Saarlaste lauluvara 20. sajandi alguses

CD esitab läbilõike saarlaste möödunud sajandi algupoole lauluvarast. Vanematest regivärsilistest lauludest säilisid tänu praktilisele funktsioonile kauem lastele lauldavad laulud, mis sisaldasid ka juba uuemaid jooni. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli kogu Eestis esiplaanile tõusnud uuem, lõppriimiline salmilaul. Saaremaal olid tuntud kõik eesti uuema rahvalaulu liigid: ajaloolisi sündmusi ja ühiskondlikke suhteid kajastavad laulud, sõdurilaulud, meremehelaulud, kohalikud külalaulud, ringmängu- ja tantsulaulud, sentimentaalsed armastuslaulud ja ballaadid. Osa neist oli tulnud siia suulise pärimusena mandrilt või levinud raamatute kaudu, teine osa tekkis kohaliku suulise pärimusena.

Omanäolisim uuema rahvalaulu liik oli kohalik külalaul. Need olid valdavalt meestelaulud, laadilt humoristlikud või satiirilised. Külalaulude teemaderingi moodustasid kohalik olustik, mitmesugused külasündmused ja -juhtumused, inimeste head ja vead, külanoorte omavahelised suhted, samuti ajalooliste nähtuste kohalikud avaldused. Eri rühma moodustavad lüürilised kodupaigalaulud.

Väga populaarsed olid ringmängud, mille saatel kõnniti ringis ning eri salmide vahele lükitud tantsulaulude saatel tantsiti vahelduvate paaridega ringi sees. Põhilauluna kasutati tihti ballaade.

Ajaloolise sisuga lauludes kajastuvad näiteks 1905.—1907. a vastuhakud ja nendele järgnenud karistussalkade tegevus. 20. sajandi alguskümnetel oli väga aktuaalseks lauluteemaks I maailmasõda, kuhu mobiliseeriti palju eesti noormehi. Populaarsed olid noore eesti sõduri surmaeelsed mõtisklused kaugel kodumaast, omastest ja kallimast. Lauludes kajastub ka tsiviilajalugu, näiteks Kuressaare olustik 20. sajandi alguskümnetel, mil suvitajaid veeti sadamast linna rongiga ning Kuressaare ravimuda oli kuulus Eestist kaugemalgi.

Meremehelauludest saame teada, et Saaremaa noormehed on vaprad meremehed, kes ei karda tormimöllusid ega hooli sellestki, et neiud koju neid taga nutma jäävad. Ent samas on nad valmis vastu võtma ka kurba saatust, kui see on neile määratud. Lauludes kohtab sageli laevahuku ja surma motiive. Meremeeste elust jutustas juba Anna Milleri regivärsiline laevahuku laul, mida ema talle lapsena vokiga kedrates oli laulnud (“Laevahukk”). Uuemate laulude seas on ka lõbusaid laule meremeeste seiklustest sadamakõrtsides. Haruldane on mereloodijatena Eesti ranna-aladel ringirändavate noormeeste elust jutustav loodipoiste laul (“Kui Toila tulin”).