Lihavõtted ja kevade saabumine
Kevade arengulugu – nii inimeste tegemisi kui maa tärkamist – peegeldavad suve alguseni kõrvuti kulgevad kuu- ja päikesekalendri pühad. Päikesekalendris on kevadel tähtsaim suvise poolaasta algus jüripäev 23. aprillil. Ilmselt juba ristiusueelsest ajast pärinevad kevadtööde algusi märkivad künnipäev ja karjalaskepäev aprillis. Tähistati veel volbripäeva 1. mail ja Kagu-Eestis kevadist nigulapäeva 9. mail; ja mõnd väiksemat püha.
Suurim kevadine püha ja aasta üks pöördepunkte on lihavõtted, mis on ühtlasi kuukalendri telg – mitmete tähtpäevade aega arvestatakse, lugedes nädalaid enne või pärast lihavõttepühi. Lihavõttenädal algab pühapäeval urbepäevaga, millele järgnev vaikne nädal lõpeb ülestõusmispühaga.
Töid-tegemisi oli praktiline arvestada nädalate kaupa, mille näiteks on muistsed külvinädalad ja ristipäevad. Külvinädalaid loeti tagurpidi hariiikult jüripäeva ja jaanipäeva vahel, alustades 13. või 10. nädalaga. Viljakasvu perioodile jäävad ristipäevad – lihavõtte- ja suvistepühade vahel asuvad neljapäevad, kuukalendri tabupäevade tsükkel. Neist viimane, suur ristipäev ehk maa hingamise päev, langeb kokku kristliku taevaminemispühaga 40. päeval pärast lihavõtteid.
Eesti rahvakalendri kevadpühades on näha mitmesuguse pärimuse – idamaise kuukalendri, slaavi rahvaste ajaarvamises keskse jüripäeva, kristliku traditsiooni ja kohalike põllupidamise tähtpäevade jälgi. Need eri jooned on aegade vältel omavahel kokku põimunud kordumatuks pärimuskangaks.
Taive Särg
Suuremas osas Eestist tähistatakse lihavõtteid esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Seega jäävad nad ajavahemikku 22. märtsist 25. aprillini. Pidulik on juba pühapäevale eelnev vaikne nädal, mis algab urbepäevaga. Õigeusu kiriku alal, Setomaal, arvestatakse lihavõttepühade aja määramiseks nii kuu ja päikese liikumist kui paasapühade tähistamist, mistõttu seal võivad pühad toimuda luteri aladega samal ajal, või mitu nädalat või ka kuu aega hiljem. Pühi nimetati ka ülestõusmispühad, kevadpühad, munapühad, kiigepühad.
Lihavõte pühadel käidi kiigel ja siis tüdrukud viisid põlledega poistele mune kiige alla. [---] Hüpati lauda ja mängiti väljas, kui oli ilus kevad.
During Easter people went swinging and girls took eggs in their aprons under the swing for boys. [---] People were jumping on the seesaw and playing outside when it was a nice spring.
Jüripäeva aluseks on arvatavasti läänemeresoome muistne looduse ärkamise püha, kuid selle tähistamise mitmekesises kombestikus leidub eri rahvaste mõjusid. Nimetuse on tähtpäev saanud mütoloogilise Georgi järgi, kes on eri traditsioonides tuntud küll põllumeeste pühaku, huntide valitseja kui lohetapjana. Jüripäevale on aegade jooksul koondunud ka muude kevadpühadega seotud uskumusi ja toiminguid, näiteks esimene künd, karja väljalaskmine, suvise majandusaasta algus.
Samuti on jüripäeval paralleele maa hingamise päevaga, sest ka jüripäeva uskumused kajastavad ettekujutusi, kuidas maa puhastub talvel ladestunud mürkidest. Arvati, et enne jüripäeva on maa hingamata, mistõttu sellel istumine ja paljajalu käimine võib kahjustada tervist. Samuti peeti usse jüripäevani väga mürgiseks. Paljajalu käimine jüripäeval oli ohtlik – justkui sel päeval oleks maa välja hõnganud oma kahjulikke aure, nii et edaspidi võis muretult seal peal istuda ja astuda. Nii jüripäeval kui maa hingamise päeval oli keelatud puude raiumine.
Usuti, et maa on enne jüripäevä väga mürgine. Siis ei tohtinud maa peal magada, maa andis mürki välja ja inimene jäi haigeks. Talle anti siis viina ja palsamit sisse, siis sai terveks.
Usti, et maa om innõ jüripäivä väega jihvtine. Sis es tohi maa pääl maka, maa and jihvti vällä ja inemine jäi haiges. Kiä iks magasi, tuu haiges jäi. Tuule anti sis viina ja palsamit sisse, sis sai terves.
Ennem jüripäeva ei tohi maa peale maha istuda, maa on siis alles hingamata ja võib haigusi tuua.
Enne jüripäeva ei tohi paljajalu väljas käia, muidu hakkab nõidus külge, kui nõid tahab midagi halba teha.
Enne jüripäeva ei tohi mitte palja jalaga vällan kõndi, sis nakkavat nõiakunstit manu, kui nõid midagi tahab tetta..
Kui minna paljajalu enne jüripäeva teise tallu, siis ei olevat noorloomade õnne,
Kui paljajalu enne jüripäeva teise talusse mintavat, siis ei olevat noorte loomade õnne.
Enne jüripäeva ei tohi teise tallu paljajalu minna, muidu kaob seal mesilaseõnn. Paljaste jalgade jäljed tuleb õlgedega ära kõrvetada.
Enne jüripäeva ei tohi mitte tõiste tallu pal´laste jalguga minda, muidu kaop sääl mehilaste õnn ära. Paljaste jalgu asema pidiva õlgiga ära kõrvetedus saama.
Enne jüripäivä olevat uss kangem rohi kui pärast jüripäeva.
Uss raiuti tükkideks ja pandi patta keema. Seda leent anti hobusele, kui tal luupainaja peal käis.
Enne jüripäivä olevat huss' kangem rohi kui pärast jürip[äeva].
Huss raoti tükkideks ja pandi patta keema. Seda leemi anti hobesele, kui luupaine pääle kävi.
Enne jüripäeva ei tohi keegi puulatva lõigata, sest et siis uss saab seda mööda üles (taevasse) minna. Seda keeldu õpetati enamasti karjustele.
Inne jürip[äeva] tohi ei kiägi puu latva lõigada, sest et sõs siug tuud piten üles (taivahe) taht minnä. Seo säädus andas inäbüsi kar´üsile.
Kui jüripäeva hommiku hobuseraua suuruseltki taevas punetab, siis ikka saab tatraid, aga kui mitte puna näha ei ole, ei siis maksa tatraid teha.
If the sky is red in size of horseshoe in the morning of Saint George's Day, you will have buckwheat, but if no redness can be seen, you should not sow buckwheat.
Jüripäeval ei tohi puid lõhkuda, muidu suvel pikne väga kärkivat.
Jüripäiv ei tohi puid lahku, pikne väiga kärkvet.
Jüripäeval ei tohi metsast ühtki asja, puud ega palki, koju tuua – siis ei tule hunt koju ega vii karjast kedagi ära.
Jüripäeväl ei tohi mõtsast midagi asja, puud egä palka kodu tuvva – sis ei tule hunt kodu egä vii karjast midägi ärä.
Jüripäeval ei raiuta ühtegi puud maha; kui adraväät või äkkevöö katki läheb, siis pannakse mõni nööritükk asemele või minnakse parem koju.
Jüripäeval ei raiuta ühtegi puud maha; kui adraväet ehk äkkevöö katki läheb, siis pannasse mõni nööritükk asemele ehk minnasse parem kodu.
Kui jüripäeva hommikul enne päiksetõusu vastu päikest ühele puule kirvesilmaga 9 pauku lööd, siis kuivab terve metsasaar ära.
Kui jüripäeva hommiku enne päiksetõusu vastu päikeist ühe puule kirvesilmäga 9 pauku lööt, sis kuivab terve metsasaar ära.
Külvinädalate järgi arvestati eri viljade külvamise aega, kus varaseim oli harilikult kaerakülv, järgnes kartulipanek, nisu- ja odrakülv, veel hiljem lina. Küvlinädalaid loeti jaanipäevast tagasi künnipäevani või selle funktsiooni üle võtnud jüripäevani, sinna mahtus 9–13 nädalat. Lõuna-Eestis oli pigem 13 külvinädalat, viimaseks piiridaatumiks jaagupipäev 25. juulil.
Vanasti hakati jüripäeväst tagurpidi lugema: kolmeteistkümnes külvinädal, siis ei tehtud midagi. Kaheteistkümnendal nädalal tehakse kaera. [---] Lina kõige hiljem, siis saab veel pikk lina, kui tehakse kaheksandal nädalal.
Kui kümnendal nädalal – heinanädalal – sajab vihma, siis saab heina.
Vanast jüripäeväst nakatas tagasipäädi lugõma: kolmeteistkümnes külvinätäl, sis midägi es tetä. Katetõistkümnendäl nädälil tetäs kaara. [---] Lina kõige il´lämp, sis saa viil pikk lina, kui tetäs katsendel nädalil.
Kui kümnendäl nädälil – hainanädälil – vihma satas, sis haina saa.
Ristipäevad olid järjestikused neljapäevad, mida arvestati lihavõttepühadest möödunud nädalate järgi. On teatud kolme-nelja eri ristipäeva, nagu tuule-, linnu- ja lehe- (ehk heina-) ristipäev; Läti piiril ka raheristipäev. Tähtsaim püha selles tsüklis on viimane neljapäev – suur ristipäev ehk ristineljapäev, mida on nimetatud ka maa hingamise päev. Ristineljapäev on ka taevaminemise püha, kuid Mall Hiiemäe (1984: 171) arvates ei ole eesti ristipäevade sisu oluliselt kristlusega seotud, vaid kajastab kohaliku põllupidaja uskumusi – suvivilja külvi ja idanemise aegset tabupäevade rida.
Kolmas ristipäev om leheristipäev, selleks ajaks lähevad puud lehte.
Kolmas ristipäiv om lehe ristipäiv, tollõs aos tulõ leht puuhtõ.
Öeldakse, et leheristipäevaks on kõik lehed puudele kasvanud ja linnuristipäevaks kõik rändlinnud meile tulnud. [---]
Leheristipäeval ütel kik lehe puun ollev ja linnu ristipäeval kik ränd linnu meile tullu. [---]
Ristipäevi tunti nelja: lehe-, haina-, linnu-, suur ristipäev, mis igaüks nädal aega teisest hiljem, suur ristipäev viimane. [---] Ristipäeval ei lubatud paljaste jalgadega käia, muidu tuleb suvel palju pikseõnnetusi. [---]
Valitud keelel puudub tõlge.
Suur ristipäev ehk maa hingamise päev on 40 päeva pärast lihavõtteid. See päev oli maa puhkepäev, mil maa oli püha – keegi ei tohtinud temasse puutuda ega kõrrekestki murda. Kõige sagedasemaks keelu põhjenduseks oli, et vigastatud kohale ilmub veri, ning sel päeval korjatud ravimtaimed muutuvad isegi punaseks (vt Hiiemäe 1984: 73). Samuti olid keelatud villaga seotud tööd ja kolistaminne. Pärimuse järgi ka loodus arvestas maa puhkusega – rohi ei kasvanud ega lind pununud pesa. Hingamispäev üldiselt tähendas puhkepäeva, kuid maa hingamine tähendas ka puhastumist. Maa hingamise päeval oli paljajalu käimine ohtlik, justkui puhuks ta välja kogunenud mürgiseid aure. Küllap maa vajas hingetõmbeaega, puhkust ja puhastumist pärast pikka talve ja elu taas-sünnitamist.
Mõningaid suure ristipäevaga sarnaseid uskumusi leidub ka jüripäeval, mis samuti on kalendris maa puhastamise päevaks. On võimalik. et muistse looduse ärkamise püha funktsioon on ajaarvamise ja kliima muutuste tõttu kaldunud mitmele lähestikku asuvale tähtpäevale. Maa puhkuse nõue on tuntud seoses eri päevadega ka vadjalastel, isuritel, lätlastel, venelastel, sakslastel (vt Hiiemäe 1984: 173).
Suur ristipäev langeb kokku kristliku taevaminemispühaga. Õigeusu aladel toimuvad taevaminemispüha ristikäigud on osa kristlikust traditsioonist, kuid on teateid, et sel ajal olevat maarahvas ette võtnud ka ohvritoiminguid.
Püha saab jääda vahemikku 30. aprillist kuni 3. juunini. Samasse vahemikku jäi ka vana kalendri järgi jüripäev.
Ristipäev on selline imelik päev, ei tohtinud midagi teha. Suurel neljapäeval enne nelipühi perenaine ütles: „Mis sa, kulla laps, oled teinud, nii suur püha, et ühtegi oksa ei tohi murda.“ Olin lilli toonud.
Ristipäev on selline immelik päev, ei tohtind midagi teha. Suur neljapäev enne nelipühi perenaine ütli: „Mis sa, kulla lats, oled teinud, nii suur püha, et ühtegi oksa ei tohi murda.“ Olin lilli toonud.
Ristip[äev] ja üldse enne ristipäeva ja kuni jüripäevani ei tohtinud minna teise talusse paljajalu. Siis pidi sellega teisele talule halba tegema. Jalad olid paljad, aga säärte ümber olid valged linased rätid, siis võis käia. Veel pidi enne jüripäeva paljajalu käijal kõht karva minema.
Valitud keelel puudub tõlge.
Enne ristipäeva ei tohtinud paljajalu teise tallu minna. Kes läks, sellele anti vitsaga jalgade pihta.
Enne ristipäivä es tohi pallijalu tõisele talule minnä. Anti vitsaga müüdä jalgu.
Ristipäev olnud nii suur püha, et isegi rohi ei kasvanud.
Valitud keelel puudub tõlge.
Taevaminemise püha hommikul ei tohi lille murda, siis jäävat veri järele. Ei tohi ka rohtu koju tuua, sest siis tulevad ussid koju.
Taevaminemise püha hommikul ei tohi lille murda, siis jäävat veri järele. Es tohi hainu kodo tuvva, sis tulõva hussiq kodo.
Ristipäeva kohta olid sellised ütlemised, et ei tohi oksa lõigata ega kõrt murda, sest sealt tuleb veri välja.
Ristineljapäev oli väga suur püha, ühtegi puuoksa ei tohtinud murda – veri tuleb asemele.
Ristipäeva kohta ol´l sääntse ütelused, et ei tohi oksa lõigata ega haina kaksata, et veri tule välja.
Ristineljapäev oli väga suur püha, ütegi puuossa es tohi murda – veri tule asemele.
Ristineljapäeval ei tohi tööd tehä. Üks mees oli ristineljapäeval puu istutanud. Puu kuivanud ära, ei olegi kasvama läinud.
Ristinelläpäe ei tohi tööd tetä. Üits miis olli ristinelläpäe puud istuten. Puu kujunu ärä, ei oleki kasume lännu.
Palvepäev – kolmapäeval enne suvistepühi – siis ei tohi lehmale heina niita, ette viia. Loom võib sul haigeks jääda, kui sa seda ei arvesta..
Palvepäiv – kolmapäiväl enne suvistepühi – siis ei tohi lehmale haina niita, ette viia. Loom võis haiges jääda sul, kui sa es kuula.
Ristipäev on see päev, kui Kristus taevasse läks. Sel päeval minnakse Petseri kloostrist ristikäigule mööda Issanda jälgi. Taevas on siis kolme versta laiuselt lahti. Sel päeval on kerge käia ja ka tõbiseid on terveks saanud.
Ristipäiv om tuu, ku Krõstos om taivahe lännü. Selle läävä’ Petseri kloostrist risti’ käümä Issändä jälgi pääle. Kolmõlt verstalt om sõs taivas vallalõ. Tuul pääväl om kerge kävvü ja tõbitsit oma ka’ terves saanu.