Mul on palju loomi, sest ma elan maal oma majas.
Nt: Kass, koer, 50 kana (kukke)ning 12 jänest
Koera nimi on Muki, selle nime pani talle mu õde, kes oli siis 4 aastane ning see oli esimene nimi mis talle pähe tuli. Meie pere oli sellega päri ja nii on Muki selle nimega elanud juba 3 aastat
Teistel loomadel nime pole, isegi kassil me kutsume teda lihtsalt (kiisu-kiisu) tule sööma.
Kräu on minu lemmikloom kodus ja ta sai enda nime ,sest ta koguaeg kräunub. Maal meil on 3 koera. Ühe nimi on Muki ,sest ta on murjam, teine on Löru ,sest ta on laisk, me leitsime ta metsast kui kuuske otsisime. Tuli meiega koos koju. Kolmas on Mõmmik. Ta sai enda nime eelmise koera käest. Eelmine koer oli Karu ja Mõõmik oli tema asendus siis andsime talle samasuguse nime, aga natuke erinev.
Mul on lemmikloomaks koer, kelle nimi on Muki Pähklitera. MUki ei ole suur koer ta on väike toa koer. Oma naljaka nime panin talle mina kui olin umbes 5 või 6 aastane. Muki tuli sugulase koera järgi ja Pähklitera tuli mingisugusest multikast. Kui ,ma koera sain ja lasteaias sellest teistele rääkisin siis keegi ei uskunud mind, vaid arvasid, et ma sain endale hoopis mängu koera. Tõestuseks lasin emal koera lasteaeda kaasa võtta. Mul oli ka papagoi, kes lendas kahjuks ära. Mul oli kakaduu, kes sõiu minuga ühest taldrikust ning võttis pliiatseid noka vahele ja joonistas minuga koos. Nime ma ei mäleta, aga ta oli kogu aeg toas lahtiselt ja ükskord oli ta vanaema mütsi peal ning vanaema ei näinud ja läks õua, papagoi aga kasutas võimalust ja lendas minema.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Esimese lemmiklooma sain 5nda aasta sünnipäevaks. See oli kass. Teise lemmiklooma sain ma endale seitsmendas klassis. Olin siis 12-ne aastane ja loomaks oli lontkõrvadega jänes. Kui ma üheksandasse klassi läksin võeti mulle koer (tšau- tšau).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Kassi kinkis mulle tädi sünnipäevaks. See oli tema otsus ja minu pere ei olnud selle vastu. Jänese otsustasime osta endale, kuna olime näinud ajalehes kuulutust ning ei suutnud jätta endale ostmata sellist armsat küülikut. Koera soovis mu ema. Õigemini see oli tema hetkeotsus, millest kasvas välja tõsine mõte. Kõik lemmikloomad on võetud ainult pooltargumenti toel. Vastuargumente ei olnudki. Lemmikloom on ju mõnes mõttes vajalik. Lapsed õpivad siis hoolitsema.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi kohta ma ei oska täpselt öelda, aga arvatavasti mu tädi sai mõnelt tuttavalt kassipoja; eeldatavasti sai tasuta. Jänes maksis 700 krooni ning ajalehes tehti artikkel ning seal oli märgitud ka aadress, kust neid osta saab. Koera ostsime koertekasvatusest. Maksis 6000 krooni.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassile panin nimeks Kurr, kuna kassid kurruvad nii armsalt ja see kass oli selles erilise andega. Jänest kutsuti mitmeti: Vicky (minu pandud nimi), Jänku (õde ja vanemad), Jussi (vanavanemad). Koera nimi paberite järgi on Lord, kuid meie kutsume teda Mukiks või Mõmmiks (rohkem kasutame seda). Me leiame, et pidevalt teda pärisnime pidi kutsudes ei oleks nii meeldiv. Lord on üsna keeruline nimi, kuid samas Mõmmi on kergem öelda. Mõmmiks hakkasime kutsuma teda, kuna tšau- tšauna on ta väga pehme, karvane ja näeb välja nagu karupoeg.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet: (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet olen saanud vastavate raamatute kaudu ning ka loomasaateid vaadates. Samuti on mõnelt teiselt lemmikloomaomanikult uuritud, kuidas kõige parem on vastava loomaga käituda ja olla. Interneti teel ei ole eriti uurinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Jah, kindlasti on. Küüliku võtsime eelkõige sellepärast, et tal olid armsad lontis kõrvad. Algul küll soovisime angoora küülikut, kuid lemmikloomapoodi jõudes valisime ikkagi armsama. Koera suhtes samamoodi.
Oli vaja armsat karvast mitte väga suurt koera ning tšau-tšau puhul olid need omadused olemas. Looma tõupuhtus ei ole niivõrd oluline. Näiteks minu kass ei olnud kindlasti tõupuhas, kuid see ei häirinud mind, sest olulised ei ole mitte paberid ja taust, vaid loom ise.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osa võtnud mitte ühestki loomanäitusest, kuna arvan, et see on siiski eelkõige loomade piinamine. On muidugi ka neid loomi, kes naudivad tähelepanu, nagu on ka inimesi, kes kandideerivad missiks, kuid kõik ei ole sellised. Kuna ma ise ei sooviks mitte kunagi sellisest võistlusest osa võtta, siis ma arvan, et minu lemmikud ka ei peaks seda tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kass ja jänes on nüüdseks surnud, kuid siiski hoolitsesin nende eest mina. Koera eest hoolitseb terve perekond. Välja jalutamas käivad mu õed temaga, kuid vahel satun ka mina, eriti just siis, kui talvel saab lumes möllata. Hommikul, lõunal ja õhtul käiakse koeraga kindlal ajal väljas. Vahepeal ta üldiselt magab või siis sööb. Mõmmile meeldib väga mängida ja rullida mööda põrandat ning üldse naudib ta seda, kui temaga tegeletakse. Suhteliselt vähe siiski tegelen, kuna eriti ei leidu aega selleks. Samas ma jaotan selle vähese aja päeva peale ära ning koerale võib jääda mulje, nagu ma iga natukese aja tagant pööran kogu oma tähelepanu talle.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Alguses sõi Mõmmi ainult spetsiaalselt talle mõeldud toitu, mida sa ainult loomaapteekidest osta. Nüüdseks sööb ta Chappit ning ka tavalist toitu. Tema eriliseks lemmikuks on juust ning kodujuust ja mõlemat ta ka saab, kuid loomulikult normaalses koguses, kuna tavatoit siiski ei ole mõeldud talle. Koeratoidus on ju ka olemas kõik, mida organism eluks vajab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeral on tihti tervisehädad olnud. Kõrvapõletik ja suguelundite põletik ka. Mõlemal korral oleme lasknud tal hambad, kõrvad ja suguelundid puhastada. Samuti kontrollida üle naha ja vere. Ei, ise me ei ole osanud lahendada, kuna igaks juhuks tuleb alati pöörduda arsti poole. Lemmikloomade vaktsineerimine on loomulikult vajalik, kuna loom on ju ka sama vastuvõtlik haigustele nagu inimene. Õnneks on olemas ka loomadele vaktsiinid, mis aitavad vältida osasid haigusi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks on see vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui häda käes, siis vast steriliseeriks ka oma looma, kuid minu koer on isane ning ei liigu tavaliselt omapead. Vajalik on see juba sellepärast, et olenevalt muidugi loomast, ei taheta mitmeid pesakondi järjest saada. Piisab ühest, sest pahatihti näiteks koerakutsikad või kassipojad uputatakse.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Ei, meie ei ole oma loomal lasknud järglasi saada, kuna me ei ole seda vajalikuks pidanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koeral on lubatud viibida kõikides ruumides va. magamistuba, kuhu sissepääs on tema jaoks rangelt keelatud. Magab ta tihtipeale akna lähedal või uste taga, sest seal on suurem tuuletõmbus, kuna oma tiheda karvastiku tõttu on tal pidevalt palav. Otseloomulikult ei ole tal lubatud voodisse tulla, kuna vaatamata sellele, et me hoiame teda puhtana ei suuda me tagada siiski ideaalset puhtust ning looma voodis olemine tekitaks probleeme hügieeniga.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma loomi transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemate reiside ajal on koer vanaema juures maal, kus ta saab vabalt aias ringi joosta. Koera sõidutame autos, nagu inimestki ainult, et koer viibib põrandal sõidu ajal. Külla oleme küll teda kaasa võtnud, kuna ta on suhteliselt sõbralik ning meeldib enamustele. Loomahotelli teenuseid ei ole mitte kunagi kasutanud, kuna ei pea seda õigeks, et loom jäetakse võõraste inimeste hoolde. Ka loom saab stressi ning see võib talle põhjustada ka surma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate te sünnipäeva? Kuidas?
Mõmmi sünnipäev on 10. aprillil. Otseselt ei tähista, kuid tema sünnipäeval kingime näiteks kondi või midagi taolist.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või soovite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud ega õmmelnud, kuna talle ei meeldi midagi kanda. Mänguasjadest ta ka eriti rõõmu ei tunne, kuna on suhteliselt laisk koer. Koeral on oma šampoon ja ka õli karvade jaoks. Samuti kammime teda regulaarselt. Spasse küll ei ole mõelnud teda kunagi viia, kuna ta on natuke arg ning vähe usutav, et ta laseks enda peal mõnda protseduuri teha.
17. Kas teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kus teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel?
Jah, looma eest on võimalik liiga palju hoolitseda. Ülehoolitsemine on haiglane hoolitsemine, kui loomale pühendatakse kõvasti rohkem aega kui perele või iseendale. Ostetakse näiteks delikatesse või tohutult kalleid riideid, et loom saaks end paremini tunda.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei hoolitsetud nii väga lemmikloomade eest. Nõukogude aeg oli rohkem kolhooside ja sovhooside aeg ning siis ei pööratud nii palju tähelepanu lemmikloomadele. Ja kui ka omati lemmiklooma, siis kindlasti ei hellitatud neid üle ning ei õmmeldud riideid selga.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matused? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kass Kurr kadus tegelikult ära ning meil teda matta ei õnnestunud. Kuna ta elas maal, siis ta lihtsalt ükskord ei tulnud enam koju tagasi. Sisetunne ka andis teada, et ju ta on surnud. Tükk aega ei võtnud uut looma, sest igatsus kassi järele oli liiga suur. Jänku surm oli masendav. Ta oli parajasti vanaema juures maal ning üks hommik lihtsalt enam ei liigutanud. Maeti ta kusagile metsa alla väga sügavale muidugi. Uut looma me ei võtnud, sest enne jänku surma olime just võtnud koera.
20. Millised „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Mõmmi ei tohi võtta laualt toitu, käia magamistoas, toitu mööda põrandat laiali vedada ega haukuda eriti kõvasti. Ta kuulab meie kõigi sõna ning peab kinni väga hästi neist reeglitest. Muidugi on tal kombeks vahetult pärast põrandapesu üle niiske põranda kõndida, kuid ka sellest oleme tavaliselt üle olnud.
21. Kas mõnel teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid mida on raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Jänesel oli komme alatasa juhtmeid närida ning vahel harva ka tapeeti. Tegelikult ei saadutki sellest harjumusest lahti, kuna jänest on üsna keeruline õpetada. Looma ei saagi tegelikult karistada, kuna ta on siiski loom ning tavaliselt ei saa sellest aru, mida ta valesti tegi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri? Miks?
Mõmmile oleme õpetanud istumist, lamamist, rullimist, küsimist, ootamist, teretamist - kõiki põhilisi trikke, mida tavaliselt koerad oskavad. Õpetamine oli suhteliselt lihtne, kuna juustu saamiseks on ta nõus kõike tegema ning tundus, et ta on üsna arukas, sest sai suhteliselt kiiresti asjadele pihta. Algul oli kavatsus viia ta koertekooli ka, kuid aeg läks nii kiiresti, et ei olnud enam mõtet, sest kutsikas õpib paremini kui natukene vanem koer. Jah, dressuur on kindlasti hea, kuna siis võib peaaegu alati olla kindel, et koer allub inimesele.
23. Kas te räägite oma lemmikloomaga? Kas teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga päev räägin oma koeraga ning ta saab ka mu tekstist aru. Isegi siis, kui me niisama pereringis räägime temast, saab ta aru. Mõtlemine ei ole omane ainult inimestele, sest ka loomad peavad seda mingil määral suutma, sest muidu nad ju ei jätaks söömata seda, mis neile ei maitse. Meie koer igatahes küll mõistab meeleolu, sest ta saab aru, kui kellelgi on halvem tuju ning siis üritab olla ülisõbralik või siis hoiab eemale. Samas, kui on kurb tuju ja pisarad tulevad, siis ta tuleb ja lohutab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, võib küll. Mõmmi on ülimalt armas ja ta vaatab nii armsalt otsa, siis lihtsalt tuleb talle natuke juustu anda, kuigi ei tohiks.
25. Millised on teie peres olnud laste kohustused loomad suhtes? Kas lapsed hoolitsevad looma eest rohkem kui täiskasvanud? Kas laps teie arvates vajab looma?
Üldjuhul tegelevad koera eest hoolitsemisega lapsed, kuna nemad peavad õppima hoolitsema ja vastutama. Samas ka täiskasvanud ei jäta koera unarusse. Õhtuti mängitakse temaga ikka. Laps vajab looma, sest elusolendi eesti hoolitsemine arendab rohkem, kui mõne mänguasja eest hoolitsemine.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema loomapidajatega?
Ei ole hakanud, kuna looma ei võetud selleks, et arendada suhtlemist teiste loomapidajatega, vaid selleks et oleks lemmik kodus.
27. Kas on mõni lemmikloom keda te mingil juhul ei peaks?
Mitte mingil juhul ei võtaks ma koju endale hamstreid ega merisiga, kes praegusel ajal on üsna populaarsed lemmikloomad. Mul ei ole nende vastu mitte midagi, aga ma leian, et need kaks ei oleks sobilikud minu lemmikuteks. Ma eelistan pigem suuremaid loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse kodulooma on hakatud suhtuma kui lemmikusse või seltsilisse?
Ei tea mitte ühtegi näidet selle kohta.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest?
Ma leian, et eksootilised loomad ei ole siiski lemmikloomad. Nad võivad küll olla põnevad ja lahedad, kuid siiski on nad teistsugused kui lemmikloomad. Ma ei kujutaks ette, et mul oleks madu kodus. See oleks ju jube.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on Ioomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb
Lemmikloomadeks saavad olla loomad, kes on inimsõbralikud ning mõnes mõttes ka koduloomad, kuna nii on ühiskonnas kujunenud. Mitte keegi ei pea lemmikloomaks näiteks karu või rebast, sest neid ei ole kodustatud olema lemmikuteks. Lemmikloom on pigem iluotstarbel võetud. Kodulooma kasutatakse aga millegi saamiseks. Lemmikloom ei ole ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Näiteks koerad on ju majavalvajad, samuti kassid. Lihtsalt osad lemmikud on otstarbeta, kuid see ei tähenda, et nad kõik on.
31. Miks teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks keegi, kelle eest tuleks hoolitseda. Noored inimesed võtavad enne laste saamist endale lemmiku, et vaadata, kas nad lapsega saaksid hakkama, kuna ka lemmikloom ju vajab samasugust tähelepanu. Vanemad lastega perekonnad aga lastele kohustuse või siis lihtsalt mängimise pärast.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kolm hamstrit olid kunagi väga ammu, viis küülikut samuti ammu, üks lontkõrv jänes on siiamaani, kaks kassi juba aastaid (siiami ja angoora), koer (kolli) tuli kahjuks kaks aastat tagasi magama panna, kala oli mul ka ammu ja see suri ise ära.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Meil on ajast-aega ohtralt koduloomi olnud. Alguse sai see koertest... Meil on olnud kuskil 3 koera. Lihtsalt meie pere ei oska ilma loomadeta elada. Esimene koer, kes oli alguses üldse minu vanaema koer ka, et koeral üksi igav ei oleks, otsustas isa talle hundikoera seltsi võtta. Meie tegelik esimene koer oli meil väga vana ja mingi hetk ta lihtsalt kadus. Hundikoer suri, kui olin kolmene ja kuna mina ja mu õde olime sünnist saati koertega kasvand, otsustati uus võtta, kes tuli raske haiguse tõttu kaks aastat tagasi magama panna. Siiamaani pole me uut koera võtnud. Ja ma arvan, et meie perre enam uut koera ei tule. Viimase kaotus oli liiga valus lihtsalt ja meile piisab kassidest ja jänesest ka. Kasse on meil sadu olnud... Neid on meil tõesti väga palju olnud. Lihtsalt ilma ei oska. Jänesed, hamstrid ja muud loomad on tulnud lihtsalt minu a mu õe huvist. Kuna elan maal ei ole meil raske koduloomi pidada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid - enamus on siiski kusagilt üles korjatud. Hetkel on meil siiami, kelle me ostsime suhteliselt odavalt siiski, sest kassil pole pabereid v.a angoorakass (pole puhast tõugu) - selle saime me, kuna meie naabrid kolisid ära ja kass jäeti maha. Ilus kass oli, emal hakkas temast kahju, püüdsime ta kinni ja võtsime lihtsalt enda katuse alla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on lihtsalt tulnud kogemata. Esimene koer oli Muki, hundikoer oli Lorri ja tema järgi pandi kollile nimeks Torri. Hamstrid on enamasti Rotud või Karvapallid olnud, jänes on lihtsalt Jänku, angoora on Kitty (kutsume teda Kituks ja Kitukaks), siiamikass on Vatson (selle nime valimisega oli raskusi, ta on tegelikult väga eriline kass, teist sellist pole, nimelt tal on sabas jõnks, tänu sellele tahtsime kutsuda teda Jõnksuks, aga emale see ei meeldinud, tema otsustas, et ei, Sipsik peab ikka olema ja lõppsõna ütles isa - kassi nimeks sai Vatson, kuna meil oli kunagi jänes, kelle nimi oli Holms).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oleme raamatutest ja internetist abi otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
EI! See ei ole üldse oluline, kui suur või väike või mis tõugu loom on, peaasi, et ta meile endale meeldiks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole!
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik siiski hoolitsevad võrdselt loomade eest. Ja mingit sellist ajakulu nagu ei olegi. Lihtsalt see loomaga mängimine või tema toitmine ja muu selline tuleb ise enesest.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame toidu poest. Nii palju seda aega siiski üle ei ole, et loomadele ise spetsiaalset sööki teha.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole käinud spetsiaalselt arsti juures. Ainult siis, kui koer magama panna tuli. Koer oli vana, tal oli väga suur kasvaja ja kutsusime arsti kohale, kes ütles, et pole mõtet looma piinata. Meil ikka siin vahest teised majaelanikud kutsuvad loomaarsti välja, siis kasutame võimalust ja vaktsineerime oma loomad ka ära. Parem karta kui kahetseda!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oli kunagi plaan, sest meil on isane ja emane kass, aga siis mõtlesime, et ei, milleks looma piinata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jäneseid me paaritasime, aga kassid - need said kogemata... Oleme loomad maha müünud või sõpradele ja tuttavatele andnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jänes võtab väga palju ruumi, kuna tal on väga suur puur. Kassid on keldris. Angoora ajab valgeid karvu igale poole ja isasel oli loll komme kõik kohad ära märgistada... Kuna elan ridaelamus ja igaühel on oma kelder, ja suhteliselt suur kelder on, on hea kasse seal hoida ning neil ei ole selle vastu midagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole loomi kaasa võtnud. Isapoolne ema elab ka meiega ja tema tavaliselt meiega puhkustele kaasa ei tule, nii et tema on see, kes meie loomade eest hoolitsenud on. Ta on ise ka suhteliselt loomafriik ja temast minu ja mu õe loomahullus alguse saigi!
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, teame küll, aga ei tähista neid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete Tiinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole midagi spetsiaalset ostnud selga neile. Mänguasju ka erilisi ei ole. Ei ole oma loomi spaasse viinud ja ei näe sellel vajadust ka.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei tea, ei usu eriti. Loomad on ju nagu inimesed, kes vajavad pidevat hoolitsust ja õrnust. Ei tea, mina oma loomi küll ülehoolitsenud pole ja ma ei pööra sellele ka mingit tähelepanu. Armastan kõik oma loomi väga.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei tea, usun, et ei erinegi väga palju. Tänapäeval on lihtsalt paremad tingimused ka loomadel. Spetsiaalsed toidud, mänguasjad ja muu selline.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kõik meie lemmikloomad on maetud meie aeda, isegi hamstrid, ja ma usun, et me jätkame seda traditsiooni. Siiamaani oleme ikka uued muretsenud, kuigi jah, nüüd uut koera me ei muretsenud, kuna viimase surm oli siiski liiga julm ja valus meile kõigile. Oleme ju siiski loomafriigid...
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ei ole midagi eriti õpetanud. Nad on ise õppinud. Õde üritas jänest minu vastu õpetada aga jah, tegelikult see ei õnnestunud, sest see jänes ei sallinud mind juba siis, kui me ta ostsime.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Jah, isane kass pidi alati kõik kohad ära märgistama ja mitte ükski tugitool ega diivan ei jäänud terveks, sest ta teritas oma küüsi nende peal. Kui talle spetsiaalse seina, mida ta kraapida võis, tegime, siis ta ei tahtnud seda. Ja jänes on ka väga õel. Hammustab mind isegi siis kui tema on puuris ja mina puuri juures. Paar päeva tagasi hammustas mind nii, et põlv on siiamaani sinine.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Siiamikass jälle. See on jumalast hull loom. Ükskord olime öösel kodust ära, vanaema ka, ja kui me lõpuks koju tulime, siis kass oli nii õnnelik, et lihtsalt hüppas isale sülle ja nii hakkas olema igakord, kui me koju tulime. Siiamaani hüppab sülle, kui keegi keldrisse läheb. Kollikoera õpetasime talvel kelku vedama. Lõbus oli, lõpetasime alati võsas. Käpa andmise õpetasime selgeks. Ja hästi hea valvur oli ta ka. Ta oli meil kuuri ees ketis, sest ta oli siiski suhteliselt kuri koer ja võõraid ei salli. Kunagi üks mu sõber läks meie kuuri muruniidukit võtma, kuuri sisse sai, aga välja koer teda enam ei lasknud. Poiss sai natukene hammustada, peaaegu kahe jala vahelt. Õnneks mitte midagi hullu ei juhtunud. Jänesele õpetasime trepist üles-alla käimise selgeks, mida me oma koerale õpetada ei suutnud. Jänesele õpetasime veel ka puurist väljahüppamise selgeks. Ei ole selleks kunagi mingit spetsiaalset kooli või midagi sellist kasutanud, kõik on ikka ise neile selgeks tehtud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, kogu aeg räägin oma loomadega. Eriti jänesega. Ta saab muidugi ainult sõimata, sest ta hammustab mind pidevalt, aga ega mulle meeldib teda kiusata ka.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu. Meie pere loomadega seda juhtunud ei ole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kes looma tahab, peab tema eest ka hoolitsema. Kuigi jah, me teeme seda tavaliselt kõik kordamööda, probleeme sellega pole, et keegi näiteks ei viitsi jänese puuri puhastada.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei. Me oleme lihtsalt omaette.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah, igasugused ämblikud ja ussid ja papagoid ka ei taha. Mind lihtsalt ei huvita sellised loomad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mu õde on hiiri pidanud. Ta hull ju tuhlab kõik mättad läbi ja korjab hiiri. Tal on tigude kasvatus ka olnud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei taha mitte ühtegi sellist asja näha ka mitte!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloom on see, keda peetakse lõbu pärast, aga koduloom lüüakse lõpuks maha. Lehma ikka lemmikloomaks ei võtaks...
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lihtsalt, et .. ma ei teagi nüüd kohe niimoodi öelda... Lihtsalt on tegevust vaja. Saab kellegagi tegeleda iga kell kui tahad!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on olnud kasse, koeri ja hamstreid. Kassid ja koerad on ka praegu maal. Hamstrid oli umbes 3-5 aastat tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Koer, kes meil praegu maal on, võeti kogu pere soovil. Sugulasel oli pakkuda väike kutsikas ning tuli mõte, et otsustame ka ise võtta maale koera, kes kodu valvaks. Väga pikalt ei kaalutletult, eks ikka natuke arutati, kuid soov ju oli ning tuli võtta. Vastuargumentideks olid enamasti ikka, kes võiks tema eest hoolitseda. Eks algul ikke viitsitakse, kuid hiljem enam ei viitsita, kuid isa hoolitseb tema eest.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime me tuttavalt, kelle koer oli just poeginud ning tal oli vaja saada poegadest lahti. Kuna ta ei tahtnud neid hukata, otsis ta soovijaid, kes koera endale tahaks. Koer anti muidu ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie loomadel on olnud erinevaid nimesid nagu näiteks: Muki, Tont, Tiiger, Robi jne.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Enamasti saame lemmiklooma puudutavat teavet ikka lemmikloomaajakirjadest, raamatutest, internetist ja tuttavatelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Meie lemmikloom on suhteliselt suurt kasvu ja pika karvastikuga. Enamasti valisime ta ikka sellepärast, et oli vaja valvekoera maale, kes valvaks kodu. Ei lemmiklooma tõupuhtus ei ole nii oluline. Kuigi tänapäeval on moes tõuloomad, ei mängi see meie arust nii palju rolli.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Kahjuks ei ole osa võtnud ühestki loomanäitusest.
8. Kas Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kuna koer elab maal, siis tegeleb temaga enamasti ikka isa. Koera ei jalutata. Kui isa maale jõuab, laseb koera ketist lahti, et ta saaks vabalt joosta ja tegeleda oma asjadega. Nädalavahetuseti saab rohkem pühendada aega loomale, kuid ei oskagi öelda kaua pühendame aega lemmikule.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu lemmiklooma jaoks valmistame ise ja samuti ostame ka spetsiaalselt toitu. Oleneb olukorrast, viitsimisest ja rahast.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kindlasti on lemmiklooma vaktsineerimine vajalik, kuna ei tea iial mis haigusi ta võib korjata. Jah, me oleme pöördunud lemmiku pärast loomaarsti juurde, et lasta teda vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei oskagi öelda. Steriliseerimine ei ole ainuke võimalus. Samas ta võib olla ju vajalik, et hoida ära ootamatuid üllatusi, kuid on võimalusi ka teisi. Nagu küsimuses mainiti, et tiinusevastaseid tablette või süsti saab teha. Meie teeme oma emasloomale süsti selleks puhuks.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jah, oleme lasknud oma loomal järglasi saada. See juhtus lihtsalt ühel talvel. Kuna talv oli külm ja karge siis 4st järglasest 3 hukkus, kuid 1 jäi ellu ja tema me andsime tuttavatele ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kus lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie lemmikloomal on õues oma suur kuut, kus ta saab olla. Loomulikult, kui oleme maal ainult oma perega, on koer ketist lahti ja saab vabalt liikuda õues ringi. Kuna meie koer on õuekoer, siis ta toas enamasti ei ole.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui tavaliselt reisima oleme läinud, oleme oma lemmiklooma ikka koju jätnud. Tavaliselt jääb keegi koju ja saab teda valvata või kui siis kõik koos oleme läinud, käib lemmiklooma vaatamas keegi meie tuttavatest, kes teda toidab.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kui aus olla, siis ei mäleta küll. Kahjuks ei tähista tema sünnipäeva.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või viiksite viia oma looma spaasse?
Ei ole teinud ühtegi neist variantidest.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ikka on võimalik hoolitseda looma eest liiga palju. Näiteks ostad loomale riideid ja võtad looma kaasa spaasse. Ja üldse ükskõik kuhu minek on tuleb lemmik kaasa.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on moodi tulnud soetada endale väikeseid koeri ja karvaseid kasse, kelle eest hoolitsetakse kogu aeg. Lemmikloom on naisele võib-olla isegi lapse eest. Mõni pühendab lemmikloomale aega sama palju kui lähedastele. Suur rõhk on tänapäeval lemmiklooma hoolitsemisel, samas pole see igal pool nii. On ka nii nagu varem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kunagi kui meil kass ära suri, siis matsime ta lihtsalt maha. Läksime maal metsa ja ja kaevasime sinna augu, kuhu panime looma sisse. Asetasime ka sinna väikese risti, meenutamaks teda. Jah, otsustasime võtta pärast teda uue looma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kuna koer on õues, siis eriti ta nagu ei saagi koerusi teha. Kuid siiski võib ta minna, kuhu ta minna ei tohi, ja ta on nii ära õpetatud, et tuleb hõigata vaid ta nime ja ta on Sinu kõrval.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui aus olla, siis ei mäleta, et oleks olnud selline halb komme, mida oli raske võõrutada. Võib loomaga küll pahandada, kui vägivalda ei tohi kasutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õpetasime koerale elementaarsed asjad nagu istu, koht, küsi jne. Õpetamine käis lihtsalt harjutades. Aja jooksul harjus koer ära ning mõistis, mida vaja teha on. Eks inimesi on igasuguseid. See on nende otsustada, kas nad tahavad või ei. Mina isiklikult ei pea vajalikuks loomale põhjalikku dressuuri.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Eks vahetevahel ikke räägin. See on lihtsalt ütlemine nii, et koer mõistab inimest, samas ega ei tea ka, kuna koer saab ikkagi ju aru, kui öelda talle koht ja istu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kahjuks ei oska sellele vastata.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kindlasti laps vajab looma, kellega saab vahetevahel aega veeta. Meie peres ei olegi erilist kohustust looma suhtes. Koer saab kõik asjad ise tehtud, kuna tal on vaba voli liikuda ringi. Kindlasti lapsed suhtlevad ja mängivad loomadega rohkem, kuid see on väiksemas eas nii. Suuremas eas huvi kipub kaduma ning täiskasvanud on need, kes tegelevad rohkem lemmikloomadega.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud pärast lemmiklooma võtmist rohkem suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oskagi kohe öelda. Eks igal lemmikloomal on oma head ja vead. Samuti sõltub see kõik sellest, kas lemmiklooma omada linnas või maal.
28. Kas teate teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei oska kahjuks öelda nii, kuna ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Igaühel on õigus oma valikule. Minu arvates ei ole selles midagi halba, kui neile sellise looma pidamine meeldib. Mina isiklikult aga ei tahaks sellist eksootilist looma pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates ei saa liigitada lemmikloomi. Igal inimesel on oma maitse ja teab, keda ta endale lemmikloomaks soovib. Lemmikloom on ikka inimesele rohkem lähedane kui koduloom, keda kasutatakse ka ikkagi ju muu otstarbena nt. söögiks, tööks.
31. Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmiklooma võetakse tavaliselt just seltsiliseks, kaaslaseks. Lemmikloom on hea sõber inimesele.
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Loomadega on mul olnud tegemist maast-madalast, sest olen sündinud maal, talus. Lapsepõlves ja algkooli ajal olid seltsilisteks peamiselt koerad, kassid, lehmad, lambad, hobused ning nende järglased: kutsikad, kassipojad, vasikad, utetalled, varsad. Selle küllalt arvuka ja kirju seltskonna hulgast koorus välja ja sai lemmikuks nii mulle, kui kogu perele, koer Muki. Gümnaasiumile järgnevas sõjaväeteenistuses kujunesid sõbralikud suhted mulle sõjakoolis määratud hobusega, nimega Anarhia. Ning veel hiljem, sõja ajal, sattusime juhuslikult kokku linnuga, kelle nimeks sai Jüri. Tema oli öökull.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kohe algul tuleb märkida, et ükski eelnimetatutest ei võetud lemmikloomana ega lemmikloomaks, vaid selleks kujunesid kõik kolm edasise kooselu käigus.
Esimese lemmiklooma, koera, võtmist tingis asjaolu, õigemini vajadus. Senine õuevalvur hakkas vanaks jääma. Oli vaja temale järeltulijat, sest elu ilma õuevalvurita ei tulnud selles üksikus, külast eemal asuvas metsatalus, kõne allagi. Uue koera muretsemine oli kogu pererahva soov.
Hobuse puhul, kellega ma sõbraks sain, minul mingit kaalumist ega sõnaõigust polnud - tuli vastu võtta see loom, kelle ülemused mulle määrasid.
Järgmise lemmiku, kes osutus linnuks, tõid kaaslased metsast, kus ta langetatud puude okste vahel oli abitult sipelnud. Ühel häälel leiti, et tema eest tuleb meil hoolitsema hakata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Uue õuevalvuri saime kodukandis käibel oleva stsenaariumi abil. Paljudele küsimustele vastuste saamiseks tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile ning seal sagiva rahva seas veidi kõvema häälega teatavaks teha oma küsimus. Võis kindel olla, et vastuse saamiseks polnud vaja mitmeid kordi küsida. Järgnevalt tuli soovitu asukoht teada saada ja see sealt ära tuua. Tavaliselt rahakaup sel juhul moes ei olnud. Kui teati, et sealses koerapojaga peres on lapsi, pandi peotäis kompvekke tasku ja looma peremehega rüübati kaasavõetud pudelist koeraliiku. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Eks selliselt käis ka meie uue koera toomine, kuigi mina juures ei olnud.
Teine lemmikloom, hobune, määrati ülemuste poolt ja minu osa oli ainult tema vastuvõtmine. Sõjakooli aspirantide patareis, kus ma tol ajal (1939-1940) teenisin, määrati igale aspirandile kogu sõjakoolis õppimise ajaks hobune, kelle eest ta pidi hoolitsema - puhastama teda ja temaga ratsutamas käima. Söötmine ja latrite puhastamine oli teiste (nn. talli-reameeste) ülesanne.
Kolmas lemmikloom oli lind. Ka teda ei võetud kelleltki tuttavalt, kuulutuse peale ega lindude varjupaigast. Tema vaeseke rabeles metsas maas kuuseokste vahel ning ei suutnud sealt välja pääseda. Tema tõid sealt "koju" ehitusmaterjale varuvad sõdurid.
Ka tema puhul polnud vaja kellelegi tasu maksta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Ühel tulevasel lemmikloomal oli nimi juba olemas, kahele tuli see leida.
Koerahakatisele pidime meie selle panema, sest tema oli veel ristimata. Oma nooruse tõttu. Palju arutamist sellel teemal polnud. Senine õuevalvur (Muki) oli olnud igati meelepärane, kohusetruu loom, kellega kõik pereliikmed igati rahul olid ning otsustati säilitada tema nimi. Pealegi oli uus samasuguse halli kasukaga ning tema kodust saadud muljete kohaselt olid temast suuremad õed-vennad kangesti meie Muki moodi.
Mõningaid arvamusi tekitas siiski nende vahettegemine teatud juhtudel, kõnelustes ja muus. Otsus kõlas: kui uuest Mukist juttu on, öeldakse: Muki, kui vanast Mukist räägitakse, lisatakse nime ette "Vana", st. Vana-Muki. Nii jäigi.
Minu sõjakooliaegsel ratsahobusel oli nimi juba olemas. Tema nimi oli Anarhia. Nii kõlas see ka edaspidi.
Väiksel väetil metsast leitud linnulapsed nime muidugi ei olnud. Algul oli meil, sõjameestel, raskusi isegi tema liigi määramisel. Alles mõne aja pärast leidsime, et ta kuulub öölindude hulka - päeval tihti tukkus ja oli nagu uimane, pimedas muutus elavamaks. Nime pani tema endale ise, õigemini hakkasime teda nimetama tema esimeste häälitsuste järgi, mis kõlasid meile nagu "Üü-rih". Selle hüüatuse mugandasime meie eestipäraseks: "Jüri".
Ka tema võttis selle nime omaks. Näiteks, kui me tahtsime tema tähelepanu äratada ja hüüdsime seda nime, pööras tema oma pea hüüdja poole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mida ja keda uus Muki endast kujutama võis hakata, selle kohta sai isa mõningat informatsiooni Muki endiselt peremehelt, kes iseloomustas isale kutsika ema mõningaid omadusi ja kombeid (käbi ei kuku kännust kaugele).
Sõjakoolis tutvustas tallivanem (allohvitser) igale aspirandile sellele määratud hobuse tähtsamaid omadusi ning mõningaid iseärasusi: hammustab, sadulavöö kinnipanekul punnitab kõhtu (hiljem sõidul sadul loksub, sest vöö on lõdvalt), takistab latrisse minekut (surub kehaga siseneja vastu latri seina) jms. Anarhia sai tema poolt positiivse hinde: pehme seljaga, rahulik, juhtimisele (ratsutite ja kannustega) kergelt alluv.
Metsaelaniku kohta mingit teavet kohapeal ei saanud. Ei olnud keegi meie hulgast temasugustega mingit tegemist teinud. Varasemate väheste teadmiste alusel taipasime ainult seda, et tegemist oli öölinnuga (öökulliga).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei mingi mood, suurus, karvastiku või sulestiku pikkus ega värvus ega tõupuhtus pole minu lemmikute valikul mingit rolli mänginud. Nagu varem märgitud, said kõik need loomad ja lind minu lemmikuks alles pärast seda, kui nad ühel, teisel või kolmandal põhjusel olid mulle lähedaseks saanud.
Julgen öelda, et nad oleksid kõik minu lemmikuteks saanud ka siis, kui nad oleksid teist tõugu, suuremad või väiksemad, hoopis teist värvi, pikema või lühema karvastiku või sulgkattega ning teisest soost olnud.
Nad said minu lemmikuteks mitte väliste tunnuste kaudu, vaid oma iseloomu ja käitumise tõttu ning suhtumises minusse.
Nende kõigi kohta kehtib vanasõna (või mõttetera): "Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab". Muidugi igale minu loomale ülekantud mõttes.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole ma ühelgi näitusel oma lemmikutega käinud ega esinenud.
Ei olnud nendel aegadel ega nendes kohtades, kus mul oma lemmikutega tuli olla, ühtegi sellist näitust korraldatud. Ei minu kodukandis, ei Tondil sõjakoolis ega selles Narva jõetaguses metsas. Ning kui oleks tehtudki, minul oma kolme lemmikuga poleks sinna asja olnud. Mind jätavad taolised näitused külmaks. Ning kaldun arvama, et ka nendel, Mukil, Anarhial ja Jüril oleks erinevatel põhjustel mingil näitusel osalemine olnud ebamugav.
Taolised näitused on siiski tõupuhaste olendite väljaõppe ja oskuste demonstreerimiseks ja nende peremeestel samuti enda näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Muki oli suhteliselt iseseisev olend. Ketikoer tema ei olnud. Oma iseseisvust kasutas ta ka laialdaselt. Käis õuest kaugemates kohtades, koplis, karjamaal, rabaski. Ka pulmades lähikonnas. Kuid enamasti piirdus ikka õue, toa- ja tallitagusega.
Põhiline tema eest hoolitseja oli minu ema. See hoolitsemine seisnes peamiselt toitmises. Tavaliselt pakuti temale süüa samal ajal kui meilegi. Temale viidi toidukraam tema kuudi juurde kausis, mis oli temale koerakausina kinnitatud. Lisaks kuulusid temale veel meie toidujäätmed ja kondid.
Kuudi puhastamise kohustus lasus isal. Tema vahetas ka Muki küljealust, kui need heinad olid peeneks kulunud ja enam sooja ei andnud. Asemele sai toodud uus sületäis heinu, mille sisse Muki ise endale meelepärase pesa kokku kraapis.
Tema meelelahutuse eest hoolitsesin mina. Jooksime ja hullasime. Ka keppi sai visatud, mille tema lustakalt jälle minu juurde tagasi tõi ning seejärgi vaatas otsa, nagu tahaks ütelda: Viska veel.
Anarhiaga olid lood teised. Nagu varem märgitud, seisnes minu ülesanne tema eest hoolitsemisel tema igahommikuses puhastamises, ikka harja ja kammiga, iga kord kakskümmend minutit. Toitu, heinu ja kaeru, panid tema sõime teised hoolitsejad, talli-reamehed. Nemad puhastasid ka latreid. Et kõik, hoolitsemine ja kord, toimuks ettenähtud reeglite ja eeskirjade kohaselt, selle järgi valvas tallikorrapidaja koos oma kahe päevnikuga. Ka mul tuli toimkonna-teenistuses mõned korrad tallis korrapidajaks olla.
Et hobused tallis laisaks ega puiseks ei jääks, tuli neid aeg-ajalt tuulutada. Selleks olid ette nähtud ratsutamise tunnid. Need olid õppekavasse sisse planeeritud. Tavaliselt kaks korda nädalas, iga kord kaks tundi. Kord tallitagusel lagedal, kord Tondi jaama lähedal maneežis, kord maastikul, praeguse Mustamäe linnaosa kohal metsatukkades ja liivalagendikel. Viimasel juhul oli õppuse kest¬vuseks kolm tundi. Läbi sai sõidetud kõik allüürid: sammu, traavi ja galoppi. Ka madalamatest takistustest, tõketest sai üle hüpa¬tud. Eks need sõidud kuulunud samuti hoolitsemise alla (et loom laisaks ei jääks).
Jüri meile sattumise järgi hakkasid tema eest hoolitsema kõik meie patarei liikmed. Peamine hoolitsus tema eest oli toidu hankimine. Seda tehti nii vabal ajal kui ka õppuste käigus. Mõni kord oli Jüri jaoks tehtud toidulaual vihmausse, tigusid ja muud pehmemat kraami kuhjas. Need korrad olid siiski harvad, sest Jüril oli tohutu isu ning ega toidukraami looduses igal sammul ka ei liikunud. Kuid juhtus ka seda, et mõnigi toidulauale toodu pääses sealt "vabasse maailma" ja koos sellega allaneelamisest. Algul toodi Jüri oma toidu juurde hoolitsejate kätes, hiljem lihtsalt hüüti ta kohale.
Kui palju aega temale kulus, seda ei saagi kindlaks määrata, ei praegu ega sel ajal. Ühed tulid tema juurde, teised läksid tema juurest. Mõni, kellel oli aega rohkem, jäi tema juurde pikemaks ajaks. Võib ainult ütelda, et "kõik see mees", kogu patarei isikkoosseis (umbes 60 meest) oli kogu päev, osa ka öösel, temaga tegevuses - ühed tulid, teised läksid. Nii, kuidas teenistus ja töö võimaldas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Muki sõi seda, mida pererahvaski. Lisaks kondid ja muud perelauast ülejäänut. Erilist, koertele määratud ja valmistatud toitu tol ajal poodides müügil ei olnud. Eriti maal. Talus leidus alati toidujäätmeid, mille kohta koer oma valikuid tegi. Jooginõu oli tal kuudi kõrval, mille sisu aegajalt täiendati ja uuendati. Kuid ka kaevu juures oli kariloomade joogiküna, kus vesi alaliselt sees ning kust ka Mukil polnud keelatud suutäisi võtta. Seda võimalust ta eriti suvisel kuumal ajal, keel ripakil, ka kasutas.
Ka Anarhia toitlustamisest oli eespool juttu (heintest ja kaertest). Ei valmistanud seda mina ise ega ostnud kuskilt mujalt. Anarhia oli riigi ülapidamisel ning selle, mis temale oli määratud, panid talle sõime sisse talli-reamehed. Samuti jootsid teda. Lisada võib ainult seda, et küllalt tihti oli mul sööklast tasku pistetud mõned leiva- ja suhkrutükid, mis järgneval kohtumisel temale sai pakutud ning mida tema rahulolevate röhatuste saatel vastu võttis ja alla neelas.
Samuti on Jüri söögimuresid pikalt käsitletud. Tema oli meie, patareipoiste, toidualase hoolitsuse all. Miks me seda tegime?
Meie arvates oleks ta ilma meie hoolitsuseta nälga surnud. Sest tema toitja, tema ema olemasolust polnud meil aimu. Ta võis olla, aga ta võis olla ka hukkunud. Väikese abitust nähes, ei lubanud meie südametunnistus teda sinna jätta. Võetigi enda juurde.
Muidugi oleksime võinud teda sinna jätta. Tema ema oleks tulnud, toonud temale toitu, võtnud küünte vahele ja viinud tema pesasse tagasi. Ja nad oleksid elanud õnnelikku elu kuni senini, kui nad surnud pole.
Antud olukorras lahendasime me tema saatuse tolleaegse otsuse kohaselt, mis osutus samuti vääraks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks pole tulnud ühelgi juhul oma lemmikute, loomade pärast loomaarsti poole pöörduda.
Muki elas oma elu ilma arstiabita. Ning kui elutee seoses vananemisega lõppema hakkas, poleks selles olukorras ka arstiabi aidanud.
Anarhia haiguse oli küll loomaarst kindlaks teinud, kuid ilma minu abita.
Ka Jüri elu läks nii, nagu läks, ilma arstiabita.
Vaktsineerimist lemmikloomade ja ka teiste, koduloomade, puhul pean vajalikuks, kui igal konkreetsel juhul loomaarst seda vajalikuks peab.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Omal ajal ei olnud see tegevus isegi maal tundmatu. Olid väljaõppinud spetsialistid (nn. täkuruunajad jt.), kes selle tööga tegelesid. Põhiliselt steriliseeriti hobuseid ja sigu. Selle protseduuri tulemusel pidid täkud taltsamaks muutuma ja kultide
maitse paremaks minema.
Teatud juhtudel pean seda tegevust vajalikuks.
Kunagi oli meilgi maal kodus väike, taksikoera sugemetega emane koer Muti. Oli teine päris armsake, kuid täiskasvanuna läks tema pehmelt öeldes "hukka". Nimelt õige pea pärast poegimist, pani tema uued pulmad käima. Kui teistel emastel koertel käis see tsükkel ikka vaheaegadega, siis temal toimusid need tegevused ilma vaheaegadeta "jooksval lindil". Pulmakära ja pulmaliste omavahelised arveteõiendamised ja riiud kestsid peaaegu vahetpidamata. Kord panime Muti sellel ajal pulmaliste eest sauna kinni. Need närisid saunauksele augu sisse ja lasid Muti välja. Teine kord panime tema viljaaita. Sellel oli tugev uks ja põrand oli ka palkidest, tõsi - olid palkidevahelised praod. Muti lasti palkide vahelt välja. "Peigmehed" olid närinud palkide ühe vahe laiemaks ning Muti ise oli ülevaltpoolt kaasa aidanud. Olukord muutus väljakannatamatuks. Muti puhul oleks steriliseerimine küll kõne alla tulnud. Midagi resoluutset me tema puhul ka ei tahtnud ette võtta, sest tema oli meile kingitud, Rakverest tädi perest toodud. Kui aga pulmalised kord meie ühe koera, Bonzo, lõhki kiskusid, siis isale aitas. Isa püssipauk rabas turbaaugu kõrval tegi Mutile lõpu peale.
Mis puutub tiinusevastastesse tablettidesse, siis nendest sel ajal kõneldes, oleks tulnud küsida: "Mis need on?"
Anarhia ja Jüri puhul ei tulnud sellealased küsimused kõne allagi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna Muki oli meessoost, Anarhia puhul ei kuulunud see küsimus minu kompetentsi ning Jüri oli järglaste soetamiseks liialt noor ning polnud teada ka tema sugu, piirdun küsimustele vastamisel teiste oma lähedaste loomadega.
Järglasi nendel lähedastel loomadel on ikka olnud. Eriti iseloomulik ja omane on see maal, taludes, asuvatel koduloomadel. Koertel, kassidel, lehmadel, lammastel, hobustel ja sigadel. Kanadest ja teistest kodulindudest rääkimata.
Enamikel juhtudel on loomad ja linnud neid asju ise korraldanud (koerad, kassid, lambad, kuked-kanad), kuid mõndagi looma tuli aidata, näiteks tuli lehmaga pulli juures käia ning mära viidi täku juurde.
Nende protseduuridega tegelemisel olen seda meelt, et tõuloomade puhul tuleb asjasse sekkuda. See tähendab, et tuleb sobiv paariline leida toupuhtuse säilitamise eesmärgil.
Mis loomade järglastega edasi tehakse?
Nende saatus on küllalt erinev, mis omakorda oleneb liigist ja soost. Koertest ja kassidest jäeti üks või kaks oma peresse "seemneks", järeltulijaks õuevalvurile või hiirtekuningale. Ülejäänud pandi kotti, kotisuu kinni ning kõik see, kott ja sisu, rabas turbaauku. See komme oli meie rabaäärses külas ammustest aegadest. Vasikatest jäeti samuti üks või kaks kasvama, teised tehti lihaks. Sealjuures pullvasikad eranditult. Liha jäeti oma tarbeks või katsuti müüa. Hobusevarss kasvatati suureks, ning vajaduse korral jäeti endale tööhobuseks või katsuti täiskasvanuna ära müüa. Lambatalled suurendasid enamasti kodust karja ja suureks saanuna pandi mõned lihatünni. Põrsad lasti suuremaks kasvada ning täiskasvanuna sattusid enamuses samuti lihatünni.
Üksikutel juhtudel võis loomapere järeltulijate saatus olla ka teistsugune. Mõningatel kordadel anti loomade arvu suurenemisest teada jällegi kirikuväravas, kus mõnelgi juhul leidus asjast huvitatuid. Enamasti käis see põrsaste kohta. Neid püüti turustada ka laatadel ja turgudel.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mukit hoidsime kutsikana öisel ajal köögi kojapoolses nurgas. Sinna oli tema jaoks heinu ja vana vatitekk toodud. Samas seisis ka tema toidunõu. Hiljem, kui temast õuevalvur sai, päris ta Vana Muki kuudi. See oli laudadest kokku löödud kelpkatusega onnike. Lahtine ukseava oli õue poole, kummalgi küljel olid väheldased avad akende asemel, mille läbi võis pilku heita kapsamaa ja rohuaia poole. Tagasein oli vastu rehealuse müüri. Sisse põrandale oli pandud paar sületäit heinu, mille sisse loom endale sobiliku pesa võis kokku kraapida, mida ta ka tegi.
Anarhia elas sõjakooli aspirantide patarei tallis koos teiste kaaslastega omaette latris. Latrid asusid kahel pool vahekäiku üksteise kõrval. Vahekäigust eraldas latrit ning takistas looma väljumast kaks horisontaalselt paigutatavat latti. Meed olid kergesti kõrvaldatavad, kui oli vaja hobust välja viia. Meie, aspirandid, pugesime latrisse ja välja tavaliselt lattide vahelt. Latri tagumises osas, hobuse pea juures asus sõim toidupoolise jaoks. Sinna pandi heinu ja kaeru, üksteisest olid kõrvuti asuvad latrid eraldatud samuti vahelattidega. Need olid jäigalt kinnitatud. Latri esiküljel, sissekäigu kohal, rippus väheldane sildike hobuse nimega, kellele see latter kuulus. Muuseas, latris kandis loom tallipäitseid, mille küljes kett ning keti teine ots oli kinnitatud sõime külge.
Jüri jaoks tehti tema meie juurde asumise järgi temale paras onnike miinikasti laudadest ning paigutati see ühe meeskonnaonni katuse kelba alla. Väliselt meenutas tema onn meie omasid. Sisse tehti naride asemele kaks seinast seina ulatuvat pulka, mis täitsid tema jaoks pennide aset, millest ta võis kinni hoida. Esikülg onnil oli lahtine, ilma ukseta.
Kas loomal oli lubatud ümbruses vabalt ringi liikuda?
Muki liikumisvabaduses piiranguid polnud. Tema võis kõikjal, õues, hoonete ümbruses, koplis ja karjamaal, ka rabas ja metsas vabalt ringi liikuda. Täiesti oma tahtmise kohaselt. Seda võis ta teha ka meie eluruumides. Sellest võimalusest kasutas ta siiski ainult kööki, pikutades mõnusalt lahtise uksega pliidi ees, nagu mäletan.
Anarhia liikumine oli rangelt piiratud. Isegi latris, kus ta oli sõime külge aheldatud. Väljaspool latrit ja talli liikus ta ainult hooldajate, minu ja talli-reameeste saatel ning kohtades, mis olid õppekava ja tunniplaanidega kindlaks määratud.
Jüri võis ringi liikuda (lennata) seal, kus ta iganes tahtis, kuid tema ei kasutanud neid piiramatuid võimalusi. Ilmselt oma noorusest tingituna ei olnud ta endale teadvustanud veel oma sellealaseid võimalusi. Muidugi võis tal meie juures ka nii hea olla, et ta ei tahtnudki kusagile mujale ringi liikuma minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Minu pikemate äraminekute ja äraolekute korral, küsimus, mida teha lemmikloomaga, Muki ja Anarhia puhul, üldse üles ei kerkinud, Nende eest jätkasid hoolitsemist teised, samad, kes olid seda senini teinud. Mina olin selles küsimuses teisejärguline isik.
Muki kodu ja asupaik oli seal, kus ta oli ning minu äraolek, olgu pikk või lühike, tema elukorralduse suhtes mingit muutust esile ei kutsunud. Muki jäi sinna, kus ta oli harjunud olema ning tema eest hoolitsesid minu eemalolekul need, kes seda senini olid teinud ka minu kohalolekul.
Ka Anarhia olukord ei muutunud, kui minul tuli minna pikemaks ajaks tema juurest ära, laagrisse või haiglasse (millised mõlemad juhtusid juhtuma). Tema jäi samuti sinna, kus ta oli ja nende ülesannete täitjaks, millega mina olin tegelenud tema suhtes, määrati mõni teine.
Küsimus: kas võtta kaasa või jätta maha, kerkis üles Jüri puhul. Siis, kui pidime kogu patareiga senisest peatuspaigast lahkuma ja rindele sõitma.
Mida Jüriga teha?
Võtta kaasa! Jätta maha! Arvamused olid lahkuminevad. Vaieldi. Võitsid need, kes olid kaasavõtmise poolt. Tehti selgeks, et mahajätmise korral ootab Jürit hukkumine. Ta ei tule üksi metsas toime ilma meie hoolitsemiseta. Eriti toidumurede lahendamisega. Samuti võib ta seal langeda esimese kallaletungija ohvriks.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
See küsimus oleks päevakorrale tulnud juhul, kui loom, kellest sai hiljem minu või teiste lähedaste lemmikloom, oleks ilmale tulnud meie kodus või oleks looma peremees, kellelt meie selle looma saime, selle sünnipäeva meile teatanud. Täiesti võimalik, et sellistel juhtudel oleksime seda tähtpäeva ka vastava toiminguga tähistanud. Kindlasti oleksime sünnipäevalapsele tema tähtpäeval üle andnud midagi suupärast. Mukile kindlasti mõned juba varem kogutud kondid. Anarhiale peo pealt mitu tükki suhkrut pakkunud ning ka rohkem leivatükke ning lisaks oleks tallimeestelt küsinud torbikutäie kaeru - loomal ju täna sünnipäev! Jüri tähtpäeval oleksin andnud patareipoistele käsu: igaühel tema toidulauale panna kingituseks midagi suupärast! Seni oli tehtud seda vabatahtlikult, ilma käsuta: kes tahtis, see otsis ja tõi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Selliste küsimustega pole minu lemmikloomadel ega minul tegemist teha tulnud. Vast ainult niipalju, et Mukiga sai mõnigi kord kepi-mängu mängitud. Visatud tema juuresolekul väheldane kepike eemale ja Kästud temal see tagasi tuua. Õige pea sai tema sellest, mida tema tegema peab, aru. Viskasin, tema jooksis sellele järgi, võttis hammaste vahele ning tõi selle minu jalge ette tagasi. Pärast seda jäi ootama ja vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu tahaks ütelda: viska veel! Nii sai ka veel mitmeid kordi tehtud.
Kasside jaoks sai pika nööri otsa paberinutsakas riputatud. Temale ja üldse kassidele meeldis seda oma esikäppadega togida. Nii mõnigi kord tegelesid nad selle mänguasjaga omaette, ka siis kui pealtnägijaid ja ergutajaid polnudki.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See on täiesti võimalik. Võin seda kinnitada oma kogemuste najal Jüriga.
Meie tõime Jürile kogu meie kooselu vältel toidu kätte (ette). Me ei osanud mingit teist moodust tema elu seeshoidmiseks leida. Tagantjärgse tarkusena tuleb tunnistada, et ta oleks pidanud ka meie juures elades endale toitu ise muretsema, kuid kes oleks seda talle osanud õpetada? Harilikus olukorras teeb seda tema ema (ja võib-olla ka isa). Kus need sel ajal olid ja kas neid enam üldse oli, sellest polnud meil ega temalgi mingit aimu.
Küsimus seisnes ka selles, et kui meie temale toiduhankimise katkestame, mis temast siis saab? Sureb meie silme all nälga? Milline vägi teda meie juurest metsa, toiduotsingule oleks ajanud? Pealegi oli tema meie juurde sattumisel selles eas, millal toiduhankijaks temale olid tema vanemad. See oli aeg, millal toit temale suhu pandi. Tema omapead metsa viimine oleks olnud võrdne tema hukule saatmisega.
Üldse andis juhtum Jüriga meile kogemuse, et see oli algusest peale väär. Teiseks, kui tuleb millegi samalaadse sündmusega tegeleda, peavad tegelejatel (inimestel) olema antud olukorras tegutsemiseks vajalikud teadmised ning veel parem, kui ka vastavad oskused. Seda kõike selleks, et kannatajaks pooleks ei jääks mitte milleski süüdi olev loom või lind. Võimalik, et looma (linnu) metsa tagasilaskmise korral tema ürginstinkt ütleb, mida teha tuleb - toitu otsida ja kust seda leida ning et toiduks on need ja teised olevused. Oht sattuda ise mõne suurema kiskja, looma või linnu haardesse on samuti reaalne. Seda kõike tõdesime ka meie seoses Jüriga, kuid midagi mõistlikku antud olukorras tegutsemiseks me välja mõtelda ei osanud.
Kokkuvõtteks tulebki mainida, et meie tegevus Jüri suhtes kandiski liiga palju hoolitsemise tunnuseid, kuid antud olukorras kuidagi teistmoodi (vähem hoolitseda) tegutseda meie ei osanud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu arvates võiksime loomad poliitikast välja jätta. Kas on tarvis lontule ütelda, et sina seda konti ei saa, sest sina oled nõukogudeaegne. Selle kondi anname hoopis Pitsule, sest tema on puhas eestiaegne ning peremees pole ka komparteis olnud. Sina aga said paremad palad endale nõukogude ajal.
Võiks (erapooletult) küsida: Mis on lemmiklooma eest hoolitsemises muutunud viimase viieteistkümne - kahekümne aasta jooksul?
Üks vastuse komponent oleks see, et toitlustamisega seoses on toitude valik lemmikloomadele, eriti koertele, muutunud tunduvalt rikkalikumaks.
Televisiooni on tulnud uued sarjad, mida eelneval ajal polnud ("Sõber koer"). Tutvustatakse mitmesuguseid koertetõugusid, nende tegusid ja oskusi, nende erinevaid tegevuse lõike seoses vahekordadest inimestega.
Ajakirjanduses pühendatakse praegusel ajal loomade küsimustele märgatavalt rohkem tähelepanu, kui eelneval, nõukogude perioodil. Sellealaste teemade sisu on mitmekesistunud. Ilmuvad enneolematud väljakutsuvad artiklid inimeste ja loomade omavahelistest abieludest koos vastastikuste kohustustega jne. jne. Nõukogude ajal ei oleks sellesisulistele avaldustele leheruumi antud.
Ka ajakiri "Koer" on hilisema aja sünnitis.
Piirdudes ülaltooduga võib tõdeda, et praegusel ajal on kasvõi koertele pühendatud mõningate näidete varal, asutud (lemmik-) loomadega seotud küsimusi rohkem ja mitmekesisemalt käsitlema ning nad on toodud omaaegsest ükskõiksusest valguse kätte. Eriti käesoleval aastal, mida kutsutakse Punase koera aastaks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kõik siin elus algab ja lõpeb kord. Olgu ta inimene või loom. Kehtib see tõde ka lemmikloomade kohta.
Pärast seda, kui Mukil vananemise tõttu tekkis raskusi käimisega (tagajalad olid halvatud), tehti temale kööginurka, sinna, kus ta kutsikana oli pikutanud, ase. Sinna viidi tema toidukauss ja hoolitseti tema muude toimetuste eest, ka aseme puhastamisel.
Ühel hommikul jäi toidukauss puutumatuks. Muki aeg oli täis saanud...
Isa kaevas koplisse Muki jaoks uue, viimse puhkepaiga. Temale pandi ümber vana lapitekk, et mullaterakesed talle suhu ega silma ei satuks. Isa ajas haua kinni. Mõlemad matuselised, isa ja ema, pühkisid kogu selle talituse juures aegajalt palgele veerenud pisaraid, aga kui haud kinni oli aetud ja isa Muki mälestuseks mütsi peast võttis, ei saanud ema pidama ning hakkas häälekalt nuuksuma.
Hiljem istutas isa Muki puhkepaigale noore tammepuu. Nüüdseks on see juba suureks sirgunud.
Seni oleme igal aastal käinud sealsel kalmistul lähedaste kalmusid korrastamas. Paljudel juhtudel oleme nendel käikudel ka Muki puhkamiskohas käinud ja teda meelde tuletanud.
Anarhiaga läksime lahku olude sunnil, mõlemad õitsvas nooruseas täis elulusti ja tegutsemistahet. Temast ei tea ma rohkem midagi.
Jüri võtsime pärast vaidlusi rindele kaasa. Esimesel lahingupäeval leiti tema eluta keha puu alt, mille külge tema puurike oli kinnitatud. Õhtul, kui lahingumöll oli vaibunud, läksid need, kellel see võimalik oli, teda ära saatma.
Miinikastilaudadest oli tema jaoks kokku löödud kasvukohane puusärk. Patareivanem andis vana sõduripluusi. Selle sisse ta mähiti. Samasse männi alla kaevati hauake ning puusärk Jüriga pandi sinna. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm ko¬gupauku, nagu langenud sõjamehe lahkumise puhul kombeks. Eks ol¬nud temagi ju sõjamees, vähemalt siis, kui tunnimehega koos relvapargis vahti pidasid. Hauake aeti kinni ning selle kohale tehti väheldane kalmuküngas. Päitsisse sai pandud tolleaegse kombe kohaselt puust postike. Tema jaoks oli see põlvekõrgune ning selle külge löödud lauakesel oli tuliseks aetud okastraadi otsaga põletatud tema nimi ja elutee lõpu kuupäev - "Jüri 25.VII 1944".
Nime juures olime pidanud aru tema perekonnanime osas. Kas peaks ka selle lauakesele panema, nagu teistel langenutel? Kaalumisel olid nimed: "Öökull", "Kakk”, "Kodukakk”. Ühtegi neist ei pidanud me siiski sobivaks. Nii jäimegi ainult "Jüri" juurde.
Kas pärast nende loomade lahkumist otsustati võtta uus loom?
Muki lahkumise järgi tuli võtta uus õuevalvur, sest tolles metsatalus oli koera olemasolu hädavajalik.
Jüri hukkumine teavitas meile, et olime teinud tema enda juurde võtmisega vea ning sellist viga ei tahtnud me korrata. Pealegi ei olnud uut asemikku kuskilt võtta. Ja parem oligi, et polnud võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ausalt tunnistades ei ole ma ühelegi oma lemmikloomale mingisuguseid "kodureegleid" kehtestanud ega õpetanud, millistest tema peaks kinni pidama. Nemad, kõik kolm, olid oma käitumise, harjumuste ja toimingutega sellisel tasemel, et minul polnud vajadust neile veel midagi juurde õpetada.
Talus (Muki puhul), kus loomal oli piiramatu liikumisvabadus ning ka aja kasutamise suhtes polnud temal piiranguid, polnud temale vajalik mingeid muid käitumisreegleid kehtestada.
Samasugune olukord oli ka Jüril, kes oli "vaba kui lind" ning kelle senised kombed olid meile täiesti vastuvõetavad.
Anarhiale olid reeglid juba teiste poolt kindlaks määratud, need oli tema omaks võtnud ning minul polnud nendele midagi juurde lisada.
Teatud reeglid tuleb aga loomale (linnule jt.) õpetada linnakorterite piiratud tingimustes. Sama tähtis on nendest kinni pidamine, sealhulgas ka ajaliselt - kõik toimingud: söötmine, jalutuskäik, puhkeaeg jms. toimugu igal päeval ühel ja samal kellaajal, selleks, et ka loom ja tema organism harjuks nendega. Sel juhul pole vajadust midagi tema poolt nurka jäetut kühvliga kokku korjata, sest ta teab, et ta saab seda teha söögijärgsel jalutuskäigul õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ma ei saa ühegi oma lemmiklooma kohta seda ütelda, et tal mingi halb komme oleks olnud. Selle olemasolu korral polekski tema minu lemmikloom olnud.
Küll oli eespool koer Muti halvast kombest juttu. Tema ei kuulunud minu lemmikloomade hulka, kuigi oli igati tore, sõbralik loom.
Mingisuguse halva kombe olemasolu loomal tuleb muidugi hukka mõista ja püüda aidata teda sellest lahti saada. Uks võimalus on karistamine. Karistamine kuulub siiski (minu arvates) äärmuslike abinõude hulka ning sellel peavad olema piirid. Mingil juhul ei tohiks loomast jõuga üle olla, teda peksta. Algul püüda pehmemate karistusvahendite ja -viisidega süüdlast halvast kombest võõrutada, alles selle järgi karmistada karistusviise ja vahendeid. Omal ajal, mäletan, juhul kui loom (kass, koer) tegi toanurka hunniku, võeti ta karistamiseks kinni ja pisteti tema nina tehtu sisse. Palju sellest abi oli, enam ei mäleta. Ideaalne oleks olnud eelnevalt looma õpetada häda korral väljamineku palumist - tuleb juurde, ütleb "mjäu" või haugatab ning ruttab seejärel ukse juurde.
Muti karm karistamine liigse seksuaalsuse eest oli muidugi erakordne ning karm. Alternatiiv oleks olnud steriliseerimine, kuid sellel ajal, tollastes maaelu tingimustes oleks ka see tegevus olnud erakordne ning ei tulnud kõne alla.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mukile sai püütud sitsimist käsu peale õpetada. Sellega sai ta hakkama. Ilmselt aitas kaasa selle tegemisel tema autasustamine lihatüki või kondikesega. Mõnigi kord tuli ta juurde ning võttis sitsimise asendi sisse. Tema "kehakeel" oli täiesti arusaadav. Tema seisukohalt see toiming mingiks trikiks ei osutunud. Trikk oli vast järgnev. Mukil kästi sitsida. Seda ta siis tegi. Järgnevalt pandi tema ninale leiva- või lihatükike ning käskluse peale: "Amps!" pidi ta selle suhu püüdma. Mõningase harjutamise peale saime ka selle selgeks, õnnestumise tasuks oli muidugi jälle nimetatud autasu.
Kellel tahtmist mõnda keerukamat trikki oma lemmikule õpetada, võib tahtmise, võimaluste ja majanduslike olude olemasolul ka põhjalikumat dressuuri lasta asjatundlike õpetajate abiga teha. Selleks peab olema siiski mõni olulisem põhjus. Kas uhkeldamine tuttavate ja võõraste ees, loomade näitusele pürgimine ning seal väljapaistmise soov või kui aja ja raha ülejäägi korral pole muud midagi teha.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Mõlema küsimuse puhul on minu arvamine jaatav - loom mõistab inimese juttu ning saab aru ka meeleolust isegi siis, kui selle juures juttu ei olegi. Muidugi oleneb see looma liigist - koer ja kass saavad aru, orav või hamster vast ei saa ning karpkala või mõni teine olend akvaariumis ei mõika mõhkugi.
Eks loomaga suhtlemine käib suures osas rääkimise abil, milles aktiivseks pooleks (rääkijaks) on inimene. Paljudel juhtudel loom taipab, mida inimene kõnelemisega soovib.
Mõned näited (tähelepanekud) öeldu kohta.
Mul suvilanaabril (Vellol) oli õuevalvur Sammi. Niisugune hundikoera tüüpi musta kasukaga, millesse käppadel, kurgu ja kõhu all lisandusid kollakad toonid.
Kui ma läksin suvilasse ja Sammi mind haukumisega tervitas, ütlesin juhtudel, kui mul tema jaoks midagi suupärast kaasa võe¬tud oli, temale: "Sammi, kui aega saad, astu läbi!" Ja ma võisin kindel olla, et varsti oligi ta minu võrkaiaga piiratud krundil.
Ei teadnud mina ega tema peremees, kus temal see aiast läbipugemise koht asus. Mõni kord, kui naabri värav lahti oli, tuli Sammi läbi selle ja läks ka tagasi samast. Juhtus ka seda, et naabrimees oli vahepeal välja läinud (sõitnud) ning värava sulgenud. Sammi ei saanud enam sealt kaudu koju. Sel juhul ei hakanud ta kuskilt mujalt sissepääsu otsima, vaid tuli tagasi minu juurde, vaatas mulle silma ning tema pilk mulle ütles: "Ole hea, aita mind tagasi!" Ilmselt ta taipas oma kinnise koduvärava ees, et muul moel ta tagasi ei saa, kui naabrimehe (minu) abiga. Mõtles asjast väljapääsu välja. Ütlesin talle: "Lähme!" ja ta sai sellest aru - pööras ümber veel enne, kui mina mingit minemise liigutust sain teha ja hakkas kodu poole astuma. Mina aga tegin värava lahti, lasin tema sisse ja sulgesin uuesti värava.
Muidugi võib selle üle mõtteid vahetada, et kas Sammi ikka talitas minu sõnade järgi (tuli mulle külla). Võib-olla tuli ta lihtsalt selle pärast, et mina tulin, st. mitte minu sõnade, vaid tegevuse tõttu, kuid võimalik ju on, et sai kutsest aru.
Kord elasime mõnda aega Rakvere linnas. Hoovipoolses majas elas vanem mees, Ingu taadiks kutsutu. Tema oli veovoorimees, selline napsuarmastaja. Kord, kui ta jälle kõrtsis istus, tegi tema hobune ennast mingil moel lasipuu küljest lahti ning tuli läbi linna üksi koju. Õueväravast sisse ning jäi õuele talli ette seisma. Ilmselt tuli tal peremehe pika ootamise järgi mõte: mulle aitab, mina lähen koju ja tuligi. Järgnes suur pahandus.
Purupurjus peremees oli koju jõudnult maruvihane. Juba õueväravast sisse vaarudes karjus ta hobusele: "Ma su, kuradi, tapan!" Läks tuppa ja tuli välja seatapmise puss käes ning sammus sajatades hobuse poole. Selle juurde jõudnult tõstis pussiga käe üles looma löömiseks. Ilmselt sai hobune aru (kas sõnade või tegevuse järgi), mis sündimas. Enne veel, kui peremees jõudis noaga äsata, tõusis loom tagajalgadele, pani esijalad räuskaja õlgadele ning surus mehe maha. Põlvili peremehe peal olles, näris ta selle nägu ja käsi, ise võikalt karjudes.
Ilmselt taipas loom, mis teda ees ootab (peremehe sõnade ja käitumise alusel) ning sai aru, et antud olukorras peab ta kiiresti ja otsustavalt tegutsema ning mõtles välja eespool märgitud tegutsemisvormi.
Juhtum lõppes sellega, et majanaabrid päästsid Ingu taadi hobuse kaest ära. Taat oli hulk aega närimishaavade ja roiete murdudega haiglas elu ja surma piiril kõikudes. Hobune müüdi ära.
Tuua võiks veelgi näiteid, mis kinnitavad looma mõtlemist ja arusaamist paljude asjade üle - ütleme hobusele "Nõõ!" ja ta hakkab astuma, ütleme "Ptruu!" ja ta jääb seisma, ka siis, kui meie ohjadega peatumiseks märku ei anna. Koer pikutab õuel ja hakkab järsku omaette uluma - ilmselt tuli tal mingi kurb mõte.
Mõningaid näiteid on toodud veel käesoleva kirjutise teises osas.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb oma lemmikuga küllalt pidevalt ja kaua koos elada. Mul seda võimalust pole piisavalt olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohustused loomade suhtes olenevad mitmest asjaolust. Kõigepealt olenevad need lapse vanusest ja ka sellest, kas tegemist on poiss- või tütarlapsega ning millise loomaga on tegemist. Ka sellel on tähtsus, kas tegemist on maa- või linnalapsega.
Mina olin lapseeas maalaps. Täpsemalt maapoiss. Peres olid loomadest koerad, kassid, lehmad, vasikad, hobused, varsad, lambad, sead. Lisandusid veel kanad ja kuked.
Mõnigi kord tuli varases nooruses toidukauss koerale või kassile ette panna. Koolieas kandsin juba koos isaga lehmadele, lammastele ja hobustele heinalaost heinu ette ja sõimesse kaeru.
Linnalastel tuli samuti koerte ja kasside eest hoolitseda, kui ema või isa selleks käsu andsid. Hobuste ja lehmade ning teiste koduloomadega oli linnalastel vähem tegemist. Ainult siis, kui isa oli voorimees või kodu asus linna servas, agulis, kus ka loomapidamise võimalused olid olemas ning neid kasutati, tuli ka neil nende loomadega tegemist teha.
Tütarlastel läks tegevus loomadele toiduviimiselt varsti üle lehmalüpsmise juurde. Algul prooviti niisama, kuidas see asi käib, varsti kasvasid tüdrukutest ema abilised.
Loomadega tegelemise sekka kuulus ka karjaseameti pidamine. Sellega tegelesid jällegi peamiselt maalapsed. Minul sellega tegelda ei tulnud, sest vanaisa, Rubeni Juhan, oli nii hoolas peremees, et lasi karjamaale tara ümber teha. Naabritel raba pool karjamaal tara ei olnud ning minu isa käis rohkem kui üks kord nende lehma turbaaugust väljatirimisel abiks. Pärast neid juhtumeid võtsid naabrid endale karjapoisi, kes loomi rabast eemal hoidis. Teise naabri perepojad käisid ise oma lehmade karjusteks.
Ka mõni linnalaps teenis endale palgakest linnakarjuse abina. Seda sel juhul, kui lehmapidajad linnas olid palganud oma lojuste järele valvamiseks karjuse, kes valvas kõigi selle linnaääre loomade järgi selleks eraldatud linnakarjamaal, kuhu aeti selle linna või linnaosa loomad. Nende järgi valvav karjus oli loomulikult täiskasvanu, kuid abilisteks olid lapseeast väljakasvanud poisikesed.
Loomade eest hoolitsemise alla maal kuulus ka kanadele terade ette andmine, mis suurelt osalt usaldati lastele.
Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud?
Ega sellelegi küsimusele saa vastata lihtsalt "ei" ega "ja”.
Mis puutub loomade eest hoolitsemisse, siis seda teevad täiskasvanud igal juhul rohkem kui lapsed. See on nende kohustus loomade vastu. Lastel sellist kohustust ei ole. Hoolitsemise alla kuulub loomade toitlustamine, puhastamine (nii loomi, kui ka nende asemeid), lehmade lüpsmine, loomade karjamaale saatmine ja sealt lauta ajamine ning muudki.
Mängimist loomadega teevad jälle lapsed omakorda rohkem, sest neil jätkub selleks vaba aega rohkem kui vanematel inimestel, kelle aega seob töö.
Üldse suhtlevad täiskasvanud loomadega ajaliselt rohkem kui lapsed. Nendel lisandub tegelemisele vastutus loomade eest ning sellega seoses kohustus nendega tegelda. Lastel sellist kohustust ju pole ning samuti ei vastuta nemad tehtud ega tegemata töö eest loomadega.
Kas laps vajab looma?
Ei ole paha, kui laps maast-madalast kogeb, et peale inimeste on olemas ka teisi olendeid, loomad, linnud ja veel muidki.
Minu arvates võib kodune loom lapsele teatud tingimustes kasulik olla - vagune kass või koer võib osutuda lapsele toredaks mänguseltsiliseks ning teatud loomade eest hoolitsemine aitab lapsel mõista hoolitsemise vajadust edasises elus ka inimolendite, sealhulgas lähedaste eest.
Lapseeas on tähtis, et kokkupuuted lapsel oleksid ohutute olenditega. Üldsõnaliselt: kodused koerad, kassid, kanad, kuked. Ka ei ole vaja väikseid lapsi üksi suurte loomade juurde lasta, nagu hobused, lehmad, sest need võivad lapsele tahtmatult viga teha: peale astuda või jalaga lüüa.
Lapseeas õpitud kogemused loomadega ja nendega käitumises on vajalikud ka seepärast, et täiskasvanuna sundkohtumistel teatud loomaga võiks käituda kindla teadmisega, millised kombed sellel loomal on, kuidas ta käitub ja mida võib temast ja temalt oodata. St vältida ka õnnetusi. See reegel kehtib muidugi kõikide loomade kohta, kellega kokkupuuteid võib ette tulla, mitte ainult koduloomade suhtes.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Lemmiklooma olemasolul on päris loomulik tihenev suhtlemine teiste loomapidajatega, eriti nendega, kellel kodus samadest liikidest esindajaid. Hädavajalik on suhtlemisvajadus loomade puhul, kellega pole varem tegeldud - eksootilised eksemplarid ja harva esinevad olendid (akvaariumikalad, maod jms.) või kui loom on võetud esmakordselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mõned inimesed, loomapidajad, peavad enda juures mõnda looma ning kutsuvad seda isegi lemmikloomaks, kes teiste, tavaliste inimeste seisukoha kohaselt vastikust, hirmu või muud tülgastust tekitavat tunnet äratab.
Sellesse kategooriasse kuuluvad minu arvamuse kohaselt näiteks igasugused maod ja sisalikud. Võimalik, et veel mingid eksootilised isendid, keda peetakse nende harukordsuse pärast lemmikloomana ja kutsutakse ka selleks.
Sellest ma saan aru, et inimene peab kodus puuris madu või sisalikku - pidagu, kui ilma selleta läbi ei saa, kuid ärgu kutsugu seda lemmikloomaks - lemmik on siiski midagi meeldivat, armast.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Seda, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse, pole vaja kaugelt otsima minna. Käesoleva kirjutise teises osas annab sellele küsimusele vastuse Jüri kohta kirjutatu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Midagi on minu arvamisest eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest ja pidajatest kirja pandud käesoleva küsimuslehe punkt 27 antud vastuses. Mina ei saa aru nende loomade - minisiga, madu, iguaan, piraaja- pidajatest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõigepealt saavad sellist aunimetust kanda loomad, keda on võetud lemmikloomaks. Kes puuri, kes akvaariumi, kes kodutanumal ringi jooksma. Teisel juhul saab lemmikloomaks olevus, kes oma tegevuse, käitumise, mõne omaduse ja üldse oma olekuga oskab meeldima hakata ja lemmiku nimetuse välja teenida.
Sellesse teise gruppi kuuluvad enamasti igapäevased seltsilised: koerad, kassid, aga mõni muu loom, kes selleks põhjust annab. Näiteks hea, teistest parema piimaanniga lehm, kellel lisaks veel pehmed tissid (nisad), nagu minu kodus omaaegne lehm Totti. Kimmel mära sai kogu pere lemmikloomaks teisel põhjusel.
Millegipärast andis isa kord (1924. a.) talu rendile, müüs loomad maha ning asus linna (Rakvere) elama. Ainult Totti ja kimli mära Leida viis oma õemehe juurde hoiule. Linnaelu oli üks suur häda ja viletsuse aeg. Isa endale töökohta ei leidnud, rentnik ei suutnud ega tahtnudki rendikohustusi täita: ei saanud me lepingus kindlaksmääratud toiduaineid (kartuleid, liha jm.) ega ka raha. Kohati me lausa nälgisime. Seda kõike tunnetasin ka mina, tollal kuueaastane poisike. Leping oli tehtud tervelt kuue aasta peale. Pärast pooleteise aastast linnas elamist ütles isa rendilepingu üles. Tagasi koju tulime koorma otsas, mida vedas Leida, kes oli isa õemehe käest tagasi saadud. Selle teo eest hakkaks ema Leidat armastama (et tema oli meid tagasi koju toonud), pakkus temale peost paremaid palu, silitas ja paitas looma. Ka isa pidas Leidast lugu. Ta ei müünud teda kellelegi ning kui mõnigi vanaks saanud hobune viidi mingi rahasumma eest rebasekasvandusse sealsetele elajatele toiduks, viis isa Leida elutee lõppemisel tema keha karjamaale ning mattis seal sooserval mändide alla. Lugupidamisest looma vastu.
Loomadest, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse, on eespool mitmel korral juba juttu olnud.
Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sellele küsimusele saab vastata ainult eitavalt, sest paljud loomad, kes on võetud ja keda peetakse mingi praktilise otstarbe tõttu, on osutunud mitmel juhul lemmikloomaks - koer, kass, hobune, lehm ja mõni muugi veel.
Muidugi on lemmikloomade seas palju neid, kellel mingit praktilist ülesannet täita pole. Uks nendest oli meie lemmik Jüri. Üldiselt võib ütelda, et metsloomadest (-lindudest) lemmikloomi peetakse kodudes harva, vast siis, kui peremees on karutaltsutaja.
Koduloomi esineb sagedamini kui lemmikloomi. Kõik koduloomad pole lemmikloomad. Mõni lemmikloom võib olla ka metsloom.
31. Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Põhjusi selleks on mitmeid ja erinevaid.
Eelnevalt tuleks märkida, et üks osa lemmikloomi on sündinud lemmikloomaks. Neil muud ülesannet polegi. Teine osa lemmikloomi on sündinud muuks ülesandeks ning seda ülesannet täites on neist kujunenud kellelegi lemmikloom.
Üks osa inimesi on võtnud endale lemmiklooma üksinduse (üksioleku) vältimiseks. Nad võtavad seda looma kui seltsilist. Räägivad temaga, silitavad, poputavad ja tunnevad temast rõõmu.
Teine osa inimesi soovib tuttavate (ja mitte ainult tuttavate) seas silma paista mingi erakordsusega ning võtavad selleks mõne looma appi, enda juurde koju elama ning igal võimalikul juhul püüavad seda eksponeerida külalistele, käivad temaga jalutamas kohtades, kus rahvast rohkem koos, selleks, et võimalikult paljud näeksid, milline väljapaistev kaaslane temal on.
Kolmas osa inimesi on võtnud looma praktilistel kaalutlustel (koera õuevalvuriks, kassi hiirte püüdmiseks jne.) ning loom on talle nii meeldima hakanud, et sellest on saanud tema ja kogu pere lemmik, lemmikloom.
Neljas osa inimesi on saanud looma (koera, kassi) endale juhuslikult - leidnud mahajäetuna, kingitud, tulnud ise jms. ja
hakanud selle eest hoolitsema ning leidnud järgnevalt, milline meeldiv olend on sellest saanud.
Peale seni loetletud põhjuste on mitmetel praktilistel eesmärkidel soetatud loomadest (kassidest, koertest, lehmadest, hobustest jt.) saanud nii meeldivad kaaslased, et hakka või armastama - koer täidab ustavalt oma valvurikohust, kass poeb sülle ja hakkab seal nurru lööma, lehm annab teistest hulga rohkem piima, hobune hirnatab alati rõõmsalt, kui talli tema juurde astute. Hing peetaksegi neid kõiki heameelega edasi, sest meeldiv on meeldivate olendite kõrval elada.
Ja ongi loetletud enam esinevad põhjused selle kohta, miks inimesed peavad lemmikloomi. See loetelu ei ole täielik. Põhjusi selleks tegevuseks võib veelgi lisaks leida, kuid piirdume eespool toodutega.
Muki
Vanasti peeti igas talus teiste koduloomade kõrval ka koera: Koduvalvureid oli ju vaja. Erandiks ei olnud ka minu lapsepõlvekodu külakeskusest kilomeetri jagu eemal asuv üksik metsatalu. Õuevalvuriks oli olnud juba aastaid halli kasukaga hundikoera tüüpi Muki. Tema valitsusaeg ja ka eluaeg hakkasid täis saama ning tuli mõtelda järeltulija peale. Ega see tol ajal eriti keeruline olnudki. Kui just oma küla peredes sobivat kandidaati polnud, tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile, meie kõnepruugis "kirikuväravasse" ja veidi kõvema häälega küsida, ega kellelgi koerakutsikat ära anda ole? Võis kindel olla, et polnud vajagi mitu korda küsida - positiivne vastus või vähemalt asjakohane info oli varsti käes.
Muuseas, "kirikuvärav" oli selleks paigaks, kus lahendati mitmeid muidki olulisi ja elulisi küsimusi - tehti karjase- ja sulasekaupa, kohtuti kaugemal elavate sugulaste ja tuttavatega, vahetati ja anti edasi uudiseid ja teateid. Kui oli vaja midagi osta või müüa, oli just seal sobiv koht seda teatavaks teha.
Saime meiegi oma õuevalvuri kandidaadi kohta teate kätte ja varsti oli tema meie õue peal. Ei mingit nimetamist väärivat tasu tema eest. Kombe kohaselt võeti pudel kaasa ning tehti samas koera ostu-müügi liigud ära. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Vahetuskaubaks.
Oli ta selline halli karvaga, nagu senine Muki. Esialgu hästi paks ja palja kõhuga. Kuid ta kasvas ning hakkas varsti Muki kõrval ametit õppima. Kui sai mõnikord hüütud Mukit, tuli temagi ligi vaatama, missugust konti või ülesannet vanemale seltsimehele antakse. See oli ka üks põhjustest, miks talle pärast Muki lahkumist sama nimi pandi. Kui veel endisest Mukist juttu oli, nimetati toda vanaks Mukiks.
Algul sobis noor Muki minuga. Noored mõistsid teineteist paremini. Tegime koos jooksumänge. Algul ajasin mina teda taga, siis tema jälle mind. Üheks tema oodatud mänguks oli rullimine. Tuli juurde, heitis selili ning jäi, jalad püsti, ootama. Tuli panna käsi tema rinnale ja rullida teda küljelt küljele. Selle järgi jooksime jälle õuel ringi, kuni tema jälle selili end seadis.
Koolis käimise tõttu (algul kodukandis, hiljem Rakveres) jäi meie mängud üha harvemaks. Ning kuna edasine elu viis mind kodust hoopis eemale, on järgnevad mälestused Mukist edasi antud peamiselt minu ema mälestuste ja juttude järgi.
Hiljem kujunesidki Mukil soojemad suhted perenaisega, minu emaga. Põhjus oli täiesti arusaadav - hoolitses ju tema Muki toidulaua eest. Ning vanasõna: "Armastus käib kõhu kaudu", maksis ka nende suhete kohta. Seda püüdis ka Muki omal kombel välja näidata ning tasuda.
Üks tema tänuavaldustest oli järgmine.
Saun asus meil hoonetest tükk maad eemal, koplis puude all. Ilmselt oli tuleohutust silmas peetud. Mingil ajal kehtestatud kombe kohaselt käisid saunas mehed meestega ja naised naistega. Mehed enne (tugevama leiliga), naised pärast. Paraku meil teatud perioodil (Muki-ajal) peale ema, rohkem naisi polnudki. Seega viibis ema saunas üksi. Sageli jäi tema saunasolek pimedale ajale. Leppisime sellega ja lasime tal seal üksi rahulikult tegelda. Välja arvatud Muki. Tema arvates ei kõlvanud see kuhugi, et ema seal üksi pimedas ja pealegi paljalt peab olema. Muki jälgis sündmuste käiku ning kui ema pesukauss ja saunalina õlal sauna poole läks, astus Muki tema kannul sama teed. Saatis ema kuni sauna ukseni ning seejärel jäi valvama (lesima) kümmekonna sammu kaugusele saunast, kohta, kust üheaegselt nägi ühe silmaga saunaust ja teisega õueväravat. Kui ema oma saunatamise lõpetas, tuli ka Muki oma valvepostilt ära ning asus õues oma teisi ülesandeid täitma.
Mina nendel aastatel (Rakveres gümnaasiumis käies) käisin kodus küllalt harva. Seepärast olid need koduskäimised oodatud sündmusteks mõlemale poolele, nii kodustele, kui mulle.
Lahkumise korral saatis ema mind pilguga õueväraval seni, kuni kadusin põlluseljandiku taha. Mul oli kombeks aegajalt pöörduda ja lehvitada. Ma teadsin ka seda, et see valge pluusi ja musta vestiga on ema, aga see teine tema kõrval, halli värvi ja lühem, on Muki.
Kii nad kõrvuti seal seisid - ema toetudes küünarnukkidega väravale. Muki tagajalgadel püsti seistes esikäppadega samuti väravale toetudes.
Minu kojutulemisi märgati muidugi harvemini. Vahel siiski - kui olin sellest kirjaga teatanud, et tulen sel päeval sellekellase bussiga. Siis juba teatud kellaajal olid ootajad väraval. Et tabada minu tulekut juba siis, kui peanupp seljandiku tagant paistma hakkab. Seal nad kahekesi kõrvuti jälle seisid.
Vahel märkas ema minu tulekut õuel askeldades. Otsekohe sai sellest Mukile teatatud: "Elmar tuleb". Ning jällegi oldi kahekesi väraval. Ning mind tulemas nähes, läks Muki silmanähtavalt rahutuks ning hakkas pilku minu pealt üha tihemini emale heitma. Selles pilgus oli nagu palve (ema arvates): "Ütle nüüd ometi!" Ja kui ema siis lõpuks ütles: "Mine siis pealegi!", puges Muki väravaposti kõrvalt läbi ning kõrvu vastu pead surudes jooksis tuhatnelja mulle vastu. Minu juurde jõudnult tõusis tagajalgadele, pani esikäpad minu õlgadele ning püüdis mu nägu limpsata. Edasi kõndisime kõrvuti kuni väravani. Seal sagis tema veel ringi, saba uhkelt püsti, nagu tahaks oma tähtsust minu koju saabumise puhul rõhutada - mina aga tõin tema koju.
Järgnesid aastad, millal ma üldse põlluseljandiku tagant paistma ei hakanud. Sõja-aastad.
Nii mõnigi kord neil lahusoldud aastatel läks ema õuevärava juurde, toetas küünarnukid väravale ja pilguga põlluseljandikule, tuletas meelde minu tulekuid ja minekuid. Paljudel juhtudel tuli ka Muki sinna ja toetas oma esikäpad väravale. Aegajalt heitis ta pilgu emale, nagu küsides: ”Miks me siin seisame?” Emal aga tuli mitmel korral minevikku meenutades pisar palgele. Ka Muki, tajudes midagi kurba, hakkas omaette nuuksuma. See omakorda lisas emale veel rohkem kurba meelt ning temagi nuuksus kuuldavalt.
Nii nad seal nukrustasid teineteise kõrval.
Uks juhtum sellest ajast ei läinud emal meelest.
Kord õuel askeldades ja aegajalt värava poole pilku heites ning minu tulekuid ja minekuid meenutades ajast, millal oli põhjust hüüda: "Elmar tuleb", ema mingis hetkelises meeltesegaduses, nagu lootuses, et kui väga midagi soovid, siis see soov ka täitub, lausus endamisi, kuid kuuldavalt: "Elmar tuleb".
Sellest, mida ta oli teinud nende sõnadega, sai ta aru alles siis, kui Muki temast mööda tormas ja väravale seisma tõusis, vaatamas tee suunas. Ema oli sõnatu. Alles tüki aja pärast tuli Muki sealt tagasi. Tuli ema juurde, vaatas talle (sügavalt) silma nagu küsides: "Miks sa mind petsid?” Ema ei kannatanud Muki pilku välja ja pööras kõrvale. Muki tuli ka sinna külge järgi ning kordas oma küsimust (ema arusaamise järgi). Ema ei suutnud nuttu ega nuukseid tagasi hoida ning kahetses oma mõtlematust. Veel hulk aega hiljem püüdis ta Muki pilku vältida.
Ja siis saabuski õnnehetk.
Saatus oli seadnud asjad nii, et ühel oktoobrikuu päeval (aasta oli 1944) astusin juhusliku veoauto kastist Viru-Nigula teeristil maha ja seadsin sammud kaugel paistvate kodukuuskede poole.
Paarikümne minuti pärast astusin koduväravast sisse. Õues ei olnud kedagi, aga rehealusest kostus tuulamismasina häält. Tegin rehealuse värava lahti ja hüüdsin: "Jõudu, isa!." Hetk hiljem olime teineteist kaelustamas. Häälitsuste peale avasid ema ja tädi köögiukse. Nende esimene mõte olnud: vene sõdur isa kallal. Järgmine mõte olnud küsimus: miks Muki isale appi ei lähe? Alles siis, kui isa hüüdis: "See on ju Elmar", saadi sellest, mis toimub, aru. Hetk hiljem olid kõik neli minu ümber. Neljas oli Muki. Kõige rohkem oskaski Muki oma rõõmu väljendada. Kui teised kogu aeg ainult puudutasid ja kallistasid mind ning nutsid rõõmu pärast, siis Muki pani oma esikäpad minu õlgadele ja limpsis mu nägu nii kuidas jõudis, jooksis rehealuses ringiratast niutsudes ja haugatades rõõmu pärast, laskis vahepeal nagu kukerpalli, püherdas ning tormas jälle minu juurde. Kui ta siis eestpoolt ei mahtunud minu nägu limpsima, püüdis ta mu turjale hüpata ja seal oma suure koguga püsima jääda ning sealt poolt mu nägu kätte saada. Ka tema polnud nende aastatega mind unustanud.
Aeg läks edasi. Koos ajaga läksid edasi ka kõik muud. Vananesid inimesed ja vananesid loomad. Koos teistega ka Muki. Ilmnesid esimesed vananemise tunnused. Ta jäi aeglasemaks. Ei olnud enam kunagist nooruslikku särtsu. Järgnevalt kangestas halvatus tema tagumised jalad. Vaevaliselt liikus ta, esimeste jalgade abi edasi. Siis ei saanud ta üldse enam käia. Talle tehti ase köögi- nurka, heintest ja vanadest vatitekkidest. Toidukausski seisis alaliselt tema kõrval, kuhu teatud aegadel talle toitu pandi. Oma hädasid tegi ta sinnasamasse heintesse. Need korjas ema kühvliga kokku ja viis õue. Nendel koristamise kordadel vältis ema järjekordselt Muki pilku. See olnud nagu süüdlase. Nendest luges ema välja looma palve: "Anna mulle andeks, ma ei saa teisiti..."
Ühel hommikul jäi Muki toidukauss puutumatuks. Muki oli läinud tagasi sinna, kust ta oli tulnud, Koerte maale...
Isa kaevas meie ustavale õuevalvurile haua täpselt sinna kohta sauna juurde, kus ta oli ema saunasolekute ajal oma sõpra julgestanud. Ema andis vana vatiteki. See mässiti talle ümber ja pandigi ta puhkama. Matuselised (ema ja isa) poetasid mõlemad pisaraid. Aga siis, kui isa oli võtnud Muki auks ja mälestuseks mütsi peast, ei suutnud ema end enam tagasi hoida ja hakkas lausa nutma. Mõni aeg hiljem istutas isa Muki hauale noore tammepuu. Tänutäheks temale.
Kord aastas käime Viru-Nigula kalmistul oma lähedaste kalmusid korrastamas. Võimaluse korral oleme püüdnud ka minu lapsepõlve kodu maadele minna, ka Muki viimses puhkepaigas käia ja teda meelde tuletada ning tänada teda selle eest, et ta kord olemas oli...
Anarhia
Sõjakooli aspirantide patarei aspirandid seisid meeskonnaruumi ees koridoris ning patareivanem (veebel Küüts) hüüdis paberi pealt lugedes nende nimesid. Iga väljahüütu pidi oma nime kuuldes vastu hõikama: "Mina, härra veebel!"' Järgnes teise nime nimetamine, mille järgi tuli aspirandil seda korrata. See teine nimi oli hobuse nimi. Selle nimega hobune kinnitati aspirandile kogu teenistusajaks sõjakooli aspirantide klassis. Aspirant pidi määratud hobust igal hommikul puhastama, temaga tuli käia ratsutamistundides ja ka muudel üritustel, millel hobustega tuli väljas olla (paraadidel, väljasõitudel, manöövritel ja mujal).
Kõlas patareivanema hüüatus: "Aspirant Ruben!", "Mina, härra veebel!", "Anarhia", "Saan aru, härra veebel: Anarhia!" Nii et tema nimi oli siis Anarhia.
Loetelu ja määramine lõppes ning järgnevalt tuli talli minna ning oma loom üles otsida.
Tall asus meeskonnaruumist paarisaja meetri kaugusel. Sissekäigule järgnes avaram fuajee korrapidaja laua ja teadetetahvliga seinal. Otse sissekäigu vastas olid samasugused kahe poolega uksed, külgseintes aga mõlemal pool vahekäigud. Vahekäikudes omakorda olid mõlemal pool latrid hobustele. Iga latri kohal oli tahvel hobuse nimega.
Sagisime vahekäikudes edasi-tagasi - igaüks otsis temale määratud looma nime. Selle leidnud, tuli latri ette seisma jääda.
Kui sagin oli vaibunud, teatas patareivanema hääl, et igaüks peab lausuma kõvasti hobuse nime ja alles siis, kui hobune sellele reageerib, võib latrisse siseneda, hobuse pea kõrvale astuda, tema kaela silitada ning veel kord tema nime nimetada. Mõlemapoolseks kohanemiseks oli antud kümmekond minutit.
Järgnes käsklus koos hobustega väljumiseks ning nende kinnitamiseks talli taga asuvate lasipuude külge. Kaasa tuli võtta latrist seal asuvad kamm ja puhastushari.
Mõni päev varem oli meile sealsamas talli taga näidatud, milles hobuste puhastamine seisneb ja kuidas see käib. Nüüd tuli meil igaühel praktiliselt oma oskusi rakendada. Tegevus oli küllalt ühekülgne: harjaga üle hobuse karva, hari kammi külge puhtaks ning uuesti looma peale ning niimoodi kõik kohad üle käia.
Teemaväliselt tuleb märkida, et hommikune hobuste puhastamine oli kogu sõjakoolis teenimise ajal kõige ebameeldivam tegevus.
Igal hommikul tuli tõusta teistest aspirantidest (jalaväe ja kuulipilduja klasside) pool tundi varem, riietuda tunkedesse ja sammuda igasuguse ilmaga (ka talvel külmaga) talli, viia hobused puhastuspaigale ning kakskümmend minutit neid seal "vuntsida".
Paar esimest kuud olime Anarhiaga teineteise suhtes neutraalsed. Mõlemad saime aru, et niisugune see sõjaväe teenistus ja kord on. Mulle ta üldiselt meeldis. Ta oli selline kõrb hobune, naissoost (mära). Mõnigi kord viisin talle söökla laualt tasku poetatud leivatüki või isegi suhkrutüki. Kui sain aru, et need talle meeldisid, võtsin neid ikka tema jaoks kaasa. Mulle meeldis tema juures ka see, kui ettevaatlikult ta oma pehmete mokkadega ninu peopesalt suhkrutüki võttis, kartes nagu mulle haiget teha. Leivatüki pistsin ma julgelt talle hammaste vahele. Muuseas, ka ratsahobusena meeldis ta mulle - tal oli mugav, pehme selg, mille vetruvus ka läbi sadula tunda oli.
Muuseas, vahel anti meile ka teisi hobuseid ratsutamistundides tuulutamiseks. Peamiselt ülemuste hobuseid, kelle peremehed ei viitsinud nendega tegelda. Nii mõnigi nendest oli väga jäiga seljaga. Istusid nagu terava palgi otsas.
Paari kuu pärast hakkasin märkama muudatusi oma hoolealuse käitumises.
Kõrvu liigutama ja mõnikord vaikselt häälitsema oli ta oma nime kuuldes juba varem hakanud. Kord tema nime nimetamisel latri ees, astus tema pool sammu paremale, tehes mulle ruumi latrisse sisenemisel. Muuseas, latrid olid küllalt kitsad. See mood hakkas tal korduma. Tarvis oli ainult tema nime nimetada, kui ta oligi juba oma kõrvalsammu teinud. Muidugi ei saanud jätta teda selle tähelepanu eest tänamata. Silitasin õrnalt tema kaela ja põski. Ka temale meeldisid need minu õrnuseavaldused. Sageli andis oma meeleliigutusest hirnatusega märku. Muidugi tihenesid temale minu poolt sööklast toodud tagasihoidlike hõrgutiste kogused.
Kord, kui ma järjekordsel talliteenistuse korral tema sõime kõrval askeldasin, surus tema oma põse vastu minu pead (põske) ning hoidis seda seal tugevasti paigal. Ka minul ei passinud oma pead tagasi tõmmata. Silitasin vaikselt tema kaela enda poolt ja teiselt poolt. Nii me seisime. Ka järgmistel kokkusaamiskordadel hoidis ta oma põske vastu minu oma küllalt sageli.
Mulle oli ta hakanud üha rohkem meeldima. Ka ratsutada oli temaga mõnus. Ta oli kuulekas juhtimisvõtetele. Kerge oli teda traavile viia ja galopile tõsta. Kunagi ei perutanud ta nagu mõnedki tema kaaslased. Ma olin temaga väga rahul ja mulle tundus, et tema, minuga ka. Ühe sõnaga väljendades pean nentima, et temast oli saanud minu lemmikloom. Kes mina tema jaoks olin, seda ei oska ma muidugi ütelda. Kõige lähedasem seisukoht meie suhetele oleks vast ütelda, et meist olid saanud sõbrad.
Olles aus meie mõlema vastu, tuleb tunnistada, et juhtus meil ka apsusid.
Esimene kord tema initsiatiivil. Olime Mustamäel maastikusõidul. Seal, kus praegu laiuvad Mustamäe linnaosa paneelelamud, olid siis liivalagendikud, metsatukad, mitme haruga oja ja klindi kõrgendiku serv. Sõitsime üle nende lagendike, läbi metsatukkade, oja kaldast alla, läbi oja, teisest kaldast üles, ka klindile ning sealt sobivas kohas alla. Ja nii ringiratast jälle otsast peale.
Ja siis see juhtus.
Laskusime küllalt järsust klindirinnakust alla, kui järsku mõnekümne sammu kaugusest võsast kostus järsku vali plagin. Anarhia ehmus sellest niivõrd ning ilmselt vihastas nii, et lõi takka üles. Niikuinii olin rinnakult allalaskumisel jalustel peaaegu püsti, kui nüüd Anarhia oma tagumikku veelgi kergitas äkki, oli loomulik, et lendasin sadulast välja. Õnneks suutsin jalad jalustest välja tõmmata (ei jäänud ühte jalga pidi jalusesse rippuma) ning veeresin mööda mäekülge alla, jäädes ühe männi tüve taha pidama. Anarhia jooksis aga all lagedal ärritatult ringi, aegajalt hirnatades, takka üles lüües ja kuuldavalt kõhutuult välja lastes. Läks tükk aega, enne kui tema kinni püüdsime ja maha rahustasime.
Mis oli juhtunud?
Mingi jalaväe osa oli samas oma taktikaalast õppust läbi viimas. Sel ajal kasutati taolistel õppustel kuulipilduja tulistamise imiteerimisel nn. "käristit". See oli puust valmistatud hammasrataste ja liistudega kombineeritud vigur, mis keerutamisel tekitas tugevat raginat, mis piisava fantaasia olemasolul võis kuulipilduja valanguid meenutada. Ühe niisugune ootamatu ja lähedane kasutamine oligi Anarhia endast välja viinud ning mind sadulast kukutanud.
Ma sain tast täiesti aru ning ei olnud talle üldse mitte pahane .
Ka mina mängisin kord temale "mäkra ".
Nagu varem märgitud, loeti tavaliselt iga hobustega väljasõidu eel ette tegelejate, s.t. aspirantide ja hobuste nimed. Seekord, kui ees seisis maneežisõit, loeti minu hobuseks Apella-nimeline. Imestasin ning mõistatasin, miks Anarhiat ei nimetatud.
Tallis läksin kõigepealt Anarhia latri taha vaatama, kus siis te on? Anarhia oli oma latris. Teretasin teda (millele tema rõõmsal vastas) ning samas otsustasin, et mina lähen temaga. Läksingi.
Maneež asus Tondi raudteejaama juures (asub seal praegugi). Sõitsime seal ringi, nagu tavaliselt: volt vasakule, volt parema sammu, traavi, galoppi jne. Selle tegevuse kestel avanes maneeži välisuks ning sisse astus patareivanem. Järgnes muidugi: "Seis!", "Valvel!" ning tunni läbiviija, rühmavanema raport. Patareivanem nagu ei kuulanudki teda, vaid hüüdis küsivalt: "Kas Anarhia on siin?" "Aspirant Ruben, härra veebel. Just nii, on siin,” kõlas vastus. "Sitakott, sadulast maha!”, järgnes veltu käsklus. Mina olin aspirant Ruben, enamasti "härra aspirant", kui mind kõnetati, kuid nüüd sain aru, et seekord oli käsklus mulle täitmiseks. Tulin sadulast maha. Järgnevalt hüüti mulle: "Välja!" Läksimegi kõik kolm, veltu, Anarhia ja mina, maneežist välja.
Tuli välja, et Anarhiat ei määratud sellepärast ratsasõidu tundi, et ta oli haige. Mina loomulikult seda ei teadnud. Kogu ligi kilomeetri pikkuse tee maneežist tallini käisime kõik kolm jalgsi ning terve selle teelõigu pidin ma kuulma patareivanema monoloogi teemal, mida tema aspirant Rubenist arvab seoses Anarhia haigusega. Anarhia ise oli vait.
Loole pandi punkt sellega, et aspirant Rubenile määrati kolm teenistustoimkonda väljaspool järjekorda karistuseks selle eest, et oli temale määratud hobuse (Apella) ära põlanud. Nii kanti sündmus õhtusel loendil ette. Karistus oli määratud tingimusi kolmekuulise tähtajaga.
Anarhia ei pannud seda minu eksimust samuti pahaks. Ka edaspidi astus ta pool sammu paremale, kui ma tema nime hüüdsin ja latrisse astusin, ka edaspidi hirnatas ta mõnelgi korral vaikselt vastu, kui taipas, et olin tema juurde tulnud ning ka edaspidi seisime me mõnigi kord vaikselt, põsed tugevasti vastamisi surutud, nagu sõbrad.
Anarhiast ei tea ma rohkem midagi. Lahkumine temast toimus ootamatult. Sain ühelt tema liigikaaslaselt tugeva kabjaraua löögi vastu pead, mille tulemusel viibisin haiglas rohkem kui kuu. Kui mind välja kirjutati, oli patarei isikkoosseis Jägalas laagris. Tuli ka mul neile järgi minna. Hobustega meil seal enam tegemist ei tulnud teha.
Meeles on tema aga senini - tema hirnatus oma nime kuuldes, kõrvale astumine minu latrisse sisenemisel, tema ettevaatlikkus, kui ta oma pehmete mokkadega minu peopesalt suhkrutükki võttis, tema põse tugev surve vastu minu põske, kui temal need õrnuse avaldamise hetked peale tulid...
Kas ta oli minu lemmikloom?
Arvan, et see küsimus on üleliigne.
Jüri
Olime sõjaga jõudnud juba Harva jõe tagustesse paikadesse. Suve hakul kolisime küladest loodusesse. Ka meie allüksus, patarei, leidis endale sobiva koha põlise kuusemetsa kõrval toomingapõõsastega kaetud kõrgete kallastega oja kaldal. Eluasemeteks ehitasime samast kuusikust raiutud puutüvedest maapealsed ristnurkadega elamutetaolised onnid. Raiumistööde käigus leiti langetatud kuuskede okste vahelt paar abitult kakerdavat linnupoega. Pikemalt mõtlemata võeti need endaga kaasa ja toodi "patareisse”, nagu elupaika kutsuti. Mõne päeva pärast oli järgi ainult üks suleline. Ilmselt olid teised puude langetamisel viga saanud. See viimane võeti erilise hoole alla. Kõigepealt tuli temale süüa anda. Mida? Meil oli mehi mitmelt elu- ja tööalalt, kuid loomaaias polnud keegi töötanud. Maapoisid teadsid, et kanapoegadele anti kodus ikka tanguteri, leotatult ja taldriku peal. Meil oli patareis oma katel ja produkte saime polgu laost. Tangainetest "jooksis" meil sel ajal hirss ja tatar. Leotatigi neid ja pandi linnule noka ette. Tema väetike ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi siis mitte, kui teri näpuvahel vastu tema nokka hoiti.
Mida talle ikka pakkuda? Mida tema ema talle metsast kätte saab? Pead pandi tööle. Asuti katsetama. Kui järjekordne katsetaja linnukesele vihmaussi pakkus, oli see paugupealt alla neelatud. Asi sai selgemaks. Õhtusel loendil tehti teatavaks peamine järgnev kohustus tervele isikkoosseisule: toidu varumine uuele patareiliikmele. Järgnevalt poetasidki mehed õppustelt ja töölt tulles sineli taskust vihmausse, tigusid, kõrvalolevast ojast püütud kalamaime ja muid pehmemaid molluskeid. Ikka uue kaaslase toidulauale. Meil oli onniderea keskel tehtud laud, mille ääres istudes mängiti vabal ajal lauamänge, malet ja kabet, ka atskood ning istuti ka niisama ja aeti juttu. Selle kõrvale tehti ka linnukesele oma laud. Sellele pandi tema toidunõu. Algul toodi lind toiduajaks sinna. Ta võis lõpmatult toidukraami alla neelata. Mõnikord lausa muretsesime tema pärast: kas ta endale meie abiga liiga ei tee? Tema aga vaatas ringi ja meie otsa sellise näoga, nagu küsiks: kas rohkem ei olegi? Rohke söömise tulemus oli silmaga nähtav: igal järgmisel päeval oli ta suurem kui eelmisel.
Peale toitmise hoolitsesime ka tema elutingimuste muude komponentide arendamise eest. Keegi meistrimees oli talle miinikasti laudadest korraliku onnikese kokku löönud. Täitsa meie onnide väheldasem variant. Ainult sisemuses oli naride asemel paar seinast seinani ulatuvat pulka penniks, millele ta võis toetuda ja kinni hoida. Asus tema onn ühe meie meeskonna onni räästalaiuses tühimikus fassaadiga meie ja tema söögilaua suunas.
Söögi ajaks, nagu öeldud, toodi ta algul oma lauale. Hiljem piisas sellest, kui tema nime hüüti - ta lendas selle märguande peale ise kohale.
Nimeks sai talle Jüri.
Selle saamine oli järgmine.
Algul meie ei teadnud, kes ta on, see tähendab, millise linnuga on tegemist. Varsti märkasime, et päeval on ta kuidagi unine tukub oma onnis, pimeduse saabumisel muutub elavamaks ja liikuva maks. Taipasime, et ta on öölind, öökull. Ootasime, millal ta hakkab hüüdma "Uh-huu", nagu teadsime öökulle tegevat. Midagi niisugust ei juhtunud. Kui aeg oli veel edasi läinud ja meie tema söögi juurde toomise asemel hakkasime teda söögile hüüdma, lendaski ta kohale, kuid tihti enne lennu alustamist hüüdis meile vastu omapoolse vastuhüüatusega, mis kõlas nagu "Ur-rih". Imestasime, et mitte "Uh-huu", nagu olime lootnud. See hüüd andiski talle nime, mis eestipäraselt mugandati "Jüriks". Ning edaspidi, kui oli vaja tema tähelepanu äratada, reageeriski ta sellele hüüdele vähemalt peapöördega.
Jüri teenis tema eest hoolitsemise ausalt tasa.
Kord läksin öösel tunnimehe valvsust relvapargis kontrollima. Meil olid miinipildujad ja veoautod koondatud ühte parki, mis oli seal ringiliikuva tunnimehe ööpäevase valve all.
Ootasingi ühe puu kõrval tunnimehe nähtavale ilmumist. Varsti kuulsingi teda tulevat ja kellegagi rääkivat. Tunnimehel on postil olles, valvamise ajal, paljugi keelatud. Ka rääkimine kõrvaliste isikutega. Ootasin huviga, kellega ta vestleb. Sammuski ta minust mööda, rääkides Jüriga, kes seisis tema õlal, hoides küüntega pagunist kinni. Ma lasin nad edasi minna, kuid järgmisel päeval toimus tõsine jutuajamine antud teemal. Tunnimehe karistamise asemel tuli mul leppida tõdemusega, et Jüriga on vahipostil palju julgem viibida: iga väiksema krõbina peale pöörab tema oma pea selles suunas, andes märku helitekitaja asukohast. Sain minagi asjast aru ja Jüri edasine teenistus tunnimehena valvepostil sai seaduslikuks. Tema jaoks tehti pulkadest väheldane platvorm (kus ei puudunud pennid) mille päris-tunnimees oma rinnale riputas ning pimedal ajal oli vahipost n.ö. dubleeritud. Valgel ajal Jüri valves ei olnud ning tal oli lubatud magada.
Siis jõudis meie aeg seal oja kaldal lõpule. Tuli rindele minna. Mis Jürist saab? Mida temaga teha?
Võtta kaasa! Jätta siia! Arvamused olid vastandlikud. Meie ei tohi teda rindele kaasa võtta, sest seal võib temaga juhtuda kõik see, mis meiegagi. Hukkumine kaasa arvatud. Nii arvasid ühed. Meie ei tohi teda siia maha jätta. See oleks tema surm. Ta ei tule üksi, ilma meieta, oma elamisega toime. Ta sureb nälga, sest ta ei oska toitu hankida. Ta langeb esimese röövlinnu või -looma saagiks, sest ta on harjunud usaldama igat elusolendit.
Alles nüüd tunnetasid mõlemad pooled viga, mida me olime teinud tema äratoomisega temale omasest keskkonnast. Kuid oli hilja tehtud viga parandada - tegu oli tehtud. Jäi üle heastada tehtut niipalju kui võimalik.
Lõplik otsus kõlas: Jüri jääb meiega. Meie oleme kohustatud tema eest edasi hoolitsema, mitte jätma teda metsa abitusse olukorda, saatuse hooleks.
Kuna meie Jüri arvamust ei teadnud, võtsime igaks juhuks ettevaatuse abinõud tarvitusele. Tema tuli panna kindlasse kohta. Puuri meil tema jaoks muidugi ei olnud, ka sobivat kasti ega korvi mitte. Jüri pandi raudahju sisse ja selle uks kindlalt kinni.
Sõitsime mööda metsateid ja -sihte. Loksumist ja loksutamist oli palju. Ühel metsavahelisel teel antigi kolonni tagumisest osas peatumiseks märku. Peatusime. Milles asi? Selle auto kohal, mille veokastis Jüri sõidab, pikeerib üks must lind pidevalt alla. Ründab meie Jürit? Hulgakesi mindi Jürile appi. Ja tõesti, selle auto presendil, kus Jürigi oli, seisis tõesti üks Jüri suurune must lind. Lähemalt vaadates selgus, et see oli ennast võimatult ahjutahmaga kokku määrinud Jüri ise. Auklikul teel rappudes oli ahjuuks lahti põrunud, Jüri sealt kaudu välja saanud ning edasisõidul ei suutnud tema küüned enam koorma katteks olnud kõvasse ja tihkesse presenti haakuda. Sellest need laskumised ja tõusmised, abitud katsed püsima jäämiseks autole.
Meil oli hea meel, et Jüri sõdurisõprus meiega oli tugevam kui kodumetsade kutse ning tema meie juurde oli jäänud.
Edasisõidul ei pannudki me teda enam ahju tagasi, vaid ta jätkas teekonda autokabiinis, nagu ohvitserid ja teised ülemused. Uues peatuskohas pandi tema "elamu", mida patareivanem ettenägelikult oli kaasa võtnud, ühe puu külge meeste telkide lähedal.
Mis Jürist edasi sai?
Tema elutee lõppes esimesel lahingupäeval. Jüri elutu keha leiti sama puu alt, kus ta "kodu" oli. Kiiruga löödi miinikasti laudadest kokku puusärgike. Kes tööst ja teenistusest vabad olid, läksid teda ära saatma. Patareivanem andis tüki sõduripluusi riiet. Selle sisse ta mähitigi. Samasesse liivasesse mulda ta sängitatigi. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm kogupauku, tema auks ja mälestuseks, nagu langenud sõjamehele ette nähtud. Päitsisse püstitati väheldane männipuust obelisk nagu selliseid hauatähiseid tol ajal nimetati. Sellele kinnitati lauake, millel kiri: "Jüri. 25.VII 1944." Tema perekonnanime me ju ei teadnud. Oli ta kodukakk või kassikakk või keegi kolmas kakuliste arvukast perekonnast, kes teab? Oli ta, kes ta oli - meile, kuuekümnele sõjamehele, oli ta lemmik, kes aitas meie karme sõjamehe päevi kuidagi teistmoodi sisustada ning mille eest oleme talle tänulikud.
Paarkümmend aastat hiljem külastasime oma sõjaaegseid "mängumaid". Ka neid Narva jõe taguseid paiku. Otsisime seal ka Jüri viimset puhkepaika. Tagajärjetult. Neist kohtadest olid aeg ja inimesed üle käinud. Puud olid sirgunud veelgi, nende alla oli kasvanud tihe alusmets, kohati laiusid raiesmikud, mida varem seal polnud. Lahkusime sealt otsitavat leidmata, soovides temale rahulikku puhkamist. Olime ka rahul sellega, et olime tema keha omal ajal mulla alla pannud, mitte jätnud seda kiskjatele saagiks ega inimestele tallata.
Kui 2005 aasta sügisel 48. teatmematerjali kogumise võistluse raames teema „Lemmikloom“ välja kuulutati, olin peaaegu kindel, et see teema pole minuvanustele (liiga lihtne), vaid haaramaks töösse enam kooliõpilasi. Pikka aega püüdsin kirjutamist vältida, kuigi koerad lemmikloomana on meie peres eksisteerinud ajast-aega ja ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi. Mõelnud järele, sai mulle selgeks, et ka seda teemat on võimalik lahti kirjutada erinevast aspektist lähtudes. Nii otsustasin (lähtuvalt minu erialast) eriti rõhutada lemmikloomade ja nende eest hoolitsemise toimet inimese tervisele, eriti psüühikale.
Elus leiab vähe rahu ja hea tuju allikaid. Lemmiklooma pidamine on üks neist. Lemmikloomad kingivad meile tingimusteta armastuse ja stabiilse vastutustunde ning pakuvad tröösti ka siis, kui muud asjad kipuvad viltu vedama. Paljudele meist asendavad nad oma pere ja järeltulijate puudumist või täidavad tühja koha nende kaotamise korral. Nende hulgas leidub nii „isehakanud lapsehoidjaid“ kui ka vanuritele „vestluspartnereid“.
Kuna lemmikloomad on tihti arukad ja arenemisvõimelised, siis kasutatakse neid nii tsirkuseseareenil inimeste naerutajatena (või imetlusobjektidena) kui ka abilistena igapäevatöös, kasutades ära nende enamarenenud haistmismeelt, riskivalmis kohusetunnet (pommikoerad, narkootikumide avastajad, tuletõrjekoerad, piirivalvekoerad, pimedate juhtkoerad jms.) Koerad majavalvuritena on aga niivõrd tavaline nähtus, et seda ei pane enam keegi meist imeks.
Paljude sajandite kestel on inimesed omistanud koertele ravitsemisvõimeid. Juba kreeka mütoloogias täheldati sellekohaseid uskumusi. Koer on Apallani püha loom, seepärast ohverdati teda, et Jumal aitaks terveks ravida raskeid haigeid. Kui Rooma impeerium Antiik-Kreeka alla neelas, muutus ka suhtumine koertesse, ohverdamise asemel viibisid nad lihtsalt tavapäraselt usutalituste juures. Pikapeale hakati koera seostama meditsiinijumal Asklepiosega, sündis mõiste „templikoerad“. Need koerad olid väikest või keskmist kasvu, viibisid palvetajate läheduses (lakkudes vahel isegi nende haavu) ning neile jätsid tervenenud haiged templisse tänukirja. Sündisid sellised imed nagu pimedast sai nägija, kadus pahaloomuline kasvaja, halvatu hakkas taas kõndima jne. Jne. Asktepiose templid purustati kui paganlus asendus ristiusuga.
IX sajandil Belgias sai aluse vaimuhaigete ravimine koertega, mida nimetati „koerateraapiaks“, koostati isegi raviprogrammid. Ka Esimese maailmasõja veteranide ravis leidis kasutust selline teraapiavorm.
Koera süljel on leitud antibakteriaalsed omadused (ei teatud ju vanal ajal veel antiseptikutest midagi), koera ülitundlik haistmismeel aitab tal ära tunda pahaloomulistes kasvajates leiduvaid haruldasi valguühendeid.
Bioenergeetilises ravis on enamkasutatavad suuremad koerad, kuna nende elundid meenutavad kõige enam inimeste omi. Efekt on maksimaalne ravis vaid siis, kui ravivat koera armastatakse, tema peale ei vihastuta ja teda ei karistata. Parim variant on dresseeritud koer, sest sel puhul läheb dresseerija bioenergia alfa-resonantsi koera omaga ja abi on eriti tõhus pärilike haiguste korral.
Koera dresseerimine võimaldab inimesel olla kõrge eani hea tervise juures. Juba mõneminutine dresseerimine turgutab ja harmoniseerib närvisüsteemi võrdudes klaasi tooniku joomisega. Arenevad lihased, veri ja kopsud küllastuvad hapnikuga. Tervendava dresseerimisega tegeldakse kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Sörkjooksu tehes on oluline hingamine diafragma abil. Ravitoimet omab ka koeraga koos ujumine. Ka koerakarvadel on ravitoime. Laste puhul on loomateraapial mõningaid eripärasid: nad tajuvad loomi veidi teistmoodi, seostades neid muinasjututegelastega. Neid kujutlusi ei maksa lõhkuda, sest ka rahvatarkus on omistanud paljudele loomadele ühtesid või teisi iseloomujooni. Laps ja koduloom moodustavad loomuliku paari, loomaga mängides ja rääkides areneb laps kiiremini. Uurimused on näidanud, et loomi pidavates peredes on lapsed avatumad, jutukamad ja osavõtlikumad. Nad harjuvad varakult hoolitsema teise elusolendi eest ja tundma vastutust. Arstide kogemused on näidanud, et ka loomahäältel on tervendav toime, nii kasutatakse neid ka salvestatuna. Ravida ei saa mitte ainult helidega, vaid ka vaikimisega, parimal juhul looduses. Isegi kalapüügil omistatakse tervendavat toimet. Koeraga vaikides jalutamine mõjub hästi stressi, südame isheemiatõve, infarktijärgse või -eelse seisundi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi, varase hüpertooniatõve, gripi, bronhiaalastma, nahapõletiku ja lülisamba osteokondroosi puhul. Vaikimisega ravimine on kõigile kättesaadav, et nõua kulutusi ega kutsu esile tüsistusi.
Kõik neljajalgsed sõbrad kingivad meile vaimset tervist ja toovad palju rõõmu, nad teevad seda erinevalt, kuid alati omakasupüüdmatult.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kuna olen sündinud ja elanud maal, siis on minu majapidamisse läbi aegade kuulunud kassid, õue- ja toakoerad. Esimesed puht praktilises mõttes, hiirepüüdjatena välishoonetest, viimased aga just lemmikloomana, sest majavalvuri koha on alati täitnud õuekoerad, kes on ka olnud suuremat kasvu. Esimese toakoera sai minu vend oma 10-aastaseks sünnipäevaks ja kohe tuues ei saanud me teda tuppa tuuagi, sest ta kubises lausa kirpudest ja nakitses end pidevalt. Ehitasime talle õue kuudi, värvisime pruuniks, tegime koerale kirbutõrjet ja panime uuele sõbrale nimeks Naki (pideva nakitsemise pärast), mille kirjutasime ka punastes trükitähtedes kuudi avausest ülespoole. Naki suri loomulikku surma üsna eakana ja tema „matusetalitus“ avas ka meie lauda kõrvale nn. koerte surnuaia, kuhu on maetud kõik meie sõbrad. Toakoertest Jack, Muki, Loki (peale Naki) ja õuekoertest Jass, Robi ja Fredi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Algul võeti lemmikloom peresse loomulikult laste (s.o minu ja minu venna) nõudmisel, kuid kuna eranditult kõigile toakoertele meeldis autosõit ja meie isa oli elukutseline autojuht, siis võttis ta meid kaasa ka oma pikematele sõitudele. Esimese toakoera võtmist kaalutleti loomulikult kaua, kuna meie koolipäevad kujunesid muusikakoolis käimise tõttu väga pikaks ja sama võis öelda ka vanemate tööpäevade kohta, siis tekkis kohe küsimus, kes koera toidab ja valvab, et ta maantee peale ei jookse. Kuna lubasime kõigega ise toime tulla, siis viimaks andsid ka ema-isa järele. Tore on ju tulla koju, kui karvane rõõmurull on ootamas (isegi siis kui ta on järjekordse pahandusega hakkama saanud).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ka koerte saamislood on olnud erinevad, kuid eelistatud on alati olnud krantsid (ühest küljest on tõukoerad kallid osta ja pidada, teisest küljest on neil suurem võimalus ka haigestuda igasugu taudidesse ja tõbedesse). Loki, Jack ja Naki ning Muki on toodud tuttavatelt ja kuna iga elusolendi eest peab vanarahva kombe kohaselt midagi ka maksma, siis on selleks tavaliselt olnud mõningane külakost koera peremehele ja ka midagi maitsvat koeraemale. Raki sai toodud koerte varjupaigast, kus ta hakkas meile meeldima oma ülipüüdliku oskusega käppa anda. Jass sai ostetud kuulutuse kaudu peremehelt 100 rubla eest (hundikoera segavereline ristand). Fredi tõi meie majapidamisse minu sõbranna, kes sai selle eest ise kootud pitssokid ja likööripudeli. Meie praeguse lemmiku aga, kelle nimi on Terri ja kelle tõttu ma kirjutamise ette võtsingi ning kellest on ka fotomaterjali, tõi isa oma sõbra elukaaslase poolt, kuna tolle täiskasvanud tütar oli lapseootel ja väike laps ja toakoer ei sobivad kokku. Toimetused toimusid salaja, tütre teadmata ja kaua peale seda kleepis tüdruk linnas elektripostidele kuulutusi, mis kirjeldasid „kadunud“ koera ja lubasid leidjale vaevatasu. Hind oli ka seekord kokkuleppeline ja sümboolne.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimepanek otsustai enamasti üheskoos, algatajateks olid muidugi lapsed (hiljem ka venna lapsed), sest neil tekkis kummaliselt kiire seos koera välimuse ja omapära ning nime vahel. Ka hüüdnimed tekkisid omasoodu. Robit kutsuti Ropkaks, Jassi Jassuks, Fredi hüüdnimi oli koguni Kaaru, Territ hüüti hoopis venepäraselt Terrovitš.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmiklooma kohta olen hankinud siiani raamatute abil, mida on viimasel ajal väga hulgaliselt ilmunud. Näiteks A. Esserson, E. Joosepson, Kadarik, J. Kikkas, U. Pihlamäe, P. Saks. „Koer“, Dr. Bruce Fogle „Tunne oma koera“ jms. Mõlemad nimetatud raamatud on kingitud meie perele just suurest huvist ja armastusest tingituna lemmikloomade vastu väga heade tuttavate poolt ning on tõesti sisukad. Teavet haigestumiste korral oleme saanud ka loomaarstidelt väikeloomade kliinikutest (nii Tartust kui ka Jõgevalt).
Häid ja kasulikke soovitusi oleme saanud ka koerteklubi liikmetelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole kohe kindlasti selline tegus, mis oleks avaldanud mõju lemmiklooma valikul. Küll on aga aluseks olnud koera kena ja korralik välimus, tema praktilisus ja terasus ning taiplikkus. Eelistanud oleme alati tõupuhastele koertele krantse, kuna need on odavamad osta ja pidada, pole nii tundlikud haiguste suhtes ning seetõttu on ka nende eluiga pikem.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole me kunagi osalenud. Esiteks on Tartusse ja Tallinnase küllalt pikk maa, teiseks ei ole tegu tõupuhaste loomadega ja kolmandaks ei ole tavakoerad saanud põhjalikku dressuuri, küll omavad nad aga küllaldaselt praktilisi oskusi, mida on vaja majapidamises (väljaküsimine, toasusside toomine peremehele, lemmikkülalistele oma kummilelude toomine jms.).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kui koer on konkreetselt kellelegi kingitud (Naki vennale, Jass mulle), siis loomulikult koera peremees, muudel juhtudel kogu perekond vastavalt sellele, kuidas on aega ja tahtmist.
Kuna vanemad on mõlemad kodused pensionärid, siis viivad nad meelsasti ühte enese õues viibimise ja koera jalutamise vajaduse. Söögiajad langevad samuti ühte pere söögiaegadega, kusjuures koer sööb kõige viimasena ja spetsiaalselt selleks ette nähtud isiklikest anumatest (mitte mingil juhul otse põrandalt või käest). Ka televiisori vaatamise ajal vajab koer tähelepanu ja seda osutavad toas kõik pereliikmed. Isegi öösel on vaja sageli teda õue „asjatoimetustele“ lubada ja seda teab ta juba täpselt, kelle poole pöörduda, et õigeaegselt abi saada (eks ikka nooremate inimeste poole, kelle uni on pinnapealsem ja tahtejõud abi osutada suurem). Omaette protseduur on kuus korra saunaskäik, millele järgnevad kuivatamine, föönitamine ja kammimine. Ka siin osalevad kõik pereliikmed (mina pesen teda saunas, see on talle väga meeltmööda, isa kuivatab ja ema kammib).
Loomaga tegelemiseks kulub mul 3 tundi kindlasti, vahel vähem, vahel rohkem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuivtoitu, kus on vajalikud vitamiinid ja mineraalained, ostan poest. Võimalusel annan talle ka nn. inimeste toitu nagu supid, maksakaste, keeduvorst, hautatud looma- ja sealiha, piim, makaronitooted, toored kartuliliipsud, maiusena küpsist. Kõik selleks, et toit oleks mitmekesisem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Hundikoeral Jassil oli jalaluumurd (lahtine), kuna ta jooksis sõiduauto ette. Luu pandi paika mitte looma, vaid inimeste arsti poolt tema kodus garaažis. Soovitajaks oli koerteklubi liige. Ussirohtu oleme 2 korda aastas ostnud ka profülaktika mõttes. Kõrvapõletikke olen ise ravinud. Jassi epilepsiahooge püüdsin ennetada samuti inimestele mõeldud ravimiga. Vaktsineerimist (eriti marutaudi vastu) pean väga vajalikuks. Siiani on seda tehtud organiseeritult kogu küla koduloomadele kohaliku loomaarsti poolt ja väga odavalt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Neutraalselt, kuna oma loomadel pole mul seda teostada vajadust olnud. Kasside puhul on see aga koguni hädavajalik, sest muidu on vajalik juba elusolendite hävitamine ja see pole juba enam eriti südamlik tegevus. Arvan, et sama kehtib ka emaste koerte puhul (minul on siiani olnud õnneks kõik isased olendid). Ka tiinusevastaste tablettide andmine on üks võimalustest, kuid sel puhul on vajalik nende manustamine õigeaegselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu koertel on olnud järglasi lausa suurte pesakondadena, kuid kuna „koeraisadel“ ei ole probleemi laste realiseerimisega, siis on kutsikad kõik kenasti siiani perekonnad ja kodud leidnud, kes neid väärivad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õuekoertele mõeldud kuudi kinkis mulle isa koos minu esimese isikliku koeraga, kelleks oli segavereline hundikoer Jass. Kuut oli kahekordsete seintega, aknaga ja mitmekihilise katusega, lastud mõõtude järele spetsiaalselt puutöökohas teha, koosnedes eestoast ja tagakambrist. Talvel on suurte külmadega ka õuekoeri tuppa võetud ööseks, kuid köögist kaugemale pole nad tohtinud tulla.
Seevastu toakoertel on õigus jalutada kogu korteris, lemmikpaikadeks on kujunenud voodialused (koer vajab kaitstuse ja eraldatuse tunnet nii nagu inimenegi, kes vajab vahel üksiolemist). Voli on toakoertel magada ka vooditel päevatekkide peal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma võtan ma kaasa enamikule väljasõitudele, kuna talle väga meeldib autoga sõita ja selleks puhuks on tal tema isiklik istmekate, mis on laotatud auto tagaistmele. Ühtlasi asendab ta ka auto „salalukku“. Reiside puhul, mis kulgevad ühistranspordiga ja pikemat aega, tuleb mu lemmikloomal aga koju jäänud seltskonnaga maha jääda ja seda elab ta väga valusalt üle, näidates kõigile välja oma solvumist (muutub loiuks, ei söö ei joo jne).
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi olen teadnud nii täpselt kui ka üldises mõttes (vaid kuud). Kindlaste kuupäevade puhul on sünnipäeva ka loomulikult tähistatud, premeerides sünnipäevalast tema lemmiktoiduga (maks, maksapasteet, poolsuitsuvorst jt) ja väikese kingitusega. Tähelepanu keskpunktis on ta sellel päeval olnud alati. Ka jõulukingitused on loomulikult ka lemmikloomade igal aastavahetusel (koertemänguasjad, kirbu- või puugirihm, lemmiktoit, koertešampoon jms).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kuna minu lemmikutel on kõigil olnud piisavalt paks ja soe karvkate, siis riideid pole ma neile ei ostnud ega ka ise õmmelnud. Küll olen aga ostnud ja sõbradki on kinkinud erinevaid kaunistustega nahast kaelarihmasid. Mänguasju on olnud ainult minu viimasel toakoeral Terril. Alguse sai kõik sellest, et ta tõi ühel päeval koju ühe lapse poolt (oletatavasti) hüljatud roosakarvalise jänese, mis oli vihmast läbi vettinud. Pesin mänguasja masinas puhtaks ja toimisin edaspidi nii igal päeval, kuna jänes määrdus mängides kergesti. Järgnesid poest ostetud pruunkaru, roheline hiir, roosad piuksuvad jõehobud (ekstra väikeloomakliinikust koertele mõeldud mänguasjad, millest esimesel näriti kiirest kõri läbi ja sellega seoses lakkas piiksumine), viimaks lilla okkaline siil, sellest on kujunenud lemmikmänguasi tänaseni.
Mänguasjade seltsis veedab minu lemmik suure osa oma päevast. Kui need on kusagile ununenud või kadunud, ei saa koer rahu ja niutsub nagu nutaks. Külalisele, kellest Terri väga lugu peab, viib ta oma mänguasja jalgade ette, nagu teeks nii ettepaneku mängima hakkamiseks (inimene viskab mänguasja ja koer toob selle talle tagasi).
Koera pesemiseks šampooni olen alati ostnud väikeloomakliinikust, kus see on küll tuntavalt kallim kui inimestele mõeldud šampoon, kuid see-eest ka kvaliteetne (ei kahjusta nahka ja rasunäärmete tööd), peale pesu karv läigib alati. Viimasel ajal on spetsiaalsed šampoonid lühi- ja pikakarvalistele koertele ning ka värvus mängib suurt rolli (must, pruun või valge). Eks kamme ja harjaseid on mitmesuguseid, mõeldud nii toa- kui ka õuekoertele (suuremad, tugevamad). Ainsaks ehteks on olnud kaelarihmad, Terril pidulikuks puhuks (naljaga pooleks) kikilips pruunist sametist. Spaasse pole ma oma neljajalgseid sõpru viinud, küll aga suvekuudel järve äärde endaga koos ujuma. Suured koerad on olnud väärt riidevalvuriteks peale esialgset vettekastmist.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On kindlasti. See kaasneb kindlasti perekondades, kus puuduvad lapselapsed, keda nunnutada ja siis saab oma osa ülehoolitsemisest ja hellusest koer või mõni muu lemmikloom. Kaasneb ületoitmine, loom muutub loiuks ja abituks, mis annab ülehoolitsemiseks veel hoogu juurde. Pakutakse üle ka loomakeste riietega ehtimisega, muutes nad naeruväärseks ja halenaljakaks. Vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahe on see, et esimese puhul esitatakse nõudmised ka loomale (režiimist kinni pidamine, elementaarsed dressuuriga omandatavad oskused, puhtuse pidamine jms), teise puhul arvestab peremees üksnes üha kasvavate looma vajadustega, ootamata vastutasu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on ühiskond nii arenenud, et ka lemmikloomadel on oma vajaduste rahuldamiseks mitmekülgsed tingimused (hotellid, raviasutused, loomaarstid, kauplused ja eriosakonnad, spetsiaalsed toidud jms). Teave loomade kohta on toonud (raamatud, ajakirjad, loomakliinikute töötajad, ühendused jne) seadused ja trahvid nendest mitte kinnipidamise korral, seega lemmikloomade kaitse. Kõik sõltub ajalistest ja rahalistest ressurssidest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on nagu lähedase inimese surm. Sellest kaotusest jääb tühimik hinge, mida ei suuda täita ükski teine lemmikloom. Küll aitab aga uus lemmik kaotusvalust paremini üle saada. Matmisega kaasneb oma tseremoonia, ka on selleks koduaias kindel koht. Sõpra jäävad tähistama püsililled vms.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Minu lemmikloomade „kodureeglid“ on olnud lihtsalt ja arusaadavad: asjatoimetusteks tuleb õue küsida, süüa tuleb oma kausist ja siis kui on isu, lillepotis kraapimine ja pererahva asjade närimine on keelatud (selleks on enda mänguasjad ja kondid), ise toidu võtmine ja võõrastelt mangumine on keelatud. Siiani on kõik koerad suutnud nendest nõuetest kinni pidada, v.a. üksikud erandjuhud, kui nad on üksi kauaks ajaks tuppa pererahvast ootama jäetud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õuekoertest kahel (Jassil ja Robil) oli tegemist erilise „kassilembusega"), püüti omi ja võõraid kasse tabada ja pureda (mõnikord isegi tapmiseni välja). Sel puhul ootas neid peremehe poolt korralik nahatäis, mis jäi küll tükiks ajaks meelde, kuid ei võtnud ära isu taas kõike korrata. Fredi toimis samuti kanadega. Kord, kui ta oli kahte naabrinaise kana korralikult tuustinud, pani peremees neid talle nina ette ja ta sai ihunuhtlust. Naabrinaisele anti uued kanad meie kanakarja hulgast ja kera tuustitutel löödi pead maha ning tarvitati toiduks. Õige karistamine ongi see, kui loom tabada otse teolt, hiljem ei saa ta enam aru, mille eest teda nuheldakse.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õuekoertele olen õpetanud puust kepi või palki peremehele ära toomist. Peale ülesande täitmist olen looma premeerinud vorsti või mõne muu maiusega. Ka haukudes küsima olen õpetanud nii õue- kui toakoeri. Toakoerad said ruttu selgeks sitsimise istudes tagajalgadel. Kindlasti pean koerale varajast dressuuri väga vajalikuks, seega ka koertekooli, kuna koolis on näha, mida temataolised ja -sugused juba oskavad. Kahjuks on maalt koertekoolidesse, mis on vaid suuremates linnades, käimine tülikas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomulikult räägin ma oma lemmikloomadega, sest see on ju inimese puhul ainuke suhtlusvahend, edasine sõltub juba koerast ja sellest, kuidas ta reageerib ning kas ta üldse reageerib inimese poolt öeldule. Kui toakoerad, erinevalt õuekoertest, veedavad enamiku ajast inimeste seltsis, siis on ka nende „keelevaist“ parem. Õuekoerad reageerivad enamasti vaid keeldudele ja käskudele, küll aga reageerivad nii toa- kui ka õuekoerad kindlasti pererahva meeleoludele. Olen nõus, et mõtlemine on omane üksnes inimesele, aga mälu on arvatavasti ka loomadel. Viimane toakoer Terri saab minu arvates enamuse inimeste juttudest aru, seepärast eeldades karma ja reinkarnatsiooni e. taassünni olemasolu, suhtun ma ka temasse kui võrdsesse, tuletades talle meelde, et kui järgmises elus on tema inimene ja mina mõni loom, siis ka tema minu vastu mõistvam oleks. Eriti hästi tabab Terri sõnade „vorst“, „jäätis“ ja „autoga sõitma“ ning „õue“ tähendust, sest need on ta lemmiksõnade taga peituvate lemmiktegevustega seotud. Arusaamise märgiks tõusevad kõrvad kikki ja nägu väljendab ilmekalt arusaamist.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Arvan, et kindlasti võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Üheks näiteks on kindlasti lihtsast ja tervislikust toidust keeldumine, nõudes enesele üha uusi, haruldasemaid ja kallimaid maiuspalu.
Tean ka lemmikloomi, kes magavad pererahva puhastes asemetes padjakuhjade otsas ja see on tavaline nähtus.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kuna laste tööpäevad on enamasti vanemate omadest lühemad ja sageli on just nende tahtel muretsetud majapidamisse lemmikloom siis on loomulik, et laps ka selle looma eest hoolitseb, näidates üles vastutus- ja kohusetunnet elusa looduse vastu. Kuna nii loomadele kui ka lastele on mäng meelepärane tegevus, siis sageli teevadki nad seda üheskoos. Arvan, et lapsele on vajalik lemmiklooma olemasolu, et ta õpiks varakult teistega arvestama, kellegi eest hoolitsema ja kellelegi rõõmu valmistama. Ainukesed lapsed ei tunne sedasi end ka üksikuna ning on kaaslaste suhtes lõppkokkuvõttes hoolivamad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kahtlemata kaasneb lemmiklooma võtmisega ka suurenenud suhtlemisvajadus inimestega, kes samuti lemmiklooma peavad. Ühiseid rõõme ja mis seal salata, ka muresid on ju palju, mille üle diskuteerida. Pean ütlema, et tähtsust ei oma isegi looma liik (olgu kass, koer, merisiga vms), vaid kõik see, mis toimub „ümber lemmiku“, ühendab. Vahetada saab häid nõuandeid igal alal, eriti toitmise ja hooldamise (karvkate, küüntelõikus jms) kohta käivat infot, aga ka tekkinud traditsioone ja harjumusi lemmiku soetamise järgselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on nendeks vatt, sest minule seostub lemmikloomaga alati midagi pehmet ja armast, mis juba iseenesest tekitab positiivseid emotsioone ja maandab pingeid. Kui lisada nendele omadustele veel arukus ja sõnakuulelikkus, mis mõnede inimestegi puhul on imekspandavad, siis pole raske aimata, et sobivaks lemmikuks saab mulle olla enamasti koer. Olen pidanud ka kasse, kuid nemad on lisaks eelpoolnimetatule väga isepäised ja kättemaksuhimulised loomad, kes enamasti hoiavad kodu (koer teatavasti kiindub just peremehesse, seepärast ei valmista talle kohanemine uue elukohaga suuri raskusi).
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetsed näited mul küll puuduvad, kuid kuna kõik maal elavad inimesed toidavad talviti oma koduaia linde, et neil oleks aastaläbi putukate hävitajad omast käest võtta, siis kindlasti on mõnel vanamemmel või -taadil oma lemmikrasvatihane või varblasepoiss. Võin vaid öelda, et ka minu vanematel tekkis sellel aastal 2 nn. oma isiklikku rähni, kes olid teistest lindudest enam teretulnud linnumajasse einele.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on selliste lemmikloomade pidamine väga õpetlik ja teadmisi ning oskusi nõudev, sest peab ju omanik kursis olema kõige sellega, mis tema lemmikut puudutab (toitmine, puhastamine, päeva- ja unerežiim, ohtlikkus inimese suhtes (võimalikud reageerimisviisid), haigused jms). Ka kehtib siin lause: „Maitse üle ei vaielda.“ Kahju oleks sellisest lemmikloomast vaid juhul, kui peremees võtab ta endale eesmärgiga kaaslastest erineda ja millegi eriti ekstreemsega silma torgata. Viimasel juhul kaasneb sellega oletatavasti ka kaaslasest kiire tüdinemine ja vastutustundetu suhtumine elusa looduse vastu. Õnneks esineb selliseid juhuseid harva.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kuna sõna „lemmik“ iseenesest eeldab positiivseid omadusi, mis kutsuvad esile poolehoiu, siis eeldan, et ka lemmikloomaks saavad olla need loomad, kes toovad inimesele oma olemasoluga ja eluviisiga rõõmu. Lemmikloomal on oletatavasti ikka armas, iseäralik või naljakas välimus. Ta on mõistev ja lohutav kaaslane, kes alati avaldab poolehoidu või lohutab üksnes oma olemasoluga. Lisaks võib igal lemmikloomal olla veel ridamisi positiivseid omadusi, mis teevad temast omaniku suhtes meeldiva isendi. Arvan, et pole, sest loomad (nii nagu inimesedki, kes tegelikult on ju lihtsalt kõrgemalt arenenud imetajad) on ju samuti erinevad ja erinevatel loomadel on nii omadusi ,mis on meelepärased kui ka vastupidi – ebameeldivaid, kuid ka ebameeldivad omadused võivad esile kutsuda positiivseid elamusi. Koduloomad on kõik loomad, keda inimene on nende kasulikkuse pärast ajapikku kodustanud kasutades ära nende liha, piima, villa jms. Lemmikloomadeks ei pruugi olla nendest kõik, vaid ainult mõned mingite eriliste omaduste poolest silmajäävad isendid või siis mingi omaduse poolest (kergem pidada, tulusamad, enam muljetavaldavad jm) pooldatavate isendite kogumine. Lemmikloomadele pühendatakse enam aega, neid hellitatakse, neile püütakse teha meelepäraseid kingitud, et võita enam inimesepoolset poolehoidu (kiindumus on sageli vastastikune, samuti soov head teha).
Lemmikloom on enamasti küll loom, kellel puudub praktiline otstarve (sageli võetakse lapsele, et temas arendada omadusi, mis edaspidises elus kasuks tulevad), kuid alati ei pruugi see nii olla. Eriti kehtib see nendel juhtudel kui lemmik kujuneb välja koduloomade hulgast. Näiteks võib tuua majavalvurist koera, hiirtepüüdjast kassi, meelelahutajast ja seltsipakkuvast papagoi, visuaalset naudingut pakkuvad akvaariumikalad jne. jne.
31. Miks inimesed peavad lemmikloomi?
Kuna lemmikloomade pidamispõhjuseid on palju, siis püüan olulisemad nendest selle punkti all välja tuua (eraldi põhjustena lastel ja täiskasvanutel esinevad, kusjuures on ka ühtivaid põhjusi).
Lemmikloomade peapõhjused pidamiseks lastel:
1. Üksikud lapsed, kellele lemmikloom asendab õe või venna olemasolu, kellest ta on olude sunnil pidanud ilma jääma.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavad ja autistlikud (üksindust inimeste suhtes) lapsed, kellel on vähe eakaaslastest sõpru.
3. Haiged lapsed, näiteks vaimupuudega lapsed, kellele lemmikloom on „psühhoteraapia tegija“.
4. Karjäärivanemate või üksikvanemate lapsed, kellele loom on sõbra ja julgustajana üksioleku ajal.
5. Positiivsete iseloomuomaduse varases ettenägelikus arendamises lapsele. Näiteks hoolivuse, sallivuse, elusa looduse tundmaõppimise, vastutustunde, millestki loobumisoskuse, lisakohustuse olemasolu, tulemuste käegakatsutavuse arendamine lastes.
6. Heade mälestuste enda noorusajast taastekitamine oma lapses.
7. Kingitusena saadud lemmikloom unistuste täitmiseks või teenete eest premeerimiseks.
Lemmiklooma peapõhjused pidamiseks täiskasvanutel:
1. Üksikutel puuduva abikaasa ja olematute laste asendamiseks.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavatele inimestele võimalus, tagasiside olemasoluga, suhelda.
3. Täiskasvanud lastest tekkinud „tühimiku“ täitmiseks lemmikloomaga.
4. Lähedase inimese kaotusvalust ülesaamiseks ja leevendamiseks.
5. Vaba aja ülejäägi täitmiseks e. nn. hobikorras lemmiklooma pidamine.
6. Materiaalsete võimaluste teke lapsepõlveunistuse täitumisvõimalusega (oma maja, piisavalt suur palk, ajalise limiidi olemasolu jms).
7. Uue suhtlusringkonna tekke- või ühinemisvajadus (naabril või tuttaval lemmikloom, kellest kõneleb, soov samaga vastata).
8. Füüsilise koormuse tootmisvõimalus vajadustest tingituna (istub töö, liigne kehakaal, närvilisus tegevusetusest, põhjuse puudumine õue minekusk).
9. Lemmikloom arstliku näidustusena (loom kui pingemaandaja, „psühhoterapeut“, „treener“ jms).
Lõpetuseks
Selles nn. lisaosas e. lõpuosas tahaksin kirjutada loomade võimest inimese harjumusi ja suhtumist muuta kuni 180º-se pöördega otsuse vastuvõtmiseni.
Nimelt kolis ~10 aasta eest meie külasse elama pere suurlinnast (Eesti mõistes), kes polnud kunagi pidanud oma majapidamises mingit looma ega tundnud oma kiire elutempo ja kõrgete hügieeninõuete tõttu ka iial vajadust selle järele. Maal hakkasid pensioni ikka jõudnud inimesed tegelema iluaiandusega, kuna sellist võimalust pole nende kortermajades elamise tõttu iial avanenud. Esimesed aastad maal pakkusid suurt huvi, naudingut ja hulgaliselt tööd koos kaasnevate suurte väljaminekutega (taimed, istikud, väetise, tööriistad, erialane kirjandus küllalt kallid). Seoses iluaiaga kaasneva suure tööga ei tulnud mingi looma soetamine kõne allagi, seda enam, et loom oleks võinud peale ajakulu ka taimi ja muru kahjustada. Igakordse kassi või koerapoja pakkumisega kaasnes teadlik äraütlemine ja kõõrdi vaadati isegi aiavärava tagant möödajalutavatele koeraomanikele (äkki kergitav kogemata jalga õuealast värava taha jäävatele roosiistikutele).
Koolivaheaegadel külastasid vanapaari lapselapsed, kellest oli kaua suur rõõm, kuid ajapikku tekkis tühimik, mis oli hingelist laadi, peale lapselaste lahkumist. Algul püüti seda leevendada tihedamate väljasõitude ja teatrikülastustega, kuid koju tulles andis tühjus veelgi enam tunda.
Tulemuseks oli ühiselt planeeritult kassipoja võtmine kuulutuse järele ajalehest. Kassipoegade ema oli poegimisel eluandnud ning pojad vajasid toitmist ja hooldamist nagu imikud. Kõik see süvendas armastust lemmiku vastu, sest on ju katsumused need, mis sunnivad nii inimeste kui ka loomade puhul veel enam ühte hoidma. Kassipoeg oli emane, seetõttu lasti ta väikeloomade kliinikus steriliseerida, mis oli juba koos järelraviga teiseks ühiseks katsumuseks. Mõne aja pärast järgnes kauplusekettidest muretsetud toidust tingituna (kajastati ka ajalehes „Postimees“) neerupõletik, millega pöörduti Tartusse loomaarstist spetsialisti poole. Saadud ravi oli kulukas ja kauakestev. Kuna maalt loomaarsti külastamine oleks olnud tüütu ja kulukas, tegin mina inimestearstina kassile 14 päevase süstikuuri, spetsialistide poolt määratuna, käies „patsiendi“ pool kodus. Esimesel visiidil viisin oma uuele sõbrale ise villasest lõngast kootud sooja nn. „niudevöö“, mis oli talle pisut kitsas, kuid peale pressimist päris paras ja loom kandis seda hea meelega (algul püüdis sellest ebamugavuse tõttu välja pugeda). Sageli jagasime oma nõuandeid ja muljeid lemmikloomadest, nii kujuneski minust kassi nimega Liisu „ristiema“. Vanavanemate eeskujul võeti kassipoeg ka lapselaste linnaelamisse, sest poisidki kiindusid väga Liisusse ja neil oli raske temast vaheaja lõpul lahkuda. Arstid määrasid aga Liisule uue, ainult paremates linnakliinikutes ja lemmikloomapoodides saadaoleva kuivtoidu, mis on küllalt kallis, kuid poeg lubas oma vanavanematest kassiomanikele nende lemmiku toiduvarud sponsoreerida. Nüüd ei möödu ühtegi nädalat ega ainsatki tähtpäeva, mil ei peetaks meeles Liisut kui täieõiguslikku pereliiget. Naljakaid tegemisi ja juhtumisi tema elust jagub kuhjaga ning vaatamata läbielatud viperustele on temast rõõmu nii oma pereliikmetele kui ka külalistele. Elu ilma oma kassita ei kujuta vanapaar enam ettegi. Pikemalt reisilt koju naasnuna on neil mõtted tema kui kõige kallima peal esimesena. Inimesed oleks nagu äravahetatud, sest nüüd oskavad nad ka hinnata teiste inimeste lemmikloomi, nende harjumusi, nende peale tehtud kulutusi, nende läbielatud valu haigestumise korral ja rõõme, mida jagatakse kaasinimestega ning hirmu oma lemmiku kaotamise ees. Enam ei paku nalja ei lemmikloomade surnuaiad ega matusetseremooiad, mis sarnanevad inimeste omadele, lemmikutele mõeldud mänguasjad ja pesemisvahendid, isegi riided, mis on õmmeldud spetsiaalselt lemmikloomadele, et nad end hästi tunneksid.
Tore, et uks hingemaailma on avanud tee mõistmaks veel üht osa kaasinimestest. Kindlasti on nüüd kergem mõista ka ajakirjanduses kajastatut lemmikloomade kohta ja suurem huvi kirjanduse ja filmide vastu, kus kirjutatakse loomadest ja nende suhetest ning kasulikkusest inimestele.
Lapsena elasin tiheda asustusega külas ja seal oli loomulik, et peale teiste loomade oli igas peres ka kass ja koer. Kas nad just lemmikloomad olid ei oska öelda, sest siis olid kõigil, nii lastel kui loomadel omad kohustused. Talude koerad olid karjaste abilised ja kasside kohta lugesime ikka mõistatust: Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel. See hiirte püüdmine oligi ju nende töö. Ei mäleta, et koeri oleks ketis peetud ja mõistet hulkuvad kassid ja koerad ei tuntud. Ka ei mäleta, et koerad oleksid kurjad olnud ja kedagi hammustanud. Lärmi nad muidugi tegid, kuid see kuulus küla häälte juurde. Kui loom jäi vanaks või parandamatult haigeks, lasti ta maha. Üleliigsed pojad "saadeti merekooli" ja keegi ei pidanud seda häbiväärseks. Vahel harva oli kuulda, et mõni peremees või -naine oli loomade vastu südametu ja seda pandi väga pahaks.
Kassi, koera pidasid sageli ka sellised pered, kus otseselt talupidamisega ei tegeletud nagu õmbleja, kooliõpetaja, kaupmees ja meie pere, kus isa oli konstaabel. Nii kaua kui mäletan, oli meil kass. Esimene ja teine neist kandsid nime Kõõda-Miida. Teisel kassil oli kaks poega kelle ristisin Kurr ja Nurr. Neist esimene oli üleni valge, selle jätsime endale, teise said tuttavad. Koera saime siis kui ostsime 1937. aastal maja. Koer jäi kokkuleppel endise omanikuga koos majaga meile. Ei mäleta et oleksin eriti nõudnud endale loomi, kuid see oli loomulik, et nad kuulusid pere juurde.
Väike karvane must Muki oli siis, kui ta saime, juba ligi 10 aastane, kuid kohanes peres kiiresti. Oli tore ja sõbralik koer, kes võttis ise endale kohustusi. Näiteks ajas ära kariloomad, kes kippusid meie tarastamata majaesisele ja kui mu väike alla aastane vennake oli üksinda toas ja nuttis, siis Muki istus ta juures ja lubas ennast karvust tirida, kuigi ise valu pärast niutsus. Kass kippus vahel lauale jäetud toitu näppama, kuid koer ei puudutanud isegi põrandale tõstetud toidupotist midagi. Tartus nägin lapsepõlves ilusat bernhardiinerit, keda pean tänini kõige ilusamaks nähtud koertest. Maal ju peale jahikoerte tõukoeri ei peetud. Mingit erilist loomade nunnutamist ei tuntud ja külarahvas naeris üht lastetut abielupaari, kus proua kutsus koera “pojakeseks" ja käskis emmele musi anda. Teises, ka lastetus, peres kutsuti koera nimega Semu ja temasse suhtuti tõesti kui sõbrasse ilma eriliste liialdusteta.
Kui meid 1941. a. juunis küüditati, jäid trepile must koer Muki ja valge kass Kurr. Naabrid olid neile ikka süüa viinud, aga koer toitu ei puutunud ja oli igal öösel ulunud, nii et ta tuli maha lasta. Kassi oli keegi endale võtnud.
Viiskümmend aastat ei olnud meie peres kassi ega koera.
Kui lapsed olid väikesed siis soovisid nad muidugi omale looma, kuid said aru, kui raske oleks teda suure maja kitsukeses korteris pidada ja asi lahenes suuremate vaidlusteta.
Väimehe ema bolonka-taolisel koeral olid pojad, kelledest väimees jättis endale väikese karvase musta emase krantsi, kellele pani nimeks Muti - must nagu mullamutt. Kui perre sündis esimene laps, ei olnud tütar nõus koera pidama, sest kardeti allergiat ja ruumigi oli vähe, ning vanaema, vanaisa pidid looma omale võtma. Nii saime veel vanas eas koeraomanikeks, ega kahetse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie pere koosneb praegu kahest inimesest - abikaasast ja minust. Looma eest hoolitsemine on enam vähem võrdselt jagatud, kuigi mina tegelen rohkem toiduga, aga peremeheks peab ta abikaasat. Ta on nüüd juba vana rahulik loom. veebruaris sai 13-aastaseks. Talvel käime temaga kaks-kolm korda päevas väljas ja tavaliselt ei võta see eriti palju aega. Ainult jooksuajal tuleb teda rihma otsas hoida, sest siis ta kutsele eriti ei kuuletu. Loomaga tegelemiseks ei saa vist lugeda aega, kui televiisoril vaadates teda silitame või ta ise ennast meie jalgade juurde magama seab. Suvel, kui elame maakodus, on ta lahtiselt õues ega kipu kodust kusagile. Toidu paneme kas kööki või trepile, kuid magama tuleb tingimata sellesse ruumi, kus ise magame. Üldse on suvi selline aeg, kus meil on temaga veelgi vähem muret kui talvel, valib ise, kus tahab olla ja mida teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ei ole vist ikka õiged loomapidajad, kuigi üldiselt teame, mida loom peaks sööma või milliseid korraldusi täitma, ei pea me rangelt nendest reeglitest kinni. Olen talle korduvalt ostnud mitmesuguseid koeratoite isegi veterinaarapteegist, et leida just temale sobivaid, kuid ta keeldub ostetud toite söömast. Vist on põhjus selles, et kui ta saime, siis ei olnud spetsiaalseid koeratoite veel saada ja ta pole nendega harjunud. Kardan küll, et asjatundja pahandaks, kui näeb meie koera menüüd, mis koosneb tema lemmiktoitudest ja mille tõttu ta on ka kindlasti ülekaaluline.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole oleme pöördunud põhiliselt ainult küünte lõikamiseks ja möödunud suvel ka igeme- ja suulimaskesta põletiku tõttu. Koera ravi on kallis ja pensionär peab enne tükk aega kaaluma, kas minna abi otsima või püüda ise toime tulla. Marutaudi vastast vaktsineerimist pean vajalikuks, sest ise meditsiinis töötades olen näinud kahel juhul inimese marutaudi, mis lõppeb muidugi surmaga, ometi on kuidagi nii kujunenud, et Muti on vaktsineerimata.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mis võiks olla steriliseerimise vastu, kui ei taheta järglasi saada, kuid looma, eriti emaslooma steriliseerimine on väga kallis ja seetõttu meile praktiliselt kättesaamatu. Tablette olen ostnud, kuid ma ei näinud nende kasutegurit, sest "peigmehed” ründasid sellele vaatamata ja polnud märgata, et ta neid oleks põlanud. Nii jäi ikka hoida teda toas või rihma otsas, kuni ta ise rahunes. Viimasel ajal on ka meie linnast kadunud lahtiselt jooksvad koerad ja seetõttu asi lihtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi arvasime, et koer võiks ühed pojad tuua ja panime ta ööseks koos naabrite väikese Äpuga aita kinni, aga hommikul põgenesid mõlemad eri suundades ja poegi ei tulnudki. Rohkem ei ole üritanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Alul kui tulime oma talvekoju, tegime koerale kööki aseme, kuid ta kippus ikka meiega ühte ruumi. Talvel magab ta meie voodi all, suvekodus diivani ees vaibal. Ise on ta need paigad valinud. Varem kippus ikka vahel voodisse, kuid keelasin seda rangelt. Abikaasa vahel lubas ja siis kujunes nii välja, et voodisse läks ta ainult siis, kui mind toas ei olnud ja kui sisenesin magamistuppa, siis hüppas ilma käsuta põrandale. Suvekodu on endises vanas talumajas, mis on küll aiaga piiratud, kuid sealt saaks ta muidugi välja, aga seda tuleb takistada ainult jooksuajal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa ei ole looma kusagile võtnud, välja arvatud laste peredesse ja muidugi linna ja suvekodu vahet tuleb sageli sõita. Autosõit talle meeldib ja ta valib siis enamasti koha tagumisel aknal. Kui jääme nädalaks ära. siis on ta laste juures ja
lapselapsed on selle üle õnnelikud, kuid tütar toriseb. Külas olles tal on muidugi stress ja ta ei söö midagi ja närib jalanõusid või tapeeti seinal, mida ta ka kodus teeb kui kauaks üksi jääb.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Muti on sündinud 1993. aasta 17. veebruaril. Lapselapsed ikka meenutavad ta sünnipäeva, aga meil see eriti meeles ei seisa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid me koerale muidugi ei muretse, sest tema pikk ja kohev kasukas peaks teda külma eest kaitsma. Riietatud koera või kassi pean naeruväärseks. Šampooni tema pesemiseks olen ostnud, sest seebi või oma šampooniga pestes on karv halvasti kammitav. Pesen teda üldiselt harva, sest ta on puhas ja protesteerib ägedalt pesemise vastu. Mingeid mänguasju ei ole talle muretsenud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Raske on öelda kust läheb piir hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, kuid looma ei saa suhtuda nagu inimesesse, kuigi ta on sageli tark ja pererahvale ka armas. Kõige hullem, kui loom ei allu peremehe nõudmistele ja kui ta ei pea puhtust.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal meil loomi ei olnud, kuid arvan, et majanduslikel põhjustel olid igasugused liialdused välistatud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ka selles küsimuses puudub mul õnneks isiklik kogemus, kuid arvan, et vajadusel leian sobiva aianurga tema matmiseks meie suvekodus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi reegleid ei ole koerale kehtestanud, kuid puhtust õppis ta ise pidama, nii et kui sügisel suvekodust linna tulime, siis hommikune käik välja, lõuna ajal teine ja õhtul enne magamaheitmist veel kord, ja pahandusi juhtus vist paaril korral, kui loom oli haige. Halvem on lugu oksendamisega, sest ega meie söök ei ole vist alati koerale kohane ja aeg-ajalt juhtub, et tuleb veidi koristada. Koer peab kindlalt teadma, mis on keelatud ja keegi pere liikmetest ei tohi keeldu tühistada. Alul me ei keelanud diivanil pikutamist ja seda ei ole senini õnnestunud keelata (ega ole enam püüdnudki, oma süü). Kui toodi uus diivan, siis sinna ei lubata esimesest päevast alates ja enam pole keeldu vaja korrata.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbadest kommetest võib muidugi nimetada söögilaua juures vahtimist ja vahel väikse niutsatusega endast märku andmist. Muidugi jälle enda süü, sest nii mõnus on süües mõni pala talle poetada. Kui hakkame kusagile minema, tuleb rangelt öelda, et ei tule kaasa, jääd koju ja koer saab aru, ning läheb pettunult kušeti alla. Kui on pahandust teinud või tüütuks muutunud (meiega kaasa kippudes) tuleb lihtsalt selge ja kõva häälega keelata. Seni on see aidanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Minu esimene koer andis käppa, aga seda oli juba eelmine peremees õpetanud, kuid Mutile pole me midagi õpetanud, sest kaua aega võtsin teda kui ajutist nähtust meie peres ja arvasin, et lapse kasvades viivad tütar ja väimees ta omale tagasi, aga siis sündis teine laps ja nii jäigi. Suurem koer peaks kindlasti läbima dressuuri, et õpiks käsklustele kuuletuma. Mingeid erilisi trikke õpetada pole vaja, kui just ise ei naudi õpetamise protsessi, kuid kuuletumine on tähtis.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel vist ikka räägin temaga, aga jutust, ka mitte otseselt temale suunatust, saab ta aru. Näiteks heliseb telefon ja abikaasa ütleb, et keegi tuttavatest tuleb varsti meile ja koer istub juba ukse alla valvesse, et õigel ajal haukuma hakata. Tavaline telefonikõne koera valvsust ei tingi. Kui plaanitseme abikaasaga korraga välja minna, läheb koer rahutuks ja küllap vist tahab küsida, et kas teda kaasa võetakse. Nüüd käib ta meil igal pool kannul, isegi siis kui jutt oli järgmisest päevast, sest sõna homme nähtavasti ei kuulu tema sõnavarasse. Nii et midagi ta meie kõnest ikka aru saab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kiindumuse ärakasutamist nagu ei tea, kui mitte arvestada ülaltoodud näidet, kus koer ainult peremehe voodisse läks, aga minu tuppa sisenedes kohe voodi alla puges.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Tütar heidab mulle ette, et ma ei võtnud talle koera siis, kui ta seda soovis ja nüüd ta ei salli loomi. Ma küll ei mäleta, millal ta koera palus, kuid küllap see ehk nii ka oli, kuid tööl käiva kolme lapse emana ei julgenud ma võtta veel ühte lisakohustust. Minu 6 lapselast elavad kõik mujal, aga kui siia tulevad, siis on nad Mutiga muidugi suured sõbrad ja koer tervitab neid alati rõõmsalt. Arvan, et lapsel, eriti palju üksi kodus oleval lapsel peaks kindlasti olema oma loom, kui selleks vähegi tingimusi on.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtluse osas meil mingeid muutusi seoses koeraga ei ole tekkinud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Minu jaoks on lemmikloomad ikka koer ja kass ja teiste loomadega pole kokkupuuteid olnud. Eriti vastuvõetamatud on roomajad, aga ka mitmesugused närilised ja kilpkonnad, kes minu arusaamist mööda on nii rumalad, et ei tunne oma kodu ega peremeest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tean paljusid, kes toidavad linde ja ütlevad, et tunnevad mitmeid isendeid nende hulgast ära. Miks mitte, neidki on huvitav jälgida ja lemmikuteks pidada. Meie maakodus kõrge korstna otsas elavad toonekured ja neidki võib pidada lemmikuteks. Kui torm nende pesa alla lükkas ja kaks poega surma said, toitsime ellujäänud poega nädala ja saime siis vanade kurgede remonditud pesasse tagasi viia. Oli suur rõõm, kui ta lennuvõimeliseks kasvas ja sügisel koos teistega ära lendas.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Puuduvad kogemused ja huvi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Piir lemmiklooma ja kodulooma vahel on tõesti väga hägune, sest iga taluperemees ja -naine pidas kõiki oma loomi lemmikuteks. Mäletan veel aega, kus taludest viidi loomi kolhoosi. Ka nutvat hobust olen näinud, rääkimata perenaisest. Näib. et siin tõesti piir puudub.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomade pidamise põhjused on muidugi erinevad. Õigustatud on lemmiklooma pidamine üksikute ja lastetute inimeste puhul, et realiseerida oma helluse ja tähelepanu ülejääke ning tunda looma jäägitut truudust. Lemmiklooma pidamine on arvatavasti üks moodus vabaneda stressist ja vaimsest üksindusest. Kus näed veel sellist omakasupüüdmatut kiindumust kui koera juures. Jälgides looma, muutud isegi paremaks ja küllap tunneme vajadust suhelda loodusega, millest oleme sageli juba väga kaugenenud. Üks looma võtmise põhjusi on prestiiži küsimus. Sellisel puhul peab võetav lemmikloom olema kõige kallim, kõige, puhtatõulisena ja ta peab sobima maja, auto ja korteri disainiga. Muidugi käiakse temaga siis mitmesugustes hooldusasutustes, et seal kohtuda teiste omasugustega.
Jäävad veel üle teenistuskoerad ja tavalised õuekoerad. Viimaste pidamine eramajade hoovides on vahel vägagi vajalik. Minu tuttava suur õuekoer paiskas, vaatamata lukustatud väravale, õue tunginud halbade kavatsustega mehe õuele pikali ja ei lasknud teda enne püsti tõusta, kui perenaine koju tuli. Lemmikuid on muidugi palju ja igaüks kiidab oma, kuid minul on põhilised kokkupuuted ainult koertega.
Olen maalaps - sündinud ja kasvanud maal. Pärast 7- klassilise kooli lõpetamist 1953. a. siirdusin Tartusse keskkooli, kuid koolivaheajad veetsin kodus, samuti suurema osa puhkustest ülikoolis õppimise ajal ja hiljem tööl käies, kuni vanemad elasid.
Muidugi kuulusid loomad maakodu juurde, koerad ja kassid sealhulgas. Seetõttu olen loomadega kokku puutunud maast madalast ja näinud vanemate hoolt ning muret nende pidamisel. Loomadel oli oma koht - kes elas laudas, kes tallis, kes kuudis. Toas ei olnud ükski, erandina Pauka, kes kartis hirmsasti müristamist ja peitis end selleks puhuks kööki laua alla. See oli talle ka lubatud. Kui mu 7-aastane tütar (linnalaps) hakkas järjest sagedamini rääkima oma koerast, võtsid vanavanemad lisaks õuekoerale veel väikese koera Muki, kes talvel külmade ilmadega lasti ööseks kööki, kus tal oli ukse kõrval oma ase, kuna siis laut enam sooja ei andnud.
Meil lastel oli keelatud loomi nunnutada ja sussutada, et nad saaks loomulikult areneda ja vältimaks võimalikke haigusi ning igasuguseid satikaid. Loomade hulgas olid kahtlemata omad lemmikud, kuid lemmiklooma mõiste oli meile nagu enamikele maalastele, ma arvan, tundmata ja olude sunnil neid ka vaevalt maal peeti. Mulle näib, et lemmikloomad selle sõna otseses tähenduses on olnud rohkem linnalaste probleem ja viimasel ajal muutunud teatud määral ka moeasjaks.
Kõik loomad on pisikesest peast tohutult armsad ja lapsed neist vaimustuses. Kõikide loomadega oli palju tegemist ja muret, alates tibupoegadest (et harakad, kassid jt. neid ära ei sööks), põrsastest (kisasid hirmsasti, kui neil esimesi hambaid murti), kassipoegadest (kui neid ülearu palju oli ja tuli uputada). Loomade haigustest, surmast, tapmistest ei tasu rääkidagi.
Ema ei osalenud kunagi ühegi looma tapmisel. Nii kujunes mul ettekujutus loomade pidamisest - loomi tuli iga päev sööta, joota, asemeid sättida, siis paaritada, lasta poegida jne. ja lõpuks.... lõpp oli paratamatult kõigil kurb.
See nii või teisiti saabuv kurb finaal oli peapõhjus, miks mul kujunes arusaam, et ma ei hakka kunagi loomapidajaks. Never say never!
Minust sai koerapidaja, kuigi ma ütlesin tütrele, et see saab toimuda ainult üle minu laiba.... Miks? ja kuidas? - sellest natuke hiljem.
Kõigepealt kirjutan natuke hoopis hobustest. Vaevalt et hobused lemmikloomade mõiste alla kuuluvad, kuid tänaseks on kujunenud olukord, kus nad peaaegu on selles staatuses, vähemalt nii ma arvan. Ka meil kodus olid hobused natuke eelistatud olukorras, kuna isa täitis oma sõjaväekohustuse EV ratsaväes. Tagantjärgi mõeldes on suur osa minu lapsepõlve mälestustest seotud just hobustega. Olen ikka mõelnud ja öelnud, et ma olen kasvanud ühe jalaga maas ning teise jalaga vees. Hobused kuuluvad maa juurde.
Hobused minu lapsepõlves.
Minu sündides 1938.a. lõpus oli meil kaks hobust: vana hobune Hõissa ja tema tütar Telia; esimene peenikese kondiga kohvipruun, teine suurem, tugevam ja oranžikas.
Mäletan, kuidas ma kaua aega kartsin, kui hobused püherdasid (hirm oli, et neil on halb ja hakkavad surema) ning lausa nutsin, kui isa talvel õhtuti Telia lahtiselt jooksma laskis. Telia kadus mööda teed kui keravälk kaugemal mustava metsa vahele. Minu suureks rõõmuks traavis ta alati natukese aja pärast õuele tagasi, kuid ma ei jaganud selles suhtes isa optimismi, et küll ta koju tuleb, hobune on tark. Videviku saabudes olin jälle ärevalt akna peal ja kui loomade talitusega oldi nii kaugel, et isa Tellaga tallist välja tuli, oli minul nutt lahti. Siit algasid suured Kastre-Peravalla metsad ja kes teab, mis kõik võib juhtuda, või mis loomale parasjagu pähe tuleb, ei tea, kes metsas võib varitseda või viimaks ei leia koduteed üles.
Isal oli õigus, seda tõestas Telia aastaid hiljem, kui olin isaga kaasas ühel pikemal sõidul, mille marsruut oli isale võõras. Minnes läksime kindla peale, kuid see oli pikk tee. Tagasi tulles otsustas isa teed lühendada ja kasutada väiksemaid kõrvalteid. Soojal suvepäeval lasi Telia parajat sörki nagu ikka kodu poole tulles. Korraga keeras Telia kõrvalteele. Isa, kes oli hetkeks tukastanud, ärkas suuna muutust tunnetades üles ja tõmbas Telia hüüdega "kuhu nüüd?" peateele tagasi. Veidi aja pärast pööras isa hobuse ümber ja ütles, et lähme siis sealt, kust Telia tahtis, küllap ta teab, kus kodu on.
Telia teadis tõesti.
Ükskord talvel (aga talved olid siis ikka "päris" - külmad ja lumised) isaga Tartust koju sõites, selgus, et Räpina maantee oli Rahumäe ja Juudi surnuaja taga pikalt kinni tuisanud, täielik ummik: autod ja hobused kõik seisid pikas vooris. Maanteekraav oli pilgeni lund täis, lumeväravad vaevalt paistsid kohati hangedest välja. Isa ütles: "Noh siia me võime jäädagi" ja tõmbas Telia teelt põllule. Telia oli kõhuni lumes, vahel paistis ainult selg, kuid ta vedas meid vapralt sellest puntrast mööda ja õnneks ei ramminud ta ennast ka ära. Ainult mõni hobune julges meile järgi tulla, enamus jäid kõik esialgu paigale paremaid olusid ootama.
Telia oli kange karakteriga. Paaris käis (niidumasina, kartulivõtmismasina jne ees) ta ainult oma emaga või Maraniku Max'iga. Teisi hobuseid ta enda lähedal ei sallinud. See tekitas probleeme lasipuu kasutamisel, Tartus sissesõiduhoovides koha leidmisel, parvedel, eriti Luunja parvel. Hommikuti ja õhtuti oli alati palju sõitjaid ja parv lükiti kahelt realt tihedalt vankreid täis. Tuli olla valvas, et ta ei hakkaks tagurdama ja tantsima, iga liigne samm võis põhjustada õnnetuse. Isaga ta mängis vähem, tavaliselt piisas piitsanähvist. Ema pidi kohta rohkem valima. Meie aga kartsime, et järsku on esimeses reas veel mõni tagurdaja, kes võib meile otsa taganeda ja siis...
Meie kodu lähedal hargnes tee nelja suunda, neist kolm viisid üle parve: Tartusse sai üle Luunja parve, vanaema poole üle Kavastu parve ja jõhvikale ning Peravalda üle Ahja jõe Kikassaare parvega. Tänapäeval töötab parv ainult Kavastus. Kikassaarest ei lähe teedki enam edasi ja Kikassaarde pääsemine jalgrattagagi pidi olema omaette vägitükk. Võibolla see tee Ahja jõeni (ca 4 km) tehakse siiski korda seoses Emajõe-Suursoo looduskaitseala rajamisega. Oleks tore küll.
Lisaks parvedele oli meie hirmuks kolmel suunal veel igal ühel üks tõsine mägi, kus tuli hobust kõvasti pidurdada: Tartu suunal Mäksa mägi, Võnnu suunal Siidimägi ja kõige järsem Emajõe oru perv vahetult enne Kavastu parvele sõitu. Seal oli emaga lihtsam - ema sidus vankri ratta kinni ja vanker muutus piduriks. Isa muidugi sellist asja ette ei võtnud ja meie kartsime, et äkki hobune ei suuda piisavalt pidurduda või läheb lõhkuma ja jookseb tõkkepuusse sisse. Selline asi oli kellegagi kord juhtunud, tõkkepuu oli katki läinud, hobune koos vankriga jõkke. Rasked rattad vedasid vankri koos hobusega põhja, õnneks oli vankrikorv olnud lahtiselt peal ja mees leidis end korviga veepinnal ulpimas. Seoses regulaarse bussiliikluse arenguga on praeguseks Mäksa mäe ja Siidimäe profiil muudetud palju laugemaks.
Meil läksid õnneks kõik sõidud ilusti. Telia tembutas küll igasuguseid kaadervärke ja masinaid, sh. ka autosid nähes, kuid siis tuli ohjad trammis hoida ja tavaliselt ta rahunes pärast esimese nelja-viie autoga kohtumist.
2
Ükskord siiski oleks peaaegu võinud juhtuda traagiline õnnetus, kuid tänu ema vaprusele pääsesime kõige halvemast. Telia ei olnud siin üldse süüdi, vastupidi, ta andis endast parima ja käitus äärmiselt rahulikult. Tulime (ema, mina ja õde) vanaema juurest Kavastu poolt parvele. Seal pole mingit mäge, olime ainukesed teelised. Kõik oli rahulik. Kahjuks ei olnud tööl kogenud parveonu, vaid mingi tundmatu polüvärnik, kes tuli põõsastest sõprade juurest ja ilmselt kiirustas nii sinna tagasi, et käskis emal hobuse ajada parvele, ilma et ta oleks parve kaldasilla külge kinnitanud (ainult kaks lihtsat liigutust). Telia sai vaevalt parvele ja siis hakkas parv kaugenema. Vankri esimesed rattad hakkasid vajuma lahtise parve ja kaldasilla vahele vette, lükates parve koos Telia ja emaga jõe poole. Ema haaras instinktiivselt paljaste kätega trossist, et parve peatada ja hüüdis appi. Kui emal ei oleks õnnestunud viimasel hetkel kogu jõudu kokku võttes parve kaugenemist peatada, oleksime Tellast ilma olnud. Ema hüüdmise peale jõudsid põõsastest kohale ka teised mehed. Telia rakendati kiiresti eest lahti ja lõpuks upitati vanker parvele. Ema peopesades oli nahk nagu üles küntud. Aga ema ütles, et ta ei tundnud üldse valu. Meie õega olime jooksnud ehmatusega tükk maad tuldud teed tagasi ning jälgisime hirmunult sakslaste ehitatud ja sõja käigus õhkulastud Kavastu silla veel püstiolevate plankude tagant juhtunut.
Kõikidele hirmudele vaatamata olime õega alati valmis kaasa minema, kui vähegi võimalik. Imestan isegi, et meid nii sageli ühes võeti, kas mõlemad korraga või siis võeti vaheldumisi üks kaasa, teine jäi koju appi.
Kui ees seisis niidukiga töö (ristikheina-, rukki- või tõuviljalõikus) tegi isa eelmisel päeval proovisõitu. Telia vedas niidukit praktiliselt üksi. Hõissa oli rohkem koha täiteks, sibades kõrval poole rinna jagu Tellast tagapool. Niidumasin lausa suitses ja isa pidi mitu korda jahutama, enne kui Telia paraja rütmi kätte sai. Kartulivõtmiseks tuli aga Max appi tuua, sest selleks tööks ei piisanud Hõissast.
3
Varsti pärast sõda paaritati mõlemad hobused. Telia imearmas varss suri peagi mingisse imelikku haigusse, kuid Hõissa poeg Ardi kasvas peene kondiga nooreks säluks. Töölooma ei oleks temast saanud. Kaarik oleks talle kõige paremini sobinud. Ema kurtis, et hobused söövad kõik ristiku ära ja lehmad peavad sooheinaga piima andma - normid olid küllalt suured. Kolhoosi võtmise ajaks (u. 1950.a., kalurid liitusid hiljem) oli isa teda paar korda jõudnud reega sõitma harjutada, vankri ees polnud veel kordagi olnud. Kalurite varad, sh. ka Telia ja Ardi anti üle Kavastus moodustatud Stalini- nim. kolhoosile. See oli äärmiselt vilets ja vaene kolhoos väga pikka aega. Mõne aja pärast saime teada, et Ardi oli antud kolhoosi komsomolisekretäri käsutusse ja ilmselt mõlema oskamatusest tingituna (tundsin seda tüdrukut, õppis maakoolis mõned aastad minust eespool) jäi Ardi auto alla ning sai surma.
Ema oli tuttavatelt kuulnud, et Tellaga töötab üks naine, kes oli Tellat väga kiitnud, et hea rahulik tööhobune. Ema imestas sellise hinnangu üle, kuigi teadsime, et meil olid hobused tööga alakoormatud ja hõlpu täis, vaatamata sellele, et külarahvas käis ka aegajalt hobuseid laenamas.
Ja ühel külmal ning hallil sügispäeval kohtasime õega juhuslikult Tellat, õigemini tundis tema meid ära. (Pean vist selle lõigu vahele jätma, ma ei näe klaviatuuri, pisarad muudkui voolavad. Teen pausi.) See võis olla sügisene koolivaheaeg või lihtsalt pühapäev. Olime õega teel tädi poole kodust ca 1,5 km eemal, kui munakivi teel logistas meile vastu tulla üks hobusemees. Läksime kiirustades ja jõudes hobusega kohakuti, kuulsime hirnatust. Pöördusime kohkunult ringi ja nägime, et hobune on pööranud pea, kael lausa kahekorra, ja vaatab meile järele.
Taevas! Telia! See on ju Telia! - sosistasime teineteisele.
Muidugi oli see Telia. Kuidas me küll varem ei märganud. Me ei osanud oodata teda siinpool Emajõge liikumas ja seepärast ei pööranud talle tähelepanu. Nüüd aga kaugenes ta meist oma nukral sammul. Seisime ehmunult kui soolasambad ega märganud, või võibolla ei julgenud, minna talle järgi ja teha pai. Aga see hobusemees, see oli vist mingi kivikuju, sest ta ei teinud ühtegi liigutust...
Talvel teadis rahvas rääkida, et Telia on väga viletsaks jäänud ja kevade poole juhtus temaga see sama nagu paljude teistegagi, et ei jaksanud enam maast üles tõusta, tõstetud küll rihmadega, kuid kuuseokstega hobust ikka hinges ei hoia. Kahju, väga kahju on. Aitäh talle, et ta olemas oli ja et ta selline oli nagu oli. Kui palju mälestusi oleks olemata, kui palju vaesem oleks olnud lapsepõlv.
Kas ta oli loomadest minu lemmik või oli minu lemmikloom, ei oska öelda.
Ja polegi võimalik ega vajalik kõike lahterdada. Telia on minu jaoks väljaspool lahtreid, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Hõissa pääses kolhoosist tänu oma vanadusele. Algul jäeti ta meile, et Praaga kalurid saaksid teda talvel kasutada. Seejärel oli ta naabrimehe käsutuses, kes töötas invaliididekodus tislerina ja vajas hobust materjali transpordiks. See oli muidugi rohkem ettekäändeks. Tall ja hoolitsus oli ikka meilt. Hõissa koos noore Tellaga olid ema kaasavaraks ja nüüd kui ema vennapere koos vanaemaga olid Siberis ja kodus võõrad, oli Hõissal meie jaoks pigem sümboli tähendus. Ühel talveõhtul 1952/53 tuli ema talitamast ja ütles, et Hõissa on vist haige - ei hakanud sööma. Käis öösel vaatamas ja arvas, et kohe on arsti tarvis. Isa oli Tartus haiglas, õde Tartus koolis, vend alles 6-aastane. Otsustasime, et lähen kutsun naabriperenaise endale seltsiks ja lähme kutsume Maxi peremehe, kes oli nüüd kolhoosis isehakanud, kuid hinnatud loomavelsker, haiget hobust vaatama. Oli külm, kuuvalge öö. Peremees tuli sõna lausumata, kuid kahjuks olid aastad teinud oma töö. Kirjutasin sellest õele kirjas ja tegin ümbrikule musta leinaraami ümber, õde käis sel aastal õhtupoolikul koolis. Tädi oli lõuna ajal postist kirja võtnud ja tohutult ehmatanud, kartes kõige halvemat. Ainsaks lootuseks oli see, et tema nimel taolist ümbrikut ei olnud. Pool päeva murelikku ootust ja õhtul, kui õde koolist saabus, selgus tädile suure kergendusena, et tegemist oli siiski vaid hobusega. Minule tehti aga selgeks, et nii tõsiste asjadega ei tohi mõtlematult käituda.
Nii kadusid hobused meie kodust. Tööd, kuigi piiratud mahus, aga jäid.
Kodus vanematel abis käies tuli sageli hobuse funktsioon meil lastel enda peale võtta: kaevates (loe: kündes) või rehitsedes (loe: vedrutades ja äestades) aiamaad, aias vagusid sisse vedades ja kartulit mullates, aeda sõnnikut kärutades, heina niites ja vaalates, saadusid kandes, kraavi äärest puid kärutades, rõuguredeleid põllule ja tagasi vedades, otra niites jne-jne.
Ja juba oligi laupäev - pühapäev otsas. Tuli kiirustada kella 19-sele Tartu bussile, et jõuda kell 20 läbisõitvale Tallinna bussile, mis oli ainus lootus edasisõiduks, et esmaspäeva hommikuks tööle jõuda. Bussi oodates tuli seista nii, et olid vähemalt esimese kolme siseneja hulgas, muidu läks asi kahtlaseks. Olid õnnelik, kui peale said, olid üliõnnelik, kui istuma said, kas või klapptoolile juhi kõrval.
(Ja nüüd me imestame, miks eesti rahva tervis nii vilets on.)
Koerad minu lapsepõlves.
Pauka oli olemas meil juba enne mind - suur, valge, kollakate laikudega ja tark koer. Elas üle ka rasked sõja-aastad. Kartis väga müristamist, paugutamist ja pommitamist. Kui vene lennukid 1944.a. kevadel ja suvel käisid pommitamas, oli Pauka alati esimesena varjendis. Ei mäleta, kus ta oli siis, kui me sõjapaos olime. Igatahes oli ta hea koduvalvur - kui Pauka oli õuel, siis keegi võõras väravast naljalt kaugemale ei tulnud, ilma et ta oleks eriti haukunudki. Tema välimus oli juba imposantne, haukumine oli rohkem pererahva teavitamiseks.
Mäletan, et 1944/45 aasta talvel, kui üle Peipsi tuli Venemaalt eriti palju näljas rahvast mööda Emajõge üles, et Tartu poole edasi minna, oli meie majapidamine üks esimesi, kuhu sisse pöörati süüa ja öömaja küsima.
Pärast 1941.a. hävituspataljoni põhjustatud tulekahju elas meie 5-liikmeline pere kiiruga ehitatud "ajutises elamus", kus oli ainult köök ja tuba. Ja ega leivagagi kiita olnud. Kui vähegi võimalik, tuldi vastu. Paljud aga kukkusid pahandama ja vanduma. Kui asi väga hulluks läks, pandi Pauka ukse juurde ketti ja siis oli tükk aega rahulik. Väsinud, külmunud ja näljastele inimestele oli ju endalgi raske ära öelda, kuid surve oli liiga suur.
Paukal öeldi olevat kõrvad haiged ja me ei tohtinud teda pea pealt silitada, pidi muutuma kurjaks. Ükskord rehepeksu ajal hakkasid naised korraga ahhetama ja ohhetama, sekka kostus Pauka lõrinat. Selgus, et õde oli otsustanud proovida Pauka seljas ratsutamist ja tasakaalu hoidmiseks kõrvadest kinni võtnud. Üritus lõppes sellega, et õde oli seliti maas ja Pauka lõrisedes tema otsas kõige oma nelja jalaga. Õde pääses ehmatuse ja suhkruvee joomisega, Pauka ei teinud talle ühtegi kriimu.
Peale sõda, kui me õega hakkasime juba karjas käima, toodi meile Kalli Liisa käest väike, vilgas, üleni must karvane kutsikas. Ainult lõua all oli natuke valget, siit ka nimi - Krants. Kalli-Liisa elas üksi keset tohutut Emajõe-Suursood Kalli järve ääres ja karjatas suviti lambaid, mis toodi sinna kokku kogu suveks kaugematest küladest. Ka meie lambad olid seal söödal. Hommikul laskis Liisa lambakarja koplist välja ja õhtuks tuli kogu kari ise rahulikult koplisse tagasi. Ainsaks abimeheks oli Liisal koer, truu karjane, kelle kutsikast lootsime meiegi head karjakrantsi saada. Ei saanud. Ilmselt oli viga meis. Krants oli aga igati tore koer ja Paukale väärikas kaaslane. Koolist tulles olid nad meil alati vastas, käies juba aegsasti uurimas, kumba teed me tuleme, kas otse mööda kraavikallast või mööda teed.
Ja siis sai Paukal aeg ümber. Krants vudis õues ja tuli oma ülesannetega ilusti toime, kuigi tundsime Paukast suurt puudust. Koerad olid meil kodused, külapeal jooksmas ei käinud (kohitsetud), see oli hea.
4
Ühel varasel ja hästi pimedal talvehommikul kooli minnes juhtus järgmine lugu. Olime jõudnud just klassiõe teeotsani, kui märkasime tema maja juures kaht hirmsasti purelevat koera. Nad olid teineteisel nii hammastega turjas kinni, et veeresid nagu üks kera valgel lumel üks must, teine valge koer.
Valge tundus klassiõe koer olevat, must oli võõras.
Õde leidis, et asi on kahtlane ja me otsustasime igaks juhuks minna teisele poole maanteekraavi ning ronida endise metskonna pargi aia otsa, et oodata pinginaabri tulekut. Vaevalt sain teivaste vahel istet võtta, kui pimedusest hakkas paistma lähenev hobusemees. Ta oli juba üsna lähedal. Tuli alla tulla, et mitte näida ulakatena, kes jõlguvad pimedas mööda aedu. Kes pärast usub, et olime koerte eest peidus, õde sai õnnelikult alla hüpatud, kuid mina jäin rabistades mantlisaba pidi aiateibasse rippuma, võimetuna ennast abistama, õnn, et riideid ära ei lõhkunud, õde ei jõudnud mind piisavalt üles tõsta ja samas mantlisaba harutada. Nii ma rippusingi seal, kuni hobusemees möödus, klassiõde tuli ja ühiste jõududega mu alla aitasid. Must koer oli vahepeal kadunud.
Kool oli lõppenud, ilmad ilusad ja soojad, kui meie õuel kordus peaaegu täpselt samasugune stseen. Vanemad tegid parasjagu väikest lõunauinakut, kui õuest hakkas kostma kõva haukumist, purelemist, kiunumist. Läksin kohe asja uurima. Koerad purelesid juba esikus - Krants ja sama väike valge koer. õnneks oli köögi uks kinni, muidu oleks madin jätkunud toas. Krants oli ilmselt võideldes taandunud ja otsis majast abi. Minu kurjustamise peale jooksis valge, kooliõe koer minema. Imelik tundus, et ühtegi inimest polnud kusagil.
Mõne aja pärast levis jutt, et ümbruskonnas on koeri haigestunud marutõppe. Varsti jäi ka Krants haigeks ja tuli magama panna. Küll oli kahju! Kutsuti naaberkülast üks püssi omav mees, kuid see ei saanud hakkama. Ümber maja käis nagu sõda, kuid Krants oli ka haigena osavam ja ükski kuul ei tabanud. Kõigele lisaks saime, nagu enamus teisigi lapsi, kõhtu 15 marutaudivastast süsti. Mõned, kelle nakatumisoht oli suurem, said 30.
Liisa käest toodi uus kutsikas. Muki oli Krantsi koopia, kuid kahjuks tabas teda sama saatus. Ühel varakevadisel õhtuhakul tuli küla poolt suur sileda karvaga võõras pruun koer nagu vasikas, pööras meie hoovile sisse, haaras Muki suhu, nii et ainult pea ja jalad olid väljas, raputas pead paar korda, lasi Muki lahti, jooksis õuest välja ja jätkas oma jooksu. Kõik toimus nii kiiresti, et isa ja ema, kes tegid õhtust talitust ning olid parasjagu õuel, ei suutnud midagi Muki kaitseks teha. Muidugi jäi Muki haigeks ja tuli kiiresti magama panna. Meie saime jälle 15 süsti kõhtu nagu teisedki külalapsed. Ajad olid sellised, karmid.
Ja Liisa käest toodi kolmas kutsikas, ikka must ja valge lõuaalusega, aga seekord sileda karvaga ja võis aimata, et temast kasvab suurem koer.
Nimeks panime uuesti Krants.
Krants oli natuke üle poole aasta vana, kui ükskord koolist koju tulles ei olnud Krantsi meil vastas. Ema ja tädi rääkisid erutatult, et miilits oleks Krantsi äärepealt revolvriga õues maha lasknud. Miilits ja veel keegi olid suure hooga õuele sõitnud mingit kontrolli (vist passikontrolli) läbi viima, kui Krants oli ootamatult vihaselt hobusele ja miilitsale kallale karanud. Ema ütles, et ta polnud sellisena kunagi varem esinenud. Miilits oli olnud maruvihane.
Suure selgituse (et alles pooleldi kutsikas) ja klanimise (et alles noor ja väljaõpetamata) ja lubaduste andmise (et edaspidi ketis ja ainult ketis) peale oli lõpuks soostunud Krantsi ellu jätma. Krants jäigi väga kurjaks koeraks. Tema ilus, jõuline haukumine kostis kaugele. Häälest oli kohe aru saada, kui tõsise asjaga tegemist on. Vormis meeste (sõjaväelased jt.) peale oli eriti vihane. Mäletan ööd, kui Krants hakkas väga vihaselt haukuma. Isa läks asja selgitama ja ei tulnud kaua aega enam tuppa. Olime hirmul, viimaks läks ema, tuli ruttu tagasi, võttis isa riided ja ütles, et sõdurid on aia taga ja tahavad tulla aeda õunavargile. 1941 .a. karm talv oli meie aeda kõvasti laastanud. Ainus suveõunapuu 'valge klaar' oli nüüd sihikul. Krantsi pikk ja pidev vihane haukumine ajas üles ja tegi ärevaks naabrimehe, kes tuli samuti asja uurima. Tema rääkis ka kuigipalju vene keelt. Naabrimees suutis sõdurid küll minema keelitada, kuid hommikul leidis, et ta oma aias oli suislepp õuntest tühjaks tehtud. Saabaste jäljed ei äratanud tegijate osas mingit kahtlust. 'Klaar' aga jagas oma õunad abivalmis naabriperega tänulikult pooleks.
Krants teenis meie peret ustavalt pikki-pikki aastaid.
Järgmised Tuks ja Niki (nimi meie väljamõeldis Nikitast tuletatult) ei olnud vajalikul tasemel ja said uued peremehed. Pidama jäi Muri - must, kollase lõuaalusega suur ja kuri hunt, pikka aega tõeline koduvalvur. Muri jäi meie pere viimaseks koeraks. Väike Muki sai uue pererahva, kui ema talveks oli sunnitud linna meie juurde tulema.
Koer minu kodus.
Korraga seisin probleemi ees, et minu 7-aastane tütar tahab endale koera. Koer linnakorteris ei saanud minu arust üldse kõne alla tulla. Vanemad maal võtsid lisaks õuekoerale, kes oli kuri ja ketis, väikese koera. Lootsin, et lepib sellega, et suvel saab mängida ja isu saab täis - ei saanud. Töökaaslane tõi puhkusele minnes oma lapse kilpkonna - ei midagi. Ostsime kuldhamstri - no ei, tore küll, aga see pole see. Hakkasin juba vaikselt mõtlema, milline see koer võiks olla: väike, ei aja karvu, ei värise, ilus, armas, tark, sõnakuulelik. Aga enne kui mina tegudeni jõudsin, õnnestus tütrel isa kampa saada ja käisid mingil koertenäitusel. Seal esines üks tüdruk oma väga kõrgelt autasustatud koera Pintaga. Lähemal tutvumisel selgus, et Pintal on pojad varsti tulekul ja kaubad olidki koos. Pinta oli saksa lambakoera ja kolli segadik, välimuselt siiski ehtne hunt. Oodatavate kutsikate isa pidi kolli olema. Seega oli tulemas suur koer. Tundsin juba koera lõhna toas.
Ei, mitte mingil juhul, ainult üle minu laiba - oli minu kindel seisukoht.
Emme, ei sa sure - oli tütar veendunud. Olin peaaegu tõesti pigem valmis surema, kui elama suure koeraga ca 15 aastat ühes korteris. Kuid just nii läks. Lisaks langes ka suur osa hoolitsusest minu õlgadele, nagu oligi karta.
Kutsu, Lessy, oli muidugi armas, kasvas ja arenes kiiresti. Oli oranžikas, valge rinnaesise ja heleda kõhualusega, pikema laines karvaga, peenikeste käppade, terava koonu ning koheva sabaga ja tarkade pruunide silmadega krants. Ta olnud esimene kutsikas pesakonnast, kes kohe oli nende juurde tatserdanud. Seepärast tema võetigi. Nime koha pealt oli Lessy ainuke võimalik variant, teised nimed ei tulnud üldse arutluse alla - film oli teinud oma töö.
Õnneks elasime 1. korrusel. Majarahvale (kokku 8 peret) Lessy meeldis.
Ikka küsiti nimepidi: "Kuidas Lessy elab?" Lessy haukus harva, ja kui, siis tavaliselt asja eest. Elanikud ütlesid, et kui Lessy haugub, siis tuleb teritada tähelepanu, muidu on hea turvaline olla, ikkagi koer majas.
See oli aeg, kus poed muutusid toidust järjest tühjemaks. Tulid mingid talongid, nende jagamisel koeri muidugi ei arvestatud. Lihakraamist oli poes saada tavaliselt ainult seakamaraid ja kõrvu; tihti ei sedagi. Sel kehval ajal oli Lessy kõigil meeles - ikka tuli üks ja teine perenaine, kotike maitsvate kondikestega näpus, kes oli sülti keetnud, kes muidu smoorinud ja liha oli vahel rohkemgi kontide küljes, kui praegu poes müügil olevatel raguu-komplekti kontidel. Lessy oli üldiselt toidu kohalt leplik ega piitsutanud. Parim maius tundus olevat maksapasteet, eriti Viru kohviku oma (oli hea küll). Ka tänaval jalutades pöörasid inimesed talle tihti sooje pilke.
5
Natuke aega käis Lessy ka koolis. Üldiselt õppis käsud selgeks, kuid kõrval kõndimisega ta toime ei tulnud - ikka sibas ees, piiludes aegajalt taha ja kontrollides, kas ma ikka jõuan talle järele või on tempo liiga aeglane. Pikapeale harjusin temaga ära. Ta vastas enamikule minu nõudmistele, välja arvatud see, et oli keskmiselt suur koer ja ajas karvu. Ta oli äärmiselt tark ja arvestav ning truu koer. Muidugi pani ta põntsu meie jalavarjudele ja seda just defitsiidi-kõrgajal (80-ndatel aastatel), vaatamata meie hoolikusele. Muidugi tuli vaibad maast ära koristada, muidugi juhtus vahel muidki äpardusi jne., kuid sain tütrest aru ja leppisin olukorraga, kui tütar ütles: "Tead emme, nii hea on koolist koju tulla, kui tead, et keegi sind ootab ja rõõmustab." Jah, kui mina koolist tulin, oli keegi ikka kodus ja koer(ad) vastas. See oli maal, olud ja ajad olid teised.
Aastad lendasid, tütar lõpetas põhi-, kesk- ja ülikooli, abiellus, sündis laps. Nende pikkade aastate jooksul oli meil Lessy'ga lugematu hulk toredaid juhtumeid. Püüan lühidalt kirjeldada neist mõnda.
Olime just töölt koju jõudnud, kui raadiost teatati, et intrid ründavad riigikogu ja kutsuti rahvast appi. Tundsin, et tuleb minna. Abikaasa ütles, et ainult siis, kui võtad Lessy kaasa. Muidugi, hea mõte! Lessy kaitses alati löödavat ja ründas lööjat. Temale võis kindel olla. Abikaasa ei jäänud meist maha ja nii rühkisime kolmekesi Toompea poole. See pilt, kuidas intrid ülevalt alla tulid, ja rahvas Toompeale voogas, ei unune kunagi. Ja kui tõsi-tähtis oli Lessy ja kui palju sooje sõnu ning pilke ta sellel retkel sai! Noored mehed läksid kiirustades, kuid Lessy kõrval aeglustasid hetkeks sammu, et öelda paar kiitvat sõna, naeratada, õnneks lõppes kõik hästi.
Pärnus elas tuttav perekond, kes oli Lessy'st vaimustuses ja viis mõnel suvel meie puhkuse ajaks Lessy Pärnusse. Sümpaatia oli vastastikune. Olime autoga väikesel ringsõidul Lätis ja nüüd kiirustasime Pärnu kaudu õhtuks Tallinna tagasi. Küsimus oli, kas läheme tuttavate juurest läbi või ei. Sõna Pärnu ja sõbra nimi kõlas meie jutus korduvalt. Korraga märkasin, et Lessy on eesistmel püsti tõusnud ja jälgib ümbrust erilise tähelepanuga. Me olime alles vaevalt linna piiril. Sellist huvi polnud ta kusagil üles näidanud. Tundus, et ta oli meie jutust aru saanud ja jälgis nüüd pingsa huviga toimuvat. Kui auto lõpuks peatus, kiirustas Lessy autost välja. Lasin teadlikult temal valida teed. Ta valis kohe õige ukse, ruttas teisele korrusele, peatus õige ukse taga, lasi paar korda ninaga mööda uksepragu alt üles kuni lingini ja jälle alla ning jäi siis rahulolevalt saba liputades mulle otsa vaatama, nagu öeldes: "Noh helista, nad on kodus, me oleme õiges kohas."
Vaatamata vähesele ajale, otsustasime minna korraks ka mere äärde. Tagasiteel kohtusime pargis samast majast veel ühte tuttavat abielupaari, kellele Lessy oli samuti hea tuttav ja nad palusid Lessy jätta koos nendega jalutama, lubades ta pärast koju toimetada, sest olime kokku leppinud, et Lessy jääb mõneks ajaks Pärnu. Olime nõus, kuid varsti hakkas meieni kostma Lessy vaikne kurb hala. Kiirendasime sammu, lootes, et jääb varsti vait, kuid mida kaugemale jõudsime, seda kõvemini ja kurvemalt Lessy nuttis. Jäime seisma nemad ühes pargi otsas, meie teises. Mingi silmside veel oli. Viipasin käega, et laske lahti. See, kes seal mööda parki nüüd meie poole lendas kui kuul, oli tõeline Lessy. See oli nii fantastiline, et Inimesed vaatasid suurte silmadega ja tulid küsima, mis toimub, milles asi.
See Pärnu tuttav ööbis vahel komandeeringus olles meie pool.
Lessy hoidis siis alati tema lähedusse, üritas lausa jalutsis ennast magama keerata. Ühel talvehommikul hakkas mees end riidesse panema ja leidis, et Lessy oli ära söönud jäägitumalt mõlema soki varvastepoolse osa peaaegu kannani nagu lõigatult. Ei mingit nätsutust kusagil. Sokid olid kingadega diivani ees, millel mees magas. Jäi mulje, nagu oleks Lessy lootnud, et rikub sokid nii ära, et nendega on võimatu välja külma kätte minna ja sõber jääb meile.
6
Huvitaval kombel teadis Lessy alati, kui keegi kodustest hakkas lähema poole tunni jooksul koju saabuma, ükskõik mis ajal see siis oli, kasvõi südaööl. Tavaolukorras võrdus ooteaeg trammipeatusest kojujõudmise ajaga (ca 5 min.), erandolukordadel tundus ooteaeg sõltuvat tee pikkusest Tallinna raudtee-/bussijaamast või võõrustaja asukohast koduni. Seni oli ta vaikselt teiste juures elutoas või magas rahulikult pika koridori lõpus magamistoa ja tütre toa ukse juures. Nüüd aga tõusis, marssis koridori teise otsa välisukse juurde, keeras seal ennast kerra ning jäi ootele. Mõne aja möödudes oligi võtme keeramist lukuaugus kuulda. Vahel tundus Lessy vaist lausa uskumatu. Siis (25 -10 a. tagasi) ei olnud veel mobiiltelefone, et rongi või bussi saabudes teatada, et ma olen ... ja tulen ... , nagu praegu on tavaks. Lessy informeeris meid selles osas suurepäraselt. Tuletagem siinkohal meelde, et bussipileti saamine oli enamasti suur juhus ja alati ei pruukinud see üldse õnnestudagi, kui ei olnud just aega pilet päeval ära osta, mis tähendas tunde järjekorras seismist. Mingist kindlast kellaajast ei tasunud üldse rääkida või kokku leppida. Eriti keeruline oli piletitega Tallinn-Tartu liinil, aga seda marsruuti tuli meil tavaliselt just kasutadagi. Igal juhul võis Lessy järgi end tulija vastuvõtuks hakata sättima: kas tee- / kohvivee tulele asetamise ja laua katmisega või "vitsakimbu" käepäraseks seadmisega - kuidas kunagi.
Lessy oli matkadel ja autosõitudel alati arvestatav kambajõmm, nautides sõitu ja uudistades uut ümbrust. Autos okupeeris ta sageli minu koha juhi kõrval, surudes mind tagaistmele. Lühiaegsetel peatustel linnades jäi ta kuulekalt autosse, võttis momentaalselt koha juhi istmel ja oli nii tähtsa ning aristokraatliku olemisega, et möödakäijad viipasid talle ja vaatasid veel mitu korda naeratades tagasi.
Viljandi lossimägedes pidi mul süda tema pärast peaaegu seisma jääma, kui ta suure hooga ühest müüri avausest otsejoones välja tormas, aga ees ootas tohutu süvik. Lessy reageeris välkkiirelt ja suutis hüppe peal teha pöörde vasakule nii, et esikäpad siiski maha sai. Tagakeha tegi süviku kohal kaare ja meie suureks rõõmuks maabusid ka tagajalad õnnelikult esimeste juures. See surmasõlm oli väärt kallistust!
Tundus, et Lessy oli osav mõtete lugeja ja oskas vastavalt käituda. Targem oli talle asi ära seletada, et poleks vaja temaga kurjustada. Kord oli Lessy nihverdanud abikaasa läheduses, aga sel oli parasjagu mingi kiire töö käsil ja ta oli vaikselt öelnud: kurat. See sõna ei olnud meil kodus eriti kasutusel. Lessy poleks selle sõna tähendust kuidagi pidanud teadma, aga ometi oli ta pugenud diivanilaua alla ja lamanud seal madalamast madalamana, kuni abikaasa asjast aru sai ja ta välja kutsus ning pai tegi. Proovisime seda ka hiljem ja reageering oli ikka samasugune, oli hääl kui malbe tahes, aitas sõnast.
7
Aga ükskord läks lahti tõeline märul. Lessy'l polnud selles mingit süüd. Hoopis mina ise oma rumaluses olin peapõhjus. Ma ei olnud ju oma loomult mingi loomapidaja ja ei viinud ennast ilmselt seetõttu ka kõigi peensuste ning nüanssidega kurssi. Seepärast olin paljudes küsimustes täiesti dumm-dumm ja vajaduse korral toimisin rohkem "omaenese tarkusest", mis aga alati ei pruugi olla piisav. Küsimus oli kirpudes.
Lessy oli meil olnud juba 12 aastat ja ei mingit kirbuprobleemi. Lessy oli tubane puhas koer; väljas käis ainult rihma otsas, ei mingit omapead ümberjooksmist, kontakt võõraste koertega oli rangelt keelatud. Ja nüüd korraga puhkuselt naastes teatas tütrepere, kes oma väikese titaga elas meie juures, et korteris on kirbud. Tule taevas appi! See ei ole võimalik.
Kuu aega tagasi, kui puhkusele läksime, ei olnud mingeid kirpe. Lessy oli kaks esimest nädalat olnud meiega Elvas. Seal aias mäe peal pika rihmaga kinnitatult oli tal hea ülevaade ja ühtlasi oli ta võõrastest koertest samuti turvaliselt eraldatud. Ilmelt ajasid lapsed, kes vaevalt elus kirpu üldse näinudki olid, mustad väiksed kuivuseputukad kirpudega segamini - nii ma arvasin.
Olen satikate - kirbud, täid, lutikad, prussakad - suhtes ülijälestav lapsest saadik, kuna sõjajärgsel ajal oli tulnud nendega mõned korrad tegemist teha, kõige vähem siiski kirpudega. Loomi oli kergem eemal hoida kui inimesi, kuid kolm viimast levisid just inimeste kaudu.
Meenub, kui pärast keskkooli lõpetamist töötasin 2 aastat Tartus liidutehases postkast nr. 32 monteerijana tsehhis, kus kõik töötajad (ainult naised olidki - ca 80) kandsid valgeid kitleid kahe pika konveieri taga istudes, ükskord keegi kiljatas: kirp! Loomake saadi kätte ja tehti vagaseks. Laip saadeti valgel paberil konveierit mööda "kõigile tutvumiseks", küllap oli naistel igav. Kuna minu töövahendid olid mikroskoop ja pintsetid, pistsin kirbu naljaviluks mikroskoobi alla, aga see liigutas veel jalgu, mulle näis nii.
Igal juhul lendasid pintsetid ühes suunas, kirp koos paberiga teises ja mina kadusin kolmandasse suunda mõneks ajaks. Kohutav, kui jube elukas!
Meenub, kui maal suvel puhkusel olles õetütred (kusagil 7.-9. kl.) kahekesi kurtsid, et neil on mingid putukad peas ja neid on palju. No milles asi, raputage ometi maha, suured tüdrukud, nüüd ei oska midagi putukatega ise ette võtta - avaldasin nördimust, väristasin korra vastikusest õlgu. Mul oli kiire, ma ei vaevunud vaatamagi ja unustasin seiga, olles kindel, et nad said hakkama. Minu puhkus oli lõppemas ja siis tuli õde ning selgus, et lastel on hoopis täid peas. Nad olid olnud mingis spordilaagris, magamine põrandal madratsitel, võõras rahvas koos jne. ja esimene kogemus oligi käes üle aastakümnete. Aga mul ei tekkinud esimese raksuga mingit seost, et need võivad täid olla - nii põhjalikult olin oma aju nendest satikatest puhastanud. Kuigi jah, mingid jutud liikusid, et kusagil olla jälle täid liikvel, kuid see tundus väga kauge udujutt olevat.
Nüüd oli kirpudega sama lugu - ma ei suutnud uskuda, ma ei osanud aru saada, kuidas see on võimalik. Või ega ta ometi Elvast sealt liivase mäe pealt kirpe saanud, kui ta kaks nädalat väljas oli. Kas ema ei rääkinud kunagi, et koerad võivad saada ka maast kirpe, hoidke eemale ja ärge väntsutage koera /kassi süles. Oli ju, hakkas midagi läbi udu koitma...
Aga nüüd olid kirbud minu korteris, neid oli palju ning neid tuli järjest juurde. Mida teha? Pesin põrandaid iga päev rohelise seebiga, ei mingit tulemust. Olin meeleheite äärel; kartsin iga uksekella, et mõni majaelanik tuleb aru nõudma: kaua see kirbu-uputus kestab. See ei saanud enam põhjustatud olla mingist erandlikust "kirburikkast aastast". Muidugi ei läinud ma koera kasukat uurima ja sealt ükshaaval kirpe püüdma, see veel puudus.
Tööl toakaaslane, ka koerapidaja, teadis rääkida, et vet.-apteekides olla müügil mingeid tõrjevahendeid. Olin lõpuks usaldanud talle oma mure. Sellisest asjast ei tihanud ju kellelegi rääkida. Kuigi mul erilist usku ei olnud, tormasin siiski ummisjalu apteeki, mis mul muud üle jäi. Ostsin igaks juhuks mitu varianti ja mõnda topeltportsu, et oleks vajadusel kohe võtta. Kodus lasin kõik käiku, et kui üks ei mõju, siis ehk teine mõikab. Lapsed ja mehe saatsin kodust selleks ajaks minema ja ise jälgisin Lessy't silmanurgast, et ma viimati koos kirpudega ka koera ära ei mürgita. Huvitav, laipu ei näinud kusagil, aga mõne päevaga olid kirbud kadunud, tänaseni õnneks.
Täielik õudusfilm. Aga õnneks lõppes kõik hästi ja kiiremini kui ma oskasin oodata.
See "kirbusõda" oligi ainuke tõeliselt negatiivne kogemus minu 15-aastases lemmiklooma-pidamise praktikas (1982-1997). Taolisi juhtumeid olin ma alateadvuses teatud mõttes kartnudki, kuid mis oleks võinud vabalt olemata olla, kui ma ise oleks natuke targem olnud.
Häid mälestusi ja pisikesi seiku on hulgim, kes neid jõuab kõiki kirjeldada.
Üht võin aga küll kinnitada, et kui ma veel kunagi elus peaksin koerapidajaks hakkama, siis olgu see koer Lessy kloon. Lessy kaelarihm koos jalutusrihmaga ripuvad koridoris nagis nähtaval kohal ja meist nad sinna ka jäävad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.