Metsa- ja puuvaimud

Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu. Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki.
    See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.”
    „Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele peale. 
   Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!” Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa.
    Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?” 
    „Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale. 
    „Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!” 
    Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise. Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega: 
    „Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.” Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk. 
    Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe, ma annan sulle ühe hõbe kuuli. Pane see kuul oma püssi ja siis saad selle halli kotka maha lasta, mis Vanapagan käskis. Su oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski kätte, vaid üksnes selle kuuliga, mis ma sulle annan; selles kuulis on seitsmesugust nõiduse väge sees ja see toob kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.” Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku.     

Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea kamind meeles.” Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi. 
    Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid.
    Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses pole ta aga metsavaimu ühtigi ära unustanud, vaid see sai õnnelikust jahisaagist ikka alati oma jao.

Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle on ja seda valitseb. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad, putukad seisavad tema voli all. Kes eksib, seda nuhtleb metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas noormees suure laane ääres, püss seljas. Ta nägi üht imeilusat kuldsulgedes lindu kuuse otsas lustlikult laulvat.
    „Maha, sa muidu kisendaja!” sõnas noormees ja pani püssi palge.
    Käis pauk, ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja astus siis jälle kuusemetsa mööda edasi. Kui noormees jõudis ühele lagendikule, nägi ta väga vana mehikest enesele vastu tulevat. Mehel oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamblad. Kuigi teda võis pidada väga vanaks, paistis tast siiski erkus, noorus ja elavus välja. Kui vanamees noor- mehe ligidale oli jõudnud, pani ta käe poisi õlale ja küsis:
    „Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima?”
    Hirm ja häbi mõlemad võitlesid noore mehe südames. Viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas:
    „Tulin lihtsalt naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus on kodus olles alati tüliks.”
   „Valetad!” ütles vanamees. „Tulid minu kuningriiki rüüstama.”
    „Ei tulnud,” vastas noormees.
   „Näita oma jahitaskut, siis näed küll, et seda salgad,” kõneles vanakene, võttis noormehe jahitasku lahti ja leidis sealt linnu.
    „Siin ta on, mille maha oled lasknud.”
   Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huultele. Ta lõi silmad enda ette maha ja ootas, mis tast nüüd saab. Pika vaikimise järel puudutas viimaks vanake püssi ja ütles siis noormehele:
    „Et sina metsa lauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks.”
    Ja siis kadus, kus tuul. Noormees oli rõõmus, et ta ilma trahvita vanamehe käest ära pääses. Ta otsustas püssiga enam mitte ühtainsat looma maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis püssi tühjaks. Peale pauku oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudsed kohad täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kuigi kaugele. Pea vähenes suits ja noormees ei näinud ikka. Ta oli pime. Metsavana oli teda ta üleannetuse pärast trahvinud. 

Üks külaeit läheb metsa seenele. Ja üks suur seen ehk ühesõnaga lopakas, leiab selle ja akkab katki murdma. Ja seal seene all üks pisikene poisikene ja kiidab: 
    „Ära murra, see on minu peavari!“ 
    Naine võttab poisikese seene alt ja küsib: „Mis asjanik¹ sina õled?“ 
    Poiss ütleb: „Ma õlen seenekuningas.“ 
    „Kui sa kuningas õled, siis ma tahan su oma kuninga juure viia.“ 
    Ja kuningal ea meel. Ja kuningas pani ta ühte keldri, et kutsub pidolised kokko. Aga keldri pääl õli laes auk. Kuningal õli kolmeaastane poig ja see poisikene mängis keldri pääl. Ja õli veikene siidimuna ja pillas sinna keldri. Poiss palub seenekuninga käest oma muna. 
    Seenekuningas ütleb: „Ma ei anna muidu kätte, kui akka trepi pääl nuttama. Siis mammi tuleb, võtab su süüli², ja siis selle mammi taskus on keldrivõtti. Ja siis tee uks lahti, siis annan ma su muna kätte.“ Ja poiss tuli, tegi ukse lahti. [Seenekuningas] andas muna kätte ja lipsas kolmeaastase jalgade vahelt läbi. 
    Ja kuningas kutsus pidolised kokko ja mendi võttama – ei enam ei õldki seenekuningast keldris. Kuningas sai suure äbi. 
    Ja siis kasvas poiss kakskümmend aastat vanast. Siis seivad laua taga ükskõrd ja jutustasivad sellest seenekuningast. Ja kuningapoig ütles: „Kui mina kolmeaastane õlin, siis lasin ma selle seenekuninga välja.“ Ja kuningas vihastas äbi pärast ja tahtis poja surnust lüüa. Siis ema palus palve läbi.      Aga [kuningas] ajas ta oma kuningriigist menema. Ema palve läbi andis talle kaks obost ja kutsari. 
    Siis [kuningapoig] läks ja tuli tee pääle. Õli kange kuiv, tuli kange jänu, aga miskisugust veenõu ei õld. 
    Kutsar ütles: „Meil on vankri all köis. Lase minu kaivu.“ Sidus köie ümber ja jõi oma kõht täis. 
    Ja siis sidus kuningapoig omale. Kui kuningapoig vee pääl õli, siis ütles kutsar: „Kirjuta minu nimi sinust ja sina minust, et sa õled kutsar ja mina kuningapoig.“ 
    Siis läksivad teise kuninga juure, kutsar sai kuninga ukseoidjast ja kuningapoig sai obosekarjatsest. Kuningapoig nelipühi esimese püha ommiku istub kive õtsas ja on mures. Ja tuleb seenekuningas sinna ja küsib: „Mis sa muretsed?“
    „Eks ma laskend sinu lahti, kui ma kolmeaastane õlin.“ 
    Seenekuningas ütles: „Tule siis minu vanemale tütrele võõrsi³.“ 
    Kuningapoig ütleb: „Aga kes oboseid oiab?“ 
    Seenekuningas vastab: „Küll obosed oitud saavad!“ 
    Ja läks vanemale tütrele võõrsi. Ulkusid vask-rohoaias ja vaskriistad õlivad. Tuli õhta, seenekuningas ütles: „Eks akka juba oma ooste⁴ juure menema.“ Seenekuningas kinkis niisuguse obose, mis neli meest kinni oidab. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda mina võin üksi seda oidada, mis neli meest oidavad?“ 
    Seenekuningas ütles tütrele: „Eks sa kingi ka miski temale.“ 
    „Mis ma kingin talle?“ 
    „Kingi üks laudlinagi.“ 
    Kui selle lina lahti lei, siis õlid kõiksugu road lina pääl. Ja kui enam ei tahand, siis pani kokko ja õlid jälle kõik kadund. 
    Keskmise püha ommiku istub kuningapoig jälle kive õtsas. Seenekuningas kutsub jälle oma keskmisele tütrele võõrsi. Söövad jälle ja ulguvad õbe-rohoaias. Ja kui akkas õhta tulema, seenekuningas ütleb: „Eks akka jo oma ooste juure menema.“ Ise kinkis niisuguse obose, mis kaheksa meest kinni oidas. 
    Ütles tütrele: „Eks sa kingi ka midagi temale, niiskene ankur, mis võta vändast ja tulevad muusikandid välja, terve koor, ja mängivad.“ Kui ei tahand enam, siis keeras tagasi. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda ma üksi võin kinni oidada, mis kaheksa meest oidab?“ 
    „Too talle kaheksa pudeli jooki!“ 
    Jõi välja⁵ ja istus obose pääle, läks kui linnu pääl oma ooste juure. 
    Kolmandal ommikul istub jälle kive õtsas. Seenekuningas tuleb jälle sinna: „Eks sa tule mu nooremale tütrele võõrsi!“ Siis ulkusivad kuld-rohoaias ja    õli uhkust palju. Tuli õhta, ajas jälle välja. Ise kinkis niisuguse obose, mis kaksteist meest kinni oidas. [Kuningapoig] ütleb: „Kuda ma võin seda kinni oidada, mis kaksteist meest oidab?“ [Seenekuningas] laskis kaksteist pudeli jooki tuua. [Kuningapoig] istub jälle obose pääle ja läheb kui linnu pääl oma ooste juure. [Seenekuningas] ütleb tütrele: „Eks sa kingi ka midagi talle.“ 
    „Mis ma siis kingin?“ 
    „Kingi üks vile talle.“ 
    Nii valjust vilistas, et puulehed pudenesivad. 
    Kuningapoig sai kuninga ukseoidjast. Tuleb kuningatüttar trepi pääle nuttama: „Käib siit merest üks nelja peaga madu ja liisku võeti, peab iga päev üks inimene temale saama. Võeti liisku, liisk langes minu vanema õe pääle.“ 
    Ütles kuningatüttar: „Ehk sa võid meid päästada?“ [Kuningapoig] ütles: „Eks ma ehk katsun.“ 
    Sõavägi mere ääres vastas. Kuningapoig vilistas oma obose, mis neli meest kinni oidasid. Ja võttis mõõga ja istus obose selga. Madu tuli merest välja ja küsis: „Kelle eest siis sina, kuningapoig, õled sõdimas?“ 
    „Iseenese ja kuninga vanema tütre eest.“ 
    „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütles: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss vilistas ninda, et roho pind õli punane. Kuningapoig vilistas ninda, et puulehed pudenesivad. Ja akkasivad jooksema. Uss akkas ümber keerama,  obone lõi kolm pead maha ja kuningapoig lõi üks pea. 
    Ja teine ommiku kuninga noorem tüttar tuli jälle trepi pääle: liisk langes keskmise tütre pääle. „Ehk sa võid päästada kuidagimoodi?“ 
    Tuleb kaheksa peaga elajas, sõavägi mend mere ääre vasta. Madu tuleb ja küsib: „Kelle eest sina õled?“ 
    „Iseenese ja kuninga keskmise tütre eest.“ Ja küsib jälle: „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütleb: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai vaod maad6 (150 sammu) ette, akkas ümber keerama, obone lõi kuus pead maha, ise lõi kaks pead. 
    Kolmandal ommikul nuttab jälle kuningatüttar trepi pääl: liisk langend tema pääle. Ja palub jälle kuningapoiga: „Kas võid kuidagimoodi päästada? Ja siis õled sa päästand meie riigi ja oma abikaasa.“ 
    [Kuningapoig] läks mere äärde, sõavägi seal, kuningatüttar sõaväe taga. Üks ohvetser sosistab: „Lubad minule tulla, siis mina päästan.“ Ei kuningatüttar võtta asjastki. 
    Uss tuleb välja, küsib: „Kelle eest sa, kuningapoig, õled?“ 
    „Iseenese ja oma abikaasa eest.“ 
    „Kas jälle mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai jälle vaod maad ette, akkas ümber keerama, obone lõi kaheksa pead maha, mees lõi neli pead. 
    Siis õli kuningriik päästetud. Ja inimesed võtsid suure auga noort kuningast vasta. Ja seitse nädala ühtepuhku peati pulma. 

¹ asjamees
² sülle
³ külla
⁴ hobuste
⁵ ära

Kehv naine oli läinud kiiruga koju, jätnud lapsehälli kogemata metsa. Päike oli ära looja läinud, ei võinud enam kodunt välja lapsele järgi minna. Läks hommikul metsa – last kiigutati, ise lauldes: 

Tsuu, tsuu! 
Unustatud metsa!

Rahakott oli olnud kõrval ja lapsel ei viga midagi.
Perenaine oli aga seda näinud, et kehval naisel suur rahakott. Tema viinud oma lapse ka metsa. Hommikul last kiigutati:

Tsuu, tsuu!
Meelega jäetud metsa! 

Muud ei olnud, kui ainult luukuhi. 

Ühel mõisahärral oli üks tubli kütt, kes hästi linda mõistis laske, aga ühekorraga pööris küttimise õnn temale selga, sest kui ta metsa läks, põgenesivad kõik ära, kui nad teda suurelt kaugelt nägivad. 
    Mõisahärra olla aga küti käest linda nõudnud, mis kütil aga kudagiviisi võimalik ei olnud. Nüüd tulli kütil kuri aeg. Sest herra laskis kütile iga pääv kere peale anda, ja ütles, et ta linnud kõik ise ära sööb. Kütt ulkus küll iga pääv metsa mööda ümber, aga tal ei läinud korda mitte ühte lindugi maha laske. Herra aga andis halastamata naha peale. 
    Ühel pääval, kui ta jälle oma keretäie kätte oli saanud, läks ta jälle suure murega metsa, sest ta pelgas, et ta täna jällegi midagi ei saa! – Kui ta juba tükk maad sügavale metsa oli jõudnud, oli ta kaugelt mõndagi lindu nähnud, aga põgenesivad kõik juba suurelt kaugelt ära. Edasi kõndides näeb ta puude vahel suure lapsehälli rippuma, kus ka veike laps sees oli. Ja kõigest  jõust kisendas. Kütt läks hälli juurde ja hakkas last kiigutama, aga võtta näpust et laps vagasest jääb, laps kisendas ikka ühtesoodu edasi. Seal võttis kütike ühe vitsakese ja pidi lapsele naha peale andma, et ta ommetegi vagaseks jääks, aga kütil oli ommetegi halle meel väätikest vitsaga peksa, ta hakkas teda jälle kiigutama, sest ta mõtles, et ta ommetegi isigi vagaseks jääb. 
    Kui ta nüüd tükk aega oli kiigutanud, oli nüüd kanged kobinad kuulda, ja tema juurde tulli üks hallasti, aga õige suur ja tugev naesterahvas. Ta tänas kütti lapse kiigutamise eest ja ütles: 
    "Ma olen juba eila õhtust saadik oma kraami kokko panemas, sest ma pean siit metsast ära minema Tallinamaale. Ma olen üks metsa helkia¹, üks inimene, kes enneaegu surma on saanud, ma pean nüüd nii kaua maa peal ümber ulkuma, kunni minu aeg täis saab, kus ma isegi oleks ära surnud, ja minu kohus on häätegu inimestele tasuda hääga. Aga kurja tegijad pean ma mööda metsa ümber eksitama ehk muud kurja neile tegema, ja iga hääteu eest saab minu piinaaeg üks pääv lühendud, aga kurja teu eest kaks peava pikendadud. Oleks sa minu lapsekest, kes ilma süüta minuga ühes peab kannatama, peksnud! nii kui sul nõu oli, siis oleks ma tõesti seda kurja sinule kätte tasunud, olgu küll, et minul kaks pääva piinaaega pikemaks oleks saanud. Aga sa ei ole mitte lapsekest peksnud, siis tahan mina sinu hääd tegu tasuda! – Ma tean kõik sinu häda, kuda sa iga pääv peksa saad selleperast, et sa mitte lindusid härrale ei saa viia, aga ma aitan sind sellest kimbatusest. Kas sul on üks tükk nööri kaasas?" 
    Kütt kohkus ja mõtles, et naene tahab teda ära puua ja kogeles: "Oh on küll, aga väga lühike." 
    Naene ütles: "Sest ei ole viga, otsi aga välja! "– Mees võttis nüüd oma põlvpükste seereotste paelaotsakese ja andis seda naese kätte. Naene võttis paela ja solmas kolm sõlme selle paelale sisse ja andis küttile tagasi ja näitas. – 
    "Kui sa lindu, ükskõik missugust näed, ja ta tahab ära lennata, siis kui sa tahad teda kätte saada, siis kinnita esimest sõlme. Siis jääb tema paegale. Kui ta aga jälle tahab ära lennata, siis pead sa tõist sõlme kinnitama, siis ei saa ta tõesti mitte lendu menna, kuni sa juba kaunis lähidal oled. Ja kui ta siiski ära lennata tahab, siis pead sa kolmandad sõlme kinnitama, siis ei pease ta enam kohegi, kuni sa teda oled tapnud." Mees tänas oppuse eest ja naene kadus kõige lapsega mehe silmade eest. 
    Kütt läks nüüd jälle mööda metsa ja mõtles: "Peaks ma nüüd ommetegi ühe linnu nägema, ma tahaks ommetegi proovida, mis see naese tarkus aitab." Seal nägigi ta ühe linnu, kes aga kohe ära lennata tahtis! – Mees tõmbas nöörijupikese sees esimest sõlme kõvemast kinni, lind laskis puu otsa tagasi. Nüüd läks temale lähidamale. Kui kütt nägi, et linnul jällegi nõu on ära lennata, siis kinnitas ta jälle tõist sõlme. Lind seisis jällegi vagasest, senni kui kütt talle õige lähidale sai, siis lehvitas lind jälle siivu ja tahtis järsku lendu tõusta. Kütt kinnitas aga kolmandad sõlme – linnu lendamise katse oli asjata, ta jäi seisma. Kütt võttis nüüd püssi lõksu ja pani palgese ja laskis ta maha. Nii sai ta õhtuni mitu lindu, mis ta tõine hommiku härra kätte ära andis. Herral aga ei näidanud sugugi südamest hää meel olema linnude üle. Aga sellegiperast ei ütelnud ta muud kui et: "Sa pead mulle ometegi selle mõttuse² ära tooma, mis alati siin minu aias kuuse otsas laulab, ja seda ma ütlen: kui sa mitte teda minule kätte ei too, siis saad sa 150 [hoopi] selga."
    Kütt kummardas ja läks härra juurest välja ja hakkas metsa poole minema. Seal kuuleb ta nii kui iga kord, et üks mõttus aias kuuse otsas laulab. Kütt mõtleb: "Ma olen sind küll püüdnud ja oma jalgu sinu pärast väsitanud, aga nüüd pead sa ommetegi minu pihku puutuma." Ta hakkas otsekohe aida kuuse poole minema, et laskmise kauguseni minna, Mõttus aga kohendas ennast juba äraminekule, seal kinnitas kütt esimest sõlme. Mõttus jäi vagasest, aga kui kütt ikka ligemale läks, läks mõttus jälle rahutuks. Kütt kõvendas tõist sõlme, mispeale mõttus jälle rahule pidi jääma. Nüüd sai kütt õige ligi. Mõttus ajas pea õige püsti ja kergitas siivu, et ära minna, aga seal tõmbas kütt mõlemad nööriotsad pihku ja tõmbas kõik kolm sõlme kõvasti kinni. 
    Mõttus jäi kuuse otsa kui kinni naelutadud, nüüd sääd kütt püssi palge ja tahtis praegu mõttust maha kõmmutada. Kui mõttus väga halledast paluma hakkas, et teda pidi elama jätma. Ta ütles: 
    "Ma ei taha enam kunnagi kurja teha, sinule ega sinu sugule." 
    Kütt sai nagu südand ja küssis: "Kui sa tahad elama jääda, siis pead sa ütlema, kes sa oled?" 
    Mõttus kostis: "Mina olen sinu herra, selle mõisa peremees. Ma olen alati, kui sa metsa läksid, ennast linnuks muutnud, ja sedaviisi olen ma alati tõiste linnudele teadust viinud, et sina tuled, ja sellepärast põgenesivad nemad alati sinu eest ära, aga ma ei taha enam kunagi sinule midagi alba teha, vaid alati hääd. 
    Kütil oli ka halle süda, ta ei lasknud mitte teda surnuks. Herra aga armastas oma kütti tõeste. Ta kinkis talle tüki maad ja ehitas talle maja peale, kus ta veel praegu võib elada, kui ta ei ole ära surnud. 

¹ haldjas
² mõtus, metsis