õtsas. Seenekuningas kutsub jälle oma keskmisele tütrele võõrsi. Söövad jälle ja ulguvad õbe-rohoaias. Ja kui akkas õhta tulema, seenekuningas ütleb: „Eks akka jo oma ooste juure menema.“ Ise kinkis niisuguse obose, mis kaheksa meest kinni oidas. 
    Ütles tütrele: „Eks sa kingi ka midagi temale, niiskene ankur, mis võta vändast ja tulevad muusikandid välja, terve koor, ja mängivad.“ Kui ei tahand enam, siis keeras tagasi. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda ma üksi võin kinni oidada, mis kaheksa meest oidab?“ 
    „Too talle kaheksa pudeli jooki!“ 
    Jõi välja⁵ ja istus obose pääle, läks kui linnu pääl oma ooste juure. 
    Kolmandal ommikul istub jälle kive õtsas. Seenekuningas tuleb jälle sinna: „Eks sa tule mu nooremale tütrele võõrsi!“ Siis ulkusivad kuld-rohoaias ja    õli uhkust palju. Tuli õhta, ajas jälle välja. Ise kinkis niisuguse obose, mis kaksteist meest kinni oidas. [Kuningapoig] ütleb: „Kuda ma võin seda kinni oidada, mis kaksteist meest oidab?“ [Seenekuningas] laskis kaksteist pudeli jooki tuua. [Kuningapoig] istub jälle obose pääle ja läheb kui linnu pääl oma ooste juure. [Seenekuningas] ütleb tütrele: „Eks sa kingi ka midagi talle.“ 
    „Mis ma siis kingin?“ 
    „Kingi üks vile talle.“ 
    Nii valjust vilistas, et puulehed pudenesivad. 
    Kuningapoig sai kuninga ukseoidjast. Tuleb kuningatüttar trepi pääle nuttama: „Käib siit merest üks nelja peaga madu ja liisku võeti, peab iga päev üks inimene temale saama. Võeti liisku, liisk langes minu vanema õe pääle.“ 
    Ütles kuningatüttar: „Ehk sa võid meid päästada?“ [Kuningapoig] ütles: „Eks ma ehk katsun.“ 
    Sõavägi mere ääres vastas. Kuningapoig vilistas oma obose, mis neli meest kinni oidasid. Ja võttis mõõga ja istus obose selga. Madu tuli merest välja ja küsis: „Kelle eest siis sina, kuningapoig, õled sõdimas?“ 
    „Iseenese ja kuninga vanema tütre eest.“ 
    „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütles: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss vilistas ninda, et roho pind õli punane. Kuningapoig vilistas ninda, et puulehed pudenesivad. Ja akkasivad jooksema. Uss akkas ümber keerama,  obone lõi kolm pead maha ja kuningapoig lõi üks pea. 
    Ja teine ommiku kuninga noorem tüttar tuli jälle trepi pääle: liisk langes keskmise tütre pääle. „Ehk sa võid päästada kuidagimoodi?“ 
    Tuleb kaheksa peaga elajas, sõavägi mend mere ääre vasta. Madu tuleb ja küsib: „Kelle eest sina õled?“ 
    „Iseenese ja kuninga keskmise tütre eest.“ Ja küsib jälle: „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütleb: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai vaod maad6 (150 sammu) ette, akkas ümber keerama, obone lõi kuus pead maha, ise lõi kaks pead. 
    Kolmandal ommikul nuttab jälle kuningatüttar trepi pääl: liisk langend tema pääle. Ja palub jälle kuningapoiga: „Kas võid kuidagimoodi päästada? Ja siis õled sa päästand meie riigi ja oma abikaasa.“ 
    [Kuningapoig] läks mere äärde, sõavägi seal, kuningatüttar sõaväe taga. Üks ohvetser sosistab: „Lubad minule tulla, siis mina päästan.“ Ei kuningatüttar võtta asjastki. 
    Uss tuleb välja, küsib: „Kelle eest sa, kuningapoig, õled?“ 
    „Iseenese ja oma abikaasa eest.“ 
    „Kas jälle mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai jälle vaod maad ette, akkas ümber keerama, obone lõi kaheksa pead maha, mees lõi neli pead. 
    Siis õli kuningriik päästetud. Ja inimesed võtsid suure auga noort kuningast vasta. Ja seitse nädala ühtepuhku peati pulma. 

¹ asjamees
² sülle
³ külla
⁴ hobuste
⁵ ära

Võigas koht: koht metsas, kus sageli eksitakse, Sääl käib metsaljas ja eksivad inimesed ära sinna. 

Võigas – metsavaim, mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olevat tal lapse jälje moodi, teine jälg olla kui oksa või hao jälg. Kütid teavad tast palju kõnelda.

Kui inimene ilma [juukse]lahuta on, siis eksib ta metsa ära. 

Üks jutt oli jälle niisuke. Mehel kadunud õitsil olles härjad ära. Otsind siis härgi ja otsind. Üks naisehääl hõigand metsast, et: "Tule siia, härjad siin!" Otsind ümbert hääle igalt poolt, aga kuskilt põle leind. 
    Viimaks läind hääle juurde ja old haldjas. Vaadand, et kuskilt näha põle härgi ja saand vihaseks ning pidand päitstega andma, aga kadund enne. Nii kui haldjas oli ära kadund, tuld metsast härjad joostes välja ja hunt aand taga. Meest nähes joost hunt metsa tagasi ja mees aand härjad koju. 

Kel teine pool pead otsimata jäetakse see eksib teed käies ära. 

Kes metsas ära eksib, nähes nagu oleks kõik kohad, mis tuttavad olnud, ära pöörnud, ja ise siis üksi rada ringi rändab, see pöörgu mõni riie ehk müts pahempidi, Siis pöörab ka ilm jälle õigeks. Eksiteele vidajaks peetakse vanasarvikut. Nii olla ta mitut, kes metsas kadunud loomi otsinud, krapi ja kella helinaga metsa vidanud, ja mõnda eksind inimest kukelauluga pääle veel sügavamasse metsa saatnud. 

Kehv naine oli läinud kiiruga koju, jätnud lapsehälli kogemata metsa. Päike oli ära looja läinud, ei võinud enam kodunt välja lapsele järgi minna. Läks hommikul metsa – last kiigutati, ise lauldes: 

Tsuu, tsuu! 
Unustatud metsa!

Rahakott oli olnud kõrval ja lapsel ei viga midagi.
Perenaine oli aga seda näinud, et kehval naisel suur rahakott. Tema viinud oma lapse ka metsa. Hommikul last kiigutati:

Tsuu, tsuu!
Meelega jäetud metsa! 

Muud ei olnud, kui ainult luukuhi. 

Õitseliste tulel käinud sageli haldjad endid soendamas. Nad olnud naisterahvad, ajanud inimestega juttu ja kudanud ise, ehk pununud haava- ja vahtra lehtedest mütsi.

Ühel mõisahärral oli üks tubli kütt, kes hästi linda mõistis laske, aga ühekorraga pööris küttimise õnn temale selga, sest kui ta metsa läks, põgenesivad kõik ära, kui nad teda suurelt kaugelt nägivad. 
    Mõisahärra olla aga küti käest linda nõudnud, mis kütil aga kudagiviisi võimalik ei olnud. Nüüd tulli kütil kuri aeg. Sest herra laskis kütile iga pääv kere peale anda, ja ütles, et ta linnud kõik ise ära sööb. Kütt ulkus küll iga pääv metsa mööda ümber, aga tal ei läinud korda mitte ühte lindugi maha laske. Herra aga andis halastamata naha peale. 
    Ühel pääval, kui ta jälle oma keretäie kätte oli saanud, läks ta jälle suure murega metsa, sest ta pelgas, et ta täna jällegi midagi ei saa! – Kui ta juba tükk maad sügavale metsa oli jõudnud, oli ta kaugelt mõndagi lindu nähnud, aga põgenesivad kõik juba suurelt kaugelt ära. Edasi kõndides näeb ta puude vahel suure lapsehälli rippuma, kus ka veike laps sees oli. Ja kõigest  jõust kisendas. Kütt läks hälli juurde ja hakkas last kiigutama, aga võtta näpust et laps vagasest jääb, laps kisendas ikka ühtesoodu edasi. Seal võttis kütike ühe vitsakese ja pidi lapsele naha peale andma, et ta ommetegi vagaseks jääks, aga kütil oli ommetegi halle meel väätikest vitsaga peksa, ta hakkas teda jälle kiigutama, sest ta mõtles, et ta ommetegi isigi vagaseks jääb. 
    Kui ta nüüd tükk aega oli kiigutanud, oli nüüd kanged kobinad kuulda, ja tema juurde tulli üks hallasti, aga õige suur ja tugev naesterahvas. Ta tänas kütti lapse kiigutamise eest ja ütles: 
    "Ma olen juba eila õhtust saadik oma kraami kokko panemas, sest ma pean siit metsast ära minema Tallinamaale. Ma olen üks metsa helkia¹, üks inimene, kes enneaegu surma on saanud, ma pean nüüd nii kaua maa peal ümber ulkuma, kunni minu aeg täis saab, kus ma isegi oleks ära surnud, ja minu kohus on häätegu inimestele tasuda hääga. Aga kurja tegijad pean ma mööda metsa ümber eksitama ehk muud kurja neile tegema, ja iga hääteu eest saab minu piinaaeg üks pääv lühendud, aga kurja teu eest kaks peava pikendadud. Oleks sa minu lapsekest, kes ilma süüta minuga ühes peab kannatama, peksnud! nii kui sul nõu oli, siis oleks ma tõesti seda kurja sinule kätte tasunud, olgu küll, et minul kaks pääva piinaaega pikemaks oleks saanud. Aga sa ei ole mitte lapsekest peksnud, siis tahan mina sinu hääd tegu tasuda! – Ma tean kõik sinu häda, kuda sa iga pääv peksa saad selleperast, et sa mitte lindusid härrale ei saa viia, aga ma aitan sind sellest kimbatusest. Kas sul on üks tükk nööri kaasas?" 
    Kütt kohkus ja mõtles, et naene tahab teda ära puua ja kogeles: "Oh on küll, aga väga lühike." 
    Naene ütles: "Sest ei ole viga, otsi aga välja! "– Mees võttis nüüd oma põlvpükste seereotste paelaotsakese ja andis seda naese kätte. Naene võttis paela ja solmas kolm sõlme selle paelale sisse ja andis küttile tagasi ja näitas. – 
    "Kui sa lindu, ükskõik missugust näed, ja ta tahab ära lennata, siis kui sa tahad teda kätte saada, siis kinnita esimest sõlme. Siis jääb tema paegale. Kui ta aga jälle tahab ära lennata, siis pead sa tõist sõlme kinnitama, siis ei saa ta tõesti mitte lendu menna, kuni sa juba kaunis lähidal oled. Ja kui ta siiski ära lennata tahab, siis pead sa kolmandad sõlme kinnitama, siis ei pease ta enam kohegi, kuni sa teda oled tapnud." Mees tänas oppuse eest ja naene kadus kõige lapsega mehe silmade eest. 
    Kütt läks nüüd jälle mööda metsa ja mõtles: "Peaks ma nüüd ommetegi ühe linnu nägema, ma tahaks ommetegi proovida, mis see naese tarkus aitab." Seal nägigi ta ühe linnu, kes aga kohe ära lennata tahtis! – Mees tõmbas nöörijupikese sees esimest sõlme kõvemast kinni, lind laskis puu otsa tagasi. Nüüd läks temale lähidamale. Kui kütt nägi, et linnul jällegi nõu on ära lennata, siis kinnitas ta jälle tõist sõlme. Lind seisis jällegi vagasest, senni kui kütt talle õige lähidale sai, siis lehvitas lind jälle siivu ja tahtis järsku lendu tõusta. Kütt kinnitas aga kolmandad sõlme – linnu lendamise katse oli asjata, ta jäi seisma. Kütt võttis nüüd püssi lõksu ja pani palgese ja laskis ta maha. Nii sai ta õhtuni mitu lindu, mis ta tõine hommiku härra kätte ära andis. Herral aga ei näidanud sugugi südamest hää meel olema linnude üle. Aga sellegiperast ei ütelnud ta muud kui et: "Sa pead mulle ometegi selle mõttuse² ära tooma, mis alati siin minu aias kuuse otsas laulab, ja seda ma ütlen: kui sa mitte teda minule kätte ei too, siis saad sa 150 [hoopi] selga."
    Kütt kummardas ja läks härra juurest välja ja hakkas metsa poole minema. Seal kuuleb ta nii kui iga kord, et üks mõttus aias kuuse otsas laulab. Kütt mõtleb: "Ma olen sind küll püüdnud ja oma jalgu sinu pärast väsitanud, aga nüüd pead sa ommetegi minu pihku puutuma." Ta hakkas otsekohe aida kuuse poole minema, et laskmise kauguseni minna, Mõttus aga kohendas ennast juba äraminekule, seal kinnitas kütt esimest sõlme. Mõttus jäi vagasest, aga kui kütt ikka ligemale läks, läks mõttus jälle rahutuks. Kütt kõvendas tõist sõlme, mispeale mõttus jälle rahule pidi jääma. Nüüd sai kütt õige ligi. Mõttus ajas pea õige püsti ja kergitas siivu, et ära minna, aga seal tõmbas kütt mõlemad nööriotsad pihku ja tõmbas kõik kolm sõlme kõvasti kinni. 
    Mõttus jäi kuuse otsa kui kinni naelutadud, nüüd sääd kütt püssi palge ja tahtis praegu mõttust maha kõmmutada. Kui mõttus väga halledast paluma hakkas, et teda pidi elama jätma. Ta ütles: 
    "Ma ei taha enam kunnagi kurja teha, sinule ega sinu sugule." 
    Kütt sai nagu südand ja küssis: "Kui sa tahad elama jääda, siis pead sa ütlema, kes sa oled?" 
    Mõttus kostis: "Mina olen sinu herra, selle mõisa peremees. Ma olen alati, kui sa metsa läksid, ennast linnuks muutnud, ja sedaviisi olen ma alati tõiste linnudele teadust viinud, et sina tuled, ja sellepärast põgenesivad nemad alati sinu eest ära, aga ma ei taha enam kunagi sinule midagi alba teha, vaid alati hääd. 
    Kütil oli ka halle süda, ta ei lasknud mitte teda surnuks. Herra aga armastas oma kütti tõeste. Ta kinkis talle tüki maad ja ehitas talle maja peale, kus ta veel praegu võib elada, kui ta ei ole ära surnud. 

¹ haldjas
² mõtus, metsis

Järgmise loo olla jutustaja üks tuttavaid läbi elanud (nime enam ei mäletata).
    Öösel kõrtsist koju sõites hakanud metsavahel üks valgõ kogu tema kõrval käima. Mees oli ära kohkunud ja hobust kiirustanud, kuid ilmutis pole maha jäänud. Siis lausunud valge kogu: 
    "Puutu mind piitsa otsagagi!" 
Kuna mees pole julgenud seda teha, läinud vaim metsa ja hüüdnud sealt tagasi: 
    "Nüüd pean ma veel ühe inimpõlve varandust valvama. Oleks sa mu vabastanud, oleks sa varanduse omale saanud.

Metshaldjas on pika jämedate jalgadega, pea on suurem kui keha. Habe ulatab maani. Käes on tal jäme kepp. Ka võib metshaldjal kasetohust torukübar olla, käbist nina, kuusesamblast habe ja käes hoida okslist keppi. 

Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurja vaimu jälgede peal. Ka muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagurpidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama, kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. 
    Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema ühe ja sellesama koha peale välja – ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära, tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi¹ ei ole aitanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

¹ miski

Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas, näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade alla värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linde tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüid selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma, ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

Korra olnud jälle kütt Suiste pühade¹ laupäeva öösi metsas olnud, näinud, et üks heinasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üles ärkanud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole enam ta kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud. 

¹ Suvistepühade, nelipühi

Üks vana püssimees jutustas. Kiidika metsas Sammniidi heinamaa ligidal olnud – ta ise rääkis mulle, tema oli jahimees, mesilasi pidas ja sellega toitis peret. Ja oli see aljas olnud. Tiibu ei paistnud, nagu hülge moodi olnud, tagant peenike, eest lai, silmnägu olnud. 
    Tema oli vaadanud: "Orav ta ei ole, muu metselajas ta ei ole. Sitta, ma lasen ta maha!" 
    Siis ta hüüdnud vastu: "Mitte, mitte!" 
    Vanamees pole lasknud. Vanamees oli siis vaadanud tüki aega, istunud maha. Ära pole ka läinud. See oli siis see metsal'lakas olnud. 
    See oli ka üks Aadu, ma olin üsna noor, kui ta jutustas. Siis tema lisas, et see on üks metsavaim, kes õpetab linde neid poegi söötma, kellel häda käes. Teine pere annab teisele süüa.

Meie pool tuntakse sõna hallijas, elama suurtes metsates, kus inimeisi palju ei käi. Olema väga vana mehe kujuline, halli juuksetega ja habemega, sammeltanud riided seljas. Kui keegi inimene mõtsa all kõndides tema jalajälgedesse juhtuma astuma, siis algama sel kohe pää ümber käima – enne tuntud metsad ja puud muutuma võõraks ja inimene eksima ära. 
    Üks praegu veel elav 87aastane Ann Kruus jutustas. Temal endal olnud see lugu noorelt: tuntud metsad ja puud muutunud võeraks ja eksinud ära. Aga veel temast vanemate inimestelt olema kuulnud hallija eksitamise vastu abinõu. Tema võtnud pastlid jalast, pööranud pahempidi; undruku seljas ja särgi ja pluuse siis pööranud kõik pahempidi (vastuabiks). Siis alganud temale silma paistma üks tuli. Läinud selles sihis, jõudnud tuttava taluperesse ja pääsnud sel kombel hallija võimussest. 

Meie pool vanainimeste jutu järel tuntakse sõna Mardus – noor neiukese-kujuline hää metsavaim – kes elutseb kaugel järvede ja soode ja rabade taga asuvates metsa-saarestikes. Tema töö on suurtes metsades kesadel lillesid õitsema korraltada ja uusi ilusamaid suuve¹ soetata. Ja kui keegi metsa all kondides tundmata häälitsemist kuulis, siis otsustati, et see on marduse häälitsemine. Juhtus aga keegi metshallija jälgetesse ära eksima, pärast välja pääses, siis peetud seda hää metsavaimu Marduse juhatuseks. Tema elupaik olema kõige rohkem meie pool Endla järve ümbrus, kus kümned kilumeetrid praegu soosid, rabasid ja saarestikku asub. Järv ise on 3 kilumeetrid läbimõõt. Selle keskel asub 10 vakamaa suurus metsa-saarestik. Sääl olema tema armsam elupaik suvetel. 

¹ suvesid

Haldjas on vaim. Metsas ja igal pool on neid. Mu ema kõneles, et igal puul oli vanasti oma hing sees. See oli siis see haldjas.

Metsa al´las = metsa al´lad. Oli siin väga tähtis sõna = metsa hoidja, valvaja, metsavaimude ülem. Päris Leiekülä sõna. See on metsavaim, elutseb metsas, tal on palju abilisi.
    Nad käivad kevadeti mängimas nagu jänesed, hulgana koos. Kui (noor) naine juhtub sinna juurde, siis võtavad nad ta enda kilda, enda sekka mängima – nagu libahundi: see oli kah ju naisterahvas, kes viidi metsa. 

Haldjate tantsupaik Vöölmõldre karjamaal (kassikäppade lagendik). Kuuvalgeil öil võis seal näha haldjaid tantsimas. 

Tartu pool sai seda tihti kuulda, et ald´jas pidi olema metsas, metsald´jas. 
    Jaanipääva õhtul käidi metsas sõnajalaõit otsimas, sobrati mööda metsa. See õis pidi andma inimesele suure võimuse kõigi asjade üle. Aga metsaldjas pidi kaitsema sõnajalaõit.

Metsa ei tohi magama jääda, kui alb oled old (midagi halba, pahandust teind), siis metsaldjas kägistab su ää. (Karjalastele nii öeldud.)

Jutustaja ja tema õde läind ühel pühapäeva õhtupoolikul – ikka mitu hääd aastat tagasi – Lasnurme Aukamäe metsa vahelt läbi, kui näind, et teest eemal põlend tuli ja tule ääres istund hall vanaeit ja kudund sukka. Ometigi vihma sadand, kuid eit istund ja kudund sukka, nagu poleks tal sest mdagi. Nemad peatund ja silmitsend teda, kuid eit pole nägu tõstnud. Siis nad arvand, et mis see muud oli kui haldjas. 

Metsairmutes – minu oma vanem vend olla näind. Olla suur mees, tullu juure, kolmenukeline kübar ollu peas. Ei olla nendele kõnelnu, ei olla neid puutunu mitte; ei tehnud midagi – lähnud ära. 

[---] Pealtnägija kõneles: "Tänavu suvel saab sellest juba 25 või 26 aastat, kui me ühel laupäeva õhtul Sõra all niidul õitsil¹ olime. Meid oli Kiiru küla poisse umbes 20 meest, ja Karu poistel oli veel kaks suurt koera ka kaasas. Hobused panime Nahkle niidu kaela peale kammitsasse, ise külitasime maas ja ajasime nõndasama ühest ja teisest juttu. Koerad olid meist raasike maad edasi maas. Hobused sõid vagusi üksteise lähedal. 
    Korraga kuuleme Murru metsa poolt Tuti kadastikust nagu Kaavi talu kuke häält. Meie jäime kõik kuulama. Hääl tuli meile aegamööda ikka lähemale. Suvine öö oli kaunis valge ja viimaks nägime ka, kui ta tuli. Ta oli üks 3–4 sülda¹ pikk, valge. Peas oli nagu rukkivihk, ladvad allapoole ja laiali, tüvi ülespoole, ja siis läks ikka kõrgemaks ja peenemaks, selle otsa ei näinudki öövalgel. Ta tuli aegamööda ja tegi ikka ühtemoodi oma häält. Ta vaatas ikka hobuste poole. 
    Kui ta keset hobusekarja jõudis, käis korraga plahvatus, mis oli nagu vanamehe kärakas, lõi kõrvad kinni, ja selle peale ta pööras ennast ümber ja läks kui lind, ta läks peaaegu välgukiirusel kadastiku poole tagasi, kadastikust läbi, ilma et ükski oks oleks liikunud ja kadus me silmist. Hobused olid söönud enne ilusti ja jäid pärast sööma, aga plahvatuse ajal ei tõstnud ükski peadki, nagu poleks kuulnudki. Ja ei kuulnudki, sest seal hulgas oli hobuseid, kes hirmsasti püssipauku pelgasid, aga see oli pauk, mille sarnast ma enne ega pärast pole kuulnud. Teised ütlevad praegu sedasama, kui vahel jutu peale saame. Ka koerad, need magasid enne ja jäid pärast magama, ei tõstnud teist kõrvagi. Meie arvates ei kuulnud ega näinudki seda lugu keegi peale meie.  [---]

¹ õitsil – öösel hobuseid karjatamas
² Eesti süld oli 6 jalga ehk 180 cm

Kui mina karjapoiss olin, siis nägin mina ise kord metsalliad. Oli õhtu päävaveeru eeli, hakkasin karjaga kodo minema, seal tuli üks mees karjamaa äärt mööda ja läks minust mööda: punased sääred, kas paljad või sukkadega ei tea mina, mustad põlvist saadik püksid, ja all kamson seljas. Valge kaelkott oli seljas ja raha elises sees. Rääkisin kodo, vanad inimesed ütlesid, see oli metsallijas.  

Üks töine lugu on jälle nii.
Kaks metsavahti lähnud metsa mõttuse¹ mängule, tõine läinud tõise aruse. Tõine läinud hästi sügavale metsa. Seal nähnud ta ühe õige halli pea ja habemega vanamehe ühe kõvera puu küüra peal istuma. Ta olnud ihu alasti ja üks õige suur tatti tollak nina otsas ja õige suured munnid rippunud tal ligi maani. Metsavaht sülitanud nisugust tüütust nähes ja lähnud mööda. 
    Kui ta töise metsavahiga pärast kokku sai, siis jutustas ta oma nähtust. 
    Tõine küsinud: "Kas sa ta ära katsid?"  
    "Ei katnud," kostnud töine. 
    Siis ütelnud töine: "Sa võinud oma kuub seljast võtta ja teda ära katta, siis oleks sul kõik sinu eluaeg põhjatu hää linnuõnn olnud, aga nüüd ei saa sina ennam küll ühte lindugi kätte, otsi sa nüüd nii palju kui sa otsid."
    Tõine jutt on ka niisamasugune, aga kütt olla oma kamsoniga vana metsahallia ära katnud, siis olnud ta ka kõige kuulsam kütt terves kuningriigis

¹ mõtuse, metsise

Mitu on näind, et pisike laps kiigub puuoksa peal, punane müts on peas. See on metsalijas. 

Läksin kord Elva männikusse pimedal ajal. Korra nägin: männi otsas midagi valget, justkui inimene valgesse riidesse mähitud. Riie liikus männi otsas. Ma ei julgenud ligimale minna. Katsusin, et kodu poole sain. Kes seal männi otsas muud võis olla kui mõni vaim, vististi metsavaim.

Eksimine. Vanatondi¹ jälgede peal. [Jutustaja ise on ükskord eksinud tuttavasse kohta: Järsku oli maailm teisipidi, nägi talu üleval kõrgel.] Peab liigutama vasaku jala varbaid ja kui siiski ei ärka sellest vaimustusest, siis peab hädas lugema hakkama – kolm korda Issameiet² – siis ärkab üles vaimustusest. 

¹ Vanakuradi, paganliku vaimu
² Meie Isa palvet

Vanasti oli kaks meest sõitnud hobusega kodu poole. Äkki aga jäi hobune ühte kohta seisma - mitte metsa vahele, vaid päris lageda välja peale. Küll uurivad ja vaatavad mehed, mis hobusel häda, et ta edasi ei lähe: kas on saan kuhugi kinni jäänud või midagi muud häda? Viga ei leita aga kusagil. Aga hobune ka edasi ei lähe, muudkui ainult korskab ja ajab end kahe tagajala peale püsti, tee mis tahad. Korraga aga üks mees teisele ütlema: „Kuule sõber, kas meil ehk ei ole kimbutajaga tegemist? Mine too õige kodunt püss, pane hõbekuul sisse ja laseme talle õige lagipea pihta!“
    Siis aga pääses saan lahti ja hobune lõhkus kodu poole joosta mis hirmus. Kui nad siis koju jõudsid, olid mõlemad nii märjad, nagu oleks jõest tulnud, aga kuskil polnud vihma sadanud. Ja see polnud ka hariliku vihma lõhn, see oli midagi raske-lõhnalist. (Arvati, et tee peal oli kurat või kimbutaja nad märjaks „siristanud“ ja ka hobust oli kuri kinni pidanud: ju oodanud, et mehed hakkaksid kurja vanduma, aga mehed ei vandunud ühegi halva sõnaga ja pääsesid seega ka õnnelikult koju.) –ots–

Inimesel käinud vari ees, viinud ta sinnasamma paika, kust tulnud. Üks mees tulnud palvemajast. Vari hakanud ees käima. Ilm läinud segaseks. Kui jälle oli märkama hakanud, olnud palvemaja juures tagasi.

Tuu eksimine oli väga imelik. Mul ema kõneles. Ema lännu seenele. Nii eksinu ära, et es saagi välla. Istunu maha. Tüki aega istunu. Oli oma rehe taga olnu.

Kui meil Tudus metsad põlesid, siis meil oli karjane karjaga metsas. Siis üks neitsit nuttis. Karjane läks sinna, ja siis tema läks teise kohta, nuttis seal jälle. Karjane läks jälle sinna, aga ei nähänd kedagi. Aga nutu-ääl ei kadund ta kõrvist. Tema nuttis metsa põlemise pärast, see oli metsaal'gjas, tal ei old ruumi enam kuskil.

Mees oli mõisa rehepeksmisega öö läbi üleval olnud ja järgmisel öösel ajasid teised teomehed jälle sellesama mehe hobustega reht sõtkuma. See mees olnud nõrk ja polnud julgenud vastu ka hakata. Aga rehe sõtkumise ajal tükkinud mehel uni kõvasti peale, kuid nii kui ta suigatas, tulnud üks hall vanamees, pikk piits ühes ja pill teises käes, ja hakanud piitsaga hobust laksutama ja ise puhunud pilli. Hobused hakanud jooksma ja perutama, tahtnud meest jalge alla tallata. Ja nii oli iga kord, kui mehel pea veidi alla nõksatas. Päeval aeti mees metsa kündma ja oli õige kuum päev. Mees jätnud hobuse võsa ääres adra ette seisma ja ise läinud, heitnud metsa magama.
    Kubjas näinud ära, et mehel olnud hobune seisma jäetud, läinud vaatama ja leidnud mehe metsast magamast, karanud mehele kaksiratsi selga ja hakanud kepiga utjama. Mees küll palunud teda, aga kubjas hakanud seda hullemini peksma. Viimaks kui mees maast üles saanud, ütelnud et: "Oleks ma neljajalgse karu käes olnud ja nõnda palunud, ta ei oleks mulle midagi teinud, aga kahejalgne karu on palju hullem. Oot-oot, ma vaatan, kas ma saan sellest kahejalgsest karust lahti või ei." 
    Mees võtnud kätte ja läinud ükskord teiste nägemata ära suurde metsa ja leidnud ühest kohast suure, seest õõnsa saarepuu, ja jäänud sinna elama. Ta tapnud jäneseid ja põtru ja elanud nagu mees muiste, sest ega ta kunagi tühja käega koju tulnud. – Aga ükskord kuulnud mees metsas imelikku häält ja pärast ei saanud enam mitte ühtegi lindu ega looma, ja nõndaviisi mitu päeva. Mees ei suutnud kuidagi mõista, mis hääl see võiks olla ja mispärast ta enam ühtki lindu ega looma ei saa. Mehel lõppenud vana tagavara otsa ja nälg tulnud kätte. Mis muud, kui mees läinud targa juurde, rääkinud sellele oma asja ära ja andnud va pudeli kah targa kätte. Tark keerutanud pudelit ja öelnud, et: "Sinu jahiõnne on kadunud, sest sa oled metshaldjat pahandanud ja nüüd ei lase ta sul ühtki looma saagiks saada. Ja sa ei saa talle ka midagi teha, kuid ma teen sulle kolm risti ümber, et ta sulle rohkem kahju ei saaks teha. Näha saad sa teda küll ainult siis, kui lähed öösel metsa ja kronksud ronga moodi, kuid ära püüa talle midagi halba teha."
    Mees läinud nüüd koju peaaegu sama targalt kui ennist minnes. Kodus jätnud mees hädaga kütiameti maha ja hakanud põldu pidama. Aga karu sõõnud alatasa kaera ära. Ükskord oli kaer üsna ära söödud, see oli päris suureks kasvanud juba, ja mees pani ülejäänud varred rõuku. 
    Oli pime öö ja mees tahtis reht peksta. Aga hobune oli päitsed peast ära ajanud ja kadunud. Mees läinud metsa otsima ja näinud, nagu oleks kaerarõugu juures üks loom. Mees mõelnud, et see on ta hobune. Läinud vaikselt hiilides ringi ümber rõugu ja karanud äkitselt lakka kinni. – Aga oli karu ja pani tuhatnelja metsa poole jooksu, mees langes hirmuga maha nagu naat ja ei saanud tükk aega aru ei maast ega taevast. – Viimaks, kui toibuma hakkas, oli juba suur valge väljas. Mees mõtelnud ise, et oleks see kahejalgne karu olnud, siis oleks ma tappa saanud mis hirmus! – Sellepärast on kahejalgne karu ikka hullem kui neljajalgne.
    Teinekord oli mees läinud jälle õhtul metsa vaatama, kas saaks ehk midagi söödavat, ja oli kojutulekuga hilja peale jäänud. Mees saanud peaaegu kodu ligi, kui näinud nagu üht valget tähte paistmas; oli pime öö ja suurt midagi aru ei saanud. Viimaks andis mees püssiga ühe põmmu ja pani kiire jooksuga koju, nii kui jalad vähegi kandsid. Teine päev läinud vaatama ja näinud, et karu oli maas kui põmm.
    Viimaks, kui teised mehed selle mehe metsast üles leidsid, olid teistele inimestele juba nimed, perekonnanimed pandud, ja mõisnikud hakanud seda leitud meest, sellepärast et ta sedasi üksi metsas elanud, Vaeseks Laatsaruseks kutsuma. Tema uut kohta hakati kutsuma Palussaareks, sest ta oli palusaarel elanud. Ja mõni kutsus teda kütiks, sest ta oli loomi küttinud. 
    Mõisnikul olnud õige hea meel ja ta ei ajanud seda meest enam rehte tallama.
    (Säh. Need nimed, mis eelnevas jutustuses ette tulevad, leiduvad veel praegugi Karksi kihelkonnas.)

Vanasti eksinud üks mees metsa ära, ta kollanud peaaegu õhtuni ümber, ja jõudnud viimaks õhtu eel tee peale, mis metsast läbi käinud. Kodu poole minnes kuulnud ta tagast kedagi õikuvad, ta mõtelnud et kodust naene teda tulnud otsima, õikanud vastu ja vaadanud tagasi, aga näinud et üks naesterahvas järele jookseb, mustad riided seljas, nägu kui surnul kahvatanud, ja silmad aukus, ja vaadanud ise kurjaste tema otsa. Mees ehmatanud ära, ja pannud jooksma nii kui aga jalad kannud. Õnneks ei ole ta metsa äärest enam kaugel olnud, appi õikudes jõudnud ta viimaks metsast välja heinamaa peale, kuna haljas aga metsa äärde lepikusse ära kadunud.

Nahaparkali Kadõ ja Jüri-Aado Liis olnud Kiidjärve metsas marju otsimas. Metsapiiga tulnud Nahaparkali Kadõ juurdes ja ütelnud: 
    "Anna mulle marju!"
    "Kes sina siis oled, et sa ise ei või marju korjata?"
    "Korja, korja, aga anna mulle kah. Kui sa mulle annad, saad alati korjata. Mina olen metsapiiga ja mul on palju lapsi. Ku te minule ei anna, ma ei lase teid siit mitte üht marja enam korjata."
    Ja Nahaparkali Kadõ andnud metsapiigale hulga marju, nii kolm toopi .
    "No söö kah siis marju!"
    "Mina olen vaim, ega mina ei söö midagi, ma viin lastele."
    "Kus need lapsed siis on?"
    "Lapsed on, kus keegi."
    Metsapiiga olnud nagu inimene, valgete rõivastega, sinine ja punane hõlst üle visatud, paljaste jalgadega.
    See Jüri-Aado Liis valanud talle ka hõlsti nurga peale marju.
    Järgmisel päeval läinud nad Kiuma mõisa poole metsa. Jälle metsapiiga tulnud, aga öelnud: "Teil on endalgi vähe, ma täna ei võtagi teilt." Ja läinud ära. 

Tartu kihelkonna Vesneri mõisale kuuluva Möllatsi metsa sees oleva Umbjärve kohta.
    Üks poisike oma tädiga läinud Möllatsi järve veerde marju korjama, kaks teist vanamoorikest ka olnud kaasas. Ilm olnud väga ilus ja tuul vagane. Poisikesel olnud üks tilluke lännikukene¹ ja ta noppinud õige ruttu selle täis, ja tahtnud pärast ka ise süüa. Tädi aga kutsunud teda omale appi korjama ja ei ole teda lubanud muidu ringi joosta. Poisikesel aga saanud süda täis ja hakanud tädi täiest suust kurjaga vanduma. Tädi ei ole aga sellest hoolinud ja kallanud poisi marjad oma lännikusse, mis poisikest veel enam ärritanud. Poisike kirunud nüüd kurja suust välja mis hirmus. Tädi keelanud teda küll, aga mis sa hukka läinud võrukaelaga teed. Ta kallanud siis jälle poisi marjad tagasi ja varsti pärast hakanud nad koju minema. Poisikene ees ja vanamoorid kolmekesi taga järele. 
    Korraga näeb poiss, et ühe suure kuuse ümber üks õige hirmus pikk tüdruk kõnnib, pikk must kirikuõpetaja kuue moodi kuub seljas, pikad mustad juuksed selja peal lahti ja punane lint ümber kaela. Ise kummardanud ühtepuhku, nagu korjaks ta marju, aga marju ta ei korjanud! Poisike ehmatanud ära nii suurt inimest nähes ja hõiganud: 
    "Tädi, vaata! Kui suur tüdruk seal on!" 
    Tüdruk nende sõnade peale tõusnud üles ja olnud siis nii pikk, et ta täies pikkuses üle kuuselatvade ulatanud, ja hakanud poisi poole tulema. Poisike hakanud hirmsasti kisendama ja jooksnud tädi poole, joostes kukkunud ta kõhuli, marjad kõik pilla-palla laiali. 
    Tädi ütelnud: "Madis, Jumal Issake, ära karda." 
    Ja kui ta maast üles tõusnud, näinud ta, et see pikk haldjas järve poole läinud ja niisuguse tuulega, et paari sülla laiuselt kõik puud olla külili paindunud. Teised kaks vanamoori ei olevat midagi näinud, ehkki nad tädi kõrval käinud.
    Poisike ei ole ka ilmaski enam vandunud.