Domestic animals, birds
Once, there lived an old man and an old woman. They had three little black hens. They lived on the edge of the forest. And Wolf saw they had little hens. He came to their window one night and sang:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
And he wouldn’t leave, but just kept singing. They gave one of the hens to Wolf. Wolf went into the forest and ate up the chicken. The next night, he comes again, and sings again:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They gave Wolf a second hen, too. Wolf went into the forest and ate it. Then came the third night, Wolf comes again, and sings again:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They gave their third hen away, too there were no more chickens left. They reckoned Wolf wouldn’t come anymore now. But Wolf comes again! Again, he sings:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They had nothing left to give. There was a cat, a big cat. They stuffed the cat into a sack and gave Wolf the cat. Wolf went into the forest – feeling the sack was heavier this time, figured he’d gotten a bigger prize – opened the sack, and the cat jumped out of the sack and started clawing at Wolf’s eyes. When Wolf started wiping his eyes with his paw, the cat fled to the top of a tree. And Wolf couldn’t get to it. But Wolf started feeling better and he went back to the old man and woman’s house, and sang as always:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They had nothing left to give. The old woman hid under the stove while the old man hid under a trough. Well, that old fang-tooth, he broke down the door, came into the house, sniffed – nowhere to be found. Now, where had the old man hid himself and his wife? The old man got a hankering for his pipe and needed to light it. He struck a match there under the trough, Wolf heard it, flipped over the trough right away and got a hold of the old man. “Well, why’d you hide yourself? Where’s the old woman?” – “I don’t know where she is.” But there in the ashes underneath the stove, the old woman got dust in her nose and started sneezing. Wolf heard her too, pulled the old woman out from under the stove by her behind – and said, give me something more. They had nothing left to give. But they had a big club in the house. The old man picked it up then, and started laying it across Wolf’s spine: “I’ve got nothing left to give you but this.” And then Wolf fled into the forest; the old man and woman survived.
Elasid taat ja eit. Neil oli kolm musta kanakest. Nad elasid metsa servas. Ja hunt nägi, et neil on kanakesed. Tuli õhtul akna alla ja laulis:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Ja ei lähe ära, muudkui laulab. Nad andsid ühe kanakese hundile ära. Hunt läks metsa, sõi kana ära. Teisel õhtul tuleb jälle, laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Nad andsid teise kanakese ka hundile ära. Hunt läks metsa, sõi ära. Tuli kolmas õhtu, hunt jälle tuleb, jälle laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Andsid nad kolmanda kanakese ka ära, rohkem kanu ei jäänud. Mõtlesid, et nüüd hunt enam ei tule. Aga hunt tuleb jälle! Jälle laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Midagi ei ole neil enam anda. Oli kass, suur kass. Panid kassi kotti ning andsid kassi. Hunt läks metsa, võttis koti lahti – vaatas, nüüd on see raskem, saak on suurem – ja kass hüppas kotist välja ning hundil küünistega silmi kraapima. Kui hunt hakkas käpaga silmi puhastama, põgenes kass puu otsa. Ja hunt ei saanudki kätte. Aga hundil läks olemine paremaks ja ta tuli taadi-eide juurde jälle, ning laulis ikka:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Neil ei olnud mitte kui midagi enam anda. Eit pages pliidi alla, aga taat pages küna alla. No aga vanasusi, see murdis ukse maha, tuli tarre, nuusutas – kuskil ei ole. Kuhu taat küll eidega ennast ära peitnud? Taadil tuli piibu isu, vaja piip põlema panna. Tõmbas tikku seal küna põhja all. Hunt kuulis, pööras küna põhja ümber, sai taadi kätte. „Noh, miks peitsid ära? Kus eit on?” – „Ma ei tea, kus eit on.” Aga eidel seal tuha sees pliidi all läks tolm ninna, ta hakkas aevastama. Hunt kuulis jälle ära, kiskus sabapidi eide ka pliidi alt välja – et anna veel midagi. Ei ole neil enam midagi anda. Aga neil oli suur nui tares. Taat siis võttis ning andis hundile selgroogu mööda: „Muud mul ei ole anda, kui seda sulle.” Ja siis hunt põgenes metsa, taat jäi eidega elama.
Once upon a time, there lived a chicken, a cat, and a rooster as a friendly family. The work was divided so that the cat and the rooster went outside to work, cut wood in the forest to keep warm in the winter, and the hen cooked food at home. Once, a fox comes to the hen's window:
"Listen, the food smells so good! Give me a little bit to taste!" – "I can't! My cat and rooster are coming home to eat. I have nothing to give you!" – "Give me some! A little bit! I don't want much! Listen, I'll drive you around the house! I'll drive three times with my little sleigh!" The hen wanted to have a ride; she was happy and then gave a little of the broth to the fox. And the fox picked her up and drove her around the house once, but the second time he didn't go around the house anymore but drove towards the forest to take her to his den. The hen wails:
Dear rooster! Dear cat!
I'm being taken away! Come quickly to help!
The rooster and the cat hear, quickly come to the rescue, save her, and then said to the hen: "We told you not to let anyone in! Why did you let him in?" – "I didn't let him in, I gave him food through the door." – "Then where did he get you?" – "He invited me for a ride. I wanted to ride!" – "Make sure you don't want to ride next time!" – "No, I don't! I won't be fooled anymore!"
The cat and the rooster are in the forest again, and the hen is cooking again. Again the fox is behind the window: Hen, little hen! Food smells so good! Give me some! I'm very hungry! I thank you for that." – "I don't want thanks or anything, I will not give you food either!" – "Little Hen! Why won't you give me food! Give me some! I'll drive you!" – "I don't want! You are taking me away!" – "I'm not taking you anywhere! And I'm not the bad fox, I'm the good fox! I'm not taking you anywhere!" The hen again gave him some broth and went out, sat down on the sleigh. The ride started again. Then the hen wailed:
Dear cat, dear rooster!
I'm being taken away! Come quickly!
Dear cat! Dear rooster!
Come quickly!
The cat and the rooster did not hear. The fox took the hen to his den. The rooster and the cat came home. The doors are wide open, the house is full of smoke, the food has overflowed on the stove, and the hen is nowhere to be found! "What now? Yes! The fox has taken her away. What are we going to do?' But that was at a time when wild animals loved salt. And then the rooster said: "You know! Put the ashes in the bag, and I'll take this club from here, let's go find the hen!"
And they went. The cat had the ash bag over his shoulder, the rooster had a large wooden club over his shoulder. And so they went to the fox: "Hello, fox people! Come buy salt! We have good salt!" The fox comes out. The rooster hit his head with a wooden club, the cat threw ashes in his face, and the fox was done. So! They take him away into the bush, farther beyond. Again: "Hello, fox people! Come buy salt! We have very good salt!" – "But somebody already came! The fox or someone else went and never came back! Where did you put him?" – "We don't know. When we came, we didn't see anyone! We only just came." The fox comes out to take the salt again. Again the rooster kicked him with the stick, and the cat threw ashes at him, and the fox was done. They took him further into the bush and called again, but no one came. The hen alone said: "The foxes are all gone! I'm here alone!" And then the rooster called to her: "Come out! We came for you!" That's how they got hold of the little hen, and the hen is still cooking for them.
Elasid kord kana, kass ja kukk sõbralikus peres. Töö oli jaotatud nii, et kass ja kukk käisid väljas tööl, tegid metsas puid, et talvel soe oleks, kanakene keetis kodus süüa. Ükskord tuleb kanakese akna taha rebane:
„Kuule, nii head söögilõhna tuleb! Anna mulle ka natukene maitsta!“ – „Ei saa! Mul kass ja kukk isegi tulevad koju sööma. Mul ei ole sulle midagi anda!“ – „Anna natukenegi! Ma palju ei tahagi! Tead, ma sõidutan sind ümber maja! Kolm korda sõidutan oma reekesega!“ Kanakene tahtis ka sõita, tal oli hea meel ja andis siis seda leemekest rebasele.
Ja rebane võttis ta ree peale, sõitis ühe korra ümber maja, aga teisel korral ei läinudki enam ümber maja, vaid sõitis juba metsa poole, et oma urgu viia. Kanakene hädaldab:
Kukekene! Kassikene!
Mind viiakse ära! Tulge ruttu appi!
Kukekene kassikesega kuulevad, tulevad kiiresti appi, päästavad ja siis ütlevad kanale: „Me ütlesime sulle, et sa kedagi sisse ei laseks! Miks sa lasid sisse?“ – „Ma ei lasknudki sisse, ma andsin talle läbi ukse süüa.“ – „No kust ta sind siis kätte sai?“ – „Ta kutsus mind sõitma. Ma tahtsin sõita!“ – „Vaata, et järgmisel korral enam ei taha sõita!“ – „Ei taha jah! Ma ei lase enam meelitada!“
Kassikene kukekesega on jälle metsas ja kana keedab jälle rooga. Jälle rebane akna taga: „Kanakene, kanakene! Nii head söögilõhna tuleb! Anna natukenegi! Mul on kõht väga tühi! Ma tänan sind selle eest.“ – „Ei taha ma tänu ega midagi, ma ei anna süüa kah!“ – „Kanakene! No kuidas sa siis ei anna mulle! Anna ikka! Ma sõidutan sind!“ – „Ma ei taha! Sa viid ära!“ – „Ei vii ma sind kuhugi! Ega ma ei ole see halb rebane, ma olen hea rebane! Ei vii ma sind kuhugi!“ Kanakene andis taas leemekest ja läks välja, istus peale. Sõit algas jälle peale. Küll siis kanakene hädaldas:
Kassikene, kukekene!
Mind viiakse ära! Tulge ruttu!
Kassikene! Kukekene!
Tulge ruttu!
Kassikene kukekesega ei kuulnud. Rebane viiski kana ära oma urgu. Kukk kassiga tulevad koju. Uksed pärani, maja kõik suitsu täis, söök pliidi peal üle ajanud ja kanakest ei kusagil! „Mis nüüd saab? Jaah! Rebane on ära viinud. Mis me teeme?“ Aga see oli sellel ajal, kui metsloomad pidasid soolast lugu. Ja siis ütles kukk: „Tead! Pane kotti tuhka ja ma võtan siit selle nuia, lähme kanakest otsima!“
Ja läksidki. Kassikesel oli tuhakott üle õla, kukel suur puunui üle õla. Ja nõnda läksid rebase juurde: „Tere, rebaserahvas! Tulge soola ostma! Meil on head soola!“ Rebane tulebki välja. Kukk andis puunuiaga vastu pead, kass viskas tuhka näkku ja rebane on valmis. Nii! Viivad ära põõsasse, sealt kaugemale. Jälle: „Tere, rebaserahvas! Tulge soola võtma! Meil on väga head soola!“ – „Aga ühed juba käisid! Rebane või keegi teine läks ja ei tulnudki tagasi! Kuhu te ta panite?“ – „Ei, meie tea. Kui meie tulime, ei näinud me kedagi! Me tulime alles praegu.“ Rebane tuleb jälle välja soola võtma. Jälle kopsas kukk tokiga ja kass viskas tuhaga ja see rebane ka valmis. Viisid ta ära kaugemale põõsasse ja hüüdsid uuesti, aga kedagi enam ei tulnud. Kanakene üksipäini ütles: „Rebased läksid kõik ära! Ma olen siin üksinda!“ No ja siis kukk hüüdis teda: „Tule välja! Me tulime sulle järele!“ Nii said siis kanakese kätte ja kanakene keedab neile siiani süüa.
Seto
Ennemuistõ eläs vaenõlats´. Nii jah. Vaenõlats´ abiellu ja temäl sai latsõkõnõ ja mehekene kuuli är ja sis tema jäi uma latsõkesega maahha. Ja sis vanapakan tahtsõ tuud last är hindäle võttaq. Ja nii siis tuu noorigõkõnõ siis naass´, pagõsi siis, olõ-s kostki inäp api otsiq ja läts´ sis kikka mano.
Ja siis tä [vanapakan] naass´ kikkakõsõlõ laulma:
Toda küsse vanapakan jo kikka käest. A valgõ kikas ütel´ niimuudu et: „Mineq kirivä kikka mano!“
Laul´ jal, et:
„A verevä kikka orrõ all om!"
Nii laul´ jal õt:
„A musta kikka orrõ alla läts´ olõ-õi inäp mu orrõ all."
[Kikka kirgminõ]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii vaenõlats´ pässi säält ärq, vanatikõ ahela lätsi katski, ja jäi noorik uma latsõkõsõga ello.
Once upon a time there was an orphan. Yes, so. The orphan married and had a baby and her husband died and she stayed alone with her baby. Then the Devil wanted to have this child. The young lady then got scared and tried to escape without help to be sought from anywhere, and then she went to the rooster. And Devil sang then to the rooster that:
White rooster, my godfather, can you see this young lady?
This is what the Devil asked from the rooster. But the white rooster said so: “Go to the motley rooster!” rooster!”
Devil sang again:
Motley rooster, my brother, can you see this young lady?
“She is under the beam of the red rooster.”
Then the Devil sang again:
Red rooster, my brother, can you see this young lady?
“She went under the beam of the black rooster; she is not under my beam anymore.”
Black rooster, my beast [my killer], can you see this young lady?
[Rooster crows]: „quq qu,uq, quuuu!“
This is how the orphan escaped. Chains of the Devil broke and the young lady with her child survived.
Ennemuiste elas vaeslaps. Nii jah. Vaeslaps abiellus ja temale sündis lapsekene ja mehekene suri ära ja siis tema jäi oma lapsekesega maha. Siis vanapagan tahtis seda last endale võtta. Ja nii see noorikuke siis hakkas põgenema, polnud enam kuskilt enam abi otsida, ja läks siis kuke juurde.
Ja vanapagan hakkas siis kukekesele laulma et:
Valge kikas, minu vader, kas näed noort noorikut?
Seda küsis vanapagan ju kikka käest. Aga valge kikas ütles niimoodi et: „Mine kireva kikka juurde!“
Laulis jälle, et:
Kirev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta on vereva1 kikka õrre all.“
Nii vanapagan laulis jälle, et
Verev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta läks ära musta kikka õrre alla, ei ole enam minu õrre all.“
Must kikas, minu murdja, kas näed noort noorikut?
[Kukk kireb]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii pääses vaenelaps sealt ära, vanatigeda ahelad läksid katki ja noorik jäi oma lapsekesega ellu.
1 punase
Once upon a time, there lived a pig, an ox, a goose, a hen, and a rooster. The ox said to the pig: “Let’s start building a house!” The pig said: “I am no builder! In the winter, I will go to sleep in the moss in the swamp, it will be nice and warm there.”
The ox then went to the goose and said: “Let’s build a house!” “Oh, I am no house builder! I go to sleep on top of a big fir tree in the winter, it is nice and warm there!”
The ox went to the hen and the rooster and said: “Let’s build a house!” No, we will both go to sleep on top of a big tree and will even stick our heads under our wings while we are sleeping.
Well, what to do! The ox went into the forest, took an ax, and started chopping logs, and carried the logs home. Then he started carrying stones home. He built for two or three weeks, and finally the house was finished. He heated up the room and carried the chips to the corner of the room. In the summer, the ox brought a pile of hay to the yard.
After a while, the ox hears the pig coming: “Oink oink, ox, let me in!” The ox said: “When I invited you to build a house, you said you were going to sleep in the swamp, where it was nice and warm.” The pig said: “If you don’t let me in, I’ll dig out the bottom log, so you’ll freeze in the house!” The ox began to fear that the pig would dig out the log, so he let him in.
After a while the goose came: “Ox, let me in!” The ox said: “When I invited you to build a house, you said you were going to sleep on top of a big tree, where it’s warm and nice.” “If you don’t let me in, I’ll poke the moss out of the wall with my beak, so you’ll freeze to death in the house.” So the ox let the goose in too.
After a while the hen and the rooster came: “Cluck, cluck, cluck! Ox, let us in!” “When I invited you to build a house, you said that you would both go to the top of a tree, were it would be warm and good.” The hen and the rooster said: “If you don’t let us in, we’ll go on top of the house, scratch the soil off the ceiling, so you’ll freeze in the house!” He let the chicken and the rooster in too.
One day a pack of wolves appeared on top of a big mountain. They were talking among themselves, wondering who lived there, planning to go and see. An old wolf said: “I’m going to see who lives there.” The old wolf went to see. He went to the window and saw all this wonderful food there - first the ox, the pig, then the goose. The old wolf went back and told the others too. They wondered how to get into the house.
The old wolf said: “I’ll go and ask, maybe they’ll let me in the house.” He went to ask. He went to the door and began to plead: “Dear ox, let me into the room, the tips of my paws are freezing!” “Stupid, how can I let you into the room? You’ll eat us all!” “Silly, I won’t eat anyone! At least let my front paws get warm in the room if I stick them through the door!” The ox opened the door, and the wolf got stuck his paws into the room. “Let my head between the door!” The ox let the wolf`s head between the door. “Let my body between the door!” The ox let the wolf`s body between the door. Let my hind paws between the door!” The ox let the wolf`s hind paws between the door. “Let me all in into the room!” The ox let the wolf all into the room. The wolf stood and perched a little at the door. Then he jumped on top of the ox and bit off a large piece from the ox`s back. Others saw that the ox was in trouble and ran to his aid. The pig ran with its tusks, and the goose began to beat with its beak and hit the wolf`s butt. The wolf saw that nothing could be done there, he had to run out the door. When he reached the door, the hen and rooster called out after him: “Cuckoo, cuckoo, bring him to us!” When the wolf heard these voices, he no longer lingered. The old wolf went to the other wolves. He came to them and said to them: “Don’t ever go exploring the new house under any circumstances!” The wolves understood and decided to run away. The ox was happy, and so were the others. If the ox has not died yet, they live there to this day.
Elasid kord siga, härg, hani ja kana kukega. Härg ütles seale: „Hakkame maja ehitama!“ Siga ütles: „Minust nüüd saab majaehitajat! Talvel lähen sohu sambla sisse magama, hea ja soe.“ Härg läks siis hane juurde ja ütles: „Lähme maja ehitama!“ „Oh, minust nüüd saab majaehitajat! Ma lähen talvel suure kuuse otsa magama, hea ja soe!“
Härg läks kana ja kuke juurde ning ütles: „Lähme maja ehitama!“ „Me mõlemad läheme suure puu otsa magama, paneme peagi tiiva alla. Sööme urvakesi.“
No mis teha! Härg läks metsa, võttis kirve ja hakkas palke raiuma. Tassis palgid koju. Hakkas kive koju vedama. Ta ehitas kaks või kolm nädalat ja maja sai valmis. Küttis toa soojaks ja kandis laastud toanurka. Suvel tõi härg heinakuhjagi õue peale.
Mõne aja pärast kuuleb härg, et siga tuleb: „Öh, öh, härg, lase sisse!“ Härg ütles: „Kui ma kutsusin sind maja ehitama, siis sa ütlesid, et lähed sohu magama, on hea ja soe.“ Siga ütles: „Kui sa sisse ei lase, siis ma songin alumise palgi välja, nii et sa külmud majja ära!“ Härg hakkaski kartma, et siga songibki palgi välja, ning lasi ta sisse.
Mõne aja pärast tuli hani: „Härg, lase sisse!“ Härg ütles: „Kui ma kutsusin sind maja ehitama, ütlesid sa, et lähed suure puu otsa magama, kus on soe ja hea.“ „Kui sa sisse ei lase, siis ma toksin nokaga sambla seina vahelt välja, nii et sa majja ära külmud.“ Lasi hane ka siis sisse.
Mõne aja pärast tulid kana ja kukk: „Kõõ, kõõ, kõõ! Härg, lase sisse!“ „Kui ma teid kutsusin maja ehitama, ütlesite, et lähete mõlemad puu otsa magma, on soe ja hea.“ Kana ja kukk ütlesid: „Kui sa sisse ei lase, siis me läheme maja peale, siblime mulla lae pealt maha, nii et külmud majja ära!“ Lasi kana ja kuke ka sisse.
Ühel päeval ilmus suure mäe otsa kari hunte. Kõnelevad isekeskis, et ei tea, kes seal elavad, vaja vaatama minna. Üks vana hunt ütles: „Ma lähen vaatan, kes seal elavad.“ Vana hunt läks vaatama. Läks akna alla ja vaatas, et kõik on puha söögikraam – härg kõige ees, siga, siis hani. Vana hunt läks tagasi ja rääkis teistele ka. Ei tea, kuidas majja saada. Vana hunt ütles: „Ma lähen ja küsin, ehk lastakse majja.“
Läkski küsima. Läks ukse taha ja hakkas pärima: „Kulla härg, lase tuppa, käpaotsad külmetavad!“ „Rumal, kas sind tohib tuppa lasta, sa sööd meid kõiki ära!“ „Rumaluke, ei söö ma kedagi ära! Lase esikäpadki tuppa sooja ja löö uks kinni!“ Härg lõigi ukse kinni ja hunt jäi ukse vahele. „Löö pead pidi ukse vahele!“ Härg lõi pead pidi ukse vahele. „Löö keret pidi ukse vahele!“ Härg lõi keret pidi ukse vahele. „Löö tagakäppasid pidi ukse vahele!“ Härg lõi tagakäppasid pidi ukse vahele. „Lase tervenisti tuppa!“ Härg laskis tervenisti tuppa.
Hunt seisis ja passis pisut ukse juures. Siis kargas härjale turja ja hammustas suure tüki välja. Teised nägid, et härg on hädas, ja jooksid talle appi. Siga jooksis oma kihvadega, hani hakkas nokaga peksma ja tagumikku taguma. Hunt vaatas, et siin ei saa midagi, tuleb uksest välja joosta. Kui ta ukse juurde jõudis, hüüdsid kana ja kukk tagant järele: „Kuku, kuku, tooge meie kätte!“ Kui hunt neid hääli kuulis, ei hakanud ta enam midagi ootama.
Vana hunt jõudis teiste huntide juurde. Jõudis nende juurde ja ütles neile: „Ilmaski ärge minge uut maja uudistama!“ Hundid pidasid aru ja otsustasid põgeneda. Härjal oli hea meel ja teistel oli kah. Kui härg pole ära surnud, siis elavad nad seal tänase päevani.