Lapsena elasin tiheda asustusega külas ja seal oli loomulik, et peale teiste loomade oli igas peres ka kass ja koer. Kas nad just lemmikloomad olid ei oska öelda, sest siis olid kõigil, nii lastel kui loomadel omad kohustused. Talude koerad olid karjaste abilised ja kasside kohta lugesime ikka mõistatust: Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel. See hiirte püüdmine oligi ju nende töö. Ei mäleta, et koeri oleks ketis peetud ja mõistet hulkuvad kassid ja koerad ei tuntud. Ka ei mäleta, et koerad oleksid kurjad olnud ja kedagi hammustanud. Lärmi nad muidugi tegid, kuid see kuulus küla häälte juurde. Kui loom jäi vanaks või parandamatult haigeks, lasti ta maha. Üleliigsed pojad "saadeti merekooli" ja keegi ei pidanud seda häbiväärseks. Vahel harva oli kuulda, et mõni peremees või -naine oli loomade vastu südametu ja seda pandi väga pahaks.
Kassi, koera pidasid sageli ka sellised pered, kus otseselt talupidamisega ei tegeletud nagu õmbleja, kooliõpetaja, kaupmees ja meie pere, kus isa oli konstaabel. Nii kaua kui mäletan, oli meil kass. Esimene ja teine neist kandsid nime Kõõda-Miida. Teisel kassil oli kaks poega kelle ristisin Kurr ja Nurr. Neist esimene oli üleni valge, selle jätsime endale, teise said tuttavad. Koera saime siis kui ostsime 1937. aastal maja. Koer jäi kokkuleppel endise omanikuga koos majaga meile. Ei mäleta et oleksin eriti nõudnud endale loomi, kuid see oli loomulik, et nad kuulusid pere juurde.
Väike karvane must Muki oli siis, kui ta saime, juba ligi 10 aastane, kuid kohanes peres kiiresti. Oli tore ja sõbralik koer, kes võttis ise endale kohustusi. Näiteks ajas ära kariloomad, kes kippusid meie tarastamata majaesisele ja kui mu väike alla aastane vennake oli üksinda toas ja nuttis, siis Muki istus ta juures ja lubas ennast karvust tirida, kuigi ise valu pärast niutsus. Kass kippus vahel lauale jäetud toitu näppama, kuid koer ei puudutanud isegi põrandale tõstetud toidupotist midagi. Tartus nägin lapsepõlves ilusat bernhardiinerit, keda pean tänini kõige ilusamaks nähtud koertest. Maal ju peale jahikoerte tõukoeri ei peetud. Mingit erilist loomade nunnutamist ei tuntud ja külarahvas naeris üht lastetut abielupaari, kus proua kutsus koera “pojakeseks" ja käskis emmele musi anda. Teises, ka lastetus, peres kutsuti koera nimega Semu ja temasse suhtuti tõesti kui sõbrasse ilma eriliste liialdusteta.
Kui meid 1941. a. juunis küüditati, jäid trepile must koer Muki ja valge kass Kurr. Naabrid olid neile ikka süüa viinud, aga koer toitu ei puutunud ja oli igal öösel ulunud, nii et ta tuli maha lasta. Kassi oli keegi endale võtnud.
Viiskümmend aastat ei olnud meie peres kassi ega koera.
Kui lapsed olid väikesed siis soovisid nad muidugi omale looma, kuid said aru, kui raske oleks teda suure maja kitsukeses korteris pidada ja asi lahenes suuremate vaidlusteta.
Väimehe ema bolonka-taolisel koeral olid pojad, kelledest väimees jättis endale väikese karvase musta emase krantsi, kellele pani nimeks Muti - must nagu mullamutt. Kui perre sündis esimene laps, ei olnud tütar nõus koera pidama, sest kardeti allergiat ja ruumigi oli vähe, ning vanaema, vanaisa pidid looma omale võtma. Nii saime veel vanas eas koeraomanikeks, ega kahetse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie pere koosneb praegu kahest inimesest - abikaasast ja minust. Looma eest hoolitsemine on enam vähem võrdselt jagatud, kuigi mina tegelen rohkem toiduga, aga peremeheks peab ta abikaasat. Ta on nüüd juba vana rahulik loom. veebruaris sai 13-aastaseks. Talvel käime temaga kaks-kolm korda päevas väljas ja tavaliselt ei võta see eriti palju aega. Ainult jooksuajal tuleb teda rihma otsas hoida, sest siis ta kutsele eriti ei kuuletu. Loomaga tegelemiseks ei saa vist lugeda aega, kui televiisoril vaadates teda silitame või ta ise ennast meie jalgade juurde magama seab. Suvel, kui elame maakodus, on ta lahtiselt õues ega kipu kodust kusagile. Toidu paneme kas kööki või trepile, kuid magama tuleb tingimata sellesse ruumi, kus ise magame. Üldse on suvi selline aeg, kus meil on temaga veelgi vähem muret kui talvel, valib ise, kus tahab olla ja mida teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ei ole vist ikka õiged loomapidajad, kuigi üldiselt teame, mida loom peaks sööma või milliseid korraldusi täitma, ei pea me rangelt nendest reeglitest kinni. Olen talle korduvalt ostnud mitmesuguseid koeratoite isegi veterinaarapteegist, et leida just temale sobivaid, kuid ta keeldub ostetud toite söömast. Vist on põhjus selles, et kui ta saime, siis ei olnud spetsiaalseid koeratoite veel saada ja ta pole nendega harjunud. Kardan küll, et asjatundja pahandaks, kui näeb meie koera menüüd, mis koosneb tema lemmiktoitudest ja mille tõttu ta on ka kindlasti ülekaaluline.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole oleme pöördunud põhiliselt ainult küünte lõikamiseks ja möödunud suvel ka igeme- ja suulimaskesta põletiku tõttu. Koera ravi on kallis ja pensionär peab enne tükk aega kaaluma, kas minna abi otsima või püüda ise toime tulla. Marutaudi vastast vaktsineerimist pean vajalikuks, sest ise meditsiinis töötades olen näinud kahel juhul inimese marutaudi, mis lõppeb muidugi surmaga, ometi on kuidagi nii kujunenud, et Muti on vaktsineerimata.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mis võiks olla steriliseerimise vastu, kui ei taheta järglasi saada, kuid looma, eriti emaslooma steriliseerimine on väga kallis ja seetõttu meile praktiliselt kättesaamatu. Tablette olen ostnud, kuid ma ei näinud nende kasutegurit, sest "peigmehed” ründasid sellele vaatamata ja polnud märgata, et ta neid oleks põlanud. Nii jäi ikka hoida teda toas või rihma otsas, kuni ta ise rahunes. Viimasel ajal on ka meie linnast kadunud lahtiselt jooksvad koerad ja seetõttu asi lihtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi arvasime, et koer võiks ühed pojad tuua ja panime ta ööseks koos naabrite väikese Äpuga aita kinni, aga hommikul põgenesid mõlemad eri suundades ja poegi ei tulnudki. Rohkem ei ole üritanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Alul kui tulime oma talvekoju, tegime koerale kööki aseme, kuid ta kippus ikka meiega ühte ruumi. Talvel magab ta meie voodi all, suvekodus diivani ees vaibal. Ise on ta need paigad valinud. Varem kippus ikka vahel voodisse, kuid keelasin seda rangelt. Abikaasa vahel lubas ja siis kujunes nii välja, et voodisse läks ta ainult siis, kui mind toas ei olnud ja kui sisenesin magamistuppa, siis hüppas ilma käsuta põrandale. Suvekodu on endises vanas talumajas, mis on küll aiaga piiratud, kuid sealt saaks ta muidugi välja, aga seda tuleb takistada ainult jooksuajal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa ei ole looma kusagile võtnud, välja arvatud laste peredesse ja muidugi linna ja suvekodu vahet tuleb sageli sõita. Autosõit talle meeldib ja ta valib siis enamasti koha tagumisel aknal. Kui jääme nädalaks ära. siis on ta laste juures ja
lapselapsed on selle üle õnnelikud, kuid tütar toriseb. Külas olles tal on muidugi stress ja ta ei söö midagi ja närib jalanõusid või tapeeti seinal, mida ta ka kodus teeb kui kauaks üksi jääb.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Muti on sündinud 1993. aasta 17. veebruaril. Lapselapsed ikka meenutavad ta sünnipäeva, aga meil see eriti meeles ei seisa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid me koerale muidugi ei muretse, sest tema pikk ja kohev kasukas peaks teda külma eest kaitsma. Riietatud koera või kassi pean naeruväärseks. Šampooni tema pesemiseks olen ostnud, sest seebi või oma šampooniga pestes on karv halvasti kammitav. Pesen teda üldiselt harva, sest ta on puhas ja protesteerib ägedalt pesemise vastu. Mingeid mänguasju ei ole talle muretsenud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Raske on öelda kust läheb piir hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, kuid looma ei saa suhtuda nagu inimesesse, kuigi ta on sageli tark ja pererahvale ka armas. Kõige hullem, kui loom ei allu peremehe nõudmistele ja kui ta ei pea puhtust.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal meil loomi ei olnud, kuid arvan, et majanduslikel põhjustel olid igasugused liialdused välistatud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ka selles küsimuses puudub mul õnneks isiklik kogemus, kuid arvan, et vajadusel leian sobiva aianurga tema matmiseks meie suvekodus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi reegleid ei ole koerale kehtestanud, kuid puhtust õppis ta ise pidama, nii et kui sügisel suvekodust linna tulime, siis hommikune käik välja, lõuna ajal teine ja õhtul enne magamaheitmist veel kord, ja pahandusi juhtus vist paaril korral, kui loom oli haige. Halvem on lugu oksendamisega, sest ega meie söök ei ole vist alati koerale kohane ja aeg-ajalt juhtub, et tuleb veidi koristada. Koer peab kindlalt teadma, mis on keelatud ja keegi pere liikmetest ei tohi keeldu tühistada. Alul me ei keelanud diivanil pikutamist ja seda ei ole senini õnnestunud keelata (ega ole enam püüdnudki, oma süü). Kui toodi uus diivan, siis sinna ei lubata esimesest päevast alates ja enam pole keeldu vaja korrata.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbadest kommetest võib muidugi nimetada söögilaua juures vahtimist ja vahel väikse niutsatusega endast märku andmist. Muidugi jälle enda süü, sest nii mõnus on süües mõni pala talle poetada. Kui hakkame kusagile minema, tuleb rangelt öelda, et ei tule kaasa, jääd koju ja koer saab aru, ning läheb pettunult kušeti alla. Kui on pahandust teinud või tüütuks muutunud (meiega kaasa kippudes) tuleb lihtsalt selge ja kõva häälega keelata. Seni on see aidanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Minu esimene koer andis käppa, aga seda oli juba eelmine peremees õpetanud, kuid Mutile pole me midagi õpetanud, sest kaua aega võtsin teda kui ajutist nähtust meie peres ja arvasin, et lapse kasvades viivad tütar ja väimees ta omale tagasi, aga siis sündis teine laps ja nii jäigi. Suurem koer peaks kindlasti läbima dressuuri, et õpiks käsklustele kuuletuma. Mingeid erilisi trikke õpetada pole vaja, kui just ise ei naudi õpetamise protsessi, kuid kuuletumine on tähtis.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel vist ikka räägin temaga, aga jutust, ka mitte otseselt temale suunatust, saab ta aru. Näiteks heliseb telefon ja abikaasa ütleb, et keegi tuttavatest tuleb varsti meile ja koer istub juba ukse alla valvesse, et õigel ajal haukuma hakata. Tavaline telefonikõne koera valvsust ei tingi. Kui plaanitseme abikaasaga korraga välja minna, läheb koer rahutuks ja küllap vist tahab küsida, et kas teda kaasa võetakse. Nüüd käib ta meil igal pool kannul, isegi siis kui jutt oli järgmisest päevast, sest sõna homme nähtavasti ei kuulu tema sõnavarasse. Nii et midagi ta meie kõnest ikka aru saab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kiindumuse ärakasutamist nagu ei tea, kui mitte arvestada ülaltoodud näidet, kus koer ainult peremehe voodisse läks, aga minu tuppa sisenedes kohe voodi alla puges.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Tütar heidab mulle ette, et ma ei võtnud talle koera siis, kui ta seda soovis ja nüüd ta ei salli loomi. Ma küll ei mäleta, millal ta koera palus, kuid küllap see ehk nii ka oli, kuid tööl käiva kolme lapse emana ei julgenud ma võtta veel ühte lisakohustust. Minu 6 lapselast elavad kõik mujal, aga kui siia tulevad, siis on nad Mutiga muidugi suured sõbrad ja koer tervitab neid alati rõõmsalt. Arvan, et lapsel, eriti palju üksi kodus oleval lapsel peaks kindlasti olema oma loom, kui selleks vähegi tingimusi on.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtluse osas meil mingeid muutusi seoses koeraga ei ole tekkinud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Minu jaoks on lemmikloomad ikka koer ja kass ja teiste loomadega pole kokkupuuteid olnud. Eriti vastuvõetamatud on roomajad, aga ka mitmesugused närilised ja kilpkonnad, kes minu arusaamist mööda on nii rumalad, et ei tunne oma kodu ega peremeest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tean paljusid, kes toidavad linde ja ütlevad, et tunnevad mitmeid isendeid nende hulgast ära. Miks mitte, neidki on huvitav jälgida ja lemmikuteks pidada. Meie maakodus kõrge korstna otsas elavad toonekured ja neidki võib pidada lemmikuteks. Kui torm nende pesa alla lükkas ja kaks poega surma said, toitsime ellujäänud poega nädala ja saime siis vanade kurgede remonditud pesasse tagasi viia. Oli suur rõõm, kui ta lennuvõimeliseks kasvas ja sügisel koos teistega ära lendas.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Puuduvad kogemused ja huvi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Piir lemmiklooma ja kodulooma vahel on tõesti väga hägune, sest iga taluperemees ja -naine pidas kõiki oma loomi lemmikuteks. Mäletan veel aega, kus taludest viidi loomi kolhoosi. Ka nutvat hobust olen näinud, rääkimata perenaisest. Näib. et siin tõesti piir puudub.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomade pidamise põhjused on muidugi erinevad. Õigustatud on lemmiklooma pidamine üksikute ja lastetute inimeste puhul, et realiseerida oma helluse ja tähelepanu ülejääke ning tunda looma jäägitut truudust. Lemmiklooma pidamine on arvatavasti üks moodus vabaneda stressist ja vaimsest üksindusest. Kus näed veel sellist omakasupüüdmatut kiindumust kui koera juures. Jälgides looma, muutud isegi paremaks ja küllap tunneme vajadust suhelda loodusega, millest oleme sageli juba väga kaugenenud. Üks looma võtmise põhjusi on prestiiži küsimus. Sellisel puhul peab võetav lemmikloom olema kõige kallim, kõige, puhtatõulisena ja ta peab sobima maja, auto ja korteri disainiga. Muidugi käiakse temaga siis mitmesugustes hooldusasutustes, et seal kohtuda teiste omasugustega.
Jäävad veel üle teenistuskoerad ja tavalised õuekoerad. Viimaste pidamine eramajade hoovides on vahel vägagi vajalik. Minu tuttava suur õuekoer paiskas, vaatamata lukustatud väravale, õue tunginud halbade kavatsustega mehe õuele pikali ja ei lasknud teda enne püsti tõusta, kui perenaine koju tuli. Lemmikuid on muidugi palju ja igaüks kiidab oma, kuid minul on põhilised kokkupuuted ainult koertega.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie pere lemmikloomad on olnud kassid.
1982-kass Kissa - l,5 aastat ja suri kassikatku.
1991-kass Posse -1 ,5 aastat jäi auto alla. 2003-kass Miutsu.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei olnud looma planeerinud võtta, sest eelmiste loomade surm oli liiga kurb.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oh hind?
Looma kinkisid lapselapsed meile 40. pulmapäevaks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nime panid lapselapsed. Hüüdnime ei ole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saame tuttavatelt - näiteks kassitoidu või loomaarsti kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kasside valikut mõjutanud, kuid on meeldinud pikema karvaga kassid, mustvalged. Punased ei meeldi. Tõupuhtus rolli ei ole mänginud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole käinud ja pole ka plaaninud. Näitustesse suhtun positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kassi eest hoolitseme abikaasaga mõlemad, kuid mina rohkem. Kassi kasti puhastamine on küll põhiliselt minu töö. Üldiselt käib kass oma toimetusi tegemas õues, kuid kast peab olema kui ta on päev läbi üksinda kodus. Kõige enam meeldib kassile hommikul meiega koos „kohvitada”. See on temale päris oluline, sest siis ta saab otsustada, kelle sülle end mõnulema sättida. Kassiga tegelemise aeg päevas võib olla umbes üks tund.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Esimesel aastal ta poe toitudest ja nn. krõbinatest lugu ei pidanud, kui nüüd on küll poest ostetud spetsiaalsed toidud. (KlTE-kät, Lemmik-Saksamaal toodetud, Rokus-Lätis toodetud, Whiskasi krõbinad.) Lisaks saab piima ja vorsti-viinereid, kuid neid sööb küll valikuliselt. Üldiselt kehva söömisega kass. Toidule läheb kuus keskmiselt 200-250.- krooni. Lisaks tulevad ussirohi, arsti juures käimine, kassiliiv, rihmad ja muu vajalik.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures oleme käinud, sest meie arvates on kass kõhn ja vaktsineerimas.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt emaslooma puhul. Kui vajalik, siis ka isaslooma on võimlik steriliseerida. Meie kass on kodulembeline ja seetõttu seda probleemi pole vaja olnud lahendada.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Emasloomal kord olid pojad, kui need me saime ära anda.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie kodus on küll kassil lubatud kõikjal liikuda, ka voodis käib magamas. Põhiliselt magab tugitoolis ja aknalaual.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei võta sõitudele kaasa, sest kardab. Arsti juures käime korviga. Pikemalt kodust ära olles on tütar käinud teda korraldamas.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäev on 27. märts. Seda ei ole tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riiete, mänguasjade, spaade kohta saan vastata eitavalt. Kassi pesemiseks on spetsiaalne pesemisvahend ja kammimiseks hari, kuna ta on pikema karvaga.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest on võimalik normaalselt hoolitseda, kui üle mitte. Kindlasti on siin oma piir olemas, sest ülehoolitsemine-tähtsustamine tekitab kõrvalistes inimestes ka vastakaid tundeid. Arvatakse, et talle on loom tähtsam inimesest.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogudeaegset ja tänapäeva ei saa võrrelda. Lemmikloomadele ei olnud spetsiaalset toit, liiva, pesemisvahendeid, puugirihma ja üldiselt ei käidud arsti juures. Praegu on lemmikloomadele oma arstid.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ääretult kurb. Matnud oleme oma koduaeda mõne suure puu alla. See on olnud üks põhjuseid, miks ma pole omale looma tahtnud - täielik matuse meeleolu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamisega on meie kassil kõik korras. Ka laualt toitu ei käi võtmas.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Arvan, „kodureegleid„ tuleb kasvatama hakata noorel loomal. Käega kassi lüüa küll ei tohiks, sest sellega võib väikesele loomale haiget teha. Karistada peene vitsaga ja sõnadega. Kuid omal seda pole vaja läinud ja seetõttu on see ainult arvamus.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke kassile õpetanud ei ole, kuid arvan, et see on võimalik.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Tõepoolest räägime oma kassiga ja arvan, loom saab paljugi aru juba inimese hääletoonist. Kindlasti on loomal omad arusaamised.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Meiegi kass sätib end sülle magama, kuid vahetevahel võib tema küüni ka tunda saada. Saab riielda, kuid nüüd järgneb andeks palumine. Kass surub oma pea nii kõvasti vastu inimest.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kaks eelmist kassi olid just laste tahtel. Laps vajab rohkem, kuid lapsed tihti unustavad looma ja peavad ka tema eest ise hoolitsema. Arvan täiskasvanud hoolitsevad looma eest enam. Looma võib vaja olla nii lapsele kui ka täiskasvanule.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Üldiselt ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah ja need on hiired-rotid. Kord pojale kingiti rott, kuid saime selle kinkijatele tagasi anda. Sel ajal oli meil ka kass ja see läks nii ärevaks. Kogu asi oleks lõppenud roti surmaga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meie pere talvised seltsilised on tihased, keda me toidame.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Soovijad võivad neid pidada, kuid mina mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on see, kes jagab inimesega koos eluruumi. Koduloomi peetakse tarbe pärast. Loomulikult kiinduvad inimesed ka neisse ja seetõttu nendegi toiduks tarbimine toob vastakaid tundeid. Ise mäletan oma lapsepõlvest, et lehma sai kallistada ja tema kombinaati saatmise päeval läksin küll kodust ära, sest nii kahju oli loomast. See on ka üks põhjuseid, miks pole kunagi ise loomi ka tarbe pärast pidanud ja olnud ettevaatlik lemmikloomade võtmisel.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peab inimene seltsilisena. Ise arvan ka, et üksikutel inimestel sobib mõni väike loom heaks sõbraks (on, kellega rääkida).
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
1. Illi (emane) eesti hagijas 1948-1952
2. Poiss (isane) eesti hagijas 1954-1955
3. Tagi (emane) inglise pointer 1955-1956
4. Bimbu (emane) karmikar. saksa linnukoer 1956-1959
5. Terri (isane) inglise pointer 1959-1962
6. Raki (emane) kar. karvaline inglise terjer 1963-1966
7. Toi (isane) eesti hagijas 1967-1980
8. Pigi (isane) lühikarvaline must-pruun taks 1980-1987
9. Taki (isane) lühikarvaline must-pruun taks 1987-1989
10. Killu (emane) karmikarvaline saksa jahiterjer 1989-1998
Lühidalt igast koerast:
Illi – väga hea hagijas. Paaritasin teda Smelkoffi nimelise mehe soovitusel. Olid eesti hagija tõupuhtad kutsikad (eesti hagijas oli siiski aretusjärgud, kinnitati 1954 a.) Elasin Vändras, võeti ära jahiluba. Poliitiliselt mitte usaldatav. Lasksin koera raisku minna.
Poiss – noor eesti hagijas. Asusime elama Tootsi, oli palju tetri. Vahetasin Poisi Sakus koertekasvanduses inglise pointeri Tagi vastu.
Tagi ilus koer, aga närvisüsteem rikutud või sündinud koleerik. Kartis igat valjemat häält, rääkimata paugust. Töötasin, harjutasin, ravisin, õpetasin temaga aasta. Ei midagi, lasin maha.
Bimbu – Vändra mingi julgeoleku ohvitser tõi ta Saksamaalt. Õpetasin talle kolmanda keelena eesti keelt, sai selgeks. Oli segavereline, ei seisnud linnu ees, tormas järele. Vees, pardile töötas väga hästi. Tahtsin saada tõupuhast, hästitöötavat linnukoera. Andsin Bimbu sõbrale, pidasid kaua koos väga edukalt Häädemeeste ümbruses pardijahti.
Terri – tõin kutsika Tallinnast. Vanemad koertenäituse eksponaadid. Õppis, arenes hästi. Jäi kapitaalselt reumasse. Lonkas kõiki nelja jalga. Käisin loomaarstide juures. Otsus, temast ei saa jahikoera. Lasin maha.
Raki – Tedred hakkasid lõppema. Kährikkoerad ja metssead siginesid. Tõin kutsika Tartust Olt’i nimelise entusiasti käest. Õpetasin välja, edasi tagapool.
Toi – vanemad käisid, olid Moskva Põllumajandusnäituse eksponaadid. Oli väga hea hagijas, minu parim.
Pigi – Tõin kutsika Viljandimaalt. Arenes väga arukaks, visaks jahikoeraks. Vanaduses tekkis langetõbi, uppus väga kitsasse lamedasse kraavi.
Taki – Ei saanud end teostada, jäi esimesel jahipäeval auto alla.
Killu – Väga hea jahikoer, jahikaaslane. Väga kuri, ründas inimest kõrist. Väga kodulembeline. Tõin temaga metsast palju kähkrikuid. Töötas väga hästi „verejäljel“. Vanaduses tekkis kehale suur kasvaja. Minu viimane väga hea jahikoer. Lasin maha.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin ainuisikuliselt, rääkisin Vilmaga, pojaga. Vilma ei arvanud koerast midagi, tema hobi olid lilled. Aluseks võtsin milliseid linde, loomi esines rohkelt, millised olid jahimaad. Otsustamine ei kestnud kaua, aega kulus, et saada vastavat tõugu kutsikat, noorkoera. Õige jahikoera kasvatab jahimees ise. Pidi olema põlvnemine, dokumendid, et saada passi. On ütlus inimese kohta, küllap kehtib ka koerte kohta „eliit produtseerib eliiti“. Ei olnud probleem kas isane või emane.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Infot sain Jahindusklubist, koerte näituste bülletäänidest, kataloogidest. Terri oli vist kõige kallim 100 rbl. See oli ca kuupalk. Kui müüsin 4 Illi kutsikat, sain selle raha eest osta pükste ja pluusi jagu riiet ja lasta ära õmmelda. Olin tehinguga rahul. Rahasummat ei mäleta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi oli, pidi olema, algusest lõpuni üks. Tagi, Taki, Bimbu olid pandud. Nime otsustasime koos perega. Mingit hüüdnime varianti õigeks ei pea. Olen näinud koera dokumente, kus nimeks pikk loetelu võõrkeelseid nimesid, suheldakse Muki, Viki. Oli mingi tähendus koera, hobuse nime esimene täht nagu pidi uhtuma ema nime esitähega. Koer ei suhelnud oma emaga nimepidi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet hankisin kirjandusest, vene-saksakeelne. Mõnda lõiku, peatükki tõlkisin sõnaraamatu tõsise abiga. Vähe sain mujalt. Jahikoerte kadumise-leidmise vahendaja oli Jahindusklubi, ajaleht.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole mind seganud. Pean väga ilusaks koeraks iiri setterit. Kõige ilusamini jookseb inglise pointer. Tõupuhtus, et saada passi. On ütlus, koera ilu on tema tõupuhtus, mitte tutid, šlefid.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käisin koertenäitusel Terriga, Toiga, Killuga. Näitus selline kus eelregistreerimine, bülletään, ringis esinemine. Terriga Tallinnas Narva mnt, vist kunagine ETKVL staadion. Sain tunnistuse 10 rbl raha. Eksterjöör väga hea öeldi juurde, väga hästi arenenud, aga peaks pointeri kohta olema rohkem liha luudel. Vendade-õdedega võrreldes sai kõige parema hinde.
Toiga näitus Pärnus Kalevi staadionil samas vanuserühmas mitu Toi venda-õde. Toi sai ringis kõige nõrgema hinde, öeldi „robustne“. Tema vennad-õed olid eliit. Olin nördinud. Kui hiljem võrdlesin neid koeri, oli Toi tõesti nagu „kirvega raiutud“, vennad-õed „ümarate otstega“ nagu lihvitud, filigraan. Toid ei lubatud paaritamiseks kasutada. Toi isa omanik oli see jäljetult kadunud Türi pastor. Ema omanik Evald Pank Selja meiereist.
Killuga näitusel Viljandis. Eksterjöör väga hea. Ei lubatud paaritada, karv nagu natuke lühike. Iseloom rahulik, ei lõrisenud, haukunud, rabelenud kogu aeg rihma otsas. Muidu ideaalne. Arvasin hakkas mõjule pääsema monopol, äri.
Näitustesse suhtun hästi, vajalikud. Jõuti sinnamaale, et jahikoeri oli suhteliselt palju (ka jahimehi) ilusa väljanägemisega, tunti kaugelt, näe ilus jahikoer. Praeguseks tulus äri. Tõukoertega käiakse näitustel, kogutakse punkte, hoitakse paaritusliinid, sigimatuid kutsikaid müüakse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõigi koerte hooldusega tegelesin mina. Koer, kass jättis Vilma „külmaks“. Kui olin kodunt ära, siis hooldas. Poeg tegi seda juhuslikult, käsukorras, kuigi hoidis koeri, koerad teda. Ajakulu ei mõõtnud, oli osa hobist nagu padrunite laadimine. Arvan nii: hommikul-õhtul õueskäik 2x15 min. Õhtul enne öörahu 5-10 min. Noore koeraga ka lõuna ajal 10-15 min. Toidu andmine, nõupesemine 10 min ca 1 tund päevas. Magamiskoha puhastamine koos korteri kraamimisega kord nädalas. Jahilt tulles, kui vaja, pesin koera vannis. See oli nagu püssi puhastamine, jänese nülgimine. Koer oli sõber, sõprusel on kõrge hind.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kõik minu koerad sõid seda toitu mis mina 2x päevas. Liha sõin mina kondid, kõõlused jne nemad. Olid rahuldatud, heas sportlikus vormis. Noored, kutsikad olid erirežiimil. Andsin lisaks munakoori (kuivatasin, hõõrusin peos peeneks ja toidu sisse), kalamaksa õli, rafineerimata poslamaslat. Pani karva hästi läikima. Söögikoht oli köögis, kaks nõud, söök-jook. Söögikauss reeglina pidi seisma tühjana, joogikausis värske vesi. Koer sai süüa, kui meie olime lõpetanud. Mulle sugugi ei meeldinud kui koer söögi ajal laua juures „mangub“, suunurkadest tilgub ila. See näitas minule koera peremehe-naise madalat toitumiskultuuri.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Marutaudi vaktsineerimised tehti Tootsis, küllap ka mujal tasuta. Kokkulepitud ajal tuli Torist loomaarst kohale, kogu alevi koerad-kassid vaktsineeriti. Vaktsineerimised vajalikud, minu mõistes praegu liiga kallid.
Pärnus vet-ravilas käisin.
a) taks Pigil tekkis mingi parasiit kõrva, kõrvad sügelesid, läksid mädaks. Käisin mitu korda ravil, süstimas, siis saadi mingit aerosool-ravimit, kõrvad said kiirest terveks.
b) Jahiterjes Killu haigestus noorelt mingisse uude haigusse, midagi parvo-porvo? imporditud Kanadast. Pärnu vet-ravilas oli kaks sümpaatset naist, vet-arsti. Ütlesid meil spets-ravimit ei ole. Proovime, võib lõppeda surmaga. Rääkisin, mu abikaasa on inimese arst, kas seal liinis on midagi, millega saaks aidata? Koostasime raviskeemi, üks kuu pikk. On meeles sealt kaks ravimit LIV ja alkohol. Neid erinimelisi tablette oli palju, mis söötsin, toppisin talle päeva jooksul kurku, nagu viltu läks, sülitas välja. Oli dieet. See oli raske, ebameeldiv nii koerale kui minule. Killu paranes täielikult. Mitmed noored koerad surid.
Kuna Vilma oli inimesearst, ravis ta siiski kõiki Tootsi jahikoeri haigustest mis allusid peniciliinile ja maomürgi vaktsiinile. Seda viimast kuluski vist rohkem Tootsi jahikoertele kui inimestele. Minul hammustas rästik nelja koera. Poiss oli väga haige, kartsin, et sureb. Siis vaktsiini ei olnud. Ka inimestele anti viina. Andsime ka Poisile, oli vist suti kange, terveks sai, aga pudelit jäi kartma. Terri oli umbes nädal tõbiselt haige. Rästik hammustas teda kaela alumisse ossa. Vaatamata vaktsiinile läks suur laik nahka siniseks. Teised koerad paranesid kergelt. Ühtegi luumurdu meie koertel ei olnud. Koera silmalau ümberpööramise, silmast puru ära võtmisega said mehed ise hakkama. Koertel küünte lõikamine talvel polnud probleem. Meid teenindav lähim vet-arst oli Toris 18 km. Tema eriala oli lehmad, lambad, hobused. Parim oli Vändras vet-arst Gertz, oli ise jahimees. Hiljem muidugi Pärnus vet-ravila.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Täielikult ja rangelt vastu. Kui mõni talumees kastreeris, steriliseeris oma koera, et püsiks kodus, saan aru, koer on talus tarbeloom, uksekell. Talus oli, on teisigi kastraate, aga lemmikloom teha sandiks – ei.
Inimene kes tahab, võtab looma, peab endale selgeks tegema milline isas-emasloom, iseloom, erinevused. Kui mina pidasin koeri ei teadnud kas on mingeid „tablette“, lihtsalt käisin koeraga väljas jalutusrihma otsas ja kõik.
On tehtud sellised töö- ja lihaloomad nagu ruun, härg, oinas, orikas, et nad oleksid inimesele (looduse kuningale) paremini tarbitavad. Jahimehena olen küllaltki kogu perega söönud metskuldi liha.
Ei tea vastavat alandavat erinimetust koera, kassi kohta. Kui paljud (lemmik)loomad, kes oma peremehe-naise siirale soovile, armastusele jäetakse ilma munanditest, teistest sigimis-suguorganite osadest, ma ei tea. See on minu silmis, meelest kuratlikult julm, alandav loomale, lihtsalt selleks et saada „nunnu“ lemmik. Ka eunuhh on „nunnu“.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Vändras paaritasin hagija Illi. Oli Smelkoffi nimeline mees, kes aretas eesti hagijat, tema soovitas. Jätsin 4 kutsikat kasvama. 3-4 kuu vanuselt realiseerisin. Juhuslikult, kogemata pole midagi juhtunud, see oleks lohakus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Hagijad Illi, Toi elasid väljas. Tegin neile tuulekindla, vastava suurusega kuudi. Talvel oli ava ees riie. Keti pikkus 7-8 m. Õhtuti lasksin lahti, jooksid. Peale jahilkäimist magasid öö toas. Hagijal külm pole probleem, peab olema pidevalt väljas, saama korralikult süüa. Organist produtseerib toidust soojust.
Korteris oli koertel vaba liikumine. Magamiseks kindel koht, väiksed, taksid magasid ühel kindlal tugitoolil, linnukoertele tegin vastava suurusega kasti. Keelatud oli voodi ja diivan. Söögikoht köögis. Hiljem, kui oli suvekodu, koerad Pigi, Killu, õpetasin neile õue-aiamaa on oma territoorium, kust ei võinud üle, välja minna. Killu tunnistas piiri hästi, Pigi vahel harva rikkus. Piirimärgid tegin koos koeraga, uriiniga, õhtul-hommikul. Sellest üle, mööda viisin koera, kui oli vaja, rihma otsas või autos, koer tunnistas elu lõpuni. Vahel uuendasime. Sellist piirimärki tunnistasid, teadsid võõrad koerad, küllap kassid, läheduses elav sokk. Koerad käitusid õuekoerana, haukusid võõra peale, Killu tahtis hammustada, oli üldiselt väga kuri.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
2-3 päevastel sõitudel oli vahel koer kaasas. Vahel hooldas naaber, elas meie peale. Koer sõi, magas oma kodus, õhtuti oli naabri pool, käitusid, kuuletusid korrektselt.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi teadsin, ei mingit pidu. Minu koerad ei tundnud kalendrit. Minu jaoks eritasandid abikaasa, poeg, koer.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Minu koertel pole riideid olnud. Mänguasju, ei, kutsikad hoidsid-viisid vahel toasussi, kondi pessa, harutasid voodi välja, juhtus. Selle kohta öeldi (öeldakse) koer, kutsikas võttis selle rituaaliga su oma karjaliikmeks.
Jahilt tulles kui vaja pesin vannis, duššiga, majapidamisseebiga, kuivatasin käterätiga, siis koer raputas, lõppviimistkluse tegid keelega oma kohal. Siis vist ei olnudki koertepesijat, juuksurit-sassooniteginat, mina ei teadnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Igast koerast-kassist-lapsest saav võib teha ülehoolitsetud-hooldatud iidoli. Kus piir, sõltub mentaliteedist, ajast, rahast. Loom ilmselt harjub kui mingi dressuuri nõudega.
Minul oli lühikarvaline taks Pigi. Kõrval trepikojas abielupaaril suur valge pügamata puudel. Käisime koertega ühel ajal samal territooriumil väljas. Kui oli külma 7-8℃ pandi puudlile selga väga ilus vatikuub. Jumal, ta ju nii õrnuke, pärineb soojalt maalt. Kui oli külma üle 25℃ tegi Pigi kiirest asjad ära, sageli enne tuppajõudmist hakkas jalgadel külm, raputas käppa, pani suhu. Siis võtsin sülle tõin tuppa. Selliseid ilmasid oli vähe. Pigil ei olnud nohu, köha ega kopsupõletikku.
Olin Terriga Tallinnas koertenäitusel. Küllap ilus, kas arukas keskealine naine istus murul, ühes käes kauss, teises hõbedast dessertlusikas ja söötis iiri setterit, kes seisis tema ees., Seisatusin, raiusin mällu. Olen realist, arvan lollustel, ülepakkumistel, ahviarmastusel on (lemmik) loomanduses avar areaal.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Süstimisi on tulnud palju juurde, küllap ka haigusi. Siiski vajalik, kallis. Äri tungib igasse eluvaldkonda. Inimesed kardavad puuki, põdrakärbest. Ei mõista puru silmast ära võtta, küüni lõigata ikka loomaarsti juurde.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pigi uppus jahil, Taki jäi auto alla jahil. Matsin suvekodus noorte ploomide alla. Tagi, Terri, Raki, Toi, Killu lasksin maha. Puhkavad Viluvere metskonna Tootsi vahtkonnas. Kui sain aru tõdesin, sellel koeral on raske elada, minul raske, halb teda vaadata. Koer ei suuda normaalselt elada oma koera elu. Raki oli erand. Otsuse tegemine, täideviimine oli raske. Võtsin mütsi peast, panin maapinnale, ütlesin, kohtume igavestel jahimaadel. Matsin metsa, Vilma oli teadlik. Uue koera võtsin, Killu oli viimane. Nüüd olen ise valmis astuma, minema järele Vilmale, oma koertele „igavestele jahimaadele“.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodus, korteris elementaarsed, peab teadma oma kohta, söögikohta, kui tahab välja, läheb ukse juurde. Kaks keelatud kohta, voodi, diivad. Korteris liikumine vaba, algul oli 2he toaline hiljem 3-me toaline korter. Noore koeraga käisin väljas 4x vanaga 3x.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pointer Terri võttis ise laualt toitu, kui kedagi köögis ei olnud. Võtsin hiirelõksu, panin hõrgutisega laua äärele. Võttis, lõks jäi moka külge, raputas korra pead, lõks lendas nurka. Panin uuesti, võttis kogu lõksu suhu, hammustas katki. Natuke karistasin vitsaga, pahandasin, hoidsime laua puhta, võõrdus, ununes.
Minul oli karistamise reegel ühtne nii pojale kui koerale. Mina, karistaja, pidin raudselt teadma, et tema (poeg, koer) teadis, et ta seda teha ei tohtinud. Siis võisin karistada, kui ei, pidin õpetama, selgitama. Noort koera võis kodus karistada, metsas, jahimaadel mitte iialgi, ainult heaga. On selline arvamus, ütlus, kui tood kutsika koju ja lubad tal esimesel päeval kas või 10 min olla oma voodis, magab ta seal oma elu lõpuni. Ma teadsin seda algusest peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ainsatki trikki kodus. Kõik osavus, mõistus, visadus pidi minema jahimeisterlikkusele. Üks trikk, see polnud terjer Raki jaoks trikk vaid dressuuri, õpetamise osa. Võtta koeral sabajupist kinni, tõsta koer ülesse, pea jalad alalpidi rippu. Algul aeglaselt, rahulikult, hiljem viskasin ta sabast hoides õhku ja ta maandus mulle sülle. Seda arvati küll jubedaks looma piinamiseks, kes seda enne näinud, et koera tõstetakse sabast. See kehtib siiski ainult inglise terjeri kohta. Proovisin õpetada ka Killule, ei lubanud, ei olnud nõus.
Arvan suured koerad, dogid, rotveilerid jne peaksid läbima dressuuri. On väga inetu vaadata, kui koera omanik jookseb koeraga ühe posti juurest teise juurde, üritab kisklevaid koeri lahutada. Eks see näitab koera kasvatamatust kui peremehe –naise oma rollis mitte olemist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Rääkisin kas just sageli oma koertega, mitte et Vilma või poeg poleks mind jutule võtnud. Inimene ja koer on emotsionaalsed karjaloomad, vajavad suhtlemist, suhtlust, koer tabab ära sinu meeleolu, tuju, väsinud, kurb, kuri. Koera ajus on salvestatud palju infot, sealt valib ta vajalikul ajahetkel kiiresti teavet, analüüsib, otsustab, viib täide.
Toon sellise näite:
Hagijas ajab rebase 5 km kaugusele, seal läheb rebane maa alla, urgu. Koer otsustab, peab minema tagasi. Ta tunneb maastikku, on kolm varianti:
a) minna tagasi tuldud jäljerada pidi, ei mingit eksimist, oma ja rebase värske lõhn, tagurpidi
b) minna tagasi otse, üle põllu läbi metsatuka, lühem tee, saab kiiremini
c) minna tagasi mööda teid (kui on) peremees teadis, kuhu läksin, ehk tuleb autoga tee peal vastu.
Kõik variandid on hagijal peas, ajus, ehk veel mõni (kuskil lähedal indlev emane, minna pulma) aga millist kasutab. Peremehe juurde tuleb kindlasti (kui ei lähe pulma).
Kaks-kolm päeva peale jahil käimist unes, magades koerad peavad jahti jooksevad, hauguvad, urisevad, ajavad karvad turri jne. Vahel nii et ärkavad, siis keeravad teise külje, uinuvad uuesti. Kõik minu koerad on targasti mõelnud. Mida paremini meie mõtted ühtisid seda parem, suurem oli jahisaak. On ütlus, lolle koeri sünnib palju vähem kui lolle inimesi.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Koer ei taha enne õhtut jahilt koju tulla, pole väsinud, pole saaki (jahil juhtub kõike). Peidab end ära põõsa taha varju, ei tule kutsumise, vile peale (eriti Pigi) on juhtunud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koera tuli suhtuda kui sõpra. Kui koer läks oma pessa kohale, tuli jätta ta rahule. Minu pojale meeldis koer (Toi, Pigi, Killu), küllap koerad pidasid teda karja noorliikmeks.
Pigil läks aega ehk minut, kui tundis ära poja (sõbra, noorliikme) kui ta teel tagasi koju N-armeest, ajateenistusest, mundris, võõras lõhn. Arvasime ehk hääle järgi, siis oli „veesolu“ järel. Arvan mingil arenguetapil vajab mõni laps koera, looma, mitte kõik lapsed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Minu suhtlusring peale perekonna ja töökollektiivi oli jahiseltskond, mehed, koerad, oli püsiv, aeglaselt muutuv.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Nastik, rott, nad ei ole mulle lapsest saadik meeldinud, ON ebameeldivaid mälestusi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Suviti elas meie suvekodu territooriumil siiliema 3 pojaga. Vilma ja selle talu endine perenaine panid neile piima, toitu, siilipojad lakkusid, sõid. Hommikuks oli kõik söödud, kes? Kas siiliema oma poegadega, mõni majas elutsev rott, hulkuv kass või hekis elav harakaperekond. Siilide peale Pigi ei haukunud, harjus.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mitte midagi arukat. Pärnumaal kasvatab Andrus Teemant mõnede lindude-loomade minivariante, paljundab, levitab, kiidab. Tema käest tõin, ostsin Killu kutsikana.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kass, koer, puurilind, akvaariumi kalad. Ei rott, madu, ahv. Mina ei toonud lihtsalt sellist looma omale koju, kes mulle ei meeldinud, oli vastik.
Minul oli oma koeraga (minul oli alati üks koer korraga) emotsionaalne kontakt, praktiline väljund, meelistegevus – jaht.
Eks neid lemmikuid ikka on ilma praktilise väärtuseta nagu suveniirid, amuletid. Kogutakse, hoitakse, tüdinetakse, visatakse ära (pööningule). Igal lollil oma lõbu. Koer, kass ei tohiks olla lollilõbu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vajadus suhtlemiseks, kontaktiks. Kirjutan oma õe juhtumi. Ta oli vana, 80 aastat. Suri tema sõbranna, kellel oli pekingipaleekoer emane vana. Õde võttis selle koera omale, ta elas Õismäel. Kindlustas siiski tagalat, ütles minule, vennas, kui ma ei saa selle koeraga kontakti, sidet, annan ta sulle, mis tähendas, lase maha ja mata. Nad leidsid üksteise. 3-4 aasta pärast suri see koer vanadusse. Õde nuttis. Tahtis samasugust vana koera asemele. Koer jäi võtmata, õega juhtus õnnetus, suri.
Põhjendas oma koeravajadust nii: mul on kohustus käia temaga õues iga ilmaga. Teen süüa omale, koerale. Suhtlen, räägin temaga, pean tegutsema, olema aktiivne.
Lisaks-lõpetuseks
Kirjutan siia mõned tõestisündidnud juhtumid, kuuldud, loetud mõtteid, oma tähelepanekuid koera kiituseks inimese laituseks, mida ei mõistnud kuhugi alajaotusse panna, aga kirjutamata ka ei saanud, tahtnud jätta.
Elasin Vändras II korrusel, oli normaalne maja, all arsti korter ja ambulatoorium. Oli sept algus. Minu toa aknast Vändra jõeni 150-200 mrt. Õhtuti käisid seal pardid söömas, mina neid seal laskmas. Sellel õhtul jäi Illi tuppa, aken lahti. Lasksin pardi. Mõne hetke pärast pistis Illi mulle jõe ääres nina peosse. Mõtlesin, kuidas, kes laskis ta toast välja. Minu kõrvaltoas elas haigla perenaine, tema rääkis, nagu jõeääres käis pauk, nii Illi hüppas aknast välja, alla, õhus korra niutsatas, maandus hästi, jalgadele ja jooksis. Sellest ajast kujunes selline olukord, kui Illi oli toas, aken lahti, mina läksin ukse kaudu välja, sain trepist alla, tuli Illi mulle välisuksel vastu, lähme.
Minuga ühes majas Vändra Haigla juures elas ämmaemand, keskealine naine. Illil oli 4 kutsikat nii 3-4 kuud vanad. Ämmaemand ostis kolhoosist neli noort kukke, mina lõin pead otsast. Tema puhastas, smooris terve pühapäeva, lubas teha toidu kogu nädalaks. Õhtupoolikul kuulsin ämmaemandat õues kriiskamas, läksin vaatama. Üksteisest eemal iga kutsikas näris kukke, Illil oli käppade vahel mingi lihatükk. Ämmaemand oli teinud päeva tõhusat tööd, siis viis õue trepile momendiks jahtuma, ise tuppa silmapilguks puhkama, ja siis nad selle röövlitembu ära tegid, kogu õu head praelõhna täis. Kui ämmaproua suti vaiksemaks jäi, pakkusin raha, lubasin tuua uued kuked, ise ära puhastada, midagi ei aidanud. See oli tõsine ämmaemandlikus lektüürikas väljaütlemine ühe väga lolli koerapidaja ja veel lollimate koerte kohta.
Oli 1954 a. minule raske, keeruline, meeldiv. Võeti ära jahiluba, vallandati töölt, tõsteti korterist välja, armusin Vilmasse. Oli tegemist, et jääda „vee peale“. Andsin Illile vabaduse, mine ja murra, naudi vabadust. Algul läks - kuidas üksi? Läks ja nautis. Kui taipasin mis olin teinud, lubanud oli hilja. Andsin Illi jahimees Kontusele klausliga, kui ta sind tunnustab enda kõrval metsas, jahil, jahtige rõõmuks, kui ei, lase maha. Illi ei tunnustanud enam jahimeest enda kõrval. Jäin „vee peale“ - abiellusin Vilmaga. Jäin ilma heast hagijast. Olin Vändras kuni selle ajani 4-6 jahimees, lasin koos Illiga jahihooajal 20-25 jänest.
Pointer Terri oli suur söödik. Kogu meie perele tegi siis toitu minu ema, ka Territ toitis. Rääkis: Terri ei taha millegipärast süüa, jätab söömata. Arvasin ehk muudab ilma, siis vahel koerad ei pidavat sööma. Pühapäeva ennelõunal läksin ajalehekioskist lehte ostma. Võtsin Terri kaasa. Kiosk asus keset Tootsi alevit. Ajaleheautot veel polnud, ootasime. Terri jooksis ringi, hakkas „kükitama“, roojama. Vaatasin, kükitab kuidagi nagu liiga kaua, 5-10 minutit. Läksin vaatama. Paistis nagu midagi pärasoolest väljas, suuremjagu pärasooles, sain aru, niidirulli ots, nõel sees. Sai olukord selgeks. Niidirullis risti õmblusnõel nagu ikka, nõela mõlemad otsad pärasooles. Sain nõela silmapoolse otsa näppude vahele, surusin terava otsa pärasoolde ehk 1-2 sm siis sain silma otsa pärasoolest välja. Teise poole nõelast ja niidirulli sain lihtsalt kätte, välja. Koer värises, kannatas. Kui lõpetasin, oli hea meel, tuiskas mööda jalgpalliväljakut ringi. Niidirullil olid peal, küljes mõned hambajäljed. Must niit oli muutunud hapraks, nõel matiks. See osa nõelast mis oli niidul sees, oli hele, läikis. Kodus analüüsisime, niidirull koos nõelaga oli Terri seedekulglas 5 päeva.
Tedred hakkasid lõppema, kährikkoerad paljunesid jõudsalt. Tõin selle kutsika, inglise terjer Raki Tartust Olt’i käest. Algas, oli, meie metsades kärntõbi (mingi sügeliste alaliigi kõrgperiood). Hukkus palju (karus) metsloomi. Kui käisin metsas nakatus ka Raki. Tõin Vändrast loomaarst Gertzi käest ravimit. Poeg oli koeraga ühevanune (3 aastat) hullasid, mängisid toas, kodus koos. Tekkis, oli Vilmaga selline jutuajamine. Evald, mis siis saab, juhtub, kui sina Rakiga toote selle kärntõbe koju ja poeg Margus viib selle lasteaeda. Üldiselt reaalne. Vastasin, mina ravin poja selle koerarohuga terveks, aga sina pead tegutsema lasteaias. Vilma vastas, Evald, seda ma ei ela üle. Võtan poja, lähen Tootsist ära, kuskil jaoskonnaarsti koha ikka leian, kasvatan poja ülesse. Ela siis siin oma noore, õpetatud ja puhtatõulise koeraga. Need olid minule väga karmid sõnad. Läksin kööki, panin pea kahe käe vahele, lasin meie elu silmade eest mööda, läbi. Meil oli juba korralik kodu, ka auto. Armastasin oma naist, poega. Panin kõik nagu kaalule, Raki ühele poole, kodu, Vilma, poeg, ka ise teisele poole. Otsus tuli, oli lühike ja karm. Järgmisel õhtul tulin töölt varem koju, võtsin püssi ja koera ja läksin metsa. Kui Vilma tuli koos pojaga koju, ütlesin vaikselt, Rakit enam ei ole. Küllap oli meile kõigile raske moment, psüühiline üleelamine. Teisiti ma ei mõistnud, saanud.
Sõitisin Vilmaga Haapsallu „Valge Daami“ etendusele. Sõitsime suvekodust välja nii 15.00-15.30 et saaks teha kõike rahulikult. Pigi jäi koju. Kui tulime öösel ehk 03.00 koju, kuulsin, Pigi haugub kuuseheki juures väga käheda häälega. Läksin vaatama, võõras kass istus oksal, Pigi haukus all. Tõin püssi, lasin ära, läksime magama. Hommikul rääkis vanaperenaine, kes oli kodus. Nii kell 16.00-16.30 kuulis et Pigi haugub, läks vaatama, võõras kass hekis oksal, koer haugub. Tahtis võtta sülle, ära tuua, ei lasknud, lõrises, tahtis hammustada. Jättis sinna. Enne magama minekut nii 22.30 läks õue, Pigi haukus ikka veel kohal, kutsus, ei tulnud, haukus meie tulekuni. Nii et 10-11 tundi pidevat haukumist. Selline on taksi visadus, iseloom, sihikindlus.
Pigiga üks paljudest, aga kriitiline jahiepisood. Pigi ei olnud veelembeline. Olin oma ühestpuust paadiga pardijahil Pärnu jõel, mis on päris kipakas veesõiduk. Pigi istus paadis, vajadusel aitas pikast rohust, põõsastest leida lastud parti. Oli koht kus arvasin kindlalt parte olevat. Mõtlesin, lähenen sellele kohale kallastpidi, kindel tulistada kui jalad maas. Oli augusti lõpp, hommik, päike tõusis. Seisatasin nõgeste-kassitappude põõsas, ulatusid vööni, Pigi minu jalgade juures, veepiirini ehk 5 mrt. Tõusis üks part, lasin, kukkus. Paugu ja pardi kukkumise plartsatuse peale tõusid veel 3-4 parti, lasin, kukkus ka teine part. Esimese pardi kukkumise kohta ei suutnud Pigi fikseerida. Teine part kukkus plartsatades lagedasse vette. Pigi ei kuulanud sõna, läks hüppas vette, oli 2-3 m lagedat vett, siis 7-8 m kõrkjatihnikut ja siis peegelsile Pärnu jõe pind. Pigi ujus rahulikult kõrkjatest läbi, nad olid püsti, sirged. Veel 10 m pardini. Võttis pardi suhu ja tuli tagasi. Ma polnud Pigile õpetanud isegi maapeal mingi asja ära toomist. Seisin, vaatasin, mõtlesin, kuidas asi hargneb? Pigi jõudis pardiga kõrkjateni ja jäi sinna kinni, pardi tiib läks, jäi 2-3 kõrkja taga kinni, taksi lühikesed jalad ei suutnud sellest takistusest lihtsalt läbi ujuda. Vaatasin, kas pean täies varustuses Pigile appi minema. Hakkasin kiirustades end riidest lahti võtma, ehk jääb midagi kuivaks. Sain pikad kummikud jalast ära, vaatasin Pigi võitles, hakkas väsima, tema tagumine jalg leidis mingi toetuspunkti, keha tõusis täies ulatuses veepinnale, pea pardiga oli vee peal. Kiirustasin pükste ära võtmisega, nõgesed kõrvetasid. Sidusin särgi hõlmad rinnapeale kokku ja läksin. Pigi võitles elu nimel, eest, kas ta seda ka ise tajus. Vesi ulatus mulle nabani, üsna külm. Kiirustasin läbi kõrkjate Pigini,, võtsin ja koos pardiga sülle, ta värises, süda kloppis, kas hirmust, rõõmust, väsimusest. Siis läksin esimese pardi juurde, peosse ja kaldale. Kuivatasin Pigit enda pluusiga, panin talle ümber. Ennast kuivatasin sonimütsi ja jalarättide otstega. Raskelt tulid riided niiskele ihule. Nõgesed nagu enam ei kõrvetanudki, kogu alumine kehaosa „õhetas“ on selline sõna, ütlus. Paadi juurde minnes lõdisesime mõlemad. Selline oli ühe õnnestunud jahipäeva algus. See juhtus arvatavalt 1985 a. Pigi oli 5 mina 63 a. vana.
Olin Killuga õhtusel väljaskäimisel. Varakevadine väga libe periood. Tootsi alevi Ehitajate tänava pikendus, ühel pool individuaalgaraažid, teisel pool mets. Tänav vähekäidav, libe, konarlik, halvasti valgustatud. Kikerdasin aeglaselt, vaatasin, ootasin et koer õiendaks „asja ära“, saaks tagasi. Siis märkasin, Killu seisis keset tänavat minu ees ehk 5-6m kaugusel, tõmbas käpaga, nuusutas. Jõudsin sinna, vaatasin teraselt, oli mingi väike kilekott maas, jääkonarate vahel. Võtsin areldi näpuvahele, vaatasin vastu valget, sees nagu midagi raha moodi. Läksin valgusti alla, nägin 100 krooniseid, päris mitu, panin koti tasku. Oli tunne, kohe tuleb keegi, küsib, Mäe, kas sa midagi oled leidnud? Mõtlesin isegi et küsin leiutasuks tordi ja pudeli. Kodus lugesin üle oli täpselt 10 „koidulat“ 1000 krooni. Umbes nädala jälgisin kas alevis paneb keegi kuulutuse välja. Ei pannud. Jätsin endale. Oli veebruar 1995 a. Sellel ajahetkel oli minu pension 690 kr. Kähriku nahk maksis ca 300 kr. See oli Killuga suurim ühepäevane (jahi) saak. Ilma Killuta poleks ma seal üldse kikerdanud.
Elasime V korruselise maja III trepikoja I korrusel. Oli nagu „untsantsakate“ trepikoda. Meie vastaskorteris Kai ja Jüri võtsid, tõid noore „tootsitõugu“ ahvenavöödilise kassi, nimeks pandi Kaspar. Varsti oli trepikoda kassikuse haisu täis. Räägiti, Mäe koer ei haisuta, aga Kaspar, noor küll, aga kuseb kõik kohad täis. Rääkisin, see pole Kaspari tegu, ei tahetud uskuda. Ühel õhtul kui tulin Killuga väljast, tahtis meie trepikojast välja minna võõras kõuts. Ei lasknud. Ütlesin Killule murra-murra, mis tähendas Killule täielikku, viimase peal tegutsemisvabadust. Killu tuiskas valju kisaga kassile järele, trepist ülesse,, pööningu luugi alla, luuk oli kinni, siis hüppas kass üle koera ja viimase tempo ja kisaga trepist alla, Tegin välisuksed lahti, sellise hooga oleksid nad jooksnud klaasidest läbi. Kui kass oli õues puu otsas, jõudsid naised köögist trepikotta ja hakkasid pahandama, Mäe, miks sa peksad oma koera, et ta nii valjusti ja haledasti karjub. Vastasin, ei peksa, Killu teatas Saare Jaani kõutsile arusaadaval moel, et ärgu käigu meie trepikojas kusemas. Varsti hais kadus, Kasparist arenes tugev, ilus iseteadlik kass.
Hommikul kella 6.00 ja 8.00 vahel jõudis Kaspar koju, lasti tuppa, puhkas, sõi. Ehk mõne öö magas ka kodus, toas. Õhtul läks, lasti välja oma kassielu elama. Küllap haisutas võõraid esikuid, pidas, osales pulmades, kiskles, lakkus haavu. Vahel esikus kohtusime, silitasin teda, tegi vastu kurr-kurr müksas peaga. Olime nagu „sinapeal“. Killust ei teinud eriti välja, tunnetasid mõlemad, et on neutraalsel territooriumil, ärme kakleme. Pidasin temast lugu kui väärikast, tõelisest kassist. Ta jäi kuidagi järsku vanaks, invaliidistus, tagumised jalad ei allunud tahtele. Jäi mulje, seda oli tekitanud inimkäsi. Ütlesin naaber Kaiele, anna Kaspar mulle. Ta pühkis pisara, ütles ei, Jüri läheb temaga homme ülehomme Pärnu vet ravilasse, me matame ta oma aiamaale. Kaspar oli palju aastaid Kaie ja Jüri lemmikloom. Kaie töötas TK „Tootsis“ direktori asetäitjana kvaliteedi alal.
Sain lugeda üht üsna „kapsaks“ loetud raamatut, vist 1948-50 Vändras, liikus käest kätte. Kirjutatud koertest, kellegi prantsuse moearsti poolt. Palju ununenud. Pidasin kõige tähtsamaks osa, kus kirjutatud, millistele küsimustele peab enne koera, kutsika võtmist, ostmist tulevane koerapidaja iseendale vastama.
Küsimused midagi taolised:
a) kas mulle on tingimata koera vaja, kas ma ilma koerata kuidagi läbi, hakkama ei saa?
b) milleks on mulle koera vaja?
c) millist koera ma vajan?
d) kus hakkan oma koera pidama?
e) kas mul on koera jaoks aega?
Seal raamatus oli selliseid küsimusi hulgim. Selle raamatu järgi käitudes oleks meil palju vähem rumalaid koerapidajaid ja hulkuvaid koeri. Küllap siis ei olnud koerapidamine pop äri.
Mul käib ajaleht „Pärnu Postimees“, seal on palju kuulutusi, kus pakutakse kodutuid, hulkuvaid koeri, kasse. Pääliskiri, olge kristlased, armastage loomi. Ei ainsatki artiklit teemal, milleks on sulle vaja hulkuvat koera, kassi. Kelle lohakust, lollust, hoolimatust pead sina armastama.
Osalesin jahimeeste võistlustel, viktoriinidel. Kui tekkis lõpus viigiseis, anti lisaküsimus, mingi loetelu. Üks ilusamaid selliseid küsimusi oli: silitage koera mööda seljajoont eest tahapoole ja kirjutage milliseid koera kehaosasid teie käsi puudutas?
Vastus: koon, laup, kukal, kael, turi (eesselg), selg, lanne, laudjas, saba.
Olen õpetanud 3 koera Pigi, Taki, Killu töötama verejäljel, lõhnal. On uskumatu, kuidas noor koer (4-6 kuud vana) reageerib esmakordselt verelõhnale. Sattub eufooriasse, ajab karvad turri, tormab edasi-tagasi lõhnatsoonis, ei kuula sõna, nuusib, uriseb. Selline on veri, öeldakse, verel on vere hind.
Kõik koerad on kiskjad. Kui koerad, mitte ainult jahikoerad jooksevad, hulguvad metsas, jahimaadel vabalt, üksi 2-3kesi, tegelevad nad tapatööga, kellest jõud, kiirus üle on. Nad ei käi seal lillelõhna nuusutamas.
Minu arusaamine, kogemus isasest ja emasest koerast. Emasel koeral on põhiliselt kaks innaaega aastas, Periood 2-4 nädalat paaritusaeg mõni päev. Sellel perioodil ei kuula hästi sõna. Väljas tuleb hoida lihtsalt rihma otsas. Toas mõni päev „tilgub“. Emane koer on koduhoidlikum. Metsas, jahil töötamise raadius mõneti väiksem. Kompenseerib kuulekusega.
Isasel koeral pole innaaega, aga kui kodu läheduses ca 500 m raadiuses elab indlev emane, vingub, ulub, kraabib välja. Kui läheduses elab 3 emast koera, on sellel koeral 6 innaaega aastas. Isane ei ole nii sõnakuulelik, koduhoidlik, rohkem isepäine. Jahil töötamise raadius suurem, halvemini juhitavam. Jahikoerad, olgu emased, isased, on isiksused, mitte tsirkuseartistid.
Lased jahikoera hommikul metsaääres lahti, ütled otsi-otsi. Koer läheb rõõmsalt tööle. Mitte keegi ei anna garantiid, et õhtul paned koerale rihma kaela ja tuled temaga koos koju. Võib jääda auto-rongi alla, uppuda, hunt murrab ära, lastakse maha, aga ka varastatakse.
Esimesel eestiajal oli hea jahikoera, hagija hinnaks keskmise jahipüssi hind midagi 100 kr. ümber. Hea jalgratas „Vega“, „Husqvarna“ maksid ca 160-170 kr. Talusulase palk oli midagi 25+- 10 kr kuus.
Vilma teadis enne meie abiellumist, et minul on jahilkäimise hobi (haigus). Rohkem kui korra ütles ta mulle: Evald, ma ei saa aru, mis inimene sa oled, pühapäeva hommikul vara tõused soojast voodist (minu kõrvalt), lähed metsa. Tuled õhtul pimedas, väsinud, märg, porine, verine lihatükk seljakotis ja omal õnnelik nägu ees.
Pointeri kohta öeldakse jõud ja aadel. Kui pointer (ka mõni teine koer) leiab maastikult värske lehmasita hunniku, püherdab ta seal peal kapitaalselt, himuga. Tuleb sinu juurde rõõmuga, uhke olemisega. Minas ei saa aru, kus on aadellikkus.
On nii, hommikul enne jahile minekut koerale süüa ei anta. Kogenud jahikoer, kui saab aru, et minnakse jahile, ei söö ise. Jahil, jooksmise hõlbustamiseks roojab koer end, soolestiku tühjaks. Lõuna ajal, kui jahimees sööb võileiba, on sageli ka koer seal. Pakutakse temalegi killuke. Üldiselt võtab koer selle vastu, siis otsustab, kas süüa või matta maha, sageli matab. Läheb 3-4 m eemale, kraabib väikese lohu, paneb leivatüki sinna sisse, ajab, lükkab ninaga mulla peale. Läheb mööda kuu, vahel kauemgi, samas kohas süüakse lõunaleiba, koer läheb, tõmbab käpaga, võtab, leiab kohe oma maetud leivatüki ja sööb. Selline on jahikoera mälu.
Kõige õnnetum koer pidavat olema selline, kellel ei ole peremeest.
Koeraga on hea koos viina (peeti) võtta, ise võtad viina, koerale annad sakuskat. Ta kuulab su juttu andunud, hardalt. Kui ise tukastad, uinud, valvab ta sind truult, kaua (minu tuttava viinamehe pihtimus).
Tagantjärele tarkusena, mis midagi ei maksa, vigadest, mida tegin oma koertega.
a) Vaatamata oma väga suurele solvumisele 1952 a. ei oleks ma tohtinud lubada Illit omapead, üksi metsa. Andma ta kohe mõnele jahimehele. Ta oleks jahtinud tuttavatel jahimaadel kõrge vanuseni.
b) Oleksin pidanud jääma Bimbuga rahule. Tahtmine saada eliitkoera jättis mind ilma mõlemast.
c) Esimest-viimast korda haavusin-solvusin Vilma peale, armastasin teda ja poega väga. Jätsin endasse, väljundiks oli Raki elu.
Minu arvamus, nägemus, mõte lemmikust, eetikast, hügieenist, armastusest, reeglitest. Sõna, mõiste, lemmik, näen mina valikut mitmest. Ei julgenud öelda Vilmale, sa oled mu lemmiknaine, vajadusel kasutasin teisi sõnu, superlatiive. Kartsin, küsib vastu, Evald, kas sul on veel peale minu mõni naine tagataskus.
Ma hoidsin kõiki oma koeri vahel natuke süles, rääkisin, silitasin. Hoidsin süles ka Vilmat, rääkisin, silitasin kallistasin suudlesin. Korra ta vihjas, kas peaksin Pigi peale (armu)kade olema. Pareerisin, Pigi on ainult minu koer, teda hoian, sind, oma naist, armastan. Ma ei tea kas koeraga, kassiga ühes (pesas) voodis magamine ja ühest kausist söömine mahub eetika, hügieeni või armastuse egiidi alla.
Minu koerad ei tohtinud meie (abielu) voodisse minna (salaja vahel käisid), küllap ei olnud vajalikult karm.
Vilma tuli kodust, kus ei olnud koera. Oli selline juhtum, koera söögikohal põrandal oli praetaldrik, koera poolt lakutud. Rääkisin Vilmale korrektselt, mina ei taha süüa koeraga ühest nõust, ei taha, et seda teeksid ka sina, oli minuga ühel meelel. Läks mööda mingi ajaühik, nägin, lakutud praetaldrik põrandal. Astusin peale, katki, prügikasti. Ei öelnud Vilmale ainsatki sõna. Küllap märkas, meil oli siis kõike vähe. Kuni meie abielu lõpuni ei näinud ma ühtki meie sööginõud põrandal.
Kõik koerad olid meie pereliikmed, aga kehtisid ka reeglid, millest tuli kõigil kinni pidada.
Ilma reegliteta pidavat olema ainult salakuulamine, kõige rangemad reeglid pidavat kehtima litsimajas.
Terve oma 70-aastase elu olen olnud maainimene ning mu peres on olnud loomad nii laudas, õues kui toas.
Kassid on olnud me elamises kogu aeg tavaliselt hiirepüüdjana laudas. Tuppa said ainult päeval. Võisid lesida, kus aga soovi oli: põrandavaibal, diivanil või ka voodis.
Elu tegi oma keerdkäike ning korraga kuskil 1980-ndate keskel sattus meie perre määrdundvalge, mustade käppadega-kõrvadega-sabaga ja -ninaga noor siiamihärra. Ta lihtsalt kuskilt tuli ja jäi meie juurde või visati ta kellegi poolt? Temast sai meie esimene lemmikloom suveniirkass, kes toas elama hakkas ja hiirepüügist midagi ei teadnud. Oli üpris armas loomakene.
Elasin siis Tartumaalt Valguta mail ning momendil samas sides kirjakandja ametis. Suhtlemisring oli lai. Iga päev 25 km läbi „ratsutada“.
Aasta hiljem pakkus mulle Koruste kaupluses töötav daam noort siiamipreilit. Muidugi võtsin ta vastu. Nii nad kahekesi elasid meil toas. Aastas toodi korra poegi. Kastikene oli pliidi ees, kuhu asjale käidi ja magati kahekesi voodijalutsis teki peal.
Olid väga puhtusepidajad loomakesed. Mitte kuskile kunagi hunnikut ei tehtud. Kurjad nad ei olnud ja vaidlen vastu neile, kes ütlevad, et siiamikassid on kurjad.
Need inimesed ise kasvatavad looma kurjaks. Mina oma kassidele, kui noortena reide üritasid hüpata, andsin käega laksu ja läksin kohe nende juurest ära. Kass pidi aru saama, et nii ei tohi!
Siiameid ei tohi kunagi torkida ega õrritada. Nii aetakse ise loomakene kurjaks ja tigedaks. Pidasin siiamipaari kümmekond aastat. Minu isa siiamile ei meeldinud mu Valguta naabrimees, kes tuli appi meile siga tapma. Kallale ei karanud, aga ta istus naabrimehe kõrval, kellel pussnuga oli sääriku sääres ja ajas undamise joru seni, kuni ta seal toolil istus.
Kui armsad olid nende pojakesed. Üle 3-4 poja kunagi ei olnud. Lahti sain poegadest alati. Kinkisin neid ilma rahata. Sõid sama toitu, mis ise sõime. Vene ajal ju mingeid eri kassitoite meil maal ei müüdud. Pojakesed sündisid lumivalgetena, roosade käpakestega ja roosade ninakestega. 3-4.dal päeval hakkas jalakestele ninale ja kõrvadele halli värvi viskama, mis järjest tumenesid kuni tumepruunini. Kes neid pojakesi potile õpetas? Mina küll mitte, aga sinna nad kõik käima harjusid nagu kord ja kohus. Ikka kahe-kolmekesi korraga kui tillemad olid. Kõik kiisud olid ühte nägu. Oli tegu neist arusaamisega. Vaatasime neid ja alati imestasime nende tarkust ja arukust.
Kurja eriti ei tehtud ja kardinaid pidi roniti haruharva lae alla. Tillu vitsakene oli olemas. Kui nägin ronimas, sai pisikese nihvi ja ronimine jäi soiku.
1988. a. jaanipäeval kolisime Valgutast Tsirgulinna, kuhu olime maja ostnud. Siis oli meil jälle 4 pisikest kassipoega kaasa tuua. Vahtisime neid abikaasaga ja ma ütlesin kaasale, et Valgas on kassinäitus. Viime oma kassipere ka näitusele. Eriline oli see, mis ahvatles, et isa-siiam Leopold oli kasti ühes küljes külili ja emasiiam Siiu teises küljes külili ning 4 poega askeldasid nende süleõnaruses.
Tavaliselt meie küla isaskassid emaste poegi ei talunud ning iialgi nendega tegemist ei tehtud. Minu peres murdis küla isaskass 2 juba mängivat kassipoega ära ning ühte sõi poolenisti ära. Sattusin varahommikul 1963-ndal aastal heinaajal peale. Rabasin ta kinni. Tasuks hammustas mind pöidlasse. Emakass istus õndsa näoga kõrval ja lasi pojad maha murda. Tema omi poegi ei kaitsenud.
Siiamipaari me toast välja ei lasknud ja ega eriti tükitudki välja.
Aga ikka mõnikord juhtus, et Leopold pääses ukseprao vahelt õue. Siis pidin kohe valvel olema, sest külakassidega kohtudes algas alati tüli ja see toimus väga ruttu. Kisa ja „ruigamise“ järgi oli alati selge pilt, kuskandis meie Leopold parajasti oli. Temal oli eriline kisa, mille kohe ära tundsime.
Jooksime kohale ja alati saime ta kinni ja tõime tuppa tagasi. Ta ei proovinudki põgeneda. Ütlesime mehega, et meie kass juhatab jälle alevi peal orkestrit. Kui siia Tsirgulinna tulime, siis saime alles aru, kui tark meie Leopold on. Tema oskas 8-aastasena siin toakoridori ukse esikusse lahti võtta. Hüppas lingile ja uks läks lahti. Abikaasa sättis seda linki veel kahte uude asendisse. Leopoldil sai ruttu selgeks, kuidas uks lahti käib. Tavalisel ukselingil ju kolm asendit saabki panna ja kõik võttis Leopold lahti.
Siis otsustas abikaasa Leopoldi üle kavaldada. Tegi uksele lisariivi, mida sai ümmargusest nupust keerates lahti. Nägin kui seda riivi uksele pandi, Leopold istus samas koridoris ja vahtis peale. Abikaasa ütles talle: „Näis, kas selle ka lahti võtta oskad?“
Jah, mõned päevad tõesti Leopold ust lahti ei saanud. Ja äkki oli tal sellegi lahtivõtmine selge. Algul hüppas ümmarguse riivini ja siis lingi peale. Uks sai esikusse lahti kui imeväel. Kahjuks välisuks käis lahti teise süsteemiga ning seda kassiaru ei osanud kunagi lahti teha.
Emasiiam tuli 3 a. hiljem magama panna. Talle tuli peale see kassihaigus – kere peal oli juba 2 ümmargust karvadeta kohta ja uued tulekul. Mul aga Valgas lapselaps, kes kogu aeg kassi kaisutas. Ravi 1991-ndal siin veel ei teatud ning meie veterinaar leidis, et paneme magama.
Leopold jäi üksi. Tõin küll varsti uue vöödilise õuekassi, kellel Leopoldiga pojad tulid. Ühe jätsin poegadest omale, kellele tütar Matrosnik nimeks pani. Oli tume vöödiline, pika kerega ja kõrgete jalgadega. Ja kui suureks ta kasvas. Kaalus 8 kilo. Oli majesteetlik, väljapeetud käitumisega loomakene. Kui risti end üle voodi pikali viskas, oli terve voodi kassi täis. Ta oli nii armsalt paks, ümmargune, suur ja läikiv ning hästi sõbralik kõuts. Mu väimees ikka ütles, et kui siit me nelja kassi seest valida antaks, tema valiks selle paksu-vöödilise omale.
Leopold ei seltsinud selle uue emasega, ta jäi nagu üksi. Kippus välja toast ja korra saigi minema ning tagasi ei tulnud. Lapsed leidsid ta mõni aeg tagasi ühe mahajäetud maja pööningult surnuna. Matsime ta karbiga oma õueaeda. Siiamite sugu läkski nii minult minema. Leopoldi nimesaamine oli ka huvitav. Me teismeline tütar Helve oli Valgutas ostnud õhupalli ning kirjutanud sellele peale suurelt Leopold. Ta liputas seda värvilist õhupalli selle noore isasiiami nina all. Nii kui kassikene selle pallile käpaga patsu pani, käis pauk ja pall Leopold lendas kildudeks. Selle tagajärjel ristis tütar kassikese Leopoldiks. Oma nime ta tundis ja teadis. Reageeris sellele alati.
Matroskinile harjus külge ronimise mood. Läks nädalaks hulkuma ja tuli siis jälle tagasi. Tema väljaskäimisi me ei piiranud. Oli rohkem õuekass.
Tema lõpukene oli hirmus. 5-6 aastasena oli ta jäänud vist alevis tuhkrulõksu vahele. Mõlemad esikäpad olid kild-luumurdudes. Kuidas ta selliste käppade peal koju tuli, on raske seletada. Vererada oli igal pool järel. Oh kui kahju oli meil lasta magama panna oma suur ja armas Matroskin. Neid luumurde parandada ei saanud.
1995. aastal tõi tütar Valgast noore halli valgekäpalise ja valge rinnaga kassipoja, keda tütar pidada ei saanud. Kuigi oli puhtusepidaja loom ja 2 nädalat nende juures elanud. Olla tänava pealt korjatud. Neil oli 2-aastane tütar Elis. Loomake oli väga mänguhimuline ja rippus oma teravate küünekestega alatihti tüdrukukese seeliku või pitsidega püksikeste küljes. Laps hakkas kassikest nii kartma, et ei julgenud magamistoast väljagi tulla, kui kassike liikvel oli.
Õue tagasi visata teda ei tahetud. Ikka nende loomake ja puhtust pidav, nii ta siis toodigi meie juurde maale. Ega meil abikaasaga olnud aega kassidega mängida. Mul olid siis laudas lammas, lehm ja 2 seapõrsast ning 3600 m2 krunt korras hoida. Abikaasa käis veel tööl.
Kassike jäi toakassiks. Saime temaga kenasti läbi ja kutsusime Tilluks. No mis Tillu ta on, kui suureks kasvab? Otsisin talle sarnast nime ja nii saigi temast Dilidon. See oli selle Tillule sarnane nimi. Edaspidi kutsusime ikka Tilli ja Dilidon teda. Reageeris mõlema nime peale. Väga soliidne loomake, keda sai alati siis naerda, kui tema ämbrist kõrge pingi peale „vee proovi“ võttis. Käpake sisse ja lakuti siis see puhtaks. Põrandalt tema vett ei lakkunud. Nii siis oligi meie joogiveepange kõrval, mis oli kaanega kaetud, teine pangekene, kust Dilidon käis proovi võtmas.
Dilidon jäi mulle väga südame külge, sest mu abikaasa suri 2001 a. talvel ning mina pidin Dilidonile ja toakoera Tsäpile peremeheks hakkama. Mõlemad magasid voodijalutsis ja said omavahel hästi läbi.
2005 a. talvel ei tulnud Dilidon öösel tuppa, kuigi mitmeid kordi kutsusin. Seda ei olnud kunagi juhtunud, et ta ei tulnud kui kutsuti… Tuli hommikul. Varsti jäi haigeks. Ei söönud ega joonud ja mõne päeva pärast suri tugitooli peale. Haigena ta voodi ei roninud. Kahtlustan, et talle anti mürgitatud kala, kui ta emakasside juurde pulma läks. See oli ta esimene pulm 5-6 aastasena. Hoidsin ju teda toas kinni. Siis lihtsalt pääses uksest välja. See oli märtsikuine aeg. Emakasse pidav mees ähvardas me isakassid ära tappa, kes tema kasside kalu sööma tulevad. Miks ta pildus neid kalu nii palju, et omad ära ei söönud ja võõrad kassid lõhna peale kohale läksid? Matsin ta puukastikese sees koduaeda. Leinasin teda taga. Ta oli ju mu öine seltsiline. Tahtsin samasugust uut, kui tema oli. Tartus nägin ühe poe juures halli emakassi pojaga. Täpselt mu Dilidon oli see pojakene, aga ta oli umbes 2-3 kuune – suur juba.
Siis toodi mulle 2005 a. augustis Põlvast umbes samasugune, kuigi mul oli juba 2 õuekassi. Oli üleni hall, käpakesed valged, ninakene hall, aga põsekesed vuntsidega lumivalged. Oli paari kuune ja sama vallatu kui Dilidon. Igale poole teda sai ja alati temaga midagi juhtus. Küll kukkus ta kuhugi, midagi läks ümber või katki.
Ma ei ole löönud ega karistanud loomakesi, kui mänguhoos midagi juhtub. Kui asi tehtud, ega ta aru saa, mille eest teda karistad. Kui teo pealt jaole ei saa, siis hiljem karistada pole mõtet.
Tema hüppas mul köögi laua alt üle 90 liitrise veenõu, mis pesupesemiseks toodud. Esimene kerepool läks õnnelikult üle aga tagumine pool kõigega käis minu kogutud räästaveest läbi. Sekund hiljem oli ta köögisektsiooni taga. Kuidas ta sinna vahele mahtus, ei oska öelda. Ruum oli nii kitsas, et ümberpööraminegi polnud võimalik. Kümmekond minutit põeti seal seda ehmatust.
Dilidoniks ma ei saanud teda kuidagi kutsuda. Lihtsalt ei saanud. Ta sai nimeks Röövel või Rüüfli, sest ta käitus kui röövel.
Röövlit öösel toas ei hoia. Tal oli puhtusepidamisega raskusi. On peetud pisikesena õues ja toas öösel ei oska olla. Ringi ei ole õpetada jõudnud. Nüüd on ta aastake ja ma ei proovigi enam. Ta tuleb ööseks kutsumise peale lauta. Oma kassikesi ma ei jäta ööseks tänavale kaklema.
Röövlist-kõutsi tubase rumaluse tasandab tema tubli rotipüüdmine. Rotid on alevis näljas, ei peeta enam alevis loomi. Mul on 3 kana ning rotid hiilivad öösiti nende nisuteri, kust mu Rüütlikene neid ühekaupa kinni nopib ja mulle hommikul näitab. Minu pool kõrgetes heinakihtides oli rottidel hea elada ja paljuneda. Nüüd lõpeb nende paradiis ära. Heinakihtisid enam ei ole ja mu ajalooline lehmake läheb 11. sept. 2006 kombinaati. Ta on praegu 11-aastane ning arvan et Eesti ajaloos ainuke lehm, kes lüpsab ahtrana 7-ndat aastat. St. pole 7 aastat poega toonud. Viimane oli 1999 a. aprillis. Annab praegu veel 11-12 lt maitsvat ja rammusat piima. Tavaliselt ahtraks jääv lehm annab 3-4 lt päevas. Läheb rammusaks ja tigedaks. Eks minu lehmale mõju tema põlvnemine. Tema vanaema lüpsis mul Valgutas kõige rohkem 35 lt päevas. Praeguse ema üle 18 lt ei annud, aga tema andis 25 lt. Ahtrana 6 aasta jooksul tuli vahel ka 15 lt nii kuis siin alevis süüa sai.
Tema vääriks rekordite raamatusse panemist. Praegu, 11-aastasena ja 7-ndat aastat ahtrana 11-12 lt suvel piima anda. Olla ilusa kerega ja all suur valge udar. Aga ta saab hästi süüa ka. Tema peale mu aeg kõik kulub ja ma ei suuda oma hobidega tegeleda. Televiisorit vaatasin viimati kevadel. Ei ole selleks lihtsalt enam aega, õhtuks olen väga väsinud.
Nüüd ei tule enam lehmaga toime. Lihtsalt ei jõua ja haigused kimbutavad. Mu lehm ei anna võõrale piima kätte ning vili sai ka otsa, mida ise iga nädal kodus jahvatasin.
Veel olen üles kasvatanud nn. lemmiklinnu. 1978 aastal Valgutas anti meie pere loomade jaoks Paaslangi küla viljakuivati kütteruum, millel korsten peale. Ma ei näinud küll seda hakkide toimetamist seal korstna otsas, aga ükshommik oli üks udusulis kollase nokaümbrusega hakipoeg pullikese kõhu all maas. Võtsin selle linnupoja seal ära. Ei me surmanud teda õnnetukest ära, vaid panime suurde traadist rotilõksu elama ja ma hakkasin teda pihuga kinnipüütud kärbestega toitma. Neid oli laudas külluses ja viisin linnule. Algul ei võtnud kuidagi vastu, püüdis aina hammustada ja karjus minu peale. Päeval oli ta puuris kinni ja üksi, aga õhtul ja öösel meiega. Ta harjus nii ära, et kui ma Rõngu aiandist lõunale tulin, teda toitma ja talle kärbseid püüdma – Jaak juba kisas ja nõudis minult süüa. Ta sai nii omaks, et ei põgenenud kuskile.
Sulekesed kasvasid selga ja ta õppis lendamist. Esimest korda võttis hoogu ja läks, aga maandus täpselt 6-ämbrilise mahuga tsinkplekk vanni, millel 15 cm kõrguselt vett põhjas. Jaak märg kui kalavedaja. Võta aga rätik ja kuivata Jaak ära. Ega teine päev uusgi katse paremini läinud. Siis lendaas ta kõrgemalt me köögis ja maandus täpselt tulisele pajakaanele pliidil, kus seakartulid juba keesid. Rabasin ta sealt ära. Viga seekord ei saanud.
Õppis sööma enda sööki ja enam teda rotilõksu vangi ei pannud. Magas kindlal toolileenil, kus ajalehed all ning kuhu öösel märgid peale tehti.
Kasvas ilus ja soliidne linnukene. Käis õues ja tuli alati tuppa tagasi. Sorteeris paberkommisid ja tõstis teelusikaid. Välja midagi ei viidud, sest tema oli ju toaelanik.
Kui keegi külla tuli, nii hakipoeg oli kõpsti kõrval. Talle pidi alati midagi andma. Mu ema mees Väino Maala tõmbas kord tema ees oma rahakotirauad lahti. Jaak ei olnud laisk poiss – tõmbas nokaga vene rublal tüki ära.
Siis oli ta kõva „ajalehelugeja“. Istub ajalehehunniku otsas ja rebib nokaga tükke. Sellest on piltki tehtud, aga foto on tumedavõitu – kvaliteedilt kesine.
Ükskord andsin Jaagule bussipileti. See võeti vastu, pandi varba alla ja hakati ribadeks rebima. Õues lennates ta tuli vastu otsesuunas ja maandus otse pähe.
Õemees pidi kreepsu saama, kui hakipoeg talle mustsõstraid süües pähe lendas. Elasin õdedest kaugel ja polnud neile maininud, et kasvatasin hakipoega.
Ostsime maja Valgutasse ja haki andsin emale Pühastesse. Tema leppis nendega hästi. Kartsin, et Valguta poisikesed ta hävitavad. Ema elas metsa sees. Tal oli septembri lõpus sünnipäev ja palju rahvast, 5-kuune hakipoeg lendles lae all. Visati küll teda õue, aga kui keegi välisust paotas, oli poiss toas tagasi.
Mu ema olla käinud minu hakiga Pühaste poes. Hakk ootas seni kase otsas kui ema oste tegi. Tagasi mindi, hakk istus õla peal…
Hakipoeg kadus novembris ära. Arvan, et mõni kass murdis maha. Ema mees lasi hakikesel kassile nokaga lüüa. Kass pelgas teda kui tuld. Ehk läks mõne võõra kassile sama julgest lööma ja see rabas ta kinni ning saatis õhtule.
Eksootilisi lemmikloomi ei ole meie pere pidanud. Olime maa inimesed ning leppisime eestimaistega. Tõid nemadki me perre omal ajal palju rõõmu ja helgeid hetki. Tänu neile!
Igal inimesel on lemmikud – nii loomad, linnud kui ka asjad. Ei ole minagi mingi erand. Erilised lemmikud olid meie pere lastel loomad. Olen oma elu esimesed paarkümmend aastat elanud maal – talus, kus oli hobuseid, lehmi, lambaid, koeri, kasse, hakkisid, kalkuneid, kanu, kukkesid ja võibolla ka muid elukaid. Meid oli neli last ja loomad olid meil omavahel ära jagatud nagu ka kõik muu (isegi marjapõõsad ja maasikapeenrad). Igal oli oma ta lemmik, kelle eest eriti hoolitseti: kellele söödeti paremad palad, keda kammiti-harjati, patsutati ja kallistati. Kõiki lemmikuid ma enam ei mäleta, kes meenub – sellest kirjutan. I klassis (koolis oli 3 klassi ühes ruumis) anti teema „Minu lemmikloom“. Ma jõudsin kirjutada mitmest loomast mõne rea ja aeg sai enne otsa kui pikemalt oleksin jõudnud kellestki kirjutada.
Mul oli lehm Mirdi ja õel oli Maada. Minu lehm oli vana, tal olid väiksed ja käsnu täis nisad. Õe Mandal olid ilusad siledad nisad, aga äraütlemata sitked. Ma tahtsin kõiki töid õppida. Juba kuueaastaselt kõndisin ringi ja tahtsin, et mind lubatakse ka lehma lüpsta (isa oli selle ära keelanud). 7-aastaselt sain lüpsjad siiski nõusse ja nad lasid mind teha järellüpsi topsisse. Varsti saingi lüpsmise selgeks, siis keeld enam ei kehtinud. Mandat ma ei lüpsnud – ta oli tõulehm, andis palju piima, ainult järellüpsiga läks mul otsaesine märjaks, tuli ju kõigest jõust pigistada, et piimatilkki kätte saada. Mirdi oli vana ja segavereline, ta müüdi ära. Mu kodus oli eesti punast tõugu kari. Longis jäeti igal aastal kasvama 4 parimate näitajate ja tõuomadustega lehma vasikat. Nende nimed algasid ühesuguse tähega ja me loosisime nad omavahel välja. Enne venelaste tulekut (s.t. 1940 a.) olid Nelli (minu oma), Nakki (õe oma), Noora ja Naadi (poiste omad). Talu maad vähendati peaaegu 93 hektarilt 30-le, siis oli meil ainult üks vasikas. See oli meil väga ära hellitatud, isepäine ja sõnakuulmatu. Karjas olles nägime me temaga kurja vaeva – ilma lüpsmata tahtis ta minna vilja sööma. Karjakoer Nops ka hoidis teda. Kui mõni teinelehm läks vilja, siis Nops läks teda käsu peale kohe ära ajama. Lehmad kartsid teda, ta hammustas neid kannast. Aitas sellest kui ütlesid „Nops, võta“ ja lehma nime, siis tuli ta paha pealt ära. Kui ajasid Nopsi vasika peale, siis läks ta sinna, kõndis vasika kõhu alt läbi (tal oli väike, aga väga virk koer), mängis temaga ja ei teinud äraajamisest asjagi. Lehmadele meeldis laulmine. Lüpsmise ajal võisid nad olla täiesti lahtiselt ja paigal seisid nad ilusti, kui laulsid. Lammaste jagamist me eriti tähtsaks ei pidanud, neid oli lehmadest palju rohkem, kuid neist oli üks selline, kes sõi isegi pekist liha (hommikusöök toodi meile karja juurde kella kaheksa ringis). Aga mul oli üks seapõrsas, kes elutses lauda lähedal oma aias (sulus). Seapõrsad on väga ilusad, roosad ja puhtad – kui tore on neid vaadata kui and õues jooksevad, üksteist taga ajavad ja niimoodi mängivad. Algul söödeti põrsaid rõõsa piimaga, hiljem meiereist tagasitoodud lõssiga. Mina tõstsin oma põrsa aiast välja ja söötsin rõõsapiimaga kui teised sõid lõssi sööki. Mu põrsas oli väga ilus ja pika kehaga. Senikaua sõi ta rõõsa piimaga sööki, kui ma jõudsin ta üle aia välja tõsta. Põrsa söötmine oli minu saladus, seda ei võinud ju teistele öelda, siis oleks pahandus tulnud. Mu põrsast kasvas väga ilus noor kult ja ta müüdi Rõika talu Kiivitile sugukuldiks. Kirjutasin talle välja tõutunnistuse, kus ta nimeks oli Longi Vello. Meil olid suurt valget inglise tõugu sead – need olid sellel ajal moes. Meil kasvatati peekoneid.
2
Karjakoer Nops oli ostetud karjakoeraks, ta oli tilluke kutsikas ja sellepärast panimegi talle sellise nime. Ta oli emane koer, must ja välimuselt tavaline, aga muidu väga armas ja hea koer, kes ei jäänud meist sammugi maha, kui käisime metsas seeni otsimas või mujal. Tal olid kutsikad, neist jäeti kasvama kaks kõige ilusamat. Ma olin juba lugenud Aleksis Kivi „Seitse venda“, seal olid koerad Irmi, Armi ja Mustuke. Meie kutsud said nimeks Irmi ja Armi. Irmi andsime Igali tädile, Armi jäi meile teiseks karjakoeraks. Armist kasvas väga ilus koer: must, topelt silmadega (s.t. silmade kohal oli kaks pruuni täppi) ja töbi sabaga, sabalülisid võis tal olla ainult paar tükki. Ta oli meie oma vana karjakoera moodi, sellel oli veidi pikem saba ja ta oli Armist kõrgem. Ka Irmist kasvas väga ilus töbi sabaga koer, aga suur nagu vasikas. Tema aluskarv oli must, pealmine pikk pruunikat tooni. Õnnetuseks sattus meile marutõbine koer, kes pures ära meie Nopsi ja Armi. Marutõbi tehti kindlaks ja isa laskis jahipüssiga Nopsi ja Armi maha. Meil oli väga kahju, me nutsime, koerad maeti aeda. Tegime nende hauale risti ja istutasime lilli. Tädi andis nüüd Irmi meile tagasi. Irmi jäi kadunuks 1948 või 1949 a. „koerapulmas“. Küllap mõni mees ta maha laskis. Juba aastaid käis küla peal jutt: Longi Irmist saaks head rangiroomad. Sellega meie marutaudi jama polnud veel lõppenud. Mõni aeg pärast Nopsi ja Armi matmist jooksis meile jälle üks võõras koer esikusse, köögiuks oli kinni ja edasi ta ei saanud. Meie koerad ei olnud väljas. Suured inimesed (s.t. täiskasvanud) olid põllul tööl ja meie neljakesi kodus. Saime kätte toikad ja hakkasime seda koera taga ajama. Tema vastu hakkamist enam ei mäleta (olin siis umbes 12 aastane). Mõnussaare metsa sihi peal saime koera kaigastega maha lüüa. Marutõbiste peale oli meie viha äraütlemata suur ja oma koerte kaotus oli meil veel hästi meeles. Lükkasime koeraraipe kaigastega kraavi ja tulime suurest jooksust ja hirmust väsinuna koju. Nüüd kaardi pealt mõõtes (linnulennult) olime maha lidunud umbes ühe kilomeetri – aga suure vihaga ei saa ju asjast hoolida!
Olen sündinud hobuse aastal, kuid ainuke koduloom, keda ma kartsin, olid hobused. Kust see hobuste hirm mulle tuli, seda ma ei tea. Kui olin veel väga põnnike, siis oli meil üks kuri hobune, kes võis teist hobust ka hammustada, võibolla olin seda näinud. Tädid seletasid, kuidas nad olid minuga hädas olnud Halliste surnuaias jaanipäeval – olin siis kahe või kolme aastane. Ma olin ära jooksnud ja ei tahtnud enam vankrisse istuda ja hobust näha: kasvõi jääb laps surnuaeda maha. Hommikul, kui sõit algas, võisin ma olla niivõrd unine, et ei saanud asjast aru, aga surnuaia pühal oli ju hobuseid palju ja kojumineku ajaks, kui pea juba täiesti selge. Viieaastaselt olid tädi lapsed meil külas, nad läksid hobuste koplisse ja kutsusid hobuseid. Hobused tulidki, oi – kuidas ma ära kohkusin, olin nii hirmunud, et ei osanud enam kojugi minna. Ma vist suurest hirmust värisesin ja koperdasin kuidagi aia alt läbi ja sealt tulema. Longis (olin 6-aastane) sain endale varsa, kellele pandi Soome kuulsa jooksja auks nimeks Nurmi. Ju arvati, et mu hobuse hirm väikse varsaga üle läheb. Aga võta näpust! Kodust suure müürini oli karjatamm. Ma tulin lehmakarja juurest koju, Nurmi oli muidugi oma ema-hobusega kuivatuse juures ja nüüd jooksis ta mulle mööda karjatammi vastu! Oeh! Mis ma nüüd teen?! Suure hädaga sain läbi karjatammi aia ronida ja mööda viljapõllu äärt õunaaiani minna. Seal polnud ühtki aiaauku, kust oleksin aeda pääsenud ja sellest aiast ma üle ronida ei saanud. Nii pidin igavese pika ringi tegema, enne kui koju jõudsin. Keskkooli ajal oleksin ma hobuse alla jäänud: siis oli autosid vähe ja hobune kartis autot ja tormas auto eest ära, ma jõudsin just hüpata maja trepi ülemisele astmele, kui hobune jõudis trepini. Kord pidin hobusega minema Apja, siis sõitis mulle nimelt (nagu emale oli räägitud) mingisugused autosõitjad Ruukli mäe all vankrile külge. Õnneks oli vana Hall rahulik tööhobune ja õnnetust minuga ei juhtunud, kuid vankri tagumine ots oli ära lõhutud ja ma pöörasin koju tagasi. Meil olid enamasti tööhobused: vana Hall, Osman (kelle venelased põllu pealt ära võtsid), Tella, Müra, 1940. a. anti minu Nurmi uusmaasaaja Sosi Aleksile. Teised hobused jäid vististi hobulaenutuspunkti või kolhoosi.
3
Kui isa veel talu pidas (enne 1945. a. arreteerimist) olid meil tihti suvel isa täditütre tütred suvitamas. Nad elasid Tallinnas. Evi oli minust aasta vanem ja Mia aasta noorem, mu õde oli kaks aastat noorem, vend kolm ja noorem vend peaaegu viis. Miale meeldisid väga hobused, ta oli peaaegu „hobuse haige“. Tallinnas oli ta kõik oma raha voorimeestega maha sõitnud ja alati oli tal rahapuudus olnud. Meil sai ta hobusega sõita. Ühel suvel, kui nad järjekordselt meil olid, oli meie kesapõld Mõussaares – sinna sai mööda teed üle kilomeetri. Kesapõllule veeti sõnnikut „vaheltvedamisega“, s.t. mehed-sulased tõstsid sõnniku laudast või tallist sõnnikuveo vankrile ja ajasid hobuse õue. Õues võttis ohjad ja hobuse koormaga põllule viia vaheltvedaja. Vaheltvedajaks olid lapsed. Põllult tuli tühi vanker vastu. Põllul oli isa, kes tõmbas sõnniku oma tahtmist mööda vankrilt maha. Täis vanker tuli vahetada tühja vastu ja selle tühjaga sõideti nüüd koju uue koorma järgi. Miussaare oli kaugel ja sinna oli vaja kahte vaheltvedajat ja vähemalt viit hobust. Isa tahtis linnatüdrukutele head meelt teha ja küsis: „Kes tahab vaheltvedajaks hakata?“, teised pidid karja minema. Kõik kuus tahtsime hakata vaheltvedajateks. Isa pobises omaette: kui küüni värvme akkate, siss ei ole sõnnikuvedajaid kunnigil. Ma kuulsin ainult küüni värvimist ja mõtlesin: õige mul vaja sõnnikut vedada, määri oma riided ära ja ole sita haisu sees, küüni värvimine palju huvitavam töö, mida ma enne pole teinud.
Läksin üksinda karja ja teised 5 jäid vaheltvedajateks: Ange ja Mia, Evi ja poisid. Mia oli mitu korda tahtnud ka mujale sõita, kuid Angi jõudis talle asja selgeks rääkida. Küll oli mul seekord karjas palju mõtlemist: ei tea missugust küüni isa värvima hakkab, meil oli kodu lähedal, Longi niidul üks heinaküün ja Miussaare ja põldude vahel nn. Kurvitsa niidul kolm heinaküüni ja neile lisaks veel suur masinaküün, kus hoiti põhku. Oma vaimusilmas nägin ette isegi küüni värvi: rootsi värgi sai ise teha, aga kollane oleks ka rohelise niidu peal ilus. Elumaja oli meil valge ja nurgad kollased. Õhtul olid teised uhkust täis ja „tähtsad töömehed“, mina olin nende silmis karjatsura. Vihaga ütlesin neile: kui isa küüni hakkab värvima, siis olen mina esimene küünivärvija ja teie kõik lähete karja. Linnatüdrukud ütlesid: mis küüni värvimisest sa räägid, onu (meie isa kutsusid nad onuks) mõtles (ütles) sõrmeküüni, ja tegid mulle selgeks, et linnas on igal endast vähegi lugupidaval tüdrukul sõrme ja varbaküüned ära värvitud. No ole lahke! Olin petta saanud. Ma ei ole hobuse selga üldse saanud. Nüüd meeldivad mulle väga hobused ja vaatan alati televiisorist hobuste sõiduvõistlusi: koolisõitu, galoppi jm. Tunnen huvi, kas Gunnar Klettenbergi isa on kunagi Suure-Jaanis olnud mu patsient! 2004 a. suvel käisin Mulgi seltsiga Võrtsjärve ääres hobusekasvanduses ja vaatasin tallis kõik hobused üle. Nad on nii ilusad-graatsilised. Sealses hobusekasvanduses ei saa ratsutada. Need hobused müüakse Taani ja neid demonstreeriski meile taanlane. Mu vennatütre tütar Laura on ka „hobusehaige“, ta käib ratsutamas. Ma pole teda kunagi kodus näinud: kas on ta ratsutamas või kuskil tallis hobuseid hooldamas. Kui kord mainisin: varsti läheb Laura mehele ja saate vanaisaks-vanaemaks, siis ütles ta isa: kellele ta läheb, hobusele või!
4
Laura oli juba enne kooliminekut suur loomade sõber. Ta vanavanematel olid siga, pullvasikas, kanad ja kukk. Kui sinna külla juhtusid, siis oli Laural esimene asi kutsuda seapõrast vaatama ja talle rohu heinamätast toomas, et viimane saaks tuhnida. Kui ta oli 7-aastane, asusid nad linnalähedale maale elama ja läksid oma perre ostma rotveileri koerakutsikat. Üks kutsudest oligi tulnud tema juurde, kui teised pesas põõnasid. See ostetigi. Nüüd on Grena juba 14 aastat vana. Suur must sabata koer. Teda kardavad kõik. Ma ei julge autost välja tullagi, kui ta on õues. Ega ta väga tige ei ole, kuid võõraste vastu küllaltki umbusklik. Nende peres on ta toakoer. Öösel magab peremehe-perenaise magamistoas põrandal nende voodi jalutsis ümmargusel pehmel vaibal. Peale muu toidu-krõbuskite sööb ta õhtul ära ühe toore seajala. Söögiajal on ta alati osaline vahtimas, et talle ka midagi antakse. Käisin seal viimati maikuus, grilliti liha. Mul eriti isu polnud, siis söötsin talle kõik sitkemad tükid. /puudu lk 287/ eelmise talve hakul oli nende teeäärse postkasti juurde maha poetatud üks väike kassipoeg. Küll on inimesed julmad ja häbematud oma loomadele. Kassipoeg oli läbi külmunud ja kaua nende suurele tohterdamisele vaatamata haige olnud. Kui maal elada, siis mu arvates kuulubki majapidamise juurde nii koer kui kass. Linnas on teine asi, siin on loomade jaoks liiga väike ruum: igaüks peab saama vabalt liikuda, linna väike-aedades ei ole see võimalik.
5
Mul on ammu-ammu oma mõttes lemmikkoer – see jääbki ainult mu mõtete unistuseks, aitab mulle koera pildi vaatamisestki! Sellist koera olen näinud linnas kunstnik Jüri Arrakul. See on naljakas nukra ilmega, peaaegu maani ulatuvate lontkõrvade, pika prullaka kere, lühikeste jalgade ja püstise sabaga bassee-koer. Tal on madal valge-pruuni-mustalaiguline siidine karv. Ta on toakoer. Tean sedagi, et ta on parasjagu põikpäine ja iseteadev vaatamata oma vagale ilmele. Neid on Eestis vähe ja tõenäoliselt käib ta hind meie pere võimalustest üle. Kõigele lisaks olen liiga laisk, et end koerale pühendada ja tema järelt koristada. Kui olekski selline koer, siis läheks terve mu pension tema nahka ja vaevalt ma saaksin siin laua taga istuda ja temast kirjutada, poleks selleks aega! See koer on vaatamata oma välimusele elav, rõõmus ja mänguhimuline. Kirjandusest olen lugenud, et basse dresseerimine nõuab kuradi visadust ja ingli kannatust. Nii jääbki ta ainult mu mõtete koeraks. Kassid ei ole mind kunagi huvitanud, neid on meie linnades liiga palju. Sügisel, kui garaažiuks juhtub lahti olema, poevad hiired sisse. Püüan neid kahe hiirelõksuga naabrite kassidele. Üks kass, kes varem käis mu sirelioksi küünistamas, on nüüd nii paks, et ei saa oma aiast väljagi. Ta pidi kaaluma 10 kilo – kui olin veel tööl, siis loeti harilikuks aastase lapse kaaluks 10 kg! Kõik väiksed loomad on väga armsad, ka kassipojad. Kord sain Kõpus ühe hiirepoja kätte ja andsin kassipoegadele mängida. Kassipoeg tõstis hiirt üles ja patsutas õrnalt käpaga – seni mängis, kuni hiirepoeg sai minema lipsata, siis jäi kassike rumala näoga vaatama, kuhu tema mänguasi jäi. Neid kassipoegi oli seekord kaks, teine oli „uimane“, ei võtnud kunagi mängust osa. Temast õiget kassi ei kasvanudki. Kui hakkasime maja ehitama, siis oli meie tänavas igas majas eelkooliealisi lapsi ja neil mitmesuguseid lemmikloomi. Anu, kes praegu on Tallinnas arst, kasvatas valgeid hiiri. Neid oli vist nii palju, et ma püüdsin hiirelõksuga ühe oma keldrist kinni. Tal oli ka hamster. Mu naabripoiss Andres tahtis oma kassile hamstrit näidata. Kass vaatas ja pani hamstri kohe nahka. Anu oli väga kurb ja pahandus oli suur – kuidas lahenes – ei mäletagi.
6
Longis olid igal kevadel meie laste hoole all hakipojad. Hakipojad kooruvad munadest üksteise järel, kuni kõikidest munadest on pojad välja tulnud, kulub mitu päeva. Pojad toodi pesast ära ja neid hoiti toas suures pappkastis. Meie käisime nendega aias jalutamas ja neid toitmas. Hakipojad on tunduvalt suuremad ja ilusamad kui kanapojad. Viimased on küll kollased väiksed pallikesed, aga mulle meeldivad siiski hakipojad enam. Nad mahtusid meie kahe peo sisse, olid hallikas-kollased mustade nokkadega, väga armsad. Kui kõikidest munadest olid pojad saanud, siis viidi hakipojad vanade hakkide juurde, aga hakipojad ei tahtnud vanahakkisid üldse oma emmedeks tunnistada – kui neid nägid, siis tulid meie juurde. Me ei tohtinud hakkide silmapiirilegi enam ilmuda. 6-aastaselt ma käisin sügisel hakikarjas viljarõukude ja rukkihakkide vahel. Hakid korjasid põllult maha pudenenud teri ja muid neile söödavaid asju. Olen isegi ristikheina maitse järgi proovinud, e aru saada, miks ristikhein kõikidele loomadele teistest heintest paremini maitseb. Lehtsalat mulle väga maitses, kuid ristikheina ädal polnud mu silmis midagi väärt.
7
Tartus on mu suuremad lemmikud tihased, keda me söödame rasva ja herkulote või peente tangudega. Tihased on sellised tegelased, kui üks sööb, siis teine ärgu ligigi mingu: sööja – tihane kogu aeg karjatab teist tihast ja ei saa ka ise söönud. Kui ilmuvad varblased, siis on suur kädin ja kõik on korraga söömas ja söök varsti otsas. Kui oli moes „Mägra maja laul“, siis võrdlesin varblasi venelastega ja tihaseid eestlastega. Ärgu keegi solvugu! Eestlasedki hoolitsevad üksteise eest, kui on häda käes. Talvel veeuputuse ajal kui näidati televisioonis toetusnumbreid, siis tõenäoliselt kõik inimesed, kes neid numbreid nägid, tegid toetusannetusi. Kuid tegelikult ega linnas küll üksühte tegelikult ei tuntagi. Me muidugi oma lähinaabreid teame, oleme siin palju asju koos teinud ja ühiselt kinni maksnud nii vee-, kanalisatsiooni kui telefoni. Olen hakanud Mäe bussipeatuses „tere“ ütlema, kui sinna jõuan ja seal juba keegi on – kuid igaüks ei suvatse „tere“ vastugi võtta. Kuigi see on mu silmis kõige algelisem ja lihtsam viisakuse avaldus. Toas on mul kõige tähtsamad asjad toalilled. Vahepeal oli juba praegu selline olukord, et üüri enda elamistoaks korter. Nüüd olen teinud südame „kõvaks“ – olen mõnede eest hoolitsemise jätnud unarusse (lihtsalt ei jõua) ja uusi taimi pole juurde hankinud. Varem, kui mõnd taime nägin, mis mulle vähegi meeldis, pidin ta kohe endale saama. Vähesele hoolitsemisele vaatamata õitses sellel talvel veel havisaba, kuid nii palju valgust ei ole kunagi meil olnud, et oleksin suure monstera õitsema saanud. Nüüd teda mul enam pole. Ratsuritähed olen samuti hooletusse jätnud, kuid pole kõiki raatsinud ära visata, kuigi neist enam asja ei ole.
8
Mida aeg edasi, seda äbarikumaks jääd ise ja nii jääb igasugune hoolitsemine kängu. Vaata ainult, et iseendaga hakkama saad! Olen otsusele jõudnud: kui linnas on suur maja või suur korter, siis sellisel juhul peabki olema koer. Ta on seal peaaegu uksekella eest. Seda olen oma tuttavate juures kogenud. Neil on pooleldi hundikoera moodi koer. Selle koera said nad peaaegu juhuslikult, kuna nende tütrepoeg-õepoeg Andeng Indrek võttis endale koerakutsika, kellele pani nimeks Prändu. Üliõpilasena polnud tal eriti aega koerakutsikaga tegeleda. Indrekule tegi süüa vanaema ja ta käis nende juures söömas koos oma kutsikaga. Varsti jättiski koera neile. Siis oli neil (ta vanaemal ja tädi perel) tavaline neljatoaline korter. Käisin seal külas, kui koer oli juba üsna suur, ta jäi igale poole jalgu ja segas elamist-olemist. Nüüd on neil suur korter 230 m₂ ja tubade kõrgus on 4.30 m. Osaliselt on lagi allapoole toodud, nii jääb ülesse veel ~ 2,1 kõrgused ruumid, mis annavad lisaks veel ~ 100 või rohkem m2. Sellisel juhul uksekella võibolla igale poole ei kuulegi, aga koer haugub, kui keegi võõras tahab sisse tulla. Nende perel on suur maja ja suur aed ka Tõrva linnas. Olen sealgi olnud nende külaline. Kui sinna sõidetakse, siis hüppab koer auto tagumisse ossa ja on seal rahulikult. Tõrvas nende õueaias on tal vabadus, vahest käib ta isegi linnas, tuli meile vastu kui käisime kontserdil. Ta on väga sõbralik ja seltsiv koer. Tartus tuleb temaga jalutamas käia. Jõuluajal pidas Tartu Mulkide Selts nende juures oma jõulupidu. Prändu oli igal pool asjaline, kui keegi trepil koperdas, siis Prändu juba haukus. Tal on pereproua toas oma joogi- ja sööginõud, ka mänguasjad ja magamisase. Temaga sai nalja. Kui jõuluvana kutsus kedagi oma kingipakki vastu võtma ja kingisaaja hakkas lugema jõulusalmi või laulma mõnd jõululaulu, siis läks jõuluvana juurde ka Prändu. Ta teatas oma kohalolekust haukumisega. Jõuluvana habe on pargitud valgest lambanahast. Prändule kinki ei antud. Kui kogu seltskond oli oma kingitused kätte saanud, siis jõuluvana viis oma kostüümi ja habeme eestuppa, kus ta riietus. Varsti ilmus sealt Prändu, jõuluvana habe suus. Jäta veel koer ilma kingituseta! Õnneks loobus ta kergesti oma saagist ja varsti ilmus lagedale plastmass riidepuu hammaste vahel. Läksin temaga pereproua ja Prändu magamistuppa tema mänguasjadega mängima. Tema suur mänguhoog väsitas mind varsti. Läksin elutuppa ja istusin tugitooli, kuid Prändu arvas: temagi on väsinud ja võib mulle sülle istuda. Ta on küllaltki suur koer ja ma ei nõustunud sellega. Nüüd viskas ta end põrandale siruli ja ei liigutanud enam koibagi. Nii ta puhkama jäigi, kõht rasvasemaid palu täis. Arvan – koerte ja kassidega nagu iga teise loomagagi tuleb siiski olla ettevaatlik. Kui mu vendade lapsed olid veel titad ja ma neid magama panin, siis vaatasin alati, et ükski kass tuppa ei jääks – sest mine tea, mida ta võib näha või teha vastavalt oma nägemisele. Nägin televiisorist, kuidas Prantsusmaal ühele naisele oli „istutatud“ uus nägu. Naise magamise ajal oli ta oma koer tema näo ära hammustanud. Ei tea ju kunagi mida koer näeb või tunneb. Seega – ettevaatus on alati vajalik.
Kuna olen maal kasvanud, olen väga palju loomadega kokku puutunud, nende eest hoolitsenud ja neid armastanud. Meie kodus olid lehmad, lambad, sead ja hobused (isa oli tallimees). Koeri ja kasse oli rohkem kui üks.
Kolm mälestust lapsepõlvest:
1. Nägin, kuidas koer tappis rästiku, võttis selja pealt kinni ja hakkas kahele poole raputama, kuni rästik oli surnud.
2. Lapsepõlve kõige koledam mälestus.
Meil oli kuri koer, kes oli ketis. Ühel hommikul, kui ema läks lehma lüpsma, nägi ta ehmatusega, et kellegi kuri käsi oli koera esikäppadest traadi läbi surunud, ühendades käpad omavahel. Tundus uskumatu, kuidas see oli võimalik. Koer oli kuri ja me ei kuulnud ühtegi häält. Me elasime vaikses, rahulikus Võrumaa külas, kus naabridki olid kilomeetri kaugusel, me ei teadnud endil olevat mingeid vihavaenlasi, ei olnud ka koer kellelegi kallale pääsenud. Traat võeti välja ja käpad paranesid, aga lugu ise jättis lapse hinge väga valusa mälestuse. Me ei saanud kunagi teada, kes seda tegi.
3. Lapsepõlve kõige ilusam mälestus.
Oli kaunis suvehommik. Ma ei olnud veel voodist tõusnud, õhuaken oli lahti. Kiisu oli äsja poeginud. Äkki nägin, et kiisu hüppab aknast sisse, äsjasündinud poeg suus. Tõi poja minu voodisse ja kiirustas järgmise järele. Nõnda käis ta neli korda, kuni kõik väikesed musta-valgetkirja pojukesed olid minu voodisse varjule toodud. Ei tea, mida ta kartis, küllap mõni murdja loom oli läheduses.
2
Elu pööras uue lehekülje peale kooli lõpetamist. Edaspidine elujärg tõi mind Abja alevisse. Abiellusin, kasvatasin suureks kolm poega. Saabus hetk, mil lapsed kodust lahkusid, abikaasa käis tööl. Tundsin, et tahan koera. Mõni kass oli mul olnud, aga kõne all oleval eluperioodil ei olnud kedagi. Juba ammu oli mu unistuses olnud saada endale pekingi paleekoer. Hakkasin ajalehest kuulutusi otsima. Leidsingi lehest vastava kuulutuse. 1998. aasta 17. jaanuari hommikul hakkasin lunima: “Tahan koera, tahan koera, tahan koera...!” Abikaasa otsustas võtte ette teekonna Abja-Paluojalt Tartusse ja sealt veel 20 km edasi. Ta leidiski kuulutuses mainitud koha üles. Kutsikas toodi tagatoast näha. Abikaasal ei olnud aimu, milline üks korralik kutsikas peab välja nägema. Teadis vaid, et ilma tagasi minna ei tohi. Maksis nõutud 1200 kr + 300 kr sõidule, seega 1500 kr.
Kutsikas oli kolmekuune, kirpe täis, ussid ja kopsupõletik lisaks. Ta ei osanud süüa, oli saanud põhiliselt musta kohvi. Kui ta nägi musta kohviga tassi, läks päris segaseks. Lausa kole, milliseid inimesi ilmas leidub!
Alustasime ravi Viljandi Loomakliiniku veterinaari Piia Vilu abiga. Saime rohtu kirpude, usside ja kopsupõletiku vastu. Kutsikas tuli õpetada sööma. Nimeks sai ta Marju Läniku koera järgi Mona. Minu ämm kutsus teda Mona-Lisaks, Monat on veel nimetatud Montšikuks ja Manjanaks.
3
Kolme esimese meil elatud aasta jooksul külastas Mona loomakliinikut üks kord kuus.
Ühel päeval tundus Mona haige olevat. Aknalaual istumise järel jäid aknalauale verised jäljed. Olin surmani kohkunud. Targematega konsulteerides selgus, et haigust pole ollagi, Mona igatses hoopis peigmeest. Peigmehe leidsime Tartust, aadressilt Pirni 4. Seal elas tore abielupaar, kelle peres oli 4 pekinglast: 3 leedit ja üks härra. Jätsime Mona üheks ööpäevaks sinna, ise sõitsime vahepeal koju. Paarituse eest viisime kohvi ja koogi + 500 krooni.
Mona jäi “käima peale.” Paisus nagu saiapäts. 7. novembril 2001. aastal sündis isa Jospeli järgi Jossa nimeks saanud imepisike koerabeebi. Sünnitus oli raske, sest sündiv kutsikas oli tagurpidi. Rohkem me teda enam paaritanud ei ole. Sünnitus toimus Viljandi Loomakliinikus. Sellest ajast jäi Mona abikaasa ja Jossa minu koeraks. Kaks nädalat käisid Monal ja Jossal katsikulised.
Esimestel päevadel magas peremees põrandal, mina voodiotsas kaitseks ja koerapere keset voodit, patjadest ümbritsetud. Siis otsisime karbi ja parema koha. Esimestel päevadel ei saanud meie tööle ja poeg kooli. Poeg väga muretses, kas kutsikas ikka imeda saab. Kogu elu pöördus pahupidi, muret ja vaeva oli palju. Meie isiklik elu lakkas olemast. Peremeesteks said Mona ja Jossa. Seda on nad tänase päevani. Lapse kasvatamine on igatahes lihtsam.
Aeg veeres edasi, ka Jossal oli peigmeest vaja. Leidsime sobiva Pärnust. Ei õnnestunud, tekkis põletik ja tuli osa organeid eemaldada. Sattusin psühhiaatriahaiglasse ravile.
Mona on malbe, Jossa täielik türann. Toidu võtab ta Mona käest ära, mänguasjad peab oma kätte saama, võõrastega ei lepi. Mind ei tohi keegi puudutada, Jossa tuleb kohe kallale. Isegi hüvastijätul õlale patsutada ei tohi, kallistamine ei tule kõne allagi. Ka meid endid on ta näost hammustanud. Mehi sallib Jossa veel vähem kui naisi. Ta on praegu nelja-aastane.
4
Koerad, sealhulgas ka Mona ja Jossa, on kõige truumad olevused ilmas. Ma ei vahetaks neid mitte iial, mitte kunagi mitte kellegi vastu.
Kui meid ei ole kodus, ei söö ega joo nad enne, kui oleme tagasi. Valvavad köögi aknalaual, lähevad päris segaseks, kui näevad meid tulemas. Kohe asuvad kottide kallale, et mida toodi. Kui tulen töölt, tervitame Jossaga teineteist üksteisele musi andes. Mona tervitab samamoodi peremeest. Kui peremees on napsu võtnud, siis Mona ei lähe talle ligidale, alles hiljem voodis läheb juurde. Koerad magavad voodis, köögis aknalaual päikese käes ning põrandal. Mona omapära on see, et kui peremees nina nuuskamist imiteerib, peab Mona selle rätiku kohe kätte saama. Jossal peavad iga päev õhtul voodis olema barankad. Juustu armastavad nad ka. Kui aga anda pirni, lähevad lausa kaklema. Mona tahab ka ja siis peab peremees sekkuma.
Mona ja Jossa on jäänud omapead koju, naabrinaise valve alla ja ka kaasa võetud. Monale meeldib reisida, Jossale mitte, ta kardab.
Mona ja Jossa sünnipäevi peetakse pidulikult.
Koerte toidu peale kulub umbes 600 kr kuus. Nad söövad liha (jänese-, lamba-, kanaliha), maksa, hiina kapsast, porgandit, paprikat, pirni ja õuna. Krõbinaid söövad nad ainult siis, kui on väga suur nälg. Mona sööb veel ka jogurtit ja vahukoort. Ta armastab lakkuda piima, õlut, coca-colat ja veini. Jossa lakub vett.
Peremees vannitab Monat ja Jossat kahe kuu tagant. Kasutusel on pissilapid, mida vahetatakse kolm korda päevas. Kakamine toimub õues, kus käiakse kaks korda päevas.
Jossale meeldib minu rinnal telekat vaadata, ilma ta magama ei lähe.
Tänu Monale ja Jossale on mu hing tervem ja peresuhted paremad. Raske oleks neid pidada, kui mõlematel ei oleks soovi ega huvi nendega tegeleda. Me mõlemad armastame neid väga.
Ma ei võtaks koduloomadeks roomajaid ega ämblikke. Minu onupoja poja peres peetakse madusid.
Surma teema on nii valus teema, et sellel me ei taha üldse mõelda. Kui seisame kord fakti ees, et neid enam ei ole, eks siis otsustame, kas võtame uued või ei.
Olen sündinud 1936. a. ja kogu oma suurema osa elust elanud nõukogude korra ajal. Olen elanud üüripinnal peremehe majas, kommunaalkorteris, kuid oma maja pole olnud. Minu lapsepõlves ei peetud koeri ja kasse seetõttu, et nad oleksid olnud lemmikloomad, vaid elulisest vajadusest tingitult. Koer kaitses maja, kass püüdis hiiri ja rotte. Kui loom oli võetud, siis hoolitseti tema eest. Mitte kunagi ei jäetud ei koera- ega kassipoegi prügikasti juurde. Omanik hoolitses selle eest, et üleliigsed pojad hukati. Seda tehti kohe peale sündi. See oli muidugi julm, kuid paratamatu, sest ei tulnud pähegi, et oleks lasknud kasvada teatud suuruseni ja siis hüljatud. Lastele õpetati aukartust elu suhtes. Ei tulnud kellelegi pähe looma piinata. Arvestati seda, kas on võimalik kassi või koera pidada ja kas selleks on vajadus. Elasin äärelinnas ja peaaegu igas majas olid loomad ja linnud. Peeti lehmi, lambaid, kitsi. Kasvatati sigu, küülikuid, kanu, hanesid, parte ja isegi kakuneid. Loomade ja lindude pidamine oli tingitud müügil olevate toidukaupade nappusest ja ka raha vähesusest. Kuna koduloomad olid olemas, siis ei olnud vajadust eraldi mingi lemmiklooma soetamiseks. Loomal oli looma koht. Tema eest hoolitseti, kuid kellelgi ei tulnud pähe koerale või kassile lubada ronida lauale ja süüa sealt seda, mis talle meeldib. Oma helluse ja tähelepanu ülejäägid anti inimesele. Alati oli tähelepanu eelkõige inimesele pööratud. Naabrilapsed olid sama kallid kui endagi omad ja võileiba jätkus nendegi jaoks. Nüüd on nii, et naabri koerale jätkub tähelepanu ja maiustusi, kuid vaesele naabrilapsele võileiba ei tule meelde pakkuda. Headust ei kasvatata inimeste, vaid loomade vastu. Ebanormaalset loomade jumaldamist lubasid endale vaid üksikuks jäänud naisterahvad. Minu tuttaval on 2 kassi. Nende käitumist ei piira mitte mingisugused reeglit. Kassi toit on puistatud isegi elutoas lauale. Perenaine ostab neile kõrgekvaliteedilist liha, kuid ise sööb kõige odavamaid seasabasid ja kõrvu. Loomulikult vastavad tema kassid talle suure kiindumusega. Eks nad kompenseerivad talle puuduva perekonna osaliselt.
Praeguse ajaperioodi iseloomustavaks näitajaks on auto ja lemmiklooma olemasolu. Ei ole võimalik, et endast lugupidavas perekonnas puudub lemmikloom. Nii võetaksegi kas koer või kass peresse. Tihtipeale tüdinetakse ja siis võib tekkida jällegi kodutu loom.
Minu naabrinaine koduta kassi märkab alati ja söödab teda, kuid nutetud silmadega lapse jaoks ei jätku tähelepanu. Minu lapsepõlves poleks küll naabriemale tulnud pähe valada piima hulkuvale kassile, kuid võileiba naabrilapsele mitte anda. Alati küsiti, kas kõht ka tühi on. Anti, mis omal oli.
Minu õe peres on olnud kaks koera. Kuningpuudel Leedi ja minipuudel Pelli. Leedi osteti nii, et õde ei teadnudki sellest kavatsetavast tehingust. Oli igatahes väga tark koer. Korraga hakkas köögilaualt toitu näppama, siis kui kedagi kodus polnud. Selle kombe harjutasime ära nii, et panime lauale tordilõigud ja sellesse kange punase pipra tükid. Peale seda polnud enam probleeme. Laual olevat toitu ei puudutanud. Minipuudel võeti peale Leedi surma. Selle põhjuseks oli asjaolu, et õemees ei käinud 2 kuud toast väljas. Tervis oli peale infarkti kehv ja puudus otsene vajadus. Nii võetigi koer, keda tuli 2 korda päevas jalutama viia. See oli liigutav armastus inimese ja koera vahel kuni õemehe surmani. Koer elas 14-aastaseks, kuid siis pandi magama, kuna tal oli keelel kasvaja, kuid opereerida ei saanud, kuna ei kannatanud enam narkoosi. Oli imepisike loomake. Istus ikka õemehe peo peal. Magamapanek oli talvisel ajal. Matmist polnud võimalik korraldada ja nii põletati põrm metsas okstest tehtud lõkkel. Lahkumine oli südantlõhestavalt kurb, kuid elu lõppemine on paratamatus. See koerake oli väga edev. Ta võttis osa pidevalt koerte näitusest ja sai aurahasid. Juba eakamana tahtis ta alati peale pesemist, et talle need aurahad kaela pannakse ja siis uhkeldas ringi. Igatahes andis ta palju rõõmu ja sundis peremeest liikuma. Igatahes oli selle koerakese pissitamine õemehe viimaseks tegemiseks selles maapealses elus. Loodetavasti on nad jällegi teispoolsuses koos ja tunnevad teineteisest rõõmu.
Elan suures majas. Trepikojas oli 6 koera, 3 väikest ja 3 suurt. See oli pöörane aeg. Ega peremehed nende järgi ei koristanud. Nüüd on nagu paradiis. Õnneks pole momendil ühtegi, kuid majas on neid piisavalt ja kogu maja ümbrus mustust täis. Kojamees igal hommikul koristab junnikesi. See on vastik, kuid midagi pole teha. Küllap sellest ka minu negatiivne suhtumine koduloomadesse. Lemmikloomad on ainult majaomanike privileeg. Korteris loomapidamine on ainult nende piinamine. Laps ei vaja looma. Laps vajab õpetust, et armastada tuleb oma kaaslast ja teda hädas toetada, mitte aga mõnitada. Inimelu on kõige kallim varandus ja seda varandust tuleb hoida. Endast nõrgemat inimest tuleb hoida samuti nagu lemmiklooma. Hoolitsus looma eest ei muuda last halastavamaks inimeste suhtes.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Palli tänaval elamise ajal (Vaike tuli Palli tänavale elama 1973. a.) oli meil kaks koera, kaks kassi ja praegu (2006. a. märts) on üks kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Loomade võtmisel pikka kaalutlemist ei olnud. Suure krundiga eramajas peab õuevalvur ja hiirepüüdja olema. Lapsed tahtsid väga loomi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koerad ja kaks esimest kassi on tuttavatelt saadud ja kingitud.
1980. aastal tõi vanem poeg koerakutsika, kes sai olümpiamaskoti järgi nimeks Vigri. Tema eluaeg jäi lühikeseks. 9-kuuselt jäi Vigri auto alla. Kraapis meie ja naabri krunti lahutava aia alla augu. Puges sealt naabri krundile ja oligi tee vaba laia maailma. Vabadus oli lühike. Kaks koolist tulevat tüdrukut tõid sõna teel lamavast surnud koerast. Oligi meie Vigri. Poeg mattis Vigri koduaeda õunapuu alla.
Järgmise koera Šarli tõi ka vanem poeg. Kooliõed kinkisid talle 25. sünnipäevaks kutsika, kellest kasvas uhke must puudel, kes elaas 14 aastaseks. Šarli oli tõukoer. Iseloomult väga alandlik ja sõbralik. Võttis hästi õppust. Šarli hüppas läbi rõnga, üle hüppenööri, tõi esemeid kätte jne. Teretamisel andis Šarli käppa, maiuspala saamiseks sitsis. Ta armastas väga mängida. Šarli pidas puhtust. Tema kemps oli ühe õunapuu all. Korjasin junnid ära ja kaevasin maa sisse. Vanana ei tahtnud hästi minna. Kui olin õues ja tal oli vaja õunapuu alla minna, siis vaatas juba minnes mulle otsa, et kas pean ikka minema või ajan asja siinsamas ära. Ütlesin siis: „Mine, mine, Šarli!“ ja Šarli läks.
Elu lõpul jäi Šarli haigeks. Haigus ja aastad ta viisidki. Mees leidis Šarli surnuna meie maja esikust. Ütles mulle: „Ära tule vaatama! See on sulle ränk!“ Ja mattis Šarli Vigri kõrvale õunapuu alla.
Esimese kassi tõi ka vanem poeg. Paar nädalat pärast Šarli toomist tuli poeg koju kassipojaga. Ühe kooliõe peres oli kassil neli poega ja tema oli küsinud ühe endale. Anti rõõmuga. Nii ta ilmuski koju pisitillukese kassipojaga. Silmad olid kassikesel siiski juba lahti, aga vanust võis olla ainult mõni nädal. Pojast kassi kasvatamine nõudis palju hoolt. Tegime talle kingakarpi pehme aseme. Karp oli toas ahju ääres. Väikese pudeli täitsime sooja veega ning asetasime karbi keskele. Kassike magas, nagu look pudeli peal. Jälgisime, et vesi jahtuks. Söötsime teda lutiga. Tütre nukuserviisi nõude hulgas oli tilluke pudel lutika. Täitsime pudeli sooja lehmapiimaga, panime luti talle suhu ja nii kassike imeski lutti. Kassipoega toitis minu mees. Umbes paar nädalat ei tulnud ta karbist välja. Liivakasti asjale tõstsime teda. Tasapisi hakkas kassike karbist välja ronima, liivakastis käima ning toas liikuma. Kasvas ilus suur must-valge kõuts. Lausa iludus oli. Kaalus ligi 5 kilo. Kaalu sain kätte nii. Algul kaalusin ennast, siis võtsin kassi sülle ja astusin uuesti kaalule. Nüüd näitas kaal ligi 5 kilo rohkem. Kassi nimi oli Mitsu. Kuidas Mitsu elu lõppes, ei teagi – ta jäi kadunuks.
Järgmine oli must uhke valge maniskiga emane kass Miisu. Tema tõi tütar ühelt tuttavalt. Tema lõpp oli kurb. Õhtul oli terve elurõõmus kass. Hommikul tuli tuppa, näugus haledalt. Nägime, et loom piinleb. Puges igale poole peitu. Lõpuks läks riidekapi alla kõige tagumisse nurka ja sinna ta surigi. Mees mattis Miisu koduaeda. Sel ajal Raplas loomaarsti ei olnud. Arvasime, et Miisu võis naabrite juures süüa toitu, mille sees oli rotimürk. Naabrid pidasid kanu ning kurtsid, et neil on palju rotte ja panevad nende hävitamiseks mürki.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hüüdnimesid ei ole meie loomadel olnud. Kahe esimese kassi nimed kujunesid iseenesest. Viimasele kassile panin mina nime Kitikati. Lisasin levinud nimele Kiti juurde Kati ja oligi nime, millega ka tütar ja pojapoeg nõustusid. Nime Vigri pani poeg, kes kutsika koju tõi. Kuidas järgmine koer Šarli sai, ei mäleta.
Praegune kass Kitikati on hüljatu. Augusti lõpus neli aastat tagasi riisusin ema aias heki taga muru. Ühisgümnaasiumi poolt tulid kaks tüdrukut ning seletasid midagi omavahel. Peatusid meie krundi tänavaäärse piirikivi ääres ja jooksid itsitades edasi. Mõne aja pärast tuli teist tänavat mööda naine, ületas ristmiku (meie krundi piirikivi juures ristuvad kaks tänavat) ja seisatas piirikivi juures ning hõikas: „Proua, siin mu kassipoeg!“ Läksin väravast välja, hüüdja oli ära läinud ning kivi peal ukerdav kassipoeg. Võtsin loomakese sülle, tõin tuppa ja nii saigi kassipoeg endale kodu. Söötsin teda poest ostetud soojendatud piimaga, aga kõht oli tal lahti ning ta nägi niru välja. Arst vaatas ja küsis: „Kas söödate rõõsa piimaga?“ Jaatasin. Seepeale soovitas arst anda keefiri, kuni kõht korda saab. Saigi terveks ning talub siiani rõõska piima.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte ja kasside kohta olen saanud loomaraamatutest, mis meil kodus on. Ajades juttu tuttavatega, kellel kodus koer või kass, vahetame uudiseid lemmiklooma kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks tähtis. Peamine, et loom oleks terve ning pakuks rõõmu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole ma osalenud, aga arvan, et need on vajalikud. Uudistaja näeb seal väga huvitavaid loomatõuge. Loomapidajad saavad oma töö tulemusi võrrelda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsen mina. Annan süüa, pesen toidunõud, jälgin, et loom külmaga õue ei jääks jne. Vabalt elava looma eest hoolitsemine võtab vähe aega. Terve koer ja kass saab ise hakkama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kitikati jaoks ostan kassitoitu – konserve ja krõbuskeid (kuivtoit), kuid ta sööb meeleldi ka sama, mida sööme meiegi. Eriti meeldib talle konserv – nii kui purgi lahti teen, on ta lõhna peale kohal. Spetsiaalse kassitoiduga on kergem kassi toita. Usun ka reklaami, et spetsiaalsed kassitoidud sisaldavad looma arenguks vajalikke aineid. Varem peetud koerad ja kassid sõid sama, mis oli pere laual. Spetsiaalseid lemmiklooma toite polnud nõukogude ajal kaubandusvõrgus. Üks kass armastas väga juurviljasupi leent.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kitikatiga käisin loomaarsti juures, kui tal pojana oli kõht lahti, kui lasin panna ampulli kirpude vastu, profülaktilisel läbivaatusel ning vaktsineerimas. Vaktsineerimine on vajalik, eriti vabalt liikuvate koerte ja kasside puhul.
Ühe terviseprobleemi lahendasin küll tuttava soovitusel. Kitikati kraapis end üksvahe ning karv oli väga lahti. Tuttav kassipidaja soovitas anda lõhepadjakestega kassikonservi. Andsin ja läks üle.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kitikati on steriliseerimata ja annan talle tiinusevastaseid tablette. Steriliseerida on ehk vaja toas elavaid kasse, sest pulmaaeg on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kitikatil ei ole lasknud järglasi saada. Varasemad kassid ja koerad olid isased.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kitikati liigub vabalt kogu majas, ka ärklikorrusel. Magamiskoha otsib ta endale ise ning vahetab neid sageli. Praegune magamiskoht on tugitool ahju juures. Kaua aega magas ta ärklikorrusel riidekapis. Talle meeldivad korvid, kastid, kapid. Üksvahe oli ta lemmikpaik diivanikorju peal. Talle meeldib magada põrandavaiba või diivani katte all. Kergitab käppade ja nina abil vaiba üles, poeb selle alla ja põõnab. Peab tähelepanelik olema, et peale ei astu.
Jooksuajal magab õues kuuris. Sel ajal ma ei kutsugi teda tuppa, aga muidu hõikan õhtul Kitikati tuppa. Voodisse ei ole ma lubanud ühtegi kassi ja ei luba ka Kitikatit. Kui esimest korda teda voodis nägin, pahandasin temaga. Ütlesin: „Kitikati, sinu koht ei ole siin! Mine otsi oma koht üles!“ Rohkem ei ole ma teda voodis näinud.
Minu sülle tuleb Kitikati harva: mul ei ole aega temaga istuda. Tütre sülle läheb sagedamini. Tütar paitab teda ja nii istuvad nad tükk aega. Üks meeliskoht on tal väimehe kurgu all kui väimees diivanil pikutab. Kitikati nurrub seal mõnust ja sõtkub käppadega.
Juhul, kui Kitikati õhtul tuppa ei tule, käin öösel vaatamas, hõikamas ning lasen tuppa. Öösel tuleb teda välja lasta – tuleb ja näugub. Tõusen ja lasen looma välja.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ma ei ole käinud ja väljaspoole kodu ma looma kaasa ei võta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Arvan, et Kitikati sünnipäev on jaanipäeva paiku, sest ta paistis olevat kahekuune, kui meie juurde sattus. Toome talle maiust – viinerit, sardelli, väga head kiisutoitu (konserv kassipoegadele) jne. Tütrepoeg sidus talle toas lipsu kaela. Õue lipsuga ei võinud kassi lasta, oleks võinud kuhugi kinni jääda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietanud me Kitikatit ei ole, aga mänguasju oli tal noorukieas, aga nüüd ta mängimisest suurt ei hooli. Kitikatil oli mängimiseks paar pisikest palli, väike mängukass, tikutoos kõriseva sisuga, paela külge kinnitatud rulliks keeratud kompvekipaberid jne. Spetsiaalseid vahendeid kassi hooldamiseks ei ole ma ostnud. Spaasse viia ma teda ka ei soovi. Kitikati ei armasta vett.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Vajalik hoolitsemine peab tagama loomale sobiva toidu, hea tervise, kodutunde, arstiabi. Ülehoolitsemist näen selles kui loomast tehakse kultuseobjekt, talt võetakse võimalus iseenda elu elada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest hoolitsemisel iseloomulik poetoit.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surmast ja matmisest oli eespool juttu. Peale Šarli surma olin mitu aastat loomata. Mõtlesin, et ei võtagi. Enda kasvatatud looma surm ja matmine on kurb, aga nüüd olen rõõmus, et meil on Kitikati. Kõik hoiame teda väga.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Üks „kodureegel“ on, et voodis ei tohi magada. Pojana käis Kitikati liivakastis. Nüüd on õues kindlad kohad, kus ta oma asjal käib.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kitikatil on üks komme, mis mulle ei meeldi, aga ma pole suutnud teda sellest võõrutada. Ta armastab istuda söögilaual ja aknast välja vaadata ja just öösel. Ärkab üles, hüppab lauale, poeb kardina taha ja vahib välja. Kord, nähes teda laual, andsin sähmaka peenikese kasevitsaga. Aga ikka nagu varastab ennast lauale. Kui kuuleb, et ärkan ja voodist tõusen, on kohe laualt maas.
Kassid paluvad õue erinevalt. Üks kass istus kase all, näugus ja vaatas üle õla, kas ma tulen. Kitikati istub sõnatult ukse juures. Kui küsin: „Kas tahad õue?“ siis vaatab tagasi, ikka vaikides. Tagasi vaatamine tähendab, et on soov õue minna.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke me õpetanud ei ole. Koer Šarlist oli eespool juttu. Üks kass sitsis. Nööri otsas oli mingi maiuspala. Üks asjaosalistest hoidis nööri maiuspalaga, teine sättis kassi sitsima.
Kui on vastavat tõugu koer, siis on õigem teda õpetada. Miks lasta looma võimetel kaotsi minna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ja arvan, et loom saab minust aru. Hommikul Kitikati tänab mind õue laskmise eest. Teeb: „Näu!“ Mina teen vastu: „Näu!“ Väljas mängime Kitikatiga peitust ja selle juurde kuulub jutt. Talvel peidab ennast lumehunniku taha. Mina otsin ja hõikan: „Kitikati! Kus sa oled?“ Kitikati hüppab lumehange tagant välja. Suvel ronib puu otsa peitu. Mina hüüan ja otsin. Sirutan käe välja, Kitikati hüppab alla minu käe suunas. Mingil tasemel mõtlemine on loomale omane.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Meie peres peetud loomad ei ole küll pererahva kiindumust liigselt ära kasutanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsevad ka looma eest ja teevad seda meeleldi. Tütrepoeg, IV klassi õpilane, mängib kassiga sageli. Lapsed vajavad suhtlemist loomaga. Ta õpib looma mõistma ja hoidma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kas just rohkem, ei oska öelda, aga ümbruskonna loomapidajatega räägime endi loomadest, samuti tuttavatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks ma rotti – aitab metsikutestki.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Talvel söödan rasvatihaseid. Neid on huvitav jälgida: siutsuvad ja sagivad ümber toidupalli. Ämma majja siginesid hiired. Ta ei lubanud neid hävitada. Unetutel öödel olevat mõnus kuulata, kuidas nad seina taga sagivad, piiksuvad, köögis põrandalt puru korjavad. Üks neist seltsilistest suri. Laip levitas vastikut lehka ning armastus lõppes otsa. Hiired hävitati.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma ei peaks. Eriti jälk on madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib „lemmikloomaks“ olla ka loom, kelle pidamisel on praktiline otstarve.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peetakse, et olla lähemal loodusele linnaoludes. Lemmiklooma eest hoolitsemine arendab last ja annab tegevust. Minu tütre mängukaaslaseks ja sõbraks oli meie koer Šarli.
Vabaduse jaoks sündinud looma ei tohi inimene panna kitsasse korterisse elama. See oleks kuritegu looma suhtes. Loom muutub elavaks mänguasjaks ja kaotab oma elu sisu.
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui lapsed olid algkooliealised (so enne 1990. aastat), olid meil kodus hamster ja valge-mustakirju rott. Maal on olnud mitu põlvkonda kasse ja koduvalvuriks erinevatel aegadel kas hundikoer või terjeri ja kolli ristand.
Viimased olid võetud puhtpragmaatilistel põhjustel: et püüaksid hiiri-rotte ja valvaksid kodu. Nagu ikka, muutub loom, kelle eest hoolitsed, südamelähedaseks, kalliks ja omaseks. Pealegi tunneb koer alati ära inimese, kes teda vihkab või kes temast hoolib, armastab ning vastab talle samaga.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen elupõline linnainimene, seepärast pole minu lapsepõlvekodus eales loomi peetud. Minu vanemad ei rääkinud eales soovist võtta koju mõni koduloom. Ega meenunud neil ka oma lapsepõlvest mingisuguseid erilisi lemmiklooma-lugusid. Võib-olla sellepärast, et elasime aastatel 1948-1958 südalinna maja 4. korrusel ja sealt kõrgelt käia alla tänavale looma jalutamas ja pissitamas ei tulnud kellelegi mõttessegi. Ei mäleta, et oleksime looma ka vanematelt luninud või väikesena soovinud. Võib-olla sellepärast, et kuni 10. eluaastani püüdis ema mingi osa suvest meiega koos veeta maal sugulaste juures. Maa seostus meil loomadega, linn mitte.
Küll lugesime meelsasti loomalugusid juturaamatutest nagu näiteks „Lugusid loomadest" - autorit ei mäleta enam.
Minu perre tulid loomad siis, kui lapsed olid veel eelkooliealised.
Umbes 1988-89. aastal. Kuldkollase hamstri kinkis tütrele klassiõde. Hamstrit pidi hoidma puuris, muidu peitis ta end kuhugi kapi taha või diivani alla ning raske oli teda siis kätte saada.
Kord jooksis hamster sektsiooni taha. Mitte kuidagi ei saanud teda enam kätte. Pärast pikka arupidamist pidime raamatud riiulitelt välja tõstma ja terve ühe püstaku seinast välja tõstma, et ta sealt siis kapi ja seina vahelt välja tuleks. Kole oli mõelda, kui hamster jääb kapi taha ja sureb! Seepärast pärast mitmeid meelitamisi toiduga ja muidu hirmutamisi pidime hakkama tegutsema, et teda kapi tagant välja saada. Pärast seda juhtumit me teda puurist enam välja ei lasknud.
Hamstril sündisid pojad: musta-valgekirjud ja kuldsed. Mida siis selle pesakonnaga ette võtta? Mida teha? Mõned kingiti sõbrannadele-koolikaaslastele.
Kord võttis noorem tütar 3-4 poega kaasa ning läks turu väravasse neid müüma. Poegade eest saadud 10 krooniga ostis ta ilusa musta kassipoja. See oli kodune toas hoitud must valge maniski ja valgete käppadega kass, väga ilus ja kuulekas. Kui hüüdsin: „Kiki!“ vastas kohe: „Kurr“. Siiani elas ta meie maamaja juures. Sel talvel - 2005/6 aastal aga kadus ta kuhugi ära. Lootsime, et pesitseb naabrite juures. Ta oli ka varasematel aastatel nii teinud, et kui Kiki pojal olid endal pojad, siis mõlemad kassid koju ühte ruumi enam ära ei mahtunud ning kassiema kolis talveks naabrite talu juurde, kus inimesed elavad aastaringselt kohapeal. Kevadel, kui ise jälle maale kolisime, tuli Kiki harilikult kodumaile tagasi. Tema oli esimene, kes meile alati vastu jooksis, kui auto hääli ja uste kääksumist kuulis.
Ta oli suurepärane hiirepüüdja. Räägitakse, et emased kassid olevat üldse paremad hiirepüüdjad kui isased: neil ju pidevalt pojad toita. Ikka toob ta poegadele midagi põllult või lakasuitamiselt kaasa. Kassi vananedes aga nägime teda üha harvem poegadele hiirejahilt midagi kaasa toomas. Seda ehk selletõttu, et kassiema hakkas mingil ajal oma poegi peitma ning me ei näinud enam toitmisprotseduuri.
Kodurott tuli meie koju järgmiselt: naabritüdrukule Kristale kingiti 2 rotti. Tema ema ei lubanud rotte koju jätta ja tüdruk kinkis roti omakorda edasi minu tütrele, kellega nad sageli koos mängisid. Õige pea selgus, et rott oli jäänud tiineks. Algul hoidsime teda vannitoas, sest ta käitus seal kenasti: tuli alati julgelt vastu ega põgenenud vanni alla. Käis ise kraani alt joomas. Panna polnud meil teda algul mujale kuhugi. Seepärast elas ta vannitoas. Tütred panid talle sinna ühe sooja flanelliga vooderdatud karbi, kus oli tal hea turvaline magada. Ühel päeval oli meie vannitoa karbis sigin-sagin. Rott oli midagi karbinurka nutsaku sisse ära peitnud. Selgus et need olid äsjasündinud väikesed rotipojad. Kohe ei saanud nendega midagi ette võtta. Noorem tütar pani rotipoegadele nimed. Poegade kasvades ilmnes iga rotipoja välimuses ja iseloomus tuntav eripära.
Edaspidi kinkisid tütred kord ühe, kord teise kellelegi tuttavale ära. Rott oli võrreldes hamstriga intelligentne loom. Tuli sõi ja jõi ka kraanist jooksvat vett. Inimest ei kartnud. Armastas istuda õla peal. Mina algul jälestasin seda looma. Hiljem harjusin ära. Õnneks polnud ta hall, vaid ilus valge-mustakirju. Ja ta oli väga uudishimulik.
Maal elavate ja elanud koerte nimed olid Bimbo, Lessi ja Ferdinand. Viimase koera Ferdinandi saime noorema tütre klassiõe käest, kui kõige esimene koer Bimbo äkki haigestus ja suri. Bimbo ostsime Tallinna lähedalt tuttavate käest. Maksime koera eest juba sellepärast, et pererahvas oli kutsika toitmiseks teinud kulutusi: kasvav kutsikas tahab saada korralikku toitu, et temast saaks tubli koer. Tõime ta koju, kui Bimbo oli saanud 3-kuuseks. Räägitakse, et kui koera noorena korralikult toidetakse, siis ta suurena pole enam nii suure isuga. Kehvasti toidetud koerad jäävad aplaks kogu eluks.
Esimese koera Bimbo vanemad olid paberitega tõupuhtad hundikoerad, kuid koeraperekonnas oli mingi probleem, miks sellele koerale tõupaberit ei antud. Bimbo maksis 1988.a. tutvuse poolest 50 rubla, kui korralikud tõukoerad maksid mäletatavasti juba siis 500 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Harilikult said loomad endale nime kas oma välimuse või mingi iseloomuerisuse tõttu.
Koertele panid lapsed nime raamatu või filmi järgi: Bimbo, Lessi ja viimane koer on Ferdinand. Kust see viimase koera nimi tuli, ei oska öelda. Noorem tütar tõi ja valis ka talle nime, kuigi me teised pereliikmed arvasime, et nimi on liiga pikk koera enda juurde kutsumiseks. Võiks olla midagi lühemat. Aga nimi jäi ja kutsume teda ikka kas pikemalt Ferdinandiks või lühemalt Frediks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid. tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms?
Looma puudutavat teavet oleme saanud 1985.a. Tallinna kirjastuse Valgus poolt välja antud raamatust „Koer“, ajakirjadest, viimasel ajal TVst, tuttavatelt. Aga väga pingsalt pole me igat loomapidamisreeglit jälginud ning seetõttu on nad kujunenud rohkem koduvalvuriks. Viimasel ajal on ka teleris olnud koerasaateid, kus õpetatakse inimesi oma hoolealustega õigesti ümber käima või tema negatiivseid harjumusi välja juurima - tegema ümberõpet, et koer ei kasvaks kodurahvale üle pea, et koer ei tunneks ennast peremehena, kellele kõik pereliikmed peavad kuuletuma. See saade on 2006. aastast Kanal 2-s „Nurjatud koerad”, kus pererahvast õpetatakse jagu saama looma inimesi häirivatest inetutest kommetest ning kuidas panna koera kuuletuma pererahvale. Järgitakse koera õpetamisprotsessi, mida võib ka TV vaataja kodus järele teha. Raskem on seda teha, kui koer on juba kutsikaeast väljas.
Ka on ETVs saade „Loomakliinik”, kus juhitakse tähelepanu kodu-loomade haigustele ja selle ravile.
Üldiselt peab koera või mõnda muud lemmiklooma koju muretsedes mõtlema sellele, et iga elusolendi jaoks peab pererahval jätkuma hoolt ja tahet temaga tegelda. Aega ja armastust. Et ka füüsiliselt oleksid koeri võimalik rihma otsas vaos hoida, et ta kuuletuks peremehele ega ründaks teisi koeri või inimesi.
Kui aga vähegi koera võtmise otstarbekuses kaheldakse, jäetagu loom võtmata.
Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne j? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma valikut on mõjutanud tema suurus ja tingimused, mida looma puhul on kodus tema pidamisel võimalik täita. Meie põhinõudeks on olnud, et koer oleks maal hea koduvalvur ja teda saaks aastaringselt õues pidada. Suurt kasvu hundikoer, kuna see koeraliik on vastupidav haigustele ega ole ka elutingimuste suhtes väga nõudlik. Samas kardavad suurt hundikoeta ka pahatahtlikult meelestatud võõrad, kelle eest tuleb oma kodu hoida ja kaitsta. Ka on hundikoerad oma väljanägemiselt ilusad, suured ning jõulised.
Sel ajal, (umbes 1989.a), kui meie oma esimese koera muretsesime, tõupuhtust nii väga taga ei aetud. Pealegi suri ühe minu tookordse töökaaslase tõupuhas hundikoer vaktsineerimisest hoolimata koerataudi. Aga tema emale kuulunud harilik vaktsineerimata jäänud krants, elas haiguse kenasti üle ning jäi ellu. Selgub, et kõigi elusolendite hulgas on nii, et mida segaverelisema päritoluga, seda vastupidavam haigustele ja välismõjutustele.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ise pole loomanäitustel osalenud, küll oleme lastega enne koera võtmist mõned korrad Tartus korraldatud loomanäitustel lihtsalt uudistamas käinud. TRÜ staadionil toimusid siis ka mitmed koertevõistlused ja lapsed jälgisid neid huviga. Põnev oli vaadata, millega kõik õpetatud koerad hakkama saavad.
Huvitav oli jälgida loomanäitusi ka telerist: kus tutvustatakse vaatajat paljude uute kassi- ja koeratõugudega. Viimasel ajal, kui loomanäitusi korraldatakse, on alati seda teemat kajastatud ka meedias. Teleris näidatakse siis just eriliselt haruldasi koera- ja kassitõuge, märkides ära tavainimese jaoks ka nende ülikõrge hinna.
Loomanäitused on kaasakiskuvad ning tekitavad huvi mõlemates: nii koerakasvatajates kui pealtvaatajates. Usun, et nii mõnigi loom on koju ostetud seetõttu, et tundus loomanäitusel targa ning armsana. Tekkis soov ka ise selline neljajalgne sõber koju muretseda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tihtipeale on lapsed need, kes hakkavad nuruma endale looma, kuna nii ühel kui teisel kaaslasel on kodus koer või mõni muu lemmikloom. Algul lubavad lapsed loomade eest usinasti hoolitseda ja käia temaga jalutamas, puhastada puuri, toita, pesta. See on esialgu.
Laps sirgub, loomahuvi asemele tulevad teised hobid ning uued sõbrad. Looma eest hoolitsemine jääb tihtipeale pereisa-ema peale. Loom pole nagu mõni tarbetuks muutunud ese, mis tema kõlbmatuks muutudes tänavale aetakse. Koer elab kuni 15 aastat, isegi kauem. Laps sirgub, lahkub kodunt. Loom aga jääb ja vajab edaspidigi hoolt. Inimese hoolitsuseta muutub ta aga metsikuks tänavahulguseks. Oma neljajalgset sõpra aga armastav pererahvas naljalt tänavale ei saada.
Nii on meilgi jäänud nüüd koerte-kasside söötmine maal isa kohustuseks, kuna tema käib seal kõige sagedamini. Tütred ei huvitugi enam koerte käekäigust. Pealegi elavad nad nüüd kodust kaugel. Väikestena olid nad hoolsad toimetama ja loomade eest hoolitsema. Kui oled loomaomanik, ei saa päevakski unustada koera-kassi või mõne muu looma eest hoolitsemist: tuleb süüa teha, neid sööta, pesta, kammida. Suuremate loomadega tuleb linnainimesel paar korda päevas kindlasti jalutamas käia. Kui just pole oma maja, kus võib lasta koeral aeg-ajalt aias vabalt joosta.
Maal on muidugi suvel lihtsam, loom elab väljas. Tuleb paar korda päevas talle süüa-juua ette viia. Muidugi tunneb koer rõõmu, kui talle antakse vabadus ringi joosta või võetakse rihma otsas jalutama kaasa. Või lähed ja lihtsalt mängid või tegeled temaga. Koer kohe igatseb seda, et peremees teda silitab, temaga tegeleb, kiidab ja paitab. Koer haugub ja häälitseb oma inimeste lähenedes hoopis teisiti kui võõraste puhul. Võõraid haukudes on koera hääletoonid sügavamad, tugevamad, kurjemad. Pererahva puhul kiunuvamad.
Väikesed loomad (rott, hamster) elasid linnas enda juures, nende eluiga oli lühem. Kui neist ära tüdinesid, siis pärast looma surma enam uut ei võtnud.
Mina leian, et paljud tänapäeva linnainimesed ajavad puhtast toretsemishimust ja soovist naabrile ära teha taga igasuguseid erinevaid koeratõuge ja maksavad nende eest ränka raha.
Linnas üksikuks jäänud vanurile on aga koer toaseltsiliseks, sõbraks, kes ootab ja rõõmustab, kui perenaine koju tuleb. Koer sunnib inimest, kes tänapäeval muidu vähe liigub ja väljas toimetab, looma rihmaga kaasa võtma ning parki jalutama või jooksma minema. Varemalt olid need koerad harilikud väikesed krantsid, tõutunnistuseta loomad. Olen märganud: minu lapsepõlves 1960. aastatel südalinnas koeri-kasse ei peetud. Kus nendega jalutadagi! Minna 4. korruselt alla linnatänavale koera pissitama.
Äärelinna puumajades oli koerapidajaid rohkem. Võibolla kujunes välja ka moeks: kui naabritel oli loom, muretseti ka endale.
Mõnikord pakkus kutsikaid omav naabripere mõnda kutsikat naabritele, et leida talle uus kodu, sest kuhu neid kutsikaid panna. Nii alustas mõnigi uus pere koera või kassi pidamist.
Üldiselt olid koerad kodustel inimestel, pensionäridel. Töölkäival inimestel oli ja on tööd ja toimetamist loomadetagi küll. Samas muudab kodus elav loom inimese kinnisemaks: ta ei saa nii vabalt pikaks ajaks kodunt ära sõita, ilma et ei mõtleks sellele, kes tema looma eest sel ajal hoolt kannab.
Enamiku koerte eluiga on kümme-viisteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul tahab koer süüa, juua, hoolitsust. Teda peab vaktsineerima, märgistama, haiguse ajal tuleb tasuda tema ravimisarved.
Nüüd arutatakse loomapidamiseeskirju ka meedias, internetis: Koera peab õpetama nii, et ta reageeriks omaniku käsklustele.
Karvaseid koeri peab regulaarselt kammima, et nende nahk saaks korralikult hingata ning et nende kasukasse ei asuks elama soovimatud pisielukad.
Lühema karvaga koerte koju muretsemise korral peab omanik arvestama, et nad ei sobi aasta ringi õues elama.
Emaste koerte puhul peab omanik jälgima, et nad ei liiguks jooksuajal omapäi ringi - liiga palju on ajalehtedes kuulutusi: «Ära anda kutsikad», sest koerad ei mõtle nagu inimesed, nad ei tunne igatsust saada järglasi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Põhiliselt valmistame ise. Kutsikaeas ostsime koeratoitu poest, sest siis peab koer saama mitmekesist toitaineterikast toitu. Aga tegime ka ise putrusid. Selleks, et kutsikas saaks kasvueas kõiki mikroelemente, ostsime spetsiaalset koeratoitu, koerakonte. Ise teha on muidugi odavam. Koertele anname ka oma toidulauast ülejäänut.
Üldiselt on koerapidamine kallis lõbu. 2 suurt koera söövad aastas 2 sea toidu. Linnainimesel eraldi poest koertele süüa muretseda on suur lisakulu. Maainimesel on koduvalvurile kulutatud aeg ja hool õigustatud kulu. Ka toit on valmistatud enda kasvatatud viljast ja sea- ning loomakontidest, toidujääkidest. Pealegi on loom maal vabam. Loom kuulubki minu arvates rohkem maale - seal on tema elukeskkond, mis lubab loomale rohkem vabadust ja ei häiri kaaselanikke oma elutegevusega. Koer elab peremehe territooriumil ja kaitseb seda võõra sissetungija eest. See on tema põhiülesanne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Teatud vaktsineerimised on maal kohustuslikud (marutaud) ja loomaarst käib teatud aja tagant taludest läbi ning teeb selle kandi koertele süsti. See on tasuline. Eraldi ise mingi häda pärast loomaarsti konsultatsioonil käinud pole.
5-6 aastat tagasi jooksis meie koer Lessy (kolli ja terjeri segu) külavaheteel kihutavale autole külje pealt otsa ja temaga tuli minna loomaarsti vastuvõtule. Lapsed ei lubanud teda magama panna, kuigi tagumise jala luu oli katki ja ei tõotanud edaspidiselegi ravile, paranemist. Ka koera koon oli viltu ning mõned hambad autolöögist kannatada saanud. Lapsed lootsid, et arst suudab aidata. Koer oli veel väga noor. Koerale tehti röntgen ja jalaoperatsioon. Tagumine jala luud fikseeriti poldiga ja jalg pandi lahasesse. Tükk aega käis Lessi ringi, suur kaitsetoru ümber kaela, et oma paranevat haava ei puuduks ega limpsiks. Aga lonkama ta jäigi. Tagumist vasakut jalga ta ei kasuta üldse kõndimisel, hoiab teda joostes ka üleval. Jalalihased said autoavariis niivõrd kannatada, et neis pole enam jõudu ega jaksu jooksmiseks. Operatsioon ja ravi ise läksid 1996/7.a. maksma 1500 krooni ja seda Tartu kõige odavamas loomakliinikus.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Sellest ei tea ma midagi oma kogemustest kirjutada, sest oma loomi pole steriliseerinud. Koerad on olnud kõik isased. Kassid emased ja need on ikka poegi toonud. Pealegi on emane kass hiirtepüüdjana isasest kassist hoolsam. Kassiema tuleb ikka koju poegade juurde ja toob neile oma jahikäikudelt head ja paremat kaasa.
Meie linnamajas on ühel majaelanikul steriliseeritud, hästi ilusa koheva karvaga angoora kass. Kuna nad elavad 1. korrusel, siis kassike istub ikka rahulikult lahtise akna peal ja uudistab ümbrust. Niisama luusimas teda näha pole. Järelikult pole vajadust.
Eks ta õigem ole, kui kutsikate kasvatust ja müüki plaanis pole, loomad steriliseerida, selle asemel et mõelda alati, mis poegadega ette võtta. Pole enam tuttavaidki, keda meelitada oma koju kassipoega võtma.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassid on ise järglaste saamisega hakkama saanud. Vastu sügist sündivate kassipoegade hulgas teeb oma valiku loodus. Kevadel sündinute hulgast jääb kassipoegi ka ellu. Mõni jääb alles, mõne kingime. Müümas käinud pole, kuigi olen turuväravas tihti näinud lapsi kasse müümas. Mõne meie kassipoegadest on ka rebane ära murdnud.
Ikka peab mõne ilusama kassikese endale kasvama jätma, sest ei tea eales, kuidas nad talve lakas üle elavad. Meie oma tuppa loomadel ei luba tulla.
Kord kevadel sattusin kasvuhoones peale, kui noor kass sünnitas oma esimesi poegi. Sündiv pojake olid veel kesta sees, kui ma peale sattusin. Ja ta sõi nad kõik ära. Ühtegi ei jätnud alles. Kas ta kaitses enda arvates nii oma vastsündinud pojakest? Kas ka teised loomad nii teevad, ei oska ütelda.
Isaste koertega probleeme pole olnud. Ketikoertena ei saa arugi, kas neil on ka jooksuaeg või mitte.
Alati eelistame isaseid kasse-koeri koju endale jätta.
Kõige hullem on siis, kui kass oma vastsündinud pojad kuskile lakka ära peidab, siis kasvavad nad metsikuks ega anna end enam kätte. Ei lase end silitada ega sülle võtta. Selliste poegadega on tegu. Nad on kartlikud. Jooksevad küll kohe, kui köögiust liigutad, sööma, aga kätte ei anna ega silitada ei lase. Sellistest pole ka mingit rõõmu. Need oleme suvel kinni püüdnud ja suure lehmalauda juurde viinud. Kuigi senikaua kui kass oma poegi imetab, on ta tige ega lase isakassi lähedalegi. On hoolitsev ja püüab hoolega poegadele hiiri ning linnupoegi. Vanem kass muutub aga laisemaks ja ootab rohkem perenaiselt lisatoitu. Enam ei näe teda nii tihti poegadele hiiri toomas.
Ühed kassipojad kasvasid meil üles koos kutsikaga. Magasid kõik koos ühes hunnikus ja sõid ühest topsist. Koer mängis nendega ega teinud neile liiga. Kumbki pool ei kartnud teist ega tülitsenud omavahel. Koer kaitses oma kasvandikke hoolsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Me ei ole lubanud koeri ega kasse tuppa. Seega pole voodissetuleku võimalustki. Nad elavad väljas. Koertel on mõlemal oma kahetoaline kuut, kus leiavad varju nii suvel kui talvel. Külmematel talvedel paneb mees ikka ka riide kuudiuksele valjuks. Paksu karvaga koer ei tahagi väga kuudis olla. Kipub ikka väljas magama.
Suuremad koerad on ketis. Kutsikad püsivad vanema koera juures. See on neile kõiges eeskujuks. Suurematele kutsikatele tegime piirdega aia, muidu läksid nad küla peale hulkuma või jooksid möödaminejat haukuma. Väga meeldib koertele rünnata sõitvat jalgratturit ja haukuda mööduvat inimest või kihutavat autot. Et kaitsta koera ennast õnnetuse eest ja möödujat, tuleb koerte vabaolekut piirata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma lemmiklooma poe pikemale reisile puhkusele kaasa võtnud. Koer jääb sellistel puhkudel maha. Peab leidma hea ja vastutuleliku inimese, kes käib looma söötmas. Vastutuleliku naabri, tuttava või sugulase. Üldiselt on sellega loomapidajatel probleeme. Ega igaüks ei taha sellist vastutust enda peale võtta, sest loom vajab rohkem hoolt, kui pelgalt söötmine ja talle toidu tegemine.
Kui hooldajal endal on kodus oma koer, siis ei saa see inimene ammugi võtta reisile mineja looma enda juurde koju hooldada, kuna teise peremehe koer ei sobi tihtipeale pererahva loomaga. Koer vajab oma territooriumi ja kui keegi võõras sinna tuleb, tekitab see nendevahelist tüli. Peab hoidma looma oma kodus, siis on see loomale vastuvõetavam ja ei tekita temas liigseid pingeid. Äärmisel juhul võiks hoida mõni aeg loomahotellis. Aga ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes seda teenust oleks kasutanud. Arvan sellepärast, et koer aitab hoida kodul silma peal, kui pererahvas ära on.
Õel on paberitega minikolli. Ja kui ta suvel oma perega kuuks ajaks sõidab reisima, on ta ikka otsinud koerale hooldajaid. Ammu enne reisi hakkas õde koerale hooldajaid otsima. Koerale on see väga stressitekitav, kuna lühikese aja jooksul vahetub palju inimesi. Parem kui on üks, kui erinevad hooldajad, sest muidu peab koer jälle uue inimesega harjuma, igatsedes taga oma pererahvast. Ka minu tütred käisid Ihastes, et koera eest hoolitseda. Iga nädal hooldaja vahetus. Kuidas kellelegi aeg sobis. Sest ei saanud ka teised oma suvepuhkust kuuks ajaks ära rikkuda.
Hooldekodusse ta koera anda ei tahtnud, kuna nii oli ka kodu valvatud võõraste pahatahtlike inimeste eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, aga ei tähista. Vähemalt teame, kui vanaks ta saab. Mis koeral sellest! Tal on tähtis see, et temaga tegeldakse ja peremees, keda ta hoiab ja armastab, temaga tegeleb, räägib, silitab, paitab. Söödab ja hoolitseb ta eest korralikult. Haiguse ja häda puhul otsib koerale abi. Koerale on iga peremehe hea sõna, temaga tegelemine kingiks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pole käinud spaas ega teinud riideid, kuna koerad on paksukarvalised. Oma kamm ja pesemisvahendid on ikka. Ka kutsikal oma mänguasi, pall, pulk või närimiskont, sest ta tahab kogu aeg midagi närida, kuna hambad sügelevad.
See küsimus on nendele, kel muud midagi teha pole, kui jaburdustega tegeleda ja koerad klounideks riietada. Koer on lapse asemel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll võimalik loomahoolitsusega liiale minna. Kui koerale antakse söögilaua juures söömise ajal näpu vahelt süüa, nunnutatakse ja tutitatakse või riietatakse veidratesse kostüümidesse nagu tsirkuseartisti. See on narrus. Iseasi kui inimene on jäänud nii üksikuks, et tal pole kellegi teise eest peale looma hoolitseda. Loom ongi üksikuks jäänud inimese elu põhisisu. Lemmik aitab maandada stresse ja halba enesetunnet, sest iga elusolend vajab kedagi, kes tast hoolib, kes teda ootab.
Mina leian, et kui inimesel pole aeda ega oma maja, siis linnakorterisse koer ega kass ei sobi. Loomad vajavad samuti elamisruumi. Pealegi levitavad kassid korteris ja ümbruskonnas haisu, mis on väga ebameeldiv. Teritavad küüsi, lõhkudes vaipa või mööbliriiet, seina, tapeeti.
Kõikjal toas jalutav kass! Kas võib jubedamat asja olla. Kui söögilaual või- kapi peal troonib kass ja sööb perenaisega samadest nõudest. Loomapidaja korteris tekitavad karvatutid ja loomasekreet minus isiklikult tunde, et selles korteris pole ükski asi puhas. Midagi ei julge enam puutuda, rääkimata kasutada toidunõusid. Kutsikas närib kõike, lõhub ja urineerib vaibale, jõudmata ära oodata, kuni ta välja viiakse. Elus on muudki hinnatavat, kui linnakorteris elava looma järel koristamine ja lõhkumisjälgede likvideerimine. Ei, loom elagu väljas!
Ta väärib ka vabadust ja oma ruumi. Kui seda pole, ära muretse koera.
Koeraklähvimine ärritab kortermajas niigi närvilisi majaelanikke. Kuigi hoiab ära vargaid. Viimasel ajal on koridorid küll turvaseadmetega lukustatud, siis see vajadus langeb ära.
Meie 54 korteriga majas oli algusaegadel korteris peetavate koerte pärast palju pahandust ja ütlemist. Kaevati selle üle, et koeraklähvimine rikub rahu. On jäänud alles veel mõned kassid ja minikoerad.
Kui toakoer või -kass, siis olgu ilmtingimata kastreeritud ja miniväike.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud seadusi ja ettekirjutusi koerte ja kasside pidamise kohta. Käituti nii, nagu kellegi südametunnistus. Vastsündinud kassipojad ja kutsikad uputati pimedatena, kui neid ei soovitud ellu jätta. Jne.
Suurim eripära on see, et nüüd on olemas loomakaitseseadused, mis panevad paika, kuidas tohib loomadega tegeleda. Ei tohi lõigata saba ega kõrvu. Ei tohi vastsündinud kassipoegi uputada.
Väljas käies olgu kilekotike koerakaka tarvis kaasas. Seda ei tohi vedelema jätta. Meil selle eest küll veel loomaomanikke ei trahvita. Mööduja ei tee veel märkust eksinule.
Eelnevale lisaks lisan siia mõned väljavõtted 2006.a. juulikuu ajalehtede artiklitest, kus on edastatud teavet ja nõudmisi loomade eest hoolitsemise kohta.
Marge Pärnitsa ettepanekud 2006.a. 14. juuli „Postimehes „Miks koerad piinlevad".
”Kuidas peaks valima koera (et mitte koerapidamisel hiljem eksida)?
Kui olete otsustanud võtta tõupaberiteta koera ehk siis krantsi, ärge ostke teda turuväravast tuhandete kroonide eest või ajalehekuulutuse peale, mis lubab "tõukoera moodi, kuid paberiteta koera". Raiskate oma raha, teadmata, milliseks kutsikas kasvab, millised iseloomujooned võivad tal avalduda, millised on olnud tema vanemad. Seda sellepärast, et saada koju koera, mis ostja kodutingimustesse sobib. Turuväravas kutsikaid müüvad inimesed kasutavad ära ostjate teadmatust, müües tõukoerte pähe krantse.
Palju on teada juhtumeid, kus turul on müüdud peene tõunimetusega koeri, hind 4000 või isegi 6000 krooni, kuid seda tõugu koeri on Eestis kas väga vähe või üldsegi mitte. Sellise raha eest saaks inimene osta endale juba paberitega tõukoera, saades kaasa kasvataja igapoolse toetuse ja õpetused.
Kui otsustate krantsi kasuks, võtke ta varjupaigast või inimese käest, kes kas kingib kutsikad ära või võtab nende eest sümboolse summa (näites esmase vaktsineerimise raha). Võimalusel uurige, kas saate näha kutsikate ema, et teaksite, milliseks võib teie koer kasvada.
Kui olete otsustanud võtta tõukoera, lugege võimalikult palju endale meeldiva tõu kohta. Tänapäeval on õppimiseks palju võimalusi - raamatukogud, raamatupoed, internet, koertenäitused.
Õppige tundma selle tõu vajadusi, iseloomu, tõu ajalugu. Ärge valige energilist koera, kui te temaga tegeleda ei viitsi, ärge valige karvast koera, kui teile ei meeldi teda kammida, ärge valige suurt kasvu koera, kui teil ei ole piisavalt raha tema toitmiseks.
Ja ärge ostke tõukoera, kellega ei anta kaasa tema tõulisust kinnitavaid pabereid. Tõukoera ostes sõlmitakse ostu-müügileping ning kutsikas saab kaasa paberi, millel on kirjas tema sugupuu ning kasvataja andmed. Eestis annab selle tõulisust tõendava paberi Eesti Kennelliit. Igasugused A4-formaadis lehekesed, mida teile turuväravas nn tõukoertega kaasa pakutakse, ei kehti.
Kui teile tundub, et aega on vähe, olete vähe kodus ja pikalt tööl - ärge võtke endale koera
Kui te vihkate koerakarvu riietel, poriseid käpajälgi valgetel pükstel ja ilaplekke lipsul - ärge võtke endale koera.
Kui keegi teie peres ei salli koeri - ärge võtke endale koera.”
Postimees 14. juuli 2006.a
Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima.
Priit Rajalo Sandra Maasalu
"Põllumajandusministeeriumis välja töötatud lemmiklooma pidamise määrus keelab kassi või akvaariumikala terveks päevaks üksi jätta ja määrab ketikoera liikumisraadiuse.
Lemmiklooma tervist ja heaolu tuleb eile valitsuses arutlusel olnud määruse järgi kontrollida vähemalt kaks korda päevas. "Eelkõige mõeldakse siin seda, et lemmiklooma ei tohiks pikalt üksi jätta ja lahkudes peaks omanik leidma kellegi, kes lemmiku eest hoolitseks," selgitas põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
Veel sätestab määrus näiteks küüliku ja teiste näriliste ning lindude puuride mõõtmed vastavalt nende kaalule ja minimaalse ruumi pindala, kus võib pidada kassi.
Täpsemad nõuded põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul on eelnõu täienduseks lemmikloomade koha pealt väga üldsõnalisele loomakaitseseadusele. Seal on kirjas nõuded lemmiklooma elutingimuste, -ruumi ja tema eest hoolitsemise kohta.
Eraldi on välja toodud reeglid enamlevinud koduste lemmikute - koera, kassi, närilise ja küüliku, tuhkru, puurilinnu, roomaja ja kahepaikse, akvaariumi kalade ning selgrootu pidamise kohta.
Põllumajandusministeeriumi teatel on määruse eesmärk tagada paremini loomade üldine heaolu ja nende tervisekaitse. Määrus mõjutab iga lemmiklooma pidavat isikut, kuid eriti lemmikloomade pidamise ja müümisega tegelevaid ettevõtjaid. Lauskontrolli ei tule.
Eelnõu järgi peaks määrus jõustuma tänavu 2006.a oktoobris. Eilsel valitsuse istungil jäi see põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul vastu võtmata eelkõige seetõttu, et tekkis küsimus, kas see teema ei ole mitte nii tähtis, et tuleks kirjutada seaduseks.
Kui määrus vastu võetakse, hakkavad selle täitmise järele valvama veterinaar- ja toiduamet, keskkonnainspektsioon ning politseiamet. Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel rahustas, et keegi ei hakka kodudes loomade elutingimusi kontrollimas käima.
Tema sõnul põhineb lemmiklooma hea kohtlemise jälgimine eelkõige inimeste kaebustel. "Analoog on loomakaitseseaduse näol olemas." Pärtel lisas, et ühegi seaduse mõte ei ole nõuda võimatut, vaid tagada, et nii loomadel kui inimestel oleks hea olla.”
2006.a. juulikuu Postimehest antakse meile teada, et Tallinna linna ja MTÜ Väikeloomade Seltsi vahel sõlmitud lepingu järgi peavad 2006.a. 1. augustiks kandma kõik Tallinna linna koerad mikrokiipe ning olema ka kantud Tallinna koerte registrisse. 180 krooni maksma kiibi eest peab omanik maksma ise, millele liitub kiibi paigaldamisluba omava arsti visiiditasu.
Kiipidega märgistamisega loodetakse oluliselt vähendada hulkuvate koerte arvu, sest looma kaotsiminekul on tema omanik kiibi numbri põhjal tuvastatav. Koerte pidamist Tallinna linnas reguleerib Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri.”
Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loom maetakse maha mõne varjulisema puu alla või kohta, kus vähem käimist ja rahulikum koht.
Kuna loom on valvuriks, siis võtsime uue koera. Enne, kui esimene koer liiga vanaks jäi, kasvas vana kõrval üles uus. Vana oli talle otsekui lapsehoidjaks ja kutsikale eeskujuks, kuna mõlemad olid isased koerad.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms j? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ikka tuleb õpetada ja loom käib omas kindlas kohas oma asju ajamas. Naabritele, kellele andsime ühe kassipoja, pidasid kassi linnas ja õpetasid ta WCs käima oma asju ajamas.
Sellest on nüüd saade televisioonis „Nurjatud koerad”, kuidas õpetaja oma lemmikuid käitumisnorme täitma või muutma.
Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Viimase koera juures pole jagu saanud üleshüppamisekombest. Lööb või inimese pikali, määrib riided. Ikka peab midagi kaasas olema, et teda tõrjuda. Peame sellega hakkama tõsiselt tegelema.
Keegi pereliikmetest pole võtnud veel selle halva kombe väljaõpetamist ette, sest see peab toimuma järjepidevalt.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomulik on ikka looma veidi õpetada korraldusi täitma ja peremeest kuulama. Küsima, sitsima, sõna kuulama, kuuletuma, käsklusi täitma. Et õpetada koera korduvalt midagi tegema, tuleb teda premeerida ning kiita õigesti täidetud korralduste eest. Muidugi on hea ka eridressuur, aga siis ei tohi koer jääda ainult keti otsa elama. Temaga tuleb pidevalt tegeleda, tegutseda, mitte jätta iseenda hooleks.
Kinnistada õpitut.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab inimese meeleolu ja ta kõnet. Kuuleb kaugelt ära, kui tuleb peremees või naine; kas tuled või lähed. Või minnakse koeraga välja jalutama. Koer harjub kiiresti rituaalidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Enda elust pole näidet tuua.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Eks laste pärast tihtipeale võetaksegi mingisugune lemmikloom koju, eriti kui laps on üksiklaps. Et oleks, kelle eest hoolitseda ja õpetada last elusolenditele kaasa tundma, kandma võetud kohustusi. Loomadega üleskasvanud lapsed loomi kunagi ei piina. Ei tee neile liiga. On inimlikumad ja hoolivamad ka oma sõprade ja tuttavate vastu. Samas on lapsel kohustus, mida ta peab täitma, sest loom sureb muidu ära, kui ta jäetakse hooleta. Seda tunneb laps varsti, kui on võetud elusolend, kes ise ei suuda enda eest hoolitseda. Laps peab temaga pidevalt tegelema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka aitab loom loomaarmastajate vahelisi suhteid luua ja säilitada. Tean oma sektsioonist inimest, kes rääkis, et kui neil hakati Eesti Vabariigi alguses inimesi koondama, siis jäeti tööle samade huvidega (loomaarmastajad ja -pidajad) töötajad, kuna asja otsustaja ise oli ka lemmikloomapidaja.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks roomajaid, kiskjaid ja teisi kodustele eluohtlikke loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellest kirjutada.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eluohtlikke loomi ja linde ei peaks mingil juhul. Loom olgu sõber ja turvaline, inimesele ohutu. Mis mõtet on sellist looma pidada, kes võib mõnele pereliikmele ohtlikuks muutuda? Keda ei saa silitada ega paitada, kes ei otsi hellust?
Ma arvan, et linnas lemmikloomapidajad jagavad ise ja otsivad loomalt hellust, turvalisust, armastust. Inimene loodab, et tema lemmikloom hoiab ja kaitseb oma peremeest. Temaga maandab ta oma pingeid. Unustab halva. Taastab end ja oma jõudusid. Tihtipeale sunnib loomapidamine inimest unustama oma haigused ja häda ning end haigevoodistki välja vedama, et hoolitseda oma loomakese eest. Viia ta välja jalutama.
Loom vastab samaga. Eriti tundlik ja tark on koer. Teisi loomi ei tea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloomad on minu arvates villa, piima ja liha andvad loomad. Sest neid peetakse majanduslikul otstarbel. Et oma toidulauda täiendada.
Lemmikloomast otsest majanduslikku kasu pole. „Lemmikloom” on loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Kui teda just ei aretata ega kasvatata selleks, et neid soovijatele müüa. Lemmikloom on ka seltsiks inimesele.
“Kes on kes? (Postimees 14. juuli 2006.a. „Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima” Priit Rajalo - Sandra Maasalu kirjutis).
• Lemmikloom on inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale, keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või päästeteenistus.
• Põllumajandusloom on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom.
• Võistluslooma puhul sõltub see, kas tegemist on lemmik- või põllumajandusloomaga, liigist: hobune on põllumajandusloom, koer lemmikloom.
Allikas: põllumajandusministeerium ja loomakaitseseadus. Mõningad lemmikloomade pidamisele eelnõuga kehtestatavad nõuded:
• Koer. Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Muidu peaks koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
• Kass. Toas või muus suures ruumis kassi pidades peab ruumi pindala kassi kohta olema vähemalt 1 m2, kusjuures ruumi kogupindala peab olema vähemalt 5 m2.
• Puurilind. Linnule peab puuris olema paigaldatud vähemalt kaks õrt. Ülemine õrs peaks olema inimese silmade kõrgusest ülevalpool. Linnu jalarõnga külge võib kinnitada jalutusrihma linnu väljaviimiseks.
• Roomaja ja kahepaikne. Terraarium, kus peetakse mürgist või inimesele muul moel ohtlikku roomajat või kahepaikset, peab olema varustatud hoiatusega seal elava looma ohtlikkuse kohta.
• Akvaariumikala. Akvaarium peab olema varustatud kaane või kattega, et kaladel ei oleks võimalik sealt välja hüpata. Surnud kala tuleb akvaariumist eemaldada kohe pärast selle avastamist."
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Linnas muretsetakse alguses loom või lind lapsele, kes seda koledasti lunib, kuna teistel lastel on ka. Aja möödudes muutub loom kõigile pereliikmetele südamelähedaseks ja armsaks, kelle eest tahad ikka hoolitseda, kuna ta tasub sulle su hoolitsuse ja tähelepanu oma armastusega (koer).
Hiljem laste sirgudes jääb tihtipeale lapse lemmikloom vanemate toimetada ja hooldada. Samas ollakse harjunud temaga: loom on saanud pereliikmeks, keda ei saa niisama koduta tänavale hulkuma saata.
Vanurina, kui noored oma eluteele läinud, on loom jälle vanaduspäevade seltsiliseks ja lohutajaks, kellega peetakse maha pikad jutud, jalutatakse koos maha pikad matkad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomadest on olnud koerad ja kassid. Kass Nurru oli esimest korda 1990. aastatel. Koer oli hiljem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Elasime korteris ühismajas. Kassipoeg võeti ise. Korteris on kassi raske kasvatada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praegu elan maamajas ja mu lemmikloomaks on kass Täpi. Meil on terve kassipere. On vana kass, tema poeg ja veel kassi põlvkond.
Lemmikloom on ise kasvanud meie kassiperest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kass Täpi sai oma nime sellest, et ta põsel silmade all on kaks täppi. Kassipoeg Tipik on hästi terava ninaga ja väikeste ümmarguste silmadega.
Igapäevase hüüdnime ja „pärisnime“ vahel on ka erinevusi. Vahepeal kutsun lemmikloomi lihtsalt kiss-kiss.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen otsinud teavet oma lemmiklooma kohta internetist, raamatutest, vaadanud saateid televiisorist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu lemmikloom Täpi on hästi koheva karvaga ja uhke sabaga. Mulle on meeldinud hall vöödiline värvus. Tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline olnud. Iga loom on omamoodi ilus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel käinud ei ole, aga mulle meeldib pildistada loodust ja loomi. Neid fotosid olen kasutanud töö juures näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitseme kasside eest. Hommikul söödan enne tööle minekut tavaliselt loomi ise. Päeval tegeleb nendega kodune inimene.
Õhtul koju tulles on mul kõige pikem aeg loomadega tegelemiseks. Vana kass ja Täpik on isegi mul tee peal vastas olnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset toitu ostan harva. Anname tavalist valmistatud sööki.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oma lemmik on olnud terve ja ei ole olnud vajadust pöörduda loomaarsti poole. Loomad tuleb kindlasti vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimise kohta ei oska küll midagi öelda. Lemmikloom Täpi on meil isane kass ja kõige noorem Tipik ka. Vanal kassil on olnud vähe poegi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassil on ise pojad. Oleme saanud ära anda.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Lemmikloom Täpi liigub vabalt igal pool. Kõikidel loomadel on võimalus käia pööningul, minna kuuri alla. Suvel on loomad väljas, talvel külmaga lubame tuppa. Köögis nurgas on neil magamiskohad. Siis on veel verandal peidetud kohas 2 liivakasti (talvel). Voodisse ei luba hea meelega lemmiklooma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa loomi ei ole võimalik võtta. Kodus hoolitseb nende eest keegi teine.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma Täpi sünnipäeva ma tean. See on 4. august 2005. Sellel päeval püüame temasse suhtuda erilise tähelepanuga.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole lemmikloomale ostnud ega õmmelnud. Mänguasi on. On üks „kurin“ mida ta on veeretanud juba väikese kassipojana. Praegu ajab seda taga Tipik. Spetsiaalseid vahendeid pesemiseks pole ostnud. Kui juhtub et kass on porine, oleme tavalises nõus teda puhtaks pesnud. Suvel käivad lemmikloomad tiigi ääres ja vahepeal ka vees.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest on küll võimalik liiga palju hoolitseda. Püüan seda ka ise teha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Erinevust ma ei leiaks. Võib-olla ainult söötmisel. Nüüd on ju igasuguseid spetsiaalseid sööke loomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui loom sureb, peaks ilusti matma. Peaks jääma väike hauaplatsike: üks mu kunagistest lemmikloomadest-kassidest sai õnnetult surma. See oli pikakarvaline kass Kurri.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamist olen kogu aeg õpetanud. Täpi teab, et kunagi ei tohi lillepotist mulda kiskuda. Laualt toitu võtma ei lähe ka, neil on oma sööginõud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
On küll olnud selliseid kombeid. Näiteks lillepeenrast mulla kaapimine. Sellest harjumusest on raskem lahti saada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud, aga toast välja küsimist küll. Kõik on läinud ukse taha ootama ja annavad märku häälitsedes.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma ise räägin tihti lemmikloomadega. Loom mõistab inimese meeleolu. Kui tuju on halb, on loom kohal ja vaatab kurvalt. Kui olen haige, on Täpi nurrudes mu juures. Siis luban teda ka voodi äärele ja enda juurde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele on raske vastata. Kui väga hoiad, näiteks tuleb loom sülle, siis äkilisel muutusel ta ei lahkugi, vaid tuleb uuesti ja siis peab juba täie jõuga ta ära tõstma. Ta nagu solvuks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed on kõik hoidnud loomi. Neile on meeldinud just väikesed kassipojad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen jälginud teisi peresid, kuidas nad suhtuvad loomadesse. Rohkem nende peredega suhtlema ei ole hakanud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kellele meeldib, see pidagu. Igaühel on erinevad lemmikloomad. Mina ise ei ole mõelnud teiste loomade peale.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mõned aastad tagasi said mu sõpradeks 4 metskitse. Ma hõikasin neid hommikul tööle minnes ja nad tulid minuga tee-äärt pidi kaasa. Rääkisin nendega väga südamlikult ja nad seisid, kuulasid. Nad saatsin mind mitmed hommikud. Siis tuli minu käimisele vahe ja hiljem oli kitsedest 2ne grupp jäänud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomad meeldivad, siis võib pidada. Selleks peavad olema vastavad tingimused.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei erine minu arvates koduloomast. Mul oli kunagi koduloomadest üks küülik lemmik. Praegune lemmikloom Täpi on väga hoolas hiirepüüdja ja maamajas Haanjamaal Suure-Kõrtsi peatuse lähedal on kassiperest päris suur kass.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesele hakkab loom meeldima ja nii saabki tema sõbraks ja lemmikloomaks.
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.
Olen Lobo, passi järgi mittešnautser Liivapõllu Leonart. Esivanemad pärinevad kusagilt Saksamaalt.
Eellooks.
Kirjeldan oma väga lähedase pere kodumiljööd koos karvase pereliikmega.
Nagu paljudes linnaperedes: keegi lastest igatseb väga-väga koera. Aga elatakse kahetoalises korteris. Kuhu seal koer?
Vanem laps Reili oli suviti palju minu juures, nagu väikeste koolilaste vajadus ikka. Siin oli majanaabriks tädi, kes kasvatas mitut bolonkat. Ametlikult, koostöös koerteklubiga. Tema juures õppis Reili koertega – kutsikatega hooldust, jalutamist, jooksmist. Minu kirju kasski kasvas koos kutsude perega.
Ühel järgmisel aastal, Reili oli 10-11 aastane, oli tal lugemiseks kaasas raamatuid. Need olid koerakasvatuse käsiraamatud õpetamisest, hooldamisest, haigustest ja ravist.
Niisugune põhjalikkus lapse poolt, kel omal polnud looma ega lubadustki selle saamiseks, arvatavasti asja otsustaski.
Kindel otsus vanemate poolt oli, et kui juba, siis ei mingit juhuslikkust. Otsiti koerteklubi kaudu. Ema tahtis suurt koera. Väga suure looma jaoks oleks eluruumist nappinud. Lõpuks oli leitud koertekasvatajate pere Pärnumaalt. Šnautseri kutsikas oli ammu tellitud, siis juba valitud.
2
Minuni jõudis teave kutsika toomisest lõbusa loona. Reili tuli palvega: aita tema kodukirjand ümber teha murdekeelseks. See oli kooliülesanne. Tema oli kirjutanud loo oma kutsika saamisest.
Sõidime esäga katõkesti uma kutsikule perrä. Tuu oll kongi Pärnu kandih. Imä nooremba vellega oodive kotoh. Aga mis juhtu? Mi es saaki seokõrd viil pisikeist kodo viia. Tallnast es olõ viil papre är saadetu. Mure oll suur: kuid mi ütle kotoh, et tullimi ütsinda. Pinikeis viil es olõki! Tõnõkord sõitse esä ütsinda. Joba mitu korda är kaetu pinikene magasi auton karbi seen. Kandilitse, karvatse näoga kutsik, mis tälle nimess saa? Pinikese pass oll mitu suurt lehekülge paprit. Nimess Liivapõllu Leonart. Esä arvass, et küll tä üits Lobo iks om. Ja nii jäiegi, meie pini om Lobo.
Minu murdekeel pole muidugi õige, see on segu Võrumaa eri paikadest ja Mulgimaalt. Aga koolilapsega koos oli veerimist ja nalja-naeru küllalt. See oli hilissügisel 1992. a.
Järgmisel kevadel ja suvel oli Reilil igaks pühapäeva ennelõunaks pikk programm. Koeraga jalutati, jooksti, õpetati mitu tundi. Viljandi lossimäed olid selleks just sobivad. Šnautser ongi mägedest pärit koeratõug, tugev, jooksuhimuline. Koju jõudes olid mõlemad hingetuks väsinud.
Ükskord tuldi koju nutuga. Suur hundikoer oli samuti jooksmas, küllap lahtiselt mõlemad. Oli olnud suur võitlus. Teise koera omanik, meesterahvas, aitas koerad ära lahutada. Vist tuli Reiliga kaasagi. Pureda olid saanud mõlemad. Lobo oli ka üsna mehiselt oma tugevaid lõugu näidanud. Pahandus missugune. Lahtiselt Lobot enam jooksma ei lubatud.
Varsti oli nii, et isa ja Reili said koeraga jalutada ilma rihmata, kuuletus rahulikult kõrval käima. Ema ja teised pidid jõudu kasutama. Rihmakski tuli varsti kasutusele kett. Mitu rihma lihtsalt kulusid läbi või näriti ära.
Mingeid vigureid koerale ei õpetatud, aga koduse elu käsud-keelud õppis Lobo kiiresti ja täpselt. Ühel esimestest jõuludest jäi lastel küll piparkoogimaja tegemata. Köögilaual jahtuvad majaosad sõi Lobo ära.
Loomaarsti hinnang oli, et näitusekoera Lobost ei saa, üks hammas oli kasvanud viltu. Küllap kutsikas midagi intensiivselt näris. Öeldi, et seda hammast nimetatakse siis alati miinuspunktina.
Lobo oli selle aja koer, mil tõupuhtuse rõhutamiseks olid kõrvad ja saba lõigatud. Reilil oli mure: üks kõrv kippus lonti vajuma. Kaua käis koer, plaaster kõrva tagaküljel. Oli ju tõukoer kõrvast sabani!
Veel mure. Minu juurde on paar kilomeetrit, käime bussiga. Aga Lobo? Karvane, kandiline habemes nägu on üsna hirmutav. Reili oli käinud temaga kõigis kauplustes, niisuguse kujuga suurkorvi ei olnud. Ükski ei mahtunud Lobole pähe. Nii nad siis lippasid jala.
Laaste kooliaeg täidab nende päeva pikalt. Siis on paratamatu, et koera jaoks peab ema leidma hoolt ja aega. Hilisõhtune õuering on küll alati laste päralt. Seda teab Lobogi. Kui Reili hiljem harvagi kodus oli, veel nüüdki – kella 9 paiku käib Lobo tema kannul ja ootab. See aeg olgu tema jaoks!
3
Vahepeal osteti korteri asemele maja mäeküljele, järve äärde. Siit sai Lobo kodu jaoks veel uusi reegleid.
Poolelioleva remondiga maja ei usaldatud ööseks tühjana jätta. Reili oli just põhikooli lõpetanud, saamas 16, koer 4-ne. Arvasid, et kahekesi julgevad tühjas majas magada küll.
Tüdruk magas üleval, toa uks kinni, koer jäi allkorrusele. Lobol hakkas öösel vist igav. Uuele uksevärvile jäid võimsad küünejäljed. Hommikul oli isa teinud seaduse – koer trepist üles ei lähe! Ja ei lähegi. Kui väga igatseb, paneb pea alumisele astmele ja lamab seal, vahel nutabki.
Ka õues käimiseks on oma aia kohta reeglid: sissepoole aiaväravat ei kükitata, ka pissimine kannatab väravani.
Magamiskohaks on Lobol mõnus nurk üles viiva trepi jalamil. Just paras tema teki jaoks, kogu eestuba ja välisuks on vaateväljas.
Sest oligi tore lugu. Teine vanaema pani poest tulles koti sinna kõrvale. Ise olime majas, õues, igal pool. Hakkasime koju minema, vanaema ei saa: Lobo ei luba kotti oma pesa kõrvalt ära võtta. Tuli kedagi appi kutsuda, kes koerale selgeks teeks, et kott on tõepoolest vanaema oma. Lobo oli solvunud, pani silmadki kinni, teeskles magamist.
Toiduks kasutatakse koerale spetsiaalseid koeratoite, eriti nüüd vanemas eas. Söögikoht on köögis. Ta teab – pikad habemekarvad tuleb enne tuppa minekut pühkida-kuivatada. Selleks on tal oma rätik. Ka õuest tulles ei saa märjana-porisena eestoast edasi, tuleb abi oodata.
Soenguga on omajagu tööd. Sellel karmikarvalisel koeratõul on vaja kaks korda aastas karvu „trimmida“. Seda teevad Reili, kui on kodus, enamasti ema. Istuvad kahekesi põrandal, Lobo nutab ka vahepeal. Hallide karvade hunnik ümberringi. Pole parata, karvakera poleks ju šnautser!
Mänguasjadest on armsamad kogu aeg tennisepallid. Muidugi on igasuguseid loomakesi jm. Aga jälgitakse väga nende materjali, et koer sealt midagi alla ei neelaks.
Jõuluõhtuid on kombeks veeta koos tütre perega. Kingikott kuulub kuuse juurde. Seda valvab Lobo juba aegsasti. Teab, et temagi ei jää kunagi üllatusest ilma. Seda lõbu siis - igaühe pakki on vaja aidata avada, nuusutada, võibolla ainult pead raputada, pole suurem asi! Lõpuks oma kingiga heita kusagile mõnuga seda närima.
Ühte Lobo sünnipäeva mäletan. Oli tort, vorsti lõikudest kaunistused. Sünnipäevalapsel vorstikestest kee kaelas. Pildi ajaks oli ilus tort võibolla juba söödud.
Lobo on olnud pereliige alati, igas mõttes. Ei ole olnud nunnutatud „diivankoer“. Usutakse, et ta mõistab kogu kodust elu nagu igaüks peres. Kui ta paneb pea sülle, vaatab, liigutab kõrvu ja käppi, siis lausa tunnetad, et ta saab aru.
4
Peres elasid veel mõned armsad loomad. Vennal rott Rotu, siis kirju merisiga Mõmmik. Tema suri just hiljuti. Oli juba õige vana. Need väikeloomad pole väga pikaealised. Kahju on kõigil kirjust Mõmmikust.
Kui Reili peale kodulinna kooli lõpetamist läks Tallinna kõrgkooli, oli raske lahkumine. Lobo jäi ootama kojutuleku pühapäevi, tüdruk seal igatsema. Üliõpilase päev koera jaoks aega ei jäta. Lõpuks leidis ta lahenduse. Sai pisikese üüritoa. Sinna mahutas suure täis-sisustusega puuri tšintšilja jaoks. Käies kodus, puur-kohvrike loomakesega käes nagu käekott.
Nüüd on neil oma pere. Tšintšiljade paar, aegajalt mõne pojaga, mahuvad endiselt. Kasvavad kaks koera. Bullterjer Moksi on juba paar aastat staažikas näitusekoer. Medalirosette seinal vaibatäis. Juuniori-eas inglise buldog Uma, paksuke, 25-kilone. Öeldakse, et see koeratõug polegi eriti õpetatav, aga Umale karmilt öeldud „Ei!“ mõjub küll. Keerab pea viltu, vaatab, keeleots suust väljas, ja teab, et see oli tema jaoks. Juba näituselgi käinuna pidi esinema täiesti kuulekalt ja korralikult. Kodus on ta küll naljanumber. Möllab ja mürgeldab. Äkki väsib, kukub põrandale pikali, ükskõik mis asendis või kuidas käpad jäävad. Lausa norskab kõvasti. Selle koeratõu omapärane nina ja hingamisteede ehitus pidigi olema takistuseks, sellest norskamine. Tüki aja pärast hüppab üles ja mürgel läheb edasi.
Olin hiljuti ühe õhtu nende peres. Elasin kaasa nende kodusele õhtule. Moksi on soliidne, ametlikult koolituspaberitega. Kogu oma müramises ikkagi kuuletuv, „väljapeetud“.
Koerte näituste-ringid on ulatunud kaugele. Nendest osavõtt on korraldatud koerteklubi vahendusel. See on omaette maailm: koerad ja omanikud. On oldud Soomest Lätini-Leeduni. Viimati käidi Valgevenes, seal klubi bussiga. Enamasti, vähemalt Eestimaa paikades sõidavad mehega oma autoga. On ju vaja kaasa võtta palju, alates joogiveest. Reili rõhutab eriti, et koer peab saama puhata, magada oma tuttaval tekil. Väsinud loom on närviline, see poleks siis näitusekoer. See kõik on saanud nende pere hobiks ja hooleks.
Kuidas ja kui palju mõistab koer inimest, meeleolu, kõnet? Kas ta mõtleb?
Mõtlesin hiljem õhtule Reili peres koos nende kahe koeraga. Moksi on koolituse lõpetanud, paberitega varsti 3-aastane koer. Kodus oli möllu ja mürgeldamist, ka igat inimest kaasates. Tihti üldse mitte väga kuulekas.
Aga seesama noor mürgeldaja on näituseväljakul, närvilises, pingelises ümbruses. Hulgana võõraid koeri, inimesi, haukumist, käske-keelde. Ometi on Moksi rahulik, väljapeetud – muidu poleks ju kodus vaibal kaalukaid auhinnarosette. Siin ei aita ainult oma perenaise patsutus, rahustavad vaiksed sõnad, et kõik on korras. See poleks mõeldav, kui koer ise ei mõtleks ja mõistaks. See on ju tema ise, üksi, keda jälgitakse, hinnatakse iga karvagi, igat liigutust, ka näoilmet ja sõbralikkust.
Peab olema arusaamine koera enda tasandil. On ju nii?
Veel kord peategelase Lobo juurde. Kodune pere on mures: Lobol on kuulmine jäänud viletsaks, eriti viimase poole aasta jooksul. Magab palju. On lihtsalt vanaks jäänud. Lobo saab ju varsti 15-aastaseks.
Need olid selle pere lemmikud aastate jooksul. Aeg on läinud, aga pereliikmena on olnud igal oma koht.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomad on põhiliselt olnud koerad. Alati emased. Praegu veel akvaariumikalad ja viirpapagoid.
a. Esimene koer oli puhastverd kolli, teine paberiteta rotweiler, kolmas on puhastverd Tiibeti mastiff ja neljas puhastverd pürenee mäestikukoer.
b. Kalad on magevee akvaarium. On olnud rohkem ja vähem kalu, praeguseks jäänud järgi neli kala, üks neist peaaegu 10 cm pikk chiclid.
c. Viirpapagoisid on kaks - emane ja isane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimese oma koera sai võetud minu soovil, kuigi hiljem kujunes sellest vanemate koer. Teine koer sai ostetud abikaasa soovil Nõmme turu väravast. Kolmas ja neljas koer juba koos otsustades. Kindlasti tahtsime suurt koera, Tiibeti mastiffi puhul võlus meid meie koera kuldne värvus. Teine koer sai juurde võetud praktilistel kaalutlustel, kuna tundus et ühel koeral on igav ja selle tõttu toimub liiga palju hävitustööd. Sai pikalt kaalutud, millist tõugu võtta kuni sattusime juhuslikult pürenee mäestikukoera peale, kelle välimus meeldis meile mõlemale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Viimased kaks koera on ostetud otse kennelitest, mis said leitud interneti teel. Kummagi hinnaks u 13000 krooni. Teise koera hinda ei mäleta, aga ega ta turu väravas palju olla ei saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on Netravati Ameena Akuti ja Pyrzillacs Uguline. Esimene nimi on nagu perekonna ehk kenneli nimi. Kutsume õige nime pidi Ameena ja Uguline, kui on vaja koerale rangemalt suhtuda, muidu natuke lühendatult Meena ja Liine. Nimi tuli koos koeraga kaasa ehk oli juba kenneli poolt pandud. Teisele koerale sai nimi ise pandud ja selleks oli Sally. Esimene koer tuli samuti kenneli poolt pandud nimega.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saab peamiselt kennelitest, internetist ja olen ostnud ka mõned pürenee mäestikukoeri puudutavaid raamatuid. Kalade kohta tellisin vahepeal ingliskeelset akvaariumi ajakirja ning vajadusel on muidugi vaadatud internetist. Viirpapagoide kohta ostsime raamatu ja sellega on asi piirdunud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole otsustanud, kuigi pärast Tiibeti mastiffi ostmist selgus, et tegemist on praegusaja moekoeraga Eestis. Looma tõupuhtus on oluline, kuna arvame, et see tagab vähemalt mingisugused ettearvatavad iseloomuomadused.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud koertega näitustel. Arvan, et kui tahta järglasi saada, siis peaks näitustel käima, muidu suhteliselt mõttetu asi. Võibolla natuke, et saab kokku sama koeratõu kasvatajatega, aga tegelikkuses piirdub suhtlemine ikka ainult mõne tuttavaga. Eriti halvad on talviti sisenäitused, kus on kitsas ja palju rahvast. Ka on koeranäitused siiski suhteliselt subjektiivsed. Ühel näitusel võid saada koeraga hea hinde ja järgmisel täiesti halva. Kõik sõltub kohtunikust.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte eest hoolitseb rohkem abikaasa. Mina annan vahel toitu ette, aitan toidu valmistamisel ja väga suur osa koerte kammimisest on minu õlgadel. Kalade veevahetus on ainult minu pärusmaa, samas ei puutu ma papagoide elu. See on abikaasa ja laste asi. Lastega on asi ikka nagu tavaliselt - kui loom võtta, siis lubatakse kõike ja ollakse valmis ta eest hoolitsema, aga hiljem kui vajadus tuleb, siis peab neid sundima ja lõpptulemusel teevad ikka vanemad asja ära. Tavalisel päeval kulub koertele võibolla tund või vähem. Tavaliselt on koerad õues. Hommikuti lasen koerad tuppa, kus nad siis hommikusöögi aja veedavad köögis magades. Kaladel vahetan vett kord nädalas ja iga päev hommikuti söögi andmine. Papagoisid ei tea.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerad saavad pooleks valmistoitu ja pool ise keedetud tanguputru lihaga. Ise valmistame, kuna arvame, et see on koertele kasulikum kui poetoit. Kalad poest ostetud toitu, samuti papagoid. Papagoidele saab vahel antud värsket rohelist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördume siis, kui koer on haige või teda vaja vaktsineerida. Praegustest koertest sai hiljuti käidud kirbuprobleemiga ja püreneekaga ka karvaprobleemiga. Vaktsineerimisse suhtume natuke negatiivselt. Ise arvan, et vaktsineerimine on vajalik haiguste ennetamiseks, aga samas teeb muret vaktsiinide kvaliteet, mis võib ise põhjustada koertele terviseprobleeme.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kui koera ei soovita kasutada aretustegevuses, siis on see mõistlik tegu ja hoiab ära hulga probleeme endale. Praegustest koertest ei ole kumbki steriliseeritud. Eelmine koer sai tiinusevastaseid tablette, aga nagu tablettide puhul on suur oht, tekkis lõpuks põletik ja ta tuli tühjaks lõigata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tiibeti mastiffil olid selle aasta alguses pojad täiesti planeeritud. 8 pojast on veel kaks müümata. Eelmisel koeral juhtus paar korda apsakas. Siis läks enamik poegi merekooli ja kaks või kolm sai antud ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kummalgi koeral on oma kuut, kuigi nad neid aeg-ajalt vahetavad. Toas kindlaid kohti ei ole, köögis magatakse tavaliselt laua all või seinte ääres rohkem jalust ära. Üldiselt on keelatud koertel minna elutuppa, kuigi eks vahel saab ka tehtud erandeid. Voodisse kindlasti mitte. Viirpapagoid elavad lapse toas ja aeg ajalt lastakse neil seal ka vabalt lennata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Suvel maal elades on koerad seal kaasas. Muidu jäävad ärasõitude puhul nii koerad, kui kalad ja papagoid koju ämma ja naisevenna hoole alla. Autoga sõitudel on koerad autos lahtiselt. Loomahotelli teenust kasutanud ei ole. Pidudele koeri kah kaasa võtnud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi teame, aga meil ei ole kombeks sünnipäevi tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei vaja riideid ja seetõttu pole olnud ka vajadust neid osta.
Mänguasja eriti spetsiaalselt ostnud ei ole, kui kuskilt on saadud, siis on antud, aga ega nad eriti hooli. Viirpapagoidele on küll ostetud spetsiaalseid mänguasju. Koertele on ostetud spetsiaalsed kammid kasuka hoolduseks ja ka küünetangid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei usu, et oleks võimalik üle hoolitseda. Kui hoolitsemine ei lähe just nõmeduseks ja sellega ei kaasne ebamugavus hoolealusele. Aga kui hoolitsemine piirdub siiski mõislikkuse piires hoolealuse vajaduste rahuldamisega ja talle tähelepanu osutamisega, siis on kõik korras. Eks me kõik taha, et meile osutatakse tähelepanu ja koerad veel eriti.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ega suurt ei erine, ma arvan. Võibolla lihtsalt praegu on valmistoidu valik suurem ja ka muid hooldus- ja ilu- ning tarbeasju on lihtsalt saadaval suuremas valikus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eelmise koera surma korral korraldati matmine oma hoovi. Esimene koer on maetud vanemate maja taha metsa. Surnud kalad on läinud ilma erilise tähelepanuta tulematusele ahju.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele on ikka püütud õpetada kodureegleid. Osadest saavad isegi aru. Nagu tuppa siiski ei pissita. Aga õues, kui tuleb ikka tahtmine kaevata, siis ka auk kaevatakse. Samuti on väga raske välja juurida postiljoni peale haukumist.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oli juttu juba eelmises punktis. Veel üks komme on sageli lahti unustatud väravast välja lipsata ja naabri koerte juures haukumas käia. Olen surunud turjast vastu maad. Olen proovinud siduda koera kinni pika nööri otsa ja siis jätta värava lahti, et kui läheb väravast välja, saaks ta nii öelda tabada teo pealt ja siis nahutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerte kool on ikka vajalik. Mingi kuulekus peab koeral olema. Meil käib tütar ühe või teise koeraga koerte ringis noortemajas. Aga mingeid erilisi trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, olen koertega rääkinud ja arvan, et eks nad hääletoonist saa midagi aru. Sõnadest nüüd vast mitte. Lapsed on rääkinud ka papagoidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Ehk vast siiski rohkem arenenud loomad nagu koerad ja kassid. Vaevalt, et kalad seda suudaks kuidagi kuritarvitada. Aga eks koerad saa kindlasti aru ja proovivad pidevalt piire, kuhu maani neil lastakse minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Otseselt ei ole kohustused siiski paika pandud. Oleme ju proovinud, et laste kohustus oleks koeri kammida, eriti vanimal tütrel. Aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Kas riid või on koer piisavalt kaua kammimata, et teed ise asja ära. Sama on ka papagoidega. Eks lapsed tegele siiski siis, kui nad tahavad ja see neile huvi pakub. Kui asi muutub kole rutiinseks ja kohustuslikuks ja ei ole väga põnev, siis üritatakse kohustustest kõrvale hiilida. Aga arvan, et lapsed vajavad loomi ja nendega koos kasvamist. Muudab nad rohkem teistega arvestatavateks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti rohkem hakanud. Suhtleme põhiliselt ainult kenneli omanikuga, kust koer osteti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei usu. Aga kõik sõltub muust taustast. Kui mingi looma pidamiseks tingimused ikka täiesti puuduvad, siis ei hakkaks vägisi sellist looma võtma. Ise ma ei võtaks küll rotte ja hiiri, samuti ei paku ka linnud praegu huvi. Mitte et nad ei meeldiks, aga ma ise ei viitsiks nende järgi koristada. Arvan, et ka paljude teiste loomade puhul võtaks lemmikuks, kui keegi teine teostaks puhttehnilist hoolitsust nagu puuride puhastus, toitmine jne.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Naise vend leidis üks kord aiast vigastatud tiivaga varese. Pidas seda natuke aega, aga kuna kodus on seda siiski raske teha, siis anti ära kuhugi varjupaika.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomale on tagatud kõik vajalikud tingimused, siis miks mitte ja inimene tunneb ka ise looma vastu huvi, mitte et loom on võetud ainult tuttavate ees eputamiseks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Arvan, et eks lemmikloomadeks võivad vast olla kõik loomad. Kindlasti on vist raske lemmikloomana pidada sinivaala või mõnda looma, kellel on erilised nõudmised keskkonna suhtes. Aga arvan, et koduloomi saab küll pidada lemmikloomadena, eriti kui vaadata praegusaja tendentse pidada siga kodus.
Kuigi arvan, et kui koduloom tõsta lemmiklooma staatusesse, siis kaotab ta kodulooma mõiste. On ju raske pidada siga lemmikloomana ja siis viie aasta pärast ta äkki jõuluks ära süüa. Ehk kõik söödavad loomad, kui nad on muutunud
lemmikloomaks, siis suhtutakse neisse natuke teisiti ja raske on neid üks kell ära süüa. Lambalt villa võtmine selle alla näiteks jälle ei käiks. Lemmikloom muutub siiski lähedasemaks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Üks põhjus on kindlasti seltsiks. Arvan, et suurim põhjus. Teiseks ei teagi õieti. Kui oled harjunud koertega elama, siis nagu ei oskagi teisiti, tekib nagu vajadus. Kolmandaks, ehk loodetavasti küll mitte suur osa, on eputamiseks.