Kes purjetand on laevaga

Villem Õunpuu

Jämaja (1975)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

[Järgib kõnelisi silbipikkusi.]

Kes purjetanud on laevaga
siin vaikses Balti meres,
see juhtunud on nägema
üht saarekest ta süles.

Seda nimetakse Saaremaa,
kus elab eesti rahvas,
kes sinna asund vanal a’al,
on iga tööle vahvas.

Sääl noored mehed enamast
on vaprad merimehed,
ei karda tormimöllusid,
ei maru murdelaineid.

Niipia kui käia suudavad,
nad mere piale tötvad,
ei hooli noortest neidudest,
kes neile järel nutvad.

Sial uhked pargad, aurikud
neid oma turjal kandvad
ja vöera riigi linnasid
neil jälle näha andvad.

Kui önnelikult löpnud reis
ja vööra linna jöuad,
siis meripoiga nende sias,
kes elu löbu nöuab.

Sial uhke trahterite sees,
kust elu valgus särab,
ei puudu meripoiga sialt,
kus kannel, klaver mürab.

Sial uhkel pargettpörandal
me meripoiga tandsib,
noor neiu tema rinna na’al
nii ilusasti valdsib.

Kui laeval jälle pial on praht*,
on tarvis valmis panna
ja löppend meremehe lust,
sest vaja merel minna.

Nüüd jumalaga jääge köik,
kes mulle armsad olnud,
ka jumalaga jääb see paik,
kes meid on saatma tulnud.

Laev jälle laia merele
on jöudnud täies purjes,
me poisid körge reili pial,
laev on kui surma varjus.

Ei nemad sellest hooligi,
kui tuleb merel surra
ja tahvad ainult näidata,
ei oma julgust murra.

*praht – last

Kes on purjetanud laevaga Balti meres, see on näinud üht saart, mida kutsutakse Saaremaaks ja kus elab töökas rahvas. Nende poegadest on paljud uljad meremehed, kes külastavad oma teekonnal võõraid linnu ja uhkeid trahtereid, kus nad tantsivad valssi ja lustivad neidudega. Ei hoolita sellestki, kui tuleb merel surra.

Villem Õunpuu, 1915–1990, Jämaja khk, Torgu v, Mässa k. Salvestasid I. Rüütel, O. Kiis 1975. RKM, Mgn II 2701 d [208].