Kodu

Maarahva tavapärane kodu on olnud talu, ja selle ümber põllud, karjamaad, kodused metsasalud. Vanasti elati suure ahjuga rehetares, kus sai sügisel ka vilja kuivatada. Õue peal olid veel laut, tall, aidad, kuurid, saun, püstkoda või suveköök, kaev. Setomaa taluõu oli kinnine ja ümbritsetud taraga, rehe jaoks oli eraldi hoone. 19. sajandil hakati ka mujal Eestis elamuid rehest eraldi ehitama. Eesti sõnadega kodu ja koda samalaadne sõnatüvi kot või kod tähistab hoonet nii soome-ugri keeltes kui mitmetes teistes keelkondades.

Talu oli omaette maailm, mis pidi võimaldama äraelamist ning kindlustama elu püsimise inimpõlvede jooksul. Muistne talupere oli küllalt suur, seal elasid koos mitme põlve pereliikmed, sulased-tüdrukud ja muud abilised. Lisaks kuulusid tallu koduloomad, kellest paljudega oli inimestel lähedane suhe. 

Kõige salapärasem hoone oli leilisaun, kus puhastati ihu, raviti haigusi ja tehti ka muid võlukunste, sünnitati, ja seati surnu viimseks teekonnaks valmis. Saunas higistati ja viheldi, sageli eriliste sõnade saatel, ning arvati sellest tervist ja ilu tulevat. Saun võis olla koht, kust hingedele avanes tee ühest ilmast teise. Nõnda pidi saunas ka ettevaatlik olema, mitte minema sinna liiga hilja, sest öösel võisid sauna tulla kurjad vaimud. Saun oli ka sobiv koht, kus teha omale jõukuse suurendamiseks vanast vihakontsust varavedaja ehk kratt või puuk.

Kodu ja selle ümbruse tuge inimesele sümboliseerisid kohalikud kaitsevaimud – maa-ema, maa-isa, maa-jumal või maa-vaim. Põldude ja koduloomade viljakus ei olnud endastmõistetav, vaid tuli hoolitseda nii maa, elajate kui viljakushaldjate eest: Põllule viidi toiduks põllurammu, talupere hoidjale viidi kivi alla või pühasse sallu ohvriande, ning mõnel pool söödeti kodus hoitavat viljakushaldjat. Setomaal oli tuntud kodu ja viljakuse jumalus Peko, Pärnumaal ja mujalgi Tõnn. Austavalt tuli kohelda maad põldudel, tuld kodukoldes – looduse soosingusse ei tohtinud hoolimatult suhtuda. Oskar Looritsa arvates võib ettekujutus maas või kivide all asuvatest kaitsevaimudest pärineda esivanemate usust.

Talupidamise oskuste juurde kuulus oskus head saaki kasvatada mitte ainult ühel või paaril aastal, vaid põlvkondade kestel. Sümboolsed tegevused – viljakushaldja toitmine, tema kuju valmistamine, pühapaikades ohvrite toomine või kalendritavade järgimine aitasid inimesel meeles pidada tema osa lepingus loodusega. Ka vähem ratsionaalsena näivad toimingud võisid olla olulised, et vormida inimese mõttemaailma ja väärtusi, millest sõltus elu jätkusuutlikkus.

Regilauludes kujutatakse sagedamini naise kui mehe suhet koduga, ning laulukujundite ere pildiline keel on sündinud sealtsamast ümbrusest – neiu võib tunda end kui muna murul või lill lepikus. Tundeid väljendati kaudselt, nähtuste ja tegemiste kujutamise ning metafooride kaudu. Pulmalaulud mõrsja kodunt lahkumisel kõnelesid mitte ainult pereliikmete kurvast hüvastijätust, vaid ka sellest, kuidas terve kodu uste-akendega ja loomadega jääb tütart taga nutma. Uues kodus aga toimus ringkäik, kus mõrsja tegi kingitusi olulistele kohtadele, nagu kaev, laut, kiik jms.

Kodu on elu keskpaik ja maailma võrdpilt, mille järgi kujutletakse, kuidas teisedki elavad. Abielu-teemalistes lauludes kõrvutatakse nooriku isakodu ja mehekodu. Rahvajuttude järgi on nii kuradil põrgus kui vetevaimul järve- või merepõhjas oma kodu, peresuhted. Vetevaimu koduloomadeks on kalad. See polegi teadusega väga vastuolus, sest näiteks sipelgatel on pesas keerukas elukorraldus ja koduloomadeks lehetäid. Eesti talupoja tähistaevas aga paistavad vankrid-rehad-koodid ja künnihärg, seal kõrval ründav hunt ja rändlindude tee.

Kodus elati pigem tagasihoidlikult. Jõukaid inimesi austati, kuid liigne varanduse ahnitsemine ühiskonnas, kus kõigil kogukonna liikmetel polnud lihtne end elatada, ei olnud ilmselt positiivse märgiga. Oluline oli ka üksteise toetamine ja kokkukuuluvus. Võibolla seetõttu lood üleloomulikest olenditest, nagu kratid või varavedajad, väljendasid kaudselt sotsiaalset kontrolli inimeste tegevuse üle. Inimene, kes sarnastes oludes suutis märgatavalt suurema varanduse koguda, jagas võibolla teistega vähem ja oli teel kogukonnast eraldumise poole. Üleloomuliku abilise eest pidi peremees andma oma hinge, kuid nutikamad oskasid seda vältida. 

Varavedajate lugudes kajastub ka idee, et looduse ressurss on piiratud, seda ei saa lõputult juurde toota. Uskumuste kohaselt ei saanud maailmas midagi, ei varandust ega nuhtlusi palju juurde tekkida ega ära hävida, vaid neid sai nihutada ühest paigast teise. Nõnda tekkisid lood varandust tassivatest puukidest, aga samuti õpetused, kuidas lahti saada prussakatest, viies need naabrile või paraneda tõbedest, saates need lindudele.

Allikad: Oskar Loorits (1951), Kristiina Tiideberg (2009), ETY

Taive Särg