Kahepaiksed
Lapsed ei tohi minna tiigi äärde. Konn tõmbab tiiki.
Latsõq ei tohi minnä lumbi viirde. Kunn tõmbas lumpi.
Konnad ei tule enne välja, kui lumi maast ära.
Frogs don’t get out before the snow is all gone.
Konna maha lüües ehk tappes saadad surma ka oma ema.
Kunnale lüües ehk surmates tiit ka oma emäle surma.
Kui konn suvel krooksub, siis tuleb pikka sadu.
If a frog croaks in summer, it will be raining for a long time.
Oli isal kolm poega. Isa jäi juba vanaks ja tahtis, et need pojad võtaks naise. Ta oli rikas mees, see isa. Ja andis siis igale pojale vibu ning ütles, et: „Laske vibu! Kuhu vibunool lendab, sealt võta naine! Kellel kuhu läheb – ja sealt võta naine!“
No ühel vanemal pojal lendas rikka härra tütre poole, sinna tütre juurde. Keskmisel pojal lendas poemehe poole, kaupmehe tütre poole. Aga kolmandal, nooremal, kõige nooremal pojal, sellel lendas nool sohu.
Teisel päeval või kolmandal, siis peab minema otsima vibunoolt, et kuhu kellelgi on lennanud. Ja läksid otsima. Üks siis tuleb suure kaasavaraga koju, palju kaasavara, tõld varandust täis. Teine kah tuleb suure rikkusega koju. Aga kolmas vibunool läks sohu. Noorem poeg läks vaatama, et mis seal soos siis oli. Aga konn istus mätta peal ja nool suus. Ja ta võttis vibunoole ära, ja konn ütles niimoodi: „Aga võta mind ka! Ära mind ka siia jäta!“
Poeg võttis. Kuhu ta panna? Võttis taskust taskuräti, pani taskuräti sisse. Konn räägib inimese keeles ja – tuleb võtta, pole midagi teha!
Võttis, tõi igaüks oma naise koju. Tema laskis siis konna taskuräti pealt põrandale ja konn hüppas, ahju allagi läks konn ära. Teised naeravad, et noh, missugune naine nooremale vennale – konn.
Mõne päeva pärast siis isa ütleb niimoodi poegadele: „Laske te naised…“ – kutsus jälle kõik kolm poega: „Las te naised õmblevad mulle särgi! Siis ma vaatan, kes on kõige parem käsitööline, kes õmbleb kõige parema, ilusama särgi!“
Nad läksid koju. Aga siis noorem poeg, see tuli nii pahurana koju. Aga konnakene siis, see tuleb ahju alt välja ja ütleb: „Ivaskakene, miks sa nii pahane oled? Kas isa riidles sinuga või?“
„Jah, miks ma siis pahur ei peaks olema! Isa käskis õmmelda homseks särgi ja ta tahab vaadata, kes õmbleb, kelle käsitöö on kõige parem – kes kõige parema särgi õmbleb. Aga kust ma võtan särgi? Kes mulle õmbleb? Mul ei ole midagi viia!“
Konn ütles: „Oh, Ivaska, ärä muretse, hommik on õhtust targem!“
Tema läks magama. Aga konn tuli ahju alt välja, võttis konnanaha seljast ja ta oli väga ilus neiu. Ja siis läks välja, rehmas vaid kätega, ja siis toodi talle riie. Ja tema õmbles siis ning õmbles sinna särgile kõiksugused ilusad mustrid peale. Ja särk juba valmis, pani räti sisse. Ja siis tuli jälle konna kujul ahju alt välja ning ütleb mehele niimoodi: „Mine vii särk! Särk on valmis seal räti sees!“
No mees ka vaatab, et milline see särk on või pole.
Läks esimene, vanem poeg ja andis särgi. Isa ütleb: „Jaa, ilus, hea särk!“
Andis keskmine poeg. „Jaa, ilus, hea särk, väga hea, peenike!“
Aga need teised vennad ütlesid: „Noh, Ivaska, anna sina ka oma konnakese käsitöö!“
Aga tema pani ka rätiga laua peale, võttis lahti. Tal isa siis võttis lahti ja vaatab ja näitab teistele: „Ma olen küll häid ja ilusaid särke kandnud, aga sellist särki mul seljas veel ei ole olnud. Vaadake, kui ilus see on, see on kõige parem käsitöö!“
Aga ütles: „Homseks ma tahaksin, et mu miniad küpsetaks leiva, ja igaüks, iga poeg toogu päts leiba mulle. Missugune minia millise küpsetab!“
Tema tuleb jälle koju. Vennad lähevad ikka hea meelega koju, et nende naised teevad. Aga noorema poja naine, see on konnakene – ja tema oli jälle murelik. Ja konnakene tuleb jälle: „Ivaska, miks sa nii murelik oled? Jälle ütles isa sulle midagi halba või?“
„Jah,“ ütleb: „Tema käskis leiba küpsetada. Missugune minia küpsetab kõige parema leiva! Aga kust ma võtan selle leiva?“
„Oh, ära muretse, hommik on õhtust targem!“
Ja läks tema, heitis magama ja siis hakkas vaatama, et kuidas tema teeb ilusa leiva. Veel ütles enne sellele mehele: „Too vett ja jahu tuppa!“ Tema tõi. Konn tuli siis ahju alt välja, võttis konnanaha seljast, pani naela otsa, ja oli väga ilus, kena neiu. Ja siis pesi enda puhtaks ning tegi taigna ja küpsetas leiva. Ja siis see, mis isale viia, see päts, sinna siis tegi märgid ja sinna siis joonistas kõik sellised mustrid, linnadki peale – ilusad sellised. Kaunistas ära leivapätsi. Küpsetas ja oli jälle hommikuks leib valmis. Ja siis ei olnudki mehel enam nii halb tuju, ta sai aru, et ta on ikka ära nõiutud, et peab konnanahka kandma.
Viis leiva. Ühel minial hea leib, teisel ka. Aga vennad naeravad: „Noh, anna sina ka oma konnakese küpsetatud leib!“
Aga isa võttis ka lahti ja vaatas. Ja isa ütleb: „Jaa, vaat sellist pätsi ma veel – nii ilusaid kaunistusi ei ole näinud! Hea leib! Nii, aga laupäeval ma tahan, et te kõik oma naistega minu poole külla tuleksite!“
Isa oli nad pannud…. Ta oli rikas, igaühel oli juba maja valmis ja igaüks elas omas majas. Ja isa elas siis omas majas. Ütles: „Ma tahan, et te oma naistega mu poole külla tulete!“
No Ivaska jälle tuleb pahuralt: „Kuidas ma viin? Kõik külalised tulevad ja palju rahvast ja… Kuidas ma viin konna? Või kui ei läheks? Ei saa jätta, peab ikka minema, kas või üksinda.“
Ja läks.
„Oh, ära muretse! Sa mine enne üksinda, aga mina tulen järele! Ma tulen pärast! Kui sa kuuled mürinat ja kärinat, siis ütle: „See mu konnakene hüppab siia!“ “
Siis läks tema üksinda. Aga teised vennad ja vennanaised naeravad: „No mis sa siis üksinda tulid, kas või rätikese sees toonud konna! Miks sa üksinda tulid!“
Aga tema ei ütle midagi. Tema ütles: „Ta tuleb järele!“
No ja kuulsid siis, et kõik see kärin ja mürin on. Et mis see on? Aga tema ütleb sugulastele: „Oh, ärge kartke! See mu konnakene tuleb, hüppab siia!“
Ja tegi ukse lahti. Aga tema oli nii kaunis, et kõigil pimestas silmad ära. Head rõivad olid pandud selga ja väga ilus oli, kõige ilusam.
Istub siis sööma igaüks oma naisega. Üks vend ütleb teisele: „Me naersime küll, aga naersime asjata! Vaata, milline ta on! See on mingi nõid, see ei ole inimene. Vaata, kuidas tegi ilusama särgi kui meie naised ja parema leiva ja nüüd on ka ise parem ja ilusam kui meie naised!“
Anti viina juua. Tema ei joonud viina. Valas paremasse käisesse, varrukasse sedasi. Toodi luigeliha süüa. Tema sõi liha, aga kondid pani vasakusse käisesse. No sõid ära, tantsima! See isa ütleb: „Ma tahan vaadata, kes oma naisega kõige ilusamini tantsivad!“
Läksid tantsima. Läheb tantsima ja tema, see konnakene (ta enam ei olnud konn) rehmas vaid parema käega – sai järv akna alla, rehmas vasaku käega – luiged ujusid järve peal.
Siis läksid teist korda sööma. Tõid teised söögid. Ja need miniad ütlesid: „Sa nägid, et tema valas viina käisesse, ei joonud. Ja luud pani teise käisesse! Meie teeme ka nii!“
No nemad ka valasid kõik viina käisesse ja luud teise. Aga viin tilgub ju läbi kleidi, kleit sai kõik märjaks. Luud kõik – siis see teine käis sai rasvaseks. Siis läksid tantsima ja kui lõid käega, siis pritsis isal silmadki vett täis. Lõid teise käega, pidid kontidega isal nina peast lööma. Ja ei saanudki midagi.
Aga sel ajal, kuni seal juttu aeti, läks mees koju ja põletas naise konnanaha ära. Ja tema siis jooksis, nad tundsid lõhna, ja jooksis koju ja ütles niimoodi: „Miks sa põletasid ära? Mul vaid kolm päeva veel oli vaja kanda konnanahka, siis oleks ma vabaks saanud! Aga nüüd sa otsi mind seitsme kuningriigi tagant! Mind viiakse ära seitsme kuningriigi taha!“
Ja muinasjutt otsas!
Oli isal kolm poiga. Isa jäi vanast jo ja tahtsõ, et neeq pojaq võtnu naaseq. Tää oll´ rikas miis, tuu isa. Ja and´ sis õgalõ pojalõ vibu ja ütel´, et: „Laskõq vibu! Kohe vibu lätt´ – säält naane võttaq ! Kink kohes, ja säält võtaq naane!“
No ütel vanõmbal pojal läts´ rikka herra tütre poolõ, sinnä tütre mano. Keskmätsel pojal läts´ poodimehe poolõ, kaupmehe tütre poolõ. A kolmadal nõõrõmbal, kõkõ noorõmbal pojal, tuul läts´ vibu suuhhu.
Tõsõl pääväl vai kolmadal sis piät minnä otsma vibu ar, kohes kellel om lännüq. Ja läts´q otsma. Üts sis tulõ suurõ pridanaga kodo, kaasvara kõik rikas, tõld täüs varanduist ja. Tõõnõ kah tulõ suurõ rikkusõga kodo. A kolmas läts´ no suuhhu vibu. Läts´ kaema, et mis sääl suuh sis oll´. A konn mättä pääl istus´, ni vibu suuh. Ni tä võtt´ vibu ar, ni konn ütles niimuudu: „A minnu võtaq ka! Minnu ka jättü-i siiä!“
Timä võtt´. Kohes tä pand´? Võtt´ taskust taskuräti, võtt´ taskuräti sisse. Konn inemiiskeele kõnõlõs ja – tulõ võttaq, midägi saa-i!
Võtt´, tõi egäüts uma naase kodo. Tä lask´ sis taskuräti päält põrmandulõ, ni kunn karas´ aho alagi är, läts´ kunn. Tõõsõq naardvaq, et noh, mäne noorõmbalõ velele naane – kunn.
Mõnõ päävä peräst sis isä ütel´ niimuudu pojelõ, õt: „Laskõq ti naaseq…,“ kuts´ jälq kõik kolm poiga, õt: „Laskõq ti naaseq umblõsiq mullõ hammõ! Sis ma kae, kes om kõgõ paremb käsitüüline, kes umblõs kõkõ paremba hammõ, ilosaba!“
Naaq lätsiq kodo. A sis noorõmb poig, tuu tull´ sääne pahanu kodo. A kunnakõnõ sis, tuu tulõ aho alt vällä ja ütles: „Ivaskakõnõ, mis sa nii pahanu olõdõ? Kas isa riiel´ suq ka vai?“
„Jaah, kuis olõ-i pahanu! Esä käsk´ ummõldaq hummõnist hammõ ja tä taht kaiaq, kes umblõs, kink käsitüü om kõkõ paremb, kes kõgõ paremba hammõ umblõs. A kost ma võta hammõ? Kes mullõ umblõs? Mul olõ-i midägi viiäq!“
Timä ütel´: „Uuh, Ivaska, ärä murõhtaq, hummok om targõmb õdagut!“
Timä läts´ magama. A timä tull´ aho alt vällä, võtt´ kunnanaha säläst ja tä oll´ väega kenä neiu. Ja sis läts´ vällä ja rehäs´ õnnõ kässigä, ja sis tälle tuudi rõivas. Ja timä ummõl´ nii ja ummõl´ sinnä hammõ pääle kõiksugusõq mustriq ilosaq pääle. Ja hamõh jo valm´s, pand´ räti sisse. Ja sis no jälki tull´ kunna moodu aho alt vällä ja ütles mehele niimoodu, õt: „Mineq viiq hamõh! Hamõh om valm´s ka tah räti seeh!“
No miis ka kaes, et määnes tä om no hamõh vai olõ-i.
Läts´ edimäne, vanõm poig, and´ hammõ. Isä ütles: „Jaa, illos´ hüä hamõh!“
And´ keskmäne poig. „Jaa, illos´, hüä hamõh, väega hüä, peen´kene!“
A nuuq tõõsõq veleq ütliq: „Noh, Ivaska, annaq sina kah uma kunnakõsõ käsitüü!“
A tä pand´ ka rätiga lavva pääle, võtt´ vallalõ. Täl esä sis võtt´ vallalõ ja kaesõq ni näütäs´ tõistõlõ: „Ma olõ külh häid hammit ja ilosit kandnu, no säänest hamõht mul säläh viil ei olõq olnuq. Vaatage, ku illos s´oo om, s´oo om kõgõ paremb käsitüü!“
A ütel´: „Hummõnist ma tahasiq, et mul minijäq küdsäsiq leevä, ja õgaüts, õga poig tooguq päts leibä mullõ. Kua minnij määndse küdsä!“
Tuu tulõ jälq kodo. Naaq lääväq hää meelega ikka kodo, et neide naaseq tegeväq. A noorõmba poja naane, tuu kunnakõnõ – nüit tuu oll´ jälq murõlik. Ja kunnakõnõ tulõ jälq: „Ivaska, mis sa nii murõlik olt? Jälq midägi halva isa sullõ ütel´ vai?“
„Jah,“ ütles, et: „Timä käsk´ leibä kütsäq. Kua minnij küdsä kõgõ parembahe leevä? A kost ma võta s´oo leevä?“
„Uuh, murõhtagu-i, hummok om targõmb õdagut!“
Ja läts´ timä, hiidäs´ magama ja sõs naas´ vaht´ma, õt kuimuudu timä tekk´ hammõ ilosa. Viil ütel´ inne toolõ mehele, õt: „Tuuq vett ja jahu tarrõ!“ Tä tõie. Tä tull´ sis aho alt vällä, võtt´ kunnanaha säläst, pand´ nagla otsa, ja oll´ väega illos kenä neiu. Ja sis mõsk´ hindä puhtast ja tekk´ taina ja küdsi leevä. Ja sis tuu, miä esäle viiäq , tuu päts, sinnä sis tekk´ märgüq ja sinnä sis tä joonist´ säändseq kõik mustriq, liinaq pääle ja sändseq ilosaq. Kaunist´ är leeväpätsi. Ja küdsi, ni oll´ jälq hummogust leib valm´s. Ja sis jo inäp nii mehel es olõq halv miil, õt timä sai arvo, õt tä õks om nõiut ar, õt kunnanahka piät kandma.
Vei leevä. Ütel minijäl hüä leib, tõsõl [ka]. A nuuq naarvaq: „Noh, annaq sa ka uma kunnakõsõ küdset leib!“
A tä võtt´ ka vallalõ ja kai. Ja esä ütles: „Jaa, vot säänest pätsi ma viil, nii ilosat kaunistuisi ei olõq nännü! Õt hüä leib! Vot, a laupäävä ma taha, et ti kõik ummi naisiga mu poolõ küllä tulõsi“
Nää oll´ pant isa… Tä oll´ rikas, õgalõütele oll´ jo maja valm´s ja õgaüts umah majah elli. Ja esä elli sis umah majah. Ütel´, et: „Ma taha, et ti ummi naisiga küllä mu poolõ tulõdõ!“
No Ivaska jälq tulõ pahanu: „Kuis ma vii? Kõik külälisõq saavaq, ja pall´o rahvast ja… Kuis ma vii kunna? Õt, aq mingu-i? Või-i jättäq, piät minemä, kas vai ütsindä.“
Ja läts´.
„Uuh, murõhtagu-i! Sa lääde inne ütsindä, a ma lää peräh! Ma peräh lää! A ku sa kuulõdõ mürinät ja kärinät, sis ütle, õt: „Taa mu kunnakõnõ hüppäs siiä!“ “
Ni läts´ timä ütsindä. A tõsõq veleq ja velenaaseq naardvaq, õt: „No mis sa sis ütsindä tulliq, kas vai rätikese seehki toonuq kunna! Õt, mis sa ütsindä tulliq!“
A tä ütle-s midägi. Tä ütel´, et: „Tä peräh tulõ!“
No ni kuuliq nii, et kõik tuu kärin ja mürin om. Et mis tuu om? A tä ütel´ sugulaisilõ: „Nooh, peläku-i! Taa mu kunnakõnõ tulõ, hüppäs siiäq!“
A lask´ ussõ vallalõ. A tä oll´ nii kaunis, ku kõigil pälgäs´ silmäq är. Et hääq rõivaq oll´ pantu sälgä ja väega oll´ ilus, kõgõ ilosab.
Istõ sis süümä õgaüts uma naasega. Üts veli tõsõlõ ütles: „Mi naari küll, a huupi mi naari! Vaata, määne timä ommõ! Taa om mänegi nõid, taa ei olõq ineminõ. Vaata, ku tä tekk´ kõik hammõ ilosaba ku mi naaseq ja leevä paremba, ja nüüd om ka ise paremb ja ilosamb ku meie naaseq!“
Anti viina juvvaq. Timä es juuq viina. Vali paremahe käüssehe, varukahe nii. Tuudi luigaliha süvväq. Timä lihä sei, a kondiq pand´ kura käüssehe. No seieq, tands´ma! Tuu esä ütles: „Ma taha kaiaq, kua uma naasega ilosaba tands´vaq!“
Lätsiq tands´ma. Läts´ tands´ma, ni timä, tuu kunnakõnõ (taa rohkõba es olõq kunn) õnnõ rehäs´ hüä käega – sai järv akna ala, rehäs´ kura käega – luigaq ujusõq järve pääl.
Ni tõist kõrd lätsiq nääq süümä. Tõiq tõsõq söögiq. Ni nuuq minijäq ütleseq, et: „Sa näiq, et timä vali viina käüssehe, juu-s. A luuq pand´ tõistõ käüssehe! Mi ka tekeq nii!“
No nuuq ka valiq kõik viina käüssehe ja luuq tõistõ. A viin läbi kleidi jo tsilgus´, tuu kleit kõik sai likõst. Luuq kõik, sis tuu tõnõ käüss rasvanõ. Ni läts´q tands´ma, ni kui rehkseq käega, nii pritseq esäl silmäqki kinni viiga. Rehkseq tõsõ käega, tahtsõq kontõga nõna pääst lüvväq esäl. Ni es saaq midägi.
A sel ajal, koon’ sääl jutudiq, läts´ miis kodo ja kõrbas´ naase kunnanaha ar. Ja timä sis juusk´, naaq tundsõq lõhna, ja juusk kodo ja ütel´ niimuudu, õt: „Mille sa kõrbsiq är? Mul üts kolm päivä viil oll´ vaja kandaq kunnanahka, sis maq vabast saanuq! A nüüd sa minno otsiq säitsme kuningriigi takast! Minno viiäs är säitsme kuningriigi taadõ!“
Ni jutus otsah!