Atlandi ookeani laial pinnal

Villem Õunpuu

Jämaja (1975)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Atlandi ookeani laial pinnal,
kus vahutades töusvad lainte piad,
kus kohisedes töusevad veerinnad,
merimeestel nied ei räägi ükski hiad.

Kus vesi eila tasakesi, vaikselt
ja kala mängis röemsalt laeva ees,
kus merimehed nal´lajuttu vestsid
ja laev see lendis röemsalt vaikses vees.

Ei räägi merimees nüüd nal´lajuttu,
ei mängi kala röemsalt laeva ees,
ta vaatleb laineid, mötleb kurvalt ruttu –
ehk puhkan varsi rahulikult seal.

Jää jumalaga, kodumaa, kus sündin,
ei enam näe vist minu silmad sind.
Ja omaksed, teil pal´lu önne soovin,
te ärge meelde tuletage mind!

Nii mötles noormees, seistes masti najal,
kui Atland vahtu väl´la virutas,
veesammas töusis, mehel masti najal
üks asi silma ees tal virvendas.

Ta nägi vaimus väikest isamaja,
kus lapsena kord röemu tundis ta.
Ja selle juures kena lilleaja,
kus oli mänginud öe, vennaga.

Veel nägi tema vaimus kodupinnal
üht neidu körge merekalda pial
ja kahvatumad huuled hüidsid temal:
piaks Looja talle elu andma veel!

Ta silma eest köik möödaläinud ajad
kui önnekombel mööda ruttasid,
ta körvadesse kostsid kurvad kajad
ja lained löivad leinalugusid.

Siis tahtis ütelda ka veel üht söna,
sel silmapilgul oli kadund ta.
Veesammas purustanud laeva ära,
viind mehed märga hauda magama.

Ei ole neil nüüd näha hauaküngast,
ei tia, kus önnetumad puhkavad.
Vaid kaua üle nende rahupaiga
veel lained vahutades laksuvad.

Meremeestelaul. Torm purustab laeva ning surma eel meenutab noormees kodu, omakseid ja kallimat, kes teda nuttes koju ootab.

Villem Õunpuu, 1915–1990, Jämaja khk, Torgu v, Mässa k. Salvestasid I. Rüütel, O. Kiis 1975. RKM, Mgn II 2700 f [199].