Metsa- ja puuvaimud
Kehv naine oli läinud kiiruga koju, jätnud lapsehälli kogemata metsa. Päike oli ära looja läinud, ei võinud enam kodunt välja lapsele järgi minna. Läks hommikul metsa – last kiigutati, ise lauldes:
Tsuu, tsuu!
Unustatud metsa!
Rahakott oli olnud kõrval ja lapsel ei viga midagi.
Perenaine oli aga seda näinud, et kehval naisel suur rahakott. Tema viinud oma lapse ka metsa. Hommikul last kiigutati:
Tsuu, tsuu!
Meelega jäetud metsa!
Muud ei olnud, kui ainult luukuhi.
Kehv naine oli läind pakige kodu, jätś latseäl´lu mõtsa kogemede. Pää ärä luuja lännu, es tohi kodust enäp latsele perra minna. Ommugu lännu mõtsa, olli kiigudet latse man, esi laulen:
Tsuu, tsuu!
Unedet mõtsa.
Rahakott olli kõrval ollu, latsel kedägi ädä es ole ollu.
Pernaine olli näinu jälle sedä, et kehva naisel suur rahakott ollu. Temä viinu oma latse ka mõtsa. Ommugu olli kiigudet sääl man:
Tsuu, tsuu!
Meelen jäet mõtsa!
Siis muud ei ole ollu ku luu kuhi.