1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie pere lemmikloomad on olnud kassid.
1982-kass Kissa - l,5 aastat ja suri kassikatku.
1991-kass Posse -1 ,5 aastat jäi auto alla. 2003-kass Miutsu.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei olnud looma planeerinud võtta, sest eelmiste loomade surm oli liiga kurb.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oh hind?
Looma kinkisid lapselapsed meile 40. pulmapäevaks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nime panid lapselapsed. Hüüdnime ei ole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saame tuttavatelt - näiteks kassitoidu või loomaarsti kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kasside valikut mõjutanud, kuid on meeldinud pikema karvaga kassid, mustvalged. Punased ei meeldi. Tõupuhtus rolli ei ole mänginud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole käinud ja pole ka plaaninud. Näitustesse suhtun positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kassi eest hoolitseme abikaasaga mõlemad, kuid mina rohkem. Kassi kasti puhastamine on küll põhiliselt minu töö. Üldiselt käib kass oma toimetusi tegemas õues, kuid kast peab olema kui ta on päev läbi üksinda kodus. Kõige enam meeldib kassile hommikul meiega koos „kohvitada”. See on temale päris oluline, sest siis ta saab otsustada, kelle sülle end mõnulema sättida. Kassiga tegelemise aeg päevas võib olla umbes üks tund.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Esimesel aastal ta poe toitudest ja nn. krõbinatest lugu ei pidanud, kui nüüd on küll poest ostetud spetsiaalsed toidud. (KlTE-kät, Lemmik-Saksamaal toodetud, Rokus-Lätis toodetud, Whiskasi krõbinad.) Lisaks saab piima ja vorsti-viinereid, kuid neid sööb küll valikuliselt. Üldiselt kehva söömisega kass. Toidule läheb kuus keskmiselt 200-250.- krooni. Lisaks tulevad ussirohi, arsti juures käimine, kassiliiv, rihmad ja muu vajalik.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures oleme käinud, sest meie arvates on kass kõhn ja vaktsineerimas.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt emaslooma puhul. Kui vajalik, siis ka isaslooma on võimlik steriliseerida. Meie kass on kodulembeline ja seetõttu seda probleemi pole vaja olnud lahendada.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Emasloomal kord olid pojad, kui need me saime ära anda.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie kodus on küll kassil lubatud kõikjal liikuda, ka voodis käib magamas. Põhiliselt magab tugitoolis ja aknalaual.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei võta sõitudele kaasa, sest kardab. Arsti juures käime korviga. Pikemalt kodust ära olles on tütar käinud teda korraldamas.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäev on 27. märts. Seda ei ole tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riiete, mänguasjade, spaade kohta saan vastata eitavalt. Kassi pesemiseks on spetsiaalne pesemisvahend ja kammimiseks hari, kuna ta on pikema karvaga.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest on võimalik normaalselt hoolitseda, kui üle mitte. Kindlasti on siin oma piir olemas, sest ülehoolitsemine-tähtsustamine tekitab kõrvalistes inimestes ka vastakaid tundeid. Arvatakse, et talle on loom tähtsam inimesest.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogudeaegset ja tänapäeva ei saa võrrelda. Lemmikloomadele ei olnud spetsiaalset toit, liiva, pesemisvahendeid, puugirihma ja üldiselt ei käidud arsti juures. Praegu on lemmikloomadele oma arstid.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ääretult kurb. Matnud oleme oma koduaeda mõne suure puu alla. See on olnud üks põhjuseid, miks ma pole omale looma tahtnud - täielik matuse meeleolu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamisega on meie kassil kõik korras. Ka laualt toitu ei käi võtmas.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Arvan, „kodureegleid„ tuleb kasvatama hakata noorel loomal. Käega kassi lüüa küll ei tohiks, sest sellega võib väikesele loomale haiget teha. Karistada peene vitsaga ja sõnadega. Kuid omal seda pole vaja läinud ja seetõttu on see ainult arvamus.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke kassile õpetanud ei ole, kuid arvan, et see on võimalik.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Tõepoolest räägime oma kassiga ja arvan, loom saab paljugi aru juba inimese hääletoonist. Kindlasti on loomal omad arusaamised.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Meiegi kass sätib end sülle magama, kuid vahetevahel võib tema küüni ka tunda saada. Saab riielda, kuid nüüd järgneb andeks palumine. Kass surub oma pea nii kõvasti vastu inimest.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kaks eelmist kassi olid just laste tahtel. Laps vajab rohkem, kuid lapsed tihti unustavad looma ja peavad ka tema eest ise hoolitsema. Arvan täiskasvanud hoolitsevad looma eest enam. Looma võib vaja olla nii lapsele kui ka täiskasvanule.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Üldiselt ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah ja need on hiired-rotid. Kord pojale kingiti rott, kuid saime selle kinkijatele tagasi anda. Sel ajal oli meil ka kass ja see läks nii ärevaks. Kogu asi oleks lõppenud roti surmaga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meie pere talvised seltsilised on tihased, keda me toidame.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Soovijad võivad neid pidada, kuid mina mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on see, kes jagab inimesega koos eluruumi. Koduloomi peetakse tarbe pärast. Loomulikult kiinduvad inimesed ka neisse ja seetõttu nendegi toiduks tarbimine toob vastakaid tundeid. Ise mäletan oma lapsepõlvest, et lehma sai kallistada ja tema kombinaati saatmise päeval läksin küll kodust ära, sest nii kahju oli loomast. See on ka üks põhjuseid, miks pole kunagi ise loomi ka tarbe pärast pidanud ja olnud ettevaatlik lemmikloomade võtmisel.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peab inimene seltsilisena. Ise arvan ka, et üksikutel inimestel sobib mõni väike loom heaks sõbraks (on, kellega rääkida).
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Praegustega kokku on olnud kolm lemmiklooma: merisiga Põssa (1997-2001), merisiga Miranda (2001-praegu), kass Chaplin (2006-praegu).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Merisiga võeti minu soovil. Tahtsin endale väikest looma. Algul oli ema vastu, sest korter on väike. Lõpuks ta nõustus väikese loomaga, kes korteris ringi ei liigu, vaid elab oma territooriumil. Teine tingimus oli, et ma ise hoolitsen looma eest. Otsustasime merisea kasuks – väike armas pehme loomake.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Looma saime ühe ema tuttava käest tasuta. Nende meriseal olid pojad ja andsid nad meile. Nimi oli juba pandud. Pärast Põssa surma oli mul väga kurb meel ja palusin ema, et ta ostaks mulle uue merisea. Ostsimegi Keskturult. Hind ligi 200 EEK.
Kaas Chaplin leidis ema ühel hommikul meie keldrist. Pakkusime kassi tuttavatele, kuid keegi ei soovinud kassi ja nii jäigi huvitava must-valge kasukaga kass meile. Meie mure, et ta meriseale liiga teeb, ei ole siiani tõeks saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on Põssa (oli pandud enne meile andmist), Miranda (nime soovitas ema elukaaslane, kelle tuttava kunstniku nimi on Miranda), igapäevane lühinimi Mirru, ka Nublu, Patsak; Chaplin (ema soovitas, nagu vaimulik must-valges), igapäevane lühinimi Tšäpi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mul on raamat merisigade kohta. Mujalt ei ole otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mood ei ole mõjutanud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole loomanäitustel osalenud. Näitused on huvitavad. Merisigade näitusele läheks, aga neid pole olnud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Merisea eest hoolitsen peamiselt mina: puhastan tema kasti, toidan, joodan. Temaga on vähe muret. Kui ma mõne päeva kodust ära olen, siis hoolitseb merisea eest ema. Kui merisiga suvel maal oli, siis toimetas teda vanaema. Mõnel päeval kulub pool tundi, mõnel rohkem, oleneb, mis on vaja teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan, suvel muretsen ise. Kassi eest hoolitseme mõlemad emaga. Ostame talle spetsiaalset toitu (nii on mugavam), aga ta sööb ka inimeste toitu. Kassile meeldivad krõbinad (kuivtoit).
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti abi kasutasime, kui Miranda (merisiga) köhis ning tal oli tugev nohu. Vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine rikub looma elu. Ta peab elama looduse poolt määratud instinktidel põhinevat elu.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meriseal on elamisruumiks neljakandiline puidust kast, milles on papist varjualune, kuhu ta ennast peidab, kui keegi teda häirib. Seal ta ka magab.
Kass Chaplin liigub vabalt kahes elutoas, köögis ja esikus. Magamistubadesse me teda ei lase. Enda tuppa ma laseksin, kuid seal on merisea elukoht ning kass püüab Mirrut käpaga katsuda, see häirib Mirrut. Kui Mirru ennast pappmajakeses liigutab, siis majake liigub ning Chaplin hüppab liikuvale majale peale. Ta on noor ja tahab mängida, kuid merisiga ehmub. Päeval magab kass diivani nurgas, öösel esikus aknal oma padjal. Üks meeliskoht on tal aknalaual lillede keskel – vaatab aknast välja ja närib lillede lehti. Minu õe tuppa ei saa kassi lasta, sest ta teeb sinna loigu või hunniku: talle ei meeldi seal midagi. Oleme mõelnud, et võib olla on õel koera lõhn juures. Nimelt on õel ja tema sõbral suur koer. Ema ja tema elukaaslase tuppa minek on välistatud – võib ringi kolades paberid kirjatöödega segi ajada. Korteri kolme toa uksed hoiame kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ei ole käinud, aga Tallinnast Sakku on mõlemad merisead rongiga sõitnud. Panen korvi või väikesesse karpi (kigakarp), põhja heinu ja sõidamegi. Chaplin ei ole veel reisinud. Külla ja linnaskäikudele ei ole ma merisiga kaasa võtnud. Loomahotelli teenuseid ei ole vaja olnud kasutada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Mirru on sündinud 2001. a. juulis. Täpsemalt ei tea. Chappi arvatavasti 2005. a. sügisel.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Merisigadele me ei ole riideid muretsenud. Ka spetsiaalseid hooldusvahendeid ei ole ostnud ja ehtinud neid ma ka ei ole. Mirrul olen küüsi lõiganud. Chaplini mänguasjaks on plastmuna nööri otsas. Spaasse ei ole oma loomi viinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Sobivate elutingimuste loomine on vajalik hoolitsemine. Ülehoolitsemine muudab looma isekaks ja peremehe narriks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Põssa suri linnas. Viisin ta Sakku (vanavanematel on seal maja) ja matsime vanaisaga aeda marjapõõsaste lähedale. Kirstuks oli kingakarp, mille põhja panin väikese nukumadratsi. Peale sai tekk. Haual kasvavad lilled. Samasse piirkonda on maetud ka vanavanemate koerad Berta ja Pontu. Marjapõõsad on nüüdseks üles juuritud ja hauakohtadel on lillepeenar.
Umbes nädal aega pärast Põssa surma ostis emme mulle uue merisea, sest ilma meriseata oli kurb. Tuba oli nagu tühi ja nukker.
Vanavanemad ei võtnud uut koera. Arvasid, et nad on vanad uue koera kasvatamiseks ja hooldamiseks.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamiseks on kassil liivanõu ja seal ta oma asju ajab. Liivanõul käimine oli tal juba siis selge, kui me ta keldrist leidsime. Mirru ajab oma asjad kastis.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Chapile püüame selgeks teha, et söögilauale ning pliidile ei tohi minna, pere söögiajal ei tohi toitu lunida, lilli ei tohi närida, aga siiani pole me neid halbu kombeid võõrutada suutnud. Need kombed lõid tal kohe välja. Oleme andnud ka laksu teda pahateolt tabades, aga ega see vist õige ei ole. Mind ennast pole laksuga kasvatatud, ikka sõnaga. Aga kuidas kasvatada kassi sõnaga?
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägime ikka. Kas merisiga inimese meeleolu mõistab? Aga kass vast ikka. Loom mõistab inimese kõnet hääletooni kaudu. Aga mõtlemine? Arvan, et merisiga ei mõtle.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole ette tulnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mirru on minu loom ja ma hoolitsen tema eest. Hellitan ka – võtan sülle, silitan, räägin. Süles poeb Mirru mulle lõua või kaela alla. Ta on väga mõnus pehme ja soe loomake. Lapsel peab loom olema: ta tahab kellegi elava eest hoolitseda, hellitada. Mänguasjad on elutud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Sõbrannadega, kellel on ka lemmikloom, räägime mõnikord endi loomadest, aga teistega küll mitte.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei tahaks hamstrit – nõme roti sabaga elukas, kes kogub toidu põske ja põsed on nagu pallid. Ta ei mängi ja ei paku mulle mingit lõbu.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui on võimalik kujundada loomale sobiv keskkond, siis võib pidada ka eksootilisi loomi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võivad kõik loomad olla lemmikloomad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui lapsed olid algkooliealised (so enne 1990. aastat), olid meil kodus hamster ja valge-mustakirju rott. Maal on olnud mitu põlvkonda kasse ja koduvalvuriks erinevatel aegadel kas hundikoer või terjeri ja kolli ristand.
Viimased olid võetud puhtpragmaatilistel põhjustel: et püüaksid hiiri-rotte ja valvaksid kodu. Nagu ikka, muutub loom, kelle eest hoolitsed, südamelähedaseks, kalliks ja omaseks. Pealegi tunneb koer alati ära inimese, kes teda vihkab või kes temast hoolib, armastab ning vastab talle samaga.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen elupõline linnainimene, seepärast pole minu lapsepõlvekodus eales loomi peetud. Minu vanemad ei rääkinud eales soovist võtta koju mõni koduloom. Ega meenunud neil ka oma lapsepõlvest mingisuguseid erilisi lemmiklooma-lugusid. Võib-olla sellepärast, et elasime aastatel 1948-1958 südalinna maja 4. korrusel ja sealt kõrgelt käia alla tänavale looma jalutamas ja pissitamas ei tulnud kellelegi mõttessegi. Ei mäleta, et oleksime looma ka vanematelt luninud või väikesena soovinud. Võib-olla sellepärast, et kuni 10. eluaastani püüdis ema mingi osa suvest meiega koos veeta maal sugulaste juures. Maa seostus meil loomadega, linn mitte.
Küll lugesime meelsasti loomalugusid juturaamatutest nagu näiteks „Lugusid loomadest" - autorit ei mäleta enam.
Minu perre tulid loomad siis, kui lapsed olid veel eelkooliealised.
Umbes 1988-89. aastal. Kuldkollase hamstri kinkis tütrele klassiõde. Hamstrit pidi hoidma puuris, muidu peitis ta end kuhugi kapi taha või diivani alla ning raske oli teda siis kätte saada.
Kord jooksis hamster sektsiooni taha. Mitte kuidagi ei saanud teda enam kätte. Pärast pikka arupidamist pidime raamatud riiulitelt välja tõstma ja terve ühe püstaku seinast välja tõstma, et ta sealt siis kapi ja seina vahelt välja tuleks. Kole oli mõelda, kui hamster jääb kapi taha ja sureb! Seepärast pärast mitmeid meelitamisi toiduga ja muidu hirmutamisi pidime hakkama tegutsema, et teda kapi tagant välja saada. Pärast seda juhtumit me teda puurist enam välja ei lasknud.
Hamstril sündisid pojad: musta-valgekirjud ja kuldsed. Mida siis selle pesakonnaga ette võtta? Mida teha? Mõned kingiti sõbrannadele-koolikaaslastele.
Kord võttis noorem tütar 3-4 poega kaasa ning läks turu väravasse neid müüma. Poegade eest saadud 10 krooniga ostis ta ilusa musta kassipoja. See oli kodune toas hoitud must valge maniski ja valgete käppadega kass, väga ilus ja kuulekas. Kui hüüdsin: „Kiki!“ vastas kohe: „Kurr“. Siiani elas ta meie maamaja juures. Sel talvel - 2005/6 aastal aga kadus ta kuhugi ära. Lootsime, et pesitseb naabrite juures. Ta oli ka varasematel aastatel nii teinud, et kui Kiki pojal olid endal pojad, siis mõlemad kassid koju ühte ruumi enam ära ei mahtunud ning kassiema kolis talveks naabrite talu juurde, kus inimesed elavad aastaringselt kohapeal. Kevadel, kui ise jälle maale kolisime, tuli Kiki harilikult kodumaile tagasi. Tema oli esimene, kes meile alati vastu jooksis, kui auto hääli ja uste kääksumist kuulis.
Ta oli suurepärane hiirepüüdja. Räägitakse, et emased kassid olevat üldse paremad hiirepüüdjad kui isased: neil ju pidevalt pojad toita. Ikka toob ta poegadele midagi põllult või lakasuitamiselt kaasa. Kassi vananedes aga nägime teda üha harvem poegadele hiirejahilt midagi kaasa toomas. Seda ehk selletõttu, et kassiema hakkas mingil ajal oma poegi peitma ning me ei näinud enam toitmisprotseduuri.
Kodurott tuli meie koju järgmiselt: naabritüdrukule Kristale kingiti 2 rotti. Tema ema ei lubanud rotte koju jätta ja tüdruk kinkis roti omakorda edasi minu tütrele, kellega nad sageli koos mängisid. Õige pea selgus, et rott oli jäänud tiineks. Algul hoidsime teda vannitoas, sest ta käitus seal kenasti: tuli alati julgelt vastu ega põgenenud vanni alla. Käis ise kraani alt joomas. Panna polnud meil teda algul mujale kuhugi. Seepärast elas ta vannitoas. Tütred panid talle sinna ühe sooja flanelliga vooderdatud karbi, kus oli tal hea turvaline magada. Ühel päeval oli meie vannitoa karbis sigin-sagin. Rott oli midagi karbinurka nutsaku sisse ära peitnud. Selgus et need olid äsjasündinud väikesed rotipojad. Kohe ei saanud nendega midagi ette võtta. Noorem tütar pani rotipoegadele nimed. Poegade kasvades ilmnes iga rotipoja välimuses ja iseloomus tuntav eripära.
Edaspidi kinkisid tütred kord ühe, kord teise kellelegi tuttavale ära. Rott oli võrreldes hamstriga intelligentne loom. Tuli sõi ja jõi ka kraanist jooksvat vett. Inimest ei kartnud. Armastas istuda õla peal. Mina algul jälestasin seda looma. Hiljem harjusin ära. Õnneks polnud ta hall, vaid ilus valge-mustakirju. Ja ta oli väga uudishimulik.
Maal elavate ja elanud koerte nimed olid Bimbo, Lessi ja Ferdinand. Viimase koera Ferdinandi saime noorema tütre klassiõe käest, kui kõige esimene koer Bimbo äkki haigestus ja suri. Bimbo ostsime Tallinna lähedalt tuttavate käest. Maksime koera eest juba sellepärast, et pererahvas oli kutsika toitmiseks teinud kulutusi: kasvav kutsikas tahab saada korralikku toitu, et temast saaks tubli koer. Tõime ta koju, kui Bimbo oli saanud 3-kuuseks. Räägitakse, et kui koera noorena korralikult toidetakse, siis ta suurena pole enam nii suure isuga. Kehvasti toidetud koerad jäävad aplaks kogu eluks.
Esimese koera Bimbo vanemad olid paberitega tõupuhtad hundikoerad, kuid koeraperekonnas oli mingi probleem, miks sellele koerale tõupaberit ei antud. Bimbo maksis 1988.a. tutvuse poolest 50 rubla, kui korralikud tõukoerad maksid mäletatavasti juba siis 500 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Harilikult said loomad endale nime kas oma välimuse või mingi iseloomuerisuse tõttu.
Koertele panid lapsed nime raamatu või filmi järgi: Bimbo, Lessi ja viimane koer on Ferdinand. Kust see viimase koera nimi tuli, ei oska öelda. Noorem tütar tõi ja valis ka talle nime, kuigi me teised pereliikmed arvasime, et nimi on liiga pikk koera enda juurde kutsumiseks. Võiks olla midagi lühemat. Aga nimi jäi ja kutsume teda ikka kas pikemalt Ferdinandiks või lühemalt Frediks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid. tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms?
Looma puudutavat teavet oleme saanud 1985.a. Tallinna kirjastuse Valgus poolt välja antud raamatust „Koer“, ajakirjadest, viimasel ajal TVst, tuttavatelt. Aga väga pingsalt pole me igat loomapidamisreeglit jälginud ning seetõttu on nad kujunenud rohkem koduvalvuriks. Viimasel ajal on ka teleris olnud koerasaateid, kus õpetatakse inimesi oma hoolealustega õigesti ümber käima või tema negatiivseid harjumusi välja juurima - tegema ümberõpet, et koer ei kasvaks kodurahvale üle pea, et koer ei tunneks ennast peremehena, kellele kõik pereliikmed peavad kuuletuma. See saade on 2006. aastast Kanal 2-s „Nurjatud koerad”, kus pererahvast õpetatakse jagu saama looma inimesi häirivatest inetutest kommetest ning kuidas panna koera kuuletuma pererahvale. Järgitakse koera õpetamisprotsessi, mida võib ka TV vaataja kodus järele teha. Raskem on seda teha, kui koer on juba kutsikaeast väljas.
Ka on ETVs saade „Loomakliinik”, kus juhitakse tähelepanu kodu-loomade haigustele ja selle ravile.
Üldiselt peab koera või mõnda muud lemmiklooma koju muretsedes mõtlema sellele, et iga elusolendi jaoks peab pererahval jätkuma hoolt ja tahet temaga tegelda. Aega ja armastust. Et ka füüsiliselt oleksid koeri võimalik rihma otsas vaos hoida, et ta kuuletuks peremehele ega ründaks teisi koeri või inimesi.
Kui aga vähegi koera võtmise otstarbekuses kaheldakse, jäetagu loom võtmata.
Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne j? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma valikut on mõjutanud tema suurus ja tingimused, mida looma puhul on kodus tema pidamisel võimalik täita. Meie põhinõudeks on olnud, et koer oleks maal hea koduvalvur ja teda saaks aastaringselt õues pidada. Suurt kasvu hundikoer, kuna see koeraliik on vastupidav haigustele ega ole ka elutingimuste suhtes väga nõudlik. Samas kardavad suurt hundikoeta ka pahatahtlikult meelestatud võõrad, kelle eest tuleb oma kodu hoida ja kaitsta. Ka on hundikoerad oma väljanägemiselt ilusad, suured ning jõulised.
Sel ajal, (umbes 1989.a), kui meie oma esimese koera muretsesime, tõupuhtust nii väga taga ei aetud. Pealegi suri ühe minu tookordse töökaaslase tõupuhas hundikoer vaktsineerimisest hoolimata koerataudi. Aga tema emale kuulunud harilik vaktsineerimata jäänud krants, elas haiguse kenasti üle ning jäi ellu. Selgub, et kõigi elusolendite hulgas on nii, et mida segaverelisema päritoluga, seda vastupidavam haigustele ja välismõjutustele.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ise pole loomanäitustel osalenud, küll oleme lastega enne koera võtmist mõned korrad Tartus korraldatud loomanäitustel lihtsalt uudistamas käinud. TRÜ staadionil toimusid siis ka mitmed koertevõistlused ja lapsed jälgisid neid huviga. Põnev oli vaadata, millega kõik õpetatud koerad hakkama saavad.
Huvitav oli jälgida loomanäitusi ka telerist: kus tutvustatakse vaatajat paljude uute kassi- ja koeratõugudega. Viimasel ajal, kui loomanäitusi korraldatakse, on alati seda teemat kajastatud ka meedias. Teleris näidatakse siis just eriliselt haruldasi koera- ja kassitõuge, märkides ära tavainimese jaoks ka nende ülikõrge hinna.
Loomanäitused on kaasakiskuvad ning tekitavad huvi mõlemates: nii koerakasvatajates kui pealtvaatajates. Usun, et nii mõnigi loom on koju ostetud seetõttu, et tundus loomanäitusel targa ning armsana. Tekkis soov ka ise selline neljajalgne sõber koju muretseda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tihtipeale on lapsed need, kes hakkavad nuruma endale looma, kuna nii ühel kui teisel kaaslasel on kodus koer või mõni muu lemmikloom. Algul lubavad lapsed loomade eest usinasti hoolitseda ja käia temaga jalutamas, puhastada puuri, toita, pesta. See on esialgu.
Laps sirgub, loomahuvi asemele tulevad teised hobid ning uued sõbrad. Looma eest hoolitsemine jääb tihtipeale pereisa-ema peale. Loom pole nagu mõni tarbetuks muutunud ese, mis tema kõlbmatuks muutudes tänavale aetakse. Koer elab kuni 15 aastat, isegi kauem. Laps sirgub, lahkub kodunt. Loom aga jääb ja vajab edaspidigi hoolt. Inimese hoolitsuseta muutub ta aga metsikuks tänavahulguseks. Oma neljajalgset sõpra aga armastav pererahvas naljalt tänavale ei saada.
Nii on meilgi jäänud nüüd koerte-kasside söötmine maal isa kohustuseks, kuna tema käib seal kõige sagedamini. Tütred ei huvitugi enam koerte käekäigust. Pealegi elavad nad nüüd kodust kaugel. Väikestena olid nad hoolsad toimetama ja loomade eest hoolitsema. Kui oled loomaomanik, ei saa päevakski unustada koera-kassi või mõne muu looma eest hoolitsemist: tuleb süüa teha, neid sööta, pesta, kammida. Suuremate loomadega tuleb linnainimesel paar korda päevas kindlasti jalutamas käia. Kui just pole oma maja, kus võib lasta koeral aeg-ajalt aias vabalt joosta.
Maal on muidugi suvel lihtsam, loom elab väljas. Tuleb paar korda päevas talle süüa-juua ette viia. Muidugi tunneb koer rõõmu, kui talle antakse vabadus ringi joosta või võetakse rihma otsas jalutama kaasa. Või lähed ja lihtsalt mängid või tegeled temaga. Koer kohe igatseb seda, et peremees teda silitab, temaga tegeleb, kiidab ja paitab. Koer haugub ja häälitseb oma inimeste lähenedes hoopis teisiti kui võõraste puhul. Võõraid haukudes on koera hääletoonid sügavamad, tugevamad, kurjemad. Pererahva puhul kiunuvamad.
Väikesed loomad (rott, hamster) elasid linnas enda juures, nende eluiga oli lühem. Kui neist ära tüdinesid, siis pärast looma surma enam uut ei võtnud.
Mina leian, et paljud tänapäeva linnainimesed ajavad puhtast toretsemishimust ja soovist naabrile ära teha taga igasuguseid erinevaid koeratõuge ja maksavad nende eest ränka raha.
Linnas üksikuks jäänud vanurile on aga koer toaseltsiliseks, sõbraks, kes ootab ja rõõmustab, kui perenaine koju tuleb. Koer sunnib inimest, kes tänapäeval muidu vähe liigub ja väljas toimetab, looma rihmaga kaasa võtma ning parki jalutama või jooksma minema. Varemalt olid need koerad harilikud väikesed krantsid, tõutunnistuseta loomad. Olen märganud: minu lapsepõlves 1960. aastatel südalinnas koeri-kasse ei peetud. Kus nendega jalutadagi! Minna 4. korruselt alla linnatänavale koera pissitama.
Äärelinna puumajades oli koerapidajaid rohkem. Võibolla kujunes välja ka moeks: kui naabritel oli loom, muretseti ka endale.
Mõnikord pakkus kutsikaid omav naabripere mõnda kutsikat naabritele, et leida talle uus kodu, sest kuhu neid kutsikaid panna. Nii alustas mõnigi uus pere koera või kassi pidamist.
Üldiselt olid koerad kodustel inimestel, pensionäridel. Töölkäival inimestel oli ja on tööd ja toimetamist loomadetagi küll. Samas muudab kodus elav loom inimese kinnisemaks: ta ei saa nii vabalt pikaks ajaks kodunt ära sõita, ilma et ei mõtleks sellele, kes tema looma eest sel ajal hoolt kannab.
Enamiku koerte eluiga on kümme-viisteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul tahab koer süüa, juua, hoolitsust. Teda peab vaktsineerima, märgistama, haiguse ajal tuleb tasuda tema ravimisarved.
Nüüd arutatakse loomapidamiseeskirju ka meedias, internetis: Koera peab õpetama nii, et ta reageeriks omaniku käsklustele.
Karvaseid koeri peab regulaarselt kammima, et nende nahk saaks korralikult hingata ning et nende kasukasse ei asuks elama soovimatud pisielukad.
Lühema karvaga koerte koju muretsemise korral peab omanik arvestama, et nad ei sobi aasta ringi õues elama.
Emaste koerte puhul peab omanik jälgima, et nad ei liiguks jooksuajal omapäi ringi - liiga palju on ajalehtedes kuulutusi: «Ära anda kutsikad», sest koerad ei mõtle nagu inimesed, nad ei tunne igatsust saada järglasi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Põhiliselt valmistame ise. Kutsikaeas ostsime koeratoitu poest, sest siis peab koer saama mitmekesist toitaineterikast toitu. Aga tegime ka ise putrusid. Selleks, et kutsikas saaks kasvueas kõiki mikroelemente, ostsime spetsiaalset koeratoitu, koerakonte. Ise teha on muidugi odavam. Koertele anname ka oma toidulauast ülejäänut.
Üldiselt on koerapidamine kallis lõbu. 2 suurt koera söövad aastas 2 sea toidu. Linnainimesel eraldi poest koertele süüa muretseda on suur lisakulu. Maainimesel on koduvalvurile kulutatud aeg ja hool õigustatud kulu. Ka toit on valmistatud enda kasvatatud viljast ja sea- ning loomakontidest, toidujääkidest. Pealegi on loom maal vabam. Loom kuulubki minu arvates rohkem maale - seal on tema elukeskkond, mis lubab loomale rohkem vabadust ja ei häiri kaaselanikke oma elutegevusega. Koer elab peremehe territooriumil ja kaitseb seda võõra sissetungija eest. See on tema põhiülesanne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Teatud vaktsineerimised on maal kohustuslikud (marutaud) ja loomaarst käib teatud aja tagant taludest läbi ning teeb selle kandi koertele süsti. See on tasuline. Eraldi ise mingi häda pärast loomaarsti konsultatsioonil käinud pole.
5-6 aastat tagasi jooksis meie koer Lessy (kolli ja terjeri segu) külavaheteel kihutavale autole külje pealt otsa ja temaga tuli minna loomaarsti vastuvõtule. Lapsed ei lubanud teda magama panna, kuigi tagumise jala luu oli katki ja ei tõotanud edaspidiselegi ravile, paranemist. Ka koera koon oli viltu ning mõned hambad autolöögist kannatada saanud. Lapsed lootsid, et arst suudab aidata. Koer oli veel väga noor. Koerale tehti röntgen ja jalaoperatsioon. Tagumine jala luud fikseeriti poldiga ja jalg pandi lahasesse. Tükk aega käis Lessi ringi, suur kaitsetoru ümber kaela, et oma paranevat haava ei puuduks ega limpsiks. Aga lonkama ta jäigi. Tagumist vasakut jalga ta ei kasuta üldse kõndimisel, hoiab teda joostes ka üleval. Jalalihased said autoavariis niivõrd kannatada, et neis pole enam jõudu ega jaksu jooksmiseks. Operatsioon ja ravi ise läksid 1996/7.a. maksma 1500 krooni ja seda Tartu kõige odavamas loomakliinikus.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Sellest ei tea ma midagi oma kogemustest kirjutada, sest oma loomi pole steriliseerinud. Koerad on olnud kõik isased. Kassid emased ja need on ikka poegi toonud. Pealegi on emane kass hiirtepüüdjana isasest kassist hoolsam. Kassiema tuleb ikka koju poegade juurde ja toob neile oma jahikäikudelt head ja paremat kaasa.
Meie linnamajas on ühel majaelanikul steriliseeritud, hästi ilusa koheva karvaga angoora kass. Kuna nad elavad 1. korrusel, siis kassike istub ikka rahulikult lahtise akna peal ja uudistab ümbrust. Niisama luusimas teda näha pole. Järelikult pole vajadust.
Eks ta õigem ole, kui kutsikate kasvatust ja müüki plaanis pole, loomad steriliseerida, selle asemel et mõelda alati, mis poegadega ette võtta. Pole enam tuttavaidki, keda meelitada oma koju kassipoega võtma.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassid on ise järglaste saamisega hakkama saanud. Vastu sügist sündivate kassipoegade hulgas teeb oma valiku loodus. Kevadel sündinute hulgast jääb kassipoegi ka ellu. Mõni jääb alles, mõne kingime. Müümas käinud pole, kuigi olen turuväravas tihti näinud lapsi kasse müümas. Mõne meie kassipoegadest on ka rebane ära murdnud.
Ikka peab mõne ilusama kassikese endale kasvama jätma, sest ei tea eales, kuidas nad talve lakas üle elavad. Meie oma tuppa loomadel ei luba tulla.
Kord kevadel sattusin kasvuhoones peale, kui noor kass sünnitas oma esimesi poegi. Sündiv pojake olid veel kesta sees, kui ma peale sattusin. Ja ta sõi nad kõik ära. Ühtegi ei jätnud alles. Kas ta kaitses enda arvates nii oma vastsündinud pojakest? Kas ka teised loomad nii teevad, ei oska ütelda.
Isaste koertega probleeme pole olnud. Ketikoertena ei saa arugi, kas neil on ka jooksuaeg või mitte.
Alati eelistame isaseid kasse-koeri koju endale jätta.
Kõige hullem on siis, kui kass oma vastsündinud pojad kuskile lakka ära peidab, siis kasvavad nad metsikuks ega anna end enam kätte. Ei lase end silitada ega sülle võtta. Selliste poegadega on tegu. Nad on kartlikud. Jooksevad küll kohe, kui köögiust liigutad, sööma, aga kätte ei anna ega silitada ei lase. Sellistest pole ka mingit rõõmu. Need oleme suvel kinni püüdnud ja suure lehmalauda juurde viinud. Kuigi senikaua kui kass oma poegi imetab, on ta tige ega lase isakassi lähedalegi. On hoolitsev ja püüab hoolega poegadele hiiri ning linnupoegi. Vanem kass muutub aga laisemaks ja ootab rohkem perenaiselt lisatoitu. Enam ei näe teda nii tihti poegadele hiiri toomas.
Ühed kassipojad kasvasid meil üles koos kutsikaga. Magasid kõik koos ühes hunnikus ja sõid ühest topsist. Koer mängis nendega ega teinud neile liiga. Kumbki pool ei kartnud teist ega tülitsenud omavahel. Koer kaitses oma kasvandikke hoolsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Me ei ole lubanud koeri ega kasse tuppa. Seega pole voodissetuleku võimalustki. Nad elavad väljas. Koertel on mõlemal oma kahetoaline kuut, kus leiavad varju nii suvel kui talvel. Külmematel talvedel paneb mees ikka ka riide kuudiuksele valjuks. Paksu karvaga koer ei tahagi väga kuudis olla. Kipub ikka väljas magama.
Suuremad koerad on ketis. Kutsikad püsivad vanema koera juures. See on neile kõiges eeskujuks. Suurematele kutsikatele tegime piirdega aia, muidu läksid nad küla peale hulkuma või jooksid möödaminejat haukuma. Väga meeldib koertele rünnata sõitvat jalgratturit ja haukuda mööduvat inimest või kihutavat autot. Et kaitsta koera ennast õnnetuse eest ja möödujat, tuleb koerte vabaolekut piirata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma lemmiklooma poe pikemale reisile puhkusele kaasa võtnud. Koer jääb sellistel puhkudel maha. Peab leidma hea ja vastutuleliku inimese, kes käib looma söötmas. Vastutuleliku naabri, tuttava või sugulase. Üldiselt on sellega loomapidajatel probleeme. Ega igaüks ei taha sellist vastutust enda peale võtta, sest loom vajab rohkem hoolt, kui pelgalt söötmine ja talle toidu tegemine.
Kui hooldajal endal on kodus oma koer, siis ei saa see inimene ammugi võtta reisile mineja looma enda juurde koju hooldada, kuna teise peremehe koer ei sobi tihtipeale pererahva loomaga. Koer vajab oma territooriumi ja kui keegi võõras sinna tuleb, tekitab see nendevahelist tüli. Peab hoidma looma oma kodus, siis on see loomale vastuvõetavam ja ei tekita temas liigseid pingeid. Äärmisel juhul võiks hoida mõni aeg loomahotellis. Aga ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes seda teenust oleks kasutanud. Arvan sellepärast, et koer aitab hoida kodul silma peal, kui pererahvas ära on.
Õel on paberitega minikolli. Ja kui ta suvel oma perega kuuks ajaks sõidab reisima, on ta ikka otsinud koerale hooldajaid. Ammu enne reisi hakkas õde koerale hooldajaid otsima. Koerale on see väga stressitekitav, kuna lühikese aja jooksul vahetub palju inimesi. Parem kui on üks, kui erinevad hooldajad, sest muidu peab koer jälle uue inimesega harjuma, igatsedes taga oma pererahvast. Ka minu tütred käisid Ihastes, et koera eest hoolitseda. Iga nädal hooldaja vahetus. Kuidas kellelegi aeg sobis. Sest ei saanud ka teised oma suvepuhkust kuuks ajaks ära rikkuda.
Hooldekodusse ta koera anda ei tahtnud, kuna nii oli ka kodu valvatud võõraste pahatahtlike inimeste eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, aga ei tähista. Vähemalt teame, kui vanaks ta saab. Mis koeral sellest! Tal on tähtis see, et temaga tegeldakse ja peremees, keda ta hoiab ja armastab, temaga tegeleb, räägib, silitab, paitab. Söödab ja hoolitseb ta eest korralikult. Haiguse ja häda puhul otsib koerale abi. Koerale on iga peremehe hea sõna, temaga tegelemine kingiks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pole käinud spaas ega teinud riideid, kuna koerad on paksukarvalised. Oma kamm ja pesemisvahendid on ikka. Ka kutsikal oma mänguasi, pall, pulk või närimiskont, sest ta tahab kogu aeg midagi närida, kuna hambad sügelevad.
See küsimus on nendele, kel muud midagi teha pole, kui jaburdustega tegeleda ja koerad klounideks riietada. Koer on lapse asemel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll võimalik loomahoolitsusega liiale minna. Kui koerale antakse söögilaua juures söömise ajal näpu vahelt süüa, nunnutatakse ja tutitatakse või riietatakse veidratesse kostüümidesse nagu tsirkuseartisti. See on narrus. Iseasi kui inimene on jäänud nii üksikuks, et tal pole kellegi teise eest peale looma hoolitseda. Loom ongi üksikuks jäänud inimese elu põhisisu. Lemmik aitab maandada stresse ja halba enesetunnet, sest iga elusolend vajab kedagi, kes tast hoolib, kes teda ootab.
Mina leian, et kui inimesel pole aeda ega oma maja, siis linnakorterisse koer ega kass ei sobi. Loomad vajavad samuti elamisruumi. Pealegi levitavad kassid korteris ja ümbruskonnas haisu, mis on väga ebameeldiv. Teritavad küüsi, lõhkudes vaipa või mööbliriiet, seina, tapeeti.
Kõikjal toas jalutav kass! Kas võib jubedamat asja olla. Kui söögilaual või- kapi peal troonib kass ja sööb perenaisega samadest nõudest. Loomapidaja korteris tekitavad karvatutid ja loomasekreet minus isiklikult tunde, et selles korteris pole ükski asi puhas. Midagi ei julge enam puutuda, rääkimata kasutada toidunõusid. Kutsikas närib kõike, lõhub ja urineerib vaibale, jõudmata ära oodata, kuni ta välja viiakse. Elus on muudki hinnatavat, kui linnakorteris elava looma järel koristamine ja lõhkumisjälgede likvideerimine. Ei, loom elagu väljas!
Ta väärib ka vabadust ja oma ruumi. Kui seda pole, ära muretse koera.
Koeraklähvimine ärritab kortermajas niigi närvilisi majaelanikke. Kuigi hoiab ära vargaid. Viimasel ajal on koridorid küll turvaseadmetega lukustatud, siis see vajadus langeb ära.
Meie 54 korteriga majas oli algusaegadel korteris peetavate koerte pärast palju pahandust ja ütlemist. Kaevati selle üle, et koeraklähvimine rikub rahu. On jäänud alles veel mõned kassid ja minikoerad.
Kui toakoer või -kass, siis olgu ilmtingimata kastreeritud ja miniväike.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud seadusi ja ettekirjutusi koerte ja kasside pidamise kohta. Käituti nii, nagu kellegi südametunnistus. Vastsündinud kassipojad ja kutsikad uputati pimedatena, kui neid ei soovitud ellu jätta. Jne.
Suurim eripära on see, et nüüd on olemas loomakaitseseadused, mis panevad paika, kuidas tohib loomadega tegeleda. Ei tohi lõigata saba ega kõrvu. Ei tohi vastsündinud kassipoegi uputada.
Väljas käies olgu kilekotike koerakaka tarvis kaasas. Seda ei tohi vedelema jätta. Meil selle eest küll veel loomaomanikke ei trahvita. Mööduja ei tee veel märkust eksinule.
Eelnevale lisaks lisan siia mõned väljavõtted 2006.a. juulikuu ajalehtede artiklitest, kus on edastatud teavet ja nõudmisi loomade eest hoolitsemise kohta.
Marge Pärnitsa ettepanekud 2006.a. 14. juuli „Postimehes „Miks koerad piinlevad".
”Kuidas peaks valima koera (et mitte koerapidamisel hiljem eksida)?
Kui olete otsustanud võtta tõupaberiteta koera ehk siis krantsi, ärge ostke teda turuväravast tuhandete kroonide eest või ajalehekuulutuse peale, mis lubab "tõukoera moodi, kuid paberiteta koera". Raiskate oma raha, teadmata, milliseks kutsikas kasvab, millised iseloomujooned võivad tal avalduda, millised on olnud tema vanemad. Seda sellepärast, et saada koju koera, mis ostja kodutingimustesse sobib. Turuväravas kutsikaid müüvad inimesed kasutavad ära ostjate teadmatust, müües tõukoerte pähe krantse.
Palju on teada juhtumeid, kus turul on müüdud peene tõunimetusega koeri, hind 4000 või isegi 6000 krooni, kuid seda tõugu koeri on Eestis kas väga vähe või üldsegi mitte. Sellise raha eest saaks inimene osta endale juba paberitega tõukoera, saades kaasa kasvataja igapoolse toetuse ja õpetused.
Kui otsustate krantsi kasuks, võtke ta varjupaigast või inimese käest, kes kas kingib kutsikad ära või võtab nende eest sümboolse summa (näites esmase vaktsineerimise raha). Võimalusel uurige, kas saate näha kutsikate ema, et teaksite, milliseks võib teie koer kasvada.
Kui olete otsustanud võtta tõukoera, lugege võimalikult palju endale meeldiva tõu kohta. Tänapäeval on õppimiseks palju võimalusi - raamatukogud, raamatupoed, internet, koertenäitused.
Õppige tundma selle tõu vajadusi, iseloomu, tõu ajalugu. Ärge valige energilist koera, kui te temaga tegeleda ei viitsi, ärge valige karvast koera, kui teile ei meeldi teda kammida, ärge valige suurt kasvu koera, kui teil ei ole piisavalt raha tema toitmiseks.
Ja ärge ostke tõukoera, kellega ei anta kaasa tema tõulisust kinnitavaid pabereid. Tõukoera ostes sõlmitakse ostu-müügileping ning kutsikas saab kaasa paberi, millel on kirjas tema sugupuu ning kasvataja andmed. Eestis annab selle tõulisust tõendava paberi Eesti Kennelliit. Igasugused A4-formaadis lehekesed, mida teile turuväravas nn tõukoertega kaasa pakutakse, ei kehti.
Kui teile tundub, et aega on vähe, olete vähe kodus ja pikalt tööl - ärge võtke endale koera
Kui te vihkate koerakarvu riietel, poriseid käpajälgi valgetel pükstel ja ilaplekke lipsul - ärge võtke endale koera.
Kui keegi teie peres ei salli koeri - ärge võtke endale koera.”
Postimees 14. juuli 2006.a
Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima.
Priit Rajalo Sandra Maasalu
"Põllumajandusministeeriumis välja töötatud lemmiklooma pidamise määrus keelab kassi või akvaariumikala terveks päevaks üksi jätta ja määrab ketikoera liikumisraadiuse.
Lemmiklooma tervist ja heaolu tuleb eile valitsuses arutlusel olnud määruse järgi kontrollida vähemalt kaks korda päevas. "Eelkõige mõeldakse siin seda, et lemmiklooma ei tohiks pikalt üksi jätta ja lahkudes peaks omanik leidma kellegi, kes lemmiku eest hoolitseks," selgitas põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
Veel sätestab määrus näiteks küüliku ja teiste näriliste ning lindude puuride mõõtmed vastavalt nende kaalule ja minimaalse ruumi pindala, kus võib pidada kassi.
Täpsemad nõuded põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul on eelnõu täienduseks lemmikloomade koha pealt väga üldsõnalisele loomakaitseseadusele. Seal on kirjas nõuded lemmiklooma elutingimuste, -ruumi ja tema eest hoolitsemise kohta.
Eraldi on välja toodud reeglid enamlevinud koduste lemmikute - koera, kassi, närilise ja küüliku, tuhkru, puurilinnu, roomaja ja kahepaikse, akvaariumi kalade ning selgrootu pidamise kohta.
Põllumajandusministeeriumi teatel on määruse eesmärk tagada paremini loomade üldine heaolu ja nende tervisekaitse. Määrus mõjutab iga lemmiklooma pidavat isikut, kuid eriti lemmikloomade pidamise ja müümisega tegelevaid ettevõtjaid. Lauskontrolli ei tule.
Eelnõu järgi peaks määrus jõustuma tänavu 2006.a oktoobris. Eilsel valitsuse istungil jäi see põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul vastu võtmata eelkõige seetõttu, et tekkis küsimus, kas see teema ei ole mitte nii tähtis, et tuleks kirjutada seaduseks.
Kui määrus vastu võetakse, hakkavad selle täitmise järele valvama veterinaar- ja toiduamet, keskkonnainspektsioon ning politseiamet. Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel rahustas, et keegi ei hakka kodudes loomade elutingimusi kontrollimas käima.
Tema sõnul põhineb lemmiklooma hea kohtlemise jälgimine eelkõige inimeste kaebustel. "Analoog on loomakaitseseaduse näol olemas." Pärtel lisas, et ühegi seaduse mõte ei ole nõuda võimatut, vaid tagada, et nii loomadel kui inimestel oleks hea olla.”
2006.a. juulikuu Postimehest antakse meile teada, et Tallinna linna ja MTÜ Väikeloomade Seltsi vahel sõlmitud lepingu järgi peavad 2006.a. 1. augustiks kandma kõik Tallinna linna koerad mikrokiipe ning olema ka kantud Tallinna koerte registrisse. 180 krooni maksma kiibi eest peab omanik maksma ise, millele liitub kiibi paigaldamisluba omava arsti visiiditasu.
Kiipidega märgistamisega loodetakse oluliselt vähendada hulkuvate koerte arvu, sest looma kaotsiminekul on tema omanik kiibi numbri põhjal tuvastatav. Koerte pidamist Tallinna linnas reguleerib Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri.”
Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loom maetakse maha mõne varjulisema puu alla või kohta, kus vähem käimist ja rahulikum koht.
Kuna loom on valvuriks, siis võtsime uue koera. Enne, kui esimene koer liiga vanaks jäi, kasvas vana kõrval üles uus. Vana oli talle otsekui lapsehoidjaks ja kutsikale eeskujuks, kuna mõlemad olid isased koerad.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms j? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ikka tuleb õpetada ja loom käib omas kindlas kohas oma asju ajamas. Naabritele, kellele andsime ühe kassipoja, pidasid kassi linnas ja õpetasid ta WCs käima oma asju ajamas.
Sellest on nüüd saade televisioonis „Nurjatud koerad”, kuidas õpetaja oma lemmikuid käitumisnorme täitma või muutma.
Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Viimase koera juures pole jagu saanud üleshüppamisekombest. Lööb või inimese pikali, määrib riided. Ikka peab midagi kaasas olema, et teda tõrjuda. Peame sellega hakkama tõsiselt tegelema.
Keegi pereliikmetest pole võtnud veel selle halva kombe väljaõpetamist ette, sest see peab toimuma järjepidevalt.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomulik on ikka looma veidi õpetada korraldusi täitma ja peremeest kuulama. Küsima, sitsima, sõna kuulama, kuuletuma, käsklusi täitma. Et õpetada koera korduvalt midagi tegema, tuleb teda premeerida ning kiita õigesti täidetud korralduste eest. Muidugi on hea ka eridressuur, aga siis ei tohi koer jääda ainult keti otsa elama. Temaga tuleb pidevalt tegeleda, tegutseda, mitte jätta iseenda hooleks.
Kinnistada õpitut.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab inimese meeleolu ja ta kõnet. Kuuleb kaugelt ära, kui tuleb peremees või naine; kas tuled või lähed. Või minnakse koeraga välja jalutama. Koer harjub kiiresti rituaalidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Enda elust pole näidet tuua.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Eks laste pärast tihtipeale võetaksegi mingisugune lemmikloom koju, eriti kui laps on üksiklaps. Et oleks, kelle eest hoolitseda ja õpetada last elusolenditele kaasa tundma, kandma võetud kohustusi. Loomadega üleskasvanud lapsed loomi kunagi ei piina. Ei tee neile liiga. On inimlikumad ja hoolivamad ka oma sõprade ja tuttavate vastu. Samas on lapsel kohustus, mida ta peab täitma, sest loom sureb muidu ära, kui ta jäetakse hooleta. Seda tunneb laps varsti, kui on võetud elusolend, kes ise ei suuda enda eest hoolitseda. Laps peab temaga pidevalt tegelema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka aitab loom loomaarmastajate vahelisi suhteid luua ja säilitada. Tean oma sektsioonist inimest, kes rääkis, et kui neil hakati Eesti Vabariigi alguses inimesi koondama, siis jäeti tööle samade huvidega (loomaarmastajad ja -pidajad) töötajad, kuna asja otsustaja ise oli ka lemmikloomapidaja.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks roomajaid, kiskjaid ja teisi kodustele eluohtlikke loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellest kirjutada.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eluohtlikke loomi ja linde ei peaks mingil juhul. Loom olgu sõber ja turvaline, inimesele ohutu. Mis mõtet on sellist looma pidada, kes võib mõnele pereliikmele ohtlikuks muutuda? Keda ei saa silitada ega paitada, kes ei otsi hellust?
Ma arvan, et linnas lemmikloomapidajad jagavad ise ja otsivad loomalt hellust, turvalisust, armastust. Inimene loodab, et tema lemmikloom hoiab ja kaitseb oma peremeest. Temaga maandab ta oma pingeid. Unustab halva. Taastab end ja oma jõudusid. Tihtipeale sunnib loomapidamine inimest unustama oma haigused ja häda ning end haigevoodistki välja vedama, et hoolitseda oma loomakese eest. Viia ta välja jalutama.
Loom vastab samaga. Eriti tundlik ja tark on koer. Teisi loomi ei tea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloomad on minu arvates villa, piima ja liha andvad loomad. Sest neid peetakse majanduslikul otstarbel. Et oma toidulauda täiendada.
Lemmikloomast otsest majanduslikku kasu pole. „Lemmikloom” on loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Kui teda just ei aretata ega kasvatata selleks, et neid soovijatele müüa. Lemmikloom on ka seltsiks inimesele.
“Kes on kes? (Postimees 14. juuli 2006.a. „Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima” Priit Rajalo - Sandra Maasalu kirjutis).
• Lemmikloom on inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale, keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või päästeteenistus.
• Põllumajandusloom on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom.
• Võistluslooma puhul sõltub see, kas tegemist on lemmik- või põllumajandusloomaga, liigist: hobune on põllumajandusloom, koer lemmikloom.
Allikas: põllumajandusministeerium ja loomakaitseseadus. Mõningad lemmikloomade pidamisele eelnõuga kehtestatavad nõuded:
• Koer. Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Muidu peaks koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
• Kass. Toas või muus suures ruumis kassi pidades peab ruumi pindala kassi kohta olema vähemalt 1 m2, kusjuures ruumi kogupindala peab olema vähemalt 5 m2.
• Puurilind. Linnule peab puuris olema paigaldatud vähemalt kaks õrt. Ülemine õrs peaks olema inimese silmade kõrgusest ülevalpool. Linnu jalarõnga külge võib kinnitada jalutusrihma linnu väljaviimiseks.
• Roomaja ja kahepaikne. Terraarium, kus peetakse mürgist või inimesele muul moel ohtlikku roomajat või kahepaikset, peab olema varustatud hoiatusega seal elava looma ohtlikkuse kohta.
• Akvaariumikala. Akvaarium peab olema varustatud kaane või kattega, et kaladel ei oleks võimalik sealt välja hüpata. Surnud kala tuleb akvaariumist eemaldada kohe pärast selle avastamist."
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Linnas muretsetakse alguses loom või lind lapsele, kes seda koledasti lunib, kuna teistel lastel on ka. Aja möödudes muutub loom kõigile pereliikmetele südamelähedaseks ja armsaks, kelle eest tahad ikka hoolitseda, kuna ta tasub sulle su hoolitsuse ja tähelepanu oma armastusega (koer).
Hiljem laste sirgudes jääb tihtipeale lapse lemmikloom vanemate toimetada ja hooldada. Samas ollakse harjunud temaga: loom on saanud pereliikmeks, keda ei saa niisama koduta tänavale hulkuma saata.
Vanurina, kui noored oma eluteele läinud, on loom jälle vanaduspäevade seltsiliseks ja lohutajaks, kellega peetakse maha pikad jutud, jalutatakse koos maha pikad matkad.
Olen maalaps - sündinud ja kasvanud maal. Pärast 7- klassilise kooli lõpetamist 1953. a. siirdusin Tartusse keskkooli, kuid koolivaheajad veetsin kodus, samuti suurema osa puhkustest ülikoolis õppimise ajal ja hiljem tööl käies, kuni vanemad elasid.
Muidugi kuulusid loomad maakodu juurde, koerad ja kassid sealhulgas. Seetõttu olen loomadega kokku puutunud maast madalast ja näinud vanemate hoolt ning muret nende pidamisel. Loomadel oli oma koht - kes elas laudas, kes tallis, kes kuudis. Toas ei olnud ükski, erandina Pauka, kes kartis hirmsasti müristamist ja peitis end selleks puhuks kööki laua alla. See oli talle ka lubatud. Kui mu 7-aastane tütar (linnalaps) hakkas järjest sagedamini rääkima oma koerast, võtsid vanavanemad lisaks õuekoerale veel väikese koera Muki, kes talvel külmade ilmadega lasti ööseks kööki, kus tal oli ukse kõrval oma ase, kuna siis laut enam sooja ei andnud.
Meil lastel oli keelatud loomi nunnutada ja sussutada, et nad saaks loomulikult areneda ja vältimaks võimalikke haigusi ning igasuguseid satikaid. Loomade hulgas olid kahtlemata omad lemmikud, kuid lemmiklooma mõiste oli meile nagu enamikele maalastele, ma arvan, tundmata ja olude sunnil neid ka vaevalt maal peeti. Mulle näib, et lemmikloomad selle sõna otseses tähenduses on olnud rohkem linnalaste probleem ja viimasel ajal muutunud teatud määral ka moeasjaks.
Kõik loomad on pisikesest peast tohutult armsad ja lapsed neist vaimustuses. Kõikide loomadega oli palju tegemist ja muret, alates tibupoegadest (et harakad, kassid jt. neid ära ei sööks), põrsastest (kisasid hirmsasti, kui neil esimesi hambaid murti), kassipoegadest (kui neid ülearu palju oli ja tuli uputada). Loomade haigustest, surmast, tapmistest ei tasu rääkidagi.
Ema ei osalenud kunagi ühegi looma tapmisel. Nii kujunes mul ettekujutus loomade pidamisest - loomi tuli iga päev sööta, joota, asemeid sättida, siis paaritada, lasta poegida jne. ja lõpuks.... lõpp oli paratamatult kõigil kurb.
See nii või teisiti saabuv kurb finaal oli peapõhjus, miks mul kujunes arusaam, et ma ei hakka kunagi loomapidajaks. Never say never!
Minust sai koerapidaja, kuigi ma ütlesin tütrele, et see saab toimuda ainult üle minu laiba.... Miks? ja kuidas? - sellest natuke hiljem.
Kõigepealt kirjutan natuke hoopis hobustest. Vaevalt et hobused lemmikloomade mõiste alla kuuluvad, kuid tänaseks on kujunenud olukord, kus nad peaaegu on selles staatuses, vähemalt nii ma arvan. Ka meil kodus olid hobused natuke eelistatud olukorras, kuna isa täitis oma sõjaväekohustuse EV ratsaväes. Tagantjärgi mõeldes on suur osa minu lapsepõlve mälestustest seotud just hobustega. Olen ikka mõelnud ja öelnud, et ma olen kasvanud ühe jalaga maas ning teise jalaga vees. Hobused kuuluvad maa juurde.
Hobused minu lapsepõlves.
Minu sündides 1938.a. lõpus oli meil kaks hobust: vana hobune Hõissa ja tema tütar Telia; esimene peenikese kondiga kohvipruun, teine suurem, tugevam ja oranžikas.
Mäletan, kuidas ma kaua aega kartsin, kui hobused püherdasid (hirm oli, et neil on halb ja hakkavad surema) ning lausa nutsin, kui isa talvel õhtuti Telia lahtiselt jooksma laskis. Telia kadus mööda teed kui keravälk kaugemal mustava metsa vahele. Minu suureks rõõmuks traavis ta alati natukese aja pärast õuele tagasi, kuid ma ei jaganud selles suhtes isa optimismi, et küll ta koju tuleb, hobune on tark. Videviku saabudes olin jälle ärevalt akna peal ja kui loomade talitusega oldi nii kaugel, et isa Tellaga tallist välja tuli, oli minul nutt lahti. Siit algasid suured Kastre-Peravalla metsad ja kes teab, mis kõik võib juhtuda, või mis loomale parasjagu pähe tuleb, ei tea, kes metsas võib varitseda või viimaks ei leia koduteed üles.
Isal oli õigus, seda tõestas Telia aastaid hiljem, kui olin isaga kaasas ühel pikemal sõidul, mille marsruut oli isale võõras. Minnes läksime kindla peale, kuid see oli pikk tee. Tagasi tulles otsustas isa teed lühendada ja kasutada väiksemaid kõrvalteid. Soojal suvepäeval lasi Telia parajat sörki nagu ikka kodu poole tulles. Korraga keeras Telia kõrvalteele. Isa, kes oli hetkeks tukastanud, ärkas suuna muutust tunnetades üles ja tõmbas Telia hüüdega "kuhu nüüd?" peateele tagasi. Veidi aja pärast pööras isa hobuse ümber ja ütles, et lähme siis sealt, kust Telia tahtis, küllap ta teab, kus kodu on.
Telia teadis tõesti.
Ükskord talvel (aga talved olid siis ikka "päris" - külmad ja lumised) isaga Tartust koju sõites, selgus, et Räpina maantee oli Rahumäe ja Juudi surnuaja taga pikalt kinni tuisanud, täielik ummik: autod ja hobused kõik seisid pikas vooris. Maanteekraav oli pilgeni lund täis, lumeväravad vaevalt paistsid kohati hangedest välja. Isa ütles: "Noh siia me võime jäädagi" ja tõmbas Telia teelt põllule. Telia oli kõhuni lumes, vahel paistis ainult selg, kuid ta vedas meid vapralt sellest puntrast mööda ja õnneks ei ramminud ta ennast ka ära. Ainult mõni hobune julges meile järgi tulla, enamus jäid kõik esialgu paigale paremaid olusid ootama.
Telia oli kange karakteriga. Paaris käis (niidumasina, kartulivõtmismasina jne ees) ta ainult oma emaga või Maraniku Max'iga. Teisi hobuseid ta enda lähedal ei sallinud. See tekitas probleeme lasipuu kasutamisel, Tartus sissesõiduhoovides koha leidmisel, parvedel, eriti Luunja parvel. Hommikuti ja õhtuti oli alati palju sõitjaid ja parv lükiti kahelt realt tihedalt vankreid täis. Tuli olla valvas, et ta ei hakkaks tagurdama ja tantsima, iga liigne samm võis põhjustada õnnetuse. Isaga ta mängis vähem, tavaliselt piisas piitsanähvist. Ema pidi kohta rohkem valima. Meie aga kartsime, et järsku on esimeses reas veel mõni tagurdaja, kes võib meile otsa taganeda ja siis...
Meie kodu lähedal hargnes tee nelja suunda, neist kolm viisid üle parve: Tartusse sai üle Luunja parve, vanaema poole üle Kavastu parve ja jõhvikale ning Peravalda üle Ahja jõe Kikassaare parvega. Tänapäeval töötab parv ainult Kavastus. Kikassaarest ei lähe teedki enam edasi ja Kikassaarde pääsemine jalgrattagagi pidi olema omaette vägitükk. Võibolla see tee Ahja jõeni (ca 4 km) tehakse siiski korda seoses Emajõe-Suursoo looduskaitseala rajamisega. Oleks tore küll.
Lisaks parvedele oli meie hirmuks kolmel suunal veel igal ühel üks tõsine mägi, kus tuli hobust kõvasti pidurdada: Tartu suunal Mäksa mägi, Võnnu suunal Siidimägi ja kõige järsem Emajõe oru perv vahetult enne Kavastu parvele sõitu. Seal oli emaga lihtsam - ema sidus vankri ratta kinni ja vanker muutus piduriks. Isa muidugi sellist asja ette ei võtnud ja meie kartsime, et äkki hobune ei suuda piisavalt pidurduda või läheb lõhkuma ja jookseb tõkkepuusse sisse. Selline asi oli kellegagi kord juhtunud, tõkkepuu oli katki läinud, hobune koos vankriga jõkke. Rasked rattad vedasid vankri koos hobusega põhja, õnneks oli vankrikorv olnud lahtiselt peal ja mees leidis end korviga veepinnal ulpimas. Seoses regulaarse bussiliikluse arenguga on praeguseks Mäksa mäe ja Siidimäe profiil muudetud palju laugemaks.
Meil läksid õnneks kõik sõidud ilusti. Telia tembutas küll igasuguseid kaadervärke ja masinaid, sh. ka autosid nähes, kuid siis tuli ohjad trammis hoida ja tavaliselt ta rahunes pärast esimese nelja-viie autoga kohtumist.
2
Ükskord siiski oleks peaaegu võinud juhtuda traagiline õnnetus, kuid tänu ema vaprusele pääsesime kõige halvemast. Telia ei olnud siin üldse süüdi, vastupidi, ta andis endast parima ja käitus äärmiselt rahulikult. Tulime (ema, mina ja õde) vanaema juurest Kavastu poolt parvele. Seal pole mingit mäge, olime ainukesed teelised. Kõik oli rahulik. Kahjuks ei olnud tööl kogenud parveonu, vaid mingi tundmatu polüvärnik, kes tuli põõsastest sõprade juurest ja ilmselt kiirustas nii sinna tagasi, et käskis emal hobuse ajada parvele, ilma et ta oleks parve kaldasilla külge kinnitanud (ainult kaks lihtsat liigutust). Telia sai vaevalt parvele ja siis hakkas parv kaugenema. Vankri esimesed rattad hakkasid vajuma lahtise parve ja kaldasilla vahele vette, lükates parve koos Telia ja emaga jõe poole. Ema haaras instinktiivselt paljaste kätega trossist, et parve peatada ja hüüdis appi. Kui emal ei oleks õnnestunud viimasel hetkel kogu jõudu kokku võttes parve kaugenemist peatada, oleksime Tellast ilma olnud. Ema hüüdmise peale jõudsid põõsastest kohale ka teised mehed. Telia rakendati kiiresti eest lahti ja lõpuks upitati vanker parvele. Ema peopesades oli nahk nagu üles küntud. Aga ema ütles, et ta ei tundnud üldse valu. Meie õega olime jooksnud ehmatusega tükk maad tuldud teed tagasi ning jälgisime hirmunult sakslaste ehitatud ja sõja käigus õhkulastud Kavastu silla veel püstiolevate plankude tagant juhtunut.
Kõikidele hirmudele vaatamata olime õega alati valmis kaasa minema, kui vähegi võimalik. Imestan isegi, et meid nii sageli ühes võeti, kas mõlemad korraga või siis võeti vaheldumisi üks kaasa, teine jäi koju appi.
Kui ees seisis niidukiga töö (ristikheina-, rukki- või tõuviljalõikus) tegi isa eelmisel päeval proovisõitu. Telia vedas niidukit praktiliselt üksi. Hõissa oli rohkem koha täiteks, sibades kõrval poole rinna jagu Tellast tagapool. Niidumasin lausa suitses ja isa pidi mitu korda jahutama, enne kui Telia paraja rütmi kätte sai. Kartulivõtmiseks tuli aga Max appi tuua, sest selleks tööks ei piisanud Hõissast.
3
Varsti pärast sõda paaritati mõlemad hobused. Telia imearmas varss suri peagi mingisse imelikku haigusse, kuid Hõissa poeg Ardi kasvas peene kondiga nooreks säluks. Töölooma ei oleks temast saanud. Kaarik oleks talle kõige paremini sobinud. Ema kurtis, et hobused söövad kõik ristiku ära ja lehmad peavad sooheinaga piima andma - normid olid küllalt suured. Kolhoosi võtmise ajaks (u. 1950.a., kalurid liitusid hiljem) oli isa teda paar korda jõudnud reega sõitma harjutada, vankri ees polnud veel kordagi olnud. Kalurite varad, sh. ka Telia ja Ardi anti üle Kavastus moodustatud Stalini- nim. kolhoosile. See oli äärmiselt vilets ja vaene kolhoos väga pikka aega. Mõne aja pärast saime teada, et Ardi oli antud kolhoosi komsomolisekretäri käsutusse ja ilmselt mõlema oskamatusest tingituna (tundsin seda tüdrukut, õppis maakoolis mõned aastad minust eespool) jäi Ardi auto alla ning sai surma.
Ema oli tuttavatelt kuulnud, et Tellaga töötab üks naine, kes oli Tellat väga kiitnud, et hea rahulik tööhobune. Ema imestas sellise hinnangu üle, kuigi teadsime, et meil olid hobused tööga alakoormatud ja hõlpu täis, vaatamata sellele, et külarahvas käis ka aegajalt hobuseid laenamas.
Ja ühel külmal ning hallil sügispäeval kohtasime õega juhuslikult Tellat, õigemini tundis tema meid ära. (Pean vist selle lõigu vahele jätma, ma ei näe klaviatuuri, pisarad muudkui voolavad. Teen pausi.) See võis olla sügisene koolivaheaeg või lihtsalt pühapäev. Olime õega teel tädi poole kodust ca 1,5 km eemal, kui munakivi teel logistas meile vastu tulla üks hobusemees. Läksime kiirustades ja jõudes hobusega kohakuti, kuulsime hirnatust. Pöördusime kohkunult ringi ja nägime, et hobune on pööranud pea, kael lausa kahekorra, ja vaatab meile järele.
Taevas! Telia! See on ju Telia! - sosistasime teineteisele.
Muidugi oli see Telia. Kuidas me küll varem ei märganud. Me ei osanud oodata teda siinpool Emajõge liikumas ja seepärast ei pööranud talle tähelepanu. Nüüd aga kaugenes ta meist oma nukral sammul. Seisime ehmunult kui soolasambad ega märganud, või võibolla ei julgenud, minna talle järgi ja teha pai. Aga see hobusemees, see oli vist mingi kivikuju, sest ta ei teinud ühtegi liigutust...
Talvel teadis rahvas rääkida, et Telia on väga viletsaks jäänud ja kevade poole juhtus temaga see sama nagu paljude teistegagi, et ei jaksanud enam maast üles tõusta, tõstetud küll rihmadega, kuid kuuseokstega hobust ikka hinges ei hoia. Kahju, väga kahju on. Aitäh talle, et ta olemas oli ja et ta selline oli nagu oli. Kui palju mälestusi oleks olemata, kui palju vaesem oleks olnud lapsepõlv.
Kas ta oli loomadest minu lemmik või oli minu lemmikloom, ei oska öelda.
Ja polegi võimalik ega vajalik kõike lahterdada. Telia on minu jaoks väljaspool lahtreid, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Hõissa pääses kolhoosist tänu oma vanadusele. Algul jäeti ta meile, et Praaga kalurid saaksid teda talvel kasutada. Seejärel oli ta naabrimehe käsutuses, kes töötas invaliididekodus tislerina ja vajas hobust materjali transpordiks. See oli muidugi rohkem ettekäändeks. Tall ja hoolitsus oli ikka meilt. Hõissa koos noore Tellaga olid ema kaasavaraks ja nüüd kui ema vennapere koos vanaemaga olid Siberis ja kodus võõrad, oli Hõissal meie jaoks pigem sümboli tähendus. Ühel talveõhtul 1952/53 tuli ema talitamast ja ütles, et Hõissa on vist haige - ei hakanud sööma. Käis öösel vaatamas ja arvas, et kohe on arsti tarvis. Isa oli Tartus haiglas, õde Tartus koolis, vend alles 6-aastane. Otsustasime, et lähen kutsun naabriperenaise endale seltsiks ja lähme kutsume Maxi peremehe, kes oli nüüd kolhoosis isehakanud, kuid hinnatud loomavelsker, haiget hobust vaatama. Oli külm, kuuvalge öö. Peremees tuli sõna lausumata, kuid kahjuks olid aastad teinud oma töö. Kirjutasin sellest õele kirjas ja tegin ümbrikule musta leinaraami ümber, õde käis sel aastal õhtupoolikul koolis. Tädi oli lõuna ajal postist kirja võtnud ja tohutult ehmatanud, kartes kõige halvemat. Ainsaks lootuseks oli see, et tema nimel taolist ümbrikut ei olnud. Pool päeva murelikku ootust ja õhtul, kui õde koolist saabus, selgus tädile suure kergendusena, et tegemist oli siiski vaid hobusega. Minule tehti aga selgeks, et nii tõsiste asjadega ei tohi mõtlematult käituda.
Nii kadusid hobused meie kodust. Tööd, kuigi piiratud mahus, aga jäid.
Kodus vanematel abis käies tuli sageli hobuse funktsioon meil lastel enda peale võtta: kaevates (loe: kündes) või rehitsedes (loe: vedrutades ja äestades) aiamaad, aias vagusid sisse vedades ja kartulit mullates, aeda sõnnikut kärutades, heina niites ja vaalates, saadusid kandes, kraavi äärest puid kärutades, rõuguredeleid põllule ja tagasi vedades, otra niites jne-jne.
Ja juba oligi laupäev - pühapäev otsas. Tuli kiirustada kella 19-sele Tartu bussile, et jõuda kell 20 läbisõitvale Tallinna bussile, mis oli ainus lootus edasisõiduks, et esmaspäeva hommikuks tööle jõuda. Bussi oodates tuli seista nii, et olid vähemalt esimese kolme siseneja hulgas, muidu läks asi kahtlaseks. Olid õnnelik, kui peale said, olid üliõnnelik, kui istuma said, kas või klapptoolile juhi kõrval.
(Ja nüüd me imestame, miks eesti rahva tervis nii vilets on.)
Koerad minu lapsepõlves.
Pauka oli olemas meil juba enne mind - suur, valge, kollakate laikudega ja tark koer. Elas üle ka rasked sõja-aastad. Kartis väga müristamist, paugutamist ja pommitamist. Kui vene lennukid 1944.a. kevadel ja suvel käisid pommitamas, oli Pauka alati esimesena varjendis. Ei mäleta, kus ta oli siis, kui me sõjapaos olime. Igatahes oli ta hea koduvalvur - kui Pauka oli õuel, siis keegi võõras väravast naljalt kaugemale ei tulnud, ilma et ta oleks eriti haukunudki. Tema välimus oli juba imposantne, haukumine oli rohkem pererahva teavitamiseks.
Mäletan, et 1944/45 aasta talvel, kui üle Peipsi tuli Venemaalt eriti palju näljas rahvast mööda Emajõge üles, et Tartu poole edasi minna, oli meie majapidamine üks esimesi, kuhu sisse pöörati süüa ja öömaja küsima.
Pärast 1941.a. hävituspataljoni põhjustatud tulekahju elas meie 5-liikmeline pere kiiruga ehitatud "ajutises elamus", kus oli ainult köök ja tuba. Ja ega leivagagi kiita olnud. Kui vähegi võimalik, tuldi vastu. Paljud aga kukkusid pahandama ja vanduma. Kui asi väga hulluks läks, pandi Pauka ukse juurde ketti ja siis oli tükk aega rahulik. Väsinud, külmunud ja näljastele inimestele oli ju endalgi raske ära öelda, kuid surve oli liiga suur.
Paukal öeldi olevat kõrvad haiged ja me ei tohtinud teda pea pealt silitada, pidi muutuma kurjaks. Ükskord rehepeksu ajal hakkasid naised korraga ahhetama ja ohhetama, sekka kostus Pauka lõrinat. Selgus, et õde oli otsustanud proovida Pauka seljas ratsutamist ja tasakaalu hoidmiseks kõrvadest kinni võtnud. Üritus lõppes sellega, et õde oli seliti maas ja Pauka lõrisedes tema otsas kõige oma nelja jalaga. Õde pääses ehmatuse ja suhkruvee joomisega, Pauka ei teinud talle ühtegi kriimu.
Peale sõda, kui me õega hakkasime juba karjas käima, toodi meile Kalli Liisa käest väike, vilgas, üleni must karvane kutsikas. Ainult lõua all oli natuke valget, siit ka nimi - Krants. Kalli-Liisa elas üksi keset tohutut Emajõe-Suursood Kalli järve ääres ja karjatas suviti lambaid, mis toodi sinna kokku kogu suveks kaugematest küladest. Ka meie lambad olid seal söödal. Hommikul laskis Liisa lambakarja koplist välja ja õhtuks tuli kogu kari ise rahulikult koplisse tagasi. Ainsaks abimeheks oli Liisal koer, truu karjane, kelle kutsikast lootsime meiegi head karjakrantsi saada. Ei saanud. Ilmselt oli viga meis. Krants oli aga igati tore koer ja Paukale väärikas kaaslane. Koolist tulles olid nad meil alati vastas, käies juba aegsasti uurimas, kumba teed me tuleme, kas otse mööda kraavikallast või mööda teed.
Ja siis sai Paukal aeg ümber. Krants vudis õues ja tuli oma ülesannetega ilusti toime, kuigi tundsime Paukast suurt puudust. Koerad olid meil kodused, külapeal jooksmas ei käinud (kohitsetud), see oli hea.
4
Ühel varasel ja hästi pimedal talvehommikul kooli minnes juhtus järgmine lugu. Olime jõudnud just klassiõe teeotsani, kui märkasime tema maja juures kaht hirmsasti purelevat koera. Nad olid teineteisel nii hammastega turjas kinni, et veeresid nagu üks kera valgel lumel üks must, teine valge koer.
Valge tundus klassiõe koer olevat, must oli võõras.
Õde leidis, et asi on kahtlane ja me otsustasime igaks juhuks minna teisele poole maanteekraavi ning ronida endise metskonna pargi aia otsa, et oodata pinginaabri tulekut. Vaevalt sain teivaste vahel istet võtta, kui pimedusest hakkas paistma lähenev hobusemees. Ta oli juba üsna lähedal. Tuli alla tulla, et mitte näida ulakatena, kes jõlguvad pimedas mööda aedu. Kes pärast usub, et olime koerte eest peidus, õde sai õnnelikult alla hüpatud, kuid mina jäin rabistades mantlisaba pidi aiateibasse rippuma, võimetuna ennast abistama, õnn, et riideid ära ei lõhkunud, õde ei jõudnud mind piisavalt üles tõsta ja samas mantlisaba harutada. Nii ma rippusingi seal, kuni hobusemees möödus, klassiõde tuli ja ühiste jõududega mu alla aitasid. Must koer oli vahepeal kadunud.
Kool oli lõppenud, ilmad ilusad ja soojad, kui meie õuel kordus peaaegu täpselt samasugune stseen. Vanemad tegid parasjagu väikest lõunauinakut, kui õuest hakkas kostma kõva haukumist, purelemist, kiunumist. Läksin kohe asja uurima. Koerad purelesid juba esikus - Krants ja sama väike valge koer. õnneks oli köögi uks kinni, muidu oleks madin jätkunud toas. Krants oli ilmselt võideldes taandunud ja otsis majast abi. Minu kurjustamise peale jooksis valge, kooliõe koer minema. Imelik tundus, et ühtegi inimest polnud kusagil.
Mõne aja pärast levis jutt, et ümbruskonnas on koeri haigestunud marutõppe. Varsti jäi ka Krants haigeks ja tuli magama panna. Küll oli kahju! Kutsuti naaberkülast üks püssi omav mees, kuid see ei saanud hakkama. Ümber maja käis nagu sõda, kuid Krants oli ka haigena osavam ja ükski kuul ei tabanud. Kõigele lisaks saime, nagu enamus teisigi lapsi, kõhtu 15 marutaudivastast süsti. Mõned, kelle nakatumisoht oli suurem, said 30.
Liisa käest toodi uus kutsikas. Muki oli Krantsi koopia, kuid kahjuks tabas teda sama saatus. Ühel varakevadisel õhtuhakul tuli küla poolt suur sileda karvaga võõras pruun koer nagu vasikas, pööras meie hoovile sisse, haaras Muki suhu, nii et ainult pea ja jalad olid väljas, raputas pead paar korda, lasi Muki lahti, jooksis õuest välja ja jätkas oma jooksu. Kõik toimus nii kiiresti, et isa ja ema, kes tegid õhtust talitust ning olid parasjagu õuel, ei suutnud midagi Muki kaitseks teha. Muidugi jäi Muki haigeks ja tuli kiiresti magama panna. Meie saime jälle 15 süsti kõhtu nagu teisedki külalapsed. Ajad olid sellised, karmid.
Ja Liisa käest toodi kolmas kutsikas, ikka must ja valge lõuaalusega, aga seekord sileda karvaga ja võis aimata, et temast kasvab suurem koer.
Nimeks panime uuesti Krants.
Krants oli natuke üle poole aasta vana, kui ükskord koolist koju tulles ei olnud Krantsi meil vastas. Ema ja tädi rääkisid erutatult, et miilits oleks Krantsi äärepealt revolvriga õues maha lasknud. Miilits ja veel keegi olid suure hooga õuele sõitnud mingit kontrolli (vist passikontrolli) läbi viima, kui Krants oli ootamatult vihaselt hobusele ja miilitsale kallale karanud. Ema ütles, et ta polnud sellisena kunagi varem esinenud. Miilits oli olnud maruvihane.
Suure selgituse (et alles pooleldi kutsikas) ja klanimise (et alles noor ja väljaõpetamata) ja lubaduste andmise (et edaspidi ketis ja ainult ketis) peale oli lõpuks soostunud Krantsi ellu jätma. Krants jäigi väga kurjaks koeraks. Tema ilus, jõuline haukumine kostis kaugele. Häälest oli kohe aru saada, kui tõsise asjaga tegemist on. Vormis meeste (sõjaväelased jt.) peale oli eriti vihane. Mäletan ööd, kui Krants hakkas väga vihaselt haukuma. Isa läks asja selgitama ja ei tulnud kaua aega enam tuppa. Olime hirmul, viimaks läks ema, tuli ruttu tagasi, võttis isa riided ja ütles, et sõdurid on aia taga ja tahavad tulla aeda õunavargile. 1941 .a. karm talv oli meie aeda kõvasti laastanud. Ainus suveõunapuu 'valge klaar' oli nüüd sihikul. Krantsi pikk ja pidev vihane haukumine ajas üles ja tegi ärevaks naabrimehe, kes tuli samuti asja uurima. Tema rääkis ka kuigipalju vene keelt. Naabrimees suutis sõdurid küll minema keelitada, kuid hommikul leidis, et ta oma aias oli suislepp õuntest tühjaks tehtud. Saabaste jäljed ei äratanud tegijate osas mingit kahtlust. 'Klaar' aga jagas oma õunad abivalmis naabriperega tänulikult pooleks.
Krants teenis meie peret ustavalt pikki-pikki aastaid.
Järgmised Tuks ja Niki (nimi meie väljamõeldis Nikitast tuletatult) ei olnud vajalikul tasemel ja said uued peremehed. Pidama jäi Muri - must, kollase lõuaalusega suur ja kuri hunt, pikka aega tõeline koduvalvur. Muri jäi meie pere viimaseks koeraks. Väike Muki sai uue pererahva, kui ema talveks oli sunnitud linna meie juurde tulema.
Koer minu kodus.
Korraga seisin probleemi ees, et minu 7-aastane tütar tahab endale koera. Koer linnakorteris ei saanud minu arust üldse kõne alla tulla. Vanemad maal võtsid lisaks õuekoerale, kes oli kuri ja ketis, väikese koera. Lootsin, et lepib sellega, et suvel saab mängida ja isu saab täis - ei saanud. Töökaaslane tõi puhkusele minnes oma lapse kilpkonna - ei midagi. Ostsime kuldhamstri - no ei, tore küll, aga see pole see. Hakkasin juba vaikselt mõtlema, milline see koer võiks olla: väike, ei aja karvu, ei värise, ilus, armas, tark, sõnakuulelik. Aga enne kui mina tegudeni jõudsin, õnnestus tütrel isa kampa saada ja käisid mingil koertenäitusel. Seal esines üks tüdruk oma väga kõrgelt autasustatud koera Pintaga. Lähemal tutvumisel selgus, et Pintal on pojad varsti tulekul ja kaubad olidki koos. Pinta oli saksa lambakoera ja kolli segadik, välimuselt siiski ehtne hunt. Oodatavate kutsikate isa pidi kolli olema. Seega oli tulemas suur koer. Tundsin juba koera lõhna toas.
Ei, mitte mingil juhul, ainult üle minu laiba - oli minu kindel seisukoht.
Emme, ei sa sure - oli tütar veendunud. Olin peaaegu tõesti pigem valmis surema, kui elama suure koeraga ca 15 aastat ühes korteris. Kuid just nii läks. Lisaks langes ka suur osa hoolitsusest minu õlgadele, nagu oligi karta.
Kutsu, Lessy, oli muidugi armas, kasvas ja arenes kiiresti. Oli oranžikas, valge rinnaesise ja heleda kõhualusega, pikema laines karvaga, peenikeste käppade, terava koonu ning koheva sabaga ja tarkade pruunide silmadega krants. Ta olnud esimene kutsikas pesakonnast, kes kohe oli nende juurde tatserdanud. Seepärast tema võetigi. Nime koha pealt oli Lessy ainuke võimalik variant, teised nimed ei tulnud üldse arutluse alla - film oli teinud oma töö.
Õnneks elasime 1. korrusel. Majarahvale (kokku 8 peret) Lessy meeldis.
Ikka küsiti nimepidi: "Kuidas Lessy elab?" Lessy haukus harva, ja kui, siis tavaliselt asja eest. Elanikud ütlesid, et kui Lessy haugub, siis tuleb teritada tähelepanu, muidu on hea turvaline olla, ikkagi koer majas.
See oli aeg, kus poed muutusid toidust järjest tühjemaks. Tulid mingid talongid, nende jagamisel koeri muidugi ei arvestatud. Lihakraamist oli poes saada tavaliselt ainult seakamaraid ja kõrvu; tihti ei sedagi. Sel kehval ajal oli Lessy kõigil meeles - ikka tuli üks ja teine perenaine, kotike maitsvate kondikestega näpus, kes oli sülti keetnud, kes muidu smoorinud ja liha oli vahel rohkemgi kontide küljes, kui praegu poes müügil olevatel raguu-komplekti kontidel. Lessy oli üldiselt toidu kohalt leplik ega piitsutanud. Parim maius tundus olevat maksapasteet, eriti Viru kohviku oma (oli hea küll). Ka tänaval jalutades pöörasid inimesed talle tihti sooje pilke.
5
Natuke aega käis Lessy ka koolis. Üldiselt õppis käsud selgeks, kuid kõrval kõndimisega ta toime ei tulnud - ikka sibas ees, piiludes aegajalt taha ja kontrollides, kas ma ikka jõuan talle järele või on tempo liiga aeglane. Pikapeale harjusin temaga ära. Ta vastas enamikule minu nõudmistele, välja arvatud see, et oli keskmiselt suur koer ja ajas karvu. Ta oli äärmiselt tark ja arvestav ning truu koer. Muidugi pani ta põntsu meie jalavarjudele ja seda just defitsiidi-kõrgajal (80-ndatel aastatel), vaatamata meie hoolikusele. Muidugi tuli vaibad maast ära koristada, muidugi juhtus vahel muidki äpardusi jne., kuid sain tütrest aru ja leppisin olukorraga, kui tütar ütles: "Tead emme, nii hea on koolist koju tulla, kui tead, et keegi sind ootab ja rõõmustab." Jah, kui mina koolist tulin, oli keegi ikka kodus ja koer(ad) vastas. See oli maal, olud ja ajad olid teised.
Aastad lendasid, tütar lõpetas põhi-, kesk- ja ülikooli, abiellus, sündis laps. Nende pikkade aastate jooksul oli meil Lessy'ga lugematu hulk toredaid juhtumeid. Püüan lühidalt kirjeldada neist mõnda.
Olime just töölt koju jõudnud, kui raadiost teatati, et intrid ründavad riigikogu ja kutsuti rahvast appi. Tundsin, et tuleb minna. Abikaasa ütles, et ainult siis, kui võtad Lessy kaasa. Muidugi, hea mõte! Lessy kaitses alati löödavat ja ründas lööjat. Temale võis kindel olla. Abikaasa ei jäänud meist maha ja nii rühkisime kolmekesi Toompea poole. See pilt, kuidas intrid ülevalt alla tulid, ja rahvas Toompeale voogas, ei unune kunagi. Ja kui tõsi-tähtis oli Lessy ja kui palju sooje sõnu ning pilke ta sellel retkel sai! Noored mehed läksid kiirustades, kuid Lessy kõrval aeglustasid hetkeks sammu, et öelda paar kiitvat sõna, naeratada, õnneks lõppes kõik hästi.
Pärnus elas tuttav perekond, kes oli Lessy'st vaimustuses ja viis mõnel suvel meie puhkuse ajaks Lessy Pärnusse. Sümpaatia oli vastastikune. Olime autoga väikesel ringsõidul Lätis ja nüüd kiirustasime Pärnu kaudu õhtuks Tallinna tagasi. Küsimus oli, kas läheme tuttavate juurest läbi või ei. Sõna Pärnu ja sõbra nimi kõlas meie jutus korduvalt. Korraga märkasin, et Lessy on eesistmel püsti tõusnud ja jälgib ümbrust erilise tähelepanuga. Me olime alles vaevalt linna piiril. Sellist huvi polnud ta kusagil üles näidanud. Tundus, et ta oli meie jutust aru saanud ja jälgis nüüd pingsa huviga toimuvat. Kui auto lõpuks peatus, kiirustas Lessy autost välja. Lasin teadlikult temal valida teed. Ta valis kohe õige ukse, ruttas teisele korrusele, peatus õige ukse taga, lasi paar korda ninaga mööda uksepragu alt üles kuni lingini ja jälle alla ning jäi siis rahulolevalt saba liputades mulle otsa vaatama, nagu öeldes: "Noh helista, nad on kodus, me oleme õiges kohas."
Vaatamata vähesele ajale, otsustasime minna korraks ka mere äärde. Tagasiteel kohtusime pargis samast majast veel ühte tuttavat abielupaari, kellele Lessy oli samuti hea tuttav ja nad palusid Lessy jätta koos nendega jalutama, lubades ta pärast koju toimetada, sest olime kokku leppinud, et Lessy jääb mõneks ajaks Pärnu. Olime nõus, kuid varsti hakkas meieni kostma Lessy vaikne kurb hala. Kiirendasime sammu, lootes, et jääb varsti vait, kuid mida kaugemale jõudsime, seda kõvemini ja kurvemalt Lessy nuttis. Jäime seisma nemad ühes pargi otsas, meie teises. Mingi silmside veel oli. Viipasin käega, et laske lahti. See, kes seal mööda parki nüüd meie poole lendas kui kuul, oli tõeline Lessy. See oli nii fantastiline, et Inimesed vaatasid suurte silmadega ja tulid küsima, mis toimub, milles asi.
See Pärnu tuttav ööbis vahel komandeeringus olles meie pool.
Lessy hoidis siis alati tema lähedusse, üritas lausa jalutsis ennast magama keerata. Ühel talvehommikul hakkas mees end riidesse panema ja leidis, et Lessy oli ära söönud jäägitumalt mõlema soki varvastepoolse osa peaaegu kannani nagu lõigatult. Ei mingit nätsutust kusagil. Sokid olid kingadega diivani ees, millel mees magas. Jäi mulje, nagu oleks Lessy lootnud, et rikub sokid nii ära, et nendega on võimatu välja külma kätte minna ja sõber jääb meile.
6
Huvitaval kombel teadis Lessy alati, kui keegi kodustest hakkas lähema poole tunni jooksul koju saabuma, ükskõik mis ajal see siis oli, kasvõi südaööl. Tavaolukorras võrdus ooteaeg trammipeatusest kojujõudmise ajaga (ca 5 min.), erandolukordadel tundus ooteaeg sõltuvat tee pikkusest Tallinna raudtee-/bussijaamast või võõrustaja asukohast koduni. Seni oli ta vaikselt teiste juures elutoas või magas rahulikult pika koridori lõpus magamistoa ja tütre toa ukse juures. Nüüd aga tõusis, marssis koridori teise otsa välisukse juurde, keeras seal ennast kerra ning jäi ootele. Mõne aja möödudes oligi võtme keeramist lukuaugus kuulda. Vahel tundus Lessy vaist lausa uskumatu. Siis (25 -10 a. tagasi) ei olnud veel mobiiltelefone, et rongi või bussi saabudes teatada, et ma olen ... ja tulen ... , nagu praegu on tavaks. Lessy informeeris meid selles osas suurepäraselt. Tuletagem siinkohal meelde, et bussipileti saamine oli enamasti suur juhus ja alati ei pruukinud see üldse õnnestudagi, kui ei olnud just aega pilet päeval ära osta, mis tähendas tunde järjekorras seismist. Mingist kindlast kellaajast ei tasunud üldse rääkida või kokku leppida. Eriti keeruline oli piletitega Tallinn-Tartu liinil, aga seda marsruuti tuli meil tavaliselt just kasutadagi. Igal juhul võis Lessy järgi end tulija vastuvõtuks hakata sättima: kas tee- / kohvivee tulele asetamise ja laua katmisega või "vitsakimbu" käepäraseks seadmisega - kuidas kunagi.
Lessy oli matkadel ja autosõitudel alati arvestatav kambajõmm, nautides sõitu ja uudistades uut ümbrust. Autos okupeeris ta sageli minu koha juhi kõrval, surudes mind tagaistmele. Lühiaegsetel peatustel linnades jäi ta kuulekalt autosse, võttis momentaalselt koha juhi istmel ja oli nii tähtsa ning aristokraatliku olemisega, et möödakäijad viipasid talle ja vaatasid veel mitu korda naeratades tagasi.
Viljandi lossimägedes pidi mul süda tema pärast peaaegu seisma jääma, kui ta suure hooga ühest müüri avausest otsejoones välja tormas, aga ees ootas tohutu süvik. Lessy reageeris välkkiirelt ja suutis hüppe peal teha pöörde vasakule nii, et esikäpad siiski maha sai. Tagakeha tegi süviku kohal kaare ja meie suureks rõõmuks maabusid ka tagajalad õnnelikult esimeste juures. See surmasõlm oli väärt kallistust!
Tundus, et Lessy oli osav mõtete lugeja ja oskas vastavalt käituda. Targem oli talle asi ära seletada, et poleks vaja temaga kurjustada. Kord oli Lessy nihverdanud abikaasa läheduses, aga sel oli parasjagu mingi kiire töö käsil ja ta oli vaikselt öelnud: kurat. See sõna ei olnud meil kodus eriti kasutusel. Lessy poleks selle sõna tähendust kuidagi pidanud teadma, aga ometi oli ta pugenud diivanilaua alla ja lamanud seal madalamast madalamana, kuni abikaasa asjast aru sai ja ta välja kutsus ning pai tegi. Proovisime seda ka hiljem ja reageering oli ikka samasugune, oli hääl kui malbe tahes, aitas sõnast.
7
Aga ükskord läks lahti tõeline märul. Lessy'l polnud selles mingit süüd. Hoopis mina ise oma rumaluses olin peapõhjus. Ma ei olnud ju oma loomult mingi loomapidaja ja ei viinud ennast ilmselt seetõttu ka kõigi peensuste ning nüanssidega kurssi. Seepärast olin paljudes küsimustes täiesti dumm-dumm ja vajaduse korral toimisin rohkem "omaenese tarkusest", mis aga alati ei pruugi olla piisav. Küsimus oli kirpudes.
Lessy oli meil olnud juba 12 aastat ja ei mingit kirbuprobleemi. Lessy oli tubane puhas koer; väljas käis ainult rihma otsas, ei mingit omapead ümberjooksmist, kontakt võõraste koertega oli rangelt keelatud. Ja nüüd korraga puhkuselt naastes teatas tütrepere, kes oma väikese titaga elas meie juures, et korteris on kirbud. Tule taevas appi! See ei ole võimalik.
Kuu aega tagasi, kui puhkusele läksime, ei olnud mingeid kirpe. Lessy oli kaks esimest nädalat olnud meiega Elvas. Seal aias mäe peal pika rihmaga kinnitatult oli tal hea ülevaade ja ühtlasi oli ta võõrastest koertest samuti turvaliselt eraldatud. Ilmelt ajasid lapsed, kes vaevalt elus kirpu üldse näinudki olid, mustad väiksed kuivuseputukad kirpudega segamini - nii ma arvasin.
Olen satikate - kirbud, täid, lutikad, prussakad - suhtes ülijälestav lapsest saadik, kuna sõjajärgsel ajal oli tulnud nendega mõned korrad tegemist teha, kõige vähem siiski kirpudega. Loomi oli kergem eemal hoida kui inimesi, kuid kolm viimast levisid just inimeste kaudu.
Meenub, kui pärast keskkooli lõpetamist töötasin 2 aastat Tartus liidutehases postkast nr. 32 monteerijana tsehhis, kus kõik töötajad (ainult naised olidki - ca 80) kandsid valgeid kitleid kahe pika konveieri taga istudes, ükskord keegi kiljatas: kirp! Loomake saadi kätte ja tehti vagaseks. Laip saadeti valgel paberil konveierit mööda "kõigile tutvumiseks", küllap oli naistel igav. Kuna minu töövahendid olid mikroskoop ja pintsetid, pistsin kirbu naljaviluks mikroskoobi alla, aga see liigutas veel jalgu, mulle näis nii.
Igal juhul lendasid pintsetid ühes suunas, kirp koos paberiga teises ja mina kadusin kolmandasse suunda mõneks ajaks. Kohutav, kui jube elukas!
Meenub, kui maal suvel puhkusel olles õetütred (kusagil 7.-9. kl.) kahekesi kurtsid, et neil on mingid putukad peas ja neid on palju. No milles asi, raputage ometi maha, suured tüdrukud, nüüd ei oska midagi putukatega ise ette võtta - avaldasin nördimust, väristasin korra vastikusest õlgu. Mul oli kiire, ma ei vaevunud vaatamagi ja unustasin seiga, olles kindel, et nad said hakkama. Minu puhkus oli lõppemas ja siis tuli õde ning selgus, et lastel on hoopis täid peas. Nad olid olnud mingis spordilaagris, magamine põrandal madratsitel, võõras rahvas koos jne. ja esimene kogemus oligi käes üle aastakümnete. Aga mul ei tekkinud esimese raksuga mingit seost, et need võivad täid olla - nii põhjalikult olin oma aju nendest satikatest puhastanud. Kuigi jah, mingid jutud liikusid, et kusagil olla jälle täid liikvel, kuid see tundus väga kauge udujutt olevat.
Nüüd oli kirpudega sama lugu - ma ei suutnud uskuda, ma ei osanud aru saada, kuidas see on võimalik. Või ega ta ometi Elvast sealt liivase mäe pealt kirpe saanud, kui ta kaks nädalat väljas oli. Kas ema ei rääkinud kunagi, et koerad võivad saada ka maast kirpe, hoidke eemale ja ärge väntsutage koera /kassi süles. Oli ju, hakkas midagi läbi udu koitma...
Aga nüüd olid kirbud minu korteris, neid oli palju ning neid tuli järjest juurde. Mida teha? Pesin põrandaid iga päev rohelise seebiga, ei mingit tulemust. Olin meeleheite äärel; kartsin iga uksekella, et mõni majaelanik tuleb aru nõudma: kaua see kirbu-uputus kestab. See ei saanud enam põhjustatud olla mingist erandlikust "kirburikkast aastast". Muidugi ei läinud ma koera kasukat uurima ja sealt ükshaaval kirpe püüdma, see veel puudus.
Tööl toakaaslane, ka koerapidaja, teadis rääkida, et vet.-apteekides olla müügil mingeid tõrjevahendeid. Olin lõpuks usaldanud talle oma mure. Sellisest asjast ei tihanud ju kellelegi rääkida. Kuigi mul erilist usku ei olnud, tormasin siiski ummisjalu apteeki, mis mul muud üle jäi. Ostsin igaks juhuks mitu varianti ja mõnda topeltportsu, et oleks vajadusel kohe võtta. Kodus lasin kõik käiku, et kui üks ei mõju, siis ehk teine mõikab. Lapsed ja mehe saatsin kodust selleks ajaks minema ja ise jälgisin Lessy't silmanurgast, et ma viimati koos kirpudega ka koera ära ei mürgita. Huvitav, laipu ei näinud kusagil, aga mõne päevaga olid kirbud kadunud, tänaseni õnneks.
Täielik õudusfilm. Aga õnneks lõppes kõik hästi ja kiiremini kui ma oskasin oodata.
See "kirbusõda" oligi ainuke tõeliselt negatiivne kogemus minu 15-aastases lemmiklooma-pidamise praktikas (1982-1997). Taolisi juhtumeid olin ma alateadvuses teatud mõttes kartnudki, kuid mis oleks võinud vabalt olemata olla, kui ma ise oleks natuke targem olnud.
Häid mälestusi ja pisikesi seiku on hulgim, kes neid jõuab kõiki kirjeldada.
Üht võin aga küll kinnitada, et kui ma veel kunagi elus peaksin koerapidajaks hakkama, siis olgu see koer Lessy kloon. Lessy kaelarihm koos jalutusrihmaga ripuvad koridoris nagis nähtaval kohal ja meist nad sinna ka jäävad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal. 2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen varakult aru saanud teisi kõrvalt jälgides, et see loomapidamine pole igapäevaselt mõnus asi. Seetõttu mõned loomakesed on koju sattunud juba abielus olles mehe ja laste survel.
Algas kanaarilinnuga, järgnes kilpkonn. Need tulid laste palvel. Suveks viidi koos lastega minu ema juurde Pärnu.
Muidugi tuli ikka see kord kätte, kui lind pääses puurist ja kaduma jäigi.
Kilpkonn jäi järgmise suveni ema juurde, sest lastele enam polnud huvitav, ent emale küll! Kirjutas, et kui läks kööki, siis hommikuti tuli pliidi alt soojast välja, sai süüa. Ei mäleta, kas talveunes oligi? Tundub, et emale sai kilpkonna olemasolu üsnagi tähtsaks – ikkagi üks elus hing, kes omamoodi isegi „suhtles“, sest kui järgmisel suvel jälle aeda unustati ja ei leitudki naaberaedadest üles, siis ema oli üsna õnnetu.
Hiljem, elades Tina tänaval Tallinnas, oli ta kaaslaseks üks varblane, keda oma rõdul käis söötmas.
Eks me kõik ole ühiskondliku eluviisiga olendid ja vajame oma kõrvale teist elusat hinge.
Viivikonnas elades pressis mees peale ja saigi oma tahtmisel laikakutsika. Niikaua oli kõik kena, kuni avastasin, et koeral on paelussilülid väljaheites. Loom oleks tulnud viia Vaivarasse loomaarsti juurde, et rohtu saada, aga ei! Täiesti süüdimatu käitumisega inimene oma laste ja looma suhtes! Ometi tema käsutuses oli auto. Võibolla maapoisi silmis oli imelik mingi koeraga arsti juurde minna, oleks veel, et tarbeloom või koeral luu murdunud. Lahendas asja nii, et andis hoovikoeraks ketti. Kord enne Maardu tulekut sattusime lastega sinna majja. Ma surmani ei unusta seda koera pilku, kuidas ta meid mõõtis. Reeturid… Peale selle otsustasin, et ei võta enam ühtki looma, aga kui juhtub loom mu koju, siis teda ei reeda. Mul oli seekord valida kas oma kahe väikese tütre või koera heaolu vahel. Eriti kuna olin ise kord kursusetöö teinud parasiitussidest ja elus kuulnud paarist hoiatavast juhusest parasiitidega. Näiteks esimest tütart sünnitades haiglas suri alla 20 a. noormees. Selgus, et oli saanud ehhinokokk-paelussist maksakahjustuse (lasi koeral enda suud lakkuda). Uss ise on lühike ja elutseb koera pärakus, aga ta munad tekitavad koledat kahju.
Tuli meelde, veel varem mees vägisi tiris koju, teisele korrusele ja muidugi mulle kahe tillukese lapse kõrvale hooldada mingi kõhulahtisusega paari-kolmekuuse kutsika. Kui see lasi vaibale ühe vedela hunniku, alles siis viis tagasi.
Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mees on rohkem peavalu tekitanud kui lapsed või hiljem lapselapsed selle loomapidamisega.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Viivikonna laika nimi oli Nöpsi. Praegu vaevlen lastelaste poolt ära põlatud Jacky’ga, kellele mina panin nimeks Polla. Ilusa kõlaga nimi. Aga ära põlati siis, kui aru saadi, et koer peab enda omanikuks mitte neid, vaid hoopis mind. Üleelamine oli vapustus: tulin maale toidupakkidega, mis jäid hoovile kui jooksin WC-sse. Omanik läks pakke võtma ja tema koer ei lubanud!!! Nii sügisel jäigi loom minu juurde minu ülisuureks masenduseks. Mulle lihtsalt ei sobi hommikul õue koeraga jalutama karata ja õhtul veel teist korda. Tunnistan, et 2005/2006 talvel tundsin, et olen valmis elust lahkuma, et tulgu parem surm! Juhtusin sellest kord kõnelema vana tuttavaga. Arvan, et ta otsis üles mu noorema tütre ja selgitas olukorda. Igal juhul mees läks koeraga tallu, mina haige vanema tütre juurde Tartusse ja sellest sügisest alates jalutab hoopis mees koeraga.
Kas teda ei taba must masendus? Vaevalt küll. Talle on alati meeldinud looduses olla. Viimastel aastatel aga endised jahikaaslased enam välja ei tulnud, isegi mitte püssita. Ta jäi nagu liiga üksikuks. Nüüd ta läheb koeraga ja tulevad ka koos tagasi. Mõlemad väsinud ning rahul. Mees jäi pensionile septembrist. Enne seda suvilanaabrinna tundis mulle mitu korda kaasa, et mul saab raske olema, eriti esimesel aastal kui mees jääb päriselt koduseks. Noh, seni ei ole ma seda tundma pidanud – tänu koerale.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei uuri. Aitab loomaarstist, kui igal aastal süstimas käia.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Arvan, et tõupuhtust ajavad taga need, kes ise peavad end alateadvuses millegi suhtes küündimatuks. Looma tõupuhtus oleks nagu kompensatsiooniks, millega enese puudujääke katta. Aga kui vaatan koeri, siis meeldivad kikkiskõrvalised – tunduvad nagu ergumad – targemad olevat, mis ei tarvitse ollagi õige.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käinud pole koertenäitusel ei koeraga ega ilma, aga miks ei võiks olla inimestel mingi neile sobiv meelelahutus? Pealegi süütu tegevus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitsen mina: toidan, kammin, pesen kergelt (kardab pesemist!). Õnneks jalutamas käib mees. See „sõi“ väga palju aega ära, koos pärastise koera kasimisega. 2½-2¾ tundi. Ei jõudnud enam eriti lugeda, mis ometi on olnud alati lemmiktegevuseks.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toiduga on nagu juhtub. Ei usalda krõbuskeid ega lihakonserve, sest tütre kassil tekkis sellest kõhtu kasvaja. Arst soovitas operatsiooni. Mina soovitasin puhastamata räimi (tükkidena). Kass oli vaimustuses minu soovitusest ja õige pea polnud sest kasvajast enam jälgegi. Kuidas ma Pollat, seda laikasuurust koera toidan? Iga päev võtan külmikust tüki toorest liha, võibolla nii 100-80 grammise tüki. No eriti hinnatud on maks!
Ostan seapead, raiun pool pead 3-4 tükiks ja ühest tükist keedan kaheks päevaks vedelavõitu putru herkulo ja tatraga (tangud ei meeldi). Lisan vajadusel pisut õli. Ah jaa, enne tangainete lisamist tükeldan liha peeneks ja kondid viskan minema. Vahelduseks lisan mõnda osa inimtoidust, tsipake. Koer on heas tujus ja karv läigib, ju siis on õiges toitumises. Ostsin loomaarstilt koerte vitamiinipulbrit, sai otsa. See talle küll ei meeldi. Lillevabriku kondipuruga koeratoit ei kõlba, valus on, verd eemaldub koos väljaheitega ja koer ulub seejuures. Kui kingiks tuuakse konservi, siis segan toiduportsjoni sisse, jätkub maiustamist mitmeks ajaks. Suvel sai ainult krõbuskeid, näis, et tüütas ära.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks arsti eraldi pole olnud vajadust külastada. Vaktsineerimine on muidugi vajalik, isegi kui ma ise oleks nõus marutaudi surema koos oma lemmikuga, siis vastutustunnet peaks ikka teiste inimeste suhtes olema!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mul on olnud 2 isast koera. Minul on ükskõik, kas steriliseerida või mitte, aga kui algul meie juurde sattudes jooksuajal koer ära jooksis ja ma selle ettepaneku tegin, siis sattus mu mees marru! Imelik, justkui oleksin teinud ettepaneku teda ennast steriliseerida. Arvan, et see on kiviajal tekkinud meeste solidaarsus, mis jalgpallistaadionil meestel ka välja lööb.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
See on vastutustundetus elu suhtes, kui lastakse loomal paljuneda, ilma et pärast järglaste eest vastutust valmis ollakse võtma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende vaijualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale on toas (viiendal korrusel) probleemiks tore, tihe karvkate. Seepärast peab oma kohaks seda kohta, kus antud hetkel on mingil põhjusel jahedam. Kuna puhastan ta alati põhjalikult peale õuest tulemist, siis võib korteris omatahtsi ringi liikuda, kuid ainult põrandal. Loomal ikka looma koht ja inimesel inimese ase.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pole olnud vajadust abi väljastpoolt perekonda paluda.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean sünniaega koeral, see on koerapassis sees: 8.04.1998. Kuid koera sünnipäev? Koer sest ei tea nagunii midagi ja lapselapsed on selleks juba koera võtmisest saadik liiga suured olnud, et sünnipäeva koeraga mängida.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Esiteks pole meil raha selliste ettevõtmiste jaoks ja teiseks – need õnnetukesed ei paista ise sugugi rahulolevad totrates kaltsudes. Samas väikestel loomadel võiks tõepoolest mingid ürbid pori ja külma vastu olla, sest nende kehamass jahtub kergesti ja kiirelt alla lubatud piiri.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir looma eest hoolitsemisel on: kui oled võtnud, vastuta lõpuni. Kuid ära looma inimeseks pea. Ülehooldamisel peaks olema salajane põhjus, kas rahuldamata armastustarve teise inimese puudumise tõttu või naistel rahuldamata emainstinkt.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on loomaga eputamine IN.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ise olen laikat reetnud ja see on vist alaliselt mu südame peal. Teised loomad on vägisi kaela aetud. Aga nooremal tütrel kolli suurest rõõmust hüppas aju vastu lauanurka vigaseks, kui tütar esimest korda komandeeringult tuli. Arst ütles, et koer enam ei tõuse. See loom surmati ja maeti banaanikastis, riidesse mähitult aia ette suure kivi äärde. Kuigi kogu pere sügavalt kurvastas, uut koera enam ei võetud. Liig tüütuks sai 2 korda päevas jalutamine (enne või pärast kooli või tööd). Selle asemel sai kumbki murdeealine poiss oma kassi ja ime küll! Kumbki kass teab oma peremeest. Peremehed on nüüd juba 24 aastased.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid? Toitu pole küll kunagi koer laualt võtnud, kuigi suust sülge on jooksnud.
Kui 2 korda päevas sööta tund enne väljaminekut, siis pole närveerimist ei koeral ega inimesel. Keha juba vastavalt kellaajale talitab. Õues korjan roe kilekotisse, selle viskan prügikasti (need on mulle hästi selgeks õpitud!) Kilekoti tõmban kätte ja siis keeran tagurpidi. Igati hügieeniline protseduur ühiskonna suhtes ja koera omaniku suhtes. Ei meeldi mulle neid roehunnikuid vahtida, kas teistele peaks see rohkem siis meeldima? Ja pole alust öelda, et enamus nii ei tee. Igaüks vastutab omaette.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Nagu poleks ette tulnud. Lastelaste kassid käivad nagunii mööda laudu ja ei usu, et seda saaks neist välja õpetada. Vanaemal oli hea hiirepüüdja emane kass. Mitte kunagi laual ei kondanud, aga kord vanaema nägi õuest, et kass on laual. Tuppa jõudes kass magas põrandal. Tark loom.
Kui koer on mehe lähedalt ära kadunud, siis järgmisel päeval jalutab koeraga ainult rihmaga. Nii oli kaks korda ja aru on saadud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pole olnud selleks huvi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ikka! Kiidan. Vahel ka noomin. Saab aru küll ja käitumisega reageerib. Kas koer just mõtleb? Hästi primitiivselt vast. Aga miks ta ei võiks reageerida inimese meeleolust tingitud aura muutusele? Kui ta tunneb 40 x täiuslikumalt lõhna (inimesest), kes teab, mida ta veel paremini meist valdab. See on auramuutus, võibolla ka pilk reedab hirmu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
See on nagu lapsekasvatus. Kui juhtiv pool on otsustanud loll olla, miks mitte seda ära kasutada?
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma ise vajasin kassi, mis siin lastest rääkida. Töö oli üksvahe väga pingeline. Kui koju tulin, siis elutoas ajas kass end vaibalt nii graatsiliselt ja stiilis „aega on küll“ püsti, tuli lahkelt, saba püsti, tervitama, et tundsin, kuidas mingi ventiil minus avanes ja soss – pinge langes.
Või olid meil gupid ja veel ühed akvaariumikalad. Ega mehel tööl kergem polnud, pigem mitu ja mitu korda raskem, töölt tulles viskas ainult kingad maha ja seisatas akvaariumi ees. Vahel küsis, et noh, mis see bandiit siin siis teeb? (Üks must kala peitis end teatud „oma“ piirkonda ja kui mõni ettevaatamatu sinna sattus, siis ründas.) Vahel seisis nii üsna kaua, enne kui üleriided ära võttis ja käsi pesema läks, rahunes.
Muide, kõige paremad loomad linnakorterisse on kalad. Pole ka lastele ohtlikud. Kassiga on elus kaks juhust olnud, kui imekombel lapse silm jäi vigastamata. Esimene kord oma noorema tütrega. Laps seisis pehme tooli poole seljaga ja noor kass olles mängutujus, tõmbas toolileenilt lebades üle lapse pea käpaga silma alt läbi, sinna jäi kauaks arm. Teine kord paluti võõras kodus võõrast tüdrukut hoida. Ei osanud arvata, et ta kassi piinab, vajutas kõhtu ja kass lõi vere välja alumise lau siseküljelt. Jube üleelamine mulle!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Madusid ei peaks. Ega rotte, kuigi neid kiidetakse. Arvatavasti rottide suhtes on vastumeelsus pärit lapsepõlvest. Aga maod? „Pravdas“ oli hoiatav artikkel, et Moskvas noormees pidas lemmikloomana kobrat. Nad olid teineteisega harjunud. Kui noormees abiellus ja hommikul tahtis naisele ussi tutvustada, see salvas ning surm oli kiire. Ise mõtlen, et noormehe kätel oli ehk võõras lõhn juures? Artikkel oli vast 25 a. tagasi ja võibolla oli muu keskajaleht, ei mäleta enam täpselt.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu ema seltsis linnavarblasega. (Eespool kirjutasin.)
Teadsin üht lohakat perekonda, kes puhtasjalikult söötis oma köögis rotiaugu juures suurt rotti. See hoidis hiired majast eemal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et kompenseeritakse sellega endast madalat arvamust, s.t. kui peetakse eksootilisi ja ebatavalisi loomi, ohtlikke loomi.
Minisiga ma nende hulka ei arvaks. Isegi ehk peaks, kui oleks oma maja aiaga, sest pidi kõige intelligentsem loom olema. (Või oli see hoopis rott?)
Ehk mõjutab mind see, et nägin teleris, kuidas USA soojas osariigis mingisiga sai autasustatud, kuna oskas tuua oma infarktiga toas lamavale perenaisele abi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates lemmikloom ei saa olla see kes on inimesele suure tõenäosusega ohtlik.
Kas ongi vahet lemmikloomal ja koduloomal? Eks perenaised on nutnud, kui tapeti või müüdi ära lehm. Või sõja ajal rekvireeriti hobune, kas siis peremees ei kurvastanud või muretsenud, kuidas looma eest edasi hoolitsetakse? Mäletan, et vanaema oli päeva kaks ebaharilikult tõsine, kui siga sai tapetud. Loom saab armsaks teda toimetades.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vahel peavad – natuke aega, kuni argikohustused ära tüütavad – lemmikloomi seepärast, et ei mõtle tõsiselt kohustuste üle järele, mis neid ees ootavad. On otsapidi veel lasteaia multikaeas.
Aga head hoolitsejad peavad loomi armastuse ülekülluse või armastuse puuduse tõttu. Ses poleks midagi halba, kui nad ei ületaks kaasinimeste taluvuspiiri. Näiteks ei laseks kasse vabalt paljuneda ja hais „tapab“ ülemiste korruste elanikke. Või jätavad oma lemmikud elukardetavate haiguste vastu vaktsineerimata. Lasevad koeri tänavatel rihmata ringi kapata, aga samas liiguvad emad lapsekäruga. Ei ole kuigi armas, kui peni tõmbab keelega üle lapse suu. Lõpuks, kui oled koera võtnud, korista ta järel ka õues, seal liiguvad teistele inimestele niisama armsad olendid, nende lapsed.
Inimesel oma koht, loomal looma koht.
Inimese ühiseluline loomus vajab vist teadmist, et ta on teiste silmis vajalik, seega teda hinnatakse. Üksi jäädes, kas vanaduse tõttu või et teda mingil põhjusel ei võeta omaks, vist pakub sellisele inimesele lohutust ja kompensatsiooni ükskõik milline elusolend. Kelle jaoks inimene on tähtis, eluliselt vajalik. Ikkagi elus olend.
Ühel 1984.a. Harju rajoonis, Haabneemel Ranna Tee 6-77 toimusväike pere konsiilium, kus otsustati võtta veel perekonda üks neljajalgne pereliige. Selleks oli saksa lambakoerakutsikas. Ma pole isiklikult ühtki looma pidanud, kuid minu lapselaps Villu,
kes on praegu 30-aastane ja elab Norras ning kelle ema (minu tütar) töötas Kiirovi nim. kalurikolhoosis, oli siis 7-aastane. Tal oli merisiga ja mitu hamstrit. Koer kelle nimeks pandi Gärri oli puhaste tõupaberitega. Kõige suuremat soovi avaldas muidugi Villu ja ega teistegi puhul vastuseisu polnud märgata. Looma saime osta tõukoerte klubi kaudu ja hind oli 100 rubla, mis tolle aja kohta oli küllalt suur raha. Kuna neljajalgsete väge juhatas Villu, siis ka nimede panek oli temale usaldatud. Hamstritele ja meriseale ta neid vajalikuks ei pidanud, sest nagunii nad neid selgeks ei õpi. Koer aga on teine asi. Ta võib hea õpetamise korral omandada terve käskude ja keeldude sõnavara. Oma lemmikloomade kohta leiab piisavalt infot nii raamatute näol jpm. Loomanäitustel olen pealtvaatajana käinud. Näitustesse suhtun positiivselt. Just sealt võib saada vajalikku infot. Ja on hea lemmikloomade koolituse taseme kontroll. Tütre peres hoolitses koera eest see, kes parajasti kodus oli, hommikul käidi jalutamas, toideti ja mindi, kes tööle, kes kooli. Kuna pere elas viiendal korrusel, siis ka Gärri viibis samas ruumis kõigiga ning
magas oma isiklikul vaibal. Nüüd kui kõik lahkusid kodust, kes kuhu, pandi koer vähemalt kaheksaks tunniks tuppa luku taha, muidugi sel juhul kui mina s.t. vanaisa (pensionär) polnud kodus. Kuna tihti viibisin Kohtla-Järvel.
Õhtul, kui pere tuli koju, ja kes enne saabus, see läks pärast õhtusööki koeraga jalutama ning pärast sauna, mis asus maja alumisel korrusel. Saunas käidi vastavalt vajadusele: kui olid vihmased ilmad ja porine. Loomadega tegelemine võttis suurema osa vabast ajast, kuna hoolealuseid oli veel peale koera mitu hamstrit ja merisiga. Koera jaoks käidi iga päev värsket kala ja konte ostmas. Hamstritele toodi igasuguseid seemneid. Loomaarsti poole pöördusime koera jalgade pärast. Koer oli 6 kuud vana, kui meile tundus, et tal on tagajalad kuidagi nõrgad. Arst aga rahustas meid maha, et see on tõuloomade puhul üldine viga. Klubid peavad tihedamalt tõuloomade verd värskendama, et ei tekiks lähiveresugulust, umbes nii ta ütles. Koeraga peab igal aastal käima ka vaktsineerimas. Loom elas korteris, kus oli kaks tuba ja köök ning vannituba. Loomale oli pandud ühte nurka väike vaip, kus ta magas, aga muidu käis vabalt ringi. Lapselaps lubas oma lemmikul ka voodisse minna, kui ema ei näinud.
2
1985.a. kevadel, kui kool sai läbi, tulid Villu Gärriga vanaisale ja vanaemale bussiga külla. Peale koera tõi ka jalgratta kaasa.
Koerale oli ilusti suukorv pähe tõmmatud. Tulid Tallinnast Kohtla-Järvele. Nüüd tuli mul kiiresti hakata koerale kuuti ehitama. Siin tuli ta s.o. Gärri Ketti panna, mis aga Gärrile sugugi ei meeldinud, kuna ta polnud veel ketisolekut kogenud. Kes see tahab vabadust nii kergelt loovutada. Ühel ööl ta tõmbaski keti katki, kuid hea veel, et ta minema ei jooksnud. Siin said Villu ja Gärri korralikult puhata. Ega lemmikloomal ka pole suures linnas hea elada. Meil lemmikloomade sünnipäevi ei peetud, sest kui neid pole üks ja kui neid kogu aeg sünnib juurde, kes neid jõuab meeles pidada. Kuid oma peremehe sünnipäeval said nad kõik maiustada. Oma lemmikuid pole me ka riidesse pannud. Arvan, et selleks sobivad rohkem pisikesed taskukoerad ja kui veel omanik on naissoost, kes armastab nukkudega mängida. Suurekasvulisele koerale on mõttekas
riideid osta või õmmelda siis, kui ta on õues ketis talvise pakase käes. Riided millegipärast meie neljajalgsed sõpra ei kaunista, vaid teevad ta kohmakaks, karikatuurseks.
Kes on endale lemmiklooma muretsenud, peab talle ka vastavad tingimused looma. Loomad vajavad hoolitsust s.t. nendega tegelemist. Tänapäevane lemmikloomade eest hoolitsemine ei erine millegi poolest nõukogudeaegsest. Kui, siis ainult selle poolest, et nüüd on ka loomad rohkem kaitstud, nagu inimesedki. Nõukogude ajal koheldi inimesi nagu loomi, loomadest rääkimata.
Koerale sai juba kutsikast peale õpetatud puhtust säilitama, muidugi toalilled tuli tõsta kõrgemale postamentidele, sest loom on ikkagi loom, ettearvamatu. Koer ei tohtinud ka laualt toitu võtta. Kui puhtad riided seljas olid, ei tohtinud koer üles hüpata esikäppadega riietele, kui panin riided selga, milles käisime jalutamas, siis oli tal kõik lubatud ja koer lasi oma emotsioonidel vabalt voolata. Selle selgeksõppimine polnud sugugi kerge. Sellepärast soovitangi kõigil võtta lemmikloomaks väike kutsikas.
3
Nüüd aga üks valus õppetund koerapidajatele. Kui Gärri oli kolm kuud vana, polsterdati korteris välisuks, mis viis köögist esikusse - eesmajas kõik polsterdasid, sest oli moodne. Naabrid kiitsid.
Kui ühel ilusal päeval tütar töölt koju jõudis, avanes trööstitu pilt: uksepolstrist oli natukene rohkem kui pool alles, ülejäänud osa vedeles esiku põrandad mööda laiali. See oli meie endi süü, mitte koera oma. Nüüd oli põhjust teist korda perekonsiiliumil pead kokku panna ja oma tehtud vigu tunnistada. Olime ka kuulnud, et koera ei tohi lüüa, sest ta mälu on väga hea ja ta peab seda eluaeg meeles.
Kui ükskord avaneb võimalus, maksab kätte.
Pere otsustas: see oli meie oma viga. Koer on loom, temal pole esteetikast õrna aimugi. Kui kõik kodust lahkusid, oli vaja toauks lihtsalt lukku keerata. Koerale vist ei meeldinud polstririide lõhn, mis oli võõras, arvas, et ehk on tegemist mõne konkurendi lõhnaga, kes on käinud siin territooriumi märgistamas!
Villu käis ka koerte staadionil trenni tegemas ning Gärri oli hea kuulekas õpilane.
Lemmikloomaga suhtlemiseks peab talle mõned mõisted selgeks tegema, mis nõuab suurt kannatust. Loom saab hääletoonist hästi aru, teeb kurja ja leebe tooni vahet. Kui tahta hästi dresseeritud koera, peab minema tsirkusse.
Lapsed muidugi vajavad loomi rohkem kui täiskasvanud, sest nad õpivad armastama loodust ja tekib vähem julmust ja südame kalkust. Inimene peab maast-madalast endale teavitama, et meie, inimesed, oleme samuti loomad, erineme neist vaid selle poolest, et loodus on meile kinkinud mõistuse.
Paljud inimesed toidavad talvel akna taga olevaid linnukesi: rasvatihaseid, varblasi, rähne jpt, aidates neil külma talve üle elada, inimeste sõbralik abi on alati teretulnud.
Põhimõtteliselt pole ma eksootiliste loomade nagu minisiga, madu, iguaan ja piraajad pidamise vastu, sest paljudel on need olemas, kuid kahjuks endale neid lemmikloomaks ma küll esialgu ei tahaks, vist on ka mind looduse suhtes valesti kasvatatud, et näiteks mao suhtes eriti pole häid tundeid.
Minu arvates lemmikloomaks sobivad ikkagi vähem eluohtlikud loomad. Lemmiklooma raamidesse ei taha hästi mahtuda suured kiskjad ja mürgised loomad, need jäägu parem loomaaedadesse.
Ka koduloom võib olla lemmikloom: 1955.a. kevadel võtsime turult põrsa, et kasvatame sügiseni ja siis pole talvel vaja turult liha tuua. Kuuri tehti talle pesa ja põrsake hakkas kasvama, oli selline armas väike notsu, armastas murul joosta ja rohtu näksida. Kui tuli kätte sügis, ei tahtnud meist keegi seda notsu liha süüa, ei läinud lihtsalt kõrist alla. See oli meie esimene ja viimane seapidamine. Villule lõppes lemmikloomapidamine küllalt kurvalt, sest ta emal tekkis allergia loomakarvade vastu ja nad pidid oma lemmikutest loobuma. Praegu elab pere Norras, Villu käib vahel Gärril külas, kui tulevad Eestisse. Kindlasti on kõik koduloomad lemmikloomad.
Näiteks hobune oli iga taluperemehe lemmikloom nr. 1 ja talupere¬naisel terve laudatäis igasuguseid loojuseid ja linde, keda ta südamest armastas. Kui tuli talus kätte hetk, mil mõne looma saa¬tuse tund oli tulnud, siis kui vähegi võimalik kutsuti naabrimees, kes tegi selle raske töö ära. Pole parata, elu on kord selline.
I osa, kokkuvõte eluaastatest 2002-2005 ERM-le 2005. a.
Selles oli Topi lugu sündimisest kuni kolmeaastaseks kasvamiseni. Eelnev koer oli suur must Muta, kes jäi Avispea kodutalu teel auto alla ja sai silmapilkselt surma.
Siis saime kohe samal päeval Unikülast Mirja Vettikult kahekuuse Topi Muta asemele. See oli vanemale õele V-Maarjas Võidu tn 6 kui sünnipäevakingitus. Ta tahtis ikka väiksemat koera. Üldse talle meeldisid lapsest peale koerad.
3-aastasena on Topi juba täiskasvanud koer, rohkem õuekoera kui toakoera mõõtu. Kassist vähe suurem, pikem, kõrgem, paksu ja pika karvaga, umbes 9 kilo raske. Tal on juba päriskoera vigurid küljes. Õde Leida on ta päris hooldaja-söötja ketishoidja. Minu hooleks on ta harvemini. Peamised reisid teeme koos Milviga, kus käime autoga Avipeal vana talukoha aias puid-põõsaid hooldamas. Koer on meil pea alati kaasas. Nii on seal julgem üksipäini tegutseda kui on võimalikke pätipoisse meid hirmutamas. Talvel sinna koeraga ei sõida. Teed on lumised ja vahel talumajad ligipääsmatud. Seal aias pole ka talvel midagi teha. Vast ainult autole ahjupuude koorem pakiruumi laduda. Selle eest on seal peale kevadist lumesulamist tööd külluses. Leida püüab esialgu siin oma maja aias maad harida. Tuleb teda iga aastaga ikka rohkem ja rohkem aidata.
Siin V-Maarjas on koera hooldustöödeks: hommikune õuelastmine esikust, 3 korda päevas söötmine, jootmine, ketishoidmine, õhtul jällegi esikusse magama laskmine. Mõistagi peab aed ja väravad olema korralikult suletud, et ta kusagilt alevisse ära ei jookseks. Ja seda on ta igal võimalusel valmis tegema. Alevis on teiste koerte lõhnad ja siis ei loe oma kodu enam midagi.
Kui siis äkki avastame, et koera enam aias näha ei ole. Suur osa ajast on ta putka juures siiski ketis ja ta ei pääse õuest kuhugi. Õues aga lahtiselt toimetades leiab ta koha, kust välja pääseda. Ta kas hüppab üle 1,2 m kõrguse aiavärava või poeb lihtsalt aia taha. Väravatele seon tõkkepuud peale. Aiast väljapääsu kohta annab otsida. Siis avastan, et ta lihtsalt ronib võrgu najal üles, kuni pääseb üle. Selja toetab seejuures vastu puuseinu. Teen nii, et ta suurde kultuuraeda ei pääse. Eraldan eesõue võrgurõhtudega ja võrkväravatega. Siiski jääb veel võimalus äraminekuks. Kui külalised jätavad sisse tulles enda järel jalgvärava lahti.
Kes koera kadumist märkab, kohe hüüab, et „koer on kadunud“. Kohe hakkame Milviga teda otsima. Võtan jalgratta ja sõidan naabrid läbi. Tavaliselt läheb ta esmajoones naabrikoeri vaatama. Need panevad haukuma ja nende juurest saangi Topi kätte. Ühel korral ei annud ta end kätte, pani jooksu ja peaaegu oleks suurel maanteel auto alla jäänud. Aga kõik on alati õnnelikult lõppenud.
Nii ongi tihti koer kahekordselt kinni – aias ja vana putka juures ketis ka. Kui siis õues ise oleme, pole vaja alati ketti panna. Aitab võrkaiast ka. Suures aias toimetades tahab Topi meie juures olla. Siis on ta muruplatsil raudvaiaga maa sees ketis. Siis on ta rahulik, ega haugu niisama möödakäijate peale. Eriti tahab ta Milvi juures olla, kui on käsil töö ühe koha peal, nagu peenarde rohimine. Sama lugu on ka Avispea mahajäetud kodus (kutsume seda kodu Isamaaks – laste pandud nimega). Siin on Topi meie silme all, ikka ketis kusagil lagedal kohal.
2. Õe Leida surm.
Leida on tihti haiglasem ja liigub õues vähem. On küll 2007. aasta suvi, aga ta hakkab juba jõudma 90-nda aasta ligidale (s. 1918). Vanem õde Linda on juba manalas.
Topil pean ma rohkem silma peal hoidma. Vaatama, et ta oleks kinni ja söödetud. Palju see Topi sellest haigusest tead? Leida on ikka teda rohkem söötnud ja õhtuks esikusse toonud. Paar korda on toomise ajal Topi kedagi võõrast aia taga näinud ja siis robinal sellele haukudes värava taha jooksnud. Leida pole osanud end hoida ja koer on ta maha pikali tõmmanud.
Toas on Topi ehk märganud, et Leida ei taha enam temaga tegeleda. Ajab koera oma voodi eest minema kui Topi oma esimesed käpad ta voodile paneb ja nägu püüab limpsida. Eks ta ootaks rohkem enesega tegelemist nagu varem.
Paar korda on Leida olnud Rakvere haiglas ja ta voodi on hoopis tühi olnud. Aga Topi käib seda vooditki küsivalt uurimas. Leida koer on ta algusest peale rohkem kui minu koer olnud. Vähemalt siin õues aias joostes ja haukudes. Leida on teda rohkem söötnud ja jootnud. Vaadanud, et koer talvel õues ei külmetaks. Ja nüüd äkki näeb ta Leidat harvem.
Siis ma ei saa Leidaga muidu hakkama. kui saan ta mõneks ajaks Tapa haiglasse panna. Käin teda seal vaatamas. Aga paranemiseks on vähe lootust. Viimasel korral, detsembris 2007. tahaks ta koju. Aga ma ei saa seda teha. 9.XII ta sureb. Sanitar läheb veel teda õhtul vaatama peale sööki. Leida on juba läinud. Järgnevad päevad kuluvad toimetustest ja matustes. Topiga juhtub Leida surma õhtul imelik asi. Ta hakkab üksi toas olles minu juuresolekul ulguma. Ta ei ole varem millega peale ulgunud. Aga nüüd nagu põhjuseta ulub. Nii vähemalt oma veerand tundi. Püüan teda rahustada, aga asjata. Lõpuks jääb ise vait. Teisel päeval saan teada, et umbes sel ajal Leida suri. Äraseletamatu on olnud koera vaimses tundmises.
3. Saaremaa reis.
Leidat ei ole. Topi aga ei unusta ta tuba ja voodit käia tuppa tulles nuusutamas. Peame kahekesi enamiku talvest mööda saatma. Sõidame koos autoga isamaale. Vaatame majapidamist üle. Ma toon alati autos ja auto katusel küttepuid, mida siin pliidi ja ahju jaoks peeneks saen ja lõhun.
Topiga käin aia taga Võidu tänaval jalutamas. Ikka keti või nööri otsas. Kuni ühel päeval tänava otsa majaperemees kisa tõstab. Vaadaku ma, koer teeb oma junne tee äärde lumevalli. Miks ma ära ei korista. Noh, mis teha, tuleb hakata kultuurselt elama. Meie koera junnid pole kassi omadest suurt suuremad. Aga suured koerad on peamised reostajad.
Aga siiski võtan alati suure supipoti kaenlasse kui jalutama läheme. Meie järel jääb tee nüüd puhtaks. Topil pole sest suurt külma ega sooja. Nii palju ehk, et alati alevis käies peab tema kaka jaoks kott kilest kaasas olema, kuhu korjan kaka üles. Aga kakada talle meeldib, et tema märgid jääks tee tähistamiseks paigale.
Aga muudki tuleb arvestada. Pean ise koera söötma ja jootma, jalutama ja ketitama. Mul on trepikoja ehitus pooleli ja koerast on suur abi, et keegi võõras minu õuetööriistu ei tule ära viima. Majasse pannakse veevärk. Õuekraavi tuleb puhta vee ja kanalisatsioonitoru. Lühikest aega on õu üles kaevatud. Koer peab sel ajal ketis olema.
Milvi on kevadel ja sügisel rohkem mul aiatööl abis. Nii kulub paar aastat.
Ja siis osutub vajalikuks, et pean Saaremaale aiatöö asju korrastama. Koera pole kuhugi üksi jätta. Meile tõi Milvi nüüd ka musta-valgekirju kassi ka. Tuleb nad kõik autodega sõites kaasa võtta.
Teene auto pagasiruumi suletavad kastid, kus nad sõidu ajal saaksid olla ilma meid segamata. Aga tegelikult rabelevad nad kastidest-korvidest välja ja on meil jalus. Milvi peab nendega pidevalt tegelema. Neil on söök-jook kaasas. Kusagil metsa vahel peab auto kinni, et neid pissitada. Mõlemad rabelevad oma nööridest lahti ja ongi lahtiselt metsateel. Näitavad vaid sabaosa. Kas saame veel nad kätte? Alguses kohutab ära. Ei kuula nad meie kutsumist. Aga siis saan jala koera ketile peale, sellega on ta meil käes. Nüüd on veel kass, kiisutame ja tal oli ka oma rakenduse nöör taga lohisemas. Õnneks saame ka tema kinni. Ruttu autosse ja enam nendega metsa ei lähe.
Virtsu sadamas ootame praami. Milvi käib Topiga laternaposte üle märkimas! Praami peal oleme nendega koos autos. Kuivastust Kuressaare poole läheb hästi, kõik on ära rahunenud. Topi tahab Milvi süles olla ja kass magab istme taga pagasiruumis.
Linnas pole nendega midagi teha. Sõidame aiamaale, kus ka ööbime. Seal veedame mõne päeva. Koer saab haukuda ja kass liigub kus tahab. Aga ta ei kao inimeste juurest.
Milvil käib külaliseks Kaubi Aino. Temaga on Topi ootamatult sõber. Arusaamatu, miks? Aga teiste peale haugub, Aino peale mitte. Kas on Ainol ta oma koera hais küljes või mis?
Käime vahel linnakorteri peal ja poodides. Kassi ja koera paneme tuppa niikauaks kinni. Ühel päeval on rohkem tuult ja kisub akna lahti, selle klaas läheb katki.
Avastame ohtliku olukorra kui linnast tagasi tuleme. Aknal on klaas täiesti ära. Koer ja kass istuvad aknalaual toas – ootavad meid. Et nad oleksid nii targad ja ei hüppaks välja. Teiselt korruselt kukkudes murraksid oma luud-kondid ära. Kamandame ja meelitame, et nad ei hüppaks. Koerale oleks see vast surmahoop, kass pääseks kergemalt. Õnneks nad ei hüppa ja rõõmustavad, kui me teiselt poolt välisukse lahti teeme.
Aknaga juhtus aga veel pahem lugu minu endaga. Klaasimeister pani uue klaasi. Ära tulles rebis tuul akna mu käest ja sain kukkudes kõvasti haiget. Õnneks ei lõiganud klaasikillud mu kätt katki.
Aias toimetasime umbes nädala. Kass ja koer hakkasid juba ära harjuma. Linna me neid ei viinud. Aiamaal oli meil julgem ka. Keegi ei saanud tulla meie äraolekul maasikad-tomateid varastama, koera haukumist vargad pelgasid.
Ja siis ühel päeval jälle kass ja koer oma kohale autos. Milvi minu kõrvalistmele ja mina juhtima. Pikk sõit – 320 km – terve päeva Kuressaarest Väike-Maarjasse. Seekord ei juhtunud midagi iseäralikku pika tee peal. V-Maarjas olime jälle kui kodus kõik.
4. Kass (isakass e. Kõuts) ja koer Topi.
Nagu kass ja koer peavadki läbi saama. Kass on suur peremees. Igal pool, eriti toidumangumises. Ta peab enne saama. Kui koer väga lähedale satub, kohe kobab käpaga. Topi on viisakas ja tõmbub eemale. Kummalegi on oma väike kauss. Kass – teda hüütakse ka Kitiks – saab enne. Sööb oma kõhu täis ja kõnnib õue või teise tuppa diivanile magama. Topi kontrollib kassi kausi üle ja sööb ära kõik, mis kassil üle jäi. Nüüd tuleb ta lähemale kas Milvile või minule ja ootab oma osa.
Milvi teeb talle vorstist-lihast ja pudrust-saiast mingi toidu ja paneb talle ette. Topi sööb siis, sorteerides lihaolluse muust välja. Milvi segab talle siis uuesti liha, paneb uuesti ette. Nii seni, kuni kõik on otsas. Aga siis Topil alles õige mangumine algab. Ta hüppab Milvile sülle, ootab mida näpuvahelt antakse. Hoolikalt püüab kõik kätte saada, et hammas näppu ei läheks. Osa paremaid palasid annab Milvi talle kas noa või kahvli otsast või lusikast. Ise räägib, et meie koer on nii õpetatud, et sööb noa ja kahvliga. Toidu võtab väga ettevaatlikult. Siis sööb kõike, nagu tomatit, kurki, sibulakasvusid, salatit! Eriti hästi maitsevad talle magusad asjad, nagu kohupiim, jogurt, muidugi ka jäätis. Kui siis enam ei lähe, läheb ka Topi kas õue või diivanile magama. Aga kui kass on diivanil ees, siis ta sinna ei lähe. Otsib kassivaba koha.
Kass on suur hiirepüüdja. Tuleb meile näitama ja silitamist ootama, kui midagi on kätte saanud. No ükskord oli ka nii, et pani väikse hiire maha, et silita teda. Silitasimegi. Topi oli samal ajal lähedal, ja hakkas kassi saaki uurima. Uuris ja uuris kuni võttis suhu ja neelas alla. Rohi sai puhtaks ja hiirt enam ei olnud. Kass hakkas siis vaatama, et hiir ise ära süüa. Aga ka tema ei leidnud oma suutäit. Oli väga naljakas – igaühele ei tohi oma saaki ikka näidata. Hiljem hoidis ta oma hiired Topist eemale. Topi jälgis õues, millise värava taga mõni külakoer käis oma käimist märkimas. Tema pidi neist ikka üle käima. Kassil olid samad mured kevadeti ja sügiseti. Passis aknal. Kui võõrast kassi nägi, kohe oli kräunumas, et lastagu teda õue!
5. Veel Topi suursündmusi.
Kõik uue aasta vastuvõtmised toimuvad ka siin V-Maarjas suure raketi- ja paugutamise tulevärgi saatel. Muidugi ei pääse Topi ka selle üleelamisest. Aga ta ei poe nende eest kuhugi tuppa või kuurinurka. Ei, ta aina haugub, jookseb ümber maja ja vahib neid rakette. Kui me läheme tuppa, vahib ta aknast õue ja haugub veel. Ei mingit argust, vaid ületamatu meie kaitsetahtes. Et need raketid aga meile häda ei teeks.
Sama lugu on ühe värava alt teise jooksmisega. Et aga neist meie õue kedagi ei tuleks.
Ükskord Narva sugulased peatusid oma autoga tänaval. Tulid akna taha ja koputasid. Topi sai aru, et need pole õiged ja sõbralikud inimesed – meie jutu järele. Hakkas ka kurjalt haukuma. Lasime nad sisse, koer tahtis hammastega kallale minna. Aga oma elu jooksul ei hammustanud ta kedagi, haukus vaid kurjalt. Seda ka seekord. Nad lahkusid.
Aga Topile jäi see kole moment meelde. Lähen alati kurjaks ja ärevaks, kui keegi juhtus köögiaknale koputama. Topil olid ka omad sõbrad, keda ta teadis ja kelle peale kuri ei olnud. Üks Jüri käis ikka meil. Vahetas köögis riideid ja seadis oma pampe. Jalgratta jättis õue Topile valvata kui ise Tallinnasse sõitis. Topi nuuskis ka neis kottides, aga midagi talle ei antud.
Meie peres kujunes nii välja, et Milvi käis vahel Saaremaal oma asju ajamas. Kas Topi ka seda äraminekut märkas – ei tea. Aga seda küll, kui Milvi teda enam tuppa ei kutsunud ega teda näha ei olnud. Paar päeva passis õueväravat, et aga ikka tuleb. Aga aegamööda unustas ja hakkas jälle korralikumalt sööma. Mida ta oma peas mõtles, jäi teadmatuks.
Siis paar nädala pärast oli Milvi tagasi. Lasin tal üksinda minna aiavärava taha, peatuda ja mitte sõnagi lausuda. Topil jäi jooksmine ja haukumine pooleli. Ei näinud kohe, kes see „võõras“ on. See kestis vaevalt 5 sekundit, kui saba hakkas Topil käima. Siis aga juba ka väravat nuuskima. Tundis ära. Kui Milvi oli juba oma kompsudega õues, ei tahtnud ümber ta jalgade keerutamine lõppeda. Silita-silita-patsuta! Kui siis veel kompsusid lahti tehti, tuli sealt ka lihamaiust. Küll tal oli terve õhtupooliku hea meel.
Keegi tõi Topile väikese kanamunasuuruse ping-pongi omadustega palli. Maha kukkudes see põrkas kõrgele õhku ja edasi veel mitu korda kuni maha jäi. See ostus Topile tõeliseks mänguasjaks. Seda mängisime temaga koos kahekesi. Viskasin palli kuhugi ja Topi otsis selle üles ja tõi mulle kätte. Lausa kümneid minuteid kulus, enne kui ta ära tüdis. Vahel viskas ta ise seda palli üles ja püüdis kusagilt kinni. Loopisin isegi teise tuppa palli. Ka sealt tõi ta mulle tagasi. Halvem lugu oli siis kui pall veeres diivani alla. Siis pidin tooma ahjuora ja palli välja koukima. Topi oli kõrval ja vaatas ka, et kas ma saan selle veel kätte. Muidugi sain, ta pani palliga kohe jooksu. See oli siis, kui meil ei olnud veel vaipa põrandal. Vaibaga pall ei põrganud ja seda mängu me mängida ei saanud. Meil oli ka üks tavaline väike kummipall, aga see ei olnud hea. Oli liiga suur Topile suhuvõtmiseks. Mis teha, igat asja ei lubata ka närida ega laiali vedada. Suur nõrkus on Topil taskurätikute ja laualappide vastu. Kui kätte saab, peeneks närib.
Aga tule tegemiseks teeme puupilpaid ja laaste. Meil on puupliit ja ahi. Kui neid väikse kirvega peenemaks lõhume, on ka Topi abis. Ta valib endale midagi välja, läheb sellega eemale ja närib. Kes seda koera mõtet teab? Ehk tahab aidata tuld teha.
Ahjuuks on madalamal ja sealt paistab tuli vilkuvat, kui ahi köeb. Ta ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Kui aga talvel õuest külma käest tuleb, on esimene asi soojendada end ahju paistel. Midagi on ta mõistuse koodis aastatuhandete arengust alles.
Kartuli ja õuna koorimisel on Topi juures. Et antagu talle ka mõni lõik. Sööb selle samas raginal ära. Õunad meeldivad talle rohkem.
See on hea, et ta mingisuguseid susse ega saapaid ei näri. Aga vahel kontrollis küll, mis köögi lauale on jäetud. Kord läksime tülli sellest, kui ta kanakintsu tahtis õue viia. Lausa hambad lõi mulle kinganinasse. Väiksena magas ta oma perega vist papist kastis. Ja nüüdki püüab ta kasti vahel magama minna. Kojas on tal puukast riidealusega. See on ta kodu. Kui ta hommikuti tahab kauem magada, vahib ta meie tegevust tükk aega üle kasti ääre, enne kui õue tuleb.
6. Minu haigus.
Sain Seli Sanatooriumi tuusiku. Tuusik küll, aga kuhu ma selleks ajaks Topi jätan. Õnneks olid pehmed sulailmad ja Topi ei pidanud kogu aeg toas istuma. Naabri Anne ja Rein olid nõus Topile süüa andma ning teda ööseks tuppa laskma. Koer jäi nendega rahule. Oli nendega sõber. Käis ise nende õues, kui lahti pääses. Või kuulas nende juttu, kui nad meie õueväravast mööda käisid. Aga puudust tundis ta minust küll. Aga parata polnud midagi. Ei leidnud mind ja pidi teistega leppima.
2012 a. lõpus sain puugi käest hammustada. Ilma mingi ravita läks haiguseks. Kadus südame rütm ja 2013. a. jaanuaris ka eluga hakkamasaamine. Olin nädala Rakvere EMO haiglas. Hakkas parem. Milvi tuli selleks ajaks majapidamist juhtima. Vaja ahju ja pliidi alla tuli teha ja koer sööta.
Sain vähe paremaks ja lasti koju. Kuid aprillis haigestusin veel hullemini. Haiglas asi hoopis halvenes. Kui mind välja kirjutati, öeldi Milvile, et paar päeva elab veel. Toodi mind III korruselt alla ratastoolis. Eks mu mõistus oli küll selge, aga ma olevat siniseks muutunud. Rohutabel anti kaasa, mida pean võtma. Aga seal ei olnud midagi erilist tervendavat.
Tänu Milvi hoolitsusele tervis hakkas muutuma paremuse poole. Olin oma toas voodihaige. Oma osa oli ka Topil. Millest ta küll aru sai, et ta peab minu lähedal olema? Kas oli surnulõhn juba küljes? Ta käis ühtelugu mu voodi ees ja mind nuusutamas ja pai ootamas. Öösiti magas ta minu voodijalutsis. Läbi teki mõjus ka ta soojus mu külmadele jalgadele hästi. Ta oli minu juures ilma erilise käskimiseta.
Kulus mitu päeva. Haigus ei läinud hullemaks. Hoopis paremaks. Söögiisu tuli tagasi. Suur sündmus oli see, kui ma esimest korda läksin kööki laua taha sööma. Topi oli jätkuvalt minu toas. Varsti viidi minu laud voodi eest ära. Siis ütlesin Topile, et ära rohkem voodisse tule. Maga voodi ees põrandatekil. Seda ta ka tegi. Hakkasin ka päeva ajal teises toas rohkem olema. Peagi sain taas jalad alla. Pidin hoolas olema, et juurde ei külmetaks. Topi õppis minu toolil magama, kui toas oli. Siis ka suve poole minu kirjutuslaua all.
7. Edasisi sündmusi.
Suve 2013. a. jooksul tervis paranes veelgi. Kannatasin ainult rohkem jõuetuse ja väsimuse all. Milvi aitas aiatööd ja kütte muretsemise tööd teha. Käisin arstlikus kontrollis ja sain puude tõendi.
Autojuhiluba kehtis edasi ja see ei valmistanud mulle raskusi. Olid ju mul sõidud siin V-Maarja ümbruses. Põhiliselt Avispea maakodu vahet sõites.
Suursündmuseks oli tütretütrel Elenil pisipoja Marteni sündimine. Tal oli raskusi üksinda pisipoja kasvatamisel, kuna eelmine laps Laura oli alles 1 ½ aastane. Õiget kodu ega abilist ei olnud. Elasid Kuressaares.
2015. a. tuli Elen oma lastega lühikeseks ajaks meile V-Maarjasse. Milvi sai teda aidata. Oma ema Epp ei teinud aitamisest väljagi. Marten juba käis.
Nüüd jõuan Topi juurde jälle tagasi.
Topile meeldisid väiksest peale väikesed lapsed. Ta ei olnud nende vastu sugugi kuri. Kui asi kippus kiusamiseks minema, siis Topi läks lihtsalt eest ära. Kassil oli parem, tema põgenes kohe kapi otsa.
Siis ühel õhtul kuulis Topi jälle tüminat vastu aknaklaasi. Hakkas ägedalt haukuma. Siia oli jõudnud Eleni abiellumata mees Meelis Joamets. Oleks nagu tulnud lapsi vaatama (kelle eest Elen üldse põgenemas oli). Aga sisuliselt tahtis Laurat oma juurde viia. Nagu kasvatamiseks, aga tegelikult Laura toetusraha saamiseks, et viina osta. Siia valla lastekaitsesse oli ta oma „vagad“ soovid teatanud. Keegi tuli vallast ka siia. Ja kohe nii, et võtab Eleni ahastuseks kohe Laura ära. Ma astusin vahele, et see on minu maja ja ma ei luba Laurat sulle. Siis ta otsesest viimisest küll sel korral loobus.
Kogu see suur riid toimus Topi ägeda haukumise saatel. Ta nagu sai aru, kus peab meid kaitsma. Mõni päev hiljem Meelis sundis Elenit Laurale järele sõitma ja sai Laura endale. Nüüd jäi Marten päriselt meile. Elen ei olnud võimeline Martenit Meelise vastu kaitsma. Marten muutuski meie pere liikmeks. Eelmisel kuul sai ta juba 5-aastaseks. Topil võis osalt väga hea meel olla – üks temasugune laps meil juures!
8. Topi haigus ja surm
Talv 2014/2015 on meile nii väljas kui toas külm. Kütame ahju ja pliidi all on 3 korda päevas tuli, aga ikka on külm. Eriti põrandal. Kui õhtul on kummuti kõrgusel 18ºC sooja, siis hommikuks 15ºC ja põrandal koguni veel 5ºC jahedam. Sellepärast siis lasemegi ööseks Topi ja kassi tuppa. Ja sellepärast tahab Topi diivanil magada, kus on soojem kui põrandal. Õhtul ta peab enne tuppajäämist õues pissil ära käima. Seda on ta harjunud imekähku tegema. Nagu aru saades, mis temalt oodatakse.
Peagi muutuvad ilmad soojemaks ja valgemaks. Juba ulatub päike paistma kuudi katusele. Topi käib seal päikese käes istumas. Panen talle riide ka alla. Talvel haugub ta vähem. Aga juba kevade saabudes valvab ta hoolega värava taga liikujaid. Väiksed poisijõnglased on ulakad ja loobivad Topit väikeste kivikestega. Käin neid vahel keelamas.
Juba algab suur ja soe suvi. Topi magab jälle esikus. Milvi niidab ta pika karva kääridega maha. Siis aga avastab, et Topil on üks esihammas välja kukkunud. Arvutan, et olen Topiga peaaegu ühevanune. Minul käib aasta-aastalt vananemine. Topil aga vastab üks minu aasta seitsmele aastale. Olen oma aastates tõsisemalt haige olnud. Topi tervis on alati hea, kuigi alati ta väga isuga ei söö.
Nüüd kevadel magas ta Milvi jalgadel voodis, sest külma põranda tõttu kannatasid ta jalad külma käes ja Topile see meeldis. Vahel ei tulnud ta sealt isegi meiega koos söömagi. Jäi veel voodisse. Siis ma meelitasin ja kutsusin teda eraldi. Vahel oli ta saba ka longus. Siis ma ütlesin, et „saba rõngasse, saba, saba!“ Ja näe imet, juba oligi tal saba rõngas ja hakkas süüa ootama. Milvi oli temaga juba varem õues pissil käinud.
Suvel jäi ta nagu uimasemaks. Magas mõnikord lausa päikese käes maa peal. Kraapis ennast käppadega. Mõtlesime, et on kirbud, aga siiski neid näha ei olnud. Käisin siiski loomaarstil ja tõin kirburohtu kuklale määrimiseks. See ka ei aidanud. Käisin temaga jalutamas nagu ennegi. Ka söögiisu oli nagu vähemaks jäänud. Aga vorst, kont ja kanaliha maitses talle nagu ennegi. Traumasid tal ka ei olnud näha, kuigi paar korda oli keti otsas rappides keti konksu sirgeks oma kaelaga tõmmanud. Tihti ei pidanud keti põrge teda ja pääses aeda jooksma.
Proovisime Topi aias jooksmist ühendada väikepoisi Marteni käimistega. Aga see ei õnnestunud. Topi oli nii palju tugevam, et tõmbas poisi käest lahti. Kui Isamaal päeviti autoga käisime, oli koer V-Maarjas omapead ketis. Neid lihtsalt ei saanud koos vedada.
Sügise saabudes muutus Topi uimasemaks. Ei saanud aru, mis on viga. Rääkisin oma onutütrele Aasmaale ja küsisin nõu. Too ütles, et koerale ei tohi üldse kartulit ega konti anda. Aga Topi oli meil eluaeg konti söönud. Eriti külmkapist kirvega kondiraam kui paku peal tagudes. Midagi muud pidi viga olema.
Juba muutusid ilmad jahedamaks. Aiatöö vajas tegemist, küttepuud pinusse ladumist. Topi püüdis kogu aeg meie lähedal olla. Käis lausa iga puuhaluga minuga õues kaasas.
Korraks tuli ka lumi maha. Ta tegi oma jälgi ümber maja ja puuvirnade. Aga endist ergast jooksmist Topil enam ei olnud. Aiavärav aga pidi siiski alati korralikult kinni olema, et ta välja ei pääseks. Topi söögiisu muutus olematuks. Milvil oli kassiga olnud kogemusi, et tuleb anda haput veini. Ostsime ja andsime lusikaga, ei midagi. Paar päeva nagu oleks Topil parem olnud. Aga süüa ei tahtnud isegi tibuliha mitte. Kui ta niiviisi nagu varem ei söönud, siis ta kõht ei käinud nüüd enam läbi ka mitte.
Topi ikka liikus toas, oli kus ta tahtis. Tal oli kombeks minu toas käia – mind otsimas. Kui uksel soojendasin taburetil istudes jalgu vastu ahju, siis ta läks mind märkamata tabureti alt läbi. Käis voodi juures – mind ikka polnud näha, läks tagasi. Kui siis teda tabureti alt silitama hakkasin, oli ta mind üles leidnud ja hea meelega.
9. Viimased päevad.
Päevad läksid. Sügis arenes omamoodi edasi. Lumekirmetis sulas ära.
Topi haigus muutus lootusetumaks. Oodatud paranemist ei toimunud. Loomaarst ütles, et ta juba saab varsti 13 aastat vanaks. See on koera iga. Ta ju ei söönud midagi, ei lakkunud ise ka vett. Mingi sisemine parandamatu viga pidi olema. Ise ei jaksanud enam diivanile hüpata. Kui Milvi teda voodisse püüdis võtta, siis oli tal nähtavasti valus, et hakkas urisema. Oli siis seal, kus ise tahtis. Nina oli soe, mis viitas palavikule. Aga kus ma ka toolile või diivanile ei istunud, seal oli Topi ka kohal ja toetas oma pea minu jalale. Et aga ma kuhugi ära ei kaoks.
Magama hakkas ta minu kirjutuslaua all põrandal. See oli jahedam koht ja mina olin ka nägemisulatuses. Ta ei saanud enam vett lakkuda. Milvi jootis teda paari tunni tagant. Ettevaatlikult tuli liigutada ta pead, et ta haiget ei saaks. Korra võttiski Topi Milvi pöidlast hammastega kinni. Arvates, et Milvi talle haiget teeb. Ka öösiti sai ta juua, vee neelas siiski kuidagi alla.
Püüdsin Topit rihma otsas pissile õue viia. Ta tuli ilma suurema tirimiseta järele. Ka need käimised muutusid iga päevaga lühemaks. Aga ta pingutas ja käis värava taga ikka oma pissikohti ära märkimas.
22. detsembril ta tänavale enam ei tahtnud minna. Märkis õuest endi värava ära. Tuppa tulles selle viie sammu peal puhkas kolm korda. Aga käis veel omal jalal.
Vaatasin televiisorist päevauudiseid. Topi puhkas minu jala peal. Oli näha, et liikumine on tal väga raske, aga ta ei teinud mingit valulist häält. Siis kutsusin teda oma tuppa laua alla magama. Tuli 2-3 sammu ja sinna langes pikali punasele vaibaotsale. Ei ma hakanud teda sundima edasi minema. Jäigi sinna magama. Milvi andis talle iga paari tunni järel vett lusikaga juua. Nüüd oli selge, et teda pole kauaks. Hommikul ärkan koera nutu peale. See on nagu ulgumine ja nutt segamini. Tuba on pime. Milvi ütleb, et kuula, Topi laulab! Sedasi iga mõne minuti järel ligi pool tundi. Milvi – vist Topi hakkab surema.
Viimati paneb tule põlema. Topi on istuma tõusnud. Ta nagu hüüaks meid, et kus te ometi olete? Kohe kui meid märkab, jääb ta nutt ära. Saba hakkab suurest rõõmust tonks-tonks-tonks vastu põrandat lööma. On näha, et Topil hakkab surmahirm üksinda peale tulema. Ja nüüd loodab meie peale, et ehk saame aidata nagu alati. Saab lusikaga juua ja muutub rahulikumaks. Kogu nutt ja lootus meie abile väljendavad nagu elukogemust ja inimlikke tundeid. See näib olevat lõpp. Ei ole midagi teha. Tuleb loomaarst kutsuda, kes ta magama paneb. Mis sellest, et on jõulureede. Helistame ja ta lubab tulla.
Vahepeal on Topi diivani ees vaibal istuma tõusnud. Ainult istuma, aga seda esimeste käppade toel. Tagumised on nagu halvatud ja ei liigu enam. Silitan ta pead, istun ta juures diivanil, jutustan temaga. Ta toetab esimestele käppadele ja nagu keerutab ennast nende abil. Kas ta tahab näidata, et vaadake, esimesed käpad on veel tugevad. Siis aga väsivad ka need ja ta vajub küljeli. Enam ei saa ta aru silitamisest ega oma nimest. Pea ulatub eemale, nagu surnul. Kohe on ka loomaarst kohal. Tal olevat see teenus alati valmis, et loomade elu valutult lõpetada. Võtab süstla. Kompab kaela tuiksoont ja süstib. Topi tõstab korraks pea ja siis laseb jälle põrandale vajuda. Vähe aja pärast võtab loomaarst teise mürgisüstla. Sellega otsib ribide vahelt südant ja see on juba südame seiskamise mürk. Ongi Topi meilt läinud, jäädavalt. Ilma teenistuseta meid orjanud ligi 13 aastat. Paneme ta laiba pappkasti õue. 24. detsembril matame ta aeda ploomide alla maha. Väga kurb on. Teist nii head koera pole meil kunagi olnud ega saa olema. Pisar tuleb silma. Milvi püüab väikest Martinit lohutada, kui see küsib, kus Topi on. Seletab, et Topi on kõrgel taevas ja elab oma tähe peal. Poisile jääb Topi täht meelde.