Pea jõuab aeg

Juuli Kald

Püha, pärit Muhust (1975)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Pea jõuab aeg, et ma pean sõitma
siit Eestimaalt ma kaugele
ja sõjaväljal ma pean jõudma,
kus surm mind ootab omale.

Pea jõuab aeg, et kuul mul kuklas
ja rind mul hirmsast verine.
Siis hirmsas valus ma silmad tõstan,
mu Jumal, üles sinu pool.

Küll tihti meelde mul tuleb kodu,
kui suurtükk hirmsast müriseb,
siis tuleb meelde see kõige kallim,
kes vandus truudust mul surmani.

Pea jõuab aeg, et surm mul pakub
oma kätt, mis külm ja kivine,
siis kindlast astun ma surma vastu,
minu rind, see nõuab hauda sääl.

Pea jõuab aeg, et käed ei tööta,
minu keha kantaks kalmule,
oh unusta, kõik jäta maha,
jää, murtud süda, rahule.

Kõik lilled, mis kord ära närtsind,
ei õitse änam iialgi,
truu armastus, mis purustatud,
ei tule iial tagasi.

Pea jõuab aeg, et kõik on möödas,
uut kalmuküngast näed veel seal,
ei ole ühte, kes leinapisart
mu kalmukünka peale valab seal.

Pea jõuab aeg, mil noormees peab sõitma kaugele sõjaväljale, kus surm ootab ees ja keegi ei vala ta hauakünkal ühtki pisarat. Ta meenutab kodu ja kallimat. Kõik lilled, mis kord närtsinud, ei õitse enam iialgi, truu armastus, mis purustatud, ei tule iial tagasi ...

Juuli Kald, snd 1909, Püha khk, Pihtla v, Liiva-Putla k, pärit Muhu khk, Soonda k. Salvestasid I. Rüütel, E. Tampere, O. Kiis 1975. RKM, Mgn II 2678 f [241].