Metsa- ja puuvaimud
Õitseliste tulel käinud sageli haldjad endid soendamas. Nad olnud naisterahvad, ajanud inimestega juttu ja kudanud ise, ehk pununud haava- ja vahtra lehtedest mütsi.
Valitud keelel puudub tõlge.
Metshaldjas on pika jämedate jalgadega, pea on suurem kui keha. Habe ulatab maani. Käes on tal jäme kepp. Ka võib metshaldjal kasetohust torukübar olla, käbist nina, kuusesamblast habe ja käes hoida okslist keppi.
Valitud keelel puudub tõlge.
Meie pool vanainimeste jutu järel tuntakse sõna Mardus – noor neiukese-kujuline hää metsavaim – kes elutseb kaugel järvede ja soode ja rabade taga asuvates metsa-saarestikes. Tema töö on suurtes metsades kesadel lillesid õitsema korraltada ja uusi ilusamaid suuve1 soetata. Ja kui keegi metsa all kondides tundmata häälitsemist kuulis, siis otsustati, et see on marduse häälitsemine. Juhtus aga keegi metshallija jälgetesse ära eksima, pärast välja pääses, siis peetud seda hää metsavaimu Marduse juhatuseks. Tema elupaik olema kõige rohkem meie pool Endla järve ümbrus, kus kümned kilumeetrid praegu soosid, rabasid ja saarestikku asub. Järv ise on 3 kilumeetrid läbimõõt. Selle keskel asub 10 vakamaa suurus metsa-saarestik. Sääl olema tema armsam elupaik suvetel.
1 suvesid
Valitud keelel puudub tõlge.
Metsairmutes – minu oma vanem vend olla näind. Olla suur mees, tullu juure, kolmenukeline kübar ollu peas. Ei olla nendele kõnelnu, ei olla neid puutunu mitte; ei tehnud midagi – lähnud ära.
Valitud keelel puudub tõlge.
Mitu on näind, et pisike laps kiigub puuoksa peal, punane müts on peas. See on metsalijas.
Valitud keelel puudub tõlge.
Tuu eksimine oli väga imelik. Mul ema kõneles. Ema lännu seenele. Nii eksinu ära, et es saagi välla. Istunu maha. Tüki aega istunu. Oli oma rehe taga olnu.
Valitud keelel puudub tõlge.