Eriliste võimete saamine
Kui loomad karjas ei sesa, võetakse tutva haua pealt surnuaialt mulda ja rapputakse loomade selga, siis asi paraneb.
Valitud keelel puudub tõlge.
Ükskord vanal hallil aeal viinu üks rikas peremiis oma poea linna, ühe suure targa juurde linnukiili ja lummustamist1 õppima. Kolm aastad määrätud õpmise aeaks. Kui sii kolm aastad õpmise aig täis saanu, sis lännu isä poiga kodu tuuma. Kui ta linna saanu ja sinna mõjase2 lännu, kus ta poig õpmas olnu, tulnu tal üks tüdrik vastu ja küsnu, mis ta siit otsiva. Isä kõnelanu ärä, et ta ollava tulnu oma poiga kodu viimä, sest nüid ollava õpmise aig täis.
Aga sii tüdrik ütlenu: „Hüäga siul3 küll poiga kätte ei taheta anda. Kui sia sisse lääd ja poiga perid, sis tuutse4 siul kige esiti kolm tuid ette ja öetse5: „Siu poig on üks nendest kolmest tuist. Näitä, mihande6 ta on!“ Aga nende tuide seas ei ole siu poiga. Sellepärast ütle, et nende seas siu poiga ei ole. Sis tuutse siul kolm ühesugust musta täkku ette ja öetse: „Siu poig on üks neist täkkudest, näitä, mihande ta on!“ Aga ärä näitä ka nende kellegi pääle, sest ka nende täkkude seas ei ole siu poiga! Sis tuutse siul kolm ühesugust nuurt miist ette, sis vaata, kelle pää ümmer üks kärmne7 lennab, sii on sis siu poig.“ Nõnda ka olnu. Isä lännu sisse ja ütlenu, et tema poja õpmise aig ollava täis ja ta tulnu poiga kodu viimä.
Lummustse ja linnukeele õpetaja ütlenu: „Kui sia oma poja ärä tunned, sis saad sia ta tänä kätte, aga kui ei tunne, sis jääb poig viil mind tiinmä.“ Tark toonu ka kige esiti kolm tuid isäle ette ja ütlenu: „Üks nende tuide seast on siu poig, aga näitä ärä, mihande ta on.“ Isä ütlenu: „Nende seas küll miu8 poiga ei ole.“
Tark ütlenu: „Noh! Kui sia nende seas ei arva oma poiga olevad, sis tuun mia ta siul teisel kujul ette.“ Sis toonu ta kolm ühesugust musta täkku ette ja käsnu nende seast oma poja pääle näitäda. Isä ütlenu: „Ka nende seas ei ole miu poega.“ Viimäks toonu tark kolm ühesugust nuurt miist isäle ette ja isä näitänu selle pääle, kelle pää ümmer kärmne lendnu.
Sis ütlenu tark: „Noh! Isä tunneb ikki oma.“ Pääle selle antud talle poig kätte, ta maksnu targale õpetamise raha ärä ja hakkanu pojaga kodu sõitma. Kui nad juba kodu lähedale saanu, rüüknu ronk kolm korda ühe vana suure tamme ladvas: „Krook, krook, krook!“ Poig naarnu sedä kuuldes. Isä küsnu poja käest, mis ta naarava. Poig ütlenu, et temä ei tohtiva sedä ütelda, kui ta ütleva, sis peksävä isä tend9! Isä aanu pojale pääle, et ütlegu aga ärä, temä ei peksävä selle pärast kedägi, olgu asi mis tahte sugune10. Viimänti ütlenu poig ärä, temä ollava sedä naarnu – ronk ollava ütlenu, et selle tamme all ollava üks suur kastitäis raha ja seitsme aasta pärast tullava nõnda suur nälg maa pääle, et isä juuva temä jalapestsevii11 ärä.
Aga isä peksnu omigi12 poiga selle jutu pääle. Poig kannatanu peksu ärä, ei ole kedägi lausnu, lännu kodu ja elänu isäga rahulikult edesi. Saanu seitse aastad müüdä lännu, hakkanu ka nälg tõesti tulema. Isä ja poig kaeunu13 tamme alt rahakasti väll'ä ja ostnu selle rahaga omale leibä, aga näll'ähädä lännu ikki suuremaks, raha lõpnu otsa ja peris hädä olnu käes. Sääl ütlenu poig isäle: „Mia moonustan ennäst sokaks14, pane miule lõõk15 kaala ja vii mind linna, müü ärä, sis saad raha levä16 osta, aga küsi hüäd hinda ja lõõk tuu kodu tagasi!“
Nõnda ka olnu: poig muutnu ennäst sokaks, isä pannu lõa kaala ja viinu soka linna ja müünu viiekümne rubla iist ärä ja [toonu] lõa kodu tagasi, nõnda kudast poig tend käsnu tehjä17. Kui ta kodu saanu, olnu juba poig kodus iis. Nad elänu sellest rahast jälle tüki aiga ärä, nälg kestnü ikki edesi ja raha lõpnu jälle otsa. Sääl ütlenu poig: „Nüid mia muudan ennäst härjäks, vii mind jälle linna ja müü ärä, aga lõõk tuu kodu tagasi!“ Poig muutnu ennäst härjäks, isä viinu tend linna ja müünu sa’a rubla iist ärä ja toonu jällegi lõa kodu. Kui ta kodu saanu, olnu juba poig kodus iis.
Sis ostnu nad selle raha iist jälle leibä ja elanu mõne aja edesi, aga raha lõpnu otsa ja nälg tulnu jälle kätte. Sis ütlenu poig: „Nüid mia muudan ennäst üheks ilusaks täkuks, vii mind linna ja müü ärä, aga küsi hüäd raha ja päitsed tuu kodu tagasi!“ Isä viinu täku linna, aga ei ole keegi osta tahtnu, viimänti tulnu omigi üks musta rõõvastega härra ja küsnu täkku osta. Isä küsnu viissada rubla, ostja tingnu küll odavamaks, aga isä ei ole hinnast odavamaks jätnu, viimänti lubanu ka ostja sedä maksa. Isä ütlenu, et ta päitsed tagasi võtab, aga ostja hakkanu päitsi ka himustama, müügu päitsed ka ärä. Isä ei ole tahtnu päitsi müüä. Aga ostja lubanu päitstest ka viissada rubla, et müügu aga ärä. Isä mõtlenu: „Poig küll es käse18 päitsi müüä, aga viissada rubla on hulk raha.“ Müünu viimänti päitsed ka ärä. Ostja lugenu isäle tuhant rubla peosse ja karganu isi täkule selgä ja sõitnu minema.
Ostja olnu poja endine õpetaja, aga isä ei ole tend tunnu. Isä lännu kodu, aga ei ole poiga enäm kodus iis olnu nägu19 kaks korda enne seda. Sis saanu ta aru küll, et ta poja ühes päitstega ärä olli müünu. Ostja aga sõitnu igä päe pojaga (kes nüüd täkk olnu) ümmer ühest kõrtsist teisi, joonu ja mängnu ja kihutanu inimesi kisklema. Täku köütnu ukse ette katuseräästasse kinni, edimesed jalad tõmmanu ta lendu, sääl pidänu ta õhtuni võmpuma20. Õhtu päästnu ta täku lahti, karganu selgä ja kihutanu kodu.
Ükskord priiskänu ta jälle ühes kõrtsis, täkk võmpunu katuseräästas. Sääl tulnu kõrtsitüdrik väll'ä ja nännu, et täkk räästas võmpunu, sii ütlenu: „Oh sa vana jõmp, isi juub lakub kõrtsis. Näe, kudast ta vaest eläjäluuma piinäb!“ Võtnu päitseoheliku lahti ja lasnu täku edimesed jalad maha, aga nõndapea, kui täku edimesed jalad maha puutnu, raputanu ta päitsed pääst ärä ja pistnu juusma. Aga selsamal silmäpilgul tulnu ka peremiis kõrtsist väll'ä. Kui täkk sedä nännu, et peremiis väll'ä tulnu, muutnu ta ennäst tuiks ja hakkanu lendmä.
Peremiis muutnu ennäst kulliks ja hakkanu tend taga aama. Tui lendnu otsekohe mere poole. Kui ta mere äärde saanu, muutnu ta ennäst kalaks, aga peremiis ka järgi kalaks ja aanu tend ikki taga. Kui merest läbi saanu ojutud, muutnu kala ennäst jälle tuiks ja peremiis kulliks ja ikki tagant järgi. Tui lendnu kunigalossi. Kunigatüdär süütnü sääl lossi hoovi pääl tuisi. Tagaaetud tui lendnu ka teiste sekkä, aga kull ikki järjes21. Sääl muutnu sis tui ennäst odrateräks ja hakkanu kunigatütre kengäkontsa alla kinni.
Sis ei ole kull tend enäm kätte saanu, vaid lendnu tagasi. Kunigatüdär viinu odraterä ühes oma kengäkontsa küll'es oma kamre. Öösi, kui kunigatüdär maganu, muutnu odraterä ennäst jälle endiseks nooreks meheks tagasi. Homku, kui kunigatüdär ülesse tõusnu, nännu ta ilusa noore mehe oma magamisekamres. Ta hakkanu küskmä, kust ta sinna ollava saanu. Sis kõnelanu nuurmiis oma eluluu kunigatütrel ärä ja kunigatüdär hakkanu nuurt miist armastama ja palunu oma isät, et andku sii nuurmiis temale meheks. Kunigas täitnu ka tütre palvet ja lubanu selle noore mehe oma tütrele meheks. Peetud sis ka uhked kihlused ja pääle selle määratud pulmapäe ära.
Aga et riigis nälg suur olnu ja viil suuremaks lännu, sis aetu kik vaesed inimesed pulmapäeväks kunigalossi ja antu neile süüä. Kuniga väimehe isä olnu ka teiste vaeste seas lossi üürüses22. Ta tahtnu kangeste juua ja nännu, et sääl olnu ühe vanni siis vett, ta joonu selle ärä. Aga poig tulnu sinna vett otsma ja tahtnu oma jalgu peske (sii vesi olnu tal selle jauks sinna valmis tuudud). Ta nännu, et vesi kadunu olnu, sis küsnu ta: „Kissi miu jalapestsevii siit on ärä joonu?“ Sääl tulnu isä tunnistama, et ta kange jänuga ollava selle vii ärä joonu.
Aga ta ei ole oma poiga enäm tundnu, kuna poig küll tend ärä tundnu. Poig küsnu: „Kas sia sis mind enäm ei tunne? Isi oled ikki mind peksnu selle iist, kui mia ükskord ütlesin, et sia miu jalapestsevii ärä juud.“ Sis tulnu isäl küll miile. Poig aga hakanu isäle ümmer kaala ja võtnu isä ka oma juurde kunigalossi eläma.
1 nõidumist; 2 majja; 3 sulle; 4 tuuakse; 5 öeldakse; 6 missugune; 7 kärbes; 8 minu; 9 teda; 10 missugune tahes; 11 jalapesuvee; 12 ometigi; 13 kaevanud; 14 sokuks; 15 lõõg, ohelik; 16 leiba; 17 käskinud teha; 18 ei lubanud; 19 nagu; 20 rippuma; 21 järel; 22 vööruses (vöörus – eeskoda)