Hing

Hinge kujutelma abil on inimesed väljendanud kõige üldisemalt arusaama elavast, millele on omane nii kestvus kui ajutisus. Hing kuulus elava juurde, kuid oli püsivam – ta võis kehast lahkuda, rännata või võtta uusi vorme. Mineviku maailmapildis olid loodusolendid ja -objektid inimesega sarnasel kombel elavad. Hing oli maailma elustav ja ühendav printsiip selles maailmapildis, mida saab üldjoontes nimetada animistlikuks.

Eestlaste arusaam hingest ei olnud selgelt piiritletud. Pigem oli hingega seotu lõpuni mõistetamatu ja teatud ilmingutes ka hirmutav. Hingedel ja vaimudel arvati olevat teistsugust võimu ja vabadust kui kehalistel olenditel, kuid ka neil olid omad piirid.

Arusaama hingest on kujundanud ilmselt hingamine, pärilikkus, instinktid, mälestused, unenäod, muutunud teadvuse seisundid, viirastused, vari, üleloomulikud kogemused, loodusnähtused, mineviku ja teiste kultuuride mõju ning hingega seotud mõtteviiside ja tegevuste jätkusuutlikkus. 

Eesti eri folkloorižanrid kajastavad usundilisi arusaamu, mis näitavad, kuidas inimene hinge kujutelma kaudu sai end mõttes ühendada ülejäänud loodusega. Ilmselt hinge püsivus ja paindlikkus oli see, mis võimaldab muutumist ühest olendist teiseks ja elu jätkumist teispoolses maailmas. Eesti paganlik hinge kujutelm on meieni jõudnud pärimuses osalt mõjutatud ka kristlusest. 

Maailma olendite ja objektide tajumine hingestatuna ja hinge omakorda kestvana võis (ja võib) aidata inimesel üle saada tema kosmilisest üksindusest ja elu lühidusest, sest see annab talle kontakti ülejäänud loodusega ja ajalise ulatuvuse. Inimese mõistmise arenedes pidi ta hakkama tunnetama oma lahutatust loodusest ja universumist, ning nendele ühesuguse hinge omistamine oli kontakti loomise püüe ja tajutud kokkukuuluvuse väljendus.

Hing oli ajas püsivam, ruumis liikuvam ning sotsiaalselt ja bioloogiliselt vabam kui keha. Kombed ja tavad aitasid korraldada suhteid hingedega. Rahvakalendri hingedeaeg ja sellega soetud tavad, surnuitkud, kaitse- ja tõrjemaagia ning palju muud annavad märku elust hingede ja vaimudega täidetud maailmast.

Looduse olenditel ja paikadel olid omad hinged ja kaitsevaimud, Ettekujutused neist võivad osalt olla tekkinud seoses esivanemate hingede usuga. Looduse kohalikke kaitsjaid kutsuti Lõuna-Eestis emadeks-isadeks. See on sarnane naaberrahva Lätiga, kus samuti hoidsid looduspaiku emad, Mate’d, nt Metsaema Meza Mate. Põhja- ja Lääne-Eestis nimetatakse looduse kaitsevaime Skandinaavia keeltega sarnaselt haldjateks.

Allikad: Loorits 1949, 1951, 1957; Loorits 1990; Masing 1995; Paulson 1997.

Taive Särg