Kui Toila tulin (loodipoiste laul)

Villem Õunpuu

Jämaja (1975)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Kui Toila tulin, öitsid väljas toomingud,
nüüd lehed langvad, loodipoisid on minemas.
Neil mälestused jäävad,
kas nad püsima ka saavad
vöi uues kohas rutuga saavad kaduma.

Ref. Kuid loodipoissi laulab, röemus on tal meel,
ei kurbust ega muret pole tunnud ta endal veel,
Ja kui kannatada saavad,
jälle paranevad haavad,
uusi seiklusi, uusi neidusi tuob rännak meil eel.

Nii kui vast merelained kiirelt värvi muudavad,
on rohelised, sünged, jälle mustaks värvuvad,
nii naiste hingedega, mis muutlikud kui tuul,
sul naerdes langeb kaela, ära läheb ta mossis suul.

Ref. Kuid loodipoissi laulab...

Sie Pühajöe kallas ju teab nii möndagi,
mis asub Voka vallas, Oru lossi läheb tee.
Lossi sirelite uimas seal loodi tutvustes
ja mönigi loodipoistest lubas neiu vötta endale.

Ref. Kuid loodipoissi laulab...

Sie, loodipoisid olid mereloodijad, kes loodisid noh meresid. Ja siis neid oli kuus meest olid kambas ja siis nemad seal siis selle laulu tegid. See oli vist. [---] See oli Eesti ajal, jah.

1930. aastatest pärit mereloodijate laul oma seiklustest ning neidudest, keda reisidel kohatakse.

Villem Õunpuu, 1915–1990, Jämaja khk, Torgu v, Mässa k. Salvestasid I. Rüütel, O. Kiis 1975. RKM, Mgn II 2700 h [201].