1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Saaremaal, kui oma majas elasime, oli meil koer ja mitu kassi. Tallinna korterist kolides võtsime ühe kassi kaasa, kuid ta jooksis minema. Nüüd on meil taksikoer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koer võeti minu ja õdede suurel nõudmisel. Algul vanemad ütlesid, et ei võta, kuna korter on liiga väike ja õed on liiga noored ning hakkavad teda väntsutama. Kuid lõpuni oli võimalus koer saada lihtsalt ja odavalt ning nüüd ta meil ongi. Vanemad on samuti väga õnnelikud koos meiega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ema töökaaslase koeral sündisid pojad ning siis tuligi ema mõttele meie soovile vastu tulla, et koer võtta. Koera ostsime 800 krooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Saaremaal panid vanemad loomadele nimed. Nimed on sellised olnud, et pärisnimi olnud hea lühike, millele ei oskaks mõelda mõnda head hüüdnime. Näiteks Bobi, Kiti, Mustu, Tuti. Aga praegusele koerale panid minu õed nimeks Bella. Tema hüüdnimi on aga Belkin, vahel on kutsutud ka Beltsikuks. Hiljuti saime teada, et meie koera nimi tähendab mehhiko keeles "paksukest".
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema on liitunud netis taksiklubiga, sealt saab ta teistelt koeraomanikelt palju põnevat informatsiooni ja siis veel saatest "Sõber koer" saab palju vastuseid. Aga põhiline teave ja info on ikka saadud internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie koeravalikut mõjutanud. Aga koera tõupuhtus on tähtis, sest kui paaritama hakkame, on vaja, et puhtatõuline taks tuleks, mitte näiteks taksi ja dobermanni segu. Näituste ning müümise jaoks on samuti tähtis, et ta oleks puhtatõuline, kuna puhtatõuline koer maksab rohkem kui krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustele ei ole veel koeraga jõudnud. Aga meil ei ole kellelgi sellist aega, et koolitada ja siis näitustel käia.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga käivad kõik pereliikmed väljas, oleneb sellest, kellel parasjagu aega on. Kui koolist tulen, käin koeraga õues. Pärast seda mängin temaga natukene ning siis hakkan õppima. Ka õppimise juures tegelen temaga. Me kõik tegeleme koeraga hästi palju: kui telekat vaatad või midagi taolist, siis ikka paitad ja silitad teda. Õhtuti mängitakse temaga põhjalikumalt, pärast seda väsib ta ära, siis käiakse temaga väljas kiiresti pissil ära ja tuppa tulles poeb ta kohe vanemate voodisse magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame ikka koeratoitu, põhiliselt Royal Canini ja Chappi krõbinaid ning konserve, vahel on ka ostetud kassitoitu. Talle maitseb see väga. Ja ta sööb sama toitu ka, mida meiegi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meil oli vaja pöörduda loomaarsti poole, kuna tal kasvasid lisaküüned tagakäppadel. Kui me temaga lõikusele läksime, tehti talle enne kolm narkoosisüsti, kuna talle ei mõjunud esimene kord, alles kolmanda süsti järel jäi ta rahulikuks. Looma vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui ei taha, et loom poegiks, siis on steriliseerimine vajalik. Muidu ei pea seda vajalikuks, ning tablette ka ei anna, vähemalt mitte praegu.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koer on liiga noor ja me pole jõudnud lasta tal järglasi saada. Ka teistel meie loomadel pole me lasknud järglasi saada. Mu sõbranna kassil sündisid pojad, kuid osad uputati ära, kuna ei olnud nii palju ostjaid.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale osteti tema jaoks vastav pesa. Algul ta magas seal nii, et tema pesa pidi vanemate voodi juures olema ja ema käsi tema korvis. Nüüd magab koer vanemate kaisus, pesast on saanud tema mänguasjade ning närimiskorv.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ükskord võtsime koera Saaremaale kaasa, olime seal umbes 3 päeva. Koer sõitis lahtiselt autos ning maale jõudes jooksis vabalt aias ringi. Aga kui me lähme vanaema juurde, siis võetakse ta tavaliselt kaasa, kui ei minda ööseks ega pikemaks ajaks. Seal on samuti koer, aga hundi- ja saksa lambakoera segu ning see koer tahab meie koerale pidevalt kallale minna. Tänu sellele peab meie koer kogu aeg majas olema ja pissitamas käiakse aia taga. Loomahotelli teenuseid pole veel vaja läinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäev on 14. juuni. Kui sünnipäev tuleb, siis ilmselt ostame talle koertemaiust ja mingi mänguasja. Näiteks jõulude ajal ostsime talle piiksuva sea ning panime lahtisesse kinkekotti. Koer tundis kohe oma kingi ära.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Koeral on palju mänguasju. Mõned on õdede pehmed mänguloomad või siis väiksemad nukud, mis ta on katki närinud. Tihti ostetakse talle ka närimiskonte. Koera spaasse oleks hea mõte viia, kuid pole siiani veel jõudnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, teda on võimalik ära hellitada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, mille poolest erineb nõukogudeaegne looma eest hoolitsemine praegusest, kuna ei tea, kuidas nõukogude ajal loomade eest hoolitseti, kuid arvan, et praegu on suuremad ja paremad ning lihtsamad võimalused.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Vanaema koer suri paar aastat tagasi. Talle tehti spetsiaalne kirst ning rist, koer maeti maja taha maha.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme keelanud laual käia ja haukuda pidevalt. Algul ei lubanud voodis ka magada, aga see on takside puhul paratamatus, et nad magavad just voodis. Pissil käiakse väljas, tuppa loomulikult ei tohi, aga vahel juhtub nii, kui oled kauemaks ära jäänud. Meil on nii, et kes esimesena koju tuleb ja koer on segaduse tekitanud, koristab ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Praegusel koeral on kombeks kõik ära närida ja suurt segadust tekitada ja talle meeldib ka suure toa vaibal söömas käia. Kui ta sealt ära ajada ning seejärel eemale minna, siis ta läheb vaibale tagasi. Kui ta on mingi pahandusega hakkama saanud, siis me riidleme temaga. Näiteks, kui tuppa pissib, siis pistetakse ta nina loigu sisse ning seejärel saab piitsaga vastu tagumikku.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kui koju tuleme, on ta hästi õnnelik, ning kui käed välja sirutada, hüppab ta sülle. See hüppamine tuli juhuslikult. Tore oleks, kui koer oskaks erinevaid trikke ja kuuletuks hästi, kuid meil ei ole sellist aega kahjuks võtta, et teda õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kui kurb tuju on ja kellegagi pole rääkida, siis on alati kõige parem koeraga rääkida. Ta ei räägi mitte kellelegi, kuid samas ta ei oska midagi vastu öelda ja nõu anda. Ja ma olen täiesti nõus, et loomad tajuvad inimeste meeleolusid, kuna kui ma istun üksi voodis ja olen natukene kurb, tuleb ta minu juurde ja liputab saba ning hakkab mind limpsima. Aga seda, kas mõtlemine on ainult omane inimestele, ei oska ma öelda. Kindlasti nad mõtlevad, näiteks seda, millal juba peremees koju tuleb ja nii.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib mõni loom oma peremehe kiindumust ära kasutada. Kui peremees lubab tal teha kõike ja ei riidle temaga, siis hakkab koer aga rohkem pahandusi tegema. Peremees pigistab silma kinni ja ei riidle temaga, kuid hiljem omad vitsad peksavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres peavad lapsed koeraga mängima ja temaga väljas käima, samuti ka vanemad. Ema hoolitseb kõige rohkem tema söögi eest. Meil mängivad peres kõik võrdselt koeraga, kuid ema on see, kes ikka kõige rohkem temaga tegeleb.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kindlasti oleme hakanud pärast koera võtmist teiste loomaomanikega rohkem suhtlema. Jalutad koeraga väljas ning teised peremehed on ka oma koertega, siis ikka muljetatakse omavahel koerte käitumisest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kohe kindlalt ei peaks karjamaa loomi, nad on liiga suured. Papagoisid ka ei võtaks, kuna nad ei lase hommikuti magada. Ainult sel juhul võtaks, kui oleks suur maja, kus saaks nad eraldi tuppa panna.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu õed on tigusid ja kärbseid koduloomadeks pidanud. Kärbestel võeti tiivad ära ning pandi karpi kinni. Kuid kärbsed surid muidugi ühe päevaga ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui oleks suur maja, siis tahaks endale mõnda troopilist looma, näiteks ahvi. Nad on sellised teistsugused tavalistest koduloomadest ja vahel on hea erineda teistest. Aga tegelikult tahan ma endale lõvi koduloomaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei ole see, kellel pole mingit otstarvet. Lemmikloomaks võib ju olla ka täiesti praktiline loom, näiteks lehm või hobune. Lemmikloomaks saavad kõik loomad olla, kes sulle endale meeldivad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arvates peavad inimesed lemmikloomi sellepärast, et neile meeldivad need loomad ning nad tahavad nende eest hoolitseda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin väike ja elasin koos ema-isaga, oli meil lumivalge kass ja siiami kass. Praegu on mul koer - kolli - ja kass - schottish fold.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võeti meie perre ühisel otsusel.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera ostsime kuulutuse peale, sest sooviks oli saada just kolli tõugu koera. Kassi ostsime Moskvast “Linnuturult” ja maksis rohkem kui koer.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kasside nimeks on olnud Killu, Mannu (siiami kass), Volli (schottish fold), kuna paberite peal oli kirjas, et nimi peab hakkama V-tähega, siis otsustasin panna sellise nime (Vasja nagu ei sobi). Kolli hüüdnimi on Kiti, tema õige nimi on tegelikult Pamparix Melrose Kate, mis oli tema kasvatajate poolt juba pandud, aga Kiti sai pandud sellepärast, et laps oli väike ja ega tema oska siis nii keerulist nime välja öelda.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmikloomade kohta saan Internetist ja ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mina pole lemmikloomade valikul moega kaasa läinud, sest koeratõu valik langes just kollile sellepärast, et see tõug on väga lastesõbralik ja sõnakuulelik ja rahuliku iseloomuga, aga kass meeldis lihtsalt oma olemuse pärast, tal on nii nunnud kõrvad ja ta on üleni hall.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole kahjuks osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres toimetan koeraga peamiselt mina, aga kassiga tegeleb rohkem abikaasa. On juba välja kujunenud, et koer hoiab rohkem minu poole, kass aga abikaasa poole. Seda aega, mis läheb lemmikutega tegelemiseks, pole nagu ära mõõtnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koer sööb koerakonserve ja kuivtoitu ja kass sööb ainult spetsiaalset toitu, kuna tema seedimine tavalist poetoitu ei kannata.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeraga oleme pöördunud loomaarsti poole mitmel korral. Kord oli ta õues midagi kahjulikku söönud ja pärast seda oli Toometi kliinikus kolm päeva tilgutite all ja talle tehti röntgenpildid ja mitu vereproovi, aga õnneks sai ta terveks. Muidugi vaktsineerimas oleme käinud ikka igal aastal. Kassiga pole loomaarsti juures käinud, vaid loomaarst on kodus käinud ja sedagi ainult Moskvas, kui me ta ostsime.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie koer on steriliseerimata ja tablette me ei anna. Samas kass on steriliseeritud ja sellepärast pidigi meil loomaarst Moskvas kodus käima.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie lemmikud pole kahjuks järglasi toonud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pole nagu eriti piiranguid seadnud lemmikloomadele. No laua peale koer ei tule, aga kass jalutab küll laua peal. Meil on mõlemad lemmikud tubased.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oleme üritanud enda reisimised teha ikka nii, et ei peaks loomi kaasa võtma. Küllaltki ebamugav on nendega koos reisida, aga meil on kassi jaoks olemas tema kott, milles ta tuli Moskvast koju, nii et probleeme reisimisega ei tohiks tulla, kui on vaja koos lemmikutega reisida.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi tean küll, aga pidu ei toimu.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Milleks koerale ja kassile riided? Spetsiaalset šampooni olen küll ostnud ja mänguasju samuti.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On muidugi võimalik liiga palju hoolitseda, aga seda ma küll ei oska öelda, kust see piir peaks minema.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kui mina väike olin, siis hoolitsesid lemmikute eest minu vanemad ja nüüd, kui minul on oma lemmikloomad, hoolitsen mina nende eest ja erinevust tänapäeva ja nõukogudeaegse vahel ei oska kommenteerida.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud ühe koera, selle matsime suvilasse kase alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koer ajab oma asjad õues ära ja kass käib vannitoas „oma poti” peal. Teisi reegleid ei ole olnud vaja kehtestada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pole nagu ühtegi halba kommet, mida oleks vaja võõrutada, kui siis ainult see, et koer armastab minu läheduses olla ja kui on kiire, siis võin koera otsa komistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Põhjalikku dressuuri on vaja näituse koertele ja kui on vähegi mõistlik koer, siis minu arvamus on see, et pole vaja õpetada midagi, koer saab lõpuks ise aru, mida tohib ja mida mitte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikloomaga peab ikka rääkima ja samas peab olema hääletoon selline, mida just tahetakse lemmikloomale selgeks teha, sest lemmikloom saab hääletoonist väga hästi aru.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapse pärast meie perre kolli võetigi, sest siis oli koer väike, laps väike, ja kui lapsel oli mingi mure, tuli koer kohe teatama sellest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka räägime koera- ja kassipidajatega. Kõik kasvatavad ja hoolitsevad oma lemmikute eest erinevalt ja ikka leidub midagi huvitavat, mida teadmiseks võtta.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks lemmikuks ämblikku, madu, krokodilli, sest need on nii jubedad loomad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiiri olen isegi lapsepõlves purgi sees kasvatanud, aga lapse asi, millegipärast surid nad ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eks igaüks teab ise, mis või kes on tema lemmik, aga selliseid elukaid ma oma kodus küll näha ei taha.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks kõlbavad kõik seni teada-tuntud lemmikloomad (koerad, kassid, kilpkonnad, jänesed...)
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid: enesehaletsus, tervis, kaaslase vajadus.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud kolm koera, kaks neist olid kõige siis, kui ma väike olin, nii et ma eriti palju neid ei mäleta, hetkel on kolmas koer ning kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikud võtmine tuli äkkotsusena, soov oli vanaemal. Vastuargumendid puudusid, kõik olid ühte meelt.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Oleme lemmiku saanud tuttava käest, ostsime ta 500 krooni eest, kui ma ei eksi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on antud iga pereliikme poolt erinevalt (st. igale loomale annab keegi nime ja siis otsustame, mis nimeks saab). Tavanimel ja hüüdnimel vahet ei ole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet loomade kohta saame sõpradelt ja tuttavatelt, internetist eraldi ei otsi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie valikut mõjutanud, me oleme kindlad hundile. Loomulikult on tõupuhtus tähtis, see on ikkagi midagi muud kui segavereline loom.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga pole me näitustel käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Looma eest hoolitseb vanaema, jalutamas käime mina, vanaisa ja onu. Koeraga üritame ikka iga päev jalutamas käia ning mängida. Minu kohustus on tal vett vahetada ja temaga jalutada pärast koolipäeva lõppu. Kui olen õues, lasen koera alati ketist lahti, et ta saaks joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame koerale ja kassile purgitoitu ning kuivtoitu, meie peres on lihtsalt harjutud sellega, samas anname neile vahepeal ka tavatoitu - enda ülejääke.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie eelmisel koeral olid kallal tõsised haigused, siis käis ta operatsioonil. Enamjaolt lahendame "väiksemad" probleemid ise. Vaktsineerimine on vajalik, suhtun sellesse positiivselt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on igaühe enda teha, selle, kas see on vajalik või ei, otsustab omanik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme lasknud oma koeral järglasi saada, aga nad sündisid talvel ning külmusid surnuks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie loomad on suurem osa alati öösel toas ning võivad vabalt majas liikuda, aga voodisse nad küll minna ei tohi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud ning linna, kuna nad on selle jaoks liiga suured kasvult, ja me ei ole loomahotelle ka kasutanud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ma ise ei tea peast, millal meie lemmikute sünnipäev on, aga muidu tähistame küll, toome koertele vastavaid kingitusi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Me ei ole ostnud koerale riideid ega õmmelnud neid. Mänguasjad on enamjaolt piiksuvad ja värvilised. Koera pesemiseks kasutame koerašampooni. Spaasse pole ka veel viinud, kuid hea meelega viiks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koera eest on võimalik liigselt hoolitseda: kui loomale liiga palju tähelepanu tõmmata ja hellitada, siis on ta rikutud. Kõike tuleb teha mõistuse piires.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud šampoone, loomahotelle, spaasid jms. Ning siis polnud toiduvalik ka nii suur kui tänapäeval minu teada.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loomad matame alati üksteise kõrvale, peaga maja poole. Pärast seda oleme otsustanud ikka uue looma võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme teinud talle selgeks, et ta ei tohi lillepeenras kraapida ega laualt ise toitu võtta.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õnneks ei ole olnud selliseid lolle kombeid, mida tuleks muuta. Karistamine on vale, koerale tuleks selgeks teha, et nii ei ole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koertele pole ühtegi trikki õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen rääkinud, minu arvamuse järgi saab ta aru häälest, iga sõna on erinev ja tegevus, mis sõnale järgneb, on ainus asi, mis aitab tal aru saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust liigselt ära kasutada, kui omanik on liiga kiindunud, saab loom liiga palju vabadust ja läheb ülbeks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad hoolitsema looma eest ja nendega mängima. Täiskasvanud hoolitsevad rohkem looma eest kui lapsed ning laps vajab looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud teiste loomapidajatega rohkem suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hamstreid ja muid närilisi ei peaks, kuna keegi poleks meie peres nõus puure puhastama.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea, et keegi oleks hakanud mittekodulooma suhtuma kui seltsilisesse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et troopikaloomi on liiga ohtlik pidada ning sellepärast ei pooldagi seda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad saavad tegelikult olla koduloomad, kui nad kodustada.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikuid eelkõige selleks, et nad poleks üksikud ja oleks keegi, kellega rääkida ja igal ajal mängida.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on 3 kassi: Dipsy (sünd. 1999), Pipi (sünd. 2001) ja Kessu (sünd.2003). Veel on olnud 3 koera: Diku ( sünd. 1990, surn. 2002), Jimmy (sünd. Ajavahemikus 1998 -2000), kelle me pidime kolimise tõttu ära andma, ning siis veel Tessa (sünd. 2003).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Dipsy sain sünnipäevaks, mis tuli äkkotsusena. Pipi - Dipsy poeg - võeti minu soovil, Kessu - Pipi poeg - võeti aga minu venna soovil. Diku võeti vanaema ja vanaisa soovil ning seda kaaluti väga kaua. Ning Jimmy võeti ema soovil, mis tuli äkkotsusena. Tessa võeti samuti äkkotsusena vanaema ja vanaisa soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Dipsy saime sugulastelt, Pipi oli Dipsy poeg ning Kessu oli Pipi poeg. Diku, Jimmy ja Tessa saime tuttavatelt ja tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Dipsy nime pani ema, Pipi panin mina, Kessu minu vend. Vanaema ja vanaisa panid Dikule nime. Jimmile ja Tessale panime nimed perega koos.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma loomade kohta saame internetist, loomaarstilt ja ajakirjandusest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mind ega mu peret lemmiklooma valimisel mõjutanud. Tõupuhtus pole ka oluline, sest meie peres on olnud ainult üks tõupuhas loom - Diku.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga pole ma loomanäitustel osalenud, aga üldiselt arvan, et see oleks huvitav kogemus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsevad koerad enda eest ise: pesevad, jalutavad. Ema või siis mina paneme neile toitu. Hommikul ja päeval pärast kooli annan koertele krõbuskeid, õhtul saavad nad märga toitu. Tavaliselt veedan oma loomadega kuni 1,5 tundi. Koera eest hoolitsevad vanavanemad.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu ostame poest, sest nad kodust sööki lihtsalt ei söö, kuna nad on harjunud purgisöögi ja kassikrõbuskitega.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On küll vaja olnud pöörduda loomaarsti juurde, ise lahendasime kassidel kirpude probleemi. Lemmikloomi on vaja vaktsineerida, kui hoolitakse nendest. Meie peres on kõik loomad vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse suhtun halvasti, aga mõnikord on see vajalik, steriliseerimata emaslooma puhul ei anna talle tiinusevastaseid tablette, sest isegi kui tulevad loomale lapsed, siis need saab ju ära anda või maha müüa.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oma loomadel oleme lasknud järglasi saada ja see on juhuslikult juhtunud, paaritanud ei ole. Looma järglased tavaliselt antakse ära või müüakse maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel pesa poole, sest nad elutsevad igal pool: õues, toas, kuuris. Kassidel on vaba voli, nad saavad olla kõikjal ning neil on lubatud ka voodisse minna. Koera ala on piiratud ketiga, sest ta võib ära joosta. Tema magab väljas aia ääres kuudis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole loomi reisidele kaasa võtnud, tavaliselt jäävad nad maha. Kui nad koju jätame, siis on neil keegi, kes neid toidab. Kui transpordime, siis keti või puuriga. Loomi me linnaskäikudele, pidudele ja külla ei vii. Oleme kasutanud ka loomahotelli, kui suvilasse läksime. See lõppes naljakalt, sest meie koer Jimmy jooksis sealt ära koju ja ootas meid kodu ukse ees.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame küll ning me anname talle tema lemmiksööki: toorest kala ja piima.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud, sest kassidel pole neid vaja, isegi talvel mitte. Mänguasju on - mänguhiir. Looma eest hoolitsemiseks olen ostnud kirburohtu ja ussirohtu. Spaasse pole looma viinud ega vii ka, sest see on mõttetu.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest üle hoolitseda on kerge, näiteks teda üle toites ja spaasse viies. Piir vajaliku ja ülehooldamise vahel on väike, sest looma ei tohi üle sööta ning ka näljutada. See läheb normaalse tegutsemise ja hooldamise (umbes 1,5 h päevas koos loomaga) ning ülehooldamise juurest (rohkem kui 2 h päevas vahel), sest loomad ei vaja ja ei taha nii palju hooldamist.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Lemmikloomade jaoks vajalik varustus on parem praegu kui nõukogude ajal. Müüakse spetsiaalset toitu lemmikloomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meil on surnud üks koer Diku, ta pandi magama, sest ta oli raskesti vigastatud (jalaluumurd). Pärast seda võtsime uue koera - Tessa. Veel on surnult sündinud pojad, nemad matsime lihtsalt riidest koti sees maapinda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Reegleid pole õpetanud, nad on need ise selgeks saanud kuidagiviisi. Puhtusepidamine on korraldatud nii, et kui kass kusagile häda teeb, siis saab ta karistada ja meie koristame selle ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pipil oli halb komme ja on praegugi ja seda on väga raske võõrutada - lauale ronimine, sellest harjumusest pole me veel lahti saanud. Looma peaks karistama, aga mitte kõvasti, näiteks talle vastu selga õrnalt lüüa või karjatada kassi peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Olen küll loomadele mõned trikid selgeks teinud. Kasse olen õpetanud tantsima ja istuma, koera lamama ja istuma. Kassi õpetasin tantsima nii, et surusin ta nurka ja vehkisin ta ees kätega, sellel ajal tõusis kass tagakäppadele ja hakkas oma esikäppadega vastu lööma, istuma õpetasin neid söödaga ning koera lamama. Põhjalikumat dressuuri ma tähtsaks ei pea, sest seda on vist vaja ainult linnakoertele ja koerakasvatajatele. Maal on vaja ainult põhilisi käsklusi: istu, lama, koht, kõrval.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägin oma loomaga, aga ma arvan, et ta ei saa minust aru. Minu arust mõistab loom inimese meeleolu, sest koerad tunnetavad hirmu ning minu teada saavad loomad ka mõelda. Kui nad ei mõtleks, siis ei saaks nad ju jahti pidada, sest selle peab ju läbi mõtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom ei saa inimest ära kasutada, isegi kui inimene on liialt oma looma kiindunud. Inimene võib loomale liiga palju vabadusi anda, aga loom ei saa inimeselt neid juurde võtta “nunnu” mängimisega.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres hoolitsevad lapsed loomade eest: toidavad, vahetavad liiva. Lapsed mängivad ja suhtlevad loomaga rohkem, sest neid huvitavad loomad rohkem kui loomade eest hoolitsemine. Hoolitsemisega tegelevad vanemad. Loomad on lastele tähtsad, sest nad hoolitsevad laste mõtete ja tunnete eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud rohkem teiste loomapidajatega suhtlema, sest minu arvates on looma eest hoolitsemine isiklik asi, see ei ole asi, millega teiste ees uhkustada.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah, on küll loomi, keda ma ei peaks. Näiteks kalad, närilised. Neid loomi ei peaks ma sellepärast, et nende eest hoolitsemine on raskem kui koera või kassi eest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu vanaema suhtub tihastesse kui koduloomadesse, sest ta toidab neid. Rohkem näiteid ei tea, et keegi oleks hakanud mõnd mittekodulooma suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Nagu öeldakse: igaühel oma maitse. Kellele meeldivad eksootilised ja ebatavalised loomad ja kellele ei meeldi, see on nende asi. Isiklikult tahaksin ma endale madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad võivad olla lemmikloomad, välja arvatud haid, vaalad ja kiskjad, sest neid on väga raske taltsutada. Lemmikloom erineb koduloomast sellepoolest, et lemmikloom on loom, kes on selleks, et peremeest rahustada. Koduloom aga selleks, et peremees saaks kasu. Lemmikloom võib olla ka koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arust peavad mõned inimesed lemmikloomi enda lõbuks, mõned selleks, et nad saaksid kellegi eest hoolitseda, teised sellepärast, et nende lapsed tahavad nii. Võimalusi on palju.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Esimene koer tuli meie perre, kui olin u. 7 -aastane. Ta oli puhastverd krants ja tema nimi oli Reku. Järgmine ja päris minu oma koer oli afgaani hurt nimega Clewe, kellel olid ka tõupaberid, näitusel kahjuks ei käinud. Edasi tuli lõuna-vene lambakoer, samuti paberitega ja passinimega Jonat, koduselt lihtsalt Kuti. Näitustel Kuti ei käinud. Kõik need koerad on üle vikerkaare silla. Clewe elas 12-aastaseks ja Kuti 10- aastaseks. Momendil on kodus kaks koera: isane saksa lambakoer Estrellest Rex ja cane corso Sakellum Pretty Liz, mõlemad sündinud aastal 2004, Rex Eestis ja Pretty Itaalias.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kõik minu koerad on meile tulnud minu soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Infot oma praeguste koerte kohta olen saanud netist ja ajakirjandusest. Tõud olid valmis mõeldud ja lähtuvalt sellest uurisin netist pesakondade kohta. Sakslane maksis 10 000 EEK ja corso 26 000 EEK (koos Eestisse toomisega).
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kui rääkida päris minu oma koertest, siis kahel esimesel ehk Clewel ja Joonatil olid nimed passis juba olemas. Kahele viimasele olen saanud ise nn. passinime välja mõelda, kuna pesakonnad polnud veel sündinud, kui ennast juba kutsikate järjekorda panin. Oluline oli ainult täht, millega nimi pidi algama. Need nimed on kasutusel ka igapäevaselt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiku kohta sain teavet internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood on mind mõjutanud vaid korra (afgaani valikul), muidu olen juhindunud ikka maitse-eelistusest. Kõik minu oma koerad on olnud paberitega, sellel lihtsal põhjusel, et ma saaks olla kindel, et saan selle välimuse ja iseloomuga koera, keda olen soovinud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Sakslane on osalenud kahel näitusel, tulemuseks kaks karikat ja väga hea (SG) kirjeldus. Olen osalenud näitustel nii Eestis, Lätis kui Venemaal. Kõigil nendel näitustel on Pretty tulnud esimeseks, saanud kaks serti (Venemaal ja Lätis) ja väga head kirjeldused.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koertega tegelen põhiliselt mina: käin trennis ja jalutamas. Ajaliselt oleks jaotus järgmine: pühapäeval kell 10.00 - 11.30 Rex, kell 13.00-14.30 kuulekus, esmaspäeval ja kolmapäeval 11.00-12.00 Pretty kuulekus + jõusaal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koertele ostan spetsiaalset toitu, samuti saavad koerad toorest liha ja kodutoitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Isase koeraga olen käinud likvideerimas kakluste tagajärgi, samuti vaktsineerimas ja terviseuuringuid tegemas, kuna kavatsen koeri kasutada aretuses.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun pooldavalt, kui emast koera pole plaanis kasutada aretuses. Olen tegelikult tiinusevastaste tablettide vastane. Kuna oman erinevast tõust emast ja isast koera, siis hoian neid lihtsalt ohtlikul ajal eraldi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Siiani pole ma oma koeri paaritanud ja pole ka juhtunud õnnetus, et oleks kogemata järglasi saanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mõlemal koeral on oma kuut, aga seal koerad ei armasta olla. Koertel on lubatud käia tubades, magada diivanil ja voodis. Ainuke piirang, et ei tohi aiast omapead välja minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui reisin autoga, on koerad alati kaasas (enamus reise seotud koertenäitustega). Reisi ajal on koerad autos tagaistmel või auto tagaosas. Koerad käivad igal pool kaasas, kus neid lubatakse, näiteks kohvikutes.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tean koerte sünnipäevi. Ja neid tähistame alati.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Corsol on talveriided, kuna tegemist on lühikarvalise koeraga. Mänguasjad on mõlemal koeral olemas ja neid jagavad nad üksteisega meelsasti. Sakslase karvahoolduseks on spetsiaalsed vahendid (šampoonid, palsamid ja kammid). Meie koerte spaa on suvel merevesi ja talvel lumehanged.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Hoolitsema peab täpselt nii palju, et loom seda naudiks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Arvan, et inimesed on tänapäeval teadlikumad ja ka vahendite valik on oluliselt suurem kui nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Koera surm on väga valus teema, kuna kuu aega tagasi matsin oma lõunavenelase. Kindlasti aitab valu leevendada uus koer ja mina soovitaks uue koera võtta, kui vanem koer on u. 7-8-aastane. Maetud on koerad lemmiklooma kalmistule, mida käime perega ka hooldamas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koerad on õpetatud juba varakult õues käima ja sellega meil peale kutsika 3-kuuseks saamist muret pole. Väikseid pahandusi tuleb ikka ette, aga see käibki koerapidamise juurde.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Sakslasel on viha kõigi teiste isaste koerte vastu ja seda suhtumist ei ole mina muuta suutnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera peab kindlasti õpetama ja sotsialiseerima juba kutsikana. Minu meelest peaks see käima juba kutsikaga kaasatuleva paketi sisse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Käsklusi jagan inimkeeles ja minu arvates saavad koerad sellest aru küll.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Koer saab küll peremehe kiindumust liigselt ära kasutada, kui toob sulle näiteks palli ja tahab, et hakkaksid temaga kohe mängima jne.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed tegelevad koertega rohkem käsu korras, annavad süüa ja mängivad nendega, samuti käivad jalutamas.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui oled ise aktiivselt koeranduses sees, siis paratamatult tekib uusi tuttavaid, kellele on samuti koerad tähtsad. Minu ellu on lisandunud koerte jalutusplatsid koos teiste koerte ja nende omanikega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvan, et kassi ja hiiri (rotte) ei võta ma kunagi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jah, tean küll, olen kuulnud, et mõned hakkavad minisiga pidama.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Igal inimesel on õigus pidada mõnd looma, kui ta sellega teisi ei sega ja ohtu ei sea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koeral on praktiline otstarve täitsa olemas: kaitsta vara ja peret.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Pärast viimase koera surma mõtlesin, milleks mulle üldse koerad, kui nende kaotamine on nii raske, aga ilma koerata oleks nagu midagi puudu sellest elamise ilust.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole. Lihtsalt meeldisid just need tõud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud päris paljudel näitustel. Näitustel on meil läinud üllatavalt hästi. Oleme saanud oma koeraga tšempioniks Eestis, Lätis kui ka Leedus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõige rohkem lapsed ja siis vanemad. Mõned tunnid lähevad ikka ära. Vahel rohkem, vahel vähem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Nii ja naa. Põhiliselt ostame ikka spetsiaalset toitu, kuna seal on sees kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid, mida koer vajab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimine ja haigused. Vahel ka vigastused.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei ole seda teinud. Ja lähimas tulevikus ei ole plaaniski. Steriliseerimine on vajalik just karjääriinimestele, kellel ei ole aega tegeleda oma lemmiklooma poegadega.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Olen lasknud teadlikult. Oleme andnud kassipojad oma tuttavatele ja sõpradele, vahel oleme ka endale mõne jätnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õueloomadel on oma kuudid ja aedik. Kassid liiguvad vabalt, seal, kus tahavad. Kassidel on lubatud voodis magada, aga kuna koerad on õueloomad, siis neil ei ole.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole looma külla, puhkusele ega mujale kaasa võtnud. Näitustel oleme käinud, siis reisib koer autoga, auto tagaosas, kus on talle selleks koht.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, millal on sünnipäev, aga ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole riideid ostnud. Mänguasju ikka on, nii ostetud kui ka muid lelusid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on. Aga meil ei ole seda juhtunud, ma loodan.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Vahendid on kvaliteetsemad ja paremini kättesaadavad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Maetud koju, aeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamine on kuidagi iseenesest selgeks saanud. Muud reeglid tuleb keelamise ja lubamisega selgeks õpetada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole õnneks sellist asja ette tulnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud. Kuulekuskoolituse on läbinud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ikka saab vahel räägitud. Sõnadest nad vaevalt aru saavad. Kindlasti saavad nad aru meeleoludest.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib, näiteks maiuse väljapressimisel.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed jalutavad, kammivad, mängivad, annavad süüa, kui vaja. Aktiivselt tegelevad lapsed lemmikloomadega rohkemgi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kindlasti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kahjuks ei saa me pidada merisigu, rotte ja hamstreid, kuna meie pere lastel on nende vastu allergiad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Need pole lemmikloomad ja neid ei peaks minu arust kodus pidama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Igal loomal on otstarve, ka lemmikloomal, kas või sellega, et on lihtsalt kaaslane.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
On olnud koer, kaks kassi ja kaks hiirt paar aastat tagasi. Kassid on siiani alles.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ema ja minu soovil. Isa polnud alguses nõus kasse võtma, kuid lõpuks leebus. Nüüd on meil kaks kassi vanaema juures. Hiired sain sünnipäevaks nagu ka koera. Nii hiired kui ka koer on surnud. Koer pandi magama raske haiguse järel. Hiired surid vanaduse tõttu. Ainult koeraga olid probleemid, sest mu ema ootas just samal ajal last. aga me pidime koera võtma, kui laps veel väike on. Mõtlesime, et muretseme koera paar kuud peale lapse sündi, võtsime hoopis paar kuud enne. Ka kassidega oli probleeme, sest isale ei meeldinud kassid. Lõpuks siiski oli nõus. Nüüd isegi meeldivad nii kassid kui koerad.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid tulid meile ise. Tänavalt korjasime üles. Väiksem oli alles kassipoeg. Hiired saime tuttavatelt sünnipäevakingiks. Koera saime ema sõbrannalt. Vastu viisime 20 senti, veinipudeli ja tordi, ta soovis koerakutsikat pärast saada, kuid koer suri enne ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hiirte nimed olid Pipi ja Hüpik. Nimi Pipi meeldis mulle ja ta oli täpiline hiir, niisiis tuli nimi Pipi, teisele oli keerulisem nime panna, kuid kuna ta kogu aeg hüppas, otsustasin sõbrannaga talle nimeks panna Hüpik. Koera kutsusime algul Kutiks, sest tal polnud veel passi ja ei teadnud nime. Kui nime teada saime, siis hakkasime teda tema nimega kutsuma. Ta meenutas mu vanematele ühte lapsepõlve multika eeslit. Ma kutsusin teda ka Mopsuks, sest ta oli mulle õe eest. Kasside nimede panekut ma isegi ei mäleta enam.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavatega rääkides. Samuti raamatutest. Palju abi oli koera suhtes ka vanaisast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Koera ei saa valida moe järgi, vaid ikka tunde järgi. Tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Tahtsime minna, kuid ei jõudnud. Näitustesse suhtun neutraalselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Enam pole ühtegi looma (kassid on vanaema juures), kuid kui nad olid, siis hiirtega tegelesin mina, kuna nad olid minu hiired. Koera eest hoolitsesime kõik koos. Kassid olid nii omapead, et ei tahtnud hellitamist. Kuid õhtuti olid kamina ees süles ja lõid nurru ning magasid öösel voodis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kassid sõid krõbinaid, kuid siis tekkisid neil probleemid (põiekivid) ja arst keelas neil krõbinate söömise. Koer sai isetehtud toitu kui ka krõbuskeid. Hiired said nii köögivilju kui ka spetsiaalset toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimised põhiliselt. Oleme koerale ka kiirabi kutsunud, sest ta oli kasvuhoones ja keeldus välja tulemast. Kartsime, et saab kuumarabanduse. Siis selgus, et tal on kopsupõletik. Kassidega on ka käidud, kuid siis, kui neil neerukivid olid. Kass on ka käpad ära kõrvetanud, kuid siis määrisin käppadele salvi ja käpad said kiiresti terveks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassid on steriliseeritud, kuna nad on isased, aga koera me ei puutunud selle koha pealt. Ei andnud koerale tablette. Isastele loomadele ja just kassidele on steriliseerimine võib olla isegi tähtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel oli kogu majas luba käia. Hiired olid oma puuris ning kui puuri pesin, olid karbis. Kui neil silma peal hoidsin, siis olid vabalt ka. Koer oli majas ainult siis, kui isa kodus polnud või külmade ilmadega. Koerakuut oli eeskojaga. Ei ole lubatud. Oleneb inimesest loomulikult.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma koera vedasin igale poole kaasa. Kassid olid põikpäised. Saaremaale vedasime küll hiiri ja kasse kaasa. Kassid olid vabalt autos, kuid hiired puuris.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Peame küll ainult koera sünnipäeva. Toome küünla kuudile ja suure vorsti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei riieta loomi. Kassidele on ostetud mänguhiiri ning koeral on mingid piiksuvad loomad ja pall. Koerale ostsime kammi ning kassidele šampooni.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ikka on võimalik, poputamisega nagu pidev solgutamine ja kammimine ja pesemine: loom harjub ära ja muutub inimese suhtes üleolevaks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõuka ajal polnud nii palju poputamise asju ja üldse tingimused looma pidamiseks olid väiksemad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Hiired matsin koduhoovi karpidesse. Koer viidi ühissurnuaeda, sest ema ei tahtnud, et ma tema haual käima hakkan, kuna elasin seda väga üle. Uut looma ei ole võtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Nagu ikka, et nad hoiaksid puhtust ja laualt toitu ei võtaks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Koer hakkas maja alt auku kaevama ning kaevas kogu hoovi auke täis. Sellest harjumusest ei saanudki lahti.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera õpetati toitu võtma, nii et poole kartulist paned oma suhu ja siis ta võtab õrnalt teise kartulipoole. Ikka pean vajalikuks, sest kui loom on ilma dressuurita, siis temast asja ei saa. Läheb üle käte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koerale kurtsin küll oma muresid ja ta oli väga hea kuulaja. Ei ole nõus, et loomad ei mõista, kindlasti mõistavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib ära kasutada, kuid endal õnneks pole selliseid kogemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Olen ainuke laps, kes võiks tegeleda, sest vendadega elame lahus ja õde on alles 3-aastane ja mulle meeldis väga ja meeldib siiani loomadega tegeleda. Laps vajab ikka looma, sest näiteks mina isiklikult tundsin ennast kuidagi turvalisemalt.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole. Suhtlesime juba enne koera võtmist. Kuid kassidega (õigemini ühe kassiga) on selline jama, et ta on kõikide kass. Kadus mitmeks päevaks orbiidilt. Tuleb koju ja on paksem kui kunagi varem. Kõik pidasid teda oma kassiks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks ämblikke ega madusid. Kardan neid ja ei usu, et nad mulle kunagi meeldima hakkavad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisiga on aretatud, aga teised saavad ja ilmselt tunnevad ennast looduses paremini. Minisea vastu poleks küll midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloom võib olla lehm, siga, lammas (nad võivad ka lemmikloomad olla), kuid lemmikloom on selline, kellega pidevalt tegeled, poputad ja vead igale poole kaasa. Lemmikloomad on loomad, kes on juba kodustatud mitmeid sajandeid tagasi. Aga kodustatakse ka loomi, kes on elanud metsas ja nüüd võetakse koju, loom ei pruugi ära harjuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et huvitavam oleks, kes hoiaks kodu või oleks silmaga ilus vaadata. Kõik oleneb inimestest, mis eesmärgil nad loomi peavad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kokku on meie peres olnud päris palju koduloomi: koer, 2 papagoid, 2 hamstrit ning hetkel on kass ja merisiga. Koer oli meie peres siis, kui Kelly oli umbes 3-aastane. Papagoi võtsime siis, kui Kelly oli 4-5aastane. Hamstrid tulid meie koju, kui tütreke oli 8 aastane. Kiisu Pätu võtsime neli aastat tagasi ning merisiga oli Kelly sünnipäeva- kingitus eelmisel aastal.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera võtmine tuli täielikult äkkotsusena. Koer võeti kogu pere soovil. Pooltargumendiks oli see, et koer on koduhoidja ning vastuargumendid puudusid. Ka papagoid võeti äkkotsusena ning nemadki tulid meie perre kõigi soovil. Nemad võeti sellepärast, et meie perekonnatuttavad tahtsid, et nende papagoid saaksid headesse kätesse, ning vastuargumendid puudusid. Hamstrite puhul kohe ei oskagi öelda, kas oli äkkotsus või mitte - me lihtsalt läksime loomapoodi ning lastele hakkasid hamstrid meeldima ja me ostsime nad ära, seega hamstrid võeti tütarde soovil. Hamstrid on nii pisikesed olevused, et nende puhul ei saakski poolt- ja vastuargumente olla. Kassi võtmist kaaluti päris pikalt ja lõpuks ikkagi sai kass ka ära võetud. Kiisu võeti minu ning Kelly soovil. Pooltargument olid näiteks, et kass on lihtsalt armas koduloom, kes saab kiiresti pereliikmeks. Merisiga tahtis Kelly sünnipäevaks, seega see ei olnud absoluutselt äkkotsus. Merisea puhul ei kaalutudki midagi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer on saadud tuttavalt ning tema hinnaks oli 800 Eesti krooni. Ka papagoid on saadud tuttavatelt, kuid ei mäleta päris täpselt, kas nende eest tuli ka tasuda. Hamstrid on ostetud loomapoest, nende hinnaks oli 50 Eesti krooni tk. Kiisu on saadud minu klassiõe käest ning tema eest raha ei küsitud. Viisakusest viisime siiski kommikarbi. Merisea saime tuttavatelt tasuta, omanik lihtsalt tahtis, et loom saaks headesse kätesse.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimeks sai Alfy ning see oli ta igapäevaseks nimeks. Nime panid koerale ema ja isa. Papagoide nimed olid Tiina ja Jaak, hüüdnimesid neil ei olnudki. Nimed pandi papagoide vanemate omanike järgi. Hamstritele panid nimed lapsed, kuna üks hamster kuulus Kellyle ja teine Evelinile, siis pani kumbki oma loomakestele ise nimed. Evelini hamstri nimi oli Kiki, Kelly oma nimi Miki, hüüdnimed neil puudusid, kuna pärisnimed olid niigi kerged. Kiisu nimi on Pätu, hüüdnime meie Pätul ei ole. Alguses tahtis noorem tütar Kelly panna kiisu nimeks Blacky, aga kuna kass ei reageerinud sellele, siis ei pannud me seda. Ühel õhtul ütlesin ma talle Pätu ning ta reageeris, sellepärast on ta nimi Pätu. Kelly merisea nimi on Jessica ja hüüdnimeks on Jessu. Nime pani talle tütar ise, sest see on ikkagi tema loom.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meie perekond saab oma lemmiklooma kohta informatsiooni raamatutest ja tuttavatelt ning ka Internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole küll meid mõjutanud lemmiklooma võtmisel - meile meeldivad pikakarvalised loomad. Looma tõupuhtus ei oma mitte mingisugust tähtsust - tõupuhtus ei anna loomale midagi juurde. Loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mitte ühegagi meie lemmikloomadest ei ole me osalenud näitustel. Ta on ikkagi meie lemmikloom, ta ei ole võetud teistele näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres enam õnneks ühtegi looma pole, kellega peaks jalutamas käima. Meil polekski aega näiteks koeraga jalutamas käia. Kui meil koer oli, siis oli aega rohkem ka, kuna mina tööl ei käinud, siis sain mina koeraga jalutamas käia. Koerale andsime süüa meie abikaasaga, enamuse ajast siiski mina. Meie pesamuna Kelly koeraga tegeledes palju aega ei veetnud, kuna ta oli pisike, aga mängitud sai muidugi ikka. Enamuse ajast tegelesin koeraga mina, kuna mul oli lihtsalt kõige rohkem aega. Papagoide puuri puhastasid kõik pereliikmed, süüa andsid ka kõik. Papagoidega ei saagi nagu õieti tegeleda, nad on isepäised.
Kuna hamstrid olid tütarde omad, siis hoolitsesid nemad nende eest: andsid süüa ning puhastasid puuri. Hamstritega mängisid tütred pidevalt ja kui teised pereliikmed aega leidsid, siis ei jäänud loomadega mängimine ka meie päevakavast välja. Aga seda ei oskagi öelda, palju aega me oma päevast kulutasime. Kiisu puuri puhastab Kelly ning süüa annan enamasti mina. Alguses, kui Pätu meie majja tuli, siis sai temaga ikka kõvasti mängitud, terve päev oli mureta, et võiks igav hakata, aga nüüd enam nii palju ei mängita, sest nüüd on pereliikmetel ka rohkem tegemist: trennid, töö, kool. Kui kodus ollakse, siis ikka mängitakse või kammitakse teda. Merisiga on Kelly oma, seega tema eest hoolitsemine on ka Kelly kohus, aga vahel annan ka mina talle süüa - värskeid asju nt kapsast, porgandeid. Tuleb tunnistada, et meriseaga Kelly eriti tegeleda ei viitsi, aga ta võtab Jessut ikkagi puurist välja, et ta saaks joosta. Tavaliselt on Jessu "jooksutund" õhtuti, kui Kelly magama hakkab minema.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie ostame oma lemmikloomale spetsiaalset toitu. Meie kiisu on valiv, ta ei söö isegi paljusid spetsiaalseid kassitoite. Merisiga eelistab ka tegelikult rohkem värskeid juur- ja puuvilju, aga kuivtoit on tema söögikausis alati olemas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie oleme pidanud oma lemmikuga pöörduma arsti poole, kui ta oksendab, sest oksendamise tagajärjel läheb ta väga kõhnaks. See kehtib meie Pätu puhul. Pätule oleme ise ka pastat andnud, mis lahustavad karvapalle kõhus. Loomade vaktsineerimine on kindlasti kasulik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et looma steriliseerimine on kindlasti vajalik. See ei ole kindlasti looma piinamine, pigem aitamine. Meie peres on emane kass ning tema on ka steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole. Ma usun, et kui talle ei oleks seda operatsiooni tehtud, siis oleks kodus päris põrgu lahti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on järglasi saanud ainult papagoid. See lihtsalt juhtus, mingit paaritamist polnud: emane ja isane lind lihtsalt elasid ühes puuris. Järglased andsime ära, aga emane papagoi tappis kahjuks mõned ka ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil on muidu maja, poest ostetud pehme majake, aga see ei meeldi talle vist, sest ta ei ole kunagi seal sees. Meie kiisu võib liikuda, kus tahab, välja arvatud suure toa ja köögi laual ning ka köögikappidel. Õues ta küll ei käi, sest teda on võimatu trepist alla saada, aga selle eest istub ta rõdu peal pidevalt. Kiisul on lubatud tulla ka voodisse, ta magab meie voodites - ta on täielik pereloom ja tahab lähedust, kuigi ta on isepäine.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud. Ma arvan, et neile endale see ise ka ei meeldiks. Tavaliselt me jätame koju ja anname kellelegi võtme, et vaatamas käidaks, kas meie armsakestega ikka kõik korras on ja et neil kõik vajalik (söök, jook) olemas oleks. On ka nii, et terve pere ei lähe koos reisile. Muidu, kui me lähme loomaga näiteks arsti juurde, siis transpordime teda puuris. Linnaskäikudele merisea või kassi kaasa võtmine on ju tobe. Nad ei kannataks seda müra, eriti veel kiisu, kui ta ei julge isegi korterist välja minna. Loomahotelli teenuseid pole kasutanud, sest selleks pole veel vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame, aga meriseal täpselt ei tea. Kui kiisul sünnipäev on, siis tavaliselt ostetakse talle mingit kallist fileeritud liha. Alguses ostsime talle mänguasju, aga need ei huvitanud teda, nüüd oleme liha peale üle läinud. Looma sünnipäeva ei saagi eriti kuidagi tähistada minu meelest. Ma ei usu, et keegi kutsub oma tuttavad koos lemmikloomadega külla. Sellest võib suur segadus tulla.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loomale riideid pole ostnud, õmmelnud ka mitte. Pole selleks vajadust olnud. Meriseale vist eriti ei pane riideid selga ka. Kiisule pole sellepärast riideid ka soetanud või õmmelnud, et ta on koduloom, me ei käi temaga kuskil, sest ta on väga arglik. Muidu, kui ta laseks ennast kodust välja viia, siis kindlasti oleks tal riided ka, eriti talvel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest ei saa üle hoolitseda. Loomad vajavad hoolitsust, kes rohkem, kes vähem. Aga see on armas, kui looma eest hoolitsetakse. Kuid kui looma omanik viib oma lemmiklooma näiteks kusagile lemmikloomasalongi, siis võib see loomale ebameeldivaks osutuda, sest kõikidele loomadele ei meeldi sellised asjad. Ma kujutan ette, et kui meie Pätu viidaks salongi, siis oleks kõik salongi töötajad ära kriibitud ja salongis valitseks suur segadus. Pärast salongiskäiku muutuks ta kindlasti veel arglikumaks, kui ta praegu on.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud kaks hamstrit ja papagoipoegi. Hamstrid matsime suvila aeda ning papagoi pojad matsime lähiümbruses vaiksemasse kohta. Peale hamstrite surma võtsime uue looma. Selleks oli Pätu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Pätul on reeglid olemas, millest ta peab kinni pidama ja seda ta ka teeb. Ta ei tohi lillepottides tuuseldamas käia, laual ei tohi käia, voodite ja seinte kraapimine on samuti keelatud. Puhtusepidamisega probleeme meil pole, Pätu käib ilusti oma kastis hädal ja kuna ta on toakass, siis ei tule õuest ka mingit mustust.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomadel polegi halbu kombeid olnud. Kui on olnud, siis võib-olla see, et üks meie papagoi Tiina oli agressiivne ja teda ei saanud puurist välja võtta. Tal oli harjumus nokaga toksata. Sellest hajumusest ta lahti ei saanud kahjuks. Looma tuleks kindlasti karistada, väike laks pepu pihta ei tee ju paha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mina olen meie Pätule õpetanud käpa andmist ja sitsimist. Ta on küll kass, aga võib öelda, et ta saab sellega paremini hakkama kui mõni koer. Dressuuri läheb siis vaja, kui loom on võetud selle jaoks, et temaga näitustel käia või kui ta peab olema abiline omaniku töös.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad Pätuga kõik. Mina arvan, et loom mõistab kindlasti omaniku meeleolu ja seda, kui temaga räägitakse. Mõtlemine on ka loomadele omane, nad on samuti elusolendid ja ma arvan, et kõik elusolendid mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Vahel võib muidugi nii juhtuda, et loom kasutab omaniku liigset kiindumust ära. Ta võib hakata rohkem pahandust tegema, arvata, et pääseb karistusest. Samuti võib loom ka toidu suhtes pirtsakaks muutuda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on nii, et Kelly kohus on hoolitseda Jessica eest. Kelly puhastab ka Pätu kasti. Süüa panen tavaliselt Pätule mina. Aga vahel juhtub ka, et Kellyl ei ole aega Jessicale süüa panna, siis teeme seda mina või abikaasa. Mõnes peres on nii, et täiskasvanud pühendavad rohkem oma aega loomadele, mõnes peres aga teistpidi. Oleneb sellest, kuidas pereliikmetel aega on. Ma usun, et laps vajab looma. Kui lapsel on loom, siis saab ta juba väiksest peale teada, mis tähendab olla millekski kohustatud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast looma võtmist pole midagi muutunud, suhtleme samade inimestega, kellega ennegi. Me pole kuskil klubis.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks kohe kindlasti krokodilli, madu, ämblikuid, lehmi, lambaid jm. Krokodille, madusid ja ämblikuid ma kardan ning lehmad ja lambad ning muud laudaloomad pole lihtsalt minu rida.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et eksootiliste loomade pidamine on igaühe enda teha. Kui meeldib siis miks mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad kindlasti kiisud, kutsud, hamstrid, merisead, jänkud, papagoid. Selliseid loomi, kes ei mahu mõistesse „lemmikloomad”, pole olemas minu meelest, sest kõikidel inimestel on erinev maitse. Mõnel võib lemmikloomaks olla isegi elevant või mammut, kui see võimaldatud on. Lemmikloom on loom, kes pakub sulle seltsi ja keda sa saad õhtuti teleka ees sügada ja kammida, loom, kes tuleb sulle õhtul kaissu magama ja hommikul ärkab sinuga koos üles. Koduloom on loom, kes teeb ka tööd, näiteks lehmad, hobused jne. Lemmikloomal ei peagi mingit otstarvet olema.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, kellegi eest hoolitseda. Nagu eelmises vastuses öeldud - lemmikloom pakub seltsi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on olnud koer, kass ja jänes.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jänes kingiti, koer tuli äkkotsusena: naaber tuli pakkuma armast väikest kutsikat ja me ei saanud keelduda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime naabrilt tasuta. Jänese saime kingituseks tädilt. Kassi saime tuttavatelt. Loomade eest raha ei küsitud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Väiksem koer oli Lutik, kuna ta oli väga pisike. Jänese nimi oli Jännu, sest ta oli hästi armas. Kassi nimi oli Kassu, hakkasime lihtsalt kassi nii kutsuma.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmikloomade kohta saime teavet sõpradelt, raamatutest, telekast ja ka loomaajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Lemmiklooma puhul pole oluline, kas ta on puhtatõuline või mitte, loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole käinud näitustel, suhtun näitustesse hästi: ka loomad vajavad tähelepanu.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitsevad koera eest korraga. Koera viin mina jalutama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame ikka spetsiaalset toitu, sest selles on rohkem vitamiine, mis on loomadele eluks vajalikud. Meie kass on ka valiv, ta ei söö igasugust toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme lasknud kassi kastreerida. Vaktsineerimine on vajalik, et loomad ei haigestuks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vajalik. Meil on kass steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on saanud järglasi ainult koer, me oleme järglased ka ära andnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loomadel, kes õues elavad, peaks olema kuut. Koertel ei luba küll terves majas ringi liikuda, sest nad võivad kanda pisikuid. Kassi lubame ikka voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma ei ole kaasa võtnud reisidele, tavaliselt oleme jätnud sõprade juurde.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame küll lemmiklooma sünnipäeva, aga ei tähista. Mõnikord oleme talle ostnud mänguasju.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole lemmikloomale õmmelnud, aga mänguasju on tal küll. Need oleme hankinud poest.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koerte puhul on piir täiesti olemas. Lemmikloomale ei tohi olla kõik lubatud. Kassid nii palju ei mölla ringi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud spetsiaalseid vahendeid hoolitsemiseks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom tavaliselt ikka maetakse. Otsustasime võtta uue lemmiklooma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Lemmikloomad ei tohi närida ega kraapida igasuguseid asju. Puhtuse hoidmisega probleeme pole.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie lemmikloomal polnud halbu kombeid. Oleme lemmikloomale õpetanud mõningaid nippe.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jah, olen õpetanud sitsimist ja käpa andmist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, loomad mõistavad päris hästi, mida inimesed räägivad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom võib kasutada liigset kiindumust ära, kui peremees lubab talle kõike. Lemmik võib muutuda toidu suhtes pirtsakaks ja loodab pahandustest pääseda karistuseta.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad oma lemmikloomale süüa andma. Kui neil aega pole, teeb seda keegi teine.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtlen samade inimestega ikka edasi pärast lemmiku võtmist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks koduloomaks kindlasti madu, krokodilli, ämblikke, sest need on jõledad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole näinud, kuidas mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Need on üsna hirmsad loomad, aga igaühel on oma hobid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla kõik, aga õige inimese käes. Lemmikloom ei oma mingit otstarvet.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, et neil igav poleks ja et neil oleks, kelle eest hoolitseda ja et ka keegi hooliks inimesest.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin umbes 1-2 aastane, siis oli meil kolli. See kolli oli musta-valge kilju. Eriti hästi ma teda ei mäleta, aga ta nimi oli Kärri. Kui ma sain 7-aastaseks, siis oli meil koer Kärri surnud ja ema võttis uue koera. Uus koer meil oli spanjel. Ta on musta-valge kirju samuti ja nimi on Lora. Lora on meil siiamaani.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimene koer võeti, ma arvan, et kõigi pereliikmete soovil, ise ei mäleta, kuna olin väga väike. Spanjeli võttis aga ema ise. Ta leidis kuulutuse, oli juba enne otsinud ja siis ühel päeval, kui isa koju tuli, vaatas talle koer ukse peal vastu ja haukus oma kileda kutsikahäälega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praegune koer saadi kuulutuse kaudu. Ema ostis ta. Hinda ei mäleta, aga siis oli ta tunduvalt odavam kui praegu.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Eelmisele koera kohta ma ei tea, kuidas nimi pandi, aga praegusel koeral oli nimi olemas, kui ta meile toodi. Spanjelil oli juba nimi koerapassi pandud. Pärisnimi on Loreyn, hüüame aga lühemalt Lora. Reageerib ta küll mõlemale nimele.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oleneb, mis teavet. Igalt poolt saab midagi huvitavat teada.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mood ei ole lemmiklooma valikut mõjutanud. Mulle meeldivad loomulikult rohkem puhtad tõud kui krantsid. Puhas tõug on ikka nagu ehtne koer.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole oma koeraga näitustel osalenud ja ei taha ka. Minu arust on see näitustel käimine nagu looma piinamine. Koer ei saa seal vabalt liikuda, ta on nagu vangis kuskil, peab teiste tahtmise järgi kõike tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hommikul läheb ema koeraga välja ja siis annab talle süüa. Kui mina koolist tulen, siis mõnikord lähen taga välja ja siis mängin ka ikka temaga ja räägin ja siis õhtul lähen mina temaga välja. Varem pesi ema koera, aga nüüd olen ise hakanud pesema. Päevas keskmiselt tunni kulutan oma koerale ikka ära.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Tavaliselt ikka ostame talle koerakrõbinaid „Chappi”, aga mõnikord ka koerakonservi. Kui mõnda toitu liiga palju üle on, siis saab ka koer seda, ta sööb praktiliselt kõike.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Mu koeral Loreynil oli kõrvapõletik ja siis pidime temaga arsti juurde minema. Pisikesed terviseprobleemid on koer ise üle elanud. Loogiline, et vaktsineerimine on vajalik, sest siis on kindel, et loom on kaitstud igasuguste haiguste eest.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine on vajalik, kui omanik ei soovi, et nende loom tiineks jääks, see on samas ka looma aitamine, sest kui loomal on jooksuaeg ja ta ei saa oma vajadusi rahuldada, siis on see talle ebameeldiv. Minul on steriliseerimata emasloom ja me ei anna talle tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Me ei ole lasknud oma loomal järglasi saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loreynil ei ole kindlat pesa. Põhiliselt võib ta käia kõikjal, aga minu tuppa teda eriti ei lasta. Lemmikloomal on lubatud tulla voodisse, Loreyn magab enamuse ajast vanemate voodis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie pere pole võtnud Lorat reisile, linnaskäikudele ja pidudele kaasa. Kui koerale panna piisavalt süüa ja juua, siis saab koer ise hakkama. Loraga käib pererahva äraolekul väljas keegi tuttavatest, kes elab kusagil meie lähikonnas. Ei ole kasutanud loomahotelli teenuseid, selleks pole lihtsalt vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lora sünnipäev on 28. märts. Meie tema sünnipäeva ei tähista eriti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loral on olnud püksid, need olid jooksuaja jaoks. Enam tal mänguasju pole, väiksemana muidugi oli, aga ta on juba piisavalt vana. Teda ei huvita enam mänguasjad. Me ei ole hankinud koerale spetsiaalseid vahendeid tema pesemiseks, naha korrashoiuks ja muudeks juhtudeks. Lora pole spaasse veel jõudnud, aga lahe oleks, kui tal oleks võimalus minna.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest ei või liiga palju hoolitseda. Kui looma liiga palju nunnutada, siis muutub see loomale ebameeldivaks. Paljud loomad on isepäised ning neile ei meeldi üldse, kui neid nunnutatakse.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma ei elanudki nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui mu eelmine koer suri, siis ma ei tea täpselt, kuidas ta maeti, aga seda tean, et ta maeti mu venna koduaeda. Kui paar aastat koera surmast möödus, siis otsustas ema, et ta tahab uut koera ja nüüd on ta meil siiamaani.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Loral on kodureegleid küll, mida ta ei tohi teha:
1) laualt toidu võtmine
2) tuppa häda tegemine
3) lillepottides tuuseldamine
4) voodis püherdamine
Kui Lora nendest reeglitest kinni peab, siis on puhtus ka olemas.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Loral on halb komme laualt sööki võtta. Sellest harjumusest ei saagi täiesti lahti, aga me keelame teda iga kord, kui ta nii teeb. Looma ei saagi eriti nagu karistada, kui ta on toaloom, väike laks ja natuke kära tõsta. Ega rohkemat ei saagi teha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme õpetanud käpa andmist, sitsimist, lamamist, istumist ning kui välja minek on, siis ütleme „hops!” ja Lora hüppab toolile ja siis paneme talle rihma kaela.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, meie räägime oma lemmikloomaga. Kindlasti mõistab loom inimese kõnet ja meeleolu, sest kui meie näiteks Lora peale karjume, kui ta pahandust teeb, siis tõmbab ta kohe saba jalge vahele. Ka loomad mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll liigset kiindumust ära kasutada. Lora vaatab alati armsa näoga otsa ja siis lihtsalt ei saa talle mitte anda seda, mida ta nii hirmsasti tahab.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina pean koeraga väljas käima. Lapsed mängivad loomaga rohkem, sest lastel on rohkem vaba aega. Aga mõnes peres on ka vastupidi, sest mõnedel vanematel on rohkem aega kui lastel. Minu arvates vajab laps looma, eriti veel siis, kui pole õdesid- vendi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei, kõik on nii nagu ennegi. Ei ole kuskil loomaklubides.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ikka on mõni lemmikloom, keda ma ei peaks. Aga oleneb, kas korteris või kuskil oma majas. Korteris ma ei tahaks mitte mingil juhul pidada linde ja siis ka mingeid usse.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellist juhust või kui tean, siis ei tule ette.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei arva eriti suurt midagi eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest. Kes tahab, las peab neid, aga nende eest tuleb hoolitseda ka, mitte unarusse neid jätta.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arust on loom siis lemmikloom, kui omanikule meeldib loom väga ja armastab ja hoolitseb looma eest. Koduloomal ja lemmikloomal on ikka vahe ju. Lehm on koduloom, aga lemmikloom ta ei pruugi olla. Ta annab piima ja on kasulik, aga ei pea siis lemmikloom olema. Lemmikloomal saab ikka otstarve olla, näiteks koer kaitseb kodu ja samas ta võib olla küll lemmikloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Mõnele on kasulik ja mõni lihtsalt armastab loomi nii väga ja mõni ka igavusest, kes näiteks üksi elab.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud 3 lemmiklooma: 2 kassi ja koer. Üks kass on surnud pikemat aega juba, teine elab siiamaani. Koer oli ka pea 3 aastat tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti õe soovil, mina isiklikult nendest siis ei huvitunud, kuid nüüdseks on nad mulle vägagi armsaks saanud. Ei olnud vastuargumente, kõik olid nõus ja saigi soetatud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime ema tuttava kaudu, kellel oli nii kasse kui koeri. Saime tasuta, kuna tal ei olnud nendega niikuinii midagi peale hakata.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Praeguse kassi nimi on Milkish, vana oli Pentium, koer oli Maff. Kutsusime ikka pärisnime järgi, kuid vahel tarvitasime ka mõningaid hüüdnimesid nagu Pentu ja Maffi ja Milkiway jne. Nimed mõtlesin kõik mina välja.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
No rohkem internet ja tuttavad.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mind need tõud kohe mitte ei huvita. Samas tõsist karvanässu ka ei taha. Ei oska öeldagi, miks, lihtsalt see tõu hooldamine jne, ei viitsiks seda kõike.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole elu sees osalenud loomanäitusel! Ega taha ka, mind ei huvita sellised asjad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhimõtteliselt hoolitsevad kõik tema eest. Hommikul annan kassile süüa, siis lasen välja, ise lähen kooli, kui tulen koju, on kass juba toas, kõht täis, magab, õhtul jälle söödan, mängin natuke temaga, lasen ta välja, siis uuesti tuppa ja magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest kassitoitu ikka, aga koduseid asju sööb ka. Loomale on ju oma kindlaid aineid vaja, mida ta kassitoidust saab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme küll jah. Eelmine kass murdis kuidagi oma käpal luukese ja panime ise ta jala lahasesse, kuna oli pühapäev ja ükski kliinik ei töötanud. Ise mõtlesime, et ta ei ela seda ööd üle, aga kiisu oli tubli ja elas selle öö üle. Siis aga sai mindud esmaspäeval arsti juurde, kus öeldi, et käpp on nii puru omadega, et seal ei ole midagi, mis paraneks ja oli valida, kas kass kolme käpaga ja eluks ajaks tuppa laisaks kassiks, või magama ta panna. Pärast pikaajalist mõtisklemist lasime ta siiski magama panna ja mitte piinata kassi! See oleks liiga jube olnud. Vaktsineerimisse suhtun ma suhteliselt ükskõikselt, laseks teha selle, kui seda vaja on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Emaseid on ju ka vaja, aga linnas elavatel kassidel tuleks seda vahest teha, kuna jooksuajal on kodus hullumaja. Muuga pole kokku puutund.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme küll jah, need on need kräunumisrohked suveööd. Järglastega pole mul õrna aimugi, mis tehakse. Kuna meil on isane, siis teeb omad asjad ära ja koju tagasi, egas siin nalja pole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie kass on nii toas kui väljas, oleneb, kus ta ise olla tahab. Kodus ta võib igal pool olla, v.a paaril diivanil. Aga muidu vaba luba: magagu, kus tahab, kuigi tavaliselt magab ta teleka ees. Jah, lemmikloomal on lubatud tulla voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole elu sees võtnud oma looma reisile kaasa. Ja ei võtaks kah. Temaga, ma arvan, on raske hakkama saada, loom peab ju kohanema.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean küll. Kas just tähistame, aga õnne soovin ikka, saab sellel päeval ka paremat süüa - mõne isuäratava konservi vms.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ja vaevalt, et seda ka teeks. Ja ei sooviks teda viia ka spaasse. Teda saab kodus ka niivõrd palju hellitatud, et tal pole vaja spaasse minna.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loom on ju ka ikkagi olend. Kas teile meeldiks, kui teid kogu aeg silutakse ja pestakse ja kammitakse? Kuskil maal on tõesti piir.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öeldagi, kuid kindlasti hoolitsetakse nende eest rohkem ja söök on ka neil kindlasti parem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Jah, oleme kogenud. Matmine toimus perekondlikult oma aeda. Jah, 4 kuud hiljem võtsime uue.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Köögi laua peale ei tohi tulla! Rohkem reegleid vahest polegi. Ta on meil rahulik, ei kraabi ega lõhu midagi.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole elu sees sellist probleemi olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole kahjuks, kuigi tahaks ja on ka plaanis. Ei pea just seda vajalikuks, aga oleks ju tore, kui lemmikloom oleks natuke targem kui mõni tavaline penikene, kes nuusib lihtsalt päevast päeva. Aga see kõik oleneb ka lemmikloomast.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, kindlasti iga päev saab midagi talle räägitud, aga enamuse ajast räägib ikka tema minuga. Kurb, et midagi aru ei saa. Loom, ma usun, et mõistab, vähemalt tundub, et mõistab, sest sõna ta kuulab igatahes. Ei ole sellega nõus!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, arvab, et võib kõike teha ja lõpuks ronib kasvõi sinna, kuhu kohe mitte ei ole enne teda lubatud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina vähemalt tegelesin pidevalt loomadega ja olen eluaeg nendega tegelenud. Laps tegeleb, ma usun, kindlasti rohkem kui täiskasvanud. Neil on seda aega rohkem ja viitsimist ka. Neile on ju see lausa lust, kuigi mõni lausa kardab loomi. Kas just laps vajab teda, kuid elu teeks tal see kindlasti huvitavamaks. On, kelle eest hoolitseda.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti. Tean teisi siinkandis niigi, mis mul nendega ikka vaja suhelda. Kuid jah, vahel on hea rääkida kogemustest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hamster või lind - nad on nii tüütud, nendega ei saa mängida ja kisa on jube. Niivõrd häälitsevad, et ei saaks võib-olla öösel magadagi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea, kui päris aus olla.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
No see on ekstreemsus omaette. Samas madu tahaks endale, mulle see meeldiks. Päevast päeva oleks adrenaliinisüst veres, kuigi see oleks väga ohtlik. Igati respekt neile, kes seda teevad ja endale selliseid koduloomakesi võtavad! Südamest edu neile.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Iga loom saab ju lemmikloom olla, kui ta ei ole metsistunud või kiskja. Noh, karu vahest kodus ei peaks või mis? Tema vahest sinna ei mahuks. Ega ta vist erine suurt midagi. Mõlema eest sa ju hoolitsed ja mingil määral ka tegeled temaga.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Noh esiteks on juba peres teistmoodi pereliige juures! Elu on kindlasti huvitavam. Ei ole tavaliselt ka kunagi üksi kodus siis. On, kellega olla, kellega mängida, kellegi rääkida. Soovitan sügavalt - võtke endale koduloom, näiteks kass ja te näete, et teil on tegevust rohkem ja üldse huvitavam eluke ees ootamas!
1
Aiandusega tegelemiseks sain 1980 a. Tallinna lähedale Vääna-Jõesuu maad. Tollele maale ehitasin siis aiamaja, mis leidis kasutamist maikuust novembrikuuni. Seega külmal ajal ma aiamajas ei viibinud. Suureks suhtluseks nii mulle kui ka teistele aiandusühistu „Vesilind“ liikmetele olid nii rotid kui ka hiired. Talvel minu äraolekul tungisid nad majja ja tegid suurt hävitustööd: närisid riideid, vooditekke, kuivtoidu pakendeid, raamatuid ja lõpuks ka vajalikke dokumente puru. Lõksud ja mürgid ei aidanud. Näriliste nuhtlusest päästis mind kodutu hulkurkass Kity, kes 1991 a. tuli minu juurde elama. Ta oli kena valget-punastkirju emane kass. Ta armastas ronida minu õlale ja kui müts oli peas, siis isegi osavalt pähe, kus ta siis istus. On ju kassidel suurepärased akrobaatilised võimed. Kityle ei meeldinud kui ma küla peale kauaks jäin. Ma ei tea, kust see informatsiooni sai, kuid ta teadis mulle õigesse kohta järele tulla ja nuruda, et ma koju tuleksin. Ta käitus umbes niisamuti nagu tragi naine, kes külast oma joodikut meest jooma pealt taga ajab ja kamandab koju. Peale rottide ja hiirte likvideerimise likvideeris ja minu krundil olevad ussid. Ka osutas ta suure teene maasikapeenarde valvamisega, mida armastasid linnud rüüstada. Talvel, kui ma linna elama jäin, toitis Kityt naabriperenaine, kes oli alaline elanik. Muidugi pidin ma siis linnast aeg-ajalt kassitoitu maale tooma. Kity elas siis läbi talve naabrikassi Kataga, kellega nad olid head sõbrad, naabri puuriidas, mis oli katuse räästa all, mille tõttu seal olemine oli üsna kuiv.
1992. a. sünnitas Kity ilusa punavalgetkirju isase kiisupoja. 29. augustil 1992 a. oli minu õe Pärja Ese 70 aasta juubel. Sõitsiin selleks puhuks Haljala. Kui ma tagasi tulin, siis oli Kity ühes pojaga salapärastel asjaoludel kadunud.
2
Peale Kity kadumist ei jäänud ma kassita. Minu juurde tuli elama kodutu hulkurkass Mirri. Et ma teda omaks kiisuks võtaksin, tõi ta mulle kingiks hiire. Mirri elas minu juures kuni 2001 aastani. Ta suri vanadussurma. Mirri sünnitas mulle palju kiisusid, kuid kõik nad kadusid nagu õhk vette: neist kaks kiisupoega said endale uue kodu, Piilu murdis kuri koer, Hansa jäi auto alla, Pibsik otsis endale uue kodu jne.
Mirri oli kõva iseloomuga kass: teisi kasse oma krundile ei lubanud (krundi piirid olid tal selged), koertele andis nahapeale, oma poegadelt nõudis temale täielikku allumist.
Seoses Mirri majja tulekuga sai tegeletud tema kaks ehitustegevusega. Kõigepealt kinkisin talle elumaja, milleks osutus minu krundil olev vana soojak. Tolle soojaku uksest sai sisse ja välja käia. Soojaku esimene osa oli söötmise paik, kus olid kassi toidunõud ja tagumine osa oli mõeldud magamiseks. Seal oli kuus kassi aset: üks neist oli kohvris, teine puitkastis, kolmas pappkastis, neljas vanas noaaegses köögikapis, viies suures läbipaistvas kilekotis, mis oli moest läinud rõivaid täis ja kuues nurgas. Nurga pesa oli talvekülma pesa: all ajalehepaberid ja katteloor ning peal kilekangas, mis kõik hoidsid hästi soojust. Peale selle sai kaevatud maja vundamendi alla auk, et Mirri pääseks hõlpsasti näriliste jahile.
Minu krundil kasvavad haruldased puud – pesasanglepad, milledel kasvavad ühest kännust 8-12 tüve, mis laiuvad lehvikukujuliselt ülesse. Nende tüvede vahele ehitasin kasside vaateplatvormid, sest kass on vaatetorni loom. Tavaliselt ta armastab võimaluse korral kõrgel puhata, kust ta saab jälgida, et ümbrus oleks ohutu. Kui koer armastab magada põrandal, siis kass magab kindlasti toolil. Peale selle ehitasin kuurile kahekordse katuse, kusjuures kahe katuse vahele tekkis umbes 40 cm kõrgune ruum. Toda ruumi ma kutsusin kasside pulmamajaks. Ühe sanglepa harude vahele ehitatud vaateplatvormilt viis serviti pööratud laud tollesse kasside pulmamajasse. Sellel laual nad siis demonstreerisid oma ronimisoskust.
Talveks palkasin ühe kohaliku inimese, kes Mirrit siis toitis. Peale tavalise kassitoidu sai Mirri siis ka külmade ilmade puhul süüa kõrge kalorilisusega külmavastast toitu: rasva, seapekki, võid ja õli, mis võimaldasid tal hea eduga külmas majas elada. Need kassile mõeldud toiduained tõin iga paari nädala tagant Tallinnast maale kassi hooldaja kätte, kes siis igal päeval viis Mirrile toitu. Sellel Mirri toitmisel oli üks halb külg, sest ühes Mirriga said süüa ka teised näljased kassid. Kui Mirri juhtus ära olema, siis sõid teised kassid temale soojakusse toodud toidu ära. Need nälginud kassid tekkisid sellest, et kogu ümbrus oli täis aiamaju ja suvilaid, kelle omanikud jäid tavaliselt talveks linna, jättes seejuures oma kiisud aiamajadesse ja suvilatesse nälgima, s.o. minu toita. Seetõttu oli mul oma kassi toitmine üsna kulukas. Kassitoitu tõin linnast kohvriga, millel olid rattad all ja kandekotiga. Päeval sõitis autobussiga maale palju inimesi, mille tõttu oli pakkidega väga tülikas sõita, seepärast pidin hommikul vara pimedaga üles tõusma, sest siis oli sõitjaid vähe. Päeval maale sõites oleks ka tagasisõit liialt hilise aja peale jäänud. Bussipeatusest oli mere äärde umbes 4 km. Talvel oli tee väga libe ja pimedal ajal palju autosid sõitis vastu, sest rohkelt oli endisi ühistute liikmeid (aianduse ja suvilate ühistud) maa päriseks saamisega mere äärde alaliseks elama asunud – hommikul oli aga vaja sõiduautoga tööle sõita. Too tee mere äärde oli kitsas, käänuline ja teeäärsete puudega palistatud, mis tegi nähtavuse halvaks, sellepärast oli risk auto alla jääda. Selle tõttu kujunesid mulle vanainimesele need retked Vääna-Jõesuu maakodusse üsna ohtlikuks.
Mirri suri 2001 a. vanadussurma. Tolle aasta kevadel teda enam ei olnud. Olin siis 77-aastane ja otsustasin, et ma enam oma maakodusse kassi ei võta, sest kassi toitmine kujunes mulle vanainimesele liialt raskeks.
3
2001 a. novembrikuul otsustasin siis maakodu uksed kinni panna ja linna elama minna. Kolm päeva enne ärasõitu ilmus ei tea kust minu aeda kodutu hulkurkass. Too mustvalget kirju emane kass oli väga kõhn, kondine ja ühest silmast jooksis mäda. Tundsin, et ta on äramineku peal. Kui ma siis väljas toimetasin, jooksis ta kogu aeg minu kannul ja näugus haledasti. Püüdsin küll teda eemale peletada, kuid ta oli nagu takjas mu küljes. Lõpuks läks mul süda haledaks ja kutsusin ta tuppa sooja ja andsin talle süüa. Ta hakkas ahnelt sööma. Tundus, et ta on olnud pikemat aega söömata. Toitsin teda toas kolm päeva. Äraminekul viisin ta soojakusse, kus sai põrandal olevatesse nõudesse pandud toidukraami. Nii näitasin talle, kus ta peab hakkama söömas käima. Viisin naabrinaisele toidukraami ja kauplesin ta jälle talviseks kassihooldajaks. Paari päeva pärast tõin talle linnast ehtsat kassitoitu kolmeks nädalaks. Tollele kassile sai siis nimeks ristitud Triinu, milline nimi sai tuletatud muinasjutulisest Tuhkatriinust, sest ta oli viletsa väljanägemisega nagu Tuhkatriinu. Kui ma siis jälle kolme nädala möödumisel maale tulin Triinule järjekordselt toitu tooma, siis olid temaga toimunud suured muudatused: ta karv oli ilusaks läikivaks muutunud ja silm ei jooksnud enam mäda. Üldkokkuvõttes ta oli kenaks kiisuks muutunud. Temaga olid toimunud samasugused muudatused nagu muinasjutu Tuhkatriinuga.
2002 a. maikuul tulin linnast taas maale elama. Triinu oli tublisti kosunud ja terveks ja elurõõmsaks kiisuks saanud. Ka oli ta endale peigmehe leidnud, kes osutus pikakarvaliseks plaatinhalliks suureks isakassiks. Ta oli talveks soojakusse elama asunud ja sõi Triinule toodud toitu. Soojakus Triinu kostil elas ta niikaua kuni lõpuks tuli linnast maale ta peremees, nii et too kass sai kolida peremehe juurde. Too isakass muretses siis Triinule lapse, kes oli kena emane kassipoeg. Seljal oli tal plaatinhall karv, kuna rinnaesine, kõhualune ja käpad olid valged. Ka näos oli tal valge võrdhaarne kolmnurk terava tipuga otsmikul. Sääraseid kiisusid kutsutakse kolmnurkkassideks.
Triinu oli väga energiline – alati jooksus. Siis ükskord juhtus säärane lugu, et Triinu läks eelmisel õhtul kodust ära, ega ilmunud järgmisel päeval tagasi. Nii et kiisupoeg jäi söömata-imetamata. Ma pidin linna sõitma, et endale ja kassile linnast toidukraami tuua ja korteriüüri pangas tasuda, siis kartsin, et Triinu ehk ei ilmu ka nendel päevadel, mil linnas olen koju, et pojukest toita, sellepärast ma panin selle kassipoja pappkasti ning sinna ühele tassile piima ja teisele koort. Olgugi et kassipoeg ei osanud veel peale imemise süüa, lootsin, et ehk suure näljaga õpib ta selle selgeks. Olin paar päeva linnas. Kui ma siis tagasi tulin, ei olnud Triinut ikka veel näha. Oli nagu maa alla kadunud. Kassipoeg oli aga vahepeal pappkarbist välja roninud ja käpad koorega ära määrinud. Söömist ei olnud ta veel ära õppinud. Oli päris näljane, mida väljendas haleda nuuksumisega. Naabrinaisega, kassitoitjaga, arutasime, mis ette võtta. Kuidas saaks kiisupoega söödetud. Eks siis too naine soovitas katsetada koeraga, kes oli pojad toonud ja imetas neid. Sai siis kassipoeg asetatud koera nisa juurde, kuid ta põlgas seda, sest ei tundunud olevat ema nisa moodi. Järgmisel päeval leidsin suure otsimise peale pipeti ning naabrinaise abiga püüdsime teda sellega toita. Mina hoidsin kiisupoega kinni ja tema surus pipeti otsa kassipojukesele suhu. Need piimaportsud, mis ta siis pipetiga sai, tundusid olevat vähevõitu. Kuid õnneks järgmisel päeval tuli Triinu koju ja asus usinasti oma poega toitma. Kiisupoeg oli viis päeva näljas, kuid ära ta ei surnud. Sellest ma kogesin, et sündidest peale on kassil visa hing. Hiljem lugesin üht lugu kahe ja poole aastasest Londoni kassist, kes kukkus lifti inimtühjas majas ning elas ilma vee ja toiduta 52 päeva. Inimene nii visa hingega ei ole kui kass.
4
Kui too kassipoeg juba silmad avas ja nägema hakkas ja lõpuks ka söömise oskuse omandas, mille tõttu ta ei sõltunud enam emast – olles juba iseseisev kass, siis sai ta endale nimeks Kalli.
Söömise oskuse omandamine tingis ka ühe uue oskuse omandamise – s.o. väljakäigu kasutamise oskus. Kassi wc kasutamisel oli talle eeskujuks ema, keda ta siis matkis. Ta võttis teadmiseks, et ühte liivakasti tuleb pissida ja teisesse kakkida. Et kakk halba lehka ei levitaks. Siis tuleb sellele liiva peale kraapida. Mingil juhul ei tohi käppi mustusega määrida. Kui peremees on liialt laisk ning ei tühjenda õigel ajal liivakasti, mille tõttu kass võib seal omi käppi määrida, siis tuleb loobuda liivakastide kasutamisest ning oma käkid ja pissid tuleb teha põrandale liivakastide kõrvale. Sellega kutsutakse peremees korrale. Kass on ju puhtust armastav loom. Ta ületab selles suhtes inimese, kes vahel omi fekaale ei varja. Nii näiteks Nõukogude ajal oli Loksa mererannas paikneva kohviku ümbrus fekaali hunnikuid täis. Analoogilises seisundis oli ka Narva-Jõesuu supelranna wc. See oli Venemaalt sisse toodu tava. Kasside väljaheite varjamise komme on pärit sellest ajast, kui nad elasid metsas – ei tohtinud vaenlast informeerida lõhna jälje abil enda olemasolust.
Ühel päeval leidis Triinu, et aeg on kassipojal elutarkust ja võimeid omandada, milleta ei saa üks korralik kass elus läbi.
Alustati mängimise õpetamisega, mille käigus sai kiisupoeg oma lihaseid arendada ja treenida. Mängimise käigus siis Triinu õpetas pojale üht ürgset enesekaitse võtet, mida kõik kassiemad õpetavad oma poegadele. Kui vaenlane paiskab kassi selili maha ja ähvardab haarata hammastega kõrist, siis kass peab oma kõrvuti asetsevate tagakäppadega kriimustama vaenlase silmnägu, kahjustades eelkõige vaenlase silmi (pimestades teda), või veristav ründaja nina. Seejärel lükkab oma tagakäppadega haavatud vaenlase eemale. Mängu puhul tavaliselt kassid omi küüsi ei kasuta, vaid kõik toimub pehmelt. Igaks juhuks mänguhoos rünnatav kass on ettevaatlik, ja suleb oma silmad. Selle tõttu on vahel kassipoegadel omavahel seda võtet harjutades silmade alt karv maha kaabitud, sest lähevad liialt hasarti ja kaotavad selle tõttu vaoshoidmise.
Ka jänesed kasutavad seda võtet kui kull neid ründab ja nad ei jõua end kas põõsasse või puu alla peita. Lagedal maal joostes jänes tunneb oma pikkade kõrvadega, mis on tundlik aparaat igasuguse õhu võnkumise ja liikumise vastuvõtmiseks, millal kull laskub ta peale. Sel momendil jänes pöörab ennast selili ja oma tugevate tagajalgadega lükkab talle laskunud kulli endast eemale, vahel vigastab seejuures ründajat. Kull või kotkas ei saa siis maas olles jänesele midagi teha, sest tema rünnak toimub pikeerides. Kulli maas kakerdamise ajal on kiire jänes ammugi kadunud. Kull peab siis uuesti õhku tõusma, et pikeerida, kuid selle ajaga on jänes jõudnud varjuda (kas põõsa või metsa).
Kui kassi mängud on mängitud, siis ükskord saabub aeg kus kiisupoeg peab tutvuma välismaailmaga. Küllap siis sel momendil Triinu endale meenutas, et kuidas tema ema õpetas talle välismaailma tunnetama. Eks siis ühel päeval kui välisuks oli avataud, kutsus Triinu Kalli välisukse lävele. Kutseks on kassil eriline häälitsus, mida kassipojad ei õpi tundma, vaid mille tähendus on neile juba sündides kaasa antud. Seda kutsutakse programmeeritud mõistuseks. Ka kanad tunnevad kutsesignaali, nii näiteks kui kukk leiab toidupala, kutsub ta kanad kluksudes oma juurde jaole. Ukselävele ilmudes nägi Kalli siis välismaailma. Nii käis ta mitmel päeval välismaailma vaatega tutvumas, ilma et oleks julgenud välistrepile astuda. Siis ühel päeval võttis ta julguse kokku ja hüppas trepile, käes seejuures ettevaatlikult kõik trepiastmed läbi. Nii toimus see veel mitu päeva. Siis saabus aeg, kus ema viis teda juba võõrale maale, kus valitsesid mitmesugused ohud. Nende ohtudega pidi kassipoeg tutvuma ja õppima neid vältima. Nii õpetavad kõik kassiemad järg-järgult oma poegi kodu ja selle ümbrust tundma.
Kuid sellega ei piirdunud veel kiisupojale koolihariduse andmine. Vaid järgmiseks õppeaineks on endale elatise hankimine – jaht. Jahi puhul Triinu õpetas siis Kallile saaklooma tundma ja lõpuks püüdma. Selleks püüdis ta hiire ja hakkas šoki tõttu uimase hiirega Kalli nina all mängima: pildudes teda käpaga või veeretades mööda maad. Hiir püüdis põgeneda, kuid pagemisel hüppas Triinu talle peale ja püüdis ta taas kinni. Kui hiir oli juba väsinud – võhm väljas, siis alustas sama mängu kiisupoeg Kalli. Kui oli juba küllalt mängitud, tegi Triinu hiirele lõpu ja asus teda sööma, kusjuures ka Kalli maitses hiirerooga. Nii õppis Kalli tundma hiirt: tema lõhna, häält, põgenemise kiirust, kuidas teda püüda ja lõpuks maitset. Nende teadmistega varustatuna omandas ka Kalli hiirte püüdmise oskuse.
Kassid tunduvad füüsiliste võimete poolest kõikidest koduloomadest, ka koertest, üle olevat, sest nad on suurepärased akrobaadid nagu oravad ja ilvesed liiguvad nad vabalt kõrgustes ja teevad kõrgel olles seal veel igasugusi trikke. Minu maakodu oli nagu kasside paradiisiaed, sest ta oli igasugusi puid ja põõsaid täis, mis võimaldasid kassidel mitmesugusi mängulisi ronimisharjutusi, millest Triinu ja Kalli suure entusiasmiga osalesid.
Kunagi kasvatasin kõrvitsaid, et kaitsta kõrvitsataimi öökülmade eest, selleks pistsin mullasse kõrvitsataimede ümber neli keppi ja asetasin nende otstele kilekoti. Üks kepp oli aga paplipuust, mis hakkas kiirest kasvama. Sellest kepist kasvas umbes 10 meetri kõrgune pappel. Triinu armastas siis Kalliga papli latva ronida, kus nad hakkasid siis mängima: üksteisele käpaga pähe taguma. Kui Triinu oli papli latvas Kalli all, siis Kalli tagus talle ülevalt käpaga pähe, kusjuures osade vahetamisel toimus kõik vastupidi. Kui siis külm võttis tolle papli latva ära, nii et papli oksad olid ainult 2 m kõrguseni lehes, kusjuures ülejäänud papli tüve oksad olid 8 m ulatuses raagus, siis kassid ronisid millegipärast ainult 2 m kõrguseni papli otsa.
Kõige rohkem armastasid kiisud mööda pesasangleppi ronida, mis olid üle 20 m kõrged. Tavaliselt ronisid nad 10 m kõrgusele, kuid vahel veel kõrgemale. Mängides ronisid nad ka okstele. Kord olid nad mänguhoos sattunud ühele oksale ninad vastakuti. Ma kartsin, et nad ei saagi enam olla, kuid Kalli oli hämmastav akrobaat, osates meisterlikult ümber pöörata ja siis tüve mööda alla tulla. Kuna sellega oli oksal tee vaba, mistõttu järgnes talle ka Triinu. Nad ronisid puu oksast alla tagumikud ees, ja lõpuks pöörasid pea ette ja jooksid alla. Mitte ei hüpanud, vaid jooksid mööda puutüve alla. Ei mingit kõrguse kartust.
Kassiema peab kassipojale õpetama puu otsast alla tulemist. Kui kass ei ole seda õppust saanud, siis võib ta ronimisega hätta jääda. Olen näinud kassi, kes ei julgenud puu otsast alla tulla, sest ta üritas kõrgelt alla ronida pea ees, mil puhul küüned ei kanna teda (ei haaku puutüvesse normaalselt). Pea ees tullakse puu otsast alla maa lähedal suure jooksuga: umbes 50 cm kõrguselt. Toda kassi, kes loobus puu otsast alla tulemast selle tõttu, et ei tundnud alla tulemise tehnikat, toodi redeliga inimese abiga alla.
Minu krundil kasvas suur toomingas, mille tüvi oli kaldu nagu paljudel toomingatel ikka. Eks siis Triinu ja Kalli armastasid seda kallakut mööda üksteist taga ajades üles ja alla joosta, ilma et oleksid alla kukkunud. Osavad sellid.
Pesasanglepa harudevaheliselt kasside vaateplatvormilt viis serviti 2 cm paksune laud kuuri pööningule, kasside pulmamajja. Triinu austaja isakass ei julgenud toda 2 cm laiust teed „pulmamajja“ minna. Tal puudusid selleks kogemused, kuid Triinul oli see naljaasi. Nii Triinu kui ka Kalli hüppasid vahel sellelt serviti laualt 45 cm kõrgusele – kuuri katusele, kust nad hüppasid jälle tollele serviti lauale tagasi. Selleks oli neil välja töötatud oma tehnika: hüppasid serviti lauast mööda ja haarasid lennul tolle laua ülemisest servast kinni ja vinnasid keha selle laua servale, kus siis tegid pöörde ja sammusid mööda kitsast lauaserva kasside vaateplatvormile. Nad olid tõelised akrobaadid.
Kasside akrobaatilistest võimetest teatakse imelugusid jutustada. Nii näiteks 1980 aasta veebruaris ajas üks koer Inglismaal Bradfordi asula põiktänaval hulkuva kassi lõksu. Ainus pääseteee oli ülespoole ronida. Ja kass roniski mööda siledat telliskivimüüri ja ronis ja ronis… ja ronis – kuni leidis ennast 21 meetri kõrguselt kõrghoone katuse alt väikesest nišist. Päästemeeskond, kes kassi päästis oli veendunud, et loom kasutas ülesronimiseks kivikestega kaetud krohviplaate (tõenäoliselt kassi küüned haakusid kivikeste külge).
Kui kass oli jälle kindlalt maa peal, anti talle sünnis nimi – ühe briti mägironija järgi Bonington.
Toas viibides õpetas Triinu Kallile mõnusat magamist: nad magasid nii, et Triinu pea oli Kalli saba peal ja Kalli pea Triinu saba peal. Nende sabad olid patjade asemel. Kui elutuba oli külm, siis magades armastasid kassid oma nina külma eest kaitsta: nende pea oli siis saba all.
Võrreldes eelmise kassi Mirriga, siis mõnes osas olid Triinu teadmised kehvad. Ta ei teadnud, et enne sünnitamist peab ta juba suureks kasvanud kassipoja endast eemale peletama, kas või kodust ära ajama. Hakaku iseseisvat elu elama! Põhjus seisneb selles, et teismeline kassipoeg võib suures rumaluses sündinud kassipojaga nagu püütud hiirega mängima hakata või isegi ta tappa. Eks siis ühel sügispäeval magasid Triinu ja Kalli pehmel käetugedega toolil. Kalli juuresolekul sünnitas Triinu siis sinna toolile poja. Ma nägin seda märga kassiema poolt pesemata tompu, kuid ei võtnud teda kasside silme all ära. Arvasin, et ta sünnitab vähehaaval veel mõne poja juurde, siis nende äraolekul võtan need pimedad kiisupojad ja uputan ära. Kui ma siis hiljem kasse vaatama läksin, siis ei olnud enam nende juures ei ühtegi kassipoega. Kassipojad jäid saladuslikul viisil kadunud. Kas Triinu sünnitas ainult ühe kassipoja, kusjuures Kalli pidas toda märga siplevat olevust hiireks ja pistis nahka? See jääb igaveseks mõistatuseks.
5
Sügisel külastas minu aeda üks ilus valge kiisuema. Ma sain ta käitumisest kohe aru, et ta tahab minu kiisuks saada, kuid Triinu taipas kohe kust poolt tuul puhul ja ajas alati ta ära. Hiljem ma kuulsin, et too valge kiisu olevat läheduses asuva Urovi maja alla, millel oli lahtine vundament (too palkmaja oli betoonpostidele ehitatud), kolm poega toonud. Neid poegi andunult toites näljutas ennast surnuks, sest pidi neid tühja kõhuga imetama. Need valged kiisupojad olid seal maja all näljas. Kuid elus nad siiski olid, sest vahel viisid inimesed neile toitu ning kass on visa hingega. Talv oli tulemas ja oli karta, et need kodutud kiisupojukesed talvekülmaga hukkuvad. Eks ma siis kirjutasin pensionäride ajalehele „Videvik“ nendest hukkumisele määratud kiisupoegadest, märkides, et paljud inimesed soovivad endale valget kassi ning nüüd on võimalus neid kasse saada. Too ajaleht kirjutas siis neist kodututest valgetest kiisupoegadest kena loo. Nendele kiisupoegadele sõitsid autoga Tabasalust järele kaks pensionäri (mees ja naine). Eks siis toiduga meelitati kiisupojad vundamendi alt välja ja krahmati kinni. Nad olid väga metsikud ja kriipisid püüdjate käed veriseks. Need pensionärid said kätte kaks kiisupoega, kusjuures kolmas pääses põgenema. Kolmanda kiisupoja püüdis hiljem kinni üks kohalik mees ja viis oma sugulastele Jõgevale kingiks. Kui mul ei oleks olnud Triinut ja Kallit, siis kindlasti oleksin ma selle valge emakassi endale kassiks võtnud, sest minu unistuseks oli saada valget kiisut, milline unelm kunagi ei täitunud.
Hilissügisel ma lahkusin Vääna-Jõesuust, kusjuures Triinu ja Kalli jäid elama oma mingisse soojakusse. Seal oli neil valida kuue pesa vahel. Iseäranis meeldis neile riidest kohvris olev pesa, mis oli vooderdatud katelooriga. Kassidele meeldib kateloorist pesa, sest see on soe ja pehme. Naabrinaine, s.o. kasside eest hooldaja, tõi igal hommikul kell 10.00 neile toitu, mille ta pani soojakusse. Varustasin naabrinaist talve jooksul pidevalt kassitoiduga, selleks viisin iga 20 päeva tagant talle maale toiduaineid. Ma ei tea, et kust kassid teadsid minu toiduainetega maale tuleku aega, kuid sel päeval nad olid alati tee peal mul vastas. Eelmine kiisu, Mirri, tuli sel päeval mulle teele vastu umbes ühe kilomeetri kaugusele.
Kasside vastutulek on huvitav nähtus. Minu linnakorter asub teisel korrusel, kusjuures korteri välisuks on kahekordne – puu-uks ja rauduks. Kui siis naine juhtub koju tulema ja on maja välisukse juures, teab juba emakass Kati, et perenaine tuli koju. Ta jookseb korteri välisukse juurde, olles seal ootel. Vaevalt, et ta kahekordse korteri välisukse puhul kuuleb maja välisukse avamist ja kui kuulebki, kust ta siis teab, et maja välisukse avas tema perenaine. Minu naine ostab Pääsküla kaupluse juures asuvast kioskist kala ja toob meie linnapere kassidele. Koduteel möödub ta Erika kauplusest, mille töötajad toidavad viit kodutut kassi, kes elavad tolle kaupluse hoovis. Seal hoovis asub ka autorehvide remonditöökoda, kus alati liigub palju autosid. Kuid need kassid on autodega sedavõrd kohanenud, et autode alla ei jää. Eks siis ükskord minu naine oli jällegi kalu ostnud ning jõudis Erika kaupluse ette, kui talle kaupluse tagant hoovist jooksid vastu viis kassi, lootuses räime saada. Imestama paneb see, et kuidas nad maja tagant teda nägid, et teadsid kaupluse hoovist talle vastu joosta, lootuses räimi saada? Kust nad teadsid, et ta tuleb räimedega? Remonttöökoja töölised panid seda väga imeks.
Kevadel maale kassidele toitu tuues Triinu mulle enam vastu ei tulnud. Tuli ainult Kalli. Kasside hooldaja rääkis, et Triinu on juba nädal aegu kadunud. Ta arvas, et rebane võis Triinu ära murda. Minu maakodu läheduses paiknevad metsad, kus on rohkelt rebaseid, kes on kassidele nuhtluseks. Vahel mõni isakass pääses nende käest haavatuna. Arvatavasti kasutasid nad siis kasside tavalist enesekaitse võtet: selili olles kriipisid küüntega rebase näo puruks.
Kui ma siis 2003 a. kevadel jälle linnast suveperioodiks maale elama tulin, muutus Kalli minu vastu väga tähelepanelikuks: ta nühkis ennast vastu mu jalgu ja näugus, kui ma istusin tugitoolis, siis ronis ta mulle sülle ja hakkas mulle laulma – nurruma. Kui ma voodis lesisin, siis hüppas ta minu juurde voodi. Ma sain sellest Kalli käitumisest väga hästi aru – asi seisneb nimelt selles, et kui kass hakkab poegi tooma, siis on tema esimeseks mureks, et peremees võtaks need pojad vastu – oma pereliikmeks, ei hukkaks nad. See on ka kassiema suur mure, kusjuures tema lipitsev käitumine on palve peremehele: „Jäta mu pojad ellu!“ Mul oli küll kavas tema poolt sünnitatud kassipojad hukata. Kuid üks asi rikkus selle plaani ära – ühe unenäo mõjul ma pidin ühe kiisupoja ellu jätma. Ma nägin unes, et elutoas jooksis plaatinahall valge kõhualuse, valgete käppade ja valge kolmnurgaga näos kiisupoeg, kes oli täpselt Kalli koopia. Selle unenäo mõjul ma otsustasin, et kui tõesti sünnib taoline kiisupoeg, siis ma teda ei uputa. Eks siis ühel päeval, kui ma magamistoas voodi äärel istusin, ronis Kalli minu juurde voodi, nühkis ennast minu vastu ja hakkas minu nähes voodi sünnitama. Asetasin ta kiiresti põrandale, kust ta ronis voodi alla. Mul oli hiljem tegu, et teda sealt ühes sündinud pojaga kätte saada. Viimaks kui ma Kalli kätte sain, viisin ta ühes pojaga elutuppa külmiku taha, kuju olin talle vanadest riietest pesa teinud. Kalli sünnitas veel ühe vigase poja ja lihatombu, mis ei olnud kassipojaks arenenud. Tolle vigase poja ma uputasin. Kassiema ei olnud selle minu tehtud pesaga sugugi rahul, vaid tegi sellele kiisupojukesele uue pesa. Selleks lõhkus ta minu suure Eestimaa seinakaardi tükkideks ja nendest tükkidest tegi pehme tooli alla pesa. Minu unenägu läks täide. Kalli sünnitas oma teisiku. Tore oli neid vaadata, kus ema ja poeg on ühte nägu ja ühte tegu. Pojuke sai siis endale nimeks Nurri. Kalli kurameeris plaatinakarva isakassiga, kes oli tema isa. Sellega, s.o. isaga ta siis endale Nurri nimelise poja sai. Seega Nurri vanaisa ja isa oli üks seesama isakass. Ei ole kuulnud, et inimeste juures oleks sääraseid asju juhtunud. Kuid kasside ühiskonnas tuleb sääraseid asju ette.
6
Eks siis Kalli andis Nurrile samasuguse hariduse nagu tema ema talle: õpetas sööma, liivakasti kasutama, temaga mängima ning välisuksega, ukseesisega, maja ümbrusega, aiaga, võõra maaga tutvuma, samuti ka hiiri püüdma ja puu otsa ronima jne.
Kalli viibis palju väljas, jättes seejuures Nurri üksi tuppa. Eks siis igavuse peletamiseks hakkas Nurri üksi mängima: mööda aknakardinaid üles ronima, kingapaelu kiskuma, laualt mahakukkunud asju veeretama (pastakas, pliiats, kustutuskumm jne) tema mängude juurde kuulus ka tutvumine kassidele tundmatute asjadega, s.o. silmaringi avardumine, millise õppimisprotsessi teevad nii loomad kui ka inimesed läbi. Nii näiteks panin tema juurde põrandale punase kuivatatud kibuvitsamarja. Ta siis kaugelt jõllitas seda marja. Lõpuks katsus arglikult käpaga. Tõmbas käpa tagasi. Siis lõi ta marja käpaga, mis hakkas veerema. Seepeale sattus ta hoogu tolle marja mööda põrandat veeretamisega. Nii avastas Nurri uue mänguasja.
Oma lõbuks mätsisin ajalehepaberi palliks ja sidusin nööri ümber – tegin pendli ja hakkasin teda edasi-tagasi kiigutama, nii nagu kõikus vanaema seinakella pendel. Küll siis Nurrile meeldis toda pendlit taga ajada. Ta suhtus kassimängusse pendli abil suure vaimustusega. Vahel kui Kalli oma saba liigutas, arvas Nurri, et ka see on pendel ja hakkas seda energiliselt materdama.
Ükskord kui juhtusin paariks päevaks linna sõitma, et endale ja kassidele toitu tuua, valmistasid kiisud oma mängimisega mulle üllatuse. Nimelt linna minnes oli mul üks wc paberi rull lauale jäänud, kui ma siis kodusse tagasi tulin, siis oli vana kass tolle rulli laualt maha ajanud ning kahekesi olid nad siis suures mänguhoos tolle paberi väga väikesteks tükkideks rebinud. Neid paberitükke kasutasin ma siis kassiliiva asemel.
Kiisud armastasid ronida tavaliselt mööda sanglepa tüve, sest sanglepa koor on hästi krobeline, mille tõttu küüned hästi haakuvad, ka pappel on kassidele meeldiv ronimise puu, sest ta on pehme puu, mis ronimisel samuti soodustab küünte haakumist. Kui siis Nurri oli õppinud mööda neid puid kerget mugavat ronimist, hakkas siis Kalli õpetama talle raskemat ronimiskunsti – mööda siledat pinda ronimist.
Olin lauavirnast ühe 5 m pikkuse laua välja võtnud, et teha sellest kasti. Vihma hakkas sadama ja see laud sai märjaks. Peale saju lakkamist asetasin tolle laua kuivama poolpõiki vastu pesasanglepa harude vahel oleva kasside vaateplatvormi äärt, mis oli kahe meetri kõrgusel. Tekkis kolmnurk, kus sanglepp ja maapind olid kaatetid ja laud hüpotenuus. Peale laua kuivamist õpetas Kalli siis Nurrile mööda toda lauda jooksmist: ta jooksis mööda kallakut lauda üles ja siis tagasi alla, peale seda siis kassipoeg kordas suure lõbuga seda jooksmist.
Kilekasvuhoone põhjapoolne külg oli laudsein, mille vastu asetses tellingupukk. Tolle tellingupuki abil ronisid nad hõlpsasti kasvuhoone katusele. Kui siis kasvuhoone uks oli lahti, siis Kali hüppas uksepiida ülemisele äärele, kust siis sai haruldase trikiga hakkama: jooksis pea allapidi vertikaalselt mööda uksepiida äärt, mis oli 4 cm laiune, alla, kusjuures poole ukse kõrguselt hüppas maha. Pikapeale sai ka Nurri sellega hakkama.
Järgmine hämmastav trikk oli mööda wc ust üles jooksmine. Tollel uksel oli 1.50 m kõrgusel väike õhuaken, mis oli sageli lahti. Eks siis Kalli hüppas vastu seda ust ja jooksis siis vertikaalselt ülesse akna äärele. Sama triki õppis ka Nurri selgeks.
Ainult vähesed inimesed, kes on jälginud kasside tegevust, teavad, et kassidel on säärased erakordsed võimed. Kuid sellega ei piirdu veel nende akrobaatiliste võimete kirjeldamine. Nimelt elutoas kamina lähedal on seina ääres käetugedega riidest kattega pehme tool. Sellelt toolilt hüppab Kalli kamina äärele, kust edasi hüppab riidekapi otsa, kusjuures hüppe pikkus on 1.3 meetrit. Sealt kapi otsast hüppab ta alla, alguses mööda kapi otsaseina vertikaalselt pea ees alla joostes ja siis hüpates pehmele toolile Nurri kõrvale, kes parajasti seal magab. Ta oskab maanduda väga täpselt – nii et ta Nurrile kaela ei sada ega talle haiget ei tee. Vahel hüppab ta kapi otsast kamina peale, s.o. 1,3 m, kusjuures maandumisplats on kõigest 18x15 cm, sest ülejäänud kamina pealispind on asju täis. Ta hüppab nii täpselt, vabale pinnale, et ei aja asju maha. Kass paistab silma oma hüppetäpsusega, mida ta on viimistlenud hiirte püüdmisega – hüpates just täpselt hiirele peale. Ka kassi sugulased, need on ilves ja tiiger, püüavad saaki täpsushüppega. Aafrikas, kui tiigreid veel palju oli, siis kasutasid neegrist jahimehed tiigri surmamisel tema saagile hüpet ära. Nimelt kui tiiger hüppas neegrile peale, pistis mustanahaline oda pool viltu maasse, mille tagajärjel tiiger hüppas oda otsa, mis tungis läbi ta kõhu.
7
Kuhu me jäime? Ah, Kalli kamina hüppe juurde. Sealt hüppas ta edasi sooja ahju otsa ja kui tuju oli, siis maandus riidenagi otsas, kus pehmete karusnahast talvemütside peal oli üsna mõnus põõnata. Kass juba oskab mugavaid kohti leida. Kassi tegevusjuhendi juurde kuulub ka mugava põõnamiskoha leidmine, sest kass peab magamisest väga lugu. Sageli naudib ta poolund. Olen ise tundnud poolune naudingut. Ega ta muidu inimese soojasse ja pehmesse sülle kipu, kus võib poolund nautida, sest mugav magamisase soodustab seda naudingut. Rahvakeeles nimetatakse nautivat poolund tukkumiseks. Kui kass lõpuks riidenagi otsas tukkumise lõpetab, siis ei lähe ta tuldud teed tagasi, vaid laskub mööda riideid alla.
Oma akrobaatiliste võimete poolest on kass oravale ligilähedane. Olen näinud, et ka orav jookseb mööda vertikaalpinda laudaia otsa.
Tavaliselt Kalli ja teismeline Nurri küsisid ööseks välja. Väljaküsimine toimus sääraselt, et üks neist läks koridori ukse taha ja näugus, kusjuures ma pidin teadma, et ta tahab välja. Eks ma siis avasin koridoriukse ja ka välisukse. Kui siis Kalli välja läks järgnes talle ka Nurri. Nad armastasid paaris ööseks välja minna. Kass on peamiselt ööloom, sellepärast tahab ta ööseks välja minna, et ringi kolada ja ka metslooma kombel saaki jahtida. Päeval armastab ta samuti metslooma eeskujul tavaliselt magada – mitte küll kogu päev. Mõnikord Kalli küsis ööseks välja mingil muul põhjusel – ei läinud öösel jahiretkele, vaid jäi trepile istuma ja pimedusse üksisilmi vahtima. Mida ta nägi, seda ma ei tea. Kassidel on pimedas väga terav nägemine. Kui ma juhtusin vahel pimedas ilma taskulambita väljas käima, siis ma oma kasse ei näinud. Nemad aga nägid mind ja nühkisid end vastu minu jalgu.
Ka päeval näeb kass nagu tiigergi haruldaselt hästi. Tiigrikütid räägivad, et varitsuses olles peab väga ettevaatlik olema, et end ei liiguta, sest tiiger näeb kauge maa tagant iga pisematki liikumist. Vastupidi kassidele ei ole koerad kuigi head nägijad. Seda võib täheldada ka koerte sugulaste huntide juures. Ükskord tuli suur isahunt mulle metsas vastu ning ei märganud mind, vaid jäi minu lähedale seisma ning vaatas kõrvale. Midagi ta kuulis. Vajutasin fotoaparaadi päästikule, kusjuures pildistamise plõks ehmatas hunti, ta pöördus paremale ja kadus jalgrajalt tihnikusse.
Tähelepanuväärne on see, et kassidel on ajataju. Nad teadsid, et hommikul kell 10.00 ma avan välisukse. Sel ajal nad juba mind ukse taga ootasid. Kui ma varem avasin välisukse, näiteks kell 9.00, siis neid ukse taga ei olnud. Kui aga hiljem avasin ukse, näiteks kell 11.00, siis neid ka ukse taga ei olnud. Nad teadsid, et just kell 10.00 lastakse neid tuppa, kus neid ootab söök.
Vahel jäid kassid ööseks tuppa. Kui siis Kalli hommikul välja läks, siis kohe ei läinud ta aeda, vaid istus majatrepil ja hindas mõnda aega olukorda. Kas ei ole midagi kahtlast liikumas. Näiteks, kas mõni kassi vaenlane, s.o. koer ei nuusi ümber maja. Kalli kui emakass oli huvitatud ka sellest, et kas mõni isakass ei ole trepi juurde talle armastuskirja jätnud. Isakassi armastuskiri oli sel puhul tema lõhnaõli (uriini) plekk, mille ta sortsutades trepile jättis. Kui Kalli lõpuks veendus, et hädaohtu ei ole, vaid ees ootab meeldiv kohtumine isakassiga, siis ta alles lahkus trepilt aeda.
8
Ka linnakodus isakass Miku maja peauksest väljudes jäi trepile istuma, et kontrollida, kas õhk on puhas. Kui ta aga maja tagauksest hoovi väljus, siis ta trepile istuma ei jäänud, vaid väljus hoovi, kuhu koerad ei pääsenud, sest hoovivärav oli suletud. Sellest võib järeldada, et kass on ettevaatlik loom. Kalli ja Nurri olid väga uudishimulikud, mis on kasside loomuomadus. Näiteks kui ma istusin pingiga maasikapeenarde vahel ja kitkusin peenardelt umbrohtu, siis tulid nad minu tööd jälgima ja seadsid ennast lõpuks lähedal asuvasse toomingapuhmasse mugavalt neljakäpakil tukkuma. Kui ma siis juhtusin punasesõstrapõõsast marju korjama, siis ronisid nad lähedal kasvava õunapuu oksale ja jälgisid sealt minu tegevust.
Kassid armastavad narkootikume nagu ka paljud inimesed. Ka Kalli ja Nurri olid narkootikumide himulised. Muidugi kasside narkootikumid erinevad inimeste omadest.
Üks kassi narkootiline taim on palderjan. Too taim kasvab ka minu maakodu aias. Sügisel kaevan tolle taime juures üles ja kuivatan, siis lõikan nad väikesteks tükkideks ja saadan posti teel kirjaümbrikus oma tuttavate kassidele jõulukingiks. Ka kindral A. Einselni isakass on taolise kingituse saanud. (Tolle kodutu hulkurkassi leidis ta Tallinna Lennujaamast.) Muidugi Kalli ja Nurri ei ole palderjani juurde maitsmisest ilma jäänud.
Kuid minu aias kasvab taim, mille juuri nad ise välja kaevavad, närivad ja siis suures mõnus selle taime all püherdavad. Tolle taime nimi on südajas aktiniidia. (Tal on südamekujulised lehed.) Tema kodukohaks on Kaug-Ida (Jaapan, Hiina, Korea, Lõuna-Kuriilid ja Venemaal Primorje krai). Aktiniidia on väänkasv ja tema perekonda kuulub paarsada liiki liaane. Aktiniidia 1,5-2 cm pikkused viljad on maitselt midagi banaani ja maasika vahepealsed. Nende c-vitamiini sisaldus on suur – üks mari katab inimese päevase c-vitamiini vajaduse. Aktiniidia kodumaal valmistatakse tema viljadest moosi ja veini, kuivatatud vilju nimetatakse seal tihti rosinateks. Mina olen valmistanud aktiniidia marjadest väga maitsvat kompotti, toormoosi ja jooki.
Et kassid aktiniidia väänkasve, mis on ühe pesasanglepa sisse piiranud ja 12 m kõrgusele kasvanud, ei hävitaks, selleks katan nende juured kuuseokstega või prahiga. Aktiniidia juured on hästi maa ligi, mille tõttu nad pääsevad kergelt neid närima. Harva lasen ma kiisusid nende suurtega maiustama – elu nautima.
Huvitav on seejuures see, et nad armastavad ainult ühekojalise aktiniidia väänkasvu juuri, kusjuures kahekohalise aktiniidia väänkasvu juurte vastu huvi ei tunne.
Olen ka ise aktiniidia juuri närinud ja neist teed keetnud, kuid mingit joovastavat mõju nad mulle ei avaldanud – inimeste ja loomade organismid on ju erinevad.
Budda õpetuse järgi põhjustavad kannatusi ihad, mis otsivad rahuldust. Ka kassid kannatavad naudinguiha all.
9
2002/2003 a. talv oli külmavõitu, mille tõttu ei olnud ka puuke nii Kalli kui ka Nurri peakarvades. Kassid on mulle puukide hädaohu baromeetriks. Kui kasside küljes on puugid, siis on puukide hädaoht suur, kui aga puugid puuduvad, siis hädaohtu ei ole. Ühel aastal lasin ennast puukide vastu vaktsineerida. Küsisin siis med. töötajatelt, et kas pean siis ka oma kassid vaktsineerimisele tooma, sest nende küljes on puugid. Mulle selgitati, et kassid ei saa puukidest nakkust. Ka selles asjas erinevad nii inimeste kui ka kasside organismid.
10
Saabus 2003/2004 a. talv ja kordus vana lugu – Nurri jäi kadunuks nagu eelmisel talvel tema vanaema. Vist jällegi oli reinuvader siin mängus. Kuid Kallile oli vaja seltsilist, mille tõttu oli ta Nurri asemele võtnud endale kasulapse. Ma olin tolle kasulapse võtmise vastu, mille tõttu talle pärisnime ei pannud, vaid ta sai endale hüüdnime – Väike Kiisu. Ta jäi küll minu juurde elama, kuid ma ei aktsepteerinud teda oma kassina. Millest ta ka ise aru sai. Ta mõningal määral pelgas mind. Kui ma istusin elutoas tugitoolis, siis Kalli sageli hüppas mulle sülle ja laulis minu rõõmustamiseks kassilaulu – nurrus. Tuleb täheldada seda, et kass on ainuke koduloom, kes oma peremehe rõõmustamiseks talle laulab. Väike-Kiisu oli segakarvaline kass – mitu värvi segamini aetud. Tal olid omapärased silmad: tavaliselt rohelised, kuid teatavate valgustustingimuste juures muutusid nad helesinisteks. See oli vististi tingitud valguskiirte silma langemise viisist ja silmade erilisest ehitusest.
Järsku Kalli jäi kadunuks. Möödunud oli juba viis päeva, kuid minu kiisust ei olnud enam ei kippu ega kõppu. Arvasin, et läks minu maakodu lähedasse metsa jalutama, kus reinuvader võttis ta õnge. Siis ühel päeval kui ma kuuri ees puid lõhkusin, vaatasin juhuslikult maja otsaakna poole, mis oli kolikambri aken. Tolle akna ees oli valge kardin. Ma märkasin, et valge kardin oli akna eest järsku kadunud ja aknal istub Kalli, kes vaatab minu poole. Nagu näha, töötas Kallil pea suurepäraselt. Et endast märku anda, kiskus ta aknalt kardina eest ära ja istus aknale selle lootusega, et peremees vahel juhtub akna poole vaatama ja näeb, et ta on aknal vangis.“ Läksin ja lasksin kiisu kolikambrist välja. Esimene aasi, mis ta „vanglast“ vabanemisel tegi, oli väljas asetsevast lindude jooginõust joomine. Sinna kolikambrisse oli ta sattunud kasside uudishimu tõttu. Kolikambri uks oli ühel päeval lahti, kui ma seal käisin, eks siis Kalli läks sinna uudistama, peites ennast seal vana diivani alla. Kass on loomult kütt – nii nagu jahimees otsib metsast ulukit, nii kolab kass kõik kahtlased kohad läbi, et leida saaki.
2004 a. suvi oli väga vihmane. Kuna minu maakodu asus all orus (oru kallas-glint asus umbes kolme kilomeetri kaugusel), siis suurte vihmadega voolas glindilt vesi mööda oja alla orgu ja tekitas uputuse. Minu maakodu krunt oli umbes 20 cm sügavuselt vee all, nii et kummisäärikutega pääsesin majast välja. Selle tõttu Kalli ja Väike-Kiisu olid terved päevad toas. Eks siis juhtus, et nad said ühe tembuga hakkama, mistõttu ma sattusin raskesse olukorda. Nimelt nad kraapisid minu äraolekul riidekapi ukse lahti ja sünnitasid kapi alumisele riiulile, mis oli üsna pikk, pojad. Mõlemal oli neli poega, s.o. kokku kaheksa poega. Kalli pojad olid kõik valgete kõhtudega plaatinhallid ja Väikse-Kiisu omad mustad. Nendest poegadest oli moodustatud ühine pesakond, kusjuures mõlemad kiisuemad olid oma poegade juures pesa küljel. Säärase asjaga ei olnud ma varem kokku puutunud, et kaks kassiema sünnitavad üheaegselt pojad ja moodustavad seejuures leplikult suure ühispesa. Toda ühispesa nähes kohkusin väga, et mis nüüd ette võtta, sest ma ei jaksa ju kaheksat kassipoega üles kasvatada ja hiljem neid vanakassidena toita. Seejuures meenus üks õpetlik lugu. Nimelt olin 1970-ndatel aastatel Haapsalus Läänemaa Metsamajandis komandeeringus. Metsamajandi asjaajamist revideerides sattus minu kätte üks kummaline avaldus. Tolles avalduses palus üks üksik metsa ääres elav mees kasside eest kaitset, sest tal on üle saja kassi, keda ta ei jaksa enam toita. Kui ta heidab magama, siis hüppavad need näljased kassid voodisse ja hammustavad teda ninast – kipuvad tema elu kallale. Sellepärast palub ta metsamajandi direktorit, et see saadaks tema juurde ühe majandi jahimehe, kes siis jahipüssist need kiisud maha kõmmutaks. Kohapeal kontrollides ilmnes, et too mees oli suur napsumees, kes jättis juuatäis peaga hooletusse tema emakassi poolt sünnitatud kassipoegade likvideerimise. Ka oli ta liialt heasüdamlik, mille tõttu ta ei raatsinud nendelt kiisupoegadelt elu võtta. Ellujäänud kiisupojad kasvasid suureks ja sünnitasid omakorda kiisupojad, kes jätkasid kasside sugu paljundamist. Nii tekkiski kasside koloonia. Eks siis metsamajand saatis jahimehe toda kasside kolooniat likvideerima. Kui siis kütt haavlipüssist ühe paugu lasi oli paar kassi siruli, kuna teised kassid põgenesid tema elamu juures olevasse metsa. Metsamajandil ei jäänud siis muud üle kui pöörduda sanepideemilise jaama poole, kust siis saadeti spetsialist välja, kes siis mürksöödaga likvideeris tolle kasside koloonia. Tavaliselt kass nii kergelt mürksööda orki ei lähe. Kuid kui ta on väga näljas, siis on teda võimalik mürksöödaga hävitada.
Minu talvine kasside hooldaja rääkis, et tema pojatütred olid endale mängimiseks võtnud paar kassipoega maale vanaema juurde. Kuna need kassipojad muutusid talle tülikaks ja nende toitmine oli kulukas, siis tappis ta nad unerohu tablettide abil – pulbristas nad ja pani kassitoidu hulka.
11
Kassid sünnitavad üks kuni neli poega korraga ja vahel veelgi rohkem. Poegade sünnitamine toimub tavaliselt aastas kahel korral, s.o. kevadel ja suve teisel poolel. Kuid esineb juhtumeid, kus kass sünnitab neid ka kolm korda aastas. Triinu sai sellega hakkama. Looduses kehtib huvitav seadus selle kohta, et need loomad, kes kergelt langevad teiste tugevamate loomadele saagiks, sünnitavad palju poegi. Nii näiteks metsas jänestel ja rebastel on palju poegi, kuna karul on ainult üks poeg. Meie metsades karul vaenlasi ei ole, mille tõttu soo säilitamiseks palju poegi pole vaja, kuna jänesel on palju vaenlasi, mille tõttu ta langeb sageli teiste tugevamate loomade saagiks, siis soo säilitamiseks peab ka palju poegi olema. Ka kassidel on palju vaenlasi: metsas rebased, hundid ja ilvesed ning inimeste juures koerad, autod ja halvad inimesed. Arvukate vaenlaste tõttu on kasside seas palju surmajuhtumeid. Seepärast, et kasside sugu jääks püsima, kassid sünnitavad aastas palju poegi. Kassi peremehed kas ei suuda kassi karja toita või neil puudub stiimul kassi karja pidamiseks, piisab tavaliselt ühest või kahest kassist. Selle tõttu nad on sunnitud enamus sündinud kassipoegi hukkama, s.o. kassi sugu harvendama. Harvendamise probleem ei esine mitte ainult loomade populatsioonide puhul, vaid ka taimede puhul. Näiteks metsades tehakse harvendusraiet, aednik jälle harvendab porgandipeenral tärganud porganditaimi jne. Kui lõvi ründab antiloobikarja, siis ta täidab looduse seadust, s.o. harvendusseadust. (Liig arvukas kari võib söödamaa paljaks süüa ja seejärel nälja tagajärjel hukkuda.) Looduses on kõik targalt paika pandud. Tavaliselt toimub sündinud kassipoegade hukkamine uputamise teel, siis kui neil veel silmi peas ei ole. Taluperemehed hukkasid kassipoegi sääraselt, et panid nad kartulikotti ja hoidsid seda niikaua tiigis või ojas, kuni nad surid. Mina olen neid hukanud veeämbrisse vette viskamisega ja seejuures ämbrile katte peale panemisega, et mitte näha nende surmaagooniat, mis jätab masendava mulje. Eriti raske on kassipoegi hukata siis, kui neil on silmad peas, sest sel juhul nad alateadlikult aimavad hädaohtu ja elualalhoiuinstinkti tõttu teevad abituid katseid pääsemiseks. Taoline kassipoegade alateadlik surmahirm mõjub väga masendavalt. Nende eluküünla kustutaja hinge tekib süütunne, et oled vägivaldselt salapärast looduse seadust rikkunud, s.o. iga olevuse õigust elule. Iseäranis raske on see oma looma puhul. Sellepärast minu noorusajal talupojad ei tapnud tavaliselt enda poolt kasvatatud sigu, vaid tellisid selleks tööks naabri. Et seda vastikut sõna tapmine mitte tarvitada, öeldi selle asemel „sea veristamine“.
Uppumissurm on ehk kõige humaansem, mida sündinud üleliigsele kassipojale võib soovida. Minu ema sõbratar rääkis kunagi emale oma uppumise surmast, et see pidavat väga meeldiv olema. Kui ta uppumissurmas vees hõljus, siis tekkis tal kirjeldamatu heaolu tunne: tal oli nii kerge ja ta kuulis kaunist muusikat, justkui oleks inglite koor laulnud. Kui teda päästeti ja tehti kunstlikku hingamist, siis tundis ta põrgulikku valu. Ei tahtnud enam siia maailma tagasi tulla. Loodan, et kassipoegade uppumissurm on sama meeldiv.
Et mitte kokku puutuda vast sündinud kassipoegade likvideerimise vastiku toiminguga on hakatud kasse steriliseerima – neid suguvõimetuks tegema. Inglismaal läks kasside steriliseerimine sedavõrd moodi, et pidi kassipoegi välismaalt sisse tooma.
Kasside steriliseerimisel on ka omad halvad küljed. Nii näiteks see pidurdab looduslikku valikut – evolutsiooni. Kui emakass poegi toob, siis olen ma vajaduse korral neist poegadest ainult ühe ellu jätnud ja teised uputanud. Ellu olen jätnud kas kõige ilusama, omapärasema või tugevama kassipoja. Nii olen ma teinud looduslikku valikut. Iseäranis teretulnud on kassipoeg, kes on juhuslikult mutant, olles seega teistest välimuselt tunduvalt erinev. Nii olen ma tähtsale looduse seadusele, s.o. evolutsioonile, kaasa aidanud. Kui aga enamus kasse steriliseerida ja vähesed kassid jätta suguvõimeliseks, siis väheneb ka loodusliku valiku võimalus, seega kasside evolutsioon on pidurdatud.
Asja teisest küljest võetuna ei ole enam steriliseeritud kass täisväärtuslik kass, vaid ta on invaliid – õnnetu kass. Just täpselt samasugune nagu türgi haaremites kohitsetud meessoost haareminaiste järelvaataja.
Kartes kassipesakonna plahvatuslikku paljunemise tagajärgi, ei jäänud mul muud üle kui see pesakond likvideerida. Sündinud kassipoegade likvideerimine ei tohi toimuda kassiema nähes, sest see võib kassiema edasisele käitumisele väga negatiivselt mõjuda. Ta kaotab selle tõttu usalduse peremehe vastu ja võib isegi ära põgeneda. Kassipoegade likvideerimine peab toimuma salaja. Kassiemal peab säärane mulje jääma, et kassipojad ise läksid ära, või mingi salapärane võim võttis nad ära. Et kassiema usub, et kassipojad ise läksid ära, selleks ta peale kassipoegade pesast kõrvaldamist otsib neid paar päeva taga.
Mul ei jäänudki muud üle kui meelitasin maitsva toiduga mõlemad kassiemad sauna, kuhu nad jäid toitu sööma. Siis võtsin kilekoti ja ladusin pesast kõik kaheksa kassipoega kotti ja sumasin kummisäärikutes läbi vee oja juurde, kus oli uputuse tõttu veevool väga tugev. Puistasin siis kassipojad ojja, kust vool viis nad kiiresti merre.
Hilissügisel külmade tulekul kolisin taas linna, kuna kiisud jäid maale. Vesi oli alanenud, mille tõttu nad said vabalt liikuda. Nende elumajaks sai siis soojak, kus olid vastavad pesad. Kasside hooldaja hakkas neile siis igal päeval regulaarselt soojakusse toitu tooma. Haigete jalgade tõttu ma ei saanud neile talvel enam ise toitu viia, vaid seda tegi siis kasside hooldaja sugulane, kes käis siis igal kuul autoga minu juures kassitoidu järel.
12
Kui ma 18. mail 2005 a. kevadel jälle maale tulin., tuli Kalli mulle kodu lähedal tee peale vastu, kuna Väike-Kiisu vaatas eemalt pealt. Kalli oli nii rõõmus minu tuleku üle, et püherdas selili maas. Kassi keeles selili maas püherdamine tähendab, et ma olen rõõmus sinu tuleku üle. Emakass püherdab selili maas ka siis, kui ta tahab seksi. Seega kassi selili maas püherdamisel on mitu tähendust. Kõik oleneb ju olukorras.
Kassi suur rõõm peremehega kohtumise üle, keda ta ei ole kaua aega näinud, on hingeline nähtus. Ka kassidel on nagu inimeselgi hing.
Nobeli preemia laureaat Albert Schweitzer (ka filosoofiadoktor, usuteadlane, muusikateadlane ja meditsiiniala doktor) lausub: „Selle mõistmiseks, kas loomadel on hing, on eelkõige tarvis, et sul endal oleks hing.“
Ma otsisin kogu oma krundi ja soojaku läbi, kuid ei avastanud, et Kalli ja Väike-Kiisu oleksid poeginud. Lootsin, et kui nad poegima hakkavad, siis saan nad kontrolli alla – kassipojad õigel ajal likvideerida. Suur oli aga minu üllatus, kui mõne päeva pärast tõi Kalli kolm poega minu koridori terrassile. Ta oli teinud pesa naabri katuse räästa alla lahtise tuulekoja peale. Iga päev ronis ta siis mööda maja laudseina kõrgel asuvasse pessa poegi imetama. Tema kui osav ronija tuli sama kergelt sealt ka alla. Imestama paneb hoopis see, kuidas ta poeg hambus tuli mööda majaseina alla, et pojale viga ei teinud – isegi kolmele pojale mitte. See oli tõeline akrobaaditrikk. Ühe poja ta jättis räästa alla pessa, kes peale seda valjusti näugus. Selle tõttu naabrimees lükkas redeli vastu katuseräästa tuulekoda ja tõi tolle kiisupoja alla ja lõpuks minu maja terassile. Arvatavasti jättis Kalli tolle kiisupoja tagavaraks selleks juhuks, kui nende kolme kiisupojaga midagi halba juhtub, siis jääb alles ikkagi üks kiisupoeg, kelle eest ta saab hoolt kanda.
Olin omadega päris jännis. Mida nüüd teha? Vastik on ju suuri kassipoegi hukata. Endale jätta ei saa, sest maakodus on juba kaks kassi. Vaja oleks leida neile peremehed. Läksin siis lähedal asuvasse Seppade perekonda ja kõnelesin neist neljast kiisupojast ning küsisin neilt, et kas nad ei sooviks endale kiisupoega. Kuid nad ei olnud kassipoja saamisest vaimustatud. Meie kõnelust kuulasid pealt kaks tütarlast, kes lubasid kiisupojad viia kandekotiga kaupluse juurde ja pakkuda neid kaupluse külastajatele. Ühe suure solgitud musta kiisupoja mõtlesin alles jätta ja panin ta tuppa. Kiisupoegade kotti panemisel üks plaatinhalli-valget kirju kiisupoeg põgenes maja vundamendi alla. Nii et kahte kiisupoega need tütarlapsed saidki ühes võtta. Nende kiisupoegade äraandmise eest lubasin neile šokolaadikommikarbi osta. Kuid nende kassipoegade pakkumisel ei olnud edu, sest mitte keegi nii kaupluse juurest kui ka suvila- ja aiandusühistutest ei soovinud neid kiisupoegi saada. Nii et need tütarlapsed jäid kommikarbist ilma. Üks neist kiisupoegadest oli valget-mustakirju ja teine plaatinhalli-valget kirju. Valget-musta kirju kiisupoeg oli välimuselt väga kena, sest tal oli valget värvust rohkem kui musta mille tõttu ma otsustasin ta alles jätta ja uputada tolle solgitud musta kassipoja tiiki. Viskasin ta tiiki kuid minu imestuseks too kiisupoeg hakkas ujuma ja ujus kaldale ja hakkas järsust kaldast üles ronima. Viskasin ta uuesti tagasi tiiki, kusjuures ta oli siis nii kaval, et ei roninud kaldale vaid puges vesiroti urgu peitu. Minu sissekukkumine oli suur, mida põhjustas minu teadmatus, et kassidel on sündimisega geneetiliselt kaasa antud ujumisoskus, mida nad harva kasutavad. Ma teadsin, et koduloomadest ainult koerad, sead ja hobused oskavad ujuda. Nüüd alles taipasin, et miks talupojad kassipoegi uputavad kotis. Nägin, et tiiki on võimatu silmadega kassipoega uputada, sest ta ujumisoskuse juures näeb kuhu põgeneda. Seepärast otsustasin platinhalli-valgetkirju kiisupoega uputada ojja selle lootusega, et veevoolus viib ta ära nagu uputuseaegsed silmadeta kassipojad. Kuid sel ajal veevoolus ei olnud nii tugev ning tal õnnestus vesiroti urgu ujuda kus ta hakkas haledasti näuguma. Põgenesin oja äärest. Ei tea, mis temast sai. Minu kassipoegade uputamine ebaõnnestus täielikult. Ma oleksin pidanud nad vanaviisi veeämbrisse uputama.
Too tiigi uputussurmast pääsenud solgitud must kiisupoeg oli hiljem vesiroti urust välja roninud ja põgenenud naabri krundile, sinna, kus katuseräästa all oli tema pesa. Imestan, milline tohutu elutahe oli tollel kiisupojal. Naabrinaisel hakkas sellest märjast kiisupojast hale ja võttis ta endale. Hiljem, kui naabrinaine teda mulle näitas, kogesin, et ta on haruldane kiisu. Tal oli oranžikas karv segatud musta karvaga, mille tõttu ta tundus tumepruunina – solgitud mustakarvaline. Külje peal olid 5 sendi suurused oranžikad sõõrid ning käpad ja pool nägu olid valged. Selle tõttu ta tundus väga kena olevat. Ta oli suure kondiga kassipoeg, millest tingituna pidasin teda esialgu isakassiks. Talle oli nimeks pandud Liisu. Naabrinaine lubas ta lasta vetarstil steriliseerida, et ei oleks kassipoegade hädaohtu karda. Liisu oli väga armas kass. Teda nähes ma tundsin hingepiina, et tahtsin talt elu võtta.
Järgmisel päeval valget-mustavärvi kiisupoega vaadates avastasin, et ta on eriline kiisupoeg, sest tal on juppsaba, aga seejuures üsna paks. Taolise juppsabaga kassipoeg sünnib väga harva – nende geenidega on saba pikkus valesti planeeritud. Algul oli tolle kiisupoja nimi Juppsaba, hiljem aga muutsin Jupiks.
13
Järgmisel päeval, kui Kalli oli parajasti terassil, ilmus ka maja vundamendi alla end varjanud kiisupoeg päevavalgele ja ronis mööda treppi terrassile ema juurde ja hakkas ema nisa imema. Sirutasin käe välja, et teda haarata ja uputada seekord veeämbri, kuid ta katkestas imemise ja vaatas ülesse, mulle nii haledalt ja paluvalt otsa, et ma ei raatsinud teda uputada – kinkisin talle elu. Et ta oli plaatinhalli karva kiisupoeg, siis ta sai nimeks Hallivati. Tal oli valge täpp seljal, mille tõttu oli teda kerge ära tunda. Siis hiljem sai ta selle valge täi järgi nimeks Täpi.
Käisin vahepeal linnas, kuna kiisupojad olid koos Kalliga elutoas. Kui linnast tagasi tulin, siis minu üllatuseks hakkasid maja alt vundamendi august nüüd vähehaaval välja tulema Väikese-Kiisu pojad – muidugi juba silmad peas. Esimesena tuli solgitud mustakarvaline kiisupoeg. Kohe trügis ta trepist üles terrassile ja sealt koridori. Tahtis tuppa minna. Imestama pani, et kust ta teadis, et seal on teised kassipojad ees ja sealt saaks kodu. Kust on kassipojale säärane tarkus antud? Uputasin ta ämbrisse, mille katsin kaanega et ta ei saaks välja. Veidi aja pärast tuli vundamendi august välja teine sama karva kiisupoeg, kelle uputasin samal viisil, siis tuli veel kolmas sama karva kiisupoeg, kes sai ka uputatud. Nendele kiisupoegadele pidin kaevama kolm hauda, sest peale uputamist tuleb kohe matta, et vanakass näha ei saaks. Kahju oli Väike-Kiisust, et ta ei saanud loomusunnile järgneda: sest emakassi kõige suuremaks unistuseks on saada poegi ja tunda mõnu nende kasvatamisest.
Kui minu kassid olid oma pojad ilmale toonud ja nende saatus oli otsustatud, siis järsku ühel väga vihmasel päeval sadas minu terrassile justkui taevast musta-valgetkirju kassipoeg. Kalli aga ei võtnud teda omaks: turtsus ja lõi teda käpaga. Sain aru, et too kiisupoeg ei ole minu kasside oma. Elu oleks kujunenud tal minu juures raskeks või isegi võimatuks. Naaber, kes võttis tolle tiiki uppumissurmast pääsenud emakassipoja endale, tõi autoga linnast salamahti oma kassipoja minu ukse taha – vahetas kassipojad ümber, sest talle meeldis too tiigi kassipoeg enam. Seega sokutas mulle võõra kassipoja kaela. Et Kalli toda kiisupoega omaks ei võtnud, viisin tolle kiisu ühe aiandusühistu liikme krundile, kes oli vast seal oleva maja ostnud. Et vihma sadas, siis panin ma tolle kiisupoja vihmavarjule lahtise autogaraaži katuse alla. Nii sai siis see perekond endale kassi justkui taeva kingituse.
Nüüd said kiisupojad Jupi ja Täpi endale kaks ema, sest mõlemad neid imetasid. Isegi Väike-Kiisu hoolitses nende eest rohkem, sest Kallil algasid järsku pulmatrallid. Kalli pulmade lõppedes alustas Väike-Kiisu samaga. Et mõlemad kassiemad neid toitsid, siis kiisupojad sirgusid silmnähtavalt.
Olgugi et Väike-Kiisu ei olnud faktiliselt nende ema, olid nad neljakesi nagu üks pere, sest mõlemad täitsid ema ülesandeid. Meeldiv oli toda kassiperet vaadata siis kui nad kõik magasi pehmel tugitoolid puntras.
Kui siis kiisupoegadel olid juba silmad peas ja nad oskasid imetamise asemel taldrikust süüa, muutusid väga lõbusaks, mida nad väljendasid mängides. Nad ronisid mööda läbipaistvaid aknakardinaid ülesse ja materdasid kardina eri külgedel käppadega ühtteist; ka ronisid tugitooli katet mööda ülesse või mööda riidenagis olevaid rõivaid nagi otsa, kust pillutasid peakatteid alla. Riiulilt ajasid nad ajakirjad maha ja laualt pliiatsid, pastakad, kommid ja muud pudipadi põrandale, mida nad siis käppadega veeretasid. Aeti üksteist taga ja tehti omavahelisi maadlusmatse, kusjuures tähtsal kohal oli ema käest õpitud enesekaitse võtted. Ka kassiemade vonkleva sabaga pakkus lusti mängida: toda käpaga krahmata ja hammustada.
Kassipoegade mäng on kütkestav vaatepilt. Ainult vähesed inimesed saavad tolle erakordse vaatemängu osaliseks – nautida kassipoegade elurõõmsat mängu. Kahju küll, et linnastumisega jäävad inimesed ühest kaunist elamusest ilma.
Kassipoegade tegevuse jälgimisel ilmnes, et igal kassil on erinev iseloom, nii nagu seda inimeste puhul. Kui ma juhtusin tugitoolis istuma, siis ronis Kalli mulle sülle ning tema järel ka Jupi, kuid Täpi ei julgenud mulle sülle ronida, vaid ronis ainult varvaste peale, kuhu jäi siis istuma. Kui Jupi oli julge kiisu, siis Täpi oli vastupidiselt arg. Ma ei saa aru, kas Täpi oli omandanud arguse geneetilisel teel (sugupuus mõni esivanem oli arg) või põhjustas seda mälestus vundamendi alla põgenemisest.
Kui siis kassipojad õppisid väljas käima, tuli neid vaatama nende isa ja vanaisa, s.o. suur plaatinhall isakass. Ka Kalli sõber, lõbus punane isakass – Josh, külastas neid ja armastas nendega tagaajamismängu mängida, kusjuures nad kõik neljakesi võtsid tagaajamismängust osa. Selle mänguga nad meenutasid laste tagaajamismängu.
14
Ükskord ma sain huvitava vaatepildi osaliseks. Kiisupojad olid läinud tee ääres kasvava põõsa alla. Seal siis õde ja vend istusid kõrvuti põõsa all ja jälgisid suure huviga nende ees teel keksivate laste mängu. Nii lapsed kui ka kassipojad oma mängulusti poolest on ühesugused.
Seal samas põõsa juures on imeline kivi, mille pikkus on 1,2 m ja laius 0,8 m. Tema välimus on huvitav. Pikuti pool kivi on hele graniit ja teine pool tulem savikivi. Selgesti on näha, et need kivid on kokku sulanud. Kadunud ENSV Geoloogiainstituudi direktor Viiding ütles mulle, et too kivi on kokku sulanud umbes 2 miljardit aastat tagasi, s.o. siis kui maakera oli sulas olekus. Seega too kivi tõendab, et kunagi oli maakera sulas olekus. Eestis teist säärast kivi ei leidu. Ka maailma mastaabis on ta haruldane. Just selle kivi otsas armastasid need kiisupojad sageli istuda ja mängida – üksteist vastakuti käppadega nüpeldades. Miks see kivi neile nii väga meeldis, seda ma ei tea.
Tuleb täheldada seda, et kasside mäng üksteist käppadega nüpeldamisel on tark mäng, sest küüned on sisse tõmmatud, mille tõttu nad üksteist ei kriimusta. Vana-Kreeka olümpiamängudel rusikavõitlused olid üsna verised, kusjuures alles hiljem tõmmati rusikatele peale paksud ja pehmed nahkkindad, et pehmendada lööki. Tundub, et kassidel oli löögi pehmendamise vajadus juba varem selge.
Peale tagaajamismängude, üksteise nüpeldamise (poksimise) ja maadlemise, harrastavad kassid, eriti just kassipojad, ronimismänge. Üks harrastatavamaid ronimismängudest oli kilekasvuhoone katusele ronimine, seda mööda jooksmine ning seal pehmel alusel nagu võrkkiiges tukkumine. Kass on ju loom, kes armastab palju magada nagu lõvid ja tiigridki. Ronimismängude hulka kuulub ka puudel ronimine ja puuotsas mängimine, mis seisneb üksteisest käppadega nahutamises ja seejuures tasakaalu säilitamises (ei kuku alla). Ükskord kui nad kolmekesi ühe puu oksaharus istusid: Kalli keskel ja Jupi ning Täpi temast mõlemal pool, tabasin ma end mõttelt, et igavesti see idüll ei saa kesta, sest need kiisupojad peavad leidma uue kodu. Selles uues kodus ei saa nad enam tunda ema hella hoolitsust ja võib olla ka häid mängimistingimusi puude otsas ronimisega. Võrdlesin toda uude ellu siirdumist paradiisist lahkumisega – kaotatud paradiis.
15
Hakkas lähenema hilissuvine kassiemade sünnitamise aeg. Väike-Kiisu taibates, et minu juures puudub tal võimalus kiisupoegi saada, lahkus oma uuest kodust. Käis ainult vahetevahel oma uut kodu vaatamas. Nähtavasti võeti teda vanas kodus hästi vastu, sest ta minu juurde elama ei jäänud. Tema vana peremees võis väga imestada, et Väike-Kiisu talve üle elas. Too kassiomanik tõenäoliselt talve saabumisel läks linna ja jättis oma kassi maha. Eks seda tegid ümbruses ka teised suvilate ja aiamajade omanikud, kelle kassid siis talvel jooksid minu kiisude toidulauda paljaks riisuma. Seetõttu oli mul kasside toitmine üsna kulukas. Ma ei suutnud talvel enam kassidele toitu tuua, sest käimine libedaga, paksu lumega ja haigete jalgadega muutus mul vanal inimesel väga raskeks. Viimaks ütles ka kasside hooldaja minu talvisest kasside toitmisest üles. Ei jäänud muud üle, kui pidin oma kiisud likvideerima: kavatsesin kiisupoegadele kodu leida ja vana kiisu viia linnakorterisse. Kahjuks minu ümbruses ei tahtnud keegi neid kiisupoegi. Mõtlesin siis, et viin need kiisupojad metsa ja lasen lahti, ehk siis leiavad nad ise ümbruses asuvates aiamajades ja suvilates kodu. Kuid teisest küljest leidsin, et see on liialt vastutustundetu oma kiisupoegadest lahtisaamise viis, sest kahtlen, et kas nad ise kodu leiavad, sest enamik eestlasi suhtub kassidesse tõrjuvalt. Nende arvates kassid kusemisega rikuvad õhku. Tegelikult meie õhku reostavad hoopis autod, kahjustades seega inimeste tervist. Inimestele on kassikuse lõhn kasulik, sest see lõhn nagu ma olen tähele pannud, peletab inimeste iidsed vaenlased, rotid ja hiired, nende kodudest eemale. Otsustasin kiisupoegadele kodu leidmiseks pöörduda kirjalikult ajalehtede, televisiooni ja mitmesuguste organisatsioonide poole. Näiteks kirjutasin SL Õhtulehele ja palusin ajalehe kaasabi, et ta soovitaks neid haruldasi kiisupoegi Tallinna Lastehaigla lastele mängimiseks ja kassipoegade enda mängu nautimiseks, mis aitaks siis laste ravis paremaid tulemusi saavutada. Tuleb märkida, et lemmikloomade abil ravimist, mille puhul patsientide tervise taastamine toimub kiiremini, praktiseeritakse umbes sajas Ameerika Ühendriikide haiglas, kaasaarvatud Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuses Californias. Kuid tolle haigla juhtkond ei tundnud taolise uuenduse vastu huvi. Las olla kõik vanaviisi. Samas ei soovinud ajalehed nendele haruldastele kiisupoegadele kodu leidmiseks kaasa aidata. Isegi avaldasin ajalehes „Videvik“ kuulutuse haruldastele kassipoegadele kodu leidmise asjus. Nad olid tõesti haruldased, sest üks oli juppsaba ja teine plaatinhall, milliseid kiisusid on Eestis vähe – vähem kui valgeid kiisusid. Kuid mitte keegi ei soovinud endale haruldasi kassipoegi. Eesti Televisioonile tegin pakkumise näidata televisioonis kassipoegade mängu ja tutvustada loomaarmastajatele kassipoegade mänguasju. Kassipoegade omapärase kaunidusega mängu vaatamine oleks pakkunud televaatajatele erakordset naudingut. Kuid televisioon sellele pakkumisele ei reageerinud. „Miisu, Pontu ja teised loomad“ saatejuht Rõõmussaarel oli mugavam külastada mõnd loomaomanikku ja teda intervjueerida, kui organiseerida telestuudios mingit kassipoegade esinemist. Kassipoegade esinemisega ma lootsin, et inimesed hakkavad huvi tundma nende haruldaste kasside vastu, millest tingituna need kiisupojad võivad endale kodu saada. Üldkokkuvõttes kirjutasin 15 kirja, kuid mitte keegi ei tundnud huvi nende kiisupoegade vastu. Olin meeleheitel. Kaalusin selle tõttu võimalust hukata nad unerohuga. Kuid nad olid nii armsad ja peale minu kiisud, et minu süüme ei lubanud neilt elu võtta. Mul oli Schweitzeri moodi aukartus elu vastu. Mulle meenus jutustus Tamerlanist (väepealik Timur), et kui vaenlased olid kord ta kannul, siis leidis ta pelgupaiga ühe ehitise varemetes. Andudes seal mõtiskeludele üksinduses, ta märkas sipelgat, kes katsus edasi tassida viljatera. See kordas oma kasutuid jõupingutusi kuuskümmend üheksa korda ja igal julgel katsel, kui ta jõudis väikesele ennakule, langes ta tagasi oma koormaga, võimetuna ületama takistust, kuid vaata! Seitsmekümnendal korral kandis ta oma saagi võidurõõmuga ära. Kuid ta jättis maha imestava sangari uuesti elustatuna ja rõõmsas lootuses tulevastele võitudele. Ka mina otsustasin tollest sipelgast eeskuju võtta – jätkata kirjade kirjutamist – ehk püsivus viib sihile. Peale seda juhtus sündmus, mis minu masendust suurendas: nimelt Kalli püstitas poegade sünnitamisel isikliku rekordi – tuues ilmale seitse poega. Need pojad olid tema pesas, mis asus külmiku taga: hunnikus üksteise otsas. Asusin kiiresti toda pesakonda likvideerima, selleks meelitasin maiustoiduga Kalli soojakusse. Korjasin siis pojad kilekotti ning viisin sauna, kus uputasin nad veeämbris. Enne uputamist takseerisin need kassipojad läbi. Üks neid, mustvalgetkirju, oli jälle juppsaba. Samuti oli Kalli ema (Triinu) samasugune mustvalgetkirju kass, kellel oli valgel lõual must täpp. See must täpp oli ka Jupil ja sellel kiisupojal. Arvasin, et need juppsaba kiisupojad on Triinu kingitus mulle tänutäheks selle eest, et ma ta päästsin. Triinu võib-olla arvas, et erilised kiisupojad võivad mulle kasu tuua. Kahetsesin seejuures, et olen liialt vana ja ei suuda enam kasside tõuaretusega tegeleda, sest juppsaba baasil võiks aretada eesti tõugu kassi. See aga võtaks umbes kümme aastat aega. Juppsaba avalikult pakkudes lootsin, et keegi energiline ja taibukas inimene looks tolle kiisu abil uue kassitõu, kelle isendite realiseerimine välismaale tooks eestlastele majanduslikku kasu. Näitena võiks tuua lammaskassi loo. 1987 a. sündis ühes USA varjupaigas tavalise kodukassi perekonnas lokkis kasukaga kiisuke. Tollest kassipojast, kellel anti nimeks Miss De Pesti, huvitus pärsia kasside kasvataja Jeri Newman. 4. juulil 1988 a. sai Miss De Pesto kuus poega. Kasvataja üllatuseks olid kolm neist samasugused lokkiskarvalised nagu nende ema. Neid kasse hakati kutsuma lammaskassideks. Nende hinnaks on 1500 krooni. Kui oleks loodud juppsaba baasil eesti tõugu kassi, oleks ta kujunenud väärtuslikuks kiisuks. Kahjuks ei ole eestlased nii ettevõtlikud kui ameeriklased, mille tõttu ei leidunud kedagi, kes oleks tegelenud juppsaba abil eesti kassi tõu loomisega. Peale selle oli nende seitsme kassipoja hulgas üks eriline kass, kes suudab omapäraseid kassipoegi sünnitada. Kuid sellest oli mulle hoopis kasu asemel kahju, sest minu kogemuste põhjal Eestimaal erilist huvi sääraste kassipoegade vastu ei tunta. Selle tõttu oleks mul nende ellujätmisel olnud raskusi neile kodu leidmisel. Pidin nad uputama.
Kirjutasin veel mõne kirja. Seekord kirjutasin ühe kirja Tallinnas asuvale koerte ja kasside varjupaigale ning kaks kirja kassikasvatajate ühistule, kus kasvatati tõukasse. Vastas üks varjupaiga töötaja, soomlanna, kes oli üle tuhande Eestimaa kodutu koerale Soomes kodu leidnud. Ta teatas, et ärgu ma muretsegu, sest ta abikaasa sõidab Vääna-Jõesuu minu kiisupoegadele järele. Kuid ta jäi tulemata. Siis telefoneeris mulle Tallinnast tuntud tõukasside kasvataja Annely Sihvart, kes soovitas mulle mitte neid kassipoegi koerte ja kasside varjupaika viia, sest seal on neil väga halvad elamistingimused ja suurem jagu ei leia endale peremehi, mille tõttu nad hukatakse. Meil ei ole kiisudesse suhtumine nii positiivne nagu läänemaailmas (Ameerikas, Prantsusmaal ja Inglismaal). Isegi Suur-Britannia peaminister W. Churchill pidas kassidest väga lugu. Tema parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid enne peremehe surma kass tõusis ja lahkus. Ta teadis, et peremehe eluenergia, võib-olla ka hing, lahkub ta kehast. Ka koerad tajuvad peremehe hinge kehast lahkumist. See on koertel ja kassidel ühine omadus.
Ma ei tahtnud sugugi, et mu armsad kiisukesed varjupaigas hukatakse. Minu kohus oli leida neile kodu, nagu seda pidi tegema ja I Eesti Vabariigi ajal taluperemees oma lastele, kes olid saanud täiskasvanuteks, sest tallu jäi ainult vanem poeg. Leppisime siis Annely Sihvartiga kokku, et toon oma kiisupojad Tallinna tema tõukasside kasvandusse. Selleks oli mul üks suur kartongist kohver, kuhu kavatsesin kassipojukesed transpordiks paigutada. Et neil kohvris õhupuudust ei tuleks, selleks tegin kohvri seintesse suured õhuaugud. Mulle abi osutamise eest lubasin sellele kassikasvatajale loomade entsüklopeedia („Loomade elu“) – seitse suurt raamatut. Minu abikaasa – Lilian ja tema sõbratari mees – Kalev, tulid siis ühel päeval autoga maakodusse nendele kiisupoegadele järele. Kuid nad aimasid, et peavad armsaks saanud kodust lahkuma ning ei andnud ennast inimestele kätte, vaid hakkasid paaniliselt elutoas ringi jooksma, et koridori uks oli irvakil ja välisuks täiesti lahti, pääsesid nad õue. Kutsusin neid õues küll nimepidi, kuid kätte nad ennast ei andnud. Eks siis järgmisel nädalal sõideti autoga tagasi. Selleks ajaks olin ma tõsiseid ettevalmistusi teinud Jupi ja Täpi kinnipüüdmiseks. Hommikul meelitasin nad toiduga Liliani magamistuppa, kuhu jätsin ukse sulgemisega kiisupojukesed vangi. Magamistoa ukse ette ehitasin elutoas lamineeritud puitplaatidest seina kuni koridori ukseni, mis jäi avatuks. Kasside püüdjatele andsin kriipimise kaitseks kindad, meeleheites võtab ju kass küüned kasutusele. Nüüd kui siis magamistoa ukse avasin, tormas Jupi eluruumi, kuna kunstliku seina tõttu ta edasi ei pääsenud, põikas lahtisest uksest koridori, kus Kalev ta kinni nabis ja kohvri paigutas. Lilian aga sai Täpi kätte voodist, kus teeskles surnut. Ta tõstis siis Täpi turjapidi kohvrisse. Kui kassi haarata turjapidi rippu, siis on ta teovõimetu. Nii raske oli siis kiisupoegadel lahkuda kodust – paradiisist, kus nad said hella emaga lõbusalt puude otsas ronida ja mängida. Hea, et nad said endale kodu Nõmmel asuvasse tõukasside kasvandusse, mille tõttu puudus neid „kasside tapamajasse“ viia.
Nüüd oli järg vana kassi käes. Otsustasin ta enne talve oma linnakorterisse tuua. Kalli linnatoomiseks üks mees laenas mulle kassipuuri, mille ta oli meisterdanud kahest kaupluses kasutatavast metallvarrastest ostukorvist. Selleks puhuks panin kassi jälle abikaasa magamistuppa „vangi“ ja ehitasin ukse ette seina nagu kassipoegade puhul. Vana kassi puuri panemisel oli abiks naabrinaine, kes talvel hooldas mu kasse. Kalli käitus rahulikumalt kui kiisupojad, mille tõttu sai teda hõlpsasti puuri panna. Lõuna ajal sai Kalli puuri suletud, kuid Kalev tuli Kallile autoga järele alles õhtul kella seitsme paiku. Oli juba hämar. Minu kiisule mõjus puuris vangis olek väga masendavalt. Ta sai šoki, mille tagajärjel läks kõht lahti ja pasandas kogu puuri põranda väljaheidet täis, mida ma pidin läbi metallvarvaste vitsaga puhastama. Puuri puhastamise ajal oli ta väga närvilises seisundis, mille tagajärjel ajas läbi „trellide“ käpa puurist välja ja küünistas mu kätt verele. Taoline šoki seisund (närvivapustus) tekib ka inimeste juures sõjas. Nii näiteks turmtule alla jäädes tegid mõned sõdurid närvierutusest püksid täis. Pimedas jõudsime Kaleviga linna minu linnakodusse. Lilian pani Kalli vannituppa kinni ja pesi puuri puhtaks. Vana kass oli sedavõrd šokis, et talle pandud toitu ja vett ei puudutanud. Hommikul vannitoa ukse avamisel põgenes Kalli kööki elektripliidi taha peitu. Naine püüdis teda sealt välja tõsta, kuid minu kiisu oli muutunud täiesti metsikuks kassiks: kriipis küüntega tema käevarre verele. Hüppas siis köögilauale ja sealt aknalauale. Kuna aken oli momendil avatud hüppas ta teiselt korruselt alla murule ning jooksis vastasasuvasse parki ja sealt maakodu suunas edasi. Seega minu kassi kolimine ebaõnnestus. Tavaliselt kassid armastavad kodu rohkem kui peremeest. Koertel on jälle vastupidine arusaamine. Sellepärast on vana kassi raske uude kohta elama viia. Seda võib edukalt teha ainult kassipoegadega.
Tegelik elu kasside koduarmastuse kohta pakub palju näiteid.
16
Eesti Korpuses teeniv Arnold Õun sõitis oma väeosas rongiga rindele, s.o. Punaarmee poolt sissepiiratud Velikije Luki juurde. Ümbruskonna külad olid enamasti maha põlenud, lõhutud ja nende vahel hulkusid ulguvad hundikarjad. Päeval võis lahtisest vaguniuksest näha juhuslikult terveks jäänud külamaja, mille ukse ees trepil istus üksik kass, oodates oma head perenaist ja lootes ikka veel tassikest sooja piima saada. Sel puhul too sõjamees nentis, et kassid on oma kodule truud.
Kui keegi jagaks lemmikloomadele auhindu visaduse eest, saaks Pärsia kass BC selle kindlasti endale. BC elas koos oma perenaise Marjosie
Cummerfieldiga Uus-Meremaa põhjaosas Palmerstoni linnas. Kui perenaine kolis mõni miil kaugemale, otsustas BC, et temal on koduigatsus. Tal oli isegi nii suur koduigatsus, et ta jooksis 80 korda uuest kodust vanasse tagasi. See oli küll kõigest kahe miili kaugusel, aga BC-l tuli iga kord ületada neli suurt maanteed ja palju väiksema tähtsusega tänavaid ning ta sai sellega väga edukalt hakkama. Pärast sellist meeletut riskimist toodi ta siiski väga kiiresti jälle koju tagasi.
Kirjamees Edward Lear sai tuntuks luuletuse „Öökull ja kass“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kassilt Fossilt. Kuulus kirjanik oli oma kassile nii pühendunud, et kui ta otsustas kolida, laskis ta uue maja ehitada täpselt samasugune nagu vana – et kass tunneks ennast koduselt.
Kahjuks ma ei olnud nii rikas, et oleksin suutnud linna ehitada oma maamaja koopia, mis oleks Kallit rahuldanud.
Peale linna talveks elama tulemist külastas ta mind kassikasvataja Annely Sihvart, kes sai minu käest vaevatasuks (kiisupoegadele kodu leidmise eest) loomade entsüklopeedia. Ta rääkis mulle, et kiisupoeg Täpi sai endale kodu Raplamaal ja Jupi Tartumaal. Jään lootma, et Jupi abil aretatakse seal eesti tõugu kassi.
Kalli saatuse pärast ma tundsin tõsist muret. Kuid siis nägin öösel unes, et Kalli tuli mulle ühes Nõmme aedlinna tänavas kõnniteel vastu. Temast vasakule jäi kaunis kumerate otsalippidega pruuni värvi aed, mille taga kasvasid puud. Kalli nägi hea välja. Võib-olla näljasena hulkudes keegi halastas ta peale ja minu armas kiisu leidis endale uue kodu. Tuleb arvestada sellega, et mitte kõik kassid kodu kaotamisel ei oska vanasse kodusse tagasi minna. Selleks on vaja teatavat andekust.
Meie maa inimesed suhtuvad oma kassidesse sageli väga hoolimatult. Lastele mängimiseks hangitakse kiisupojad, kui nad on juba suured, siis visatakse tänavale. Suvilate ja aiamajade omanikud talveks linna kolides jätavad oma kassid maha nälgima ja surema. Nad ei otsi kohapealt inimest, kes tasu eest oleks nõus talvel neid kasse toitma. Kõik need kassid muutuvad hulkurkassideks, kes meeleheitlikult otsivad endale uut kodu, kus nende eest hoolitsetakse. Nad on justkui paradiisiaiast välja aetud – kaotanud hea paradiisliku elu.
Minu armsad kiisud, Kalli, Jupi ja Täpi, lahkusid paradiisiaiast, kus kasvas palju puid mängimiseks ja kus sai hästi süüa. Kui nad enam säärast kodu ei saa, siis tõesti olid paradiisiaias, kust selle tõttu pidid lahkuma, et nende peremees jäi liialt vanaks – ei suutnud enam nende eest hoolitseda.
Nüüd minu maakodus ei ole enam armsaid kiisusid, kes mu vanainimese elu sisustaks. Ainult Kalli isa ning Jupi ja Täpi isa kui ka samaaegselt vanaisa, plaatinhalli karvaga isakass, käib vahel vaatamas, kas tema lapsed on kusagilt paradiisiaeda tagasi tulnud. Kuid ka nende õde (Liisu) külastab seda aeda ja sageli viibib tiigi kaldal, kuhu ma pidin ta uputama ja vaatab imestunult tiiki, sest ei näe tiigis enam vett, kus ta elu päästmiseks pidi meeleheitlikult ujuma. Vesi on tiigist põua tõttu kadunud. Kadunud on ka tema õde, vend ja ema.
Kui ma oma maakodusse suveks elama tulin, siis mõne aja pärast äratas mind igal hommikul üles kassi hale näugumine, olgugi et mul enam kassi ei olnud. Kui mul läks kaduma mu lemmikkass Kity, siis paari nädala jooksul kuulsin iga päeva välisukse tagant haledat kassi näugumist, kui siis välja vaatama läksin, ei näinud kedagi. Ka teistelt inimestelt olen kuulnud, et neil on olnud lemmikkassi surma puhul sama nähtusega tegemist.
Kas siis mu armas Kalli on surnud, et tema vaim tuli kaotatud kassiparadiisi oma peremeest vaatama?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on kogu aja, nii palju kui mina mäletan, peetud koera ja kassi. Maal on lemmikloomal peale loom-sõbra ka praktiline vajadus. Koer valvab maja ja annab märku võõra tulekust. Kass on aga hiirepüüdjaks.
Ka praegu on meil kaks koera (üks on juba vana ja lõpetab peagi oma koeraelu), kass aga ei ole. Sai aasta tagasi ilmselt pulmapeol viga ja oli ühel päeval surnud.
Peale selle on meil praegu viirpapagoid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera ja kassi võtmine on loomulik, need lihtsalt peavad olema, eriti maakohas, siin pole midagi pikalt kaalutleda. Viirpapagoi võeti aga tütretütre soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomade saamine varematel aegadel oli üsna lihtne. Teati kellelgi olema koera- või kassipojad ja soovi korral siis sealt kutsikas või kassipoeg saadi sümboolse tasu eest, või siis päris muidu. Praegu aga on eriti koerapojad küllalt kallid ja nende eest küsitakse üsna mitu tuhat krooni, olenevalt sellest kas on tõukoer või siis ilma tõutunnistuseta. Näiteks: viimane koerapoeg saadi meie peresse tütretütrele kingitusena. Aga viimane kass nii, et kuulutati Maalehes, et on ära anda must noor kass, keda keegi loomaarmastaja oli bussipeatusest ära korjanud kui ta seal juba mitu tundi oli seigelnud ja endale kodu otsinud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie pere koerte nimesid on olnud palju kui ma juba varasest noorusest mäletan 4 aastasest alates: Deegi, Napsi, Muti, Parri, Vuti, Lipsi, Pitsu, Muska, Berta.
Kasside nimed: Miti, Kiti, Nurri, Aadi, Hallik. Minu ema rääkis ühte lugu mõisapreilist, kes armastas kasse pidada ja käis nendega koos jalutamas. Kena jalutuskäigu olevat aga ära rikkunud juhuslikult välja ilmunud koer, kes hakanud kasse taga ajama. Need aga põgenenud kõik puude otsa. Kui ebaviisakast tülitajast oli juba lahti saadud, hüüdnud mõisapreili heleda häälega oma lemmikuid puude otsast alla – Kiti, Kati, Aadi, Halli, Miti, Roosi. Nimede panek loomadele käib meie peres nii, et igaüks pakub välja oma ettepanekud ja ühiselt otsustatakse siis, milline nimi panna. Nii nagu hääletamine käib.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet lemmikloomade kohta on saadud raamatutest ja ka tuttavatelt, kellel samasugused loomad on.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja tõug ega tõupuhtus pole olnud oluline. Tähtis on see, et koeral oleks pikem karv ja paras suurus, et ta külma ega kutsumata külalisi ei kardaks.
Kass tavaliselt leiab ise endale kusagilt heinalakast sooja koha, sest ta saab ise igale poole ronida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb põhiliselt tütretütar, kes käib temaga kaugemal jalutamas ja kammib. Süüa annab see, kellel parajasti aega on. Igatahes söömata pole nad kunagi jäänud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerte jaoks ostetakse spetsiaalset koeratoitu, aga valmistatakse ka seda toitu, mida isegi sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On tulnud ette, et vanal koeral jääb kõht kinni, sest temal ei tööta seedimine enam nii efektiivselt kui noorena. Seepärast me enam vanale koerale konte ei anna. Sellisel juhul tuli loomaarsti poole pöörduda. Praegu tean ma seda, et vanale koerale ei saa anda konte, ega ka spetsiaalset koeratoitu. Tuleb anda rohkem vedelat ja panna söögile peale toiduõli.
Vaktsineerimine on vajalik. Marutaudi vastu saab süstitud igal aastal.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on nii, kuidas võtta. Looma seisukohast on see täiesti vaenulik, sest osa looma kõige tähtsamast elutegevusest jääb ära. Inimesele on see kasulik lihtsalt mugavuse pärast. Ei ole vaja koera ja kassipoegadega jännata ega neid uputada, sest nii palju kasse ja koeri pole inimkonnal vaja. Pealegi on koera- ja kassipulmad üsna ebameeldivad ja kärarikkad asjad.
Siinkohal väike viktoriiniküsimus – millises pulmas ei pakuta külalistele süüa! Siin on mõeldud nende loomade vabapidamist.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi varem oli meil emane steriliseerimata koer, kes sai vabalt ringi jooksta. Siis muidugi peeti ka koerapulmad, mille tagajärjel sündisid pojad. Pojad said ära uputatud. Aga järgmine kord sai jäetud 2 isast poega kasvama, ülejäänud hukkasime. Kui kutsikad olid juba suuremaks kasvanud, sai vana koer hukatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koertel on väljas kummalgi eraldi kuut, millele sissepääsuavale saab talveks ette pandud nö. eesriie. Koerad oskavad väga hästi ninaga eesriide kõrvale lükata ja kuuti minna. Sellega on ruum tunduvalt soojem ja külm tuul ei puhu peale.
Vana koera saime täiskasvanult raudteejaamast (keegi oli ta vist rongist välja visanud). Teda on õpetatud nii, et ta võib tulla ja olla ainult esikus. Uks võibki lahti olla ja ta ei tule tuppa. Noore koeraga on lugu teine, saime ta kutsikana külmal ajal, mistõttu ta oli mõnda aega köögis, kuni ilmad läksid soojaks. Tema käib meie köögis aga kaugemale ta ei saa ja ega ei lähegi, kuigi vahel selline võimalus olekski.
Koertel pole lubatud eluruumidesse minna ega jalgadega pori tuppa tassida, aga samuti karvu põrandale ajada. Voodisse minek ei tule kõne allagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele ei ole koeri kaasa võetud, nad jäävad koju. Meil on suur pere ja keegi jääb ikka koju, kui peaks olema vajadus kusagil kaugemale sõita. Ka kuhugi külla minnes ei võta me koeri kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Noorema koera sünnipäev on teada, kuid vana koera oma mitte. Saime ta täiskasvanud koerana, vanust võis tal olla siis umbes aasta või poolteist. Aga sünnipäevapidu me koertele pole teinud ega šampust nende terviseks joonud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei käi riides, seni on nad oma kasukaga hakkama saanud. Mänguasju on küll olemas. On ostetud mänguasi, mis koosneb ühest tugevast köiest ringi kujul, millel on peal plastmassist muhv ja veel üks piiksuv kummist pallitaoline asi. Piiksutaja on muidugi juba ammu katki tehtud, aga ülejäänud peab vastu. Rohkem meeldib talle aga tavaline puupulk, mida annab närida ja mida on huvitav üles otsida, kui keegi seda talle viskab.
Spetsiaalseid pesemisvahendeid ei ole soetanud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See võimalus on täiesti olemas, et lemmiklooma eest võib liiga palju hoolitseda. Näiteks kui elab keegi üksik vanem inimene, kes loomi armastab ja tal ei ole kedagi, kellega ta räägiks, siis võib lemmikloom saada kogu hoolitsuse ja hellituse omale. Pealegi on lemmikloom, eriti koer inimesele väga suureks seltsiks kui üksinda istud. Kui inimesel on pidevalt mingit tegevust, siis arvan ma, et jätkub tähelepanu nii ühele kui ka teisele.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele ma ei oska vastata. Maal hoolitsetakse koerte-kasside eest ikka ühte moodi. Kassid peletavad hiiri ja koerad hauguvad samamoodi kui külaline tuleb. Ja süüa antakse neile ikka samamoodi nagu varemgi. Võibolla linnaoludes on mingi vahe olemas. Ma ei oska öelda, kas praegu peetakse linnades rohkem lemmikloomi kui nõukogude ajal. Võibolla on meie uusrikaste lemmikloomadel tõesti rikkalikum toidulaud kui varem. Aga eks nõukogude ajal olid ka n.ö. enamvõrdseid, kes võisid oma lemmikloomade eest rohkem hoolitseda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom on ju ka üks pereliikmetest ja kui ta juhtub lahkuma kas õnnetuse või loomuliku surma läbi, on see väga kurb. Me oleme temaga harjunud, armastame teda ja nüüd äkki on ta meie juurest lahkunud. Ometi teame, et see on asja loomulik käik, millest pole kellelegi pääsu. Kahju on.
Kui oled kogu eluaja pidanud koera, seda eriti maal, kus tal oma kindel koht ja otstarve, siis igal juhul sai võetud uus koer või kass. Sest peale lemmiklooma on neil mõlemil oma osa (töö) täita maainimese perekonnaelus.
Tavaliselt maetakse lemmikloom oma koduaeda kas õunapuu alla, või mõnesse teise sobivasse kohta ja tema hauakohta tehakse lillepuhmas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassipoega õpetatakse liivakastis asjal käima, kui ta on veel väike ja õues külm. Kui ilmad lähevad soojaks, siis noor kass juba käib õues ja suvepoole hakkab juba öösiti ka väljas olema. Lillepotis või peenral kraapimise eest saab riielda. Ajapikku hakkab noor kass aru saama, mida ei tohi teha.
Koer võtab kergemini õpetust. Oleme õpetanud koerale käppa andma, istuma, lamama. Mitte kunagi ei tohi koerale anda söögi ajal palukesi, vaid saab hiljem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kunagi oli meil üks koer, kes pidevalt jooksis närviliselt ringi, nii et muru peaaegu ei olnudki. Ei aidanud keelamised ja riidlemised. Sellest halvast kombest ei saanudki lahti. Kuna meil oli viljapuuaias ka lilled ja mõni väike peenargi, olime sunnitud selle osa aiaga eraldama.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole loomadele õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koerte ja kassiga, kui see oli sõna kuulanud, aga ka mõnel muul ajal, loom saab väga hästi aru inimese meeleolust ja kõnest, eriti toonist, millega räägitakse. Mina arvan küll, et loomad ka mõtlevad. Koerte puhul on eriti tugevalt arenenud kohusetunne ja kiindumus pereliikmete vastu. Olen jälginud tähelepanelikult meie viimaseid koeri. Kui ma kusagil midagi teen, siis koer harilikult lamab kusagil lähedal. Aeg-ajalt aga tõuseb üles ja tuleb minu juurde, et ma temaga räägiksin ja silitaksin. Kui ma juhtun istuma, siis ronivad nad mulle esikäppadega sülle. Mõne minuti pärast lähevad jälle ära ja istuvad kusagile lähedale maha. Koer sai oma silituse ja head sõnad kätte ja võib nüüd jälle rahulikult oma peremehe tegevust eemalt jälgida.
Kass on aga hoopis nahaalsem, tema tuleb ka inimese juurde, kuid tema läheb inimese töö peale magama, tema ei vaata kõrvalt.
Kirjutan teile paar tõestisündinud lugu meie pere loomadest.
Esimene koer, keda ma oma varases nooruses mäletan, oli väike kolli nimega Reegi ja nad olid minu emaga väga suured sõbrad. Ema läks põllule tööle kodust umbes poole kilomeetri kaugusele, koer kaasas. Et oli soe ilm, võttis ema oma jaki seljast ja pani põllupeenrale maha koera juurde. Kui töö tehtud, läks ema õhtul koju. Seal aga hakkas vaatama, kus koer on. Siis lõpuks kuulis, et keegi ulub seal kandis, kus ta tööd tegi. Pea taipas ta, et see ongi tema armas Reegi. Läks siis põllule tagasi ja näeb, et koer istub truult ema jaki juures ja valvab seda. Ema jutustas pärast, et tal hakkas koerast nii kahju, et see pidi mitu tundi tema jakki valvama ja ei tulnud koos emaga koju. Ema võtnud siis koera sülle ja toonud ta lepitusena niiviisi koju. Selline kohusetunne on otse liigutav.
Üht teist koeralugu olen kunagi lugenud. Sõitnud üks rikas kaupmees ratsa, mööda teed oma koeraga. Äkki hakanud koer väga ägedalt haukuma ja ümber hobuse hüppama, pärast poole veel hobuse jalgu hammustama. Kaupmees arvanud, et koer on hulluks läinud ja tulistas püstolist koera pihta. Sõitnud siis edasi ja lõpuks märkas, et rahakott, mis rippus sadula küljes, on kadunud. Sõitnud siis tagasi ja leidis oma rahakoti, mille juures lamas tema haavatud koer.
Kolmas lugu on meie pere lehmast. See oli sõja ajal, kus talud pidid andma normiks ka liha. Tuli ära anda lehm. Isa viis siis ühel päeval lehma ära vastuvõtu punkti, mis asus Kloogal (see on Keilast läbi Paldiski poole), meist umbes 20 kilomeetrit. Kahju oli neil lehmast ja kahju oli ka lehmal kodust lahkuda. Järgmisel hommikul vara, kui ema läks lauta loomi talitama, nägi ta kaugel meie tee peal mingit looma. Kui ta laudast tagasi tuli näeb, et see loom on ikka tee peal, aga tunduvalt lähemal. Asi pakkus huvi ja hakati vaatama, mis loom see on ja kuhu läheb. Sai selgeks, et tegu on lehmaga ja lõpuks saadi aru, et see oli meie lehm. Ema viis lehma ädala peale, et ta süüa saaks, kuid loom ei võtnu suutäitki, vaid surus oma pea tugevasti ema vastu. Ema rääkis pärast, et ta ei saanud enam rahulikuks jääda ja puhkes suurest meeleliigutusest nutma. Selline suur kodu ja inimeste (minu ema antud, juhul, kes teda talitas) armastus aitasid lehmal sellise pika tee ette võtta. Teisest küljest oli lehmast ka veel sellepärast kahju, et see pikk ja raske teekond oli kõik asjata. Minu vanemad, kui väga ausad ja kohusetruud inimesed, viisid lehma Kloogale tagasi.
Kui majas on loomad, olgu nad lemmikloomad või muud loomad, kui neid peab ära andma, on neist väga kahju. Nad on ikka selle pere liikmed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole sellist kogemust.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on loomad olnud väga hinnatud kaaslased. Olgu need siis kanad või kanapojad, lambad või lambatalled, koerapojad või kassid. Lapsed armastavad nendega mängida, sööta, silitada, nendega rääkida. Kui meie noor saksa lambakoer õnnetult auto alla jäi, olid lapsed väga õnnetud. Õnneks sain ma Valingu raudteejaamast uue koera juba mõne päeva pärast. Ta on suur must koer ja tema leidmise ajal umbes aasta vanune. Ta oli ilmselt rongist välja lükatud ja otsis endale juba paar päeva uut peremeest ja kodu. Kuna ta on rahulik ja hästi sõbraliku iseloomuga, siis said nad lastega omavahel väga ruttu suurteks sõpradeks. Kui lapsel läksid jaama kellegile vastu, võtsid nad alati koera kaasa. Koer oli nagu suur kaitseingel, kes hoidis lapsi tülitajate eest. Polnud kunagi muret, et lastega võiks midagi halba juhtuda. Ka kodus aias ja ka väljaspool aeda ei läinud ta kellegile kallale vaid andis haukumisega alati märku võõra tulekust. Praegune teine noor saksa lambakoer on hoopis käredama loomuga, ega lase tavaliselt võõrast omapead aiaväravast sisse.
Minu arvates lapsed vajavad loomi, nad on neile väga headeks mängukaaslasteks. Ka laps vajab kedagi, kelle eest ta hoolitseks ja hellitaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna meie peres on kogu aeg loomi peetud, siis ei saa ma öelda, et oleksin rohkem hakanud teiste loomapidajatega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei tahaks pidada näiteks madusid, igasuguseid närilisi. Kõigepealt on madu sellise eemaletõukava välimusega ja võibolla isegi ohtlik, kui tal on millegipärast tuju kedagi salvata. Närilisi (hiired, rotid) olen ma kogu elu põlanud, sest nad teevad majapidamises väga palju kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ka metsloomad võivad olla lemmikloomad. Mul on metsas metskitsede jaoks kaks söögikohta, kuhu ma panen heinu ja õunu. Kitsed on väga kenad loomad ja ma vaatan neid alati suure heameelega. Ka rasvatihased, musträästaid, puukoristajaid ja rähnisid on meie peres palju aastaid talvel toidetud. Nende toidulaud on meil akna lähedal tulba otsas, Tore on vaadata, kuidas nad pekki (või ploomirasva) ja päevalille seemneid söömas käivad. Millegipärast ei söö rasvatihased päevalille seemneid linnumajakese sees, vaid lendavad ühe seemnega lähedal olevate puude okstele ja söövad seal. Edasi-tagasi lendamine käib väga vilkalt. Põhilised söögiajad on hommikul ja peale lõunat kella 5 paiku. See on ka loomulik, sest linnud on kõik hommikul väga varased, õhtul lähevad aga varakult ööbima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mulle need loomad ei meeldi ja sellepärast ma neid ei taha ka pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
On igasuguseid inimesi ja igaühel omad huvid. Mõni tahab just nimelt võtta endale sellise lemmiklooma, mida teistel pole või milliseid harva esineb. Mul on hea tuttav, kellel on kaks hobust. Ma küsisin, mida ta nendega teeb. Ta vastas, et see on maitse asi, mõni peab koera, teine kassi, mina aga pean hobuseid. Ta on kena mees, käib talviti küla lastega saanisõitu tegemas, aga suvesõitudeks ehitas kerge neljarattalise vankri, ikka selleks, et lapsi sõidutada. Vahel käib ta ka ise hobustega ratsutamas, ega keela seda ka teistele lastele, kes selleks soovi avaldavad.
Eks ole ka selliseid loomi, kes ei mahu mõiste alla „lemmikloom“. Näiteks hunt, rebane, kährik, ilves, karu, tuhkur jne. Kõiki neid loomi ma ei vihka, nad on kõik looduses vajalikud ja reguleerivad saakloomade arvukust.
Mõiste „lemmikloom“ ja „koduloom“. Nagu ma eelmises punktis juba mainisin, võib koduloom olla ka lemmikloom. See oleneb täiesti olukorrast ja ka inimesest endast. Näiteks suures farmis, kus on mitusada lehma, seal vaevalt neist mõni lemmikloomaks saab. Aga üksik Maali, kes elab maal ja peab lehma, kes teda toidab, sel juhul on täiesti mõeldav, et tema lehm (koduloom) on talle ka lemmikloom. Või näiteks linnakorteris pere või ka üksik inimene peab endal koera, siis on see koer talle lemmikloom. Ega sel koeral ju praktilist otstarvet ei ole. Koer on inimesele seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Siin võib olla ka mitu põhjust. Osa inimesi võtab endale kas koera või kassi, kellel on tõupaberid ja kuulsad esivanemad. Selliste koerte, kassidega käiakse näitustel ja saadakse medaleid. Näitused on lemmikloomapidajale ka huvitav, sest saadakse kasulikke kontakte teistega.
Asjal võib olla ka äriline külg, sest puhast tõugu ja paberitega koerakutsikad on küllalt kallid. Hinnad ulatuvad mitmetuhande kroonini. Ta võib olla mõnikord ka n.ö. moeküsimus. Kui ümberringi kõigil tuttavatel on peres mõni lemmikloom, siis ei taheta ka „ajast maha“ jääda ja võetakse endalegi kedagi.
Üsna sageli võtavad üksikud inimesed endale lemmiklooma sellepärast, et oleks keegi elusolend su kõrval, kelle eest saab hoolitsetud, kellega võib rääkida ja kes on väga ustav ja aus oma peremehe-perenaise suhtes. Sellisel juhul ei ole tähtis, et see loom peaks omama tõupuhtaid pabereid ja on pärit n.ö. kõrgemast soost. Ka tavaliste krantside hulgas on väga palju toredaid koeri.
Eks lemmikloomadega ole mõnikord samuti kui suveniiridega – ilus asi, mida on tore vaadata, aga millel praktilist otstarvet ei ole.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lastel olid merisiga, hamstrid ja kassipojad (emakassi ei olnud).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmiklooma võtsime tüdrukute soovil. Esialgu olime vastu, sest elasime korteris, kus loomal polnud nii hea kui oleks olnud maakodus. Pärast selgus, et loom võeti puuriga kaasa nädalavahetuseks maakodusse, pandi voodi ette, et ei oleks koera poolt ohtu. Lapsevanemate lemmikloom oli ja on õuekoer.
Kassipoegade võtmisele olime väga vastu, kuid kui needki kusagilt süles koju tassiti, ei olnud me enam nii vastu. Kui juba kord on, siis las jääb, kus tal parem elu tuleb… Õnneks kassikasvandust ei tulnud, üks läks kaduma ja teise elu jätkus naabrite juures.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsed ise koolis kuulsid, et teistel, nende eakaaslastel, on merisiga ära anda. Hamstri ostsime Balti jaama turult koos hea puuriga, mis oli väga sobiv suuruselt. Teine hamster vahetati koolist talle seltsiliseks. Algul turtsusid loomad vaenulikult ja ei sobinud. Pärast harjusid ning mängisid. Raske oli nende sugu määrata, poegi igatahes ei tulnud. Hiljem kingiti edasi koos puuriga teistele lastele. Olid pisikesed kuldhamstrid.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Pisikesi loomakesi kutsuti värsket rohtu sööma: „Tšiki-tšiki-tšiki“. Nad tulid ja muud nime ei olnudki tarvis.
Koerte nimed minu abielu aja jooksul (32 aastat) on olnud: Murka, Pitsu, Reku, Naki, Donna. Minu lapsepõlvekodus koeri ei peetud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen lugenud ajakirjadest artikleid loomade elust. Vaatan huviga TV-st loomaaia saateid. Vestlen heameelega loomade elust, kui on teisi huvilisi. Viimane raamat koertest, mida lugesin, oli: „101 küsimust, mida sinu koer küsiks oma loomaarstilt (kui su koer oskaks rääkida“ Bruce Fogle.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Must Murka oli naabrikoer, kes tõrkumata asus meile elama, kui perenaine läks linna tütre juurde. Murka oli väike, kerge koerake, kes meelsasti hüppas sülle. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Pitsu oli väga väike valge koer, kes oskas sitsides tantsida ja paremat toitupala paluda. Ta asus omal soovil vene suvilatesse, mis asuvad meie naabruses ja leidis lahke pererahva. Siis oli meil juba ketikoer Reku (laika) ning pisut hiljem ka kolli Naki. Viimane sai võetud kartulimaa valvuriks metssigade vastu. Kuigi ta oli hea haukuja, sead tuhnisid edasi, sest said aru, koeral on oma maa-ala, kust ta kaugemale ei saa. Nüüd tõime Naki minu ema juurde teise külasse. Kolli lepib igasuguse eluga, kui on lahke perenaine, ta ise on väga sõbralik koer. Kodus on hall hundikoer Donna, noor ja mingi pass on tal ka (kuigi mitte PÄRIS puhtatõuline). Tema toodi Reku asemele, kes elas 17.5 aastat vanaks (hall laika). Pass on vajalik süstimiste märkimiseks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel meie koerad käinud ei ole ja meie ise ka mitte, kuigi Tallinnas ju näitusi korraldatakse ja see pole kaugel. TV-st olen koerte näitust näinud. On huvitav vaadata!
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koer saab joosta vabalt mitmeid tunde, siis anname süüa ja paneme ketti. Tal on suur, avar kuut, heinad all ja joogivesi ees. Külmal ajal lasime looma lahti, et ta jooksuga endale sooja teeks. Ta leidis öise pesapaiga keldri lakka, kus tundub mõnusam kui kuudis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kartuleid keedame suurele koerale eraldi. Söögile lisame söödajahu ja graanuleid (kui on, alati ei ole). Sooja veega teeme toidu valmis, ette anname jahtunult.
Laste pisiloomadele ostsime spetsiaalset toitu ja kassidele krõpse. Piima said siis, kui oli ülejääke laualt.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks ei ole loomaarsti abi vaja läinud! Vaktsineerimiseks viidi koer kaupluse juurde, kuhu tuli loomaarst terve küla koeri vaktsineerima. Seda on olnud 1 kord ja mina juures ei olnud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui meil oleks selline loom ja me elaksime keset küla, siis tuleks seda teha. Praegu meie koertel ei ole teiste koertega kokkupuuteid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma järglased (mõtlen KOERAKUTSIKAID) antakse mõnda teise talusse eluloomaks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerad elasid kõik õues. Väike Pitsu sai külmal ajal tihti tuppa, teised ei ole tahtnudki, sest nad on teisiti harjunud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Loomadega me reisinud ei ole. Ei ole kasutanud ka hotelli teenuseid. Ka arvame, et see pole sobiv. Parem tuleb paluda naabreid (kes meil on küllaltki kaugel, kuid arvan, et nad ära ei ütleks) koerale süüa tooma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäevi ei ole meil tähistatud. Ka ei ole need nii täpselt teada, et päev oleks kindel. Ainult Donnal on pass, kuhu on märgitud I vaktsineerimine. Pilti selles passis ei ole (kuigi ruumi oleks, kohta pole märgitud).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pitsut ja Nakit on tüdrukud pesnud, sest nad on heledakarvalised. Reku ja Donna on saanud tiigis ujuda. On olemas koerašampoon. Hiljuti vaatasin, tuleks uus osta.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir ülehoolitsemisel on vast olemas? Koera ei tohi endasuguseks pidada, siis ta „kasvab üle pea“ oma hooldajal. Otsekohe hakkab tegema lubamatut, mida muidu ei tee (tuleb õues riide peale, kus on väike laps; läheb telki, kui ei keelata, hüpleb lapse pikali, raputab karvakasukat inimeste peale – veest tulles jne.)
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Maaoludes ei ole küll mingit vahet lemmiklooma eest hoolitsemisel tänapäeva ja nõukogude aja vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Laika Peku maeti kõrgemasse liivapinnasesse umbes 1,5 m sügavusele meie meelest puhtasse, kuiva hauda. Noorem tütar (praegu 20-aastane) istutas tõrvalillede ja pääsukübarate mättagi tagasi, sest seal need enne kasvasid. Ja me seisatame vahel Reku haual, oli tubli koer.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
„Kodureeglid“ on väga endastmõistetavalt välja kujunenud. Kui koera noorelt nendega harjutada, ei hakka ta lubatust üle astuma. Koer leiab ketis oleku ajal ühe kaugema piirkonna, kus ta asjal käima hakkab. Ta ei tee seda oma kuudi ette ega sööginõu kõrvale. See on õpetamatagi loomal selge.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Looma karistamine on raske küsimus. Õieti ei tohi seda kuigi tõsiselt teha. Lüüa ei ole lubatud ega tahagi seda teha. Suuri pahandusi pole meie koerad teinud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kes tahab oma lemmikloomaga uhkeldada, näidata, mida koer oskab, see peab teda ka hoolsalt treenima. Dressuur on vajalik, linnas on eriti kasulik, kui koer oskab käituda korralikult, kuulab peremehe sõna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägitakse koeraga. Minu arust loom mõistab inimest, vähemalt meeleolust saab aru (muutub ise kurvaks, tagasihoidlikuks või on ülemeelik).
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Võib teha kogemata haiget sellele inimesele, kes temaga tegeleb. Talve jooksul on küüned pikaks kasvanud, neid tuleb kevadel kuidagi lõigata, lasta loomaarstil seda teha, kui omanik ise pole suuteline. Koer saab aru, kui temaga pahandatakse, muutub kurvaks nagu omanik ja otsib üksindust enne kui uuesti julgeb kõhkleva sabaliputamisega lagedale tulla.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Nad tegid koertele süüa, viisid selle ette, mängisid ja jooksutasid koeri. Käidi koos ujumas, visati pulki kaugelt ära toomiseks või veest võtmiseks. Laps vajab looma. Minul väikesena mängimiseks koera polnud, on kahju nagu praegu sellele mõelda. Aga ma sain koos vanematega tegelda suurte taluloomadega: lehmi karjamaale ajada, hobust koju kutsuda, vasikat joota, lamba niitmise juures abiks olla.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maakohas meil klubi ei ole, kuid naabritega on koerte teemal palju juttu olnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei tahaks endale hiirt ega rotti. Külakohas on nad kogu aeg olnud põlatud närilised, kes talvel keldris ja kuuris kahju teevad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kosu külas, minu isakodus, kus ema elab, on julge orav. Ta on väga tore loom. Hüpleb mööda kuuske alla, jookseb mööda maad 6-7 m, siis kargab müüriäärele, jookseb mööda seinapalgi vahet maja teisele küljele, sealt jälle 5-6 m mööda maad ja vahtrasse! Vahtra tüves on sobiv lõhe, sinna viib käbi, lüdib selle seemnetest puhtaks ja viskab alla. Vahtra all on suur kuusekäbide hunnik.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ega keelata ei saa, kui keegi tahab uhkeldada selliste haruldaste loomadega nagu madu või minisiga. Külaelus neid ei esine, arvan, et Kuusalu vallas neid ühtegi pole. Ei soovitaks neid pidada (tekib raskusi omanikul ja teistel õnnetusi).
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadel on otstarve, kui ta pole tavaline kasulik koduloom (talleke või kutsikas), siis on ta vähemalt inimesele hea seltsiline.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi peamiselt üksindusest või jõuka elujärje võimaluste kasutamisest looma heaks, tema hüvanguks, et jagada oma heasoovlikkust, heldust, abi.
Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Maainimesena olen oma pika eluea jooksul mitmete loomadega „koos elanud“, kuid lemmikloomadeks on vähesed kujunenud. Kiisust oli juba juttu, nüüd kirjutan küsimustele toetudes kutsust. Mõlemad kujunesid lemmikloomadeks pensionieas kui jäin üksinda ning aega loomsõpradega suhelda.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kutsu sattus minu ellu pooljuhuslikult. Mitte iialgi poleks ma sellele mõttele tulnud, et võtta endale koer, kui samuti pooljuhuslikult poleks minu hoolealuseks sattunud tema ema. See oli ühe vastutustundetu karjanaise koer, kes jäi laudanaiste hoolde peale seda, kui koeraomanik ise kolhoosist lahkus. Kui õhtuti ka teised lahkusid, polnud vaesel loomal kuskile minna. See läheks pikaks jutuks, kui räägiksin, kuidas meie pooleldi pealesurutud sõprus arenes ja kuidas ta 1976. aasta sügisest minu kaasüüriliseks sai. Tema nimi oli Seku, juba omaniku poolt pandud.
Seku oli liivakarva siledakarvaline ning suhteliselt pikakoivaline elukas. Üldiselt võttes väike ja habras. See määras tema saatuse. Mingit suurt karjakrantsi poleks ma mingil tingimusel oma elamisse võtnud. Tema oma leebe ja sõbraliku olemisega leidis armu. Kušett eestoas sai tema magamisasemeks ja sööginõu köögis leidis kaastundliku perenaise poolt täitmist.
Koos käisime ülepäeviti karjalaudas, sest sinna tuli post. Vahest ta ei tulnudki minuga ära, sai sealt piima põske või veetis aega karjaku hobuse ümber kareldes. Igatahes seda ma ei mäleta, kuidas ta käima peale sai, kuid kevadel oli kindel, et järelkasvu tuleb.
Järelkasv tuli 6. mail 1977. aastal. Kestis kevadine palav periood, see päev oli eriti palav, ähvardas äikesega. Seku hakkas juba hommikul laudapõranda heinapurusse endale poegimist meisterdama. Minul seisis ees pulmaminek ja enne kodust lahkumist viisin pehmemaks pesamaterjaliks isa vana kasuka. Sealt ma järgmisel päeval uue elu leidsingi.
Mitte ei mäleta, kas kutsikaid oli rohkem kui üks ja mis neist teistest sai. Aga sekke ühe tõin kohe tuppa, sest ilm keeras juba öösel külmale. Pisike sai kušeti ette pehme pesa. Ei, esialgu olid nad mõlemad kušetil, pisike emme kaisus tissi otsas. Põrandal magamine tuli hiljem, kui poiss põrguliseks läks ja emmele rahu ei andnud, siis magati eraldi. Poiss oli emast erinev; jäme nina, laiad käpakesed, lontis kõrvad. Ainult kasukas oli samasugune liivakarva, pisut ehk tumedama tooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimetama hakkasin teda Pontsikuks. Nagu olnuks sel ajal käibel mingid paksud õlis küpsetatud pirukad, mida nimetati nii. Igatahes tema pontsakas väljanägemine käis kokku selle pagaritootega ja nimi sobis. Hiljem kujunes välja pärisnimi – Pontsi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Pontsil polnud mingit tõugu. Pisikesest pätajalast kasvas keskmise suurusega tavaline koer. Minul polnud ka valikuvõimalust. Ja olnukski, poleks ma seda tähtsaks pidanud. Nüüd olen teleri vahendusel tutvunud paljude tõukoertega. Mõned on niisugused, et peale vaadatagi ei taha.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kogu suve hoolitsesin kahe koera eest. Ajaliselt seda hinnata ei oskagi. Kõik algas juba öösel, kui Seku tuli õue soristama lasta. Siis viisin unise Pontsi ka. Alguses süles, hiljem vantsis mammi järel. Enne teda tuppa ei lasknud, kui oli asja ära õiendanud. Päeval olid söögikorrad ja jalutamine minuga kaasa, kui läksin lauda juurest posti tooma või Lõpelt piima.
Esialgu neid kaugemale kaasa ei võtnud. Kui mul oli vaja minna, jäid nemad kahekesi rahumeeles koju. Kord siiski heldisin ja lubasin neid kaasa, kui läksin venda saatma. Aga see oli üks õnnetu käik. Esialgu läks kõik hästi. Pontsi vudis minu kõrval, Seku jooksis teeäärses metsas meiega kaasa. Äkki sääreväristaja põrin. Keegi sõitis järele. Mina ruttu Pontsit päästma. Sedasama võib-olla mõtles Sekugi, kui ta metsast teele tormas ja otse kaherattalise põristaja ette. Seda jõudsin veel näha, et loom jäi ellu ja põgenes kiunudes metsa, aga sõitja oli ratta kõrval maas. Ei liigutanudki ennast, kui vennaga tema juurde jõudsime.
„Surnud“, oli esimene mõte. Ja minu koera tõttu. Mis nüüd edasi saab? Aga sai seda, et poiss ajas ennast püsti (oli meie tuttav) ja seadis uuesti minekule. Küsisime kas ja kust viga sai, aga tema oli reipas olekus, ratas ka – ja varsti põrutasid valju põrinaga minema. Jumal tänatud, see õnnetus oli õnneliku lõpuga. Aga osaliselt, sest mis sai koerast?
Meie tulime Pontsiga tagasi, ei läinud enam vennaga kaasa. Lootsime, ehk leiab Sekugi kodutee, sest me polnud väga kaugel, umbes paar kilomeetrit. Aga teda polnud. Tähendab, põnts oli sedavõrd suur, et sinna ta jäi. Minu süda jälle mustas mures. Ja Pontsi varakult vaenelaps.
Õnneks polnud seda muret pikaks ajaks. Umbes tunni aja pärast ilmus põrutatu ka koju, ehkki kolmel jalal. Neljandat hoidis ta veel mõnda aega üleval, puusakont oli saanud haiget. Aga siis näis ka see paranevat ning elu veeres edasi. Minul kahe koeraga.
Seda ma aga sugugi ei tahtnud. Küsisin tuttavailt, kas keegi ei tahaks teist endale. Üks oli juba peaaegu nõus, aga ainult isasega. Sellega, et loobuksin Pontsist, ei olnud jälle mina nõus. Jäi nii nagu oli selle päevani, kui tuli ootamatu lahendus.
Seda ma juba mainisin, et Lõpelt piima tuues olid nad mul mõlemad kaasas. Pontsi oli ulakam ja ajas Sekut taga. Tahtis mürada. Siis jooksis jälle minu juurde. Seku põikas tee ääres olevale karjamaale, kus kasvas pikk hein, mida loomad ei söönud. Ja sinna ta jäi. Kuulsin ainult kerget kiljatust nagu tookord ratta ees ja panin imeks, millest see. Suurem oli imestus siis kui ta peatselt koju ei tulnudki. Aga mina pidin ruttu bussi peale minema, et sünnipäevale sõita. Vend tuli tee peal vastu, mainisin temale olukorda.
Kui hilisõhtul koju tagasi jõudsin, oli olukord sama. Pontsi oli esimest päeva ilma emaarmuta. Mis oli juhtunud ja kes ta mammi maha murdis, on tänapäevani teadmata. Oli see juhtunud ju suhteliselt tee lähedal, talude vahel. Ainult et hommik oli seekord udune ja hall, varasügisene. Kalendri järgi 10. september. Kui nüüd vanast päevikust surmapäeva üle kontrollisin, leidsin, et mina olin Sekut kutusunud Semuks. Tõsi jah, Seku olevat hobuse nimi. Seda esiteks, aga teiseks, minu juures muutus ta pooleldi sõbraks ehk semuks. Kõik teised nimetasid teda samuti nii. Alles nüüd tuleb meelde.
Kui olime Pontsiga jäänud kahekesi, tuli meil ka jalutuskäike teha teineteise seltsis. Alguses tarbekäigud oma külas, siis lähedal seene- või marjametsas. Alguses jalgsi, hiljem ratta kõrval. Siis saime minna juba kaugemale. Võttis aega, enne kui usaldasin teda keti otsas ratta kõrval jooksma. Siis saime juba alevissegi minna. Ega ma teda kodus keti otsa pannudki, algul jooksis niisama kõrval. Alles siis, kui inimesi vastu tuli ja ta oli minust kaugele ette jõudnud, kutsusin ta enda juurde ja hoidsin kinni. Alevis valvas mu ratast, talvel kelku. Keti kinnitasin siiski puu või rattahoidja külge, et oleks kindlam. Poodi ta minuga kaasa ei kippunud.
Selle kaheksa aasta jooksul, kus me perekonnaliikmetena koos elasime, hoolitsesin iga päev selle eest, et ta oma jooksud saaks ära joostud. Kui teadsin, et pean terveks päevaks ära jääma, siis tulid jooksutiirud varem ära teha. Kui hommikul ei jõudnud, siis tuli seda teha õhtul, sest minu äraolekul oli ta peamiselt toas. Vahest harva ka õues ketis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Pontsi oli hea söögiisuga, juba kutsikast peale söölas loom. Semul ja temal olid eraldi toidunõud, teineteisest võrdlemisi kaugel. Pontsi ahmis ruttu oma nõu tühjaks ja siis ruttu Semule abiks. Kui ma õigel ajal vahele ei astunud, võiski teine pooleldi söömata jääda.
Mina valmistasin toidu ise. Niisugust spetsiaalset toitu nagu tänapäeval saab, siis ei olnud. Teatud liiki maksavorsti küll sai, seda nimetati „koera rõõmuks“ ja olid ka koerakondid, kuid vorst aitas ka inimestel süüa ning kondid kõlbasid supiks keeta, nii et vahet nagu polnudki. Meie olime Pontsiga küll ühes leivas. Võiks ütelda süldis. Seda sai osta vormide viisi ja see kõlbas mõlemale. Vahest küll ma keetsin oma osa ringi ja lisasin maitseaineid juurde, kuid see polnud hädavajalik. Sageli sai neerusid. Neerukeeduveest sai koerale head suppi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Pontsi oli mäletavasti hea tervisega. Igatahes arsti juures ma temaga ei käinud, välja arvatud marutaudi vastu süstimine. Selleks kamandati koerad teatud kohta kokku ja arst tegi protseduuri ära. Muu tõve vastu vist vaktsineerimist polnudki.
Üks häda oli Pontsil küll. Tagumine „kukekannus“ hakkas kasvama varba sisse. Mida aasta edasi, seda rohkem. Viimaks rääkisin sellest tuttavale velskrile, kes lubas küüne otsast tüki ära naksata.
Kui me siis ühel sügisõhtul peale seitsme-kilomeetrilist matka Kuusalu-Hinnu veisefarmi jõudsime ja velskriga „operatsiooniks“ valmistusime (mina hoidsin ja rahustasin kutsi), selgus, et küüs oli kasvanud ümmarguseks rõngaks ja otsast naksamine polnud sugugi lihtne. Aga midagi sealt kätte saadi. Profülaktika mõttes lõikas velsker ka teise jala kannuselt tüki otsast ja see tegi muret, sest küüs veritses. Ei jäänud peatselt üle, nagu ta arvas. Kodus põrand verd täis, minul mure suur. Sidusin käpa kinni, side värvus silmapilkselt punaseks. Õnneks teine sidumine aitas, kui ta vaikselt oma pessa magama jäi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kahjuks siis, kui minu majapidamises eksisteerisid emased isendid, polnud midagi kuulda tiinusevastastest tablettidest. Kohe oleksin need kasutusele võtnud. Kui palju närvirakke oleksin selle arvel säästnud!
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ehkki praegu on koerast juttu, pean tagasi pöörduma kasside juurde, sest nendega oli üks rist ja viletsus. Pojad peideti lakkadesse. Esiteks tuli need üles leida ja siis see, kes nad ära uputaks. Kogu see lohutamatu ja vastik protseduur tuli ära teha nii et asjaosaline seda ise ei näeks. Hirmus, hirmus! Ja pärast see kassi ahastus ja tema kurbus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nagu juba eespool mainitud, oli Pontsi pesa eestoas ainult temale määratud kušetil. Mujal magamiseks polnud tal voli, kui põrand välja arvata. Ringi liikuda võis ta igas toas kui tahtmist oli minu juures olla. See oli ka tavanähtus, et kui mina kiiktoolis telekat vaatasin, lebas tema tooli kõrval ja tundis suurt rahuldust, kui minu sõrmed tema kasukas nakitsesid. Magama läksime kumbki eraldi oma pessa. Seda ei mäleta, et Pontsi suure koera kombel oleks öösel väljas olnud. Aga võib-olla vahest seda juhtus. Igatahes kuuti tal polnud.
Õues võis ta vabalt ringi liikuda, ka tee peale haukuma minna, kui mina ei juhtunud nägema. Kui nägin, kutsusin ära. Ega teda ei kardetud, ta polnud tige. Vahest siiski oli vaja teda ketti panna, kuid lühiajaliselt. Kodust kaugemale, mulle näis, ta ei usaldanudki minna, sest siis oleksin mina võinud lahkuda ja temal polnuks sanssi kaasa tulla. Silm tuli perenaisel peal hoida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Seda „õnne“ minul pole olnud, et pidanuks oma lemmikloomi Käga ja Pontsit reisile kaasa võtma. Mäletavasti pole nad autoski sõita saanud, kui mul seisis ees lühem ots. Küll olen näinud ja kuulnud koertest, kes perekonnaliikmena kõik autosõidud kaasa teevad.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kui Pontsi oli poisieas, tähistasin tema sünnipäeva (6. mail) nii, et sidusin kaelarihma külge ilusa helesinise kapronlehvi ja siis läksime endid külarahvale näitama. Meil oli kaasas kommikott, et pakkuda meelehead neile, kes temale olid varem midagi ampsu andnud. Said ka need, kes Pontsit ainult tundsid. Need päevad olid tavaliselt ilma poolt ilusad ning meeleolult pidulikud. Hiljem olime sünnipäeval rohkem perekesksemad ja hingelt argisemad.
Mäletan, et „lehvitasin“ teda ka oma sünnipäevadel, ikka selleks, et näidata tema kaunidust. Muud võimalust ju polnud. Sinise sünnipäevalehviga läks ta ka hauda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pontsil oli beeži-pruunikirja mantel. Sama tagasihoidlik värvigammalt nagu ta isegi. See oli linnalapse oma ja sobis ilma ümbertegemata ka koerale. Nööbid kõhu alt kinni ja varrukad kaela ümber kraeks. Seda riietust kasutasime talvel poes käimisel või siis kui ta pidi mõnel teisel juhul mind õues ootama. Kelgu kõrval jooksis ta vabalt. Mantel polnud uhkuse, vaid tarbeasi. Ka mänguasju polnud tal, kui välja arvata üks nahktorbik, mida ta näris. Aga seegi oli pigem tarbeasi. Sellest hiljem.
Ainult üks kord pesin Pontsit saunas. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks. Vees olemise ja suplusega basseinis, milleks oli farmi juurde kuuluv veevõtukoht, oli ta väga nõus, kuid pesemine ei meeldinud. Mulle ka mitte. Nii jäigi see ainult katsetuse tasemele.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Inimene on egoistlik ja arvab, et nii nagu tema teeb, on õige. Mis sellest erineb, sinna tõmbabki piiri. Nii olen minagi näinud nii telerist kui ka tegelikus elus, kus loomi poputatakse (peamiselt söögiga) või lubatakse talle vaba voli kuni voodisse ronimisega (mõtlen suuri koeri). Minule kui maainimesele tundub pentsikuna ka see, kui koerale pannakse kapukad jalga või söögiajaks pudipõll ette ja veel palju, palju muudki. Aga kes ütleb, et minagi mõne meelest ei toiminud ülehoolitsevalt, kui söötsin Pontsi nii täidlaseks ja lasin tal toas mõnuleda, selle asemel, et ketti panna ja sinna jaokaupa süüa viia. Või see mantlisse mässimine, kui ta mind kelgu juures ootas. Nii mõnigi muigas.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu loomapidamine langes nõukogude aega, tänapäevasega puudub võrdlusvõimalus. Kuid arvan, et siis oli toitlustamine odavam, kõik muu samuti. Tundub, et nüüd räägitakse lemmikloomadest rohkem. Neile pakutakse ilusates pakendites spetsiaalset loomatoitu. Aga rohkem pühendatakse tähelepanu ka jääkide ärakorjamisele, mis maal ei kehti.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pontsi suri 29. septembril 1985. aastal. Elas 7 aastat 4 kuud ja 23 päeva. Keskmise vanusega koer, minu meelest noorevõitu.
Täpselt ei mäletagi, mis oli tema surmahaigus. Ka päevikus ei leia see küllaldast kajastamist. Aga seda mäletan, et kui 29. augustil saabusin üsna pikalt Rootsi reisilt (poolteist kuud) ja lootsin oma sõbra tormakale tervitusele, siis oli see uskumatult jahe. Ei najale hüppamist ega keksimist nagu varem, vaid kerged sabaliputamised ja oma pesasse tagasi.
Minul aga päevikus: Milline õnn – jälle Pontsiga!
Seda õnne jagus minu jaoks ka edasisteks päevadeks, kui algasid kibekiired majapidamisetööd. Veel oli tarvis mahlu aurutada, kord lähedal seenemetsas käia ja siis algas kartulivõtt. Linnarahvas tuli appi. Pontsi oli ikka meiega kaasas. Ainult seda märkasin, et ta oli loid ega tahtnud süüa. Tähendab, haige.
Järgmine sissekanne päevikus: 16. september Pontsiga arstil. Suur ootamine.
See oli kuulus loomaarst, kelle juurde läksime. Ta elas Kuusalu alevis ja ka temal oli suur koer. See oli alati arsti autos kaasas, kui sõiduks läks. Minul oli suur aukartus nende mõlemi ees. Ka prouat pelgasin. Aga nüüd tuli minna. Telefoni teel olin proualt loa saanud, et sel ja sel kellaajal pääsen arsti jutule. Aga siis selgus, et arstil olnud ootamatu linnaasõit ja meie oodaku. Ei mitte nende ilusas, kaunilt kujundatud õues, vaid tulgu nii ja nii mitme aja pärast uuesti tagasi. Haige ja väsinud koer ketiga käe otsas – nii me siis hulkusime alevi vahel ja käisime vahetevahel kiikamas kas auto on õues.
Koju tagasi tulime lootusrikkalt. Arst oli pealiskaudselt looma vaadanud (nähtavasti polnud tõsist häda) ja rohtu kirjutanud. Seda pidi saama apteegist, mis kahjuks oli siis juba kinni. Teisel päeval tuli tagasi minna.
17. september: Pontsile rohtu toomas. Jälle ootus.
Päevikus pole kirjas ning ma ei mäleta ka, kas käisime kahekesi või tõin üksinda rohu ära. Ka seda ei mäleta, mis rohi see oli, kuidas seda andsin ja kuidas oli mõju.
Aga seda mäletan, et 21. septembril läksime vennanaisega teisele poole uudismaad tihnikusse seenele ja Pontsi oli meiega kaasas. Kaua me seal polnud ja kuigi palju seeni ei saanud. Aga see viimane käik sai tehtud, sest järgmisel päeval pidid linlased ära minema. Järgmine päev oli pühapäev ja õhtu eel tuldi neile järele. Oli rõõmust elevust. Ja siis see hirmus teade vennanaiselt: „Kuule, su koer on pime. Vaata ta silmi!“ Selle uskumatu tõdemusega jäime kahekesi koju, ja ma vaatasin. Tõesti hallid, kuid muidu polnud midagi erilist märgata. Ta oli ju eile meiega metsas olnud. Kuidas oli ta toime tulnud. Äkki on eksitus?
Aga nii see polnud. Kui järgmisel hommikul jälle arsti juurde minnes esialgu üle põllu suundusime, jooksis ta esimese hooga vastu elektriposti tuge. Seda oli valus vaadata. Tee peal polnud midagi märgata. Läksime nii nagu ikka olime läinud.
Arsti juurde jõudsime varakult, enne kui ta farmi oli jõudnud minna. Arst arvas, et pimedus võis olla tingitud suhkruhaigusest. Nagu inimestelgi. Kirjutas jälle ühe retsepti. Olnuks nagu viiinamarjasuhkur.
Apteegi eeskojas tuli meil jälle kaua oodata, enne kui uks lahti tehti. Pontsi magas tsementpõrandal. Kohtusin mõne tuttavaga. Olin murest murtud, ei tahtnud kellegagi rääkida.
Siis jälle kahekesi koju, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast põllule kartuli pibalakuhja valima. Pontsi ainult lebas, pea käppadel. Ei mingit ringijooksmist nagu varematel aegadel. Aga peaasi, et ta oli minu juures. Mõtlemata sellele, kuidas me edasi elame, tegin masinlikult oma tööd.
Minu tööks oli olnud juba mitu aastat naaberkülast postimehe juurest ka meie küla post ära tuua. Tegin seda hea meelega just Pontsi pärast. Tema sai ratta või kelgu kõrval isu pärast joosta ja metsas kõrvalhaake teha. Ega minulegi liikumine paha teinud, ehkki vahest olin tüdinenud.
Ei mäleta, kuidas olime viimasel raskel nädalal postis käinud, aga seda viimast mäletan küll. Päeviku järgi oli see 26. sept. ja siis läksime jalgsi. Ja mitte ainult posti järele, vaid ka süstima.
Olin sel raskel hommikul haaranud viimasest õlekõrrest ning ära käinud Tallinnas Västriku loomakliinikus (nagu Kuusalu arst oli soovitanud) ja saanud sealt õpetuse, rohu ja süstla edasiseks raviks. Ise polnud ma eluski ühtki süstlatorget teinud, lootsin hakkaja postimehe peale. Tema tegi ära. Järgmisel päeval lubas jälle teha, ehkki nägin, kuidas ta sellega hädas oli. Otsustasin vaesele loomale mitte seda ebameeldivust valmistada ja jätsin ta koju. Pealegi olin kaotanud süstimisse igasuguse usu. Mida see enam aitas, kui eelmisedki rohud polnud olukorda kergendanud. Loom ei söönud enam midagi, ainult vett limpsis. Aga minuga kaasa tuli küll, kui läksin kartuleid valima.
Ja siis oligi käes see kõige raskem päev ja sellele järgnev öö, 28. september. Pontsi oli väga rahutu ja püüdis minu juurest põgeneda. Nii kui ta õue lasin, juba nägin, kuidas seadis sammud kopli suunas. See oli selge märk, et see kõige raskem seisab tal ees ja ta tahab üksinda olla. Aga mina ei saanud seda ju lubada. Kogu aeg pidin valvel olema ja ta tuppa tagasi kutsuma. Õhtul ei heitnudki ma voodisse magama. Pikutasin teleka juures diivanil ja Pontsi pikutas diivani ees. Vaatasin saadet ja silitasin oma kallist sõpra. Iga natukese aja tagant kippus ta õue soristama, küllap limpsis ka vahepeal vett. Siis jälle oksendas. Hommikupoole jäid käimised harvemaks ja minagi sain sõba silmale. Viimase loigu oli ta teinud põrandale ja ise pugenud kirjutuslaua (selle vanaaegse, kus palju ruumi) alla peitu. Seal ta lebas küljeli ja hingeldas.
Nüüd oli kindel, et mu Pontsi sureb. Läksin sedamaid Hulda juurde, et jõuaksin varem, kui ta kirikusse läheb. Oli ju pühapäev. Aga Hulda ei läinudki seekord, lubas tulla mulle abiks.
Hulda, kes praegu on neljat aastat halvatuna oma koju aheldatud, oli Pontsi ajal teovõimas ja abivalmis meie oma küla inimene. Ta oli ka ainukene, kellelt söandasin abi paluda. Tema sokutas mu kassipojad teise maailma ja käis Pontsit hooldamas, kui mina pisut pikemalt ära olin. Nüüd tuli Pontsiga jumalaga jätma. Hulda oli teoinimene, mitte minusugune hädakägar. Asusime selgi raskel hommikul kohe tegutsema.
Hulda tegi kirstu, mina kaevasin hauda. Vahetevahel käisin vaatamas, kas vaesekese eluküünal on juba kustunud. Ikka hingas veel ja oli soe. Nüüd soovisin seda, et kõigel oleks ruttu lõpp. Ma ei suutnud nutta (nii nagu praegu). Enam ei mäleta täpset kellaaega, kui avastasin, et Pontsi on endaga valmis. Meie ka. Hulda oli teinud ilusa kasti, mille tõime kahekesi eeskotta. Mina otsisin madratsi ja teki. Siis läks Hulda vahepeal koju, mina pidin hauda palju suuremaks kaevama, seega oli tegevust.
Enne videvikku tuli Hulda tagasi. Tema kandis Pontsi kasti, võttis kaelarihma kaelast ja sidus sinise sünnipäevalehvi asemele. Mina panin kaasa kutsa suveniir-nahanärimistorbiku ja siis katteks vaiba peale. Matus pidi jääma järgmiseks päevaks.
Hulda kutsus mind õhtuks enda poole, lubas jääda öösekski. Aga mina tulin koju tagasi, Pontsi juurde. Pealegi olin eelmise öö ja päeva pingest sedavõrd väsinud, et tundsin mõnu lahtiriietatult jälle oma voodis magada.
Matused pidasime Huldaga kahekesi. Mõnele küll teatasin, aga keegi ei tulnud. Mina väga ei nutnudki. Kõik oli kulgenud suhteliselt kiiresti ja eks olnud hea seegi, et haigus ta viis. Mis elu see olnuks pimedana edasi eksisteerida! Ehk ka see mõte mind vaevas, et millal ta pimedaks jäi. Kui vennanaine poleks nädal tagasi oma tähelepaneku põhjal seda ütelnud, võib-olla poleks ma tänapäevani seda teadnud.
Igatahes Pontsi oli vaevast lahti. Minul need alles algasid. Siis polnud viga, kui kuskil ära olin, sest teadsin, et keegi ei jäänud mind ootama. Kui aga koju tulin ja enda ümber tühjust tajusin, vallandus ahastav nutt. Kartsin kilpnäärme pärast, see võis uuesti haigestuda. Käisin endokrinoloogile rääkimas. Tema lubas nutta, kui pärast on kergem. Aga mingid proovid pidin tegema ja küllap ka mingisugust ravimit sain, ainult ise ei mäleta, ega päevik, kus iga päeva jaoks üks reakene, ei kajasta. Seal leidsid kajastamist kõige tähtsamad sündmused (sünnipäevad, juubelid, külaskäigud, teater). Igapäeva mure jäi hingesse.
Siiski, 31. oktoobril on sissekanne (pärast kahepäevast lõbureisi) – Surnuaial. On usupuhastuspüha. Otsustan alustada uut ajajärku Pontsita. Mõni päev hiljem, 3. oktoobril: Riivin kapsaid. Osalt teleka ori. Õhtul Pontsi lein.
Kevadel istutasin ta hauale lilled, hiljem laialehelised bergeeniad, aias oli nn. mälestustepeenar lilledega sellel kohal, kus ta oli pikutanud siis kui mina seal töötasin. Vend leidis ilusa musta kivi Pontsile hauakiviks. Seal põlesid igal surmapäeval leinaküünlad.
Kui kümme aastat sai mööda, tulid teised toimingud. Hakkasin 29. septembril käima Tartus Eesti Rahva Muuseumi suurpäeval. Kodune leinapäev unus või lükkus edasi. Tänavu sai sellest juba kakskümmend üks aastat ja tänavu lisandus Pontsi hauale veel Käga oma.
Mitmed tahtsid mulle muretseda uut koera. Keeldusin kategooriliselt. Inimene, kes kiindub nii jäägitult loomadesse, elagu hoopis ilma. Pealegi algas varsti pärast seda mul aastaid kestnud kassiperiood ja see pole praegugi lõppenud. Ehkki tahaks.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Sellest juba kirjutasin, kuidas õpetasin Pontsit juba pisikesest peast öösel pissil käima ja oma pesas magama, keelu peale mitte minema, kutse peale juurde tulema. Vahest tuli teda karistuseks lühiajaliselt kettigi panna. Õnneks karmimat kätt ei läinud vaja.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Olen kuulnud, kuidas kutsikad närivad jalanõusid, raamatuid ja muudki, mida kätte (hambusse) saavad. Minul oli Pontsi jaoks üks paksust nahast torbik, mille sisse panin esialgu pannkoogi või kotleti, et sa seda kohe ühe ampsuga alla ei neelaks, vaid et tal oleks torbiku seest õngitsemisega ajaviidet. Torbik sai aja möödudes rasvaseks ja meelitas seda ka ajaviiteks närima või muidu närimistungi rahuldamiseks järama ka siis, kui ta oli juba kutsikaeast väljas. Muud asjad toas jäid terveks. Õues kraapis ta köögipoolse välisukse piita nii et narmad taga. Sinna ei aidanud muu, kui plekk peale lüüa. Leppisin sellega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mingit trikki ma koerale ei õpetanud. Seda, et ta eemale visatud pulga või muu asja viskajale hambus ära tõi, polnudki õpetada vaja. See oskus on ilmselt igale koerale kaasasündinud omadus.
Dresseeritud koerad (ka muud loomad) on ju kiiduväärt ning neid on mõnus vaadata, kui tead, et dressuur on läbi viidud nii et see loomale on meeldinud. Vaevalt tsirkuse artistid sel teel on õpetust saanud, neid on kahju vaadata. Ametikoerte puhul (vetelpääste, narko- ja pimedate koerad) on koolitus vajalik. Sellega peab leppima, ehkki ise ei tahaks õpetaja olla.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Leian, et loomaga rääkimine on vajalik. Eriti üksi elavale inimesele, et häälega suhelda. Loomad mõistavad hästi inimeste keelt. Kassist ma juba kirjutasin, koeraga oli sama lugu. Juba intonatsioonist sai Pontsi aru, mida talle ütlesin, oli tegu meelitamise, kiitmise või noomimisega. Küllap oli sõnugi, mille tähendust ta teadis. Meie sõnavarast puudusid aga (h)ass! ja võta! kallale kihutamise tähenduses.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Usun kindlasti, et lemmikloom võib oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Niisuguseid koeri on meiegi külas olnud, kes on pannud pererahva oma pilli järgi tantsima. Kuidas seda muidu teisiti nimetada, kui looma ei usaldata üksinda koju jätta, teades, et ta siis nimme teeb mõne pahateo. Parem võta kaasa, sest kutsale autosõit meeldib ja selle on lemmikloom juba esimese kaasavõtmise järel oma privileegiks kuulutanud. Muud eesõigused veel peale selle.
Mina olen kimpus oma hulkurkassiga, keda terve talve halastuse pärast hinges hoidsin ja kes nüüd kevadel pärast mu oma kassi surma tema asemikuks jäi. Lemmikuks pole ta kujunenud, kuid toita tahan endiselt. Tema aga kapriisitseb ja nõuab pidevalt paremat ninaesist. Ja mina muudkui annan järele ega raatsi seni oodata, kuni nälg teda ka pisut viletsamat toitu sööma sunnib.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
See on tuttav ja ammu ära tõestatud jutt, et lastele on riskantne looma muretseda. Alguses mängib ja hoolib, hiljem unustab ja hoolitseda ei taha mitte. Õnneks on ka erandeid ja nende puhul on lemmiklooma peresse võtta tervitatav. Kuidas siis muidu loomaarmastust sisendada! Humaanseid inimesi kasvatada!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maainimesena, kus igas peres on mingi loom, on ka suhtlus alatine. Ikka räägime nendest või küsime nõu, mis sellest, et igakord arusaamad ei ühti. Meil kõigil on kassid ja koerad, ainult naabrimehel on kaks ühest-soost küülikut. Nemad on nn. vabapidamisel, käivad kus tahavad ja see mulle meeldib.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina, ja ma arvan, et teised külaelanikud ka ei peaks lemmikloomana näit. närilisi, madusid või mõnd eksootilist looma, kui see on suur. Ei tea ka juhtumeid, kus mõnesse mittekodulooma või lindu on hakatud suhtuma nagu seltsilisse. Kunagi olid metskitsed, nüüd pole neidki. Ja kopraid juba sõpradeks pidada ei saa, ehkki neid jätkuks küll.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kui looma peetakse sellele vaatamata, et tast kasu pole, siis võib teda nimetada lemmikloomaks. Kuid välistatud pole ka see, et armastatakse loomi, kes kasu toovad, näit. Kassid-hiirekütid, koerad-koduvalvajad ja mitmed teised koduloomad. Kui niisugused loomad on olemas, on lemmiklooma küsimus lahendatud. Kui pole, tuleb hankida mujalt. Sest inimene armastab neid üksinduse peletamiseks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lõpetuseks mõni sõna naabrimehe kahest küülikust, kes praegugi kepslevad mu õues. Juba eelmisel sügisel hakkasid käima mahakukkunud õunu söömas. Talvel, kui külla tulid, andsin peent heina ja keldriõunu. Nüüd saia ja sepikut, sest mahlakat rohtu on küllaga. Mulle meeldib neid vaadata, neil meeldib minu õues ja aias olla, ehkki oma kodus ei ole ka halb. Mulle meeldib, et nad on vabad ja nendest ei tehta kunagi praadi.
Kui oled suures hingehädas ja vajad üdini ustavat sõpra, siis võta endale koer. Koer on ustav sõber ja oma kiindumusega ja heasoovlikkusega aitab sind igas olukorras. Suur koer vajab palju hoolt, kuid suur koer on suuremeelne olend, ta tasub
sinu hoole eest sügava kiindumuse, armastuse ja truudusega. Koer on väga ustav loom inimesele, ta ei vea sind kunagi alt ja püüab sind kaitsta, isegi auto eest.
Mul oli emane koer nimega Hundu. Ta istus alati maja välistrepil ja teadis täpselt, mis toimus aias, tänaval ja toas. Ta tervitas ja saatis meid alati. Kui keegi läks majast välja või sisenes majja, ta alati tervitas maja elanikke, liputas saba ja väljendas oma sõprust igati.
Võõras olend tema haldusalas ei olnud teretulnud, loa pidi andma peremees või perenaine, et majja saada. Käisime iga päev hommikul ja õhtul temaga jalutamas. Pargis või haljasalal ta sai vabalt jooksta, nuusutada jälgi, tõsta jalga ja tutvuda teiste koduloomadega. Koer oli segavereline saksa lambakoer, temaga koolis me ei käinud, kuid õpetasime kodus selgeks kõige elementaarsemad käsklused. Kui me jalutasime tänaval ja keegi tuli vastu jooksis ta minu kõrvale, samuti käitus ta kui tuli auto vastu; alati ta püüdis kaitsta oma perenaist. Ta oli väike kutsikas kui minu täiskasvanud pojad ta leidsid ja tõid koju. Enne
Hundut oli meil väike must koer nimega Naki. Poisid said selle koera pärast esimese klassi lõpetamist ja ta oli laste parim sõber, kellega võeti ette kõik matkad ja käigud ja kes oli laste ustavam ja parim sõber. Naki oli väike krants, ostetud turuväravast, kuid väga vastupidav haigustele. Ta ei põdenud ühtki tuntud koera tõbe ja suri vanaduses, kui tagumised jalad enam ei tahtnud liikuda. Hundu seevastu jäi aastaselt koerakatku. Ta oli väga haige. Tohterdasin teda hoolikalt, ta sai terveks ja kiindus arstijasse veel enam. Hundul tulid esimesed viis poega ja need kutsikad olid väga ilusad. Järgmisel aastal tuli 11 poega ja koer põdes nii, et vaevu taarus jalgadel. Kutsikate kasvatamise ja realiseerimisega olid probleemid ja otsustasime koer ära steriliseerida. Operatsiooni talus ta hästi ja poegi enam ei tulnud, kuid jooksuaeg säilis. Jooksuajal lukustasime ta garaazi, sest isased koerad ründasid nii, et hekk ja lillepeenrad kannatasid.
Kord minnes jalutama, püüdis Hundu sõbralikult läheneda mustavalgekirju kaukaaslasele, kuid viimane ründas Hundut halastamatult, koer hakkas südantlõhestavalt karjuma. Kaukaaslane oli minu koera hammustanud kaela, nii et umbes 20 cm haav oli kaela peal. Sõitsime kohe loomakliinikusse, kus teda opereeriti narkoosi all. Tulime koju, koer paranes haavast. Otsisin üles kaukaaslase peremehe. Selgus, et kaukaaslast oli õpetatud tapma hunte, kes ründasid lambakarju. See koer oli toodud kaugelt Eestisse perenaisele kingituseks. Tavaliselt ta oli aias, kuid käis perenaisega jalutamas. Perenaine ei suutnud teda rihma otsas hoida, koer oli liiga tugev.
Teine kord hüppas ta üle aia ja tormas jälle meile kallale, õnneks oli mul käes suur kepp ja sellega õnnestus koer ära ajada. Teatasin peremehele ja nad panid koera ketti.
Hundu oli 14 aastane kui tal tekkis udara kasvaja ja sellega ta läks ära.
Tulid Eesti Vabariigi algusaastad, vargus ja röövimine olid igapäevased asjad. Nii kui pimedaks läks tulid kontvõõrad aeda ja õue luusima. Käisin igapäev jalgrattaga sõitmas. Mul oli jalgratas vene Saluut, kus oli värv juba ära kulunud. Ostsin metalli värvi ja võõpasin üle, et näeks parem välja. See ratas viidi hoovist minema. Mehel viidi ära mesinduskäru. Otsustasime, et võtame uue koera, hea valvuri. Poisid tõid ilusa rotveileri kutsika mustavärvi pruunide käppade ja kõrvadega, kes oli puhastverd tõukoer ja maksis palju. Kutsikas vajas eridieeti ja esialgu oli tal hoidja, kes valmistas talle sööki. Ta vajas loomaarsti hoolt, tal oli oma haigeraamat, kuhu oli kirja pandud, millised süstid ta on saanud ja millal peab uuesti veterinaari juurde minema. Ta kasvas väga jõudsalt. Pooleaastaselt hakkas ta näitama oma iseloomu ja allumatust. Tal haukumise kommet ei olnud. Ta haukus ainult väga pahatahtliku inimese peale. Koer vajas koolitust. Läksime koerakoolituse kursustele. Kästi tulla sellel inimesel, kelle sõna koer kõige paremini kuuleb. Koer allus hästi pojale, kuid tal polnud aega käia koeraga kursustel. Mina ei jõudnud koera kinni pidada, sest ta oli väga jõuline. Hakkas kursustel käima minu abikaasa, kursuste kestvus oli 3 kuud suvel 1995.a. ja maksis 550 kr. Nüüd kursuste lõppedes koer hakkas paremini kuuletuma, ta mõistis käsklusi ja temaga võis iga perekonnaliige jalutama minna. Kuna ta oli väga ilusa välimusega ja hella südamega koer, siis kõik kallistasid teda ja tänutäheks ta tõmbas keelega üle näo. Seda koera kasvatades mõistsin, et koera tõug ei ole määrav koera kurjuse ja tigeduse puhul, vaid kõik sõltub sellest, kuidas teda kasvatad. Rambo oli suur tugev lihaseline koer, kuid väga õrna südamega. Kui meil kodus olid külalised lasksime ta tuppa, et ta tutvuks meile lähedaste inimestega. Ta nuusutas kõik ära ja läks siis oma kohale või istus diivanile või tuli minu sülle.
Koer tajub instinktiivselt kuidas temasse suhtutakse. Iga loom kaitseb ennast ja oma sõpru. Kui koer on kasvanud tihedas inimühiskonnas, siis ta ei taha üksi olla ja läheb inimesi otsima.
Rambot toitsime kutsikana 5 korda päevas, ta sai ka juurvilja toortoitu, kalamaksõli ja vitamiine. Hiljem läksime üle poest ostetavale koeratoidule. Konte, juurvilja, õunu ja muud puuvilja ta sai lisaks. Keetsin ka vahetevahel putru. Koer sai õigeaegselt vaktsineeritud enamlevinud tõbede vastu. Usside vastu tuli ka tablette anda. Kuna koerakatk on haigus, mis levib ja on ohtlik, siis esialgu hoidsime koera maakodus ja peale vaktsineerimist tõime linnakodusse. Katkupisik säilib mitu aastat pinnases.
Ramboga jalutasime kolm korda päevas ja iga kord vähemalt poolteist tundi. Koeraga jalutamiseks valisin aja, kui inimesed olid tööle läinud või magasid, õhtuti käisime mitmekesi jalutamas. Rambo ei olnud kordagi haige, kuid paar korda ta astus oma käpa katki terava klaasikillu peale. Käpa ravi oli väga komplitseeritud. Tuli kogu aeg siduda ja ravida, umbes nädala võttis aega täieliku tervenemiseni.
Kõik koerad on elanud väljas ja maganud kahetoalises kuudis ka kõige suurema pakasega. Kuut on ehitatud kahekihiliste seintega ja soojustusega seinte vahel. Magamisruumis on aken tänava poole. Rotveiler on madalakarvaline, kuid tal on paks rasvakiht naha all ja ta talub hästi pakast. Esialgu kutsikana ta oli meil rõdu peal kuudis. Ainult Rambol oli lubatud majas viibida ja diivanile ronida. Teised koerad on kogu aeg väljas. Kui Hundu põdes koerakatku, tegime talle esikusse omaette ruumi, kus oli soe ja sai teda jälgida ja ravitseda.
Ramboga käisime tihti maal, ta istus autos tagumise istme peal minu kõrval ja ma hoidsin teda ümbert kinni. Ta talus autosõitu väga hästi.
Hundu oli autos tavaliselt põrandal, ta ei tahtnud nagu Rambo aknast välja vaadata. Lemmiklooma sünnipäeva me ei pea ja riideid ei ole vajanud. Koera regulaarselt kammime ja suvel peseme. Kevadel kui ilm on soe ja koer vahetab oma kasukat on hea šampooniga koer puhtaks pesta ja seejärel korralikult läbi kammida. Koer on perekonnaliige ja vajab tähelepanu, seltsi ja hoolitsust. Koera oleme püüdnud toita hommikud ja õhtuti samal kellaajal, et ta oleks rahulik ja ei lärmaks kui kõht on tühi. Hunduga käisin jões ujumas. Ta püüdis sinu ligi olla ja kraapis mõnikord küüntega. Vältisin koeraga koos vees olemist.
Aias on mul lindude pesakastid ja talvel panen rasvatihastele toitu. Tore on aknast jälgida nende toimetamist.
Meil on olnud kodus aeg ajalt ka mõni kass. Lapsed on toonud kassipoja ja siis on väga raske teda ära saata. Kass tahab elada toas, ta jätab oma karvu igale poole ja ta ei küsi luba kuhu võib ronida. Ükskord ronis kassipoeg pesumasinasse musta pesu vahele ja magas rahulikult seal, kui meie teda otsisime üle terve maja. Peale selle kass ei ole väga koduhoidev loom. Ta kõnnib naabrite juurde, laseb ennast toita seal ja kui ära tüdineb tuleb koju tagasi. Kass võib ronida sinu voodisse, padja peal põõnata ja muude rumalustega hakkama saada. Kass ei ole minu lemmikloom.
Lapsena elasin talus, kus peeti koduloomi: lambaid, hobuseid, lehmi ja sigu ning kanu. Väga armsad olid veebruaris vastsündinud lambatalled, kräsulised armsad olevused. Lastel lubati neid hellitada ja sööta. Väga kaunis oli ka vastsündinud hobusevarss oma pikkadel jalgadel. Suvel sai ratsutada kui isa pani tüdruku vana aeglase ruuna Kimmeli selga. Hobune ei sallinud seda ja tõmbas oma pehmete mokkadega tüdruku jalgupidi seljast maha.
Väga armsad olid tibupojad kui nad olid just koorunud ja oma pehmuses ringi tatsasid.
Koduloom teeb kodu kodusemaks ja nõuab inimeste kodusolekut. Koduloom on perekonnaliige, tema ülalpidamiseks läheb päris kopsakas summa raha ja sellega tuleb arvestada kui tahad looma pidada. Loomapidamine on omaette teadus. Vajalikku teavet saab koeraraamatust ja veterinaari käest. Tuttavate teave ei pea alati paika.
Koeranäitustel ei ole käinud. Rotveiler Rambo oleks saanud kindlasti medaleid, kuid meie koer oli meie jaoks, mitte võõrastele pilkudele.
Eriti oluline ja tähtis olend on koer lastele. Koer on lapse parim sõber. Kui lapsed olid suvel spordilaagris või pioneerlaagris, olid nad alati mures, et koer saaks jalutatud ja et koer ei läheks hulkuma.
Koera kuuti puhastame igal suvel, tõstame üles katuse ja laseme päikesel desinfitseerida ruume; vahetame allapanu, milleks on parim põhk või kuivatatud hein. Riided ei sobi allapanuks, sest lähevad mustaks ja neid tuleb tihti vahetada, peale selle imavad endasse niiskust ja muutuvad rõskeks.
Kui sul on oma maja ja aed, kus koer saab liikuda ja lapsed majas, tuleb kindlasti võtta lemmikloomaks koer. Kilpkonn, hamster, merisiga sobib paremini korterisse, kuid need olevused ei suuda asendada koera.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu kodus on olnud kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti laste pealekäimisel, kuna nende mängukaaslasel polnud kassipoegi kuhugile panna, vastuargument oli allergia.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Loom saadi muidu sõbranna käest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi oli Kiti.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavate kaudu.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei mõjutanud. Tõug ei oma tähtsust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitusel. Suhtun positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsesin mina, kuna lapsed lahkusid kodust.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsin algul tomati-kala konserve, hiljem kassikrõbinaid.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kastreerimiseks. Kass võttis kaalus alla. Vaktsineerimine on õige asi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on õige, v.a. tõukasside puhul.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesas ta ei olnud, kuid põhiline oli minu voodi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisil pole käinud, seega pole tekkinud ka probleeme.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, ega tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Steriliseerimisel tekkinud haava paranemiseks õmblesin talle vesti. Spets vahendeid pole hankinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti võib ülehoolitseda. Loomale ei tohi kõike lubada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on levinud koeratoidu kasutamine, siis ei olnud. Arstide tasu käib üle mõistuse.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Panin magama. Matsin aeda puu alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass pissis kindlas kohas, hiljem pissis, kuhu juhtus.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Leppisin kassiga nii nagu on.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ei räägi. Mõtlemine on omane ainult inimesele.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kohustused tekkisid emmele juurde. Kindlasti vajavad lapsed loomi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks siga, rotti, hiirt, hamstrit.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minul käis kunagi üks tihane akna taga, kes oli targem kui teised, sest tõstis jalga nööri otsas oleva peki otsa peale ning nokkis siis pekki.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Pole vaja neid pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad peaksid olema loomad, kes on eestlasi ümbritsenud ajast aega. Lemmikloomad ei tohiks olla sellised, kes võivad inimestele ohtlikuks saada – ahvid, ussid, maod.
Ei tohiks vahet eriti teha. Loom kuulugu nii või teisiti ikkagi kodulooma poole. Lemmik peab olema kasvatatud nii, et ta ei häiriks kaaskodanikke. Näiteks koer ei tohi ilmaasjata haukuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loom on selline objekt, kellele inimesed jaotavad oma emotsioone.
Järg: Lemmikloomad minu elus ja muud pudulojused.
Lemmikloomi tänapäeva mõistes on mul olnud ainult üks kass. Ma ei kahetse tema olemasolu, kuid praegu mul loomi ei ole. Kass armastas kilu tomatis, sõi ka krõbinaid. Puges mulle teki alla ja kui ma puuksutasin, siis lõi hambad kintsu. Tavaliselt ma kangutasin hambad lahti, sest oli hirmus valus.
Loomadega olen ma kokku puutunud suviti maal olles ja ka mingil määral linnas. Minu elus ~25 aastat möödus äärelinnas, kus oli kokkupuuteid loomadega. Tol ajal peeti lehmi, kitsi, sigu, kanu, koeri. Ema pidas mul siga naabrite juures, kus sulg oli nii kitsas, et siga ei saanud ennast keerata. Sellises olukorras praegu vist loomakaitse selts astuks vahele. Minu majaperenaisel oli koer, ta õde pidas kanu. Meie ületänava naaber olid linna asunud Võru kandi inimesed. Naine kasvatas lapsi ja loomi, mees töötas sepana. Mäletan, et naabril oli mingi kõhutõbi ning minu ema lüpsis lehma ning desinfitseeris käsi klooriga.
Rohkem puutusin kokku loomadega Virtsus. Loomi muidugi hooldati, kuid neid ei nunnutatud. Tol kaugel 1953? 54 aasta suvel loomade arv normeeritud, kuid kui peresid oli kaks (õe ja venna pere) siis oli peres 2 lehma. Perede arve eksisteeris vist ainult paberil, töid tehti ju ühiselt, lambad olid ühisel karjamaal ning iga pere karjatas loomi teatud arv päevi. Linnalapsele olid need toredad elamused.
Teine suurem kokkupuude loomadega toimus mul 1964 a. augustis kui läksin tööle tolleaegsesse Kliinilise ja Eksperimentaalse Meditsiini Instituuti. Minu töökoht asus Sakala 1, kolmandal korrusel, kontor asus praeguse Silmakliiniku kohal, seal oli ka vivaarium. Töökoha ametlik nimi oli …biokeemia sektor, laborant. Minu ülemuseks oli doktor Virve Sui (neiuna Küll). Ka tema isa oli arst. Tal oli teaduste kandidaat.
Minu ülesandeks oli hiirtele rohu andmine, kaalumine ja hoolitsemine. Praegu mõeldes ma seda tööd ei teeks. Hiirte olme oli kehv! Siin ja praegu tuleks välja loomakaitse selts.
Hiired olid märgistatud tuššiga. Igal jalal, kuklal, selja, sabal, oli oma tähendusnumber ja siis sai neid kombineerida. Lisaks sai ka hiiri kaaluda. Hiired olid jaotatud kolme rühma. Üks rühm sai humisaali, teine kilpnäärme rohtu ja kolmas oli kontrollrühm. Süstimiseks oli tehtud lehtrikujuline jalaga värk. Väga mugav. Kuidas ülemus lambiga tingitud refleksi välja töötas, ma ei tea ega mäleta.
Ühe hiirekesega juhtus ka õnnetus – ta jäi toidukausi alla. Mina ei julgenud oma ülemusele seda ütelda. Laboris puutusin veel kokku küülikute ja rotipoegadega.
Meie vivaarium asus silmakliiniku kohal ja ta oli ka kunagi Kesk-Haigla osa. Seal oli palju sektoreid, vivaarium asus keldris. Mäletan, et uuriti tahma mõju rottidele. Oli ilmselt põlevkivi tahm!
Tänapäeva Eestis vist mingeid loomkatseid ei tehta! Putukaid uuritakse ja katsutakse küll, kuid kas hiiri, rotte, küülikuid ei tea?
Loomad on saatnud inimesi ürgajast tänapäevani. Lemmikloomade pidamisele ja filosoofiale on aluse pannud aristokraadid. Paljudel maalidel on ju tegelastena ka lemmikloomad. Enne looma võtmist tuleks seda rohkem kaaluda ja uurida ka koerakasvatuse alaseid raamatuid, sellega suudaks vähendada hulkuvate koerte hulka. Inimestel on vaja süda kõvaks teha ja koer magama panna, kui ei suudeta siis õige peremees otsida.
Lemmikloom on eestlaste pead segi ajanud. Meil on kadunud soov olla isa ja ema. Meie ostame auto ja looma aseainena.
Minu töö ei vasta küll eriti teemale, kuid sellele võib ka nii moodi vaadata.
1995 a. varakevadel sain ootamatult lemmiklooma kaasomanikuks. Meie pere noored (poeg ja minia) tõid ühel päeval kolmekuuse prantsuse buldogi plika koju.
Selle nad võtsid ette planeerimata ajalehe kuulutuse peale, maksis tuhat krooni. Mõtlesid koduhoidjaks. Nimeks pandi Wulfi. Kui mõelda, et mu lapsepõlves olid lähemate naabrite koerte nimed: Lordi, Boi, Vihvi, siis polegi see nii imelik.
Wulfi oli musta värvi, mustade ilmekate silmadega, kikkis kõrvadega ilma sabata, nöbininaline kutsu, kergelt beeži kühmuline, lühikese karvaga.
Endiselt omanikult olid noored teada saanud, et kutsuke on harjunud ema juures magama, seal on soe ja pehme. On harjunud lapi peale tegema, selles järeldus, et kutsu polnud veel õues käima saanudki.
Hakkasime teda kohe 3-4 korda päevas õue viima. Rihma otsas muidugi. Rihma külge panemine oli vajalik selleks, et elasime Õismäel 9 korrusmajas ja Wulfil oli loomupärane omadus mitte pereliikmeid naksata.
Kui oli uksekell, oli Wulfi alati esimene ukse all.
Kui ma Wulfile esimest korda turult vasika konti tõin ja keema panin, istus ta kannatlikult köögis. Aga kui kondid pliidilt maha võtsin, muutus ta kärsituks ja haukudes nõudis kätte saamist. Ei jäänud muud üle kui külmas veel konti jahutada ja kätte anda. Kondid meeldisid talle väga. Kõigi pereliikmetega harjus ta ruttu, ka minia õe ja vanematega (kui nad külla tulid) sõbrunes koer ruttu.
Kuna ta vabalt õues ei kolanud ja tuppa tulles pühkisime tal jalad puhtaks, võis ta kogu korteris liikuda (kolmes toas).
Kui noored kõrgkooli lõpetasid ja pulmareisile läksid, jäi Wulfi minu hooleks.
Esimesel õhtul Wulfi nuusutas kõik jalanõud üle, olles veendunud, et tema peremees ja perenaine pole koju tulnud, kobis lõpuks minu selja taha. Mõtlesin, et las Wulfi olla selle voodi peal ja läksin teise tuppa magama. Wulfi aga tuli varsti jälle minu juurde, seisis teki peal ja nuuksus – igatses taga oma perenaist ja peremeest, kelle toas ta oli harjunud magama. Mul hakkas tast kahju ja püüdsin silitades lohutada. Wulfi tuli vastu minu jalasäärt ja jäi magama, ilmselt oli seal soe ja pehme. Järgmisel päeval, kui tahtsin välja minna, muutus Wulfi rahutuks, tõenäoliselt ta ei tahtnud üksi jääda. Õue viies ei tahtnud ta majast kaugemale minna, jäi keset teed seisma, vaatas mulle otsa ja tõstis aeglaselt lõuga. Võtsin ta sülle ja viisin põõsa taha, siis tuppa.
Kui noored tagasi tulid, oli Wulfi jälle rahulik ja õnnelik kutsu.
Hakkasin suvel maal käima, kui koju tulin oli Wulfi üksi ja kohe ukse all vastus, võttis mu käe õrnalt hammaste vahele, nagu tahaks öelda: „Miks sa kodus ei seisa.“
Kutsikapõlve tempude hulka kuulus koridori lipsamine. Elasime I korrusel, Wulfi kihutas mu eest 9 korrusele välja. Kasutasin vastukavalust, läksin liftiga ülesse ja siis ta hakkas mu eest alla jooksma, nii sain kätte ja viisin tuppa.
Ühekorra viis peremees Wulfi Harku järve äärde ja vette, tuli märjalt koju ja varsti peale seda jäi haigeks. Värises palavikus ja oli nõrk. Viidi arsti juurde, diagnoositi: kopsupõletik! Sai süste ja lamas nädal aega, seejärel sai terveks. Arst ütles, et tal on külm lühikese karva tõttu ja soovitas koera vesti, mille peremees talle ka tõi.
Pereisa käis veel tööl, mina käisin maal, noored tööl. Kellelgi polnud Wulfi jaoks nii palju aega, et koerte üritustel käia.
Ma siiski rääkisin koeraga ja ta sai mõndagi aru, näit. kui öelda, mine kööki, toit on Wulfi oma nõu sees, siis ta ka läks.
Püüdsin temaga vahel veidi mängida, selleks oli pall. Olen veendunud, et koer tunnetab inimese meeleolu. Kui ma ühekorra minia teravate sõnade pärast nutsin, tuli Wulfi mu kõrvale ja tõmbas keelega pisarad põselt ära. Kui ma vahel Wulfiga riidlesin, kui asjakesed olid toas maas, siis ta vaatas kuidagi süüdlaslikult, altkulmu. Kui toidunõu oli tühi ja Wulfil oli kõht tühi, vaatas ta mulle otsa murelikud silmad ja nõutu ilme, kuni süüa sai, või juua, sama juhtus kui jooginõu oli tühi.
Toidu suhtes muutus Wulfi võrdlemisi valivaks. Ta pole kunagi söönud ühtegi suppi ega putru. Kuid sööb saia ja sepikutükke hakkliha kastega, maksakastega või lihtsalt keedetud maksatükikestega. Sööb koera kuivtoitu, konserve, kuid meelsamini selliseid konte, mille küljest ta liha saab, näit. raguu kondid. Ka kohupiima. Hea meelega sööb ära tükikese torti või õunakooki, kuid mitte kunagi šokolaadi. Kord pani pereisa talle lusikaga veini nina alla, Wulfi tegi ägeda ninakrimpsutuse ja pearaputuse ja eemaldus seda maitsmata.
Kui noored omale tütrekese said oli, Wulfi truu valvur, ta ei lubanud kellelgi last jalast tirida ega raputada, muutus jalapuudutaja vastu ähvardavaks.
Kuid enne, kui laps põrandale pandi, otsustas lapse ema siiski koerast loobuda, sest koera karvad võivad sattuda lapsele suhu jne. Ma arvan, tal oli õigus.
Koer toodi meie juurde, olime pereisaga siis suvekodus. Koer jäigi meile. Ta elas seda üle, kui nägi kusagil lapsevankrit, nuusutas kohe üle. Kui koera peremees maale tuli, puges Wulfi ruttu tema autosse, mõtles et läheb tagasi linnakodusse aga tagasi pöördumist ei olnud. Wulfi elad meiega suviti maal ja talvel Keilas.
Kui vana maja teise poole suvitajad kohal polnud, võis Wulfi õues lahti olla aga kui olid teised koos eel- ja hiljem kooliealise poisiga, siis tuli Wulfi rihma otsas õue viia. Wulfi andis meile märku kui keegi tuli, jooksis ukse alla. Või õhtul kui keegi tuleb akna taha, hüppas Wulfi äkki voodi pealt maha ja jooksis akna alla kus tal oli istumiseks ja lamamiseks oma koht ja ta võis aknast välja vaadata. Üks kõrvalt poiss ärritas Wulfit ja Wulfi temaga kunagi ei sõbrunenud. Wulfit kartsid ka üleaia naabrid (teine talu on ligidal). Ta siiski ei hammustanud aga kõrvalt poiss sai korra näksata ja naaber tallu linnast külla tulnud noor naine, kui nad meie territooriumilt heina viisid (sest meil muid loomi pole). Andsin kõigile (kelle naha peal Wulfi hambajäljed märgata olid) Rootsi rohtu kompressiks ja rohkemat ravi polnudki vaja.
Ühekorra sõime lõunat maal, kui külalised tulid, toodi mitmesuguseid taimi, läksime kohe õue ega tulnud meeldegi, et Wulfi jäi üksi kööki. Kui uuesti tuppa tulin, nägin et Wulfi oli pereisa taldrikult liha ära söönud! Päris aus kutsu ta polnud!
Teine sarnane lugu juhtus veel, kui kiiruga aiast rohelist tõin ja kööki tulin oli lihapallide karp laualt kadunud, karp toolil ja pooled ära söödud, pool järel. Wulfi sai riielda! Oluline oli mitte jätta liha lauale! Sest ta valvas momente, millal kedagi toas pole, et laualt midagi meelepärast omandada.
Ühekorra märkasin küll, et Wulfi istub laua ääres ja jälgib mind vidukil silmadega, laual polnud liha ja ma ei osanud midagi karta. Seekordki käisin aiast midagi toomas ja tagasi tulles oli suur tükk õunakooki laualt kadunud! Noomisin teda iga kord, kuid ma ei peksnud teda kunagi.
Sügisel läksime Wulfiga Keilasse, nii kordus igal aastal ja mul oli veidi piinlik, et meie koera pärast oli teistel ebamugav, ta kord naksas vastast naabri prouat käsivarrest.
Aastad möödusid, ühel sügisel kui jällegi linna tulime, vaatasin koridori, et kedagi pole ja pereisa läks koeraga ülesse. Täiesti ettearvamatu, et pühapäeva õhtupoolikul vastast proua pesi treppi vaheplatvormil, mis tõttu teda ei märganud ja pereisa oli koera rihma lahti jätnud. Kohe tuli vastast härra kaebama, et koer tema prouat hammustas. Ehmatasin väga, tahtsin kohe kiirabi kutsuda, läksin siiski enne vaatama ja südamest andeks paluma, et selline asi juhtus. Õnneks polnud see siiski hammustus vaid naha peal kergelt märgatavad jäljed, tõin jälle oma rohu ja lugu ei seganud tal liikumist ega ka valu polnud. Kuid ta oli ikkagi öelnud: „Palun hävitage ära see koer!“ Pärast muutus leplikumaks ja arvas, et mul ikka maal koera vaja.
Meie üldine otsus koera endise peremehega oli, et tuleb hoolega koer kinni hoida ja nii me tegimegi.
Oli jällegi aasta möödas kui teine alumine napsumaias naaber tuli meilt raha laenama. Olin veendunud, et pereisa kahe käega koera kinni hoiab, aga nii kui ukse avasin, kargas koer alt naabrimehele jalga sain koeral kraest kinni ja viisin teise tuppa. Vereloik jäi maha, aga purenud siiski polnud, hammas sattus nähtavasti veresoonele. Mees oli nii suuremeelne, et selles polevat mitte midagi, tal omal ka kaks koera (kes ei hammusta). Andsin rootsirohu pudelikese, mees oli lahtise toakingaga, temal ka käimist ei seganud ega valutanud.
Pärast seda ei näksanud Wulfi enam kedagi, aastad möödusid. Kui me kusagil käisime, Wulfi oli üksi kodus, ja ta ronis külmkapi peale ega julgenud sealt ise alla tulla, kuni võtsin sülle ja tõstsin maha. Teinekord oli ta toas laua peal. Tahtis üksi olles kõrgema koha peale, et näha, kas tuleme juba.
Kevadeti Wulfi läks tooli pealt lauale ja sealt akna peale päikese kätte, varsti hakkas lõõtsutama ega osanud alla tulla, kuni tõstsin ta maha.
Kunagi kutsika põlves noortega Haapsalus oli Wulfi autosse jäänud ja kuumarabanduse saanud, perenaine oli tookord kusagil korteri ukse taga helistanud ja koerale jahedat vanni palunud, ja nii sai kutsu päästetud.
Käesoleval aastal sai Wulfi 11 a. vanaks. Meil oli steriliseerimata emasloom, ei ole mingeid tablette andnud. Kuid mulle tundus, et ta kannatas partneri puudumise tõttu omajagu. Maal ta kihutas teised koerad õuest välja ja linnas teised koerad kartsid teda.
Tänavu aastal märtsi kuul avastasin Wulfil kasvaja alla udaras. Endine peremees käis temaga arsti juures, kes öelnud, et selle peab ära lõikama, muidu läheb täis.
12. aprillil tehti Wulfile operatsioon. Anti käte, ta oli veel narkoosi all, arvasime et magab hommikuni. Olime täiesti ettevalmistamata, kuidas haige loomaga toime tulla. Wulfi hakkas õhtul hilja liikuma. Operatsioonihaav oli arvatust pikem ja kasvaja ulatuslikum. Wulfi ajas ära operatsioonijärgsed mähkmed ja pereisa hakkas hädaldama, et ma need tagasi paneks, nii kui ma Wulfi pöörasin, hammustas järsku käsivarde mulle. Ikka nii et jooksin koridori kell oli 24.00, all teise poole noorema pere rahvas polnud veel sügavalt maganud ja mulle kutsuti kiirabi. Tehti esmane side ja viidi kaasa, haiglas õmmeldi haav kinni ja ma sain koju tagasi.
Olen õnnelik, et koer hammustas mind ja mitte teisi. Järgmise päeva hilisõhtul Wulfil hakkas vaev ja ta lõõtsutas lakkamatult, pakkusin talle vett, ei tahtnud.
Pool tundi hiljem oli ta juba elutult põrandal maas. Meie lemmiklooma elulugu oli lõppenud. Endine peremees mattis kutsu suvekodu metsamaale. Mina ravisin haava 12 aprillist kuni 25 maini. Haiglas pandi rohte ja seoti kinni.
Mu isiklik arvamus: lemmiklooma võtmine peaks olema planeeritud, et luua talle normaalsed elutingimused ja oma majake või koht. Tal oleks pidanud kord elus ka pojad olema.
Koerapidamine sobib mu arvates kõige paremini siis, kui on oma maja ja aed, et naabrid ei pea hirmu all olema teiste koera pärast.
Arvan küll et lemmikloomaks võib olla ka lammas, kits, hobune, kass jm. Keda käiakse iga päev laudas söötmas, joomas ja suvel väljas hoidmas ja vaatamas.
Madu lemmikloomana on mu meelest – õudus!
Küll aga võib olla papakoi või kanaarilind. Lastel jänes Lontu (lontis kõrvadega) või hamster. Muidugi ka head sõbralikku tõugu koerad ja kiisud.
Jah, minu meelest on võimalik ka koera eest üle hoolitseda. Kui madalakarvalisele koerale sooja saamiseks seljavesti kasutada on vajalik, kui aga soojakarvalisele puudlile valmistatakse pidulikke kleite ja ehteid on see ju ülehoolitsemine.
Üks näide selle kohta on ajakirjas „Eesti Naine“ aprill 2004 kuidas lastetu naine koertele pidulikke kleite, lehvisi ja sulgi pähe sätib!
Kleidikesed oleks rõõmustanud ka lastekodu lapsi!
Olin alles alla kümnene karjapoiss, kui keegi minust targem teatas, et loomi ja linde saab ka puuris kasvatada.
Tegime siis kodus puuri ja esimeseks lemmikloomaks sai väike hiireke. See lõbu ei kestnud kaua, sest hiir on maal tülikas vaenlane ja ema käskis selle kohe lahti lasta või maha lüüa.
Seejärel õnnestus meil kätte saada kullipoeg, kelle ka puuri panime ja hiirtega toitma hakkasime. Lõpuks tuli seegi lahti lasta, sest ei jõudnud teda nii palju sööta kui vaja.
Olen veel ühed metspardi pojad üles kasvatanud. Kusagilt kraavikaldalt leidsime pardipesa. Tõime munad ära, kanale haududa ja imekombel hauduski kana pojad välja. Seda oli jube põnev kõigil vaadata ja nende arenemist jälgida.
Pardipojad kasvasid koos kanaga suureks, kuni nad viimaks kraavis iseseisvalt sulistamas hakkasid käima. Õhtul ajasime ikka koju, aga ühel päeval olidki kadunud.
Tõsisem lemmiklooma tahtmine tuli alles meheeas. Tahtsin omale tõukoera. Valisin ja kuulasin kuni lõpuks valisin välja kolli.
Vene ajal oli kolli koeri veel vähe saada. Mul tuli minna Tallinna ühepäevalistele koerakasvatuse kursustele ja klubi liikmeks hakata. Nii saingi endale paberitega koera. Hind oli 250 rubla ja pealekauba 2 purki mett. Nime valisin kaua, ei olnud nii head kui vaja. Kord tuli pojanaine külla, ütles: „Pane Kuller!“ Nimi meeldis mulle ja nii jäigi. Kasvatamine oli tore aeg. Püüdsin kõike ikka nii teha nagu peab. Käisin Tallinnas näitustel. Sõitsime liinibussiga ja taksoga linnas. Sel ajal isegi suukorvi polnud koeral vaja ega bussipiletit ka mitte.
Kasvatamisega tegin muidugi väikese vea. Tahtsin, et ta igal pool minuga kaasas oleks. Sõitsime mootorrattaga tööle ja igale poole kuhu vaja. Kord sattus ta võõraste „neidudega“ kokku ja hakkaas üksinda salaja „konsal“ käima.
Kord tegi suur hundikoer Kullerile sõidu sisse, vaeseke jooksis suure hirmuga üle maantee. Polnud aega ette vaadata ja jäi auto alla. Suurt viga ei saanud, aga lõbusõidud olid läbi ja suri 13 aastaselt. Matsin oma kalli koera koduheinamaale looduslikult kaunisse kohta. Sellest saigi minu koerte matusepaik.
Uue koera sain ajalehekuulutuse peale Põlvamaalt. See oli neiu. Nimi paberite järgi Midget. Oli liiga keeruline nimi. Panin uue nime Mary ja hüüdma hakkasime Meeriks. Meeriga käisime jälle näitustel ja saime sertifikaadi. Lõuna-Eestist õnnestus talle peigmees koju tuua ja nii oli meil varsti 7 väikest kollikutsikat.
Nendel jätsin ühe suurema ja pikakarvalisema endale ja nii sain omale kaks lemmikut: Meeri ja Morre.
Need kasvatasin juba nii üles, et nemad pole kodupiiridest kaugemale saanud ega läinud. Väljaarvatud muidugi näitused. Koerad on vabalt lahti, aga nad ei lähe ilma minu loata väljapoole talu piire.
Minu lemmikud pole pidanud kunagi õues ööbima, ehkki oma pika karva poolest võiksid vabalt õuekoerad olla.
Kui veel abikaasa elas, siis oli neil keelatud elutuppa vaiba peale tulla. Erandjuhud olid kui külalised tulid. Nad tahtsid ju kuulata, mida huvitavat räägitakse.
Aasta tagasi läks ka Meeri manalateele. Olid sisemised hädad. Ta lahkus kümneaastaselt ning puhkab nüüd Kulleri kõrval heinamaal.
Nüüd elame Morrega kahekesi ja ta võib seal toas viibida kus soovib.
Põhilised magamiskohad on esikus ukse taga ja minu voodi ees. Uksed on varustatud vedrudega ja nii saab koer vabalt tulla ja minna kuidas soovib.
Voodisse ronimise – magamise kommet minu koertel ei ole. Esimene koer Kuller kippus kord voodisse. Magasin siis ärklikorrusel kitsal diivanil, tema aga voodi ees. Ühel õhtul otsustas tulla minu juurde voodisse magama. Ma ei keelanud, tahtsin näha mis sellest naljast välja tuleb, voodi oli ju kitsas. Tema aga heitis rahumeeli minu peale magama. Kaua sa kannatad, kui mõnikümmend kilo sul peal lasub. Hakkasin maha ajama, sai vihaseks. Mul tuli oma karjajuhi õigused maksma panna ja rohkem ta seda kommet ei üritanud kunagi.
Oma lemmikloomade eest olen ikka ise ainult hoolitsenud. Väljaarvatud päevad kui mind kodus pole. Süüa on saanud 3 korda päevas nagu ma isegi. Mulle meeldib, et koer oleks söögi ajal laua juures, või all, et ma saaksin temale palasid visata, kui neil isu on.
Väljaskäimise hädadega oli mul esimese koera Kulleriga kõige rohkem tegemist. Tema oma koduõues kunagi jalga ei tõstnud ega muud häda ammugi ei teinud. Mul tuli hüpata jalgratta selga ja sõita koeraga talupiiridele maantee äärde. Seal tegi ta omad hädad. Oli küll nuhtlus, aga tervisele kasulik. Saan oma väsinud konte ka liigutada. Praeguse koeraga pean ainult käkil kaasas käima talupiiril. Seda ta koduõue ei tee.
Mõni sõna veel näitustel käimisest. See on huvitav aga peaks omal auto olema. Teiste kaudu või ühistranspordiga on väga tüütu. Näitustel saab võrrelda oma koera teistega. Aga eks „onupojapoliitika“ paistab silma ikka ka. Ega tuntud koerakasvataja nunnusid tahaplaanile ikka ei jäeta. Minu Morre on saanud kaks sertifikaadi rosettidega ja nüüd pole enam aastaid osa võtnud.
Tänapäeval ostan ma ka spetsiaalset koeratoitu, kuid enamasti söövad sama toitu, mis isegi.
Vaktsineerimised on mul alati tehtud olnud. See on hädavajalik sest metsas on olnud nad alati kaasas. Nii marjul käies kui heinamaal olles.
Minu lemmikloomade sünnipäevad on nende sünnipaberites kirjas, aga sünnipäevi tähistanud pole veel kunagi.
Šampooniga pesnud olen ikka, vähemalt enne näitusele minekut ja suvel suplemas samuti koos minuga.
Ma kardan, et olen oma viimast koera ka üle hoolitsenud. Asi on nii hulluks läinud, et kui ma kodunt välja lähen, jääb ta ulguma nii et pool küla teab, millas ma ära olen. Lemmiklooma surm on suur traagika. Olen oma 2 lemmikut mässinud korralikult kilesse ja sügavad hauad teinud. Viimase koeraga tahaks, et ta läheks enne mind. Sest inimene saab veel üksi hakkama, aga koer mitte.
Kollid on juba nii intelligentsed loomad, et nad ei võta omavoliliselt laualt mitte ühtegi pala. Õues marjapõõsastele jalga ei tõsta ja lillepeenardes ei kraabi ega maga. Kui nad seda teevad, siis on peremehe viga. Minu koeri pole olnud vaja karistada, on aidanud paljast sõnast „ei tohi!“ ja kõik.
Mina ei ole oma koertele mingeid trikke õpetanud. Nad ei ole tsirkuseloomad. See on minu meelest loomade piinamine.
Mina olen rääkindu ja räägin oma koeraga ainult inimeste keeli – eesti keeles. Saavad väga hästi aru kui tahavad, kui räägid koerale mis teda ei huvita – teeskleb ta kurti. Kui aga räägid juttu mis neile meeldib on kohe püsti, silmad säravad ja saba teeb lipa-lipa. Nad oskavad lunida ja nuruda nagu väikesed lapsed, et saada söögi peale ühe kommi.
Mina olen koerte arusaamist võrdsustanud lapse omaga. Nad on lihtsameelsed lapsed. See jutt käib muidugi kollide kohta. Teiste koertega pole mul kogemusi.
Mina ei mõista selliseid inimesi, kes peavad lemmikloomana rotte, hamstreid jne. Lemmikloom on ikkagi pereliige. Aga kuidas saab näiteks olla rott või siga pereliige!