Veed

Vee ja veekogudega seostub Eestis hulganisti folkloori, ja mitte üksnes sellepärast, et vesi on üldisemalt inimese elus ja mõtteruumis üks keskseid stiihiaid. Eestil on pikk veepiir: Põhja- ja Lääne-Eesti asuvad mere ääres ning Ida-Eestit lahutavad Venemaast pikalt (80 % piirist) siseveekogud. Inimesed puutuvad veega palju kokku ka seetõttu, et Eesti rannikul on hulgaliselt saari ning Lõuna- ja Kagu-Eestis palju järvi. Maapind on küllalt soine ja niiske ning sajab suhteliselt sageli: suvel vihma, talvel lund, suure osa aastast võib tulla lörtsi ja mõnikord rahet.

Läänerannikul asuvad Eesti suuremad saared Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi, kaugemal meres Kihnu ja Ruhnu. Põhjaranniku asustatud saared on Aegna, Prangli, Naissaar ja Pakri saared; idarannikul Peipsi järves Piirissaar. 

Eestis on kokku ligi 1200 järve. Peipsi ja Pihkva järv idapiiril moodustavad üheskoos Euroopa suuruselt viienda järve. Paljudel järvedel on oma ilu, isikupära ja lood – nii on siin suhteliselt suur ja madal Võrtsjärv (varem Virtsjärv), kaunis ja paljude uskumustega seotud Pühajärv, meteoriidikraatrist moodustunud Kaali järv, mida on samuti kutsutud Pühajärveks, jpt. Järvede tekkelugude seas on omapärane järvede rändamine, mida seostatakse keelatud armastusega.

Nagu õhk, ulatub ka vesi usundilises maailmapildis teiste ilmadeni või on isegi juba osa teisest ilmast. Et inimene on asjade mõõt, siis eeldatavasti pidi inimesele elamiseks sobimatu, mitteinimliku keskkonna asukatel olema inimese võimeid ületavaid omadusi. Folkloori põhjal otsustades oli vesi inimese toidupoolise, kalade ja hüljeste kõrval koduks ka ebatavalistele, üleloomulikele elanikele. Veekogudel ja selle elanikel olid oma kaitsjad, keda kutsuti Lõuna-Eestis enamasti vee-ema või -isa. Nimetus võis olla ka veevana, veehaldjas, veevaim. Lugudes ilmub veevaim enamasti inimese- või kalakujulise vee-elanikuna, kellel on kusagil veekogu põhjas (või selle all) oma talumajapidamine. Vanema rahvausundi veevaim ei olnud iseenesest kuri, vaid tema suhtumine olenes inimesest. Tema ülesanne näib olevat olnud korraldada vetevalla suhteid inimestega – jälgida inimese kalapüüki või ka üldisemalt käitumist veekogu juures. Uuemast, naaberrahvaste ja kristluse mõjulisest pärimusest on kandunud Eestisse kujutelm kurjast näkist, kes tõmbab inimesi vette. Kuri näkk (rts näcken, sks Nix(e)), ilmub enamasti valgetes riietes naise, mehe või loomana, eelkõige hobusena. 

Tee allmaailma võis minna läbi veevärava – vesi kui piir siin- ja teispoolsuse vahel on ka rahvusvahelises folklooris väga üldine motiiv. Inimeste külaskäigud teispoolsesse maailma võisid alata kaevu või vette kukkumisega.

Veetee on iidne looduslik võimalus liikuda muidu läbipääsmatul maastikul – suvel paatide ja laevadega ning talvel mööda jääd. Vanade kaartide järgi on arvatud, et muinasajal kulges Pärnust Tartuni veetee: mööda Pärnu jõge ja väiksemaid jõgesid üle Viljandi järve ja viimaks Emajõge pidi Tartusse. Pärnu jõge nimetatakse vanades allikates, näiteks Läti Henriku kroonikas, samuti Emajõgi. 

Veekogude äärsetel elanikel on palju kalade ja kalastamisega, samuti hülgepüügiga seotud pärimust. Kala täitis suure osa eestlase toidulauast ja seetõttu on kalapüügi motiivid läbi põimunud väga erinevate teemadega: laulude sisuks võib olla abielu rannamehega, paadi tegemine, kalaõnn, kalade sündimine täidest; vanasõnades on ohtralt tarkusi hea kalasaagi saamiseks; uskumus- ja kogemuslood räägivad üleloomulikest ja tegelikest juhtumustest vee peal. Samuti leiab kasulikke õpetusi kala valmistamiseks.

Hülged on tänapäeval looduskaitse all, kuid vanasti, kui neid oli veel rohkesti, neid kütiti. Tänapäeval näitab hüljeste arvukus ja tervis Läänemere olukorda. Arvatakse, et hülgeid on praegu alles umbes viiendiku võrra sajanditagusest olukorrast. Hüljeste uurimine on aidanud avastada mitmeid väga kahjulikke keskkonnamürke, mis merre jõudes põhjustavad viljatust või hävitavad organismi kaitsevõime. Võrdlus puhtamas ookeanis elavate suguvendadega on aidanud teha kindlaks hüljestel keskkonnamürkidest tulenevaid haigusi ja nende tekkemehhanisme. 

Omaette teema on veelinnud ja -taimed, kuid nendega seotud pärimuse paigutasime teiste lindude-taimede juurde. Veetaimedest paistab folklooris silma salapärane saatusliku armudraama osaline, jutustavate regilaulude lemmeleht, mida on seostatud vesiroosi, vesikupu, lemmaltsaga. 

Allikad: Loorits 1990; Masing 1995; Jüssi 2011; Hiiemäe 2021; Arukask 2022.

Taive Särg