1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud kolm kassi ja kaks koera. Kassid on olnud vahemikus 1992-1994, 1995-1996 ja viimane kass on 1997-2000. Koerad on olnud vahemikus 1993-1996 ning viimane koer 1997-2004.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võeti erinevatel kaalutlustel. Koera võtmisel tuli ostustavaks see, et koer on hea abimees maja valvamises ja hoiab eemale kahtlaseid võõraid. Vastuargumendiks oli põhiliselt see, et kes koera eest hoolitsema hakkab ja koer nõuab palju süüa ning kas see kõik tasub end ära. Kass võeti sellepärast, et kass on armas loom ning televiisorit vaadates on teda mõnus jalgade peal hoida. Kass ei nõua eriti hoolitsust. Välja koolitamisega on maja lihtne puhtana hoida ja kass oskab ennast väga hästi ise puhtana hoida.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Enamik lemmikloomad on saadud sugulaste endi loomade poegadest. Kuna neil polnud neid vaja, siis nad jagasid lahkelt neid teistele sugulastele ja sõpradele.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu lemmikloomade nimed on olnud Miisu, Veits ja viimase kassi nimi oligi lihtsalt kass. Nimepanek tuli suhteliselt lihtsalt, mis esimesena pähe tuli see ka pandi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kuna varem polnud internet nii levinud, siis sai informatsiooni lemmikloomaga seonduva kohta enamasti sugulastelt või siis erandkorras mõnest raamatust.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Varasemal perioodil polnud tõug eriti tähtis. Mida aeg edasi, seda moe- ja trenditeadlikumaks inimesed muutusid. Seejuures tuligi tõupuhtus päevakorda ning see oli juba auasi omada mõnda ilusamat ja puhtamat looma.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole käinud. Kuna pole käinud, siis ei oska sellest ettevõtmisest eriti midagi arvata. Kuid kui inimesed tahavad oma loomi näidata ja seda, kuidas nad neid koolitanud ja hoolitsenud nende eest on, siis looma seisukohast võttes on see ainult hea ettevõtmine. See paneb inimesed rohkem mõtlema oma lemmikute üle.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Üldiselt on looma eest hoolitsemine perekonna liikmete vahel ära jaotatud. See kergendas meie kõigi elusid. Kassid ei nõudnud erilist hoolt, kuna enamasti said nad ise hakkama. Vahel juhtus, et nad ei saanud toast välja või ei jõudnud liivakasti ning häda tuli teha vaibale. Seda puhastas enamasti ema. Koera puhul, kui sisse tahtsime võtta, pidime koeral käpad puhtaks pesema, kuna muidu võis ta mööbli ning ruumid ära määrida. Õhtuti pidi koeraga jooksmas käima, seda sai võetud trennina.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Sai nii üht kui teist tehtud. Koer sõi meelega kartuleid, liha, pekki ja muud, mis toidust järgi on jäänud või ei jõutud ära süüa. Kass seevastu oli pirtsakam. Nõudis spetsiaalseid purgitoite, muidu polnud ta mingil juhul nõus sööma. Kui ta õiget sööki ei saanud, siis ta võis uluda alalõpmata.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juurde tuli enamasti vähe pöörduda, enamasti siis, kui lemmikloomal oli mõningaid seedimisprobleeme või on ta rohu seest saanud puuke enda külge. Ma arvan, et lemmiklooma vaktsineerimine on vajalik, kuid eks see jää iga loomaomaniku südametunnistusele, kas ta teeb seda või mitte.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oleneb olukorrast, mõnes olukorras võib steriliseerimine hädavajalik olla. Enamasti siis, kui ei osata teha midagi järglastega ning kui elamispind ei võimalda suuremat põlvkonda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole olnud ühtegi emast looma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid said majas vägagi vabalt ringi liikuda. Enamasti neile ei meeldinud kelder, kuna see on pime, rõske ning külm. Öösiti meeldis neile väga voodisse ronida. Väiksemal koeral polnud sees hoidmisega mingeid raskuseid. Seevastu suurema koera jaoks pidi ehitama varjualuse soojendusega. Kui liiga külmaks läks, sai teda ka sisse lastud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Koera on saadud transportida väga edukalt autos, kuid kassidele autosõit eriti ei meeldinud. Enamasti hakkasid nad vegeteerima.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma sünnipäev on küll teada, aga liigsetesse peensustesse ei laskutud, kuna kass ega koer poleks aru saanud, et nende sünnipäeva tähistamine toimub.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikloomadele pole ostnud ega õmmelnud ühtegi riideeset. Mänguasju on küll saadud ostetud, aga kassid kartsid millegipärast mänguhiiri. Võib-olla ürgne instinkt lõi neis välja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arust ei saa looma eest kunagi üleliia hoolitseda. See jääb iga isiku oma otsuseks, kui väga ta hoolitseb oma sõbra eest ning kui palju ta temaga aega veedab.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud liikvel nii palju teabekirjandust ega õpperaamatuid, kust oleks saanud järgi vaadata, kuidas oma lemmiklooma kasvatada. Tänapäeval ikka pööratakse tähelepanu esmastele vajadustele. Vanasti pandi koer lihtsalt ketti ja vahel anti talle süüa.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Matmine toimus enda koduaias tagasihoidlikult. Pole vaja sellise kurva sündmuse juurde liigset kära. Otsus uus võtta tuli ikka aasta pärast.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele sai alguses juba selgeks tehtud, et toidu lunimine pole ilus ja toidu varastamine pole kah sünnis tegu. Söök tuleks ikka välja teenida korrektse käitumisega.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassidel oli imelik komme koguaeg toitu juurde lunida ja ahnitseda. Kui ta selle saigi, siis ta seda enam ära ei söönud. Kuigi oli näha, et tal kõht täis, ronis ta ikka külmkapi juurde ja hakkas häälitsema. Sellest kombest ei saanudki kuidagi lahti, tuli lihtsalt ära kannatada või võimalikult eemal hoida teda külmkapi lähedusest.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kassidele pole ühtegi trikki õpetanud, sest see on väga keeruline. Koerale on saadud paar lihtsamat triki õpetatud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomad saavad aru kõnetoonist, kui rahulikul häälel rääkida, siis nad leebuvad ja tunnevad rahulolu. Karjudes võib ka looma marru ajada ning sellele võib järgneda rünnak. Ma arvan, et koerad ja kassid oskavad kah mõelda. Kassid reageerivad oma nimele või s-häälikutele väga hästi. Koerad seevastu saavad mitmetest sõnadest aru ning kui öelda, lähme jooksma, siis viimane hüppab õnnest lakke.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, alati on võimalus kedagi ära kasutada sellistes olukordades, see kehtib isegi inimeste puhul. Paljud koerteomanikud peksavad oma lemmikloomi, aga kuna koeral on kindel peavari, söök ning on kiindunud peremehesse, siis tal polegi muud teha, kui see ära kannatada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laps vajab vägagi looma, kuna lemmikloom pakub lapsele nii kaitset kui ka mängulusti. Lastel on enamasti rohkem vaba aega ja seetõttu nad suhtlevad ning tegelevad loomaga rohkem kui täiskasvanud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Väheke jah, kuna kasulik teave tuleb alati kasuks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvatavasti ma ei peaks küülikuid, kuna nende eest hoolitsemine on juba keeruline ning puuri peab pidevalt puhastama.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ise pole küll näinud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Nende pidamine võib näida ahvatlev, aga nad nõuavad ka erilist hoolitsemist ja spetsiaalseid toite. Kui inimesele aega ja raha on, siis miks ka mitte. Nii saab ka oma sõpra kadedaks teha.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kellesse inimene kiindunud on ja julgeb enda kõrval hoida - elada temaga ühes ruumis. Lemmiklooma mõiste alla ei saa paigutada kuidagi metsloomi, kuna nende pidamine võib osutuda keerukaks ja isegi ohtlikuks. Aga erandeid leidub isegi siin. Osad hullud kodustavad ka metsloomi. Algul võib metslooma armsus petlikuks saada, kuna kõik on loodud lapseeas armsad olema, et vanemad neid ei hülgaks ega ära ei sööks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi mitmetel erinevatel põhjustel. Üks peamisi põhjusi on, et lemmikloom saab olla nende väga hea sõber, kui mitte just parim. Lemmikloomad on armsad ja praktilised. Koer saab vägagi hästi valvata kodu, ilma et peaks ostma kalleid turvasüsteeme. Kuid osad hangivad endale lemmiklooma pahade kavatsustega. Nad tahavad ennast välja elada argipäeva muredest ning leida oma muredele väljundi. Seetõttu elavad osad oma lemmikute peal oma muresid välja, mis on vägagi kurb.
Viimaseks loomaks, mis meie majja sigines, oli koer. Peale selle kui lambad, mida meie pidasime, olime kombinaati viinud, andsin endale lubaduse, et rohkem loomi ma kunagi ei võta. Ei suuda tänaseni unustada lammaste pilke, millega nad mind saatsid, kui tapamajast ära tulin ja nad sinna jätsin. Tundsin ennast reeturina, sest nemad olid mind täielikult usaldanud ja nüüd pidid leppima olukorraga, kui ma neid reetsin. Kui keegi küsib, milline see pilk oli, siis mina ei suuda vastata, kuid tänase päevani ei ole suutnud ka unustada. See oli kurb, anuv ja kõiki muud kui tige, mille tõttu see jäi tänaseni minule südamesse. Lambad olid kannatajad, sest nendel polnud võimalik ennast inimeste vägivalla vastu kaitsta. Sageli olen kuulnud väljendit ja arvatavasti ka paljud teist on kuulnud: „Loll kui lammas”. See lamba kohta küll ei käi. Lambad on väga targad ja isegi väga kasulikud loomad. Milles nende kasulikkus ikkagi on? Elame Kuressaare linna ääres. Et lambaid välja lasta, selleks tuli minna lammastega mööda Vana- Roomassaare ja Talve tänavat ja olimegi lammastega mere ääres kus oli nende karjamaa ja seal nad sõid. Igal hommikul, mitte küll talvel lumega, ajasime kella seitsme paiku lambad välja, mere äärde karjamaale. Kõige ilusam aeg on hommik, mida tööinimesed tavaliselt ei näe, kui nad just maal ei ela. Ma elasin saksa ajal maal. Hommikul, päikese tõusu ajal pidin olema peremehe juures tööl. Enne tööle minekut sõin paar tükki leiba ja piima, seega oli ka uni läinud. Hommik oli päikese tõusu eel karge, linnud siristasid ja laulsid, mis jättis unustamatud mälestused lapse- või noorusajast, kuna olin juba või alles neljateistaastane. Nüüd lammaste juurde tagasi. Õhtul kogunesid kella seitsmeks lambapidajad karjamaa väravasse, kuhu tulid lambad. Lambad tundsid väga hästi kella ja tulid õigeks ajaks. Terve lambakari tuli mööda Talve tänavat. Vaatamata sellele, et perede lambad olid karjas segamini, igaüks tundis oma hoovivärava ära ja eraldusid karjast. Meie tänavas rohkem lambaid ei olnud kui meie omad. Hakkasin ristteest lammaste ees tulema (kui äi veel käis, siis tema, hiljem mina) ja ainult meie oma lambad keerasid, ning tulid karjas permehe järgi oma lauta. Mõningatel aastatel oli meil tunduvalt üle kümne lamba. Linna jaoks on see küllaltki palju. Milles veel nende kasulikkus oli? Lammastele oli vaja talveks heina teha. Heina niitsime kõige palavamal ajal käsitsi. Minul oli juba tol ajal väga tihti selg haige, kuid ei mäleta, et see oleks olnud kuumal heina niitmise ajal. Niitmine venitas asjad paika. Nii et lambad võivad olla ka lemmikloomad. Meil lammaste pidamisel ei olnud kõige tähtsam majanduslik külg, vaid traditsioon. Kombinaadis lambaliha eest maksti äärmiselt vähe, nahku ei pargitud ja võeti vastu ainult pestud lambavilla. Villa pesemist ja eriti selle kuivatamist ei soovita ka vaenlasele, pealegi kui temal muud tegemist on. Meil jäi kottide viisi pesemata lambavilla järgi, ka mujal maailmas põletati ära. Praegu igat liigutust arvestatakse rahas. Inimese jaoks on ka midagi muud vaja. Peetakse kasse, koeri sellepärast, et teised peavad.
Sageli kui suureks saavad, jäetakse talveks metsa. Olen kuulnud väljendit, ma ei raatsinud looma magama panna, jätsin metsa saatuse hooleks. Kas see pole loomale hullem, kui magama panemine? Ära parem juba looma võta, kui ei taha tema eest hoolitseda. Mida siis kokkuvõtteks lambapidamine andis?
1) Kui läksid karjamaale, vaatasid lambaid, nende rahulikke silmi, siis kuidagi ka ise jäid selles närvilises maailmas palju rahulikumaks. Lambad tundsid väga hästi oma inimese ära, võõraste juurde kunagi ei läinud, kuid oma inimese juurde tulid.
2) Hommikune karjamaale ajamine ja õhtune vastaskäimine oli väga tähtis toiming. Ei tulnud mõttessegi, et ei viitsi tõusta, või õhtul lammastele vastu minna.
3) Heina tegemine. Ei saanud kunagi mõelda, ma ei viitsi või teen hiljem. Kui oli Jaanipäev möödas, pidi ka hein valmis olema. Nagu varem mainisin, sain vanainimesena tervise paika. Olen selle aja inimene kes uduumbe nn treeningsaalides ei vehkinud, kus heinakaart seljataha maha ei jäänud. Need uduumbe vehkimise lõbud jäägu noorematele inimestele.
4) Loomade toitmine. Kaks korda päevas viisime lammastele vett ja ajasime heinu lakast alla lammastele toiduks. Meil oli suur õunaaed. Allakukkunud õunad said lambad, prügimäele viimise asemel.
5) Suhtlemine teiste inimestega.
Vanemad inimesed peaks mäletama esimese eestiaegset teravilja kuningat, veskite omanikku Puhhi, kelle lemmikloomaks oli siga, kes jooksis majas ringi ja teenijad lappidega järgi. Öeldi küll, et põrsas, kuid minu arvates üks siga puha. Minule sümpatiseerisid lambad palju enam, vaatamata nende laudas pidamisele.
Koer. Ma olin koera võtmise vastu, kuid abikaasa väga tahtis omale koera. 2002. aasta märtsikuus oli abikaasa Tallinnas tütre pere juures. 20. märtsil hakkas abikaasa koos tütre perega Saaremaale sõitma. Sirvides ajalehti, olid leidnud sealt kuulutuse, et Tallinnas, Kadaka tee 61-23 on ära anda koera kutsikad. Kutsikate ema on puhast tõugu dobermann, isa arvatavasti saksa lambakoer. Abikaasa läks tütre perega kutsikaid vaatama. Väikesed loomad on kõik väga armsad. Peale kutsikate vaatamist olid ära tulnud ja tund aega mõelnud, mis teha. Olid helistanud poja Tõnu lapsele Karelile ja pärinud dobermanni kohta andmeid. Dobermanni näitajad, mis Karel leidis, olid väga head. Seejärel olid koeraperemehe juurde tagasi läinud, kus kahetoalises korteris ootas ees dobermann oma viie kutsikaga, milledest üks ainus oli emane ja see oli juba ära antud või lubatud. Üks isastest oli tulnud tütre Terje lapse Kerttu-Liisi juurde. Perenaine olevat öelnud, et see on ka kõige vaiksem kutsikas. Selle nemad sealt ära tõidki. Kuna kutsikas ei olnud puhast tõugu, siis olid abikaasa käest vastu võtnud ainult koera saba raha, 100 krooni. Polevat tahtnud midagi võtta, kuid komme nõuab maksmist, kas või ühe sendi. Puhast tõugu dobermann oli inna ajal koera peremehe lastega jalutades paaritunud, arvatakse saksa lambakoeraga. Lapsed ei teadnud koera tõugudest midagi, millest tingituna tema, st. meie kutsika isa täpne tõug polegi teada. Järelikult on tegemist krantsiga. Teadsin, et nad tulevad Tallinnast ära ja varsti jõuavad Saaremaale. Istusin köögis korvtoolis sel ajal, kui nad koju jõudsid. Järsku visati minule kutsikas sülle. Ei saanud aru, kas oli sünnipäeva kingitus, kuna minu sünnipäev oli 23. märtsil. Kutsika oma sünnipäev oli 23. jaanuaril, 2004. aastal. Nime pani kutsikale tütretütar Kerttu. Algul oli tema poolt pandud nimi „Terri” minu jaoks võõras, kuid praegu ei kujutaks teda teise nimega ette. Eks esialgu lükkasin kutsika sülest ära, milles aga see vaene koerahakatis süüdi oli. Nii kui nii võeti teda vägisi ema juurest ära ja toodi Saaremaale. Kuidas iseloomustada seda looma, mis temast isiklikult minule meeldis? Esiteks värv, temal ei olnud dobermanni tumedat pruuni värvi, vaid pehmemad toonid, teiseks käpad, mis olid haruldaselt suured ja kolmandaks nina. Ei olnud peenike dobermanni nina, vaid natuke lamedam. Meile ta oli toodud ja nüüd polnud enam midagi peale hakata, tagasi viima keegi ei hakanud. Meil on eramaja, krunt 1700 m\2 suur, nii et jooksmiseks ruumi piisas. Panime ta esikusse magama. Seal ta magas selle aasta
külma aja üle. Kui keegi tahab endale lemmikloomaks koera võtta, siis tuleb alati alustada koolitamisest, esmalt peab saama koolituse koera peremees, kui see on läbitud, siis alles võib võtta kutsikas ja hakata seda kasvatama ja koolitama. Seda on vaja selleks, et vältida minu poolt tehtud vigu. Ära enne mootorsaega metsa ikka mine, kui sa ei tea kuidas temaga töötada. Koera puhul on see palju tähtsam, sest iga viga, mida oled koera juures teinud, pead parandama umbes 40 korda, sae puhul ühe korra. Kutsika soetamisel on kõige tähtsam, et ise oled õpetuse saanud. Õpi koera kasvatust enne kutsika võtmist. Kui oled omale koera elu selge saanud, siis oskad ka teda kasvatada ja õpetada. Abikaasa käis tööl ja koera kasvatamine jäi justkui minu kanda. Pean tunnistama, minul polnud aimu, kuidas teda kasvatama peab. Kogu minu kallis aeg läks koera nahka, ei saanud tema pärast midagi kasulikku teha. Siis hakkas koer asju mööda õued vedama ja mina teda taga ajama. Koer kasvas järjest suuremaks ja mina jäin vanemaks. Algul ma jõudsin ikkagi temale järele ja sai asjad kätte. Kuid koer kasvas jõudsalt suuremaks, siis mina enam järgi ei jõudnud. Hiljem kui hakkasime käima koeraga koertekoolis, siis teised naersid minu koeraga võidujooksu, kui ma sellest neile rääkisin. Nad lohutasid mind, et isegi maailmameistrid ei jõua koerale järgi ja sina vanamees tahad teda kätte saada. Kui kutsusin koera enda juurde, siis tema ei teinud minust väljagi ja nimelt pani jooksu vastassuunas minust kaugemale, selle asemel et kutse peale tulla. Püüdsin ka vastupidist, kuid see ka ei mõjunud. Ajasin endast kaugemale, kuid ka nüüd koer lähemale ehk minu juurde ei tulnud. Neid tehtud vigu parandada on lootusetu. Öeldakse, iga tehtud viga tuleb parandada koerte puhul nelikümmend korda. Kui ma teda ajasin aasta aega mööda aeda taga, siis järelikult pean nelikümmend aastat seda viga parandama. Mina olen siis 117-aastane ja koer on neljakümne ühene. Lihtsam on võtta uus kutsikas. Aga mis ma selle koeraga peale hakkan, mis minul on. Kui ikka kaks aastat koeraga koos oled elanud, katsu sa siis temast loobuda, mis on täiesti võimatu ja lootusetu. Minule väikesed, ma ei mõtle kutsikaid, mis on väga armsad, vaid täiskasvanud koeri, ei meeldi. Terri-sugune koer oli ja on minu koera ideaal, kuid siinjuures on üks väike viga, mina olen tema jaoks mõned kümned aastad vana. Viimasel ajal on koer jäänud palju taltsamaks. Kui esimesed kaks aastat ajasin ainult mina koera taga, siis nüüd juba on see vastastikune. Ega ta ei taha üksi olla. Tavaliselt istusin akna all tugitoolis ja lugesin ajalehti. Tänavu aasta 2. mail läks koer selle samale toolile ja hulgus äärmiselt võikalt ja läbilõikavalt. Nii kui noaga oleks lõiganud. Öeldakse, et koera ulgumisel ei ole hea enne, ega tähenda midagi head. Mis tegelikult edasi toimus, ei olnud minu jaoks sugugi meeldiv. Istusin natuke aega hiljem samale toolile ja millegi pärast mõõtsin vererõhku ja pulsi. Kaks korda oli vererõhk 140 / 75 ja pulss oli 62. Kolmandal mõõtmisel oli aga vererõhk millegipärast 140 / 103 ja pulss oli ka tõusnud selle lühikese hetkega 103. Järgmised kaks mõõtmist andsid jälle esialgsed tulemused. Natuke aega hiljem enesetunne läks väga nigelaks. Läksin teise tuppa kus abikaasa parajasti oli, ütlesin et minul on paha olla ja ise mõtlesin panna natukeseks ajaks diivanile pikali, kuni enesetunne paraneb. Ei jõudnud veel pikali heita, kui järsku pilt kadus eest ära. Kui aga silmad uuesti avasin, või nagu öeldakse, pilt tagasi tuli, siis nägin toas abikaasat, miniat ja köögi ukse vahelt sissetulevaid punastes riietes inimesi. Mind pandi ilma jututa kanderaamile ja sõit läks kohe haiglasse, kus tuvastati infarkt. Kiirabi jõudis kohale 6-7 minutiga. Olen südamest tänulik Saaremaa haigla meditsiinilisele personalile. Järgmisel päeval viidi kiirabidega Tallinna Regionaalhaiglasse. Tõenäoliselt oleks viidud samal päeval helikopteriga, kuid haiglas polnud ruumi. Hiljem kuulsin, et see oli olnud haigestumisterohke päev. 03. mai hommikul Saaremaa kiirabi viis mind Virtsu, kus oli juba Tallinna kiirabi vastas, toimus ümberlaadimine ja sõit läks edasi. Koer tunnetas enne mind minu hädasid, Loodusõnnetuste puhul kannatavad kõige vähem loomad, kes õigel ajal pagevad. Ega siis muidu öelda. „Rotid pagevad uppuvalt laevalt”. Ma poleks mingil juhul selle peale tulnud, et minu südamega midagi korrast ära on, kuna poolteist nädalat enne seda käisin südame nädalal arstide juures, kus öeldi, et tervisega on kõik ideaalselt korras. Kui mina olin Tallinna haiglas, siis koer olevat käinud samm-sammult abikaasa kõrval. Kui rääkisin skalpiga, siis koer, kuuldes minu häält, oli otsinud igalt poolt mind taga. Olin kuu aega ära. Minul ei lubatud midagi teha, isegi tühiseid asju tõsta. Hirm oli, kui tagasitulekul koer näeb mind, hüppab hea meele pärast peale. Väikesest kutsikast on kasvanud paari aastaga päris raske, suur "koeravolask", heas mõttes, nii 35 - 40 kilo. Kui see ikka hooga peale hüppaks, pole nalja natukest. Oli siiski üle ootuste väga mõistlik. Koju jõudes olin natuke aega teisel pool aeda kuni koer maha rahunes. Siis tulin väravast sisse ja ütlesin, et ta peale ei hüppaks. Tema poolt oli ootamatu käitumine. Tuli minu kõrvale ja käis kogu aja kõrval, ega püüdnudki peale hüpata. Ükskõik kuhu läksin, tuli samm-sammult minuga kaasa. Tundus, et koer tajus minu nõrkust, mille tõttu ta hoidis isegi väga mind. Koer andis minule haigusest märku, kuid mina rumal ei saanud sellest kohe aru. Nüüd, kui koer muutub natuke tüütumaks, järelikult tervis läheb paremaks. Usalda rohkem neljajalgseid sõpru. Temal on ka oma nõrkused:
1) Tema jaoks on postimees väga suur „sõber”. Kui postimees tuleb, siis koer saadab teda haukudes terve krundi piirde ulatuses. Lärmab ja jookseb edasi- tagasi. Postimehed pidavat olema enamuse koerte „sõbrad”, miks? Koertel on antipaatia trükimusta vastu. Kui postimees on läinud rahuneb jälle maha. Postimees käib rattaga, millegipärast ratas on meie koerale alati huviobjektiks olnud.
2) Naabrimehe KIA- maastikumasin. Kui see hoovil seisab, siis meie koerale mingit huvi ta ei paku. Kui aga koer tajub, et naabrimees hakkab välja minema, on kohe aia ääres ootel. Masina sõitmisel paneb koer nii kui must nool igalt poolt üle põõsaste, peaasi ei tohi ette jääda. Alati jõuab enne autot teise aia nurga ette ning kukub röökima. See 35, 40 kilo jookseb täie jõuga vastu aeda. Varem olid aialatid postide küljes kruvipoltidega. Need tuli asendada läbipoltidega, sest kruvipoldid tulid lattidest välja.
3) Teatud inimesed, eriti kui need veel rattaga sõidavad. Mina ei ole aru saanud, miks koer teatud inimeste peale haugub, teiste peale mitte.
Kombed. Kui koera saime panime madratsi alla ja koridori magama. Ta harjus sellega päris ilusasti ära. Õpetajaid oli igasuguseid. Dobermanni magamiskoht peab olema maast kõrgemal. Lubasime esialgu kööki korvtooli magama. Tool jäi väikeseks ja nüüd sai koha diivanile. Kui keegi istub tema koha peal, siis vahel läheb tugitooli, kui aga see koht on ära võetud, siis käib diivani ees edasi-tagasi kuni istuja aru saab, et istub tema koha peal. Kui nüüd sealistuja püsti tõuseb, kas selleks, et koerale kohta pakkuda või muuks otstarbeks, on koer kohe omal kohal. Kui ikka tuba on väga soe, paneb põrandale ka magama, seejuures püüab kontaktis olla, pannes pea jala peale. Tegin koerale koeramaja. Soojustasin ilusasti ära, panin akna ette, ust ei teinud. Ei ole õnnestunud teda sinna meelitada. Panin küll maiustusi kuuti sisse. Koer oli niikaua kuudis, kui need maiustused söödud ja ruttu jälle välja. Ta on siledakarvaline, aluskarvata koer, talvel kardab külma ja tahab peale asjaõiendamist kohe tuppa. Vahel on üksi 6 tundi kodus esikus olnud. Senini on kannatanud, kas või jalad ristis, kuid on hoidnud puhtust.
Toitmine. Ta kasvas väga kiiresti, eks selletõttu sõi ka väga palju. Ta sõi rohkem kui meie kahekesti. Põhiline toit on keedetud makaronid. Natuke piima pidi olema ka peale valatud. Viiekilosest kotist ei jätku kuigi kauaks, saab muidugi ka krõbisteid so. koeratoitu. Millegi pärast rohkem meeldisid makaronid, pudrud, ühe sõnaga lihtne toit. Krants on krants. Lihatoidust ei ütle sugugi ära. Kord sai köögi laua pealt kätte paberisse pakitud poest toodud vorsti. Kui teie arvate, et jättis söömata, siis teie eksite. Koerapidajad räägivad küll koertest, kes ise ei võta ja istuvad toidu juures, nii et ümberringi on koera ilast maa märg. Kahjuks meie koer selline pole. See on omakorda hea, ei jäeta toitu lauale.
Võim. Võimuvõitlus algas sellest pihta, kui koer majja toodi. Ei tohtinud kordagi näidata, et tema on karjajuht, selline ettekujutus tuli koeras eos likvideerida. Olen kuulnud, koera toitmisel pidavat peremees panema toidu koera ette ja ise kohe ära minema või ära lippama. Isegi peremehel koer ei luba söömise ajal toidunõu juurde tulla. Kui toiduga lähen, siis enne ei saa ta midagi, kui on istunud. Algul andsin korralduse istumiseks, nüüd teeb ta seda ise. Koer istub, natuke viivitan, siis panen toidu ette ja luban koeral sööma minna. Olen sageli söögi ajal koera juurde tagasi läinud, et näha kuidas tema reageerib. Senini pole minule hambaid näidanud, vaid vastupidi vaadanud, mis ma nüüd teen, ega ometi teda ära ei aja. Varem kui ta diivanil pikutas ja keegi tema kõrvale istus hakkas urisema. Nüüd oleme selle ka välja harjutanud, tõestades, et tema ei ole siiski veel karjajuht.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koertega olen koos olnud ainult karjapõlves 7.-20. eluaastani 1936-1949. Elasin siis koolivaheaegadel ja viimased viis aastat talus, kus loomakarja pidamisel oli koer vajalik. Koer oli mu kaaslane karjas ja ühtlasi mu lemmikuks ja sõbraks. Mäletan vaid üht noort kutsikat, kes oma ülemeelikuses minu kätt hammustas, seega muutusin tema suhtes ettevaatlikuks. Neid kasse, kes tol ajal talus olemas olid, ei pannud ma õieti tähelegi. Pigem on mul meeles veel üks vana ruun, valge lauguga hobune nimega Hope, kelle kõhu alt ma kuueaastasena läbi ronisin, kui tema seljalt parme peletasin eemale. Püüdsin
hobustega sõbrustada, sest nad meeldisid mulle ja nad ei teinud mulle kunagi kurja. Teadsin küll, et nendegagi tuli olla ette- vaatlik. Sest minu võõrasema vend - taluperemees - sai hobuse kabjalöögist surma.
Hilisemal ajal linnakorteris elades koos abikaasaga pidasime kassi kaks korda järjest (u.1990-2001). Pärast mehe surma pean nüüd omaette aiamajas elades kolme kassi - kõik ühest kassiperest - üks emane ja tema kaks isast poega.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom - esimene kass - võeti minu soovil. Üks kassipidaja, minu endine juuksur, pakkus väikest kassipoega. Mees algul ei tahtnud, tõin siiski kassipoja vastu mehe tahtmist algul suvilasse. Mäletan, kuidas ema juurest äravõetud kassipoeg muutus elavaks, kui sain talle pipetiga piimatilga suhu. Rõõmu oli temast meil palju, mees leppis temaga ja hiljem hakkas kassi armastama, kuna too osutus meie mõlema stressimaandajaks, omavahel meie enam ei tülitsenud. Kui tekkis meil mingi tüliküsimus, siis mees hakkas kassi silitama ja temaga hellitavalt rääkima, nii jäi tüli kohe soiku, me mõlemad rahunesime maha.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kõik esimesed kolm kassipoega anti tuttavate poolt muidu ära, ilma senti võtmata. Praeguse, s.o. musta emakassi puhul
mu sõbranna ütles, et kui ma teda endale ei võta, siis peab ta selle ära uputama, too oli tema kortermaja pimedas keldris sündinud. Aga mul oligi vaja aias ka "hiirekuningat"- püüdjat. Nüüd ei ela ma enam korteris IV korrusel, vaid oma majas, kus on kassi pidamiseks väga head tingimused. Korteris ülakorrusel kassipidamist ma ei pidanud enam võimalikuks, sest arvasin, et see on looma piinamine. Seal teda õue otse sõiduteele lasta ei saanud, pealegi maja keldrikassid ei võtnud teda omaks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene kass, halli-valgekirju pika karvaga ja koheva sabaga oli armsalt nurruja, selle järgi panin nimeks Nurr. Järgmise
kassi nimi oli Kati. Kolmas, must kass oli jälle kõva nurruja, seega sai nimeks Nurru. Tema kaksikud pojad on ka peaaegu mustad, kuid valgete käppade, nina, kaela ja kõhualusega. Neile panin nimeks Katti ja Kitti. Kui selgus, et mõlemad on isased, siis ristisin Kitti ümber Kitekatiks. Temal on musta saba otsas valge tutt, Kattil aga on valge lõua otsas must "habe", täpselt nagu tema isal, kes on pärit samast lähedalt naabrusest. Selle erinevuse järgi saan neid eristada, muidu on nad sarnased.
Kui kassid jäävad kauaks välja, siis hõikan neid kas nimepidi või lihtsalt "Kiisu, kiisu." või "Kiss-Kiss-Kiss..."
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mul on olemas vastavad raamatud kassipoegade kohta, milledest saan teavet nende pidamise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kasside tõupuhtus pole mulle oluline, ilma selleta on nad armsad loomad. Nad on saadud juhuslikult, n.ö. sülle kukkunud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole ma nendega käinud ja ei kavatse kunagi minna, sest arvan, et see šokeeriks neid asjatult, rikkudes nende närvikava.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Loomade eest teisi hoolitsejaid meil ei ole kui ma ise, sest olen üksik pensionär ja peangi neid kasse kui seltsilisi ja
üksinduse peletajaid. Kassid on harjunud selle elurežiimiga, mis ma neile olen õpetanud. Neid saab õpetada umbes sarnaselt inimlastega. Tuba nad ei reosta enam, vaid käivad regulaarselt õues, seal kaabivad nad oma mustuse mulla alla. Ka kööginurgas laua all on kast lehepaberiga, kus nad hädakorral nüüd üsna harva käivad. Pärast seda põletan paberi pliidi all ära ja pesen aluse köögikraani all puhtaks. Minu päev algab tavaliselt juba kella poole viie ajal hommikul, kui ärkan esimeseks WC—s käimiseks. Mõnel korral märkan viimasel ajal, et akna taga lööb valgeks, sest uksetagune elektrilamp süttib, kuna mõni kass ,kes harrastab öist väljasolemist, on tulnud trepile ja tahab sisselaskmist. Varahommikul võtan külmutusest välja kala sulama (räimi või hõbeheiki), mida hommikusöögiks kas keedetult või toorelt annan kassidele. Kassid magavad toas minu jalutsis voodis või tugitoolis. Kui varahommikul väljast tulnud kassid on süüa saanud, siis tavaliselt ma jätkan oma und hommikuni. Kui pole und, siis loen juba hommikust ajalehte, mis tuuakse postkasti enne kella kuut. Magan või loen voodis kuni kella 7-8-ni, siis tõusen, teen voodi korda ja teen kööginurgas tule pliidi alla (mis suvel pole vajalik). Keedan süüa nii kassidele kui ka endale. Toidan kasse ka kuivtoidu-graanulitega, mida Kitekat kunagi millegipärast ei söö, see on tema eripära. Tema kaksikvend Katti sööb kuivtoitu meeleldi, samuti emakass Nurru. Peale joovad veepurgist vett, mis on mul keedetud. Kui kala ei ole käepärast, siis söövad kõik kolm kassi ka Kitekati või Wiskase toidupakkide sisu, mis mul külmikus alati peab varuks olema. Vahelduseks pakun neile mõnikord ka vorstiviile, hakkliha ja hapukoort ning piima - rõõska
või haput, mida soovivad. Ka muud lihatoitu ja võid, mida ise söön. Kõik kassitoidu plastmass- ja plekkkausikesed ma pesen
iga päev kraani all puhtaks. Kaks kassi mul peagu üldse ei näugu ega häälitse, ainult Kitekat on häälekas, kui ta midagi tahab. Sellega olen mina juba harjunud. Kui kassid on söönud, siis pesevad nad end ise puhtaks, sellega on nad hoolsad ka väljast tuppa tulles. Isegi üksteise sabaalused uurivad nad järele, kas need on puhtad, seda on nad õppinud
oma emalt varases lapsepõlves. Enne magamaheitmist lakuvad nad veel üksteist vennalikult ja jäävad siis üksteise kaissu magama kas tugitooli, vahel ka minu voodi peale. Kassid valivad endale ise magamiskoha. Minul ei tulnud algul neile magamiskoha sisseseadmisest midagi välja, nad ei võtnud seda lihtsalt omaks. Kui palju aega mul nendega tegeldes päevas kulub, seda ei oskagi ma hinnata, see käib kõik nagu muuseas omaenda toimetuste kõrval. Ma saan ka neid imetleda ja naerda, kuidas nad (kaksikud) üksteist kallistavad ja lakuvad. Ka kassiema teeb seda ikka veel, aga mõnikord ka kurjustab poegadega ja annab neile käpaga. Emakassi noorpõlves tuli mul teda kaitsta kurja naabrikõutsi eest. Too hirmutas teda kõrge lepa otsa maja taga, sealt tema alla toomisega oli mul tükk tegemist redeli abil. Peale kasside toidan ka tihaseid toidulaual, mis ripub akna taga ploomipuu otsas. Seda talvel kindlasti igapäev. Siis ostan neile kauplustes müügil olevaid päevalilleseemneid, rasvapalle, kaerahelbeid, hirssi, tatart ja tangu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti olen kutsunud kassidele peamiselt selleks, et neid vaktsineerida marutaudi vastu. Aastas kord seda tuleb teha,
sest me elame metsa ääres, kus olevat ka rebaseid nähtud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oma esimesel emasel kassipojal, kel tuli lasta teha operatsioon nabasonga tõttu, mis oli sünnitusel saadud ja takistas tal hüppamist, koos selle operatsiooniga lasime tal 9-kuuselt eemaldada ka munasarja. Kassipoeg paranes operatsioonidest kuu ajaga. Selleks paranemise ajaks õmblesin talle riidest vesti selga, mida tuli hoida sidemete peal, et ta haava kraapida ei saaks. Ta oli lõbusa iseloomuga hüppaja ja elas meie IV korruse korteris 8 eluaastat. Käisin suviti temaga traatkorvis kandes ka autobussiga aiamaal ja suvilas, kuid ta väga erutus bussisõidust, kuigi aias looduse rüpes tal väga meeldis. Ei saanud aga teda üksi sinna jätta ja nii ta võõrdus aiamaale sõitudest. Kass peab aga saama normaalselt liikuda, vastasel korral kimbutab teda kõhukinnisus, sel põhjusel pidin teda loomaarsti juurde viima. Varsti parast seda jäi ta põdema neerudega. See kass oli väga ilus angoora kassi moodi pika karvaga ja koheva sabaga, samas ajas ta tugevasti karvu kevadeti. Arvan, et noorusaja operatsioonid mõjusid kaasa ka haiguse tekkele, mille tagajärjel ta suri. Viimasele, s.o. praegusele emasloomale soovitas loomaarst tiinusevastaseid tablette. Esimesel aastal lasin vastava süsti teha, see toimis u. neli kuud, arst lubas kuni kuus kuud, s.t. kass ei hakanud indlema. Samas kuulsin loomaarstilt, et tiinusevastaseid tablette ei ole soovitav anda sel ajal, kui kass on jõudnud tiineks jääda, kuna siis ei suutvat ta enam omal jõul poegida. Seega on seegi abinõu riskiga seotud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Nüüd uues kodus on kassidel võimalik ka liikuda ja oma elu elada. Juhtus nii, et käis meie õuel naabrusest üks mustvalge isane kass, kes oli erakordselt tasase ja aruka olekuga, otse vastand meie hallvalgele naabrikõutsile, kes ründas pea iga päev meie kassipoega. Aga minu must emane sõbrunes eelpool nimetatud hea iseloomuga kõutsiga ja ta oli vaevalt aastane, kui juba sünnitas esimesed neli poega. Esimesed pojad olid kaunis kõhnukesed, kõik mustad või mustvalged isase sarnased. Emakass ise oli ähmis nende pärast, ma pidin sünnituse juures olema, nagu talle toeks ja abiks. Emakass tuli pärast poegade imetamist nende juurest ära, justkui ei paistnud neist hoolivatki. Kuid ei olnud kellelegi kassipoegi pakkuda, naabritel olid pea kõigil kassid olemas. Olin sunnitud tegema äärmiselt vastumeelse töö, teades, et kassipoegi ei tohi hoida niikaua, kuni neil silmad pähe tulevad. Võtsin kassipojad nende pesast sel ajal, kui emakass õues oli, eelnevalt tõin eeskotta kaanetatud ämbri veega ja pistsin need soovimatud kassipojad ämbrisse, kus nad kaane all u. 10 min jooksul uppusid. Pärast kaevasin aeda põõsa alla paraja augu ja matsin need maha. Emakass ei leinanud neid kaua, algul oli veidi ähmis, kuid unustas pojad üsna kiiresti, tundus, et oli mulle nagu tänulikki, et vabastasin teda lastemurest, ronis mulle sülle ja hakkas nurruma. Umbes nelja kuu möödudes oli tal uus pesakond poegi. Endale jätsin alles emakassi kolmanda poegimise järel kaks ilusamat must-valget kassipoega, ise teadmata, mis neist edasi saab, oli kahju kõiki neid hukata. Emakass oli siis juba tugevamaks kasvanud ja pojadki kobedamad, ühel kassipojal on valge tutt musta saba otsas, teisel aga must lõuatutt - see on nagu koopia tema isast. Ka iseloomult on too oma isa sarnane - pikaldane, rahulik, ei häälitse ega näugu, ei lähe võtma teise nina eest toitu, vaid ootab kannatlikult, kuni teised on söönud, siis alles asub sööma, tihti lepib kuivtoidu krõbinate ja palja veega. Seevastu tema kaksikvend on emotsionaalsem, igal oma tahtmisel näugub kaeblikult, on varmas ahnitsema teiste eest toidupalasid, kuivtoitu ei söö üldse, oskab aga nurruda ja armastab mu rinnale tulla nagu tema emagi. Minu õnneks osutusid mõlemad kassipojad isasteks. Väikestel poegadel ei oska ma nende sugu määrata. Mu sõbrannagi, kes mulle musta kassipoja kinkis, arvas selle olevat isase, kuid meie mõlema üllatuseks osutus emaseks. Emakassi need pojad enam ei ründa, selle olen neil ära keelanud ja ka ema ise ei lase neid endale ligi. Vastupidi, aegajalt lakub ta neid täiskasvanud poegi nagu hellitades, mõnikord ka tõreleb nendega.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid elavad minuga ühes peretoas, nagu minu üksiku leskpensionäri pereliikmed. Oleme vastastikku piisavalt mõistvad ja viisakad. Mind on Looja poolt õnnistatud erakordselt meeldiva seltskonnaga tõeliste lemmikloomade näol, mis esmapilgul ei tundu mõnedele inimestele vastuvõetavana. Sest olen siin ühe lähinaabri käest kuulnud, et kui kassi lasta oma eluruumi, siis pole see enam inimese eluase, vaid pigem loomalaut. Minu elu on aga nüüd näidanud, kuidas kassidega õigesti käitudes on võimalik neid hoida endaga koos ühes eluruumis. Mina oma kassidel luban kogu oma majas ringi liikuda, üleval korrusel aga ainult siis, kui ise seal viibin. Pärast mõnda pahandust, mis nad seal tegid, ei usalda ma neid enam 100%, sest nii nagu lapsed ilma vanemliku järelvalveta, võivad ka nemad pahandusi teha. Käsud ja keelud siin ei aita. Õue saadan neid siis, kui nad seda tahavad ja sellest märku annavad. Üks poeg annab märku näugumisega, teine poeg paneb vaikselt käpad ukse peale. Teatud aja järel kutsun neid tagasi tuppa hüüdega: "Kiisu, kiisu" või nimepidi, või tulevad nad ise ukse taha, oodates, kuni ukse lahti teen. Kassid harjuvad režiimiga ruttu. Ainult siis, kui kevade poole on juba tegemist kassipulmadega, siis ei hoia neid ükski vägi enam kinni, kassid kui vabadust armastavad loomad on siis kodunt ära niikaua kui tahavad, kasvõi kolm päeva järjest, ja siis kui ükskord koju tulevad, ega siis tohi nendega riielda, anna aga süüa ja lase magada neil oma väsimus või pakase käes külmetamine välja. Arusaamatusi tekitab minule ühe või teise kassi kauane äraolek just käreda pakasega, kuidas mina muretsen nende pärast, käin mitu korda hõikamas uksel või otsimas metsas või teedel, mõtteis loen neid juba hukkunuks,
kuid siis minu suureks rõõmuks tulevad koju, nagu poleks midagi hullu juhtunud, ainult Kitekat näugub haledalt sel puhul,
emakass Nurru aga uriseb poegadega, kes teda kodus on oodanud ja nüüd uurivad tema sabaalust.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa pole ma kassi võtnud. Sel puhul olen palunud sõbrannat, et too tuleks regulaarselt mu kassi toitma. Too sõbranna oli meelsasti nõus, kuna ta ise oli selle kassipoja (Nurru) minule toonud. Minu praegune naabrinaine kasutas minu abi oma koera ja kassi toitmisel, kui ta kord kolmepäevasel külaskäigul oli kodunt ära. Ma ei võta kunagi kassi kaasa linnas- või külaskäikudele. Kassid saavad vabalt omaette olla ühe või poolteist päeva. Loomahotellidest ma ei tea midagi, pole neist kuulnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu emakassi sünnipäeva ma täpselt ei tea, olevat sündinud maikuus ühe maja keldris. Tema pojad aga sündisid täpselt 4. juulil aastal 2004. Nende sünnipäeva ma pean ka meeles ja tähistasin neile mänguasja ostmisega. Naabrinaine tõi teise mänguasja ja me kahekesi tähistasime kassipoegade sünnipäeva. Mänguasjad unustasid kassipojad üsna ruttu, sest nad mängisid enamast omavahel, nad hoiavad üksteist nagu vennad.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ühele (mu esimesele) kassipojale, kui talle 9-kuuselt operatsioon tehti loomaarsti poolt, tuli mul õmmelda operatsioonijärgse haava paranemisperioodiks (u. üks kuu) kassile selga vest, et ta ise ei saaks oma haava kratsida, kui see sügeleb. Mäletan, et ta kandis seda kuu aega, siis oli ta täiesti terve. Kassipoegadel on olnud mänguasjadeks tühjad niidirullid, ka niidi- või lõngakerad, mida nad oskasid hästi sassi ajada. Ühe mänguasja - plastmasskerakese kinkis praegustele kassipoegadele naabrinaine, ise ostsin ka teise. Rohkem pole neil vajadust olnud nende järele, sest niikaua, kui nad väikesed mängijad olid, huvitas neid suvine loodus - iga kõrreke või leheke, mis õuel näha oli või liikus tuule käes, siis mängisid nad nendega või omavahel, pooleldi kakeldes ja üksteist taga ajades, siis jälle sõbruneti ja lakuti üksteist ning väsinult heitsid üksteise kõrvale või kaissu.
Spetsiaalseid vahendeid kasside pesemiseks ma pole hankinud ega leia selleks vajadust. Kass ise peseb ja lakub end nii hoolega puhtaks, ka oma mustad jalad saavad nad väga valgeks ja mingit ebapuhast lõhna või haisu ei tunne nende juures kunagi. Ma isegi imestan, miks tänapäeval rohkem eelistatakse koeri kui kasse, kuna mina ei talu hästi koerahaisu. Tõsi küll, kui kassi pole harjutatud toas erilist puhtust pidama, siis võib varsti ruumis olla tugevalt vänge kassihais. Seda võib kogeda kogenematute kassipidajate ja väikeste kasside juures, kes pole veel midagi õppinud, eriti kui nad on ema juurest varakult ära võetud, ema pole nende sabaalust puhastanud oma keelega. Ma näen nüüd, kuidas minu kassid nüüd tihti hoolega uurivad vastastikku teise kassi sabaalust, nuusutavad ja lakuvad. Kassi pesemine üldiselt on riskantne ettevõtmine, sest kass võib kergesti külmetuda ja jääda kopsupõletikku. Minu must emakass oma nooruses käis kord ära ka kaevus. Kui ma kaevust vett võtsin, vaatas kassipoeg üle kaevu ääre ja ma hoiatasin teda, peletasin ta sealt ära. Kassipoeg oli aga nii uudishimulik, et minu seljatagant hüppas otse kaevu. Õnneks oli mul käepärast tühi ämber ja sellega õnnestus vees suplev kassipoeg kaevust välja tõmmata. Pidin siis saunarätikuga teda kuivatama süles hoides, et ta jooksu pannes end ei külmetaks. Pärast seda pole ta enam huvi kaevu vastu tundnud.
Tervisekeskused ehk spaad on meist kaugel, nii et ka nende vastu pole me huvi tundnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Muidugi saab looma eest ka liigselt hoolitseda. See piir, kus saab vahet teha vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, on loomaga tähelepanelik tegelemine ja selle tulemusel arusaamine ja mõistmine, mida loom ise peab vajalikuks, mida mitte. Kui ma oma Nurrutki liigselt silitan, hakkab ta urisema ja saba vonksutama, tahtes nagu öelda mulle: "Mis liig, see liig!"
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud selliseid seadusi, mis piiravad kasside liikumisvabadust. Tänapäeval on kehtestatud seadused ühetaoliselt nii koerte kui kasside kohta. Kuid liikumisvabadust kassidel on võimatu täielikult piirata, et nad näiteks ei tohi liikuda asula tänaval, neid ei saa kaelarihmaga jalutama viia nagu koeri, see oleks mõttetu, sest kasside poolt pole iial karta, et nad inimesi ründaksid ja neile kuidagi kardetavad oleksid, nagu see koerte puhul on. Ma olen näinud ise oma silmaga, kuidas meie külas üks koer otse meie vastas üle tee politsei poolt maha lasti selle eest, et ta tungis kallale ja pures üht inimest külatänaval. Kodukass on niivõrd koduarmastaja ja inimsõbralik, et ta pärast väikest jalutuskäiku tuleb ikka koju tagasi, selle tee leiab ta oma meeltega üles igal juhul. Kass armastab vabadust, keti otsas teda hoida ei saa. Olen seda üritanud, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm oli kole ja kurb. Loom oli (minu angoora kass) pugenud elutoas radiaatori taha ja seal öösel surnud. Ta põdes ka haigust, mille vastu abi ei saanud. Matmise võttis ette minu mees, kes kassi väga armastas. Selleks pani ta kassi laibariidesse mähitult ühte kastikesse ja sellega lasime oma aias põõsa alla kaevatud hauda, mida märgistasime suurema kiviga päitsis. Nime ei kirjutanud sinna, kuid elusolevad inimesed (praegu mina üksi) teame seda kohta. Ka lilli istutasin hauale, igal kevadel hoolitsen, et seal lilled õitseksid. Ma ei tahtnud neis tingimustes enam uut kassi võtta, leidsin, et tegelikult korrusmajas kõrgel korteris on see kassi- või koerapidamine looma piinamine, sest seal ei saa kass iial oma normaalset kassielu elada - teiste kassidega suhelda ega oma mänge mängida.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid”: Kõigepealt puhtusepidamine, s.o. oma loomulikud vajadused tuleb rahuldada toas kindlas kohas. Selleks on köögis akna juurde seina äärde laua alla pandud plastikkast (vana lillelaua kast), kuhu on lisatud ajalehepaber, seal võivad
häda korral teha oma ekskremente, mis kohe esimesel võimalusel sealt ära koristan ja pesen kõrvaloleva veekraani all. Alguses kassid kasutasid seda, nüüd hiljem, kui harjusid regulaarselt õues käima, teevad oma hädad õues. Kassid õppisid ära sõna "ei tohi" tähenduse, kui ma selle sõnaga neid keelasin, siis mõistsid ja on nüüd kuulekad. Lillepeenrad jäeti rahule, aga mingi musta mullalaigu ma jätsin neile kaapimiseks, sest musta mulda nad eelistavad selleks otstarbeks. Kass on üks kõige puhtamaid loomi, ta peidab oma väljaheited mulla alla, seda peale kaapides. Kassil peab olema teatud koht, kus ta õuel käib, näiteks hekipõõsas. Kuna elan metsa ääres, siis käivad nad ka üle tee metsas. Vahel pole neid kuuldekauguselgi, kui hüüan, aga varsti tulevad nad ikka koju, enamasti üksikult, vahel ka paarikaupa. Ka laualt toitu võtta ei ole neil harjumuseks saanud, toidu koristan laualt ära. Nende toidunõudes põrandal on peaaegu alati toitu, aegajalt nad võtavad sealt, kui isu tuleb. See on siis, kui mind kodus ei ole. Muidu üldiselt söövad nad minuga ühel ajal. Kõik toidujäägid, mida nad enam ei söö, viskan ära solki ja kausid (plastmass ja plekk) pesen puhtaks.
Üsna iseloomulik kassidele on, et õuest tuppa tulles ja ka pärast söömist teevad nad endale "tualetti" või kolmekesi koguni üksteisele, s.t. lakuvad hoolega ennast või üksteist ja jäävad siis magama.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Eks algul ole igal kassil "halvad kombed". Esiteks ei tea nad, kuhu tohib minna asjale, kuhu mitte. See tuppa tegemine ei tohi saada harjumuseks. Seda tuleb välja juurutada, kuni kass on veel väike. Väiksena õpib ta tähele panema ja keelde-käske kuulama. Kuid lüüa teda eksimuse eest ei tohi, sest kass võib väga solvuda. Tuleb ainult õpetada sõna "Ei tohi" tähendus ja viia ta sellest kohast õue või külma ilmaga toa kassikasti, samuti näidata selle koha puhtaks koristamist, kergelt riieldes temaga. Kass mõistab hääletoonist, mil sa temaga rääkides oled rahul või rahulolematu. Kass näitab oma poolehoidu süles nurrumisega või keelega käe lakkumisega, kuid mitte kõigil kassidel ei ole seda iseloomuomadust. Kassid on erinevate iseloomuomadustega. Ühel minu esimesel kassil tulid halvad kombed pärast tema haigestumist neerupuudulikkusesse. Ta ei käinud enam kassikastis pissimas, vaid lasi otse tugitooli. Esmalt ma ei saanud aru, kas ta tegi seda kättemaksuks mingi päevaprogrammi rikkumise eest. Tundus, et see kass tahtis väga kinni pidada korrapärasest eluviisist ja kui ma mõnel juhul pidin seda ise rikkuma, siis oli ta kohe kätte maksmas. Nüüd tagantjärgi mõeldes ja nähes oma sõbralikku kolmelist kassiperet tundub, et üksikud kassid kannatavad üksinduse all palju enam kui inimesed seda ette arvavad. Ka üksikut inimlast olevat raskem kasvatada kui suuremat lasteperet.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikkide õpetamiseks oma kassidele pole mul olnud aega ega viitsimist. Olen neid vaadelnud imetlusega, kuidas emakass on neile näidanud puu otsa ronimist, milles nad agaralt on oma osavust harjutanud, minule nagu uhkustades seda näidates. Kui naabri kõuts tuli neid ründama puu otsas, siis pidin ma teda sealt ära peletama ja kaitsma oma noori kasse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikloomaga rääkimine aitab palju kaasa tema õppimisele ja kogemuste omandamisel, tema suhtumise kujunemisel oma isandasse ja kodukorraldusse. Noor kass paneb kõike tähele ja ta jälgib inimese tegevust. Tal on piisavalt uudishimu, kui tal oma kassipoja mänguisu ära kaob, siis hakkab ta rohkem jälgima oma ümbrust ja perenaise toimetamisi, eriti hommikusöögi ootel. Talvisel ajal meeldib neil ka küdeva pliidi ees soojas istuda ja väikesel pingil lesida, seda eriti õuest tulles. Kindlasti on ka loomal oma arukus ja mõtlemisvõime, kusjuures nad on erineva iseloomuga, nagu minu praegused kaks venda: Kitekat on kiirem, emotsionaalsem, häälitseb näugumisega, söömise ajal on aplam ja ahnitseb ka teiste eest endale paremaid palasid Tema vend Katti on seevastu palju aeglasem, pikatoimelisem, samas tundub arukam ja tagasihoidlik (nagu tema isa), söögiajal hoiab rahulikult distantsi teistega, ei tule teisi segama, vaid lepib nende jääkidega, mis teistest järgi jääb või sööb hoopis teise toitu, näiteks kuivtoidukrõbinaid, mida teine vend üldse ei söö.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu must kiisu Nurru oli harjunud minu süles magama jääma. Pannes teda põrandale, ronis ta esimesel võimalusel sülle tagasi. Nii takistas ta mul oma töid tegemast, pidin teda uinutama nagu väikest lapsukest. Aga ma ei andnud järele sellisele hellitamisele, vaid isegi väikese kahjutundega tõstsin ta sülest maha, kuni ta ise valis endale teise magamiskoha - voodi või diivani-tugitooli. See harjumus on tal viimasel ajal kadunud. Süles käib nurrumas küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres pole mu ainsal lapsel lemmiklooma olnud. Elasime vaeselt, polnud võimalik pidada korteris looma. Kuid mäletan, kuis poeg leidis kord aiamaal ühe siilipoja, hoidis seda oma rinnal ja palus mind, kas ta saaks teda koju võtta. Mina muidugi pidasin seda võimatuks ja seletasin talle, et see metsaloom ei saa elada meie tingimustes kaua. Oleksin siis pidanud juba sellest järeldust tegema, et on vaja lapsele lemmikloom hankida. Aga minu lesknaise teenistuse juures kahe ülalpeetavaga peres tundus see olevat tollal liigne luksus. Mul polnudki mingeid eeskujusid selles osas ja ma kahjuks ei osanud tollal seda mõelda.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega olen suhelnud küll viimasel ajal. Üks külanaine käib oma suure koeraga pea iga päev meilt mööda jalutamas nii oma koera kui ka enda hüveks, tema koer on suur ja väga sõbralik hundikoer, umbes nagu Saksa filmis Komissar Rex, nii sarnane tollele, kuigi mitte politseikoer. Minu naabrinaisel on ka suur koer, kaukaasia lambakoer. Tollele võõras ligi minna ei saa, peab ketis hoidma. Isegi loomaarst sai ta talle suure vaevaga marutaudivastase süsti teha. Tolle koera ja osalt ka tema kassi pärast pidin laskma teha kahe krundi vahele piirde-võrkaia. Klubides ma pole käinud. Üks mu sõbrannadest peab ka kasse.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks enam koera, rääkimata mõnest muust loomast. Koera on minu meelest tülikam pidada, teda peab rohkem õpetama, temaga jalutama ja teda peab hoidma ketis, sest alati on oht, et ta võib kurjaks osutuda võõraste inimeste suhtes, nii on teda tülikas hoida, ilma et ta teele jooksma ei pääseks. Koeral on ka küljes ebameeldiv koerahais, ta ei pea puhtust, tema karvad pole nii pehmed nagu minu kiisul. Koera ei saa kallistada ja ta ei maanda minu stresse nagu minu kassid.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mul endal on mittekoduloomadest pooleldi lemmikud rasvatihased minu aias, keda ma igal talvehommikul hüüan sööma nende toidulauale, millele panen päevalilleseemneid, herkulot, hirssi, tatra- või odratangu ja rasvakerasid või magedat pekki. Need värvukesed on kõik mu sõbrad, siutsuvad minule vastu, kui kutsun neid sööma. Neile peab tingimata igapäev toitu andma, et nad ei hukkuks külmaga nälja tõttu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mul pole sellist iseloomu, mis taluks ebatavaliste loomade pidamist. Ma kardan madusid ja iguaane, samuti minisigu, ehkki varasemas nooruses olin seakarjane.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla minu arvates ainult traditsioonilised koduloomad. Ülalnimetatud loomad ei mahu lemmiklooma mõistesse. Lemmikloomaks võib olla ükskõik milline koduloom, kellesse ollakse kiindunud, olgu see näiteks hobune, lehm või lambautt, kui too on enda kasvatatud ja tema eest hoolitsetakse kui oma pereliikme eest, seejuures ta ei pruugi elada enda juures toas. Ka lemmikloomal võib olla oma otstarve, mis ei pruugi olla praktiline selle sõna tavalises mõttes.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Nii on minu kassid mulle asendamatud seltsilised, nad on mitte ainult "hiirekuningad". Inimestele ongi lemmikloom enamasti üksinduse peletamiseks, meeleolu hoidjaks, seltsiks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Saaremaal, kui oma majas elasime, oli meil koer ja mitu kassi. Tallinna korterist kolides võtsime ühe kassi kaasa, kuid ta jooksis minema. Nüüd on meil taksikoer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koer võeti minu ja õdede suurel nõudmisel. Algul vanemad ütlesid, et ei võta, kuna korter on liiga väike ja õed on liiga noored ning hakkavad teda väntsutama. Kuid lõpuni oli võimalus koer saada lihtsalt ja odavalt ning nüüd ta meil ongi. Vanemad on samuti väga õnnelikud koos meiega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ema töökaaslase koeral sündisid pojad ning siis tuligi ema mõttele meie soovile vastu tulla, et koer võtta. Koera ostsime 800 krooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Saaremaal panid vanemad loomadele nimed. Nimed on sellised olnud, et pärisnimi olnud hea lühike, millele ei oskaks mõelda mõnda head hüüdnime. Näiteks Bobi, Kiti, Mustu, Tuti. Aga praegusele koerale panid minu õed nimeks Bella. Tema hüüdnimi on aga Belkin, vahel on kutsutud ka Beltsikuks. Hiljuti saime teada, et meie koera nimi tähendab mehhiko keeles "paksukest".
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema on liitunud netis taksiklubiga, sealt saab ta teistelt koeraomanikelt palju põnevat informatsiooni ja siis veel saatest "Sõber koer" saab palju vastuseid. Aga põhiline teave ja info on ikka saadud internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie koeravalikut mõjutanud. Aga koera tõupuhtus on tähtis, sest kui paaritama hakkame, on vaja, et puhtatõuline taks tuleks, mitte näiteks taksi ja dobermanni segu. Näituste ning müümise jaoks on samuti tähtis, et ta oleks puhtatõuline, kuna puhtatõuline koer maksab rohkem kui krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustele ei ole veel koeraga jõudnud. Aga meil ei ole kellelgi sellist aega, et koolitada ja siis näitustel käia.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga käivad kõik pereliikmed väljas, oleneb sellest, kellel parasjagu aega on. Kui koolist tulen, käin koeraga õues. Pärast seda mängin temaga natukene ning siis hakkan õppima. Ka õppimise juures tegelen temaga. Me kõik tegeleme koeraga hästi palju: kui telekat vaatad või midagi taolist, siis ikka paitad ja silitad teda. Õhtuti mängitakse temaga põhjalikumalt, pärast seda väsib ta ära, siis käiakse temaga väljas kiiresti pissil ära ja tuppa tulles poeb ta kohe vanemate voodisse magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame ikka koeratoitu, põhiliselt Royal Canini ja Chappi krõbinaid ning konserve, vahel on ka ostetud kassitoitu. Talle maitseb see väga. Ja ta sööb sama toitu ka, mida meiegi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meil oli vaja pöörduda loomaarsti poole, kuna tal kasvasid lisaküüned tagakäppadel. Kui me temaga lõikusele läksime, tehti talle enne kolm narkoosisüsti, kuna talle ei mõjunud esimene kord, alles kolmanda süsti järel jäi ta rahulikuks. Looma vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui ei taha, et loom poegiks, siis on steriliseerimine vajalik. Muidu ei pea seda vajalikuks, ning tablette ka ei anna, vähemalt mitte praegu.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koer on liiga noor ja me pole jõudnud lasta tal järglasi saada. Ka teistel meie loomadel pole me lasknud järglasi saada. Mu sõbranna kassil sündisid pojad, kuid osad uputati ära, kuna ei olnud nii palju ostjaid.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale osteti tema jaoks vastav pesa. Algul ta magas seal nii, et tema pesa pidi vanemate voodi juures olema ja ema käsi tema korvis. Nüüd magab koer vanemate kaisus, pesast on saanud tema mänguasjade ning närimiskorv.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ükskord võtsime koera Saaremaale kaasa, olime seal umbes 3 päeva. Koer sõitis lahtiselt autos ning maale jõudes jooksis vabalt aias ringi. Aga kui me lähme vanaema juurde, siis võetakse ta tavaliselt kaasa, kui ei minda ööseks ega pikemaks ajaks. Seal on samuti koer, aga hundi- ja saksa lambakoera segu ning see koer tahab meie koerale pidevalt kallale minna. Tänu sellele peab meie koer kogu aeg majas olema ja pissitamas käiakse aia taga. Loomahotelli teenuseid pole veel vaja läinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäev on 14. juuni. Kui sünnipäev tuleb, siis ilmselt ostame talle koertemaiust ja mingi mänguasja. Näiteks jõulude ajal ostsime talle piiksuva sea ning panime lahtisesse kinkekotti. Koer tundis kohe oma kingi ära.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Koeral on palju mänguasju. Mõned on õdede pehmed mänguloomad või siis väiksemad nukud, mis ta on katki närinud. Tihti ostetakse talle ka närimiskonte. Koera spaasse oleks hea mõte viia, kuid pole siiani veel jõudnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, teda on võimalik ära hellitada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, mille poolest erineb nõukogudeaegne looma eest hoolitsemine praegusest, kuna ei tea, kuidas nõukogude ajal loomade eest hoolitseti, kuid arvan, et praegu on suuremad ja paremad ning lihtsamad võimalused.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Vanaema koer suri paar aastat tagasi. Talle tehti spetsiaalne kirst ning rist, koer maeti maja taha maha.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme keelanud laual käia ja haukuda pidevalt. Algul ei lubanud voodis ka magada, aga see on takside puhul paratamatus, et nad magavad just voodis. Pissil käiakse väljas, tuppa loomulikult ei tohi, aga vahel juhtub nii, kui oled kauemaks ära jäänud. Meil on nii, et kes esimesena koju tuleb ja koer on segaduse tekitanud, koristab ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Praegusel koeral on kombeks kõik ära närida ja suurt segadust tekitada ja talle meeldib ka suure toa vaibal söömas käia. Kui ta sealt ära ajada ning seejärel eemale minna, siis ta läheb vaibale tagasi. Kui ta on mingi pahandusega hakkama saanud, siis me riidleme temaga. Näiteks, kui tuppa pissib, siis pistetakse ta nina loigu sisse ning seejärel saab piitsaga vastu tagumikku.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kui koju tuleme, on ta hästi õnnelik, ning kui käed välja sirutada, hüppab ta sülle. See hüppamine tuli juhuslikult. Tore oleks, kui koer oskaks erinevaid trikke ja kuuletuks hästi, kuid meil ei ole sellist aega kahjuks võtta, et teda õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kui kurb tuju on ja kellegagi pole rääkida, siis on alati kõige parem koeraga rääkida. Ta ei räägi mitte kellelegi, kuid samas ta ei oska midagi vastu öelda ja nõu anda. Ja ma olen täiesti nõus, et loomad tajuvad inimeste meeleolusid, kuna kui ma istun üksi voodis ja olen natukene kurb, tuleb ta minu juurde ja liputab saba ning hakkab mind limpsima. Aga seda, kas mõtlemine on ainult omane inimestele, ei oska ma öelda. Kindlasti nad mõtlevad, näiteks seda, millal juba peremees koju tuleb ja nii.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib mõni loom oma peremehe kiindumust ära kasutada. Kui peremees lubab tal teha kõike ja ei riidle temaga, siis hakkab koer aga rohkem pahandusi tegema. Peremees pigistab silma kinni ja ei riidle temaga, kuid hiljem omad vitsad peksavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres peavad lapsed koeraga mängima ja temaga väljas käima, samuti ka vanemad. Ema hoolitseb kõige rohkem tema söögi eest. Meil mängivad peres kõik võrdselt koeraga, kuid ema on see, kes ikka kõige rohkem temaga tegeleb.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kindlasti oleme hakanud pärast koera võtmist teiste loomaomanikega rohkem suhtlema. Jalutad koeraga väljas ning teised peremehed on ka oma koertega, siis ikka muljetatakse omavahel koerte käitumisest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kohe kindlalt ei peaks karjamaa loomi, nad on liiga suured. Papagoisid ka ei võtaks, kuna nad ei lase hommikuti magada. Ainult sel juhul võtaks, kui oleks suur maja, kus saaks nad eraldi tuppa panna.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu õed on tigusid ja kärbseid koduloomadeks pidanud. Kärbestel võeti tiivad ära ning pandi karpi kinni. Kuid kärbsed surid muidugi ühe päevaga ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui oleks suur maja, siis tahaks endale mõnda troopilist looma, näiteks ahvi. Nad on sellised teistsugused tavalistest koduloomadest ja vahel on hea erineda teistest. Aga tegelikult tahan ma endale lõvi koduloomaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei ole see, kellel pole mingit otstarvet. Lemmikloomaks võib ju olla ka täiesti praktiline loom, näiteks lehm või hobune. Lemmikloomaks saavad kõik loomad olla, kes sulle endale meeldivad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arvates peavad inimesed lemmikloomi sellepärast, et neile meeldivad need loomad ning nad tahavad nende eest hoolitseda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on 3 kassi: Dipsy (sünd. 1999), Pipi (sünd. 2001) ja Kessu (sünd.2003). Veel on olnud 3 koera: Diku ( sünd. 1990, surn. 2002), Jimmy (sünd. Ajavahemikus 1998 -2000), kelle me pidime kolimise tõttu ära andma, ning siis veel Tessa (sünd. 2003).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Dipsy sain sünnipäevaks, mis tuli äkkotsusena. Pipi - Dipsy poeg - võeti minu soovil, Kessu - Pipi poeg - võeti aga minu venna soovil. Diku võeti vanaema ja vanaisa soovil ning seda kaaluti väga kaua. Ning Jimmy võeti ema soovil, mis tuli äkkotsusena. Tessa võeti samuti äkkotsusena vanaema ja vanaisa soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Dipsy saime sugulastelt, Pipi oli Dipsy poeg ning Kessu oli Pipi poeg. Diku, Jimmy ja Tessa saime tuttavatelt ja tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Dipsy nime pani ema, Pipi panin mina, Kessu minu vend. Vanaema ja vanaisa panid Dikule nime. Jimmile ja Tessale panime nimed perega koos.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma loomade kohta saame internetist, loomaarstilt ja ajakirjandusest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mind ega mu peret lemmiklooma valimisel mõjutanud. Tõupuhtus pole ka oluline, sest meie peres on olnud ainult üks tõupuhas loom - Diku.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga pole ma loomanäitustel osalenud, aga üldiselt arvan, et see oleks huvitav kogemus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsevad koerad enda eest ise: pesevad, jalutavad. Ema või siis mina paneme neile toitu. Hommikul ja päeval pärast kooli annan koertele krõbuskeid, õhtul saavad nad märga toitu. Tavaliselt veedan oma loomadega kuni 1,5 tundi. Koera eest hoolitsevad vanavanemad.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu ostame poest, sest nad kodust sööki lihtsalt ei söö, kuna nad on harjunud purgisöögi ja kassikrõbuskitega.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On küll vaja olnud pöörduda loomaarsti juurde, ise lahendasime kassidel kirpude probleemi. Lemmikloomi on vaja vaktsineerida, kui hoolitakse nendest. Meie peres on kõik loomad vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse suhtun halvasti, aga mõnikord on see vajalik, steriliseerimata emaslooma puhul ei anna talle tiinusevastaseid tablette, sest isegi kui tulevad loomale lapsed, siis need saab ju ära anda või maha müüa.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oma loomadel oleme lasknud järglasi saada ja see on juhuslikult juhtunud, paaritanud ei ole. Looma järglased tavaliselt antakse ära või müüakse maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel pesa poole, sest nad elutsevad igal pool: õues, toas, kuuris. Kassidel on vaba voli, nad saavad olla kõikjal ning neil on lubatud ka voodisse minna. Koera ala on piiratud ketiga, sest ta võib ära joosta. Tema magab väljas aia ääres kuudis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole loomi reisidele kaasa võtnud, tavaliselt jäävad nad maha. Kui nad koju jätame, siis on neil keegi, kes neid toidab. Kui transpordime, siis keti või puuriga. Loomi me linnaskäikudele, pidudele ja külla ei vii. Oleme kasutanud ka loomahotelli, kui suvilasse läksime. See lõppes naljakalt, sest meie koer Jimmy jooksis sealt ära koju ja ootas meid kodu ukse ees.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame küll ning me anname talle tema lemmiksööki: toorest kala ja piima.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud, sest kassidel pole neid vaja, isegi talvel mitte. Mänguasju on - mänguhiir. Looma eest hoolitsemiseks olen ostnud kirburohtu ja ussirohtu. Spaasse pole looma viinud ega vii ka, sest see on mõttetu.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest üle hoolitseda on kerge, näiteks teda üle toites ja spaasse viies. Piir vajaliku ja ülehooldamise vahel on väike, sest looma ei tohi üle sööta ning ka näljutada. See läheb normaalse tegutsemise ja hooldamise (umbes 1,5 h päevas koos loomaga) ning ülehooldamise juurest (rohkem kui 2 h päevas vahel), sest loomad ei vaja ja ei taha nii palju hooldamist.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Lemmikloomade jaoks vajalik varustus on parem praegu kui nõukogude ajal. Müüakse spetsiaalset toitu lemmikloomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meil on surnud üks koer Diku, ta pandi magama, sest ta oli raskesti vigastatud (jalaluumurd). Pärast seda võtsime uue koera - Tessa. Veel on surnult sündinud pojad, nemad matsime lihtsalt riidest koti sees maapinda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Reegleid pole õpetanud, nad on need ise selgeks saanud kuidagiviisi. Puhtusepidamine on korraldatud nii, et kui kass kusagile häda teeb, siis saab ta karistada ja meie koristame selle ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pipil oli halb komme ja on praegugi ja seda on väga raske võõrutada - lauale ronimine, sellest harjumusest pole me veel lahti saanud. Looma peaks karistama, aga mitte kõvasti, näiteks talle vastu selga õrnalt lüüa või karjatada kassi peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Olen küll loomadele mõned trikid selgeks teinud. Kasse olen õpetanud tantsima ja istuma, koera lamama ja istuma. Kassi õpetasin tantsima nii, et surusin ta nurka ja vehkisin ta ees kätega, sellel ajal tõusis kass tagakäppadele ja hakkas oma esikäppadega vastu lööma, istuma õpetasin neid söödaga ning koera lamama. Põhjalikumat dressuuri ma tähtsaks ei pea, sest seda on vist vaja ainult linnakoertele ja koerakasvatajatele. Maal on vaja ainult põhilisi käsklusi: istu, lama, koht, kõrval.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägin oma loomaga, aga ma arvan, et ta ei saa minust aru. Minu arust mõistab loom inimese meeleolu, sest koerad tunnetavad hirmu ning minu teada saavad loomad ka mõelda. Kui nad ei mõtleks, siis ei saaks nad ju jahti pidada, sest selle peab ju läbi mõtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom ei saa inimest ära kasutada, isegi kui inimene on liialt oma looma kiindunud. Inimene võib loomale liiga palju vabadusi anda, aga loom ei saa inimeselt neid juurde võtta “nunnu” mängimisega.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres hoolitsevad lapsed loomade eest: toidavad, vahetavad liiva. Lapsed mängivad ja suhtlevad loomaga rohkem, sest neid huvitavad loomad rohkem kui loomade eest hoolitsemine. Hoolitsemisega tegelevad vanemad. Loomad on lastele tähtsad, sest nad hoolitsevad laste mõtete ja tunnete eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud rohkem teiste loomapidajatega suhtlema, sest minu arvates on looma eest hoolitsemine isiklik asi, see ei ole asi, millega teiste ees uhkustada.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah, on küll loomi, keda ma ei peaks. Näiteks kalad, närilised. Neid loomi ei peaks ma sellepärast, et nende eest hoolitsemine on raskem kui koera või kassi eest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu vanaema suhtub tihastesse kui koduloomadesse, sest ta toidab neid. Rohkem näiteid ei tea, et keegi oleks hakanud mõnd mittekodulooma suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Nagu öeldakse: igaühel oma maitse. Kellele meeldivad eksootilised ja ebatavalised loomad ja kellele ei meeldi, see on nende asi. Isiklikult tahaksin ma endale madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad võivad olla lemmikloomad, välja arvatud haid, vaalad ja kiskjad, sest neid on väga raske taltsutada. Lemmikloom erineb koduloomast sellepoolest, et lemmikloom on loom, kes on selleks, et peremeest rahustada. Koduloom aga selleks, et peremees saaks kasu. Lemmikloom võib olla ka koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arust peavad mõned inimesed lemmikloomi enda lõbuks, mõned selleks, et nad saaksid kellegi eest hoolitseda, teised sellepärast, et nende lapsed tahavad nii. Võimalusi on palju.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Esimene koer tuli meie perre, kui olin u. 7 -aastane. Ta oli puhastverd krants ja tema nimi oli Reku. Järgmine ja päris minu oma koer oli afgaani hurt nimega Clewe, kellel olid ka tõupaberid, näitusel kahjuks ei käinud. Edasi tuli lõuna-vene lambakoer, samuti paberitega ja passinimega Jonat, koduselt lihtsalt Kuti. Näitustel Kuti ei käinud. Kõik need koerad on üle vikerkaare silla. Clewe elas 12-aastaseks ja Kuti 10- aastaseks. Momendil on kodus kaks koera: isane saksa lambakoer Estrellest Rex ja cane corso Sakellum Pretty Liz, mõlemad sündinud aastal 2004, Rex Eestis ja Pretty Itaalias.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kõik minu koerad on meile tulnud minu soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Infot oma praeguste koerte kohta olen saanud netist ja ajakirjandusest. Tõud olid valmis mõeldud ja lähtuvalt sellest uurisin netist pesakondade kohta. Sakslane maksis 10 000 EEK ja corso 26 000 EEK (koos Eestisse toomisega).
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kui rääkida päris minu oma koertest, siis kahel esimesel ehk Clewel ja Joonatil olid nimed passis juba olemas. Kahele viimasele olen saanud ise nn. passinime välja mõelda, kuna pesakonnad polnud veel sündinud, kui ennast juba kutsikate järjekorda panin. Oluline oli ainult täht, millega nimi pidi algama. Need nimed on kasutusel ka igapäevaselt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiku kohta sain teavet internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood on mind mõjutanud vaid korra (afgaani valikul), muidu olen juhindunud ikka maitse-eelistusest. Kõik minu oma koerad on olnud paberitega, sellel lihtsal põhjusel, et ma saaks olla kindel, et saan selle välimuse ja iseloomuga koera, keda olen soovinud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Sakslane on osalenud kahel näitusel, tulemuseks kaks karikat ja väga hea (SG) kirjeldus. Olen osalenud näitustel nii Eestis, Lätis kui Venemaal. Kõigil nendel näitustel on Pretty tulnud esimeseks, saanud kaks serti (Venemaal ja Lätis) ja väga head kirjeldused.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koertega tegelen põhiliselt mina: käin trennis ja jalutamas. Ajaliselt oleks jaotus järgmine: pühapäeval kell 10.00 - 11.30 Rex, kell 13.00-14.30 kuulekus, esmaspäeval ja kolmapäeval 11.00-12.00 Pretty kuulekus + jõusaal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koertele ostan spetsiaalset toitu, samuti saavad koerad toorest liha ja kodutoitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Isase koeraga olen käinud likvideerimas kakluste tagajärgi, samuti vaktsineerimas ja terviseuuringuid tegemas, kuna kavatsen koeri kasutada aretuses.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun pooldavalt, kui emast koera pole plaanis kasutada aretuses. Olen tegelikult tiinusevastaste tablettide vastane. Kuna oman erinevast tõust emast ja isast koera, siis hoian neid lihtsalt ohtlikul ajal eraldi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Siiani pole ma oma koeri paaritanud ja pole ka juhtunud õnnetus, et oleks kogemata järglasi saanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mõlemal koeral on oma kuut, aga seal koerad ei armasta olla. Koertel on lubatud käia tubades, magada diivanil ja voodis. Ainuke piirang, et ei tohi aiast omapead välja minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui reisin autoga, on koerad alati kaasas (enamus reise seotud koertenäitustega). Reisi ajal on koerad autos tagaistmel või auto tagaosas. Koerad käivad igal pool kaasas, kus neid lubatakse, näiteks kohvikutes.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tean koerte sünnipäevi. Ja neid tähistame alati.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Corsol on talveriided, kuna tegemist on lühikarvalise koeraga. Mänguasjad on mõlemal koeral olemas ja neid jagavad nad üksteisega meelsasti. Sakslase karvahoolduseks on spetsiaalsed vahendid (šampoonid, palsamid ja kammid). Meie koerte spaa on suvel merevesi ja talvel lumehanged.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Hoolitsema peab täpselt nii palju, et loom seda naudiks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Arvan, et inimesed on tänapäeval teadlikumad ja ka vahendite valik on oluliselt suurem kui nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Koera surm on väga valus teema, kuna kuu aega tagasi matsin oma lõunavenelase. Kindlasti aitab valu leevendada uus koer ja mina soovitaks uue koera võtta, kui vanem koer on u. 7-8-aastane. Maetud on koerad lemmiklooma kalmistule, mida käime perega ka hooldamas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koerad on õpetatud juba varakult õues käima ja sellega meil peale kutsika 3-kuuseks saamist muret pole. Väikseid pahandusi tuleb ikka ette, aga see käibki koerapidamise juurde.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Sakslasel on viha kõigi teiste isaste koerte vastu ja seda suhtumist ei ole mina muuta suutnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera peab kindlasti õpetama ja sotsialiseerima juba kutsikana. Minu meelest peaks see käima juba kutsikaga kaasatuleva paketi sisse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Käsklusi jagan inimkeeles ja minu arvates saavad koerad sellest aru küll.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Koer saab küll peremehe kiindumust liigselt ära kasutada, kui toob sulle näiteks palli ja tahab, et hakkaksid temaga kohe mängima jne.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed tegelevad koertega rohkem käsu korras, annavad süüa ja mängivad nendega, samuti käivad jalutamas.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui oled ise aktiivselt koeranduses sees, siis paratamatult tekib uusi tuttavaid, kellele on samuti koerad tähtsad. Minu ellu on lisandunud koerte jalutusplatsid koos teiste koerte ja nende omanikega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvan, et kassi ja hiiri (rotte) ei võta ma kunagi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jah, tean küll, olen kuulnud, et mõned hakkavad minisiga pidama.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Igal inimesel on õigus pidada mõnd looma, kui ta sellega teisi ei sega ja ohtu ei sea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koeral on praktiline otstarve täitsa olemas: kaitsta vara ja peret.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Pärast viimase koera surma mõtlesin, milleks mulle üldse koerad, kui nende kaotamine on nii raske, aga ilma koerata oleks nagu midagi puudu sellest elamise ilust.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
On olnud koer, kaks kassi ja kaks hiirt paar aastat tagasi. Kassid on siiani alles.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ema ja minu soovil. Isa polnud alguses nõus kasse võtma, kuid lõpuks leebus. Nüüd on meil kaks kassi vanaema juures. Hiired sain sünnipäevaks nagu ka koera. Nii hiired kui ka koer on surnud. Koer pandi magama raske haiguse järel. Hiired surid vanaduse tõttu. Ainult koeraga olid probleemid, sest mu ema ootas just samal ajal last. aga me pidime koera võtma, kui laps veel väike on. Mõtlesime, et muretseme koera paar kuud peale lapse sündi, võtsime hoopis paar kuud enne. Ka kassidega oli probleeme, sest isale ei meeldinud kassid. Lõpuks siiski oli nõus. Nüüd isegi meeldivad nii kassid kui koerad.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid tulid meile ise. Tänavalt korjasime üles. Väiksem oli alles kassipoeg. Hiired saime tuttavatelt sünnipäevakingiks. Koera saime ema sõbrannalt. Vastu viisime 20 senti, veinipudeli ja tordi, ta soovis koerakutsikat pärast saada, kuid koer suri enne ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hiirte nimed olid Pipi ja Hüpik. Nimi Pipi meeldis mulle ja ta oli täpiline hiir, niisiis tuli nimi Pipi, teisele oli keerulisem nime panna, kuid kuna ta kogu aeg hüppas, otsustasin sõbrannaga talle nimeks panna Hüpik. Koera kutsusime algul Kutiks, sest tal polnud veel passi ja ei teadnud nime. Kui nime teada saime, siis hakkasime teda tema nimega kutsuma. Ta meenutas mu vanematele ühte lapsepõlve multika eeslit. Ma kutsusin teda ka Mopsuks, sest ta oli mulle õe eest. Kasside nimede panekut ma isegi ei mäleta enam.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavatega rääkides. Samuti raamatutest. Palju abi oli koera suhtes ka vanaisast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Koera ei saa valida moe järgi, vaid ikka tunde järgi. Tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Tahtsime minna, kuid ei jõudnud. Näitustesse suhtun neutraalselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Enam pole ühtegi looma (kassid on vanaema juures), kuid kui nad olid, siis hiirtega tegelesin mina, kuna nad olid minu hiired. Koera eest hoolitsesime kõik koos. Kassid olid nii omapead, et ei tahtnud hellitamist. Kuid õhtuti olid kamina ees süles ja lõid nurru ning magasid öösel voodis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kassid sõid krõbinaid, kuid siis tekkisid neil probleemid (põiekivid) ja arst keelas neil krõbinate söömise. Koer sai isetehtud toitu kui ka krõbuskeid. Hiired said nii köögivilju kui ka spetsiaalset toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimised põhiliselt. Oleme koerale ka kiirabi kutsunud, sest ta oli kasvuhoones ja keeldus välja tulemast. Kartsime, et saab kuumarabanduse. Siis selgus, et tal on kopsupõletik. Kassidega on ka käidud, kuid siis, kui neil neerukivid olid. Kass on ka käpad ära kõrvetanud, kuid siis määrisin käppadele salvi ja käpad said kiiresti terveks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassid on steriliseeritud, kuna nad on isased, aga koera me ei puutunud selle koha pealt. Ei andnud koerale tablette. Isastele loomadele ja just kassidele on steriliseerimine võib olla isegi tähtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel oli kogu majas luba käia. Hiired olid oma puuris ning kui puuri pesin, olid karbis. Kui neil silma peal hoidsin, siis olid vabalt ka. Koer oli majas ainult siis, kui isa kodus polnud või külmade ilmadega. Koerakuut oli eeskojaga. Ei ole lubatud. Oleneb inimesest loomulikult.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma koera vedasin igale poole kaasa. Kassid olid põikpäised. Saaremaale vedasime küll hiiri ja kasse kaasa. Kassid olid vabalt autos, kuid hiired puuris.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Peame küll ainult koera sünnipäeva. Toome küünla kuudile ja suure vorsti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei riieta loomi. Kassidele on ostetud mänguhiiri ning koeral on mingid piiksuvad loomad ja pall. Koerale ostsime kammi ning kassidele šampooni.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ikka on võimalik, poputamisega nagu pidev solgutamine ja kammimine ja pesemine: loom harjub ära ja muutub inimese suhtes üleolevaks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõuka ajal polnud nii palju poputamise asju ja üldse tingimused looma pidamiseks olid väiksemad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Hiired matsin koduhoovi karpidesse. Koer viidi ühissurnuaeda, sest ema ei tahtnud, et ma tema haual käima hakkan, kuna elasin seda väga üle. Uut looma ei ole võtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Nagu ikka, et nad hoiaksid puhtust ja laualt toitu ei võtaks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Koer hakkas maja alt auku kaevama ning kaevas kogu hoovi auke täis. Sellest harjumusest ei saanudki lahti.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera õpetati toitu võtma, nii et poole kartulist paned oma suhu ja siis ta võtab õrnalt teise kartulipoole. Ikka pean vajalikuks, sest kui loom on ilma dressuurita, siis temast asja ei saa. Läheb üle käte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koerale kurtsin küll oma muresid ja ta oli väga hea kuulaja. Ei ole nõus, et loomad ei mõista, kindlasti mõistavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib ära kasutada, kuid endal õnneks pole selliseid kogemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Olen ainuke laps, kes võiks tegeleda, sest vendadega elame lahus ja õde on alles 3-aastane ja mulle meeldis väga ja meeldib siiani loomadega tegeleda. Laps vajab ikka looma, sest näiteks mina isiklikult tundsin ennast kuidagi turvalisemalt.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole. Suhtlesime juba enne koera võtmist. Kuid kassidega (õigemini ühe kassiga) on selline jama, et ta on kõikide kass. Kadus mitmeks päevaks orbiidilt. Tuleb koju ja on paksem kui kunagi varem. Kõik pidasid teda oma kassiks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks ämblikke ega madusid. Kardan neid ja ei usu, et nad mulle kunagi meeldima hakkavad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisiga on aretatud, aga teised saavad ja ilmselt tunnevad ennast looduses paremini. Minisea vastu poleks küll midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloom võib olla lehm, siga, lammas (nad võivad ka lemmikloomad olla), kuid lemmikloom on selline, kellega pidevalt tegeled, poputad ja vead igale poole kaasa. Lemmikloomad on loomad, kes on juba kodustatud mitmeid sajandeid tagasi. Aga kodustatakse ka loomi, kes on elanud metsas ja nüüd võetakse koju, loom ei pruugi ära harjuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et huvitavam oleks, kes hoiaks kodu või oleks silmaga ilus vaadata. Kõik oleneb inimestest, mis eesmärgil nad loomi peavad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kokku on meie peres olnud päris palju koduloomi: koer, 2 papagoid, 2 hamstrit ning hetkel on kass ja merisiga. Koer oli meie peres siis, kui Kelly oli umbes 3-aastane. Papagoi võtsime siis, kui Kelly oli 4-5aastane. Hamstrid tulid meie koju, kui tütreke oli 8 aastane. Kiisu Pätu võtsime neli aastat tagasi ning merisiga oli Kelly sünnipäeva- kingitus eelmisel aastal.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera võtmine tuli täielikult äkkotsusena. Koer võeti kogu pere soovil. Pooltargumendiks oli see, et koer on koduhoidja ning vastuargumendid puudusid. Ka papagoid võeti äkkotsusena ning nemadki tulid meie perre kõigi soovil. Nemad võeti sellepärast, et meie perekonnatuttavad tahtsid, et nende papagoid saaksid headesse kätesse, ning vastuargumendid puudusid. Hamstrite puhul kohe ei oskagi öelda, kas oli äkkotsus või mitte - me lihtsalt läksime loomapoodi ning lastele hakkasid hamstrid meeldima ja me ostsime nad ära, seega hamstrid võeti tütarde soovil. Hamstrid on nii pisikesed olevused, et nende puhul ei saakski poolt- ja vastuargumente olla. Kassi võtmist kaaluti päris pikalt ja lõpuks ikkagi sai kass ka ära võetud. Kiisu võeti minu ning Kelly soovil. Pooltargument olid näiteks, et kass on lihtsalt armas koduloom, kes saab kiiresti pereliikmeks. Merisiga tahtis Kelly sünnipäevaks, seega see ei olnud absoluutselt äkkotsus. Merisea puhul ei kaalutudki midagi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer on saadud tuttavalt ning tema hinnaks oli 800 Eesti krooni. Ka papagoid on saadud tuttavatelt, kuid ei mäleta päris täpselt, kas nende eest tuli ka tasuda. Hamstrid on ostetud loomapoest, nende hinnaks oli 50 Eesti krooni tk. Kiisu on saadud minu klassiõe käest ning tema eest raha ei küsitud. Viisakusest viisime siiski kommikarbi. Merisea saime tuttavatelt tasuta, omanik lihtsalt tahtis, et loom saaks headesse kätesse.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimeks sai Alfy ning see oli ta igapäevaseks nimeks. Nime panid koerale ema ja isa. Papagoide nimed olid Tiina ja Jaak, hüüdnimesid neil ei olnudki. Nimed pandi papagoide vanemate omanike järgi. Hamstritele panid nimed lapsed, kuna üks hamster kuulus Kellyle ja teine Evelinile, siis pani kumbki oma loomakestele ise nimed. Evelini hamstri nimi oli Kiki, Kelly oma nimi Miki, hüüdnimed neil puudusid, kuna pärisnimed olid niigi kerged. Kiisu nimi on Pätu, hüüdnime meie Pätul ei ole. Alguses tahtis noorem tütar Kelly panna kiisu nimeks Blacky, aga kuna kass ei reageerinud sellele, siis ei pannud me seda. Ühel õhtul ütlesin ma talle Pätu ning ta reageeris, sellepärast on ta nimi Pätu. Kelly merisea nimi on Jessica ja hüüdnimeks on Jessu. Nime pani talle tütar ise, sest see on ikkagi tema loom.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meie perekond saab oma lemmiklooma kohta informatsiooni raamatutest ja tuttavatelt ning ka Internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole küll meid mõjutanud lemmiklooma võtmisel - meile meeldivad pikakarvalised loomad. Looma tõupuhtus ei oma mitte mingisugust tähtsust - tõupuhtus ei anna loomale midagi juurde. Loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mitte ühegagi meie lemmikloomadest ei ole me osalenud näitustel. Ta on ikkagi meie lemmikloom, ta ei ole võetud teistele näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres enam õnneks ühtegi looma pole, kellega peaks jalutamas käima. Meil polekski aega näiteks koeraga jalutamas käia. Kui meil koer oli, siis oli aega rohkem ka, kuna mina tööl ei käinud, siis sain mina koeraga jalutamas käia. Koerale andsime süüa meie abikaasaga, enamuse ajast siiski mina. Meie pesamuna Kelly koeraga tegeledes palju aega ei veetnud, kuna ta oli pisike, aga mängitud sai muidugi ikka. Enamuse ajast tegelesin koeraga mina, kuna mul oli lihtsalt kõige rohkem aega. Papagoide puuri puhastasid kõik pereliikmed, süüa andsid ka kõik. Papagoidega ei saagi nagu õieti tegeleda, nad on isepäised.
Kuna hamstrid olid tütarde omad, siis hoolitsesid nemad nende eest: andsid süüa ning puhastasid puuri. Hamstritega mängisid tütred pidevalt ja kui teised pereliikmed aega leidsid, siis ei jäänud loomadega mängimine ka meie päevakavast välja. Aga seda ei oskagi öelda, palju aega me oma päevast kulutasime. Kiisu puuri puhastab Kelly ning süüa annan enamasti mina. Alguses, kui Pätu meie majja tuli, siis sai temaga ikka kõvasti mängitud, terve päev oli mureta, et võiks igav hakata, aga nüüd enam nii palju ei mängita, sest nüüd on pereliikmetel ka rohkem tegemist: trennid, töö, kool. Kui kodus ollakse, siis ikka mängitakse või kammitakse teda. Merisiga on Kelly oma, seega tema eest hoolitsemine on ka Kelly kohus, aga vahel annan ka mina talle süüa - värskeid asju nt kapsast, porgandeid. Tuleb tunnistada, et meriseaga Kelly eriti tegeleda ei viitsi, aga ta võtab Jessut ikkagi puurist välja, et ta saaks joosta. Tavaliselt on Jessu "jooksutund" õhtuti, kui Kelly magama hakkab minema.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie ostame oma lemmikloomale spetsiaalset toitu. Meie kiisu on valiv, ta ei söö isegi paljusid spetsiaalseid kassitoite. Merisiga eelistab ka tegelikult rohkem värskeid juur- ja puuvilju, aga kuivtoit on tema söögikausis alati olemas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie oleme pidanud oma lemmikuga pöörduma arsti poole, kui ta oksendab, sest oksendamise tagajärjel läheb ta väga kõhnaks. See kehtib meie Pätu puhul. Pätule oleme ise ka pastat andnud, mis lahustavad karvapalle kõhus. Loomade vaktsineerimine on kindlasti kasulik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et looma steriliseerimine on kindlasti vajalik. See ei ole kindlasti looma piinamine, pigem aitamine. Meie peres on emane kass ning tema on ka steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole. Ma usun, et kui talle ei oleks seda operatsiooni tehtud, siis oleks kodus päris põrgu lahti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on järglasi saanud ainult papagoid. See lihtsalt juhtus, mingit paaritamist polnud: emane ja isane lind lihtsalt elasid ühes puuris. Järglased andsime ära, aga emane papagoi tappis kahjuks mõned ka ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil on muidu maja, poest ostetud pehme majake, aga see ei meeldi talle vist, sest ta ei ole kunagi seal sees. Meie kiisu võib liikuda, kus tahab, välja arvatud suure toa ja köögi laual ning ka köögikappidel. Õues ta küll ei käi, sest teda on võimatu trepist alla saada, aga selle eest istub ta rõdu peal pidevalt. Kiisul on lubatud tulla ka voodisse, ta magab meie voodites - ta on täielik pereloom ja tahab lähedust, kuigi ta on isepäine.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud. Ma arvan, et neile endale see ise ka ei meeldiks. Tavaliselt me jätame koju ja anname kellelegi võtme, et vaatamas käidaks, kas meie armsakestega ikka kõik korras on ja et neil kõik vajalik (söök, jook) olemas oleks. On ka nii, et terve pere ei lähe koos reisile. Muidu, kui me lähme loomaga näiteks arsti juurde, siis transpordime teda puuris. Linnaskäikudele merisea või kassi kaasa võtmine on ju tobe. Nad ei kannataks seda müra, eriti veel kiisu, kui ta ei julge isegi korterist välja minna. Loomahotelli teenuseid pole kasutanud, sest selleks pole veel vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame, aga meriseal täpselt ei tea. Kui kiisul sünnipäev on, siis tavaliselt ostetakse talle mingit kallist fileeritud liha. Alguses ostsime talle mänguasju, aga need ei huvitanud teda, nüüd oleme liha peale üle läinud. Looma sünnipäeva ei saagi eriti kuidagi tähistada minu meelest. Ma ei usu, et keegi kutsub oma tuttavad koos lemmikloomadega külla. Sellest võib suur segadus tulla.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loomale riideid pole ostnud, õmmelnud ka mitte. Pole selleks vajadust olnud. Meriseale vist eriti ei pane riideid selga ka. Kiisule pole sellepärast riideid ka soetanud või õmmelnud, et ta on koduloom, me ei käi temaga kuskil, sest ta on väga arglik. Muidu, kui ta laseks ennast kodust välja viia, siis kindlasti oleks tal riided ka, eriti talvel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest ei saa üle hoolitseda. Loomad vajavad hoolitsust, kes rohkem, kes vähem. Aga see on armas, kui looma eest hoolitsetakse. Kuid kui looma omanik viib oma lemmiklooma näiteks kusagile lemmikloomasalongi, siis võib see loomale ebameeldivaks osutuda, sest kõikidele loomadele ei meeldi sellised asjad. Ma kujutan ette, et kui meie Pätu viidaks salongi, siis oleks kõik salongi töötajad ära kriibitud ja salongis valitseks suur segadus. Pärast salongiskäiku muutuks ta kindlasti veel arglikumaks, kui ta praegu on.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud kaks hamstrit ja papagoipoegi. Hamstrid matsime suvila aeda ning papagoi pojad matsime lähiümbruses vaiksemasse kohta. Peale hamstrite surma võtsime uue looma. Selleks oli Pätu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Pätul on reeglid olemas, millest ta peab kinni pidama ja seda ta ka teeb. Ta ei tohi lillepottides tuuseldamas käia, laual ei tohi käia, voodite ja seinte kraapimine on samuti keelatud. Puhtusepidamisega probleeme meil pole, Pätu käib ilusti oma kastis hädal ja kuna ta on toakass, siis ei tule õuest ka mingit mustust.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomadel polegi halbu kombeid olnud. Kui on olnud, siis võib-olla see, et üks meie papagoi Tiina oli agressiivne ja teda ei saanud puurist välja võtta. Tal oli harjumus nokaga toksata. Sellest hajumusest ta lahti ei saanud kahjuks. Looma tuleks kindlasti karistada, väike laks pepu pihta ei tee ju paha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mina olen meie Pätule õpetanud käpa andmist ja sitsimist. Ta on küll kass, aga võib öelda, et ta saab sellega paremini hakkama kui mõni koer. Dressuuri läheb siis vaja, kui loom on võetud selle jaoks, et temaga näitustel käia või kui ta peab olema abiline omaniku töös.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad Pätuga kõik. Mina arvan, et loom mõistab kindlasti omaniku meeleolu ja seda, kui temaga räägitakse. Mõtlemine on ka loomadele omane, nad on samuti elusolendid ja ma arvan, et kõik elusolendid mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Vahel võib muidugi nii juhtuda, et loom kasutab omaniku liigset kiindumust ära. Ta võib hakata rohkem pahandust tegema, arvata, et pääseb karistusest. Samuti võib loom ka toidu suhtes pirtsakaks muutuda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on nii, et Kelly kohus on hoolitseda Jessica eest. Kelly puhastab ka Pätu kasti. Süüa panen tavaliselt Pätule mina. Aga vahel juhtub ka, et Kellyl ei ole aega Jessicale süüa panna, siis teeme seda mina või abikaasa. Mõnes peres on nii, et täiskasvanud pühendavad rohkem oma aega loomadele, mõnes peres aga teistpidi. Oleneb sellest, kuidas pereliikmetel aega on. Ma usun, et laps vajab looma. Kui lapsel on loom, siis saab ta juba väiksest peale teada, mis tähendab olla millekski kohustatud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast looma võtmist pole midagi muutunud, suhtleme samade inimestega, kellega ennegi. Me pole kuskil klubis.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks kohe kindlasti krokodilli, madu, ämblikuid, lehmi, lambaid jm. Krokodille, madusid ja ämblikuid ma kardan ning lehmad ja lambad ning muud laudaloomad pole lihtsalt minu rida.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et eksootiliste loomade pidamine on igaühe enda teha. Kui meeldib siis miks mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad kindlasti kiisud, kutsud, hamstrid, merisead, jänkud, papagoid. Selliseid loomi, kes ei mahu mõistesse „lemmikloomad”, pole olemas minu meelest, sest kõikidel inimestel on erinev maitse. Mõnel võib lemmikloomaks olla isegi elevant või mammut, kui see võimaldatud on. Lemmikloom on loom, kes pakub sulle seltsi ja keda sa saad õhtuti teleka ees sügada ja kammida, loom, kes tuleb sulle õhtul kaissu magama ja hommikul ärkab sinuga koos üles. Koduloom on loom, kes teeb ka tööd, näiteks lehmad, hobused jne. Lemmikloomal ei peagi mingit otstarvet olema.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, kellegi eest hoolitseda. Nagu eelmises vastuses öeldud - lemmikloom pakub seltsi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin umbes 1-2 aastane, siis oli meil kolli. See kolli oli musta-valge kilju. Eriti hästi ma teda ei mäleta, aga ta nimi oli Kärri. Kui ma sain 7-aastaseks, siis oli meil koer Kärri surnud ja ema võttis uue koera. Uus koer meil oli spanjel. Ta on musta-valge kirju samuti ja nimi on Lora. Lora on meil siiamaani.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimene koer võeti, ma arvan, et kõigi pereliikmete soovil, ise ei mäleta, kuna olin väga väike. Spanjeli võttis aga ema ise. Ta leidis kuulutuse, oli juba enne otsinud ja siis ühel päeval, kui isa koju tuli, vaatas talle koer ukse peal vastu ja haukus oma kileda kutsikahäälega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praegune koer saadi kuulutuse kaudu. Ema ostis ta. Hinda ei mäleta, aga siis oli ta tunduvalt odavam kui praegu.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Eelmisele koera kohta ma ei tea, kuidas nimi pandi, aga praegusel koeral oli nimi olemas, kui ta meile toodi. Spanjelil oli juba nimi koerapassi pandud. Pärisnimi on Loreyn, hüüame aga lühemalt Lora. Reageerib ta küll mõlemale nimele.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oleneb, mis teavet. Igalt poolt saab midagi huvitavat teada.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mood ei ole lemmiklooma valikut mõjutanud. Mulle meeldivad loomulikult rohkem puhtad tõud kui krantsid. Puhas tõug on ikka nagu ehtne koer.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole oma koeraga näitustel osalenud ja ei taha ka. Minu arust on see näitustel käimine nagu looma piinamine. Koer ei saa seal vabalt liikuda, ta on nagu vangis kuskil, peab teiste tahtmise järgi kõike tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hommikul läheb ema koeraga välja ja siis annab talle süüa. Kui mina koolist tulen, siis mõnikord lähen taga välja ja siis mängin ka ikka temaga ja räägin ja siis õhtul lähen mina temaga välja. Varem pesi ema koera, aga nüüd olen ise hakanud pesema. Päevas keskmiselt tunni kulutan oma koerale ikka ära.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Tavaliselt ikka ostame talle koerakrõbinaid „Chappi”, aga mõnikord ka koerakonservi. Kui mõnda toitu liiga palju üle on, siis saab ka koer seda, ta sööb praktiliselt kõike.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Mu koeral Loreynil oli kõrvapõletik ja siis pidime temaga arsti juurde minema. Pisikesed terviseprobleemid on koer ise üle elanud. Loogiline, et vaktsineerimine on vajalik, sest siis on kindel, et loom on kaitstud igasuguste haiguste eest.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine on vajalik, kui omanik ei soovi, et nende loom tiineks jääks, see on samas ka looma aitamine, sest kui loomal on jooksuaeg ja ta ei saa oma vajadusi rahuldada, siis on see talle ebameeldiv. Minul on steriliseerimata emasloom ja me ei anna talle tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Me ei ole lasknud oma loomal järglasi saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loreynil ei ole kindlat pesa. Põhiliselt võib ta käia kõikjal, aga minu tuppa teda eriti ei lasta. Lemmikloomal on lubatud tulla voodisse, Loreyn magab enamuse ajast vanemate voodis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie pere pole võtnud Lorat reisile, linnaskäikudele ja pidudele kaasa. Kui koerale panna piisavalt süüa ja juua, siis saab koer ise hakkama. Loraga käib pererahva äraolekul väljas keegi tuttavatest, kes elab kusagil meie lähikonnas. Ei ole kasutanud loomahotelli teenuseid, selleks pole lihtsalt vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lora sünnipäev on 28. märts. Meie tema sünnipäeva ei tähista eriti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loral on olnud püksid, need olid jooksuaja jaoks. Enam tal mänguasju pole, väiksemana muidugi oli, aga ta on juba piisavalt vana. Teda ei huvita enam mänguasjad. Me ei ole hankinud koerale spetsiaalseid vahendeid tema pesemiseks, naha korrashoiuks ja muudeks juhtudeks. Lora pole spaasse veel jõudnud, aga lahe oleks, kui tal oleks võimalus minna.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest ei või liiga palju hoolitseda. Kui looma liiga palju nunnutada, siis muutub see loomale ebameeldivaks. Paljud loomad on isepäised ning neile ei meeldi üldse, kui neid nunnutatakse.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma ei elanudki nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui mu eelmine koer suri, siis ma ei tea täpselt, kuidas ta maeti, aga seda tean, et ta maeti mu venna koduaeda. Kui paar aastat koera surmast möödus, siis otsustas ema, et ta tahab uut koera ja nüüd on ta meil siiamaani.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Loral on kodureegleid küll, mida ta ei tohi teha:
1) laualt toidu võtmine
2) tuppa häda tegemine
3) lillepottides tuuseldamine
4) voodis püherdamine
Kui Lora nendest reeglitest kinni peab, siis on puhtus ka olemas.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Loral on halb komme laualt sööki võtta. Sellest harjumusest ei saagi täiesti lahti, aga me keelame teda iga kord, kui ta nii teeb. Looma ei saagi eriti nagu karistada, kui ta on toaloom, väike laks ja natuke kära tõsta. Ega rohkemat ei saagi teha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme õpetanud käpa andmist, sitsimist, lamamist, istumist ning kui välja minek on, siis ütleme „hops!” ja Lora hüppab toolile ja siis paneme talle rihma kaela.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, meie räägime oma lemmikloomaga. Kindlasti mõistab loom inimese kõnet ja meeleolu, sest kui meie näiteks Lora peale karjume, kui ta pahandust teeb, siis tõmbab ta kohe saba jalge vahele. Ka loomad mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll liigset kiindumust ära kasutada. Lora vaatab alati armsa näoga otsa ja siis lihtsalt ei saa talle mitte anda seda, mida ta nii hirmsasti tahab.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina pean koeraga väljas käima. Lapsed mängivad loomaga rohkem, sest lastel on rohkem vaba aega. Aga mõnes peres on ka vastupidi, sest mõnedel vanematel on rohkem aega kui lastel. Minu arvates vajab laps looma, eriti veel siis, kui pole õdesid- vendi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei, kõik on nii nagu ennegi. Ei ole kuskil loomaklubides.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ikka on mõni lemmikloom, keda ma ei peaks. Aga oleneb, kas korteris või kuskil oma majas. Korteris ma ei tahaks mitte mingil juhul pidada linde ja siis ka mingeid usse.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellist juhust või kui tean, siis ei tule ette.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei arva eriti suurt midagi eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest. Kes tahab, las peab neid, aga nende eest tuleb hoolitseda ka, mitte unarusse neid jätta.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arust on loom siis lemmikloom, kui omanikule meeldib loom väga ja armastab ja hoolitseb looma eest. Koduloomal ja lemmikloomal on ikka vahe ju. Lehm on koduloom, aga lemmikloom ta ei pruugi olla. Ta annab piima ja on kasulik, aga ei pea siis lemmikloom olema. Lemmikloomal saab ikka otstarve olla, näiteks koer kaitseb kodu ja samas ta võib olla küll lemmikloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Mõnele on kasulik ja mõni lihtsalt armastab loomi nii väga ja mõni ka igavusest, kes näiteks üksi elab.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on kogu aja, nii palju kui mina mäletan, peetud koera ja kassi. Maal on lemmikloomal peale loom-sõbra ka praktiline vajadus. Koer valvab maja ja annab märku võõra tulekust. Kass on aga hiirepüüdjaks.
Ka praegu on meil kaks koera (üks on juba vana ja lõpetab peagi oma koeraelu), kass aga ei ole. Sai aasta tagasi ilmselt pulmapeol viga ja oli ühel päeval surnud.
Peale selle on meil praegu viirpapagoid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera ja kassi võtmine on loomulik, need lihtsalt peavad olema, eriti maakohas, siin pole midagi pikalt kaalutleda. Viirpapagoi võeti aga tütretütre soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomade saamine varematel aegadel oli üsna lihtne. Teati kellelgi olema koera- või kassipojad ja soovi korral siis sealt kutsikas või kassipoeg saadi sümboolse tasu eest, või siis päris muidu. Praegu aga on eriti koerapojad küllalt kallid ja nende eest küsitakse üsna mitu tuhat krooni, olenevalt sellest kas on tõukoer või siis ilma tõutunnistuseta. Näiteks: viimane koerapoeg saadi meie peresse tütretütrele kingitusena. Aga viimane kass nii, et kuulutati Maalehes, et on ära anda must noor kass, keda keegi loomaarmastaja oli bussipeatusest ära korjanud kui ta seal juba mitu tundi oli seigelnud ja endale kodu otsinud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie pere koerte nimesid on olnud palju kui ma juba varasest noorusest mäletan 4 aastasest alates: Deegi, Napsi, Muti, Parri, Vuti, Lipsi, Pitsu, Muska, Berta.
Kasside nimed: Miti, Kiti, Nurri, Aadi, Hallik. Minu ema rääkis ühte lugu mõisapreilist, kes armastas kasse pidada ja käis nendega koos jalutamas. Kena jalutuskäigu olevat aga ära rikkunud juhuslikult välja ilmunud koer, kes hakanud kasse taga ajama. Need aga põgenenud kõik puude otsa. Kui ebaviisakast tülitajast oli juba lahti saadud, hüüdnud mõisapreili heleda häälega oma lemmikuid puude otsast alla – Kiti, Kati, Aadi, Halli, Miti, Roosi. Nimede panek loomadele käib meie peres nii, et igaüks pakub välja oma ettepanekud ja ühiselt otsustatakse siis, milline nimi panna. Nii nagu hääletamine käib.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet lemmikloomade kohta on saadud raamatutest ja ka tuttavatelt, kellel samasugused loomad on.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja tõug ega tõupuhtus pole olnud oluline. Tähtis on see, et koeral oleks pikem karv ja paras suurus, et ta külma ega kutsumata külalisi ei kardaks.
Kass tavaliselt leiab ise endale kusagilt heinalakast sooja koha, sest ta saab ise igale poole ronida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb põhiliselt tütretütar, kes käib temaga kaugemal jalutamas ja kammib. Süüa annab see, kellel parajasti aega on. Igatahes söömata pole nad kunagi jäänud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerte jaoks ostetakse spetsiaalset koeratoitu, aga valmistatakse ka seda toitu, mida isegi sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On tulnud ette, et vanal koeral jääb kõht kinni, sest temal ei tööta seedimine enam nii efektiivselt kui noorena. Seepärast me enam vanale koerale konte ei anna. Sellisel juhul tuli loomaarsti poole pöörduda. Praegu tean ma seda, et vanale koerale ei saa anda konte, ega ka spetsiaalset koeratoitu. Tuleb anda rohkem vedelat ja panna söögile peale toiduõli.
Vaktsineerimine on vajalik. Marutaudi vastu saab süstitud igal aastal.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on nii, kuidas võtta. Looma seisukohast on see täiesti vaenulik, sest osa looma kõige tähtsamast elutegevusest jääb ära. Inimesele on see kasulik lihtsalt mugavuse pärast. Ei ole vaja koera ja kassipoegadega jännata ega neid uputada, sest nii palju kasse ja koeri pole inimkonnal vaja. Pealegi on koera- ja kassipulmad üsna ebameeldivad ja kärarikkad asjad.
Siinkohal väike viktoriiniküsimus – millises pulmas ei pakuta külalistele süüa! Siin on mõeldud nende loomade vabapidamist.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi varem oli meil emane steriliseerimata koer, kes sai vabalt ringi jooksta. Siis muidugi peeti ka koerapulmad, mille tagajärjel sündisid pojad. Pojad said ära uputatud. Aga järgmine kord sai jäetud 2 isast poega kasvama, ülejäänud hukkasime. Kui kutsikad olid juba suuremaks kasvanud, sai vana koer hukatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koertel on väljas kummalgi eraldi kuut, millele sissepääsuavale saab talveks ette pandud nö. eesriie. Koerad oskavad väga hästi ninaga eesriide kõrvale lükata ja kuuti minna. Sellega on ruum tunduvalt soojem ja külm tuul ei puhu peale.
Vana koera saime täiskasvanult raudteejaamast (keegi oli ta vist rongist välja visanud). Teda on õpetatud nii, et ta võib tulla ja olla ainult esikus. Uks võibki lahti olla ja ta ei tule tuppa. Noore koeraga on lugu teine, saime ta kutsikana külmal ajal, mistõttu ta oli mõnda aega köögis, kuni ilmad läksid soojaks. Tema käib meie köögis aga kaugemale ta ei saa ja ega ei lähegi, kuigi vahel selline võimalus olekski.
Koertel pole lubatud eluruumidesse minna ega jalgadega pori tuppa tassida, aga samuti karvu põrandale ajada. Voodisse minek ei tule kõne allagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele ei ole koeri kaasa võetud, nad jäävad koju. Meil on suur pere ja keegi jääb ikka koju, kui peaks olema vajadus kusagil kaugemale sõita. Ka kuhugi külla minnes ei võta me koeri kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Noorema koera sünnipäev on teada, kuid vana koera oma mitte. Saime ta täiskasvanud koerana, vanust võis tal olla siis umbes aasta või poolteist. Aga sünnipäevapidu me koertele pole teinud ega šampust nende terviseks joonud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei käi riides, seni on nad oma kasukaga hakkama saanud. Mänguasju on küll olemas. On ostetud mänguasi, mis koosneb ühest tugevast köiest ringi kujul, millel on peal plastmassist muhv ja veel üks piiksuv kummist pallitaoline asi. Piiksutaja on muidugi juba ammu katki tehtud, aga ülejäänud peab vastu. Rohkem meeldib talle aga tavaline puupulk, mida annab närida ja mida on huvitav üles otsida, kui keegi seda talle viskab.
Spetsiaalseid pesemisvahendeid ei ole soetanud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See võimalus on täiesti olemas, et lemmiklooma eest võib liiga palju hoolitseda. Näiteks kui elab keegi üksik vanem inimene, kes loomi armastab ja tal ei ole kedagi, kellega ta räägiks, siis võib lemmikloom saada kogu hoolitsuse ja hellituse omale. Pealegi on lemmikloom, eriti koer inimesele väga suureks seltsiks kui üksinda istud. Kui inimesel on pidevalt mingit tegevust, siis arvan ma, et jätkub tähelepanu nii ühele kui ka teisele.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele ma ei oska vastata. Maal hoolitsetakse koerte-kasside eest ikka ühte moodi. Kassid peletavad hiiri ja koerad hauguvad samamoodi kui külaline tuleb. Ja süüa antakse neile ikka samamoodi nagu varemgi. Võibolla linnaoludes on mingi vahe olemas. Ma ei oska öelda, kas praegu peetakse linnades rohkem lemmikloomi kui nõukogude ajal. Võibolla on meie uusrikaste lemmikloomadel tõesti rikkalikum toidulaud kui varem. Aga eks nõukogude ajal olid ka n.ö. enamvõrdseid, kes võisid oma lemmikloomade eest rohkem hoolitseda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom on ju ka üks pereliikmetest ja kui ta juhtub lahkuma kas õnnetuse või loomuliku surma läbi, on see väga kurb. Me oleme temaga harjunud, armastame teda ja nüüd äkki on ta meie juurest lahkunud. Ometi teame, et see on asja loomulik käik, millest pole kellelegi pääsu. Kahju on.
Kui oled kogu eluaja pidanud koera, seda eriti maal, kus tal oma kindel koht ja otstarve, siis igal juhul sai võetud uus koer või kass. Sest peale lemmiklooma on neil mõlemil oma osa (töö) täita maainimese perekonnaelus.
Tavaliselt maetakse lemmikloom oma koduaeda kas õunapuu alla, või mõnesse teise sobivasse kohta ja tema hauakohta tehakse lillepuhmas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassipoega õpetatakse liivakastis asjal käima, kui ta on veel väike ja õues külm. Kui ilmad lähevad soojaks, siis noor kass juba käib õues ja suvepoole hakkab juba öösiti ka väljas olema. Lillepotis või peenral kraapimise eest saab riielda. Ajapikku hakkab noor kass aru saama, mida ei tohi teha.
Koer võtab kergemini õpetust. Oleme õpetanud koerale käppa andma, istuma, lamama. Mitte kunagi ei tohi koerale anda söögi ajal palukesi, vaid saab hiljem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kunagi oli meil üks koer, kes pidevalt jooksis närviliselt ringi, nii et muru peaaegu ei olnudki. Ei aidanud keelamised ja riidlemised. Sellest halvast kombest ei saanudki lahti. Kuna meil oli viljapuuaias ka lilled ja mõni väike peenargi, olime sunnitud selle osa aiaga eraldama.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole loomadele õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koerte ja kassiga, kui see oli sõna kuulanud, aga ka mõnel muul ajal, loom saab väga hästi aru inimese meeleolust ja kõnest, eriti toonist, millega räägitakse. Mina arvan küll, et loomad ka mõtlevad. Koerte puhul on eriti tugevalt arenenud kohusetunne ja kiindumus pereliikmete vastu. Olen jälginud tähelepanelikult meie viimaseid koeri. Kui ma kusagil midagi teen, siis koer harilikult lamab kusagil lähedal. Aeg-ajalt aga tõuseb üles ja tuleb minu juurde, et ma temaga räägiksin ja silitaksin. Kui ma juhtun istuma, siis ronivad nad mulle esikäppadega sülle. Mõne minuti pärast lähevad jälle ära ja istuvad kusagile lähedale maha. Koer sai oma silituse ja head sõnad kätte ja võib nüüd jälle rahulikult oma peremehe tegevust eemalt jälgida.
Kass on aga hoopis nahaalsem, tema tuleb ka inimese juurde, kuid tema läheb inimese töö peale magama, tema ei vaata kõrvalt.
Kirjutan teile paar tõestisündinud lugu meie pere loomadest.
Esimene koer, keda ma oma varases nooruses mäletan, oli väike kolli nimega Reegi ja nad olid minu emaga väga suured sõbrad. Ema läks põllule tööle kodust umbes poole kilomeetri kaugusele, koer kaasas. Et oli soe ilm, võttis ema oma jaki seljast ja pani põllupeenrale maha koera juurde. Kui töö tehtud, läks ema õhtul koju. Seal aga hakkas vaatama, kus koer on. Siis lõpuks kuulis, et keegi ulub seal kandis, kus ta tööd tegi. Pea taipas ta, et see ongi tema armas Reegi. Läks siis põllule tagasi ja näeb, et koer istub truult ema jaki juures ja valvab seda. Ema jutustas pärast, et tal hakkas koerast nii kahju, et see pidi mitu tundi tema jakki valvama ja ei tulnud koos emaga koju. Ema võtnud siis koera sülle ja toonud ta lepitusena niiviisi koju. Selline kohusetunne on otse liigutav.
Üht teist koeralugu olen kunagi lugenud. Sõitnud üks rikas kaupmees ratsa, mööda teed oma koeraga. Äkki hakanud koer väga ägedalt haukuma ja ümber hobuse hüppama, pärast poole veel hobuse jalgu hammustama. Kaupmees arvanud, et koer on hulluks läinud ja tulistas püstolist koera pihta. Sõitnud siis edasi ja lõpuks märkas, et rahakott, mis rippus sadula küljes, on kadunud. Sõitnud siis tagasi ja leidis oma rahakoti, mille juures lamas tema haavatud koer.
Kolmas lugu on meie pere lehmast. See oli sõja ajal, kus talud pidid andma normiks ka liha. Tuli ära anda lehm. Isa viis siis ühel päeval lehma ära vastuvõtu punkti, mis asus Kloogal (see on Keilast läbi Paldiski poole), meist umbes 20 kilomeetrit. Kahju oli neil lehmast ja kahju oli ka lehmal kodust lahkuda. Järgmisel hommikul vara, kui ema läks lauta loomi talitama, nägi ta kaugel meie tee peal mingit looma. Kui ta laudast tagasi tuli näeb, et see loom on ikka tee peal, aga tunduvalt lähemal. Asi pakkus huvi ja hakati vaatama, mis loom see on ja kuhu läheb. Sai selgeks, et tegu on lehmaga ja lõpuks saadi aru, et see oli meie lehm. Ema viis lehma ädala peale, et ta süüa saaks, kuid loom ei võtnu suutäitki, vaid surus oma pea tugevasti ema vastu. Ema rääkis pärast, et ta ei saanud enam rahulikuks jääda ja puhkes suurest meeleliigutusest nutma. Selline suur kodu ja inimeste (minu ema antud, juhul, kes teda talitas) armastus aitasid lehmal sellise pika tee ette võtta. Teisest küljest oli lehmast ka veel sellepärast kahju, et see pikk ja raske teekond oli kõik asjata. Minu vanemad, kui väga ausad ja kohusetruud inimesed, viisid lehma Kloogale tagasi.
Kui majas on loomad, olgu nad lemmikloomad või muud loomad, kui neid peab ära andma, on neist väga kahju. Nad on ikka selle pere liikmed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole sellist kogemust.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on loomad olnud väga hinnatud kaaslased. Olgu need siis kanad või kanapojad, lambad või lambatalled, koerapojad või kassid. Lapsed armastavad nendega mängida, sööta, silitada, nendega rääkida. Kui meie noor saksa lambakoer õnnetult auto alla jäi, olid lapsed väga õnnetud. Õnneks sain ma Valingu raudteejaamast uue koera juba mõne päeva pärast. Ta on suur must koer ja tema leidmise ajal umbes aasta vanune. Ta oli ilmselt rongist välja lükatud ja otsis endale juba paar päeva uut peremeest ja kodu. Kuna ta on rahulik ja hästi sõbraliku iseloomuga, siis said nad lastega omavahel väga ruttu suurteks sõpradeks. Kui lapsel läksid jaama kellegile vastu, võtsid nad alati koera kaasa. Koer oli nagu suur kaitseingel, kes hoidis lapsi tülitajate eest. Polnud kunagi muret, et lastega võiks midagi halba juhtuda. Ka kodus aias ja ka väljaspool aeda ei läinud ta kellegile kallale vaid andis haukumisega alati märku võõra tulekust. Praegune teine noor saksa lambakoer on hoopis käredama loomuga, ega lase tavaliselt võõrast omapead aiaväravast sisse.
Minu arvates lapsed vajavad loomi, nad on neile väga headeks mängukaaslasteks. Ka laps vajab kedagi, kelle eest ta hoolitseks ja hellitaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna meie peres on kogu aeg loomi peetud, siis ei saa ma öelda, et oleksin rohkem hakanud teiste loomapidajatega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei tahaks pidada näiteks madusid, igasuguseid närilisi. Kõigepealt on madu sellise eemaletõukava välimusega ja võibolla isegi ohtlik, kui tal on millegipärast tuju kedagi salvata. Närilisi (hiired, rotid) olen ma kogu elu põlanud, sest nad teevad majapidamises väga palju kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ka metsloomad võivad olla lemmikloomad. Mul on metsas metskitsede jaoks kaks söögikohta, kuhu ma panen heinu ja õunu. Kitsed on väga kenad loomad ja ma vaatan neid alati suure heameelega. Ka rasvatihased, musträästaid, puukoristajaid ja rähnisid on meie peres palju aastaid talvel toidetud. Nende toidulaud on meil akna lähedal tulba otsas, Tore on vaadata, kuidas nad pekki (või ploomirasva) ja päevalille seemneid söömas käivad. Millegipärast ei söö rasvatihased päevalille seemneid linnumajakese sees, vaid lendavad ühe seemnega lähedal olevate puude okstele ja söövad seal. Edasi-tagasi lendamine käib väga vilkalt. Põhilised söögiajad on hommikul ja peale lõunat kella 5 paiku. See on ka loomulik, sest linnud on kõik hommikul väga varased, õhtul lähevad aga varakult ööbima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mulle need loomad ei meeldi ja sellepärast ma neid ei taha ka pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
On igasuguseid inimesi ja igaühel omad huvid. Mõni tahab just nimelt võtta endale sellise lemmiklooma, mida teistel pole või milliseid harva esineb. Mul on hea tuttav, kellel on kaks hobust. Ma küsisin, mida ta nendega teeb. Ta vastas, et see on maitse asi, mõni peab koera, teine kassi, mina aga pean hobuseid. Ta on kena mees, käib talviti küla lastega saanisõitu tegemas, aga suvesõitudeks ehitas kerge neljarattalise vankri, ikka selleks, et lapsi sõidutada. Vahel käib ta ka ise hobustega ratsutamas, ega keela seda ka teistele lastele, kes selleks soovi avaldavad.
Eks ole ka selliseid loomi, kes ei mahu mõiste alla „lemmikloom“. Näiteks hunt, rebane, kährik, ilves, karu, tuhkur jne. Kõiki neid loomi ma ei vihka, nad on kõik looduses vajalikud ja reguleerivad saakloomade arvukust.
Mõiste „lemmikloom“ ja „koduloom“. Nagu ma eelmises punktis juba mainisin, võib koduloom olla ka lemmikloom. See oleneb täiesti olukorrast ja ka inimesest endast. Näiteks suures farmis, kus on mitusada lehma, seal vaevalt neist mõni lemmikloomaks saab. Aga üksik Maali, kes elab maal ja peab lehma, kes teda toidab, sel juhul on täiesti mõeldav, et tema lehm (koduloom) on talle ka lemmikloom. Või näiteks linnakorteris pere või ka üksik inimene peab endal koera, siis on see koer talle lemmikloom. Ega sel koeral ju praktilist otstarvet ei ole. Koer on inimesele seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Siin võib olla ka mitu põhjust. Osa inimesi võtab endale kas koera või kassi, kellel on tõupaberid ja kuulsad esivanemad. Selliste koerte, kassidega käiakse näitustel ja saadakse medaleid. Näitused on lemmikloomapidajale ka huvitav, sest saadakse kasulikke kontakte teistega.
Asjal võib olla ka äriline külg, sest puhast tõugu ja paberitega koerakutsikad on küllalt kallid. Hinnad ulatuvad mitmetuhande kroonini. Ta võib olla mõnikord ka n.ö. moeküsimus. Kui ümberringi kõigil tuttavatel on peres mõni lemmikloom, siis ei taheta ka „ajast maha“ jääda ja võetakse endalegi kedagi.
Üsna sageli võtavad üksikud inimesed endale lemmiklooma sellepärast, et oleks keegi elusolend su kõrval, kelle eest saab hoolitsetud, kellega võib rääkida ja kes on väga ustav ja aus oma peremehe-perenaise suhtes. Sellisel juhul ei ole tähtis, et see loom peaks omama tõupuhtaid pabereid ja on pärit n.ö. kõrgemast soost. Ka tavaliste krantside hulgas on väga palju toredaid koeri.
Eks lemmikloomadega ole mõnikord samuti kui suveniiridega – ilus asi, mida on tore vaadata, aga millel praktilist otstarvet ei ole.
Mina olen kasvanud sellise lapsena, kes oma noorusaastatel väga pelgas igasugu loomi. Meil oli koduski väike musta-valgekirju koerake Irmi, kes minust noorematega oli hea mängukaaslane, kuid minuga otsides oma mängukaaslast, mis sõbralikul koeral võttis kauem aega, kui ma julgesin teda omaks võtta. Kuid põhjuseks oli peamiselt see, et kadripäeval sugulaste juures külas olles ja sealsete küla lastega kadriks minnes, tuli ühes talus koer ja nuusutas esmalt meid kõiki, kui viimaks minule hambad säärde lõi. Ilmselt lohmakates kadri riietuses tundis ta oma küla lapsed ära.
Nädalad möödusid, kuid paranemise lootust näha ei olnud, ning enne jõule järjekordselt sugulaste juurde minnes ja sealne vanaema hammustus kohta vaadates, tegi otsuse „ see koer, kes on hammustanud, selle karvadega suitsutatakse ja paranemine tuleb pea.“
Ning järgmine päev võetigi asi käsile. Koera perenaine andis koeralt lõigatud karvu, mis pandi lauatükil olevate süte peale, mis asetati suitsevana madala istme peale, kuhu kohale mina pidin suitsu kohale oma jala seadma ja hoidma sellel kohal kuni suitsu enam ei tulnud. Selline tegevus oli vanema aja inimeste ravi meetod, ilmselt oli sellest kasu ka, sest haavale tekkis koorik ja näitas peatset paranemist, ainult kihelema hakates puutuda ei tohi.
Kui kusagile külla oli vaja minna, siis esmalt küsisin, kas nendel koera on. Hiljem kui linnas tegutsesime Valge Risti hoolealustele supi jagamise, ning koju viimisega, siis keegi vanem naine, suure hundikoera omanik õpetas mind, et kalla osa minu toidust koerale ja silita hiljem teda. Öeldud tehtud ja sellest päevast peale hakkas see koer mulle bussipeatuses vastas käima, vahel isegi oodates seal ees ja ka isegi koos teiste koertega ja kõik mind saatmas sõbralikult saba liputades, kõndisime ühel meelel.
Kuid kodukandis käies oli tädipojal ka suur hall hundikoer, keda ta naine pelgas, ihates omale väikest koera, kes teda pimevidevikul laudateel saadaks, seega julgustades teda. Sügisel linna tagasi jõudes ja kauplusesse minnes, oli kaupluse uksel silt. Tasuta ära anda väike taksikoera kutsikas. Läksin kohe sooviga sinna, sest paari kuu pärast oli tädipoja abikaasa sünnipäev ja saan seega ta unistussoovi täita, mida ta olla mitu aastat igatsenud.
Suure tahvli šokolaadi ja väikse Eesti lina, mis lauale panna saatsin perenaisele, kellelt koerapoja sain ja mitu kuud, kuni sünnipäevani, mil kingi pidin üle andma, oli koerapoeg minu hooldada. Imelikul kombel tütre väiksemad lapsed olid väga elevil ja mängisid koerapojaga, aga kõige vanem poiss, nagu mina lapsepõlves isegi, ei saanud koerapojaga kuidagi sõbralikke suhteid. Siis kui koerapoeg tuli kingitusena omanikule ära viia, hoidis silmad veekalkvel koerapoega. Järgmisel korral, kui sinna läksin tuli Tobi joostes nagu vanale tuttavale vastu. Ka sai ta oma pere ja tutvusringkonnale lemmikuks, ka tema aastast sünnipäeva peeti suurema seltskonnaga, kui mõne vaesema pere lapse oma. Kuid millepärast ta perenaisega ei olnud nii suur seltsiline kui peremehele, kelle kõrval ta igal pool jooksis ja lõunauinakut tehes oli ta vupsti teki all peremehe kõrval ja nii nad õnnist und magasid.
Kui enam vana koera ei olnud ja Tobi veidi vanemaks sai, tegime peremehele selgeks, ka temal peab oma maja olema, sest kass oma poegadega piilus tema kuuti oma poegadele päevaseks peidupaigaks, sest öösiti oli neil kusagil mujal magamispaik.
Kassil olid pojad ja ta oli väga hoolikas nende toidulaua eest hoolitsema. Hommikul vara, kui ärkasime, tuli ta õnnelikult särades hiir, või vahel ka rott hambus ja pani trepi äärde, ise nagu uhkustki tundes ja läks ajama üles poegi, kes ema hoolitsemist ei osanud kuigi suureks teeneks pidada, vaid vilasid kiiresti piimakausi poole, mis perenaine oli neile valmis seadnud, ning limpsisid sealt.
Kuna linnast oli ka tütrepoeg, kes leidis et Tobil on nimi, aga kassipoegadel oleks ka vaja oma nime. Kuna naabrite ja suvitajate lapsed jagasid arvamust, siis otsustasime teha ühise nimepanemise. Ristimine pidi olema väga tore toiming ja seega olid kõik agarad nime otsijad, ning ka soov ristivanemateks hakata. See oli omaette toiming, mina vanemana pidin vanale kassile nime panema ja mõtlesin. Küsitledes selgus, et Kiisud-Miisud on liiga labased ja külas on neid küllalt palju. Tõime siis raamatud appi, kui juba siis juba. Ristivanemad lapsed valisid meie loetud nimesid ja otsustati: Igaüks kes oli kassipoja ristivanemaks hakanud, võis ka ise nime valida, kui üldise seltskonna poolt nõusoleku sai.
Sabrina, minu poolt panduna, sai kõigile kohe meelepäraseks. Kes kellele, seda enam ma ei mäleta, aga üks oli Rosita, Susanna, Stiina ja Armiida, ka Leonoora olid vastuvõetud nimede väärilised. Esmeralda ja Eufrosiine ei kõlbavat liiga keerukuse poolt, mille väljahääldamisel tähed võivad sassi minna.
Ristimisvee jaoks oli ilus kauss ja kõik pidid oma ristilapsi käte peal hoidma, kui maja peremees, kes algul naljaga laste vaimustust vaatas, pidi ristija ametisse hakkama. Kuid traditsiooniliselt oli kõik korda aetud, nende vaimustus suur ja mänguhoog raugenud, ka aeg külalastel koju minekuks. Otsustati ühiselt et ristilapsed saavad omale koju viia, aga siis tuli selgitada seda ilma teie vanemate loata ei tohi. Küsige enne kodust järgi, kuigi oleme nõus kõikidest poegadest loobuma, ei tohi ilma vanemate nõusolekuta viia. Võita ka naabritelt küsida, kes soovib, kui oma kodused ei taha ja saate oma ristilapsed, kas või sügisel kooliõdedele-vendadele kingituseks viia. Tähtis on inimeste nõusolek. Nii kestis mitu aastat. Sabrina oli mitmete laste ja juba vanaema seisuses, kui ta hommiku vara tuli öösiselt jahiretkelt hiir hambus. Saime oma selgitustega nii kaugele, et Tobil peab oma kuut olema ja üks hommik oligi kopsimist kuulda, sest rohelised seinavoodrilauad, mis ülejäänud lauajuppidega kokku lööduna ilusa väikese maja mudeli, ukse kõrvale Tobi jaoks. Küll ta siis jooksis ja kargles selle ümber, aga ega ta peremehe juures magamisest täielikult ei loobunud. Ükskord õues seistes, tuli äkiline vihmahoog ja kassipojad, kes loomusunniliselt ainult veesoone peal armastavad lesida ja kõige lähedasem ja armastatum koht oli neil kaevukaane peal. Siis vilas koer ehmunud kassipoegade juurde ja kiljudes kutsus neid edasi-tagasi joostes kaevu ja oma väikse koeraputka vahet. Lõpuks said kassipojadki aru ja vihmast märgu käppi raputades vilasid kiiruga Tobist mööda ja tema majakesse vihma eest varjule, nagu ta oma käitumisega seda soovib. Kui oma hiirejahilt Sabrina tagasi jõudis, siis viis Tobi ta uhkelt oma maja ette, kus pojukesed nii rahulikult põõnasid.
Ühe aasta poegadest jäi üks Samuel Sabrinale ületalve, sest keegi teda omale kasulapseks ei tahtnud. Kuid see Samuel oli üks laisk volask, kes igal pool vedeles ja ootas, kui ema saagiga koju jõudis, ning siis õdede eest oma hammaste alla napsaas. Lihtsalt piinlik oli näha, kuis veel järgmine aasta see vanapoiss ootas oma agarat ema öiselt jahikäigult, et oma kõhtu täita. Küll Sabrina vahel õhtuti kodust naabritele jahiretkele minnes läheb ta juurde, nurrub ja selgelt näha, et kutsub kaasa, aga laiskusega harjunud, ei suvatse minna. Lõpuks andsime ta ühele, kes ütles, et hiirtele peab kassilõhnaks.
Tobi, kes sinna minnes on alati nagu vanal tuttaval vastas ja saba liputades ja klähvides seega teistele teada andes, et tuleme, tuleme! Kohale jõudes sibas ta ühe ja teise juurde joostes ja rõõmust klähvides teada anda, et temal on nagu kõige suurem rõõm.
Aga mereäärne küla ja merelkäik juba eelmisest aastast huvialana harjutama hakatud, on ilmselt meelepäraseks saanud, ning harjumuspäraselt oskab juba paljuski reageerida. Peale lõunat, kui algab võrkude nagilt maha võtmine on ta kõrval nagu asjatundja. Vähe sellest, kui millegi muu koduse tööga seotud ja kohe ei saa hakata sättima merele minekut, siis ta jookseb vudinal inimese ja võrkude vahet, et sa pead hakkama aru saama, et aeg on juba minna. Kui ühe inimese on oma vudimisega jalule saanud, siis tingimata tuleb ka teine ja vahel ka kolmas randa paadi juurde saada. Võrgud ja aerud kaasa, päästevestid selga ja hakkamegi astuma. Tobi lippab iseteadlikult ees ja vaatab edasi-tagasi sibades, et ilusti saab paat talade peal alla veepiirile lükatud, kupred-köied sisse ja siis on Tobi vupsti nagu meteoor paadis ja ootab paadi vettelükkamist. Vahel hüppab kivilt kivile, kui vees olevad talad on lõppenud ja paat vabalt ujub vees. Ta võib olema küllalt teadlik ja oskab arvestada, kui vesi on pagu, siis ta ei riski kividele ette joosta, sest vahel me tegime temaga sohki ja sõitsime temast eemale. Oi milline hale hulgumine kivi otsas siis algas ja me olime sunnitud tagasi pöörduma. Tema südantlõhestav hale hulgumine lõppes kohe. Kui jõudsime rannast nii kaugele, et selgusele saada, kui sügav vesi juba on, seega kivi köie otsas vette lastes, saaks välja tõmmates mõõta süllaga, kui sügaval meres juba oleme. Olenevalt eelmise päeva saagist, kas kala oli rohkem madalama või sügavama ribi otsa pool. Arvestama pidi ka teiste kalurite saake.
Kui kivi merest välja tuli, oli Tobi rahu ise, aga kui järgmisel korral sai uuesti vette visatud, siis oli ta kilin nii suur, nagu oleks teda pekstud. Lõpuks kuppu vette viskamisel ja koduranda tagasi aerutamisel jälgis ta ahtris kupu kaugenemist ja meie mõistus ei jagand tema tundeid.
Terve rand kuulis alati tema kilava kisa tõttu meie merel käimisest, ning millal oli võrguribi sisse laskmise algus ja lõpp. Tagasi tulles oli kõik nagu unenenud ja rannale lähemale jõudes oli ta nagu kapten sillal ning jõudes lähemale maabumiskohale, hüppab ta ise teadlikult vette ja ujub sadamasse. Seal ronib kivile, raputab end kuivaks ja kivilt kivile hüpates on peagi haljal rannaliival.
Edasi jooksujalu üle tee maja poole ja jälle tagasi. Kõik on sellega juba harjunud ja ainuke viga, mis tädipoja merel käimise kohta külarahval ütlemist on, siis see, et eeskirjade kohaselt peavad kõik merel olijad kandma kollast päästevesti, aga Tobil see puudub. Eks ma vist järgmiseks sünnipäevaks, arvatavasti pean selle tegema. Käime võimaluse korral 17 septembril rannas koos kartuli võtu aeg sedagi pühitsemas, eriti mehe venna tuttavad vanapoisid linnas, kes abistavad kartulivõtul. Tobi suhtub ka külla tulevate peremehe sõpradega oma koeraseaduste kohaselt, mis vahest majaperemehele oma teada häbistav on. Arutleme vahel, et kas ta saab aru, mis tema kohta öeldakse, kiidetakse või kritiseeritakse. Ta teeb valiku ja otsustab oma arusaamade kohaselt.
Võõraste tulles käib ta ümber nende ja nuusutab läbi, ning kui mõni on viinalõhnadega, siis tõstab jultunult jalga ja pissib jala peale. Igaüks sellest, kui sokid jalas, kohe sellest aru ei saa, sest ega see väike pissisörts kohe tunda ei anna, kui juhuslikult ise tema tegevust ei märka. Tihti suvel olles paljajalu paneb Tobi teguviis pererahva rohkem häbi tundma, ning harjumuse kohaselt võtab eelnevalt peremees koera sülle ja viib külalistest kaugemale.
Üks tuttav ükskord seltskonnas küsis, et miks peremees alati koerakese sülle võtab ja ära viib? Tobi on ju väike, sõbralik ja seltsiv koer, aga tal on omapärased iseäralikud käitumismaneerid juures, mis kõigile pole mitte meeldivad. Kuid kes seda juba teab, see naerab, et naljatilk ikka see päästevestita kapten on.
Kui ta märkab, et hakatakse sättima kauplusesse minekut, siis tema suure ringiga on ees juba ja kusagil piilub ja siis vilab otse ette ja alandlikult ootab ees ja anudes andeks andmist oma käitumise pärast.
Iga tegevuse juures on tema kui kõige tähtsam asjaosaline ja ergutaja ning jooksujalul vudimine ühe juurest teise juurde.
7-8 a. tagasi juhtusin televiisorist vaatama, kui näidati vangide saatustest, kus ühe tuttava mehe kohta, kes seni teadmata olnud, olid sõnad. Arreteeritud, kohtuotsusega surma mõistetud ja järgnes ka, et mahalaskmisega kohtuotsus täide viidud. Romapered on enamus omavahel sugulased, kuna sealsed noored abiellusid enam-vähem kõik randlasega ja enamus ka omast külast, enamus isegi üleaedsed. Ka naaberküladest oli abiellujaid, või vähemalt oma poolsaarelt. Oli neidki kes Pärispea poolsaarelt naisi tõid, kuna olid kõik merepüügiga lapseeast seotud olnud, oskasid seega kõike, ning peaasi, nad ei kartnud merd, vaid julgelt võtsid aerud kätte ning rannalähedane lestapüük oli peamiselt naiste ja laste hooleks. Ka merel käijaid naisi oli meeste hulgas igas külas ja mõned andsid meestele isegi silmad ette, ning tunnustati neid rohkem kui viletsaid mehi.
Ka kokkuhoidmistunne oli tugevam ning ei jäetud haigeid hooleta, ega üksikuid abita. Mujalt üksikud sissetoodud ei osanud suguseltsist lugu pidada, oma ahnuses oleksid nad kõik õed-vennad kodust vanemate juurest ära saatnud ja südametunnistuse piinata ise valitsenud, isegi abikaasa üles kasvatanud vanemad oleks kodust minema saatnud, ainult kasuahnusest.
Ei mäleta enam aastat, kas minu tagasihoidliku iseloomu tõttu ja vaiksemana teiste hulgas, kuid kõige nooremana võtsid külanaised mind Tallinna kaasa. Selgus, et pakke oli meil kaasas mitu ja reisisiht otseselt vanglasse, kus oli palju tuttavaid mehi. Seega igaüks sai ühe pakki vangile üle andmiseks anda. Igalt naiselt sain mina teise paki üle andmiseks, seega said nad kaks pakki, ning nendest jõuvarudest jaksasid rohkem neid kannatusi taluda. Selgus, et igast külast oli mitu meest ja noored elujõulised mehed, abikaasad ja väikeste laste isad. Milleks oli neid vangimajja toodud, ning miks nad pidid kannatama. Kas ainult selleks, et oleme mereäärne rahvas ja võimalusi on merekaudu mujale sõuda. Kui aga kohalikke mehi pole, paate seega ka, mis lukustatult pritsaalas, siis on nendel julgem piiri valvata. Kui kõrgilt ja kurjalt sealt vastati iga küsimuse peale, ning mällu sööbinud alatiseks. Nüüd on hingel valus, kui Torupilli kauplusesse minnes vasakut kätt 2 kõrvuti maja olid siis vanglad.
On ju kõigile teada, kes on inimese parim sõber. Nüüd te teate siis minu sõbra nime ka. Me ei olegi väga vanad sõbrad. Dingo on 2 aastane. Minu vanus ületab tema oma 10 kordselt. Mina võin elada ligi 90 aastaseks nagu mu vaarema, aga koera iga on vaid paarteist aastat. Siiski võib see olla ju peaaegu 20 aastat, kui üks elav hing on minu vastutusel. Surma me vältida ei saa, aga selle vahepealse aja saan teha meile mõlemale väga toredaks. Sellest, kuidas meie tutvus üldse algas ja sõprusest ning kooselust oma armsa peniga räägin nüüd lähemalt.
Elasime koos mehega Tallinnas. Meil oli väike üürikorter, kus elas ka valge Mina nimeline rotike. Abikaasal oli ka enne rotte olnud, aga mitte koera. Kutsusoov tekkis esmalt minu peas, sest minu vanemate kodus on alati koeri olnud ja mulle tunduvad koerad kõigist lemmikutest kõige mõnusamad. Otsustasime võtta taksikoera. Teadmata minu kutsikaunistusest saatis mu sõbra tuttav mulle sõnumi teatega, et on ära anda emane beež koerapoeg. Rõõmustasin väga ja läksin seda koerahakatist vaatama. Kohapeal nägin ühte hakkajat kutsut, kes korteris elavate kassidega mängida üritas ning oli ise hästi muku olemisega. Ma lihtsalt ei suutnud ära öelda, sest see kutsuplika nii meeldis mulle, kuigi polnud taks. Sain teada, et Dingo (kellel siis veel nime polnud) oli koos oma vennaga jäetud Tallinnast Peterburi poole maantee serva maailma hooleks. Kui tuttavate perekond sealt mööda sõitis, märkasid nad neid tee ääres. Isane koer sai kohe järgmisel päeval endale omaniku, emane aga ootas mind ülejärgmiseni. See oli veebruari kuu ja kui me majade vahelt trolli peale läksime, oli tal kõndida külm. Roosa kõht oli karvadest paljas ja hangedes sumbates oleks see lumiseks läinud, nii viisin ta süles koju. Abikaasa tuli varem töölt koju ja tõi poest kutsule kausid, jooksutraksid ja head koera-toitu. Kohe hakkasime ka nime nuputama, selles oli abiks tore koeraraamat. Järgmisel päeval käisime arsti juures, kus määrasime kindlaks tema vanuse, panime talle sünnipäeva, tegime ära vaktsineerimised. Koeral oli nüüd oma kodu ja pass.
Küllaltki raskeks osutus probleem pissimisega! Vaibad sai kohe maast võetud, kuid aina tuli kuivatada ja koristada. See ajas lihtsalt hulluks! Ma ikka uurisin erinevaid lahendusi ja küsisin asjatundjatelt nõu - küll ma teda keelasin toas ja kiitsin õues ja muudkui pesin ja nühkisin põrandat, olin alalõpmata valvel, et millal ta ärkab ning millal sööb, et siis kohe temaga trepist alla joosta. Kutsikas ei osanud oma emotsioone üldse talitseda. Lasi nii suurest rõõmust kui ka hirmust. Selline tants ja tagaajamine kestis kuid ja kuid ja kuid.
Ma mõtlesin juba, et sellisest lorust küll asja ei saa! Aga mida rohkem ma täpselt õigel ajal sain teda kiita ja noomida, seda kiiremini ta õppis. Seega ma muudkui õpetasin talle suures usus ja lootuses erinevaid käsklusi ja palju ka mängisime koos.
Tänaseks päevaks on mu kannatlikkus ennast täielikult ära tasunud! Väga palju võib kohata, et inimesed nunnutavad kutsikaid ja ütlevad, et oi - oi... kui nad vaid selliseks armsaks jääkski. Mina aga arvan, et ilmselge on see, et koerapojad on toreda välimusega energiapommid, aga seda töörikast titeaega ma küll tagasi ei sooviks. Minu jaoks läheb koer iga päevaga armsamaks ja usaldusväärsemaks sõbraks. Dingol on nüüd justkui põhiharidus olemas ja ta võib juba lustiga lisa õppida ning kinnitada olemasolevaid teadmisi ja oskusi. Tarkust olen kogunud koos koeraga, ikka õppides oma eksimustest. Dingo on ju minu sõber! Iga päev olen ma tähelepanelik selle suhtes, mida tema tahab teha, et tal ei oleks igav. See igavus ja tegevusetus on üks suuremaid probleemide probleeme üldse! Iga hing sisimas ju teab ja tunneb, mis on see meelepäraseim tegevus ja mida ei taha üldse teha. Mina saan reguleerida koera käitumist mõista andes, mis mulle sobib ja mis ei meeldi. Seda, mis tegevuseelistustega on koer, tuleb valvsalt jälgida ja arendada.
Näiteks, kui märkan, et kutsikas armastab asju tassida, ju see tarimine siis talle meeldib. Sellest saab aga kujundada ka mängu, võib sobindada sinna juurde käskluse "too!" ja siis selle juurde kiita koera, kui ta seda teeb.
Minu koer on ju tundmatu suguvõsaga krants. Olen suutnud talle 2 aastaga õpetada üle 20 erineva käskluse. Lisaks üldtuntud käsklustele (istu, lama, rooma jne) oskab Dingo näiteks ukse enda järel kinni panna,
kummardada ja kätt- ehk käppapidi teretada (öeldes viska 5 saad pihku tema ühe käpa, viska 10 peale aga mõlemad esikäpad).
Alati leiame asju, mida tuleks talle veel õpetada. Praegu on probleemiks see, et koer ei mõista ilma piirdeaiata oma territooriumi. Siinkohal tuletaks meelde, et koera esivanemaks on hunt, kellele metsas kuuluvad tohutusuured alad. Päevselge on aga see, et hunt kaitseb oma territooriumi, eriti hoiab kodu ju emane. Jah, hunt minu magamistoas!
Kokkuvõttes on minu canis famiiiaris üks igati tore loom! Ja et tal igav ei hakkaks ning et tugevdada meievahelist usaldussuhet, läksime Dingoga agility koolitusele. Leidsin Hiiumaalt sellise toreda seltskonna, kes tegelevad koerte osavus- ja kuulekustreeninguga. Teatavasti sümboliseerib elu ju arengut ja liikuvust ning just see ongi see, mis iseloomustab minu koostööd oma neljajalgse semuga.
Arvan, et me kõik peaks spetsiaalselt tähelepanu pöörama - kes see karvane tegelane on, kes meiega samal territooriumil elab. Mõtlema läbi, et miks ja millal ta rõõmustab või kurvastab. Nad ei oska kõnelda nagu meie,
kuid see-eest on siirad ja vahetud ning just meie, inimesed, oleme need, kes neile elukeskkonna loome. Ka vanurist koera elu saab heaks muuta, kui me talle oma sõbralikkust üles näitame. Ei ole ju õige, kui keegi vanadesse inimestesse või loomadesse suhtub kui äravisatavasse kaupa. Vanarahvas on ju teadnud seda, et tee teistele seda, mis sa tahad, et sulle tehtaks. Oma lemmikloomade vastu armastuse jagamine paiskab alati kuhjaga rõõmu meie ümber ja südameisse! Seega pole see aeg mitte maha visatud, mis mina oma koerale pühendanud olen. Ma ju näen, et ta naeratab mulle. Ja mõlemad oleme õnnelikud, et oleme sõbrad.
Lemmikloom – mine võta kinni, on ta siis nüüd lemmikloom, loomlemmik, lemmik või mõnele lihtsalt (ebameeldiv) loom?
Enamasti on lemmikloomaks ikkagi koer. On igasuguseid ütlemisi, kes jagab inimesed „koerainimesteks“, see tähendab, kes armastavad koeri, ja muudeks. Juba suur Goethe (vist) on öelnud umbes nii: „Mida rohkem ma õpin inimesi tundma, seda rohkem hakkan ma armastama koeri.“ Fakt on see, et koer armastab sind sellisena nagu oled, on truu, tunnetab su meeleolu, lohutab kui vaja, ega solva sind iialgi.
Küsimusele, kas koerad mõtlevad, saab vastata ainult üht – kindlasti. Kuidas, või kui palju, seda me ei tea, ilmselt ei mõtle nad abstraktselt ja mitte nagu inimene, vaid „koeralikult“. Neil on väga hea mälu, väike huumorimeel, nad oskavad veidi teeseldagi ja tunda armukadedust. Koerad on võimelised meelde jätma palju sõnu ja jagavad ka ühtteist meie kõnest. Kahjuks ei saa nad vastata ja nii me ei saagi teada, kui palju. Kes arvab teisiti, on lihtsalt koertega vähe suhelnud ja vähe nende käitumist jälginud.
Allpool tahangi veidi jutustada oma pika elu jooksul koos elatud lemmikutest. Nad väärivad seda.
Kasvasin üles maal. Vanemad siirdusid maale 1930. aastate algul ja rajasid uudismaa koha. Olin umbes kolmeaastane. Kohe tekkis ka suhe loomadega.
Esimene koer oli meil teadagi krants, nimeks Topi. Kes nime pani, pole enam teada, eks vist ikka ema. Topi oli emane koer, keskmist kasvu, siledakarvaline ja minu mälestustes tiigerdogi värvi. Oli ta nüüd meie, minu ja õe, või hoopis meie tema lemmikud? Kes teab? Meie kodumetsas oli väga palju rästikuid, neid tuli vahel õuelegi. Kui läksime metsa, siis siki-sakitas Topi meie ees ja kui märkas ussi, oli näha, et need polnud tema lemmikud. Kiire haare, veel kiirem ripa-rapa ja rästik oligi „parematel jahimaadel“. Rohkem temast eriti ei mäleta, ka mitte tema lõppu. Võimalik, et ta anti hoopis ära, sest ta ei saanud meil kaua olla.
Peale Topit oli meil kaks koera. Nad olid väiksemad krantsid, selle eest aga tarkust ja tigedust, kui vaja, mahtus aga sisse oi kui palju. Naabrid rääkisid lausa muinaslugusid, et kes meie koerte eest puu otsa roninud ja muud. Ega nad kunagi kedagi ei hammustanud, küll aga tegid hirmsat nägu ja lärmi nii et sülg pritsis. Juhul kui nägime võõraid tulevat, pidime koerad kinni panema. Ketis nad polnud.
Suurem koer (siiski alla keskmise) oli tumehall, sileda, kuid pikema karvaga. Nimeks pani ema talle Mursilla (!), kuid hüüdsime Mursiks. Teine, väikem, oli helehall lühikarvaline nimega Poisu. Mõlemad isased. Küllap nad kuskilt külast toodi, sel ajal polnud küll kuulnud, et koerakutsika eest keegi oleks maksnud. Kassi eest küll – tuli anda sukanõel. Loomulikult olid nad õuekoerad.
Vanasti nagu teada, oli koerte ametiks, eriti maakoertel, maja ja kodu valvamine. Seda tegid nad ka ülihästi. Lemmiklooma terminitki polnud kuuldud. Sisuliselt olid nad siiski mingil määral lemmikloomad. Nende eest hoolitseti, söödeti, armastati ja lapsed ka vahel mängisid, kui aega oli. Keegi neid ei kamminud, ega õpetanud, rääkimata loast diivanil lesida. Kui ilm oli väga kole, rääkisid inimesed omavahel: „Hea peremees ei aja ka koera niisuguse ilmaga välja,“ või nimetati ilma „koerailmaks“.
Omal algatusel õppisid koerad siiski palju tarkusi ja omandasid harjumusi. Iseloomult olid nad väga erinevad.
Harva, näiteks suurte pühade ajal, lubati koerad tuppa. Toas oli Poisuga paar lemmikmängu. Esimene: Sai jookstud köögist tema tuppa ja teise toa kaudu kööki tagasi ümber pliidi ja ahju. Nii mitu ringi, Poisu hirmsa kileda kisaga kannul, kusjuures ta kätte kunagi ei saanud, sest põrand oli tema jaoks liiga libe.
Teine: Isa pani istudes jala üle põlve. Nüüd tarvitses veidi jalga liigutada ja öelda: „Võtan Selma ära!“ kui saapast sai Poisu suurim vihavaenlane ja seda rünnati kõigest jõust ja raevukalt. Õues sai teda vahel heliseva äratuskellaga taga aetud.
Poisu oli ka veidi laisk ja kaval. Vahel kui loomad tulid viljapõllule, ei viitsinud ta minna ära ajama. Aga mis kasu on koerast, kui ise pead kaasa jooksma. Oi, siis tegi tigedaks! Kord äsasin talle seljast võetud mantliga kui kõige käepärasemaga. Kui (juba neiuhakatisena) vahel külla läksime, tahtis ka Poisu kaasa tulla. Teda sai muidugi tagasi aetud. Tema aga oli kavalam, tegi metsas suure ringi ja ilmus sinu ette juba külas.
Poisu kartis pauku ja müristamist. Võimaluse korral ronis sülle ja lõua alla.
Mursi oli teistsugune, väga soliidne, kui nii võib öelda. Tema oli neist kahest tigedam, ei kartnud kedagi ega midagi, ei mänginud ülemeelikuid mänge ega lasknud sülle võtta. Ise oli ta väga tark ja sõnakuulelik. Külla minnes saatis ka tema sadakond meetrit ja siis tuli öelda väga vaikselt ja viisakalt: „Mine nüüd koju!“ Jumal hoidku kui julgesid häält tõsta, siis solvus ta niivõrd, et endal hakkas piinlik, palu või koera käest andeks.
Söögiks said nad põhiliselt kartuleid ja sinna hulka oma söögi ülejääke, konte ja rupskeid. Kui kõhud täis, mindi vahel magustoiduks vaarikaid peale sööma kivihunnikust väljakasvavatesse vaarikatesse. Talu piire teadsid koerad hästi. Kuna meie põlde ümbritsesid naabrite karjamaad, siis juhtus nii mõnigi kord, et võõrad lehmad ilmusid meie vilja. Koerad teadsid mida teha. Kontvõõrastel oli kiire minek. Samuti ei saanud ükski kanakull meie tibusid varastada.
Oma pere kassid-koerad sai hästi läbi. Kord juhtus selline lugu, et naabri metsast, meie krundi piirilt kostus meie ja (vist) naabri koerte purelemist. Näha polnud midagi. Korraga hakkas meie kollane kass, kes hirmsa „valuga“ tormas sõpradele appi. Kas tehtigi naabrile „tuul alla“. Koolis käisime õega 12 km kaugusel. Elasime internaadis. Laupäeviti käis isa meil hobusevankriga järel, et koju viia. Kodu piiril magistraalikraavi truubil, istus meid oodates 3 kuju: Mursi, Poisu ja kollane kass nende vahel. Ei tea pead anda, mitu korda seda pilti nägime, kuid üks kord on kindlalt mällu sööbinud.
Sõja ajal varjas meie lakas ennast üks „vastaline“ mees. Leppesõnaks, juhuks kui kinnivõtjad peaksid tulema, oli „Mursi, Poisu“. Laka luuk oli metsa poole. Ema aga unustas ja hakkas koeri nimepidi sööma kutsuma. Õnneks mees vist ainult ehmus, sai aga asjast aru ja ei pannud metsa poole plagama. Naerda saime kõik.
Kord jäid mõlemad koerad raskesti haigeks. Kes teab, mis see oli. Arst oli alevis, 12 km kaugusel ja kes siis koertele arsti kutsus, inimestelegi aruharva, viimases hädas. Nutsin. Nad olid meile ikka väga armsad. Aga välja nad seekord rabelesid ja terveks pikapeale said, kuigi olid vahepeal poolsurnud.
Kui Mursi oli juba küllaltki vana (kuid mitte väga vana) oli teda, kõigi tunnuste järgi, vist uss pähe nõelanud. Ta oli 2-3 päeva kadunud, mis oli ebaharilik ja siis käis viivuks kodus jumalaga jätmas. Nägin läbi akna, kuidas ta kiire sammuga metsa poole läks ja rohkem me teda ei näinud, ehkki otsisime.
Poisu elas veel mõnda aega. Kui tema otsa sai, olime juba linnas, koolis. Ema ehk rääkiski tema lõpust, kahjuks ei mäleta.
Nüüd tuligi lemmikloomadega pikem vahe sisse, kuni koolid läbi ja oma elamine sisse seatud Tallinnas. Kõigepealt tõi mees, nüüd juba, tõukoera – musta-valgekirju spanjeli. Poeg, kes veel õieti ei osanud rääkidagi, hakkas teda hüüdma „Näkki“ ja see ta nimeks jäigi. Ta oli kutsikas ning küllaltki temperamentne ja tüütu. Kuna sel ajal veel ka kangesti igasugu batsille kardeti, väike laps ja koer (keda siis arstlikult ei kontrollitud nagu praegu) aga teineteist limpsid, andsime ta minu pealekäimisel varsti ära. Pärast oli mul kahju küll.
Mõne aasta pärast, ühel päeval, seisatas mees, olles töölt tulnud, väljas köögi akna taga. Mehe põuest vaatas välja üks pisike pea – taksikutsika pea. Küll oli ta imearmas ja põrandal joostes viskas naljakalt jalgu, päts, päts. Nii saigi ta endale nimeks Pätu. Ta oli isane, pruuni värvi. Sel ajal polnud me koeratoidust veel undki näinud. Ei mäletagi mida ta sõi. Eks ikka vist inimeste toidu ülejääke.
Pätu oli alati kodus, sest minu pensionärist ema oli alati kodus. Pätu oli põhiliselt toakoer. Kord käisime temaga ka koertenäitusel ja saime mingi auraha. Rohkem ei käinud.
Pätu oli meie kõigi lemmik, aga tema valis oma lemmikuks peremehe. Kui mees, selili kušetil lamades ajalehte luges, tavatses Pätu lamada piki keha, tema kõhu peal. Üks kord ütlesin narrimisi Pätule: „Kas sa nüüd enam minu koer ei olegi?“ Pätu kargas püsti ja tormaas minu poole, ning müksas mind ninaga ja läks kohale tagasi. Hammustada ju ei sobinud, aga anti teada, et ära naljata tõsiste asjadega. Üksinda õues olles ta ei tahtnud, aga kui kuulis koju tuleva „Jawa“ mürinat, siis oleks välja läinud vist koos aknaklaasidega kui poleks välja lastud. Kuidas ta mootori mürinat eristas, seda teadis ainult tema, sest sel ajal oli üsna palju „Jawasid“.
Pätu armastas pikka aega sitsida, ise vaikselt edasi-tagasi kõikudes. Saba tal ju tugev. Käsu peale (suutäit lootes) oskas esimeste käppadega teha ka „käpa vehki“. Seda seistes. Kord oli tänaval midagi huvitavat ja võtsin Pätu sülle, et ka tema näeks. Edaspidi tarvitses ainult akna juurde minna, kui tema tuli ja nõudis kohe sülle võtmist. Päris selge on, et peale käskluste sai ta aru paljude sõnade tähendusest, näiteks „tuleb“, „läheb“, „metsa“ jne. Ta oleks vist palju õppinud, kui keegi oleks viitsinud õpetada.
Taks pidi olema kole vapper, aga seda peab küll ütlema, et ta oli arg. Metsas, kohates põtra, tegi ta jube imelikku „ebakoeralikku“ häält ja pani liduma – vastassuunas, ilmudes alles umbes poole tunni pärast. Sama juhtus, kui metsateel kohtasime kedagi heinakoormaga käruga. Toas puges ta kohe kušeti alla kui ütlesid veidi ärevalt: „Tulevad!“ Hiljem tuli välja, ka külaliste juurde.
Pätu jäi ka raskesti haigeks. Arvatavasti viskas õues üle aia, keegi „hea inimene“ teda suure kiviga, sest tal tekkis ristluude kohale suur vesivill ja tagajalad jäid kangeks. Mees viis ta arsti juurde, kuid unustas vesivilli näidata ja kahtlustest rääkida. Arst süstis aga koertekatku vastu ja selle tulemusena halvati tema tagajalad täiesti. Mees armastas Pätut ikka väga, ega raatsinud teda „magama“ panna. Selle asemel raius ta hoopis ühel tugitoolil jalad alt, et Pätu saaks kuidagi üles ja alla ronida. Aga ega ta ikka eriti ei saanud. Halvatus kestis mitu kuud, kuid pikapeale hakkasid jalad vähehaaval imekombel liikuma. Ristluude kohale, kus oli vesivill, tekkis liivakellakujuline 6-7 cm pikkune lumivalgetest karvadest laik ja jooks jäigi veidi imelikuks. Ütlesime naljatledes: „Jalg jätab lööke vahele.“ Nüüd imetleti teda tänavalt, et vaat kui huvitava karvaga.
Suupillile armastas Pätu kaasa laulda.
Suri ta (vist) südamepuudulikkusesesse ja sai maetud oma aeda, tähiseks põllukivi. Algul sai sinna mitu aastat ka lille istutatud. Mees pani väikesesse omatehtud kirstu ja nuttis.
Mõtlesin, et enam koera ei võta, kuid mõne aja pärast tuli meile üks naabreist imearmas kutsikas süles. Ütlesin „ei“. Järgmisel päeval läksin ja tõin kutsika ära. Maksin 50 rbl. mis ei olnud just väga palju. Tema oli krants, väljanägemiselt „airedale“ terrier. Isane. Nimeks sai talle Fidel, kuna näopoolest meenutas üht teist delit. Ka tema oli perelemmik. Eriti kutsikana siis oli ta ka enamasti toas. Ta oli üsna vallatu. Fidelil oli kohutav söögiisu. Söögiks sai ta tavaliselt herkuloputru lihaga. Vahel ka muud ja enda toiduülejääke. Siiski oli ta iginäljane. Aias sõi hea meelega tikreid, mida ise rumala peaga õpetasin põõsast leidma. Hiljem köis aga ümber põõsa ja sõi kõige ilusamad marjad ära. Õnneks ei söönud ta neid eriti siis, kui oli üksinda aias. Õuntest armastas ta „valget klaari“, eriti kui need olid väga küpsed ja kukkusid maha. Nagu „pots“ käis, mis te arvate kumb oli kiirem, kas inimene või koer? Mõne sekundi pärast Fidel juba maiustas.
Nagu kõik koerad, vihkas ka Fidel postimeest. Kui naabrite koerad andsid postiljoni tulekust teada, pani Fidel kohe hirmsa ajuga ümber maja jooksu. Maja ümber oli sellest lausa vagu, mille raadius vähenes seda mööda kuidas Fidel vananes. Kui postimees juba paistis, jätkus jooks aia äärt pidi ja hüpped värava ees. Vahel sai Fideliga ka metsas käidud. Ta armastas ennast värskendada madalates samblastes rabakraavides, isegi jäätükkide vahel. Hiljem selgus, et ujuda ta ei osanud ja merre läks seni, kuni tagumised jalad põhja ulatusid, ei enam. Edukalt võis ta talvel suuski vedada. Vanemalt muutus ta kurjaks teiste koerte vastu ja nii ei saanudki temaga metsa minna, kuna seal leidus ikka teisi koertega jalutajaid. Lemmikmänguasi oli Fidelil 1 l tühi herne purk. Seda võis ta ninaga veeretada ja loopida. Kord viskas isegi akna katki. Purgi võtsime talt kahjuks ära, kuna ta suutis seda ka suhu haarata, mis aga kulutas ta kihvu. Toas armastas ta „piiksulooma“ ja avatavat (kääksuga) praeahju ust. Üldse armastas ta kõike suus kanda ja kõike elavat (pisilooma) kahjureid tänu oma jahiinstinktile, maha murda. Kahju oli armsatest kimalastest ja musträsta poegadest, kuid ei aidanud keelamine ega õpetamine.
Pesta sai Fidel aruharva. Suveks pügasime. Kammida proovisin teda, kui ta oli noor. Hiljem oli ta enamasti õues ja üsna pulstunud, ega armastanud kammimist sugugi.
Fidel suri umbes 12-aastaselt lümfinäärmete vähki. Õigemini pandi „magama“ viimases otsas, kui teha polnud enam midagi.
Nüüd elan üürikorteris ja mul on koer „poole kohaga“. See tähendab, et koer ei kuulu mulle, küll aga armastab mind vist isegi rohkem kui „poole kohaga“. Tema on emane habecolli ja nagu juba arvata võib – korterikoer ja täieõiguslik perekonnaliige, muuseas kahele perekonnale. Ta on tõukoer, ostetud suure raha eest, paljude näitusemedalite ja tunnistustega. Nimi on keeruline, nagu tõukoertel ikka, kutsutakse Lonniks. Ühe silma laud on Lonnil roosad, teisel mustad, seepärast tundub piltidel nagu oleks ta ainult ühe või hoopiski klaassilmaga.
Lonnit iseloomustab meeletu veeihalus, sõnakuulelikkus, karjakoera instinkt ja tohutu kiindumus (või õigemini meelitlemine). Temale lubatakse kõike: lesida diivanil, voodis või isegi põrandal. Pesta saab ta üsna tihti, siis föönitada ja kammida. Seda kõike ta naudib, või siis talub stoilise rahuga, Diivanil, tema kõrval, peab teda kogu aeg silitama või veel parem, mudima. Sellest ta ei tüdine. Nagu katkestad, tõukab ninaga või kaapab käpaga. Süüa antakse talle parimat koeratoitu. Söögi suhtes on ta üsna ükskõikne. Jalutamas käiakse Lonniga 2-3 korda päevas. Väga meeldib talle ka autosõit, sest vahel võetakse teda kaasa mere äärde (oh mis ujumise mõnu), metsa või karjääride juurde. Jalutame teda, kui just lähedal ei ole porist loiku või kraavi, ilma jalutusrihmata. Kitsamatel tänavatel, kui tuleb auto, hoiatame käsklusega „auto“. Lonni istub siis kohe tee äärde ja laseb auto mööda. Ta teeks seda ka ilma käskluseta. Kui ei jõua nii ruttu käia kui tema, siis tuleb öelda „oota!“ Lonni istub ja nii teebki. Tänavatel käib ta iseenese tarkusest lausa sammu, metsas aga jookseb ringi ja nõuab, et talle visataks keppi. Vahel murrab endale ise paraja kepi ja laasib selle, kui vaja. Kepp peab olema üsnagi suur. Põhiliselt otsib ta kraavidest ja lompidest vett. Kui vesi on madal, laskub kõhuli vette, pikk karv vee peal hõljumas. Torenaljakas vaatepilt. Kui ronime ise (tema omanikud) kuskil üle kraavi, saab Lonni ilmselgelt aru, et mul on raskusi (olen üle 70 a.) ja tuleb kohe appi. Vahel näitab ette, kuidas tuleb hüpata, tehes seda mitu korda, vahel tõukab, mis sest, et vales suunas, kasvõi selili kraavi. Seda siis abistamisest. Peaasi, et tahe on hea, see on liigutav. Kui tuleb suurema liiklusega ristmik, jääb Lonni juba 15-20 m enne ristmikku seisma, istub ja ootab, et pandaks rihm kaela.
Võõrast koera ei tohi mina silitada, siis tuleb ta kohe vahele. Mine tea, on see armukadedus, või hoopis soov mind igaks juhuks kaitsta. Oma perenaisel ta enamasti lubab seda teha.
Tihti tuleb Lonni perenaine minu korterist Lonniga läbi. Siis lakub Lonni kõigepealt vett, mis on minu juures teadagi parem kui korrus kõrgemal, oma kodus. Nüüd osutab ta külmkapile! Mõneks ajaks on tal soov minu juurde jääda. Vaene Lonni on nii väsinud, et lebab poolsurnult, peagi põrandal maas. Ükski lihas ega karv ei liigu. Nagu perenaine paneb ukse väljastpoolt kinni, ärkab Lonni ellu. Saba hakkab suure kaarega käima ja peagi kutsutakse mind diivanile mudimise seansile. Vahel mõnuleb selili, kõik 4 käppa püsti. Kui me mõlemad tüdineme, siis muutub Lonni ulakaks. Võtab sinu sussi või soki ega anna kätte, aga püüdma peab, sest muidu hakkab Lonni kõva häälega haukuma. Mina olen aga vilets mängukaaslane ja nüüd on aeg ta koju saata. Ta ei vaidle vastu.
Kõiki sugulasi ta armastab. Samuti tunneb oma maja (3 korrust) inimesed kuidagi ära. Üksikuid inimesi millegipärast ei armasta, eriti neid, kes prügikastide juures. Viimaste peale haugub päris kurjalt.
Suurema seltskonnaga metsas seenel või marjul olles, ärkab temas vist karjakoera instinkt. Vaene Lonni tormab siis ühe juurest teise juurde ja katsub „karja“ kokku ajada.
Kord talvel läksid meie teed Lonni perenaisega diametraalselt lahku – tema suuskadel metsa poole, mina jalgsi kodu poole. Vaene „pooletera“ Lonni ei osanud otsustada kellega minna ja jäi teeristi istuma. Minu julgustamise peale: „võib minna,“ jooksis siiski perenaisele järele. Mina ei läinud otse koju, vaid miskipärast neile vastu. Perenaine tuli metsast, ei Lonnit. Arvasime, et küllap ta kuulis pauku, mida ta kohutavalt kardab ja jooksis koju. Kodus Lonnit pole. Olime päris mures. Pärast 15-20 min. ootamist läks omanik autoga Lonnit otsima. Õnneks leidis ta Lonni peaaegu samast kohast, kus ta kõhkles. Jooksis ilmselt tagasi, lootes mind eest leida. Lonni perenaine ütles, et lõhestasime vaese Lonni hinge. Oli nii kahju, palusime andeks ja lubasime, et enam nii ei tee.
Riietest on Lonnil helkiv vest, mida ta minuteada pole kandnud. Pori ja külmaga peaksid tal olema papud. Oleme asja arutanud, tegudeni pole jõudnud. Talvel väljas jalutades tekivad Lonnil päkkade alla lume- või jääpallikesed. Siis ta istub või koguni heidab küljeli ja need tuleb peoga välja sulatada ja käppasid ka peos soojendada, kui ta nõuab.
Karv on Lonnil pikk, turjal 40 cm või isegi rohkem. Kuna ta armastab porilompe, on ta metsas ikka vahel päris jube, siis naerame: „näituse koer, näituse koer!“
Mänguasju paistab Lonnil olevat, aga neist ta eriti ei hooli. Sünnipäevi perenaine muidugi teab, mina pole meeles pidanud. On juhtunud, et perenaise sõbrannad on talle kingiks toonud tehiskondi või midagi. Eks nad siis vist tähistavad ka natuke.
Lonni oleks ideaalne lemmikloom, aga tal on ka üks viga. Ta kardab kohutavalt pauku, ka müristamist ja isegi vihma rabinat akna vastu. Õnneks ei karda ta lennukeid. Vaadata oskab küll. Kõige hullem periood on detsember-jaanuar, mil pauke jätkub pidevalt. Metsas oled ise kogu aeg närvis. Pauku kuuldes ei kuula ta enam midagi ja paneb joonelt punuma. Aga autod ju. Ei taha teda kogu aeg rihma otsas hoidmisega ka ahistada. Temal ju tänava ääres ja metsas nii palju teavet ja kõik vaja läbi lugeda. Poegi pole Lonnile siiani võimaldatud, ehkki ta on igatsenud.
Maal olid kõik loomad nö „poollemikloomad“, kuigi täitsid igaüks oma funktsiooni. Lehmad, eriti vasikad ja mullikad olid samuti lemmikud. Käisime nende kõhu alt läbi, sõime koos nendega võileiba hapukurgiga jne. Kuhu siin piir tõmmata? Isegi üks põrsas käis ema järel nagu kutsikas. Tundub, et mida rohkem loomaga tegeled, seda intelligentsemaks ta muutub ja seda rohkem hakkate teineteist mõistma.
Kord, 12. või 13. sünnipäevaks kinkis sõbranna mulle valge musta ninaotsaga küüliku (või jänese). Hüüdsin teda Trullaks. Ta elas laudas puuris. Puhastasin puuri ja söötsin teda ise. Lõbustasin end vahel sellega, et sügasin, või õigemini kaapasin teda lõua alt. See ei meeldinud Trullale sugugi ja ta lõi kohe küüned kätte nagu kass. Ta ei olnud mul kaua. Läksin linna kooli ja olin sunnitud ta maha müüma, kuna muud ei suutnud temaga teha.
Hiljem tõin, juba pojale, kilpkonna. Teine tuli meie veel, ise. Leidsin ta aia tagant, heki äärest. Hoolitsesime ikka kordamööda nende eest. Suvel viisime õue rohtu sööma. Ühel sai isegi kilbi sisse auk puuritud ja ta köide pandud. Tema ju kodust suurt ei pea. Öeldakse, et kilpkonnad elavad väga vanaks, aga meie ei osanud vist nende eest hästi hoolitseda või said nad õues külma, aga ära nad surid.
Kui koertega oli vahe, oli meil merisiga. Tema nimeks sai Piugu, kuna ta tegi sellist piuksuvat häält. Ta oli pikakarvaline valge-punase kirju, veidi ka musta. Pea külgedel moodustusid pikkadest karvadest silmaklapid (nagu vanasti tehti autosid kartvatele hobustele. Üle tagumise otsa langesid kaares maani pikad karvad. Eks hoolitsemine ja puuri puhastamine jäi (nagu ikka kipub olema) minu hooleks. Lemmikroog oli Piugul toores punapeet. Vahel viisin ta süles õue rohtu sööma. Merisea instinkt ütleb vist, et hädaoht tuleb ülevalt ja nii katsus ta kiiresti põõsa alla, või kui kükitasid, siis seeliku alla pageda. Hiljem taipasin ta panna kummuli oleva kasti alla, siis oli muretu. Ka kassid ei saanud ligi. Õues meeldis Piugule väga. Teda süles (õigemini õlal) õue viies vigises ta rahulolevalt, tuppa tuues aga näksis vihaselt hammastega. Oma nimele ta reageeris, isegi maki lindilt, kuhu olin oma hääle lindistanud. Viimase võttega katsetasin ta kapi alt välja saada. Tuligi, vastas vigisemisega.
Ta oli väga armas, kuid kahjuks on merisea eluiga väga lühike. Elas ta (vist) 4 aastat. Matsime Piugu oma aeda. Mõnda aega oli ka tähiseks ilus auguline põllukivi, enam vist mitte.
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
Raki.
Minu esimesed lemmikloomad lapsepõlves olid kassid ja koerad. Päris oma koera sain ma 69 a. sünnipäevaks. Oli sarnane imepisike kahekuune emane krants. Kohe võttis ta meid omaks. Pikast tulekust väsinud, jäi ta mu jala peale magama ja kui ärkas otsis üles paberi, mis pissimiseks põrandale pandud. Nimeks sai Raki, mis küll vist isase koera nimi. Kasvult jäi ta väikeseks, kaelarihma asemel kasutasime ümberkeha rakmeid. Rohkem käis lahtiselt kõrval, kuid tal oli üks pahe, ta armastas seltskonda. Kui inimesi nägi, jooksis nende juurde ja seda maha harjutada ei õnnestunud, kuigi sai talle selgitatud, et see pole ilus. Ei saanud aru, et Rakil oleks välja valitud oma juht, armastas meid kõiki. Oli ka kange solvuja, pidas ka viha. Ükskord naabrinaine astus kogemata saba peale, pidas seda meeles üsna kaua aega, ei jooksnud enam vastu, pigem kadus diivani taha. Rakile meeldis väga autoga sõita, tegime koos palju automatku.
Kuigi olin uurinud ja lugenud koera raamatuid ja ajakirju, puudusid siiski teadmised koera kasvatamiseks. Sellel ajal ei olnud moes koeratoidud poest, nii tuli läbi ajada oma kodu toiduga. Lemmiktoit oli liha ja seda ta kõige rohkem ka sai. Koer muutus ülekaaluliseks, mis sai talle ka saatuslikuks, halvati tagakeha. Ravi tulemusi ei andnud, arst soovitas magama panna. Et mitte looma piinata, nõustusime. Veel haigena roomas ta üle õue garaaži juure, piilus ukseprao vahelt autot, siis keeras tagasi. Nii kiindunud oli ta autosse. Arst soovis teda uuringuteks, pärast tuhastas. See viimane Raki pilk, kui abikaasa ta arsti autosse viis, ei lähe kunagi meelest. Nutsin, lausa karjusin. Süüdistan ennast, et suurest armastusest tema üle toitsin ja seda, et ma ei küsinud tagasi tuhka, mida siis oma aeda maha matta.
Lein oli nii suur, et veel samal nädalal sõitsime Tallinna koerte varjupaika, et tuua uus koer, võimalikult Raki sarnane. Raki elupäevi oli 5 aastat.
Murka.
Suur haukumise koor kostis juba kaugele, tähendab oleme õiges kohas.
Kõigepealt viidi meid kutsikate boksi. Vastu tuli umbes 15 koerapoega. Valisin sealt ühe, mis kõige rohkem sarnanes Rakile. Võtsin ta sülle, tema surus ennast nii ligi, et tagasipanek ei tulnud kõne allagi. Kutsikas maksis 45 kr., öeldi, et vaktsineerimise tasu. Krants, oletatavalt hundi ja dobermanni segu, oli nii kõhn, et kõndides kukkus pikali. Tundus, et kutsikas pole terve. Arst tuvastaski kopsupõletiku. Ta oli kõvast ära räsitud peas ja kehal oli palju purelemise jälgi. Ravisime terveks, kosus kiiresti, nimeks sai Murka. Murka oli meeldiva iseloomuga koer. Tüütab küll vahest, sest aina tahab mängida. Kasvas 20ne kiloseks koeraks. Ei tulnud pisikest koera, kuigi oli nii peene kondiga. Algul ei suutnud ma teda omaks võtta, olin veel väga Raki mälestustes kinni. Koera jalutab abikaasa, söödan mina. Murka elab toas, suvel mõned tunnid päevas aias ketis. Vaktsineerinud oleme ainult marutaudi vastu. Ei ole steriliseerinud ega anna ka tiinusevastaseis tablette. Järglasi pole. Koer võib toas käia igal pool ja diivanil magada. Tegelik magamisase on diivani taga. Meeldib diivanile hüpata, kui keegi seal ees on, läheb häbelikult kuni padjani, siis paneb oma pea padjale ja uinub, olgu seal küll kui kitsas.
Tõukoerad ei ole mind kunagi eriti meelitanud, krantsid on ilusad ja pidamine lihtsam.
Koer on kaasas igal pool, kus käime, kuid see koer ei talunud esialgu autosõitu. Kui sai autosse tõstetud, oksendas ja värises. Arstilt saime rohtu oksendamise vastu ja rahustit närvidele. Tagumine auto iste on koerale kohandatud. Murkaga oleme palju arsti juures käinud. Noorena olid tal päraku paunad ja lasksime ka küüsi lõigata. Nüüd on meil omad küünetangid. Viieaastaselt tekkis Murkal emakapõletik, mis vajas operatsiooni. Et koer ei saaks haavalt plaastreid ära kiskuda, õmblesin ümber keha vesti, mida ta küll põlastas.
Meie koerad pole midagi ära lõhkunud ega närinud. Oleme andnud lõhkumiseks mänguasju ja närimiseks puuoksi. Kunstkonti ei tahtnud. Murka armastab väga kraapida, aias olles jäävad järgi suured koopad. Räägin küll ja teen kätega selgeks, et nii ei tohi, tunneb oma süüd küll, tõmbab saba jalgade vahele, vaatab altkulmu, aga teine päev sama lugu. Kolmandal päeval andis alla.
Trikke me õpetanud ei ole, räägime temaga palju, ta saab jutust aru. Taipab täpselt kuhu läheme: kas sauna, poodi või linna. Vastavalt siis tema ka käitub. Kui taipab, et ees on pikem sõit, pageb diivani taha. Eriti meeldivaks pole autosõit talle saanud.
Koer saab aru nii heast kui halvast pererahva meeleolust, kui ka kõvast sõnast. Reageerib vastavalt olukorrale. Kõige rohkem tahab Murka hellitusi ja kallistusi. Ei pea viha kui saab karistada.
Ei võtaks lemmikloomaks eksootilisi loomi ning kõige vastikum on rott.
Arvan, et inimesed peavad lemmikloomi, sest nad armastavad loomi. Ilma armastuseta oleks lemmiklooma elu haletsusväärne.
Murka on 10 aastat vana ja tahab veel väga mängida, kui ainult ise jõuaks kaasa teha. Kui abikaasa käis Tartus ravil aasta aega iga kahe nädala järel 3 päeva, õppis Murka ära täpse aja ja päeva, millal ta koju tuleb. Ootas ukse all mitu tundi, ära jõudis alati oodata. Kui juba välisuksest tuli, pani karjuma, ja kui uks avanes, algas selline trall, et sammugi astuda polnud võimalik. Jooksis ja kiunus mööda koridori ja tuba nagu hullumeelne. Abikaasa ongi tema välja valitud karja juht, hoiab ennast alati tema ligiduses. Ega seegi talle meeldi, kui mina abikaasa juure lähen, kohe astub vahele. Pikemad mõnetunnised äraolekud paneb koera nii igatsema, et jällenägemise rõõm on võrratu. Jääb ilusti üksi koju, ei karju.
Ma mõtlen, et koer mõtleb samuti kui inimene. On truu perekonnaliige, elab kõike nii head kui halba üle oma hinges, ainult et inimesed ei vaevu seda mõistma.
Lõpetuseks ei ole mul midagi head öelda. Murkal avastati vähk, tema lõpp saab olema väga kurb. Arst ütles, et operatsioon ei anna soovitud tulemust. Elab oma haigusega seni, kuni see võimalikuks osutub. On veel praegu hea väljanägemisega: mängib, mürab, sööb ning kaevab koopaid. Ei taha kaugemale mõelda.
Üks koeralugu kaugest minevikust.
Elasime seekord ühes talumajas, kus oli perenaine ja kaks koera. Perenaine läks hommikul kolhoosipõllule kartuleid noppima, koerad kaasas. Õhtul aga teist koera koju ei tulnud. Ka öö jooksul mitte. Hommikul, kui läksin kontorisse tööle ja tee viis kartulipõllust mööda, näen koera kartulipõllul. Läksin juurde, koer magas, perenaise kindad kõhu all. Perenaine unustas kindad põllule ja koer valvas neid kogu külma sügisese öö. Heldisin nii, et pisar tuli silma. Ütlesin talle, et oled tubli koer, aga nüüd tuleb küll koju minna, mina aga lubasin kindad ise perenaisele ära viia. Koer läkski koju. Õhtul tõin kindad, näitasin koerale, et ma ikka tõesti nad ära tõin. Koer vaatas nii tänulikult mulle otsa. Koera truudus on võrratu.
Alati kui läksime Murkaga pikemale jalutuskäigule koos abikaasaga, oli huvitav see, kuidas koer hoidis peret koos. Polnud tähtis, kumb meist vahel maha jäi, koer märkas seda kohe. Ta kas ei läinud sammugi edasi, kuni mahajääja järele jõudis, või lihtsalt tuli mahajääjale vastu, et koos edasi minna. See oli nii liigutav, et pisar tuli silma.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu elus on olnud kaks lemmiklooma. Minu esimene lemmikloom, kes oli mulle väga kallis, oli mu koer Tuki, kes elas minu juures 14 a. Tuki oli mulle väga suureks sõbraks ja tema kaotust elasin üle väga raskelt. Ta oli tavaline karjakoer, kuid väga tark loomake, kes hoidis mind väga. Raske haigus tappis mu loomakese ja tuli ta magama panna. Peale Tuki kaotust mõtlesin, et ma ei võta endale enam koera, sest tema kaotus oli mulle liiga valus, sest kaotasin tõelise sõbra. Elu on aga edasi läinud ja tundsin suurt puudust tõelise, neljajalgse sõbra järele.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin siis võtta omale uue kutsika. Arutasin koos oma laste ja lastelastega, et otsida omale kutsika, kes kasvab mulle seltsiks ja sõbraks. Lapsed soovitasid ka mitte jääda oma lemmikloomata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lugesin ajalehest „Põhjarannik“, et Kohtla-Järve koerte varjupaigas on olemas kutsikad. Koos oma tütre ja väimehega sõitsime sinna. Meil oli võimalus valida üheksa ühekuuse kutsika hulgast ja nii me valisime omale ühe väiksema kutsika ning ostsime selle 500.- kr eest omale.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie väike ühekuune kutsikas on šnautseri ja lambakoera segu. Ema oli šnautser, isa lambakoer. Varjupaigas oli kutsika nimeks „Evalac“. Koos lastega meie andsime ühisel nõul oma väikesele nimeks „Ringo“.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiklooma Ringo kohta saime teavet K-Järve koerte varjupaigast. Siis viisime veel Ringo kahekuuselt ja ka kolmekuuselt Jõhvi loomaarsti juurde, kus arst tegi kõik tema eale ettenähtud vaktsineerimised ja süstid ära. Samuti saime sealt oma lemmikule passi. Loomaarstilt saime ka vastavaid nõuandeid ja ravimeid looma hooldamiseks ning nõuandeid looma toitmise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ma pole kunagi valinud looma tõupuhtuse, suuruse või värvuse järgi. Üldiselt mulle on alati meeldinud kasvult suurem koer. Mulle on tähtis, et ta on mulle sõbraks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga loomanäitustel pole me osalenud, ega pole ka mingit kavatsust minna. Oleme aga K-Järve koerte varjupaiga juhtkonna soovil näidanud Ringost pilte internetis kui ta oli kahe- ja kolmekuune.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres on hetkel kaks inimest, kes Ringo eest hoolitsevad. Kõigepealt mina, kes olen ta perenaine, hoolitsen ta söögi ja hoolduse, ravimite ja muude vajaduste eest. Minu kaasüüriline, minu tütre ämm, kes elab minu juures juba 13 aastat ja on minust 9 a. noorem ja tervem, käib tema meie kutsuga jalutamas, sest minu aastad ja tervislik seisukord ei luba eriti palju liikumist. Päevas läheb mitu tundi loomaga tegelemiseks. Ringo päev algab hommikul kell 5. Kuna ta on alles pooleaastane ja viibib öösel toas, siis nõuab vara hommikul välja laskmist, et oma vajadusi rahuldada.
Ta on väga korralik loomake ja ei tee tuppa. Koos Ringo tõusmisega algab ka meie päev. Hoolitsen tema hommikuse söögikorra eest. Kutsikana söötsin teda kuni kuus korda päevas, nüüd põhiliselt kolm korda.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Olen ostnud oma Ringo jaoks ka spetsiaalset koeratoitu, kuid suuremalt osalt valmistan talle toitu ise. Selleks on tangained, piim, kohupiim, kondid jm. Loom eelistab valmis koeratoidule kodus valmistatut.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen käinud oma Ringoga seni kahel korral. Kõigepealt kui ta oli kahekuune ja siis kolmekuune. Arsti juurde minekuks oli ettenähtud kutsika vaktsineerimise aeg.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimisse suhtun negatiivselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on olnud isased koerad ja nad viibivad maja juures aias, siis pole olnud vajadust nende paaritamiseks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu lemmikloomad nii Tuki kui nüüd Ringo on põhiliselt toakoerad. Minu loomakesed liiguvad kogu majas. Voodisse tulla on neile rangelt keelatud ja sellest peavad nad kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna elame majas kaasüürilisega kahekesi, siis on alati üks meist kodus, kui teine sõidab mõneks päevaks ära. Oma looma me ei jäta kunagi üksi.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Meie Ringo on sündinud jaanipäeval. Ta on ju meie pereliige ja loomulikult tähistame seda päeva pereringis.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mingeid riideid oma lemmikul pole ostnud ega ostagi. Selleks puudub vajadus. Mänguasju on tal küll, sest mu lapsed ja lapselapsed on neid toonud, kui Ringo oli väike kutsikas. Tal on palle, piuksuga kummist esemeid ja vastavaid koerale närimiseks konte. Pesnud olen Ringot sooja vee ja „safegoard“ lasteseebiga, seda seepi soovitas kasutada loomaarst. Kuna ta on šnautseri segu, siis tuleb sageli pesta ja harjata ta vuntse ja habet – selleks on talle oma kamm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest tuleb hoolitseda, kuid liigne poputamine rikub looma ära.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal mul polnud võimalust pidada lemmiklooma. Elasin siis üürikorteris. Nüüd, kus elan oma majas ja mul on aed, on loomal võimalus viibida õues ja joosta vabalt ringi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen väga raskelt üle elanud oma lemmiklooma kaotuse. Tuki haigestus väga raskelt ja tuli panna ta magama. Olid parajasti lihavõttepühad. Tänu naabrimehe abile, kes tuli kaevas meie aeda haua. Panime oma lemmiklooma suurde pappkarpi. Tuki oli keeratud vanemasse saunalinasse. Minu lapsed armastasid kõik Tukit väga ja mu tütar, poeg ja väimees sõitsid õhtul Tallinnast siia ja kogu perega sängitasime oma kalli pereliikme mulda. Terve suve olid loomakese kalmukünkal istutatud lilled ja väike elupuu. Keegi meist pole suutnud teda unustada. Algul ei suutnud me võtta uut looma, kuid nüüd oleme hakanud kõik ka Ringot armastama ja võtnud ta perekonna liikmeks. Kõigele vaatamata keegi meist ei unusta Tukit.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ringol on oma sööginõu ja jooginõu ning koht kus ta sööb. Ta ei püüa laualt toitu võtta, sest see pole lubatud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tuki oli rahulik ja healoomuline seltsiline ja kaitses oma inimesi. Ringo on oma iseloomult teistsugune. Ta on väga elav ja temperamentne. Alates kutsikast peast on tema lemmiktegevuseks närimine. Kõik, mis ta kätte saab see läheb närimiseks, sellepärast ka on muretsetud vastavad mänguasjad. Sageli on aga nii, et leiad, et on katki näritud mõni ese, mis pole kutsule ette nähtud. Seoses looma kasvamisega vähenevad ka need väärnähud, samuti on tulnud selleks kasutada peenikest vitsa, mis on põhiliselt rohkem hirmutamiseks.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomale mingeid trikke ma pole õpetanud. Siiski, kui loom on tubli ja sõnakuulelik, siis hindan seda lastes tal istuda ja käppa anda, silitades teda ja andes väikese tüki tema meelisküpsist. Mingit põhjalikku dressuuri ei pea vajalikuks. Ta on võetud majja sõbraks ja seltsiliseks.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma lemmikloomaga räägin alati. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja kõnet. Kui mul on olnud kurb meeleolu, tuleb ta su juurde ja lakub õrnalt su kätt ja tunned, kuis ta tahab sind lohutada. Olen kindel, et koer oskab mõelda ja tunnetada, samuti näeb ta unenägusid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu lemmikloomad pole minu kiindumust liigselt ära kasutanud. Nad on väikesest peast mind hoidnud ja armastanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on kõik juba täiskasvanud, kuid nad on kõik väga loomaarmastajad, samuti armastab loom neid kõiki. Mäletan kui tütrepoeg oli veel väike ja Tuki sai kahekuusena toodud majja, siis poiss oli kolm päeva toas ja mängis kutsikaga. Sellest ajast algas neil omavaheline piiritu armastus, mis kestis lõpuni.
Loomulikult neist lastest, kes loomi armastavad, kasvavad head inimesed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen lapsest saadik alati armastanud loomi – eriti koeri ja hobuseid. Ma pole kunagi teinud haiget ka võõrastele loomadele.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei võtaks oma lemmikloomaks kunagi mingit närilist ega roomajat.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mittekoduloomadest oleme hästi suhtunud rasvatihastesse, toidame neid talvel. Samuti on meil valmistatud kuldnokkadele puurid, kus nad varakevadest pesitsevad ja varahommikust rõõmustavad meid oma lauluga.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma oma majja ei too.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks võiks olla igasugune koduloom, kuid nende loomade tapmine, kes on mõeldud praktiliseks otstarbeks, oleks liiga valus.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimene võtab omale looma lemmikloomaks, sest ta vajab sõpra ja seltsilist. Eriti vajab seda vanem ja üksik inimene, ta vajab kedagi, kelle eest hoolitseda ja keda armastada. Selleks on kahtlemata parim loom kas koer või ka kass. Kõige truum sõber ja seltsiline on alati koer.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on olnud Tommi, Jorri. Praegu on Petsu, lapselapsed tahtsid filmi järgi panna koerale nimeks Beethoven, aga selle kasutamine osutus väga raskeks ja suupärasem on Petsu, Pitsu. Kassi nimi on Miki (u).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kasvatame oma tarkusest ja kogemustest. Ajakirjad on tõukoerte kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei ole oluline, sest peame tõukoera kasvatamist keeruliseks ja aeganõudvaks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hoolitseme abikaasaga mõlemad, sest põhiliselt mina toidan, tema pügab, kammib, peseb (suvel). Aega koera ja kassi peale kulub vähe, kuna nad liiguvad vabalt ilma piiranguteta. Krunt on taraga piiratud aga nad leiavad väljapääsu. Tavaliselt algab koera ketist vabastamisega, öösel on ta ketis, toidan ja terve päev on tal vabadus. Kass saab soovi korral tuppa ja õue. Reeglina „küsib“ ta ööseks õue, isegi talvisel ajal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalne koeratoit meie koerale ei maitse. Valmistan ise talle toitu, keedetud maksa ja makarone, puljongit, putru. Mõnikord armastab ta toorest kapsalehte ja värsket kurki.
Kass sööb kõike ja väga tihti, talle maitseb spetsiaalne kassitoit hästi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kass oli väga haige, lamas jõuetuna, ei söönud ega joonud. Pöördusime arsti poole. Diagnoos oli pulmajärgne kurnatus. Ise oleme kassi silmi ja kõrvu puhastanud. Koera jalahaava ravisime ka ise. Vaktsineerinud kevaditi, arvan et see on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie kass ja koer on isased. Küllap on steriliseerimine vajalik ja kergem loomapidajal, kes ei ole järglaste saamisest huvitatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koera pesa on puukuuris, kus tal on soojustatud nurgake ja oma „sissekäik“. Koeral ei ole lubatud toas vabalt liikuda, mõnikord ta tuleb tuppa ka ja väga külmadel talveöödel on toas maganud aga mitte inimeste voodis. Kassil on toas oma pesa kasti sees. Siiski armastab ta diivanil või voodil magada päeval, koos inimestega pole lubatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera ja kassi sünnipäevi teame, sest oleme neid väikesest saadik kasvatanud. Lapselapsed tähistasid, kui ise väiksemad olid, ostsid maiustusi ja mänguasju nendele.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ostnud, õmmelnud ei ole. Mänguasju näiteks spetsiaalne pall on koeral. Koera kammimiseks on hari ja kamm, pesemiseks šampoon. Spaas käinud ei ole, pole võimalik viiagi.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Liiga palju on võimalik hoolitseda ületoitmisega. Naabriperes toideti tõukoera valesti, ta rasvus, võimaldati vähe liikuda, hoiti liiga palju toas. Kahjuks see tore koer suri.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Hoolitsemine sõltub koera omanikust, vist mitte riigikorrast. Nõukogude ajal ei imporditud ega valmistatud nii suurel hulgal lemmikloomale toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud oma aeda koera, kes suri ja tema matmiskoha püsililledega tähistanud. Poole aasta pärast võtsime uue koera.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile tuleb laualt toidu võtmist keelata aga suur kolaja ta ei olegi. Väikesel kiisul oli kassiliiv toas, hiljem hakkas ta korralikult õue küsima. Koer ei tee pahandusi, mõnikord peidab oma kondi peenrasse. Kuna nad on vabad, ei vedele kusagil väljaheiteid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassi halvad kombed on külmutuskapi ja teleri peal magamine ja seina peal küünte teritamine. Oleme proovinud vee pritsimisega hirmutada, aga tal läheb meelest ära. Koeral on halb komme aia alt läbi pugeda ja jalgrattureid haukuda. Alati on teda keelatud, noomitud. Karistatud ei ole, ainult mõneks ajaks ketti pandud. Karistamist õigeks ei pea.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Lapselapsed õpetasid koerale sitsimist ja toidu küsimist, käskluse peale lamamist ja roomamist lihtsalt tihti talle seda korrates. Abikaasa õpetas, et ei tohi väravast välja tulla, kui tema puhtas riides kusagile läheb. Koer kuuletus sellele hästi. Koertekooli ei pea vajalikuks, sest meil pole näituste koer.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kõik pereliikmed räägivad koera ja kassiga. Minu arvates mõistab loom inimese meeleolu, kõnet ei. Koerad väljendavad väga ilmekalt oma emotsioone nagu rõõm, kurbus, hirm, tigedus. Arvan, et mõtlemisvõimet loomal ei ole. Ei oska põhjendada, miks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei võtaks lemmikloomaks linde. Ei meeldi nende häälitsemine toas ja tundub vägivaldne hoida lindu puuris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Eelmisel suvel sai meil lemmikuks haige tiivaga vares. Ta ei saanud lennata. Kahjuks ei „usaldanud“ ta abistajaid ja teised varesed sõid tema toidu ära. Talvel suutis ta hüpata madalate okstega puu otsa magama. Käis ümbruskonnas mitmes aias, liikus hüpates.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei soovi pidada eksootilisi loomi. Eriti jälestan madu ja iguaani. Teiste inimeste soove ei arvusta, las peavad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lapsepõlves olid kõik koduloomad lemmikud, lehmad, vasikad, lambatalled eriti, kanad. Noor hobune oli eritine lemmik, sain tema eest hoolitseda ja ratsutada. Arvan, et loomaaia loomad ei mahu mõiste „lemmikloom“ alla, sest nendega ei ole isiklikku kontakti, kuigi pildi peal võib ta mulle meeldida. Lemmiklooma saab pidada linnas, kodulooma korteris ei pea. Koeral ja kassil on lemmikloomana otstarve. Kassi ju keegi ei õpeta hiiri püüdma aga ta teeb seda, kahjuks varitseb ka linde. Koer on „valvur“ ilma õpetamatagi. See on talle iseloomulik ja sünnipärane omadus.