Animals
They were habitually hunting hares. There was one old women’s chest of clothes in the corner of the field. One wall of it was removed and this is where they shot these animals. One Saturday or Thursday evening the landlord went to ambush again, but there wasn’t one hare on the freshly sprouting field. Then he thought: “This is strange. They have always been here but today there isn’t one. What the bloody hell!”
Suddenly someone knocked at the chest: rat-a-tat-tat! He said: “What are you whores doing at this chest!” Nothing.
Someone knocked another time. He thought these were girls.
It was knocked the third time. Then the man looked at what it really was. A big black man was near the chest with a firebrand in his hand. He disappeared when old Endrik threatened to shoot. Suddenly there were a zillion hares on the sprouting field. The man started to look for the biggest one, and he saw they were all calves without heads!
One young lady appeared as though she had got up from the grave. She played an instrument, trill and trill! Endrik said: “No ghost can play an instrument! It keeps trying, but no piece comes out of it. Yet I’ll play you a trick.” He shot a silver bullet. Only a blue smoke cloud was left.
Nemad olid käinud ikka jäneseid küttimas. Vana kirst, selline naiste rõivakirst, seisis neil põllunuka juures. Üks ots oli eest ära ja sealt lasksidki neid loomi. Siis, ükskord laupäeva või neljapäeva õhtul, läinud peremees jälle varitsema, aga orasepõllul polnud ühtegi jänest. Mõelnud et: „Imelik küll, igakord on neid siin olnud, aga täna polegi. Kuradi lugu!“
Järsku keegi koputanud kirstu peale: kopp-kopp-kopp! Tema öelnud: „Mis te, litsid, nüüd siia kirstu juurde tulete!“ Ei midagi.
Koputanud keegi jälle teist korda. Mees mõelnud, et need on tüdrukud.
Koputatud kolmandat korda. Siis mees vaadanud, et mis seal õieti on. Suur must mees oli kirstu kõrval, tukk käes. Kadunud ära, kui vana Endrik lasta lubanud. Ja kohe olnud orases jäneseid täis kui pihu ja põrmu. Hakanud siis vaatama, milline neist kõige suurem on. Näinud – kõik olnud hoopis ilma peata vasikad!
Üks preili ilmunud välja kui hauast, pill käes. Tõmmanud ikka pilli trill ja trill!, see preili. Tema jälle ütelnud: „Ega tont pilli mängida ei oska! Proovib küll, aga lugu välja ei saa. Aga mina õige mängin sulle ühe viguri.“ Lasknud siis hõbekuuliga. Jäänud paljalt sinine suitsupahvakas järgi.