Teadus
Kutsume vabatahtlikke kaasa lööma eesti looduspärimuse tõlkimisel! Veebilehel saab avaldada tekste korraga kolmes keeles: mõni lõunaeesti keeltest (võro, seto, mulgi, tartu), eesti ühiskeel, inglise keel.
Iga folklooriteksti juures saab keele nimele klõpsates vaadata tõlget. Kui tõlget pole, jääb aken tühjaks. Kirjuta tõlge eraldi faili ja saada ära teksti juures oleva „Lisa tõlge“ akna kaudu.
Aitäh!
Tänapäeval on seoses keskkonnahoiu ja jätkusuutlikku eluviisi otsingutega esile tõusnud inimese ja looduse suhe. Sageli pöördutakse teistsuguse, loodusressurssi vähem kulutava eluviisi leidmiseks mineviku poole, mil vähemalt eesti maainimene oskas küllalt vähesega leppida. Muistset maailmapilti kajastab eesti folkloor. Oma aja loodusfilosoofia - või filosoofiad - ei väljendu enamasti arutluste kaudu, vaid see ilmneb eri žanre ja tekste läbiva uskumuste, väärtuste ja hoiakute taustsüsteemina.
Eesti kirjakultuuris pöördutakse oluliste väärtuste ja tõdede väljendamiseks sageli pärimuse nagu pühade tekstide kogu poole, mille eelmised põlved on päranduseks jätnud. Andrus Kivirähk on romaanis "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007) loonud loodusega kooskõlalise eluviisi kujutisena inimeste ja usside maailma. Seal esindavad muistset tarkust ja loodusega suhtlemise oskust ussisõnad. Inimese ja looduse suhete ja eriti metsarahva filosoofiat on edasi arendanud Valdur Mikita teosega "Metsik lingvistika" (2008) alanud esseistlike raamatute sarjas. Neist raamatutest on lähtunud mitmed populaarsed arusaamad folkloori kohta. Folkloorist ja loodusest räägitakse sageli neist raamatutest pärit kujundikeeles. Nii on kirjutanud Maris Pedaja aastal 2022: "Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda – terviklikku ussisõnade valdamise kunsti." (Pedaja 2022)
Inimese ja looduse suhte käsitlemist eri vaatenurkadest on kokkuvõtte teinud Elle-Mari Talivee (2023).
Meie projekt sai alguse aastal 2019, mil ideed folkloori kui muistse tarkuse tähtsusest olid mitmeti "õhus". Teadmised looduspärimusest põhinesid sageli pigem populaarsetel ideedel kui arhiivimaterjalil. Otsustasime kättesaadava looduspärimuse hulka laiendada. Siit antoloogiast leiab mitmeid ussisõnu kui ka muid folkloorižanre, mida ühendab see, et nad kajastavad inimeste vaateid loodusele ja sellega suhtlemisele.
Looduspärimus on seotud eelkõige kahe suure teadusalaga – folkloristika ja looduse uurimine. Need teadused kuuluvad omakorda vastavalt humanitaarteaduste ja loodusteaduste hulka. Esimesed uurivad inimest ja tema vaimset tegevust, teised aga loodust ja mateeriat. Praktiliste oskuste areng, loodusteadused ja tehnoloogia on aidanud inimesel loodust kasutada, kuid jätnud kõrvale inimese ja looduse kui elusolendite kogumi omavahelise sügavama suhte.
Eesti vanem looduspärimus annab ettekujutuse, missugune oli mineviku inimene arusaam ümbritsevast maailmast, kuidas ta mõtestas ja korraldas oma suhteid loodusega. Vanema pärimuse uurimine võib tänapäeval pakkuda kaunist ja kasulikku, näiteks aidata mõista, missugused muutused on looduses toimunud, kas ja kuidas hoiti looduslikku tasakaalu, kuidas saadi hakkama elades metsikutes kohtades või kohtudes metsloomadega, kuidas kasutati puitu või taimi. Pärimuse hulgas on ka palju meelelahutust, jutte, laule, uskumusi ja kombeid, mille olustik viib hoopis teistsuguse, vanaaegse külaelu juurde. Rahvatarkus näitab ka seda, missuguseid väärtusi hinnati, milline elu- ja meelelaad aitas elus toime tulla ning ihu ja hinge tervena hoida.
Pärimuse ehk folkloori uurimise ja tõlgendamisega tegeleb folkloristika. Pärimuse moodustavad suhtlemise kaudu levivad teadmised, oskused, tavad ja kunst. Folkloor on olnud inimkonna vanemaid kultuurinähteid, ta on vähemalt sama vana kui keel ja muusika. Enne kirjaoskuse leiutamist püsis suurem osa inimeste teadmistest mälus ja seda vahendati suuliselt. Vaimse pärimuse hulka kuuluvad ka sõna- ja esituskunst - jutud, laulud, vanasõnad, mõistatused, muusika, tants. Need saavad nähtavaks-kuuldavaks esituses, mistõttu neid nimetatakse sageli, vastavalt žanrile, kas sõnakunst või esituskunst.
Pärimuse kaudu avastatakse maailma erinevate inimeste ja inimrühmade vaatenurgast. Folklorist tegutseb mineviku pärimuse uurimisel nagu detektiiv või vaimuvalla arheoloog, püüdes meieni kandunud teabe põhjal saada teadmisi mineviku kohta. Eriti väärtuslik teabeallikas on folkloor juhul, kui muud infot on vähe, näiteks ajaloo uurimisel. Pärimus erineb ajaloo dokumentidest selle poolest, et ta ei anna edasi täpseid fakte, kuid annab edasi inimeste suhtumisi, hoiakuid väärtusi. Folkloristika kaudu saad teadmisi nii inimese enda kui teda ümbritsenud maailma kohta tema silme läbi. Kui ametliku ajaloo kohta sageli öeldakse, et see on valitsejate ja sõdade ajalugu, siis folkloor kujutab rohkem erinevate inimeste igapäevaelu. Ka tänapäeva folkloorist leiab teadmisi, mida ei anna muud valdkonnad, näiteks argiuskumuste, mentaliteedi, ühiskonnas valitsevate meeleolude või ka meelelahutuste, praktiliste nõuannete või aja veetmise viiside kohta.
Selleks, et tegelda looduspärimusega, tuleb palju teada ka looduse kohta. Loodusteadus uurib vahetult kogu materiaalset maailma Loodusteaduses uuritakse nii elutuid aineid, millest maailm koosneb, kosmost kui ka elusloodust. samasuguse hoole ja täpsusega uurib loodusteadus ka inimest kui üht looduse osa. Looduse all kitsamas mõttes mõeldakse sageli elusloodust, mida uurivad teadused taimedest, loomadest ja teistest elusolenditest. Looduses minevikus toimunud protsesse aitavad mõista geeniuuringud ja maa sees säilinud muistsete eluslooduse osade säilmed ja nende analüüs. Kaudselt võib selliste uurimuste kaudu leida ka inimtegevuse jälgi looduses.
Uurides, kuidas inimene on loodust varem tundnud ja oma suhet loodusega mõtestanud, võib leida uusi teadmisi ja vaatenurki ajaloole, inimeseks olemisele, oma kohale looduses ning võibolla häid mõtteid tulevikuplaanideks.
Siinne veebileht läheneb looduspärimusele eelkõige folkloristika vaatenurgast. Kuna aga minevikus esinesid kõigi teadmiste ja teaduste alged suulise pärimuse kujul, siis folkloori kaudu avanevad meile teised valdkonnad, nagu rahvapärane botaanika - teadmised taimedest, taimenimed ja taimede kasutamine, samuti rahvapärane zooloogia, ihtüoloogia ja muude elusolendite uurimine. Folkloori haru on ka teadmised taevakehadest ehk rahvaastronoomia, mille objekti on kohati samuti elus. Sest pärimuses ühendab inimest ja loodust animistlik maailmavaade, mis kujutas kõike hingestatuna, võimelisena ühest kujust teiseks muutuma ja omavahel suhtlema.
Eri teadusalad, sealhulgas folkloristika ja antropoloogia, puutuvad kokku ökoloogiliste ja ühiskondlike probleemidega – loodusressursside vähenemine, kliimamuutus, inimkonna kasv, keelte ja maailmapiltide muutumine jm. Inimene on pika ajaloo jooksul põhjustanud looduses palju pöördumatuid muutusi. Eriti on viimaste aastasadade läänelik kultuur, ühendades loodusteadusliku vaateviisi, tehnoloogia ja inimesekeskse ideoloogia, osutunud inimeste mõjuala laiendamisel nii edukaks, et see võib kujutada ohtu planeedi eluslooduse tulevikule või olla inimese enda jaoks evolutsiooniline lõks (nt Chakrabarty 2021, Kreitsberg & Sepp 2020). Nende protsesside taustal on kasvanud huvi alternatiivsete, eel- ja varamodernsete loodusega kooskõlas olevate mõtteviiside vastu.
Looduse all mõtleme inimest ja teda ümbritsevat mitte-tehislikku keskkonda koos olenditega, kuid teksti arusaadavuse huvides käsitleme vormiliselt lahus loodust ja [selle osa] inimest. Eestlasele kui looduslähedasele külaelanikule omast loodussuhet on jäädvustatud vanemates kirjeldustes ja alates 19. sajandist kiiresti suurenenud folkloorikogudes. Inimese vaatepunktist jagunes loodus lähemateks ja kaugemateks sfäärideks: kultuurmaastik, metsik maastik ja üleloomulik sfäär (Paulson 1997, Valk 2005a).
Inimese ja looduse suhte käsitlemisel pärimuses peame oluliseks sümmeetrilise antropoloogia ja perspektivismi põhimõtteid, mille järgi uurija püüab mõista uuritava kultuuri vaatepunkti ja aktsepteerida selle tõde (Boas 1989, Rodseth 2015, Hwansuk 2019, Latour 2014 [1991]). Latour on tõestanud, et ka Lääne teaduslik tõde ei ole absoluutne, vaid üles ehitatud osalistele teadmistele (Latour 2014 jm); van Dijk (2005) nimetab teadmisi “teaduslikeks uskumusteks”. Tulviste (1984) on traditsionaalses mõtteviisis esile tõstnud ettevaatlikkust üldistamisel ja arvestamist muutuvate oludega. Tänapäeva antropoloogiasse on Viveiros de Castro (2012, 2014, 2015) toonud filosoofiast suuna perspektivism, millega tähistatakse maailmade paljususe ja nendega seotud vaatepunktide arvestamist.
Nimetatud mõttesuundade mõjul on hakatud lääneliku loodussuhte kõrval, kus inimene kasutab või imetleb loodust objektina, hindama looduslähedaste rahvaste vaateviise, mis näevad maailma hingestatud olendite süsteemina. Eesti folkloori põhjal on uuritud inimese ja looduse suhet eelkõige usundi raames, määratledes seda mõistetega animism, preanimism, ning nähes selles ka surnutekultuse ja šamanismi jäänuseid ja kristluse mõju (nt Eisen 1995, Loorits 1939, 1949–1960, Masing 1998, Paulson 1967, 1997, Valk 2005b). Inimene nägi end ühena teiste hingestatud olendite seas (Masing 1998). Honko (2017) on tõlgendanud läänemeresoome loodusvaime kui maailma normide hoidjaid. Kuigi inimene võttis loodusest eluks vajalikku, ei tajunud ta seda objektina, vaid subjektina. Taolist partnerlussuhet on nimetanud “pariteetseks” Jürgenson (1995) ning täheldanud nii eesti kui vadja folklooris Arukask (2003, 2014). See tunnetus oli ka ökoloogiline, sest sundis “looduse kuningat oma hoiakuid vaagima” (Hiiemäe 2007: 10).
Eesti varasem loodusfolkloori uurimine on keskendunud paljus identiteedi ja ajaloo küsimustele (nt Masing 1998: 9; Loorits 1939, 2004, vt ka Västrik 2005: 208-209). Uuemaid vaatepunkte vahendavad artiklid ja kogumikud kaasaegsete suundade, nt perspektivismi diskursuse siss toomisega (Maran, Tüür 2005; Hiiemäe 2007; Krull 2016), metsafolkloori väljaanne oma valikute ja kommentaaride kaudu (Järv (2016) jm.
Folkloori analüüsiva ja loova käsitluse abil soovivad siinse projekti teadlased ja kunstnikud vahendada oma arvamusi ja väärtusi. Avaldades ERAsse aegade jooksul kogutud folkloori valiku, pakume võimaluse teha oletusi ja järeldusi pärimusühiskonna inimeste loodussuhte kohta (vrdl Strömpl 2014). Pärimuskultuur esitab teadmisi maailma kohta mitmesugustes vormides (uskumused, laulud, jutud, tavad), vahendades kujundlikku „kunstilist tõde“. Perspektivismi järgi saaks seda mõista kultuurikandjate tunnetusviisi abil. Teadlaste ja kunstnike koostöös materjale läbi uurides, tunnetades, isikliku kogemusega segades luuakse mitmekeelne looduspärimuse valikkogu, mis vahendab eelkõige lõunaeesti maaelanike vaatepunkti, ja folkloori põhjal tehnoloogilise kunsti näitus. Projekt kannab sõnumit, et kõik olendid ja kogukonnad, sealhulgas inimesed, mitteinimesed ja planeet Maa, on ühisesse ökosüsteemi seotud võrdväärsed partnerid, kelle vaateviisid ja eluhoiakud on ühtviisi austusväärsed; ning ratsionaalne tõde ja kunstiline tõde on ühtviisi olulised.
Taive Särg
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv on folkloori keskarhiiv, kuhu koondatakse kõik Eestist kogutud pärimus, selle metaandmed ja sellega seotud muud olulist informatsiooni. Arhiivis toimub püsivalt folkloori kogumine, korrastamine, uurimine ja tõlgendamine, mille abil tehakse kogutud materjalid ühiskonnale vajalik sobival kombel kättesaadavaks. Pikka aega eesti keele ja elulaadiga tihedas seoses arenenud pärimus annab aluse omakultuuri loomiseks ja identiteedi väljendamiseks.
Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes on ka teiste soome-ugri rahvaste ja Eesti aladel elavate muude etniliste rühmade folkloori. Elades üksteisega tihedas kokkupuutes, sageli ka sarnastes looduslikes ja majanduslikes tingimustes, on eri rahvaste pärimused üksteist palju mõjutanud.
Eesti folkloristika peamised uurimis- ja arenduskeskused on omavahel tihedas koostöös Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, mida juhivad vastavalt professor Ülo Valk ja vanemteadur Risto Järv. Folkloristika õpetamine ja uurimine toimub kõrgel tasemel Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, kus homanitaarsuunda juhib Kadri Steinbach, ja Tallinna Ülikoolis, kus folkloristikat ja etnoloogiat õpetab vanemteadur Marju Kõivupuu. Pärimusmuusika ala õppe- ja teadustöö toimub ka Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias, kus töötab väljapaistev etnomusikoloog, vanemteadur Žanna Pärtlas.
Eesti looduspärimuse silmapaistvaim uurija on Mall Hiiemäe, kes on suurema osa elust töötanud Eesti Rahvaluule Arhiivis. Ta on avaldanud kümneid mahukaid teadustöid ja sadu muid kirjutisi eelkõige rahvajuttude, kalendri ja loodusega seotud pärimustest.
Loodusega seotud eesti folkloori ja usundit asus esimesena sügavamalt käsitlema Eesti Rahvaluule asutaja Oskar Loorits. Eelkõige temalt pärineb ettekujutus, et eestlaste väärtusliku eripära hulka kuulub lähedane suhe loodusega ja intuitiivne tunnetuslaad. Looritsa eeskujul on hakatud tänapäeval üha rohkem rääkima eestlastest uhkusega kui loodusrahvast ja metsarahvast.
Tänapäeval on looduspärimuse teema esile tõusnud seoses keskkonnakaitse ja elamiskõlbliku maailma säiitamisega, kuid samuti eesti traditsiooniliste kultuuriväärtuste säilitamisega. Folkloori kaudu saab teavet pärimusliku maastiku ja eestlaste pühapaikade kohta, mis olid tihedalt loodusega seotud. Kohapärimust uurib ja rakendab tänapäeva valupunktide lahendamiseks nagu soode ja looduslike pühapaikade kaitse, rahvaluule arhiivi juures tegutsev kohapärimuse töörühm.
Tartu Ülikooli loodusmuuseum asub Eesti Kirjandusmuuseumi kõrval. See pooleldi juhuslik ruumiline side sai sisulise tähenduse siinse veebilehe peamises väljundis - näituses "Metsavaimud masinas". Eesti looduspärimusel põhinev näituse väljapanek asus mõlemas kõrvuti asuvas majas ja nende vahealal. Siinse antoloogia tarvis oleme võtnud pilte ka Loodusmuuseumi hallatavast andmebaasist eElurikkus.
Loodusmuuseum ja sellega seotud botaanikaaed on loodusteaduse keskus, mis järgib ka meie projekti põhiväärtusi, siduda teadus ja teaduskollektsioonid uurimistöö ja loodushoiuga. Tartu Ülikooli loodusmuuseumis ja botaanikaaias leiduvad geoloogia, zooloogia, botaanika ja mükoloogia, mikrobioloogia ning DNA- ja keskkonnaproovide kogud. Seal leidub mineraale, kivimeid, kivistisi, meteoriite, selgroogtuid ja selgroogseid loomi, vetikaid, samblaid, soontaimi, seeni ja samblikke. Kogusid kasutavad oma igapäevases töös teadlased, õppejõud, üliõpilased, õppeprogrammide juhendajad ja teised spetsialistid.
Loodusmuuseumis pakutakse rikkalikku valikut loodusharidust, õpetades loodust tundma ja hoidma, keskkonnahoidlikke väärtusi ja eluviisi. Seal edendatakse ka loodusvaatlusi ja harrastusteadust. Igal aastal korraldatakse Loodufestivali ja loodusvaatluste maratoni.
Taive Särg
Trüki- ja veebiallikate loendi ja kirjandust lisalugemiseks leiab lehelt: Projektist/Allikad.