Metsa- ja puuvaimud

Mu vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võinud keegi käia, sest eksinud päise päeva ajal ära. Seal old alati haldjatega tegemist. Minu vanaisa olnud küla härgade juures. Siis ta ükskord kuulnud, kui keegi laulis metsas. Tema läinud ligemale, näinud, et üks olevus käinud, kellel olnud üks hobuse jalg, teine inimese jalg. Ise laulnud:

    Teen aga tallid taevasse,
    latrid ligilähedusse.
    Meil on targad tallipoisid,
    meil on hoolsad hobustepoisid.

Sellest ajast saadik, kui ta haldjat näinud, pole ta enam ilmaski ära eksinud.

Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plagin tulnud, ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.

Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud Väljasoo ligidale raendikule¹ kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud, mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis. Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta raendikus tagasi. 

¹ raiesmik

Pärast päeva ei ole hea, kui inimene veel huikab või vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huiganud, mille peale metsast vastu huigatud. Poiss arvanud, et keegi veel tulemata on ja huikas vastu, kuni huikaja nii ligidale tuli, et üsna teispool põõsast oli. Siis hüüdnud poiss veel ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle peale karanud põõsast välja üks hirmus must mees, kellel olid rohelised haljad jalad, poisi kallale, ja viinud poisi tükk maad edasi. Aga teiste appiruttamise peale löönud ta poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huika ja meid ei eksita!" Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandal päeval ära. Sellepärast keelasid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öösel huikavad või vilistavad.

Üks jutt oli jälle niisuke. Mehel kadunud õitsil olles härjad ära. Otsind siis härgi ja otsind. Üks naisehääl hõigand metsast, et: "Tule siia, härjad siin!" Otsind ümbert hääle igalt poolt, aga kuskilt põle leind. 
    Viimaks läind hääle juurde ja old haldjas. Vaadand, et kuskilt näha põle härgi ja saand vihaseks ning pidand päitstega andma, aga kadund enne. Nii kui haldjas oli ära kadund, tuld metsast härjad joostes välja ja hunt aand taga. Meest nähes joost hunt metsa tagasi ja mees aand härjad koju. 

Kes metsas ära eksib, nähes nagu oleks kõik kohad, mis tuttavad olnud, ära pöörnud, ja ise siis üksi rada ringi rändab, see pöörgu mõni riie ehk müts pahempidi, Siis pöörab ka ilm jälle õigeks. Eksiteele vidajaks peetakse vanasarvikut. Nii olla ta mitut, kes metsas kadunud loomi otsinud, krapi ja kella helinaga metsa vidanud, ja mõnda eksind inimest kukelauluga pääle veel sügavamasse metsa saatnud. 

Järgmise loo olla jutustaja üks tuttavaid läbi elanud (nime enam ei mäletata).
    Öösel kõrtsist koju sõites hakanud metsavahel üks valgõ kogu tema kõrval käima. Mees oli ära kohkunud ja hobust kiirustanud, kuid ilmutis pole maha jäänud. Siis lausunud valge kogu: 
    "Puutu mind piitsa otsagagi!" 
Kuna mees pole julgenud seda teha, läinud vaim metsa ja hüüdnud sealt tagasi: 
    "Nüüd pean ma veel ühe inimpõlve varandust valvama. Oleks sa mu vabastanud, oleks sa varanduse omale saanud.

Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurja vaimu jälgede peal. Ka muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagurpidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama, kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. 
    Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema ühe ja sellesama koha peale välja – ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära, tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi¹ ei ole aitanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

¹ miski

Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas, näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade alla värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linde tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüid selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma, ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

Korra olnud jälle kütt Suiste pühade¹ laupäeva öösi metsas olnud, näinud, et üks heinasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üles ärkanud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole enam ta kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud. 

¹ Suvistepühade, nelipühi

Üks vana püssimees jutustas. Kiidika metsas Sammniidi heinamaa ligidal olnud – ta ise rääkis mulle, tema oli jahimees, mesilasi pidas ja sellega toitis peret. Ja oli see aljas olnud. Tiibu ei paistnud, nagu hülge moodi olnud, tagant peenike, eest lai, silmnägu olnud. 
    Tema oli vaadanud: "Orav ta ei ole, muu metselajas ta ei ole. Sitta, ma lasen ta maha!" 
    Siis ta hüüdnud vastu: "Mitte, mitte!" 
    Vanamees pole lasknud. Vanamees oli siis vaadanud tüki aega, istunud maha. Ära pole ka läinud. See oli siis see metsal'lakas olnud. 
    See oli ka üks Aadu, ma olin üsna noor, kui ta jutustas. Siis tema lisas, et see on üks metsavaim, kes õpetab linde neid poegi söötma, kellel häda käes. Teine pere annab teisele süüa.

Meie pool tuntakse sõna hallijas, elama suurtes metsates, kus inimeisi palju ei käi. Olema väga vana mehe kujuline, halli juuksetega ja habemega, sammeltanud riided seljas. Kui keegi inimene mõtsa all kõndides tema jalajälgedesse juhtuma astuma, siis algama sel kohe pää ümber käima – enne tuntud metsad ja puud muutuma võõraks ja inimene eksima ära. 
    Üks praegu veel elav 87aastane Ann Kruus jutustas. Temal endal olnud see lugu noorelt: tuntud metsad ja puud muutunud võeraks ja eksinud ära. Aga veel temast vanemate inimestelt olema kuulnud hallija eksitamise vastu abinõu. Tema võtnud pastlid jalast, pööranud pahempidi; undruku seljas ja särgi ja pluuse siis pööranud kõik pahempidi (vastuabiks). Siis alganud temale silma paistma üks tuli. Läinud selles sihis, jõudnud tuttava taluperesse ja pääsnud sel kombel hallija võimussest. 

Jutustaja ja tema õde läind ühel pühapäeva õhtupoolikul – ikka mitu hääd aastat tagasi – Lasnurme Aukamäe metsa vahelt läbi, kui näind, et teest eemal põlend tuli ja tule ääres istund hall vanaeit ja kudund sukka. Ometigi vihma sadand, kuid eit istund ja kudund sukka, nagu poleks tal sest mdagi. Nemad peatund ja silmitsend teda, kuid eit pole nägu tõstnud. Siis nad arvand, et mis see muud oli kui haldjas. 

[---] Pealtnägija kõneles: "Tänavu suvel saab sellest juba 25 või 26 aastat, kui me ühel laupäeva õhtul Sõra all niidul õitsil¹ olime. Meid oli Kiiru küla poisse umbes 20 meest, ja Karu poistel oli veel kaks suurt koera ka kaasas. Hobused panime Nahkle niidu kaela peale kammitsasse, ise külitasime maas ja ajasime nõndasama ühest ja teisest juttu. Koerad olid meist raasike maad edasi maas. Hobused sõid vagusi üksteise lähedal. 
    Korraga kuuleme Murru metsa poolt Tuti kadastikust nagu Kaavi talu kuke häält. Meie jäime kõik kuulama. Hääl tuli meile aegamööda ikka lähemale. Suvine öö oli kaunis valge ja viimaks nägime ka, kui ta tuli. Ta oli üks 3–4 sülda¹ pikk, valge. Peas oli nagu rukkivihk, ladvad allapoole ja laiali, tüvi ülespoole, ja siis läks ikka kõrgemaks ja peenemaks, selle otsa ei näinudki öövalgel. Ta tuli aegamööda ja tegi ikka ühtemoodi oma häält. Ta vaatas ikka hobuste poole. 
    Kui ta keset hobusekarja jõudis, käis korraga plahvatus, mis oli nagu vanamehe kärakas, lõi kõrvad kinni, ja selle peale ta pööras ennast ümber ja läks kui lind, ta läks peaaegu välgukiirusel kadastiku poole tagasi, kadastikust läbi, ilma et ükski oks oleks liikunud ja kadus me silmist. Hobused olid söönud enne ilusti ja jäid pärast sööma, aga plahvatuse ajal ei tõstnud ükski peadki, nagu poleks kuulnudki. Ja ei kuulnudki, sest seal hulgas oli hobuseid, kes hirmsasti püssipauku pelgasid, aga see oli pauk, mille sarnast ma enne ega pärast pole kuulnud. Teised ütlevad praegu sedasama, kui vahel jutu peale saame. Ka koerad, need magasid enne ja jäid pärast magama, ei tõstnud teist kõrvagi. Meie arvates ei kuulnud ega näinudki seda lugu keegi peale meie.  [---]

¹ õitsil – öösel hobuseid karjatamas
² Eesti süld oli 6 jalga ehk 180 cm

Kui mina karjapoiss olin, siis nägin mina ise kord metsalliad. Oli õhtu päävaveeru eeli, hakkasin karjaga kodo minema, seal tuli üks mees karjamaa äärt mööda ja läks minust mööda: punased sääred, kas paljad või sukkadega ei tea mina, mustad põlvist saadik püksid, ja all kamson seljas. Valge kaelkott oli seljas ja raha elises sees. Rääkisin kodo, vanad inimesed ütlesid, see oli metsallijas.  

Üks töine lugu on jälle nii.
Kaks metsavahti lähnud metsa mõttuse¹ mängule, tõine läinud tõise aruse. Tõine läinud hästi sügavale metsa. Seal nähnud ta ühe õige halli pea ja habemega vanamehe ühe kõvera puu küüra peal istuma. Ta olnud ihu alasti ja üks õige suur tatti tollak nina otsas ja õige suured munnid rippunud tal ligi maani. Metsavaht sülitanud nisugust tüütust nähes ja lähnud mööda. 
    Kui ta töise metsavahiga pärast kokku sai, siis jutustas ta oma nähtust. 
    Tõine küsinud: "Kas sa ta ära katsid?"  
    "Ei katnud," kostnud töine. 
    Siis ütelnud töine: "Sa võinud oma kuub seljast võtta ja teda ära katta, siis oleks sul kõik sinu eluaeg põhjatu hää linnuõnn olnud, aga nüüd ei saa sina ennam küll ühte lindugi kätte, otsi sa nüüd nii palju kui sa otsid."
    Tõine jutt on ka niisamasugune, aga kütt olla oma kamsoniga vana metsahallia ära katnud, siis olnud ta ka kõige kuulsam kütt terves kuningriigis

¹ mõtuse, metsise

Läksin kord Elva männikusse pimedal ajal. Korra nägin: männi otsas midagi valget, justkui inimene valgesse riidesse mähitud. Riie liikus männi otsas. Ma ei julgenud ligimale minna. Katsusin, et kodu poole sain. Kes seal männi otsas muud võis olla kui mõni vaim, vististi metsavaim.

Vanasti oli kaks meest sõitnud hobusega kodu poole. Äkki aga jäi hobune ühte kohta seisma - mitte metsa vahele, vaid päris lageda välja peale. Küll uurivad ja vaatavad mehed, mis hobusel häda, et ta edasi ei lähe: kas on saan kuhugi kinni jäänud või midagi muud häda? Viga ei leita aga kusagil. Aga hobune ka edasi ei lähe, muudkui ainult korskab ja ajab end kahe tagajala peale püsti, tee mis tahad. Korraga aga üks mees teisele ütlema: „Kuule sõber, kas meil ehk ei ole kimbutajaga tegemist? Mine too õige kodunt püss, pane hõbekuul sisse ja laseme talle õige lagipea pihta!“
    Siis aga pääses saan lahti ja hobune lõhkus kodu poole joosta mis hirmus. Kui nad siis koju jõudsid, olid mõlemad nii märjad, nagu oleks jõest tulnud, aga kuskil polnud vihma sadanud. Ja see polnud ka hariliku vihma lõhn, see oli midagi raske-lõhnalist. (Arvati, et tee peal oli kurat või kimbutaja nad märjaks „siristanud“ ja ka hobust oli kuri kinni pidanud: ju oodanud, et mehed hakkaksid kurja vanduma, aga mehed ei vandunud ühegi halva sõnaga ja pääsesid seega ka õnnelikult koju.) –ots–

Inimesel käinud vari ees, viinud ta sinnasamma paika, kust tulnud. Üks mees tulnud palvemajast. Vari hakanud ees käima. Ilm läinud segaseks. Kui jälle oli märkama hakanud, olnud palvemaja juures tagasi.

Kui meil Tudus metsad põlesid, siis meil oli karjane karjaga metsas. Siis üks neitsit nuttis. Karjane läks sinna, ja siis tema läks teise kohta, nuttis seal jälle. Karjane läks jälle sinna, aga ei nähänd kedagi. Aga nutu-ääl ei kadund ta kõrvist. Tema nuttis metsa põlemise pärast, see oli metsaal'gjas, tal ei old ruumi enam kuskil.

Mees oli mõisa rehepeksmisega öö läbi üleval olnud ja järgmisel öösel ajasid teised teomehed jälle sellesama mehe hobustega reht sõtkuma. See mees olnud nõrk ja polnud julgenud vastu ka hakata. Aga rehe sõtkumise ajal tükkinud mehel uni kõvasti peale, kuid nii kui ta suigatas, tulnud üks hall vanamees, pikk piits ühes ja pill teises käes, ja hakanud piitsaga hobust laksutama ja ise puhunud pilli. Hobused hakanud jooksma ja perutama, tahtnud meest jalge alla tallata. Ja nii oli iga kord, kui mehel pea veidi alla nõksatas. Päeval aeti mees metsa kündma ja oli õige kuum päev. Mees jätnud hobuse võsa ääres adra ette seisma ja ise läinud, heitnud metsa magama.
    Kubjas näinud ära, et mehel olnud hobune seisma jäetud, läinud vaatama ja leidnud mehe metsast magamast, karanud mehele kaksiratsi selga ja hakanud kepiga utjama. Mees küll palunud teda, aga kubjas hakanud seda hullemini peksma. Viimaks kui mees maast üles saanud, ütelnud et: "Oleks ma neljajalgse karu käes olnud ja nõnda palunud, ta ei oleks mulle midagi teinud, aga kahejalgne karu on palju hullem. Oot-oot, ma vaatan, kas ma saan sellest kahejalgsest karust lahti või ei." 
    Mees võtnud kätte ja läinud ükskord teiste nägemata ära suurde metsa ja leidnud ühest kohast suure, seest õõnsa saarepuu, ja jäänud sinna elama. Ta tapnud jäneseid ja põtru ja elanud nagu mees muiste, sest ega ta kunagi tühja käega koju tulnud. – Aga ükskord kuulnud mees metsas imelikku häält ja pärast ei saanud enam mitte ühtegi lindu ega looma, ja nõndaviisi mitu päeva. Mees ei suutnud kuidagi mõista, mis hääl see võiks olla ja mispärast ta enam ühtki lindu ega looma ei saa. Mehel lõppenud vana tagavara otsa ja nälg tulnud kätte. Mis muud, kui mees läinud targa juurde, rääkinud sellele oma asja ära ja andnud va pudeli kah targa kätte. Tark keerutanud pudelit ja öelnud, et: "Sinu jahiõnne on kadunud, sest sa oled metshaldjat pahandanud ja nüüd ei lase ta sul ühtki looma saagiks saada. Ja sa ei saa talle ka midagi teha, kuid ma teen sulle kolm risti ümber, et ta sulle rohkem kahju ei saaks teha. Näha saad sa teda küll ainult siis, kui lähed öösel metsa ja kronksud ronga moodi, kuid ära püüa talle midagi halba teha."
    Mees läinud nüüd koju peaaegu sama targalt kui ennist minnes. Kodus jätnud mees hädaga kütiameti maha ja hakanud põldu pidama. Aga karu sõõnud alatasa kaera ära. Ükskord oli kaer üsna ära söödud, see oli päris suureks kasvanud juba, ja mees pani ülejäänud varred rõuku. 
    Oli pime öö ja mees tahtis reht peksta. Aga hobune oli päitsed peast ära ajanud ja kadunud. Mees läinud metsa otsima ja näinud, nagu oleks kaerarõugu juures üks loom. Mees mõelnud, et see on ta hobune. Läinud vaikselt hiilides ringi ümber rõugu ja karanud äkitselt lakka kinni. – Aga oli karu ja pani tuhatnelja metsa poole jooksu, mees langes hirmuga maha nagu naat ja ei saanud tükk aega aru ei maast ega taevast. – Viimaks, kui toibuma hakkas, oli juba suur valge väljas. Mees mõtelnud ise, et oleks see kahejalgne karu olnud, siis oleks ma tappa saanud mis hirmus! – Sellepärast on kahejalgne karu ikka hullem kui neljajalgne.
    Teinekord oli mees läinud jälle õhtul metsa vaatama, kas saaks ehk midagi söödavat, ja oli kojutulekuga hilja peale jäänud. Mees saanud peaaegu kodu ligi, kui näinud nagu üht valget tähte paistmas; oli pime öö ja suurt midagi aru ei saanud. Viimaks andis mees püssiga ühe põmmu ja pani kiire jooksuga koju, nii kui jalad vähegi kandsid. Teine päev läinud vaatama ja näinud, et karu oli maas kui põmm.
    Viimaks, kui teised mehed selle mehe metsast üles leidsid, olid teistele inimestele juba nimed, perekonnanimed pandud, ja mõisnikud hakanud seda leitud meest, sellepärast et ta sedasi üksi metsas elanud, Vaeseks Laatsaruseks kutsuma. Tema uut kohta hakati kutsuma Palussaareks, sest ta oli palusaarel elanud. Ja mõni kutsus teda kütiks, sest ta oli loomi küttinud. 
    Mõisnikul olnud õige hea meel ja ta ei ajanud seda meest enam rehte tallama.
    (Säh. Need nimed, mis eelnevas jutustuses ette tulevad, leiduvad veel praegugi Karksi kihelkonnas.)

Vanasti eksinud üks mees metsa ära, ta kollanud peaaegu õhtuni ümber, ja jõudnud viimaks õhtu eel tee peale, mis metsast läbi käinud. Kodu poole minnes kuulnud ta tagast kedagi õikuvad, ta mõtelnud et kodust naene teda tulnud otsima, õikanud vastu ja vaadanud tagasi, aga näinud et üks naesterahvas järele jookseb, mustad riided seljas, nägu kui surnul kahvatanud, ja silmad aukus, ja vaadanud ise kurjaste tema otsa. Mees ehmatanud ära, ja pannud jooksma nii kui aga jalad kannud. Õnneks ei ole ta metsa äärest enam kaugel olnud, appi õikudes jõudnud ta viimaks metsast välja heinamaa peale, kuna haljas aga metsa äärde lepikusse ära kadunud.

Nahaparkali Kadõ ja Jüri-Aado Liis olnud Kiidjärve metsas marju otsimas. Metsapiiga tulnud Nahaparkali Kadõ juurdes ja ütelnud: 
    "Anna mulle marju!"
    "Kes sina siis oled, et sa ise ei või marju korjata?"
    "Korja, korja, aga anna mulle kah. Kui sa mulle annad, saad alati korjata. Mina olen metsapiiga ja mul on palju lapsi. Ku te minule ei anna, ma ei lase teid siit mitte üht marja enam korjata."
    Ja Nahaparkali Kadõ andnud metsapiigale hulga marju, nii kolm toopi .
    "No söö kah siis marju!"
    "Mina olen vaim, ega mina ei söö midagi, ma viin lastele."
    "Kus need lapsed siis on?"
    "Lapsed on, kus keegi."
    Metsapiiga olnud nagu inimene, valgete rõivastega, sinine ja punane hõlst üle visatud, paljaste jalgadega.
    See Jüri-Aado Liis valanud talle ka hõlsti nurga peale marju.
    Järgmisel päeval läinud nad Kiuma mõisa poole metsa. Jälle metsapiiga tulnud, aga öelnud: "Teil on endalgi vähe, ma täna ei võtagi teilt." Ja läinud ära. 

Tartu kihelkonna Vesneri mõisale kuuluva Möllatsi metsa sees oleva Umbjärve kohta.
    Üks poisike oma tädiga läinud Möllatsi järve veerde marju korjama, kaks teist vanamoorikest ka olnud kaasas. Ilm olnud väga ilus ja tuul vagane. Poisikesel olnud üks tilluke lännikukene¹ ja ta noppinud õige ruttu selle täis, ja tahtnud pärast ka ise süüa. Tädi aga kutsunud teda omale appi korjama ja ei ole teda lubanud muidu ringi joosta. Poisikesel aga saanud süda täis ja hakanud tädi täiest suust kurjaga vanduma. Tädi ei ole aga sellest hoolinud ja kallanud poisi marjad oma lännikusse, mis poisikest veel enam ärritanud. Poisike kirunud nüüd kurja suust välja mis hirmus. Tädi keelanud teda küll, aga mis sa hukka läinud võrukaelaga teed. Ta kallanud siis jälle poisi marjad tagasi ja varsti pärast hakanud nad koju minema. Poisikene ees ja vanamoorid kolmekesi taga järele. 
    Korraga näeb poiss, et ühe suure kuuse ümber üks õige hirmus pikk tüdruk kõnnib, pikk must kirikuõpetaja kuue moodi kuub seljas, pikad mustad juuksed selja peal lahti ja punane lint ümber kaela. Ise kummardanud ühtepuhku, nagu korjaks ta marju, aga marju ta ei korjanud! Poisike ehmatanud ära nii suurt inimest nähes ja hõiganud: 
    "Tädi, vaata! Kui suur tüdruk seal on!" 
    Tüdruk nende sõnade peale tõusnud üles ja olnud siis nii pikk, et ta täies pikkuses üle kuuselatvade ulatanud, ja hakanud poisi poole tulema. Poisike hakanud hirmsasti kisendama ja jooksnud tädi poole, joostes kukkunud ta kõhuli, marjad kõik pilla-palla laiali. 
    Tädi ütelnud: "Madis, Jumal Issake, ära karda." 
    Ja kui ta maast üles tõusnud, näinud ta, et see pikk haldjas järve poole läinud ja niisuguse tuulega, et paari sülla laiuselt kõik puud olla külili paindunud. Teised kaks vanamoori ei olevat midagi näinud, ehkki nad tädi kõrval käinud.
    Poisike ei ole ka ilmaski enam vandunud.