1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud lemmikloomadest kass, hamster ja kaks koera.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Tütre nõudmisel võeti lemmikloomaks koer ning see tuli nii äkitselt ja keegi polnud sellele vastu.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese koera ja kassi saime tutvuse kaudu, aga teise koera saime koeraklubist.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimese koera nimi oli Äpu, talle pandi selline nimi, sest kui me ta võtsime, oli ta juba vana ja nõrguke. Teise koera nimi oli Jann-Ly, aga vana koera mälestuseks hüüti teda ka Äpuks. Praegusele koerale panin mina nimeks Sarry.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Looma kohta saame infot teleka kaudu või siis teiste tuttavate käest, kes tegelevad tõsisemalt loomadega, ja siis ka internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud koera valikut ja tõupuhtus pole ka nii väga oluline. Üks koer võeti nii, et ta oli täiesti tõupuhas ja siis käidi temaga näitustel.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käisime Jann-Ly'ga näitustel. Talle anti medaleid tõupuhtuse eest, ta ei pidanud seal mingeid trikke tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sarry eest hoolitsen mina põhiliselt, annan talle süüa ja juua ning vestlen temaga. Aga mängimine ja kammimine jääb tütre või siis tütretütarde hooleks. Äpude eest hoolitses rohkem ikka tütar, kuna tema nõudmisel võeti ka koer.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Krõbinaid ostan poest, aga muidu keedan tangudest talle ise toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeraga pole olnud põhjust arsti juurde pöörduda, kuna ta on terve olnud, ainult väiksemad haavad on olnud, millega ma ise olen hakkama saanud. Arvan, et koerte vaktsineerimine on vajalik, muidu võib koer marutaudi jääda.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei ole vaja steriliseerida, kuna pole endal olnud emast koera.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jann-Ly'd paaritati kaks korda ning pojad müüdi maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koera pesa on väljas välisukse taga või siis kuuris, kus on talle tekk maha pandud. Koeral on lubatud majas sees käia, aga ta ei kipu eriti sinna. Tal pole lubatud põllul ega lillepeenras ja elupuudes käia.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Äpu oli meil alati reisil kaasas, kui me Saaremaal ja igal pool käisime, talle ei olnud vaja eraldi puuri, tal oli oma iste. Aga praegust koera ei saa reisile kaasa võtta, kuna ta on selleks liiga suur.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sarry sünnipäev on 21. jaanuaril, siis me me tegeleme temaga eriti palju, et ta ennast erilisena tunneks, ja toome talle suuri konte.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole õmmelnud koerale riideid, kuna tal pole neid vaja läinud. Mänguasju oleme palju ostnud, eriti piiksuvaid palle, millest ta kiiresti ära tüdineb. Koera kammimiseks oleme võtnud oma vana harja või siis on hea teda vahel traatharjaga harjata.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koera eest on küll võimalik üleliia hoolitseda, aga ma ei oska küll öelda, kust see piir läheb.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on kõiki asju saada, söögivalikuid on rohkem ja samuti ka mänguasjade valik on suurem. Nõukogude ajal see praktiliselt puudus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Esimene Äpu kadus ära ja teine Äpu suri vanadusse. Talle korraldati väärikas matus, tehti kirst ja rist valmis ning siis maeti ta oma koduaeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme üritanud talle selgeks teha, et elupuudes käia ei tohi ja üle põllu ei joosta ning lillepeenras samuti mitte.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole olnud halbu kombeid, kõik on nii head ja korralikud olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme õpetanud teda istuma ja käppa andma. Ning ta saab ka aru, kui öelda "sitsi!". Dresseerimine ei ole nii vajalik, need kõige tähtsamad viisakuskombed tuleb selgeks õpetada ja aitab küll. Aga kui võtta koer näituse eesmärgil, siis on küll vajalik dresseerimine.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koeraga ja minu meelest saavad nad inimeste tunnetest täiesti aru. Koerad mõtlevad samamoodi nagu inimesedki, ainult et neil on koerte mõtted.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska öelda, pole ise sellises situatsioonis olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laps vajab looma. Tütar pidi hoolitsema pidevalt koera eest, kuna see siiski oli temale mõeldud. Aga praegu annan ikka mina süüa ja hoolitsen ning kui me reisile läheme pikemaks ajaks, siis peab tütar toitmas käima.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast koera võtmist oleme ikka hakanud rohkem suhtlema teiste koeraomanikega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mitte mingil juhul ei peaks roomajaid ja teisi troopikaloomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ise ei ole hakanud pidama mõnd mittekodulooma seltsiliseks, kuid mõned tuttaval on küll ette tulnud, et hakkab mõnesse hiirde teistmoodi suhtuma, ei ürita teda ära mürgitada, vaid just toidab teda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Troopilise looma pidamisest nii palju, et oleneb pidamise tingimustest ja võimalustest. Aga üldiselt on väga raske kodustada lõvi või muud sarnast kiskjat. Ja ise ka ei peaks ühtki troopilist looma.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmiklooma mõistesse võivad ju kõik loomad mahtuda, igaühel oma maitse: kes kellelegi meeldib ja keda oma lemmikuks peab. Aga üldiselt on lemmikloomad ikka koer ja kass ning väiksed närilised.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi eelkõige seltsi jaoks ja meeldivuse pärast.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsepõlves on kasse, koeri ja hamster olnud. Praegu on taksikoer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Hamstrid tõin ise koju, ei küsinud kelleltki luba, salaja tõin. Kassid ja koerad on mul ema ja isa koju toonud. Praegune koer tuli majja laste survel, aga mina otsustasin.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praeguse koera sain tutvuse kaudu ning ta maksis 800 krooni. Teiste loomade hindasid ei tea. Hamstri tõin tuttava käest, kasse ma täpselt ei mäleta, kust saime, aga esimese koera saime samuti tuttava käest ning teise koera ostsime.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hamstritel polnud nimesid, kassi nimi oli vist Tiki. Esimene peking oli Äpu, siis kadus ta ära ning võtsime teise pekingi. Passis oli ta nimi Jann-Ly, kuid vana koera mälestuseks hüüdsime teda Äpuks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Loomaarsti ja interneti kaudu saame koera kohta infot.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud valikut ja tõupuhtus pole ka oluline, kuna koer on ikkagi sõbra eest.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käisime Jann-Ly'ga näitustel, temal vaadati lihtsalt tõuomadusi, ta ei käinud võistlustel ja ei pidanud trikke tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt toimetan koeraga mina, aga lastel on kohustus koolist tulles kohe koeraga väljas käia, samuti on mõned vabad päevad ära jaotatud. Hommikul ärgates käin koeraga väljas, siis annan talle süüa ja õhtul töölt tulles saab uuesti süüa. Pärast seda olen koeraga väljas ja mängin temaga.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan poest spetsiaalset toitu ja sööb ka seda toitu, mida meiegi. Hommikuti panen talle koeratoidu ette, aga päeval või siis õhtul pärast tööd sööb sedasama toitu, mida meiegi, kui muidugi sööb.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomade vaktsineerimine on vajalik, kuna iialgi ei või teada, milline hulkuv koer on marutaudis ning kui meie koer marutaudis koeraga kokku puutub, on oht, et ka meie koer jääb marutaudi. Arsti juures olen koeraga käinud kaitsesüste tegemas ja ka operatsioonil, kuna ta sündis ühe liigküünega. Usside probleemiga saan juba ise hakkama.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mina olen seda meelt ikka, et kui tahan koera steriliseerida, siis steriliseerin. Meil on alles kutsikas ning ei ole vaja steriliseerida ja me tahame ühed kutsikad lasta tal ilmale tuua. Kuna me käime koeraga väljas nii, et ta on rihma otsas, siis pole talle vaja tiinusevastaseid tablette anda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole veel lasknud paaritada, kuna ta on meil veel liiga väike. Aga on plaanis ja mitte juhuslikult, vaid etteplaneeritult.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Lemmiklooma koht ongi voodis. Kui koer väike oli, sai pesa ostetud, aga nüüd käivad seal mänguasjad. Koera ala ei ole piiratud, ainult väljas käib rihma otsas.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui ikka Saaremaale näiteks lähme, võtame kaasa. Autos sõidab ta süles. Loomahotelle pole vaja läinud, kuna me saaks viia oma koera ema juurde.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Meie koer sündis 14. juunil 2005. Pole veel jõudnud sünnipäeva pidada, aga kui see aeg kätte jõuab, siis kindlasti tähistame. Toome talle mõne suurema kondi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole õmmelnud, spaasse pole ka viinud, aga mänguasju on tal küllaga. Minu king on ta lemmik ning sellele järgneb kummist piiksuv siga, mille ta sai jõuludeks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ülenännutamine on minu meelest see, kui ma hakkaksin talle patse pähe tegema, kleite selga toppima ja küüsi lakkima, kui mul ikkagi ehtne toakoer on.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Esiteks on rohkem koeratoite ja mänguasju poes müüa. Vanasti keedeti ise koerale kodus süüa ja anti kont, et ta saaks sellega mängida.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kass ja üks koer kadusid ära, teine koer suri vanadussurma ning me lasime teha talle kirstu ja matsime maha.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Tuppa häda teha ei tohi, laua pealt süüa võtta ei tohi, prügikastis ja kappides kolada ei tohi. Ning kui on tuppa häda teinud, siis paneme ta nina loigu sisse ja anname laksu vastu tagumikku.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meil on olnud kõik hästi kasvatatud loomad. Kui karistad, siis lähed teed kurja häält ja annad väikse laksu, ei ole ju vaja midagi muud erilist.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mina õpetasin ta õuest tuppa tulles jalgu pühkima, aga see ei läinud korda, kuna see oleks nõudnud, et igaüks, kes väljast tuleb, laseb tal käpad ära pühkida. Koertekooli tahtsin minna küll, aga tahtmist ja aega oli liiga vähe.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin koeraga, aru saab ka. Koer mõistab inimese tundeid: kui ikka närvis olen, tuleb saba jalge vahel, ja käib minu järel, või siis, kui keegi tülitseb ja teeb kõvemat häält, siis tuleb ka ikka vahele ja haugub.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska öelda, pole kogemusi olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Jaa, lapsed vajavad looma ning õues peavad ka käima. Päevased väljas käimised jäävad laste hoolde, kuna ma ise olen tööl ja kui ikka jook on otsas, tuleb lastel ka juua panna. Aga muidugi hoolitsen mina rohkem koera eest kui lapsed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Natuke ikka olen rohkem suhtlema hakanud teiste loomaomanikega. Aga internetis olen küll taksiklubis.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Igal juhul ei peaks rotti ega madusid või usse. Teised veel, näiteks hamstrid või sellised, aga ikka koer on üle kõige.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Näiteks ühel tuttaval on kana, keda ta kutsub sülekanaks, ja ta sureb ka vanadusse, kuna teda ei raatsita maha lüüa, sest on on nii armas ja on pidevalt süles.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Merisiga pole kõige hullem, aga ülejäänud on kõik sellised, et parem jäägu sinna, kus on nende koht.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lehm ja siga ja lammas ja teised sellised ikka ei mahu "lemmiklooma" raamidesse, aga samas ei saa ka öelda, et lemmikloomal pole mingisugust otstarvet, kuna koer valvab kodu ja kass püüab hiiri.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et seltsi oleks. Loom on armas ja maandab stressi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin väike ja elasin koos ema-isaga, oli meil lumivalge kass ja siiami kass. Praegu on mul koer - kolli - ja kass - schottish fold.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võeti meie perre ühisel otsusel.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera ostsime kuulutuse peale, sest sooviks oli saada just kolli tõugu koera. Kassi ostsime Moskvast “Linnuturult” ja maksis rohkem kui koer.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kasside nimeks on olnud Killu, Mannu (siiami kass), Volli (schottish fold), kuna paberite peal oli kirjas, et nimi peab hakkama V-tähega, siis otsustasin panna sellise nime (Vasja nagu ei sobi). Kolli hüüdnimi on Kiti, tema õige nimi on tegelikult Pamparix Melrose Kate, mis oli tema kasvatajate poolt juba pandud, aga Kiti sai pandud sellepärast, et laps oli väike ja ega tema oska siis nii keerulist nime välja öelda.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmikloomade kohta saan Internetist ja ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mina pole lemmikloomade valikul moega kaasa läinud, sest koeratõu valik langes just kollile sellepärast, et see tõug on väga lastesõbralik ja sõnakuulelik ja rahuliku iseloomuga, aga kass meeldis lihtsalt oma olemuse pärast, tal on nii nunnud kõrvad ja ta on üleni hall.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole kahjuks osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres toimetan koeraga peamiselt mina, aga kassiga tegeleb rohkem abikaasa. On juba välja kujunenud, et koer hoiab rohkem minu poole, kass aga abikaasa poole. Seda aega, mis läheb lemmikutega tegelemiseks, pole nagu ära mõõtnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koer sööb koerakonserve ja kuivtoitu ja kass sööb ainult spetsiaalset toitu, kuna tema seedimine tavalist poetoitu ei kannata.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeraga oleme pöördunud loomaarsti poole mitmel korral. Kord oli ta õues midagi kahjulikku söönud ja pärast seda oli Toometi kliinikus kolm päeva tilgutite all ja talle tehti röntgenpildid ja mitu vereproovi, aga õnneks sai ta terveks. Muidugi vaktsineerimas oleme käinud ikka igal aastal. Kassiga pole loomaarsti juures käinud, vaid loomaarst on kodus käinud ja sedagi ainult Moskvas, kui me ta ostsime.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie koer on steriliseerimata ja tablette me ei anna. Samas kass on steriliseeritud ja sellepärast pidigi meil loomaarst Moskvas kodus käima.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie lemmikud pole kahjuks järglasi toonud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pole nagu eriti piiranguid seadnud lemmikloomadele. No laua peale koer ei tule, aga kass jalutab küll laua peal. Meil on mõlemad lemmikud tubased.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oleme üritanud enda reisimised teha ikka nii, et ei peaks loomi kaasa võtma. Küllaltki ebamugav on nendega koos reisida, aga meil on kassi jaoks olemas tema kott, milles ta tuli Moskvast koju, nii et probleeme reisimisega ei tohiks tulla, kui on vaja koos lemmikutega reisida.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi tean küll, aga pidu ei toimu.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Milleks koerale ja kassile riided? Spetsiaalset šampooni olen küll ostnud ja mänguasju samuti.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On muidugi võimalik liiga palju hoolitseda, aga seda ma küll ei oska öelda, kust see piir peaks minema.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kui mina väike olin, siis hoolitsesid lemmikute eest minu vanemad ja nüüd, kui minul on oma lemmikloomad, hoolitsen mina nende eest ja erinevust tänapäeva ja nõukogudeaegse vahel ei oska kommenteerida.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud ühe koera, selle matsime suvilasse kase alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koer ajab oma asjad õues ära ja kass käib vannitoas „oma poti” peal. Teisi reegleid ei ole olnud vaja kehtestada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pole nagu ühtegi halba kommet, mida oleks vaja võõrutada, kui siis ainult see, et koer armastab minu läheduses olla ja kui on kiire, siis võin koera otsa komistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Põhjalikku dressuuri on vaja näituse koertele ja kui on vähegi mõistlik koer, siis minu arvamus on see, et pole vaja õpetada midagi, koer saab lõpuks ise aru, mida tohib ja mida mitte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikloomaga peab ikka rääkima ja samas peab olema hääletoon selline, mida just tahetakse lemmikloomale selgeks teha, sest lemmikloom saab hääletoonist väga hästi aru.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapse pärast meie perre kolli võetigi, sest siis oli koer väike, laps väike, ja kui lapsel oli mingi mure, tuli koer kohe teatama sellest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka räägime koera- ja kassipidajatega. Kõik kasvatavad ja hoolitsevad oma lemmikute eest erinevalt ja ikka leidub midagi huvitavat, mida teadmiseks võtta.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks lemmikuks ämblikku, madu, krokodilli, sest need on nii jubedad loomad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiiri olen isegi lapsepõlves purgi sees kasvatanud, aga lapse asi, millegipärast surid nad ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eks igaüks teab ise, mis või kes on tema lemmik, aga selliseid elukaid ma oma kodus küll näha ei taha.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks kõlbavad kõik seni teada-tuntud lemmikloomad (koerad, kassid, kilpkonnad, jänesed...)
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid: enesehaletsus, tervis, kaaslase vajadus.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud kolm koera, kaks neist olid kõige siis, kui ma väike olin, nii et ma eriti palju neid ei mäleta, hetkel on kolmas koer ning kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikud võtmine tuli äkkotsusena, soov oli vanaemal. Vastuargumendid puudusid, kõik olid ühte meelt.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Oleme lemmiku saanud tuttava käest, ostsime ta 500 krooni eest, kui ma ei eksi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on antud iga pereliikme poolt erinevalt (st. igale loomale annab keegi nime ja siis otsustame, mis nimeks saab). Tavanimel ja hüüdnimel vahet ei ole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet loomade kohta saame sõpradelt ja tuttavatelt, internetist eraldi ei otsi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie valikut mõjutanud, me oleme kindlad hundile. Loomulikult on tõupuhtus tähtis, see on ikkagi midagi muud kui segavereline loom.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga pole me näitustel käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Looma eest hoolitseb vanaema, jalutamas käime mina, vanaisa ja onu. Koeraga üritame ikka iga päev jalutamas käia ning mängida. Minu kohustus on tal vett vahetada ja temaga jalutada pärast koolipäeva lõppu. Kui olen õues, lasen koera alati ketist lahti, et ta saaks joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame koerale ja kassile purgitoitu ning kuivtoitu, meie peres on lihtsalt harjutud sellega, samas anname neile vahepeal ka tavatoitu - enda ülejääke.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie eelmisel koeral olid kallal tõsised haigused, siis käis ta operatsioonil. Enamjaolt lahendame "väiksemad" probleemid ise. Vaktsineerimine on vajalik, suhtun sellesse positiivselt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on igaühe enda teha, selle, kas see on vajalik või ei, otsustab omanik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme lasknud oma koeral järglasi saada, aga nad sündisid talvel ning külmusid surnuks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie loomad on suurem osa alati öösel toas ning võivad vabalt majas liikuda, aga voodisse nad küll minna ei tohi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud ning linna, kuna nad on selle jaoks liiga suured kasvult, ja me ei ole loomahotelle ka kasutanud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ma ise ei tea peast, millal meie lemmikute sünnipäev on, aga muidu tähistame küll, toome koertele vastavaid kingitusi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Me ei ole ostnud koerale riideid ega õmmelnud neid. Mänguasjad on enamjaolt piiksuvad ja värvilised. Koera pesemiseks kasutame koerašampooni. Spaasse pole ka veel viinud, kuid hea meelega viiks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koera eest on võimalik liigselt hoolitseda: kui loomale liiga palju tähelepanu tõmmata ja hellitada, siis on ta rikutud. Kõike tuleb teha mõistuse piires.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud šampoone, loomahotelle, spaasid jms. Ning siis polnud toiduvalik ka nii suur kui tänapäeval minu teada.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loomad matame alati üksteise kõrvale, peaga maja poole. Pärast seda oleme otsustanud ikka uue looma võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme teinud talle selgeks, et ta ei tohi lillepeenras kraapida ega laualt ise toitu võtta.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õnneks ei ole olnud selliseid lolle kombeid, mida tuleks muuta. Karistamine on vale, koerale tuleks selgeks teha, et nii ei ole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koertele pole ühtegi trikki õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen rääkinud, minu arvamuse järgi saab ta aru häälest, iga sõna on erinev ja tegevus, mis sõnale järgneb, on ainus asi, mis aitab tal aru saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust liigselt ära kasutada, kui omanik on liiga kiindunud, saab loom liiga palju vabadust ja läheb ülbeks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad hoolitsema looma eest ja nendega mängima. Täiskasvanud hoolitsevad rohkem looma eest kui lapsed ning laps vajab looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud teiste loomapidajatega rohkem suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hamstreid ja muid närilisi ei peaks, kuna keegi poleks meie peres nõus puure puhastama.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea, et keegi oleks hakanud mittekodulooma suhtuma kui seltsilisesse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et troopikaloomi on liiga ohtlik pidada ning sellepärast ei pooldagi seda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad saavad tegelikult olla koduloomad, kui nad kodustada.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikuid eelkõige selleks, et nad poleks üksikud ja oleks keegi, kellega rääkida ja igal ajal mängida.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on 3 kassi: Dipsy (sünd. 1999), Pipi (sünd. 2001) ja Kessu (sünd.2003). Veel on olnud 3 koera: Diku ( sünd. 1990, surn. 2002), Jimmy (sünd. Ajavahemikus 1998 -2000), kelle me pidime kolimise tõttu ära andma, ning siis veel Tessa (sünd. 2003).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Dipsy sain sünnipäevaks, mis tuli äkkotsusena. Pipi - Dipsy poeg - võeti minu soovil, Kessu - Pipi poeg - võeti aga minu venna soovil. Diku võeti vanaema ja vanaisa soovil ning seda kaaluti väga kaua. Ning Jimmy võeti ema soovil, mis tuli äkkotsusena. Tessa võeti samuti äkkotsusena vanaema ja vanaisa soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Dipsy saime sugulastelt, Pipi oli Dipsy poeg ning Kessu oli Pipi poeg. Diku, Jimmy ja Tessa saime tuttavatelt ja tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Dipsy nime pani ema, Pipi panin mina, Kessu minu vend. Vanaema ja vanaisa panid Dikule nime. Jimmile ja Tessale panime nimed perega koos.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma loomade kohta saame internetist, loomaarstilt ja ajakirjandusest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mind ega mu peret lemmiklooma valimisel mõjutanud. Tõupuhtus pole ka oluline, sest meie peres on olnud ainult üks tõupuhas loom - Diku.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga pole ma loomanäitustel osalenud, aga üldiselt arvan, et see oleks huvitav kogemus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsevad koerad enda eest ise: pesevad, jalutavad. Ema või siis mina paneme neile toitu. Hommikul ja päeval pärast kooli annan koertele krõbuskeid, õhtul saavad nad märga toitu. Tavaliselt veedan oma loomadega kuni 1,5 tundi. Koera eest hoolitsevad vanavanemad.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu ostame poest, sest nad kodust sööki lihtsalt ei söö, kuna nad on harjunud purgisöögi ja kassikrõbuskitega.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On küll vaja olnud pöörduda loomaarsti juurde, ise lahendasime kassidel kirpude probleemi. Lemmikloomi on vaja vaktsineerida, kui hoolitakse nendest. Meie peres on kõik loomad vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse suhtun halvasti, aga mõnikord on see vajalik, steriliseerimata emaslooma puhul ei anna talle tiinusevastaseid tablette, sest isegi kui tulevad loomale lapsed, siis need saab ju ära anda või maha müüa.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oma loomadel oleme lasknud järglasi saada ja see on juhuslikult juhtunud, paaritanud ei ole. Looma järglased tavaliselt antakse ära või müüakse maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel pesa poole, sest nad elutsevad igal pool: õues, toas, kuuris. Kassidel on vaba voli, nad saavad olla kõikjal ning neil on lubatud ka voodisse minna. Koera ala on piiratud ketiga, sest ta võib ära joosta. Tema magab väljas aia ääres kuudis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole loomi reisidele kaasa võtnud, tavaliselt jäävad nad maha. Kui nad koju jätame, siis on neil keegi, kes neid toidab. Kui transpordime, siis keti või puuriga. Loomi me linnaskäikudele, pidudele ja külla ei vii. Oleme kasutanud ka loomahotelli, kui suvilasse läksime. See lõppes naljakalt, sest meie koer Jimmy jooksis sealt ära koju ja ootas meid kodu ukse ees.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame küll ning me anname talle tema lemmiksööki: toorest kala ja piima.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud, sest kassidel pole neid vaja, isegi talvel mitte. Mänguasju on - mänguhiir. Looma eest hoolitsemiseks olen ostnud kirburohtu ja ussirohtu. Spaasse pole looma viinud ega vii ka, sest see on mõttetu.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest üle hoolitseda on kerge, näiteks teda üle toites ja spaasse viies. Piir vajaliku ja ülehooldamise vahel on väike, sest looma ei tohi üle sööta ning ka näljutada. See läheb normaalse tegutsemise ja hooldamise (umbes 1,5 h päevas koos loomaga) ning ülehooldamise juurest (rohkem kui 2 h päevas vahel), sest loomad ei vaja ja ei taha nii palju hooldamist.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Lemmikloomade jaoks vajalik varustus on parem praegu kui nõukogude ajal. Müüakse spetsiaalset toitu lemmikloomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meil on surnud üks koer Diku, ta pandi magama, sest ta oli raskesti vigastatud (jalaluumurd). Pärast seda võtsime uue koera - Tessa. Veel on surnult sündinud pojad, nemad matsime lihtsalt riidest koti sees maapinda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Reegleid pole õpetanud, nad on need ise selgeks saanud kuidagiviisi. Puhtusepidamine on korraldatud nii, et kui kass kusagile häda teeb, siis saab ta karistada ja meie koristame selle ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pipil oli halb komme ja on praegugi ja seda on väga raske võõrutada - lauale ronimine, sellest harjumusest pole me veel lahti saanud. Looma peaks karistama, aga mitte kõvasti, näiteks talle vastu selga õrnalt lüüa või karjatada kassi peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Olen küll loomadele mõned trikid selgeks teinud. Kasse olen õpetanud tantsima ja istuma, koera lamama ja istuma. Kassi õpetasin tantsima nii, et surusin ta nurka ja vehkisin ta ees kätega, sellel ajal tõusis kass tagakäppadele ja hakkas oma esikäppadega vastu lööma, istuma õpetasin neid söödaga ning koera lamama. Põhjalikumat dressuuri ma tähtsaks ei pea, sest seda on vist vaja ainult linnakoertele ja koerakasvatajatele. Maal on vaja ainult põhilisi käsklusi: istu, lama, koht, kõrval.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägin oma loomaga, aga ma arvan, et ta ei saa minust aru. Minu arust mõistab loom inimese meeleolu, sest koerad tunnetavad hirmu ning minu teada saavad loomad ka mõelda. Kui nad ei mõtleks, siis ei saaks nad ju jahti pidada, sest selle peab ju läbi mõtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom ei saa inimest ära kasutada, isegi kui inimene on liialt oma looma kiindunud. Inimene võib loomale liiga palju vabadusi anda, aga loom ei saa inimeselt neid juurde võtta “nunnu” mängimisega.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres hoolitsevad lapsed loomade eest: toidavad, vahetavad liiva. Lapsed mängivad ja suhtlevad loomaga rohkem, sest neid huvitavad loomad rohkem kui loomade eest hoolitsemine. Hoolitsemisega tegelevad vanemad. Loomad on lastele tähtsad, sest nad hoolitsevad laste mõtete ja tunnete eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud rohkem teiste loomapidajatega suhtlema, sest minu arvates on looma eest hoolitsemine isiklik asi, see ei ole asi, millega teiste ees uhkustada.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah, on küll loomi, keda ma ei peaks. Näiteks kalad, närilised. Neid loomi ei peaks ma sellepärast, et nende eest hoolitsemine on raskem kui koera või kassi eest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu vanaema suhtub tihastesse kui koduloomadesse, sest ta toidab neid. Rohkem näiteid ei tea, et keegi oleks hakanud mõnd mittekodulooma suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Nagu öeldakse: igaühel oma maitse. Kellele meeldivad eksootilised ja ebatavalised loomad ja kellele ei meeldi, see on nende asi. Isiklikult tahaksin ma endale madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad võivad olla lemmikloomad, välja arvatud haid, vaalad ja kiskjad, sest neid on väga raske taltsutada. Lemmikloom erineb koduloomast sellepoolest, et lemmikloom on loom, kes on selleks, et peremeest rahustada. Koduloom aga selleks, et peremees saaks kasu. Lemmikloom võib olla ka koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arust peavad mõned inimesed lemmikloomi enda lõbuks, mõned selleks, et nad saaksid kellegi eest hoolitseda, teised sellepärast, et nende lapsed tahavad nii. Võimalusi on palju.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole. Lihtsalt meeldisid just need tõud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud päris paljudel näitustel. Näitustel on meil läinud üllatavalt hästi. Oleme saanud oma koeraga tšempioniks Eestis, Lätis kui ka Leedus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõige rohkem lapsed ja siis vanemad. Mõned tunnid lähevad ikka ära. Vahel rohkem, vahel vähem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Nii ja naa. Põhiliselt ostame ikka spetsiaalset toitu, kuna seal on sees kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid, mida koer vajab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimine ja haigused. Vahel ka vigastused.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei ole seda teinud. Ja lähimas tulevikus ei ole plaaniski. Steriliseerimine on vajalik just karjääriinimestele, kellel ei ole aega tegeleda oma lemmiklooma poegadega.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Olen lasknud teadlikult. Oleme andnud kassipojad oma tuttavatele ja sõpradele, vahel oleme ka endale mõne jätnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õueloomadel on oma kuudid ja aedik. Kassid liiguvad vabalt, seal, kus tahavad. Kassidel on lubatud voodis magada, aga kuna koerad on õueloomad, siis neil ei ole.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole looma külla, puhkusele ega mujale kaasa võtnud. Näitustel oleme käinud, siis reisib koer autoga, auto tagaosas, kus on talle selleks koht.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, millal on sünnipäev, aga ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole riideid ostnud. Mänguasju ikka on, nii ostetud kui ka muid lelusid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on. Aga meil ei ole seda juhtunud, ma loodan.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Vahendid on kvaliteetsemad ja paremini kättesaadavad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Maetud koju, aeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamine on kuidagi iseenesest selgeks saanud. Muud reeglid tuleb keelamise ja lubamisega selgeks õpetada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole õnneks sellist asja ette tulnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud. Kuulekuskoolituse on läbinud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ikka saab vahel räägitud. Sõnadest nad vaevalt aru saavad. Kindlasti saavad nad aru meeleoludest.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib, näiteks maiuse väljapressimisel.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed jalutavad, kammivad, mängivad, annavad süüa, kui vaja. Aktiivselt tegelevad lapsed lemmikloomadega rohkemgi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kindlasti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kahjuks ei saa me pidada merisigu, rotte ja hamstreid, kuna meie pere lastel on nende vastu allergiad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Need pole lemmikloomad ja neid ei peaks minu arust kodus pidama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Igal loomal on otstarve, ka lemmikloomal, kas või sellega, et on lihtsalt kaaslane.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
On olnud koer, kaks kassi ja kaks hiirt paar aastat tagasi. Kassid on siiani alles.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ema ja minu soovil. Isa polnud alguses nõus kasse võtma, kuid lõpuks leebus. Nüüd on meil kaks kassi vanaema juures. Hiired sain sünnipäevaks nagu ka koera. Nii hiired kui ka koer on surnud. Koer pandi magama raske haiguse järel. Hiired surid vanaduse tõttu. Ainult koeraga olid probleemid, sest mu ema ootas just samal ajal last. aga me pidime koera võtma, kui laps veel väike on. Mõtlesime, et muretseme koera paar kuud peale lapse sündi, võtsime hoopis paar kuud enne. Ka kassidega oli probleeme, sest isale ei meeldinud kassid. Lõpuks siiski oli nõus. Nüüd isegi meeldivad nii kassid kui koerad.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid tulid meile ise. Tänavalt korjasime üles. Väiksem oli alles kassipoeg. Hiired saime tuttavatelt sünnipäevakingiks. Koera saime ema sõbrannalt. Vastu viisime 20 senti, veinipudeli ja tordi, ta soovis koerakutsikat pärast saada, kuid koer suri enne ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hiirte nimed olid Pipi ja Hüpik. Nimi Pipi meeldis mulle ja ta oli täpiline hiir, niisiis tuli nimi Pipi, teisele oli keerulisem nime panna, kuid kuna ta kogu aeg hüppas, otsustasin sõbrannaga talle nimeks panna Hüpik. Koera kutsusime algul Kutiks, sest tal polnud veel passi ja ei teadnud nime. Kui nime teada saime, siis hakkasime teda tema nimega kutsuma. Ta meenutas mu vanematele ühte lapsepõlve multika eeslit. Ma kutsusin teda ka Mopsuks, sest ta oli mulle õe eest. Kasside nimede panekut ma isegi ei mäleta enam.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavatega rääkides. Samuti raamatutest. Palju abi oli koera suhtes ka vanaisast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Koera ei saa valida moe järgi, vaid ikka tunde järgi. Tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Tahtsime minna, kuid ei jõudnud. Näitustesse suhtun neutraalselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Enam pole ühtegi looma (kassid on vanaema juures), kuid kui nad olid, siis hiirtega tegelesin mina, kuna nad olid minu hiired. Koera eest hoolitsesime kõik koos. Kassid olid nii omapead, et ei tahtnud hellitamist. Kuid õhtuti olid kamina ees süles ja lõid nurru ning magasid öösel voodis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kassid sõid krõbinaid, kuid siis tekkisid neil probleemid (põiekivid) ja arst keelas neil krõbinate söömise. Koer sai isetehtud toitu kui ka krõbuskeid. Hiired said nii köögivilju kui ka spetsiaalset toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimised põhiliselt. Oleme koerale ka kiirabi kutsunud, sest ta oli kasvuhoones ja keeldus välja tulemast. Kartsime, et saab kuumarabanduse. Siis selgus, et tal on kopsupõletik. Kassidega on ka käidud, kuid siis, kui neil neerukivid olid. Kass on ka käpad ära kõrvetanud, kuid siis määrisin käppadele salvi ja käpad said kiiresti terveks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassid on steriliseeritud, kuna nad on isased, aga koera me ei puutunud selle koha pealt. Ei andnud koerale tablette. Isastele loomadele ja just kassidele on steriliseerimine võib olla isegi tähtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel oli kogu majas luba käia. Hiired olid oma puuris ning kui puuri pesin, olid karbis. Kui neil silma peal hoidsin, siis olid vabalt ka. Koer oli majas ainult siis, kui isa kodus polnud või külmade ilmadega. Koerakuut oli eeskojaga. Ei ole lubatud. Oleneb inimesest loomulikult.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma koera vedasin igale poole kaasa. Kassid olid põikpäised. Saaremaale vedasime küll hiiri ja kasse kaasa. Kassid olid vabalt autos, kuid hiired puuris.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Peame küll ainult koera sünnipäeva. Toome küünla kuudile ja suure vorsti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei riieta loomi. Kassidele on ostetud mänguhiiri ning koeral on mingid piiksuvad loomad ja pall. Koerale ostsime kammi ning kassidele šampooni.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ikka on võimalik, poputamisega nagu pidev solgutamine ja kammimine ja pesemine: loom harjub ära ja muutub inimese suhtes üleolevaks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõuka ajal polnud nii palju poputamise asju ja üldse tingimused looma pidamiseks olid väiksemad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Hiired matsin koduhoovi karpidesse. Koer viidi ühissurnuaeda, sest ema ei tahtnud, et ma tema haual käima hakkan, kuna elasin seda väga üle. Uut looma ei ole võtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Nagu ikka, et nad hoiaksid puhtust ja laualt toitu ei võtaks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Koer hakkas maja alt auku kaevama ning kaevas kogu hoovi auke täis. Sellest harjumusest ei saanudki lahti.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera õpetati toitu võtma, nii et poole kartulist paned oma suhu ja siis ta võtab õrnalt teise kartulipoole. Ikka pean vajalikuks, sest kui loom on ilma dressuurita, siis temast asja ei saa. Läheb üle käte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koerale kurtsin küll oma muresid ja ta oli väga hea kuulaja. Ei ole nõus, et loomad ei mõista, kindlasti mõistavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib ära kasutada, kuid endal õnneks pole selliseid kogemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Olen ainuke laps, kes võiks tegeleda, sest vendadega elame lahus ja õde on alles 3-aastane ja mulle meeldis väga ja meeldib siiani loomadega tegeleda. Laps vajab ikka looma, sest näiteks mina isiklikult tundsin ennast kuidagi turvalisemalt.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole. Suhtlesime juba enne koera võtmist. Kuid kassidega (õigemini ühe kassiga) on selline jama, et ta on kõikide kass. Kadus mitmeks päevaks orbiidilt. Tuleb koju ja on paksem kui kunagi varem. Kõik pidasid teda oma kassiks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks ämblikke ega madusid. Kardan neid ja ei usu, et nad mulle kunagi meeldima hakkavad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisiga on aretatud, aga teised saavad ja ilmselt tunnevad ennast looduses paremini. Minisea vastu poleks küll midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloom võib olla lehm, siga, lammas (nad võivad ka lemmikloomad olla), kuid lemmikloom on selline, kellega pidevalt tegeled, poputad ja vead igale poole kaasa. Lemmikloomad on loomad, kes on juba kodustatud mitmeid sajandeid tagasi. Aga kodustatakse ka loomi, kes on elanud metsas ja nüüd võetakse koju, loom ei pruugi ära harjuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et huvitavam oleks, kes hoiaks kodu või oleks silmaga ilus vaadata. Kõik oleneb inimestest, mis eesmärgil nad loomi peavad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsepõlves oli kass, praegu on küülik.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Minu lemmikloomad on võetud minu soovil, terve pere on muidugi nõus olnud ja natuke sai selle üle arutada ka.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Seda enam ei mäleta, kuidas kassi sain, kuid küüliku sain sünnipäevaks. Otsisime kuulutuse ja selle peale ostsimegi, hind oli vist 200 EEK.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed olen oma loomadele ikka ise pannud. Kassi nimi oli Minni ja küüliku nimi on Robert, kuid teda kutsume Robiks või Ropsiks, kuna nii on mugavam.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet olen saanud ajakirjadest, internetifoorumitest ning spetsiaalsetest raamatutest (näiteks raamat küülikutest).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kassi puhul eelistusi vist ei olnud, kuid küülikut tahtsin kindlasti kikk-kõrva (lontkõrvad on ka olemas). Tõug ei olnud oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel ei ole me osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma loomade eest hoolitsen muidugi mina ise. See on elementaarne, et kui mind kodus ei ole, siis keegi teine annab jänkule süüa ning vahetab vett, kuid näiteks puuri korrashoidmine on alati minu ülesanne olnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Jänesele ostan spetsiaalset toitu. Esiteks ise ei oskaks ma kokku segada toitu, mis sisaldaks kõiki temale vajalikke aineid ning poest on märksa mugavam ja turvalisem talle söök osta.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kui jänesel tekkisid pusad (ta on nimelt pikakarvaline), pöördusin abi saamiseks loomaarsti poole, seal kammiti pusad kenasti lahti ja edaspidi olen ise jänkut kamminud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minul on steriliseerimata isasloom. Kuna küülikud võivad aeg-ajalt n-ö märgistama hakata, siis vahel on steriliseerimine vajalik (mõned küülikud muutuvad ka kurjaks), kuid minul on jänksiga õnneks vedanud, loodan, et teda pole lähiajal vaja selle asja pärast arstionu juurde vedada.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu jänkul ei ole mitte ühtegi järglast.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jänku on oma puur, kus ta saab rahulikult aega veeta. Päeval laseme teda ka tuppa jooksma, kuna talle on see lihtsalt füüsiliselt vajalik ning minule pakub rõõmu terve ning rõõmus jänkupoiss. Olen teda ka õue viinud, alguses panin talle spetsiaalsed traksid selga ning jalutasime koos sedasi ringi, kuid viimasel ajal olen ta viinud õue väikesesse aedikusse, kus ta saab ringi karata ning värsket rohtu näksida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile ei ole ma lemmiklooma kaasa võtnud, kuid kui kolisime, siis transportisime teda spetsiaalses lemmiklooma transpordipuuris.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Täpset sünnipäeva ma ei tea, kuid tean, et sündinud on ta 2005. aasta juulikuus.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikule riideid ei ole teinud. Spetsiaalsed kammid, harjad ning küünetangid on tal loomulikult olemas, looma eest on väga tähtis hoolitseda. Harjates või kammides muutub inimese ja looma vaheline side palju tugevamaks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda, ma küll ei kujuta ette, kuidas.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajast ei ole üldse mõtet rääkida. Puudusid igasugused vajalikud asjad, et loomal oleks olla, lehmal laudas on kogu aeg sama varustus olnud (raudkraas ja labidas sõnniku jaoks), kuid eksootilisemad loomad vajavad ka eksootilisemat hoolt, NSVL-i ajal seda ei olnud võimalik tagada.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui lemmikuke sureb, siis tuleb pisike matus pereringis, uut looma tahan ikka.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Jänkul on reegel, et kakal ja pissil käiakse ainult puuris, juhtmeid ka ei tohi närida, aga ta kipub neid reegleid siiski eirama.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole halbu kombeid.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole trikke hakanud jänesele õpetama.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma lemmikuga räägin muidugi, ma usun, et loomad tajuvad inimese tuju, näiteks hääletooni järgi ning mingisugune iseseisev mõtlemine on neil kindlasti olemas.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska kahjuks ühtegi näidet tuua.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Minul ei ole lapsi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast lemmiklooma võtmist olen hakanud külastama vastavaid foorumeid internetis, kus on tekkinud mõningad tuttavad, kellel on samasugune loomake kodus.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei tahaks kodus pidada mingit ämblikku, ma lihtsalt kardan neid.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui keegi tahab seda teha, siis palun väga, minu arvates on eksootiliste loomadega liiga palju muret ja vaeva. Kui neil tekib mingi haigus, siis Eestis praktiliselt ei leidugi veterinaare, kes omanikku aidata oskaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikul on 100 % otstarve olemas, ta hoiab inimesel tuju üleval. Minu arust ei saa teha mingit klassifikatsiooni, et see on nüüd koduloom ja too lemmikloom. Oleneb, kuidas inimene ise oma loomadesse suhtub.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomad on väiksed seltsilised, kes ei hakka karjuma ega jookse ära, kui inimesel on mure või kurb tuju, loomake on alati toeks ja abiks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud koer, kass ja hiir.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti minu soovil majja. Looma võtmist kaaluti pikalt, kuna mõni pereliige ei olnud nõus esialgu. Taheti, et majas oleks mõni karvane ja armas loomake, kuid vaieldi selle üle, kes neid hooldama hakkab.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera ja kassi saime tuttavatelt tasuta ja hiire ostsime poest, hind oli 200kr.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi on Muri, kassi nimi on Liisu ja hiire nimi Miki. Kassi kutsutakse igapäevaselt Liisuks. Nimed pandi nii, et loomi oleks hea kutsuda.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Saame oma lemmikloomade kohta teavet telekast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud mitte mingil moel looma võttu. Looma tõupuhtus ei ole oluline, kuna iga loom saab ja jääb armsaks, olenemata tema tõust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud loomanäitusel. Suhtumine on positiivne, aga see nõuab väga palju aega treenimiseks ja muuks sääraseks, et esineda oma lemmikuga.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hiire eest hoolitsen mina ja koera ja kassi eest vanem vend. Hommikul paneme vennaga loomadele süüa ning vend käib veel koeraga väljas. Lõunaks jõuame koolist tagasi ja toidame uuesti, lisaks veel koeraga väljaskäimine ning sama kordub ka õhtul. Veedan umbes 3 tundi päevas oma lemmikuga.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Anname mõlemat, kuna see pidi loomale kõige parem olema.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kassiga oleme käinud korra arsti juures kirpude pärast. Ei ole lahendanud, kuna pole olnud erilisi probleeme veel. Vaktsineerimine on terve pere poolest igati mõistlik, sest see on väga vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on mõnikord vajalik, eriti kasside puhul, sest kassid toovad korraga liiga palju poegi ja nendega pole midagi peale hakata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole, kuid seda on juhtunud. Looma järglased müüakse, antakse ära või "saadetakse merekooli” (rahvakeelne väljend uputamise kohta).
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Hiir on minu toas oma puuris, kass on lihtsalt toas ja magab seal, kus tahab, ja koer on ka toas, kuid temal on kindel koht magamiseks koridoris. Kõikidel loomadel on vaba voli liikuda seal, kus tahavad. Lemmikloomal ei ole luba tulla voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemate reiside puhul on loomad jäänud maha ja laseme vanavanematel neid hoida. Ei võta loomi eriti kuhugi kaasa ja ei ole veel kasutanud loomahotelli.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea kahjuks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ostnud ega õmmelnud. Kõikidel loomadel on mänguasjad. Ja oleme muretsenud spetsiaalsed vahendid loomade pesemiseks. Ei ole soovi, kuna see näib mõttetu.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arvates on küll. Siis, kui loom magab juba teie endi kõrval.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Loomade peale mõeldakse rohkem, et neil ka mugavam ja lõbusam oleks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole seda veel kogenud ja ei oska öelda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme õpetanud loomadele peamiselt puhtusepidamist. Puhtusepidamist õpetasime nii, et kui loom tegi õigesti, sai ta kiita, ja kui ei, sai karistada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole olnud ühelgi koduloomal õnneks. Õige oleks looma lihtsalt mitte kiita ja rääkida kurja häälega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole õpetanud ühtegi trikki, enda arvates pole see just väga vajalik.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägin küll oma lemmikuga. Minu arvates saab loom kõigest aru nagu inimene.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu eriti, sest loom valib ikkagi õige inimese. Looma poolt valitud inimene ei kasuta looma ära.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapse kohus on loomaga käia väljas ja neid toita. Peres hoolitsevad loomade eest lapsed ja nad suhtlevad nendega rohkem. Mina arvan, et vajab küll.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei hakanud suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks madu, sest ma kardan neid ja nad on väga hirmsa välimusega.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kahjuks ei tea ühtegi näidet.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei julgeks pidada, kuna nad on liiga hirmsa välimusega.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Loomad, kes kohanevad inimestega ja ei tule neile kallale. Näiteks lõvi, sest ta on liiga suur ja siiski kiskja. Minu arvates ei ole tal küll mingit otstarvet, lihtsalt ilus vaadata.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Mina arvan, et enda lõbustamiseks ja pingete maandamiseks. Loomade pidamine on lihtsalt väga armas.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kokku on meie peres olnud päris palju koduloomi: koer, 2 papagoid, 2 hamstrit ning hetkel on kass ja merisiga. Koer oli meie peres siis, kui Kelly oli umbes 3-aastane. Papagoi võtsime siis, kui Kelly oli 4-5aastane. Hamstrid tulid meie koju, kui tütreke oli 8 aastane. Kiisu Pätu võtsime neli aastat tagasi ning merisiga oli Kelly sünnipäeva- kingitus eelmisel aastal.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera võtmine tuli täielikult äkkotsusena. Koer võeti kogu pere soovil. Pooltargumendiks oli see, et koer on koduhoidja ning vastuargumendid puudusid. Ka papagoid võeti äkkotsusena ning nemadki tulid meie perre kõigi soovil. Nemad võeti sellepärast, et meie perekonnatuttavad tahtsid, et nende papagoid saaksid headesse kätesse, ning vastuargumendid puudusid. Hamstrite puhul kohe ei oskagi öelda, kas oli äkkotsus või mitte - me lihtsalt läksime loomapoodi ning lastele hakkasid hamstrid meeldima ja me ostsime nad ära, seega hamstrid võeti tütarde soovil. Hamstrid on nii pisikesed olevused, et nende puhul ei saakski poolt- ja vastuargumente olla. Kassi võtmist kaaluti päris pikalt ja lõpuks ikkagi sai kass ka ära võetud. Kiisu võeti minu ning Kelly soovil. Pooltargument olid näiteks, et kass on lihtsalt armas koduloom, kes saab kiiresti pereliikmeks. Merisiga tahtis Kelly sünnipäevaks, seega see ei olnud absoluutselt äkkotsus. Merisea puhul ei kaalutudki midagi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer on saadud tuttavalt ning tema hinnaks oli 800 Eesti krooni. Ka papagoid on saadud tuttavatelt, kuid ei mäleta päris täpselt, kas nende eest tuli ka tasuda. Hamstrid on ostetud loomapoest, nende hinnaks oli 50 Eesti krooni tk. Kiisu on saadud minu klassiõe käest ning tema eest raha ei küsitud. Viisakusest viisime siiski kommikarbi. Merisea saime tuttavatelt tasuta, omanik lihtsalt tahtis, et loom saaks headesse kätesse.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimeks sai Alfy ning see oli ta igapäevaseks nimeks. Nime panid koerale ema ja isa. Papagoide nimed olid Tiina ja Jaak, hüüdnimesid neil ei olnudki. Nimed pandi papagoide vanemate omanike järgi. Hamstritele panid nimed lapsed, kuna üks hamster kuulus Kellyle ja teine Evelinile, siis pani kumbki oma loomakestele ise nimed. Evelini hamstri nimi oli Kiki, Kelly oma nimi Miki, hüüdnimed neil puudusid, kuna pärisnimed olid niigi kerged. Kiisu nimi on Pätu, hüüdnime meie Pätul ei ole. Alguses tahtis noorem tütar Kelly panna kiisu nimeks Blacky, aga kuna kass ei reageerinud sellele, siis ei pannud me seda. Ühel õhtul ütlesin ma talle Pätu ning ta reageeris, sellepärast on ta nimi Pätu. Kelly merisea nimi on Jessica ja hüüdnimeks on Jessu. Nime pani talle tütar ise, sest see on ikkagi tema loom.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meie perekond saab oma lemmiklooma kohta informatsiooni raamatutest ja tuttavatelt ning ka Internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole küll meid mõjutanud lemmiklooma võtmisel - meile meeldivad pikakarvalised loomad. Looma tõupuhtus ei oma mitte mingisugust tähtsust - tõupuhtus ei anna loomale midagi juurde. Loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mitte ühegagi meie lemmikloomadest ei ole me osalenud näitustel. Ta on ikkagi meie lemmikloom, ta ei ole võetud teistele näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres enam õnneks ühtegi looma pole, kellega peaks jalutamas käima. Meil polekski aega näiteks koeraga jalutamas käia. Kui meil koer oli, siis oli aega rohkem ka, kuna mina tööl ei käinud, siis sain mina koeraga jalutamas käia. Koerale andsime süüa meie abikaasaga, enamuse ajast siiski mina. Meie pesamuna Kelly koeraga tegeledes palju aega ei veetnud, kuna ta oli pisike, aga mängitud sai muidugi ikka. Enamuse ajast tegelesin koeraga mina, kuna mul oli lihtsalt kõige rohkem aega. Papagoide puuri puhastasid kõik pereliikmed, süüa andsid ka kõik. Papagoidega ei saagi nagu õieti tegeleda, nad on isepäised.
Kuna hamstrid olid tütarde omad, siis hoolitsesid nemad nende eest: andsid süüa ning puhastasid puuri. Hamstritega mängisid tütred pidevalt ja kui teised pereliikmed aega leidsid, siis ei jäänud loomadega mängimine ka meie päevakavast välja. Aga seda ei oskagi öelda, palju aega me oma päevast kulutasime. Kiisu puuri puhastab Kelly ning süüa annan enamasti mina. Alguses, kui Pätu meie majja tuli, siis sai temaga ikka kõvasti mängitud, terve päev oli mureta, et võiks igav hakata, aga nüüd enam nii palju ei mängita, sest nüüd on pereliikmetel ka rohkem tegemist: trennid, töö, kool. Kui kodus ollakse, siis ikka mängitakse või kammitakse teda. Merisiga on Kelly oma, seega tema eest hoolitsemine on ka Kelly kohus, aga vahel annan ka mina talle süüa - värskeid asju nt kapsast, porgandeid. Tuleb tunnistada, et meriseaga Kelly eriti tegeleda ei viitsi, aga ta võtab Jessut ikkagi puurist välja, et ta saaks joosta. Tavaliselt on Jessu "jooksutund" õhtuti, kui Kelly magama hakkab minema.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie ostame oma lemmikloomale spetsiaalset toitu. Meie kiisu on valiv, ta ei söö isegi paljusid spetsiaalseid kassitoite. Merisiga eelistab ka tegelikult rohkem värskeid juur- ja puuvilju, aga kuivtoit on tema söögikausis alati olemas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie oleme pidanud oma lemmikuga pöörduma arsti poole, kui ta oksendab, sest oksendamise tagajärjel läheb ta väga kõhnaks. See kehtib meie Pätu puhul. Pätule oleme ise ka pastat andnud, mis lahustavad karvapalle kõhus. Loomade vaktsineerimine on kindlasti kasulik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et looma steriliseerimine on kindlasti vajalik. See ei ole kindlasti looma piinamine, pigem aitamine. Meie peres on emane kass ning tema on ka steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole. Ma usun, et kui talle ei oleks seda operatsiooni tehtud, siis oleks kodus päris põrgu lahti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on järglasi saanud ainult papagoid. See lihtsalt juhtus, mingit paaritamist polnud: emane ja isane lind lihtsalt elasid ühes puuris. Järglased andsime ära, aga emane papagoi tappis kahjuks mõned ka ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil on muidu maja, poest ostetud pehme majake, aga see ei meeldi talle vist, sest ta ei ole kunagi seal sees. Meie kiisu võib liikuda, kus tahab, välja arvatud suure toa ja köögi laual ning ka köögikappidel. Õues ta küll ei käi, sest teda on võimatu trepist alla saada, aga selle eest istub ta rõdu peal pidevalt. Kiisul on lubatud tulla ka voodisse, ta magab meie voodites - ta on täielik pereloom ja tahab lähedust, kuigi ta on isepäine.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud. Ma arvan, et neile endale see ise ka ei meeldiks. Tavaliselt me jätame koju ja anname kellelegi võtme, et vaatamas käidaks, kas meie armsakestega ikka kõik korras on ja et neil kõik vajalik (söök, jook) olemas oleks. On ka nii, et terve pere ei lähe koos reisile. Muidu, kui me lähme loomaga näiteks arsti juurde, siis transpordime teda puuris. Linnaskäikudele merisea või kassi kaasa võtmine on ju tobe. Nad ei kannataks seda müra, eriti veel kiisu, kui ta ei julge isegi korterist välja minna. Loomahotelli teenuseid pole kasutanud, sest selleks pole veel vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame, aga meriseal täpselt ei tea. Kui kiisul sünnipäev on, siis tavaliselt ostetakse talle mingit kallist fileeritud liha. Alguses ostsime talle mänguasju, aga need ei huvitanud teda, nüüd oleme liha peale üle läinud. Looma sünnipäeva ei saagi eriti kuidagi tähistada minu meelest. Ma ei usu, et keegi kutsub oma tuttavad koos lemmikloomadega külla. Sellest võib suur segadus tulla.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loomale riideid pole ostnud, õmmelnud ka mitte. Pole selleks vajadust olnud. Meriseale vist eriti ei pane riideid selga ka. Kiisule pole sellepärast riideid ka soetanud või õmmelnud, et ta on koduloom, me ei käi temaga kuskil, sest ta on väga arglik. Muidu, kui ta laseks ennast kodust välja viia, siis kindlasti oleks tal riided ka, eriti talvel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest ei saa üle hoolitseda. Loomad vajavad hoolitsust, kes rohkem, kes vähem. Aga see on armas, kui looma eest hoolitsetakse. Kuid kui looma omanik viib oma lemmiklooma näiteks kusagile lemmikloomasalongi, siis võib see loomale ebameeldivaks osutuda, sest kõikidele loomadele ei meeldi sellised asjad. Ma kujutan ette, et kui meie Pätu viidaks salongi, siis oleks kõik salongi töötajad ära kriibitud ja salongis valitseks suur segadus. Pärast salongiskäiku muutuks ta kindlasti veel arglikumaks, kui ta praegu on.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud kaks hamstrit ja papagoipoegi. Hamstrid matsime suvila aeda ning papagoi pojad matsime lähiümbruses vaiksemasse kohta. Peale hamstrite surma võtsime uue looma. Selleks oli Pätu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Pätul on reeglid olemas, millest ta peab kinni pidama ja seda ta ka teeb. Ta ei tohi lillepottides tuuseldamas käia, laual ei tohi käia, voodite ja seinte kraapimine on samuti keelatud. Puhtusepidamisega probleeme meil pole, Pätu käib ilusti oma kastis hädal ja kuna ta on toakass, siis ei tule õuest ka mingit mustust.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomadel polegi halbu kombeid olnud. Kui on olnud, siis võib-olla see, et üks meie papagoi Tiina oli agressiivne ja teda ei saanud puurist välja võtta. Tal oli harjumus nokaga toksata. Sellest hajumusest ta lahti ei saanud kahjuks. Looma tuleks kindlasti karistada, väike laks pepu pihta ei tee ju paha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mina olen meie Pätule õpetanud käpa andmist ja sitsimist. Ta on küll kass, aga võib öelda, et ta saab sellega paremini hakkama kui mõni koer. Dressuuri läheb siis vaja, kui loom on võetud selle jaoks, et temaga näitustel käia või kui ta peab olema abiline omaniku töös.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad Pätuga kõik. Mina arvan, et loom mõistab kindlasti omaniku meeleolu ja seda, kui temaga räägitakse. Mõtlemine on ka loomadele omane, nad on samuti elusolendid ja ma arvan, et kõik elusolendid mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Vahel võib muidugi nii juhtuda, et loom kasutab omaniku liigset kiindumust ära. Ta võib hakata rohkem pahandust tegema, arvata, et pääseb karistusest. Samuti võib loom ka toidu suhtes pirtsakaks muutuda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on nii, et Kelly kohus on hoolitseda Jessica eest. Kelly puhastab ka Pätu kasti. Süüa panen tavaliselt Pätule mina. Aga vahel juhtub ka, et Kellyl ei ole aega Jessicale süüa panna, siis teeme seda mina või abikaasa. Mõnes peres on nii, et täiskasvanud pühendavad rohkem oma aega loomadele, mõnes peres aga teistpidi. Oleneb sellest, kuidas pereliikmetel aega on. Ma usun, et laps vajab looma. Kui lapsel on loom, siis saab ta juba väiksest peale teada, mis tähendab olla millekski kohustatud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast looma võtmist pole midagi muutunud, suhtleme samade inimestega, kellega ennegi. Me pole kuskil klubis.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks kohe kindlasti krokodilli, madu, ämblikuid, lehmi, lambaid jm. Krokodille, madusid ja ämblikuid ma kardan ning lehmad ja lambad ning muud laudaloomad pole lihtsalt minu rida.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et eksootiliste loomade pidamine on igaühe enda teha. Kui meeldib siis miks mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad kindlasti kiisud, kutsud, hamstrid, merisead, jänkud, papagoid. Selliseid loomi, kes ei mahu mõistesse „lemmikloomad”, pole olemas minu meelest, sest kõikidel inimestel on erinev maitse. Mõnel võib lemmikloomaks olla isegi elevant või mammut, kui see võimaldatud on. Lemmikloom on loom, kes pakub sulle seltsi ja keda sa saad õhtuti teleka ees sügada ja kammida, loom, kes tuleb sulle õhtul kaissu magama ja hommikul ärkab sinuga koos üles. Koduloom on loom, kes teeb ka tööd, näiteks lehmad, hobused jne. Lemmikloomal ei peagi mingit otstarvet olema.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, kellegi eest hoolitseda. Nagu eelmises vastuses öeldud - lemmikloom pakub seltsi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on olnud koer, kass ja jänes.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jänes kingiti, koer tuli äkkotsusena: naaber tuli pakkuma armast väikest kutsikat ja me ei saanud keelduda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime naabrilt tasuta. Jänese saime kingituseks tädilt. Kassi saime tuttavatelt. Loomade eest raha ei küsitud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Väiksem koer oli Lutik, kuna ta oli väga pisike. Jänese nimi oli Jännu, sest ta oli hästi armas. Kassi nimi oli Kassu, hakkasime lihtsalt kassi nii kutsuma.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmikloomade kohta saime teavet sõpradelt, raamatutest, telekast ja ka loomaajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Lemmiklooma puhul pole oluline, kas ta on puhtatõuline või mitte, loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole käinud näitustel, suhtun näitustesse hästi: ka loomad vajavad tähelepanu.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitsevad koera eest korraga. Koera viin mina jalutama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame ikka spetsiaalset toitu, sest selles on rohkem vitamiine, mis on loomadele eluks vajalikud. Meie kass on ka valiv, ta ei söö igasugust toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme lasknud kassi kastreerida. Vaktsineerimine on vajalik, et loomad ei haigestuks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vajalik. Meil on kass steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on saanud järglasi ainult koer, me oleme järglased ka ära andnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loomadel, kes õues elavad, peaks olema kuut. Koertel ei luba küll terves majas ringi liikuda, sest nad võivad kanda pisikuid. Kassi lubame ikka voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma ei ole kaasa võtnud reisidele, tavaliselt oleme jätnud sõprade juurde.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame küll lemmiklooma sünnipäeva, aga ei tähista. Mõnikord oleme talle ostnud mänguasju.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole lemmikloomale õmmelnud, aga mänguasju on tal küll. Need oleme hankinud poest.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koerte puhul on piir täiesti olemas. Lemmikloomale ei tohi olla kõik lubatud. Kassid nii palju ei mölla ringi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud spetsiaalseid vahendeid hoolitsemiseks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom tavaliselt ikka maetakse. Otsustasime võtta uue lemmiklooma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Lemmikloomad ei tohi närida ega kraapida igasuguseid asju. Puhtuse hoidmisega probleeme pole.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie lemmikloomal polnud halbu kombeid. Oleme lemmikloomale õpetanud mõningaid nippe.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jah, olen õpetanud sitsimist ja käpa andmist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, loomad mõistavad päris hästi, mida inimesed räägivad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom võib kasutada liigset kiindumust ära, kui peremees lubab talle kõike. Lemmik võib muutuda toidu suhtes pirtsakaks ja loodab pahandustest pääseda karistuseta.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad oma lemmikloomale süüa andma. Kui neil aega pole, teeb seda keegi teine.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtlen samade inimestega ikka edasi pärast lemmiku võtmist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks koduloomaks kindlasti madu, krokodilli, ämblikke, sest need on jõledad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole näinud, kuidas mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Need on üsna hirmsad loomad, aga igaühel on oma hobid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla kõik, aga õige inimese käes. Lemmikloom ei oma mingit otstarvet.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, et neil igav poleks ja et neil oleks, kelle eest hoolitseda ja et ka keegi hooliks inimesest.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud 3 lemmiklooma: 2 kassi ja koer. Üks kass on surnud pikemat aega juba, teine elab siiamaani. Koer oli ka pea 3 aastat tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti õe soovil, mina isiklikult nendest siis ei huvitunud, kuid nüüdseks on nad mulle vägagi armsaks saanud. Ei olnud vastuargumente, kõik olid nõus ja saigi soetatud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime ema tuttava kaudu, kellel oli nii kasse kui koeri. Saime tasuta, kuna tal ei olnud nendega niikuinii midagi peale hakata.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Praeguse kassi nimi on Milkish, vana oli Pentium, koer oli Maff. Kutsusime ikka pärisnime järgi, kuid vahel tarvitasime ka mõningaid hüüdnimesid nagu Pentu ja Maffi ja Milkiway jne. Nimed mõtlesin kõik mina välja.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
No rohkem internet ja tuttavad.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mind need tõud kohe mitte ei huvita. Samas tõsist karvanässu ka ei taha. Ei oska öeldagi, miks, lihtsalt see tõu hooldamine jne, ei viitsiks seda kõike.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole elu sees osalenud loomanäitusel! Ega taha ka, mind ei huvita sellised asjad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhimõtteliselt hoolitsevad kõik tema eest. Hommikul annan kassile süüa, siis lasen välja, ise lähen kooli, kui tulen koju, on kass juba toas, kõht täis, magab, õhtul jälle söödan, mängin natuke temaga, lasen ta välja, siis uuesti tuppa ja magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest kassitoitu ikka, aga koduseid asju sööb ka. Loomale on ju oma kindlaid aineid vaja, mida ta kassitoidust saab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme küll jah. Eelmine kass murdis kuidagi oma käpal luukese ja panime ise ta jala lahasesse, kuna oli pühapäev ja ükski kliinik ei töötanud. Ise mõtlesime, et ta ei ela seda ööd üle, aga kiisu oli tubli ja elas selle öö üle. Siis aga sai mindud esmaspäeval arsti juurde, kus öeldi, et käpp on nii puru omadega, et seal ei ole midagi, mis paraneks ja oli valida, kas kass kolme käpaga ja eluks ajaks tuppa laisaks kassiks, või magama ta panna. Pärast pikaajalist mõtisklemist lasime ta siiski magama panna ja mitte piinata kassi! See oleks liiga jube olnud. Vaktsineerimisse suhtun ma suhteliselt ükskõikselt, laseks teha selle, kui seda vaja on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Emaseid on ju ka vaja, aga linnas elavatel kassidel tuleks seda vahest teha, kuna jooksuajal on kodus hullumaja. Muuga pole kokku puutund.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme küll jah, need on need kräunumisrohked suveööd. Järglastega pole mul õrna aimugi, mis tehakse. Kuna meil on isane, siis teeb omad asjad ära ja koju tagasi, egas siin nalja pole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie kass on nii toas kui väljas, oleneb, kus ta ise olla tahab. Kodus ta võib igal pool olla, v.a paaril diivanil. Aga muidu vaba luba: magagu, kus tahab, kuigi tavaliselt magab ta teleka ees. Jah, lemmikloomal on lubatud tulla voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole elu sees võtnud oma looma reisile kaasa. Ja ei võtaks kah. Temaga, ma arvan, on raske hakkama saada, loom peab ju kohanema.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean küll. Kas just tähistame, aga õnne soovin ikka, saab sellel päeval ka paremat süüa - mõne isuäratava konservi vms.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ja vaevalt, et seda ka teeks. Ja ei sooviks teda viia ka spaasse. Teda saab kodus ka niivõrd palju hellitatud, et tal pole vaja spaasse minna.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loom on ju ka ikkagi olend. Kas teile meeldiks, kui teid kogu aeg silutakse ja pestakse ja kammitakse? Kuskil maal on tõesti piir.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öeldagi, kuid kindlasti hoolitsetakse nende eest rohkem ja söök on ka neil kindlasti parem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Jah, oleme kogenud. Matmine toimus perekondlikult oma aeda. Jah, 4 kuud hiljem võtsime uue.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Köögi laua peale ei tohi tulla! Rohkem reegleid vahest polegi. Ta on meil rahulik, ei kraabi ega lõhu midagi.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole elu sees sellist probleemi olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole kahjuks, kuigi tahaks ja on ka plaanis. Ei pea just seda vajalikuks, aga oleks ju tore, kui lemmikloom oleks natuke targem kui mõni tavaline penikene, kes nuusib lihtsalt päevast päeva. Aga see kõik oleneb ka lemmikloomast.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, kindlasti iga päev saab midagi talle räägitud, aga enamuse ajast räägib ikka tema minuga. Kurb, et midagi aru ei saa. Loom, ma usun, et mõistab, vähemalt tundub, et mõistab, sest sõna ta kuulab igatahes. Ei ole sellega nõus!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, arvab, et võib kõike teha ja lõpuks ronib kasvõi sinna, kuhu kohe mitte ei ole enne teda lubatud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina vähemalt tegelesin pidevalt loomadega ja olen eluaeg nendega tegelenud. Laps tegeleb, ma usun, kindlasti rohkem kui täiskasvanud. Neil on seda aega rohkem ja viitsimist ka. Neile on ju see lausa lust, kuigi mõni lausa kardab loomi. Kas just laps vajab teda, kuid elu teeks tal see kindlasti huvitavamaks. On, kelle eest hoolitseda.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti. Tean teisi siinkandis niigi, mis mul nendega ikka vaja suhelda. Kuid jah, vahel on hea rääkida kogemustest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hamster või lind - nad on nii tüütud, nendega ei saa mängida ja kisa on jube. Niivõrd häälitsevad, et ei saaks võib-olla öösel magadagi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea, kui päris aus olla.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
No see on ekstreemsus omaette. Samas madu tahaks endale, mulle see meeldiks. Päevast päeva oleks adrenaliinisüst veres, kuigi see oleks väga ohtlik. Igati respekt neile, kes seda teevad ja endale selliseid koduloomakesi võtavad! Südamest edu neile.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Iga loom saab ju lemmikloom olla, kui ta ei ole metsistunud või kiskja. Noh, karu vahest kodus ei peaks või mis? Tema vahest sinna ei mahuks. Ega ta vist erine suurt midagi. Mõlema eest sa ju hoolitsed ja mingil määral ka tegeled temaga.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Noh esiteks on juba peres teistmoodi pereliige juures! Elu on kindlasti huvitavam. Ei ole tavaliselt ka kunagi üksi kodus siis. On, kellega olla, kellega mängida, kellegi rääkida. Soovitan sügavalt - võtke endale koduloom, näiteks kass ja te näete, et teil on tegevust rohkem ja üldse huvitavam eluke ees ootamas!
1
Aiandusega tegelemiseks sain 1980 a. Tallinna lähedale Vääna-Jõesuu maad. Tollele maale ehitasin siis aiamaja, mis leidis kasutamist maikuust novembrikuuni. Seega külmal ajal ma aiamajas ei viibinud. Suureks suhtluseks nii mulle kui ka teistele aiandusühistu „Vesilind“ liikmetele olid nii rotid kui ka hiired. Talvel minu äraolekul tungisid nad majja ja tegid suurt hävitustööd: närisid riideid, vooditekke, kuivtoidu pakendeid, raamatuid ja lõpuks ka vajalikke dokumente puru. Lõksud ja mürgid ei aidanud. Näriliste nuhtlusest päästis mind kodutu hulkurkass Kity, kes 1991 a. tuli minu juurde elama. Ta oli kena valget-punastkirju emane kass. Ta armastas ronida minu õlale ja kui müts oli peas, siis isegi osavalt pähe, kus ta siis istus. On ju kassidel suurepärased akrobaatilised võimed. Kityle ei meeldinud kui ma küla peale kauaks jäin. Ma ei tea, kust see informatsiooni sai, kuid ta teadis mulle õigesse kohta järele tulla ja nuruda, et ma koju tuleksin. Ta käitus umbes niisamuti nagu tragi naine, kes külast oma joodikut meest jooma pealt taga ajab ja kamandab koju. Peale rottide ja hiirte likvideerimise likvideeris ja minu krundil olevad ussid. Ka osutas ta suure teene maasikapeenarde valvamisega, mida armastasid linnud rüüstada. Talvel, kui ma linna elama jäin, toitis Kityt naabriperenaine, kes oli alaline elanik. Muidugi pidin ma siis linnast aeg-ajalt kassitoitu maale tooma. Kity elas siis läbi talve naabrikassi Kataga, kellega nad olid head sõbrad, naabri puuriidas, mis oli katuse räästa all, mille tõttu seal olemine oli üsna kuiv.
1992. a. sünnitas Kity ilusa punavalgetkirju isase kiisupoja. 29. augustil 1992 a. oli minu õe Pärja Ese 70 aasta juubel. Sõitsiin selleks puhuks Haljala. Kui ma tagasi tulin, siis oli Kity ühes pojaga salapärastel asjaoludel kadunud.
2
Peale Kity kadumist ei jäänud ma kassita. Minu juurde tuli elama kodutu hulkurkass Mirri. Et ma teda omaks kiisuks võtaksin, tõi ta mulle kingiks hiire. Mirri elas minu juures kuni 2001 aastani. Ta suri vanadussurma. Mirri sünnitas mulle palju kiisusid, kuid kõik nad kadusid nagu õhk vette: neist kaks kiisupoega said endale uue kodu, Piilu murdis kuri koer, Hansa jäi auto alla, Pibsik otsis endale uue kodu jne.
Mirri oli kõva iseloomuga kass: teisi kasse oma krundile ei lubanud (krundi piirid olid tal selged), koertele andis nahapeale, oma poegadelt nõudis temale täielikku allumist.
Seoses Mirri majja tulekuga sai tegeletud tema kaks ehitustegevusega. Kõigepealt kinkisin talle elumaja, milleks osutus minu krundil olev vana soojak. Tolle soojaku uksest sai sisse ja välja käia. Soojaku esimene osa oli söötmise paik, kus olid kassi toidunõud ja tagumine osa oli mõeldud magamiseks. Seal oli kuus kassi aset: üks neist oli kohvris, teine puitkastis, kolmas pappkastis, neljas vanas noaaegses köögikapis, viies suures läbipaistvas kilekotis, mis oli moest läinud rõivaid täis ja kuues nurgas. Nurga pesa oli talvekülma pesa: all ajalehepaberid ja katteloor ning peal kilekangas, mis kõik hoidsid hästi soojust. Peale selle sai kaevatud maja vundamendi alla auk, et Mirri pääseks hõlpsasti näriliste jahile.
Minu krundil kasvavad haruldased puud – pesasanglepad, milledel kasvavad ühest kännust 8-12 tüve, mis laiuvad lehvikukujuliselt ülesse. Nende tüvede vahele ehitasin kasside vaateplatvormid, sest kass on vaatetorni loom. Tavaliselt ta armastab võimaluse korral kõrgel puhata, kust ta saab jälgida, et ümbrus oleks ohutu. Kui koer armastab magada põrandal, siis kass magab kindlasti toolil. Peale selle ehitasin kuurile kahekordse katuse, kusjuures kahe katuse vahele tekkis umbes 40 cm kõrgune ruum. Toda ruumi ma kutsusin kasside pulmamajaks. Ühe sanglepa harude vahele ehitatud vaateplatvormilt viis serviti pööratud laud tollesse kasside pulmamajasse. Sellel laual nad siis demonstreerisid oma ronimisoskust.
Talveks palkasin ühe kohaliku inimese, kes Mirrit siis toitis. Peale tavalise kassitoidu sai Mirri siis ka külmade ilmade puhul süüa kõrge kalorilisusega külmavastast toitu: rasva, seapekki, võid ja õli, mis võimaldasid tal hea eduga külmas majas elada. Need kassile mõeldud toiduained tõin iga paari nädala tagant Tallinnast maale kassi hooldaja kätte, kes siis igal päeval viis Mirrile toitu. Sellel Mirri toitmisel oli üks halb külg, sest ühes Mirriga said süüa ka teised näljased kassid. Kui Mirri juhtus ära olema, siis sõid teised kassid temale soojakusse toodud toidu ära. Need nälginud kassid tekkisid sellest, et kogu ümbrus oli täis aiamaju ja suvilaid, kelle omanikud jäid tavaliselt talveks linna, jättes seejuures oma kiisud aiamajadesse ja suvilatesse nälgima, s.o. minu toita. Seetõttu oli mul oma kassi toitmine üsna kulukas. Kassitoitu tõin linnast kohvriga, millel olid rattad all ja kandekotiga. Päeval sõitis autobussiga maale palju inimesi, mille tõttu oli pakkidega väga tülikas sõita, seepärast pidin hommikul vara pimedaga üles tõusma, sest siis oli sõitjaid vähe. Päeval maale sõites oleks ka tagasisõit liialt hilise aja peale jäänud. Bussipeatusest oli mere äärde umbes 4 km. Talvel oli tee väga libe ja pimedal ajal palju autosid sõitis vastu, sest rohkelt oli endisi ühistute liikmeid (aianduse ja suvilate ühistud) maa päriseks saamisega mere äärde alaliseks elama asunud – hommikul oli aga vaja sõiduautoga tööle sõita. Too tee mere äärde oli kitsas, käänuline ja teeäärsete puudega palistatud, mis tegi nähtavuse halvaks, sellepärast oli risk auto alla jääda. Selle tõttu kujunesid mulle vanainimesele need retked Vääna-Jõesuu maakodusse üsna ohtlikuks.
Mirri suri 2001 a. vanadussurma. Tolle aasta kevadel teda enam ei olnud. Olin siis 77-aastane ja otsustasin, et ma enam oma maakodusse kassi ei võta, sest kassi toitmine kujunes mulle vanainimesele liialt raskeks.
3
2001 a. novembrikuul otsustasin siis maakodu uksed kinni panna ja linna elama minna. Kolm päeva enne ärasõitu ilmus ei tea kust minu aeda kodutu hulkurkass. Too mustvalget kirju emane kass oli väga kõhn, kondine ja ühest silmast jooksis mäda. Tundsin, et ta on äramineku peal. Kui ma siis väljas toimetasin, jooksis ta kogu aeg minu kannul ja näugus haledasti. Püüdsin küll teda eemale peletada, kuid ta oli nagu takjas mu küljes. Lõpuks läks mul süda haledaks ja kutsusin ta tuppa sooja ja andsin talle süüa. Ta hakkas ahnelt sööma. Tundus, et ta on olnud pikemat aega söömata. Toitsin teda toas kolm päeva. Äraminekul viisin ta soojakusse, kus sai põrandal olevatesse nõudesse pandud toidukraami. Nii näitasin talle, kus ta peab hakkama söömas käima. Viisin naabrinaisele toidukraami ja kauplesin ta jälle talviseks kassihooldajaks. Paari päeva pärast tõin talle linnast ehtsat kassitoitu kolmeks nädalaks. Tollele kassile sai siis nimeks ristitud Triinu, milline nimi sai tuletatud muinasjutulisest Tuhkatriinust, sest ta oli viletsa väljanägemisega nagu Tuhkatriinu. Kui ma siis jälle kolme nädala möödumisel maale tulin Triinule järjekordselt toitu tooma, siis olid temaga toimunud suured muudatused: ta karv oli ilusaks läikivaks muutunud ja silm ei jooksnud enam mäda. Üldkokkuvõttes ta oli kenaks kiisuks muutunud. Temaga olid toimunud samasugused muudatused nagu muinasjutu Tuhkatriinuga.
2002 a. maikuul tulin linnast taas maale elama. Triinu oli tublisti kosunud ja terveks ja elurõõmsaks kiisuks saanud. Ka oli ta endale peigmehe leidnud, kes osutus pikakarvaliseks plaatinhalliks suureks isakassiks. Ta oli talveks soojakusse elama asunud ja sõi Triinule toodud toitu. Soojakus Triinu kostil elas ta niikaua kuni lõpuks tuli linnast maale ta peremees, nii et too kass sai kolida peremehe juurde. Too isakass muretses siis Triinule lapse, kes oli kena emane kassipoeg. Seljal oli tal plaatinhall karv, kuna rinnaesine, kõhualune ja käpad olid valged. Ka näos oli tal valge võrdhaarne kolmnurk terava tipuga otsmikul. Sääraseid kiisusid kutsutakse kolmnurkkassideks.
Triinu oli väga energiline – alati jooksus. Siis ükskord juhtus säärane lugu, et Triinu läks eelmisel õhtul kodust ära, ega ilmunud järgmisel päeval tagasi. Nii et kiisupoeg jäi söömata-imetamata. Ma pidin linna sõitma, et endale ja kassile linnast toidukraami tuua ja korteriüüri pangas tasuda, siis kartsin, et Triinu ehk ei ilmu ka nendel päevadel, mil linnas olen koju, et pojukest toita, sellepärast ma panin selle kassipoja pappkasti ning sinna ühele tassile piima ja teisele koort. Olgugi et kassipoeg ei osanud veel peale imemise süüa, lootsin, et ehk suure näljaga õpib ta selle selgeks. Olin paar päeva linnas. Kui ma siis tagasi tulin, ei olnud Triinut ikka veel näha. Oli nagu maa alla kadunud. Kassipoeg oli aga vahepeal pappkarbist välja roninud ja käpad koorega ära määrinud. Söömist ei olnud ta veel ära õppinud. Oli päris näljane, mida väljendas haleda nuuksumisega. Naabrinaisega, kassitoitjaga, arutasime, mis ette võtta. Kuidas saaks kiisupoega söödetud. Eks siis too naine soovitas katsetada koeraga, kes oli pojad toonud ja imetas neid. Sai siis kassipoeg asetatud koera nisa juurde, kuid ta põlgas seda, sest ei tundunud olevat ema nisa moodi. Järgmisel päeval leidsin suure otsimise peale pipeti ning naabrinaise abiga püüdsime teda sellega toita. Mina hoidsin kiisupoega kinni ja tema surus pipeti otsa kassipojukesele suhu. Need piimaportsud, mis ta siis pipetiga sai, tundusid olevat vähevõitu. Kuid õnneks järgmisel päeval tuli Triinu koju ja asus usinasti oma poega toitma. Kiisupoeg oli viis päeva näljas, kuid ära ta ei surnud. Sellest ma kogesin, et sündidest peale on kassil visa hing. Hiljem lugesin üht lugu kahe ja poole aastasest Londoni kassist, kes kukkus lifti inimtühjas majas ning elas ilma vee ja toiduta 52 päeva. Inimene nii visa hingega ei ole kui kass.
4
Kui too kassipoeg juba silmad avas ja nägema hakkas ja lõpuks ka söömise oskuse omandas, mille tõttu ta ei sõltunud enam emast – olles juba iseseisev kass, siis sai ta endale nimeks Kalli.
Söömise oskuse omandamine tingis ka ühe uue oskuse omandamise – s.o. väljakäigu kasutamise oskus. Kassi wc kasutamisel oli talle eeskujuks ema, keda ta siis matkis. Ta võttis teadmiseks, et ühte liivakasti tuleb pissida ja teisesse kakkida. Et kakk halba lehka ei levitaks. Siis tuleb sellele liiva peale kraapida. Mingil juhul ei tohi käppi mustusega määrida. Kui peremees on liialt laisk ning ei tühjenda õigel ajal liivakasti, mille tõttu kass võib seal omi käppi määrida, siis tuleb loobuda liivakastide kasutamisest ning oma käkid ja pissid tuleb teha põrandale liivakastide kõrvale. Sellega kutsutakse peremees korrale. Kass on ju puhtust armastav loom. Ta ületab selles suhtes inimese, kes vahel omi fekaale ei varja. Nii näiteks Nõukogude ajal oli Loksa mererannas paikneva kohviku ümbrus fekaali hunnikuid täis. Analoogilises seisundis oli ka Narva-Jõesuu supelranna wc. See oli Venemaalt sisse toodu tava. Kasside väljaheite varjamise komme on pärit sellest ajast, kui nad elasid metsas – ei tohtinud vaenlast informeerida lõhna jälje abil enda olemasolust.
Ühel päeval leidis Triinu, et aeg on kassipojal elutarkust ja võimeid omandada, milleta ei saa üks korralik kass elus läbi.
Alustati mängimise õpetamisega, mille käigus sai kiisupoeg oma lihaseid arendada ja treenida. Mängimise käigus siis Triinu õpetas pojale üht ürgset enesekaitse võtet, mida kõik kassiemad õpetavad oma poegadele. Kui vaenlane paiskab kassi selili maha ja ähvardab haarata hammastega kõrist, siis kass peab oma kõrvuti asetsevate tagakäppadega kriimustama vaenlase silmnägu, kahjustades eelkõige vaenlase silmi (pimestades teda), või veristav ründaja nina. Seejärel lükkab oma tagakäppadega haavatud vaenlase eemale. Mängu puhul tavaliselt kassid omi küüsi ei kasuta, vaid kõik toimub pehmelt. Igaks juhuks mänguhoos rünnatav kass on ettevaatlik, ja suleb oma silmad. Selle tõttu on vahel kassipoegadel omavahel seda võtet harjutades silmade alt karv maha kaabitud, sest lähevad liialt hasarti ja kaotavad selle tõttu vaoshoidmise.
Ka jänesed kasutavad seda võtet kui kull neid ründab ja nad ei jõua end kas põõsasse või puu alla peita. Lagedal maal joostes jänes tunneb oma pikkade kõrvadega, mis on tundlik aparaat igasuguse õhu võnkumise ja liikumise vastuvõtmiseks, millal kull laskub ta peale. Sel momendil jänes pöörab ennast selili ja oma tugevate tagajalgadega lükkab talle laskunud kulli endast eemale, vahel vigastab seejuures ründajat. Kull või kotkas ei saa siis maas olles jänesele midagi teha, sest tema rünnak toimub pikeerides. Kulli maas kakerdamise ajal on kiire jänes ammugi kadunud. Kull peab siis uuesti õhku tõusma, et pikeerida, kuid selle ajaga on jänes jõudnud varjuda (kas põõsa või metsa).
Kui kassi mängud on mängitud, siis ükskord saabub aeg kus kiisupoeg peab tutvuma välismaailmaga. Küllap siis sel momendil Triinu endale meenutas, et kuidas tema ema õpetas talle välismaailma tunnetama. Eks siis ühel päeval kui välisuks oli avataud, kutsus Triinu Kalli välisukse lävele. Kutseks on kassil eriline häälitsus, mida kassipojad ei õpi tundma, vaid mille tähendus on neile juba sündides kaasa antud. Seda kutsutakse programmeeritud mõistuseks. Ka kanad tunnevad kutsesignaali, nii näiteks kui kukk leiab toidupala, kutsub ta kanad kluksudes oma juurde jaole. Ukselävele ilmudes nägi Kalli siis välismaailma. Nii käis ta mitmel päeval välismaailma vaatega tutvumas, ilma et oleks julgenud välistrepile astuda. Siis ühel päeval võttis ta julguse kokku ja hüppas trepile, käes seejuures ettevaatlikult kõik trepiastmed läbi. Nii toimus see veel mitu päeva. Siis saabus aeg, kus ema viis teda juba võõrale maale, kus valitsesid mitmesugused ohud. Nende ohtudega pidi kassipoeg tutvuma ja õppima neid vältima. Nii õpetavad kõik kassiemad järg-järgult oma poegi kodu ja selle ümbrust tundma.
Kuid sellega ei piirdunud veel kiisupojale koolihariduse andmine. Vaid järgmiseks õppeaineks on endale elatise hankimine – jaht. Jahi puhul Triinu õpetas siis Kallile saaklooma tundma ja lõpuks püüdma. Selleks püüdis ta hiire ja hakkas šoki tõttu uimase hiirega Kalli nina all mängima: pildudes teda käpaga või veeretades mööda maad. Hiir püüdis põgeneda, kuid pagemisel hüppas Triinu talle peale ja püüdis ta taas kinni. Kui hiir oli juba väsinud – võhm väljas, siis alustas sama mängu kiisupoeg Kalli. Kui oli juba küllalt mängitud, tegi Triinu hiirele lõpu ja asus teda sööma, kusjuures ka Kalli maitses hiirerooga. Nii õppis Kalli tundma hiirt: tema lõhna, häält, põgenemise kiirust, kuidas teda püüda ja lõpuks maitset. Nende teadmistega varustatuna omandas ka Kalli hiirte püüdmise oskuse.
Kassid tunduvad füüsiliste võimete poolest kõikidest koduloomadest, ka koertest, üle olevat, sest nad on suurepärased akrobaadid nagu oravad ja ilvesed liiguvad nad vabalt kõrgustes ja teevad kõrgel olles seal veel igasugusi trikke. Minu maakodu oli nagu kasside paradiisiaed, sest ta oli igasugusi puid ja põõsaid täis, mis võimaldasid kassidel mitmesugusi mängulisi ronimisharjutusi, millest Triinu ja Kalli suure entusiasmiga osalesid.
Kunagi kasvatasin kõrvitsaid, et kaitsta kõrvitsataimi öökülmade eest, selleks pistsin mullasse kõrvitsataimede ümber neli keppi ja asetasin nende otstele kilekoti. Üks kepp oli aga paplipuust, mis hakkas kiirest kasvama. Sellest kepist kasvas umbes 10 meetri kõrgune pappel. Triinu armastas siis Kalliga papli latva ronida, kus nad hakkasid siis mängima: üksteisele käpaga pähe taguma. Kui Triinu oli papli latvas Kalli all, siis Kalli tagus talle ülevalt käpaga pähe, kusjuures osade vahetamisel toimus kõik vastupidi. Kui siis külm võttis tolle papli latva ära, nii et papli oksad olid ainult 2 m kõrguseni lehes, kusjuures ülejäänud papli tüve oksad olid 8 m ulatuses raagus, siis kassid ronisid millegipärast ainult 2 m kõrguseni papli otsa.
Kõige rohkem armastasid kiisud mööda pesasangleppi ronida, mis olid üle 20 m kõrged. Tavaliselt ronisid nad 10 m kõrgusele, kuid vahel veel kõrgemale. Mängides ronisid nad ka okstele. Kord olid nad mänguhoos sattunud ühele oksale ninad vastakuti. Ma kartsin, et nad ei saagi enam olla, kuid Kalli oli hämmastav akrobaat, osates meisterlikult ümber pöörata ja siis tüve mööda alla tulla. Kuna sellega oli oksal tee vaba, mistõttu järgnes talle ka Triinu. Nad ronisid puu oksast alla tagumikud ees, ja lõpuks pöörasid pea ette ja jooksid alla. Mitte ei hüpanud, vaid jooksid mööda puutüve alla. Ei mingit kõrguse kartust.
Kassiema peab kassipojale õpetama puu otsast alla tulemist. Kui kass ei ole seda õppust saanud, siis võib ta ronimisega hätta jääda. Olen näinud kassi, kes ei julgenud puu otsast alla tulla, sest ta üritas kõrgelt alla ronida pea ees, mil puhul küüned ei kanna teda (ei haaku puutüvesse normaalselt). Pea ees tullakse puu otsast alla maa lähedal suure jooksuga: umbes 50 cm kõrguselt. Toda kassi, kes loobus puu otsast alla tulemast selle tõttu, et ei tundnud alla tulemise tehnikat, toodi redeliga inimese abiga alla.
Minu krundil kasvas suur toomingas, mille tüvi oli kaldu nagu paljudel toomingatel ikka. Eks siis Triinu ja Kalli armastasid seda kallakut mööda üksteist taga ajades üles ja alla joosta, ilma et oleksid alla kukkunud. Osavad sellid.
Pesasanglepa harudevaheliselt kasside vaateplatvormilt viis serviti 2 cm paksune laud kuuri pööningule, kasside pulmamajja. Triinu austaja isakass ei julgenud toda 2 cm laiust teed „pulmamajja“ minna. Tal puudusid selleks kogemused, kuid Triinul oli see naljaasi. Nii Triinu kui ka Kalli hüppasid vahel sellelt serviti laualt 45 cm kõrgusele – kuuri katusele, kust nad hüppasid jälle tollele serviti lauale tagasi. Selleks oli neil välja töötatud oma tehnika: hüppasid serviti lauast mööda ja haarasid lennul tolle laua ülemisest servast kinni ja vinnasid keha selle laua servale, kus siis tegid pöörde ja sammusid mööda kitsast lauaserva kasside vaateplatvormile. Nad olid tõelised akrobaadid.
Kasside akrobaatilistest võimetest teatakse imelugusid jutustada. Nii näiteks 1980 aasta veebruaris ajas üks koer Inglismaal Bradfordi asula põiktänaval hulkuva kassi lõksu. Ainus pääseteee oli ülespoole ronida. Ja kass roniski mööda siledat telliskivimüüri ja ronis ja ronis… ja ronis – kuni leidis ennast 21 meetri kõrguselt kõrghoone katuse alt väikesest nišist. Päästemeeskond, kes kassi päästis oli veendunud, et loom kasutas ülesronimiseks kivikestega kaetud krohviplaate (tõenäoliselt kassi küüned haakusid kivikeste külge).
Kui kass oli jälle kindlalt maa peal, anti talle sünnis nimi – ühe briti mägironija järgi Bonington.
Toas viibides õpetas Triinu Kallile mõnusat magamist: nad magasid nii, et Triinu pea oli Kalli saba peal ja Kalli pea Triinu saba peal. Nende sabad olid patjade asemel. Kui elutuba oli külm, siis magades armastasid kassid oma nina külma eest kaitsta: nende pea oli siis saba all.
Võrreldes eelmise kassi Mirriga, siis mõnes osas olid Triinu teadmised kehvad. Ta ei teadnud, et enne sünnitamist peab ta juba suureks kasvanud kassipoja endast eemale peletama, kas või kodust ära ajama. Hakaku iseseisvat elu elama! Põhjus seisneb selles, et teismeline kassipoeg võib suures rumaluses sündinud kassipojaga nagu püütud hiirega mängima hakata või isegi ta tappa. Eks siis ühel sügispäeval magasid Triinu ja Kalli pehmel käetugedega toolil. Kalli juuresolekul sünnitas Triinu siis sinna toolile poja. Ma nägin seda märga kassiema poolt pesemata tompu, kuid ei võtnud teda kasside silme all ära. Arvasin, et ta sünnitab vähehaaval veel mõne poja juurde, siis nende äraolekul võtan need pimedad kiisupojad ja uputan ära. Kui ma siis hiljem kasse vaatama läksin, siis ei olnud enam nende juures ei ühtegi kassipoega. Kassipojad jäid saladuslikul viisil kadunud. Kas Triinu sünnitas ainult ühe kassipoja, kusjuures Kalli pidas toda märga siplevat olevust hiireks ja pistis nahka? See jääb igaveseks mõistatuseks.
5
Sügisel külastas minu aeda üks ilus valge kiisuema. Ma sain ta käitumisest kohe aru, et ta tahab minu kiisuks saada, kuid Triinu taipas kohe kust poolt tuul puhul ja ajas alati ta ära. Hiljem ma kuulsin, et too valge kiisu olevat läheduses asuva Urovi maja alla, millel oli lahtine vundament (too palkmaja oli betoonpostidele ehitatud), kolm poega toonud. Neid poegi andunult toites näljutas ennast surnuks, sest pidi neid tühja kõhuga imetama. Need valged kiisupojad olid seal maja all näljas. Kuid elus nad siiski olid, sest vahel viisid inimesed neile toitu ning kass on visa hingega. Talv oli tulemas ja oli karta, et need kodutud kiisupojukesed talvekülmaga hukkuvad. Eks ma siis kirjutasin pensionäride ajalehele „Videvik“ nendest hukkumisele määratud kiisupoegadest, märkides, et paljud inimesed soovivad endale valget kassi ning nüüd on võimalus neid kasse saada. Too ajaleht kirjutas siis neist kodututest valgetest kiisupoegadest kena loo. Nendele kiisupoegadele sõitsid autoga Tabasalust järele kaks pensionäri (mees ja naine). Eks siis toiduga meelitati kiisupojad vundamendi alt välja ja krahmati kinni. Nad olid väga metsikud ja kriipisid püüdjate käed veriseks. Need pensionärid said kätte kaks kiisupoega, kusjuures kolmas pääses põgenema. Kolmanda kiisupoja püüdis hiljem kinni üks kohalik mees ja viis oma sugulastele Jõgevale kingiks. Kui mul ei oleks olnud Triinut ja Kallit, siis kindlasti oleksin ma selle valge emakassi endale kassiks võtnud, sest minu unistuseks oli saada valget kiisut, milline unelm kunagi ei täitunud.
Hilissügisel ma lahkusin Vääna-Jõesuust, kusjuures Triinu ja Kalli jäid elama oma mingisse soojakusse. Seal oli neil valida kuue pesa vahel. Iseäranis meeldis neile riidest kohvris olev pesa, mis oli vooderdatud katelooriga. Kassidele meeldib kateloorist pesa, sest see on soe ja pehme. Naabrinaine, s.o. kasside eest hooldaja, tõi igal hommikul kell 10.00 neile toitu, mille ta pani soojakusse. Varustasin naabrinaist talve jooksul pidevalt kassitoiduga, selleks viisin iga 20 päeva tagant talle maale toiduaineid. Ma ei tea, et kust kassid teadsid minu toiduainetega maale tuleku aega, kuid sel päeval nad olid alati tee peal mul vastas. Eelmine kiisu, Mirri, tuli sel päeval mulle teele vastu umbes ühe kilomeetri kaugusele.
Kasside vastutulek on huvitav nähtus. Minu linnakorter asub teisel korrusel, kusjuures korteri välisuks on kahekordne – puu-uks ja rauduks. Kui siis naine juhtub koju tulema ja on maja välisukse juures, teab juba emakass Kati, et perenaine tuli koju. Ta jookseb korteri välisukse juurde, olles seal ootel. Vaevalt, et ta kahekordse korteri välisukse puhul kuuleb maja välisukse avamist ja kui kuulebki, kust ta siis teab, et maja välisukse avas tema perenaine. Minu naine ostab Pääsküla kaupluse juures asuvast kioskist kala ja toob meie linnapere kassidele. Koduteel möödub ta Erika kauplusest, mille töötajad toidavad viit kodutut kassi, kes elavad tolle kaupluse hoovis. Seal hoovis asub ka autorehvide remonditöökoda, kus alati liigub palju autosid. Kuid need kassid on autodega sedavõrd kohanenud, et autode alla ei jää. Eks siis ükskord minu naine oli jällegi kalu ostnud ning jõudis Erika kaupluse ette, kui talle kaupluse tagant hoovist jooksid vastu viis kassi, lootuses räime saada. Imestama paneb see, et kuidas nad maja tagant teda nägid, et teadsid kaupluse hoovist talle vastu joosta, lootuses räimi saada? Kust nad teadsid, et ta tuleb räimedega? Remonttöökoja töölised panid seda väga imeks.
Kevadel maale kassidele toitu tuues Triinu mulle enam vastu ei tulnud. Tuli ainult Kalli. Kasside hooldaja rääkis, et Triinu on juba nädal aegu kadunud. Ta arvas, et rebane võis Triinu ära murda. Minu maakodu läheduses paiknevad metsad, kus on rohkelt rebaseid, kes on kassidele nuhtluseks. Vahel mõni isakass pääses nende käest haavatuna. Arvatavasti kasutasid nad siis kasside tavalist enesekaitse võtet: selili olles kriipisid küüntega rebase näo puruks.
Kui ma siis 2003 a. kevadel jälle linnast suveperioodiks maale elama tulin, muutus Kalli minu vastu väga tähelepanelikuks: ta nühkis ennast vastu mu jalgu ja näugus, kui ma istusin tugitoolis, siis ronis ta mulle sülle ja hakkas mulle laulma – nurruma. Kui ma voodis lesisin, siis hüppas ta minu juurde voodi. Ma sain sellest Kalli käitumisest väga hästi aru – asi seisneb nimelt selles, et kui kass hakkab poegi tooma, siis on tema esimeseks mureks, et peremees võtaks need pojad vastu – oma pereliikmeks, ei hukkaks nad. See on ka kassiema suur mure, kusjuures tema lipitsev käitumine on palve peremehele: „Jäta mu pojad ellu!“ Mul oli küll kavas tema poolt sünnitatud kassipojad hukata. Kuid üks asi rikkus selle plaani ära – ühe unenäo mõjul ma pidin ühe kiisupoja ellu jätma. Ma nägin unes, et elutoas jooksis plaatinahall valge kõhualuse, valgete käppade ja valge kolmnurgaga näos kiisupoeg, kes oli täpselt Kalli koopia. Selle unenäo mõjul ma otsustasin, et kui tõesti sünnib taoline kiisupoeg, siis ma teda ei uputa. Eks siis ühel päeval, kui ma magamistoas voodi äärel istusin, ronis Kalli minu juurde voodi, nühkis ennast minu vastu ja hakkas minu nähes voodi sünnitama. Asetasin ta kiiresti põrandale, kust ta ronis voodi alla. Mul oli hiljem tegu, et teda sealt ühes sündinud pojaga kätte saada. Viimaks kui ma Kalli kätte sain, viisin ta ühes pojaga elutuppa külmiku taha, kuju olin talle vanadest riietest pesa teinud. Kalli sünnitas veel ühe vigase poja ja lihatombu, mis ei olnud kassipojaks arenenud. Tolle vigase poja ma uputasin. Kassiema ei olnud selle minu tehtud pesaga sugugi rahul, vaid tegi sellele kiisupojukesele uue pesa. Selleks lõhkus ta minu suure Eestimaa seinakaardi tükkideks ja nendest tükkidest tegi pehme tooli alla pesa. Minu unenägu läks täide. Kalli sünnitas oma teisiku. Tore oli neid vaadata, kus ema ja poeg on ühte nägu ja ühte tegu. Pojuke sai siis endale nimeks Nurri. Kalli kurameeris plaatinakarva isakassiga, kes oli tema isa. Sellega, s.o. isaga ta siis endale Nurri nimelise poja sai. Seega Nurri vanaisa ja isa oli üks seesama isakass. Ei ole kuulnud, et inimeste juures oleks sääraseid asju juhtunud. Kuid kasside ühiskonnas tuleb sääraseid asju ette.
6
Eks siis Kalli andis Nurrile samasuguse hariduse nagu tema ema talle: õpetas sööma, liivakasti kasutama, temaga mängima ning välisuksega, ukseesisega, maja ümbrusega, aiaga, võõra maaga tutvuma, samuti ka hiiri püüdma ja puu otsa ronima jne.
Kalli viibis palju väljas, jättes seejuures Nurri üksi tuppa. Eks siis igavuse peletamiseks hakkas Nurri üksi mängima: mööda aknakardinaid üles ronima, kingapaelu kiskuma, laualt mahakukkunud asju veeretama (pastakas, pliiats, kustutuskumm jne) tema mängude juurde kuulus ka tutvumine kassidele tundmatute asjadega, s.o. silmaringi avardumine, millise õppimisprotsessi teevad nii loomad kui ka inimesed läbi. Nii näiteks panin tema juurde põrandale punase kuivatatud kibuvitsamarja. Ta siis kaugelt jõllitas seda marja. Lõpuks katsus arglikult käpaga. Tõmbas käpa tagasi. Siis lõi ta marja käpaga, mis hakkas veerema. Seepeale sattus ta hoogu tolle marja mööda põrandat veeretamisega. Nii avastas Nurri uue mänguasja.
Oma lõbuks mätsisin ajalehepaberi palliks ja sidusin nööri ümber – tegin pendli ja hakkasin teda edasi-tagasi kiigutama, nii nagu kõikus vanaema seinakella pendel. Küll siis Nurrile meeldis toda pendlit taga ajada. Ta suhtus kassimängusse pendli abil suure vaimustusega. Vahel kui Kalli oma saba liigutas, arvas Nurri, et ka see on pendel ja hakkas seda energiliselt materdama.
Ükskord kui juhtusin paariks päevaks linna sõitma, et endale ja kassidele toitu tuua, valmistasid kiisud oma mängimisega mulle üllatuse. Nimelt linna minnes oli mul üks wc paberi rull lauale jäänud, kui ma siis kodusse tagasi tulin, siis oli vana kass tolle rulli laualt maha ajanud ning kahekesi olid nad siis suures mänguhoos tolle paberi väga väikesteks tükkideks rebinud. Neid paberitükke kasutasin ma siis kassiliiva asemel.
Kiisud armastasid ronida tavaliselt mööda sanglepa tüve, sest sanglepa koor on hästi krobeline, mille tõttu küüned hästi haakuvad, ka pappel on kassidele meeldiv ronimise puu, sest ta on pehme puu, mis ronimisel samuti soodustab küünte haakumist. Kui siis Nurri oli õppinud mööda neid puid kerget mugavat ronimist, hakkas siis Kalli õpetama talle raskemat ronimiskunsti – mööda siledat pinda ronimist.
Olin lauavirnast ühe 5 m pikkuse laua välja võtnud, et teha sellest kasti. Vihma hakkas sadama ja see laud sai märjaks. Peale saju lakkamist asetasin tolle laua kuivama poolpõiki vastu pesasanglepa harude vahel oleva kasside vaateplatvormi äärt, mis oli kahe meetri kõrgusel. Tekkis kolmnurk, kus sanglepp ja maapind olid kaatetid ja laud hüpotenuus. Peale laua kuivamist õpetas Kalli siis Nurrile mööda toda lauda jooksmist: ta jooksis mööda kallakut lauda üles ja siis tagasi alla, peale seda siis kassipoeg kordas suure lõbuga seda jooksmist.
Kilekasvuhoone põhjapoolne külg oli laudsein, mille vastu asetses tellingupukk. Tolle tellingupuki abil ronisid nad hõlpsasti kasvuhoone katusele. Kui siis kasvuhoone uks oli lahti, siis Kali hüppas uksepiida ülemisele äärele, kust siis sai haruldase trikiga hakkama: jooksis pea allapidi vertikaalselt mööda uksepiida äärt, mis oli 4 cm laiune, alla, kusjuures poole ukse kõrguselt hüppas maha. Pikapeale sai ka Nurri sellega hakkama.
Järgmine hämmastav trikk oli mööda wc ust üles jooksmine. Tollel uksel oli 1.50 m kõrgusel väike õhuaken, mis oli sageli lahti. Eks siis Kalli hüppas vastu seda ust ja jooksis siis vertikaalselt ülesse akna äärele. Sama triki õppis ka Nurri selgeks.
Ainult vähesed inimesed, kes on jälginud kasside tegevust, teavad, et kassidel on säärased erakordsed võimed. Kuid sellega ei piirdu veel nende akrobaatiliste võimete kirjeldamine. Nimelt elutoas kamina lähedal on seina ääres käetugedega riidest kattega pehme tool. Sellelt toolilt hüppab Kalli kamina äärele, kust edasi hüppab riidekapi otsa, kusjuures hüppe pikkus on 1.3 meetrit. Sealt kapi otsast hüppab ta alla, alguses mööda kapi otsaseina vertikaalselt pea ees alla joostes ja siis hüpates pehmele toolile Nurri kõrvale, kes parajasti seal magab. Ta oskab maanduda väga täpselt – nii et ta Nurrile kaela ei sada ega talle haiget ei tee. Vahel hüppab ta kapi otsast kamina peale, s.o. 1,3 m, kusjuures maandumisplats on kõigest 18x15 cm, sest ülejäänud kamina pealispind on asju täis. Ta hüppab nii täpselt, vabale pinnale, et ei aja asju maha. Kass paistab silma oma hüppetäpsusega, mida ta on viimistlenud hiirte püüdmisega – hüpates just täpselt hiirele peale. Ka kassi sugulased, need on ilves ja tiiger, püüavad saaki täpsushüppega. Aafrikas, kui tiigreid veel palju oli, siis kasutasid neegrist jahimehed tiigri surmamisel tema saagile hüpet ära. Nimelt kui tiiger hüppas neegrile peale, pistis mustanahaline oda pool viltu maasse, mille tagajärjel tiiger hüppas oda otsa, mis tungis läbi ta kõhu.
7
Kuhu me jäime? Ah, Kalli kamina hüppe juurde. Sealt hüppas ta edasi sooja ahju otsa ja kui tuju oli, siis maandus riidenagi otsas, kus pehmete karusnahast talvemütside peal oli üsna mõnus põõnata. Kass juba oskab mugavaid kohti leida. Kassi tegevusjuhendi juurde kuulub ka mugava põõnamiskoha leidmine, sest kass peab magamisest väga lugu. Sageli naudib ta poolund. Olen ise tundnud poolune naudingut. Ega ta muidu inimese soojasse ja pehmesse sülle kipu, kus võib poolund nautida, sest mugav magamisase soodustab seda naudingut. Rahvakeeles nimetatakse nautivat poolund tukkumiseks. Kui kass lõpuks riidenagi otsas tukkumise lõpetab, siis ei lähe ta tuldud teed tagasi, vaid laskub mööda riideid alla.
Oma akrobaatiliste võimete poolest on kass oravale ligilähedane. Olen näinud, et ka orav jookseb mööda vertikaalpinda laudaia otsa.
Tavaliselt Kalli ja teismeline Nurri küsisid ööseks välja. Väljaküsimine toimus sääraselt, et üks neist läks koridori ukse taha ja näugus, kusjuures ma pidin teadma, et ta tahab välja. Eks ma siis avasin koridoriukse ja ka välisukse. Kui siis Kalli välja läks järgnes talle ka Nurri. Nad armastasid paaris ööseks välja minna. Kass on peamiselt ööloom, sellepärast tahab ta ööseks välja minna, et ringi kolada ja ka metslooma kombel saaki jahtida. Päeval armastab ta samuti metslooma eeskujul tavaliselt magada – mitte küll kogu päev. Mõnikord Kalli küsis ööseks välja mingil muul põhjusel – ei läinud öösel jahiretkele, vaid jäi trepile istuma ja pimedusse üksisilmi vahtima. Mida ta nägi, seda ma ei tea. Kassidel on pimedas väga terav nägemine. Kui ma juhtusin vahel pimedas ilma taskulambita väljas käima, siis ma oma kasse ei näinud. Nemad aga nägid mind ja nühkisid end vastu minu jalgu.
Ka päeval näeb kass nagu tiigergi haruldaselt hästi. Tiigrikütid räägivad, et varitsuses olles peab väga ettevaatlik olema, et end ei liiguta, sest tiiger näeb kauge maa tagant iga pisematki liikumist. Vastupidi kassidele ei ole koerad kuigi head nägijad. Seda võib täheldada ka koerte sugulaste huntide juures. Ükskord tuli suur isahunt mulle metsas vastu ning ei märganud mind, vaid jäi minu lähedale seisma ning vaatas kõrvale. Midagi ta kuulis. Vajutasin fotoaparaadi päästikule, kusjuures pildistamise plõks ehmatas hunti, ta pöördus paremale ja kadus jalgrajalt tihnikusse.
Tähelepanuväärne on see, et kassidel on ajataju. Nad teadsid, et hommikul kell 10.00 ma avan välisukse. Sel ajal nad juba mind ukse taga ootasid. Kui ma varem avasin välisukse, näiteks kell 9.00, siis neid ukse taga ei olnud. Kui aga hiljem avasin ukse, näiteks kell 11.00, siis neid ka ukse taga ei olnud. Nad teadsid, et just kell 10.00 lastakse neid tuppa, kus neid ootab söök.
Vahel jäid kassid ööseks tuppa. Kui siis Kalli hommikul välja läks, siis kohe ei läinud ta aeda, vaid istus majatrepil ja hindas mõnda aega olukorda. Kas ei ole midagi kahtlast liikumas. Näiteks, kas mõni kassi vaenlane, s.o. koer ei nuusi ümber maja. Kalli kui emakass oli huvitatud ka sellest, et kas mõni isakass ei ole trepi juurde talle armastuskirja jätnud. Isakassi armastuskiri oli sel puhul tema lõhnaõli (uriini) plekk, mille ta sortsutades trepile jättis. Kui Kalli lõpuks veendus, et hädaohtu ei ole, vaid ees ootab meeldiv kohtumine isakassiga, siis ta alles lahkus trepilt aeda.
8
Ka linnakodus isakass Miku maja peauksest väljudes jäi trepile istuma, et kontrollida, kas õhk on puhas. Kui ta aga maja tagauksest hoovi väljus, siis ta trepile istuma ei jäänud, vaid väljus hoovi, kuhu koerad ei pääsenud, sest hoovivärav oli suletud. Sellest võib järeldada, et kass on ettevaatlik loom. Kalli ja Nurri olid väga uudishimulikud, mis on kasside loomuomadus. Näiteks kui ma istusin pingiga maasikapeenarde vahel ja kitkusin peenardelt umbrohtu, siis tulid nad minu tööd jälgima ja seadsid ennast lõpuks lähedal asuvasse toomingapuhmasse mugavalt neljakäpakil tukkuma. Kui ma siis juhtusin punasesõstrapõõsast marju korjama, siis ronisid nad lähedal kasvava õunapuu oksale ja jälgisid sealt minu tegevust.
Kassid armastavad narkootikume nagu ka paljud inimesed. Ka Kalli ja Nurri olid narkootikumide himulised. Muidugi kasside narkootikumid erinevad inimeste omadest.
Üks kassi narkootiline taim on palderjan. Too taim kasvab ka minu maakodu aias. Sügisel kaevan tolle taime juures üles ja kuivatan, siis lõikan nad väikesteks tükkideks ja saadan posti teel kirjaümbrikus oma tuttavate kassidele jõulukingiks. Ka kindral A. Einselni isakass on taolise kingituse saanud. (Tolle kodutu hulkurkassi leidis ta Tallinna Lennujaamast.) Muidugi Kalli ja Nurri ei ole palderjani juurde maitsmisest ilma jäänud.
Kuid minu aias kasvab taim, mille juuri nad ise välja kaevavad, närivad ja siis suures mõnus selle taime all püherdavad. Tolle taime nimi on südajas aktiniidia. (Tal on südamekujulised lehed.) Tema kodukohaks on Kaug-Ida (Jaapan, Hiina, Korea, Lõuna-Kuriilid ja Venemaal Primorje krai). Aktiniidia on väänkasv ja tema perekonda kuulub paarsada liiki liaane. Aktiniidia 1,5-2 cm pikkused viljad on maitselt midagi banaani ja maasika vahepealsed. Nende c-vitamiini sisaldus on suur – üks mari katab inimese päevase c-vitamiini vajaduse. Aktiniidia kodumaal valmistatakse tema viljadest moosi ja veini, kuivatatud vilju nimetatakse seal tihti rosinateks. Mina olen valmistanud aktiniidia marjadest väga maitsvat kompotti, toormoosi ja jooki.
Et kassid aktiniidia väänkasve, mis on ühe pesasanglepa sisse piiranud ja 12 m kõrgusele kasvanud, ei hävitaks, selleks katan nende juured kuuseokstega või prahiga. Aktiniidia juured on hästi maa ligi, mille tõttu nad pääsevad kergelt neid närima. Harva lasen ma kiisusid nende suurtega maiustama – elu nautima.
Huvitav on seejuures see, et nad armastavad ainult ühekojalise aktiniidia väänkasvu juuri, kusjuures kahekohalise aktiniidia väänkasvu juurte vastu huvi ei tunne.
Olen ka ise aktiniidia juuri närinud ja neist teed keetnud, kuid mingit joovastavat mõju nad mulle ei avaldanud – inimeste ja loomade organismid on ju erinevad.
Budda õpetuse järgi põhjustavad kannatusi ihad, mis otsivad rahuldust. Ka kassid kannatavad naudinguiha all.
9
2002/2003 a. talv oli külmavõitu, mille tõttu ei olnud ka puuke nii Kalli kui ka Nurri peakarvades. Kassid on mulle puukide hädaohu baromeetriks. Kui kasside küljes on puugid, siis on puukide hädaoht suur, kui aga puugid puuduvad, siis hädaohtu ei ole. Ühel aastal lasin ennast puukide vastu vaktsineerida. Küsisin siis med. töötajatelt, et kas pean siis ka oma kassid vaktsineerimisele tooma, sest nende küljes on puugid. Mulle selgitati, et kassid ei saa puukidest nakkust. Ka selles asjas erinevad nii inimeste kui ka kasside organismid.
10
Saabus 2003/2004 a. talv ja kordus vana lugu – Nurri jäi kadunuks nagu eelmisel talvel tema vanaema. Vist jällegi oli reinuvader siin mängus. Kuid Kallile oli vaja seltsilist, mille tõttu oli ta Nurri asemele võtnud endale kasulapse. Ma olin tolle kasulapse võtmise vastu, mille tõttu talle pärisnime ei pannud, vaid ta sai endale hüüdnime – Väike Kiisu. Ta jäi küll minu juurde elama, kuid ma ei aktsepteerinud teda oma kassina. Millest ta ka ise aru sai. Ta mõningal määral pelgas mind. Kui ma istusin elutoas tugitoolis, siis Kalli sageli hüppas mulle sülle ja laulis minu rõõmustamiseks kassilaulu – nurrus. Tuleb täheldada seda, et kass on ainuke koduloom, kes oma peremehe rõõmustamiseks talle laulab. Väike-Kiisu oli segakarvaline kass – mitu värvi segamini aetud. Tal olid omapärased silmad: tavaliselt rohelised, kuid teatavate valgustustingimuste juures muutusid nad helesinisteks. See oli vististi tingitud valguskiirte silma langemise viisist ja silmade erilisest ehitusest.
Järsku Kalli jäi kadunuks. Möödunud oli juba viis päeva, kuid minu kiisust ei olnud enam ei kippu ega kõppu. Arvasin, et läks minu maakodu lähedasse metsa jalutama, kus reinuvader võttis ta õnge. Siis ühel päeval kui ma kuuri ees puid lõhkusin, vaatasin juhuslikult maja otsaakna poole, mis oli kolikambri aken. Tolle akna ees oli valge kardin. Ma märkasin, et valge kardin oli akna eest järsku kadunud ja aknal istub Kalli, kes vaatab minu poole. Nagu näha, töötas Kallil pea suurepäraselt. Et endast märku anda, kiskus ta aknalt kardina eest ära ja istus aknale selle lootusega, et peremees vahel juhtub akna poole vaatama ja näeb, et ta on aknal vangis.“ Läksin ja lasksin kiisu kolikambrist välja. Esimene aasi, mis ta „vanglast“ vabanemisel tegi, oli väljas asetsevast lindude jooginõust joomine. Sinna kolikambrisse oli ta sattunud kasside uudishimu tõttu. Kolikambri uks oli ühel päeval lahti, kui ma seal käisin, eks siis Kalli läks sinna uudistama, peites ennast seal vana diivani alla. Kass on loomult kütt – nii nagu jahimees otsib metsast ulukit, nii kolab kass kõik kahtlased kohad läbi, et leida saaki.
2004 a. suvi oli väga vihmane. Kuna minu maakodu asus all orus (oru kallas-glint asus umbes kolme kilomeetri kaugusel), siis suurte vihmadega voolas glindilt vesi mööda oja alla orgu ja tekitas uputuse. Minu maakodu krunt oli umbes 20 cm sügavuselt vee all, nii et kummisäärikutega pääsesin majast välja. Selle tõttu Kalli ja Väike-Kiisu olid terved päevad toas. Eks siis juhtus, et nad said ühe tembuga hakkama, mistõttu ma sattusin raskesse olukorda. Nimelt nad kraapisid minu äraolekul riidekapi ukse lahti ja sünnitasid kapi alumisele riiulile, mis oli üsna pikk, pojad. Mõlemal oli neli poega, s.o. kokku kaheksa poega. Kalli pojad olid kõik valgete kõhtudega plaatinhallid ja Väikse-Kiisu omad mustad. Nendest poegadest oli moodustatud ühine pesakond, kusjuures mõlemad kiisuemad olid oma poegade juures pesa küljel. Säärase asjaga ei olnud ma varem kokku puutunud, et kaks kassiema sünnitavad üheaegselt pojad ja moodustavad seejuures leplikult suure ühispesa. Toda ühispesa nähes kohkusin väga, et mis nüüd ette võtta, sest ma ei jaksa ju kaheksat kassipoega üles kasvatada ja hiljem neid vanakassidena toita. Seejuures meenus üks õpetlik lugu. Nimelt olin 1970-ndatel aastatel Haapsalus Läänemaa Metsamajandis komandeeringus. Metsamajandi asjaajamist revideerides sattus minu kätte üks kummaline avaldus. Tolles avalduses palus üks üksik metsa ääres elav mees kasside eest kaitset, sest tal on üle saja kassi, keda ta ei jaksa enam toita. Kui ta heidab magama, siis hüppavad need näljased kassid voodisse ja hammustavad teda ninast – kipuvad tema elu kallale. Sellepärast palub ta metsamajandi direktorit, et see saadaks tema juurde ühe majandi jahimehe, kes siis jahipüssist need kiisud maha kõmmutaks. Kohapeal kontrollides ilmnes, et too mees oli suur napsumees, kes jättis juuatäis peaga hooletusse tema emakassi poolt sünnitatud kassipoegade likvideerimise. Ka oli ta liialt heasüdamlik, mille tõttu ta ei raatsinud nendelt kiisupoegadelt elu võtta. Ellujäänud kiisupojad kasvasid suureks ja sünnitasid omakorda kiisupojad, kes jätkasid kasside sugu paljundamist. Nii tekkiski kasside koloonia. Eks siis metsamajand saatis jahimehe toda kasside kolooniat likvideerima. Kui siis kütt haavlipüssist ühe paugu lasi oli paar kassi siruli, kuna teised kassid põgenesid tema elamu juures olevasse metsa. Metsamajandil ei jäänud siis muud üle kui pöörduda sanepideemilise jaama poole, kust siis saadeti spetsialist välja, kes siis mürksöödaga likvideeris tolle kasside koloonia. Tavaliselt kass nii kergelt mürksööda orki ei lähe. Kuid kui ta on väga näljas, siis on teda võimalik mürksöödaga hävitada.
Minu talvine kasside hooldaja rääkis, et tema pojatütred olid endale mängimiseks võtnud paar kassipoega maale vanaema juurde. Kuna need kassipojad muutusid talle tülikaks ja nende toitmine oli kulukas, siis tappis ta nad unerohu tablettide abil – pulbristas nad ja pani kassitoidu hulka.
11
Kassid sünnitavad üks kuni neli poega korraga ja vahel veelgi rohkem. Poegade sünnitamine toimub tavaliselt aastas kahel korral, s.o. kevadel ja suve teisel poolel. Kuid esineb juhtumeid, kus kass sünnitab neid ka kolm korda aastas. Triinu sai sellega hakkama. Looduses kehtib huvitav seadus selle kohta, et need loomad, kes kergelt langevad teiste tugevamate loomadele saagiks, sünnitavad palju poegi. Nii näiteks metsas jänestel ja rebastel on palju poegi, kuna karul on ainult üks poeg. Meie metsades karul vaenlasi ei ole, mille tõttu soo säilitamiseks palju poegi pole vaja, kuna jänesel on palju vaenlasi, mille tõttu ta langeb sageli teiste tugevamate loomade saagiks, siis soo säilitamiseks peab ka palju poegi olema. Ka kassidel on palju vaenlasi: metsas rebased, hundid ja ilvesed ning inimeste juures koerad, autod ja halvad inimesed. Arvukate vaenlaste tõttu on kasside seas palju surmajuhtumeid. Seepärast, et kasside sugu jääks püsima, kassid sünnitavad aastas palju poegi. Kassi peremehed kas ei suuda kassi karja toita või neil puudub stiimul kassi karja pidamiseks, piisab tavaliselt ühest või kahest kassist. Selle tõttu nad on sunnitud enamus sündinud kassipoegi hukkama, s.o. kassi sugu harvendama. Harvendamise probleem ei esine mitte ainult loomade populatsioonide puhul, vaid ka taimede puhul. Näiteks metsades tehakse harvendusraiet, aednik jälle harvendab porgandipeenral tärganud porganditaimi jne. Kui lõvi ründab antiloobikarja, siis ta täidab looduse seadust, s.o. harvendusseadust. (Liig arvukas kari võib söödamaa paljaks süüa ja seejärel nälja tagajärjel hukkuda.) Looduses on kõik targalt paika pandud. Tavaliselt toimub sündinud kassipoegade hukkamine uputamise teel, siis kui neil veel silmi peas ei ole. Taluperemehed hukkasid kassipoegi sääraselt, et panid nad kartulikotti ja hoidsid seda niikaua tiigis või ojas, kuni nad surid. Mina olen neid hukanud veeämbrisse vette viskamisega ja seejuures ämbrile katte peale panemisega, et mitte näha nende surmaagooniat, mis jätab masendava mulje. Eriti raske on kassipoegi hukata siis, kui neil on silmad peas, sest sel juhul nad alateadlikult aimavad hädaohtu ja elualalhoiuinstinkti tõttu teevad abituid katseid pääsemiseks. Taoline kassipoegade alateadlik surmahirm mõjub väga masendavalt. Nende eluküünla kustutaja hinge tekib süütunne, et oled vägivaldselt salapärast looduse seadust rikkunud, s.o. iga olevuse õigust elule. Iseäranis raske on see oma looma puhul. Sellepärast minu noorusajal talupojad ei tapnud tavaliselt enda poolt kasvatatud sigu, vaid tellisid selleks tööks naabri. Et seda vastikut sõna tapmine mitte tarvitada, öeldi selle asemel „sea veristamine“.
Uppumissurm on ehk kõige humaansem, mida sündinud üleliigsele kassipojale võib soovida. Minu ema sõbratar rääkis kunagi emale oma uppumise surmast, et see pidavat väga meeldiv olema. Kui ta uppumissurmas vees hõljus, siis tekkis tal kirjeldamatu heaolu tunne: tal oli nii kerge ja ta kuulis kaunist muusikat, justkui oleks inglite koor laulnud. Kui teda päästeti ja tehti kunstlikku hingamist, siis tundis ta põrgulikku valu. Ei tahtnud enam siia maailma tagasi tulla. Loodan, et kassipoegade uppumissurm on sama meeldiv.
Et mitte kokku puutuda vast sündinud kassipoegade likvideerimise vastiku toiminguga on hakatud kasse steriliseerima – neid suguvõimetuks tegema. Inglismaal läks kasside steriliseerimine sedavõrd moodi, et pidi kassipoegi välismaalt sisse tooma.
Kasside steriliseerimisel on ka omad halvad küljed. Nii näiteks see pidurdab looduslikku valikut – evolutsiooni. Kui emakass poegi toob, siis olen ma vajaduse korral neist poegadest ainult ühe ellu jätnud ja teised uputanud. Ellu olen jätnud kas kõige ilusama, omapärasema või tugevama kassipoja. Nii olen ma teinud looduslikku valikut. Iseäranis teretulnud on kassipoeg, kes on juhuslikult mutant, olles seega teistest välimuselt tunduvalt erinev. Nii olen ma tähtsale looduse seadusele, s.o. evolutsioonile, kaasa aidanud. Kui aga enamus kasse steriliseerida ja vähesed kassid jätta suguvõimeliseks, siis väheneb ka loodusliku valiku võimalus, seega kasside evolutsioon on pidurdatud.
Asja teisest küljest võetuna ei ole enam steriliseeritud kass täisväärtuslik kass, vaid ta on invaliid – õnnetu kass. Just täpselt samasugune nagu türgi haaremites kohitsetud meessoost haareminaiste järelvaataja.
Kartes kassipesakonna plahvatuslikku paljunemise tagajärgi, ei jäänud mul muud üle kui see pesakond likvideerida. Sündinud kassipoegade likvideerimine ei tohi toimuda kassiema nähes, sest see võib kassiema edasisele käitumisele väga negatiivselt mõjuda. Ta kaotab selle tõttu usalduse peremehe vastu ja võib isegi ära põgeneda. Kassipoegade likvideerimine peab toimuma salaja. Kassiemal peab säärane mulje jääma, et kassipojad ise läksid ära, või mingi salapärane võim võttis nad ära. Et kassiema usub, et kassipojad ise läksid ära, selleks ta peale kassipoegade pesast kõrvaldamist otsib neid paar päeva taga.
Mul ei jäänudki muud üle kui meelitasin maitsva toiduga mõlemad kassiemad sauna, kuhu nad jäid toitu sööma. Siis võtsin kilekoti ja ladusin pesast kõik kaheksa kassipoega kotti ja sumasin kummisäärikutes läbi vee oja juurde, kus oli uputuse tõttu veevool väga tugev. Puistasin siis kassipojad ojja, kust vool viis nad kiiresti merre.
Hilissügisel külmade tulekul kolisin taas linna, kuna kiisud jäid maale. Vesi oli alanenud, mille tõttu nad said vabalt liikuda. Nende elumajaks sai siis soojak, kus olid vastavad pesad. Kasside hooldaja hakkas neile siis igal päeval regulaarselt soojakusse toitu tooma. Haigete jalgade tõttu ma ei saanud neile talvel enam ise toitu viia, vaid seda tegi siis kasside hooldaja sugulane, kes käis siis igal kuul autoga minu juures kassitoidu järel.
12
Kui ma 18. mail 2005 a. kevadel jälle maale tulin., tuli Kalli mulle kodu lähedal tee peale vastu, kuna Väike-Kiisu vaatas eemalt pealt. Kalli oli nii rõõmus minu tuleku üle, et püherdas selili maas. Kassi keeles selili maas püherdamine tähendab, et ma olen rõõmus sinu tuleku üle. Emakass püherdab selili maas ka siis, kui ta tahab seksi. Seega kassi selili maas püherdamisel on mitu tähendust. Kõik oleneb ju olukorras.
Kassi suur rõõm peremehega kohtumise üle, keda ta ei ole kaua aega näinud, on hingeline nähtus. Ka kassidel on nagu inimeselgi hing.
Nobeli preemia laureaat Albert Schweitzer (ka filosoofiadoktor, usuteadlane, muusikateadlane ja meditsiiniala doktor) lausub: „Selle mõistmiseks, kas loomadel on hing, on eelkõige tarvis, et sul endal oleks hing.“
Ma otsisin kogu oma krundi ja soojaku läbi, kuid ei avastanud, et Kalli ja Väike-Kiisu oleksid poeginud. Lootsin, et kui nad poegima hakkavad, siis saan nad kontrolli alla – kassipojad õigel ajal likvideerida. Suur oli aga minu üllatus, kui mõne päeva pärast tõi Kalli kolm poega minu koridori terrassile. Ta oli teinud pesa naabri katuse räästa alla lahtise tuulekoja peale. Iga päev ronis ta siis mööda maja laudseina kõrgel asuvasse pessa poegi imetama. Tema kui osav ronija tuli sama kergelt sealt ka alla. Imestama paneb hoopis see, kuidas ta poeg hambus tuli mööda majaseina alla, et pojale viga ei teinud – isegi kolmele pojale mitte. See oli tõeline akrobaaditrikk. Ühe poja ta jättis räästa alla pessa, kes peale seda valjusti näugus. Selle tõttu naabrimees lükkas redeli vastu katuseräästa tuulekoda ja tõi tolle kiisupoja alla ja lõpuks minu maja terassile. Arvatavasti jättis Kalli tolle kiisupoja tagavaraks selleks juhuks, kui nende kolme kiisupojaga midagi halba juhtub, siis jääb alles ikkagi üks kiisupoeg, kelle eest ta saab hoolt kanda.
Olin omadega päris jännis. Mida nüüd teha? Vastik on ju suuri kassipoegi hukata. Endale jätta ei saa, sest maakodus on juba kaks kassi. Vaja oleks leida neile peremehed. Läksin siis lähedal asuvasse Seppade perekonda ja kõnelesin neist neljast kiisupojast ning küsisin neilt, et kas nad ei sooviks endale kiisupoega. Kuid nad ei olnud kassipoja saamisest vaimustatud. Meie kõnelust kuulasid pealt kaks tütarlast, kes lubasid kiisupojad viia kandekotiga kaupluse juurde ja pakkuda neid kaupluse külastajatele. Ühe suure solgitud musta kiisupoja mõtlesin alles jätta ja panin ta tuppa. Kiisupoegade kotti panemisel üks plaatinhalli-valget kirju kiisupoeg põgenes maja vundamendi alla. Nii et kahte kiisupoega need tütarlapsed saidki ühes võtta. Nende kiisupoegade äraandmise eest lubasin neile šokolaadikommikarbi osta. Kuid nende kassipoegade pakkumisel ei olnud edu, sest mitte keegi nii kaupluse juurest kui ka suvila- ja aiandusühistutest ei soovinud neid kiisupoegi saada. Nii et need tütarlapsed jäid kommikarbist ilma. Üks neist kiisupoegadest oli valget-mustakirju ja teine plaatinhalli-valget kirju. Valget-musta kirju kiisupoeg oli välimuselt väga kena, sest tal oli valget värvust rohkem kui musta mille tõttu ma otsustasin ta alles jätta ja uputada tolle solgitud musta kassipoja tiiki. Viskasin ta tiiki kuid minu imestuseks too kiisupoeg hakkas ujuma ja ujus kaldale ja hakkas järsust kaldast üles ronima. Viskasin ta uuesti tagasi tiiki, kusjuures ta oli siis nii kaval, et ei roninud kaldale vaid puges vesiroti urgu peitu. Minu sissekukkumine oli suur, mida põhjustas minu teadmatus, et kassidel on sündimisega geneetiliselt kaasa antud ujumisoskus, mida nad harva kasutavad. Ma teadsin, et koduloomadest ainult koerad, sead ja hobused oskavad ujuda. Nüüd alles taipasin, et miks talupojad kassipoegi uputavad kotis. Nägin, et tiiki on võimatu silmadega kassipoega uputada, sest ta ujumisoskuse juures näeb kuhu põgeneda. Seepärast otsustasin platinhalli-valgetkirju kiisupoega uputada ojja selle lootusega, et veevoolus viib ta ära nagu uputuseaegsed silmadeta kassipojad. Kuid sel ajal veevoolus ei olnud nii tugev ning tal õnnestus vesiroti urgu ujuda kus ta hakkas haledasti näuguma. Põgenesin oja äärest. Ei tea, mis temast sai. Minu kassipoegade uputamine ebaõnnestus täielikult. Ma oleksin pidanud nad vanaviisi veeämbrisse uputama.
Too tiigi uputussurmast pääsenud solgitud must kiisupoeg oli hiljem vesiroti urust välja roninud ja põgenenud naabri krundile, sinna, kus katuseräästa all oli tema pesa. Imestan, milline tohutu elutahe oli tollel kiisupojal. Naabrinaisel hakkas sellest märjast kiisupojast hale ja võttis ta endale. Hiljem, kui naabrinaine teda mulle näitas, kogesin, et ta on haruldane kiisu. Tal oli oranžikas karv segatud musta karvaga, mille tõttu ta tundus tumepruunina – solgitud mustakarvaline. Külje peal olid 5 sendi suurused oranžikad sõõrid ning käpad ja pool nägu olid valged. Selle tõttu ta tundus väga kena olevat. Ta oli suure kondiga kassipoeg, millest tingituna pidasin teda esialgu isakassiks. Talle oli nimeks pandud Liisu. Naabrinaine lubas ta lasta vetarstil steriliseerida, et ei oleks kassipoegade hädaohtu karda. Liisu oli väga armas kass. Teda nähes ma tundsin hingepiina, et tahtsin talt elu võtta.
Järgmisel päeval valget-mustavärvi kiisupoega vaadates avastasin, et ta on eriline kiisupoeg, sest tal on juppsaba, aga seejuures üsna paks. Taolise juppsabaga kassipoeg sünnib väga harva – nende geenidega on saba pikkus valesti planeeritud. Algul oli tolle kiisupoja nimi Juppsaba, hiljem aga muutsin Jupiks.
13
Järgmisel päeval, kui Kalli oli parajasti terassil, ilmus ka maja vundamendi alla end varjanud kiisupoeg päevavalgele ja ronis mööda treppi terrassile ema juurde ja hakkas ema nisa imema. Sirutasin käe välja, et teda haarata ja uputada seekord veeämbri, kuid ta katkestas imemise ja vaatas ülesse, mulle nii haledalt ja paluvalt otsa, et ma ei raatsinud teda uputada – kinkisin talle elu. Et ta oli plaatinhalli karva kiisupoeg, siis ta sai nimeks Hallivati. Tal oli valge täpp seljal, mille tõttu oli teda kerge ära tunda. Siis hiljem sai ta selle valge täi järgi nimeks Täpi.
Käisin vahepeal linnas, kuna kiisupojad olid koos Kalliga elutoas. Kui linnast tagasi tulin, siis minu üllatuseks hakkasid maja alt vundamendi august nüüd vähehaaval välja tulema Väikese-Kiisu pojad – muidugi juba silmad peas. Esimesena tuli solgitud mustakarvaline kiisupoeg. Kohe trügis ta trepist üles terrassile ja sealt koridori. Tahtis tuppa minna. Imestama pani, et kust ta teadis, et seal on teised kassipojad ees ja sealt saaks kodu. Kust on kassipojale säärane tarkus antud? Uputasin ta ämbrisse, mille katsin kaanega et ta ei saaks välja. Veidi aja pärast tuli vundamendi august välja teine sama karva kiisupoeg, kelle uputasin samal viisil, siis tuli veel kolmas sama karva kiisupoeg, kes sai ka uputatud. Nendele kiisupoegadele pidin kaevama kolm hauda, sest peale uputamist tuleb kohe matta, et vanakass näha ei saaks. Kahju oli Väike-Kiisust, et ta ei saanud loomusunnile järgneda: sest emakassi kõige suuremaks unistuseks on saada poegi ja tunda mõnu nende kasvatamisest.
Kui minu kassid olid oma pojad ilmale toonud ja nende saatus oli otsustatud, siis järsku ühel väga vihmasel päeval sadas minu terrassile justkui taevast musta-valgetkirju kassipoeg. Kalli aga ei võtnud teda omaks: turtsus ja lõi teda käpaga. Sain aru, et too kiisupoeg ei ole minu kasside oma. Elu oleks kujunenud tal minu juures raskeks või isegi võimatuks. Naaber, kes võttis tolle tiiki uppumissurmast pääsenud emakassipoja endale, tõi autoga linnast salamahti oma kassipoja minu ukse taha – vahetas kassipojad ümber, sest talle meeldis too tiigi kassipoeg enam. Seega sokutas mulle võõra kassipoja kaela. Et Kalli toda kiisupoega omaks ei võtnud, viisin tolle kiisu ühe aiandusühistu liikme krundile, kes oli vast seal oleva maja ostnud. Et vihma sadas, siis panin ma tolle kiisupoja vihmavarjule lahtise autogaraaži katuse alla. Nii sai siis see perekond endale kassi justkui taeva kingituse.
Nüüd said kiisupojad Jupi ja Täpi endale kaks ema, sest mõlemad neid imetasid. Isegi Väike-Kiisu hoolitses nende eest rohkem, sest Kallil algasid järsku pulmatrallid. Kalli pulmade lõppedes alustas Väike-Kiisu samaga. Et mõlemad kassiemad neid toitsid, siis kiisupojad sirgusid silmnähtavalt.
Olgugi et Väike-Kiisu ei olnud faktiliselt nende ema, olid nad neljakesi nagu üks pere, sest mõlemad täitsid ema ülesandeid. Meeldiv oli toda kassiperet vaadata siis kui nad kõik magasi pehmel tugitoolid puntras.
Kui siis kiisupoegadel olid juba silmad peas ja nad oskasid imetamise asemel taldrikust süüa, muutusid väga lõbusaks, mida nad väljendasid mängides. Nad ronisid mööda läbipaistvaid aknakardinaid ülesse ja materdasid kardina eri külgedel käppadega ühtteist; ka ronisid tugitooli katet mööda ülesse või mööda riidenagis olevaid rõivaid nagi otsa, kust pillutasid peakatteid alla. Riiulilt ajasid nad ajakirjad maha ja laualt pliiatsid, pastakad, kommid ja muud pudipadi põrandale, mida nad siis käppadega veeretasid. Aeti üksteist taga ja tehti omavahelisi maadlusmatse, kusjuures tähtsal kohal oli ema käest õpitud enesekaitse võtted. Ka kassiemade vonkleva sabaga pakkus lusti mängida: toda käpaga krahmata ja hammustada.
Kassipoegade mäng on kütkestav vaatepilt. Ainult vähesed inimesed saavad tolle erakordse vaatemängu osaliseks – nautida kassipoegade elurõõmsat mängu. Kahju küll, et linnastumisega jäävad inimesed ühest kaunist elamusest ilma.
Kassipoegade tegevuse jälgimisel ilmnes, et igal kassil on erinev iseloom, nii nagu seda inimeste puhul. Kui ma juhtusin tugitoolis istuma, siis ronis Kalli mulle sülle ning tema järel ka Jupi, kuid Täpi ei julgenud mulle sülle ronida, vaid ronis ainult varvaste peale, kuhu jäi siis istuma. Kui Jupi oli julge kiisu, siis Täpi oli vastupidiselt arg. Ma ei saa aru, kas Täpi oli omandanud arguse geneetilisel teel (sugupuus mõni esivanem oli arg) või põhjustas seda mälestus vundamendi alla põgenemisest.
Kui siis kassipojad õppisid väljas käima, tuli neid vaatama nende isa ja vanaisa, s.o. suur plaatinhall isakass. Ka Kalli sõber, lõbus punane isakass – Josh, külastas neid ja armastas nendega tagaajamismängu mängida, kusjuures nad kõik neljakesi võtsid tagaajamismängust osa. Selle mänguga nad meenutasid laste tagaajamismängu.
14
Ükskord ma sain huvitava vaatepildi osaliseks. Kiisupojad olid läinud tee ääres kasvava põõsa alla. Seal siis õde ja vend istusid kõrvuti põõsa all ja jälgisid suure huviga nende ees teel keksivate laste mängu. Nii lapsed kui ka kassipojad oma mängulusti poolest on ühesugused.
Seal samas põõsa juures on imeline kivi, mille pikkus on 1,2 m ja laius 0,8 m. Tema välimus on huvitav. Pikuti pool kivi on hele graniit ja teine pool tulem savikivi. Selgesti on näha, et need kivid on kokku sulanud. Kadunud ENSV Geoloogiainstituudi direktor Viiding ütles mulle, et too kivi on kokku sulanud umbes 2 miljardit aastat tagasi, s.o. siis kui maakera oli sulas olekus. Seega too kivi tõendab, et kunagi oli maakera sulas olekus. Eestis teist säärast kivi ei leidu. Ka maailma mastaabis on ta haruldane. Just selle kivi otsas armastasid need kiisupojad sageli istuda ja mängida – üksteist vastakuti käppadega nüpeldades. Miks see kivi neile nii väga meeldis, seda ma ei tea.
Tuleb täheldada seda, et kasside mäng üksteist käppadega nüpeldamisel on tark mäng, sest küüned on sisse tõmmatud, mille tõttu nad üksteist ei kriimusta. Vana-Kreeka olümpiamängudel rusikavõitlused olid üsna verised, kusjuures alles hiljem tõmmati rusikatele peale paksud ja pehmed nahkkindad, et pehmendada lööki. Tundub, et kassidel oli löögi pehmendamise vajadus juba varem selge.
Peale tagaajamismängude, üksteise nüpeldamise (poksimise) ja maadlemise, harrastavad kassid, eriti just kassipojad, ronimismänge. Üks harrastatavamaid ronimismängudest oli kilekasvuhoone katusele ronimine, seda mööda jooksmine ning seal pehmel alusel nagu võrkkiiges tukkumine. Kass on ju loom, kes armastab palju magada nagu lõvid ja tiigridki. Ronimismängude hulka kuulub ka puudel ronimine ja puuotsas mängimine, mis seisneb üksteisest käppadega nahutamises ja seejuures tasakaalu säilitamises (ei kuku alla). Ükskord kui nad kolmekesi ühe puu oksaharus istusid: Kalli keskel ja Jupi ning Täpi temast mõlemal pool, tabasin ma end mõttelt, et igavesti see idüll ei saa kesta, sest need kiisupojad peavad leidma uue kodu. Selles uues kodus ei saa nad enam tunda ema hella hoolitsust ja võib olla ka häid mängimistingimusi puude otsas ronimisega. Võrdlesin toda uude ellu siirdumist paradiisist lahkumisega – kaotatud paradiis.
15
Hakkas lähenema hilissuvine kassiemade sünnitamise aeg. Väike-Kiisu taibates, et minu juures puudub tal võimalus kiisupoegi saada, lahkus oma uuest kodust. Käis ainult vahetevahel oma uut kodu vaatamas. Nähtavasti võeti teda vanas kodus hästi vastu, sest ta minu juurde elama ei jäänud. Tema vana peremees võis väga imestada, et Väike-Kiisu talve üle elas. Too kassiomanik tõenäoliselt talve saabumisel läks linna ja jättis oma kassi maha. Eks seda tegid ümbruses ka teised suvilate ja aiamajade omanikud, kelle kassid siis talvel jooksid minu kiisude toidulauda paljaks riisuma. Seetõttu oli mul kasside toitmine üsna kulukas. Ma ei suutnud talvel enam kassidele toitu tuua, sest käimine libedaga, paksu lumega ja haigete jalgadega muutus mul vanal inimesel väga raskeks. Viimaks ütles ka kasside hooldaja minu talvisest kasside toitmisest üles. Ei jäänud muud üle, kui pidin oma kiisud likvideerima: kavatsesin kiisupoegadele kodu leida ja vana kiisu viia linnakorterisse. Kahjuks minu ümbruses ei tahtnud keegi neid kiisupoegi. Mõtlesin siis, et viin need kiisupojad metsa ja lasen lahti, ehk siis leiavad nad ise ümbruses asuvates aiamajades ja suvilates kodu. Kuid teisest küljest leidsin, et see on liialt vastutustundetu oma kiisupoegadest lahtisaamise viis, sest kahtlen, et kas nad ise kodu leiavad, sest enamik eestlasi suhtub kassidesse tõrjuvalt. Nende arvates kassid kusemisega rikuvad õhku. Tegelikult meie õhku reostavad hoopis autod, kahjustades seega inimeste tervist. Inimestele on kassikuse lõhn kasulik, sest see lõhn nagu ma olen tähele pannud, peletab inimeste iidsed vaenlased, rotid ja hiired, nende kodudest eemale. Otsustasin kiisupoegadele kodu leidmiseks pöörduda kirjalikult ajalehtede, televisiooni ja mitmesuguste organisatsioonide poole. Näiteks kirjutasin SL Õhtulehele ja palusin ajalehe kaasabi, et ta soovitaks neid haruldasi kiisupoegi Tallinna Lastehaigla lastele mängimiseks ja kassipoegade enda mängu nautimiseks, mis aitaks siis laste ravis paremaid tulemusi saavutada. Tuleb märkida, et lemmikloomade abil ravimist, mille puhul patsientide tervise taastamine toimub kiiremini, praktiseeritakse umbes sajas Ameerika Ühendriikide haiglas, kaasaarvatud Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuses Californias. Kuid tolle haigla juhtkond ei tundnud taolise uuenduse vastu huvi. Las olla kõik vanaviisi. Samas ei soovinud ajalehed nendele haruldastele kiisupoegadele kodu leidmiseks kaasa aidata. Isegi avaldasin ajalehes „Videvik“ kuulutuse haruldastele kassipoegadele kodu leidmise asjus. Nad olid tõesti haruldased, sest üks oli juppsaba ja teine plaatinhall, milliseid kiisusid on Eestis vähe – vähem kui valgeid kiisusid. Kuid mitte keegi ei soovinud endale haruldasi kassipoegi. Eesti Televisioonile tegin pakkumise näidata televisioonis kassipoegade mängu ja tutvustada loomaarmastajatele kassipoegade mänguasju. Kassipoegade omapärase kaunidusega mängu vaatamine oleks pakkunud televaatajatele erakordset naudingut. Kuid televisioon sellele pakkumisele ei reageerinud. „Miisu, Pontu ja teised loomad“ saatejuht Rõõmussaarel oli mugavam külastada mõnd loomaomanikku ja teda intervjueerida, kui organiseerida telestuudios mingit kassipoegade esinemist. Kassipoegade esinemisega ma lootsin, et inimesed hakkavad huvi tundma nende haruldaste kasside vastu, millest tingituna need kiisupojad võivad endale kodu saada. Üldkokkuvõttes kirjutasin 15 kirja, kuid mitte keegi ei tundnud huvi nende kiisupoegade vastu. Olin meeleheitel. Kaalusin selle tõttu võimalust hukata nad unerohuga. Kuid nad olid nii armsad ja peale minu kiisud, et minu süüme ei lubanud neilt elu võtta. Mul oli Schweitzeri moodi aukartus elu vastu. Mulle meenus jutustus Tamerlanist (väepealik Timur), et kui vaenlased olid kord ta kannul, siis leidis ta pelgupaiga ühe ehitise varemetes. Andudes seal mõtiskeludele üksinduses, ta märkas sipelgat, kes katsus edasi tassida viljatera. See kordas oma kasutuid jõupingutusi kuuskümmend üheksa korda ja igal julgel katsel, kui ta jõudis väikesele ennakule, langes ta tagasi oma koormaga, võimetuna ületama takistust, kuid vaata! Seitsmekümnendal korral kandis ta oma saagi võidurõõmuga ära. Kuid ta jättis maha imestava sangari uuesti elustatuna ja rõõmsas lootuses tulevastele võitudele. Ka mina otsustasin tollest sipelgast eeskuju võtta – jätkata kirjade kirjutamist – ehk püsivus viib sihile. Peale seda juhtus sündmus, mis minu masendust suurendas: nimelt Kalli püstitas poegade sünnitamisel isikliku rekordi – tuues ilmale seitse poega. Need pojad olid tema pesas, mis asus külmiku taga: hunnikus üksteise otsas. Asusin kiiresti toda pesakonda likvideerima, selleks meelitasin maiustoiduga Kalli soojakusse. Korjasin siis pojad kilekotti ning viisin sauna, kus uputasin nad veeämbris. Enne uputamist takseerisin need kassipojad läbi. Üks neid, mustvalgetkirju, oli jälle juppsaba. Samuti oli Kalli ema (Triinu) samasugune mustvalgetkirju kass, kellel oli valgel lõual must täpp. See must täpp oli ka Jupil ja sellel kiisupojal. Arvasin, et need juppsaba kiisupojad on Triinu kingitus mulle tänutäheks selle eest, et ma ta päästsin. Triinu võib-olla arvas, et erilised kiisupojad võivad mulle kasu tuua. Kahetsesin seejuures, et olen liialt vana ja ei suuda enam kasside tõuaretusega tegeleda, sest juppsaba baasil võiks aretada eesti tõugu kassi. See aga võtaks umbes kümme aastat aega. Juppsaba avalikult pakkudes lootsin, et keegi energiline ja taibukas inimene looks tolle kiisu abil uue kassitõu, kelle isendite realiseerimine välismaale tooks eestlastele majanduslikku kasu. Näitena võiks tuua lammaskassi loo. 1987 a. sündis ühes USA varjupaigas tavalise kodukassi perekonnas lokkis kasukaga kiisuke. Tollest kassipojast, kellel anti nimeks Miss De Pesti, huvitus pärsia kasside kasvataja Jeri Newman. 4. juulil 1988 a. sai Miss De Pesto kuus poega. Kasvataja üllatuseks olid kolm neist samasugused lokkiskarvalised nagu nende ema. Neid kasse hakati kutsuma lammaskassideks. Nende hinnaks on 1500 krooni. Kui oleks loodud juppsaba baasil eesti tõugu kassi, oleks ta kujunenud väärtuslikuks kiisuks. Kahjuks ei ole eestlased nii ettevõtlikud kui ameeriklased, mille tõttu ei leidunud kedagi, kes oleks tegelenud juppsaba abil eesti kassi tõu loomisega. Peale selle oli nende seitsme kassipoja hulgas üks eriline kass, kes suudab omapäraseid kassipoegi sünnitada. Kuid sellest oli mulle hoopis kasu asemel kahju, sest minu kogemuste põhjal Eestimaal erilist huvi sääraste kassipoegade vastu ei tunta. Selle tõttu oleks mul nende ellujätmisel olnud raskusi neile kodu leidmisel. Pidin nad uputama.
Kirjutasin veel mõne kirja. Seekord kirjutasin ühe kirja Tallinnas asuvale koerte ja kasside varjupaigale ning kaks kirja kassikasvatajate ühistule, kus kasvatati tõukasse. Vastas üks varjupaiga töötaja, soomlanna, kes oli üle tuhande Eestimaa kodutu koerale Soomes kodu leidnud. Ta teatas, et ärgu ma muretsegu, sest ta abikaasa sõidab Vääna-Jõesuu minu kiisupoegadele järele. Kuid ta jäi tulemata. Siis telefoneeris mulle Tallinnast tuntud tõukasside kasvataja Annely Sihvart, kes soovitas mulle mitte neid kassipoegi koerte ja kasside varjupaika viia, sest seal on neil väga halvad elamistingimused ja suurem jagu ei leia endale peremehi, mille tõttu nad hukatakse. Meil ei ole kiisudesse suhtumine nii positiivne nagu läänemaailmas (Ameerikas, Prantsusmaal ja Inglismaal). Isegi Suur-Britannia peaminister W. Churchill pidas kassidest väga lugu. Tema parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid enne peremehe surma kass tõusis ja lahkus. Ta teadis, et peremehe eluenergia, võib-olla ka hing, lahkub ta kehast. Ka koerad tajuvad peremehe hinge kehast lahkumist. See on koertel ja kassidel ühine omadus.
Ma ei tahtnud sugugi, et mu armsad kiisukesed varjupaigas hukatakse. Minu kohus oli leida neile kodu, nagu seda pidi tegema ja I Eesti Vabariigi ajal taluperemees oma lastele, kes olid saanud täiskasvanuteks, sest tallu jäi ainult vanem poeg. Leppisime siis Annely Sihvartiga kokku, et toon oma kiisupojad Tallinna tema tõukasside kasvandusse. Selleks oli mul üks suur kartongist kohver, kuhu kavatsesin kassipojukesed transpordiks paigutada. Et neil kohvris õhupuudust ei tuleks, selleks tegin kohvri seintesse suured õhuaugud. Mulle abi osutamise eest lubasin sellele kassikasvatajale loomade entsüklopeedia („Loomade elu“) – seitse suurt raamatut. Minu abikaasa – Lilian ja tema sõbratari mees – Kalev, tulid siis ühel päeval autoga maakodusse nendele kiisupoegadele järele. Kuid nad aimasid, et peavad armsaks saanud kodust lahkuma ning ei andnud ennast inimestele kätte, vaid hakkasid paaniliselt elutoas ringi jooksma, et koridori uks oli irvakil ja välisuks täiesti lahti, pääsesid nad õue. Kutsusin neid õues küll nimepidi, kuid kätte nad ennast ei andnud. Eks siis järgmisel nädalal sõideti autoga tagasi. Selleks ajaks olin ma tõsiseid ettevalmistusi teinud Jupi ja Täpi kinnipüüdmiseks. Hommikul meelitasin nad toiduga Liliani magamistuppa, kuhu jätsin ukse sulgemisega kiisupojukesed vangi. Magamistoa ukse ette ehitasin elutoas lamineeritud puitplaatidest seina kuni koridori ukseni, mis jäi avatuks. Kasside püüdjatele andsin kriipimise kaitseks kindad, meeleheites võtab ju kass küüned kasutusele. Nüüd kui siis magamistoa ukse avasin, tormas Jupi eluruumi, kuna kunstliku seina tõttu ta edasi ei pääsenud, põikas lahtisest uksest koridori, kus Kalev ta kinni nabis ja kohvri paigutas. Lilian aga sai Täpi kätte voodist, kus teeskles surnut. Ta tõstis siis Täpi turjapidi kohvrisse. Kui kassi haarata turjapidi rippu, siis on ta teovõimetu. Nii raske oli siis kiisupoegadel lahkuda kodust – paradiisist, kus nad said hella emaga lõbusalt puude otsas ronida ja mängida. Hea, et nad said endale kodu Nõmmel asuvasse tõukasside kasvandusse, mille tõttu puudus neid „kasside tapamajasse“ viia.
Nüüd oli järg vana kassi käes. Otsustasin ta enne talve oma linnakorterisse tuua. Kalli linnatoomiseks üks mees laenas mulle kassipuuri, mille ta oli meisterdanud kahest kaupluses kasutatavast metallvarrastest ostukorvist. Selleks puhuks panin kassi jälle abikaasa magamistuppa „vangi“ ja ehitasin ukse ette seina nagu kassipoegade puhul. Vana kassi puuri panemisel oli abiks naabrinaine, kes talvel hooldas mu kasse. Kalli käitus rahulikumalt kui kiisupojad, mille tõttu sai teda hõlpsasti puuri panna. Lõuna ajal sai Kalli puuri suletud, kuid Kalev tuli Kallile autoga järele alles õhtul kella seitsme paiku. Oli juba hämar. Minu kiisule mõjus puuris vangis olek väga masendavalt. Ta sai šoki, mille tagajärjel läks kõht lahti ja pasandas kogu puuri põranda väljaheidet täis, mida ma pidin läbi metallvarvaste vitsaga puhastama. Puuri puhastamise ajal oli ta väga närvilises seisundis, mille tagajärjel ajas läbi „trellide“ käpa puurist välja ja küünistas mu kätt verele. Taoline šoki seisund (närvivapustus) tekib ka inimeste juures sõjas. Nii näiteks turmtule alla jäädes tegid mõned sõdurid närvierutusest püksid täis. Pimedas jõudsime Kaleviga linna minu linnakodusse. Lilian pani Kalli vannituppa kinni ja pesi puuri puhtaks. Vana kass oli sedavõrd šokis, et talle pandud toitu ja vett ei puudutanud. Hommikul vannitoa ukse avamisel põgenes Kalli kööki elektripliidi taha peitu. Naine püüdis teda sealt välja tõsta, kuid minu kiisu oli muutunud täiesti metsikuks kassiks: kriipis küüntega tema käevarre verele. Hüppas siis köögilauale ja sealt aknalauale. Kuna aken oli momendil avatud hüppas ta teiselt korruselt alla murule ning jooksis vastasasuvasse parki ja sealt maakodu suunas edasi. Seega minu kassi kolimine ebaõnnestus. Tavaliselt kassid armastavad kodu rohkem kui peremeest. Koertel on jälle vastupidine arusaamine. Sellepärast on vana kassi raske uude kohta elama viia. Seda võib edukalt teha ainult kassipoegadega.
Tegelik elu kasside koduarmastuse kohta pakub palju näiteid.
16
Eesti Korpuses teeniv Arnold Õun sõitis oma väeosas rongiga rindele, s.o. Punaarmee poolt sissepiiratud Velikije Luki juurde. Ümbruskonna külad olid enamasti maha põlenud, lõhutud ja nende vahel hulkusid ulguvad hundikarjad. Päeval võis lahtisest vaguniuksest näha juhuslikult terveks jäänud külamaja, mille ukse ees trepil istus üksik kass, oodates oma head perenaist ja lootes ikka veel tassikest sooja piima saada. Sel puhul too sõjamees nentis, et kassid on oma kodule truud.
Kui keegi jagaks lemmikloomadele auhindu visaduse eest, saaks Pärsia kass BC selle kindlasti endale. BC elas koos oma perenaise Marjosie
Cummerfieldiga Uus-Meremaa põhjaosas Palmerstoni linnas. Kui perenaine kolis mõni miil kaugemale, otsustas BC, et temal on koduigatsus. Tal oli isegi nii suur koduigatsus, et ta jooksis 80 korda uuest kodust vanasse tagasi. See oli küll kõigest kahe miili kaugusel, aga BC-l tuli iga kord ületada neli suurt maanteed ja palju väiksema tähtsusega tänavaid ning ta sai sellega väga edukalt hakkama. Pärast sellist meeletut riskimist toodi ta siiski väga kiiresti jälle koju tagasi.
Kirjamees Edward Lear sai tuntuks luuletuse „Öökull ja kass“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kassilt Fossilt. Kuulus kirjanik oli oma kassile nii pühendunud, et kui ta otsustas kolida, laskis ta uue maja ehitada täpselt samasugune nagu vana – et kass tunneks ennast koduselt.
Kahjuks ma ei olnud nii rikas, et oleksin suutnud linna ehitada oma maamaja koopia, mis oleks Kallit rahuldanud.
Peale linna talveks elama tulemist külastas ta mind kassikasvataja Annely Sihvart, kes sai minu käest vaevatasuks (kiisupoegadele kodu leidmise eest) loomade entsüklopeedia. Ta rääkis mulle, et kiisupoeg Täpi sai endale kodu Raplamaal ja Jupi Tartumaal. Jään lootma, et Jupi abil aretatakse seal eesti tõugu kassi.
Kalli saatuse pärast ma tundsin tõsist muret. Kuid siis nägin öösel unes, et Kalli tuli mulle ühes Nõmme aedlinna tänavas kõnniteel vastu. Temast vasakule jäi kaunis kumerate otsalippidega pruuni värvi aed, mille taga kasvasid puud. Kalli nägi hea välja. Võib-olla näljasena hulkudes keegi halastas ta peale ja minu armas kiisu leidis endale uue kodu. Tuleb arvestada sellega, et mitte kõik kassid kodu kaotamisel ei oska vanasse kodusse tagasi minna. Selleks on vaja teatavat andekust.
Meie maa inimesed suhtuvad oma kassidesse sageli väga hoolimatult. Lastele mängimiseks hangitakse kiisupojad, kui nad on juba suured, siis visatakse tänavale. Suvilate ja aiamajade omanikud talveks linna kolides jätavad oma kassid maha nälgima ja surema. Nad ei otsi kohapealt inimest, kes tasu eest oleks nõus talvel neid kasse toitma. Kõik need kassid muutuvad hulkurkassideks, kes meeleheitlikult otsivad endale uut kodu, kus nende eest hoolitsetakse. Nad on justkui paradiisiaiast välja aetud – kaotanud hea paradiisliku elu.
Minu armsad kiisud, Kalli, Jupi ja Täpi, lahkusid paradiisiaiast, kus kasvas palju puid mängimiseks ja kus sai hästi süüa. Kui nad enam säärast kodu ei saa, siis tõesti olid paradiisiaias, kust selle tõttu pidid lahkuma, et nende peremees jäi liialt vanaks – ei suutnud enam nende eest hoolitseda.
Nüüd minu maakodus ei ole enam armsaid kiisusid, kes mu vanainimese elu sisustaks. Ainult Kalli isa ning Jupi ja Täpi isa kui ka samaaegselt vanaisa, plaatinhalli karvaga isakass, käib vahel vaatamas, kas tema lapsed on kusagilt paradiisiaeda tagasi tulnud. Kuid ka nende õde (Liisu) külastab seda aeda ja sageli viibib tiigi kaldal, kuhu ma pidin ta uputama ja vaatab imestunult tiiki, sest ei näe tiigis enam vett, kus ta elu päästmiseks pidi meeleheitlikult ujuma. Vesi on tiigist põua tõttu kadunud. Kadunud on ka tema õde, vend ja ema.
Kui ma oma maakodusse suveks elama tulin, siis mõne aja pärast äratas mind igal hommikul üles kassi hale näugumine, olgugi et mul enam kassi ei olnud. Kui mul läks kaduma mu lemmikkass Kity, siis paari nädala jooksul kuulsin iga päeva välisukse tagant haledat kassi näugumist, kui siis välja vaatama läksin, ei näinud kedagi. Ka teistelt inimestelt olen kuulnud, et neil on olnud lemmikkassi surma puhul sama nähtusega tegemist.
Kas siis mu armas Kalli on surnud, et tema vaim tuli kaotatud kassiparadiisi oma peremeest vaatama?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on kogu aja, nii palju kui mina mäletan, peetud koera ja kassi. Maal on lemmikloomal peale loom-sõbra ka praktiline vajadus. Koer valvab maja ja annab märku võõra tulekust. Kass on aga hiirepüüdjaks.
Ka praegu on meil kaks koera (üks on juba vana ja lõpetab peagi oma koeraelu), kass aga ei ole. Sai aasta tagasi ilmselt pulmapeol viga ja oli ühel päeval surnud.
Peale selle on meil praegu viirpapagoid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera ja kassi võtmine on loomulik, need lihtsalt peavad olema, eriti maakohas, siin pole midagi pikalt kaalutleda. Viirpapagoi võeti aga tütretütre soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomade saamine varematel aegadel oli üsna lihtne. Teati kellelgi olema koera- või kassipojad ja soovi korral siis sealt kutsikas või kassipoeg saadi sümboolse tasu eest, või siis päris muidu. Praegu aga on eriti koerapojad küllalt kallid ja nende eest küsitakse üsna mitu tuhat krooni, olenevalt sellest kas on tõukoer või siis ilma tõutunnistuseta. Näiteks: viimane koerapoeg saadi meie peresse tütretütrele kingitusena. Aga viimane kass nii, et kuulutati Maalehes, et on ära anda must noor kass, keda keegi loomaarmastaja oli bussipeatusest ära korjanud kui ta seal juba mitu tundi oli seigelnud ja endale kodu otsinud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie pere koerte nimesid on olnud palju kui ma juba varasest noorusest mäletan 4 aastasest alates: Deegi, Napsi, Muti, Parri, Vuti, Lipsi, Pitsu, Muska, Berta.
Kasside nimed: Miti, Kiti, Nurri, Aadi, Hallik. Minu ema rääkis ühte lugu mõisapreilist, kes armastas kasse pidada ja käis nendega koos jalutamas. Kena jalutuskäigu olevat aga ära rikkunud juhuslikult välja ilmunud koer, kes hakanud kasse taga ajama. Need aga põgenenud kõik puude otsa. Kui ebaviisakast tülitajast oli juba lahti saadud, hüüdnud mõisapreili heleda häälega oma lemmikuid puude otsast alla – Kiti, Kati, Aadi, Halli, Miti, Roosi. Nimede panek loomadele käib meie peres nii, et igaüks pakub välja oma ettepanekud ja ühiselt otsustatakse siis, milline nimi panna. Nii nagu hääletamine käib.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet lemmikloomade kohta on saadud raamatutest ja ka tuttavatelt, kellel samasugused loomad on.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja tõug ega tõupuhtus pole olnud oluline. Tähtis on see, et koeral oleks pikem karv ja paras suurus, et ta külma ega kutsumata külalisi ei kardaks.
Kass tavaliselt leiab ise endale kusagilt heinalakast sooja koha, sest ta saab ise igale poole ronida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb põhiliselt tütretütar, kes käib temaga kaugemal jalutamas ja kammib. Süüa annab see, kellel parajasti aega on. Igatahes söömata pole nad kunagi jäänud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerte jaoks ostetakse spetsiaalset koeratoitu, aga valmistatakse ka seda toitu, mida isegi sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On tulnud ette, et vanal koeral jääb kõht kinni, sest temal ei tööta seedimine enam nii efektiivselt kui noorena. Seepärast me enam vanale koerale konte ei anna. Sellisel juhul tuli loomaarsti poole pöörduda. Praegu tean ma seda, et vanale koerale ei saa anda konte, ega ka spetsiaalset koeratoitu. Tuleb anda rohkem vedelat ja panna söögile peale toiduõli.
Vaktsineerimine on vajalik. Marutaudi vastu saab süstitud igal aastal.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on nii, kuidas võtta. Looma seisukohast on see täiesti vaenulik, sest osa looma kõige tähtsamast elutegevusest jääb ära. Inimesele on see kasulik lihtsalt mugavuse pärast. Ei ole vaja koera ja kassipoegadega jännata ega neid uputada, sest nii palju kasse ja koeri pole inimkonnal vaja. Pealegi on koera- ja kassipulmad üsna ebameeldivad ja kärarikkad asjad.
Siinkohal väike viktoriiniküsimus – millises pulmas ei pakuta külalistele süüa! Siin on mõeldud nende loomade vabapidamist.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi varem oli meil emane steriliseerimata koer, kes sai vabalt ringi jooksta. Siis muidugi peeti ka koerapulmad, mille tagajärjel sündisid pojad. Pojad said ära uputatud. Aga järgmine kord sai jäetud 2 isast poega kasvama, ülejäänud hukkasime. Kui kutsikad olid juba suuremaks kasvanud, sai vana koer hukatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koertel on väljas kummalgi eraldi kuut, millele sissepääsuavale saab talveks ette pandud nö. eesriie. Koerad oskavad väga hästi ninaga eesriide kõrvale lükata ja kuuti minna. Sellega on ruum tunduvalt soojem ja külm tuul ei puhu peale.
Vana koera saime täiskasvanult raudteejaamast (keegi oli ta vist rongist välja visanud). Teda on õpetatud nii, et ta võib tulla ja olla ainult esikus. Uks võibki lahti olla ja ta ei tule tuppa. Noore koeraga on lugu teine, saime ta kutsikana külmal ajal, mistõttu ta oli mõnda aega köögis, kuni ilmad läksid soojaks. Tema käib meie köögis aga kaugemale ta ei saa ja ega ei lähegi, kuigi vahel selline võimalus olekski.
Koertel pole lubatud eluruumidesse minna ega jalgadega pori tuppa tassida, aga samuti karvu põrandale ajada. Voodisse minek ei tule kõne allagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele ei ole koeri kaasa võetud, nad jäävad koju. Meil on suur pere ja keegi jääb ikka koju, kui peaks olema vajadus kusagil kaugemale sõita. Ka kuhugi külla minnes ei võta me koeri kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Noorema koera sünnipäev on teada, kuid vana koera oma mitte. Saime ta täiskasvanud koerana, vanust võis tal olla siis umbes aasta või poolteist. Aga sünnipäevapidu me koertele pole teinud ega šampust nende terviseks joonud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei käi riides, seni on nad oma kasukaga hakkama saanud. Mänguasju on küll olemas. On ostetud mänguasi, mis koosneb ühest tugevast köiest ringi kujul, millel on peal plastmassist muhv ja veel üks piiksuv kummist pallitaoline asi. Piiksutaja on muidugi juba ammu katki tehtud, aga ülejäänud peab vastu. Rohkem meeldib talle aga tavaline puupulk, mida annab närida ja mida on huvitav üles otsida, kui keegi seda talle viskab.
Spetsiaalseid pesemisvahendeid ei ole soetanud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See võimalus on täiesti olemas, et lemmiklooma eest võib liiga palju hoolitseda. Näiteks kui elab keegi üksik vanem inimene, kes loomi armastab ja tal ei ole kedagi, kellega ta räägiks, siis võib lemmikloom saada kogu hoolitsuse ja hellituse omale. Pealegi on lemmikloom, eriti koer inimesele väga suureks seltsiks kui üksinda istud. Kui inimesel on pidevalt mingit tegevust, siis arvan ma, et jätkub tähelepanu nii ühele kui ka teisele.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele ma ei oska vastata. Maal hoolitsetakse koerte-kasside eest ikka ühte moodi. Kassid peletavad hiiri ja koerad hauguvad samamoodi kui külaline tuleb. Ja süüa antakse neile ikka samamoodi nagu varemgi. Võibolla linnaoludes on mingi vahe olemas. Ma ei oska öelda, kas praegu peetakse linnades rohkem lemmikloomi kui nõukogude ajal. Võibolla on meie uusrikaste lemmikloomadel tõesti rikkalikum toidulaud kui varem. Aga eks nõukogude ajal olid ka n.ö. enamvõrdseid, kes võisid oma lemmikloomade eest rohkem hoolitseda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom on ju ka üks pereliikmetest ja kui ta juhtub lahkuma kas õnnetuse või loomuliku surma läbi, on see väga kurb. Me oleme temaga harjunud, armastame teda ja nüüd äkki on ta meie juurest lahkunud. Ometi teame, et see on asja loomulik käik, millest pole kellelegi pääsu. Kahju on.
Kui oled kogu eluaja pidanud koera, seda eriti maal, kus tal oma kindel koht ja otstarve, siis igal juhul sai võetud uus koer või kass. Sest peale lemmiklooma on neil mõlemil oma osa (töö) täita maainimese perekonnaelus.
Tavaliselt maetakse lemmikloom oma koduaeda kas õunapuu alla, või mõnesse teise sobivasse kohta ja tema hauakohta tehakse lillepuhmas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassipoega õpetatakse liivakastis asjal käima, kui ta on veel väike ja õues külm. Kui ilmad lähevad soojaks, siis noor kass juba käib õues ja suvepoole hakkab juba öösiti ka väljas olema. Lillepotis või peenral kraapimise eest saab riielda. Ajapikku hakkab noor kass aru saama, mida ei tohi teha.
Koer võtab kergemini õpetust. Oleme õpetanud koerale käppa andma, istuma, lamama. Mitte kunagi ei tohi koerale anda söögi ajal palukesi, vaid saab hiljem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kunagi oli meil üks koer, kes pidevalt jooksis närviliselt ringi, nii et muru peaaegu ei olnudki. Ei aidanud keelamised ja riidlemised. Sellest halvast kombest ei saanudki lahti. Kuna meil oli viljapuuaias ka lilled ja mõni väike peenargi, olime sunnitud selle osa aiaga eraldama.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole loomadele õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koerte ja kassiga, kui see oli sõna kuulanud, aga ka mõnel muul ajal, loom saab väga hästi aru inimese meeleolust ja kõnest, eriti toonist, millega räägitakse. Mina arvan küll, et loomad ka mõtlevad. Koerte puhul on eriti tugevalt arenenud kohusetunne ja kiindumus pereliikmete vastu. Olen jälginud tähelepanelikult meie viimaseid koeri. Kui ma kusagil midagi teen, siis koer harilikult lamab kusagil lähedal. Aeg-ajalt aga tõuseb üles ja tuleb minu juurde, et ma temaga räägiksin ja silitaksin. Kui ma juhtun istuma, siis ronivad nad mulle esikäppadega sülle. Mõne minuti pärast lähevad jälle ära ja istuvad kusagile lähedale maha. Koer sai oma silituse ja head sõnad kätte ja võib nüüd jälle rahulikult oma peremehe tegevust eemalt jälgida.
Kass on aga hoopis nahaalsem, tema tuleb ka inimese juurde, kuid tema läheb inimese töö peale magama, tema ei vaata kõrvalt.
Kirjutan teile paar tõestisündinud lugu meie pere loomadest.
Esimene koer, keda ma oma varases nooruses mäletan, oli väike kolli nimega Reegi ja nad olid minu emaga väga suured sõbrad. Ema läks põllule tööle kodust umbes poole kilomeetri kaugusele, koer kaasas. Et oli soe ilm, võttis ema oma jaki seljast ja pani põllupeenrale maha koera juurde. Kui töö tehtud, läks ema õhtul koju. Seal aga hakkas vaatama, kus koer on. Siis lõpuks kuulis, et keegi ulub seal kandis, kus ta tööd tegi. Pea taipas ta, et see ongi tema armas Reegi. Läks siis põllule tagasi ja näeb, et koer istub truult ema jaki juures ja valvab seda. Ema jutustas pärast, et tal hakkas koerast nii kahju, et see pidi mitu tundi tema jakki valvama ja ei tulnud koos emaga koju. Ema võtnud siis koera sülle ja toonud ta lepitusena niiviisi koju. Selline kohusetunne on otse liigutav.
Üht teist koeralugu olen kunagi lugenud. Sõitnud üks rikas kaupmees ratsa, mööda teed oma koeraga. Äkki hakanud koer väga ägedalt haukuma ja ümber hobuse hüppama, pärast poole veel hobuse jalgu hammustama. Kaupmees arvanud, et koer on hulluks läinud ja tulistas püstolist koera pihta. Sõitnud siis edasi ja lõpuks märkas, et rahakott, mis rippus sadula küljes, on kadunud. Sõitnud siis tagasi ja leidis oma rahakoti, mille juures lamas tema haavatud koer.
Kolmas lugu on meie pere lehmast. See oli sõja ajal, kus talud pidid andma normiks ka liha. Tuli ära anda lehm. Isa viis siis ühel päeval lehma ära vastuvõtu punkti, mis asus Kloogal (see on Keilast läbi Paldiski poole), meist umbes 20 kilomeetrit. Kahju oli neil lehmast ja kahju oli ka lehmal kodust lahkuda. Järgmisel hommikul vara, kui ema läks lauta loomi talitama, nägi ta kaugel meie tee peal mingit looma. Kui ta laudast tagasi tuli näeb, et see loom on ikka tee peal, aga tunduvalt lähemal. Asi pakkus huvi ja hakati vaatama, mis loom see on ja kuhu läheb. Sai selgeks, et tegu on lehmaga ja lõpuks saadi aru, et see oli meie lehm. Ema viis lehma ädala peale, et ta süüa saaks, kuid loom ei võtnu suutäitki, vaid surus oma pea tugevasti ema vastu. Ema rääkis pärast, et ta ei saanud enam rahulikuks jääda ja puhkes suurest meeleliigutusest nutma. Selline suur kodu ja inimeste (minu ema antud, juhul, kes teda talitas) armastus aitasid lehmal sellise pika tee ette võtta. Teisest küljest oli lehmast ka veel sellepärast kahju, et see pikk ja raske teekond oli kõik asjata. Minu vanemad, kui väga ausad ja kohusetruud inimesed, viisid lehma Kloogale tagasi.
Kui majas on loomad, olgu nad lemmikloomad või muud loomad, kui neid peab ära andma, on neist väga kahju. Nad on ikka selle pere liikmed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole sellist kogemust.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on loomad olnud väga hinnatud kaaslased. Olgu need siis kanad või kanapojad, lambad või lambatalled, koerapojad või kassid. Lapsed armastavad nendega mängida, sööta, silitada, nendega rääkida. Kui meie noor saksa lambakoer õnnetult auto alla jäi, olid lapsed väga õnnetud. Õnneks sain ma Valingu raudteejaamast uue koera juba mõne päeva pärast. Ta on suur must koer ja tema leidmise ajal umbes aasta vanune. Ta oli ilmselt rongist välja lükatud ja otsis endale juba paar päeva uut peremeest ja kodu. Kuna ta on rahulik ja hästi sõbraliku iseloomuga, siis said nad lastega omavahel väga ruttu suurteks sõpradeks. Kui lapsel läksid jaama kellegile vastu, võtsid nad alati koera kaasa. Koer oli nagu suur kaitseingel, kes hoidis lapsi tülitajate eest. Polnud kunagi muret, et lastega võiks midagi halba juhtuda. Ka kodus aias ja ka väljaspool aeda ei läinud ta kellegile kallale vaid andis haukumisega alati märku võõra tulekust. Praegune teine noor saksa lambakoer on hoopis käredama loomuga, ega lase tavaliselt võõrast omapead aiaväravast sisse.
Minu arvates lapsed vajavad loomi, nad on neile väga headeks mängukaaslasteks. Ka laps vajab kedagi, kelle eest ta hoolitseks ja hellitaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna meie peres on kogu aeg loomi peetud, siis ei saa ma öelda, et oleksin rohkem hakanud teiste loomapidajatega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei tahaks pidada näiteks madusid, igasuguseid närilisi. Kõigepealt on madu sellise eemaletõukava välimusega ja võibolla isegi ohtlik, kui tal on millegipärast tuju kedagi salvata. Närilisi (hiired, rotid) olen ma kogu elu põlanud, sest nad teevad majapidamises väga palju kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ka metsloomad võivad olla lemmikloomad. Mul on metsas metskitsede jaoks kaks söögikohta, kuhu ma panen heinu ja õunu. Kitsed on väga kenad loomad ja ma vaatan neid alati suure heameelega. Ka rasvatihased, musträästaid, puukoristajaid ja rähnisid on meie peres palju aastaid talvel toidetud. Nende toidulaud on meil akna lähedal tulba otsas, Tore on vaadata, kuidas nad pekki (või ploomirasva) ja päevalille seemneid söömas käivad. Millegipärast ei söö rasvatihased päevalille seemneid linnumajakese sees, vaid lendavad ühe seemnega lähedal olevate puude okstele ja söövad seal. Edasi-tagasi lendamine käib väga vilkalt. Põhilised söögiajad on hommikul ja peale lõunat kella 5 paiku. See on ka loomulik, sest linnud on kõik hommikul väga varased, õhtul lähevad aga varakult ööbima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mulle need loomad ei meeldi ja sellepärast ma neid ei taha ka pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
On igasuguseid inimesi ja igaühel omad huvid. Mõni tahab just nimelt võtta endale sellise lemmiklooma, mida teistel pole või milliseid harva esineb. Mul on hea tuttav, kellel on kaks hobust. Ma küsisin, mida ta nendega teeb. Ta vastas, et see on maitse asi, mõni peab koera, teine kassi, mina aga pean hobuseid. Ta on kena mees, käib talviti küla lastega saanisõitu tegemas, aga suvesõitudeks ehitas kerge neljarattalise vankri, ikka selleks, et lapsi sõidutada. Vahel käib ta ka ise hobustega ratsutamas, ega keela seda ka teistele lastele, kes selleks soovi avaldavad.
Eks ole ka selliseid loomi, kes ei mahu mõiste alla „lemmikloom“. Näiteks hunt, rebane, kährik, ilves, karu, tuhkur jne. Kõiki neid loomi ma ei vihka, nad on kõik looduses vajalikud ja reguleerivad saakloomade arvukust.
Mõiste „lemmikloom“ ja „koduloom“. Nagu ma eelmises punktis juba mainisin, võib koduloom olla ka lemmikloom. See oleneb täiesti olukorrast ja ka inimesest endast. Näiteks suures farmis, kus on mitusada lehma, seal vaevalt neist mõni lemmikloomaks saab. Aga üksik Maali, kes elab maal ja peab lehma, kes teda toidab, sel juhul on täiesti mõeldav, et tema lehm (koduloom) on talle ka lemmikloom. Või näiteks linnakorteris pere või ka üksik inimene peab endal koera, siis on see koer talle lemmikloom. Ega sel koeral ju praktilist otstarvet ei ole. Koer on inimesele seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Siin võib olla ka mitu põhjust. Osa inimesi võtab endale kas koera või kassi, kellel on tõupaberid ja kuulsad esivanemad. Selliste koerte, kassidega käiakse näitustel ja saadakse medaleid. Näitused on lemmikloomapidajale ka huvitav, sest saadakse kasulikke kontakte teistega.
Asjal võib olla ka äriline külg, sest puhast tõugu ja paberitega koerakutsikad on küllalt kallid. Hinnad ulatuvad mitmetuhande kroonini. Ta võib olla mõnikord ka n.ö. moeküsimus. Kui ümberringi kõigil tuttavatel on peres mõni lemmikloom, siis ei taheta ka „ajast maha“ jääda ja võetakse endalegi kedagi.
Üsna sageli võtavad üksikud inimesed endale lemmiklooma sellepärast, et oleks keegi elusolend su kõrval, kelle eest saab hoolitsetud, kellega võib rääkida ja kes on väga ustav ja aus oma peremehe-perenaise suhtes. Sellisel juhul ei ole tähtis, et see loom peaks omama tõupuhtaid pabereid ja on pärit n.ö. kõrgemast soost. Ka tavaliste krantside hulgas on väga palju toredaid koeri.
Eks lemmikloomadega ole mõnikord samuti kui suveniiridega – ilus asi, mida on tore vaadata, aga millel praktilist otstarvet ei ole.
Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006
Mina olen kasvanud sellise lapsena, kes oma noorusaastatel väga pelgas igasugu loomi. Meil oli koduski väike musta-valgekirju koerake Irmi, kes minust noorematega oli hea mängukaaslane, kuid minuga otsides oma mängukaaslast, mis sõbralikul koeral võttis kauem aega, kui ma julgesin teda omaks võtta. Kuid põhjuseks oli peamiselt see, et kadripäeval sugulaste juures külas olles ja sealsete küla lastega kadriks minnes, tuli ühes talus koer ja nuusutas esmalt meid kõiki, kui viimaks minule hambad säärde lõi. Ilmselt lohmakates kadri riietuses tundis ta oma küla lapsed ära.
Nädalad möödusid, kuid paranemise lootust näha ei olnud, ning enne jõule järjekordselt sugulaste juurde minnes ja sealne vanaema hammustus kohta vaadates, tegi otsuse „ see koer, kes on hammustanud, selle karvadega suitsutatakse ja paranemine tuleb pea.“
Ning järgmine päev võetigi asi käsile. Koera perenaine andis koeralt lõigatud karvu, mis pandi lauatükil olevate süte peale, mis asetati suitsevana madala istme peale, kuhu kohale mina pidin suitsu kohale oma jala seadma ja hoidma sellel kohal kuni suitsu enam ei tulnud. Selline tegevus oli vanema aja inimeste ravi meetod, ilmselt oli sellest kasu ka, sest haavale tekkis koorik ja näitas peatset paranemist, ainult kihelema hakates puutuda ei tohi.
Kui kusagile külla oli vaja minna, siis esmalt küsisin, kas nendel koera on. Hiljem kui linnas tegutsesime Valge Risti hoolealustele supi jagamise, ning koju viimisega, siis keegi vanem naine, suure hundikoera omanik õpetas mind, et kalla osa minu toidust koerale ja silita hiljem teda. Öeldud tehtud ja sellest päevast peale hakkas see koer mulle bussipeatuses vastas käima, vahel isegi oodates seal ees ja ka isegi koos teiste koertega ja kõik mind saatmas sõbralikult saba liputades, kõndisime ühel meelel.
Kuid kodukandis käies oli tädipojal ka suur hall hundikoer, keda ta naine pelgas, ihates omale väikest koera, kes teda pimevidevikul laudateel saadaks, seega julgustades teda. Sügisel linna tagasi jõudes ja kauplusesse minnes, oli kaupluse uksel silt. Tasuta ära anda väike taksikoera kutsikas. Läksin kohe sooviga sinna, sest paari kuu pärast oli tädipoja abikaasa sünnipäev ja saan seega ta unistussoovi täita, mida ta olla mitu aastat igatsenud.
Suure tahvli šokolaadi ja väikse Eesti lina, mis lauale panna saatsin perenaisele, kellelt koerapoja sain ja mitu kuud, kuni sünnipäevani, mil kingi pidin üle andma, oli koerapoeg minu hooldada. Imelikul kombel tütre väiksemad lapsed olid väga elevil ja mängisid koerapojaga, aga kõige vanem poiss, nagu mina lapsepõlves isegi, ei saanud koerapojaga kuidagi sõbralikke suhteid. Siis kui koerapoeg tuli kingitusena omanikule ära viia, hoidis silmad veekalkvel koerapoega. Järgmisel korral, kui sinna läksin tuli Tobi joostes nagu vanale tuttavale vastu. Ka sai ta oma pere ja tutvusringkonnale lemmikuks, ka tema aastast sünnipäeva peeti suurema seltskonnaga, kui mõne vaesema pere lapse oma. Kuid millepärast ta perenaisega ei olnud nii suur seltsiline kui peremehele, kelle kõrval ta igal pool jooksis ja lõunauinakut tehes oli ta vupsti teki all peremehe kõrval ja nii nad õnnist und magasid.
Kui enam vana koera ei olnud ja Tobi veidi vanemaks sai, tegime peremehele selgeks, ka temal peab oma maja olema, sest kass oma poegadega piilus tema kuuti oma poegadele päevaseks peidupaigaks, sest öösiti oli neil kusagil mujal magamispaik.
Kassil olid pojad ja ta oli väga hoolikas nende toidulaua eest hoolitsema. Hommikul vara, kui ärkasime, tuli ta õnnelikult särades hiir, või vahel ka rott hambus ja pani trepi äärde, ise nagu uhkustki tundes ja läks ajama üles poegi, kes ema hoolitsemist ei osanud kuigi suureks teeneks pidada, vaid vilasid kiiresti piimakausi poole, mis perenaine oli neile valmis seadnud, ning limpsisid sealt.
Kuna linnast oli ka tütrepoeg, kes leidis et Tobil on nimi, aga kassipoegadel oleks ka vaja oma nime. Kuna naabrite ja suvitajate lapsed jagasid arvamust, siis otsustasime teha ühise nimepanemise. Ristimine pidi olema väga tore toiming ja seega olid kõik agarad nime otsijad, ning ka soov ristivanemateks hakata. See oli omaette toiming, mina vanemana pidin vanale kassile nime panema ja mõtlesin. Küsitledes selgus, et Kiisud-Miisud on liiga labased ja külas on neid küllalt palju. Tõime siis raamatud appi, kui juba siis juba. Ristivanemad lapsed valisid meie loetud nimesid ja otsustati: Igaüks kes oli kassipoja ristivanemaks hakanud, võis ka ise nime valida, kui üldise seltskonna poolt nõusoleku sai.
Sabrina, minu poolt panduna, sai kõigile kohe meelepäraseks. Kes kellele, seda enam ma ei mäleta, aga üks oli Rosita, Susanna, Stiina ja Armiida, ka Leonoora olid vastuvõetud nimede väärilised. Esmeralda ja Eufrosiine ei kõlbavat liiga keerukuse poolt, mille väljahääldamisel tähed võivad sassi minna.
Ristimisvee jaoks oli ilus kauss ja kõik pidid oma ristilapsi käte peal hoidma, kui maja peremees, kes algul naljaga laste vaimustust vaatas, pidi ristija ametisse hakkama. Kuid traditsiooniliselt oli kõik korda aetud, nende vaimustus suur ja mänguhoog raugenud, ka aeg külalastel koju minekuks. Otsustati ühiselt et ristilapsed saavad omale koju viia, aga siis tuli selgitada seda ilma teie vanemate loata ei tohi. Küsige enne kodust järgi, kuigi oleme nõus kõikidest poegadest loobuma, ei tohi ilma vanemate nõusolekuta viia. Võita ka naabritelt küsida, kes soovib, kui oma kodused ei taha ja saate oma ristilapsed, kas või sügisel kooliõdedele-vendadele kingituseks viia. Tähtis on inimeste nõusolek. Nii kestis mitu aastat. Sabrina oli mitmete laste ja juba vanaema seisuses, kui ta hommiku vara tuli öösiselt jahiretkelt hiir hambus. Saime oma selgitustega nii kaugele, et Tobil peab oma kuut olema ja üks hommik oligi kopsimist kuulda, sest rohelised seinavoodrilauad, mis ülejäänud lauajuppidega kokku lööduna ilusa väikese maja mudeli, ukse kõrvale Tobi jaoks. Küll ta siis jooksis ja kargles selle ümber, aga ega ta peremehe juures magamisest täielikult ei loobunud. Ükskord õues seistes, tuli äkiline vihmahoog ja kassipojad, kes loomusunniliselt ainult veesoone peal armastavad lesida ja kõige lähedasem ja armastatum koht oli neil kaevukaane peal. Siis vilas koer ehmunud kassipoegade juurde ja kiljudes kutsus neid edasi-tagasi joostes kaevu ja oma väikse koeraputka vahet. Lõpuks said kassipojadki aru ja vihmast märgu käppi raputades vilasid kiiruga Tobist mööda ja tema majakesse vihma eest varjule, nagu ta oma käitumisega seda soovib. Kui oma hiirejahilt Sabrina tagasi jõudis, siis viis Tobi ta uhkelt oma maja ette, kus pojukesed nii rahulikult põõnasid.
Ühe aasta poegadest jäi üks Samuel Sabrinale ületalve, sest keegi teda omale kasulapseks ei tahtnud. Kuid see Samuel oli üks laisk volask, kes igal pool vedeles ja ootas, kui ema saagiga koju jõudis, ning siis õdede eest oma hammaste alla napsaas. Lihtsalt piinlik oli näha, kuis veel järgmine aasta see vanapoiss ootas oma agarat ema öiselt jahikäigult, et oma kõhtu täita. Küll Sabrina vahel õhtuti kodust naabritele jahiretkele minnes läheb ta juurde, nurrub ja selgelt näha, et kutsub kaasa, aga laiskusega harjunud, ei suvatse minna. Lõpuks andsime ta ühele, kes ütles, et hiirtele peab kassilõhnaks.
Tobi, kes sinna minnes on alati nagu vanal tuttaval vastas ja saba liputades ja klähvides seega teistele teada andes, et tuleme, tuleme! Kohale jõudes sibas ta ühe ja teise juurde joostes ja rõõmust klähvides teada anda, et temal on nagu kõige suurem rõõm.
Aga mereäärne küla ja merelkäik juba eelmisest aastast huvialana harjutama hakatud, on ilmselt meelepäraseks saanud, ning harjumuspäraselt oskab juba paljuski reageerida. Peale lõunat, kui algab võrkude nagilt maha võtmine on ta kõrval nagu asjatundja. Vähe sellest, kui millegi muu koduse tööga seotud ja kohe ei saa hakata sättima merele minekut, siis ta jookseb vudinal inimese ja võrkude vahet, et sa pead hakkama aru saama, et aeg on juba minna. Kui ühe inimese on oma vudimisega jalule saanud, siis tingimata tuleb ka teine ja vahel ka kolmas randa paadi juurde saada. Võrgud ja aerud kaasa, päästevestid selga ja hakkamegi astuma. Tobi lippab iseteadlikult ees ja vaatab edasi-tagasi sibades, et ilusti saab paat talade peal alla veepiirile lükatud, kupred-köied sisse ja siis on Tobi vupsti nagu meteoor paadis ja ootab paadi vettelükkamist. Vahel hüppab kivilt kivile, kui vees olevad talad on lõppenud ja paat vabalt ujub vees. Ta võib olema küllalt teadlik ja oskab arvestada, kui vesi on pagu, siis ta ei riski kividele ette joosta, sest vahel me tegime temaga sohki ja sõitsime temast eemale. Oi milline hale hulgumine kivi otsas siis algas ja me olime sunnitud tagasi pöörduma. Tema südantlõhestav hale hulgumine lõppes kohe. Kui jõudsime rannast nii kaugele, et selgusele saada, kui sügav vesi juba on, seega kivi köie otsas vette lastes, saaks välja tõmmates mõõta süllaga, kui sügaval meres juba oleme. Olenevalt eelmise päeva saagist, kas kala oli rohkem madalama või sügavama ribi otsa pool. Arvestama pidi ka teiste kalurite saake.
Kui kivi merest välja tuli, oli Tobi rahu ise, aga kui järgmisel korral sai uuesti vette visatud, siis oli ta kilin nii suur, nagu oleks teda pekstud. Lõpuks kuppu vette viskamisel ja koduranda tagasi aerutamisel jälgis ta ahtris kupu kaugenemist ja meie mõistus ei jagand tema tundeid.
Terve rand kuulis alati tema kilava kisa tõttu meie merel käimisest, ning millal oli võrguribi sisse laskmise algus ja lõpp. Tagasi tulles oli kõik nagu unenenud ja rannale lähemale jõudes oli ta nagu kapten sillal ning jõudes lähemale maabumiskohale, hüppab ta ise teadlikult vette ja ujub sadamasse. Seal ronib kivile, raputab end kuivaks ja kivilt kivile hüpates on peagi haljal rannaliival.
Edasi jooksujalu üle tee maja poole ja jälle tagasi. Kõik on sellega juba harjunud ja ainuke viga, mis tädipoja merel käimise kohta külarahval ütlemist on, siis see, et eeskirjade kohaselt peavad kõik merel olijad kandma kollast päästevesti, aga Tobil see puudub. Eks ma vist järgmiseks sünnipäevaks, arvatavasti pean selle tegema. Käime võimaluse korral 17 septembril rannas koos kartuli võtu aeg sedagi pühitsemas, eriti mehe venna tuttavad vanapoisid linnas, kes abistavad kartulivõtul. Tobi suhtub ka külla tulevate peremehe sõpradega oma koeraseaduste kohaselt, mis vahest majaperemehele oma teada häbistav on. Arutleme vahel, et kas ta saab aru, mis tema kohta öeldakse, kiidetakse või kritiseeritakse. Ta teeb valiku ja otsustab oma arusaamade kohaselt.
Võõraste tulles käib ta ümber nende ja nuusutab läbi, ning kui mõni on viinalõhnadega, siis tõstab jultunult jalga ja pissib jala peale. Igaüks sellest, kui sokid jalas, kohe sellest aru ei saa, sest ega see väike pissisörts kohe tunda ei anna, kui juhuslikult ise tema tegevust ei märka. Tihti suvel olles paljajalu paneb Tobi teguviis pererahva rohkem häbi tundma, ning harjumuse kohaselt võtab eelnevalt peremees koera sülle ja viib külalistest kaugemale.
Üks tuttav ükskord seltskonnas küsis, et miks peremees alati koerakese sülle võtab ja ära viib? Tobi on ju väike, sõbralik ja seltsiv koer, aga tal on omapärased iseäralikud käitumismaneerid juures, mis kõigile pole mitte meeldivad. Kuid kes seda juba teab, see naerab, et naljatilk ikka see päästevestita kapten on.
Kui ta märkab, et hakatakse sättima kauplusesse minekut, siis tema suure ringiga on ees juba ja kusagil piilub ja siis vilab otse ette ja alandlikult ootab ees ja anudes andeks andmist oma käitumise pärast.
Iga tegevuse juures on tema kui kõige tähtsam asjaosaline ja ergutaja ning jooksujalul vudimine ühe juurest teise juurde.
7-8 a. tagasi juhtusin televiisorist vaatama, kui näidati vangide saatustest, kus ühe tuttava mehe kohta, kes seni teadmata olnud, olid sõnad. Arreteeritud, kohtuotsusega surma mõistetud ja järgnes ka, et mahalaskmisega kohtuotsus täide viidud. Romapered on enamus omavahel sugulased, kuna sealsed noored abiellusid enam-vähem kõik randlasega ja enamus ka omast külast, enamus isegi üleaedsed. Ka naaberküladest oli abiellujaid, või vähemalt oma poolsaarelt. Oli neidki kes Pärispea poolsaarelt naisi tõid, kuna olid kõik merepüügiga lapseeast seotud olnud, oskasid seega kõike, ning peaasi, nad ei kartnud merd, vaid julgelt võtsid aerud kätte ning rannalähedane lestapüük oli peamiselt naiste ja laste hooleks. Ka merel käijaid naisi oli meeste hulgas igas külas ja mõned andsid meestele isegi silmad ette, ning tunnustati neid rohkem kui viletsaid mehi.
Ka kokkuhoidmistunne oli tugevam ning ei jäetud haigeid hooleta, ega üksikuid abita. Mujalt üksikud sissetoodud ei osanud suguseltsist lugu pidada, oma ahnuses oleksid nad kõik õed-vennad kodust vanemate juurest ära saatnud ja südametunnistuse piinata ise valitsenud, isegi abikaasa üles kasvatanud vanemad oleks kodust minema saatnud, ainult kasuahnusest.
Ei mäleta enam aastat, kas minu tagasihoidliku iseloomu tõttu ja vaiksemana teiste hulgas, kuid kõige nooremana võtsid külanaised mind Tallinna kaasa. Selgus, et pakke oli meil kaasas mitu ja reisisiht otseselt vanglasse, kus oli palju tuttavaid mehi. Seega igaüks sai ühe pakki vangile üle andmiseks anda. Igalt naiselt sain mina teise paki üle andmiseks, seega said nad kaks pakki, ning nendest jõuvarudest jaksasid rohkem neid kannatusi taluda. Selgus, et igast külast oli mitu meest ja noored elujõulised mehed, abikaasad ja väikeste laste isad. Milleks oli neid vangimajja toodud, ning miks nad pidid kannatama. Kas ainult selleks, et oleme mereäärne rahvas ja võimalusi on merekaudu mujale sõuda. Kui aga kohalikke mehi pole, paate seega ka, mis lukustatult pritsaalas, siis on nendel julgem piiri valvata. Kui kõrgilt ja kurjalt sealt vastati iga küsimuse peale, ning mällu sööbinud alatiseks. Nüüd on hingel valus, kui Torupilli kauplusesse minnes vasakut kätt 2 kõrvuti maja olid siis vanglad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu kodus on olnud kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti laste pealekäimisel, kuna nende mängukaaslasel polnud kassipoegi kuhugile panna, vastuargument oli allergia.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Loom saadi muidu sõbranna käest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi oli Kiti.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavate kaudu.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei mõjutanud. Tõug ei oma tähtsust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitusel. Suhtun positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsesin mina, kuna lapsed lahkusid kodust.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsin algul tomati-kala konserve, hiljem kassikrõbinaid.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kastreerimiseks. Kass võttis kaalus alla. Vaktsineerimine on õige asi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on õige, v.a. tõukasside puhul.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesas ta ei olnud, kuid põhiline oli minu voodi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisil pole käinud, seega pole tekkinud ka probleeme.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, ega tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Steriliseerimisel tekkinud haava paranemiseks õmblesin talle vesti. Spets vahendeid pole hankinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti võib ülehoolitseda. Loomale ei tohi kõike lubada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on levinud koeratoidu kasutamine, siis ei olnud. Arstide tasu käib üle mõistuse.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Panin magama. Matsin aeda puu alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass pissis kindlas kohas, hiljem pissis, kuhu juhtus.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Leppisin kassiga nii nagu on.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ei räägi. Mõtlemine on omane ainult inimesele.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kohustused tekkisid emmele juurde. Kindlasti vajavad lapsed loomi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks siga, rotti, hiirt, hamstrit.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minul käis kunagi üks tihane akna taga, kes oli targem kui teised, sest tõstis jalga nööri otsas oleva peki otsa peale ning nokkis siis pekki.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Pole vaja neid pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad peaksid olema loomad, kes on eestlasi ümbritsenud ajast aega. Lemmikloomad ei tohiks olla sellised, kes võivad inimestele ohtlikuks saada – ahvid, ussid, maod.
Ei tohiks vahet eriti teha. Loom kuulugu nii või teisiti ikkagi kodulooma poole. Lemmik peab olema kasvatatud nii, et ta ei häiriks kaaskodanikke. Näiteks koer ei tohi ilmaasjata haukuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loom on selline objekt, kellele inimesed jaotavad oma emotsioone.
Järg: Lemmikloomad minu elus ja muud pudulojused.
Lemmikloomi tänapäeva mõistes on mul olnud ainult üks kass. Ma ei kahetse tema olemasolu, kuid praegu mul loomi ei ole. Kass armastas kilu tomatis, sõi ka krõbinaid. Puges mulle teki alla ja kui ma puuksutasin, siis lõi hambad kintsu. Tavaliselt ma kangutasin hambad lahti, sest oli hirmus valus.
Loomadega olen ma kokku puutunud suviti maal olles ja ka mingil määral linnas. Minu elus ~25 aastat möödus äärelinnas, kus oli kokkupuuteid loomadega. Tol ajal peeti lehmi, kitsi, sigu, kanu, koeri. Ema pidas mul siga naabrite juures, kus sulg oli nii kitsas, et siga ei saanud ennast keerata. Sellises olukorras praegu vist loomakaitse selts astuks vahele. Minu majaperenaisel oli koer, ta õde pidas kanu. Meie ületänava naaber olid linna asunud Võru kandi inimesed. Naine kasvatas lapsi ja loomi, mees töötas sepana. Mäletan, et naabril oli mingi kõhutõbi ning minu ema lüpsis lehma ning desinfitseeris käsi klooriga.
Rohkem puutusin kokku loomadega Virtsus. Loomi muidugi hooldati, kuid neid ei nunnutatud. Tol kaugel 1953? 54 aasta suvel loomade arv normeeritud, kuid kui peresid oli kaks (õe ja venna pere) siis oli peres 2 lehma. Perede arve eksisteeris vist ainult paberil, töid tehti ju ühiselt, lambad olid ühisel karjamaal ning iga pere karjatas loomi teatud arv päevi. Linnalapsele olid need toredad elamused.
Teine suurem kokkupuude loomadega toimus mul 1964 a. augustis kui läksin tööle tolleaegsesse Kliinilise ja Eksperimentaalse Meditsiini Instituuti. Minu töökoht asus Sakala 1, kolmandal korrusel, kontor asus praeguse Silmakliiniku kohal, seal oli ka vivaarium. Töökoha ametlik nimi oli …biokeemia sektor, laborant. Minu ülemuseks oli doktor Virve Sui (neiuna Küll). Ka tema isa oli arst. Tal oli teaduste kandidaat.
Minu ülesandeks oli hiirtele rohu andmine, kaalumine ja hoolitsemine. Praegu mõeldes ma seda tööd ei teeks. Hiirte olme oli kehv! Siin ja praegu tuleks välja loomakaitse selts.
Hiired olid märgistatud tuššiga. Igal jalal, kuklal, selja, sabal, oli oma tähendusnumber ja siis sai neid kombineerida. Lisaks sai ka hiiri kaaluda. Hiired olid jaotatud kolme rühma. Üks rühm sai humisaali, teine kilpnäärme rohtu ja kolmas oli kontrollrühm. Süstimiseks oli tehtud lehtrikujuline jalaga värk. Väga mugav. Kuidas ülemus lambiga tingitud refleksi välja töötas, ma ei tea ega mäleta.
Ühe hiirekesega juhtus ka õnnetus – ta jäi toidukausi alla. Mina ei julgenud oma ülemusele seda ütelda. Laboris puutusin veel kokku küülikute ja rotipoegadega.
Meie vivaarium asus silmakliiniku kohal ja ta oli ka kunagi Kesk-Haigla osa. Seal oli palju sektoreid, vivaarium asus keldris. Mäletan, et uuriti tahma mõju rottidele. Oli ilmselt põlevkivi tahm!
Tänapäeva Eestis vist mingeid loomkatseid ei tehta! Putukaid uuritakse ja katsutakse küll, kuid kas hiiri, rotte, küülikuid ei tea?
Loomad on saatnud inimesi ürgajast tänapäevani. Lemmikloomade pidamisele ja filosoofiale on aluse pannud aristokraadid. Paljudel maalidel on ju tegelastena ka lemmikloomad. Enne looma võtmist tuleks seda rohkem kaaluda ja uurida ka koerakasvatuse alaseid raamatuid, sellega suudaks vähendada hulkuvate koerte hulka. Inimestel on vaja süda kõvaks teha ja koer magama panna, kui ei suudeta siis õige peremees otsida.
Lemmikloom on eestlaste pead segi ajanud. Meil on kadunud soov olla isa ja ema. Meie ostame auto ja looma aseainena.
Minu töö ei vasta küll eriti teemale, kuid sellele võib ka nii moodi vaadata.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Oma 41 eluaasta jooksul on mul olnud 3 koera ja 1 kass. Kõik loomad on võetud poegadena, enamus emased, vaid 1 isane. Põhjalikult vaatlen kassi, kes elab praegu meie peres, teisi pealiskaudsemalt, sest nende kasvatamisest on möödas õige palju aega.
Esimese koera Terri muretsesid vanemad mulle ja vennale, kui elasime Tapal vanaisa (ema isa) majas ja meil oli vaja hanede kokkuajajat. Mina käisin siis 6. klassis, aastal 1977. Ära andsime ta 1981.
Teise koera nime ei jõudnudki panna, sest see läks juba väiksena kaduma. Sain 1984. juulis ja samal kuul läks ta õnnetult kaduma.
Kolmanda koera nimi oli Lolo. Sain 1988. aasta oktoobris, ära andsin 1992. sügisel, kuna kolisin korterisse ja ei saanud koera enam pidada. Ta oli kasvanud üles vabas looduses ja see korterielu oleks olnud looma piinamine. Lolo sattus headesse kätesse. Tema elukaaslaseks oli isane njuufaundlandi koer Viljandis ja koos elasid nad pea 8 aastat. Pererahval oli soov neilt tõukoeri saada, aga miskipärast isasest polnud asja. Meie Lolol olid varem ju kutsikad olnud ja poegade saamine polnud talle probleemiks. Enne suri tema elukaaslane ja siis kuu aja pärast tema. Nad hoidsid nii ühte. Käisin Lolot uues kodus mõned korrad vaatamas. Ligidale ei läinud, sest ta oleks mind ära tundnud. Mul oli teda nähes alati väga kurb olla, sest olin teda ära andes justkui ilmajäänud oma lapsest. Aga mul oli hea meel, et ta sai toreda uue kodu. Kui isasele anti kont, siis lasi ta Lolol selle ennem ära närida. Mis üle jäi, sõi tema. Varem ma ei teadnud, et loomad nii ühte võivad hoida, aga see lugu tõestas seda.
Kassi Robi, kes on praegu meie pere 5. liige, saime 3 aastat tagasi 20. augustil 2003. Tal on õige pea sünnipäev, sest on sündinud 1. augustil.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terri lugu. Isa oli Haapsalu sanatooriumis tutvunud ühe koerakasvatajaga. Nende njuufaundlandi koeral sündisid kutsikad (isa oli hunt). Me sõitsime isaga kutsikaid vaatama ja ühe emase, kõige elavama, endale välja valisimegi. Terrile meeldis ujuda ja teha kõike seda, mis meilegi. Kõik olid poolt ja kuna elasime oma majas, oli looma hea pidada. Kuna kolisime 1979. sügisel Vana-Võitu, võtsime Terri kaasa. Siin polnud tal oma suurt aeda ja ta pidi leppima 2-toalise korteriga. Kutsikate kasvatamine oli ka raskem kui Tapal. Meie korteri peal elas üks tige kepiga vanamemm, kellele koerad kohe üldse ei meeldinud. Tema teatas miilitsale, et kuri koer teda ründab. Terri küll selline polnud, vast ehk siis, kui tal pojad olid, oli pisut ettevaatlikum võõraste suhtes, aga hammustanud polnud ta kunagi kedagi. Ka on teada, et njuufad on lastesõbralikud koerad. Miilitsal oli enda koeraga olnud sama lugu ja ta ütles, et tüli ärahoidmiseks on parem koer ära anda. Koera äraviimine oli väga kurb. Meil oli seda kodus ka jutuks olnud, aga ma ei uskunud, et sel tõepõhi all on. Ükskord tulid üks pere autoga meile. Isa ütles, et viigu ma Terri nende autoga ujuma. Ja kui ta oli autos, ütles isa, et nüüd pead temaga hüvasti jätma. Nii jäingi loomast, kes oli meie igapäevane seltsiline olnud pea 4 aastat, ilma.
Nimetu koera lugu. Olin töötanud ja õppinud ülikoolis juba aasta peale keskkooli lõpetamist. Terril sündisid pojad ja meil oli koeraomanikuga kokkulepe, et Territ ära andes raha ei võta, küll aga saame soovi korral ühe kutsika, seekord isase. Arvatavasti oleks ma temagi nimeks Terri pannud, sest nii hakkasin teda kutsuma. 3 aastat oli möödas, kui Terri meie perest eemal oli elanud. Kõige rohkem tahtsin koera muidugi mina. Vend oli sõjaväes ja koera põhikasvatajaks oleks olnud mina. Kasvas ta meie peres (elasin siis veel vanematega koos) vaid 2 nädalat. Pidin minema 1984. aasta juulis Karjala-Soome ekskursioonile ja andsin koera sõbranna kätte. Tema läks tuppa sööma, kutsika jättis õue ja sealt ta kohe ära kaduski. Hiljem selgus, et Viljandist ratsutamas käinud tüdrukud olid koera linnaliinibussiga sõitma viinud. Kutsikas oli nii tark, et hakkas ise Vana-Võidu (otse läbi metsa 5 km) poole tagasi tulema. Ühe pere juures (umbes 2,5 km enne meid) oli lahke pererahvas koera endale võtnud. Njuufad pole ketikoerad, aga nemad panid ta ketti. Koer muutus seetõttu väga kurjaks. Pererahval olid pardid, mis üksteise järel koera ette jõudes otsa said. Kui pardid olid peast naksates surma saanud, lasi peremees koera maha. Lugu tuli ilmsiks palju aastaid hiljem, kui Vana-Võidu tehnikumis õppis selle pere poeg ja isa temaga loomadest juttu tegi. Muidugi oleks kõik võinud võib-olla lõppeda õnnelikult, kui ma oleks lehte kuulutuse pannud. Seega oskan kõigile soovitada, et looma kadumise korral tuleb kindlasti kohe meedia kaudu sellest teada anda.
Herda-Lolo Siiriuse lugu. Tema võtsime siis, kui meil oli sündinud 1. laps Maarja. Lolo oli sündinud Maarjaga täpselt ühel päeval - 17. juulil 1988. Elasime maal, tiik ning Peipsi lähedal ja loomal igati lahe vabalt aias ringi joosta. Kõige rohkem soovisin koera mina ja ikka just njuufat, sest need olid mul varemgi kahel korral olnud ja koera kasvatamine selle võrra lihtsam. Mulle üldse njuufad meeldivad, seepärast pean ennast lausa njuufaatikuks. Lolo oli suurepärane laste valvur. Üks õnnetu lugu juhtus 1991. suvel, mil poeg Joosep oli 1,5 aastane ja just õppinud käima. Pesin tiigi ääres vaipa. Läksin seda pisut kaugemale kuivama viima. Olin ära vast 1 minuti. Laps jäi tiigist päris kaugele. Kui tagasi tulin, oli Joosep üleni märg, Lolo samuti. Siis sain aru, et ta oli Joosepi veest välja sikutanud. Seega on ta lausa lapse elu päästnud! Lolole meeldis kõiki veest välja tirida, kes sinna läksid. Meile tuli vend uue Datsuniga külla. Lolo koos korvis olevate kutsikatega läks pakiruumi ja nii me kõik Peipsi äärde ujuma sõitsimegi. Vette aga keegi minna ei saanud, sest kohe oli ta hakkaja kõiki sealt välja tirima.
Tore lugu Lologa juhtus ka meie kodu lähedal metsas. Seal olid koprad teinud tammi, kus Lolo sai ühe kopraonu käest õnnetult keelest naksata, sest ju ta siis oli sukeldunud nende jahimaadele. Veest välja tulles oli tal koguni pea verine. Kobrastel on teadupärast väga teravad hambad ...
Robi lugu. Kassi polnud ma varem pidanud. Lapsed teatasid vanavanemate juures telefonist, et nüüd nad tulevad vaheajalt 2-nädalase kassipojaga. Varem oli seda kassiteemat kodus üles võetud, aga võtmiseni polnud jõutud. Nüüd oli see siis käes. Lapsed olid soovi esitanud, Vahurgi sellega nõus ja mis mulgi üle jäi. Ja ma ei kahetse, sest ta on tõesti suurim rõõmupall meie peres ja positiivset energiat jagab ta ka lausa kapaga.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Terri hinda ma ei mäleta, aga mingi summa isa ikkagi maksis. Koera saime isa tuttavalt.
Terri kutsika saime ema hinnaga.
Lolo eest maksin 300 rubla, mis oli omal ajal suur raha. Kuna kasvatasime kurke ja müüsime neid Leningradi turul, siis oli raha kerge tulema. Tol ajal sai 2 kurgikoti eest koti suhkrut. Sõitsin koerale järgi Raplamaale Kärusse lausa kahel korral. Mäletan, et lugesin Postimehest kuulutust ja kohe järgmisel päeval sõitsin sinna kohale. Kuna ma samal ajal imetasin Maarjat, tuli seal rindu lüpsta. Piim läks perenaise soovil kutsikatele. Selgus, et kõik kutsikad olid juba kinni pandud. Kuna ühe ostja suhtes oli kahtlusi, sest ta polnud kutsule Saaremaalt järgi tulnud, sain nädalase ootamise tulemusena telegrammi, et võin koerale järgi tulla. Kutsikad olid siis 3-kuused. Nagu teada, peab tõukoeri just niikaua ema juures hoidma. Kurb oli see, et sellest pesakonnast surid kõik 6 koera peale meie ära, jäädes katku. Miskipärast olid koerad vaktsineerimata ja sealt see kõik algas. Kuna meie elasime maal, siis oli koer saanud tugevama tervise ja oli ka karastunum. Samuti polnud võimalik linnast tuua nii kergesti igasuguseid pisikuid. Haigusebaktereid võis tuua arvatavasti jalanõudega. Lolo oksendas pea nädala. Temast polnud midagi järel. Äi oli õppinud tõpratohtriks ja ta tegi Lolole iga päev süste. Kuid koer ei söönud midagi ja jäi aina haigemaks. Temast oli järel vaid luu ja nahk. Ainult öökis. Võtsin kätte ja läksin Tartusse loomakliinikusse. Selgus, et 7 tundi hilinemist oleks tähendanud talle surma. Peale arstivisiiti hakkas ta kenasti kosuma ja ei jäänud ka kutsikad tulemata. Need paarituslood on lausa omaette teema, sest pidime vahest külas elama lausa mitu päeva, et „noorpaar“ saaks omavahel lähemalt tutvuda.
Robi said lapsed maalt vanaema-vanaisa naabrilt, tuttavalt tädilt muidu, lihtsalt otsiti head omanikku. Naabrid jätsid endale teise poja, kellest olen teinud ka pildi, ja maal käies püüame teda külastada. Tema on hoopis nelja värvi triibuline, mitte nagu meie mustavalgekirju Robi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Arvan, et Terri nime valis vend. Kõik olid selle nimevalikuga päri. Ka vennal on praegu hundikoer nimega Terri.
Lolo sai nime tol ajal lastemultika järgi, mis oli just telelinale tulnud. Kuna ta oli tõukoer, pidi kõigil kutsikatel olema ühine perekonnanimi - Siirius. Eesnimi pidi aga hakkama H-tähega, mõtlesin selle Herda kohapeal, sest tütrele nime pannes olin ühe variandina valinud selle. Oma valitud nime saime koerale panna alles sidekriipsu taha. Hüüdsime teda ikkagi vaid Loloks. Tema täisnimi kõlas nii: Herda-Lolo Siirius.
Robile panid nime lapsed ja see oli kassi koju jõudes juba olemas. Robi toodi Alatskivilt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Vanasti vene ajal lugesime koerte kohta suurest koeraraamatust, kus olid kirjas tol ajal esinenud tõud kogu Venemaal. Kuna kuulusime Lolo kasvatamise ajal koerteklubisse, saime vajalikku teavet koera kohta ka sealt. Tänapäeval on kahtlemata parimaks infoallikaks internet, samuti loomasaated ja ajakirjandus. Vahest ostame ka Lemmiklooma ajakirja. Oleme osalenud loomafotode võistlustel, saates Robist tehtud digipilte. Meil on palju tuttavaid, kellel on koduloomad. Pean ütlema, et mulle meeldivad igasugused loomad ja vahet teha, et see on parem kui teine, ei oskagi. Kui ka looduses mõnd looma näen, püüan seda võimalusel pisut kauem jälgida. Viimane kogemus oli sisaliku jälgimine kivide vahel, kui läksime ujuma. Nüüd, mil meil on oma kass, ei oskakski ma elu ilma temata ette kujutada. Nii tunnevad ka teised pereliikmed. Alguses oli mul natuke väike kartus, et kuidas selle kasvatamisega ikka on ja kas saame hakkama. Vahur ja lapsed olid peaaegu kohe kassivõtmise poolt, aga mind tuli ikka pikemalt veenda. Varem olin pidanud vaid koeri. Küsisime ühelt tuttavalt armeenlannalt nõu, kes pidas kassi ja on suur kassisõber. Sofia lausa kogub kasse ja võimalusel kingitakse talle alati midagi kassidega seoses. Tema soovitas panna pissimiseks suuremasse plastkaussi kassiliiva. Sofial on kassi jaoks teinegi kauss, kus sees kuivatatud heinad, ja seal käib kass lihtsalt lesimas. Värsket heina ta vahetab suvel üsna tihti, kui õues käib. Tema soovitas ka kassi steriliseerida, kui teisiti ei saa.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kuna mulle meeldivad suured koerad, eriti njuufad, on mul soov kunagi peresse just nimelt see koer võtta. Aga see juhtub alles siis, kui saame kord oma maja ja tal on võimalik vabalt õues ringi liikuda.
Minu arust looma võtmisel on kõige olulisem see, et loom saaks aru, kes teda vajab. Muidugi tuleb enne kõvasti kaaluda, kas teda on ikka võimalik pidada, nagu loomale hea on. Leian, et looma pole mõtet võtta sellel, kes teda vaid pissitamise ajal välja jalutama viib. Loom vajab pidevat seltsi ja hoolt. Olen ise märganud, et kui suvekuudel nädalaks kodust ära läheme ja kiisukese naabritädi hooleks jätame, on ta meie saabudes nii õnnelik, aina tahab sülle ja musi. Tädi Õie jälle räägib, et nii kui ta tuppa tuleb, liibub kass igal ta sammul tugevasti tema jalgade vastu, et kuku või pikali. Kahjuks on tihtilugu nii, et kodust ära minnes pole looma võimalik kaasa võtta. Ta pole harjunud ka sõitmistega ja sõites hakkab kõvasti kräunuma.
Loom ongi omapärane ja isikupärane just tänu oma erisusele. Robi oli väiksena peaaegu musta värvi, aga suuremaks kasvades läksid need vähesed valged täpikesed kehal suuremaks. Nina ots on tal ebasümmeetriliselt valge (ühelt poolt pisut rohkem, teiselt vähem). Iga käpa otsas on valge suss, aga igale käpale on seda valget antud erinevalt. Kõhu alt jookseb väike triip üle pea sabani. Kaelas on tal justkui sall, mis on valge vaid lipsu kohast.
Robi on oma välimuse pärast lausa kiita saanud. Kord kassiga sidesse minnes ütles vastutulnud proua, et tema pole küll nii pisikesel kiisul nii pikki vurre näinud. Tihti öeldakse, kui Robiga õues jalutan, et Robil on sama mustad juuksed kui minul ja hästi ei saagi aru, kus kassi karvad lõpevad ja minu omad algavad.
Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusi vaatamas olen küll käinud (eelmisel aastal nii kassi- kui koertenäitusel), aga ise koeraga osalenud vaid ühe korra. See oli 27.05.1990. aastal, mil Tallinna Hipodroomil peeti rahvusvahelist koertenäitust. Mäletan, et koju tõime sealt päris hea koha. Sinna sõitsime Tartust ekstra näitusebussiga, mis oli koeri täis. Karvase ja koheva karvaga Lolo sõbraks oli üks suur ja peenike koer, kellel sõidu ajal nii külm hakkas, et ta pidi ennast Lolo paksude karvade vastu toetama. Suured koerad olid bussi tagumises otsas, aga ukse vahelt puhus külma tuult ja nii hakkas mõnel loomal jahe. Näitusel tuli teha jalutusring, kontrolliti hambaid ja vaadati seljajoont. Diplomi ja medali andsin Lolo uuele peremehele koos kõigi tema asjadega (kamm, rihmad, magamistekk).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Huvitav on see, et kassi tahtsid ju tegelikult lapsed ja mees ja mina olin alguses ehk pisut vastugi. Aga nüüd ei oska me küll elu ilma temata ette kujutada. Ta on nii oluline pereliige - arvan, et nii mõnedki tülid aitab kass ära hoida, sest võtame ta lihtsalt sülle, paitame ja tüli ongi ununenud. Lapsed hoolitsevad kassi eest enamasti siis, kui meid kodus pole. Mina hoolitsen siis, kui kodus olen. Annan süüa, vahetan vett, liiva. Meie kodus olles võib ta liikuda vabalt kõigis tubades, aga kui ära oleme, saab ta olla koridoris, köögis ja rõdul. Ka magada võib ta ükskõik kus, ta on ju ainult tubane kass ja sama puhas, vaata et puhtamgi kui meie, sest ta peseb ennast päeva jooksul vähemalt 10 korda. Kahjuks pole ta kunagi saanud joosta ringi murul, sest mine tea, järsku paneb ajama ... Ostsime talle küll rihma, et kui vaja, siis kasutame. Aga talle see kohe mitte ei meeldi, hakkab peast ära kiskuma ja siis me seda ei pane ka. Mõelnud olen, et küll oleks tore ta teinekord aiamaale kaasa võtta ... Talvel olen teda pannud lumele ja pisut lumes veeretanud.
Päevas kulub kassi peale umbes 2 tundi, oleneb sellest, kas temaga ka mängida või lihtsalt hoolitseda. Kui mind pole, hoolitsevad lapsed või mees. Kui päris ära oleme, siis tädi Õie. See juhtub enamasti suvekuudel, sest siis on ka lapsed vanavanemate juures. Üle nädala me korraga tavaliselt ära ei ole. Ja seda suve kohta enamasti vaid korra.
Minu päev algab enamasti nii, et Robi ajab mind tavaliselt üles. Talveajal hüppab ta lihtsalt toolilt maha, kuulen mütsu, seejärel asub ta käpaga magamistoa ust lahti kiskuma (paneme selle peaaegu kinni, sest koridorist tuleb jahedamat õhku), aitan teda, sest voodi on ukse juures, ja olengi üleval. Kooliajal ärkan 6.15 ja enamasti ongi Robi see, kes juba magamistoa ukse juures istub ja mind ootab. Annan talle süüa, juua. Teeme oma hommikused toimetused ära ja juba jälle ta magab. Nii kordub see terve päeva 2-3 tundi magamist, siis tund ülevalolekut ja jälle tuttu. Kui ma leian, et ta karv tahab kammimist, teen seda. Mitte iga päev, vaid vastavalt vajadusele. Pesnud me kassi ei ole, küll on ta saanud aga vahel märjaks, kui olen vihmase ilmaga üle õue naabritädi juurde läinud, kass õlal. Nii me siis käimegi jalutamas. Mina hoian teda tagumikust ja tagumistest käppadest, tema laiutab enamasti minu vasaku õla peal. Talle meeldib külas käia. Tal on tädi Õie diivanil isegi magamise koht. Kui ütlen: „Lähme tädi Õie juurde", kurrub ta vastu ja ajab ennast minu najale püsti, et saaks õlale hüpata. Meil on 3-4 kohta, kus me jalutamas käime. Kord kuus käime sidest lastetoetust toomas. Miks seal? Sidetädi Tiivi kass jäi just siis auto alla, kui meie Robi saime. Tema kass sarnanes natuke meie omale. Tädi Tiivi võtab lausa kassi sülle ja räägib temaga. Meie trepikojas esimesel korrusel elab tädi Anni, kes käib pidevalt Aravetel oma laste juures. Anni juures käime toas ja rõdul lilli kastmas. Senikaua, kui mina kastan, kolab Robi mööda tuba ja pühib tolmu (nagu tädi Õie ütleb). Kui me pole tükk aega Õie pool käinud, ütleb tema, et ongi juba viimane aeg, sest ämblikuvõrke on kõik kohad täis. Robi tuleb siis voodite tagant välja, nina tolmutuuste täis. Huvitav on see, et kass saab ennast nii peenikeseks teha ja seega mahub väga kitsast vahest läbi. Peaasi, et ta pea sinna sisse mahub.
Muidugi meeldib Robile ka mängida, sest minu arust pole ta veel üldse täiskasvanud kassi moodi. Ainult kui vaadata tema nägu istumise ajal, võib aru saada, et ta on juba küllaltki täiskasvanud ja 3-aastase isase kassi nägu. Kui aga hakata teda taga ajama, muutub ta rüblikuks. Vahest ta lausa kutsub endaga mängima, kraapides mind käpaga jalast ja andes märku, et ta ootab mind ennast taga ajama. Nii me siis jookseme üksteisele järele. Kui mina ta olen vanni alt või lastetoa laua või kiigu alt üles leidnud, panen ise suure jooksuga ajama ja temal tuleb mind otsida. Talle meeldib magada hästi soojas kohas, näiteks arvuti monitori otsas. Kord juhtus aga nii, et ta suure une ajal sealt otse maha potsatas. Ükskord sain ta enne kukkumist õnneks kätte.
Ühe osa mängust moodustab kahtlemata tubade sassiajamine. See näeb välja järgmiselt. Kui ta leiab mingi ajalehe, peab ta tingimata selle alla minema, võimalusel ära kortsutama ja katki kraapima. Kilekotid, olgu need siis väikesed, et vaid pea sisse mahub, või hästi suured, on samuti tema maiuspalaks. Kui aga tuleme reisilt või läheme sinna, peab ta saama tingimata kottide sisse pugeda ja kui parajasti uneaeg on, jääb ka sinna magama. Omaette elu toimub kastide sees, sest ka need on tema ühed lemmikud. Näiteks ostsime hiljuti mikseri, mis käis karbi sisse. Muidugi oli see kast vaja kohe endale võtta. Eriti tore, kui sellele saab ka kaane peale panna. Ühesõnaga meeldivad talle kõik asjad, kuhu saab sisse pugeda. Seal olles on tal siis hea käpaga kõiki kriipida ja näidata, et see on hetkel minu pesa, teie aga hoidke kohe heaga siit eemale.
Muidugi oskab ta ka pahandust teha. Näiteks kolme aastaga on suure toa tugitoolide ja diivani nurgad kõik ära rikutud, sest need on puust ja temal on ju vaja kusagil küüsi teritada. Kui ta väike oli, tõin talle küll puuhalu, aga see polnud nii hea kui diivan. Ja lillepotid ... no need on ju lausa maiuspalad. Kui vaid saaks sealt mulda välja kraapida ja lilli sasida. Ka niisama on neid tore näksata. Olen lõiganud papist rõngad, mis kleepsuga lillepottide peale käivad. See aitab ära hoida kõige hullema. Kui aga mõni pott ikka liiga suure mullaga on, peab ta seal kraapimistöid teostama. Ja suhkur ... See on tõeline magustoit! Sünnib lihtsalt süüa ja kui rohkem oleks, siis ka kraapida.
Kuna ta on ikkagi isane kass, siis tuleb tal vahel tuju teha kole kõva näu, mis vist tähendab seda, et ta kutsub enda juurde emaseid. Jah, meie trepikojas ongi ka emane kass, aga hiljuti hakkas Elisabet teda nii kiiresti taga ajama, et Robi hirmust püksi tegi ja ma pole teda enam külla kaasa võtnud. Algusaegadel olid nad lihtsalt sõbrad ja vaatasid üksteist, siis juba tuli mõni käpahoop, kus Robi jäi kaotajaks pooleks, ja nüüd Robi kardab teda. Muidugi tuleb seda arvestada, et see kõik juhtus mitte meie kodus ja eks iga loom kaitseb oma territooriumi.
Robile meeldivad külalised, sest enamasti viitsib võõras kassiga mängida. Toredaks näiteks on väike 3-aastane naabri-Rene, kelle kõige parem mänguasi on nöör. Vahest sõlmitakse sinna otsa kas lennuk või auto ja tagaajamine võib alata ... Veel meeldib talle lillelõhn. Ta nuusutab kõike, näiteks öökuninganna õisi, lillhemeid või roose. Talle meeldib, kui teda kõhu alt silitada. Nii võib ta lausa magama jääda. Sirutab end pikalt välja ja muudkui kaifib ...
Robile ei meeldi müra. Kui naabrid teevad remonti, on asi lausa hull, sest ta ei tea, kuhu müra eest peitu pugeda. Samuti ei meeldi talle tolmuimeja. Kui ma selle juba välja võtan, jookseb ta kiiruga rõdule või köögi laua alla. Huvitav on see, et kunagi kartis ta ka mikserit, aga praegu enam mitte.
Eks ta ole muud pahandust ka teinud. Umbes aasta tagasi oh ta linnu toas maha murdnud. Eks lind vaeseke sai kuidagi rõdult tuppa ja saagiks ta langeski. Robi oh linnul suled ära kiskunud ja kui ma hommikul ärgates koridori läksin, oh mu esimene ehmatus õige suur, sest nii jubedat vaatepilti poleks ma Robi poolt tehtuna küll lootnud leida.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Enamasti tuleb tal söögiisu peale kui meilgi. Seega sööme köögis enamasti üheaegselt. Tema annab minu kööki saabudes märku kõva kurrutamisega ja jala vastu nühkimisega. Siis panen talle tema oma krõbinanõust (selle sai ta jõuludeks loomapoest kingituseks) kausikese täis, millest jätkub kogu päevaks.
Kui 51-liitrisest ämbrist vesi alanenud on, valan selle täis. See veenõu jäi talle nii, et mul oh lillekastmise ämber enne tema tulekut köögis tooli all, hiljem, kui ta suuremaks kasvas, hakkas ta sealt vett jooma. Ise pole me talle süüa teinud. Väiksena sõi ta küll vahest võileiva pealt ära pasteedi või vorstiviilu, aga nüüd ta nii ei tee. Kui midagi laualt ära võtab, siis lihtsalt mängimiseks. Alguses oh tal väike 2-osaline kausike, mis anti krõbinapakiga kaasa. Ühele poole käis toit ja teisele vesi. Kuna ta aga armastab süüa nii, et krõbinad lendavad igas ilmakaares laiali, siis muutusid need vee sees pehmeks ja süüa ta neid eriti ei tahtnud. Hiljem sai ühele poole pandud kuivtoitu ja teisele vedelat pakitoitu. Alguses maitsesid talle kõige rohkem vedela Kitekati 4-sed pakid, mis sisaldasid kana-, kala-, juurvilja- ja loomalihasegusid. Kui me eelmise aasta mais kassi steriliseerisime, pidi ta hakkama sööma arsti poolt soovitatud eritoitu firmalt Royal Canin, et ei läheks paksuks. Nii lõppes see vedela toidu andmine. See kuivtoit on mõeldud just kastreeritud isastele kassidele ja sisaldab kõiksugu vajalikke aineid, mida kass vajab. Samuti ei oksenda ta enam, mis oh tingitud sellest, et kass lakub ju pidevalt enda karvu. Kui hindu vaadata, siis selle firma toit on väga kallis, võib öelda, et poole kallim kui tavatoit. Ühte 3,5 kilost pakki sööb ta pea poolteist kuud ja see maksab 357 krooni. Umbes 100 krooni eest ostame kuus talle liiva. Kui ta oh väike, pakkusime talle ka toorest kala, aga see talle eriti ei maitsenud ja ta oksendas selle lihtsalt välja. Ka hiiri on ta oma elus 3 tükki 2. korruselt (sest me elame siin) kinni püüdnud, aga peale pikaldast hiirepiinamist oleme nad lihtsalt kempsust alla visanud. Ükskord oh ta hiirega mänginud juba mitu tundi, teine vaeseke oh täitsa invaliid ja ei saanud enam käia, vaid lohistas oma keha järel. Seda vaadata oh väga nukker, aga loom peab ju jahti ja tema jaoks on see nii tavaline.
Süüa maitseb talle ka jäätist, vahukoort, hapukoort, keefiri, jogurtit, vaniljekastet jm, muidugi pisut, kausi servast või sõrme pealt vahel harva, aga siiski. Ühesõnaga on ta paras maiasmokk!
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme 2 korda kassi vaktsineerinud (kord aastas) ja sügisel saab ta valla loomaarstilt juba 3. süsti. See talle eriti ei meeldi, aga peab. Panen ta siis kandekotti, jätan pea välja ja nii me sammume side ette, kuhu loomaarst sõidab oma autoga. Kui mõnel on selline koer või loom, keda ei saa kaasa tuua, sõidab arst ka koju. Eelmise aasta mais Robi kastreeriti ja ta ei saa enam järglasi. Kuna ta hakkas kõiki kohti märgistama, tuli see op ette võtta. Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui peale pissimist pritsida ühe vedelikuga (kasside ja koerade peletusvahendiga PINK NIT), aga sellest polnud kasu. Ja op tuli ette võtta. Teine kord teame, et seda tuleb teha võimalikult vara, sest loomale on see suur piin. Meie kass oli pea nädal aega haige. Tagumised jalad olid nõrgad ja loom oli loid. Kuid peale toibumist polnud midagi muutunud - elav oli ta endiselt, jooksis koridoris kõik pikali, kes ette juhtusid. Alguses oli ta nii pisike, et polnud vahest nähagi. Alles kui kõva piiks tuli, oli teada, et keegi on jala all. Ja huvitav oli see, et sammu tegema hakates teda jala all veel polnud ... Muidu pole meie kass veel haige olnud, vahest ehk on mõned korrad aevastanud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Arvan, et seda on vaja teha. Naabrid annavad oma Elisabetile teatud aja tagant tablette. Kuna meil on isane, ei oska selle kohta rohkemat öelda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Paaritasime Lolot teadlikult, sest tahtsime tõupuhtaid kutsikaid. Muidugi on sel ajal koera pidamine raskem, sest ta peab olema kinnises ruumis ja ei tohi juhuslike koertega kokku saada. Sel ajal emasloomast erituv lõhn toob aga isaseid kokku kogu ümbruskonnast. Ja on kohe tegu, et neid eemale peletada. Peale selle kipuvad nad sel ajal lausa kodu läheduses elama. Meie kandis üks koeraomanik oli lausa mures, et kus loom on. Rahustasin siis teda, et ta elab praegu meie talu juures. Neid võib küll ära ajada, aga isasloomad tulevad ikka tagasi ja väga kaugelt, muide.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi õiget pesa, sest ta magab seal, kus parajasti inimene on või tal lihtsalt meeldib olla. Kui lapsed on toas ja tal parajasti uneisu, läheb ta lastetuppa kiiktooli, vahel magab öösiti ka Maarja jalgade juures. Minu ja mehe magamistoas magab ta meie arvuti taga töötades kas arvuti peal, kõrvalolevate tekkide otsas või, kui me magame, siis tooli peal patjade otsas või voodis jalgade läheduses teki peal. Suures toas magab päikese sisse paistes kas päikselaigus (kasvõi keset põrandat, laual), toolidel või diivanil, enamasti keras. Kui tal on arvuti otsas väga palav, viskab ta ennast maha, ajades käpad hästi laiali. Kui meid kodus pole, on ta esiku diivanil või toolidel.
Ükskord juhtus selline lugu, et Joosepile tuli sõber külla ja jättis välisukse lahti. See oli vaid mõni minut, kui avastasime, et kassi pole. Vahur läks välja maja tagumisest uksest ja kuulis kohe kõrval trepikojast heledat kisa. Robi oli sama 2. korruse ukse taga, kus meiegi elame. Ta istus lapse nukuvankris ja ootas tuppalaskmist. Kui Vahur teda sülle võtma hakkas, hakkas kass veel rohkem nutma, arvates, et teda tahetakse ära viia. Ta oli lausa hüsteerias ja värises, vaeseke, tuppa tuues veel tükk aega. Kass oli tõelises šokis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaks korda on Robi reisinud, neist ühe korra ebaõnnestunult. Need olid siis, kui Robi oli pooleaastane ja oli talvevaheaeg. Lapsed tahtsid minna Alatskivile vanavanemate juurde koos kassiga. Nad ostsid Raplast piletid Tartu, kuid nii kui nad bussiga sõitma hakkasid, hakkas kass väga nutma ja tahtis mööda seina üles ronida. Nad hoidsid Robit süles, paitasid, kuid asjata. Kuna ta polnud varem sõitnud, oli kõik talle võõras. Lapsed tulid 10 km pärast bussist maha ja sammusid tagasi kodu poole, kass lukuga spordikotis. Kuna olid jõulud, tahtsime kodust ära minna ja võtsime ikkagi kassi kaasa. Enne aga ostsime talle loomaapteegist tablette, mis looma 2 tunniks rahulikumaks teevad. Üle ühe tableti ei lubatud väikesele loomale anda, sest see võivat kaasa tuua kurbi tagajärgi. Rohi mõjus 2 tundi ja seejärel muutus ta pisut virilaks, aga õige pea olime ka sihtpunktis. Peale seda talvereisi me rohkem temaga sõitnud pole, sest leidsime hea võimaluse tädi Õie näol, kes meie kiisut vajadusel valvab.
Loomahotellis pole käinud, aga see võiks huvitav olla. Mina nagu ei teagi siinkandis selliseid kohti.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Robi on sündinud 1. augustil ja seda oleme ka tähistanud. Kingime siis mõne toreda mänguasja (hiire, palli, rõnga). Erilisi sööke talle ei anna, sest tema oma krõbinad maitsevad talle kõige meelsamini.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietest ei tea meie kass midagi. Lipsu, prille ja mütsi oleme talle proovinud, aga eriti kaua ta neid kanda ei taha. Kassipesu pole teinud. Vast paar korda pepupesu, kui see on kakaseks jäänud. Spaas talle kindlasti meeldiks, sest oleme näinud, kui väga ta tahaks meiega vanni tulla.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda. Arvan, et see juhtub siis, kui peres peale looma kedagi ei ole ja teda kasvatatakse nagu oma last. Mulle tundub, et tegelikult oleme meie ka Robi eest võib-olla liiga palju hoolitsenud ja teda hellitanud, aga see on sellepärast, et meil pole väikseid lapsi, keda nunnutada. 16- ja 18-aastased lapsed ju enam sülle ei mahu! Ja nunnutada nad enam ei taha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomadele rohkem mõeldud. Neile on võimalik osta lausa oma kodu (kuut, maja) või pesa. Nad saavad vitamiine, mis on vajalik neile loomadele, kes ei saa õues käia või kelle toit seda ei sisalda. Toidu valik on suur ja seda saab lubada oma lemmikule vastavalt rahakoti paksusele. Ka tõuge on juurde tulnud. Minu jaoks on eksootilised loomad täiesti karvata kassid ja koerad. Kunagi, kui neid esmakordselt nägin, tundusid nad liiga imelikud, aga praegu on meie majas ühel perel selline tõukoer ja minu arust on ta täitsa vahva. Nii et arvamus loomade suhtes võib muutuda, kui ise selle loomaga kokku puutud. Loomade märgistamine on vajalik, sest nii saab peremees oma lemmiku kadumise korral kiiresti kätte. Peagi hakatakse seda tegema Tallinnas, loodetavasti varsti ka mujal Eestis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mina pole ise ühegi looma surma juures olnud ja seega puuduvad ka kogemused. Kõige viimane kogemus looma surmaga oli umbes nädal tagasi. Minu tuttav on bussijuht. Ta käib tihtilugu pikematel reisidel. Tal oli rotveiler Džäkk, kes valvas kodu, kui ta ära oli. Lapsed andsid siis koerale süüa. Koer oli aga ennast ketist lahti tõmmanud ja teise koersõbra juurde läinud. Muidu oli ta üsna kuri, aga mind näiteks hammustanud ta polnud ja ka teisi mitte, kuigi peremees alati enne hoiatas, et igaks juhuks ei maksa temaga eriti tegemist teha. Purjus inimesi ta ei sallinud, nagu enamus koerad. Külas elab aga loomavihkaja, vanapoiss, kes kõik hulkuvad koerad lihtsalt maha laseb (kuigi tal selleks luba pole), ja nii oli seegi koer saanud selle mehe püssist lausa kaks pauku, nii külarahvas rääkis. Laskja oli looma metsa viinud ja kui peremees 2 nädala pärast koju tuli, sai ta alles loost täpselt teada. Mis matuseid sa enam pead, kui see mees ütleb, et tema pole midagi teinud. Koera peremees ütles, et uut looma ta niipea ei võta.
Meie naaberküla servas elab üks tore vanaproua Elsa, kes armastab väga loomi. Tal oli Lassie-tõugu koer, kes paar aastat tagasi ära suri. Elsa mattis looma taluõue maja otsa. Käisin sellest hauakääpast tema soovil isegi pilti tegemas. Sinna on palju ilusaid lilli istutatud ja see on väga kaunis. Pisut hiljem toodi talle kutsikas, keda ta sai kasvatada täpselt aastaseks, ja siis viisid pärijad looma koerte varjupaika, väites, et vanaproua ei saa tema kasvatamisega hakkama. No kuidas on see võimalik, kui ta suutis koera kõige raskemal kasvamisajal üles kasvatada. Elsa nutab iga päev taga oma koera ja on kole õnnetu, aga midagi pole teha ... Tükk aega arvas ta, et ööseks saiatükke trepile jättes söövad rebasekutsikad need ära. Siis aga selgus, et kass. Ja nii ongi ta endale saanud vähemalt kassi, kes teda vajab.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Teadupärast on kasse väga raske õpetada, aga kõige üldisemad asjad peaks iga peremees suutma loomale selgeks õpetada. Kass on puhas loom ja enda välimuse eest hoolitseb kõige paremini ise. Kuna Robil pole pikk karv, siis see ei puistu ja mina kammin teda vastavalt vajadusele üle päeva, sest pehmed udukarvad ikkagi tahavad kammimist. Lillepottide osas on peletusvedelik ja papid. Seega on lilled kontrolli all. Laualt toitu ta enam ei võta, sest see lihtsalt ei maitse talle. Hädal käies kipuvad tal mõned liivaterad üle kausiserva lendama, aga need pühib ära see, kes parajasti seda näeb. Muidugi meeldib tal ajalehti katki kraapida, aga selle koristamine pole eriti raske. Samuti põrandavaibad on ühed tema lemmikud, kuhu alla on hea peitu minna ja sealt alt teisi käpaga puudutada. Kuna ta oma küüsi pidevalt ise teritab, siis pole ta küüned liiga pikad ega ohtlikud. Vahel on meil väiksed hammustusetäksed küll kätel, sest talle meeldib käsi pureda. Muidugi tuleb ise olla kärme, et õigel ajal lõpetada see mäng, mis võib pikapeale muutuda metsikuks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Mina nagu halva harjumuse näiteid ei tea, sest oleme Robil ise lubanud diivani ääri kraapida, kuna plaanime uued osta. Aga kahtlemata on inetu, kui loomale tehakse haiget. Kuna loom on elusolend, saab ta väga hästi aru, kui temaga kurjustada asja pärast (näiteks pissis sussi sisse). Muidugi ta märgistas oma territooriumi ja tegi seda sellel eesmärgil. Meie karistuseks riidleme Robiga. Ei pea õigeks, et teda karistada söömata jätmisega, sest see pole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kuna Terri ja Lolo käisid koertekoolis, said nad vastava väljaõppe. Koerad alluvad märksa paremini dressuurile ja neid on hea õpetada. Eks väike maius taskust kulub iga õpetuse juurde ja sellepärast loom teatud trikke õpibki. Kassi puhul, kui ta pole näitusekass, pole õpetamine oluline. Piisab sellest, kui ta saab aru, mida ma talle ütlen: sööma, õue, sülle, ei tohi. Muidugi saab ta neist aru siis, kui ta seda tahab.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad arvatavasti kõik, sest olen teiste vestlusi pealt kuulnud. Minu arust saavad kõik loomad inimkeelest aru. Muidugi meeldib Robile, kui ma talle kurriga vastan. Kurr teeb ta sööma tulles, voodisse tulles, sülle tulles, mängides, ühesõnaga väga erinevates olukordades. See on märk, et tal on hea tuju ja ta tahab, et sa temaga tegeleksid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Näiteks sellised loomad, kes on väga paksuks söödetud. Muidugi võib mõni loom ka haige olla, aga enamasti on oma lemmikule liiga palju lubatud. Minul õnneks selliseid kogemusi pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed kassi tõid, meeldis neil väga looma eest hoolitseda, aga ajapikku võtsin mina hoolitsemise üle. Kui nähakse, et loom on häda teinud ja see tuleb ära koristada, teevad nad seda. Ka süüa-juua panevad, kui nõud on tühjad. Iga laps vajab looma. See teeb teda sõbralikumaks, seltsivamaks ja hoolivamaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui mul oli Lolo, suhtlesin klubiliikmetega pidevalt, sest see käis koerapidamise juurde. Vaja oli vahetada kogemusi nii igapäevaselt koerapidamise kohta kui ka kutsikate kasvatamise osas. Samuti tundsid kohalikud inimesed huvi njuufade pidamise küsimustes.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Neid loomi, keda on võimalik kodustada, ma peaksin. Küll aga olen kategooriliselt selle vastu, et metsikus looduses üleskasvanud loomi kodustama hakata. Nad on üles kasvanud teises keskkonnas ja küllaltki raske oleks neil ümber kohastuda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kui olin 4. kassis, pidas meie kooli bioloogiaõpetaja kährikut, kelle ta oli metsast leidnud. Loom oli kinnises aedikus ja nägi üsna kuri välja. Kuidagi oli ta ju kinni püütud ja arvan, et metsikuks oli ta läinud selles võrkaias.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei peaks neist ühtki, sest kodu pole neile sobiv koht elamiseks. Näiteks siga tahab ikkagi mullas sonkida ja tuba talle seda pakkuda ei võimalda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom peaks sobima korterisse või majja, olema peremehele meeltmööda, hoidma puhtust, olema sõbralik ja seltsiv. Lisaks neile omadustele tulevad juurde tõug, välimus, vanus. Lemmikloomal võib olla järglaste muretsemise otstarve. Koduloomal on lisaks järglastele ka praktiline otstarve. Kassid teadupärast aitavad ära hoida haigusi. Pean oma kogemustest ütlema, et pole 3 aastat haige olnud, kindlasti tänu Robile. Hoian teda nii tihti süles ja see on taganud selle, et mulle pole kallale tulnud külmetushaigused.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom aitab perel rohkem koos olla, on hea seltsiline, ustav sõber, kes kuulab ära kõik su mured ja pärast hakkab sul kohe parem. Mina ei kujuta elu ilma lemmikuta enam ettegi.
Kui tahate olla rõõmsad, terved ja sõbralikud, võtke omale üks lemmikloom!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kaks kassi: Nöpsu ja Tötsu aastast 2002.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
See tuli äkkotsusena. Alguses taheti ühte kassi ära anda, aga siis mõeldi, et kahekesi koos on neil parem.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Mu isa leidis nad kuurist täpselt minu sünnipäeval 12.10.2002.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Ema pani need nimed: ühele Nöpsu ja teisele Tötsu ning kõigile meeldisid ja nii jäigi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meil on kodus kasside raamat, kust saame vajaliku info.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole mood, kuna kasse ei pügata. Loom ei pea ka tõupuhas olema, iga loom on armas.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole, kuna meie kassid ei ole tõupuhtad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kogu pere, aga ilmselt kõige rohkem ema. Ärkan üles, lähen kooli, teen kassiliiva puhtaks, annan neile süüa ja teen pai. Kui ma köögist lahkun, tulevad nad minu järel mu tuppa ja siis ma lähen kooli. Kui koolist koju olen jõudnud, teen kassiliiva uuesti puhtaks, kui vaja, annan natuke neile süüa ja siit jätkavad teised minu toimetusi. Mul kulub kassile päevas tund kuni poolteist tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame Whiskasi, sest nad on toidu suhtes väga nõudlikud. Aga vahel söövad nad ka magusat küpsist, kooki jne, mis sest, et nad magusat ei tunne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kui me nad leidsime, siis neil olid ussid ja oli vaja teha ussikuur. Ja teine kord oli siis, kui üks kass arvas, et ta on tiine. On kindlasti vaja vaktsineerida, aga meil on kassid vaktsineerimata, kuna nad on toakassid.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
On küll vaja steriliseerida, kui on emane õuekass, et poegi ei saaks, sest igale kassipojale on vaja leida kodu. Meil on kaks steriliseerimata emaslooma ja meil ei ole vaja, kuna nad on toakassid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole lasknud loomadel järglasi saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu kassid magavad põhiliselt seal, kus tahavad. Kassid võivad ringi liikuda kogu korteris, väljaarvatud öösel.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile ei ole võtnud, meil käib naaber siis mitu korda päevas vaatamas kasse.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, aga mu isa leidis nad minu sünnipäeval ja me peame nende sünnipäeva minuga samal päeval. Midagi me neile ei osta, sest nad ei mängi mitte ühegi poest ostetud mänguasjadega.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Neil ei ole riideid olnud, aga mänguasju on küll: pallid, hiir – sõbranna antud, päris jänesesaba jne.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu jaoks on piir siis, kui looma koheldakse kui last.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud poes müüa loomatoite, ei olnud loomariiete poode, hotelle ega spaasid, ainult majanduslikult tähtsa loomaga mindi arsti juurde.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie lemmikud on elus ja enne meil ei ole sellist kogemust olnud.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Liivakasti tuleb lasta. Kui süüakse, siis ei tohi laua peal olla, ei tohi lilli süüa, üks kass ei tohi teise kausist süüa.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeid ei ole olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetatud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägime. Eks nad midagi ikka mõistavad, näiteks hääletoonist. Iga loom mõtleb, muidu nad ei oskaks käituda.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kui keegi kööki läheb, siis tuleb kass ja istub oma söögikausi juurde ning teeb suured silmad pähe ja on hästi kurb, siis on raske ei öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koristan kasside järelt, toidan neid, hoolitsen, mängin ja suhtlen nendega. Üksik laps kindlasti vajaks mõnda lemmikut.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ega ei ole, sest enamjagu meie tuttavatel olid enne meid lemmikloomad.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma arvan, et talulooma ei taha, sest nad ei mahu korterisse ära.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud küll.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Las teised peavad eksootilisi loomi, mul ei ole selle vastu midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomade alla ei mahu sellised, kes muutuvad inimese elule ohtlikuks. Näiteks kiskjad. Koduloom on mõeldud majanduslikuks otstarbeks. Lemmikloom on väga hea stressimaandaja ja seltsiline, kindlasti tal on otstarve.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmiklooma, et neil oleks hea seltsiline.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud 2 kassi, 2 kilpkonna, 7 kala, 1 koer, 2 hamstrit ja 1 jänes. Teile räägin ma 2 kassist!
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Minu soovil võeti meile kass. Muidugi olime me ammu mõelnud, et võtame endale kassipoja. Kõik olid nõus, et me kassi võtame.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi saime minu vanema õe kaudu. Tema klassivend ütles, et neil on kassipojad ja nii me saimegi Kity. Ta taheti meile anda tasuta, aga ema viis talle 10 krooni.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Loomade nimed: kassid: Tuluus, Kity
Kilpkonnad: Kipsi ja Turtel
7 kala: nimesid ei ole
Koer: Kelli
Jänes: Jänksu
Hamstrid: Tipp ja Täpp
Kity hüüdnimed: Kitukas, Kitu, Kits, musi…
Mina pakkusin, et talle pandaks nimeks Kity ja pandigi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema loeb rohkem ajakirjadest ja internetist teavet kasside kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud meie kassi. Minu meelest ei ole vahet, kas on puhtatõuline või segu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Me ei ole veel näitusel käinud ja arvatavasti ei lähe ka.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitseb kassi eest peamiselt ema, vahepeal ka mina. Kui ma koolist tulen, siis ma mängin temaga 10-20 minutit. Vahel ka õhtul.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie kassile antakse spetsiaalset toitu. Kuna ta ei söö oma tehtud toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Me oleme temaga 1 korra arsti juures käinud ja siis me ka vaktsineerisime teda. Looma tuleks küll vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie ei opereerinud oma kassi, vaid anname talle tiinusevastaseid tablette. Meie küll ei taha et meie kass tiineks jääks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Tal ei ole oma pesa, kuna ta võib igal pool magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me pole nii kaua ära olnud, et teda oleks vaja kaasa võtta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tema sünnipäev on 12. juunil. Me kingime talle tavaliselt mänguasja.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie ei pane oma kassile kunagi riideid selga.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll liiga palju hoolitseda. Töölt ei tohiks küll koju jääda.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on tehtud loomadele palju mänguasju, aga enne ei olnud midagi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ainult koer on surnud. See korraldati aia taga metsa all. Ja me otsustasime kinkida mu vanaemale uue koera (ta oli ka meie koer, kuna me elasime siis seal).
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Meie kass ei tohi käia toidulaua peal. Puhtust oskab ta hoida.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tal ei olnud selliseid kombeid, mida ei oleks saanud välja õpetada. Karistamine ei ole eriti karm. Me paneme nina sinna, kus ta on pahandust teinud ja siis saab väikese laksu vastu tagumikku.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Me ei ole talle küll trikke õpetanud. Ta ise on mõned õppinud. Meie temaga koolis ei käi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Me räägime vahel temaga. Minu meelest saavad loomad väga hästi aru, mida me räägime. Loomad oskavad mõelda.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei või liigselt ära kasutada, kuna loomad teevad, mida ise tahavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina pean talle süüa andma, kui ema kodus ei ole.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Minu ema pole suhtlema hakanud, et teada saada infot kassi kohta.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Me ei pea kindlasti hobust, kuna elame korteris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiirt on küll hakatud pidama lemmikloomana.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minu meelest on suva, mis tõugu loom on, peaasi, et sa teda armastad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sa ise valid endale lemmiku. Karu ei ole kindlalt lemmik. Lemmikloomad: kass, hiir, papagoid, koerad, hobused jne. Koduloomad: lehm, lammas jne.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?