Teadus

Eri teadusalad, sealhulgas folkloristika ja antropoloogia, puutuvad kokku ökoloogiliste ja ühiskondlike probleemidega – loodusressursside vähenemine, kliimamuutus, inimkonna kasv, keelte ja maailmapiltide muutumine jm. Inimene on pika ajaloo jooksul põhjustanud looduses palju pöördumatuid muutusi. Eriti on viimaste aastasadade läänelik kultuur, ühendades loodusteadusliku vaateviisi, tehnoloogia ja inimesekeskse ideoloogia, osutunud inimeste mõjuala laiendamisel nii edukaks, et see võib kujutada ohtu planeedi eluslooduse tulevikule või olla inimese enda jaoks evolutsiooniline lõks (nt Chakrabarty 2021, Kreitsberg & Sepp 2020). Nende protsesside taustal on kasvanud huvi alternatiivsete, eel- ja varamodernsete loodusega kooskõlas olevate mõtteviiside vastu. 

Looduse all mõtleme inimest ja teda ümbritsevat mitte-tehislikku keskkonda koos olenditega, kuid teksti arusaadavuse huvides käsitleme vormiliselt lahus loodust ja [selle osa] inimest. Eestlasele kui looduslähedasele külaelanikule omast loodussuhet on jäädvustatud vanemates kirjeldustes ja alates 19. sajandist kiiresti suurenenud folkloorikogudes. Inimese vaatepunktist jagunes loodus lähemateks ja kaugemateks sfäärideks: kultuurmaastik, metsik maastik ja üleloomulik sfäär (Paulson 1997, Valk 2005a).

Inimese ja looduse suhte käsitlemisel pärimuses peame oluliseks sümmeetrilise antropoloogia ja perspektivismi põhimõtteid, mille järgi uurija püüab mõista uuritava kultuuri vaatepunkti ja aktsepteerida selle tõde (Boas 1989, Rodseth 2015, Hwansuk 2019, Latour 2014 [1991]). Latour on tõestanud, et ka Lääne teaduslik tõde ei ole absoluutne, vaid üles ehitatud osalistele teadmistele (Latour 2014 jm); van Dijk (2005) nimetab teadmisi “teaduslikeks uskumusteks”. Tulviste (1984) on traditsionaalses mõtteviisis esile tõstnud ettevaatlikkust üldistamisel ja arvestamist muutuvate oludega. Tänapäeva antropoloogiasse on Viveiros de Castro (2012, 2014, 2015) toonud filosoofiast suuna perspektivism, millega tähistatakse maailmade paljususe ja nendega seotud vaatepunktide arvestamist.

Nimetatud mõttesuundade mõjul on hakatud lääneliku loodussuhte kõrval, kus inimene kasutab või imetleb loodust objektina, hindama looduslähedaste rahvaste vaateviise, mis näevad maailma hingestatud olendite süsteemina. Eesti folkloori põhjal on uuritud inimese ja looduse suhet eelkõige usundi raames, määratledes seda mõistetega animism, preanimism, ning nähes selles ka surnutekultuse ja šamanismi jäänuseid ja kristluse mõju (nt Eisen 1995, Loorits 1939, 1949–1960, Masing 1998, Paulson 1967, 1997, Valk 2005b). Inimene nägi end ühena teiste hingestatud olendite seas (Masing 1998). Honko (2017) on tõlgendanud läänemeresoome loodusvaime kui maailma normide hoidjaid. Kuigi inimene võttis loodusest eluks vajalikku, ei tajunud ta seda objektina, vaid subjektina. Taolist partnerlussuhet on nimetanud “pariteetseks” Jürgenson (1995) ning täheldanud nii eesti kui vadja folklooris Arukask (2003, 2014). See tunnetus oli ka ökoloogiline, sest sundis “looduse kuningat oma hoiakuid vaagima” (Hiiemäe 2007: 10).

Eesti varasem loodusfolkloori uurimine on keskendunud paljus identiteedi ja ajaloo küsimustele (nt Masing 1998: 9; Loorits 1939, 2004, vt ka Västrik 2005: 208-209). Uuemaid vaatepunkte vahendavad artiklid ja kogumikud kaasaegsete suundade, nt perspektivismi diskursuse siss toomisega (Maran, Tüür 2005; Hiiemäe 2007; Krull 2016), metsafolkloori väljaanne oma valikute ja kommentaaride kaudu (Järv (2016) jm.

Folkloori analüüsiva ja loova käsitluse abil soovivad siinse projekti teadlased ja kunstnikud vahendada oma arvamusi ja väärtusi. Avaldades ERAsse aegade jooksul kogutud folkloori valiku, pakume võimaluse teha oletusi ja järeldusi pärimusühiskonna inimeste loodussuhte kohta (vrdl Strömpl 2014). Pärimuskultuur esitab teadmisi maailma kohta mitmesugustes vormides (uskumused, laulud, jutud, tavad), vahendades kujundlikku „kunstilist tõde“. Perspektivismi järgi saaks seda mõista kultuurikandjate tunnetusviisi abil. Teadlaste ja kunstnike koostöös materjale läbi uurides, tunnetades, isikliku kogemusega segades luuakse mitmekeelne looduspärimuse valikkogu, mis vahendab eelkõige lõunaeesti maaelanike vaatepunkti, ja folkloori põhjal tehnoloogilise kunsti näitus. Projekt kannab sõnumit, et kõik olendid ja kogukonnad, sealhulgas inimesed, mitteinimesed ja planeet Maa, on ühisesse ökosüsteemi seotud võrdväärsed partnerid, kelle vaateviisid ja eluhoiakud on ühtviisi austusväärsed; ning ratsionaalne tõde ja kunstiline tõde on ühtviisi olulised.

Taive Särg