Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
1. Illi (emane) eesti hagijas 1948-1952
2. Poiss (isane) eesti hagijas 1954-1955
3. Tagi (emane) inglise pointer 1955-1956
4. Bimbu (emane) karmikar. saksa linnukoer 1956-1959
5. Terri (isane) inglise pointer 1959-1962
6. Raki (emane) kar. karvaline inglise terjer 1963-1966
7. Toi (isane) eesti hagijas 1967-1980
8. Pigi (isane) lühikarvaline must-pruun taks 1980-1987
9. Taki (isane) lühikarvaline must-pruun taks 1987-1989
10. Killu (emane) karmikarvaline saksa jahiterjer 1989-1998
Lühidalt igast koerast:
Illi – väga hea hagijas. Paaritasin teda Smelkoffi nimelise mehe soovitusel. Olid eesti hagija tõupuhtad kutsikad (eesti hagijas oli siiski aretusjärgud, kinnitati 1954 a.) Elasin Vändras, võeti ära jahiluba. Poliitiliselt mitte usaldatav. Lasksin koera raisku minna.
Poiss – noor eesti hagijas. Asusime elama Tootsi, oli palju tetri. Vahetasin Poisi Sakus koertekasvanduses inglise pointeri Tagi vastu.
Tagi ilus koer, aga närvisüsteem rikutud või sündinud koleerik. Kartis igat valjemat häält, rääkimata paugust. Töötasin, harjutasin, ravisin, õpetasin temaga aasta. Ei midagi, lasin maha.
Bimbu – Vändra mingi julgeoleku ohvitser tõi ta Saksamaalt. Õpetasin talle kolmanda keelena eesti keelt, sai selgeks. Oli segavereline, ei seisnud linnu ees, tormas järele. Vees, pardile töötas väga hästi. Tahtsin saada tõupuhast, hästitöötavat linnukoera. Andsin Bimbu sõbrale, pidasid kaua koos väga edukalt Häädemeeste ümbruses pardijahti.
Terri – tõin kutsika Tallinnast. Vanemad koertenäituse eksponaadid. Õppis, arenes hästi. Jäi kapitaalselt reumasse. Lonkas kõiki nelja jalga. Käisin loomaarstide juures. Otsus, temast ei saa jahikoera. Lasin maha.
Raki – Tedred hakkasid lõppema. Kährikkoerad ja metssead siginesid. Tõin kutsika Tartust Olt’i nimelise entusiasti käest. Õpetasin välja, edasi tagapool.
Toi – vanemad käisid, olid Moskva Põllumajandusnäituse eksponaadid. Oli väga hea hagijas, minu parim.
Pigi – Tõin kutsika Viljandimaalt. Arenes väga arukaks, visaks jahikoeraks. Vanaduses tekkis langetõbi, uppus väga kitsasse lamedasse kraavi.
Taki – Ei saanud end teostada, jäi esimesel jahipäeval auto alla.
Killu – Väga hea jahikoer, jahikaaslane. Väga kuri, ründas inimest kõrist. Väga kodulembeline. Tõin temaga metsast palju kähkrikuid. Töötas väga hästi „verejäljel“. Vanaduses tekkis kehale suur kasvaja. Minu viimane väga hea jahikoer. Lasin maha.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin ainuisikuliselt, rääkisin Vilmaga, pojaga. Vilma ei arvanud koerast midagi, tema hobi olid lilled. Aluseks võtsin milliseid linde, loomi esines rohkelt, millised olid jahimaad. Otsustamine ei kestnud kaua, aega kulus, et saada vastavat tõugu kutsikat, noorkoera. Õige jahikoera kasvatab jahimees ise. Pidi olema põlvnemine, dokumendid, et saada passi. On ütlus inimese kohta, küllap kehtib ka koerte kohta „eliit produtseerib eliiti“. Ei olnud probleem kas isane või emane.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Infot sain Jahindusklubist, koerte näituste bülletäänidest, kataloogidest. Terri oli vist kõige kallim 100 rbl. See oli ca kuupalk. Kui müüsin 4 Illi kutsikat, sain selle raha eest osta pükste ja pluusi jagu riiet ja lasta ära õmmelda. Olin tehinguga rahul. Rahasummat ei mäleta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi oli, pidi olema, algusest lõpuni üks. Tagi, Taki, Bimbu olid pandud. Nime otsustasime koos perega. Mingit hüüdnime varianti õigeks ei pea. Olen näinud koera dokumente, kus nimeks pikk loetelu võõrkeelseid nimesid, suheldakse Muki, Viki. Oli mingi tähendus koera, hobuse nime esimene täht nagu pidi uhtuma ema nime esitähega. Koer ei suhelnud oma emaga nimepidi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet hankisin kirjandusest, vene-saksakeelne. Mõnda lõiku, peatükki tõlkisin sõnaraamatu tõsise abiga. Vähe sain mujalt. Jahikoerte kadumise-leidmise vahendaja oli Jahindusklubi, ajaleht.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole mind seganud. Pean väga ilusaks koeraks iiri setterit. Kõige ilusamini jookseb inglise pointer. Tõupuhtus, et saada passi. On ütlus, koera ilu on tema tõupuhtus, mitte tutid, šlefid.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käisin koertenäitusel Terriga, Toiga, Killuga. Näitus selline kus eelregistreerimine, bülletään, ringis esinemine. Terriga Tallinnas Narva mnt, vist kunagine ETKVL staadion. Sain tunnistuse 10 rbl raha. Eksterjöör väga hea öeldi juurde, väga hästi arenenud, aga peaks pointeri kohta olema rohkem liha luudel. Vendade-õdedega võrreldes sai kõige parema hinde.
Toiga näitus Pärnus Kalevi staadionil samas vanuserühmas mitu Toi venda-õde. Toi sai ringis kõige nõrgema hinde, öeldi „robustne“. Tema vennad-õed olid eliit. Olin nördinud. Kui hiljem võrdlesin neid koeri, oli Toi tõesti nagu „kirvega raiutud“, vennad-õed „ümarate otstega“ nagu lihvitud, filigraan. Toid ei lubatud paaritamiseks kasutada. Toi isa omanik oli see jäljetult kadunud Türi pastor. Ema omanik Evald Pank Selja meiereist.
Killuga näitusel Viljandis. Eksterjöör väga hea. Ei lubatud paaritada, karv nagu natuke lühike. Iseloom rahulik, ei lõrisenud, haukunud, rabelenud kogu aeg rihma otsas. Muidu ideaalne. Arvasin hakkas mõjule pääsema monopol, äri.
Näitustesse suhtun hästi, vajalikud. Jõuti sinnamaale, et jahikoeri oli suhteliselt palju (ka jahimehi) ilusa väljanägemisega, tunti kaugelt, näe ilus jahikoer. Praeguseks tulus äri. Tõukoertega käiakse näitustel, kogutakse punkte, hoitakse paaritusliinid, sigimatuid kutsikaid müüakse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõigi koerte hooldusega tegelesin mina. Koer, kass jättis Vilma „külmaks“. Kui olin kodunt ära, siis hooldas. Poeg tegi seda juhuslikult, käsukorras, kuigi hoidis koeri, koerad teda. Ajakulu ei mõõtnud, oli osa hobist nagu padrunite laadimine. Arvan nii: hommikul-õhtul õueskäik 2x15 min. Õhtul enne öörahu 5-10 min. Noore koeraga ka lõuna ajal 10-15 min. Toidu andmine, nõupesemine 10 min ca 1 tund päevas. Magamiskoha puhastamine koos korteri kraamimisega kord nädalas. Jahilt tulles, kui vaja, pesin koera vannis. See oli nagu püssi puhastamine, jänese nülgimine. Koer oli sõber, sõprusel on kõrge hind.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kõik minu koerad sõid seda toitu mis mina 2x päevas. Liha sõin mina kondid, kõõlused jne nemad. Olid rahuldatud, heas sportlikus vormis. Noored, kutsikad olid erirežiimil. Andsin lisaks munakoori (kuivatasin, hõõrusin peos peeneks ja toidu sisse), kalamaksa õli, rafineerimata poslamaslat. Pani karva hästi läikima. Söögikoht oli köögis, kaks nõud, söök-jook. Söögikauss reeglina pidi seisma tühjana, joogikausis värske vesi. Koer sai süüa, kui meie olime lõpetanud. Mulle sugugi ei meeldinud kui koer söögi ajal laua juures „mangub“, suunurkadest tilgub ila. See näitas minule koera peremehe-naise madalat toitumiskultuuri.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Marutaudi vaktsineerimised tehti Tootsis, küllap ka mujal tasuta. Kokkulepitud ajal tuli Torist loomaarst kohale, kogu alevi koerad-kassid vaktsineeriti. Vaktsineerimised vajalikud, minu mõistes praegu liiga kallid.
Pärnus vet-ravilas käisin.
a) taks Pigil tekkis mingi parasiit kõrva, kõrvad sügelesid, läksid mädaks. Käisin mitu korda ravil, süstimas, siis saadi mingit aerosool-ravimit, kõrvad said kiirest terveks.
b) Jahiterjes Killu haigestus noorelt mingisse uude haigusse, midagi parvo-porvo? imporditud Kanadast. Pärnu vet-ravilas oli kaks sümpaatset naist, vet-arsti. Ütlesid meil spets-ravimit ei ole. Proovime, võib lõppeda surmaga. Rääkisin, mu abikaasa on inimese arst, kas seal liinis on midagi, millega saaks aidata? Koostasime raviskeemi, üks kuu pikk. On meeles sealt kaks ravimit LIV ja alkohol. Neid erinimelisi tablette oli palju, mis söötsin, toppisin talle päeva jooksul kurku, nagu viltu läks, sülitas välja. Oli dieet. See oli raske, ebameeldiv nii koerale kui minule. Killu paranes täielikult. Mitmed noored koerad surid.
Kuna Vilma oli inimesearst, ravis ta siiski kõiki Tootsi jahikoeri haigustest mis allusid peniciliinile ja maomürgi vaktsiinile. Seda viimast kuluski vist rohkem Tootsi jahikoertele kui inimestele. Minul hammustas rästik nelja koera. Poiss oli väga haige, kartsin, et sureb. Siis vaktsiini ei olnud. Ka inimestele anti viina. Andsime ka Poisile, oli vist suti kange, terveks sai, aga pudelit jäi kartma. Terri oli umbes nädal tõbiselt haige. Rästik hammustas teda kaela alumisse ossa. Vaatamata vaktsiinile läks suur laik nahka siniseks. Teised koerad paranesid kergelt. Ühtegi luumurdu meie koertel ei olnud. Koera silmalau ümberpööramise, silmast puru ära võtmisega said mehed ise hakkama. Koertel küünte lõikamine talvel polnud probleem. Meid teenindav lähim vet-arst oli Toris 18 km. Tema eriala oli lehmad, lambad, hobused. Parim oli Vändras vet-arst Gertz, oli ise jahimees. Hiljem muidugi Pärnus vet-ravila.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Täielikult ja rangelt vastu. Kui mõni talumees kastreeris, steriliseeris oma koera, et püsiks kodus, saan aru, koer on talus tarbeloom, uksekell. Talus oli, on teisigi kastraate, aga lemmikloom teha sandiks – ei.
Inimene kes tahab, võtab looma, peab endale selgeks tegema milline isas-emasloom, iseloom, erinevused. Kui mina pidasin koeri ei teadnud kas on mingeid „tablette“, lihtsalt käisin koeraga väljas jalutusrihma otsas ja kõik.
On tehtud sellised töö- ja lihaloomad nagu ruun, härg, oinas, orikas, et nad oleksid inimesele (looduse kuningale) paremini tarbitavad. Jahimehena olen küllaltki kogu perega söönud metskuldi liha.
Ei tea vastavat alandavat erinimetust koera, kassi kohta. Kui paljud (lemmik)loomad, kes oma peremehe-naise siirale soovile, armastusele jäetakse ilma munanditest, teistest sigimis-suguorganite osadest, ma ei tea. See on minu silmis, meelest kuratlikult julm, alandav loomale, lihtsalt selleks et saada „nunnu“ lemmik. Ka eunuhh on „nunnu“.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Vändras paaritasin hagija Illi. Oli Smelkoffi nimeline mees, kes aretas eesti hagijat, tema soovitas. Jätsin 4 kutsikat kasvama. 3-4 kuu vanuselt realiseerisin. Juhuslikult, kogemata pole midagi juhtunud, see oleks lohakus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Hagijad Illi, Toi elasid väljas. Tegin neile tuulekindla, vastava suurusega kuudi. Talvel oli ava ees riie. Keti pikkus 7-8 m. Õhtuti lasksin lahti, jooksid. Peale jahilkäimist magasid öö toas. Hagijal külm pole probleem, peab olema pidevalt väljas, saama korralikult süüa. Organist produtseerib toidust soojust.
Korteris oli koertel vaba liikumine. Magamiseks kindel koht, väiksed, taksid magasid ühel kindlal tugitoolil, linnukoertele tegin vastava suurusega kasti. Keelatud oli voodi ja diivan. Söögikoht köögis. Hiljem, kui oli suvekodu, koerad Pigi, Killu, õpetasin neile õue-aiamaa on oma territoorium, kust ei võinud üle, välja minna. Killu tunnistas piiri hästi, Pigi vahel harva rikkus. Piirimärgid tegin koos koeraga, uriiniga, õhtul-hommikul. Sellest üle, mööda viisin koera, kui oli vaja, rihma otsas või autos, koer tunnistas elu lõpuni. Vahel uuendasime. Sellist piirimärki tunnistasid, teadsid võõrad koerad, küllap kassid, läheduses elav sokk. Koerad käitusid õuekoerana, haukusid võõra peale, Killu tahtis hammustada, oli üldiselt väga kuri.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
2-3 päevastel sõitudel oli vahel koer kaasas. Vahel hooldas naaber, elas meie peale. Koer sõi, magas oma kodus, õhtuti oli naabri pool, käitusid, kuuletusid korrektselt.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi teadsin, ei mingit pidu. Minu koerad ei tundnud kalendrit. Minu jaoks eritasandid abikaasa, poeg, koer.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Minu koertel pole riideid olnud. Mänguasju, ei, kutsikad hoidsid-viisid vahel toasussi, kondi pessa, harutasid voodi välja, juhtus. Selle kohta öeldi (öeldakse) koer, kutsikas võttis selle rituaaliga su oma karjaliikmeks.
Jahilt tulles kui vaja pesin vannis, duššiga, majapidamisseebiga, kuivatasin käterätiga, siis koer raputas, lõppviimistkluse tegid keelega oma kohal. Siis vist ei olnudki koertepesijat, juuksurit-sassooniteginat, mina ei teadnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Igast koerast-kassist-lapsest saav võib teha ülehoolitsetud-hooldatud iidoli. Kus piir, sõltub mentaliteedist, ajast, rahast. Loom ilmselt harjub kui mingi dressuuri nõudega.
Minul oli lühikarvaline taks Pigi. Kõrval trepikojas abielupaaril suur valge pügamata puudel. Käisime koertega ühel ajal samal territooriumil väljas. Kui oli külma 7-8℃ pandi puudlile selga väga ilus vatikuub. Jumal, ta ju nii õrnuke, pärineb soojalt maalt. Kui oli külma üle 25℃ tegi Pigi kiirest asjad ära, sageli enne tuppajõudmist hakkas jalgadel külm, raputas käppa, pani suhu. Siis võtsin sülle tõin tuppa. Selliseid ilmasid oli vähe. Pigil ei olnud nohu, köha ega kopsupõletikku.
Olin Terriga Tallinnas koertenäitusel. Küllap ilus, kas arukas keskealine naine istus murul, ühes käes kauss, teises hõbedast dessertlusikas ja söötis iiri setterit, kes seisis tema ees., Seisatusin, raiusin mällu. Olen realist, arvan lollustel, ülepakkumistel, ahviarmastusel on (lemmik) loomanduses avar areaal.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Süstimisi on tulnud palju juurde, küllap ka haigusi. Siiski vajalik, kallis. Äri tungib igasse eluvaldkonda. Inimesed kardavad puuki, põdrakärbest. Ei mõista puru silmast ära võtta, küüni lõigata ikka loomaarsti juurde.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pigi uppus jahil, Taki jäi auto alla jahil. Matsin suvekodus noorte ploomide alla. Tagi, Terri, Raki, Toi, Killu lasksin maha. Puhkavad Viluvere metskonna Tootsi vahtkonnas. Kui sain aru tõdesin, sellel koeral on raske elada, minul raske, halb teda vaadata. Koer ei suuda normaalselt elada oma koera elu. Raki oli erand. Otsuse tegemine, täideviimine oli raske. Võtsin mütsi peast, panin maapinnale, ütlesin, kohtume igavestel jahimaadel. Matsin metsa, Vilma oli teadlik. Uue koera võtsin, Killu oli viimane. Nüüd olen ise valmis astuma, minema järele Vilmale, oma koertele „igavestele jahimaadele“.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodus, korteris elementaarsed, peab teadma oma kohta, söögikohta, kui tahab välja, läheb ukse juurde. Kaks keelatud kohta, voodi, diivad. Korteris liikumine vaba, algul oli 2he toaline hiljem 3-me toaline korter. Noore koeraga käisin väljas 4x vanaga 3x.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pointer Terri võttis ise laualt toitu, kui kedagi köögis ei olnud. Võtsin hiirelõksu, panin hõrgutisega laua äärele. Võttis, lõks jäi moka külge, raputas korra pead, lõks lendas nurka. Panin uuesti, võttis kogu lõksu suhu, hammustas katki. Natuke karistasin vitsaga, pahandasin, hoidsime laua puhta, võõrdus, ununes.
Minul oli karistamise reegel ühtne nii pojale kui koerale. Mina, karistaja, pidin raudselt teadma, et tema (poeg, koer) teadis, et ta seda teha ei tohtinud. Siis võisin karistada, kui ei, pidin õpetama, selgitama. Noort koera võis kodus karistada, metsas, jahimaadel mitte iialgi, ainult heaga. On selline arvamus, ütlus, kui tood kutsika koju ja lubad tal esimesel päeval kas või 10 min olla oma voodis, magab ta seal oma elu lõpuni. Ma teadsin seda algusest peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ainsatki trikki kodus. Kõik osavus, mõistus, visadus pidi minema jahimeisterlikkusele. Üks trikk, see polnud terjer Raki jaoks trikk vaid dressuuri, õpetamise osa. Võtta koeral sabajupist kinni, tõsta koer ülesse, pea jalad alalpidi rippu. Algul aeglaselt, rahulikult, hiljem viskasin ta sabast hoides õhku ja ta maandus mulle sülle. Seda arvati küll jubedaks looma piinamiseks, kes seda enne näinud, et koera tõstetakse sabast. See kehtib siiski ainult inglise terjeri kohta. Proovisin õpetada ka Killule, ei lubanud, ei olnud nõus.
Arvan suured koerad, dogid, rotveilerid jne peaksid läbima dressuuri. On väga inetu vaadata, kui koera omanik jookseb koeraga ühe posti juurest teise juurde, üritab kisklevaid koeri lahutada. Eks see näitab koera kasvatamatust kui peremehe –naise oma rollis mitte olemist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Rääkisin kas just sageli oma koertega, mitte et Vilma või poeg poleks mind jutule võtnud. Inimene ja koer on emotsionaalsed karjaloomad, vajavad suhtlemist, suhtlust, koer tabab ära sinu meeleolu, tuju, väsinud, kurb, kuri. Koera ajus on salvestatud palju infot, sealt valib ta vajalikul ajahetkel kiiresti teavet, analüüsib, otsustab, viib täide.
Toon sellise näite:
Hagijas ajab rebase 5 km kaugusele, seal läheb rebane maa alla, urgu. Koer otsustab, peab minema tagasi. Ta tunneb maastikku, on kolm varianti:
a) minna tagasi tuldud jäljerada pidi, ei mingit eksimist, oma ja rebase värske lõhn, tagurpidi
b) minna tagasi otse, üle põllu läbi metsatuka, lühem tee, saab kiiremini
c) minna tagasi mööda teid (kui on) peremees teadis, kuhu läksin, ehk tuleb autoga tee peal vastu.
Kõik variandid on hagijal peas, ajus, ehk veel mõni (kuskil lähedal indlev emane, minna pulma) aga millist kasutab. Peremehe juurde tuleb kindlasti (kui ei lähe pulma).
Kaks-kolm päeva peale jahil käimist unes, magades koerad peavad jahti jooksevad, hauguvad, urisevad, ajavad karvad turri jne. Vahel nii et ärkavad, siis keeravad teise külje, uinuvad uuesti. Kõik minu koerad on targasti mõelnud. Mida paremini meie mõtted ühtisid seda parem, suurem oli jahisaak. On ütlus, lolle koeri sünnib palju vähem kui lolle inimesi.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Koer ei taha enne õhtut jahilt koju tulla, pole väsinud, pole saaki (jahil juhtub kõike). Peidab end ära põõsa taha varju, ei tule kutsumise, vile peale (eriti Pigi) on juhtunud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koera tuli suhtuda kui sõpra. Kui koer läks oma pessa kohale, tuli jätta ta rahule. Minu pojale meeldis koer (Toi, Pigi, Killu), küllap koerad pidasid teda karja noorliikmeks.
Pigil läks aega ehk minut, kui tundis ära poja (sõbra, noorliikme) kui ta teel tagasi koju N-armeest, ajateenistusest, mundris, võõras lõhn. Arvasime ehk hääle järgi, siis oli „veesolu“ järel. Arvan mingil arenguetapil vajab mõni laps koera, looma, mitte kõik lapsed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Minu suhtlusring peale perekonna ja töökollektiivi oli jahiseltskond, mehed, koerad, oli püsiv, aeglaselt muutuv.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Nastik, rott, nad ei ole mulle lapsest saadik meeldinud, ON ebameeldivaid mälestusi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Suviti elas meie suvekodu territooriumil siiliema 3 pojaga. Vilma ja selle talu endine perenaine panid neile piima, toitu, siilipojad lakkusid, sõid. Hommikuks oli kõik söödud, kes? Kas siiliema oma poegadega, mõni majas elutsev rott, hulkuv kass või hekis elav harakaperekond. Siilide peale Pigi ei haukunud, harjus.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mitte midagi arukat. Pärnumaal kasvatab Andrus Teemant mõnede lindude-loomade minivariante, paljundab, levitab, kiidab. Tema käest tõin, ostsin Killu kutsikana.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kass, koer, puurilind, akvaariumi kalad. Ei rott, madu, ahv. Mina ei toonud lihtsalt sellist looma omale koju, kes mulle ei meeldinud, oli vastik.
Minul oli oma koeraga (minul oli alati üks koer korraga) emotsionaalne kontakt, praktiline väljund, meelistegevus – jaht.
Eks neid lemmikuid ikka on ilma praktilise väärtuseta nagu suveniirid, amuletid. Kogutakse, hoitakse, tüdinetakse, visatakse ära (pööningule). Igal lollil oma lõbu. Koer, kass ei tohiks olla lollilõbu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vajadus suhtlemiseks, kontaktiks. Kirjutan oma õe juhtumi. Ta oli vana, 80 aastat. Suri tema sõbranna, kellel oli pekingipaleekoer emane vana. Õde võttis selle koera omale, ta elas Õismäel. Kindlustas siiski tagalat, ütles minule, vennas, kui ma ei saa selle koeraga kontakti, sidet, annan ta sulle, mis tähendas, lase maha ja mata. Nad leidsid üksteise. 3-4 aasta pärast suri see koer vanadusse. Õde nuttis. Tahtis samasugust vana koera asemele. Koer jäi võtmata, õega juhtus õnnetus, suri.
Põhjendas oma koeravajadust nii: mul on kohustus käia temaga õues iga ilmaga. Teen süüa omale, koerale. Suhtlen, räägin temaga, pean tegutsema, olema aktiivne.
Lisaks-lõpetuseks
Kirjutan siia mõned tõestisündidnud juhtumid, kuuldud, loetud mõtteid, oma tähelepanekuid koera kiituseks inimese laituseks, mida ei mõistnud kuhugi alajaotusse panna, aga kirjutamata ka ei saanud, tahtnud jätta.
Elasin Vändras II korrusel, oli normaalne maja, all arsti korter ja ambulatoorium. Oli sept algus. Minu toa aknast Vändra jõeni 150-200 mrt. Õhtuti käisid seal pardid söömas, mina neid seal laskmas. Sellel õhtul jäi Illi tuppa, aken lahti. Lasksin pardi. Mõne hetke pärast pistis Illi mulle jõe ääres nina peosse. Mõtlesin, kuidas, kes laskis ta toast välja. Minu kõrvaltoas elas haigla perenaine, tema rääkis, nagu jõeääres käis pauk, nii Illi hüppas aknast välja, alla, õhus korra niutsatas, maandus hästi, jalgadele ja jooksis. Sellest ajast kujunes selline olukord, kui Illi oli toas, aken lahti, mina läksin ukse kaudu välja, sain trepist alla, tuli Illi mulle välisuksel vastu, lähme.
Minuga ühes majas Vändra Haigla juures elas ämmaemand, keskealine naine. Illil oli 4 kutsikat nii 3-4 kuud vanad. Ämmaemand ostis kolhoosist neli noort kukke, mina lõin pead otsast. Tema puhastas, smooris terve pühapäeva, lubas teha toidu kogu nädalaks. Õhtupoolikul kuulsin ämmaemandat õues kriiskamas, läksin vaatama. Üksteisest eemal iga kutsikas näris kukke, Illil oli käppade vahel mingi lihatükk. Ämmaemand oli teinud päeva tõhusat tööd, siis viis õue trepile momendiks jahtuma, ise tuppa silmapilguks puhkama, ja siis nad selle röövlitembu ära tegid, kogu õu head praelõhna täis. Kui ämmaproua suti vaiksemaks jäi, pakkusin raha, lubasin tuua uued kuked, ise ära puhastada, midagi ei aidanud. See oli tõsine ämmaemandlikus lektüürikas väljaütlemine ühe väga lolli koerapidaja ja veel lollimate koerte kohta.
Oli 1954 a. minule raske, keeruline, meeldiv. Võeti ära jahiluba, vallandati töölt, tõsteti korterist välja, armusin Vilmasse. Oli tegemist, et jääda „vee peale“. Andsin Illile vabaduse, mine ja murra, naudi vabadust. Algul läks - kuidas üksi? Läks ja nautis. Kui taipasin mis olin teinud, lubanud oli hilja. Andsin Illi jahimees Kontusele klausliga, kui ta sind tunnustab enda kõrval metsas, jahil, jahtige rõõmuks, kui ei, lase maha. Illi ei tunnustanud enam jahimeest enda kõrval. Jäin „vee peale“ - abiellusin Vilmaga. Jäin ilma heast hagijast. Olin Vändras kuni selle ajani 4-6 jahimees, lasin koos Illiga jahihooajal 20-25 jänest.
Pointer Terri oli suur söödik. Kogu meie perele tegi siis toitu minu ema, ka Territ toitis. Rääkis: Terri ei taha millegipärast süüa, jätab söömata. Arvasin ehk muudab ilma, siis vahel koerad ei pidavat sööma. Pühapäeva ennelõunal läksin ajalehekioskist lehte ostma. Võtsin Terri kaasa. Kiosk asus keset Tootsi alevit. Ajaleheautot veel polnud, ootasime. Terri jooksis ringi, hakkas „kükitama“, roojama. Vaatasin, kükitab kuidagi nagu liiga kaua, 5-10 minutit. Läksin vaatama. Paistis nagu midagi pärasoolest väljas, suuremjagu pärasooles, sain aru, niidirulli ots, nõel sees. Sai olukord selgeks. Niidirullis risti õmblusnõel nagu ikka, nõela mõlemad otsad pärasooles. Sain nõela silmapoolse otsa näppude vahele, surusin terava otsa pärasoolde ehk 1-2 sm siis sain silma otsa pärasoolest välja. Teise poole nõelast ja niidirulli sain lihtsalt kätte, välja. Koer värises, kannatas. Kui lõpetasin, oli hea meel, tuiskas mööda jalgpalliväljakut ringi. Niidirullil olid peal, küljes mõned hambajäljed. Must niit oli muutunud hapraks, nõel matiks. See osa nõelast mis oli niidul sees, oli hele, läikis. Kodus analüüsisime, niidirull koos nõelaga oli Terri seedekulglas 5 päeva.
Tedred hakkasid lõppema, kährikkoerad paljunesid jõudsalt. Tõin selle kutsika, inglise terjer Raki Tartust Olt’i käest. Algas, oli, meie metsades kärntõbi (mingi sügeliste alaliigi kõrgperiood). Hukkus palju (karus) metsloomi. Kui käisin metsas nakatus ka Raki. Tõin Vändrast loomaarst Gertzi käest ravimit. Poeg oli koeraga ühevanune (3 aastat) hullasid, mängisid toas, kodus koos. Tekkis, oli Vilmaga selline jutuajamine. Evald, mis siis saab, juhtub, kui sina Rakiga toote selle kärntõbe koju ja poeg Margus viib selle lasteaeda. Üldiselt reaalne. Vastasin, mina ravin poja selle koerarohuga terveks, aga sina pead tegutsema lasteaias. Vilma vastas, Evald, seda ma ei ela üle. Võtan poja, lähen Tootsist ära, kuskil jaoskonnaarsti koha ikka leian, kasvatan poja ülesse. Ela siis siin oma noore, õpetatud ja puhtatõulise koeraga. Need olid minule väga karmid sõnad. Läksin kööki, panin pea kahe käe vahele, lasin meie elu silmade eest mööda, läbi. Meil oli juba korralik kodu, ka auto. Armastasin oma naist, poega. Panin kõik nagu kaalule, Raki ühele poole, kodu, Vilma, poeg, ka ise teisele poole. Otsus tuli, oli lühike ja karm. Järgmisel õhtul tulin töölt varem koju, võtsin püssi ja koera ja läksin metsa. Kui Vilma tuli koos pojaga koju, ütlesin vaikselt, Rakit enam ei ole. Küllap oli meile kõigile raske moment, psüühiline üleelamine. Teisiti ma ei mõistnud, saanud.
Sõitisin Vilmaga Haapsallu „Valge Daami“ etendusele. Sõitsime suvekodust välja nii 15.00-15.30 et saaks teha kõike rahulikult. Pigi jäi koju. Kui tulime öösel ehk 03.00 koju, kuulsin, Pigi haugub kuuseheki juures väga käheda häälega. Läksin vaatama, võõras kass istus oksal, Pigi haukus all. Tõin püssi, lasin ära, läksime magama. Hommikul rääkis vanaperenaine, kes oli kodus. Nii kell 16.00-16.30 kuulis et Pigi haugub, läks vaatama, võõras kass hekis oksal, koer haugub. Tahtis võtta sülle, ära tuua, ei lasknud, lõrises, tahtis hammustada. Jättis sinna. Enne magama minekut nii 22.30 läks õue, Pigi haukus ikka veel kohal, kutsus, ei tulnud, haukus meie tulekuni. Nii et 10-11 tundi pidevat haukumist. Selline on taksi visadus, iseloom, sihikindlus.
Pigiga üks paljudest, aga kriitiline jahiepisood. Pigi ei olnud veelembeline. Olin oma ühestpuust paadiga pardijahil Pärnu jõel, mis on päris kipakas veesõiduk. Pigi istus paadis, vajadusel aitas pikast rohust, põõsastest leida lastud parti. Oli koht kus arvasin kindlalt parte olevat. Mõtlesin, lähenen sellele kohale kallastpidi, kindel tulistada kui jalad maas. Oli augusti lõpp, hommik, päike tõusis. Seisatasin nõgeste-kassitappude põõsas, ulatusid vööni, Pigi minu jalgade juures, veepiirini ehk 5 mrt. Tõusis üks part, lasin, kukkus. Paugu ja pardi kukkumise plartsatuse peale tõusid veel 3-4 parti, lasin, kukkus ka teine part. Esimese pardi kukkumise kohta ei suutnud Pigi fikseerida. Teine part kukkus plartsatades lagedasse vette. Pigi ei kuulanud sõna, läks hüppas vette, oli 2-3 m lagedat vett, siis 7-8 m kõrkjatihnikut ja siis peegelsile Pärnu jõe pind. Pigi ujus rahulikult kõrkjatest läbi, nad olid püsti, sirged. Veel 10 m pardini. Võttis pardi suhu ja tuli tagasi. Ma polnud Pigile õpetanud isegi maapeal mingi asja ära toomist. Seisin, vaatasin, mõtlesin, kuidas asi hargneb? Pigi jõudis pardiga kõrkjateni ja jäi sinna kinni, pardi tiib läks, jäi 2-3 kõrkja taga kinni, taksi lühikesed jalad ei suutnud sellest takistusest lihtsalt läbi ujuda. Vaatasin, kas pean täies varustuses Pigile appi minema. Hakkasin kiirustades end riidest lahti võtma, ehk jääb midagi kuivaks. Sain pikad kummikud jalast ära, vaatasin Pigi võitles, hakkas väsima, tema tagumine jalg leidis mingi toetuspunkti, keha tõusis täies ulatuses veepinnale, pea pardiga oli vee peal. Kiirustasin pükste ära võtmisega, nõgesed kõrvetasid. Sidusin särgi hõlmad rinnapeale kokku ja läksin. Pigi võitles elu nimel, eest, kas ta seda ka ise tajus. Vesi ulatus mulle nabani, üsna külm. Kiirustasin läbi kõrkjate Pigini,, võtsin ja koos pardiga sülle, ta värises, süda kloppis, kas hirmust, rõõmust, väsimusest. Siis läksin esimese pardi juurde, peosse ja kaldale. Kuivatasin Pigit enda pluusiga, panin talle ümber. Ennast kuivatasin sonimütsi ja jalarättide otstega. Raskelt tulid riided niiskele ihule. Nõgesed nagu enam ei kõrvetanudki, kogu alumine kehaosa „õhetas“ on selline sõna, ütlus. Paadi juurde minnes lõdisesime mõlemad. Selline oli ühe õnnestunud jahipäeva algus. See juhtus arvatavalt 1985 a. Pigi oli 5 mina 63 a. vana.
Olin Killuga õhtusel väljaskäimisel. Varakevadine väga libe periood. Tootsi alevi Ehitajate tänava pikendus, ühel pool individuaalgaraažid, teisel pool mets. Tänav vähekäidav, libe, konarlik, halvasti valgustatud. Kikerdasin aeglaselt, vaatasin, ootasin et koer õiendaks „asja ära“, saaks tagasi. Siis märkasin, Killu seisis keset tänavat minu ees ehk 5-6m kaugusel, tõmbas käpaga, nuusutas. Jõudsin sinna, vaatasin teraselt, oli mingi väike kilekott maas, jääkonarate vahel. Võtsin areldi näpuvahele, vaatasin vastu valget, sees nagu midagi raha moodi. Läksin valgusti alla, nägin 100 krooniseid, päris mitu, panin koti tasku. Oli tunne, kohe tuleb keegi, küsib, Mäe, kas sa midagi oled leidnud? Mõtlesin isegi et küsin leiutasuks tordi ja pudeli. Kodus lugesin üle oli täpselt 10 „koidulat“ 1000 krooni. Umbes nädala jälgisin kas alevis paneb keegi kuulutuse välja. Ei pannud. Jätsin endale. Oli veebruar 1995 a. Sellel ajahetkel oli minu pension 690 kr. Kähriku nahk maksis ca 300 kr. See oli Killuga suurim ühepäevane (jahi) saak. Ilma Killuta poleks ma seal üldse kikerdanud.
Elasime V korruselise maja III trepikoja I korrusel. Oli nagu „untsantsakate“ trepikoda. Meie vastaskorteris Kai ja Jüri võtsid, tõid noore „tootsitõugu“ ahvenavöödilise kassi, nimeks pandi Kaspar. Varsti oli trepikoda kassikuse haisu täis. Räägiti, Mäe koer ei haisuta, aga Kaspar, noor küll, aga kuseb kõik kohad täis. Rääkisin, see pole Kaspari tegu, ei tahetud uskuda. Ühel õhtul kui tulin Killuga väljast, tahtis meie trepikojast välja minna võõras kõuts. Ei lasknud. Ütlesin Killule murra-murra, mis tähendas Killule täielikku, viimase peal tegutsemisvabadust. Killu tuiskas valju kisaga kassile järele, trepist ülesse,, pööningu luugi alla, luuk oli kinni, siis hüppas kass üle koera ja viimase tempo ja kisaga trepist alla, Tegin välisuksed lahti, sellise hooga oleksid nad jooksnud klaasidest läbi. Kui kass oli õues puu otsas, jõudsid naised köögist trepikotta ja hakkasid pahandama, Mäe, miks sa peksad oma koera, et ta nii valjusti ja haledasti karjub. Vastasin, ei peksa, Killu teatas Saare Jaani kõutsile arusaadaval moel, et ärgu käigu meie trepikojas kusemas. Varsti hais kadus, Kasparist arenes tugev, ilus iseteadlik kass.
Hommikul kella 6.00 ja 8.00 vahel jõudis Kaspar koju, lasti tuppa, puhkas, sõi. Ehk mõne öö magas ka kodus, toas. Õhtul läks, lasti välja oma kassielu elama. Küllap haisutas võõraid esikuid, pidas, osales pulmades, kiskles, lakkus haavu. Vahel esikus kohtusime, silitasin teda, tegi vastu kurr-kurr müksas peaga. Olime nagu „sinapeal“. Killust ei teinud eriti välja, tunnetasid mõlemad, et on neutraalsel territooriumil, ärme kakleme. Pidasin temast lugu kui väärikast, tõelisest kassist. Ta jäi kuidagi järsku vanaks, invaliidistus, tagumised jalad ei allunud tahtele. Jäi mulje, seda oli tekitanud inimkäsi. Ütlesin naaber Kaiele, anna Kaspar mulle. Ta pühkis pisara, ütles ei, Jüri läheb temaga homme ülehomme Pärnu vet ravilasse, me matame ta oma aiamaale. Kaspar oli palju aastaid Kaie ja Jüri lemmikloom. Kaie töötas TK „Tootsis“ direktori asetäitjana kvaliteedi alal.
Sain lugeda üht üsna „kapsaks“ loetud raamatut, vist 1948-50 Vändras, liikus käest kätte. Kirjutatud koertest, kellegi prantsuse moearsti poolt. Palju ununenud. Pidasin kõige tähtsamaks osa, kus kirjutatud, millistele küsimustele peab enne koera, kutsika võtmist, ostmist tulevane koerapidaja iseendale vastama.
Küsimused midagi taolised:
a) kas mulle on tingimata koera vaja, kas ma ilma koerata kuidagi läbi, hakkama ei saa?
b) milleks on mulle koera vaja?
c) millist koera ma vajan?
d) kus hakkan oma koera pidama?
e) kas mul on koera jaoks aega?
Seal raamatus oli selliseid küsimusi hulgim. Selle raamatu järgi käitudes oleks meil palju vähem rumalaid koerapidajaid ja hulkuvaid koeri. Küllap siis ei olnud koerapidamine pop äri.
Mul käib ajaleht „Pärnu Postimees“, seal on palju kuulutusi, kus pakutakse kodutuid, hulkuvaid koeri, kasse. Pääliskiri, olge kristlased, armastage loomi. Ei ainsatki artiklit teemal, milleks on sulle vaja hulkuvat koera, kassi. Kelle lohakust, lollust, hoolimatust pead sina armastama.
Osalesin jahimeeste võistlustel, viktoriinidel. Kui tekkis lõpus viigiseis, anti lisaküsimus, mingi loetelu. Üks ilusamaid selliseid küsimusi oli: silitage koera mööda seljajoont eest tahapoole ja kirjutage milliseid koera kehaosasid teie käsi puudutas?
Vastus: koon, laup, kukal, kael, turi (eesselg), selg, lanne, laudjas, saba.
Olen õpetanud 3 koera Pigi, Taki, Killu töötama verejäljel, lõhnal. On uskumatu, kuidas noor koer (4-6 kuud vana) reageerib esmakordselt verelõhnale. Sattub eufooriasse, ajab karvad turri, tormab edasi-tagasi lõhnatsoonis, ei kuula sõna, nuusib, uriseb. Selline on veri, öeldakse, verel on vere hind.
Kõik koerad on kiskjad. Kui koerad, mitte ainult jahikoerad jooksevad, hulguvad metsas, jahimaadel vabalt, üksi 2-3kesi, tegelevad nad tapatööga, kellest jõud, kiirus üle on. Nad ei käi seal lillelõhna nuusutamas.
Minu arusaamine, kogemus isasest ja emasest koerast. Emasel koeral on põhiliselt kaks innaaega aastas, Periood 2-4 nädalat paaritusaeg mõni päev. Sellel perioodil ei kuula hästi sõna. Väljas tuleb hoida lihtsalt rihma otsas. Toas mõni päev „tilgub“. Emane koer on koduhoidlikum. Metsas, jahil töötamise raadius mõneti väiksem. Kompenseerib kuulekusega.
Isasel koeral pole innaaega, aga kui kodu läheduses ca 500 m raadiuses elab indlev emane, vingub, ulub, kraabib välja. Kui läheduses elab 3 emast koera, on sellel koeral 6 innaaega aastas. Isane ei ole nii sõnakuulelik, koduhoidlik, rohkem isepäine. Jahil töötamise raadius suurem, halvemini juhitavam. Jahikoerad, olgu emased, isased, on isiksused, mitte tsirkuseartistid.
Lased jahikoera hommikul metsaääres lahti, ütled otsi-otsi. Koer läheb rõõmsalt tööle. Mitte keegi ei anna garantiid, et õhtul paned koerale rihma kaela ja tuled temaga koos koju. Võib jääda auto-rongi alla, uppuda, hunt murrab ära, lastakse maha, aga ka varastatakse.
Esimesel eestiajal oli hea jahikoera, hagija hinnaks keskmise jahipüssi hind midagi 100 kr. ümber. Hea jalgratas „Vega“, „Husqvarna“ maksid ca 160-170 kr. Talusulase palk oli midagi 25+- 10 kr kuus.
Vilma teadis enne meie abiellumist, et minul on jahilkäimise hobi (haigus). Rohkem kui korra ütles ta mulle: Evald, ma ei saa aru, mis inimene sa oled, pühapäeva hommikul vara tõused soojast voodist (minu kõrvalt), lähed metsa. Tuled õhtul pimedas, väsinud, märg, porine, verine lihatükk seljakotis ja omal õnnelik nägu ees.
Pointeri kohta öeldakse jõud ja aadel. Kui pointer (ka mõni teine koer) leiab maastikult värske lehmasita hunniku, püherdab ta seal peal kapitaalselt, himuga. Tuleb sinu juurde rõõmuga, uhke olemisega. Minas ei saa aru, kus on aadellikkus.
On nii, hommikul enne jahile minekut koerale süüa ei anta. Kogenud jahikoer, kui saab aru, et minnakse jahile, ei söö ise. Jahil, jooksmise hõlbustamiseks roojab koer end, soolestiku tühjaks. Lõuna ajal, kui jahimees sööb võileiba, on sageli ka koer seal. Pakutakse temalegi killuke. Üldiselt võtab koer selle vastu, siis otsustab, kas süüa või matta maha, sageli matab. Läheb 3-4 m eemale, kraabib väikese lohu, paneb leivatüki sinna sisse, ajab, lükkab ninaga mulla peale. Läheb mööda kuu, vahel kauemgi, samas kohas süüakse lõunaleiba, koer läheb, tõmbab käpaga, võtab, leiab kohe oma maetud leivatüki ja sööb. Selline on jahikoera mälu.
Kõige õnnetum koer pidavat olema selline, kellel ei ole peremeest.
Koeraga on hea koos viina (peeti) võtta, ise võtad viina, koerale annad sakuskat. Ta kuulab su juttu andunud, hardalt. Kui ise tukastad, uinud, valvab ta sind truult, kaua (minu tuttava viinamehe pihtimus).
Tagantjärele tarkusena, mis midagi ei maksa, vigadest, mida tegin oma koertega.
a) Vaatamata oma väga suurele solvumisele 1952 a. ei oleks ma tohtinud lubada Illit omapead, üksi metsa. Andma ta kohe mõnele jahimehele. Ta oleks jahtinud tuttavatel jahimaadel kõrge vanuseni.
b) Oleksin pidanud jääma Bimbuga rahule. Tahtmine saada eliitkoera jättis mind ilma mõlemast.
c) Esimest-viimast korda haavusin-solvusin Vilma peale, armastasin teda ja poega väga. Jätsin endasse, väljundiks oli Raki elu.
Minu arvamus, nägemus, mõte lemmikust, eetikast, hügieenist, armastusest, reeglitest. Sõna, mõiste, lemmik, näen mina valikut mitmest. Ei julgenud öelda Vilmale, sa oled mu lemmiknaine, vajadusel kasutasin teisi sõnu, superlatiive. Kartsin, küsib vastu, Evald, kas sul on veel peale minu mõni naine tagataskus.
Ma hoidsin kõiki oma koeri vahel natuke süles, rääkisin, silitasin. Hoidsin süles ka Vilmat, rääkisin, silitasin kallistasin suudlesin. Korra ta vihjas, kas peaksin Pigi peale (armu)kade olema. Pareerisin, Pigi on ainult minu koer, teda hoian, sind, oma naist, armastan. Ma ei tea kas koeraga, kassiga ühes (pesas) voodis magamine ja ühest kausist söömine mahub eetika, hügieeni või armastuse egiidi alla.
Minu koerad ei tohtinud meie (abielu) voodisse minna (salaja vahel käisid), küllap ei olnud vajalikult karm.
Vilma tuli kodust, kus ei olnud koera. Oli selline juhtum, koera söögikohal põrandal oli praetaldrik, koera poolt lakutud. Rääkisin Vilmale korrektselt, mina ei taha süüa koeraga ühest nõust, ei taha, et seda teeksid ka sina, oli minuga ühel meelel. Läks mööda mingi ajaühik, nägin, lakutud praetaldrik põrandal. Astusin peale, katki, prügikasti. Ei öelnud Vilmale ainsatki sõna. Küllap märkas, meil oli siis kõike vähe. Kuni meie abielu lõpuni ei näinud ma ühtki meie sööginõud põrandal.
Kõik koerad olid meie pereliikmed, aga kehtisid ka reeglid, millest tuli kõigil kinni pidada.
Ilma reegliteta pidavat olema ainult salakuulamine, kõige rangemad reeglid pidavat kehtima litsimajas.
Terve oma 70-aastase elu olen olnud maainimene ning mu peres on olnud loomad nii laudas, õues kui toas.
Kassid on olnud me elamises kogu aeg tavaliselt hiirepüüdjana laudas. Tuppa said ainult päeval. Võisid lesida, kus aga soovi oli: põrandavaibal, diivanil või ka voodis.
Elu tegi oma keerdkäike ning korraga kuskil 1980-ndate keskel sattus meie perre määrdundvalge, mustade käppadega-kõrvadega-sabaga ja -ninaga noor siiamihärra. Ta lihtsalt kuskilt tuli ja jäi meie juurde või visati ta kellegi poolt? Temast sai meie esimene lemmikloom suveniirkass, kes toas elama hakkas ja hiirepüügist midagi ei teadnud. Oli üpris armas loomakene.
Elasin siis Tartumaalt Valguta mail ning momendil samas sides kirjakandja ametis. Suhtlemisring oli lai. Iga päev 25 km läbi „ratsutada“.
Aasta hiljem pakkus mulle Koruste kaupluses töötav daam noort siiamipreilit. Muidugi võtsin ta vastu. Nii nad kahekesi elasid meil toas. Aastas toodi korra poegi. Kastikene oli pliidi ees, kuhu asjale käidi ja magati kahekesi voodijalutsis teki peal.
Olid väga puhtusepidajad loomakesed. Mitte kuskile kunagi hunnikut ei tehtud. Kurjad nad ei olnud ja vaidlen vastu neile, kes ütlevad, et siiamikassid on kurjad.
Need inimesed ise kasvatavad looma kurjaks. Mina oma kassidele, kui noortena reide üritasid hüpata, andsin käega laksu ja läksin kohe nende juurest ära. Kass pidi aru saama, et nii ei tohi!
Siiameid ei tohi kunagi torkida ega õrritada. Nii aetakse ise loomakene kurjaks ja tigedaks. Pidasin siiamipaari kümmekond aastat. Minu isa siiamile ei meeldinud mu Valguta naabrimees, kes tuli appi meile siga tapma. Kallale ei karanud, aga ta istus naabrimehe kõrval, kellel pussnuga oli sääriku sääres ja ajas undamise joru seni, kuni ta seal toolil istus.
Kui armsad olid nende pojakesed. Üle 3-4 poja kunagi ei olnud. Lahti sain poegadest alati. Kinkisin neid ilma rahata. Sõid sama toitu, mis ise sõime. Vene ajal ju mingeid eri kassitoite meil maal ei müüdud. Pojakesed sündisid lumivalgetena, roosade käpakestega ja roosade ninakestega. 3-4.dal päeval hakkas jalakestele ninale ja kõrvadele halli värvi viskama, mis järjest tumenesid kuni tumepruunini. Kes neid pojakesi potile õpetas? Mina küll mitte, aga sinna nad kõik käima harjusid nagu kord ja kohus. Ikka kahe-kolmekesi korraga kui tillemad olid. Kõik kiisud olid ühte nägu. Oli tegu neist arusaamisega. Vaatasime neid ja alati imestasime nende tarkust ja arukust.
Kurja eriti ei tehtud ja kardinaid pidi roniti haruharva lae alla. Tillu vitsakene oli olemas. Kui nägin ronimas, sai pisikese nihvi ja ronimine jäi soiku.
1988. a. jaanipäeval kolisime Valgutast Tsirgulinna, kuhu olime maja ostnud. Siis oli meil jälle 4 pisikest kassipoega kaasa tuua. Vahtisime neid abikaasaga ja ma ütlesin kaasale, et Valgas on kassinäitus. Viime oma kassipere ka näitusele. Eriline oli see, mis ahvatles, et isa-siiam Leopold oli kasti ühes küljes külili ja emasiiam Siiu teises küljes külili ning 4 poega askeldasid nende süleõnaruses.
Tavaliselt meie küla isaskassid emaste poegi ei talunud ning iialgi nendega tegemist ei tehtud. Minu peres murdis küla isaskass 2 juba mängivat kassipoega ära ning ühte sõi poolenisti ära. Sattusin varahommikul 1963-ndal aastal heinaajal peale. Rabasin ta kinni. Tasuks hammustas mind pöidlasse. Emakass istus õndsa näoga kõrval ja lasi pojad maha murda. Tema omi poegi ei kaitsenud.
Siiamipaari me toast välja ei lasknud ja ega eriti tükitudki välja.
Aga ikka mõnikord juhtus, et Leopold pääses ukseprao vahelt õue. Siis pidin kohe valvel olema, sest külakassidega kohtudes algas alati tüli ja see toimus väga ruttu. Kisa ja „ruigamise“ järgi oli alati selge pilt, kuskandis meie Leopold parajasti oli. Temal oli eriline kisa, mille kohe ära tundsime.
Jooksime kohale ja alati saime ta kinni ja tõime tuppa tagasi. Ta ei proovinudki põgeneda. Ütlesime mehega, et meie kass juhatab jälle alevi peal orkestrit. Kui siia Tsirgulinna tulime, siis saime alles aru, kui tark meie Leopold on. Tema oskas 8-aastasena siin toakoridori ukse esikusse lahti võtta. Hüppas lingile ja uks läks lahti. Abikaasa sättis seda linki veel kahte uude asendisse. Leopoldil sai ruttu selgeks, kuidas uks lahti käib. Tavalisel ukselingil ju kolm asendit saabki panna ja kõik võttis Leopold lahti.
Siis otsustas abikaasa Leopoldi üle kavaldada. Tegi uksele lisariivi, mida sai ümmargusest nupust keerates lahti. Nägin kui seda riivi uksele pandi, Leopold istus samas koridoris ja vahtis peale. Abikaasa ütles talle: „Näis, kas selle ka lahti võtta oskad?“
Jah, mõned päevad tõesti Leopold ust lahti ei saanud. Ja äkki oli tal sellegi lahtivõtmine selge. Algul hüppas ümmarguse riivini ja siis lingi peale. Uks sai esikusse lahti kui imeväel. Kahjuks välisuks käis lahti teise süsteemiga ning seda kassiaru ei osanud kunagi lahti teha.
Emasiiam tuli 3 a. hiljem magama panna. Talle tuli peale see kassihaigus – kere peal oli juba 2 ümmargust karvadeta kohta ja uued tulekul. Mul aga Valgas lapselaps, kes kogu aeg kassi kaisutas. Ravi 1991-ndal siin veel ei teatud ning meie veterinaar leidis, et paneme magama.
Leopold jäi üksi. Tõin küll varsti uue vöödilise õuekassi, kellel Leopoldiga pojad tulid. Ühe jätsin poegadest omale, kellele tütar Matrosnik nimeks pani. Oli tume vöödiline, pika kerega ja kõrgete jalgadega. Ja kui suureks ta kasvas. Kaalus 8 kilo. Oli majesteetlik, väljapeetud käitumisega loomakene. Kui risti end üle voodi pikali viskas, oli terve voodi kassi täis. Ta oli nii armsalt paks, ümmargune, suur ja läikiv ning hästi sõbralik kõuts. Mu väimees ikka ütles, et kui siit me nelja kassi seest valida antaks, tema valiks selle paksu-vöödilise omale.
Leopold ei seltsinud selle uue emasega, ta jäi nagu üksi. Kippus välja toast ja korra saigi minema ning tagasi ei tulnud. Lapsed leidsid ta mõni aeg tagasi ühe mahajäetud maja pööningult surnuna. Matsime ta karbiga oma õueaeda. Siiamite sugu läkski nii minult minema. Leopoldi nimesaamine oli ka huvitav. Me teismeline tütar Helve oli Valgutas ostnud õhupalli ning kirjutanud sellele peale suurelt Leopold. Ta liputas seda värvilist õhupalli selle noore isasiiami nina all. Nii kui kassikene selle pallile käpaga patsu pani, käis pauk ja pall Leopold lendas kildudeks. Selle tagajärjel ristis tütar kassikese Leopoldiks. Oma nime ta tundis ja teadis. Reageeris sellele alati.
Matroskinile harjus külge ronimise mood. Läks nädalaks hulkuma ja tuli siis jälle tagasi. Tema väljaskäimisi me ei piiranud. Oli rohkem õuekass.
Tema lõpukene oli hirmus. 5-6 aastasena oli ta jäänud vist alevis tuhkrulõksu vahele. Mõlemad esikäpad olid kild-luumurdudes. Kuidas ta selliste käppade peal koju tuli, on raske seletada. Vererada oli igal pool järel. Oh kui kahju oli meil lasta magama panna oma suur ja armas Matroskin. Neid luumurde parandada ei saanud.
1995. aastal tõi tütar Valgast noore halli valgekäpalise ja valge rinnaga kassipoja, keda tütar pidada ei saanud. Kuigi oli puhtusepidaja loom ja 2 nädalat nende juures elanud. Olla tänava pealt korjatud. Neil oli 2-aastane tütar Elis. Loomake oli väga mänguhimuline ja rippus oma teravate küünekestega alatihti tüdrukukese seeliku või pitsidega püksikeste küljes. Laps hakkas kassikest nii kartma, et ei julgenud magamistoast väljagi tulla, kui kassike liikvel oli.
Õue tagasi visata teda ei tahetud. Ikka nende loomake ja puhtust pidav, nii ta siis toodigi meie juurde maale. Ega meil abikaasaga olnud aega kassidega mängida. Mul olid siis laudas lammas, lehm ja 2 seapõrsast ning 3600 m2 krunt korras hoida. Abikaasa käis veel tööl.
Kassike jäi toakassiks. Saime temaga kenasti läbi ja kutsusime Tilluks. No mis Tillu ta on, kui suureks kasvab? Otsisin talle sarnast nime ja nii saigi temast Dilidon. See oli selle Tillule sarnane nimi. Edaspidi kutsusime ikka Tilli ja Dilidon teda. Reageeris mõlema nime peale. Väga soliidne loomake, keda sai alati siis naerda, kui tema ämbrist kõrge pingi peale „vee proovi“ võttis. Käpake sisse ja lakuti siis see puhtaks. Põrandalt tema vett ei lakkunud. Nii siis oligi meie joogiveepange kõrval, mis oli kaanega kaetud, teine pangekene, kust Dilidon käis proovi võtmas.
Dilidon jäi mulle väga südame külge, sest mu abikaasa suri 2001 a. talvel ning mina pidin Dilidonile ja toakoera Tsäpile peremeheks hakkama. Mõlemad magasid voodijalutsis ja said omavahel hästi läbi.
2005 a. talvel ei tulnud Dilidon öösel tuppa, kuigi mitmeid kordi kutsusin. Seda ei olnud kunagi juhtunud, et ta ei tulnud kui kutsuti… Tuli hommikul. Varsti jäi haigeks. Ei söönud ega joonud ja mõne päeva pärast suri tugitooli peale. Haigena ta voodi ei roninud. Kahtlustan, et talle anti mürgitatud kala, kui ta emakasside juurde pulma läks. See oli ta esimene pulm 5-6 aastasena. Hoidsin ju teda toas kinni. Siis lihtsalt pääses uksest välja. See oli märtsikuine aeg. Emakasse pidav mees ähvardas me isakassid ära tappa, kes tema kasside kalu sööma tulevad. Miks ta pildus neid kalu nii palju, et omad ära ei söönud ja võõrad kassid lõhna peale kohale läksid? Matsin ta puukastikese sees koduaeda. Leinasin teda taga. Ta oli ju mu öine seltsiline. Tahtsin samasugust uut, kui tema oli. Tartus nägin ühe poe juures halli emakassi pojaga. Täpselt mu Dilidon oli see pojakene, aga ta oli umbes 2-3 kuune – suur juba.
Siis toodi mulle 2005 a. augustis Põlvast umbes samasugune, kuigi mul oli juba 2 õuekassi. Oli üleni hall, käpakesed valged, ninakene hall, aga põsekesed vuntsidega lumivalged. Oli paari kuune ja sama vallatu kui Dilidon. Igale poole teda sai ja alati temaga midagi juhtus. Küll kukkus ta kuhugi, midagi läks ümber või katki.
Ma ei ole löönud ega karistanud loomakesi, kui mänguhoos midagi juhtub. Kui asi tehtud, ega ta aru saa, mille eest teda karistad. Kui teo pealt jaole ei saa, siis hiljem karistada pole mõtet.
Tema hüppas mul köögi laua alt üle 90 liitrise veenõu, mis pesupesemiseks toodud. Esimene kerepool läks õnnelikult üle aga tagumine pool kõigega käis minu kogutud räästaveest läbi. Sekund hiljem oli ta köögisektsiooni taga. Kuidas ta sinna vahele mahtus, ei oska öelda. Ruum oli nii kitsas, et ümberpööraminegi polnud võimalik. Kümmekond minutit põeti seal seda ehmatust.
Dilidoniks ma ei saanud teda kuidagi kutsuda. Lihtsalt ei saanud. Ta sai nimeks Röövel või Rüüfli, sest ta käitus kui röövel.
Röövlit öösel toas ei hoia. Tal oli puhtusepidamisega raskusi. On peetud pisikesena õues ja toas öösel ei oska olla. Ringi ei ole õpetada jõudnud. Nüüd on ta aastake ja ma ei proovigi enam. Ta tuleb ööseks kutsumise peale lauta. Oma kassikesi ma ei jäta ööseks tänavale kaklema.
Röövlist-kõutsi tubase rumaluse tasandab tema tubli rotipüüdmine. Rotid on alevis näljas, ei peeta enam alevis loomi. Mul on 3 kana ning rotid hiilivad öösiti nende nisuteri, kust mu Rüütlikene neid ühekaupa kinni nopib ja mulle hommikul näitab. Minu pool kõrgetes heinakihtides oli rottidel hea elada ja paljuneda. Nüüd lõpeb nende paradiis ära. Heinakihtisid enam ei ole ja mu ajalooline lehmake läheb 11. sept. 2006 kombinaati. Ta on praegu 11-aastane ning arvan et Eesti ajaloos ainuke lehm, kes lüpsab ahtrana 7-ndat aastat. St. pole 7 aastat poega toonud. Viimane oli 1999 a. aprillis. Annab praegu veel 11-12 lt maitsvat ja rammusat piima. Tavaliselt ahtraks jääv lehm annab 3-4 lt päevas. Läheb rammusaks ja tigedaks. Eks minu lehmale mõju tema põlvnemine. Tema vanaema lüpsis mul Valgutas kõige rohkem 35 lt päevas. Praeguse ema üle 18 lt ei annud, aga tema andis 25 lt. Ahtrana 6 aasta jooksul tuli vahel ka 15 lt nii kuis siin alevis süüa sai.
Tema vääriks rekordite raamatusse panemist. Praegu, 11-aastasena ja 7-ndat aastat ahtrana 11-12 lt suvel piima anda. Olla ilusa kerega ja all suur valge udar. Aga ta saab hästi süüa ka. Tema peale mu aeg kõik kulub ja ma ei suuda oma hobidega tegeleda. Televiisorit vaatasin viimati kevadel. Ei ole selleks lihtsalt enam aega, õhtuks olen väga väsinud.
Nüüd ei tule enam lehmaga toime. Lihtsalt ei jõua ja haigused kimbutavad. Mu lehm ei anna võõrale piima kätte ning vili sai ka otsa, mida ise iga nädal kodus jahvatasin.
Veel olen üles kasvatanud nn. lemmiklinnu. 1978 aastal Valgutas anti meie pere loomade jaoks Paaslangi küla viljakuivati kütteruum, millel korsten peale. Ma ei näinud küll seda hakkide toimetamist seal korstna otsas, aga ükshommik oli üks udusulis kollase nokaümbrusega hakipoeg pullikese kõhu all maas. Võtsin selle linnupoja seal ära. Ei me surmanud teda õnnetukest ära, vaid panime suurde traadist rotilõksu elama ja ma hakkasin teda pihuga kinnipüütud kärbestega toitma. Neid oli laudas külluses ja viisin linnule. Algul ei võtnud kuidagi vastu, püüdis aina hammustada ja karjus minu peale. Päeval oli ta puuris kinni ja üksi, aga õhtul ja öösel meiega. Ta harjus nii ära, et kui ma Rõngu aiandist lõunale tulin, teda toitma ja talle kärbseid püüdma – Jaak juba kisas ja nõudis minult süüa. Ta sai nii omaks, et ei põgenenud kuskile.
Sulekesed kasvasid selga ja ta õppis lendamist. Esimest korda võttis hoogu ja läks, aga maandus täpselt 6-ämbrilise mahuga tsinkplekk vanni, millel 15 cm kõrguselt vett põhjas. Jaak märg kui kalavedaja. Võta aga rätik ja kuivata Jaak ära. Ega teine päev uusgi katse paremini läinud. Siis lendaas ta kõrgemalt me köögis ja maandus täpselt tulisele pajakaanele pliidil, kus seakartulid juba keesid. Rabasin ta sealt ära. Viga seekord ei saanud.
Õppis sööma enda sööki ja enam teda rotilõksu vangi ei pannud. Magas kindlal toolileenil, kus ajalehed all ning kuhu öösel märgid peale tehti.
Kasvas ilus ja soliidne linnukene. Käis õues ja tuli alati tuppa tagasi. Sorteeris paberkommisid ja tõstis teelusikaid. Välja midagi ei viidud, sest tema oli ju toaelanik.
Kui keegi külla tuli, nii hakipoeg oli kõpsti kõrval. Talle pidi alati midagi andma. Mu ema mees Väino Maala tõmbas kord tema ees oma rahakotirauad lahti. Jaak ei olnud laisk poiss – tõmbas nokaga vene rublal tüki ära.
Siis oli ta kõva „ajalehelugeja“. Istub ajalehehunniku otsas ja rebib nokaga tükke. Sellest on piltki tehtud, aga foto on tumedavõitu – kvaliteedilt kesine.
Ükskord andsin Jaagule bussipileti. See võeti vastu, pandi varba alla ja hakati ribadeks rebima. Õues lennates ta tuli vastu otsesuunas ja maandus otse pähe.
Õemees pidi kreepsu saama, kui hakipoeg talle mustsõstraid süües pähe lendas. Elasin õdedest kaugel ja polnud neile maininud, et kasvatasin hakipoega.
Ostsime maja Valgutasse ja haki andsin emale Pühastesse. Tema leppis nendega hästi. Kartsin, et Valguta poisikesed ta hävitavad. Ema elas metsa sees. Tal oli septembri lõpus sünnipäev ja palju rahvast, 5-kuune hakipoeg lendles lae all. Visati küll teda õue, aga kui keegi välisust paotas, oli poiss toas tagasi.
Mu ema olla käinud minu hakiga Pühaste poes. Hakk ootas seni kase otsas kui ema oste tegi. Tagasi mindi, hakk istus õla peal…
Hakipoeg kadus novembris ära. Arvan, et mõni kass murdis maha. Ema mees lasi hakikesel kassile nokaga lüüa. Kass pelgas teda kui tuld. Ehk läks mõne võõra kassile sama julgest lööma ja see rabas ta kinni ning saatis õhtule.
Eksootilisi lemmikloomi ei ole meie pere pidanud. Olime maa inimesed ning leppisime eestimaistega. Tõid nemadki me perre omal ajal palju rõõmu ja helgeid hetki. Tänu neile!
Meie pere lemmikloomad on olnud kassid. Kasse on meie peres aastate jooksul olnud üsna palju. Me oleme neid hoidnud ja armastanud, nad on olnud meie pere liikmed.
6 aastat tagasi, 2000. aastal, suri meie eelviimane kass Pella, ta sai õnnetult surma meie enda auto rataste all. Matsime Pella väärikalt maha ja hakkasime mõtlema, kust saaks kiiresti uue kassi. Sel ajal vedas meile jalgrattaga posti postiljon Marika. Kuulnud meie murest, tuli ta ühel päeval, rattal lisaks postikotile korv väikese kassipojaga. Kassipoja eest ei tahtnud tasu ei andja ega tooja. Minu lapsepõlvemaal Võrumaal anti kassipoja eest suur sukanõel, et küüned ja hambad hästi teravad kasvaksid. Siinkandis sellist kommet ei tunta.
Minu sel ajal seitsmeaastane tütrepoeg Markus pani kassipojale nimeks Miisu. Algul tundus see nimi liiga lihtne ja tavaline, aga kuna Markus oli kindlalt otsustanud, saigi kassipoja nimeks Miisu.
2
Kuna kassid olid alati meie majas olnud, ei vajanud me Miisu kasvatamiseks ja hooldamiseks lisateavet. Ka piim oli omast käest võtta, kuna pidasime sel ajal lehma. Maal elades ei ole mõttekas pidada tõupuhtaid loomi, eriti koeri, kes vajavad pidevalt erihooldust ja loomakliiniku külastusi, mis on tülikad ja kulukad.
Kassi muretsemisel on oluline kassi välimus. Meie ei taha üleni musta, nn. ”nõiakassi.” Hügieeni silmas pidades ei ole me tahtnud ka angooratüüpi kassi. Kunagi oli meil “Karvasaba,” aga temal oli ainult saba karvane. Mulle ei meeldi ka siiamid oma tigeda iseloomu tõttu. Minu täditütre peres on siiam nimega Bin Laden (ristinimega Triibu), kes on selle pere lemmikloom. Bin Ladenil on oma mängutuba, kastitäis mänguasju ja oma magamisase. Köögis aknalaual on ekstra kassile kasvatatud “rohelist,” mida ta käib ise võtmas. Pereisal on süda haige. Kui ta istub tugitoolis, tuleb Bin Laden tema rinnale, just südame kohale ja seab ennast sinna magama. Ta oskab ka mõne teise haige koha üles leida ja seda ravima asuda. Iseloom on Bin Ladenil tõeliselt siiamlik. Selle tõestamiseks toon ühe kurioosse näite: perel on suvila Võru linnast väljas. Suvilasse minnes võetakse kass korviga kaasa. Suvilanaaber, kes oli kassiga alati sõber olnud, võttis ta sülle. Piirdeaia taha ilmus üks võõras kass. Bin Laden tahtis minna uue kassiga tutvuma ja kui suvilanaaber ei jõudnud või ei jaksanud nii kiiresti reageerida, tõmbas ta naisel käed nii katki, et viimane vajas arstiabi.
Bin Ladeni hingel on kolm lindu. Kaks said päästetud, kolmas kahjuks mitte. Möödunud talvel oli nii, et kui perenaine alles magas ja tihased olid tühja linnumaja juures toiduootel, tuli Bin Laden perenaise voodisse ja tõmbas õrnalt käpaga, andes märku, et aeg on ärgata ja oma kohustusi täita. Minu vanematekodus Võrumaal oli valge kass nimega Palli. Tema omapära oli, et ta vältis võõraid. Kui me läksime sinna vahel külla juba reedel, oli kass kadunud. Välja ilmus ta alles esmaspäeval, kui me õuest välja sõitsime.
3
Nüüd veel meie Miisust. Kuna Miisu on tavaline talukass, ei vaja ta erilist hoolitsust. Ta hoolitseb ise enda puhtuse eest. Toiduks saab Miisu kassitoitu, võileiba, vorsti, mõnikord liha. Miisu armastab ka vahukoort. Kui Markus mõnikord lausa sardelle või muud paremat Miisule annab ja meie pahandame, ütleb Markus, et Miisu on ka meie pere liige.
Miisule anname kirbu- ja ussirohtu ning laseme teda vaktsineerida marutaudi vastu. Mõnikord mädaseid silmi puhastame kummeliteega.
Meie Miisul on selline omapära, et ta on meil lastetu. Sel põhjusel ei ole ka vaja olnud tablette ega steriliseerimist. Praegu on ta meil kuueaastane. Kassipulmad toimuvad regulaarselt, Peigmehi käib 3-4 isakassi, aga järglasi ei tule. Varasemate kassidega oli alati mure, sest olime sunnitud kassipoegi “merekooli” saatma (nad uputama), mis oli väga ebameeldiv protseduur.
Kõik kassid enne Miisut olid “õuekassid,” magasid karjaköögis katlakaanel, tuppa ei tulnud. Miisu ei läinud algusest peale karjakööki ja ei tulnud ka tuppa. Eelmisel aastal olukord muutus. Kui ilmad läksid külmaks, hakkas Miisu tuppa tahtma. Miisule tehti oma magamiskoht - üks tugitoolidest vastava kattega sai temale. Tänavu talvel ja kevadel läks aga asi käest ära. Lapselaps Markus on kassi päris ära hellitanud. Miisu magas Markuse voodis, ka padjal ja üldse igal pool. Kui ütlesime
kurja häälega “Miisu, kus su koht on?”, läks Miisu kohe oma toolile, aga nagu meie olime läinud, läks Miisu Markuse juurde tagasi.
Kaasa ei ole me Miisut kuhugi võtnud, üksi kodus olles saab ta suurepäraselt hakkama.
Miisu sünnipäev on 15. juulil. Ta saab sel päeval paremat toitu ning küünal pannakse põlema.
Miisu eest hoolitsemine on jäänud mõistlikkuse piiridesse. Olen näinud nii ülesöödetud kassi, et ta ei jõudnud ennast enam liigutada. Miisu on meil normaalmõõtmetes.
Kassinäitustel ei ole me käinud ei Miisuga ega Miisuta.
Võrreldes nõukogude ajaga on lemmikloomade eest hoolitsemine oluliselt lihtsam spetsiaalsete toitude ja loomakliinikute olemasolude tõttu.
Lemmiklooma surm on olnud meie peres tõeline tragöödia. Kõik nad on olnud väärikalt maetud ja kohe uus loom muretsetud. Üle kahe kassi ei ole meil korraga olnud.
Meie Miisu ei ole puhtuse pidamises saanud eri väljaõpet, ka ei ole toas liivakasti. Ometi ei ole Miisu mitte kunagi tuppa musta teinud, kui ta soovib õue, siis tuleb ja küsib. Laualeminek on küll karmilt keelatud, aga seda nõuet ta viimasel ajal ignoreerib, alles hiljuti oli lausa peadpidi Markuse piimatassis.
Palju pahandust on Miisu ja minu abikaasa vahel suviti, kui õu on täis pääsukesi ja teisi linde. Üldiselt Miisu saab aru, et linde püüda ei tohi. Aga linnud on ju tema jaoks nii ahvatlevad ning kassil on raske seda nõuet täita. Mõni pääsuke ja talvel tihane on Miisu saagiks langenud. Kõige hullem lugu juhtus tänavu talvel, kui Miisu tuli kuuseheki alt, hoides kaelapidi suus armsat paksukest nurmkana. Me võtsime linnu Miisu käest ära ning riidlesime temaga kõvasti.
Meie Miisu lükkab ukse ise lahti. Kunagi oli meil kass, kes hüppas lingile ja avas iga ukse, ainult kinni ei pannud.
4
Meie lapselapsele Markusele on Miisu väga tähtis. Ta on ka koera tahtnud, aga kuna elame küla keskel, kust tee läbi läheb, ei ole me koera võtnud. Neid on meie külas küllalt auto alla jäänud.
Markus tegi kolmandas klassis uurimustöö kassist. Selles töös pühendas ta suure osa Miisule. “Minu kass on halli-valgekirjaline, kaalub 3 kg 700 gr. Keha pikkus on 45 cm, saba pikkus 25 cm. Ta on segatõugu ja nimi on Miisu.
Miisu ei armasta toas viibida. Kass on inimesele sõbraks. Meie kass püüab hiiri, rotte ta kardab. Kass sööb inimestetoitu, kassitoitu ja lakub piima. Kass võib küünistada, kui talle haiget tehakse. Meie kass magab heinaküünis, söömas käib hommikul vara, lõunajal ja õhtul hilja.
Ükskord, kui ma olin 7-aastane, küpsetas ema kooke. Panime koogi taldrikuga lauale. Miisu oli ka köögis. Andsime talle kassitoitu ja ise läksime köögist ära. Kui tagasi tulime, oli kassitoit alles ja koogitaldrik tühi. Miisu ootas ukse juures õuelaskmist.
PAHANDUS
Miisu koogid ära sõi,
järele jäi suhkruvõi.
Mornilt ukse peale vahtis,
kiiresti nüüd õue tahtis.
Miisu peale kärati,
harjavart tal näidati.”
Ma ei peaks kunagi karvadeta kassi, madusid ega sitikaid. Papagoi võiks olla.
Iga koduloom võib olla lemmikloom, aga lambatalle ja vasikaga on see õnnetu lugu, et ükskord peavad nad oma elu jätma. Siis on kurbust palju. Oleme seda üle elanud ja enam ei taha. Praegu me enam ei peagi loomi peale Miisu.
Miks peab inimene lemmiklooma! Arvan, et ikka enda pärast. Looma hooldamine pakub vaheldust tööpäevast tüdinenud inimesele, õpetab mõistma looma, arvestama tema vajadustega, piirama oma inimlikku ego. Looma eest hoolitsemine, tema hoidmine ja hellitamine annab emotsionaalset rahuldust inimesele ja loomale – viimane tunneb ennast kaitstuna. Võttes majja looma, võtab inimene endale kohustuse teda hoida ja kaitsta.
Minult on küsitud: „Miks sul ei ole lemmiklooma?“ Üksiku inimesena olin koolivaheaegadel pikki perioode kodunt ära ja kelle hoolde ma oma loomakese oleksin jätnud. Paar päeva oleksid naabrid tema eest hoolitsenud, aga paluda neil kuu aega teda hooldada oleks olnud liiast. Loomalgi oleks raske kohaneda uue, olgugi ajutise perenaisega, sest eri inimese suhtlemisoskus loomaga on omanäoline.
Nii ei olegi mul kogemusi oma loomaga, kuid olen tundma õppinud mitut head tuttavat kassi ja koera. Panen kirja mõned lood nendest.
Isepäine Topi.
Topi elas Jõgevamaal Voore külas. Tema perenaise Eviga olime kolleegid ja käisime sageli ümbruskonnas jalutamas, Topi rihmapidi kaasas. Nii mõnelgi koolijütsil oli lõbus vaadata, kuidas me metsa poole sörkisime, kõige ees, saba uhkelt püsti ja kõigest väest rihma sikutades, Topi. Oli tegemist, et püsti jääda tema ootamatute kõrvalepõigete ajal: erutav lõhnade maailm meelitas Topit.
Kasvult oli Topi madal kõverate taksijalgadega karvarull, keda Evi igal ajal kevadel pügas. (Mul on siiani alles kotike tema karvu. Topi ise puhkab hulk aastaid kodumaa mullas.) Karv oli ruuge hallika okkaga. Evi pügas Topit lambaraudadega. Ega ta üksi hakkama saanud – mees oli abiks. Peale pügamist käis Topi halenaljakas – pikk peenike pügamisjuttidega kere madalatel jalgadel, väikese pea küljes pikad laperdavad kõrvad. Ise ta häbenes pügamisjärgset alastiolekut – puges kuuti varjule.
Topi isaks oli puhastverd taks, kellel oli armulugu puudliga.
Kutsikana oli Topi olnud väikene armas ja elav karvatopp. Siit ka nimi Topi. Kutsika imetlejad pakkusid välja mitmeid nimesid. Üks naistuttav (saksa filoloog) leidis, et nimeks võiks olla Herz koerakese armsa välimuse ja olemise pärast.
Topi välimus oli vaatamisväärne. Kutsikana meeldis ta lastele väga: käisid teda imetlemas ja silitamas. Kutsika eas, päris noorekesena, varastati Topi ära. Küla lapsed otsisid teda kõikjalt, kuid Topi jäi kadunuks. Evi rääkis oma murest koolis õpilastele. Päevad läksid ja siis – Topi toodi koju tagasi. Just nimelt toodi. Üks algklassiõpilane ilmus õhtul, koerake kaasas, Evi ukse taha ja tunnistas, et tema viis Topi ära ja tõi nüüd tagasi, sest Topi nuttis palju. Evi küsimusele, miks ta Topi ära varastas, seletas tüdruk, et ta ei varastanud, vaid võttis Topi mõneks ajaks endale mängida: Topi meeldis talle nii väga. Omavahel leppisid nad kokku, et Evi ei ütle kellelegi, kes Topi ajutiselt ära viis ja sõna on Evi pidanud.
Topi oli õuekoer. Pehme paksu alusvillaga karvkate kaitses teda külma eest. Korteri akende all oli tema kuut, söögi- ja jooginõud. Territoorium, mis jäi keti ulatusse, oli tema turvaala ning sinna ei tohtinud võõras tulla. Lahtiselt ei võinud Topit pidada tema jahikoera instinktide tõttu ja ka seepärast, et ta oli võõraste vastu kuri – võis hammustada. Pakaselistel talvepäevadel ja öödel oli Topi ase (tekk) korteri esikus. Seal oli kitsas, kuid Evi ei raatsinud oma lemmikut õue jätta.
Topi võttis mind suhteliselt kiiresti omaks. Esimesed korrad käisin Topi territooriumil loomulikult koos Eviga. Algul oli ta väga umbusklik, kuid nuusutas mind siiski üle ja leidis vastuvõetava olevat ning harjus seostama mind jooksmaminemisega. Kui nägi mind tulemas, kilkas rõõmust. Ja kui me koos Eviga maja nurga tagant välja tulime, oli Topi rõõmust pöörane – kilkas, hüppas ja tiirutas ringiratast. Pidi nobe olema, et jooksurihm kaelarihma külge kinnitada. Ja siis! Ole valmis! Topi läks nii suure hooga, et võis minu kui kergema pikali tõmmata. Metsas oli sageli rihma käepide minu kämbla ümber – Topi jooksis ees ja mina tema järel. Evile oli Topiga koos jooksmine raskevõitu.
Nii me siis looduses käisime – Topi, Evi ja mina. Läksime näiteks piki Tammealleed Tammemetsa poole. (Metsas ei kasvanud ühtegi tamme, kuid alleed ääristasid eakad jändrikud tammed. Allee järgi nimetasid elanikud metsa Tammemetsaks. Metsa ametlik nimi oli Roela Suurmets ning metsa viiv tammedega ääristatud tee oli paar-kolm inimpõlve tagasi tuntud Lauasara teena. Lauasara oli meie ajaks ammugi hävinud.) Teeäärses majapidamises oli suurt kasvu noor koer, kes, kui ta lahti oli, tuli Topit tervitama. Uudistajal olid head kavatsused, kuid kui meie tervitaja Topi arvates tüütuks muutus, andis ta sellest tseremoonitsemata kurjal moel märku. Püüdsime pinget leevendada. Evi sikutas Topit eemale ja mina keelitasin teist asjaosalist kaugemale hoidma. Topi ei peljanud suurekasvulist suguvenda. Ta käis ikka vapralt oma teed. Oma tahtmised oskas ta läbi suruda.
Tammealleelt keeras rada metsaäärsele heinamaale, mille keskel kasvas kaks võimsa võraga puud – tamm ja pärn. Käisime neid tervitamas. Heinamaal lasi Evi Topi lahti. Ta tundis vabadusest pöörast rõõmu – tuiskas ringi, nina maas, ahmis endasse lõhnu, hüppas üle kraavi ja kadus vahelduseks metsa. Meie istusime ja ootasime Topit. Enamasti ei veninud ooteaeg pikaks, aga juhtus ka nii, et Topil ei olnud naasmisega kiiret. Kutsusime siis teda üksteise võidu. Evi oli mures, et järsku sattus koer mõne peibutava uru juurde (taks on ju urukoer). Lõpuks ilmus Topi välja ja lasi juhtrihma kaelarihma külge kinnitada. See toiming käis maiuspalaga meelitades.
Topi meelispaigaks kujukeski see heinamaa. Mõnigi kord läks nii, et ta keeldus mujale minemast. Keha viimseni pingul, käpad laiali, kael välja venitatud, silmad pungis, keel suust väljas, sikutas ta kaelarihma, püüdes meid oma tahtele allutada. Meil jäi üle ainult alistuda. Proovisime ka nii, et Evi kandis Topi süles peibutavast teeotsast mööda, aga niipea, kui Topi tundis maad jalge all, algas vägikaikavedu uuesti. Alla jäime meie. Õnneks leppis Topi meiegi sihtide ja soovidega ning rändasime üksmeeles ümbruskonnas.
Haigus ja aastad viisid Topi maamulda vaatamata kohaliku loomaarsti pingutustele. Topi põrm puhkab koduaias marjapõõsaste vahel. Jõululaupäeva õhtul põleb ta haual küünal, suvel õitsevad lilled.
Korteri akende all valvab nüüd korra järele hundikoer Rolf, poja kingitus isale, Evi abikaasale, pärast Topi surma. Evi meeski lõpetas oma maise teekonna mõni aasta tagasi. Evile on seltsiks Rolf, üks oma ning neli keldrikassi ning muidugi töö koolis.
Kratt Kurri
Ühel õhtul u. 15 a. tagasi helises uksekell. Avasin ja lävel seisis kolleeg ja ühtlasi naabrinaine Maret, käes rulli keeratud rahvariide vöö, endal küsiv ilme näol: „Ene, kes tunned? On see sinu oma?“ Tunnistasin vööd – oli tõesti minu oma, õigemini mulle kasutada antud vöö. Igaks juhuks avasin kapiukse – ei, vööd ei olnud kapis omal kohal. Tundsin huvi, kuidas vöö tema kätte sattus. Maret seletas, et leidis rullikeritud vöö oma korteri köögipõrandalt. Arutasime, et mis müstika see on. Rahvariidevöö ei veere rullikeeratuna läbi kahe korteri. Kes või sellega hakkama saada? Kahtlustasime Mareti kassi Kurrit.
Elasime teisel korrusel samal trepimademel korteriuksed vastakuti. Mareti ja minu korteri köögil oli rõdu. Rõdusid lahutas trepikoja aken, mille välisplekk e. aknalaud oli ühel tasapinnal meie rõdude põrandatega ning ulatus kummagi korteri köögirõduni. Kurri, kes elas ainult korteris, õppis käima oma köögirõdult minu rõdule. Leidsin sageli Kurri lesimas minu korteri rõdu piirdel või põrandat katval vaibal. Suvel palavaga hoidsin köögi ja rõdu vahelise ukse lahti. Kurrikene tuli loomulikult uudistama, mis teisel pool ust on. Algul salamisi. Kui mind nägi, lippas tagasi rõdule ning ronis kribinal oma rõdule. Peagi Kurri sõbrunes minuga ja oli sage külaline. Talvel ta muidugi tuppa ei saanud, kuid istus meelsasti minu rõdu äärel.
Jutuajamises selgus, et Kurri avab kappide uksi, mis korralikult kinni ei ole. Maret oli märganud, et Kurri õiendab käpaga irvakile jäänud kapiukse kallal. Tõepoolest, rahvariidevöö oli rulli keeratuna ühe kapi alusel riiulil ja selle uks ei seisnud kinni. Oletasime, et Kurri tuli rõdude kaudu minu korterisse, tegi käpaga irvakil kapiukse lahti, võttis vöörulli hambusse ja tassis läbi minu korteri toa, esiku ja köögi rõdule, ronis rõdu piirdele, sealt alla trepikoja aknaplekile, piki seda oma rõduuksest jälle üles rõdu piirdele ja uuesti alla enda rõdule rullikeeratud vöö hambus. Oli suvine aeg. Köögist rõdule viiv uks oli lahti. Mina toimetasin peenramaal. Kurril oli vaba voli tegutseda. Aga miks ta nii toimis? Miks ta võttis lambavillalõngast kootud vöörulli? Samal riiulil oli teisigi väikeseid riideesemeid. Kas vööl oli tema jaoks oluline lõhn? Kurri oli emane kass. Poegi tal ei olnud, sest teda ei lastud õue armurõõme maitsma. Kas selline käitumine oli seotud emainstinktiga viia pojad võõralt ohtlikult territooriumilt kodusesse kaitstud kohta? Ja lambavillane vöörull seostus pojaga?
Teine sarnane lugu oli veel, vist isegi samal suvel. Maret tuli kokkukeeratud sukkpüksid näpus. „Kas need on sinu omad?“ Olid küll. Ta oli leidnud sukkpükste rulli oma rõdult Kurri asemelt. Asi oli tundunud talle kahtlane, sest ta ei pane sukkpükse selliselt kokku. Sukkpükste karp oli mul sama kapi alumisel riiulil, kus oli olnud rahvariidevöögi ja kapi uksemagnet oli ikka vahetamata. Ju Kurri oli käinud ja sukkpükste puntra juba tuntud teed ära tassinud. Miks talle see pehme kogukas pundar meeldis? Kas sukkpükstel oli mingi oluline lõhn? Miks ta valis puntra (karbis oli mitu pundart), mis oli korra jalas olnud? Mis sundis looma nii käituma? Kas tõesti emainstinkt? Kas need kaks pehmet rulli olid pojad, keda pidi kaitsma?
Kurri ema oli õuekass Mareti mehe isakodus. Kurri oli üks tema pesakonnast, kes pääses surmast tiigis, kivi kotis. Mareti pojad tahtsid endile kassi ja nii leidiski üks hallivöödiline kassihakatis endale kodu. Temast sai toakass, sest pereema Mareti tingimus oli, et poegi ei tohi olla. Külas ei olnud 1980. aastatel võimalik kassi steriliseerida ning polnud kättesaadavad tiinusevastased tabletid. Nii oligi ainuke võimalus hoida emane kass toas kinni. Kassile oli nn. puurielu piinaks, eriti nooremas eas, kui elutsüklid sundisid paarilist otsima. Paar korda pääses Kurri vabadusse, kuid põgenemine avastati kohe, Kurri saadi kätte ning poegi ei tulnud. Vanas eas muutus Kurri rasvunud laisaks ning apaatseks loomaks. Ta suri vanadussurma ja maeti oma sünnitalu õuele.
Kuidas oleks õigem toimida kui pere soovitakse kassi või koera? Kas steriliseerida või kasutada tiinusevastaseid tablette? Emase looma puhul? Küllap tuleks lähtuda looma heaolust nendest tingimustes, millistes hakatakse looma pidama.
Kurri kohta veel paar tähelepanekut. Ta ei näugunud, vaid tegi natuke naljakat kurisevat häält. Siit ka nimi Kurri. Ta ei läinud ka pereliikmete sülle, välja arvatud pereisa, rääkimata võõrastest. Ta ei sallinud ka silitamist.
2
Palli tänava valitseja Volli (31.VII.2002-5:IX.2005)
13 aastat elas Palli tänava majas nr. 5 kõuts Volli, täisnimega Voldemar. Enne teda oli peres Timmu, täisnimega Timofei. Tema ajal elas pere Tallinnas Nõmmel. Nimed Voldemar ja Timofei pandi peremehe ettepanekul. Ta arutles umbes nii: kass on pereliige, kes elab oma iseseisvat elu ja meessoost kassil peab olema mehine nimi.
Timmu oli Volli isa ja emaks oli Järvakandi Peetri koguduse pastori kass Katariina-Rosalie. Timmu ja Katariina-Rosalie said kokku Lelle lähikonnas proua Asta talus. Õel ja õemehel oli sealkandis suvemaja. Pikemaks ajaks sinna sõites võtsid nad Timmu kaasa, küdi loomake ei talunud autosõitu. Teda prooviti sõidutada korvis või puuris auto katusel, õde hoidis, õigemini püüdis hoida teda sõidu ajal süles, kuid Timmu pissis hirmust talle sülle. Ta kräunus, rabeles ja küünistas. Asi läks nii kaugele, et Timmu põgenes, kui õemees auto garaažist välja ajas. Hirm autosõidu ees määras Timmu edasise elukäigu. Ta anti suvekodust paari kilomeetri kaugusel elavale proua Astale. Viimane võttis enda juurde ka Katariina-Rosalie, kui pasotor vahetas elukohta ning ei saanud kassi kaasa võtta. Timmu elas Asta juures kaks aastat ning jäi auto alla.
Timmu ning Katariina-Rosalie järglane Volli oli kassisoo väärikas esindaja. Juba välimus oli silmapaistev: madalad jalad tugevate käppadega, must pikakarvaline uhke valge maniskiga kasukas ja saba kahar nagu oraval. Põlveliigesest algasid puhvpüksid. Lapsepõlveajal toas elades säras Volli kasukas puhtusest, aga õues ringi rännates oskas Volli end igasuguse ilmaga ära määrida.
Volli oli sõltumatu isand, kes kassielu võitlusväljal oli tunnustatud tegija. Lähipiirkonnas, just turukasside seas, küllap ka kaugemal, on Volli järglasi, kelle rinda ehib valge manisk nagu oli meie Vollil. Kahevõitluses Volli ei taganenud – kargas nagu must välk ka endast kogukama rivaali kallale ja ei andnud alla enne kui sissetungijale oli koht kätte näidatud. Haavu sai ta elu jooksul loendamatul hulgal. Kõrv lõhki rebitud, ninal haav, nahalatakas turjal lahti jne. – nii istus Volli sageli hommikuti ukse taga. Isegi vana ja tõbisena püüdis ta oma territooriumi valvata, aga noored muutusid üha jultunumaks. Viimastel elukuudel magas Volli ükskõiksena põõsa all, kui jultunud tiigrivöödiline meie õues kontrollpunkte märgistas.
Koertegi suhtes oli ta üleolev ning takistas nõnda endast palju arvavat haukujat. Üleaedsetel on kaukaasia lambakoer, kes häälekalt avaldas enda arvamist kasside suhtes. Meie krunte lahutab osaliselt laudadest tara, osaliselt võrkaed. Koera liikumisruum üleaedsete krundil on seatud nii, et tara taha koer ei pääse. Meie krundil on tara kõrval madal tsementmüür. Kord ründas kaukaaslane larinal haukudes kõigest väest võrkaeda kohas, kus see kinnitub tara külge. Raevu põhjustas Volli, kes lamas tsementmüüril nagu narritades koera. Lõpuks Volli tüdines kärast, hüppas müürilt maha ja jättis raevunud lõriseja sinnapaika. Üle tänava meie vastas elavate naabrite puudlit karistas Volli käpalöögiga nina pihta, kui see liiga lähedale tuli, et võõrast oma hoovilt minema ajada.
Teadagi, et koera nina oli lõhki ja häbi pealekauba – ei suutnud oma hoovi kaitsta. Teeme seda lugu naabrinaise jutu järgi: ta nägi sündmust pealt.
Koduski näitas Volli oma iseloomu. Õues olid tal kindlad kohad, kus ta ootas tuppakutsumist. Esimene hommikune ärataja tegi ukse lahti ja hõikas Vollit. Kui ta oli öistelt käikudelt tagasi, tuli ta tuppa magama. Keris ennast õe kõrvale voodisse oma teki peale. Aga juhtus ka nii, et Volli ei teinud kutsujast väljagi – pilutas silma, keeras teise külje ja magas edasi. Nii oli kõiges: kui Volli ei tahtnud, siis ta sind ei arvestanud. Õigem oli tagasi tõmbuda ja oodata soodsamat aega. Kui Volli tõmbas kõrvad lidusse, oli märk, et ta pole asjade seisuga rahul. Seda tuli ette sageli.
Volli liikus laialt ringi. Oma rännakutel jäi ta ära mitmeks ööpäevaks. Rännakutelt naasis ta mõnigi kord kummalisena. Ühel talvel ilmus ta hommikuti koju tahmasena. Naersime, et Volli on hakanud katlakütjaks. Meie lähedal oli linnaosa katlamaja. Üksvahe hoolitses ta pere küttevarude eest – järjekindlalt saabus ta hommikuti höövlilaastud sabakarvadesse takerdunud.
Mõnikord oli tunne, et Volli haledas väljanägemises on süüdi südametu inimese käsi. Kuidas seletada, et hommikul istub trepil kass üleni koos haisva määrdeõliga. Sellisena me lemmik ühel suvehommikul koju jõudis. Esimene ehmatus möödas, keerasime Volli vana teki sisse, ostsime pudeli Fairyt, lasime vee vanni ning pesime Volli puhtaks. Kuivatasime mitme linaga ning lõpuks fööniga. Kogu hommikupoolik kulus Volli puhastamisele. Temale see õiendamine ei meeldinud, eriti vastumeelne oli vesi ja ta andis seda asjaosalistele igati teada, kui parata polnud midagi. Lõpuks oli Volli kasukas säravalt puhas, kuid seda ilu polnud kauaks.
Varemgi oli paar lugu juhtunud, mille põhjustajaks pidasime kurja inimest. Aga kuidas ta kätte saada? Olime õpetanud Vollit reageerima ainult oma nimele, mitte kutsele „kiiss-kiiss“. Võõraid inimesi ta vältis. Koduski ei suhelnud ta võõrastega, puges nende eest peitu või läks õue.
Lärm oli Vollile talumatu. Meie majas on vaikne. Külla tulnud lapsed tahtsid Vollit silitada. Seletasime, et nad peavad olema vaiksed ja rahulikud, et kass nendega teataval määral koduneks. Alles siis võib teda nimepidi kutsuda ja kui Volli nõus on, silitada.
Pereliikmete sülle tuli Volli meeleldi. Just nimelt tuli. Teda endale sülle tõsta polnud mõtet – hüppas maha. Kõige meelsamini läks ta õe sülle. Volli oli tema lemmik.
Kodune pilt meie elutoas õhtul. Õde, õemees ja Volli vaatavad televiisorit. Õde ja õemees istuvad diivanil. Õde on sirutanud jalad tumbale, tema süles on Volli padi ning sellel troonib mõnusalt kerra tõmbunud Volli. Noorena imes Volli enne uinumist õe pöialt.
Oma pesa Vollil ei olnud, kuid aja jooksul kujunesid tal kindlad magamiskohad, kuhu panime tema padja ja tekid, et ta pehmet mööblit ei määriks. Ema toas meeldis talle tugitool ahju kõrval. Elutoas olid Volli meeliskohad tugitool ahju kõrval, tumba ja koht kušeti keskel. Õe toas magas ta kirjutuslaua toolil ning õe magamiskušeti keskel. Kööki jäi ta harva. Seal oli tema eelistatum koht taburetil laua otsas.
Mingi sisemine kell määras valikuid. Kõht täis (söögikoht oli köögis) läks Volli näitas köögist esikusse viiva ukse taha ja palus ukse lahti teha. Esikus oli kaks võimalust – õue või ema tuppa. Suvel läks ta enamasti õue, aga kui vihma sadas, keeras ukselt tagasi. Päevade viisi läks Volli ema toa ukse taha ja palus end sisse lasta ja siis vupsti! Tugitooli. Kui ema tugitoolis istus, seadis Volli end sisse tema süles. Nii nad seal siis kahekesi tukkusid (ema suri 2008. aastal 93-aastasena), kuni ema Vollist väsis, ennast liigutama hakkas ja Volli seda pahaks pannes maha hüppas ning läks kas õue või seadis ennast sisse järgmises toas. Järgnes aeg, kui Volli eelistas pikka aega elutuba või õe tuba.
Talveöödel magas Volli enamasti toas õe kõrval oma teki peal ennast tihedasti vastu õde surudes. Õemehe kõrvale ta magama ei läinud. Kui õde talvel ära oli, magasin mina all tema voodis, et Volli ei peaks õues olema. Suviti oli tema magamiskoht majapidamishoone laka räästaaluses, kus oli eelmise majaomaniku ajast õlgi. Seal oli Vollil mitu asemekohta.
Mina elan ärklikorrusel. Sinna me Vollit käima ei harjutanud. Paar korda viisin ta üles, et näha, kuidas ta käitub. Niipea kui Volli põrandale panin, keeras ta minu ukse poole ja nõudis otsustavalt väljalaskmist. Kõrvad olid lingus ja kogu olek rahulolematu. Avasin ukse ja läksime koos alla talle tuttavasse maailma. Öeldakse, et täiskasvanud kass ei jää võõrasse ümbrusesse pidama. Eks seda kinnitas ka Volli käik minu ruumidesse.
Esikust läksid uksed maja alusesse keldrisse, sahvrisse ja kempsu. Nende uste taga Volli ei peatunud. Need olid talle sama tähtsusetud nagu seda. Majapidamishoone ruumidesse, välja arvatud puukuur ja lakaalune, Volli ei läinud. Kui sauna uks oli lahti, siis vaatas mõnikord üle ukse ja nuhutas, aga need ruumid ei meeldinud talle.
Teavet oma lemmiklooma, s.t. kasside kohta oleme saanud raamatutest.
Mood ei ole mõjutanud valikut ning tõupuhtus pole olnud oluline.
Näitustel ei ole lemmikloomaga käinud.
3
Volli elas vaba looma loomulikest instinktidest tingitud elu ja mingit aja hulka loomaga tegelemiseks ei oska määrata. Igaüks meist tegeles temaga. Vajadusel pesid teda õde ja õemees. Kui Volliga tegelemise aja sisse arvata ka tema süles hoidmine telerit vaadates, lehte lugedes, sokke nõeludes, siis kulus kassiga tegelemiseks kõige rohkem aega õel. Volli oli tema lemmik.
Hommikul seitsme-kaheksa paiku lasi keegi Volli sisse, puhastas teda vajadusel ning Volli läks õe tuppa magama. Üheksa paiku tuli ta koos meiega sööma. Volli söögikoht oli laua kõrval olema lillevaaside riiuli all. Ühes jutis hommikusööginõudega pesime Volli nõud – söögikauss, vee- ja piimanõu. Volli läks õue või tuppa magama. Järgmine söögikord oli harilikult õhtul. Oli ka päevi, kui Volli nõudis lõunat. Volli sööginõude all oli nelinurkne papitükk, nn. laudlina. Kasutusel olid nn. salvrätikud, neljakandilised paberitükid, mille peal käis Volli kahvel, millega tema toitu liigutati. Laudlina oli vajalik selleks, et Volli süües põrandat ei määriks. Volli söötmine kujunes aastatega omaette rituaaliks. Meie köögis võis näha niisugust pilti. Volli sööb. Keegi istub kõrval Volli kahvel käepärast. Söögikauss oli neljakandiline, seest ümarate nurkadega nõu. Volli sööb kausi keskelt puhtaks, aga nurkadest noolima ei hakka. Söötja võtab kahvli kätte ja tõmbab toidu kausi keskele. Volli võtab paar ampsu ja uuesti tuleb toit keskele kokku tõmmata ning vajadusel juurde panna. Viimastel aastatel jäi Volli sööginõu juurde tukkuma. Õemees kõlistas äratuseks kahvliga kausi serva vastu ja toimetas edasi. Kui Volli lasi ennast pikalt kutsuda, näiteks sööma, tavatses õemees öelda: „Noh, ega aadlimehed peagi kohe tulema.“
Volli toiduks oli spetsiaalne kassikonserv ja toit meie oma laualt (supileem, kodujuust, piim (harva), kala, valge jahukaste, mannakört (keedeti Volli jaoks), üksvahe keefir, munakollane, tailiha jne.) Volli jaoks eraldi muna ei keedetud, aga poole oma hommikusöögimuna kollasest andis õemees Vollile. Ta nimetas seda lepinguks. Ka sel juhul, kui Vollit kohal ei olnud, pani ta poole munakollasest Volli tassile. Söömata ei jäänud see kunagi. Vastavalt arsti soovitusele me ei andnud Vollile toorest kala. Kassikonservi sõi Volli hea meelega. Sellega oli lihtne kassi toita. Kuivi krõbinaid ta ei söönud.
Loomaarsti poole nii Raplas kui Tallinnas on pöördutud palju kordi. Vetarst on puhastanud Volli haavu, süstinud, ravinud paiseid, sappi, neerusid, suuõõne- ja kõri haavandeid jm. Elu lõpul oli Vollil alles poolteist kihva, ta ei suutnud midagi närida. Lõpuks ei saanud ta haavandeis ja paistes kurgu tõttu isegi vett neelata. Volli jäi nii nõrgaks, et ainult lamas. Looma piinadest päästmiseks palusime loomaarstil Volli magama panna. Igavene uni saabuski 5. sept. 2005. a. päikesepaistelisel pärastlõunal.
Matsime Volli maja nurga juurde jasmiinipõõsa juurde. See oli üks kohti, kus Volli lesis oodates sissekutsumist. Õemees kaevas haua. Kirstuks oli Volli pikkusele sobiv pappkarp. Asemeks olid õled räästaalusest magamiskohast, neile katteks Volli lina, pea alla väike nukupadi, ümber keha saialilleõied, peale ema tikitud lina. Kaanetatud kirstu lasime hauda. Hüvastijätuks puistasime mõne lilleõie ja viskasime igaüks kolm peotäit mulda. Õemees ajas haua kinni. Haua peal on murumättad ja ümber paekivitükid, mille vahele õde asetas potilille. Jõulude ajal sättisime Volli hauale väikese kuuse ning põles küünal.
Kas majja tuleb uus kass? Arvatavasti, sest õde ja õemees pooldavad uue kassi võtmist. Mulle see mõte ei meeldi, sest uus, olgugi enda kasvatatud, on võõras, kellega on raske harjuda. Volli oli legend. Hoovis ja majas on kõik kohad temaga seotud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on kindlasti vajalik õues elavate loomade puhul.
Koerad ja kassid, kes elavad ainult toas, tuleks steriliseerida. Olen näinud, kui keeruline on täies elujõus emast kassi paaritusajal toas hoida. Loomale endale on see piin. Kui mul oleks õues elav emane kass, annaksin talle tiinusevastaseid tablette. Las loom elab looduse käskude järgi.
Meil ei ole emasloomi olnud.
Pikematele reisidele, peole, külla ei ole Vollit kaasa võetud. Volli eluajal oli keegi alati kodus. Loomahotelli teenuseid ei ole olnud vaja kasutada.
Volli sünnipäev oli 31. juulil. Märkisime seda päeva mõne maiusega, mida harilikult ei antud, näit. sardell, viiner. Hommikul pöörduti tema poole sõnadega: „Volli, täna on sinu sünnipäev!“ Volli ei arvanud sellest lausest küll midagi.
Riideid me ei muretsenud. Nooruses olid mänguasjad: väikesed kõrinad, pallid, pisike kass paela otsas on siiani alles. Spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks peale šampooni ei ole kasutanud. Ka ehteid ei olnud. Spaasse teda ei viinud ja ei soovinudki viia.
Arvan, et liigse hoolitsemisega võib looma ära rikkuda, muuta isekaks ja kapriisseks või tema tahte täiesti alla suruda – kujuneb laisk isetu loom, kes ei paku rõõmu. Loomale peab jääma võimalus olla tema ise. Eks meie Volli söötmistseremoonia on üks näide ülehoolitsemisest.
Juhtusin kord nägema turu lähedal järgmist pilti. Suur täissöönud kõuts istus tänava ääres ja väike kõhnuke vanainimene toitis teda lihatükkidega. Seisatasin ja uudistasin olukorda. Naine selgitas, et see on tema kass, kes juba mitu päeva pole kodus söömas käinud. Ta on looma otsinud, lihatükid (toores liha oli) kaasas. Täna ometigi nägi ja annab nüüd süüa, sest muidu jääb kass nõrgaks. Kassi välimusest ei paistnud nõrkust – oli suur rammus loom. Liigitaksin ka selle situatsiooni ülehoolitsemise hulka.
Tänapäeval, juhul kui raha on olemas, on lemmiklooma eest lihtne hoolitseda. On küllalt kirjandust, ravimeid, hooldusvahendeid, on lemmikloomade ravimisele spetsialiseerunud arstid, on loomahotellid. Kui loom on tõesti omanikule armas, on kõik võimalused teda eest hoolitsemiseks olemas. Peale tahtmise ja armastuse peab olema raha.
Meie majast sai Vollile kodu septembri lõpul. Kuni kevadiste soojadeni elas ta majas ning asjal käis liivakastis, milleks oli suur madal vasknõu. Tundes esimest korda õues olles vajadust liivakasti järgi, palus ta ennast sisse lasta. Õemees, kes koos Volliga õues oli, taipas, milles on asi ning tõstis kassikese pehme mulla peale ja näitas, et seal saab kraapida ning kükitada. Volli sai asja selgeks. Talvel oli Vollile kempsuks puukuur. Suvel otsis ta endale sobiva koha õues. Keelde, et siin või seal ei tohi kraapida, ei olnud.
Laualt toidu võtmine ja söögilauale minek oli keelatud, aga kui köögis kedagi peale Volli ei olnud, lipsas ta söögilauale vorstilõiku haarama või istuma ja aknast välja vaatama. Kui keegi kööki tuli, oli Volli krapsti! põrandal, endal süütu nägu peas. Ka lisapalade nurumine söögi ajal oli keelatud, aga meie ise ei pidanud alati sellest reeglist kinni ja Volli ootas nina püsti maiust, kuni keegi selle talle poetas.
Halbadele kommetele mõeldes? Meie Volli oli narkomaan, päris paadunud narkar. Ikka leidis ta mõne koha või taime, mis tema jaoks uimastavalt lõhnas. Siis ta hõõrus enda kurgu alust vastu maapinda või taime ja jäi väljasirutatult pea kuklas lamama. Vastupandamatu taim oli brokkoli. Üksvahe me kasvatasime seda. Volli lamas õndsa olekuga brokkolipeenras. Brokkoli puhastamise ajal tiirutas ta näugudes ümber puhastaja. Sellest pahest ei osanud me Vollit võõrutada. Alalisest enda hõõrumisest oli Volli valge kurgualune määrdunud ja inetu. Aga niisugune ta mul oli. Teha polnud midagi.
Ei mäleta Volli karistamist. Mingil viisil on vist siiski karistada vaja. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi. Arvan, et see võib teha looma salalikuks ja kurjaks. Keelasime, ütlesime kindla ja karmi häälega: „Volli, ei tohi!“ Mõnes olukorras oli sellest abi. Kui Volli oli süüa küsinud ja siis mingil põhjusel enamuse järgi jättis, pahandas ema temaga: „Vaat, sabast kinni ja uksest välja! Kui toidu tellisid, siis tuleb ka ära süüa!“ ja ise udis kahvliga Volli kausis palakesi koomale tõmmates. Volli istus kausi juures ja lasi rahumeeli nurru või marssis hoopis ukse poole.
Trikke me Vollile ei õpetanud. Arvan, et põhjalikum dressuur on vajalik koertele, keda mingil eesmärgil välja on vaja õpetada, näit. valvekoerad, karjakoerad jne. Mäletan niisugust hundikoera, kes oli koolitatud elumaja hoovi valvama. Võõrast ta hoovi ei lasknud ja kui juhtus, et võõras õue tuli, siis välja koer teda ei lubanud.
Rääkisime Volliga, näit. Vollit kammides, käppasid puhastades hommikul, süles hoides jne. ajasime juttu. Sõbralikule ning heatahtlikule hääletoonile, just tuttavale hääletoonile vastas kass sõbralikult. Kurjad sõnad, kuri toon ning kuri nägu sunnivad looma kaitseseisundisse ning kass põgeneb. Loom tajub sõna, näit. oma nime, käsklusi jne., kui helide kombinatsiooni ja tegutseb vastavalt sellele, kuidas teda on õpetatud toimima seda helide kombinatsiooni kuuldes. Algeline mõtlemisvõime vist siiski on. Aju on ju kõigil. Kas see on siis loomal tühi hallollus. Looma aju närvirakud annavad tegutsemiskäsklusi vastavalt välismaailmast tulevatele signaalidele, neist tuleb eristada kasulikud ja kahjulikud, teha valikud, mõelda. Emakass kannab poegi ühest pesast teise. Sellele peab ju eelnema mingi mõttetegevus.
Lemmikloom võib kasutada peremehe liigset kiindumust enda huvides. Volli ja õe suhtes oli see selgelt märgata. Volli nurus söögilauas maiuspala. Õde tavaliselt poetas selle talle. Volli meeliskoht oli õe süles. Niipea kui õde diivanile või tugitooli istus, oli Volli rahul ja ei jätnud enne, kui oli sülle saanud. Isegi lapitöö tegemise ajal magas Volli tal süles. Ega õde seda pahaks pannud. Ta oli uhke Volli eelistuse üle ja mõnigi kord ütles naljatades, et ma ei saa ju seda või teist teha, sest ei taha Volli und segada.
Lapsi meie peres ei olnud.
Tuttavate lemmikloomapidajatega on üks vestlusteema looma käekäik.
Keda mingil juhul ei peaks? Ei oska öelda. Küllap iga loom saab armsaks, kui oled ta võtnud, aga siiski ei peaks ma loomi (koerad, kassid), kes diivanipadjal kükitavad iluasjad või kelle välimus on minu arvates värdjalik, näit. buldogid.
Aastaid tagasi kasvatas siil meie puukuuris üles neli poega. Söötsime neid ja valvasime, et neile liiga ei tehtaks. Jälgisime nende askeldusi õhtuti kuuris, selle ümbruses ning aias. Huvitav oli vaadata, kuidas nende maailm laienes ning nad kodust lahkusid. Järgmisel suvel oli kuuris üks siilike ja siis lahkus seegi. Tihaste hulgast hakkas ühel talvel silma sakris sulgedega linnuke. Ristisime ta Äpuks ning jälgisime huviga, kas ta ikka tuleb söögikohale. Pisike sinitihane sai nimeks Üliõpilane (pealagi helesinine).
Kui elutingimused lubavad, võib muidugi eksootilisi ja ebatavalisi loomi pidada, aga kõik oleneb inimese arusaamisest ning tõekspidamisest.
Minu arvates võib iga koduloom olla lemmikloom. Lemmikloomaks võib olla praktilisel eesmärgil peetav loom, kes mingil viisil või põhjusel on teistest erinev ning pälvib suuremat tähelepanu. Minu lapsepõlve kodutalus oli lemmikloomaks hobune Miku – erksa olemisega vastupidav loom, keda kõik armastasid. Temast rääkides kasutati alati nime, mitte kunagi üldnimetust hobune.
Väljend lemmikloom ei ole minu arvates üldse õnnestunud sõna. Väljend viitab sellele, et on mitu looma ning üks nende hulgast on pälvinud erilise tähelepanu – on kõikide lemmik, väljavalitu. Mul on viis kassi, aga üks neist on minu lemmik. Aga kui peres on üksainuke loom, näit. minisiga, siis kasutaksin küll väljendit „meie pere loom“. Sõna lemmik eeldab võrdlust kellegi teisega.
Lemmikloomade pidamise põhjustest on juttu sissejuhatuses.
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomadest on olnud koerad ja kassid. Kass Nurru oli esimest korda 1990. aastatel. Koer oli hiljem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Elasime korteris ühismajas. Kassipoeg võeti ise. Korteris on kassi raske kasvatada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praegu elan maamajas ja mu lemmikloomaks on kass Täpi. Meil on terve kassipere. On vana kass, tema poeg ja veel kassi põlvkond.
Lemmikloom on ise kasvanud meie kassiperest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kass Täpi sai oma nime sellest, et ta põsel silmade all on kaks täppi. Kassipoeg Tipik on hästi terava ninaga ja väikeste ümmarguste silmadega.
Igapäevase hüüdnime ja „pärisnime“ vahel on ka erinevusi. Vahepeal kutsun lemmikloomi lihtsalt kiss-kiss.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen otsinud teavet oma lemmiklooma kohta internetist, raamatutest, vaadanud saateid televiisorist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu lemmikloom Täpi on hästi koheva karvaga ja uhke sabaga. Mulle on meeldinud hall vöödiline värvus. Tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline olnud. Iga loom on omamoodi ilus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel käinud ei ole, aga mulle meeldib pildistada loodust ja loomi. Neid fotosid olen kasutanud töö juures näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitseme kasside eest. Hommikul söödan enne tööle minekut tavaliselt loomi ise. Päeval tegeleb nendega kodune inimene.
Õhtul koju tulles on mul kõige pikem aeg loomadega tegelemiseks. Vana kass ja Täpik on isegi mul tee peal vastas olnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset toitu ostan harva. Anname tavalist valmistatud sööki.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oma lemmik on olnud terve ja ei ole olnud vajadust pöörduda loomaarsti poole. Loomad tuleb kindlasti vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimise kohta ei oska küll midagi öelda. Lemmikloom Täpi on meil isane kass ja kõige noorem Tipik ka. Vanal kassil on olnud vähe poegi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassil on ise pojad. Oleme saanud ära anda.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Lemmikloom Täpi liigub vabalt igal pool. Kõikidel loomadel on võimalus käia pööningul, minna kuuri alla. Suvel on loomad väljas, talvel külmaga lubame tuppa. Köögis nurgas on neil magamiskohad. Siis on veel verandal peidetud kohas 2 liivakasti (talvel). Voodisse ei luba hea meelega lemmiklooma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa loomi ei ole võimalik võtta. Kodus hoolitseb nende eest keegi teine.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma Täpi sünnipäeva ma tean. See on 4. august 2005. Sellel päeval püüame temasse suhtuda erilise tähelepanuga.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole lemmikloomale ostnud ega õmmelnud. Mänguasi on. On üks „kurin“ mida ta on veeretanud juba väikese kassipojana. Praegu ajab seda taga Tipik. Spetsiaalseid vahendeid pesemiseks pole ostnud. Kui juhtub et kass on porine, oleme tavalises nõus teda puhtaks pesnud. Suvel käivad lemmikloomad tiigi ääres ja vahepeal ka vees.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest on küll võimalik liiga palju hoolitseda. Püüan seda ka ise teha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Erinevust ma ei leiaks. Võib-olla ainult söötmisel. Nüüd on ju igasuguseid spetsiaalseid sööke loomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui loom sureb, peaks ilusti matma. Peaks jääma väike hauaplatsike: üks mu kunagistest lemmikloomadest-kassidest sai õnnetult surma. See oli pikakarvaline kass Kurri.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamist olen kogu aeg õpetanud. Täpi teab, et kunagi ei tohi lillepotist mulda kiskuda. Laualt toitu võtma ei lähe ka, neil on oma sööginõud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
On küll olnud selliseid kombeid. Näiteks lillepeenrast mulla kaapimine. Sellest harjumusest on raskem lahti saada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud, aga toast välja küsimist küll. Kõik on läinud ukse taha ootama ja annavad märku häälitsedes.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma ise räägin tihti lemmikloomadega. Loom mõistab inimese meeleolu. Kui tuju on halb, on loom kohal ja vaatab kurvalt. Kui olen haige, on Täpi nurrudes mu juures. Siis luban teda ka voodi äärele ja enda juurde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele on raske vastata. Kui väga hoiad, näiteks tuleb loom sülle, siis äkilisel muutusel ta ei lahkugi, vaid tuleb uuesti ja siis peab juba täie jõuga ta ära tõstma. Ta nagu solvuks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed on kõik hoidnud loomi. Neile on meeldinud just väikesed kassipojad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen jälginud teisi peresid, kuidas nad suhtuvad loomadesse. Rohkem nende peredega suhtlema ei ole hakanud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kellele meeldib, see pidagu. Igaühel on erinevad lemmikloomad. Mina ise ei ole mõelnud teiste loomade peale.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mõned aastad tagasi said mu sõpradeks 4 metskitse. Ma hõikasin neid hommikul tööle minnes ja nad tulid minuga tee-äärt pidi kaasa. Rääkisin nendega väga südamlikult ja nad seisid, kuulasid. Nad saatsin mind mitmed hommikud. Siis tuli minu käimisele vahe ja hiljem oli kitsedest 2ne grupp jäänud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomad meeldivad, siis võib pidada. Selleks peavad olema vastavad tingimused.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei erine minu arvates koduloomast. Mul oli kunagi koduloomadest üks küülik lemmik. Praegune lemmikloom Täpi on väga hoolas hiirepüüdja ja maamajas Haanjamaal Suure-Kõrtsi peatuse lähedal on kassiperest päris suur kass.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesele hakkab loom meeldima ja nii saabki tema sõbraks ja lemmikloomaks.
Oma lapsepõlves, aastail 1953 - 1960 elasin Võrumaal Ala-Siimani talus. Aastail 1960 - 1976 olin ka lapsepõlvekoduga seotud, kuigi koolipäevil elasin koos ema ja võõrasisaga Antsla linnas ja lõpuks üliõpilasena Tartus. Käesolevas osas kirjutangi loomadest, kes elasid Ala-Siimanil.
Mõnedest loomadest kirjutan ainult mälestuste järgi. Küllap on need mälestused olulised, kui neid on mulle räägitud või olen lapsepõlves vanemate inimeste omavahelisest jutust üht-teist teada saanud.
Oma lapsepõlves kuulsin sageli nime Mogi. See nimi esines ka mu ema noorpõlvepäevikuis. Mogi oli minu emapoolsete vanavanemate viimane hobune. Nad pidid tema kolhoosi andma. Mogi oli pere jaoks kaugelt tähtsam kui lihtsalt tarbe pärast peetav loom, ta oli armastatud kaaslane, kelle surma pärast kogu pere nuttis. Mogi oli ostetud esimese Eesti Vabariigi ajal, veidi enne 1940. aastat, varsana. Mogi oli tori tõugu mära, hästi sõbralik, valge lauguga, kõigile armas. Kui oleks lähtutud ainult kasu saamise eesmärgist, poleks Mogit peetudki, sest Mogi oli haige südamega loom, keda pidi kohtlema ettevaatlikult, ei tohtinud teda tööga eriti vaevata. Mogi süda jäi haigeks nurisünnituse tagajärjel. Ta oli noore hobusena olnud väga rabe, pingutas üle jõu, tegi niiviisi endale tiinena liiga. Nurisünnitusi oli tal olnud lausa mitu. Hiljem temalt enam ei püütudki varssa saada, anti mõõdukalt tööd ja hoolitseti nagu sõbra eest.
Kui Mogi kolhoosi anti, jäi ta üle jõu käiva töö tõttu varsti viletsaks. Minu ema päevikus olid mälestused sellest, kui Mogi oli suremas haigena loomakliinikus ja tema endine peremees, minu vanaisa käis teda seal vaatamas. Tema tõi koju ka Mogi surmateate. Mogi maeti maha muidugi kolhoosi poolt, sest ta oli elu lõpus kolhoosi hobune. Minu ema on ikka seda meenutanud, kuidas Mogi tema peo pealt leiba sõi.
Mogiga seoses tean ka seda, et kui Mogi osteti, oli minu vanavanemate väiketalus ruun Aali, kes tuli maha müüa, sest ta oli Mogile armukade ja muutus nii kurjaks, et läks peremehele kallale.
Lehmad olid talus ju tarbe pärast nagu hobunegi, aga ometi olid lehmad perenaisele ja kogu perelegi head kaaslased ning sõbrad. Lehm oli hoopis midagi muud kui sead ja lambad. Nägin lapsepõlvekodus vanaema suurt armastust lehma vastu. Kui väike tüdruk olin, oli minu vanavanematel kaks lehma - Reesi ja Maasik. Reesi oli vanem ja üsna tülikas lehm: tal oli komme end ketist lahti tõmmata ja üsna kaugele hulkuma minna. Mäletan lapsepõlvest, kuidas käisin kord vanaisaga Reesit otsimas. Jõudsime välja majadeni, mida ma kunagi näinud polnud. Lõppes olukord sellega, et Reesi tuli ise koju.
Mäletan seda talvehommikut, kui vanaisa ja vanaema Reesi linna müügiks viisid. Vanaema istus laua juures ja nuttis kibedalt ning rääkis Reesist. Tunded pidid aga praktilistele kaalutlustele alla jääma: küllap oli Reesi juba vana ja selleks oligi muretsetud noor lehm Maasik, et Reesi välja vahetada. Reesi äraviimise päeva meeleolud jäid alatiseks mu mällu ning ligi nelikümmend aastat hiljem kirjutasin sest võrumurdelise luuletuse, mille siia kirja panen.
Saatus
Hingits petrolilambikõnõ lavva pääl ja vanaimä iksõ takan sääl, sälg kumaran kütmädä leeväahu vasta, juusksõ silmävesi müüdä lambanahka kaskat.
Vüürüseuiss saisõ peräni vallalõ, tarõ olli külmäs ja tuulitsõs tõmmanu, ruusõga sainakell lei hummugutunde, karjapini Tuki lauda ussõ man ulgsõ.
Aknõruutõ pääl äitsi lumõlilli, katskisõ suurõräti all mu jala külmeti.
Tuul küündläkuuhummugul olli ma kuvvõaastanõ, tuul pääväl viidi vana piimälehm liina müügile.
Maasik oli lehm, kellega mina aeg-ajalt tegelesin: viisin teda karjamaale sööma ja tõin lõuna ajal ning õhtul koju. Käisin ka Maasiku ketti karjamaal edasi tõstmas. Maasikust mäletan seda, et ta oli muidu rahulik lehm, aga keegi muu peale minu vanaema teda lüpsta ei tohtinud. Kui vanaemal oli vaja kodust ära minna, siis minu ema lüpsis Maasikut. Aga ta pidi vanaema laudariided selga panema ja ei tohtinud oma tegevuse juures ühtki sõna öelda. Ega lehm teda päris hästi uskunud, nuusutas kõvasti, aga siiski leppis, sest riiete tuttav lõhn ajas ta segadusse. Minu vanaema alati rääkis lehmaga, väga soojalt ja sõbralikult ning eks seegi äratas Maasikus imestust, kui minu ema teda lüpstes vait oli.
Maasiku müümise ajal ma enam vanavanemate juures ei elanud, aga küllap nuttis vanaema ka siis. Vanaema viimased lehmad olid Mooni ja Roosi. Ei mäleta, kumb just viimane oli. Aga päris viimasega juhtus huvitav ning ühtlasi kurb lugu. Mu vanaema oli suremas, vähihaige, ja lehm otsustati ära müüa. Kuna tegemist oli noore loomaga, siis ei müüdud teda lihaloomaks, vaid ühte peresse piimaandjaks. Paraku tõid ostjad lehma kiiresti tagasi, sest lehm ei lasknud end uues peres lüpsta. Vanaema oli lehma tagasituleku üle nii õnnelik, et võttis kogu oma jõu kokku ja lüpsis lehma ära. Kahe päeva pärast ta suri. Lehma vist koheldi uues peres karmilt, sest tema ikka lubas end ka teistel lüpsta peale vanaema. Minagi, kes ma olin selles asjas algaja, sain kuidagi tema lüpsmisega hakkama. Ära õnnestus see lehm müüa alles mitme kuu pärast.
Eespool ma rääkisin hobusest ja lehmadest, kes olid peres ometi majanduslikel kaalutlustel, aga samas olid nad ju kaaslased, sõbrad. Lapsepõlvekodust sain kaasa lugupidamise hobuste ja lehmade vastu ning kui elus olen nendega kokku puutunud, olen möödaminnes nendega vestelnud, nagu mu vanaema seda kunagi tegi, ja mul on hea olla olnud nagu kunagi lapsepõlves.
Minu vanavanemate majapidamises olid peale lehma veel lambad, siga, kanad ja küülikud. Nendel tavaliselt nime polnud ja nemad olid nagu alamklass lehmaga võrreldes, kuigi ka nendega räägiti sõbralikult ja hoolitseti nende eest. Aga oli erandeid ja mõni nendest sai inimeste suurema sõpruse osaliseks kui teised liigikaaslased. Tavaliselt läks nõnda nendega, kes olid teistest kehvemad, haiged või muidu viletsamad ning kellega vanaema ja mõni teinegi perest rohkem tegeles. Mäletan, et oli mõni kana, kes tuli sageli köögiuksele, sest teda oli seal eraldi toidetud. Ka lammaste seas leidus lemmikuid, kes inimesi nähes tuttavlikult määgisid ja juurde ruttasid. Lemmikute tapmine kujunes tavaliselt traagiliseks. Vanaema nuttis ja minu ema nuttis, aga jällegi olid majanduslikud kaalutlused tunnetest üle: kana ja lammast ei lastud liiga vanaks minna, tehti enne lihaks.
Nüüd siis jõuan nende loomade juurde, kes tänapäeval kuuluvad lemmikloomade klassi. Koertel ja kassidel oli ju talus praktiline eesmärk, ega neid puhtalt seltsi pärast peetud: kassid olid hiirte ja rottide püüdjaiks ning koerad valvuriteks.
Kui olin üsna väike, olevat olnud minu kodus kaks koera: Taks ja Tšapi. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, olevat nad mu vastu suurt huvi tundnud. Tšapit ma ei mäleta, küll aga Taksi ning eriti seda päeva, kui Taks võõrastele ära anti, kuigi ta oli minu ema koer, tema suur sõber. Ema on hiljem mulle seletanud, et Taks anti ära, kuna vanaisa tõi koju uue koera Tuki ja ei tahetud mitut koera pidada. Ema oli minu tõttu vallasemaks saanud ja ega tema tahtmine peres suurt lugenud.
Sellest loost kirjutasin ma ka hiljuti luuletuse.
Imä, sul oli’ üts väikene vana pinikene pruuni karva, matal ja lühükene.
Sa ollit timä kostki kavvõst toonu.
Tiä sinnu tõisist rohkõmb hoitsõ, õdagu tarõ nuka man saisõn sinnu liinast kodu uutsõ, üüse su sängüjalutsin magasi.
Ütel pääväl tulli mõtsu takast miis ja naanõ.
Su pinikene är neile anti.
Es mõtlõ sõs kiäki tuu pääle, et sinnu sõbrast ilma jäeti.
Õdagu sa söödü veeren kivi pääl istsõt ja latsõ muudu hallõldõ iksõt.
Ma es mõista muud tetä, ku kraavipervelt maasikid korjada, nuu sullõ peo pääle panda nink tassakõistõ su pääd silitädä.
Minu lapsepõlveaegne koer oli Tuki, aga ega ma temaga sõber olnud. Kartsin teda silitada ja ega ta seda tahtnudki. Ta polevat kellelgi lubanud end silitada. Tuki oli tõeline valvur: kui võõras tuli, surus ta selja vastu maja ust ja keegi ei saanud majja sisse, enne kui koer pererahva poolt ära saadeti. Tukiga tegin lapsepõlves nalja: hakkasin kõva häälega hüüdma ja siis Tuki hakkas uluma. Tuki oli tavaline karjakrants, rebasekarva kasukaga ning suri vanadusse. Mäletan seda, kui räägiti, et Tuki on väga viletsaks jäänud. Ma ei elanud enam vanavanemate juures ja ei näinud teda suremas.
Pärast Tukit oli vanavanematel veel kolm koera: rebasekarva Krants, tumedakarvaline Muri ja üks taks, kelle nime ei mäleta. Taks oli ainuke koer, kes pidevalt ketis oli ja keda ma kunagi ei näinud vabalt ringi liikumas. Teda millegipärast ei armastatud eriti ja ta suri mingisse haigusse. See oli ainuke koer, keda ma nägin kuidagi tõrjutuna. Süüa ja juua anti muidugi korralikult, aga muidu temaga eriti ei tegeldud nagu teiste koertega.
Krants oli ainuke koer, kes oli kastreeritud. Seda tehti äkkotsusena. Loomavelsker oli parajasti põrsaid lõikamas ja siis võeti ka Krants ette, sest ta armastas kõvasti koerapulmades käia. Aga ega see midagi aidanud: kuigi Krants ei olnud enam võimeline järglasi saama, käis ta ikkagi hulkumas, küll vist mitte enam pulmades, aga niisama. Krants oli ka vahepeal ketis, sest teda oli kährikkoer hammustanud ja kardeti marutaudi. Aga marutaudi Krants ei jäänud ja kui ohtlik aeg oli möödas, lasti ta ketist vabaks.
Krants elas hiljem mõnda aega minu koolipõlveaegses kodus Antsla linnas. Mu vanaema oli surnud ja vanaisa haigena minu kodus. Krants käis siis öösiti oma endises kodus. Kui ta õhtul välja lasti, kadus ta sageli ära, aga hommikuks oli tagasi. Vanaisa naabrite kaudu saime tema kodus käimistest teada. Kui vanaisa oli suremas haige, siis viis mu tädi Krantsi enda juurde, aga ka sealt olevat Krants oma vana kodu vaatamas käinud. Krantsi tappis lõpuks üks külamees ära ja viskas koti sees ojja. Ta oli pidanud Krantsi oma vihamehe koeraks ja kättemaksuks maha löönud. Nõnda sai siis Krantsile hulkumine saatuslikuks.
Muri oli tume hästi karvane koer ja tema oli toodud majja sellepärast, et tema ema oli hästi kuri olnud ja mu vanaema tahtis ka kurja koera, et metsaäärses majas julgem oleks. Hoolimata sellest, et Muri kurk oli tume (olevat kurja koera tunnus!), oli ta äärmiselt heasüdamlik koer, kes peaaegu üldse ei haukunud kedagi ning ei läinud võõrastele üldse ligigi. Muri oli väga pelglik ja kartis igasugust mürinat - lennuki-ja äikesemürinat, muud mürinat metsaäärses majas ei olnudki. Äikesevihma ajal jooksis Muri vanaema seeliku alla peitu. Vanaema ise ka hüüdis talle: ”Murikõnõ, tulõ är mu pruntsi ala pakku!”
Kui mu vanaema suri ja vanaisa majja üksi jäi, ei tahtnud Muri enam tema juures elada, sest vanaisa oli armastanud teda kaela tagant kinni võtta ja üles tõsta. Ju oli see koerale ebameeldiv. Oli lihtsalt nõnda, et kui mu tädi või ema hakkasid ära minema, läks Muri nendega kaasa ja suure vaevaga saadi ta vanaisa juurde tagasi. Siis tädi viiski ta enda juurde ja ma käisin Muri seal vaatamas, sest ta oli mu esimene koerast sõber. (Krants hoidis omaette ja ei tahtnud muga nõnda suhelda kui Muri.) Muri aga ei saanud kuigi kaua mu tädi juures elada: külakoerad olid ta rängalt vigaseks purenud ja ühel päeval oli ta kodust kadunud - ilmselt surema läinud.
Minu lapsepõlvekodus oli alati mitu kassi. Kõige varasemad mälestused ja üsna kurvad on mul kassist, kes oli mitme küüliku ninad otsast ära söönud ja keda vanaema püüdis suures vihas üles puua. Ma ei tea, kas nägin seda poomist pealt või tekkis mul sest teiste jutu pärast kujutluspilt, mis muutus nii elavaks, nagu oleksingi kõike näinud. Vanaema ei saanud kassi poomisega hakkama: viimasel hetkel hakkas kahju.
Aga see kass jättis meie kodu maha ja vanaemal ning kõigil teistelgi oli sest kahju. Mäletan, kuidas vanaema teda koju kutsus ja kord ma nägingi teda metsa ääres. Kassidel olid kõigil nimed, aga selle kassi nime ma ei mäleta.
Kord oli triibuliste kasside paar, keda kutsuti Minna ja Aadu. Minna sugu oli valesti vaadatud: hiljem selgus, et ta oli isane kass. Nime tal siiski ei muudetud. Mäletan, et Minna ja Aadu kaklesid omavahel.
Mälestusväärne kass oli hallikarvaline Liisa. Liisa tuli meie juurde ära naabrite juurest. Ta ehmatas mu kangesti ära: läksin teda silitama ja mulle paistis, et see talle meeldis, aga äkki lõi Liisa mulle hambad kätte, nii et käsi oli verine. Seda tegi ta ka teistega. Mäletan, et kui Liisa oli juba vana ja haige, siis viidi ta ööseks lauta. Kord hõikas vanaema lauda juurest mu ema, et viigu Liisa lauta. Ema pani kindad kätte, sest Liisa oleks tal muidu käed ära lõhkunud.
Liisa oli hästi julge kass: oli võimeline mitmele rotile korraga vastu astuma. Meenub, kuidas kord oli öösel eestoas suur müdin: Liisa võitles rottidega: ta peksis hammaste vahel olevat rotti vastu põrandat ja rott võitles vastu, sellest suur müdin.
Liisa oli emane kass ja tõi pidevalt vanaema jalge ette kinnipüütud hiiri. Vanaema siis alati silitas Liisat ja kiitis teda hella häälega. Pärast Liisa pistis oma hiired muidugi nahka.
Üks kass jäi mulle veel eriliselt meelde. Ta oli mustakarvaline hästi koheva sabaga ja lõi tohutu kõvasti nurru. Ei enne ega pärast pole ma ühtki kassi nii valjult nurrumas kuulnud. Selle kassi keha polnud normaalselt arenenud, oli kuidagi liiga lühike ning ta ei saanud poegimisega normaalselt hakkama. Vanaema pidi talle alati sünnitusabi andma, aga kõik pojad tulid surnutena ilmale. See kass surigi lõpuks poegides. Tema nime ei mäleta. See oli ainuke kass, keda vanaema tuppa lubas. Ta magas vahel vanaema voodis.
Minu vanaema oli loomade suur sõber ja loomad käisid sageli temaga kaasas, kõndisid taga, kui ta toa ja lauda vahet liikus. See oli päris rongkäik: paar koera, kolm kassi, mõni kana, mõnikord mõni lammas, isegi seapõrsas on sellises rongkäigus olnud. Vanaema pidevalt rääkis loomadega - lehmaga, lammastega, seaga, kasside, koertega. Tal olid kummalised sõnad, aga ma ei mäleta enam neid. Mäletan ainult tema sooja hääletooni.
Koeri ja kasse ei pestud minu lapsepõlvekodus kunagi. Nad ei käinud ka kunagi toas, välja arvatud üks must kass, kellest ma eespool rääkisin. Koerad ja kassid olid suvel päeval ja öösel õues, talvel ning ka sügisel ja kevadel halva ilmaga olid koerad öösel köögis ja kassid laudas. Koerakuute meil ei olnud.
Kasside ja koerte söötmisest mäletan väga hästi seda, et kõik said kolm korda päevas lüpsisooja piima. Kui lüpsiaeg käes oli, kogunesid kassid ja koerad lauda juurde. Neid polnud tarvis hõigata, nad teadsid ise suurepäraselt seda aega. Meenuvad kasside piima ootel säravad silmad. Mida neile peale piima süüa anti, seda ei mäleta. Arvan, et kassid liha küll ei saanud, seda hankisid nad ise - hiiri ja rottegi oli külluses. Ega ka koerad sageli liha saanud. Said siis, kui inimesed ise liha sõid, aga seda mitte iga päev. Kindlasti olid koerte ja kasside pidupäevad enne jõule, kui siga tapeti. Siis oli lihakraami nende jaokski rohkesti.
2
1960. a alates hakkasin elama Antslas eramajas ja järgnevalt räägin neist loomadest, kes seal elasid ja ühtlasi ka sõbrad olid. Antslas oli meil minu algkoolipäevil must kass Kutu. See toodi meile minu lapsepõlvekodust Ala-Siimanilt. Kutu oli kass, kes iialgi ei varastanud laua pealt toitu, ükskõik, kui ligidal ta sellele oli. Olevat istunud, selg kaetud toidulaua poole. Kutu jäi naabrite mootorratta alla ja sai surmavalt vigastada. Mu võõrasisa mattis ta aeda õunapuu alla maha.
Järgmine kass oli samuti must. Tema tuli ise meile. See juhtus nii. Minu ema töötas Antsla kesklinnas ajalehekiosköörina ja ühel hommikul tuli tema kioski luugist sisse must kassipoeg. Keegi kassipoega otsima ei tulnud ja lõuna ajal tuli ema koju, kassipoeg kaenlas. Ema läks tagasi tööle ja mina jäin kassiga üksi koju. Mul oli kuidagi kõhe: kassipoja silmad hiilgasid minu arvates meeletult, ta käis mul kogu aeg taga ja kui näiteks panin käe tooliseljale, hüppas tema ka sinna mu käe juurde. Sel kassil olid vurrud lühikeseks lõigatud - ilmselt oli tal tegu olnud kiusavate lastega. Sellele kassile panin nimeks Nurr, aga ega teda selle nimega kutsutud. Nii minu lapsepõlvekodus kui ka koolipõlves kutsuti kasse ikka ühtemoodi: “Tiis, tiis!”
Mõlemad mustad kassid olid mu võõrasisa suured sõbrad. Ega ma mälestusi neist eraldada suudagi. Mäletan, kuidas kassid magasid voodis mu võõrasisa kõrval, käpad tema rinnal. Võõrasisa rääkis nendega väga ilusasti. Ka halvas tujus ja kurjana suutis ta kassi nähes naeratada ning kassi poole väga hellalt pöörduda. Kass said temalt muidugi head toitu ka: kui mees ise sõi liha ja vorsti, siis sai kass samuti. Ja piim oli kasside jaoks alati olemas. Võõrasisa tegi kassiga vahel nalja: andis talle koorepurgi, kus veel piisavalt koort põhjas. Kass pistis käpa purki ja hiljem limpsis puhtaks.
Kui võõrasisa kord pikalt haiglas oli, siis pärast ei jäänud kass temast sammugi maha, kartis, et jääb jälle peremehest ilma. Lõpuks ta jäigi, sest mu võõrasisa suri ja kass elas pärast teda veel kuus aastat ja suri umbes 10-aastasena.
Minu kodus kasse ei pestud. Kassid elasid koos inimestega toas, aga kui inimesi kodus polnud, pidid kassid ka väljas olema. Kunagi polnud meil kasside jaoks liivakasti, sest kassid küsisid välja, kui neil vaja oli. Üks mustadest kassidest kasutas isegi “jõuvõtteid”: kui öösel tema näugumist ei kuuldud, läks ta mu võõrasisa juurde ja tiris teda hammastega juustest. Üks kassidest tegi paar korda voodi alla häda. Põhjuseks võis olla liiga külm ilm või ka tervisehäire. Siis pisteti tema nina mustuse sisse ja anti laks tagumiku pihta. Ega puhtuse hoidmisega kunagi tõsiseid probleeme olnud.
Meie mustad kassid armastasid aeg-ajalt tagatoas akna all oleva laua peal istuda ja aknast välja vaadata. Köögilauale nad ei läinud - sinna ei lubatud.
Esimese musta kassi pärast sain kord oma klassiõe vanaema käest pahandada. Tema ütles, et musta kassi ei tohi kodus pidada, see on saatan. Ma ei mäleta, mida ta veel rääkis, aga hääl oli tal ärritatud ja vali.
Pärast neid musti kasse oli meil veel üks must kassipoeg, kes ei jõudnudki meie juures suureks kassiks saada. Selle tõi meile minu ema teine mees. Kassipoeg oli väga ilus ja elav. Talle meeldis olla mu voodis ja püüda läbi teki mu varbaid. Antsla on läbi aegade olnud laadapealinn. See kassipoeg jõudis laadarongkäiku. Sealt toodi ta küll tagasi, aga varsti kadus ta ikkagi ära. Ema arvas, et keegi varastas kassipoja lihtsalt ära, sest ta käis ikka aiast tee peale uudistama.
Viimane Antsla kass oli triibuline. Tema pärines mu vanavanemate kodust, kuigi need olid juba mitu aastat tagasi surnud. Nimelt asus üks vanavanemate kass naabrite juurde elama ja tema üsna metsiku kassipoja tõime endale. Mäletan, et kassipoeg kartis nii hirmsasti, et ei julgenud meie pool vabalt magada, istus kramplikult põrandal ja värises. Kui uni peale tuli, kukkust pikali. See kass kasvas küll suureks, aga ta käpp oh kuhugi vahele jäänud ja tõsiselt viga saanud. Mõnda aega elas ta veel meie juures ja liikus ringi kolme käpa peal, siis kadus. Tema oli minu ema sõber: magas mu ema juures, nagu kunagi olid mustad kassid maganud mu võõrasisa juures.
Kui olin üliõpilane, ilmus meie Antsla koju koer Topi. Minu tädi tõi ta meie juurde täiskasvanud koerana. Meid polnud kodus ja tädi oli ta pannud kuuri alla kinni. Sealt siis ootamatult leidsimegi. Topi elas õues kuudis ja oli ketis. Vahel lasti ta ka välja. Topi oli siledakarvaline krants, kõrgete peenikeste jalgadega ja pruunikashalli karvaga. Kui Topi vabaks lasti, käis ta hulkumas ja vedas meie õuele lugematul arvul konte. Ühel päeval jäi ta kadunuks. Oli talvine aeg. Kui lumi ära sulas, nägime kui palju konte oli ta kokku kandnud. Topi oli sõbralik peni, aga jäi nii mulle kui mu koeri armastavale emalegi kaugeks. Ta elas meie juures ka üsna lühikest aega.
1978. a saime koera, kes elas Antsla kodus seitseteist ja pool aastat ning oli kogu pere lemmik. Selle tõin mina hästi pisikese kutsikana oma keskkooliaegse pinginaabri perest, andes perenaisele neli rubla kutsika ema vorstirahaks. Kutsikas oli nii pisike, et hoidsin teda pihuga oma kurgu all. Esimese öö kutsikas nuttis lakkamatult, aga keegi ei tulnud selle peale, et võtta ta kaissu. Sellele koerale leidsin nime mina: olin koolis õpetaja ja äsja lastele tutvustanud kurba koeraraamatut “Valge Bim Mustkõrv”. (Tolle raamatu järgi oli hiljem ka üsna õnnestunud vene film!) Koera nimeks sai Bim, aga suupäraselt kasutati seda ikka nõnda: Pimm, Pimmu, Pimmule. Ja ka mina kasutan ses loos tema eestipärast nimevarianti. Minu ema hoidis Pimmut väga ja tema tolleaegne elukaaslane samuti, peale nende mina ja ema elukaaslase pojad, kes olid kutsika majja tulles teismelised.
Pimmust on mul huvitavaid mälestusi. Kui ta oli aastane, olime terve pika päeva kodust ära ja tulime tagasi vastu keskööd. Koer oli nii õnnelik, et hüppas köögis toolile ja söögilauale ja sealt edasi jälle toolile ning teise toas toolile ning voodile. Niiviisi polnud ta kunagi teinud, aga eks ta kaotas suurest rõõmust aru, oli vist tundnud, et on majja igaveseks üksi jäetud.
Pimmut ei pandud kunagi ketti ja Topist järele jäänud kuutki lammutati. Kui pererahvas kodust ära oli, siis oli Pimm majas luku taga, aga kui inimesed kodus, siis sai ta vabalt õues olla. Aiast Pimm välja minna ei tohtinud, aga läks ikkagi. Ema karistas teda niiviisi, et hoidis Pimmut õues pingi juures kinni, ise aga peksis vitsaga vastu pinki ning Pimm lõrises kõvasti, kuigi talle ju ühtki hoopi ei antud. Kõige korralekutsuvamalt mõjus Pimmule see, kui köögi aknale koputati. Kui Pimm oli tänaval, siis tuli ta sellise koputamise peale ajati tagasi, aga hüüdmise peale mitte
Kui Pimm oli jalutuskäigul ja oma inimene talle vastu juhtus, siis peni tegi sellise näo pähe, et tema ei tunne kedagi. Ükskord läksime emaga teed mööda, aga Pimm tuli linna poolt vastu. Ta ei tahtnud kõrvale pöörduda ja kui meie kohale jõudis, siis haugatas kurjalt ja pani suure kiiruga ikka samas suunas jooksu. Mõnikord kodu poole tulles nägin Pimmut ees minemas. Kui tema mind märkas, hakkas ta tagasi vahtima ja kiiremini ees liduma. Aeg-ajalt ikka kontrollis, kui kaugel mina olen. Pärast tuli ta hoovis mulle rõõmsa haukumisega vastu, nagu nähes mind alles sel hetkel.
Oma jalutuskäikudelt tõi Pimm vahel huvitavaid asju kaasa. Kord tõi ta terve nülitud küüliku (vist oli ligiduses oleva poe müüjate tagant varastanud), kord paberi sees oleva vorstitüki (meie ligiduses olevas pargis armastasid mehed viina juua, küllap oli koer mõne väsinud mehe kotist vorstitüki kätte saanud). Niisugused teod käisid koeraromantika juurde, sest ega Pimm kunagi näljas olnud. Ta sai lihakraami piisavalt. Ema oli ta vorstidega ära hellitanud. Vahel andis ta mehe eest salaja koerale vorsti, siis kutsus ta koera sõnatult ukse taha, tõmmates lihtsalt näpuga õhus. Pimm sõi meelsasti ka šokolaadi ja komme ning neid jagati talle piisavalt.
Kui mu ema kurb oli ja nuttis, läks Pimm mutsudes tema juurde ja püüdis tema näo ligi saada ja seda limpsida.
Pimm oli sitsima õpetatud ja ema mees mängis temaga pidevalt, ka teised mängisid. Kui Pimm noor oli, püüdsime teda pesta, aga see oli väga vaevaline toiming ja me loobusime. Vahel viis üks poistest Pimmu ligidal asuvasse tuletõrje veevõtukohta ja viskas sinna. Pimm tuli hirmsa hooga koju ja püherdas mulla sees.
Kaheaastasena haigestus Pimm koerte katku. Ema mees sõidutas teda siis iga päev loomaarsti juurde süstima. Pimm peitis end süstimishirmus ära ja vahel tuli teda tükk aega taga otsida.
Pimm oli õpetatud vareseid ja hakke taga ajama, sest need kippusid perenaise herneste kallale. Ükski võõras kass ei tohtinud ka õue peal olla. Võõrastele oli Pimm üsna kuri ja ei tahtnud ses suhtes perenaise sõna kuulata. Kui Pimm siili kohtas, tiirles ta meeleheitlikult siili ümber ja haukus kõrvulukustavalt. Ükskord oli siil õhtul hilja sattunud lillepeenrasse ja Pimm pühkis sealt hulga lilli minema.
Pimm oli väike kirju (musta ja valget värvi) karvane krants koheva sabaga. Vanaduses enne surma läks ta karvadest täiesti paljaks ja meenutas niiviisi põrsast. Sellisenagi käis ta veel jalutamas ja võis võõrastele lausa kummitusena paista. Ema ei suutnud lasta talle surmavat süsti teha ja Pimm suri lõpuks nagu vana inimene oma asemel teki all. Panen järgnevalt kirja temast kirjutatud luuletuse.
Joba pall'u aastid tagasi matsõ mu imä su haralidse uibu ala, sinna, kon ligidüsen pujengipindre, kibuvits ja vabõrna.
Sullõ es tetä halastusõsüsti, sa suiksõt unõlõ ku muldvana inemine uma asõmõ pääl kirju teki all.
Ma tõi su kolmõkümne aasta iist koolisõsara käest, hoitsõ sinnu tuvvõn katõ peo vahel uma kurgu man.
Mul um sust pall'u mälestüsi, küll kutsiga, küll vana pini iäst: kuis sa üle lillipindre joosit naabri kassi järel,
kuis minnu haukmisõga teretit ja takan ait lennukid, ku olõssi nuu suurõ kanakulli, kes mi kirju kikka järgi tulli.
Aga kõgõ rohkõmb meelen um, kuis ütel pääväl tarõ nukan sa väikest sapa keerutit nink mullõ sõbra muudu otsa kait.
Ja vahel kost kõrvu kaugõst aost, kuis üüse immä takan iksõt.
Es mõista tuukõrd sinnu kallistama minnä, es lohuta su valutavat latsõhenge.
Pärast Pimmu surma ei olnud mu ema kodus mitu aastat kassi ega koera. Kassi ema ei tahtnudki, sest tuli välja, et tal oli ilmselt allergia kassikarvade vastu. Tal oli palju aastaid kerge nohu, mille vastu rohud ei aidanud, aga kui kasse majas enam polnud, kadus ka nohu.
Kui mu ema üksi jäi, tõi üks sugulane talle noore koera, kes meenutas pandakaru. Ema pani talle nimeks Muri. Ema sai koeraga sõbraks ja koer hoidis teda, aga koer kippus kodust ära minema, kui aga õue sai: eks ta otsis endist kodu taga. Ema andis Muri endisele omanikule tagasi, sest koera selline käitumine tegi teda väga närviliseks.
Mõne aasta pärast tõi sama sugulane emale ikkagi uue koerakutsika, täiesti musta karva krantsi. Sellele pani minu tütar nimeks Jerry ja temast sai mu ema vanaduspäevade suur sõber. Nime Jerry leidis mu tütar multifilmist “Torn ja Jerry” ja seal oli Jerry hiire nimeks.
Mu ema saab 77-aastaseks ja Jerry on tema juures elanud kolm aastat. Mu ema hüüab teda koduselt:”Tšerr, Tšerr!” Jerry on hästi seltskondlik peni: ta on endale leidnud sõpru nii inimeste kui koerte hulgast. Aeg-ajalt käib mõni koer tema juures meie aias mängimas või käib Jerry ise teiste juures. Kõik naabrid on Jerry suured sõbrad. Üks suurimaid sõpru oli mees, kes kolm korda nädalas tõi emale piima. Jerryle oli see suur sündmus. Ta ootas õues ja kui piimamehe auto tänavale ilmus, tuli Jerry rõõmsa haukumisega seda emale teatama. Kahjuks pidi ema selle sõpruse katkestama, sest koer oli teistele piimaostjatele kuri ja nõnda istub ta nüüd toas, kui perenaine piima järele läheb.
Jerry on ka perenaise poolt ära hellitatud ja ega ta tema sõna hästi kuula, aga kuidagi saab hakkama. Süüa antakse Jerryle peamiselt poest ostetud koeratoitu, aga ta armastab ka värsket piima ja keedetud mune. Magusat see koer ei armasta.
Ka Jerry on õpetatud vareseid ja hakke taga ajama. Jerry ei käi kunagi ema juures voodis nagu eelmine koer Pimm ning ta ei lase end sülle võtta, ka ei ole teda õpetatud sitsima. Kui lahkumisel ema kallistan, siis muutub Jerry valvsaks nagu eelmine koer Pimmgi.
Jerryt vaktsineeritakse igal aastal marutaudi ja koerte katku vastu. Küllap Pimmu vaktsineeriti ka, aga Jerryst tean lihtsalt rohkem kui omal ajal Pimmust.
3
Kui mu tütar väike oli, otsustasime, et kuigi lapsele oleks looma vaja, ei võta me siiski oma liiga väikesesse korterisse koera ega kassi. Ometigi oli meil mitu aastat koguni kaks kassi. Need kassid sattusid meie koju Lagedil 1998. aasta suvel.
Lugu oli nõnda, et meie maja juurde ilmus üks rebasekarva ilusate silmadega sõbralik kass, kellele mu külas olev ema hakkas süüa andma. Seda tegid ilmselt teisedki majaelanikud. Need aga, kes kassile süüa andsid, pidid jäämagi seda tegema, sest kassil oli harjumus endast märkuandmiseks hüpata korteri ukse lingile ja ta oli visa: peksis linki, kuni keegi lõpuks välja ilmus.
Kass oli emane ja lõpuks tõi meie maja pööningul pojad ilmale. Siis tahtis ta poegadega tuttavate juurde elama asuda. Ühel hommikul, kui ukse avasime, oli ta meie esikus, poeg hambus. Tal oli neid poegi kaks, mõlemad triibulised. Oli kesksuvi ja soe ning minu abikaasa sättis kassi koos poegadega meie kuuri elama. Tegime neile kasti sisse pesa ja viisime loomulikult neile süüa.
Ühel hommikul oli järel ainult üks kassipoeg, teisest lapike nahka. Arvasime, et mõni isane kass pistis teise kassipoja kinni, ja tõime nüüd kassi koos järelejäänud pojaga meie esikusse elama. Sättisime sinna neile püsiva elamise. Palju aega hiljem tõdesime, et teise poja pistis kass ise kinni: sel pojal oli kael ringitassimisel ema hammaste poolt kõvasti veriseks pigistatud ning kuulus ema meelest surmale. (Hiljem saime kindlaid tõendeid sellest, kuidas ta pärast poegimist vigase poja nahka pistis.) Ka järelejäänud poja kael oli pisut katki, aga sinna panime streptotsiidsalvi peale ja võib-olla see päästis kassilapsukese elu.
Kassid jätsimegi enda juurde elama. Emakassile panime nimeks alguses Kissi, aga hilisemad hüüdnimed olid Mammi, Nurrmašiina ja Öökull ning Vanamoor. Kassipojale sai nimeks Rosin. Rosinal oli hiljem palju hüüdnimesid: Rossi (kõige kasutatavam), Ross, Rossu, Hüljes, Teine Inimene, Tiiger.
Mammil olid väga ilusad selged silmad, puhtad nagu allikavesi. Mu tütar oli algkoolilaps ja nuttis vahel oma murede pärast, siis läks Mammi tema juurde ja silus ennast tema vastu, vahel surus pea lapse põse vastu. Mu mehele meeldis, et Mammi ei ajanud kunagi küüsi tema põlve sisse, nagu Rossi täiskasvanuna tegi.
Mammi avas uksi, hüppas nii kaua ukselingile, kui ukse lahti sai. Minu meheema oli temaga hädas. Kass oli alati tal jalus, aga kassi toast välja ka ei saanud viia, sest siis hakkas ta ukselinki lõhkuma.
Mammi oli alati näljane, ükskõik kui palju ta sõi. Ta sõi nii palju, et oli keskelt ümmargune kui pall ja lõpuks oksendas osa toitu välja. Tõeline buliimik! Ta sõi peale kala, liha ja piima suure isuga ka igasuguseid putrusid ja suppe. Minu meheema oli hea kokk ja pidevalt keetis, praadis ja küpsetas köögis midagi. Ja oli nõnda, et sageli nägi ta kööki minnes, et Mammi magab rahulikku und, aga kui ta kööki jõudis, oli Mammi ka seal. Meheema nimetaski kassi meelehärmiga Vanamooriks ja ütles: ”Selle Vanamoori pärast ma ükskord jalaluu murran.” Mäletan, et ükskord tormas Mammi jälle suure hooga mu ämmale järele, siis juba suur Rossi tema järel ning köögi ukse juures lendasid nad mõlemad pikali.
Huvitav oli Mammit ja Rossit koos vaadata. Rossi sai Mammilt tissi veel suure kassina. Vahel ei tahtnud Mammi seda lubada ja peksis käppadega Rossit vastu pead. Mõnikord oli nii, et Mammi oli tooli peal, aga Rossi oli tooli all ja sirutas käppi tema poole ning Mammi lõi teda. Aga väga sageli magasid nad teineteise kaisus, vahel magas üks kass teise turjal.
Kui Rossi veel väike oli, tassis mu tütar Maarja teda ühes läbipaistvas sangadega kotis ja Mammi sibas neil kannul. Nõnda käidi alevikku mööda ringi. Kord tuli Mammi mulle ja tütrele koolimajja järele ja passis hulk aega ümber koolimaja. Kui hakkasime perega linna minema, siis oli Mammi raudteeäärses võsas ja näugus, nii et perroonile oli kuulda.
Ühel suvel tehti meile uut pliit ja soemüüri. Mammi istus truult pottsepa juures ja valvas tema tegevust. Kui meil käisid kadri- ja mardisandid, ilmus Mammi neid kohe üürimaja nuusutama.
Mure oli Mammi poegadega. Olin pakkunud kassipoegi alevikus kingituseks, aga keegi ei tahtnud. Meil oli kohalikus poes üleval kuulutus, et kingime kassipoegi, olime valmis nad enne juba küllalt suureks kasvatama, aga ikka ei leidunud soovijaid. Pärast seda, kui ma olin kaks korda tema poegi uputanud, otsustasime talle tiinusevastaseid tablette andma hakata. See oli üsna lihtne: panime tableti peeneks tehtuna pudru sisse ja ablas Mammi pistis kõik nahka. Ainult et need tabletid lõid ilmselt kassi psüühika segamini: enne puhtust hoidev kass hakkas esikusse häda tegema. Panin tema nina mustuse sisse ja lõin teda, aga see ei aidanud. Nüüd hakati Mammit usinalt valvama ja ta pidi senisest rohkem õues olema. Mammit steriliseerida me ei tahtnud, sest meie meeles oli Mammi üsna vana kass. Arvasime seda seepärast, et Mammi hambad olid ära kulunud, ta ei saanud enam kõva toitu korralikult süüa ja oma sündinud poegade nabanööri katkinärimisega olid tal ka tõsised raskused, nii et ühte poega oli ta kõvasti vigastanud, (selle oli ta hiljem ära söönud!)
Mammist jäime ilma ühel talveõhtul. Läksime mehega jalutama. Mees võttis Mammi süles kaasa. Olime ennegi kassiga jalutanud. Äkki hüppas Mammi sülest maha, viibutas saba ning kadus ühe eramaja hoovi. Kui koju läksime, lootsime, et Mammi juba ootab meid, sest see kant, kust ta meie juurest ära läks, polnud kodule kuigi kaugel, aga me ei näinud Mammit enam kunagi. Minu mehel oli kaua hing haige, sest ta tundis end kassi ees süüdlasena: ta oli kassi pisut tema tahtmist vastu kaasa võtnud.
Rossi oli kogu aeg ema varju jäänud: Mammi oli temast kiirem, erksam, poeg sibas kuidagi uimaselt ema järel. Kui Mammit enam polnud, muutus Rossi kuidagi elavamaks, temaga tegeldi ka rohkem kui siis, kui kaks kassi oli. Nüüd oli tema ju ainuke, keda sülle võtta, kellega vestelda.
Rossi noorusest on huvitavaid mälestusi. Noore kassina mängis ta ennastunustavalt puulehtedega. Ilus oli vaadata. Oma esimesel kevadel oli Rossi roninud maja ees kasvava kõrge vahtra otsa ja näugus seal haledalt, kui hommikul tööle läksin. Kui pärast koju tulin, tuli ta mulle vastu. Mul oli süda senini ikka valutanud: teadsin juhtumeid, kus noored kassid ei saanud kõrgelt alla ja kutsuti tuletõrjujad appi. Õnneks Rossiga lugu nii tõsine ei olnud.
Kord panime varajasel juunihommikul puid riita. Rossi ilmus märjana kõrgest kastesest rohust meie juurde. Kui puid riita panime, oli Rossi tavaliselt riida peal ja vaatas ümbrust. Mu mees tõstis ta sinna, aga Rossile meeldis seal olla. Vahel läks ta ka ise puuriida otsa.
Kui Rossi oli aastane, kadus ta sügist vastu terveks kuuks ära. Läksime perega mu meheema juurde ja jätsime Mammi ning Rossi naabrite hooleks. Naabrid toitsid neid korrapäraselt, aga magama pidid nad küll õues. Oli soe ilm ja see ei teinud neile kahju. Mammi oli käinud ilusasti söömas, aga Rossi mitte. Kui tagasi tulime, ei olnud teda veel mitmeid nädalaid. Kord aga leidis meie tütar ta üsna kodu ligidalt üles, tuli tuppa ja ütles: “Vaata, kas on meie Rossi.” Oli muidugi.
Kui Rossi noor kass oli, näugus ta väga imelikult. Ma nimetasin teda ta hääle pärast Plekikärinameheks, sest see hääl oli tõesti mingi kärina moodi, mitte korralik kassihääl. Hiljem võis ta sellist häält teha, nii et maja kajas, eriti pulmaperioodil. Kord tulin hilja õhtul koju ja maja ees käis parajasti mitme pulmitava kassi kisa. Üks oli Rossi. Ta tuli minuga koos trepikotta, aga tegi seal oma võimsat pulmahäält edasi. Mina otsisin meeleheitlikult võtit ja palusin:”Rossi, ole inimene, ära lärma, naabrid tulevad meiega pahandama, kui sa nii jaurad!” Ma olen lapsepõlvest peale harjunud loomadega rääkima ja rääkisin ka Rossiga nagu “teise inimesega”.
Rossi on mulle loomade hulgast senini kõige suurem sõber olnud. Ta äratas mus kiindumuse oma kurbade silmade ja üldse kurva oleku pärast. Suvel olime mõnigi kord kahekesi kodus ja siis me vestlesime eriti. Päeval ta ütles “näu”, aga kui öösel mööda minnes tema kohale kummardusin, ütles ta “kurr”. Mäletan, et kui ma majade vahel pesu kuivama panin, ilmus ta sageli kuskilt minu juurde. Rossi käis minuga mõnigi kord poes kaasas, jäi poe taha ootama ja kui poes oli vähe rahvast, jõudis ta mu ka ära oodata.
Vahel käisime perega jalutamas ja Rossi tuli kaasa. Rossi sibas kord taga, kord ees. Kord läksime Rossiga aiamaale. Meie tegime tööd, Rossi magas päikese käes. Rossi magas nii kõvasti, et ei ärganud, kui hakkasime ära minema. Läksime ja
vaatasime, kas ärkab. Siis läksime tagasi ja ajasime kassi üles: ei tohtinud sõbrale halba vempu mängida.
Kui istusin toas laua taga, tuli Rossi mu jalgade juurde magama, pani pea jala peale. Kui rääkisin pikalt telefoniga, tuli Rossi ka sageli mu jalgade juurde. Rossile meeldis olla keset tuba vaiba peal. Selle kohta ütlesime, et Ross “magab maantee peal”. Ta tegi seda selleks, et mööda minnes tegi keegi kindlasti temale pai. Sageli lebas ta selili ja nägi hülge moodi välja.
Kui Rossil oli mingeid soove, siis tuli ta mu juurde ja hakkas mu kätt vastu nõudlikult peaga toksima. Kui püsti tõusin, siis läks ta kas ukse suunas või toidukausi poole, olenevalt vajadusest. Kui tal väljaminekuga kiire ei olnud, istus ta lihtsalt kannatlikult esikusse viiva ukse juures, lootes, et keegi märkab.
Rossi käis õues ja sellepärast oli tal muidugi keelatud voodisse minna, aga nooruses ta eksis selle nõude vastu. Kord öösel tütre tekki kohendades leidsin, et Rossi lebab pikalt väljasirutatuna tütre selja taga, pea padjal. Teine kord aga nägin mina öösel painajalikku und ja tundsin, et miski rõhub mind. Üles ärgates nägin, et Rossi oli mu rinna peal ja lõi kõvasti nurru. Korra leidsin ta oma jalgade pealt magamast. Vanema kassina Ross enam voodisse ei tulnud, aga vahel käis mu juures ja pani käpad mu padja peale. Öises valguses olid kassi käpad tumedad ja kuidagi tillukesed.
Kui Rossiga kahekesi kodus olime, ei võinud ma tagatoas olla, sest Rossi ei tohtinud sinna tulla. Ta tuli ikkagi, surus käpaga ukse lahti ja kurb kassinägu ilmus mu ette ja kuuldus tasane ”näu”. Läksin siis tema juurde suurde tuppa ning istusin sinna laua taha lugema või kirjutama ja ta sättis end mu jalgade juurde vaibale magama.
Rossile meeldis väga tule paistel magada. Ahju ees tohtis ta seda teha, aga köögis oli see ohtlik ja sealt viisime ta ära ning panime ukse vahelt kinni. Siis surus Rossi oma kurva näo teiselt poolt vastu ukseklaasi.
Ahju ees istus Rossi sageli mu mehe süles, aga neil tekkis vahel ka konflikt, sest Rossi sõudis käppadega ja surus sõudmishoos küüned mu mehe põlve sisse. Mõnikord, kui oma tillukeses köögis sõime, hüppas Rossi ootamatult mu mehe sülle. Mina haarasin siis ruttu tema sabast kinni, et saba ei läheks meie taldrikutele.
Rossi elas meie juures seitse ja pool aastat ja temaga oli ka probleeme. Et ta oli vabalt õues käiv kass ja teadsime, et ta hulgub ka meie aleviku lähedal võsas ja väljadel, otsustasime teda marutaudi vastu vaktsineerida. Võtsime kassi sülle ja läksime kindlaks määratud päeval sinna, kus koeri vaktsineeriti. Ootasime küll seni, kuni koeri enam ei olnud, aga siis tuldi ootamatult ikka ühe koeraga, Rossi hakkas kartma, rabeles meeletult, ja karjus mu mehe süles ning lõpuks hakkas veel suure kaarega pissima. Rossi pääseski lahti ja põgenes majade vahele. Oli paar päeva kadunud ja kui koju tuli, karjus ta metsiku häälega, sest tal oli ikka veel hirm. Sellest saime siiski üle ja kõik muutus endiseks.
Kord kahtlustasime Rossil kõhuusse ja tõime vastavat rohtu. Seda õnnestus Rossile anda ainult värske räime kõhtu peidetuna.
Ühel suvel hakkas Rossi toas märgistama. Meie suhted muutusid väga pingeliseks: Rossile anti kiiresti süüa ja saadeti ta uuesti välja, et ei jõuaks midagi mustaks teha. Selline tõrjumine mõjus kogu perele halvasti, aga ei osanud midagi teha. Küsisime nõu loomaarstilt, aga see ei osanud praktilist nõu anda, ütles seda, mida me isegi teadsime: Rossi märgistas oma kodu kõrvalkorteris elava kassi pärast. Kui naaberkorterise asus ka kass elama, oli Rossil temaga võitlus oma territooriumi pärast ja Rossi sai võidu, aga hiljem, kui Rossil oli pikka aega käpp haige, sai jälle naaber võidu ja see Rossile mõjuski. Tükk aega olime kõik kurvad ja närvilised, sest meil oli kahju Rossit kogu aeg endast eemal hoida, kartsime, et ta jätab meid maha. Ajapikku läks Rossil märgistamistahe üle ja ta sai kodus oma endised õigused tagasi.
Rossit steriliseerida me ei tahtnud, ka toakassiks teha mitte. Kogu pere oli arvamusel, et loomgi vajab loomulikku elu kõigi selle rõõmude ja ohtudega.
Äsja möödunud talvel jäi Rossi kadunuks. Alguses me ei muretsenud, sest Rossi oli varemgi päevi ära olnud. Parajasti olid meie tänava eramajas kassipulmad ja Rossi ei kulutanud aega sealt kojutulekule. Sealsel emasel kassil oli lahke perenaine, kes oli Rossiga harjunud ja andis ka Rossile vahel süüa, kui too truult tema kassi juures viibis. Minuga oli alati nii, et kui ma hakkasin Rossi äraoleku pärast muretsema, ilmus ta välja. Seekord ei tulnud. Kevadel kirjutasin temast luuletuse.
Ma käve läbi lumõ poodin.
Tii veeren kraavipervel lamasi musta karva kass maan, tiä suust oli’ veri vällän, lumi joba katsõ tiä kihä ja pääd.
Nüüd ma mõtlõ: vai-olla ollit sääl lumõ seen sa, mu kurbõ silmiga sõbõr, kedä ma är es tunnõ, kelle ma sinna jätse võõrilõ tougada, kraavi põhja visada.
Nädälä ja kuu umma lännü, lumi ammu um sulanu, aga ma viilgi ooda sinnu tarrõ lavva ala vaibalõ mu jalgu najalõ magama.
Ma mõtlõ sust ku tõsõst inemisest, kes süäme külge jäänü.
Mul kahju um su hengest pelgligust nink silmist imeligult nukrist.
Ma igä hummugu viil panõ su kaussi puhast joogivett ja näe sust und ku lähedäsest: kuis ussõ ava, sa tarrõ tult nink suuril silmil mullõ otsa kaet.
4
Olles ära rääkinud lood loomadest, kellega olen elus lähemalt kokku puutunud, otsustasin vastata ka Eesti Rahva Muuseumi küsimustele, millele eelnevad lood vastust ei anna.
- Teavet loomade kohta olen saanud raamatutest.
- Mood pole ühtki mu tegevust mõjutanud, ka loomadega suhtlemist mitte. Tõupuhtus pole mu jaoks oluline. Iga loom on elav hing ja väärib hoolitsust ja armastust, olgu ta puhtatõuline või segavereline.
- Loomanäitused mind ei huvita ja oma looma ei viiks ma kunagi näitusele: sõber pole demonstreerimiseks.
- Minu lapsepõlvekodus oli peamine loomade eest hoolitseja minu vanaema, noorpõlvekodus mu ema. Minu praeguses peres hoolitsesid kasside Mammi ja Rossi eest kõik pereliikmed. Minu peale lootis Rossi vist kõige rohkem. Tundus nii, sest kui tal mingi pakiline soov oli, tuli ta kõigepealt mind peaga nõudlikult toksima.
- Kass Rossi sai kõige rohkem poest ostetud kassitoitu, sest ta oli toidu suhtes väga nõudlik ja kassitoitu sõi ta kõige meelsamini. Õigeks me seda ei pidanud, sest mu abikaasa oli lugenud, et spetsiaalse kassitoidu söömise tulemusena võib kassil areneda vähktõbi.
- Mõningatel juhtudel on vaja steriliseerida. Siis, kui loomal pole võimalik oma bioloogilisi vajadusi rahuldada. Olen paar korda pidanud kassipoegi uputama ja ei taha seda enam teha. Kui mu ellu peaks veel sattuma emane kass, siis lasen ta steriliseerida.
- Mammi ja Rossi ei tohtinud voodisse minna. Nad magasid tooli peal. Alla oli pandud riie. Hiljem õmbles mu tütar Maarja Rossile rohelisest riidest padja. Rossi ja Mammi magasid ka põrandal vaiba peal ja küdeva ahju ees. Rossi armastas minna ka madala kapi peale, kus oli pehme vaip ja toalilled. Ütlesime siis, et Rossi on botaanikaaias.
- Ei ole kasside ega koertega reisinud. Äraolekul oleme andnud loomad naabrite hoolde.
- Mu ema koerte Pimmu ja Jerry sünnipäeva on meeles olnud ja siis on neile midagi head süüa ostetud.
- Riideid pole küll oma loomade puhul kasutanud. Kassipoegadel ja kutsikatel on ikka mänguasjad olnud - mõni pall, üldse ümmargused veerevad esemed. Kasse Rossit ja Mammit pesime spetsiaalse kassišampooniga. Aga ega sest pesemisest Rossi puhul head nahka tulnud. Rossi oli pesemise ajal väga vihane, küünistas mu abikaasa käed veriseks ja otsustasime teda enam mitte pesta. Mammi talus pesemist rahulikumalt ja magas pärast päev otsa sooja ahju juures. Loomade spaad on vajalikud. Ei meeldi, et koeri ujutatakse inimestega koos randades.
- Ei usu, et soojust ja hoidmist on looma jaoks kunagi liiga palju, aga loomaga suhtlemises peavad olema kindlad reeglid, loom ei tohi inimese üle võimutsema hakata. Ega inimenegi tohi oma võimu looma juures kurjalt tarvitada. Kindlasti ei tohi loom muutuda mänguasjaks. Ei tohi teda vastu tema tahtmist pidevalt kammida ja talle tülikaid lehvikesi külge siduda.
- Minu kodus on loomade eest kogu aeg ühte moodi hoolitsetud. Ainuke vahe, et nõukogude ajal ei olnud saada spetsiaalset loomatoitu (ehk suuremates linnades oli, aga mina neis linnades ei elanud.)
- Minu lapsepõlve- ja noorpõlvekodus maeti kassid ja koerad aeda mõne puu või põõsa alla. Minu Mammi ja Rossi jäid kadunuks, ei saanud neid matta. Me ei taha nii pea uut kassi võtta. Tahame veel Rossit meenutada. Sõpra ei ole nii kerge asendada.
- Mu ema õpetas oma koera Pimmu sitsima. Pimmu nina kohal hoiti vorstitükki ja öeldi: ”Sitsi!” Kui koer kükkasendisse tõusis, sai vorsti kätte. Mu võõrasisa õpetas kassi koorepurgist käpaga koort võtma, kuidas ta selleni jõudis, ma ei mäleta. Koerale tasuks mõndagi õpetada, aga mul pole ses vallas kogemusi, kuna pole päris oma koera olnud, keda oleksin õpetanud.
- Minu omaksed on alati loomadega rääkinud, mina ka. Ma räägin alevikus ka võõraste koerte ja kassidega. See on ju teada, et loomadel on tunded ja vähemalt mõtlemise alged. Loomadel on komme inimestele silma vaadata. Rossiga me vaatasime rääkides alati silma.
- Nii nagu inimesed kasutavad teise inimese leebust ja järeleandlikkust ära, nõnda ka loomad. Minu ema koerad pole kunagi täielikult tema sõna kuulanud. Kui nad on tahtnud võõra peale haukuda, siis pole nad piisavalt kuulanud ema keelamist, ja kui on tahtnud hulkuma minna, on samuti läinud, kuigi perenaine hüüab tagasi.
- Minu tütar pani kassidele süüa ja juua ning mängis nendega. Loomulikult vajab laps looma. Loom on lapse sõber.
- Jah, olen vestelnud teistega, kel on kass. Klubidega mul tegemist pole.
- Peale koera ja kassi ei peaks ma ühtki looma. Nemad sobivad oma olemuselt kõige rohkem inimeste seltsi. Hiired, rotid, merisead jäävad mulle kaugeks. Ei taha ka puurilinde ja -oravaid. See oleks nende piinamine. Eelistan linde ja oravaid vabas looduses näha. Kilpkonnaga ei oska ma ka vist sügavat kontakti leida. Küülik ehk veel sobiks. Kui oleksin taluperenaine, tahaksin suhelda hobuste, lehmade ja lammastega. See meeldiks mulle väga. Aga ma ei hakka kunagi taluperenaiseks.
- Selliseid juhtumeid ma suurt ei tea, aga ma ise tahaksin siili seltsiliseks. Mu ema kuuris on siil elanud ja ta on temale piima andnud. Ise elan ühistu majas ja pole selliseks suhteks võimalust, kuigi meie maja ligidal jalutab aeg-ajalt siile küll. Sõber on ikkagi see loom, kellega on püsiv kontakt.
- Minu jaoks on eksootilised loomad võõrad, aga kui mõnele meeldib, miks ta ei võiks sellist looma pidada.
- “Lemmikloom” ei pea “koduloomast” ilmtingimata erinema. Sellest ma kirjutasin esimeses osas.
- Eks põhjusi (lemmiklooma pidamiseks) ole palju. Minu omaste ringis on loomad olnud kaaslasteks, sõpradeks, kindlasti mitte leludeks. Loomadest on lugu peetud. Minu emal, kes elab üksi, aitab koer üksindust leevendada. Koer on talle omamoodi lapse eest. Loomade hulgast on minu kõige suurem sõber olnud kass Rossi. Eriti saan sest aru nüüd, kui mul teda enam pole, ainult fotod on jäänud.
Võru linn saab käesoleval aastal 222 aastaseks. Mina tulin Võrru tööle 1954. aastal. Linn oli väike. Meie maja lähedal oli niit, mida läbis selgeveeline Koreli oja. Loomapidajad tegid siin heina. Loomapidajaid jäi vähemaks ja niidule kasvasid pajupõõsad ja puud. Aedades on ka puud suureks kasvanud ja ligidale on ehitatud uusi hooneid.
Mul on lemmikloomi palju, nad ise tulevad ja lähevad kui tahavad. Mul ei ole vaja neile magamisaset teha ega liiva pissimiseks tuua. Oleme väga vanad ja ei jõua ka. Alati ootab õues meid keegi.
Harakad
Kui me Võrru elama tulime, siis esimene tutvus oli meil harakatega. Harakad pesitsesid aianurgas kasvava palsamnulu otsas. Oli tuttav tunne, sest ka minu sünnikodus pesitses toa taga kuusehekis harakapaar. Kord suvepäeval, kui läksin aeda, oli see harakapoegi täis. Keegi neid poegi ei puutunud ja nad lendasid ära. Kui käisin tööl, siis ei olnud aega loomade elu jälgida ja vahepääl elasin ka uues majas. Nüüd, kui oleme pensionärid, jätkub ka aega ümbritsevat elu jälgida.
Kümneid aastaid on meil harakapaar pesitsenud. Aasta tagasi ilmus aeda hallvares, harakapaar kihutati minema ja vares tegi nulu otsa pesa. Harakad läksid niidul kasvavasse võssa ja kädistasid seal. Harakad lendlevad kogu aeg piki tänavat, istuvad naabermajade katustel, jalutavad naabri aias, istuvad naabri trepil, ronivad pirnipuul. Iga päev jalutavad nad meie aias nii suvel kui talvel. Kuumal päeval käivad nad aias vett joomas. Seda näeme me läbi akna.
Varesed
Viimasel ajal on varesed linna ilmunud. Nad elutsevad siin lähedal Koreli oja ääres tihedas võpsikus, üks varesepaar ilmus möödunud aastal meie aeda, ajasid minema harakapaari ja tegid nulu otsa pesa. Nägime, kui kandsid pesa jaoks materjali ja hiljem käisid poegadele toitu toomas. Samaaegselt oli pesa ühel väikesel linnul, umbes kolm meetrit allpool. Ka need väikesed linnud käisid toitu otsimas. Kas varesed halastasid väikesele linnule, ei tea, ühel päeval olid pojad pesast väljas, üks istus õunapuu otsas, teine poeg jooksis õues ja aias ringi. Aia taga kasvatas naabrinaine kasse, see on suur oht lindudele. Kui kirjutan neid ridu, siis suur pruun kass istub puu otsas, ümberringi lendleb harakapaar. Meie ei osanud poegadega midagi ette võtta, jätsime nii nagu oli. Paistis et varesepojad jäid ellu. Üks vares oli väga julge, kõndis tänaval meie läheduses. Olin Haanjas tütre pool, kitkusin põllul umbrohtu, üks vares kõndis kaua aega minuga edasi tagasi. Varesed istuvad naabri maja katusel, puhastavad endid nokaga, magavad veidi.
Hakid
Hakid on vist linnas pesitsenud kogu aja. Nad elavad suurte kolooniatena ja lendavad parvedena üle linna. Neil on kindlad kohad, kus ööbivad. Neil on olemas kindlad abikaasad. Meie tamm on nendele meeliskohaks, vahel on kõik oksad hakke täis. Nad jälgivad hoolega, mis õues toimub. Vanad hakid on halli kaelusega ja suuremad, noored on peenikesed ja huvitavad. Kui visata õue toidupoolist, on hakid kohe kohal. Nad korjavad noka vahele mitu toidupala ja lendavad tamme otsa sööma, jala asetab ta toidule ja nokib seda seal. Nad on väga huvitavad ja kärmed linnud, sageli tulevad toidu juurde, külg ees. Kui istud rahulikult, siis tulevad ligidale, hüplevad, lendavad aia pääle ja katusele. Neid on nii huvitav vaadata. Joovad aias vett ja jalutavad aias ringi, tõstavad lehekesi kõrvale ja nokivad midagi. Mees rääkis, et kui ta läks aeda tikreid korjama, lendas aeda ka tuttav hakk, kes alul istus õunapuu otsas ja jälgis hoolega, mida põõsa juures tehakse, varsti lendas hakk põõsa juurde ja nokkis marju. Veel õhtul hilja kõnnivad nad aias. Kord üks hakk sai sõbraks mu abikaasaga, ta tundis abikaasa juba kaugelt ära, kui see linnast tuli. Ta lendas alati talle vastu, hüppas aialt aiale ja siis istus värava peal ja ootas saaki. Alati anti hakikesele midagi. Sageli rääkisime tuttavatega väraval ja linnukene istus ka ja ootas truult. Ta oli vana lind ja ükskord ta ei ilmunud enam koju. Samal aastal tuli meile kaks hakipoega, need olid julged ja võtsid käest toitu. Sageli nad kas kaklesid või mängisid meie pea kohal. Terve suvi olid nad meil aga siis kadusid, arvatavasti leidsid nad uue kodu ja abikaasa. Hakkidel on tugev nokk kuid nad kardavad tuvisid, tuvid ajavad neid söögi juurest ära. Praegu on meil üks erak hakk, ta elab kuskil ligidal, teistega ta ära ei lenda. Ta sõbrutseb ühe eraku tuvikesega. See tuvikene on noor, musta värvi ja seda hakki minema ei aja, söövad sõbralikult koos ja kükitavad õues kaua aega. Vaatleme seda põnevat paari iga päev. Sageli tulevad nende juurde väikesed varblased kes võtavad söömingust osa. Nad saavad kõik hästi läbi.
Tuvid
Meie linnas on mitmel pool näha tuvisid. Enamasti on nad halli värvi, ühed on heledamad, teised tumedamad. Nägin kord Soo linnaosas valget tuvi, kodu lähedal tänaval jalutas must tuvi. Mitmed tuvid käisid meie õues ja käivad praegu ka. Mõni aasta tagasi lendasid õue pruuni värvi tuvid. Tuvid olid ilusad rahulikud, tahtsid isegi koridori tulla. Need olid meil alalised külalised. Sellel aastal tuli juurde kaks pruuni tuvi, need olid noored ja veidi heledama tooniga. Nüüd käis meil neli pruuni tuvi. Varsti ilmusid õue ka vanade tuvide abikaasad, need olid pruunikashallid. Vahetevahel käivad nad ikka meil, pesitsevad aga kuskil mujal. Käesoleval aastal ilmus meie õue mustade laikudega valge tuvi. See tuvi on suur ja kuri, alati ajab ta minema teisi tuvisid ja hakid kardavad ka teda. Seni kui ta ajab mõnda tuvi taga, söövad teised toidu ära. Õhtuti oli ta kaua õues, vahel selle erak hakiga, aga sageli üksi. Vahepeal ei ilmunud valge tuvi õue mitme päeva jooksul, nüüd ikka vahetevahel käib. Varsti ilmus õue uus tuvi, see oli musta värvi noor tuvikene. Tema inimesi ei kartnud, isegi kui mootorsaag saagis puud, ei teinud sellest välja. Ta istub või kõnnib päevade kaupa õues või ka katusel, vahel magab katusel pea tiiva all. Tema seltsiline on hakk.
Mõni aasta tagasi oli meil üks tuvipaar, kes käis meie järel aias. Kui tegin peenraid või korrastasin lillekesi, tulid tuvid kohe minu kõrvale, vaatasid sääl ja nokkisid ka veidi. Kord läksin aia kaugemasse nurka nulu juurde, sääl olid meil austerserviku kasvatamiseks pakud. Need olid juba vanad ja me võtsime need üles, jäid augud. Riisusin aukudesse lehti ja prahti, mul oli vanaks läinud koor, panin selle auku, näen et tuleb tuvipaar, kõnnib ringi ja sõid koore ära. Nüüd annan piima ja koore jäägid lindudele, neile meeldib see väga.
Vaatleme lastega ja lastelastega neid huvitavaid linde. Kui istume rahulikult pingil, siis tulevad tuvid, hakid ja varblased kohe meie juurde, tuvid on kõige julgemad.
Meie koolimaja pööningul elutsesid tuvid. Õpetaja, kes hooldas kooli aeda, tõi pööningult linnusõnnikut ja väetas kooli aeda.
Väikesed linnud
Meie aias on palju puid ja põõsaid ja neid armastavad linnud. Eriti kevadel on siin palju mitmesuguseid linde, nad otsivad pesitsemiseks kohta, on ka neid linde, kes lendavad edasi põhja poole, kuid peatuvad siin, et veidi puhata. Mõnikord on aias palju punase kõhualgusega linde, hüplevad ja siristavad siin mõne aja ja varsti on nad kadunud. Talvel peatub siin leevikeste pere. Mõnikord kasutame linnumäärajat, et teada saada linnu õiget nime. Meie aia elanikud või külalised on aed-põõsalind, lehelind, lepalind, kärbsenäpp, metsvint, sootihane, sinitihane, rasvatihane, varblane. Sage külaline on puukoristaja. Talvel käis aias suur kirjurähn ja ka üks väiksem rähn. Rähnid nokkisid tihastele pandud pekki. Linnud on teinud oma pesad sirelipõõsasse metsviinapuude lehtede varju, linavästrik tegi pesa katusekivide vahele. Mitu aastat on rasvatihased teinud pesa pööningu akna lähedale prakku, üks paar ühel pool, teine paar teisel pool akent. Vanad linnud käisid kogu aeg toitu otsimas. Kui pojad juba suuremaks kasvasid, siis äkki olid õunapuud väikesi linnukesi täis. Ka nulu otsas oli linnul pesa, üleval oli varese pesa. Vares harjutas naabri vahtra otsas poegi lendama. Oli ka üks väike uudishimulik lind, ta istus lillele pandud tokile ja vaatles meid huviga, meie istusime pingil. Ta oli väga julge lind.
Möödunud aastal hakati korrastama Koreli äärset maad. Saeti seal kasvavaid puid ja põõsaid. Oli just ööbikute pesitsemise aeg. Vaesed linnud pidid põgenema, üks ööbik lendas meie aeda ja laulis siin nii öösel kui päeval. Ilus oli ta laul. Kord istus ta sirelite otsas kord ploomi, kord kreegi või õunapuu otsas. Ta lendas aias küllalt madalalt põõsaste vahel. Suvel ei laulnud enam, ta tegi jämedat häält. Sel aastal ta meie aeda ei tulnud, nad pesitsesid Koreli ääres, kus puud ja põõsad kasvama jäeti. Mõnikord häälitsesid linnud ärevalt, läksime vaatama, kass oli roninud puu otsa linnupoegi püüdma, ajasime kassi minema. Kassid on kavalad, hiilivad maja nurga taga, värava all ja puuvirna taga.
Siilid
Siilid on olnud meie kodu alalised elanikud. Siin oli neil hea elada, ümberringi aiad, lähedal niit, väike vaikne rahulik tänav. Nüüd on siilide elutingimused väga halvad, ümberringi on suured majad, autod sõidavad igal pool, ka inimesed on muutunud halvemaks, lapsed ei anna loomadele rahu.
Igal kevadel ootame siile, meie ei tea, kas nad elavad veel. Möödunud kevadel nägime kahte siili aias, kui neil pulmad olid. Sellel aastal nägime jälle siile, kui nad lillede peal pulmi pidasid. Mitmel korral nägime siili suvel veel. Minu sünnikodus käisid siilid õhtul õues piima söömas, kass sõi koos siilidega, koer vaatas pealt. Talvel on siilid uinunud keldri peal, ka kord keldris. Mitmel talvel uinus ta metsviinapuude ja maja vahelises urus. Kord oli üks julge siilipoeg, kes päeva ajal tuli meie juurde, kui istusime aias, olime hästi vaiksed ja keegi lastest tõi toast võileiba, siilipoeg sõi rahulikult. Sel korral oli kodus mitu lapselast ja nad vaatasid siilipoega huviga.
Sipelgad
Mitmel aastal elasid meil õues sipelgad. Need olid väikesed, alati oli neil kiire. Neil oli oma teerada, kus nad liikusid. Nende tee kulges kuuri alt sirelipõõsasse. Neid oli väga huvitav jälgida, ühed tulid ja teised läksid, vahel põrkasid kokku ka. Kui pühkisin õue, jätsin sipelgatee alles. Kord istusime tütretütre Karmeniga kuuri ees pingil ja vaatlesime neid. Korraga oli õu täis tiivulisi lendavaid sipelgaid. See oli nii huvitav vaatepilt, seda ei olnud varem näinud. Lend kestis veidi aega, järelikult olid neil pulmad. Äkki jäi kõik vaikseks, mõni suur sipelgas veel liikus. Käesoleval suvel sipelgaid enam õues ei ole, kas võttis külm nad talvel, ei tea.
Kui tähelepanelikult loodust vaatled, näed palju huvitavat. Kord jälgisime lastega, kuidas suur ämblik võrku punus. Võrk sai väga suur ja seisis kaua viinapuu lehtede küljes. On hea, kui inimesed loomi hoiavad ja kaitsevad. Olime kord pojaga Karliga Haanjas. Mäenõlvakul nägime hiirepesa, mis oli viga saanud. Pesas olid karvadeta hiirepojad. Karl kattis pimedad hiirepojad samblaga ja pani pessa juustutükikese. Oli soe tunne lapse tegevuse üle.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomad on põhiliselt olnud koerad. Alati emased. Praegu veel akvaariumikalad ja viirpapagoid.
a. Esimene koer oli puhastverd kolli, teine paberiteta rotweiler, kolmas on puhastverd Tiibeti mastiff ja neljas puhastverd pürenee mäestikukoer.
b. Kalad on magevee akvaarium. On olnud rohkem ja vähem kalu, praeguseks jäänud järgi neli kala, üks neist peaaegu 10 cm pikk chiclid.
c. Viirpapagoisid on kaks - emane ja isane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimese oma koera sai võetud minu soovil, kuigi hiljem kujunes sellest vanemate koer. Teine koer sai ostetud abikaasa soovil Nõmme turu väravast. Kolmas ja neljas koer juba koos otsustades. Kindlasti tahtsime suurt koera, Tiibeti mastiffi puhul võlus meid meie koera kuldne värvus. Teine koer sai juurde võetud praktilistel kaalutlustel, kuna tundus et ühel koeral on igav ja selle tõttu toimub liiga palju hävitustööd. Sai pikalt kaalutud, millist tõugu võtta kuni sattusime juhuslikult pürenee mäestikukoera peale, kelle välimus meeldis meile mõlemale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Viimased kaks koera on ostetud otse kennelitest, mis said leitud interneti teel. Kummagi hinnaks u 13000 krooni. Teise koera hinda ei mäleta, aga ega ta turu väravas palju olla ei saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on Netravati Ameena Akuti ja Pyrzillacs Uguline. Esimene nimi on nagu perekonna ehk kenneli nimi. Kutsume õige nime pidi Ameena ja Uguline, kui on vaja koerale rangemalt suhtuda, muidu natuke lühendatult Meena ja Liine. Nimi tuli koos koeraga kaasa ehk oli juba kenneli poolt pandud. Teisele koerale sai nimi ise pandud ja selleks oli Sally. Esimene koer tuli samuti kenneli poolt pandud nimega.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saab peamiselt kennelitest, internetist ja olen ostnud ka mõned pürenee mäestikukoeri puudutavaid raamatuid. Kalade kohta tellisin vahepeal ingliskeelset akvaariumi ajakirja ning vajadusel on muidugi vaadatud internetist. Viirpapagoide kohta ostsime raamatu ja sellega on asi piirdunud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole otsustanud, kuigi pärast Tiibeti mastiffi ostmist selgus, et tegemist on praegusaja moekoeraga Eestis. Looma tõupuhtus on oluline, kuna arvame, et see tagab vähemalt mingisugused ettearvatavad iseloomuomadused.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud koertega näitustel. Arvan, et kui tahta järglasi saada, siis peaks näitustel käima, muidu suhteliselt mõttetu asi. Võibolla natuke, et saab kokku sama koeratõu kasvatajatega, aga tegelikkuses piirdub suhtlemine ikka ainult mõne tuttavaga. Eriti halvad on talviti sisenäitused, kus on kitsas ja palju rahvast. Ka on koeranäitused siiski suhteliselt subjektiivsed. Ühel näitusel võid saada koeraga hea hinde ja järgmisel täiesti halva. Kõik sõltub kohtunikust.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte eest hoolitseb rohkem abikaasa. Mina annan vahel toitu ette, aitan toidu valmistamisel ja väga suur osa koerte kammimisest on minu õlgadel. Kalade veevahetus on ainult minu pärusmaa, samas ei puutu ma papagoide elu. See on abikaasa ja laste asi. Lastega on asi ikka nagu tavaliselt - kui loom võtta, siis lubatakse kõike ja ollakse valmis ta eest hoolitsema, aga hiljem kui vajadus tuleb, siis peab neid sundima ja lõpptulemusel teevad ikka vanemad asja ära. Tavalisel päeval kulub koertele võibolla tund või vähem. Tavaliselt on koerad õues. Hommikuti lasen koerad tuppa, kus nad siis hommikusöögi aja veedavad köögis magades. Kaladel vahetan vett kord nädalas ja iga päev hommikuti söögi andmine. Papagoisid ei tea.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerad saavad pooleks valmistoitu ja pool ise keedetud tanguputru lihaga. Ise valmistame, kuna arvame, et see on koertele kasulikum kui poetoit. Kalad poest ostetud toitu, samuti papagoid. Papagoidele saab vahel antud värsket rohelist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördume siis, kui koer on haige või teda vaja vaktsineerida. Praegustest koertest sai hiljuti käidud kirbuprobleemiga ja püreneekaga ka karvaprobleemiga. Vaktsineerimisse suhtume natuke negatiivselt. Ise arvan, et vaktsineerimine on vajalik haiguste ennetamiseks, aga samas teeb muret vaktsiinide kvaliteet, mis võib ise põhjustada koertele terviseprobleeme.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kui koera ei soovita kasutada aretustegevuses, siis on see mõistlik tegu ja hoiab ära hulga probleeme endale. Praegustest koertest ei ole kumbki steriliseeritud. Eelmine koer sai tiinusevastaseid tablette, aga nagu tablettide puhul on suur oht, tekkis lõpuks põletik ja ta tuli tühjaks lõigata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tiibeti mastiffil olid selle aasta alguses pojad täiesti planeeritud. 8 pojast on veel kaks müümata. Eelmisel koeral juhtus paar korda apsakas. Siis läks enamik poegi merekooli ja kaks või kolm sai antud ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kummalgi koeral on oma kuut, kuigi nad neid aeg-ajalt vahetavad. Toas kindlaid kohti ei ole, köögis magatakse tavaliselt laua all või seinte ääres rohkem jalust ära. Üldiselt on keelatud koertel minna elutuppa, kuigi eks vahel saab ka tehtud erandeid. Voodisse kindlasti mitte. Viirpapagoid elavad lapse toas ja aeg ajalt lastakse neil seal ka vabalt lennata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Suvel maal elades on koerad seal kaasas. Muidu jäävad ärasõitude puhul nii koerad, kui kalad ja papagoid koju ämma ja naisevenna hoole alla. Autoga sõitudel on koerad autos lahtiselt. Loomahotelli teenust kasutanud ei ole. Pidudele koeri kah kaasa võtnud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi teame, aga meil ei ole kombeks sünnipäevi tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei vaja riideid ja seetõttu pole olnud ka vajadust neid osta.
Mänguasja eriti spetsiaalselt ostnud ei ole, kui kuskilt on saadud, siis on antud, aga ega nad eriti hooli. Viirpapagoidele on küll ostetud spetsiaalseid mänguasju. Koertele on ostetud spetsiaalsed kammid kasuka hoolduseks ja ka küünetangid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei usu, et oleks võimalik üle hoolitseda. Kui hoolitsemine ei lähe just nõmeduseks ja sellega ei kaasne ebamugavus hoolealusele. Aga kui hoolitsemine piirdub siiski mõislikkuse piires hoolealuse vajaduste rahuldamisega ja talle tähelepanu osutamisega, siis on kõik korras. Eks me kõik taha, et meile osutatakse tähelepanu ja koerad veel eriti.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ega suurt ei erine, ma arvan. Võibolla lihtsalt praegu on valmistoidu valik suurem ja ka muid hooldus- ja ilu- ning tarbeasju on lihtsalt saadaval suuremas valikus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eelmise koera surma korral korraldati matmine oma hoovi. Esimene koer on maetud vanemate maja taha metsa. Surnud kalad on läinud ilma erilise tähelepanuta tulematusele ahju.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele on ikka püütud õpetada kodureegleid. Osadest saavad isegi aru. Nagu tuppa siiski ei pissita. Aga õues, kui tuleb ikka tahtmine kaevata, siis ka auk kaevatakse. Samuti on väga raske välja juurida postiljoni peale haukumist.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oli juttu juba eelmises punktis. Veel üks komme on sageli lahti unustatud väravast välja lipsata ja naabri koerte juures haukumas käia. Olen surunud turjast vastu maad. Olen proovinud siduda koera kinni pika nööri otsa ja siis jätta värava lahti, et kui läheb väravast välja, saaks ta nii öelda tabada teo pealt ja siis nahutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerte kool on ikka vajalik. Mingi kuulekus peab koeral olema. Meil käib tütar ühe või teise koeraga koerte ringis noortemajas. Aga mingeid erilisi trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, olen koertega rääkinud ja arvan, et eks nad hääletoonist saa midagi aru. Sõnadest nüüd vast mitte. Lapsed on rääkinud ka papagoidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Ehk vast siiski rohkem arenenud loomad nagu koerad ja kassid. Vaevalt, et kalad seda suudaks kuidagi kuritarvitada. Aga eks koerad saa kindlasti aru ja proovivad pidevalt piire, kuhu maani neil lastakse minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Otseselt ei ole kohustused siiski paika pandud. Oleme ju proovinud, et laste kohustus oleks koeri kammida, eriti vanimal tütrel. Aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Kas riid või on koer piisavalt kaua kammimata, et teed ise asja ära. Sama on ka papagoidega. Eks lapsed tegele siiski siis, kui nad tahavad ja see neile huvi pakub. Kui asi muutub kole rutiinseks ja kohustuslikuks ja ei ole väga põnev, siis üritatakse kohustustest kõrvale hiilida. Aga arvan, et lapsed vajavad loomi ja nendega koos kasvamist. Muudab nad rohkem teistega arvestatavateks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti rohkem hakanud. Suhtleme põhiliselt ainult kenneli omanikuga, kust koer osteti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei usu. Aga kõik sõltub muust taustast. Kui mingi looma pidamiseks tingimused ikka täiesti puuduvad, siis ei hakkaks vägisi sellist looma võtma. Ise ma ei võtaks küll rotte ja hiiri, samuti ei paku ka linnud praegu huvi. Mitte et nad ei meeldiks, aga ma ise ei viitsiks nende järgi koristada. Arvan, et ka paljude teiste loomade puhul võtaks lemmikuks, kui keegi teine teostaks puhttehnilist hoolitsust nagu puuride puhastus, toitmine jne.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Naise vend leidis üks kord aiast vigastatud tiivaga varese. Pidas seda natuke aega, aga kuna kodus on seda siiski raske teha, siis anti ära kuhugi varjupaika.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomale on tagatud kõik vajalikud tingimused, siis miks mitte ja inimene tunneb ka ise looma vastu huvi, mitte et loom on võetud ainult tuttavate ees eputamiseks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Arvan, et eks lemmikloomadeks võivad vast olla kõik loomad. Kindlasti on vist raske lemmikloomana pidada sinivaala või mõnda looma, kellel on erilised nõudmised keskkonna suhtes. Aga arvan, et koduloomi saab küll pidada lemmikloomadena, eriti kui vaadata praegusaja tendentse pidada siga kodus.
Kuigi arvan, et kui koduloom tõsta lemmiklooma staatusesse, siis kaotab ta kodulooma mõiste. On ju raske pidada siga lemmikloomana ja siis viie aasta pärast ta äkki jõuluks ära süüa. Ehk kõik söödavad loomad, kui nad on muutunud
lemmikloomaks, siis suhtutakse neisse natuke teisiti ja raske on neid üks kell ära süüa. Lambalt villa võtmine selle alla näiteks jälle ei käiks. Lemmikloom muutub siiski lähedasemaks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Üks põhjus on kindlasti seltsiks. Arvan, et suurim põhjus. Teiseks ei teagi õieti. Kui oled harjunud koertega elama, siis nagu ei oskagi teisiti, tekib nagu vajadus. Kolmandaks, ehk loodetavasti küll mitte suur osa, on eputamiseks.