Surmaended

Vana teo ajal on Pärnumaa Penuja mõisa rehepapp küttnud tare ahju öösel ja istunud ahju ees pakul ja mõtelnud oma endisi aegu. Ta oli olnud Poolamaal 25 a soldat sedaviisi mõteldes tulnud ahju alt väike valge hiir. Hiir piuksunud ja vaatanud rehepapil otsa, ning jooksnud rehe alla. Natukese aja pärast tõusnud, rehe all kohin sarjad kukkunud maha veerenud rehe aluse põrandal. Rehepapp läinud vaatama, aga pole olnud kedagi näha isegi tuult pole väljas olnud. Rehepapp pannud sarjad ülesse läinud jälle tarre tagasi ja kohe arvanud rehepapp et ehk sureb ta ära, ega valge hiir muud tähenda. Ja paari aasta eest surnud see rehepapp ära. Valge hiir kuulutas vaimuna rehepapil surma.

Surev inimene näeb enne surma oma viijat, aga ta ei saa seda mitte rääkida.

Kui öösiks lambi põlema jätad ja iseenesest ära kustub, ja kui on noor kuu, siis samas kuus tuleb suguseltsis surma, vana kuu, siis lähäb terve aasta aega enni.

Miu ema kirst ukse ette pantud. Kana olli kaagutades kirstu pääle lennand. Siis olli tükk aega vahet, kui tüdar sures tal.

Suurt puud ei tohi aiast ehk mujalt kodu ligidalt maha lõigata, mis on ilupuuks. Seda maha lõigates sureb kas peremees ehk perenaine ära. Ma ei lase oma suurt kuust järve ääres maha lõigata, lõigaku pääle surma, kes tahab ehk tehku mis tahes.

Kurisoo külas elas nõid, kui ta suri, siis nokkisid mustad kaarnad ta haua peal.

On mõne kurja inimese hinge heitmine, kui ilm nõnda hulluste sadab.

Kui inimene metsas üksi ää sureb, sis linnud ja loomad tänd enne ei puudu, kui keegi tänd juhtub nägema.

Murrab tuul ehk mõne rohtaia ehk õue puu katki, tähendab see, et keegi majarahvast sureb.

Kui matusepäeval on tuul vastu, viib õnne majja, kui tuul on päri, siis surnuga läheb õnn majast ära.