Kurg
Sookurg elas üksi pikka aega suures soos. Elu muutus väga igavaks. Hakkas mõtlema, et oleks vaja naist võtma hakata. Aga keda võtta? Tuleks õige toonekurele kosja minna. Tal on ilusad suled ja punased sukad jalas. Sookurg läks seitse versta läbi soo põllu äärde, kus toonekurg elas.
„Tere, tütarlaps!“
„Tere, tere! Mis asja mul oli? Ma tulin kosja! Tahan sind endale naiseks võtta.“
Toonekurg hakkas sookurge vaatama. Vaatab, et sookurel on pikad paljad jalakesed, riided on väga lühikesed ja katkised. Toonekurg ütleb sookurele:
„Võeh, kulla kosilane, ma ei tule sulle! Su riided on väga lühi-kesed ja katkised, jalasääredki paljad!“
Sookurg pööras ümber, läks kurvana rabasoosse tagasi.
Teisel päeval vaatab toonekurg ennast hindavalt. Mõtleb: „Vaat, kurivaim, halvasti tegin. Oleksin pidanud talle minema. Ega ma temast parem ei ole. Mul on ka lühikesed riided ja pikad punased sääred. Oot, ma lähen hommikul talle naiseks.“
Läkski toonekurg seitse versta üle soo, seletab sookurele: „Vaat, kulla kosilane, sa käisid mul eile kosjas. Ma ei tahtnud sulle tulla, aga täna ma mõtlesin ringi. Nüüd ma tulin sulle naiseks.“
Sookurg ütleb toonekurele: „Kui ma sinu pool kosjas olin, siis sa ei tulnud mulle. Nüüd ma sind enam ei võta!“
Toonekurg muutus väga kurvaks. Läks nuuksudes tagasi üle soo.
Sookurg vaatas talle järele, hakkas mõtlema ja tal hakkas temast kahju: „Ma lähen homme, võtan ta ära!“ Läkski toonekure poole: „Ma võtan su ära!“
Toonekurg pööras vaid pisut nokka ja ütles üle õla sookurele: „Sa olid mul kosjas, ma ei läinud sulle, pärast läksin sulle ennast pakkuma, sa ei võtnud. Nüüd tulid sa mulle järele, aga nüüd ei tule mina sulle!“
Sookurg läks jälle tagasi sohu, nina norgus, ja elavad tänase päevani lahus.
Elli suukurg kavva aigo suurõh suuh. Läts' elo igäväs väega. Naas' mõtlõma, et vaia naadaq naist võtma. A kedä võttaq? Vaia õigõ toonikurgõ minnäq kosjulõ. Tuul ilosaq sulõq ja vereväq kapudaq jalah. Läts' sookurg säidse versta1 läbi suu, põllu veereh, koh tuu toonikurg elli.
„Tere, tütrik!“
„Tere, tere! Mis mul asja kaq oll'? Ma tulli kosjulõ! Taha sinno arq hinele naasest võttaq.“
Naas' toonikurg suukurgõ kaema. Kaes, et suukurõl pi-käq paljaq jalakõsõq, rõivaq väega lühkoq ja kakõnuq. Toonikurg ütles sookurõlõ:
„Või, kull ́a kosilanõ, lää-i ma sullõ joht! Sul rõivaq väega lühkoq ja kakõnuq, jalaseereqki paljaq!“ Suukurg käänd ́ ümbre, läts' tagasi rabasuuhu kurvaline.
Tõõsõl pääväl kaes toonikurg hinnäst ümbretsõõri. Mõtlõs: „Vot, pokan ́, halvastõ tei. Arq oll ́ vaia minnäq. Õga maq ka timäst paremb olõ-i. Mul ka lühkoq rõivaq ja pikäq vereväq seereq. Et oodaq, ma hommogult arq lää tälle.“
Lätski toonikurg säidse versta üle suu, seletäs sookurõlõ: „Vot, kull ́a kosilanõ, eelä sa mul kosjul olliq. Ma lupa-s sullõ minnäq, a täämbä ma märge as'a ümbre. Noq ma tulli arq sullõ naasest.“
Sookurg ütles toonikurõlõ: „Ku ma kosjul olli su puul, sa tulõ-s mullõ. Ma noq kaq võta-i sinno!“
Sai toonikurõlõ väega ilodu. Läts' nuutskih tagasi üle suu.
Sookurg kai tälle perrä, naas ́ mõtlõma, läts' täl timmä halõ-hõst: „Ma lää hummõl', võta arq timä!“ Lätski toonikurõ poolõ, et: „Ma võta arq!“
Toonikurg käänd' õnnõ nokki ts'uut' tagasi niq ütel' üle ola suukurõlõ: „Olliq sa mul kos ́ah, ma sullõ lää-s, peräst lätsi sullõ pakma, sa minno võta-s. Noq sa tulli mullõ perrä, ma noq kaq
lää-i.“
Läts' sookurg jalq tagasi soohu, nõna alah, ja eläseq lahku täämbätse pääväniq.
1 verst – pikkusmõõt, ~ 1 km
Toonekurg on püha lind. Teda ei tohi lasta ega tema pesa lõhkuda, sest siis juhtub tapjale või rüüstajale õnnetus.
The stork is a holy bird. It must not be shot and its nest must not be damaged, because an accident will happen to the killer or reiver.
Toonekured elumaja ligi lendavad, olla varssi noort sugu oodata.
When storks fly close to a dwelling house, a baby can be expected soon.