Maailm

Maailma moodustavad maa ja ilm ehk maa ja taevas. Taevas oli eesti talupoegliku maailmapildi järgi maa kohale seatud nagu hiiglaslik kummuli pada. Tähed olid kinnitatud paja külge ja pöörlesid koos sellega ümber Põhjanaela, mis taevast üleval kinni hoidis. Mõne arvamuse järgi oli taevas ka kuppel või kaartega toestatud kate. Tähtkujude hulgas leidusid praktilised asjad, nagu Koot ja Reha, Suur ja Väike Vanker, Vanad Reinad.

Maa all oli surnute asupaik Manala. Nimetust seostatakse asukohaga (< maan alla) või surnute ilmaga (vrdl saami muonesje 'hea või paha vaim; kummitus, kes ennustab ette haigust või surma; nõidusest saadud haigus'). Sellises maailmapildis võib kajastuda muistne ettekujutus kolme maailma – ülemise, keskmise ja alumise ilma – olemasolust, millega olid sageli liitunud kristlikud kujutelmad taevast ja põrgust. Sõnad 'taevas' ja 'põrgu' on eesti keelde laenatud balti jumalate Dievs ja Perkons nimetustest.

Sellise loogika järgi pidi kaugel, taevaserva ja maa kohtumiskohas, olema taevas väga madal. Mere ääres tuntigi jutte laevaga maailma äärde jõudmisest, kus meremehed pidid taeva madaluse tõttu selle all roomama. Teaduslikke seletusi taevas pöörlevast maakerast peeti ebausutavaks, sest selliselt maalt oleks pidanud vesi maha voolama ja inimesed käima vahete-vahel pea alaspidi. Samuti tundus võimatu, et Maa keerleb ümber Päikese, kui „päikeseratas“ silmnähtavalt iga päev üle taeva sõitis; ning suveõhtutel pikalt silmapiiril veeres. Maa kohta arvati, et ta toetub mingile alusele, näiteks kividele, või ujub vees. Vastavalt igapäevasele kogemusele pidi ta muidugi olema lapik…

Ilmatugi (põhjaeesti-päraselt „ilmasammas“) esineb peamiselt kõnekäänus, et keegi ei jää „ilmatoeks“, s.t. ei ela igavesti. Sellega liitub aeg-ajalt soovitus mitte ihne olla ega liiga palju vara koguda, sest seda ei jõua eluajal niikuinii ära kasutada.

Muistsete pärimuste järgi said inimesed mõnikord taevakehadega suhelda, näiteks Päike, Kuu ja Täht võisid sündmustest osa võtta – neil oli ka elus, inimlik aspekt.

Kuu igakord sündis, kasvas ja suri. Ta võis ehk tekkida linnu moodi, sest pimeda aja kohta öeldi, et Kuu on pesas või Kuu loomine. Maailma serva juurde jõudmise lugudes räägitakse mõnikord, et vanad kuud olid taeva serva taha virna laotud. Kuu mõju peeti ülioluliseks, sest väga palju folklooriteateid vahendab õpetusi, mis töid ja toiminguid millistel kuutsükli päevadel ette võtta. Samuti kinnitavad Kuu tähtsust tema teretamine ja keeld teda näpuga näidata. 

Eesti regilauludes esineva kosmogoonilise müüdi järgi tekkisid taevakehad linnumunadest. Salapärane ilmalind, sageli punase pea või kaelaga, lendab kohale või sünnib õunapuult tuulega vette kukkunud õuntest, ning pärast pesategemist ja poegade haudumist loob nendest maa ja taevakehad. Leitud linnumunast võib aga teises regilaulus sündida neiu, kellele tulevad kosja taevakehad: Päike, Kuu ja Täht. Neiu abiellub Tähega ja lahkub taevasse, põlates ära Päikse ja Kuu, sest neil olevat liiga palju tööd.

Hoolivate taevakehade poole pöörduvad mõnikord elu armetumad: karjalapsed paluvad Päikest vihmase ilmaga välja tulla, õhtul aga rutem looja minna; ning ühe väsinud vaeslapse võttis Kuu üles enda juurde.  

Eesti usundis ei olnud teiste üle valitsevad peajumalat. Sõna Jumal oli varem arvatavasti jumaluste üldnimetus. Paljude rahvaste folklooris on muljetavaldav pikse- ja taevajumal saanud erilise valitseva rolli, kuid seda ei ole näha eesti vanemas folklooris.

Nii nagu inimestel on kombeks tundmatut kujutada tuttava kaudu, said ka taevas ja tähtkujud oma seletused ja võrdpildid igapäevasest elust. Suulisele pärimusele omaselt eksisteeris mitmes asjas kõrvuti eri arvamusi, mida mõjutasid naaberrahvaste pärimus ja teadmiste areng.

Vahetut kogemust usaldava talupoja maailmapilti võisid lisaks kooliharidusele mõjutada hästituntud inimeste reisilood. Tasapisi tekkiva eestikeelse ajakirjanduse ja kohalike mõisate kaudu võisid levida jutud Eestist pärit baltisaksa meresõitjate kohta. Neist esimestena purjetasid ümber maailma Hagudi mõisast pärit Adam Johann von Krusenstern (1803–1806) ja Tallinnast pärit Otto von Kotzebue (1803–1806, 1815–1816). 

Allikad: Masing 1995; Loorits 1949, 1951, 1957; Loorits 1990; Paulson 1997, ETY, SES.

Taive Särg