1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Sellest peale kui ennast mäletan, on mu lemmikloomadeks olnud kassid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ei toodud kusagilt. Kassid olid talus alati olemas.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese ainult minu oma kassi sain juhuslikult. Töötasin alevi raamatukogus rahvamaja teisel korrusel. Samas raamatukogu kõrval oli minu eluruum. Minu juures elas kooliajal ka mu õde, kes käis algkoolis. Ühel sügisõhtul, kui tüdruk hooga trepist alla jooksis, nägi ta trepi ees fuajee põrandal musta karvamütsi lebamas ja hüppas sellest üles. Kuid „karvamüts“ võttis jalad alla ja osutus kassiks. Tüdruk tuli tuppa, kass süles. See oli ilus noor kass musta läikiva karva, valgete sokkide, valge vesti ja kõhualusega ning mustvalget kirja näoga. Ta oli väga julge ja asjalik. Ei osanud arvata, kuidas või kust ta rahvamajasse ilmus. Ka raamatukogu külastajad, kellele ma teda näitasin, ei teadnud midagi. Nii jäigi kass meile.
Ka hiljem pole ma ühtegi kassi toonud kusagilt perest. Kõik nad on olnud nende õnnetute seast, kes on vastutustundetute inimeste poolt alevisse bussijaama või poodide juurde toodud ja seal lahti lastud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassil oli ühe silma ümbrus valge ja teise ümbrus must ning eemalt vaadates näis, nagu oleks tal must side üle silma. Selle omaduse tõttu pani mu sõbranna talle nimeks Musketär ja nii jäigi. Hiljem kujunes sellest nimest suupärasem hüüdnimi Muske, aga mõlemad nimed jäid siiski kasutusele ja kass reageeris neile mõlemale ühteviisi.
Mu hilisemate kasside nimesid on olnud mitmesuguseid. Üks poe juurest toodud kodutu kassi poeg sai (samuti mu sõbranna poolt) nimeks Kulli Kukerpüks. Oma halli-valgekirju koheva kasuka ja kõrvadest välja kasvavate pikkade karvade tõttu meenutas ta väga kassikakku. Tagumistel jalgadel olid tal ilusad kohevad „püksid“ nagu kukel. Sellest siis perekonnanimi Kukerpüks. See nimi tegi mu tuttavatele palju nalja ja eriti meeldis see meie loomatohtrile.
Kord jõulude eel tuli meile üks minu tuttav, põues väike must emane kassipoeg, kes oli ühe maja aeda visatud. Selles peres olid kassid olemas ja nad ei tahtnud veel ühte juurde võtta. Minul parajasti kassi polnud ja võtsin ta vastu. Ma pole iial näinud nii elava loomuga kassilast. Ta jooksis vahetpidamata üle laudade, toolide ja kappide, ronis kusagile üles ja hüppas sealt alla ning alustas jälle uut ringi. Tal polnud aega endale isegi korralikku „tualetti“ teha. Mürgeldas seni, kuni väsis ja kusagile magama jäi. Võibolla sellepärast visatigi välja. Kuidagi iseenesest kujunes tema nimeks Sipsik.
Üks hallikasmusta karvaga kassipoeg, kelle kasukas oli pehme, nagu oleks ta vatist, sai nimeks Puhvaika, hiljem sai sellest lühend Puhva. Ühe puutöökoja aeda surema visatud pruunikasmusta karvaga kassipoja, kelle ma päästsin, ristisime Lutikaks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen ostnud mõned kassipidamist puudutavad raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul pole olnud ühtegi tõukassi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma kassidega käinud, kuid niisuguseid näitusi on huvitav vaadata.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma kasside eest hoolitsen ise, sest peale minu majas kedagi ei ole. Süüa saavad nad hommikul ja enne õhtut süüa ei taheta. Peale sööki on nad rahulikud ja lasevad unisest peast end paremini kammida. Selleks kulunud aega ei oska ma määrata.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset kassitoitu olen ostnud harva ja seda viimasel ajal.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole olen pöördunud lestade tõttu kassi kõrvades ja kõhuusside puhul, samuti vaktsineerimiseks marutaudi vastu. Haavu ja mädanikke olen ka ise ravinud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine oleks muidugi vajalik, kuid ma pole seda siiski lasknud teha. Ka tiinusevastaseid ravimeid pole kasutanud, sest see on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on kassid, kes käivad omapead, siis tuleb ka järglasi. Emakassi pole ma kevadel kunagi lasteta jätnud. Tavaliselt olen jätnud talle kaks poega, võimaluse korral isased, kuna ühel oleks üsna kurb üksinda kasvada. Ülejäänud, samuti sügisesed pojad, on hukatud. Pärast sügiseste poegade hukkamist võtab emakass kevadised pojad uuesti omaks ja nii on neil nagu kaks lapsepõlve. Hiljem on pojad antud soovijatele või vajaduse korral ka endale jäetud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Öösel on kassid enamasti õues. Neil on sissepääs kuuri ja heinapesad olemas. Kassid võivad kogu majas liikuda ja ka kušeti peal magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kassidega pole ma reisimas käinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuigi mõne minu kassi sünniaeg on teada olnud, pole ma neid tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kasse pole ma riietanud. Mänguasjadeks on olnud mitmesugused veerevad esemed nagu pallid, niidirullid jms. Eriti meeldib kassipoegadele nööriga lakke riputatud ja maast parajal kõrgusel olev lõngakera või tennisepall, mida käpalöögiga saab liikuma panna ja seda siis taga ajada. Kasse pole ma kunagi pesnud, välja arvatud need korrad, kus nende jalad on väga porised olnud või on nad end kusagil millegigi ära määrinud, nagu näiteks õli või tahm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Enda arvates olen ma oma kasside eest parasjagu hoolitsenud ja ma ei tea, missugune võiks olla ülehoolitsemine.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Olen kasside eest nii nõukogude ajal kui praegugi ühtemoodi hoolitsenud, kui välja arvata spetsiaalne kassitoit, mida praegusel ajal olen vahel ostnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surnud kassid olen matnud aeda ilupuude alla ja püsilillepeenrasse ning peale istutanud pojengi või mõne muu pikaealise püsilille. Kui on vaja olnud loomakliinikus kass magama panna, olen kasutanud loomaarsti poolt sisse seatud matmise teenust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kasside jaoks on köögis varjulises kohas pissipott, s.t. nõu tavalise liivaga või poest ostetud kassiliivaga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühte mu kassipoega, kelle nimi oli Puhva, oli kohutavalt raske harjutada potil käima. Tavaliselt on aidanud paarist korrast koha kättenäitamisest, kuid see loom oli lausa võimatu. Pidin teda kogu aeg silmas pidama, et vältida tema kükitamist ükskõik kuhu. Alati polnud see võimalik ja siis tuli mul hunnikuid ja pissiojasid koristada. Asi sai enam-vähem korda alles siis, kui kass oli juba üle poole aasta vana. Siis esines jälle teistpidine nähtus: õues ta oma asju ei õiendanud, vaid jooksis selleks otstarbeks tuppa potile.
Kassi karistamiseks tema nina rooja sisse toppimist ei pea ma õigeks. Ta ei saa põhjusest nagunii aru ja see on looma alandamine. Ei teagi, mismoodi teda karistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Musketärile õpetasin ühe mängu, mille põhimõttest ta kohe aru sai ja mis talle meeldis ning mida me sageli mängisime. Algas see juhuslikult. Vaatasin raamatukogu ukse vahelt välja, et veenduda, kus Musketär on. Ta oli koridoris. Ütlesin talle: „Kes passib seal?“ ja tõmbusin kiiresti ukse varju. Mõne sekundi pärast kordasin sama. Musketär muutus tähelepanelikuks. Kordasin seda veelkord ja kui ma neljandat korda välja vaatasin, oli Musketär hiilinud ukse taha. Kui ma nüüd sinna vaatasin, kargas ta sealt kõrgele mulle vastu, peaaegu vastu rindu ilmse sooviga mind koledasti ehmatada. See läks tal korda. Kasse ma dresseerinud ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen oma kassidega palju rääkinud, kuigi nad jutust suurt midagi aru ei saa. Seevastu hääletooni järgi taipavad nad küll, mis neilt nõutakse. Koerad mõistavad küll inimese kõnet. Paar aastat tagasi ehitas üks noor abielupaar meie krundi vastu üle tänava endale maja. Neil on väike halli-valgelapiline koer. Kui nende majal veel aeda ümber ei olnud, käis koer vahel meie õuel kassi peale haukumas. Kui ütlesin talle: „Ei tohi kassi peale haukuda, mine koju,“ läks ta kohe ära. Kord tõi ta kaasa oma mänguasja – kummist elevandi – ja pani selle õuele maha ning läks maja taha vaatama, kas on kassi näha. Ei olnud. Siis hüüdis teda perenaine ja koer jooksis kodu poole. Ta oli juba peaaegu tänaval, kui perenaine ütles: „Too oma elevant ka ära!“ Koer pööras otsekohe ümber, tuli ja võttis oma elevandi ning läks. Ju nad siis mõistavad inimese kõnet. Ma pole nõus ütlusega, et loomad ei mõtle. Mõtlevad küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kas loomadega suhtlevad lapsed rohkem kui täiskasvanud, see on nii, nagu see kusagil peres on välja kujunenud. Lapsed vajavad kindlasti loomi ja kui on lapsi, kes enda arvates ei vaja loomi, siis peaks neid õpetama loomi armastama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui mõni võib kodus pidada ja lemmikloomaks pidada madu, siis mina ei teeks seda iialgi, sest ma jälestan madusid. Ka ei pea ma iialgi mõnda puurilindu või -looma, sest mulle ei meeldi loomade ahistamine. Samal põhjusel ei taha ma endale ka ketikoera. Mul on ääretult kahju koertest, kes peavad terve oma elu lühikese ketijupi küljes veetma. Ma väldin isegi möödumist niisugusest hoovist, kus mõni koer peab niimoodi vaevlema. Parem lähen ringiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Aastaid tagasi elas alevis üks hakk, kes oli paljude alevi elanike lemmik. Keegi oli leidnud vigastatud tiivaga hakipoja, ta terveks ravinud ja üles kasvatanud. Haki nimi oli Jaak. Ta elas nagu kõik teisedki hakid looduses, ainult selle vahega, et Jaak suhtles inimestega. Kui koolimajas juhtus aken lahti olema, oli see siis tundide ajal või vahetunnil, lendas Jaak aknast sisse, käis üle kõik lauad ja vaatas tindipoti aukudesse. Lapsed olid sinna tema jaoks varunud saia- ja leivatükke.
Sügisel võtsin aias kartuleid ja Jaak oli minu juures ning sõi limukaid. Kui kõht täis sai, ei raatsinud Jaak limukaid siiski maha jätta, vaid hakkas neid aialati ja lipi vahele tagavaraks panema. Parajasti tuli mu õde – seitsmenda klassi tüdruk – koolist ja seisatas minu juures. Jaak lendas kohe talle õlale, suur jäme limukas noka vahel ja torkas selle mantli krae vahele. Tüdruk tormas kiljudes minema.
Jaagu lõpp oli kurb. Üks huligaanist poiss kastis ta õlitünni. Aga saatus ei jäta niisuguseid asju tasumata. Seda olen mitmel puhul märganud. Nüüd on see huligaan täiesti pime ega saa ilma saatjata kusagil liikuda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi või ebatavalisi loomi võivad ju pidada need, kellele need loomad meeldivad, kuid ohtlike kiskjate korteris pidamine võib kallilt maksma minna, nagu juhtus kord Odessas, kus üks linnakorteri vannitoas peetav lõvi oma perenaisel arusaamatul põhjusel peanaha üle silmade tõmbas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib peale otstarbetute loomade olla lemmikloomaks mistahes koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed, kes loomi armastavad ja selletõttu tahavad loomadega tegeleda.
Kirjutan veel oma elu kõige armsamast lemmikloomast – kass Musketärist – kelle saamisest ja nimepanekust oli juba eespool juttu.
Kui Musketär oli juba poolteist kuud meie juures elanud, tuli ühel päeval raamatukogusse noormees, kes tundis Musketäris ära oma tädi kaotsiläinud kassi. Tädi elas alevist veidi üle kilomeetri kaugusel talus. Täditütar oli hakanud alevisse bussi peale tulema ja avastas poolel teel, et kass tuleb talle järele, ja hirmutas kassi kodu poole tagasi minema. Jalgrada viis purretpidi üle jõe, läbi lepatuka ja läbi surnuaia bussipeatusse. Ootepaviljon seisis otse rahvamaja nurga ääres. Jõe äärde jõudnud, vaatas tüdruk tagasi. Kass istus seal, kuhu ta oli maha jäänud ja tüdruk oli kindel, et ta läheb koju tagasi. Aga ei läinud. Öeldagu veel, et kassid ei oska inimesele jälgi mööda järele minna. Oskavad küll, sest kuidas muidu oleks ta bussipeatusse jõudnud. Siin lõppesid jäljed ja kass otsustas rahvamaja lahtisest uksest sisse astuda.
Musketär oli mulle juba väga armsaks saanud ja kartsin hirmsasti, et nüüd tahab tema perekond ta endale tagasi saada, kuid õnneks loovutasid nad kassi siiski minule.
Musketär oli isiksus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ta oli arukas, julge ja asjalik. Õue minekul või tuppa tulekul ei vajanud ta kellegi abi, sest uksed oskas ta ise lahti teha. Hüppas lingi peale ja uks läkski lahti. Ainult ust kinni panna ta ei osanud. Sageli seisis meie toauks talvel pärani lahti ja tuba oli jääkülm, aga asjaosaline ise magas riidekapi otsas. Enamuse päevast veetis ta siiski raamatukogus, sest seal käis palju lapsi, kes kõik teda imetlesid, paitasid ja temaga mängisid. Musketärile meeldis peitust mängida. Ta jooksis laenutusleti taha ja selle varjus hüppas kusagile riiulisse raamatute taha peitu ning ootas põnevusega, millal lapsed teda otsima hakkavad. Aga sageli unustas ta saba peidikust välja ja lapsed nägid kohe, kus ta on, aga otsisid siiski. Kui otsimine vahel liig pikale läks, ei kannatanud Musketär enam peidus olla ja hüppas ise ootamatult laste sekka.
Raamatukogus käis sageli üks neljanda klassi poiss, keda hüüti Meistri Luluks. Lulu oli hüüdnimi, tema õige nimi oli Leo. Lulu oli väga sünge ilmega ja kinnise loomuga laps. Suvel ei läinud ta vahel üldse koju ööbima, vaid magas palja maa peal meierei korstna ääres. Kodus ei tehtud tema kaotsisolekust numbrit. Lulu ei seltsinud pahade poistega, kuid tal polnud vist ka ühtegi õiget sõpra. Aga loomi ta armastas väga ja Musketär sai Lulu imetluse objektiks. Kui Musketär vahel suurest müramisest ja peituse mängimisest väsis, heitis ta ahju kõrvale põrandale magama ja lapsed läksid koju. Ainult Lulu jäi üksinda raamatukogusse ja istus Musketäri kõrvale põrandale. Ta võis seal istuda kasvõi tund aega ja vaadata, kuidas kass magab. „Vaat, niisugust looma ma juba peaksin,“ lausus ta kord.
Kord sai Musketär toas kusagilt kätte ühe laste piimapudeli luti. Neid lutte kasutati mahlapudelite sulgemiseks, sest muid õhukindlaid sulgemisvahendeid polnud sel ajal olemaski. Musketär tegeles selle lutiga hulk õhtuid järjest, kuni see tal kätte täiesti ära kulus. Musketär peitis luti põranda riide ääre alla ja hüppas siis kaugelt sellele peale, nagu oleks riide all hiir. Varsti võttis ta luti jälle välja ja peitis mujale, näiteks laudlina alla. Kulunud luti asemele tõin Musketärile poest uues.
Saabus kevad, lumi lagunes ja maa lõhnas. Ühel õhtul, kui läksin Musketäri tuppa kutsuma, istus ta kuuri juures lõhutud puude hunniku otsas ja keeldus tulemast. Muidugi oli Musketäri jaoks õhk täis erutavaid lõhnu, mida inimese nina pole võimeline tundma. Olin Musketäri pärast mures, sest see oli esimene öö, kus ta viibis õues. Hommikul, kui teda otsima läksin, magas ta raamatukogu turbakuuris. Musketär hakkas surnuaias jalutamas käima. Surnuaed oli samas, ainult meetrit kümme diagonaalis üle ristmiku. Musketär ei läinud kunagi diagonaalis üle tee, nagu oleks ta liiklusreeglid pähe õppinud. Esmalt läks ta rahvamaja ees üle tee, vaadates enne kahele poole, kas mitte mõni auto pole tulemas. Siis läks ta üle teise tee jälle enne kahele poole vaadates ning oligi surnuaia müüri ääres, millest ta lihtsalt üle hüppas. Kord läksin hauaplatse korrastama ja võtsin Musketäri kaasa. Musketäril oli heameel, et mina ka kaasas olin. Ta hakkas mürgeldama ja kihutas tuhatnelja üle korrastatud hauaplatside, jättes liiva sisse sügavad jäljed. Ta istus ristide põikpuudel nagu mõni nõiakass ja tormas jälle edasi. Mul oli pärast tükk tööd tema jälgede silumisega.
Märjal maal otsivad kassid tavaliselt kuivemat kohta, kuhu astuda, kuid Musketär käitus lausa vastupidiselt. Ta jooksis solinal läbi kõige sügavamatest lompidest, nagu koerad seda teevad, nii et kõhualune tilkus. Ühel vihmasel päeval oli Musketär tükk aega õues olnud ja kui ma raamatukogust tuppa läksin, istus Musketär laual ja lõpetas oma kõhualuse puhastamist. Valge laudlina oli märg ja keset lauda hunnik liiva ja pori. Nii me elasime. Musketär oli nüüd täiskasvanu ja tal tekkis ka muid huvisid peale laste ja minuga müramise. Mu sõbranna kirjutas Musketärist isegi vemmalvärsi:
Kõnnib ümber rahvamaja
meie Muske – Miu! Ja Mau!
Röövida on jälle vaja
mõne kassineitsi au.
Saabus ka aeg, millal kolisime rahvamajast alevisse uude individuaalelamusse. Asjad olid juba ära viidud, aga Musketär oli veel kolimata ja tema pärast ööbisin veel kolm ööd tühjas toas. Ootasin vana päeva, et saaksin selle koos Musketäriga veeta uues kodus ja teda seal elama õpetada. Magasin põrandal madratsil ja Musketäri küljealuseks oli diivanipadi. Enne magamaheitmist nuusutas ta padja põhjalikult üle ja veendunud, et see ikka tõesti oma on selles imelikult tühjas toas, heitis magama.
Õhtul enne vaba päeva võtsin kassi sülle ja hakkasime astuma. Minna oli ainult viie minuti tee, aga Musketär läks rahutuks ja kui ma ta uue maja köögis maha panin, oli Musketär tulivihane. Ta susises ja näitas mulle hambaid. Siis käis ta toad läbi ja nuusutas kõiki esemeid. Veendunud, et need on kõik tuttavad asjad, rahunes ta maha. Järgmisel päeval käisime mitu korda õues ja tulime jälle tuppa. Ka puukuur sai läbi vaadatud. Järgmisel päeval läksin tööle ja jätsin Musketäri kööki. Kui õhtul tulin, oli köögiaken lahti, kardin lehvis tuules aknast välja ja Musketäri polnud kusagil. Mõistatuseks jäi, kuidas ta akna lahti sai. Noh, olgu, mõtlesin. Küll ma su homme rahvamaja juurest kätte saan. Aga paari tunni pärast kolistas Musketär ukse taga. Ilmselt oli käinud ümbrusega tutvumas. Rahvamaja juurde ta enam ei tulnud. Ainult kord suvel nägin teda surnuaeda minemas. Raamatukogusse ta sisse ei astunud ja õhtul oli jälle kodus.
Musketärile meeldis vahel pööningul käia. Kord, kui läksin teda välja laskma, hakkas Musketär kargas mulle hammastega säärde. Urisemine oli tähendanud seda, et Musketär ei tahtnud mitte õue vaid pööningule minna. Edaspidi teadsin, kumba ust avada. Sain ka teada, kuidas Musketär aknast välja pääses. Ühel päeval, kui olin aias, oli Musketär aknal ja tahtis minu juurde tulla. Ta tõmbas käpaga aknahaagi lahti, lükkas ninaga akent ja oligi väljas.
Kord jõulude ajal oli Musketäris hirmus paha olla. Tal valutas kõht. Muske käis mitu korda poti peal, kuid tulemusteta. Ta puges jõulukuuse alla ja mina ei tohtinud tema poole vaadata. Niipea, kui pilgu Musketärile heitsin, hakkas ta urisema. Lõpuks siiski asi lahenes.
Meie maja naabrusse kolis üks vanapaar oma uude majja. Neil oli noor kass ja Musketär hakkas teda millegipärast ahistama. Kass põgenes puu otsa ja Musketär ronis talle sinna järele. Oli tegemist, enne kui ta sealt kutsumise peale alla sain.
Ühel suveõhtul sõitsime näitetrupiga välja pidu tegema. Jätsin Musketäri õue. Kui tänava otsast tagasi vaatasin, istus kass keset tänavat ja vaatas mulle järele. See oli viimane Musketärist. Kui öösel koju jõudsin, polnud Musketäri. Ta ei ilmunud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi. Üks võõras kass istus aiaposti otsas. See oli märk, et Musketäri pole enam elavate kirjas. Seni polnud ükski kass oma jalga Musketäri territooriumile tõstnud. Küsitlesin ümberkaudseid inimesi, keegi ei teadnud midagi. Vanatädi Elvine, kelle maja oli peaaegu vanapaari vastas, ei tahtnud õieti rääkida, aga vihjas siiski vanapaarile. „Oli sel õhtul siin miskit kilinat-kolinat, aga mina läksin tuppa ja panin ukse kinni. Rohkem ma ei tea midagi.“ Siis niiviisi! Küllap oli minu Musketär läinud jälle nende kassi kiusama ja mind polnud aitamas. Mu lein oli piiritu ja kõige hullem oli teadmatus. Mida nad ometi tegid Musketäriga? Kuidas nad tapsid mu lemmiku? Mu ahastusel polnud otsa ega äärt. Paari päeva pärast kohtasin naabri perenaist ja küsisin Musketäri järele. Ta vastas, et ei tea midagi. Ütlesin siis, et ma needsin ära oma kassi tapjad ja õnne ei saa neile olema. Naabrinaine vaatas mulle imeliku pilguga otsa ja ma ei saanud aru, kas ta pidas mind hulluks või võttis asja tõe pähe.
Oli aasta 1961 ja kuus aastat olin ma saanud elada koos oma lemmiku Musketäriga. Mul pole temast isegi fotot, kuigi fotoaparaat oli mul olemas. Mõtlesin palju kordi, et teen Musketärist suure foto, raamin ära ja panen seinale. Miskipärast jäi see ikka tegemata, kuni oli lõplikult hilja.
Teist nii armast kassi, kui seda oli mu Musketär, pole mul enam kunagi olnud.
Lapsena elasin tiheda asustusega külas ja seal oli loomulik, et peale teiste loomade oli igas peres ka kass ja koer. Kas nad just lemmikloomad olid ei oska öelda, sest siis olid kõigil, nii lastel kui loomadel omad kohustused. Talude koerad olid karjaste abilised ja kasside kohta lugesime ikka mõistatust: Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel. See hiirte püüdmine oligi ju nende töö. Ei mäleta, et koeri oleks ketis peetud ja mõistet hulkuvad kassid ja koerad ei tuntud. Ka ei mäleta, et koerad oleksid kurjad olnud ja kedagi hammustanud. Lärmi nad muidugi tegid, kuid see kuulus küla häälte juurde. Kui loom jäi vanaks või parandamatult haigeks, lasti ta maha. Üleliigsed pojad "saadeti merekooli" ja keegi ei pidanud seda häbiväärseks. Vahel harva oli kuulda, et mõni peremees või -naine oli loomade vastu südametu ja seda pandi väga pahaks.
Kassi, koera pidasid sageli ka sellised pered, kus otseselt talupidamisega ei tegeletud nagu õmbleja, kooliõpetaja, kaupmees ja meie pere, kus isa oli konstaabel. Nii kaua kui mäletan, oli meil kass. Esimene ja teine neist kandsid nime Kõõda-Miida. Teisel kassil oli kaks poega kelle ristisin Kurr ja Nurr. Neist esimene oli üleni valge, selle jätsime endale, teise said tuttavad. Koera saime siis kui ostsime 1937. aastal maja. Koer jäi kokkuleppel endise omanikuga koos majaga meile. Ei mäleta et oleksin eriti nõudnud endale loomi, kuid see oli loomulik, et nad kuulusid pere juurde.
Väike karvane must Muki oli siis, kui ta saime, juba ligi 10 aastane, kuid kohanes peres kiiresti. Oli tore ja sõbralik koer, kes võttis ise endale kohustusi. Näiteks ajas ära kariloomad, kes kippusid meie tarastamata majaesisele ja kui mu väike alla aastane vennake oli üksinda toas ja nuttis, siis Muki istus ta juures ja lubas ennast karvust tirida, kuigi ise valu pärast niutsus. Kass kippus vahel lauale jäetud toitu näppama, kuid koer ei puudutanud isegi põrandale tõstetud toidupotist midagi. Tartus nägin lapsepõlves ilusat bernhardiinerit, keda pean tänini kõige ilusamaks nähtud koertest. Maal ju peale jahikoerte tõukoeri ei peetud. Mingit erilist loomade nunnutamist ei tuntud ja külarahvas naeris üht lastetut abielupaari, kus proua kutsus koera “pojakeseks" ja käskis emmele musi anda. Teises, ka lastetus, peres kutsuti koera nimega Semu ja temasse suhtuti tõesti kui sõbrasse ilma eriliste liialdusteta.
Kui meid 1941. a. juunis küüditati, jäid trepile must koer Muki ja valge kass Kurr. Naabrid olid neile ikka süüa viinud, aga koer toitu ei puutunud ja oli igal öösel ulunud, nii et ta tuli maha lasta. Kassi oli keegi endale võtnud.
Viiskümmend aastat ei olnud meie peres kassi ega koera.
Kui lapsed olid väikesed siis soovisid nad muidugi omale looma, kuid said aru, kui raske oleks teda suure maja kitsukeses korteris pidada ja asi lahenes suuremate vaidlusteta.
Väimehe ema bolonka-taolisel koeral olid pojad, kelledest väimees jättis endale väikese karvase musta emase krantsi, kellele pani nimeks Muti - must nagu mullamutt. Kui perre sündis esimene laps, ei olnud tütar nõus koera pidama, sest kardeti allergiat ja ruumigi oli vähe, ning vanaema, vanaisa pidid looma omale võtma. Nii saime veel vanas eas koeraomanikeks, ega kahetse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie pere koosneb praegu kahest inimesest - abikaasast ja minust. Looma eest hoolitsemine on enam vähem võrdselt jagatud, kuigi mina tegelen rohkem toiduga, aga peremeheks peab ta abikaasat. Ta on nüüd juba vana rahulik loom. veebruaris sai 13-aastaseks. Talvel käime temaga kaks-kolm korda päevas väljas ja tavaliselt ei võta see eriti palju aega. Ainult jooksuajal tuleb teda rihma otsas hoida, sest siis ta kutsele eriti ei kuuletu. Loomaga tegelemiseks ei saa vist lugeda aega, kui televiisoril vaadates teda silitame või ta ise ennast meie jalgade juurde magama seab. Suvel, kui elame maakodus, on ta lahtiselt õues ega kipu kodust kusagile. Toidu paneme kas kööki või trepile, kuid magama tuleb tingimata sellesse ruumi, kus ise magame. Üldse on suvi selline aeg, kus meil on temaga veelgi vähem muret kui talvel, valib ise, kus tahab olla ja mida teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ei ole vist ikka õiged loomapidajad, kuigi üldiselt teame, mida loom peaks sööma või milliseid korraldusi täitma, ei pea me rangelt nendest reeglitest kinni. Olen talle korduvalt ostnud mitmesuguseid koeratoite isegi veterinaarapteegist, et leida just temale sobivaid, kuid ta keeldub ostetud toite söömast. Vist on põhjus selles, et kui ta saime, siis ei olnud spetsiaalseid koeratoite veel saada ja ta pole nendega harjunud. Kardan küll, et asjatundja pahandaks, kui näeb meie koera menüüd, mis koosneb tema lemmiktoitudest ja mille tõttu ta on ka kindlasti ülekaaluline.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole oleme pöördunud põhiliselt ainult küünte lõikamiseks ja möödunud suvel ka igeme- ja suulimaskesta põletiku tõttu. Koera ravi on kallis ja pensionär peab enne tükk aega kaaluma, kas minna abi otsima või püüda ise toime tulla. Marutaudi vastast vaktsineerimist pean vajalikuks, sest ise meditsiinis töötades olen näinud kahel juhul inimese marutaudi, mis lõppeb muidugi surmaga, ometi on kuidagi nii kujunenud, et Muti on vaktsineerimata.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mis võiks olla steriliseerimise vastu, kui ei taheta järglasi saada, kuid looma, eriti emaslooma steriliseerimine on väga kallis ja seetõttu meile praktiliselt kättesaamatu. Tablette olen ostnud, kuid ma ei näinud nende kasutegurit, sest "peigmehed” ründasid sellele vaatamata ja polnud märgata, et ta neid oleks põlanud. Nii jäi ikka hoida teda toas või rihma otsas, kuni ta ise rahunes. Viimasel ajal on ka meie linnast kadunud lahtiselt jooksvad koerad ja seetõttu asi lihtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi arvasime, et koer võiks ühed pojad tuua ja panime ta ööseks koos naabrite väikese Äpuga aita kinni, aga hommikul põgenesid mõlemad eri suundades ja poegi ei tulnudki. Rohkem ei ole üritanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Alul kui tulime oma talvekoju, tegime koerale kööki aseme, kuid ta kippus ikka meiega ühte ruumi. Talvel magab ta meie voodi all, suvekodus diivani ees vaibal. Ise on ta need paigad valinud. Varem kippus ikka vahel voodisse, kuid keelasin seda rangelt. Abikaasa vahel lubas ja siis kujunes nii välja, et voodisse läks ta ainult siis, kui mind toas ei olnud ja kui sisenesin magamistuppa, siis hüppas ilma käsuta põrandale. Suvekodu on endises vanas talumajas, mis on küll aiaga piiratud, kuid sealt saaks ta muidugi välja, aga seda tuleb takistada ainult jooksuajal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa ei ole looma kusagile võtnud, välja arvatud laste peredesse ja muidugi linna ja suvekodu vahet tuleb sageli sõita. Autosõit talle meeldib ja ta valib siis enamasti koha tagumisel aknal. Kui jääme nädalaks ära. siis on ta laste juures ja
lapselapsed on selle üle õnnelikud, kuid tütar toriseb. Külas olles tal on muidugi stress ja ta ei söö midagi ja närib jalanõusid või tapeeti seinal, mida ta ka kodus teeb kui kauaks üksi jääb.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Muti on sündinud 1993. aasta 17. veebruaril. Lapselapsed ikka meenutavad ta sünnipäeva, aga meil see eriti meeles ei seisa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid me koerale muidugi ei muretse, sest tema pikk ja kohev kasukas peaks teda külma eest kaitsma. Riietatud koera või kassi pean naeruväärseks. Šampooni tema pesemiseks olen ostnud, sest seebi või oma šampooniga pestes on karv halvasti kammitav. Pesen teda üldiselt harva, sest ta on puhas ja protesteerib ägedalt pesemise vastu. Mingeid mänguasju ei ole talle muretsenud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Raske on öelda kust läheb piir hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, kuid looma ei saa suhtuda nagu inimesesse, kuigi ta on sageli tark ja pererahvale ka armas. Kõige hullem, kui loom ei allu peremehe nõudmistele ja kui ta ei pea puhtust.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal meil loomi ei olnud, kuid arvan, et majanduslikel põhjustel olid igasugused liialdused välistatud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ka selles küsimuses puudub mul õnneks isiklik kogemus, kuid arvan, et vajadusel leian sobiva aianurga tema matmiseks meie suvekodus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi reegleid ei ole koerale kehtestanud, kuid puhtust õppis ta ise pidama, nii et kui sügisel suvekodust linna tulime, siis hommikune käik välja, lõuna ajal teine ja õhtul enne magamaheitmist veel kord, ja pahandusi juhtus vist paaril korral, kui loom oli haige. Halvem on lugu oksendamisega, sest ega meie söök ei ole vist alati koerale kohane ja aeg-ajalt juhtub, et tuleb veidi koristada. Koer peab kindlalt teadma, mis on keelatud ja keegi pere liikmetest ei tohi keeldu tühistada. Alul me ei keelanud diivanil pikutamist ja seda ei ole senini õnnestunud keelata (ega ole enam püüdnudki, oma süü). Kui toodi uus diivan, siis sinna ei lubata esimesest päevast alates ja enam pole keeldu vaja korrata.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbadest kommetest võib muidugi nimetada söögilaua juures vahtimist ja vahel väikse niutsatusega endast märku andmist. Muidugi jälle enda süü, sest nii mõnus on süües mõni pala talle poetada. Kui hakkame kusagile minema, tuleb rangelt öelda, et ei tule kaasa, jääd koju ja koer saab aru, ning läheb pettunult kušeti alla. Kui on pahandust teinud või tüütuks muutunud (meiega kaasa kippudes) tuleb lihtsalt selge ja kõva häälega keelata. Seni on see aidanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Minu esimene koer andis käppa, aga seda oli juba eelmine peremees õpetanud, kuid Mutile pole me midagi õpetanud, sest kaua aega võtsin teda kui ajutist nähtust meie peres ja arvasin, et lapse kasvades viivad tütar ja väimees ta omale tagasi, aga siis sündis teine laps ja nii jäigi. Suurem koer peaks kindlasti läbima dressuuri, et õpiks käsklustele kuuletuma. Mingeid erilisi trikke õpetada pole vaja, kui just ise ei naudi õpetamise protsessi, kuid kuuletumine on tähtis.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel vist ikka räägin temaga, aga jutust, ka mitte otseselt temale suunatust, saab ta aru. Näiteks heliseb telefon ja abikaasa ütleb, et keegi tuttavatest tuleb varsti meile ja koer istub juba ukse alla valvesse, et õigel ajal haukuma hakata. Tavaline telefonikõne koera valvsust ei tingi. Kui plaanitseme abikaasaga korraga välja minna, läheb koer rahutuks ja küllap vist tahab küsida, et kas teda kaasa võetakse. Nüüd käib ta meil igal pool kannul, isegi siis kui jutt oli järgmisest päevast, sest sõna homme nähtavasti ei kuulu tema sõnavarasse. Nii et midagi ta meie kõnest ikka aru saab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kiindumuse ärakasutamist nagu ei tea, kui mitte arvestada ülaltoodud näidet, kus koer ainult peremehe voodisse läks, aga minu tuppa sisenedes kohe voodi alla puges.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Tütar heidab mulle ette, et ma ei võtnud talle koera siis, kui ta seda soovis ja nüüd ta ei salli loomi. Ma küll ei mäleta, millal ta koera palus, kuid küllap see ehk nii ka oli, kuid tööl käiva kolme lapse emana ei julgenud ma võtta veel ühte lisakohustust. Minu 6 lapselast elavad kõik mujal, aga kui siia tulevad, siis on nad Mutiga muidugi suured sõbrad ja koer tervitab neid alati rõõmsalt. Arvan, et lapsel, eriti palju üksi kodus oleval lapsel peaks kindlasti olema oma loom, kui selleks vähegi tingimusi on.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtluse osas meil mingeid muutusi seoses koeraga ei ole tekkinud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Minu jaoks on lemmikloomad ikka koer ja kass ja teiste loomadega pole kokkupuuteid olnud. Eriti vastuvõetamatud on roomajad, aga ka mitmesugused närilised ja kilpkonnad, kes minu arusaamist mööda on nii rumalad, et ei tunne oma kodu ega peremeest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tean paljusid, kes toidavad linde ja ütlevad, et tunnevad mitmeid isendeid nende hulgast ära. Miks mitte, neidki on huvitav jälgida ja lemmikuteks pidada. Meie maakodus kõrge korstna otsas elavad toonekured ja neidki võib pidada lemmikuteks. Kui torm nende pesa alla lükkas ja kaks poega surma said, toitsime ellujäänud poega nädala ja saime siis vanade kurgede remonditud pesasse tagasi viia. Oli suur rõõm, kui ta lennuvõimeliseks kasvas ja sügisel koos teistega ära lendas.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Puuduvad kogemused ja huvi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Piir lemmiklooma ja kodulooma vahel on tõesti väga hägune, sest iga taluperemees ja -naine pidas kõiki oma loomi lemmikuteks. Mäletan veel aega, kus taludest viidi loomi kolhoosi. Ka nutvat hobust olen näinud, rääkimata perenaisest. Näib. et siin tõesti piir puudub.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomade pidamise põhjused on muidugi erinevad. Õigustatud on lemmiklooma pidamine üksikute ja lastetute inimeste puhul, et realiseerida oma helluse ja tähelepanu ülejääke ning tunda looma jäägitut truudust. Lemmiklooma pidamine on arvatavasti üks moodus vabaneda stressist ja vaimsest üksindusest. Kus näed veel sellist omakasupüüdmatut kiindumust kui koera juures. Jälgides looma, muutud isegi paremaks ja küllap tunneme vajadust suhelda loodusega, millest oleme sageli juba väga kaugenenud. Üks looma võtmise põhjusi on prestiiži küsimus. Sellisel puhul peab võetav lemmikloom olema kõige kallim, kõige, puhtatõulisena ja ta peab sobima maja, auto ja korteri disainiga. Muidugi käiakse temaga siis mitmesugustes hooldusasutustes, et seal kohtuda teiste omasugustega.
Jäävad veel üle teenistuskoerad ja tavalised õuekoerad. Viimaste pidamine eramajade hoovides on vahel vägagi vajalik. Minu tuttava suur õuekoer paiskas, vaatamata lukustatud väravale, õue tunginud halbade kavatsustega mehe õuele pikali ja ei lasknud teda enne püsti tõusta, kui perenaine koju tuli. Lemmikuid on muidugi palju ja igaüks kiidab oma, kuid minul on põhilised kokkupuuted ainult koertega.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
Peamiselt on olnud koerad ja kassid. Vahel lühemat aega ka jänesed. Kui olime lapsed, kõige esimest koera mäletan oli Neeru. Ta oli hundikoera sorti kollane. Oli väga hea koer. Kui loomad aiast välja läksid, oli vaja ainult jälgedele panna ja varsti tuli loomadega koju. Karjas olles pruukis vaid öelda "Neeru, häss!" ja loomad juba kartsid. Kord oli isegi varga kinni võtnud, kes oli keldrisse kartulivargile läinud. Isa ja ema olid näinud kui keldrist välja tuli pimedas. Koer oli haukunud, isa hüüdis „võta kinni“ ja ei lasknudki edasi minna. Muidu ei hammustanud kedagi. Veel armastas väga, et temaga mängitakse, et visatakse talle pulka või ükskõik mida. Alati tõi ära, pani su ette maha ja ootas et jälle viskad. Ta elas väga vanaks, oli 19-aastane. Sel ajal oli vähe autosid, muidu oleks võinud auto alla jääda. Lapseohtu olles oli meil veel tume pruun koer. Jooksis meiega kaasas, olime maja seina ääres koos koeraga. Tuli konstaabel jalgrattaga mööda teed ja tuli meie juurde. Laskis koera meie vahel maha. Meil maja tee ääres. Põhjendas sellega, et koerad pidid kinni olema. Isa pahandas temaga, et hirmutad lapsi ja koer ei olnud kusagil jooksmas. Nim. Palli. Kui meid Siberisse viidi, siis jäi koer siia maha. Oli üksinda hulkunud tükk aega, kui keegi lõpuks maha lasknud.
Siberis oli meil ka koer, nimi vist oli Kuti. Oli tark koer, kes rääkisid vene keelt, nendega oli kuri. Kes eesti keelt rääkisid, nendega oli kõigiga sõber. Naabrinaise kanad kippusid meie kanade toitu ära sööma. Koer ajas need oma poole peale. Pidas üldse õue peal korda loomadega. Kui ära tulime, viisin ühe vene naise juurde, aga ta oli sealt ikka ära tulnud kodumaja juurde.
Lemmikloomaks ongi peamiselt koerad. On ka kassid, aga need on vajaduse pärast. Ilma kassita majas hakkavad hiired tantsu lööma. Veel on lemmikloomaks olnud vahelduseks jänesed. Kord kingiti tütrele sünnipäevaks jänes. Algul ei olnud puuri ja siis elas ta toas, aga ta läks nii pahuraks. Hüppas vooditel, näris elektrijuhtmeid ja tegi muid pahandusi.
Ostnud ei ole ühtki lemmiklooma, oleme saanud niisama. Nimepanekuga on keerulisem lugu. Pakume igaüks oma variandi välja ja siis valime sobiliku. Mõnikord vaatame millisele nimele koer reageerib, siis see jääb. Praegune koer just nii nime saigi. Selle koeraga oli üldse huvitav saamise lugu. Eelmine koer oli just auto alla jäänud ja meil ei olnud koera. See oli väga armas koer ja kaotusest olime väga õnnetud. Ta oli halli ja musta karva seguga. Minikolli, huvitav oli selle poolest, et üks silm oli helesinine ja teine tumepruun. Inimesed vaatasid teda huviga ja mõned arvasid, et ta selle silmaga ei näe. Ta oli väga armas ja sõbralik koer. Nüüd praegusest koerast. Kaks kutsikat oli viidud surnuaiale. Motelli naised tõid nad sealt ära. Ühe said kellelegi ära anda ja teist pakkusid mulle. Ütlesin, et ma ei taha ühtki koera enam. Ei taha nutta. Käisid pakkumas mitu korda, lõpuks ütlesin, et tooge ta ära. Võtsin endale nuhtluse kaela. Oli päris suur kutsikas, aga kõik oma vajadused tegi tuppa. Vahel kui kükitama hakkas, võtsin ja viskasin õue. Jooksis väljas ja nii kui tuppa sai, tegi kohe tuppa. Kord nägin, et tegi õue ja sellest ajast hakkaski õue tegema. Veel oli paha komme kanu murda. Kord said pahanduse pealt kätte ja andsin vitsa. Peale selle enam ei murdnud. Ta on üldse väga hellake. Nüüd on ta muutunud üsna sõnakuulelikuks koeraks. Kasvas ainult pisut palju suureks minu jaoks. Mulle meeldivad väikesed karvased koerad. Mul ei pea sugugi olema tõukoer, sest need on kallid ja raha on mul vähe. Näitustel ei käi, elan maal ja olen vana inimene. Koera värv pole ka tähtis, peaasi et näeks kena välja. Toitma pean muidugi mina. Jalutamas pole vaja käia, sest ta jookseb ise. Kui keegi välja läheb, siis läheb ta kaasa ja kui tuppa tuleb, siis tuleb tema ka. Muul ajal on ta peamiselt toas. Üks komme on tal veel. Ta võtab uksed ise lahti, aga kinni ei pane. Kui väljas mingit heli kuuleb, jookseb kohe välja vaatama. Selline on praegune koer.
Eraldi loomaga tegelemiseks pole aega raisanud, sest maal leiab ta ise omale tegevust. Süüa ekstra koera jaoks ei ole ostnud. Koer sööb seda, mis me isegi. Arsti juures pole ka vaja käia olnud, sest krantsid on tugevama tervisega kui tõukoerad. Vaktsineerida ikka tuleb marutaudi vastu igal aastal. Elame metsa ääres ja võivad metsloomad õue tulla. Isegi lehmad said süstitud. Meil oli kord emane koer. Väike karvane koer ja nimi oli Karu. Tal olid mitmed pojad. Ta pojad viidi alati kõik ära peredesse. Olid väga kenad pojad. See oma jäi jällegi auto alla. Arvati vist, et on rebane, ta oli väga rebase moodi ja värvi.
Praegune koer on väga viisakas. Alul ei lubanud tal köögist mujale tuppa minna ja nüüd ta ei lähegi mujale, kuigi uks võib lahti olla. Voodisse ei ole ükski koer käinud ja praegune ka mitte. Koera jalad pole nii puhtad, kuigi pühid neid. Juba põhimõtte pärast ei luba voodisse ja kui ta pole saanud, siis ei kipugi. Tal on köögis oma koht ja magab seal. Varem oli meil koeral õues trepi peal kuut, aga kui tekkisid hundid ja tihti koeri murdsid, siis ei julgenud enam koeri õue ööseks jätta. Nüüd magavad alati toas.
Koera kaasa ei võta reisile. Kui üheks päevaks läheme, on ta kenasti toas ja ootab. Pahandust ei tee ja oma vajadused kannatab ka ära. Pikemaks ajaks minekuga jääb koju keegi. Kui olin laps, oli meil selline koer, kes käis kaasas. Kord sai kaasa ja hiljem enam maha ei jäänud. Sel ajal käidi hobustega. Kui ta nägi, et hobuse riistu võeti, peitis ta end väljas ära ja kui minema hakati, tuli kaasa.
Praeguse koera sünnipäeva ei tea, ta ju leidkoer, aga eelmise koera sünnipäeva teadsime ja siis ostsime talle selleks päevaks ikka midagi head. Riideid pole koertele küll ostnud. Maal pole selleks vajadust ja ma ei kujuta seda üldse ette. Meil oli üks väike must koer Roki. Kui mul tütar väike oli (4-5 a) siis ta pani sellele koerale oma väikseks jäänud riideid selga, see oli hästi sõbralik koer ega pahandanud. Ta käis bussipeatuses inimesi bussile saatmas. Meil peatus maja juures, umbes 20 sammu.
Koera pesnud oleme seebi ja veega, aga ehtinud küll ei ole. Üle hoolitsenud ka ei ole.
Lemmiklooma surm on väga raske. Matnud oleme maja ümbrusse. Lapsed on kivid peale pannud ja lilled istutanud. Ma ei taha matusel olla, nukker on. Elan seda surma väga raskelt üle. Nutan mitu nädalat ja ütlen iga kord, et enam koera ei võta, aga ikka võtame jälle. Meil on enamasti kõik koerad lõpetanud elutee autoga.
Koeral peab olema kord, mida ta võib ja mida mitte teha. Praegune koer on väga korralik. Ta on suur koer ja võiks vabalt laualt toitu võtta, kuid ta ei puutu. Ta istub laua ääres toolil. Poiss naerab, et loll ikka küll. Laua peal taldrikuga ta ees kotletid, aga ta ei puutu. Pahanduse eest tuleb koera karistada just siis kui tabad teda pahanduselt, siis ta teab, mille eest karistada saab. Mulle tundub, et koer saab väga hästi aru kõnest. Kui on pahandust teinud ja temaga riidled, on väga löödud välimusega. Kui kiidad, hüppab rõõmust. Oleme õues, ütlen, lähme tuppa, tuleb kohe. Ütlen, mine magama, läheb. Mulle tundub, et ta saab kõik aru, mis räägin. Mulle tundub, et lapsed vajavad küll loomi. Minu lastel oli väike koer ja nad kandsid teda kogu aeg kaasas. Kui oli kiiresti vaja minna, võeti koer kaenlasse ja joosti, nimi oli Muita. Kui sai tuua väike kutsikas, siis see algul jalgu maha ei saanud, kogu aeg hoiti süles. Veel oli meil väga armas koer Nati. Ta oli valge ja väiksena nii kui vatist tehtud, lokkis karvaga. Ta oli väga asjalik koer. Meil lehmad olid koplis ja kippusid alati mulgu all seisma. Koerale ütlesid, et vaata kus lehmad, aja metsa. Ta ajas metsani ja tuli ise tagasi. Sovhoosi ajal oli meie juures põllul rukki oras. Kevadel läks põld kenasti roheliseks ja põdrad tulid põllule sööma. Koerale tundus, et see pole õige ja ajas põdrad ka metsa. Kaugemale ei ajanud kui metsani ja põdrad kartsid ka.
Veel kord juhtus huvitav lugu. Tüdruk oli 2-3 aastane. Õhtul laps kadunud, otsime kõik last ja igalt poolt, kuid asjata. Õhtul läheb juba viduseks ja ei kusagil. Meil mets lähedal, kartsime, äkki metsas. Mul tuli meelde, et päeval ta ronis koera kuudis trepi peale. Oligi kuuti pugenud ja sinna magama jäänud. Nii ei reageerinud hüüdmise peale ka.
Nüüd võib isegi lehma pidada lemmikloomaks. Neid on nii väheks jäänud ja isegi hobust. Rasvatihane on väga armas loom, miks mitte lemmikloomaks. Paned neile süüa, siis lähevad ka julgemaks. Metskits oli meil talvel päris õuel käinud lilleaias, mammud olid maas. Õhtul vahel õue minnes kuulsime krõbinat, aga muidugi ei näinud kedagi.
Mingil juhul ei peaks selliseid ebatavalisi loomi. Minisiga võiks veel olla, ta ei ole vastik, aga mitte mingil juhul madu või ussid, sisalikud, iguaan, piraajad. Lemmikloom võib olla iga kena loomake. Tal võib olla ka otstarve, näiteks lammas, jänesed on ju nii armsad, miks mitte lemmikud.
Lemmikloomad on inimesele seltsiks ja pingete maandamiseks. On tuju paha, tuleb koer sinu juurde, pistab nina pihku. Pead tahes-tahtmata temaga rääkima. Eriti seltsiks ja sõbraks on üksikule inimesele. On vähemalt, kellega rääkida.
Olen sündinud 1936. a. ja kogu oma suurema osa elust elanud nõukogude korra ajal. Olen elanud üüripinnal peremehe majas, kommunaalkorteris, kuid oma maja pole olnud. Minu lapsepõlves ei peetud koeri ja kasse seetõttu, et nad oleksid olnud lemmikloomad, vaid elulisest vajadusest tingitult. Koer kaitses maja, kass püüdis hiiri ja rotte. Kui loom oli võetud, siis hoolitseti tema eest. Mitte kunagi ei jäetud ei koera- ega kassipoegi prügikasti juurde. Omanik hoolitses selle eest, et üleliigsed pojad hukati. Seda tehti kohe peale sündi. See oli muidugi julm, kuid paratamatu, sest ei tulnud pähegi, et oleks lasknud kasvada teatud suuruseni ja siis hüljatud. Lastele õpetati aukartust elu suhtes. Ei tulnud kellelegi pähe looma piinata. Arvestati seda, kas on võimalik kassi või koera pidada ja kas selleks on vajadus. Elasin äärelinnas ja peaaegu igas majas olid loomad ja linnud. Peeti lehmi, lambaid, kitsi. Kasvatati sigu, küülikuid, kanu, hanesid, parte ja isegi kakuneid. Loomade ja lindude pidamine oli tingitud müügil olevate toidukaupade nappusest ja ka raha vähesusest. Kuna koduloomad olid olemas, siis ei olnud vajadust eraldi mingi lemmiklooma soetamiseks. Loomal oli looma koht. Tema eest hoolitseti, kuid kellelgi ei tulnud pähe koerale või kassile lubada ronida lauale ja süüa sealt seda, mis talle meeldib. Oma helluse ja tähelepanu ülejäägid anti inimesele. Alati oli tähelepanu eelkõige inimesele pööratud. Naabrilapsed olid sama kallid kui endagi omad ja võileiba jätkus nendegi jaoks. Nüüd on nii, et naabri koerale jätkub tähelepanu ja maiustusi, kuid vaesele naabrilapsele võileiba ei tule meelde pakkuda. Headust ei kasvatata inimeste, vaid loomade vastu. Ebanormaalset loomade jumaldamist lubasid endale vaid üksikuks jäänud naisterahvad. Minu tuttaval on 2 kassi. Nende käitumist ei piira mitte mingisugused reeglit. Kassi toit on puistatud isegi elutoas lauale. Perenaine ostab neile kõrgekvaliteedilist liha, kuid ise sööb kõige odavamaid seasabasid ja kõrvu. Loomulikult vastavad tema kassid talle suure kiindumusega. Eks nad kompenseerivad talle puuduva perekonna osaliselt.
Praeguse ajaperioodi iseloomustavaks näitajaks on auto ja lemmiklooma olemasolu. Ei ole võimalik, et endast lugupidavas perekonnas puudub lemmikloom. Nii võetaksegi kas koer või kass peresse. Tihtipeale tüdinetakse ja siis võib tekkida jällegi kodutu loom.
Minu naabrinaine koduta kassi märkab alati ja söödab teda, kuid nutetud silmadega lapse jaoks ei jätku tähelepanu. Minu lapsepõlves poleks küll naabriemale tulnud pähe valada piima hulkuvale kassile, kuid võileiba naabrilapsele mitte anda. Alati küsiti, kas kõht ka tühi on. Anti, mis omal oli.
Minu õe peres on olnud kaks koera. Kuningpuudel Leedi ja minipuudel Pelli. Leedi osteti nii, et õde ei teadnudki sellest kavatsetavast tehingust. Oli igatahes väga tark koer. Korraga hakkas köögilaualt toitu näppama, siis kui kedagi kodus polnud. Selle kombe harjutasime ära nii, et panime lauale tordilõigud ja sellesse kange punase pipra tükid. Peale seda polnud enam probleeme. Laual olevat toitu ei puudutanud. Minipuudel võeti peale Leedi surma. Selle põhjuseks oli asjaolu, et õemees ei käinud 2 kuud toast väljas. Tervis oli peale infarkti kehv ja puudus otsene vajadus. Nii võetigi koer, keda tuli 2 korda päevas jalutama viia. See oli liigutav armastus inimese ja koera vahel kuni õemehe surmani. Koer elas 14-aastaseks, kuid siis pandi magama, kuna tal oli keelel kasvaja, kuid opereerida ei saanud, kuna ei kannatanud enam narkoosi. Oli imepisike loomake. Istus ikka õemehe peo peal. Magamapanek oli talvisel ajal. Matmist polnud võimalik korraldada ja nii põletati põrm metsas okstest tehtud lõkkel. Lahkumine oli südantlõhestavalt kurb, kuid elu lõppemine on paratamatus. See koerake oli väga edev. Ta võttis osa pidevalt koerte näitusest ja sai aurahasid. Juba eakamana tahtis ta alati peale pesemist, et talle need aurahad kaela pannakse ja siis uhkeldas ringi. Igatahes andis ta palju rõõmu ja sundis peremeest liikuma. Igatahes oli selle koerakese pissitamine õemehe viimaseks tegemiseks selles maapealses elus. Loodetavasti on nad jällegi teispoolsuses koos ja tunnevad teineteisest rõõmu.
Elan suures majas. Trepikojas oli 6 koera, 3 väikest ja 3 suurt. See oli pöörane aeg. Ega peremehed nende järgi ei koristanud. Nüüd on nagu paradiis. Õnneks pole momendil ühtegi, kuid majas on neid piisavalt ja kogu maja ümbrus mustust täis. Kojamees igal hommikul koristab junnikesi. See on vastik, kuid midagi pole teha. Küllap sellest ka minu negatiivne suhtumine koduloomadesse. Lemmikloomad on ainult majaomanike privileeg. Korteris loomapidamine on ainult nende piinamine. Laps ei vaja looma. Laps vajab õpetust, et armastada tuleb oma kaaslast ja teda hädas toetada, mitte aga mõnitada. Inimelu on kõige kallim varandus ja seda varandust tuleb hoida. Endast nõrgemat inimest tuleb hoida samuti nagu lemmiklooma. Hoolitsus looma eest ei muuda last halastavamaks inimeste suhtes.
Miks peab inimene lemmiklooma! Arvan, et ikka enda pärast. Looma hooldamine pakub vaheldust tööpäevast tüdinenud inimesele, õpetab mõistma looma, arvestama tema vajadustega, piirama oma inimlikku ego. Looma eest hoolitsemine, tema hoidmine ja hellitamine annab emotsionaalset rahuldust inimesele ja loomale – viimane tunneb ennast kaitstuna. Võttes majja looma, võtab inimene endale kohustuse teda hoida ja kaitsta.
Minult on küsitud: „Miks sul ei ole lemmiklooma?“ Üksiku inimesena olin koolivaheaegadel pikki perioode kodunt ära ja kelle hoolde ma oma loomakese oleksin jätnud. Paar päeva oleksid naabrid tema eest hoolitsenud, aga paluda neil kuu aega teda hooldada oleks olnud liiast. Loomalgi oleks raske kohaneda uue, olgugi ajutise perenaisega, sest eri inimese suhtlemisoskus loomaga on omanäoline.
Nii ei olegi mul kogemusi oma loomaga, kuid olen tundma õppinud mitut head tuttavat kassi ja koera. Panen kirja mõned lood nendest.
Isepäine Topi.
Topi elas Jõgevamaal Voore külas. Tema perenaise Eviga olime kolleegid ja käisime sageli ümbruskonnas jalutamas, Topi rihmapidi kaasas. Nii mõnelgi koolijütsil oli lõbus vaadata, kuidas me metsa poole sörkisime, kõige ees, saba uhkelt püsti ja kõigest väest rihma sikutades, Topi. Oli tegemist, et püsti jääda tema ootamatute kõrvalepõigete ajal: erutav lõhnade maailm meelitas Topit.
Kasvult oli Topi madal kõverate taksijalgadega karvarull, keda Evi igal ajal kevadel pügas. (Mul on siiani alles kotike tema karvu. Topi ise puhkab hulk aastaid kodumaa mullas.) Karv oli ruuge hallika okkaga. Evi pügas Topit lambaraudadega. Ega ta üksi hakkama saanud – mees oli abiks. Peale pügamist käis Topi halenaljakas – pikk peenike pügamisjuttidega kere madalatel jalgadel, väikese pea küljes pikad laperdavad kõrvad. Ise ta häbenes pügamisjärgset alastiolekut – puges kuuti varjule.
Topi isaks oli puhastverd taks, kellel oli armulugu puudliga.
Kutsikana oli Topi olnud väikene armas ja elav karvatopp. Siit ka nimi Topi. Kutsika imetlejad pakkusid välja mitmeid nimesid. Üks naistuttav (saksa filoloog) leidis, et nimeks võiks olla Herz koerakese armsa välimuse ja olemise pärast.
Topi välimus oli vaatamisväärne. Kutsikana meeldis ta lastele väga: käisid teda imetlemas ja silitamas. Kutsika eas, päris noorekesena, varastati Topi ära. Küla lapsed otsisid teda kõikjalt, kuid Topi jäi kadunuks. Evi rääkis oma murest koolis õpilastele. Päevad läksid ja siis – Topi toodi koju tagasi. Just nimelt toodi. Üks algklassiõpilane ilmus õhtul, koerake kaasas, Evi ukse taha ja tunnistas, et tema viis Topi ära ja tõi nüüd tagasi, sest Topi nuttis palju. Evi küsimusele, miks ta Topi ära varastas, seletas tüdruk, et ta ei varastanud, vaid võttis Topi mõneks ajaks endale mängida: Topi meeldis talle nii väga. Omavahel leppisid nad kokku, et Evi ei ütle kellelegi, kes Topi ajutiselt ära viis ja sõna on Evi pidanud.
Topi oli õuekoer. Pehme paksu alusvillaga karvkate kaitses teda külma eest. Korteri akende all oli tema kuut, söögi- ja jooginõud. Territoorium, mis jäi keti ulatusse, oli tema turvaala ning sinna ei tohtinud võõras tulla. Lahtiselt ei võinud Topit pidada tema jahikoera instinktide tõttu ja ka seepärast, et ta oli võõraste vastu kuri – võis hammustada. Pakaselistel talvepäevadel ja öödel oli Topi ase (tekk) korteri esikus. Seal oli kitsas, kuid Evi ei raatsinud oma lemmikut õue jätta.
Topi võttis mind suhteliselt kiiresti omaks. Esimesed korrad käisin Topi territooriumil loomulikult koos Eviga. Algul oli ta väga umbusklik, kuid nuusutas mind siiski üle ja leidis vastuvõetava olevat ning harjus seostama mind jooksmaminemisega. Kui nägi mind tulemas, kilkas rõõmust. Ja kui me koos Eviga maja nurga tagant välja tulime, oli Topi rõõmust pöörane – kilkas, hüppas ja tiirutas ringiratast. Pidi nobe olema, et jooksurihm kaelarihma külge kinnitada. Ja siis! Ole valmis! Topi läks nii suure hooga, et võis minu kui kergema pikali tõmmata. Metsas oli sageli rihma käepide minu kämbla ümber – Topi jooksis ees ja mina tema järel. Evile oli Topiga koos jooksmine raskevõitu.
Nii me siis looduses käisime – Topi, Evi ja mina. Läksime näiteks piki Tammealleed Tammemetsa poole. (Metsas ei kasvanud ühtegi tamme, kuid alleed ääristasid eakad jändrikud tammed. Allee järgi nimetasid elanikud metsa Tammemetsaks. Metsa ametlik nimi oli Roela Suurmets ning metsa viiv tammedega ääristatud tee oli paar-kolm inimpõlve tagasi tuntud Lauasara teena. Lauasara oli meie ajaks ammugi hävinud.) Teeäärses majapidamises oli suurt kasvu noor koer, kes, kui ta lahti oli, tuli Topit tervitama. Uudistajal olid head kavatsused, kuid kui meie tervitaja Topi arvates tüütuks muutus, andis ta sellest tseremoonitsemata kurjal moel märku. Püüdsime pinget leevendada. Evi sikutas Topit eemale ja mina keelitasin teist asjaosalist kaugemale hoidma. Topi ei peljanud suurekasvulist suguvenda. Ta käis ikka vapralt oma teed. Oma tahtmised oskas ta läbi suruda.
Tammealleelt keeras rada metsaäärsele heinamaale, mille keskel kasvas kaks võimsa võraga puud – tamm ja pärn. Käisime neid tervitamas. Heinamaal lasi Evi Topi lahti. Ta tundis vabadusest pöörast rõõmu – tuiskas ringi, nina maas, ahmis endasse lõhnu, hüppas üle kraavi ja kadus vahelduseks metsa. Meie istusime ja ootasime Topit. Enamasti ei veninud ooteaeg pikaks, aga juhtus ka nii, et Topil ei olnud naasmisega kiiret. Kutsusime siis teda üksteise võidu. Evi oli mures, et järsku sattus koer mõne peibutava uru juurde (taks on ju urukoer). Lõpuks ilmus Topi välja ja lasi juhtrihma kaelarihma külge kinnitada. See toiming käis maiuspalaga meelitades.
Topi meelispaigaks kujukeski see heinamaa. Mõnigi kord läks nii, et ta keeldus mujale minemast. Keha viimseni pingul, käpad laiali, kael välja venitatud, silmad pungis, keel suust väljas, sikutas ta kaelarihma, püüdes meid oma tahtele allutada. Meil jäi üle ainult alistuda. Proovisime ka nii, et Evi kandis Topi süles peibutavast teeotsast mööda, aga niipea, kui Topi tundis maad jalge all, algas vägikaikavedu uuesti. Alla jäime meie. Õnneks leppis Topi meiegi sihtide ja soovidega ning rändasime üksmeeles ümbruskonnas.
Haigus ja aastad viisid Topi maamulda vaatamata kohaliku loomaarsti pingutustele. Topi põrm puhkab koduaias marjapõõsaste vahel. Jõululaupäeva õhtul põleb ta haual küünal, suvel õitsevad lilled.
Korteri akende all valvab nüüd korra järele hundikoer Rolf, poja kingitus isale, Evi abikaasale, pärast Topi surma. Evi meeski lõpetas oma maise teekonna mõni aasta tagasi. Evile on seltsiks Rolf, üks oma ning neli keldrikassi ning muidugi töö koolis.
Kratt Kurri
Ühel õhtul u. 15 a. tagasi helises uksekell. Avasin ja lävel seisis kolleeg ja ühtlasi naabrinaine Maret, käes rulli keeratud rahvariide vöö, endal küsiv ilme näol: „Ene, kes tunned? On see sinu oma?“ Tunnistasin vööd – oli tõesti minu oma, õigemini mulle kasutada antud vöö. Igaks juhuks avasin kapiukse – ei, vööd ei olnud kapis omal kohal. Tundsin huvi, kuidas vöö tema kätte sattus. Maret seletas, et leidis rullikeritud vöö oma korteri köögipõrandalt. Arutasime, et mis müstika see on. Rahvariidevöö ei veere rullikeeratuna läbi kahe korteri. Kes või sellega hakkama saada? Kahtlustasime Mareti kassi Kurrit.
Elasime teisel korrusel samal trepimademel korteriuksed vastakuti. Mareti ja minu korteri köögil oli rõdu. Rõdusid lahutas trepikoja aken, mille välisplekk e. aknalaud oli ühel tasapinnal meie rõdude põrandatega ning ulatus kummagi korteri köögirõduni. Kurri, kes elas ainult korteris, õppis käima oma köögirõdult minu rõdule. Leidsin sageli Kurri lesimas minu korteri rõdu piirdel või põrandat katval vaibal. Suvel palavaga hoidsin köögi ja rõdu vahelise ukse lahti. Kurrikene tuli loomulikult uudistama, mis teisel pool ust on. Algul salamisi. Kui mind nägi, lippas tagasi rõdule ning ronis kribinal oma rõdule. Peagi Kurri sõbrunes minuga ja oli sage külaline. Talvel ta muidugi tuppa ei saanud, kuid istus meelsasti minu rõdu äärel.
Jutuajamises selgus, et Kurri avab kappide uksi, mis korralikult kinni ei ole. Maret oli märganud, et Kurri õiendab käpaga irvakile jäänud kapiukse kallal. Tõepoolest, rahvariidevöö oli rulli keeratuna ühe kapi alusel riiulil ja selle uks ei seisnud kinni. Oletasime, et Kurri tuli rõdude kaudu minu korterisse, tegi käpaga irvakil kapiukse lahti, võttis vöörulli hambusse ja tassis läbi minu korteri toa, esiku ja köögi rõdule, ronis rõdu piirdele, sealt alla trepikoja aknaplekile, piki seda oma rõduuksest jälle üles rõdu piirdele ja uuesti alla enda rõdule rullikeeratud vöö hambus. Oli suvine aeg. Köögist rõdule viiv uks oli lahti. Mina toimetasin peenramaal. Kurril oli vaba voli tegutseda. Aga miks ta nii toimis? Miks ta võttis lambavillalõngast kootud vöörulli? Samal riiulil oli teisigi väikeseid riideesemeid. Kas vööl oli tema jaoks oluline lõhn? Kurri oli emane kass. Poegi tal ei olnud, sest teda ei lastud õue armurõõme maitsma. Kas selline käitumine oli seotud emainstinktiga viia pojad võõralt ohtlikult territooriumilt kodusesse kaitstud kohta? Ja lambavillane vöörull seostus pojaga?
Teine sarnane lugu oli veel, vist isegi samal suvel. Maret tuli kokkukeeratud sukkpüksid näpus. „Kas need on sinu omad?“ Olid küll. Ta oli leidnud sukkpükste rulli oma rõdult Kurri asemelt. Asi oli tundunud talle kahtlane, sest ta ei pane sukkpükse selliselt kokku. Sukkpükste karp oli mul sama kapi alumisel riiulil, kus oli olnud rahvariidevöögi ja kapi uksemagnet oli ikka vahetamata. Ju Kurri oli käinud ja sukkpükste puntra juba tuntud teed ära tassinud. Miks talle see pehme kogukas pundar meeldis? Kas sukkpükstel oli mingi oluline lõhn? Miks ta valis puntra (karbis oli mitu pundart), mis oli korra jalas olnud? Mis sundis looma nii käituma? Kas tõesti emainstinkt? Kas need kaks pehmet rulli olid pojad, keda pidi kaitsma?
Kurri ema oli õuekass Mareti mehe isakodus. Kurri oli üks tema pesakonnast, kes pääses surmast tiigis, kivi kotis. Mareti pojad tahtsid endile kassi ja nii leidiski üks hallivöödiline kassihakatis endale kodu. Temast sai toakass, sest pereema Mareti tingimus oli, et poegi ei tohi olla. Külas ei olnud 1980. aastatel võimalik kassi steriliseerida ning polnud kättesaadavad tiinusevastased tabletid. Nii oligi ainuke võimalus hoida emane kass toas kinni. Kassile oli nn. puurielu piinaks, eriti nooremas eas, kui elutsüklid sundisid paarilist otsima. Paar korda pääses Kurri vabadusse, kuid põgenemine avastati kohe, Kurri saadi kätte ning poegi ei tulnud. Vanas eas muutus Kurri rasvunud laisaks ning apaatseks loomaks. Ta suri vanadussurma ja maeti oma sünnitalu õuele.
Kuidas oleks õigem toimida kui pere soovitakse kassi või koera? Kas steriliseerida või kasutada tiinusevastaseid tablette? Emase looma puhul? Küllap tuleks lähtuda looma heaolust nendest tingimustes, millistes hakatakse looma pidama.
Kurri kohta veel paar tähelepanekut. Ta ei näugunud, vaid tegi natuke naljakat kurisevat häält. Siit ka nimi Kurri. Ta ei läinud ka pereliikmete sülle, välja arvatud pereisa, rääkimata võõrastest. Ta ei sallinud ka silitamist.
2
Palli tänava valitseja Volli (31.VII.2002-5:IX.2005)
13 aastat elas Palli tänava majas nr. 5 kõuts Volli, täisnimega Voldemar. Enne teda oli peres Timmu, täisnimega Timofei. Tema ajal elas pere Tallinnas Nõmmel. Nimed Voldemar ja Timofei pandi peremehe ettepanekul. Ta arutles umbes nii: kass on pereliige, kes elab oma iseseisvat elu ja meessoost kassil peab olema mehine nimi.
Timmu oli Volli isa ja emaks oli Järvakandi Peetri koguduse pastori kass Katariina-Rosalie. Timmu ja Katariina-Rosalie said kokku Lelle lähikonnas proua Asta talus. Õel ja õemehel oli sealkandis suvemaja. Pikemaks ajaks sinna sõites võtsid nad Timmu kaasa, küdi loomake ei talunud autosõitu. Teda prooviti sõidutada korvis või puuris auto katusel, õde hoidis, õigemini püüdis hoida teda sõidu ajal süles, kuid Timmu pissis hirmust talle sülle. Ta kräunus, rabeles ja küünistas. Asi läks nii kaugele, et Timmu põgenes, kui õemees auto garaažist välja ajas. Hirm autosõidu ees määras Timmu edasise elukäigu. Ta anti suvekodust paari kilomeetri kaugusel elavale proua Astale. Viimane võttis enda juurde ka Katariina-Rosalie, kui pasotor vahetas elukohta ning ei saanud kassi kaasa võtta. Timmu elas Asta juures kaks aastat ning jäi auto alla.
Timmu ning Katariina-Rosalie järglane Volli oli kassisoo väärikas esindaja. Juba välimus oli silmapaistev: madalad jalad tugevate käppadega, must pikakarvaline uhke valge maniskiga kasukas ja saba kahar nagu oraval. Põlveliigesest algasid puhvpüksid. Lapsepõlveajal toas elades säras Volli kasukas puhtusest, aga õues ringi rännates oskas Volli end igasuguse ilmaga ära määrida.
Volli oli sõltumatu isand, kes kassielu võitlusväljal oli tunnustatud tegija. Lähipiirkonnas, just turukasside seas, küllap ka kaugemal, on Volli järglasi, kelle rinda ehib valge manisk nagu oli meie Vollil. Kahevõitluses Volli ei taganenud – kargas nagu must välk ka endast kogukama rivaali kallale ja ei andnud alla enne kui sissetungijale oli koht kätte näidatud. Haavu sai ta elu jooksul loendamatul hulgal. Kõrv lõhki rebitud, ninal haav, nahalatakas turjal lahti jne. – nii istus Volli sageli hommikuti ukse taga. Isegi vana ja tõbisena püüdis ta oma territooriumi valvata, aga noored muutusid üha jultunumaks. Viimastel elukuudel magas Volli ükskõiksena põõsa all, kui jultunud tiigrivöödiline meie õues kontrollpunkte märgistas.
Koertegi suhtes oli ta üleolev ning takistas nõnda endast palju arvavat haukujat. Üleaedsetel on kaukaasia lambakoer, kes häälekalt avaldas enda arvamist kasside suhtes. Meie krunte lahutab osaliselt laudadest tara, osaliselt võrkaed. Koera liikumisruum üleaedsete krundil on seatud nii, et tara taha koer ei pääse. Meie krundil on tara kõrval madal tsementmüür. Kord ründas kaukaaslane larinal haukudes kõigest väest võrkaeda kohas, kus see kinnitub tara külge. Raevu põhjustas Volli, kes lamas tsementmüüril nagu narritades koera. Lõpuks Volli tüdines kärast, hüppas müürilt maha ja jättis raevunud lõriseja sinnapaika. Üle tänava meie vastas elavate naabrite puudlit karistas Volli käpalöögiga nina pihta, kui see liiga lähedale tuli, et võõrast oma hoovilt minema ajada.
Teadagi, et koera nina oli lõhki ja häbi pealekauba – ei suutnud oma hoovi kaitsta. Teeme seda lugu naabrinaise jutu järgi: ta nägi sündmust pealt.
Koduski näitas Volli oma iseloomu. Õues olid tal kindlad kohad, kus ta ootas tuppakutsumist. Esimene hommikune ärataja tegi ukse lahti ja hõikas Vollit. Kui ta oli öistelt käikudelt tagasi, tuli ta tuppa magama. Keris ennast õe kõrvale voodisse oma teki peale. Aga juhtus ka nii, et Volli ei teinud kutsujast väljagi – pilutas silma, keeras teise külje ja magas edasi. Nii oli kõiges: kui Volli ei tahtnud, siis ta sind ei arvestanud. Õigem oli tagasi tõmbuda ja oodata soodsamat aega. Kui Volli tõmbas kõrvad lidusse, oli märk, et ta pole asjade seisuga rahul. Seda tuli ette sageli.
Volli liikus laialt ringi. Oma rännakutel jäi ta ära mitmeks ööpäevaks. Rännakutelt naasis ta mõnigi kord kummalisena. Ühel talvel ilmus ta hommikuti koju tahmasena. Naersime, et Volli on hakanud katlakütjaks. Meie lähedal oli linnaosa katlamaja. Üksvahe hoolitses ta pere küttevarude eest – järjekindlalt saabus ta hommikuti höövlilaastud sabakarvadesse takerdunud.
Mõnikord oli tunne, et Volli haledas väljanägemises on süüdi südametu inimese käsi. Kuidas seletada, et hommikul istub trepil kass üleni koos haisva määrdeõliga. Sellisena me lemmik ühel suvehommikul koju jõudis. Esimene ehmatus möödas, keerasime Volli vana teki sisse, ostsime pudeli Fairyt, lasime vee vanni ning pesime Volli puhtaks. Kuivatasime mitme linaga ning lõpuks fööniga. Kogu hommikupoolik kulus Volli puhastamisele. Temale see õiendamine ei meeldinud, eriti vastumeelne oli vesi ja ta andis seda asjaosalistele igati teada, kui parata polnud midagi. Lõpuks oli Volli kasukas säravalt puhas, kuid seda ilu polnud kauaks.
Varemgi oli paar lugu juhtunud, mille põhjustajaks pidasime kurja inimest. Aga kuidas ta kätte saada? Olime õpetanud Vollit reageerima ainult oma nimele, mitte kutsele „kiiss-kiiss“. Võõraid inimesi ta vältis. Koduski ei suhelnud ta võõrastega, puges nende eest peitu või läks õue.
Lärm oli Vollile talumatu. Meie majas on vaikne. Külla tulnud lapsed tahtsid Vollit silitada. Seletasime, et nad peavad olema vaiksed ja rahulikud, et kass nendega teataval määral koduneks. Alles siis võib teda nimepidi kutsuda ja kui Volli nõus on, silitada.
Pereliikmete sülle tuli Volli meeleldi. Just nimelt tuli. Teda endale sülle tõsta polnud mõtet – hüppas maha. Kõige meelsamini läks ta õe sülle. Volli oli tema lemmik.
Kodune pilt meie elutoas õhtul. Õde, õemees ja Volli vaatavad televiisorit. Õde ja õemees istuvad diivanil. Õde on sirutanud jalad tumbale, tema süles on Volli padi ning sellel troonib mõnusalt kerra tõmbunud Volli. Noorena imes Volli enne uinumist õe pöialt.
Oma pesa Vollil ei olnud, kuid aja jooksul kujunesid tal kindlad magamiskohad, kuhu panime tema padja ja tekid, et ta pehmet mööblit ei määriks. Ema toas meeldis talle tugitool ahju kõrval. Elutoas olid Volli meeliskohad tugitool ahju kõrval, tumba ja koht kušeti keskel. Õe toas magas ta kirjutuslaua toolil ning õe magamiskušeti keskel. Kööki jäi ta harva. Seal oli tema eelistatum koht taburetil laua otsas.
Mingi sisemine kell määras valikuid. Kõht täis (söögikoht oli köögis) läks Volli näitas köögist esikusse viiva ukse taha ja palus ukse lahti teha. Esikus oli kaks võimalust – õue või ema tuppa. Suvel läks ta enamasti õue, aga kui vihma sadas, keeras ukselt tagasi. Päevade viisi läks Volli ema toa ukse taha ja palus end sisse lasta ja siis vupsti! Tugitooli. Kui ema tugitoolis istus, seadis Volli end sisse tema süles. Nii nad seal siis kahekesi tukkusid (ema suri 2008. aastal 93-aastasena), kuni ema Vollist väsis, ennast liigutama hakkas ja Volli seda pahaks pannes maha hüppas ning läks kas õue või seadis ennast sisse järgmises toas. Järgnes aeg, kui Volli eelistas pikka aega elutuba või õe tuba.
Talveöödel magas Volli enamasti toas õe kõrval oma teki peal ennast tihedasti vastu õde surudes. Õemehe kõrvale ta magama ei läinud. Kui õde talvel ära oli, magasin mina all tema voodis, et Volli ei peaks õues olema. Suviti oli tema magamiskoht majapidamishoone laka räästaaluses, kus oli eelmise majaomaniku ajast õlgi. Seal oli Vollil mitu asemekohta.
Mina elan ärklikorrusel. Sinna me Vollit käima ei harjutanud. Paar korda viisin ta üles, et näha, kuidas ta käitub. Niipea kui Volli põrandale panin, keeras ta minu ukse poole ja nõudis otsustavalt väljalaskmist. Kõrvad olid lingus ja kogu olek rahulolematu. Avasin ukse ja läksime koos alla talle tuttavasse maailma. Öeldakse, et täiskasvanud kass ei jää võõrasse ümbrusesse pidama. Eks seda kinnitas ka Volli käik minu ruumidesse.
Esikust läksid uksed maja alusesse keldrisse, sahvrisse ja kempsu. Nende uste taga Volli ei peatunud. Need olid talle sama tähtsusetud nagu seda. Majapidamishoone ruumidesse, välja arvatud puukuur ja lakaalune, Volli ei läinud. Kui sauna uks oli lahti, siis vaatas mõnikord üle ukse ja nuhutas, aga need ruumid ei meeldinud talle.
Teavet oma lemmiklooma, s.t. kasside kohta oleme saanud raamatutest.
Mood ei ole mõjutanud valikut ning tõupuhtus pole olnud oluline.
Näitustel ei ole lemmikloomaga käinud.
3
Volli elas vaba looma loomulikest instinktidest tingitud elu ja mingit aja hulka loomaga tegelemiseks ei oska määrata. Igaüks meist tegeles temaga. Vajadusel pesid teda õde ja õemees. Kui Volliga tegelemise aja sisse arvata ka tema süles hoidmine telerit vaadates, lehte lugedes, sokke nõeludes, siis kulus kassiga tegelemiseks kõige rohkem aega õel. Volli oli tema lemmik.
Hommikul seitsme-kaheksa paiku lasi keegi Volli sisse, puhastas teda vajadusel ning Volli läks õe tuppa magama. Üheksa paiku tuli ta koos meiega sööma. Volli söögikoht oli laua kõrval olema lillevaaside riiuli all. Ühes jutis hommikusööginõudega pesime Volli nõud – söögikauss, vee- ja piimanõu. Volli läks õue või tuppa magama. Järgmine söögikord oli harilikult õhtul. Oli ka päevi, kui Volli nõudis lõunat. Volli sööginõude all oli nelinurkne papitükk, nn. laudlina. Kasutusel olid nn. salvrätikud, neljakandilised paberitükid, mille peal käis Volli kahvel, millega tema toitu liigutati. Laudlina oli vajalik selleks, et Volli süües põrandat ei määriks. Volli söötmine kujunes aastatega omaette rituaaliks. Meie köögis võis näha niisugust pilti. Volli sööb. Keegi istub kõrval Volli kahvel käepärast. Söögikauss oli neljakandiline, seest ümarate nurkadega nõu. Volli sööb kausi keskelt puhtaks, aga nurkadest noolima ei hakka. Söötja võtab kahvli kätte ja tõmbab toidu kausi keskele. Volli võtab paar ampsu ja uuesti tuleb toit keskele kokku tõmmata ning vajadusel juurde panna. Viimastel aastatel jäi Volli sööginõu juurde tukkuma. Õemees kõlistas äratuseks kahvliga kausi serva vastu ja toimetas edasi. Kui Volli lasi ennast pikalt kutsuda, näiteks sööma, tavatses õemees öelda: „Noh, ega aadlimehed peagi kohe tulema.“
Volli toiduks oli spetsiaalne kassikonserv ja toit meie oma laualt (supileem, kodujuust, piim (harva), kala, valge jahukaste, mannakört (keedeti Volli jaoks), üksvahe keefir, munakollane, tailiha jne.) Volli jaoks eraldi muna ei keedetud, aga poole oma hommikusöögimuna kollasest andis õemees Vollile. Ta nimetas seda lepinguks. Ka sel juhul, kui Vollit kohal ei olnud, pani ta poole munakollasest Volli tassile. Söömata ei jäänud see kunagi. Vastavalt arsti soovitusele me ei andnud Vollile toorest kala. Kassikonservi sõi Volli hea meelega. Sellega oli lihtne kassi toita. Kuivi krõbinaid ta ei söönud.
Loomaarsti poole nii Raplas kui Tallinnas on pöördutud palju kordi. Vetarst on puhastanud Volli haavu, süstinud, ravinud paiseid, sappi, neerusid, suuõõne- ja kõri haavandeid jm. Elu lõpul oli Vollil alles poolteist kihva, ta ei suutnud midagi närida. Lõpuks ei saanud ta haavandeis ja paistes kurgu tõttu isegi vett neelata. Volli jäi nii nõrgaks, et ainult lamas. Looma piinadest päästmiseks palusime loomaarstil Volli magama panna. Igavene uni saabuski 5. sept. 2005. a. päikesepaistelisel pärastlõunal.
Matsime Volli maja nurga juurde jasmiinipõõsa juurde. See oli üks kohti, kus Volli lesis oodates sissekutsumist. Õemees kaevas haua. Kirstuks oli Volli pikkusele sobiv pappkarp. Asemeks olid õled räästaalusest magamiskohast, neile katteks Volli lina, pea alla väike nukupadi, ümber keha saialilleõied, peale ema tikitud lina. Kaanetatud kirstu lasime hauda. Hüvastijätuks puistasime mõne lilleõie ja viskasime igaüks kolm peotäit mulda. Õemees ajas haua kinni. Haua peal on murumättad ja ümber paekivitükid, mille vahele õde asetas potilille. Jõulude ajal sättisime Volli hauale väikese kuuse ning põles küünal.
Kas majja tuleb uus kass? Arvatavasti, sest õde ja õemees pooldavad uue kassi võtmist. Mulle see mõte ei meeldi, sest uus, olgugi enda kasvatatud, on võõras, kellega on raske harjuda. Volli oli legend. Hoovis ja majas on kõik kohad temaga seotud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on kindlasti vajalik õues elavate loomade puhul.
Koerad ja kassid, kes elavad ainult toas, tuleks steriliseerida. Olen näinud, kui keeruline on täies elujõus emast kassi paaritusajal toas hoida. Loomale endale on see piin. Kui mul oleks õues elav emane kass, annaksin talle tiinusevastaseid tablette. Las loom elab looduse käskude järgi.
Meil ei ole emasloomi olnud.
Pikematele reisidele, peole, külla ei ole Vollit kaasa võetud. Volli eluajal oli keegi alati kodus. Loomahotelli teenuseid ei ole olnud vaja kasutada.
Volli sünnipäev oli 31. juulil. Märkisime seda päeva mõne maiusega, mida harilikult ei antud, näit. sardell, viiner. Hommikul pöörduti tema poole sõnadega: „Volli, täna on sinu sünnipäev!“ Volli ei arvanud sellest lausest küll midagi.
Riideid me ei muretsenud. Nooruses olid mänguasjad: väikesed kõrinad, pallid, pisike kass paela otsas on siiani alles. Spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks peale šampooni ei ole kasutanud. Ka ehteid ei olnud. Spaasse teda ei viinud ja ei soovinudki viia.
Arvan, et liigse hoolitsemisega võib looma ära rikkuda, muuta isekaks ja kapriisseks või tema tahte täiesti alla suruda – kujuneb laisk isetu loom, kes ei paku rõõmu. Loomale peab jääma võimalus olla tema ise. Eks meie Volli söötmistseremoonia on üks näide ülehoolitsemisest.
Juhtusin kord nägema turu lähedal järgmist pilti. Suur täissöönud kõuts istus tänava ääres ja väike kõhnuke vanainimene toitis teda lihatükkidega. Seisatasin ja uudistasin olukorda. Naine selgitas, et see on tema kass, kes juba mitu päeva pole kodus söömas käinud. Ta on looma otsinud, lihatükid (toores liha oli) kaasas. Täna ometigi nägi ja annab nüüd süüa, sest muidu jääb kass nõrgaks. Kassi välimusest ei paistnud nõrkust – oli suur rammus loom. Liigitaksin ka selle situatsiooni ülehoolitsemise hulka.
Tänapäeval, juhul kui raha on olemas, on lemmiklooma eest lihtne hoolitseda. On küllalt kirjandust, ravimeid, hooldusvahendeid, on lemmikloomade ravimisele spetsialiseerunud arstid, on loomahotellid. Kui loom on tõesti omanikule armas, on kõik võimalused teda eest hoolitsemiseks olemas. Peale tahtmise ja armastuse peab olema raha.
Meie majast sai Vollile kodu septembri lõpul. Kuni kevadiste soojadeni elas ta majas ning asjal käis liivakastis, milleks oli suur madal vasknõu. Tundes esimest korda õues olles vajadust liivakasti järgi, palus ta ennast sisse lasta. Õemees, kes koos Volliga õues oli, taipas, milles on asi ning tõstis kassikese pehme mulla peale ja näitas, et seal saab kraapida ning kükitada. Volli sai asja selgeks. Talvel oli Vollile kempsuks puukuur. Suvel otsis ta endale sobiva koha õues. Keelde, et siin või seal ei tohi kraapida, ei olnud.
Laualt toidu võtmine ja söögilauale minek oli keelatud, aga kui köögis kedagi peale Volli ei olnud, lipsas ta söögilauale vorstilõiku haarama või istuma ja aknast välja vaatama. Kui keegi kööki tuli, oli Volli krapsti! põrandal, endal süütu nägu peas. Ka lisapalade nurumine söögi ajal oli keelatud, aga meie ise ei pidanud alati sellest reeglist kinni ja Volli ootas nina püsti maiust, kuni keegi selle talle poetas.
Halbadele kommetele mõeldes? Meie Volli oli narkomaan, päris paadunud narkar. Ikka leidis ta mõne koha või taime, mis tema jaoks uimastavalt lõhnas. Siis ta hõõrus enda kurgu alust vastu maapinda või taime ja jäi väljasirutatult pea kuklas lamama. Vastupandamatu taim oli brokkoli. Üksvahe me kasvatasime seda. Volli lamas õndsa olekuga brokkolipeenras. Brokkoli puhastamise ajal tiirutas ta näugudes ümber puhastaja. Sellest pahest ei osanud me Vollit võõrutada. Alalisest enda hõõrumisest oli Volli valge kurgualune määrdunud ja inetu. Aga niisugune ta mul oli. Teha polnud midagi.
Ei mäleta Volli karistamist. Mingil viisil on vist siiski karistada vaja. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi. Arvan, et see võib teha looma salalikuks ja kurjaks. Keelasime, ütlesime kindla ja karmi häälega: „Volli, ei tohi!“ Mõnes olukorras oli sellest abi. Kui Volli oli süüa küsinud ja siis mingil põhjusel enamuse järgi jättis, pahandas ema temaga: „Vaat, sabast kinni ja uksest välja! Kui toidu tellisid, siis tuleb ka ära süüa!“ ja ise udis kahvliga Volli kausis palakesi koomale tõmmates. Volli istus kausi juures ja lasi rahumeeli nurru või marssis hoopis ukse poole.
Trikke me Vollile ei õpetanud. Arvan, et põhjalikum dressuur on vajalik koertele, keda mingil eesmärgil välja on vaja õpetada, näit. valvekoerad, karjakoerad jne. Mäletan niisugust hundikoera, kes oli koolitatud elumaja hoovi valvama. Võõrast ta hoovi ei lasknud ja kui juhtus, et võõras õue tuli, siis välja koer teda ei lubanud.
Rääkisime Volliga, näit. Vollit kammides, käppasid puhastades hommikul, süles hoides jne. ajasime juttu. Sõbralikule ning heatahtlikule hääletoonile, just tuttavale hääletoonile vastas kass sõbralikult. Kurjad sõnad, kuri toon ning kuri nägu sunnivad looma kaitseseisundisse ning kass põgeneb. Loom tajub sõna, näit. oma nime, käsklusi jne., kui helide kombinatsiooni ja tegutseb vastavalt sellele, kuidas teda on õpetatud toimima seda helide kombinatsiooni kuuldes. Algeline mõtlemisvõime vist siiski on. Aju on ju kõigil. Kas see on siis loomal tühi hallollus. Looma aju närvirakud annavad tegutsemiskäsklusi vastavalt välismaailmast tulevatele signaalidele, neist tuleb eristada kasulikud ja kahjulikud, teha valikud, mõelda. Emakass kannab poegi ühest pesast teise. Sellele peab ju eelnema mingi mõttetegevus.
Lemmikloom võib kasutada peremehe liigset kiindumust enda huvides. Volli ja õe suhtes oli see selgelt märgata. Volli nurus söögilauas maiuspala. Õde tavaliselt poetas selle talle. Volli meeliskoht oli õe süles. Niipea kui õde diivanile või tugitooli istus, oli Volli rahul ja ei jätnud enne, kui oli sülle saanud. Isegi lapitöö tegemise ajal magas Volli tal süles. Ega õde seda pahaks pannud. Ta oli uhke Volli eelistuse üle ja mõnigi kord ütles naljatades, et ma ei saa ju seda või teist teha, sest ei taha Volli und segada.
Lapsi meie peres ei olnud.
Tuttavate lemmikloomapidajatega on üks vestlusteema looma käekäik.
Keda mingil juhul ei peaks? Ei oska öelda. Küllap iga loom saab armsaks, kui oled ta võtnud, aga siiski ei peaks ma loomi (koerad, kassid), kes diivanipadjal kükitavad iluasjad või kelle välimus on minu arvates värdjalik, näit. buldogid.
Aastaid tagasi kasvatas siil meie puukuuris üles neli poega. Söötsime neid ja valvasime, et neile liiga ei tehtaks. Jälgisime nende askeldusi õhtuti kuuris, selle ümbruses ning aias. Huvitav oli vaadata, kuidas nende maailm laienes ning nad kodust lahkusid. Järgmisel suvel oli kuuris üks siilike ja siis lahkus seegi. Tihaste hulgast hakkas ühel talvel silma sakris sulgedega linnuke. Ristisime ta Äpuks ning jälgisime huviga, kas ta ikka tuleb söögikohale. Pisike sinitihane sai nimeks Üliõpilane (pealagi helesinine).
Kui elutingimused lubavad, võib muidugi eksootilisi ja ebatavalisi loomi pidada, aga kõik oleneb inimese arusaamisest ning tõekspidamisest.
Minu arvates võib iga koduloom olla lemmikloom. Lemmikloomaks võib olla praktilisel eesmärgil peetav loom, kes mingil viisil või põhjusel on teistest erinev ning pälvib suuremat tähelepanu. Minu lapsepõlve kodutalus oli lemmikloomaks hobune Miku – erksa olemisega vastupidav loom, keda kõik armastasid. Temast rääkides kasutati alati nime, mitte kunagi üldnimetust hobune.
Väljend lemmikloom ei ole minu arvates üldse õnnestunud sõna. Väljend viitab sellele, et on mitu looma ning üks nende hulgast on pälvinud erilise tähelepanu – on kõikide lemmik, väljavalitu. Mul on viis kassi, aga üks neist on minu lemmik. Aga kui peres on üksainuke loom, näit. minisiga, siis kasutaksin küll väljendit „meie pere loom“. Sõna lemmik eeldab võrdlust kellegi teisega.
Lemmikloomade pidamise põhjustest on juttu sissejuhatuses.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Palli tänaval elamise ajal (Vaike tuli Palli tänavale elama 1973. a.) oli meil kaks koera, kaks kassi ja praegu (2006. a. märts) on üks kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Loomade võtmisel pikka kaalutlemist ei olnud. Suure krundiga eramajas peab õuevalvur ja hiirepüüdja olema. Lapsed tahtsid väga loomi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koerad ja kaks esimest kassi on tuttavatelt saadud ja kingitud.
1980. aastal tõi vanem poeg koerakutsika, kes sai olümpiamaskoti järgi nimeks Vigri. Tema eluaeg jäi lühikeseks. 9-kuuselt jäi Vigri auto alla. Kraapis meie ja naabri krunti lahutava aia alla augu. Puges sealt naabri krundile ja oligi tee vaba laia maailma. Vabadus oli lühike. Kaks koolist tulevat tüdrukut tõid sõna teel lamavast surnud koerast. Oligi meie Vigri. Poeg mattis Vigri koduaeda õunapuu alla.
Järgmise koera Šarli tõi ka vanem poeg. Kooliõed kinkisid talle 25. sünnipäevaks kutsika, kellest kasvas uhke must puudel, kes elaas 14 aastaseks. Šarli oli tõukoer. Iseloomult väga alandlik ja sõbralik. Võttis hästi õppust. Šarli hüppas läbi rõnga, üle hüppenööri, tõi esemeid kätte jne. Teretamisel andis Šarli käppa, maiuspala saamiseks sitsis. Ta armastas väga mängida. Šarli pidas puhtust. Tema kemps oli ühe õunapuu all. Korjasin junnid ära ja kaevasin maa sisse. Vanana ei tahtnud hästi minna. Kui olin õues ja tal oli vaja õunapuu alla minna, siis vaatas juba minnes mulle otsa, et kas pean ikka minema või ajan asja siinsamas ära. Ütlesin siis: „Mine, mine, Šarli!“ ja Šarli läks.
Elu lõpul jäi Šarli haigeks. Haigus ja aastad ta viisidki. Mees leidis Šarli surnuna meie maja esikust. Ütles mulle: „Ära tule vaatama! See on sulle ränk!“ Ja mattis Šarli Vigri kõrvale õunapuu alla.
Esimese kassi tõi ka vanem poeg. Paar nädalat pärast Šarli toomist tuli poeg koju kassipojaga. Ühe kooliõe peres oli kassil neli poega ja tema oli küsinud ühe endale. Anti rõõmuga. Nii ta ilmuski koju pisitillukese kassipojaga. Silmad olid kassikesel siiski juba lahti, aga vanust võis olla ainult mõni nädal. Pojast kassi kasvatamine nõudis palju hoolt. Tegime talle kingakarpi pehme aseme. Karp oli toas ahju ääres. Väikese pudeli täitsime sooja veega ning asetasime karbi keskele. Kassike magas, nagu look pudeli peal. Jälgisime, et vesi jahtuks. Söötsime teda lutiga. Tütre nukuserviisi nõude hulgas oli tilluke pudel lutika. Täitsime pudeli sooja lehmapiimaga, panime luti talle suhu ja nii kassike imeski lutti. Kassipoega toitis minu mees. Umbes paar nädalat ei tulnud ta karbist välja. Liivakasti asjale tõstsime teda. Tasapisi hakkas kassike karbist välja ronima, liivakastis käima ning toas liikuma. Kasvas ilus suur must-valge kõuts. Lausa iludus oli. Kaalus ligi 5 kilo. Kaalu sain kätte nii. Algul kaalusin ennast, siis võtsin kassi sülle ja astusin uuesti kaalule. Nüüd näitas kaal ligi 5 kilo rohkem. Kassi nimi oli Mitsu. Kuidas Mitsu elu lõppes, ei teagi – ta jäi kadunuks.
Järgmine oli must uhke valge maniskiga emane kass Miisu. Tema tõi tütar ühelt tuttavalt. Tema lõpp oli kurb. Õhtul oli terve elurõõmus kass. Hommikul tuli tuppa, näugus haledalt. Nägime, et loom piinleb. Puges igale poole peitu. Lõpuks läks riidekapi alla kõige tagumisse nurka ja sinna ta surigi. Mees mattis Miisu koduaeda. Sel ajal Raplas loomaarsti ei olnud. Arvasime, et Miisu võis naabrite juures süüa toitu, mille sees oli rotimürk. Naabrid pidasid kanu ning kurtsid, et neil on palju rotte ja panevad nende hävitamiseks mürki.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hüüdnimesid ei ole meie loomadel olnud. Kahe esimese kassi nimed kujunesid iseenesest. Viimasele kassile panin mina nime Kitikati. Lisasin levinud nimele Kiti juurde Kati ja oligi nime, millega ka tütar ja pojapoeg nõustusid. Nime Vigri pani poeg, kes kutsika koju tõi. Kuidas järgmine koer Šarli sai, ei mäleta.
Praegune kass Kitikati on hüljatu. Augusti lõpus neli aastat tagasi riisusin ema aias heki taga muru. Ühisgümnaasiumi poolt tulid kaks tüdrukut ning seletasid midagi omavahel. Peatusid meie krundi tänavaäärse piirikivi ääres ja jooksid itsitades edasi. Mõne aja pärast tuli teist tänavat mööda naine, ületas ristmiku (meie krundi piirikivi juures ristuvad kaks tänavat) ja seisatas piirikivi juures ning hõikas: „Proua, siin mu kassipoeg!“ Läksin väravast välja, hüüdja oli ära läinud ning kivi peal ukerdav kassipoeg. Võtsin loomakese sülle, tõin tuppa ja nii saigi kassipoeg endale kodu. Söötsin teda poest ostetud soojendatud piimaga, aga kõht oli tal lahti ning ta nägi niru välja. Arst vaatas ja küsis: „Kas söödate rõõsa piimaga?“ Jaatasin. Seepeale soovitas arst anda keefiri, kuni kõht korda saab. Saigi terveks ning talub siiani rõõska piima.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte ja kasside kohta olen saanud loomaraamatutest, mis meil kodus on. Ajades juttu tuttavatega, kellel kodus koer või kass, vahetame uudiseid lemmiklooma kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks tähtis. Peamine, et loom oleks terve ning pakuks rõõmu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole ma osalenud, aga arvan, et need on vajalikud. Uudistaja näeb seal väga huvitavaid loomatõuge. Loomapidajad saavad oma töö tulemusi võrrelda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsen mina. Annan süüa, pesen toidunõud, jälgin, et loom külmaga õue ei jääks jne. Vabalt elava looma eest hoolitsemine võtab vähe aega. Terve koer ja kass saab ise hakkama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kitikati jaoks ostan kassitoitu – konserve ja krõbuskeid (kuivtoit), kuid ta sööb meeleldi ka sama, mida sööme meiegi. Eriti meeldib talle konserv – nii kui purgi lahti teen, on ta lõhna peale kohal. Spetsiaalse kassitoiduga on kergem kassi toita. Usun ka reklaami, et spetsiaalsed kassitoidud sisaldavad looma arenguks vajalikke aineid. Varem peetud koerad ja kassid sõid sama, mis oli pere laual. Spetsiaalseid lemmiklooma toite polnud nõukogude ajal kaubandusvõrgus. Üks kass armastas väga juurviljasupi leent.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kitikatiga käisin loomaarsti juures, kui tal pojana oli kõht lahti, kui lasin panna ampulli kirpude vastu, profülaktilisel läbivaatusel ning vaktsineerimas. Vaktsineerimine on vajalik, eriti vabalt liikuvate koerte ja kasside puhul.
Ühe terviseprobleemi lahendasin küll tuttava soovitusel. Kitikati kraapis end üksvahe ning karv oli väga lahti. Tuttav kassipidaja soovitas anda lõhepadjakestega kassikonservi. Andsin ja läks üle.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kitikati on steriliseerimata ja annan talle tiinusevastaseid tablette. Steriliseerida on ehk vaja toas elavaid kasse, sest pulmaaeg on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kitikatil ei ole lasknud järglasi saada. Varasemad kassid ja koerad olid isased.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kitikati liigub vabalt kogu majas, ka ärklikorrusel. Magamiskoha otsib ta endale ise ning vahetab neid sageli. Praegune magamiskoht on tugitool ahju juures. Kaua aega magas ta ärklikorrusel riidekapis. Talle meeldivad korvid, kastid, kapid. Üksvahe oli ta lemmikpaik diivanikorju peal. Talle meeldib magada põrandavaiba või diivani katte all. Kergitab käppade ja nina abil vaiba üles, poeb selle alla ja põõnab. Peab tähelepanelik olema, et peale ei astu.
Jooksuajal magab õues kuuris. Sel ajal ma ei kutsugi teda tuppa, aga muidu hõikan õhtul Kitikati tuppa. Voodisse ei ole ma lubanud ühtegi kassi ja ei luba ka Kitikatit. Kui esimest korda teda voodis nägin, pahandasin temaga. Ütlesin: „Kitikati, sinu koht ei ole siin! Mine otsi oma koht üles!“ Rohkem ei ole ma teda voodis näinud.
Minu sülle tuleb Kitikati harva: mul ei ole aega temaga istuda. Tütre sülle läheb sagedamini. Tütar paitab teda ja nii istuvad nad tükk aega. Üks meeliskoht on tal väimehe kurgu all kui väimees diivanil pikutab. Kitikati nurrub seal mõnust ja sõtkub käppadega.
Juhul, kui Kitikati õhtul tuppa ei tule, käin öösel vaatamas, hõikamas ning lasen tuppa. Öösel tuleb teda välja lasta – tuleb ja näugub. Tõusen ja lasen looma välja.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ma ei ole käinud ja väljaspoole kodu ma looma kaasa ei võta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Arvan, et Kitikati sünnipäev on jaanipäeva paiku, sest ta paistis olevat kahekuune, kui meie juurde sattus. Toome talle maiust – viinerit, sardelli, väga head kiisutoitu (konserv kassipoegadele) jne. Tütrepoeg sidus talle toas lipsu kaela. Õue lipsuga ei võinud kassi lasta, oleks võinud kuhugi kinni jääda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietanud me Kitikatit ei ole, aga mänguasju oli tal noorukieas, aga nüüd ta mängimisest suurt ei hooli. Kitikatil oli mängimiseks paar pisikest palli, väike mängukass, tikutoos kõriseva sisuga, paela külge kinnitatud rulliks keeratud kompvekipaberid jne. Spetsiaalseid vahendeid kassi hooldamiseks ei ole ma ostnud. Spaasse viia ma teda ka ei soovi. Kitikati ei armasta vett.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Vajalik hoolitsemine peab tagama loomale sobiva toidu, hea tervise, kodutunde, arstiabi. Ülehoolitsemist näen selles kui loomast tehakse kultuseobjekt, talt võetakse võimalus iseenda elu elada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest hoolitsemisel iseloomulik poetoit.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surmast ja matmisest oli eespool juttu. Peale Šarli surma olin mitu aastat loomata. Mõtlesin, et ei võtagi. Enda kasvatatud looma surm ja matmine on kurb, aga nüüd olen rõõmus, et meil on Kitikati. Kõik hoiame teda väga.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Üks „kodureegel“ on, et voodis ei tohi magada. Pojana käis Kitikati liivakastis. Nüüd on õues kindlad kohad, kus ta oma asjal käib.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kitikatil on üks komme, mis mulle ei meeldi, aga ma pole suutnud teda sellest võõrutada. Ta armastab istuda söögilaual ja aknast välja vaadata ja just öösel. Ärkab üles, hüppab lauale, poeb kardina taha ja vahib välja. Kord, nähes teda laual, andsin sähmaka peenikese kasevitsaga. Aga ikka nagu varastab ennast lauale. Kui kuuleb, et ärkan ja voodist tõusen, on kohe laualt maas.
Kassid paluvad õue erinevalt. Üks kass istus kase all, näugus ja vaatas üle õla, kas ma tulen. Kitikati istub sõnatult ukse juures. Kui küsin: „Kas tahad õue?“ siis vaatab tagasi, ikka vaikides. Tagasi vaatamine tähendab, et on soov õue minna.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke me õpetanud ei ole. Koer Šarlist oli eespool juttu. Üks kass sitsis. Nööri otsas oli mingi maiuspala. Üks asjaosalistest hoidis nööri maiuspalaga, teine sättis kassi sitsima.
Kui on vastavat tõugu koer, siis on õigem teda õpetada. Miks lasta looma võimetel kaotsi minna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ja arvan, et loom saab minust aru. Hommikul Kitikati tänab mind õue laskmise eest. Teeb: „Näu!“ Mina teen vastu: „Näu!“ Väljas mängime Kitikatiga peitust ja selle juurde kuulub jutt. Talvel peidab ennast lumehunniku taha. Mina otsin ja hõikan: „Kitikati! Kus sa oled?“ Kitikati hüppab lumehange tagant välja. Suvel ronib puu otsa peitu. Mina hüüan ja otsin. Sirutan käe välja, Kitikati hüppab alla minu käe suunas. Mingil tasemel mõtlemine on loomale omane.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Meie peres peetud loomad ei ole küll pererahva kiindumust liigselt ära kasutanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsevad ka looma eest ja teevad seda meeleldi. Tütrepoeg, IV klassi õpilane, mängib kassiga sageli. Lapsed vajavad suhtlemist loomaga. Ta õpib looma mõistma ja hoidma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kas just rohkem, ei oska öelda, aga ümbruskonna loomapidajatega räägime endi loomadest, samuti tuttavatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks ma rotti – aitab metsikutestki.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Talvel söödan rasvatihaseid. Neid on huvitav jälgida: siutsuvad ja sagivad ümber toidupalli. Ämma majja siginesid hiired. Ta ei lubanud neid hävitada. Unetutel öödel olevat mõnus kuulata, kuidas nad seina taga sagivad, piiksuvad, köögis põrandalt puru korjavad. Üks neist seltsilistest suri. Laip levitas vastikut lehka ning armastus lõppes otsa. Hiired hävitati.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma ei peaks. Eriti jälk on madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib „lemmikloomaks“ olla ka loom, kelle pidamisel on praktiline otstarve.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peetakse, et olla lähemal loodusele linnaoludes. Lemmiklooma eest hoolitsemine arendab last ja annab tegevust. Minu tütre mängukaaslaseks ja sõbraks oli meie koer Šarli.
Vabaduse jaoks sündinud looma ei tohi inimene panna kitsasse korterisse elama. See oleks kuritegu looma suhtes. Loom muutub elavaks mänguasjaks ja kaotab oma elu sisu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kaks koera Berta (1974 või 1975-1987) ja Pontu (1988-2002).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olime aasta või paar Sakus oma majas elanud ja poeg tahtis väga mingit looma. IV kl. lõpetamisel sõitis nende klass ekskursioonile Saaremaale ning poeg ja tema sõbrad ostsid Kuressaare turult mõned kanapojad – igale poisile üks. Õhtul tuli poeg koju, kotis külmast kanged tibud. Teised poisid elasid väikestes linnakorterites ja andsid oma tibud minu pojale. Tegime külmast poolsurnud tibudele pappkarpi pesa, panin sinna soojenduskoti ning kõik ärkasid tasapisi ellu. Nii nad elasid minu majas. Ühegi poisi ema ei tahtnud kuuldagi oma poja ostetud tibust. Tegemist oli nendega palju – sööda, puhasta karpi, soojenda. Kasvades tikkusid nad ju karbist välja. Päevad läbi oli tööl – töötasin Tallinnas ökonomistina. Õnneks oli naaber, kes kanu pidas, nõus tibud endale võtma. Pojal oli neist väga kahju lahkuda. Leppisime kokku, et kui ta saksa keele eksami saab viie, siis võtame koera. Nii läkski. Poeg sai eksami viie. Läksime kohe turule. Sel päeval oli müüa ainult üks kutsikas. Maksime viis rubla ja kutsikas oli poja oma. Pidi oleme siberi laika, aga temast kasvas laika-taoline krants, keda me kõik hakkasime väga armastama. Võtsin koerakese raske südamega, sest hooldamine jäi minule, aga tegemist oli üle pea – ametitoo, pere, suur aed, mees oli sageli ära seoses oma ametitööga. Kutsikas oli väga noor – alla kahe kuu.
Oli küll suvi, aga algul elas Berta majas. Vänderdas esikus ja köögis. Tegi paar loiku ka, aga ma harjutasin selle kombe välja: panin nina loigu sisse ning andsin paar kerget laksu ka. Magamiseks oli tal ema padi algul köögis (soojem), pärast esikus. Mees ehitas Bertale kuudi ja vanemaks saades kolis Berta sinna.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Mina pakkusin nime Berta, sest ta oli pisike ja pehme hästi trullakas kutsikas. Teised pere liikmed leppisid nimega. Berta oli sõbralik ning leebe rõõmsa olekuga väikesekasvuline pikakarvaline koer, kõrvad erksalt kikkis. Berta oli tegelikult poja koer – tema hoidis, koolitas ja kasvatas Bertat.
Pärast Berta surma võtsime uue koera, sest maja vajas mingit valvet. Olime terve päeva ära – lapsed käisid Tallinnas koolis, meie mehega olime tööl, aga aeg muutus kogu aeg kurjemaks. Pontu saime paarikuuse kutsikana ühe tuttava pojalt. Too poiss omakorda sai kutsika tasuta Saku laadalt. Keegi müüs seal kutsikaperekonda ning viimast ei tahtnud keegi osta. Müüja andis selle poisile, kes kutsikate ümber tiirles, kuid poisi ema ei olnud nõus kitsas korteris koera pidama ning pakkus minule. Läksin lapselapsega järgi. Andsin viis rubla ja panin kutsika kotti. Nii kui kodus põrandale panin – oksendas. Teda oli üle söödetud. Nimi Pontu oli tal juba olemas. Pontu kurvastas ja nuttis kaua aega. Tihti kuulsime, et Pontu niutsus unes.
Hüüdnime meie koertel ei olnud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kohta ei otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei omanud mingit tähtust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma koeri loomanäitustele viia ei olnud põhjust ja ise ei ole ma neil näitustel ka käinud. Lemmikloomade näitustel osalemine on minu arvates jõude elavate inimeste meelelahutus. Loomal, välja arvatud elusad mänguasjad, on oma praktiline ülesanne. Meie koerad olid majavalvurid ja mõistesse lemmikloom nad minu arvates ei mahu. Lemmikloomad on tänapäeval korterites peetavad loomad, kes on oma loomulikust elukeskkonnast välja rebitud ja kujunenud inimeste meelelahutuse objektiks. Loomad puuris näitustel – see on omamoodi loomade rafineeritud piinamine inimeste lõbustamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte toidu eest hoolitsesin mina, ostsin vajalikud ained ja keetsin söögi valmis. Pontuga, kes oli ketikoer, käis jalutamas abikaasa. Berta jooksis aias lahtiselt. Temaga polnud vaja jalutada. Pontu viimased eluaastad möödusid linnakorteris. Ka seal käis abikaasa temaga hommikul ja õhtul väljas, mina keetsin söögi ja hoolitsesin aseme (tekk ja suur padi esikus) eest. Pontu elukohaks oli kahe korteri vahele jääv esik. Teine korter oli tühi ja sellest esikust ei olnud pääsu teisele korrusele. Terve esik oli meie ja Pontu päralt. Ei oska mõõta aega, mis kulus koerte peale. See käis teiste kodutoimetuste vahel.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu valmistasin ise, sest olin nii harjunud. Ka Pontule ei ostnud spetsiaalset toitu. Nii oli odavam ja ka koer oli harjunud kodutoiduga. Oma toidu ülejäägid kasutasin koerte söötmiseks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördusime seoses Berta sünnitusega. Jooksuajal hoidsime Bertat majas. Noorena pääses ta kord välja. Oli ära ja tuli koju väga patuse olekuga. Jäi tiineks. Kui sünnitamise aeg kätte jõudis, kadus Berta ära. Otsisime teda mehega oma krundil. Ta vaeseke oli vaeveldes kõndinud mööda aia äärt. Mees leidis ühe surnud kutsika ja lõpuks ka põõsast oimetu Berta. Mees pani koera kotti ja sõitis linna tuttava loomaarsti juurde, kes tegi keisrilõike ja võttis välja kaks juba roiskuma hakkavat kutsikat. Arst andis mehele kaasa antibiootikumid, mida süstisin Bertale. Ta kartis süstimist. Ütlesin: „Berta, tule siia!“ Tuli alandlikult, kints värises. Pärast operatsiooni oli nii nõrk, et esimesel päeval suutis roomata pissile oma padja vastas olevasse nurka, teisel päeval roomas pissile välistrepile, kolmandal juba trepi juures kasvava sireli alla. Paranes. Arst ütles, et õnnetuse põhjuseks oli ???
Pontu oli kutsikana, kui me ta saime, natuke rääbakas – karv tuhm ja tokerdunud. Jõin ise nõgeseteed ja panin seda ka Pontu toidu sisse. Üks tuttav õpetas, et tema paneb koera toidu sisse nõgeselehti ja noori varsi. Tegingi tema soovituse järgi. Pontu karv hakkas varsti läikima.
Leian, et vaktsineerimine on vajalik. Nii Berta kui ka Pontu olid vaktsineeritud katku ja marutaudi vastu.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassi tuleks küll steriliseerida. Koera puhul oleneb sellest, kas koer võeti tubaseks iluasjaks või õues elavaks majavalvuriks. Steriliseeritud koerast majavalvurit ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Berta tiinusest ja sünnitusest oli eespool juttu. Pontu jäi tiineks kolmel korral. Me ei suutnud teda jooksuajal küllalt valvata. Ühed pojad uputas abikaasa veeämbrisse kohe pärast nende sündimist. Pani vastsündinud kutsikad kilekotti, raskuseks kivi, sidus koti kinni, torkas augud sisse ja siis koti veeämbrisse. Oli väga võigas asi! Teisest pesakonnast jätsime ühe poja elusse ning lehekuulutuse abil andsime hiljem ära. Ühe poja jätsime alles, sest peale esimese pesakonna hukkamist otsis Pontu kaua aega oma poegi ja nuttis. Lapsed ja lapselapsed ei tea Pontu poegade hukkamisest siiani. Üks lugu oli veel. Abikaasa pidas mesilasi ning mesilased ründasid tiinet Pontut. Pontu puges kuudi alla, mesilased järgi. Vanem lapselaps (meest ei olnud kodus) pani kaitseülikonna selga, näomaski ette ning tiris Pontu välja ning päästis mesilaste käest. Pontu sünnitas pooleldi kantud pojad. Ise kosus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nii Berta kui Pontu elasid õues kuudis, mille põhjas olid heinad, mida kattis tekk. Kuudi ukse ees oli ka tükk paksemast tekist. Heinu ja tekki vahetasime vastavalt vajadusele. Väga külmal ajal magasid koerad maja esikus. Vanas eas elas Berta majas, tema ase oli esikus. Berta viimastel elukuudel olin päris hädas. Vanem lapselaps Maria oli aastane ja kippus Berta juurde esikusse, kuid teda ei võinud sinna laasta, sest Bertal oli seedeelundites mingi häda ja ta määris põrandat. Berta liikus vabalt krundil, aga Pontu oli ketikoer. Tal oli jahikoera verd ja ta ajas kanu taga. Saime Pontu vääritu kombe teada juhuslikult. Kord, pärast krundilt minema jooksmist, tuli Pontu tagasi surnuks puretud kana hambus. Uurisin, kas ümbruskonna peredes on kanu kaduma läinud. Kuulsin, et ühes peres oli kadunud neli kana. Võtsin surnuks puretud kana kaasa ja läksin perenaise jutule. Puretud kana ta omaks ei tunnistanud. Pakkusin talle nelja kadunud kana eest raha kartuses, et võib olla on nende kadumises süüdi Pontu. Raha perenaine ei võtnud. Tulin koju, matsin surnud kana maha ja Pontust sai ketikoer. Kanade tagaajamise kommet me Pontult võõrutada ei osanud. Metsa minnes võtsime Pontu oheliku otsas kaasa, metsas lasime lahti, aga seda saime teha kohas, kus polnud talu kana-aiaga. Kui Pontu kuulis kanade hääli, oli ta nagu nool aia taga ja jooksis väljaspool aeda ning hirmutas kanu.
Tubadesse ei lubanud me koeri, aga Berta leidis siiski võimaluse lipsata elutuppa ja tugitoolis magada. Me ei juhtunud teda seal nägema, aga leidsime sealt Berta karvu. Järelikult oli ta seal lesinud. Kööki võis koer tulla, aga lauale ei tohtinud minna, kuid juhtus ikka, et nägime laual Berta käppade jälgi. Seadsime sisse korra, et Bertat söögi ajal kööki ei lase, sest ta armastas paremaid palakesi lunida, aga me ei suutnud olla järjekindlad. Voodisse koerad loomulikult tulla ei tohtinud.
Pikka aastail elas Pontu esikus. Sellest oli eespool juttu.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele koeri ei võetud, sest alati oli keegi kodus. Saku ja Tallinna vahet sõitsid mõlemad. Rongis oli Berta kandekotis pea väljas, vahest isegi võrgus. Pontu oli suur koer ja temale võtsime koerapileti. Ta oli rihma otsas, puges rongis pingi alla, värises ja hoidis minu või abikaasa jalgade ligi. Rongisõit oli talle vastumeelne. Kord tõmbas Pontu end Männikul rongis lahti ja hüppas rongilt maha. Mees sõitis kohe tagasi. Kui ta kohale jõudis, istus Pontu värava taga.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei, kummagi koera sünnipäeva me ei tea.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Bertale õmblesin pruunist pesusametist voodriga vesti. Esijalgade jaoks olid augud. Selja pealt oli vest nööbitav. Vesti oli vaja, sest vanemas eas madalakasvuline Berta külmetas. Mänguasjadeks olid pulgad õues. Metallkammiga kammisime mõlemat koera ja karvadest kudusin sokke. Bertat kammisid meeleldi lapsed ja Pontut lapselapsed.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Peened koerad ja kassid laste asemel on ebaloomulik. Jõude elavad naised muutuvad narriks oma sülekoerte ja kassidega. Inimene on inimene, loom on loom.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mõlemad koerad surid vanadussurma. Bertal kaasnes sellega ka mingi haigus. Matsime nad kodumulda. Haudadel kasvavad lilled. Uut me ei võtnud, sest oleme looma hooldamiseks vanad ja halva tervisega. Koeraga on vaja iga päev väljas käia, aga kui tervis ei luba? Kassi ma ei armasta. Kass ei allu distsipliinile.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglitest ja halbadest kommetest oli eespool juttu.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Berta oli poja koer. Neil oli väga südamlik vahekord. Ta õpetas Bertale käsklusi „Oota!“, „Sitsi!“, „Anna käppa!“ (õiget, paremat käppa), „Lama!“, „Istu!“
Käsklusega „Berta, oota!“ on seotud kaks lugu. Poeg ja Berta läksid kahekesi metsa. Pojal oli vaja kuskil käia, kuhu ta ei tahtnud Bertat kaasa võtta ja ütles Bertale: „Oota!“ Käis oma käigu ära, tuli tagasi tee äärde, kuhu Berta oli ootama jäänud ning Berta istus samas kohas ja ootas – autod sõitsid mööda, võõrad inimesed läksid mööda – Berta istus ja ootas peremeest. Edasi läks retk metsa.
Kord läksime kogu perega metsa ning Berta kadus ära. Oli aeg koju tulla, aga vaatamata kutsumisele Berta ei tulnud meie juurde. Arutasime omavahel, et Berta on juba kodus. Jõudsime koju, aga Bertat ei olnud. Abikaasa läks koera otsima ja Berta istus ja ootas samas kohas, kus olime olnud.
Marjul ja seenel käies võtsin Berta kaasa. Nii oli julgem, sest Berta püsis minu lähedal. Vahest käskisin Bertat: „Istu! Oota!“ ja ise tiirutasin Berta vaateväljas. Talle meeldisid mustikad. Ootas, et annaksin talle marju. Andsin ka. Aga kui ei andnud, siis otsis marju täis puhma ja ahmis ise.
Veel üks mälestus seoses Bertaga. Abikaasa ja Berta ajasid krundil rotti taga ning rott hammustas Bertat. Kui jaht oli läbi, tuuseldas Berta võidukalt poolsurnud rotti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Muidugi rääkisime oma koertega. Loom ei vaja mitte ainult söötmist, jootmist ja kasimist, vaid ka hingesoojust ja armastust. Inimese hääletooni kaudu tajub loom suhtumist temasse ja reageerib sellele vastavalt. Berta oli väga tundlik. Noomimisel vajusid ta kõrvad longu ja kogu olek väljendas pahateost arusaamist. Kiitust kuuldes läks ta rõõmust pööraseks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust enda huvides kasutada. Näiteks Berta armastas magusat. (Elu lõpul lagunesid tal hambad) – palus ja sitsis kuni sai kompveki.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsesid koerte eest nagu meiegi. Väikestena mängisid Bertaga. Just poeg õpetas Bertat. Laps vajab looma. Lapse tundemaailm avardub, muidu kasvab kalk ja hoolimatu inimene.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Võttes koera ei hakanud ma suhtlema rohkem koerapidajatega. Aeg ja arusaamad olid teised. Iga eramaja hoovis oli koer, kes oli majavalvur ja teatas võõra tulekust. See oli loomulik ja ei vajanud mingit erilist suhtlemist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Praeguses vanuses (oleme mehega seitsmekümne aastased) ei peaks ühtegi looma. Ei suuda enam end kellelegi pühendada. Ei taha vaeva näha. Ka nooremana ei peaks ma lemmiklooma tänapäeva mõistes. Inimesed rikuvad ära looma elu võttes talt loomuliku elukeskkonna ja looduse antud eluviisi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Praegustega kokku on olnud kolm lemmiklooma: merisiga Põssa (1997-2001), merisiga Miranda (2001-praegu), kass Chaplin (2006-praegu).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Merisiga võeti minu soovil. Tahtsin endale väikest looma. Algul oli ema vastu, sest korter on väike. Lõpuks ta nõustus väikese loomaga, kes korteris ringi ei liigu, vaid elab oma territooriumil. Teine tingimus oli, et ma ise hoolitsen looma eest. Otsustasime merisea kasuks – väike armas pehme loomake.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Looma saime ühe ema tuttava käest tasuta. Nende meriseal olid pojad ja andsid nad meile. Nimi oli juba pandud. Pärast Põssa surma oli mul väga kurb meel ja palusin ema, et ta ostaks mulle uue merisea. Ostsimegi Keskturult. Hind ligi 200 EEK.
Kaas Chaplin leidis ema ühel hommikul meie keldrist. Pakkusime kassi tuttavatele, kuid keegi ei soovinud kassi ja nii jäigi huvitava must-valge kasukaga kass meile. Meie mure, et ta meriseale liiga teeb, ei ole siiani tõeks saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on Põssa (oli pandud enne meile andmist), Miranda (nime soovitas ema elukaaslane, kelle tuttava kunstniku nimi on Miranda), igapäevane lühinimi Mirru, ka Nublu, Patsak; Chaplin (ema soovitas, nagu vaimulik must-valges), igapäevane lühinimi Tšäpi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mul on raamat merisigade kohta. Mujalt ei ole otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mood ei ole mõjutanud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole loomanäitustel osalenud. Näitused on huvitavad. Merisigade näitusele läheks, aga neid pole olnud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Merisea eest hoolitsen peamiselt mina: puhastan tema kasti, toidan, joodan. Temaga on vähe muret. Kui ma mõne päeva kodust ära olen, siis hoolitseb merisea eest ema. Kui merisiga suvel maal oli, siis toimetas teda vanaema. Mõnel päeval kulub pool tundi, mõnel rohkem, oleneb, mis on vaja teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan, suvel muretsen ise. Kassi eest hoolitseme mõlemad emaga. Ostame talle spetsiaalset toitu (nii on mugavam), aga ta sööb ka inimeste toitu. Kassile meeldivad krõbinad (kuivtoit).
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti abi kasutasime, kui Miranda (merisiga) köhis ning tal oli tugev nohu. Vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine rikub looma elu. Ta peab elama looduse poolt määratud instinktidel põhinevat elu.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meriseal on elamisruumiks neljakandiline puidust kast, milles on papist varjualune, kuhu ta ennast peidab, kui keegi teda häirib. Seal ta ka magab.
Kass Chaplin liigub vabalt kahes elutoas, köögis ja esikus. Magamistubadesse me teda ei lase. Enda tuppa ma laseksin, kuid seal on merisea elukoht ning kass püüab Mirrut käpaga katsuda, see häirib Mirrut. Kui Mirru ennast pappmajakeses liigutab, siis majake liigub ning Chaplin hüppab liikuvale majale peale. Ta on noor ja tahab mängida, kuid merisiga ehmub. Päeval magab kass diivani nurgas, öösel esikus aknal oma padjal. Üks meeliskoht on tal aknalaual lillede keskel – vaatab aknast välja ja närib lillede lehti. Minu õe tuppa ei saa kassi lasta, sest ta teeb sinna loigu või hunniku: talle ei meeldi seal midagi. Oleme mõelnud, et võib olla on õel koera lõhn juures. Nimelt on õel ja tema sõbral suur koer. Ema ja tema elukaaslase tuppa minek on välistatud – võib ringi kolades paberid kirjatöödega segi ajada. Korteri kolme toa uksed hoiame kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ei ole käinud, aga Tallinnast Sakku on mõlemad merisead rongiga sõitnud. Panen korvi või väikesesse karpi (kigakarp), põhja heinu ja sõidamegi. Chaplin ei ole veel reisinud. Külla ja linnaskäikudele ei ole ma merisiga kaasa võtnud. Loomahotelli teenuseid ei ole vaja olnud kasutada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Mirru on sündinud 2001. a. juulis. Täpsemalt ei tea. Chappi arvatavasti 2005. a. sügisel.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Merisigadele me ei ole riideid muretsenud. Ka spetsiaalseid hooldusvahendeid ei ole ostnud ja ehtinud neid ma ka ei ole. Mirrul olen küüsi lõiganud. Chaplini mänguasjaks on plastmuna nööri otsas. Spaasse ei ole oma loomi viinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Sobivate elutingimuste loomine on vajalik hoolitsemine. Ülehoolitsemine muudab looma isekaks ja peremehe narriks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Põssa suri linnas. Viisin ta Sakku (vanavanematel on seal maja) ja matsime vanaisaga aeda marjapõõsaste lähedale. Kirstuks oli kingakarp, mille põhja panin väikese nukumadratsi. Peale sai tekk. Haual kasvavad lilled. Samasse piirkonda on maetud ka vanavanemate koerad Berta ja Pontu. Marjapõõsad on nüüdseks üles juuritud ja hauakohtadel on lillepeenar.
Umbes nädal aega pärast Põssa surma ostis emme mulle uue merisea, sest ilma meriseata oli kurb. Tuba oli nagu tühi ja nukker.
Vanavanemad ei võtnud uut koera. Arvasid, et nad on vanad uue koera kasvatamiseks ja hooldamiseks.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamiseks on kassil liivanõu ja seal ta oma asju ajab. Liivanõul käimine oli tal juba siis selge, kui me ta keldrist leidsime. Mirru ajab oma asjad kastis.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Chapile püüame selgeks teha, et söögilauale ning pliidile ei tohi minna, pere söögiajal ei tohi toitu lunida, lilli ei tohi närida, aga siiani pole me neid halbu kombeid võõrutada suutnud. Need kombed lõid tal kohe välja. Oleme andnud ka laksu teda pahateolt tabades, aga ega see vist õige ei ole. Mind ennast pole laksuga kasvatatud, ikka sõnaga. Aga kuidas kasvatada kassi sõnaga?
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägime ikka. Kas merisiga inimese meeleolu mõistab? Aga kass vast ikka. Loom mõistab inimese kõnet hääletooni kaudu. Aga mõtlemine? Arvan, et merisiga ei mõtle.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole ette tulnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mirru on minu loom ja ma hoolitsen tema eest. Hellitan ka – võtan sülle, silitan, räägin. Süles poeb Mirru mulle lõua või kaela alla. Ta on väga mõnus pehme ja soe loomake. Lapsel peab loom olema: ta tahab kellegi elava eest hoolitseda, hellitada. Mänguasjad on elutud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Sõbrannadega, kellel on ka lemmikloom, räägime mõnikord endi loomadest, aga teistega küll mitte.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei tahaks hamstrit – nõme roti sabaga elukas, kes kogub toidu põske ja põsed on nagu pallid. Ta ei mängi ja ei paku mulle mingit lõbu.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui on võimalik kujundada loomale sobiv keskkond, siis võib pidada ka eksootilisi loomi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võivad kõik loomad olla lemmikloomad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil st. minul ja minu sõbral Jaagul on koer alates 2005. aastast. Lapsepõlves mul lemmiklooma ei olnud. Vanaisal ja vanaemal oli koer, õel – merisiga.
Meie koer on krants. Temas on natuke rotveilerit, kollit ja hundikoera. Kasvult suur.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime nii. Kinkisime Jaagu sõbrale kutsika, kuid olukord kujunes nii, et see noormees ei saanud koera pidada ja me võtsime koera endale. Teist võimalust ei olnud.
Koeraomanikuks saamine tõi kaasa elukoha vahetuse. Olime mõlemad üliõpilased ja elasime Türil üürikorteris. Peremees (korteriomanik) ei lubanud korteris koera pidada ja tuttavate kaudu saime korteri Kirna külla. Seal saime koera endi ruumides hoida ja tal on võimalik krundil joosta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi on Kan-Ki. Kutsume teda Kungu ja Kangi. Nimi oli enne meile jõudmist koeral olemas.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meil on mõned raamatud koerte kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kingituseks mõeldud kutsika puhul ei omanud mood mingit tähtsust ja tõupuhtus ei olnud oluline. Kui oleks raha laialt käes, siis vast küll eelistaks tõukoera, aga tõukoeraga on palju rohkem muret kui krantsiga. Üliõpilasena oleks tõukoera pidamine tülikas – söötmine, hooldamine, õpetamine.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Krantsiga meil näitusel asja ei ole. Kindlasti oleks huvitav külastajana koertenäitusel käia. Arvan, et tõuloomade pidajatele on näitustel osalemine vajalik oma looma võrdlemiseks teistega.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseme mõlemad Jaaguga vastavalt sellele, kuidas kummalgi aega on. Hommikul laseme välja, söödame. Päeval on ta õues, kuni koju tuleme. Koer ootab meid tavaliselt trepil. Keedame talle toitu, söödame, laseme õue või jätame tuppa olenevalt ilmast ja tema soovist. Mõõtühikutes on aja kulu raske hinnata – ehk pool tundi kuni tund päevas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Keedame ise kontidest ja tangudest koeraputru, anname endi toitu, ostame kuivtoitu ja purgitoitu (konservid). Kangile meeldib toores kala. Vahest pirtsutab – ei söö ühte või teist. Konservide ja kuivtoiduga on mugavam – alati pole aega ja viitsimist toitu keeta, olgugi et see meeldib talle rohkem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti abi oli vaja, kui Kangi astus klaasikillu jalga. Arst võttis killu välja ja süstis põletiku vastu. Õuekoerale on vaktsineerimine vajalik. Kangi on vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vägivaldne looma elu rikkumine. Emasloomale on võimalik anda tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Järglaste probleemiga pole kokku puutunud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kangi liigub nii ruumides kui õues igal poole. Jaak ehitan talle kuudi, kuid see ei meeldi talle ning sinna ta ei lähe, vaid magab maja esikus vaiba peal. Voodisse ja pehme mööbli peale tulla ei tohi, ka lauale mitte.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele, s. t. Eestist välja, Kangi kaasa ei tule. Ta on Võrumaal Jaagu sugulaste talus. Kui kuskile sõidame, on Kangi meiega kaasas. Tema koht on auto tagaistmel oma teki peal. Autosõit meeldib talle. Loomahotelli teenuseid pole olnud vaja kasutada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kangi sünnipäev on 1. aprilli. Tänavu saab ta aastaseks. Sünnipäevaks saab ta medaljoni, kus on vajalikud andmed juhukus, kui temaga midagi halba juhtub, näit. läheb kaduma.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole koer vajanud. Spetsiaalseid vahendeid tema hooldamiseks ei ole ostnud. Ehtinud ei ole. Mänguasjadeks on tal mitu palli, mida ta õues veeretab ja taga ajab. Spaasse ei ole teda viinud. Kallis lõbu! Kui tasuta saaks, siis viiks küll – kogeks uut ja huvitavat nii Kangi kui meiegi.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma arutu söötmine on üks ülehoolitsemise viis. Tulemuseks inetud paksud ja laisad koerad. Olen niisuguseid näinud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska võrrelda. Ei tunne nõukogude aega.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie loom on õnneks noor ja surm kaugel. Loodan nii.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid: voodisse ja pehme mööbli peale minna ei tohi, ka lauale mitte. Kempsukohad on Kangil õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kangi kraabib küüntega ust, kui tahab sisse saada. Püüame teda sellest võõrutada öeldes keelavalt: „Ei tohi!“ Karistama muidugi peab, eriti noort koera, sest muidu läheb käest ära. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme õpetanud lihtsaid käsklusi, nagu „Istu!“, „Tasa!“, „Lama!“ Ka visatud pulka oskab Kangi otsida ja tagasi tuua. Põhjalikumat dressuuri on vaja tõukoertele. Krantsi saab kodus õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägime. Arvan, et tajub inimese meeleolu. Kui mul on halb tuju, siis Kangi vaatab otsa niisuguse olekuga nagu tahaks lohutada. Inimese kõnet ta peab mõistma, sest muidu ei saaks loomi õpetada. Kas loom mõtleb? Võib-olla. Olen märganud, et suhtlemisel loomaga on tähtis ka hääle tugevus. Meie koer näiteks kardab kõva häält.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole ette tulnud, et Kangi meid enda huvides ära kasutaks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsi meil veel ei ole. Arvan siiski, et laps vajab loomi enda maailmapildi ja tundemaailma avardamiseks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud teiste koerapidajatega rohkem suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oska küll niisugust nimetada, keda ei peaks.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud, et mõnda mittekodulooma oleks hakatud pidama seltsiliseks.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Võib ju pidada eksootilist lõunamaa looma, kui suudad kujundada õige keskkonna, kuid kodu pole siiski loomaaed.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks võib minu arvates olla iga koduloom. Kunagi meeldisid mulle väga hobused. Hobust kodus pidada ei saanud ja hakkasin käima ratsutamas.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loom on seltsiks, rõõmustab meelt. Temaga on lahe suhelda.
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…
Kogemustega koertekasvatajad ütlevad, et taksikoerad on väga targad loomad, kuid väga tujukad ja jonnakad. Taksikutsikast kombekat looma kasvatada on tükk tõsist tööd ja mõni taksikoer ei kasvagi päris kuulekaks, ikka loob neil isekus ja kangekaelsus välja.
Taki oli just selline isemeelne isand, kes tegi, mida tahtis. Ju see oli ka põhjuseks, miks tal eluea jooksul oli mitu peremeest. Koerteraamatus on öeldud, et koerte kasvatamisele mõjub halvasti peremehe vahetus, aga Taki juures oli see paratamatu. Taki oli heast jahikoerte perekonnast ja kutsikana juba selliste tunnustega, et temast pidi kindlasti saama hea jahikoer. Seepärast jahimehed andsidki talle palju andeks. Öeldi - kutsika asi, küll kasvab ja saab targemaks, Takist kasvaski tark ja julge jahikoer, aga linnakombeid ta omaks ei võtnud.
Taki oli ilus taksikoer - musta sileda ja läikiva karvaga, pruuni rinnaesisega, kaks pruuni täppi silmade kohal, pika nina ja sirge sabaga, mille pealmine pool oli must ja alumine kollakas. Ka kõhualune oli kollakas. Tal olid väga ilmekad tumedad silmad, mis kohe reetsid, kas tal on hea või paha tuju.
Takile meeldis aknast välja vaadata. Kui kardin jäi ette, siblis ta imekiiresti kahe kõvera esikäpaga kardinat, kuni see rebenes või kukkus kardinapuu küljest maha. Ei aidanud ka vits - Taki võitles end aknale. Edaspidi lükkas perenaine kardina kõrvale, aga alati polnud ju meeles seda teha. Ja jälle oli pahandus majas.
Veel rohkem pahandas perenaist see, et Taki omi koeraõiendamisi ei teinud õues, vaid tuppa tulles niisutas ära diivnninurga, laua- või toolijalad. Selle salakauba, mille kõik viisakad koerad peidavad kuhugi kaugele õuenurka või põõsa alla, pani ta tuppa vaiba peale. Küli pisteti ta nina sinna sisse ja kasvatati nagu ikka koeri sel puhul, kuid Taki ei mõtelnudki järeldusi teha. Nii kestis see päevast päeva, kuni lõpuks perenaine pani käed puusa, vaatas tõsiselt peremehele silma ja küsis: "Üks meist läheb siit ära - kas Taki või mina?"
Taki rändas järgmise jahimehe koju. Ega Taki vana pererahvast eriti leinama ei hakanudki. Tema elas oma iseseisvat elu - tegi, nagu tahtis. Kõik kordus endist viisi ja peagi leidis Toki endale uue kodu järgmise jahimehe juures.
Taki kolmas või neljas kodu oli onu Uno ja tädi Kiira juures. Neid hakkas Taki armastama. Eriti kiindus ta onu Unosse, keda ta hoidis oma elu lõpuni. Kuid ärge lootke, et Taki oma vanu kombeid seepärast veel muutma hakkas. Peagi pidas ka see pererahvas omavahel nõu, mida Takiga peale hakata. Enam ei leidunud linnas ühtegi jahi- meest, kelle koduuksed oleksid Takile lahti olnud.
Otsustati Taki viia maale vanaema juurde ja panna elama lauda eesruumi, kus on soe. Kui ta seal oma kombeid jätkab, pole häda midagi. Pealegi on külas palju jahimehi, kes rõõmuga viivad teda jahile, sest Taki oli tõesti väga hea jahikoer. Nii ka tehti.
Taki kohanes uues kohas otsekohe ja seadis end sisse, nagu talle meeldis. Varsti kolis ta ise onu Viktori juurde, kes oli tubli jahimees ja võttis teda jahile kaasa. Onu Viktor hoidis Takit ja Taki teda ka, kuid parimaks sõbraks jäi siiski onu Uno. Taki nuttis ja naeris rõõmust, kui onu Uno tuli.Ta hüppas onu Uno autosse ja ei lasknud kedagi omapead sinna, ka onu Viktorit mitte. Kui onu Uno oli autos, võis kasvõi terve jahiseltskond sisse tulla. Kui onu Uno ära sõitis,ei teinud Taki sellest erilist küsimust. Elu läks oma rada edasi.
Iseloomult oli Taki üsna kuri ja ebasõbralik loom. Ta haukus ägedalt ja kippus näksama kõiki, kes polnud ta silmis armu leidnud nii inimesi kui loomi. Siili ta haukus aupaklikust kaugusest sellest alates, kui ta püüdis turtsuvat siili hammustada. Siil lõi talle okkad ninna.
Kord seisid jahimehed külatänaval ja pidasid oma jahiplaane. Konn hüppas tänaval. Taki konni ei sallinud ja ta haukus konna.
Järsku tegi konn hüppe Taki suunas, Taki läks veel vihasemaks, ajas nina päris konna ligi, haukus ja laksutas hambaid. Järgmise hüppega kargas konn kogemata Taki parajasti lahtisesse suhu. Ehmatusega neelas Taki konna alla. Jahimehed nägid, kuidas Taki kõhuseinad hakkasid külgedel liikuma - konn rabeles koera kõhus. Taki jäi harkisjalu seisma, silmad läksid punni pähe ja järsku ta oksendas elusa konna välja, kes hüppas rohu sisse peitu. Sellest päevast peale Taki enam konni ei näinud, ta lihtsalt ei vaadanud konna poolegi.
Takil oli hea haistmine ja ta otsis jahil palju loomi üles. Ta oli väga julge, südi ja tark. Seepärast jahimehed teda hoidsidki. Ilvesejahis Taki naksas hammastega suurt ilvest istumise poole pealt, ise tormas puutüve taha peitu. Kui ilves temast mööda hüppas, naksas Taki teda jälle tagant. Ta ajas ilvese segadusse ja jahimehed said kurja kiskja kätte.
Ühel talvepäeval hakkas Taki ägedasti kaevama metsaserval mingi lumehunniku kallal. Mehed vaatasid huviga ta tegevust. Korraga tormasid mehed laiali, igaüks isekanti. Taki oli kaevanud talveunes karu pesa lahti. Unine ja tigedalt urisev karumamma kahe mõmmipojaga ajasid end püsti. Unine karu on kuri, aga Taki kiljuv kisa ajas neile hirmu nahka. Kolmekesi jooksid nad metsa poole,Taki kahlas lumes neil suure kisaga kannul. Ükski jahimees ei teadnud, et selles metsas elab karupere. Karudele jahti ei peeta, nad on looduskaitse all. Pärast oli Taki meeste peale pahane - need kah mõned jahimehed, kes lasevad loomad ära minna.
Üks kord juhtus Taki elus ka selline häbiasi, et ta jättis mehed metsa ja lidus hirmuga üksi koju. Ta oli meestest kaugele ette läinud ja sattunud hundi pessa. Koerad üldiselt kardavad hunti, eriti kui nad üksi on. Mehed nägid, et üks must täpp kihutab hirmsa kiiruga üle lageda lumise järvesopi küla poole. Kuna Takit enam kuskil kuulda ega näha ei olnud ja jälgede järgi otsustades oli ka hunt poegadega ära pagenud, siis mehed Takit otsima ei hakanudki. Kodus leidsid nad puruväsinud Taki sügavas unes magamas.
Mehed olid Takiga vahel päris hädas - ta ei kuulanud sõna. Taki ei tunnistanud ühtegi jahiseadust ja kui tedu keelati "Ei puutu!" või "Ei lähe, tagasi!", siis tema sellest ei hoolinud. Seepärast tuligi Tokil vahel koju luku taha jääda.
Sõpru valis Taki endale ise. Teda ei saanud millegagi meelitada või ära osta - kas inimene meeldis või ei meeldinud, seda otsustas Taki ise. Sööda või puhast vorsti ja šokolaadi - ära sõi küll, kuid sellest veel sõprust ei sugenenud. Millest sõprus olenes, sellest ei saanud keegi aru.
Ma olin väga üllatunud, kui Taki valis mu oma sõbraks. Ehitasime endale suvemajakese sinna külla ja veetsime nädalalõpud ja puhkuse maal. Algul võttis Taki mind kaunis ebasõbralikult vastu, nagu kõiki võõraid. Hoiatati isegi, et ei maksa temast välja teha ega silitada, ta võib ootamatult hammustada, ta on tujukas. Jahimehi tundis ta hästi, nende vastu oli ta lahkem, kuid mitte sõber. Seepärast ma teda eriti ei usaldanudki, kui ta meile külla hakkas käima. Ta uuris, kas midagi suupärast on. Sõi ära, mis talle maitses ja läks siis ära. Peagi hakkas Taki mind maale tulles rõõmuga tervitama. Seda pidulikku vastuvõtutseremooniat on raske kirjeldada. Taki hüppas kahe käpa peale püsti, kiunus imepeene häälega, karjus ja vingus, nagu oleks teda löödud. Mokad tõstis ta kõrgele üles, paljastades kõik hambad. Tal oli selline nägu, nagu naeraks ta. Kile kisa kestis mitu minutit. Ta keerles ümber jalgade, vahepeal viskas end selili ja sibas käppadega õhus, siis tormas jälle ringi, hüppas üles ja tahtis limpsida. Enne ta rahu ei saanud, kui võtsin ta sülle ja ta limpsas mu kõrvalehte. Tervitustseremoonial olid omad mängureeglid - kõik kordus alati ühteviisi. See ei läinud läbi, et võtsid kohe sülle ja lasid end limpsida. Ta hüppas maha, tegi oma tiirud ja ringid kõik läbi ja lõpetas mängu ise ära. Sama mänguga tervitas ta ka onu Unot ja tädi Kiirat, teisi mitte.
Kord sõitsid mehed autoga jahti ja Takit kaasa ei võtnud. Taki karjus kuuris seni, kui ta lahti lasti. Ta jooksis hirmsa hädakisaga otse läbi vilja meie ukse taha, kraapis ja karjus, nagu oleks teda pekstud. Tegin kohkunult ukse lahti,Taki tormas tuppa. Vaatasin õue, kas mõni loom ajab teda taga või mis on lahti. Ei midagi. Taki tormas toas mitu tiiru ringi, siis pani käpad mu põlvedele ja vaatas mulle silma kogu aeg ulgudes nagu ütleks "ai-ai-ai-ai!". Silitasin ta pead ja rääkisin temaga nagu lapsega: "Kas sa kaebad mulle nende pahade jahimeeste peale? Nad solvasid sind ja ei võtnud kaasa? Noo, ära pahanda! Vaata mina ei karju mitte sugugi, kuigi mind ka ei võetud kaasa. Noo mis siis sinagi nende, tühjade, pärast nii nutad! Las nad lõdisevad selle vinge tuulega seal pimedas metsas, meil pole siin soojas ja valges toas sugugi paha olla!" Taki vaatas mulle nii ahastavate silmadega otsa, et võtsin ta sülle, kaisutasin ja kussutasin teda kuni ta lakkas kiunumast ja jäi tukkuma. Varsti ronis ta sülest maha ja heitis vaibale.
Tollest õhtust alates tuli Taki sageli minu juurde, kui teda jahile kaasa ei võetud. Ainult sellist hirmsat kisa ta enam ei teinud.
Takile meeldis kaminatuli. Ta istus tihti kamina ees ja vahtis mõtliku näoga tulle, kuni silmad muutusid uniseks ja vajusid kinni. Siis kõikus ta tukkudes tükk aega küljelt küljele, lõpuks langes ta kõhuli ja jäi magama.
Ühel õhtul tull jälle jahimeeste poolt hüljatud Taki mulle külla ja istus kohe kamina ette. Tuld kaminas ei olnud. Ta vaatas kaminasse ja siis üle õla mulle otsa. Tal olid väga paluvad silmad. Jälle vaatas kaminasse ja mulle otsa. Algul ma ei taibanud, mida ta tahab. Ta tuli mu juurde, tonksas ninaga, läks jälle kamina ette ja vahtis kaminasse. Siis läks kamina kõrvale puude juurde, vahtis neid ja tuli jälle minu juurde. Hakkasin taipama, et ta tahab vist tuld kaminasse. Läksin ja panin paar puud kaminasse, Toki liputas saba. Istusin tagasi oma kohale. Taki tuli ruttu mu juurde, kaapis käpaga ja läks uuesti kamina ette, vahtis kaminasse ja jälle minule otsa. Võtsin tikutopsi - Taki liputas saba. Panln tikud lauale - Taki tuli paluvate silmadega mu juurde, tonksas ninaga ja kaapis käpaga. Lõpuks süütasin puud ja kui tuli leegitsema hakkas, ohkas Taki ja heitis kõhuli. Kui puud olid ära põlenud ja ainult söed hõõgusid veel, tõusis Taki üles, tonksas mind ninaga ja vaatas kamina poole. Lugesin sellest välja, et Taki tahab suuremat tuld. Panin kaminasse uued puud Taki heitis ohates uuesti kamina ette - seekord oli see juhm inimene siiski taibukam.
Kord enne maalt ärasõitu oli Taki tõrkunud onu Uno autost välja minemast ja ta võeti linna kaasa. Sõidu ajal oli tulnud tädi Kiirale mõte, et vaatame, mida Taki teeb, kui ta meid linnas näeb. Taki ei olnud kunagi meie linnakorteris käinud. All koridoriuksel oli ta tõmmanud ninaga õhku, pannud kiire vudinaga trepist üles ja ei peatunud enne, kui meie ukse taga. Ta surus nina vastu uksepragu ja oli hakanud sabaga vehkima. Enne kui külalised jõudsid kella anda, helises koridor Taki rõõmsast tervitusvilest.
Taki oli tõsine eraomandi kaitsja. Ta teadis täpselt, mis kellelegi kuulus. Kord leppisid tädi Leeni ja onu Viktor kokku, et hommikul piimapunkti minnes võtab onu ka vanatädi piimanõu kaasa. Taki magas sel hommikutunnil tädi Leeni trepil paikese käes. Ju talle seal meeldis, sest Taki oli igal pool kui omas kodus. Nagu onu Viktor sirutas käe Leeni-tädi piimanõu poole, kargas Taki vihaselt haukudes üles ja tahtis onu hammustada, kuigi onu Viktor oli ta peremees - halva ilmaga Taki elaski onu Viktori juures. Onu haaras luua ja tahtis koera koju ajada, aga Taki läks veelgi vihasemaks. Kära peale tuli tädi Leeni välja. Taki rahunes kohe maha, kui tädi ise oma käega andis piimanõu onu Viktori kätte.
Eraomandi kaitsmisega oli Taki tihti raskustes. Meie majakese ümbrust valvas ta hoolikalt ja kihutas sealt kõik võõrad kassid ja koerad minema. Ega võõras inimenegi ei võinud tema territooriumil end kindlalt tunda, eriti autode juures. Aga mida teha ”omainimestega"?
Onu Uno ja tädi Kiira ootasid külalisi maale. Magamiskohtade nappuse pärast palusid nad luba meie toas magamiseks. Loomulikult võisid nad meie äraolekul seal magada. Õhtul magama minnes Taki saatis neid ja lipsas ka ruttu meie tuppa. Kui nad meie kušettidele magama heitsid, ei teadnud ähmi täis Taki, mida teha. Kuna mõlemad olid ta tõelised sõbrad, siis ta haukuma ega hammustama ei hakanud, kuid oli neid kaua väga tähelepanelikult jälginud. Ikkagi üks kahtlane lugu teiste toas!
Teisi koeri Taki ei sallinud. Kord käisid meil külalised koeraga. Taki avastas võõra koera lõhna meie toas ja sirtsutas iga koha peale, kus see koer istus või astus. Sellega pidavat koerad tähistama, et see paik kuulub temale. Rohkem Taki mulle tuppa pahandust ei teinud.
Kui onu Viktor tõi endale uue kutsika, vihastas Taki nii, et kolis ära teise tänavasse onu Kolja juurde. Ta ei tunnistanud onu Viktorit enam oma peremeheks. Ta tuli väga harva meie tänavale ja ainult koos onu Koljaga. Siis käis ta vahel ka minul külas. Mind ta tervitas endiselt oma nutu ja naeruga, kuid varaseimat tormakust enam ei olnud ta käitumises. Taki oli vanaks jäänud. Onu Kolja jäi tema viimaseks peremeheks, kelle põues vatikuue all ta tihti magas. Sellegipoolest ei tohtinud onu Kolja omapead onu Uno autosse minna, Taki ei lasknud tal isegi oma jahipüssi sealt ära võtta.
Onu Uno oli ja jäi Taki kõige suuremaks sõbraks, kuigi ta onu Uno juurde elama ei tikkunud. Keegi ei osanud välja nuputada, millest see truu kiindumus oli tekkinud. Takil oli mitu peremeest olnud, osa Taki enda valitud. Ka onu Uno ei osanud seda seletada. Küll Taki ise teadis, mis teda võlus.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui lapsed olid algkooliealised (so enne 1990. aastat), olid meil kodus hamster ja valge-mustakirju rott. Maal on olnud mitu põlvkonda kasse ja koduvalvuriks erinevatel aegadel kas hundikoer või terjeri ja kolli ristand.
Viimased olid võetud puhtpragmaatilistel põhjustel: et püüaksid hiiri-rotte ja valvaksid kodu. Nagu ikka, muutub loom, kelle eest hoolitsed, südamelähedaseks, kalliks ja omaseks. Pealegi tunneb koer alati ära inimese, kes teda vihkab või kes temast hoolib, armastab ning vastab talle samaga.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen elupõline linnainimene, seepärast pole minu lapsepõlvekodus eales loomi peetud. Minu vanemad ei rääkinud eales soovist võtta koju mõni koduloom. Ega meenunud neil ka oma lapsepõlvest mingisuguseid erilisi lemmiklooma-lugusid. Võib-olla sellepärast, et elasime aastatel 1948-1958 südalinna maja 4. korrusel ja sealt kõrgelt käia alla tänavale looma jalutamas ja pissitamas ei tulnud kellelegi mõttessegi. Ei mäleta, et oleksime looma ka vanematelt luninud või väikesena soovinud. Võib-olla sellepärast, et kuni 10. eluaastani püüdis ema mingi osa suvest meiega koos veeta maal sugulaste juures. Maa seostus meil loomadega, linn mitte.
Küll lugesime meelsasti loomalugusid juturaamatutest nagu näiteks „Lugusid loomadest" - autorit ei mäleta enam.
Minu perre tulid loomad siis, kui lapsed olid veel eelkooliealised.
Umbes 1988-89. aastal. Kuldkollase hamstri kinkis tütrele klassiõde. Hamstrit pidi hoidma puuris, muidu peitis ta end kuhugi kapi taha või diivani alla ning raske oli teda siis kätte saada.
Kord jooksis hamster sektsiooni taha. Mitte kuidagi ei saanud teda enam kätte. Pärast pikka arupidamist pidime raamatud riiulitelt välja tõstma ja terve ühe püstaku seinast välja tõstma, et ta sealt siis kapi ja seina vahelt välja tuleks. Kole oli mõelda, kui hamster jääb kapi taha ja sureb! Seepärast pärast mitmeid meelitamisi toiduga ja muidu hirmutamisi pidime hakkama tegutsema, et teda kapi tagant välja saada. Pärast seda juhtumit me teda puurist enam välja ei lasknud.
Hamstril sündisid pojad: musta-valgekirjud ja kuldsed. Mida siis selle pesakonnaga ette võtta? Mida teha? Mõned kingiti sõbrannadele-koolikaaslastele.
Kord võttis noorem tütar 3-4 poega kaasa ning läks turu väravasse neid müüma. Poegade eest saadud 10 krooniga ostis ta ilusa musta kassipoja. See oli kodune toas hoitud must valge maniski ja valgete käppadega kass, väga ilus ja kuulekas. Kui hüüdsin: „Kiki!“ vastas kohe: „Kurr“. Siiani elas ta meie maamaja juures. Sel talvel - 2005/6 aastal aga kadus ta kuhugi ära. Lootsime, et pesitseb naabrite juures. Ta oli ka varasematel aastatel nii teinud, et kui Kiki pojal olid endal pojad, siis mõlemad kassid koju ühte ruumi enam ära ei mahtunud ning kassiema kolis talveks naabrite talu juurde, kus inimesed elavad aastaringselt kohapeal. Kevadel, kui ise jälle maale kolisime, tuli Kiki harilikult kodumaile tagasi. Tema oli esimene, kes meile alati vastu jooksis, kui auto hääli ja uste kääksumist kuulis.
Ta oli suurepärane hiirepüüdja. Räägitakse, et emased kassid olevat üldse paremad hiirepüüdjad kui isased: neil ju pidevalt pojad toita. Ikka toob ta poegadele midagi põllult või lakasuitamiselt kaasa. Kassi vananedes aga nägime teda üha harvem poegadele hiirejahilt midagi kaasa toomas. Seda ehk selletõttu, et kassiema hakkas mingil ajal oma poegi peitma ning me ei näinud enam toitmisprotseduuri.
Kodurott tuli meie koju järgmiselt: naabritüdrukule Kristale kingiti 2 rotti. Tema ema ei lubanud rotte koju jätta ja tüdruk kinkis roti omakorda edasi minu tütrele, kellega nad sageli koos mängisid. Õige pea selgus, et rott oli jäänud tiineks. Algul hoidsime teda vannitoas, sest ta käitus seal kenasti: tuli alati julgelt vastu ega põgenenud vanni alla. Käis ise kraani alt joomas. Panna polnud meil teda algul mujale kuhugi. Seepärast elas ta vannitoas. Tütred panid talle sinna ühe sooja flanelliga vooderdatud karbi, kus oli tal hea turvaline magada. Ühel päeval oli meie vannitoa karbis sigin-sagin. Rott oli midagi karbinurka nutsaku sisse ära peitnud. Selgus et need olid äsjasündinud väikesed rotipojad. Kohe ei saanud nendega midagi ette võtta. Noorem tütar pani rotipoegadele nimed. Poegade kasvades ilmnes iga rotipoja välimuses ja iseloomus tuntav eripära.
Edaspidi kinkisid tütred kord ühe, kord teise kellelegi tuttavale ära. Rott oli võrreldes hamstriga intelligentne loom. Tuli sõi ja jõi ka kraanist jooksvat vett. Inimest ei kartnud. Armastas istuda õla peal. Mina algul jälestasin seda looma. Hiljem harjusin ära. Õnneks polnud ta hall, vaid ilus valge-mustakirju. Ja ta oli väga uudishimulik.
Maal elavate ja elanud koerte nimed olid Bimbo, Lessi ja Ferdinand. Viimase koera Ferdinandi saime noorema tütre klassiõe käest, kui kõige esimene koer Bimbo äkki haigestus ja suri. Bimbo ostsime Tallinna lähedalt tuttavate käest. Maksime koera eest juba sellepärast, et pererahvas oli kutsika toitmiseks teinud kulutusi: kasvav kutsikas tahab saada korralikku toitu, et temast saaks tubli koer. Tõime ta koju, kui Bimbo oli saanud 3-kuuseks. Räägitakse, et kui koera noorena korralikult toidetakse, siis ta suurena pole enam nii suure isuga. Kehvasti toidetud koerad jäävad aplaks kogu eluks.
Esimese koera Bimbo vanemad olid paberitega tõupuhtad hundikoerad, kuid koeraperekonnas oli mingi probleem, miks sellele koerale tõupaberit ei antud. Bimbo maksis 1988.a. tutvuse poolest 50 rubla, kui korralikud tõukoerad maksid mäletatavasti juba siis 500 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Harilikult said loomad endale nime kas oma välimuse või mingi iseloomuerisuse tõttu.
Koertele panid lapsed nime raamatu või filmi järgi: Bimbo, Lessi ja viimane koer on Ferdinand. Kust see viimase koera nimi tuli, ei oska öelda. Noorem tütar tõi ja valis ka talle nime, kuigi me teised pereliikmed arvasime, et nimi on liiga pikk koera enda juurde kutsumiseks. Võiks olla midagi lühemat. Aga nimi jäi ja kutsume teda ikka kas pikemalt Ferdinandiks või lühemalt Frediks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid. tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms?
Looma puudutavat teavet oleme saanud 1985.a. Tallinna kirjastuse Valgus poolt välja antud raamatust „Koer“, ajakirjadest, viimasel ajal TVst, tuttavatelt. Aga väga pingsalt pole me igat loomapidamisreeglit jälginud ning seetõttu on nad kujunenud rohkem koduvalvuriks. Viimasel ajal on ka teleris olnud koerasaateid, kus õpetatakse inimesi oma hoolealustega õigesti ümber käima või tema negatiivseid harjumusi välja juurima - tegema ümberõpet, et koer ei kasvaks kodurahvale üle pea, et koer ei tunneks ennast peremehena, kellele kõik pereliikmed peavad kuuletuma. See saade on 2006. aastast Kanal 2-s „Nurjatud koerad”, kus pererahvast õpetatakse jagu saama looma inimesi häirivatest inetutest kommetest ning kuidas panna koera kuuletuma pererahvale. Järgitakse koera õpetamisprotsessi, mida võib ka TV vaataja kodus järele teha. Raskem on seda teha, kui koer on juba kutsikaeast väljas.
Ka on ETVs saade „Loomakliinik”, kus juhitakse tähelepanu kodu-loomade haigustele ja selle ravile.
Üldiselt peab koera või mõnda muud lemmiklooma koju muretsedes mõtlema sellele, et iga elusolendi jaoks peab pererahval jätkuma hoolt ja tahet temaga tegelda. Aega ja armastust. Et ka füüsiliselt oleksid koeri võimalik rihma otsas vaos hoida, et ta kuuletuks peremehele ega ründaks teisi koeri või inimesi.
Kui aga vähegi koera võtmise otstarbekuses kaheldakse, jäetagu loom võtmata.
Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne j? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma valikut on mõjutanud tema suurus ja tingimused, mida looma puhul on kodus tema pidamisel võimalik täita. Meie põhinõudeks on olnud, et koer oleks maal hea koduvalvur ja teda saaks aastaringselt õues pidada. Suurt kasvu hundikoer, kuna see koeraliik on vastupidav haigustele ega ole ka elutingimuste suhtes väga nõudlik. Samas kardavad suurt hundikoeta ka pahatahtlikult meelestatud võõrad, kelle eest tuleb oma kodu hoida ja kaitsta. Ka on hundikoerad oma väljanägemiselt ilusad, suured ning jõulised.
Sel ajal, (umbes 1989.a), kui meie oma esimese koera muretsesime, tõupuhtust nii väga taga ei aetud. Pealegi suri ühe minu tookordse töökaaslase tõupuhas hundikoer vaktsineerimisest hoolimata koerataudi. Aga tema emale kuulunud harilik vaktsineerimata jäänud krants, elas haiguse kenasti üle ning jäi ellu. Selgub, et kõigi elusolendite hulgas on nii, et mida segaverelisema päritoluga, seda vastupidavam haigustele ja välismõjutustele.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ise pole loomanäitustel osalenud, küll oleme lastega enne koera võtmist mõned korrad Tartus korraldatud loomanäitustel lihtsalt uudistamas käinud. TRÜ staadionil toimusid siis ka mitmed koertevõistlused ja lapsed jälgisid neid huviga. Põnev oli vaadata, millega kõik õpetatud koerad hakkama saavad.
Huvitav oli jälgida loomanäitusi ka telerist: kus tutvustatakse vaatajat paljude uute kassi- ja koeratõugudega. Viimasel ajal, kui loomanäitusi korraldatakse, on alati seda teemat kajastatud ka meedias. Teleris näidatakse siis just eriliselt haruldasi koera- ja kassitõuge, märkides ära tavainimese jaoks ka nende ülikõrge hinna.
Loomanäitused on kaasakiskuvad ning tekitavad huvi mõlemates: nii koerakasvatajates kui pealtvaatajates. Usun, et nii mõnigi loom on koju ostetud seetõttu, et tundus loomanäitusel targa ning armsana. Tekkis soov ka ise selline neljajalgne sõber koju muretseda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tihtipeale on lapsed need, kes hakkavad nuruma endale looma, kuna nii ühel kui teisel kaaslasel on kodus koer või mõni muu lemmikloom. Algul lubavad lapsed loomade eest usinasti hoolitseda ja käia temaga jalutamas, puhastada puuri, toita, pesta. See on esialgu.
Laps sirgub, loomahuvi asemele tulevad teised hobid ning uued sõbrad. Looma eest hoolitsemine jääb tihtipeale pereisa-ema peale. Loom pole nagu mõni tarbetuks muutunud ese, mis tema kõlbmatuks muutudes tänavale aetakse. Koer elab kuni 15 aastat, isegi kauem. Laps sirgub, lahkub kodunt. Loom aga jääb ja vajab edaspidigi hoolt. Inimese hoolitsuseta muutub ta aga metsikuks tänavahulguseks. Oma neljajalgset sõpra aga armastav pererahvas naljalt tänavale ei saada.
Nii on meilgi jäänud nüüd koerte-kasside söötmine maal isa kohustuseks, kuna tema käib seal kõige sagedamini. Tütred ei huvitugi enam koerte käekäigust. Pealegi elavad nad nüüd kodust kaugel. Väikestena olid nad hoolsad toimetama ja loomade eest hoolitsema. Kui oled loomaomanik, ei saa päevakski unustada koera-kassi või mõne muu looma eest hoolitsemist: tuleb süüa teha, neid sööta, pesta, kammida. Suuremate loomadega tuleb linnainimesel paar korda päevas kindlasti jalutamas käia. Kui just pole oma maja, kus võib lasta koeral aeg-ajalt aias vabalt joosta.
Maal on muidugi suvel lihtsam, loom elab väljas. Tuleb paar korda päevas talle süüa-juua ette viia. Muidugi tunneb koer rõõmu, kui talle antakse vabadus ringi joosta või võetakse rihma otsas jalutama kaasa. Või lähed ja lihtsalt mängid või tegeled temaga. Koer kohe igatseb seda, et peremees teda silitab, temaga tegeleb, kiidab ja paitab. Koer haugub ja häälitseb oma inimeste lähenedes hoopis teisiti kui võõraste puhul. Võõraid haukudes on koera hääletoonid sügavamad, tugevamad, kurjemad. Pererahva puhul kiunuvamad.
Väikesed loomad (rott, hamster) elasid linnas enda juures, nende eluiga oli lühem. Kui neist ära tüdinesid, siis pärast looma surma enam uut ei võtnud.
Mina leian, et paljud tänapäeva linnainimesed ajavad puhtast toretsemishimust ja soovist naabrile ära teha taga igasuguseid erinevaid koeratõuge ja maksavad nende eest ränka raha.
Linnas üksikuks jäänud vanurile on aga koer toaseltsiliseks, sõbraks, kes ootab ja rõõmustab, kui perenaine koju tuleb. Koer sunnib inimest, kes tänapäeval muidu vähe liigub ja väljas toimetab, looma rihmaga kaasa võtma ning parki jalutama või jooksma minema. Varemalt olid need koerad harilikud väikesed krantsid, tõutunnistuseta loomad. Olen märganud: minu lapsepõlves 1960. aastatel südalinnas koeri-kasse ei peetud. Kus nendega jalutadagi! Minna 4. korruselt alla linnatänavale koera pissitama.
Äärelinna puumajades oli koerapidajaid rohkem. Võibolla kujunes välja ka moeks: kui naabritel oli loom, muretseti ka endale.
Mõnikord pakkus kutsikaid omav naabripere mõnda kutsikat naabritele, et leida talle uus kodu, sest kuhu neid kutsikaid panna. Nii alustas mõnigi uus pere koera või kassi pidamist.
Üldiselt olid koerad kodustel inimestel, pensionäridel. Töölkäival inimestel oli ja on tööd ja toimetamist loomadetagi küll. Samas muudab kodus elav loom inimese kinnisemaks: ta ei saa nii vabalt pikaks ajaks kodunt ära sõita, ilma et ei mõtleks sellele, kes tema looma eest sel ajal hoolt kannab.
Enamiku koerte eluiga on kümme-viisteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul tahab koer süüa, juua, hoolitsust. Teda peab vaktsineerima, märgistama, haiguse ajal tuleb tasuda tema ravimisarved.
Nüüd arutatakse loomapidamiseeskirju ka meedias, internetis: Koera peab õpetama nii, et ta reageeriks omaniku käsklustele.
Karvaseid koeri peab regulaarselt kammima, et nende nahk saaks korralikult hingata ning et nende kasukasse ei asuks elama soovimatud pisielukad.
Lühema karvaga koerte koju muretsemise korral peab omanik arvestama, et nad ei sobi aasta ringi õues elama.
Emaste koerte puhul peab omanik jälgima, et nad ei liiguks jooksuajal omapäi ringi - liiga palju on ajalehtedes kuulutusi: «Ära anda kutsikad», sest koerad ei mõtle nagu inimesed, nad ei tunne igatsust saada järglasi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Põhiliselt valmistame ise. Kutsikaeas ostsime koeratoitu poest, sest siis peab koer saama mitmekesist toitaineterikast toitu. Aga tegime ka ise putrusid. Selleks, et kutsikas saaks kasvueas kõiki mikroelemente, ostsime spetsiaalset koeratoitu, koerakonte. Ise teha on muidugi odavam. Koertele anname ka oma toidulauast ülejäänut.
Üldiselt on koerapidamine kallis lõbu. 2 suurt koera söövad aastas 2 sea toidu. Linnainimesel eraldi poest koertele süüa muretseda on suur lisakulu. Maainimesel on koduvalvurile kulutatud aeg ja hool õigustatud kulu. Ka toit on valmistatud enda kasvatatud viljast ja sea- ning loomakontidest, toidujääkidest. Pealegi on loom maal vabam. Loom kuulubki minu arvates rohkem maale - seal on tema elukeskkond, mis lubab loomale rohkem vabadust ja ei häiri kaaselanikke oma elutegevusega. Koer elab peremehe territooriumil ja kaitseb seda võõra sissetungija eest. See on tema põhiülesanne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Teatud vaktsineerimised on maal kohustuslikud (marutaud) ja loomaarst käib teatud aja tagant taludest läbi ning teeb selle kandi koertele süsti. See on tasuline. Eraldi ise mingi häda pärast loomaarsti konsultatsioonil käinud pole.
5-6 aastat tagasi jooksis meie koer Lessy (kolli ja terjeri segu) külavaheteel kihutavale autole külje pealt otsa ja temaga tuli minna loomaarsti vastuvõtule. Lapsed ei lubanud teda magama panna, kuigi tagumise jala luu oli katki ja ei tõotanud edaspidiselegi ravile, paranemist. Ka koera koon oli viltu ning mõned hambad autolöögist kannatada saanud. Lapsed lootsid, et arst suudab aidata. Koer oli veel väga noor. Koerale tehti röntgen ja jalaoperatsioon. Tagumine jala luud fikseeriti poldiga ja jalg pandi lahasesse. Tükk aega käis Lessi ringi, suur kaitsetoru ümber kaela, et oma paranevat haava ei puuduks ega limpsiks. Aga lonkama ta jäigi. Tagumist vasakut jalga ta ei kasuta üldse kõndimisel, hoiab teda joostes ka üleval. Jalalihased said autoavariis niivõrd kannatada, et neis pole enam jõudu ega jaksu jooksmiseks. Operatsioon ja ravi ise läksid 1996/7.a. maksma 1500 krooni ja seda Tartu kõige odavamas loomakliinikus.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Sellest ei tea ma midagi oma kogemustest kirjutada, sest oma loomi pole steriliseerinud. Koerad on olnud kõik isased. Kassid emased ja need on ikka poegi toonud. Pealegi on emane kass hiirtepüüdjana isasest kassist hoolsam. Kassiema tuleb ikka koju poegade juurde ja toob neile oma jahikäikudelt head ja paremat kaasa.
Meie linnamajas on ühel majaelanikul steriliseeritud, hästi ilusa koheva karvaga angoora kass. Kuna nad elavad 1. korrusel, siis kassike istub ikka rahulikult lahtise akna peal ja uudistab ümbrust. Niisama luusimas teda näha pole. Järelikult pole vajadust.
Eks ta õigem ole, kui kutsikate kasvatust ja müüki plaanis pole, loomad steriliseerida, selle asemel et mõelda alati, mis poegadega ette võtta. Pole enam tuttavaidki, keda meelitada oma koju kassipoega võtma.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassid on ise järglaste saamisega hakkama saanud. Vastu sügist sündivate kassipoegade hulgas teeb oma valiku loodus. Kevadel sündinute hulgast jääb kassipoegi ka ellu. Mõni jääb alles, mõne kingime. Müümas käinud pole, kuigi olen turuväravas tihti näinud lapsi kasse müümas. Mõne meie kassipoegadest on ka rebane ära murdnud.
Ikka peab mõne ilusama kassikese endale kasvama jätma, sest ei tea eales, kuidas nad talve lakas üle elavad. Meie oma tuppa loomadel ei luba tulla.
Kord kevadel sattusin kasvuhoones peale, kui noor kass sünnitas oma esimesi poegi. Sündiv pojake olid veel kesta sees, kui ma peale sattusin. Ja ta sõi nad kõik ära. Ühtegi ei jätnud alles. Kas ta kaitses enda arvates nii oma vastsündinud pojakest? Kas ka teised loomad nii teevad, ei oska ütelda.
Isaste koertega probleeme pole olnud. Ketikoertena ei saa arugi, kas neil on ka jooksuaeg või mitte.
Alati eelistame isaseid kasse-koeri koju endale jätta.
Kõige hullem on siis, kui kass oma vastsündinud pojad kuskile lakka ära peidab, siis kasvavad nad metsikuks ega anna end enam kätte. Ei lase end silitada ega sülle võtta. Selliste poegadega on tegu. Nad on kartlikud. Jooksevad küll kohe, kui köögiust liigutad, sööma, aga kätte ei anna ega silitada ei lase. Sellistest pole ka mingit rõõmu. Need oleme suvel kinni püüdnud ja suure lehmalauda juurde viinud. Kuigi senikaua kui kass oma poegi imetab, on ta tige ega lase isakassi lähedalegi. On hoolitsev ja püüab hoolega poegadele hiiri ning linnupoegi. Vanem kass muutub aga laisemaks ja ootab rohkem perenaiselt lisatoitu. Enam ei näe teda nii tihti poegadele hiiri toomas.
Ühed kassipojad kasvasid meil üles koos kutsikaga. Magasid kõik koos ühes hunnikus ja sõid ühest topsist. Koer mängis nendega ega teinud neile liiga. Kumbki pool ei kartnud teist ega tülitsenud omavahel. Koer kaitses oma kasvandikke hoolsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Me ei ole lubanud koeri ega kasse tuppa. Seega pole voodissetuleku võimalustki. Nad elavad väljas. Koertel on mõlemal oma kahetoaline kuut, kus leiavad varju nii suvel kui talvel. Külmematel talvedel paneb mees ikka ka riide kuudiuksele valjuks. Paksu karvaga koer ei tahagi väga kuudis olla. Kipub ikka väljas magama.
Suuremad koerad on ketis. Kutsikad püsivad vanema koera juures. See on neile kõiges eeskujuks. Suurematele kutsikatele tegime piirdega aia, muidu läksid nad küla peale hulkuma või jooksid möödaminejat haukuma. Väga meeldib koertele rünnata sõitvat jalgratturit ja haukuda mööduvat inimest või kihutavat autot. Et kaitsta koera ennast õnnetuse eest ja möödujat, tuleb koerte vabaolekut piirata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma lemmiklooma poe pikemale reisile puhkusele kaasa võtnud. Koer jääb sellistel puhkudel maha. Peab leidma hea ja vastutuleliku inimese, kes käib looma söötmas. Vastutuleliku naabri, tuttava või sugulase. Üldiselt on sellega loomapidajatel probleeme. Ega igaüks ei taha sellist vastutust enda peale võtta, sest loom vajab rohkem hoolt, kui pelgalt söötmine ja talle toidu tegemine.
Kui hooldajal endal on kodus oma koer, siis ei saa see inimene ammugi võtta reisile mineja looma enda juurde koju hooldada, kuna teise peremehe koer ei sobi tihtipeale pererahva loomaga. Koer vajab oma territooriumi ja kui keegi võõras sinna tuleb, tekitab see nendevahelist tüli. Peab hoidma looma oma kodus, siis on see loomale vastuvõetavam ja ei tekita temas liigseid pingeid. Äärmisel juhul võiks hoida mõni aeg loomahotellis. Aga ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes seda teenust oleks kasutanud. Arvan sellepärast, et koer aitab hoida kodul silma peal, kui pererahvas ära on.
Õel on paberitega minikolli. Ja kui ta suvel oma perega kuuks ajaks sõidab reisima, on ta ikka otsinud koerale hooldajaid. Ammu enne reisi hakkas õde koerale hooldajaid otsima. Koerale on see väga stressitekitav, kuna lühikese aja jooksul vahetub palju inimesi. Parem kui on üks, kui erinevad hooldajad, sest muidu peab koer jälle uue inimesega harjuma, igatsedes taga oma pererahvast. Ka minu tütred käisid Ihastes, et koera eest hoolitseda. Iga nädal hooldaja vahetus. Kuidas kellelegi aeg sobis. Sest ei saanud ka teised oma suvepuhkust kuuks ajaks ära rikkuda.
Hooldekodusse ta koera anda ei tahtnud, kuna nii oli ka kodu valvatud võõraste pahatahtlike inimeste eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, aga ei tähista. Vähemalt teame, kui vanaks ta saab. Mis koeral sellest! Tal on tähtis see, et temaga tegeldakse ja peremees, keda ta hoiab ja armastab, temaga tegeleb, räägib, silitab, paitab. Söödab ja hoolitseb ta eest korralikult. Haiguse ja häda puhul otsib koerale abi. Koerale on iga peremehe hea sõna, temaga tegelemine kingiks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pole käinud spaas ega teinud riideid, kuna koerad on paksukarvalised. Oma kamm ja pesemisvahendid on ikka. Ka kutsikal oma mänguasi, pall, pulk või närimiskont, sest ta tahab kogu aeg midagi närida, kuna hambad sügelevad.
See küsimus on nendele, kel muud midagi teha pole, kui jaburdustega tegeleda ja koerad klounideks riietada. Koer on lapse asemel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll võimalik loomahoolitsusega liiale minna. Kui koerale antakse söögilaua juures söömise ajal näpu vahelt süüa, nunnutatakse ja tutitatakse või riietatakse veidratesse kostüümidesse nagu tsirkuseartisti. See on narrus. Iseasi kui inimene on jäänud nii üksikuks, et tal pole kellegi teise eest peale looma hoolitseda. Loom ongi üksikuks jäänud inimese elu põhisisu. Lemmik aitab maandada stresse ja halba enesetunnet, sest iga elusolend vajab kedagi, kes tast hoolib, kes teda ootab.
Mina leian, et kui inimesel pole aeda ega oma maja, siis linnakorterisse koer ega kass ei sobi. Loomad vajavad samuti elamisruumi. Pealegi levitavad kassid korteris ja ümbruskonnas haisu, mis on väga ebameeldiv. Teritavad küüsi, lõhkudes vaipa või mööbliriiet, seina, tapeeti.
Kõikjal toas jalutav kass! Kas võib jubedamat asja olla. Kui söögilaual või- kapi peal troonib kass ja sööb perenaisega samadest nõudest. Loomapidaja korteris tekitavad karvatutid ja loomasekreet minus isiklikult tunde, et selles korteris pole ükski asi puhas. Midagi ei julge enam puutuda, rääkimata kasutada toidunõusid. Kutsikas närib kõike, lõhub ja urineerib vaibale, jõudmata ära oodata, kuni ta välja viiakse. Elus on muudki hinnatavat, kui linnakorteris elava looma järel koristamine ja lõhkumisjälgede likvideerimine. Ei, loom elagu väljas!
Ta väärib ka vabadust ja oma ruumi. Kui seda pole, ära muretse koera.
Koeraklähvimine ärritab kortermajas niigi närvilisi majaelanikke. Kuigi hoiab ära vargaid. Viimasel ajal on koridorid küll turvaseadmetega lukustatud, siis see vajadus langeb ära.
Meie 54 korteriga majas oli algusaegadel korteris peetavate koerte pärast palju pahandust ja ütlemist. Kaevati selle üle, et koeraklähvimine rikub rahu. On jäänud alles veel mõned kassid ja minikoerad.
Kui toakoer või -kass, siis olgu ilmtingimata kastreeritud ja miniväike.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud seadusi ja ettekirjutusi koerte ja kasside pidamise kohta. Käituti nii, nagu kellegi südametunnistus. Vastsündinud kassipojad ja kutsikad uputati pimedatena, kui neid ei soovitud ellu jätta. Jne.
Suurim eripära on see, et nüüd on olemas loomakaitseseadused, mis panevad paika, kuidas tohib loomadega tegeleda. Ei tohi lõigata saba ega kõrvu. Ei tohi vastsündinud kassipoegi uputada.
Väljas käies olgu kilekotike koerakaka tarvis kaasas. Seda ei tohi vedelema jätta. Meil selle eest küll veel loomaomanikke ei trahvita. Mööduja ei tee veel märkust eksinule.
Eelnevale lisaks lisan siia mõned väljavõtted 2006.a. juulikuu ajalehtede artiklitest, kus on edastatud teavet ja nõudmisi loomade eest hoolitsemise kohta.
Marge Pärnitsa ettepanekud 2006.a. 14. juuli „Postimehes „Miks koerad piinlevad".
”Kuidas peaks valima koera (et mitte koerapidamisel hiljem eksida)?
Kui olete otsustanud võtta tõupaberiteta koera ehk siis krantsi, ärge ostke teda turuväravast tuhandete kroonide eest või ajalehekuulutuse peale, mis lubab "tõukoera moodi, kuid paberiteta koera". Raiskate oma raha, teadmata, milliseks kutsikas kasvab, millised iseloomujooned võivad tal avalduda, millised on olnud tema vanemad. Seda sellepärast, et saada koju koera, mis ostja kodutingimustesse sobib. Turuväravas kutsikaid müüvad inimesed kasutavad ära ostjate teadmatust, müües tõukoerte pähe krantse.
Palju on teada juhtumeid, kus turul on müüdud peene tõunimetusega koeri, hind 4000 või isegi 6000 krooni, kuid seda tõugu koeri on Eestis kas väga vähe või üldsegi mitte. Sellise raha eest saaks inimene osta endale juba paberitega tõukoera, saades kaasa kasvataja igapoolse toetuse ja õpetused.
Kui otsustate krantsi kasuks, võtke ta varjupaigast või inimese käest, kes kas kingib kutsikad ära või võtab nende eest sümboolse summa (näites esmase vaktsineerimise raha). Võimalusel uurige, kas saate näha kutsikate ema, et teaksite, milliseks võib teie koer kasvada.
Kui olete otsustanud võtta tõukoera, lugege võimalikult palju endale meeldiva tõu kohta. Tänapäeval on õppimiseks palju võimalusi - raamatukogud, raamatupoed, internet, koertenäitused.
Õppige tundma selle tõu vajadusi, iseloomu, tõu ajalugu. Ärge valige energilist koera, kui te temaga tegeleda ei viitsi, ärge valige karvast koera, kui teile ei meeldi teda kammida, ärge valige suurt kasvu koera, kui teil ei ole piisavalt raha tema toitmiseks.
Ja ärge ostke tõukoera, kellega ei anta kaasa tema tõulisust kinnitavaid pabereid. Tõukoera ostes sõlmitakse ostu-müügileping ning kutsikas saab kaasa paberi, millel on kirjas tema sugupuu ning kasvataja andmed. Eestis annab selle tõulisust tõendava paberi Eesti Kennelliit. Igasugused A4-formaadis lehekesed, mida teile turuväravas nn tõukoertega kaasa pakutakse, ei kehti.
Kui teile tundub, et aega on vähe, olete vähe kodus ja pikalt tööl - ärge võtke endale koera
Kui te vihkate koerakarvu riietel, poriseid käpajälgi valgetel pükstel ja ilaplekke lipsul - ärge võtke endale koera.
Kui keegi teie peres ei salli koeri - ärge võtke endale koera.”
Postimees 14. juuli 2006.a
Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima.
Priit Rajalo Sandra Maasalu
"Põllumajandusministeeriumis välja töötatud lemmiklooma pidamise määrus keelab kassi või akvaariumikala terveks päevaks üksi jätta ja määrab ketikoera liikumisraadiuse.
Lemmiklooma tervist ja heaolu tuleb eile valitsuses arutlusel olnud määruse järgi kontrollida vähemalt kaks korda päevas. "Eelkõige mõeldakse siin seda, et lemmiklooma ei tohiks pikalt üksi jätta ja lahkudes peaks omanik leidma kellegi, kes lemmiku eest hoolitseks," selgitas põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
Veel sätestab määrus näiteks küüliku ja teiste näriliste ning lindude puuride mõõtmed vastavalt nende kaalule ja minimaalse ruumi pindala, kus võib pidada kassi.
Täpsemad nõuded põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul on eelnõu täienduseks lemmikloomade koha pealt väga üldsõnalisele loomakaitseseadusele. Seal on kirjas nõuded lemmiklooma elutingimuste, -ruumi ja tema eest hoolitsemise kohta.
Eraldi on välja toodud reeglid enamlevinud koduste lemmikute - koera, kassi, närilise ja küüliku, tuhkru, puurilinnu, roomaja ja kahepaikse, akvaariumi kalade ning selgrootu pidamise kohta.
Põllumajandusministeeriumi teatel on määruse eesmärk tagada paremini loomade üldine heaolu ja nende tervisekaitse. Määrus mõjutab iga lemmiklooma pidavat isikut, kuid eriti lemmikloomade pidamise ja müümisega tegelevaid ettevõtjaid. Lauskontrolli ei tule.
Eelnõu järgi peaks määrus jõustuma tänavu 2006.a oktoobris. Eilsel valitsuse istungil jäi see põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul vastu võtmata eelkõige seetõttu, et tekkis küsimus, kas see teema ei ole mitte nii tähtis, et tuleks kirjutada seaduseks.
Kui määrus vastu võetakse, hakkavad selle täitmise järele valvama veterinaar- ja toiduamet, keskkonnainspektsioon ning politseiamet. Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel rahustas, et keegi ei hakka kodudes loomade elutingimusi kontrollimas käima.
Tema sõnul põhineb lemmiklooma hea kohtlemise jälgimine eelkõige inimeste kaebustel. "Analoog on loomakaitseseaduse näol olemas." Pärtel lisas, et ühegi seaduse mõte ei ole nõuda võimatut, vaid tagada, et nii loomadel kui inimestel oleks hea olla.”
2006.a. juulikuu Postimehest antakse meile teada, et Tallinna linna ja MTÜ Väikeloomade Seltsi vahel sõlmitud lepingu järgi peavad 2006.a. 1. augustiks kandma kõik Tallinna linna koerad mikrokiipe ning olema ka kantud Tallinna koerte registrisse. 180 krooni maksma kiibi eest peab omanik maksma ise, millele liitub kiibi paigaldamisluba omava arsti visiiditasu.
Kiipidega märgistamisega loodetakse oluliselt vähendada hulkuvate koerte arvu, sest looma kaotsiminekul on tema omanik kiibi numbri põhjal tuvastatav. Koerte pidamist Tallinna linnas reguleerib Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri.”
Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loom maetakse maha mõne varjulisema puu alla või kohta, kus vähem käimist ja rahulikum koht.
Kuna loom on valvuriks, siis võtsime uue koera. Enne, kui esimene koer liiga vanaks jäi, kasvas vana kõrval üles uus. Vana oli talle otsekui lapsehoidjaks ja kutsikale eeskujuks, kuna mõlemad olid isased koerad.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms j? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ikka tuleb õpetada ja loom käib omas kindlas kohas oma asju ajamas. Naabritele, kellele andsime ühe kassipoja, pidasid kassi linnas ja õpetasid ta WCs käima oma asju ajamas.
Sellest on nüüd saade televisioonis „Nurjatud koerad”, kuidas õpetaja oma lemmikuid käitumisnorme täitma või muutma.
Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Viimase koera juures pole jagu saanud üleshüppamisekombest. Lööb või inimese pikali, määrib riided. Ikka peab midagi kaasas olema, et teda tõrjuda. Peame sellega hakkama tõsiselt tegelema.
Keegi pereliikmetest pole võtnud veel selle halva kombe väljaõpetamist ette, sest see peab toimuma järjepidevalt.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomulik on ikka looma veidi õpetada korraldusi täitma ja peremeest kuulama. Küsima, sitsima, sõna kuulama, kuuletuma, käsklusi täitma. Et õpetada koera korduvalt midagi tegema, tuleb teda premeerida ning kiita õigesti täidetud korralduste eest. Muidugi on hea ka eridressuur, aga siis ei tohi koer jääda ainult keti otsa elama. Temaga tuleb pidevalt tegeleda, tegutseda, mitte jätta iseenda hooleks.
Kinnistada õpitut.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab inimese meeleolu ja ta kõnet. Kuuleb kaugelt ära, kui tuleb peremees või naine; kas tuled või lähed. Või minnakse koeraga välja jalutama. Koer harjub kiiresti rituaalidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Enda elust pole näidet tuua.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Eks laste pärast tihtipeale võetaksegi mingisugune lemmikloom koju, eriti kui laps on üksiklaps. Et oleks, kelle eest hoolitseda ja õpetada last elusolenditele kaasa tundma, kandma võetud kohustusi. Loomadega üleskasvanud lapsed loomi kunagi ei piina. Ei tee neile liiga. On inimlikumad ja hoolivamad ka oma sõprade ja tuttavate vastu. Samas on lapsel kohustus, mida ta peab täitma, sest loom sureb muidu ära, kui ta jäetakse hooleta. Seda tunneb laps varsti, kui on võetud elusolend, kes ise ei suuda enda eest hoolitseda. Laps peab temaga pidevalt tegelema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka aitab loom loomaarmastajate vahelisi suhteid luua ja säilitada. Tean oma sektsioonist inimest, kes rääkis, et kui neil hakati Eesti Vabariigi alguses inimesi koondama, siis jäeti tööle samade huvidega (loomaarmastajad ja -pidajad) töötajad, kuna asja otsustaja ise oli ka lemmikloomapidaja.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks roomajaid, kiskjaid ja teisi kodustele eluohtlikke loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellest kirjutada.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eluohtlikke loomi ja linde ei peaks mingil juhul. Loom olgu sõber ja turvaline, inimesele ohutu. Mis mõtet on sellist looma pidada, kes võib mõnele pereliikmele ohtlikuks muutuda? Keda ei saa silitada ega paitada, kes ei otsi hellust?
Ma arvan, et linnas lemmikloomapidajad jagavad ise ja otsivad loomalt hellust, turvalisust, armastust. Inimene loodab, et tema lemmikloom hoiab ja kaitseb oma peremeest. Temaga maandab ta oma pingeid. Unustab halva. Taastab end ja oma jõudusid. Tihtipeale sunnib loomapidamine inimest unustama oma haigused ja häda ning end haigevoodistki välja vedama, et hoolitseda oma loomakese eest. Viia ta välja jalutama.
Loom vastab samaga. Eriti tundlik ja tark on koer. Teisi loomi ei tea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloomad on minu arvates villa, piima ja liha andvad loomad. Sest neid peetakse majanduslikul otstarbel. Et oma toidulauda täiendada.
Lemmikloomast otsest majanduslikku kasu pole. „Lemmikloom” on loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Kui teda just ei aretata ega kasvatata selleks, et neid soovijatele müüa. Lemmikloom on ka seltsiks inimesele.
“Kes on kes? (Postimees 14. juuli 2006.a. „Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima” Priit Rajalo - Sandra Maasalu kirjutis).
• Lemmikloom on inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale, keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või päästeteenistus.
• Põllumajandusloom on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom.
• Võistluslooma puhul sõltub see, kas tegemist on lemmik- või põllumajandusloomaga, liigist: hobune on põllumajandusloom, koer lemmikloom.
Allikas: põllumajandusministeerium ja loomakaitseseadus. Mõningad lemmikloomade pidamisele eelnõuga kehtestatavad nõuded:
• Koer. Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Muidu peaks koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
• Kass. Toas või muus suures ruumis kassi pidades peab ruumi pindala kassi kohta olema vähemalt 1 m2, kusjuures ruumi kogupindala peab olema vähemalt 5 m2.
• Puurilind. Linnule peab puuris olema paigaldatud vähemalt kaks õrt. Ülemine õrs peaks olema inimese silmade kõrgusest ülevalpool. Linnu jalarõnga külge võib kinnitada jalutusrihma linnu väljaviimiseks.
• Roomaja ja kahepaikne. Terraarium, kus peetakse mürgist või inimesele muul moel ohtlikku roomajat või kahepaikset, peab olema varustatud hoiatusega seal elava looma ohtlikkuse kohta.
• Akvaariumikala. Akvaarium peab olema varustatud kaane või kattega, et kaladel ei oleks võimalik sealt välja hüpata. Surnud kala tuleb akvaariumist eemaldada kohe pärast selle avastamist."
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Linnas muretsetakse alguses loom või lind lapsele, kes seda koledasti lunib, kuna teistel lastel on ka. Aja möödudes muutub loom kõigile pereliikmetele südamelähedaseks ja armsaks, kelle eest tahad ikka hoolitseda, kuna ta tasub sulle su hoolitsuse ja tähelepanu oma armastusega (koer).
Hiljem laste sirgudes jääb tihtipeale lapse lemmikloom vanemate toimetada ja hooldada. Samas ollakse harjunud temaga: loom on saanud pereliikmeks, keda ei saa niisama koduta tänavale hulkuma saata.
Vanurina, kui noored oma eluteele läinud, on loom jälle vanaduspäevade seltsiliseks ja lohutajaks, kellega peetakse maha pikad jutud, jalutatakse koos maha pikad matkad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perekonnas on 10 aastat olnud koer. Isakodus olid koer ja kass alati. Nüüd on meil kassid maal vabapidamisel.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kehvas seisus koer sattus meile kutsikana hoida, kuniks peremees Rootsis käib ja meie ei andnud teda tagasi, saime tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi Džämm. Hüüame ka Poisiks. Nimi oli talle varem pandud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood, tõupuhtus ei ole koera saamist mõjutanud. Koer on isane, segavereline, pikakarvaline. Mustavalge kirju. Loomaarstid ütlevad tõuks krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Jalutamas käin põhiliselt mina, kammib-puhastab abikaasa. Jalutamisele kulub päevas 1-1,5 tundi, kasimisele - kuidas kunagi. Päeval oleme maal ja koer on meil kaasas, seal toimetab ta omapäi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame kuivtoitu „Chappi”, mis on tal kausis alati võtta, kuid seda sööb ta siis, kui midagi paremat pole. Ei valmista, sööb seda, mida pererahvas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures on käidud kaitsesüstimas, kõhunäärme häirete, liigesevalude jm pärast.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ükskõikselt. Meie koerale seda eriti vaja pole. Aeg-ajalt mõned pulmakutsed ajavad tal pea segamini ja tasakaalust välja.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole vajadust.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesa on magamistoas kapi ees, liigub korteris vabalt. Magab ka tugitoolis, diivanil. Õhtul tuleb korraks perenaise kõrvale, voodi äärele, kus on temale lina, kuid on seal 15-20 minutit. Hiljem magab mujal. Ka haiguse või erakorralise häda korral tuleb voodi äärde püsti märku andma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole. Maale autoga sõites istub perenaise süles.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäeva ei tea, ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid talle ostnud ega ise teinud pole. Tal on paks karvkate (karva pikkus kohati 20 cm).
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll, mõned lähevad hoolitsemisel päris arust ära. Kurjast on koera ülesöötmine. Kuid eks igal inimesel omad lõbud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, kas tavalise koera hooldamisel vahet on. Kui tahetakse nunnutada, siis küll.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Sellist kogumust on napilt. Varem oli peres kasse, kes erinevatel põhjustel otsa said. Need matsime pappkarpi panduna oma aeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera pole nagu eraldi õpetanud. Puhtust peab, lillepeenras ei kraabi, magab vao või peenra vahel. Omavoliliselt toitu ei võta, kui vaja, küsib, kas käpaga kergelt püksisäärt kraapides või haukudes. Hindab oma võimeid üle, kipub suuremale ja rihma otsas olevate koerte peale haukuma. On saanud naksata, nüüd on vaiksem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui tuleb mõni naiskülaline, läheb koer elevile ja tahab seksida mõne riideeseme abil. Siis paneme tubade uksed kinni ja seltskonnas seks jääb ära. Sellest võõrutamiseks soovitavad tohtrid kastreerimist, mis meile pole vastuvõetav.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud, koerte koolis pole käinud, kuid kuidas tänaval jalutusringidel käituda, seda oleme õpetanud küll. Midagi on ka pärale jõudnud. Teab ringe, piire ja tavaliselt peab neist kinni, kui pulmakutseid on õhus, siis vahel on arusaamatusi ja peab eksimuste korral moraali talle lugema.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägin. Loomaga peab rääkima, seda tegid ka minu vanemad, vanavanemad. On vaja selgitada, kuhu läheme, kui kaugele (vahel jääb jalutuskäik ajapuudusel lühemaks), andma suulisi korraldusi või muud vajalikku infot. Ka käsklused peaks olema koos selgitustega miks ei tohi, miks peab. Tundub, et midagi jõuab pärale, midagi jääb ajajooksul meelde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mina jalutan põhiliselt vabalt jooksva koeraga, see võimaldab tal haake tehes oma teekonna minu omast 3-4 korda pikemaks teha, kuid käsklustele kuuletub. Abikaasa käib koer rihma otsas ja siis koer dikteerib, kuhu minna ja abikaasa kopeerib kõik koera haagid kaasa ning nende teekond on võrdne, kuid ajakulu mitu korda suurem.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koer tuli meie ellu siis, kui lapsed olid suured. Varem, kui pidasime kassi, pidid nad kastis liiva vahetama, mis kahjuks sageli ununes. Oma lapsepõlvest mäletan, et kui õed kassi liiva ei viitsinud vahetada, hakkas kass köögis olevasse vanni käima.
Algul tahapoole, hiljem päris väljavoolu toru peale, siis kui kuulsid vannis kassi kraapimist, sai kraanist vesi peale lastud. Omamoodi vesitualett. Laps vajab looma. Meie peres sai see nunnutamine ka lastelastele ära lahendatud enamasti küülikupoegade abil.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oska öelda, koerast piisab, Passiivsed loomad (mood jt) ei huvita.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tihaseid talvel söödame, nende hulgas on igasuguseid: aremaid, julgemaid, sekka mõni rähn, puukoristaja jm. Linnas käib palju leevikesi. Abikaasa söödab linnas siile, tulevad kutsumise peale peidikutest välja, III korruselt on nende liikumist, askeldamist hea jälgida. Metsloomadest-lindudest on maal jänesed, kitsed, põldpüüd, vares, varblased sagedased külalised.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kõike võib teha, kuid eestimaistest loomadest peaks piisama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on kui pereliige, pakub seltsi, vaheldust, lohutust, aitab maandada pingeid, viib rasked mõtted mujale. Pensionäridele sageli nagu lapse eest.
Punkt 23. Lisa
Nüüd mõningad näited meie sõnavarast: Keeld FU mõjub paremini kui EI TOHI. Sõnal AUTO on mitu tähendust. Kui AUTO PEALE, siis on see meeldiv, sest autos armastab koer olla, selleks pannakse alla eraldi lina. Põhiliselt magab esiistmel, ringi ei kola.
Sõna AUTO järsul toonil öelduna tähendab tee ületamisel peatumist, et auto mööda lasta. Sellest hoiatusest peab vabalt jooksev koer ka 10-20 m kauguselt kinni ja laseb auto mööda. Oli üks üllatav juhus ristteel. Mina jalutasin ees, koer 5-10 m järel, mina läksin jalakäijate rajal üle, kui nägin koera ees peatuvat autot. Jõudsin talle paar korda hüüda AUTO, koer istus ja jäi ootama. Auto peatus, et koera üle lasta, kuid vaatamata minu kutsumisele koer ei tulnud. Seepeale hakkas autojuht naerma. Läksin siis üle tee koera juurde tagasi, koos tulime üle ja alles siis jätkas auto oma teed.
Koer teab sõnade PEREMEES, PERENAINE, VANAISA, VANAEMA, MITSUBISI (maal oleva kassi nimi), TUPPA, ÕUE, EI TOHI, PIIMA, KOJU, ISTU, OOTA jne tähendust.
Dzämm kardab müristamist, äikest, mõningaid võõraid hääli (näiteks raadios kuuldud mõningate Austraalia roomajate häälitsusi).
Vahel tormab ta haukudes oma elukoha juures võõraste koerte poole, kellelt on hammustada saanud. Nüüd vanemas eas on ettevaatlikum. Haugub taaruvate joodikute, kepiga käijate, koera kartvate inimeste peale (kuni on neid nuusutanud, lõhna meelde jätnud). Kindlasti haugub ta kolme endise nomenklatuuri töötaja peale, neid tunneb ära juba 50 - 100 m kauguselt ja tormab nende poole. Miks? Ei tea. Ju vist kurjad inimesed. Hammustanud seni kedagi pole, kuigi kära on vahel kõvasti.
Džämm ja telepaatia ning mõtete lugemine
Elame kolmandal korrusel, köögi- ja ühe toa aken on tänava poole. Koeral aknale ronimise, aknalt vaatamise kommet ei ole.
Koera jalutamine käib sageli muude käimiste kõrvalt. Käime temaga ringi ära ja tuleme akna alla, kus perenaine peaks valvet pidama, et koer tuppa lasta. Vahel, kui ootamine pikale läheb, arutame, kus perenaine võiks olla, kas peaks äkki haukumisega märku andma ja tihti koer selle küsimuse peale haugatabki, algul korra, siis rohkem. Haukuma hakkab ta ka siis, kui veidi susisevat vilet lasta. Haukudes ajab ta taga hakke, keda meie kandis on palju, maal vareseid, toonekurge, võõraid kasse jm.
Telepaatia võimed on avaldunud, kui mina olen kodust ära, kas poes, laupäeva hommikuti turul või koguni kaugemal. On olnud juhuseid, kus koer on minu tagasituleku fikseerinud ca 150-200 m kauguselt ja muutunud rahutuks, hakanud käima perenaise ja välisukse vahet kuni teda trepile lastakse. See pole alati nii, vahel kui perenaine on näinud mind turult tulemas ja seda koerale öelnud, siis ununeb tal muu tegevus ja peab saama trepikotta, kus mind ähkides tervitab.
Kui läheme tütre poole, kes elab läheduses, ja koer on kuulnud meie omavahelist ütlemist „teise tare juurde”, läheb ta meil 3 - 4 m ees, peatub elava liiklusega tänava ääres ja koos läheme õiges kohas üle tee. On olnud juhuseid, kus läheme hoopis võõras suunas, kuid koer viib mind täpselt kohale olles 2 - 3 m kaugusel lahtiselt ees.
Ka koera meile jäämise otsustas tema. Kui õige peremees pidi Rootsist tagasi tulema, arutasime köögis söögilaua taga tema saatust, et kahju teda tagasi anda, kas anda või... kuulsime mõlemad kutsika häält, mis kostus meile nagu EI. Tema ise otsustas oma saatuse ja nii ta meile jäi kolmandaks pereliikmeks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomadest on olnud koerad ja kassid. Kass Nurru oli esimest korda 1990. aastatel. Koer oli hiljem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Elasime korteris ühismajas. Kassipoeg võeti ise. Korteris on kassi raske kasvatada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praegu elan maamajas ja mu lemmikloomaks on kass Täpi. Meil on terve kassipere. On vana kass, tema poeg ja veel kassi põlvkond.
Lemmikloom on ise kasvanud meie kassiperest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kass Täpi sai oma nime sellest, et ta põsel silmade all on kaks täppi. Kassipoeg Tipik on hästi terava ninaga ja väikeste ümmarguste silmadega.
Igapäevase hüüdnime ja „pärisnime“ vahel on ka erinevusi. Vahepeal kutsun lemmikloomi lihtsalt kiss-kiss.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen otsinud teavet oma lemmiklooma kohta internetist, raamatutest, vaadanud saateid televiisorist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu lemmikloom Täpi on hästi koheva karvaga ja uhke sabaga. Mulle on meeldinud hall vöödiline värvus. Tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline olnud. Iga loom on omamoodi ilus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel käinud ei ole, aga mulle meeldib pildistada loodust ja loomi. Neid fotosid olen kasutanud töö juures näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitseme kasside eest. Hommikul söödan enne tööle minekut tavaliselt loomi ise. Päeval tegeleb nendega kodune inimene.
Õhtul koju tulles on mul kõige pikem aeg loomadega tegelemiseks. Vana kass ja Täpik on isegi mul tee peal vastas olnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset toitu ostan harva. Anname tavalist valmistatud sööki.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oma lemmik on olnud terve ja ei ole olnud vajadust pöörduda loomaarsti poole. Loomad tuleb kindlasti vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimise kohta ei oska küll midagi öelda. Lemmikloom Täpi on meil isane kass ja kõige noorem Tipik ka. Vanal kassil on olnud vähe poegi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassil on ise pojad. Oleme saanud ära anda.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Lemmikloom Täpi liigub vabalt igal pool. Kõikidel loomadel on võimalus käia pööningul, minna kuuri alla. Suvel on loomad väljas, talvel külmaga lubame tuppa. Köögis nurgas on neil magamiskohad. Siis on veel verandal peidetud kohas 2 liivakasti (talvel). Voodisse ei luba hea meelega lemmiklooma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa loomi ei ole võimalik võtta. Kodus hoolitseb nende eest keegi teine.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma Täpi sünnipäeva ma tean. See on 4. august 2005. Sellel päeval püüame temasse suhtuda erilise tähelepanuga.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole lemmikloomale ostnud ega õmmelnud. Mänguasi on. On üks „kurin“ mida ta on veeretanud juba väikese kassipojana. Praegu ajab seda taga Tipik. Spetsiaalseid vahendeid pesemiseks pole ostnud. Kui juhtub et kass on porine, oleme tavalises nõus teda puhtaks pesnud. Suvel käivad lemmikloomad tiigi ääres ja vahepeal ka vees.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest on küll võimalik liiga palju hoolitseda. Püüan seda ka ise teha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Erinevust ma ei leiaks. Võib-olla ainult söötmisel. Nüüd on ju igasuguseid spetsiaalseid sööke loomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui loom sureb, peaks ilusti matma. Peaks jääma väike hauaplatsike: üks mu kunagistest lemmikloomadest-kassidest sai õnnetult surma. See oli pikakarvaline kass Kurri.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamist olen kogu aeg õpetanud. Täpi teab, et kunagi ei tohi lillepotist mulda kiskuda. Laualt toitu võtma ei lähe ka, neil on oma sööginõud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
On küll olnud selliseid kombeid. Näiteks lillepeenrast mulla kaapimine. Sellest harjumusest on raskem lahti saada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud, aga toast välja küsimist küll. Kõik on läinud ukse taha ootama ja annavad märku häälitsedes.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma ise räägin tihti lemmikloomadega. Loom mõistab inimese meeleolu. Kui tuju on halb, on loom kohal ja vaatab kurvalt. Kui olen haige, on Täpi nurrudes mu juures. Siis luban teda ka voodi äärele ja enda juurde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele on raske vastata. Kui väga hoiad, näiteks tuleb loom sülle, siis äkilisel muutusel ta ei lahkugi, vaid tuleb uuesti ja siis peab juba täie jõuga ta ära tõstma. Ta nagu solvuks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed on kõik hoidnud loomi. Neile on meeldinud just väikesed kassipojad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen jälginud teisi peresid, kuidas nad suhtuvad loomadesse. Rohkem nende peredega suhtlema ei ole hakanud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kellele meeldib, see pidagu. Igaühel on erinevad lemmikloomad. Mina ise ei ole mõelnud teiste loomade peale.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mõned aastad tagasi said mu sõpradeks 4 metskitse. Ma hõikasin neid hommikul tööle minnes ja nad tulid minuga tee-äärt pidi kaasa. Rääkisin nendega väga südamlikult ja nad seisid, kuulasid. Nad saatsin mind mitmed hommikud. Siis tuli minu käimisele vahe ja hiljem oli kitsedest 2ne grupp jäänud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomad meeldivad, siis võib pidada. Selleks peavad olema vastavad tingimused.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei erine minu arvates koduloomast. Mul oli kunagi koduloomadest üks küülik lemmik. Praegune lemmikloom Täpi on väga hoolas hiirepüüdja ja maamajas Haanjamaal Suure-Kõrtsi peatuse lähedal on kassiperest päris suur kass.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesele hakkab loom meeldima ja nii saabki tema sõbraks ja lemmikloomaks.
Oma lapsepõlves, aastail 1953 - 1960 elasin Võrumaal Ala-Siimani talus. Aastail 1960 - 1976 olin ka lapsepõlvekoduga seotud, kuigi koolipäevil elasin koos ema ja võõrasisaga Antsla linnas ja lõpuks üliõpilasena Tartus. Käesolevas osas kirjutangi loomadest, kes elasid Ala-Siimanil.
Mõnedest loomadest kirjutan ainult mälestuste järgi. Küllap on need mälestused olulised, kui neid on mulle räägitud või olen lapsepõlves vanemate inimeste omavahelisest jutust üht-teist teada saanud.
Oma lapsepõlves kuulsin sageli nime Mogi. See nimi esines ka mu ema noorpõlvepäevikuis. Mogi oli minu emapoolsete vanavanemate viimane hobune. Nad pidid tema kolhoosi andma. Mogi oli pere jaoks kaugelt tähtsam kui lihtsalt tarbe pärast peetav loom, ta oli armastatud kaaslane, kelle surma pärast kogu pere nuttis. Mogi oli ostetud esimese Eesti Vabariigi ajal, veidi enne 1940. aastat, varsana. Mogi oli tori tõugu mära, hästi sõbralik, valge lauguga, kõigile armas. Kui oleks lähtutud ainult kasu saamise eesmärgist, poleks Mogit peetudki, sest Mogi oli haige südamega loom, keda pidi kohtlema ettevaatlikult, ei tohtinud teda tööga eriti vaevata. Mogi süda jäi haigeks nurisünnituse tagajärjel. Ta oli noore hobusena olnud väga rabe, pingutas üle jõu, tegi niiviisi endale tiinena liiga. Nurisünnitusi oli tal olnud lausa mitu. Hiljem temalt enam ei püütudki varssa saada, anti mõõdukalt tööd ja hoolitseti nagu sõbra eest.
Kui Mogi kolhoosi anti, jäi ta üle jõu käiva töö tõttu varsti viletsaks. Minu ema päevikus olid mälestused sellest, kui Mogi oli suremas haigena loomakliinikus ja tema endine peremees, minu vanaisa käis teda seal vaatamas. Tema tõi koju ka Mogi surmateate. Mogi maeti maha muidugi kolhoosi poolt, sest ta oli elu lõpus kolhoosi hobune. Minu ema on ikka seda meenutanud, kuidas Mogi tema peo pealt leiba sõi.
Mogiga seoses tean ka seda, et kui Mogi osteti, oli minu vanavanemate väiketalus ruun Aali, kes tuli maha müüa, sest ta oli Mogile armukade ja muutus nii kurjaks, et läks peremehele kallale.
Lehmad olid talus ju tarbe pärast nagu hobunegi, aga ometi olid lehmad perenaisele ja kogu perelegi head kaaslased ning sõbrad. Lehm oli hoopis midagi muud kui sead ja lambad. Nägin lapsepõlvekodus vanaema suurt armastust lehma vastu. Kui väike tüdruk olin, oli minu vanavanematel kaks lehma - Reesi ja Maasik. Reesi oli vanem ja üsna tülikas lehm: tal oli komme end ketist lahti tõmmata ja üsna kaugele hulkuma minna. Mäletan lapsepõlvest, kuidas käisin kord vanaisaga Reesit otsimas. Jõudsime välja majadeni, mida ma kunagi näinud polnud. Lõppes olukord sellega, et Reesi tuli ise koju.
Mäletan seda talvehommikut, kui vanaisa ja vanaema Reesi linna müügiks viisid. Vanaema istus laua juures ja nuttis kibedalt ning rääkis Reesist. Tunded pidid aga praktilistele kaalutlustele alla jääma: küllap oli Reesi juba vana ja selleks oligi muretsetud noor lehm Maasik, et Reesi välja vahetada. Reesi äraviimise päeva meeleolud jäid alatiseks mu mällu ning ligi nelikümmend aastat hiljem kirjutasin sest võrumurdelise luuletuse, mille siia kirja panen.
Saatus
Hingits petrolilambikõnõ lavva pääl ja vanaimä iksõ takan sääl, sälg kumaran kütmädä leeväahu vasta, juusksõ silmävesi müüdä lambanahka kaskat.
Vüürüseuiss saisõ peräni vallalõ, tarõ olli külmäs ja tuulitsõs tõmmanu, ruusõga sainakell lei hummugutunde, karjapini Tuki lauda ussõ man ulgsõ.
Aknõruutõ pääl äitsi lumõlilli, katskisõ suurõräti all mu jala külmeti.
Tuul küündläkuuhummugul olli ma kuvvõaastanõ, tuul pääväl viidi vana piimälehm liina müügile.
Maasik oli lehm, kellega mina aeg-ajalt tegelesin: viisin teda karjamaale sööma ja tõin lõuna ajal ning õhtul koju. Käisin ka Maasiku ketti karjamaal edasi tõstmas. Maasikust mäletan seda, et ta oli muidu rahulik lehm, aga keegi muu peale minu vanaema teda lüpsta ei tohtinud. Kui vanaemal oli vaja kodust ära minna, siis minu ema lüpsis Maasikut. Aga ta pidi vanaema laudariided selga panema ja ei tohtinud oma tegevuse juures ühtki sõna öelda. Ega lehm teda päris hästi uskunud, nuusutas kõvasti, aga siiski leppis, sest riiete tuttav lõhn ajas ta segadusse. Minu vanaema alati rääkis lehmaga, väga soojalt ja sõbralikult ning eks seegi äratas Maasikus imestust, kui minu ema teda lüpstes vait oli.
Maasiku müümise ajal ma enam vanavanemate juures ei elanud, aga küllap nuttis vanaema ka siis. Vanaema viimased lehmad olid Mooni ja Roosi. Ei mäleta, kumb just viimane oli. Aga päris viimasega juhtus huvitav ning ühtlasi kurb lugu. Mu vanaema oli suremas, vähihaige, ja lehm otsustati ära müüa. Kuna tegemist oli noore loomaga, siis ei müüdud teda lihaloomaks, vaid ühte peresse piimaandjaks. Paraku tõid ostjad lehma kiiresti tagasi, sest lehm ei lasknud end uues peres lüpsta. Vanaema oli lehma tagasituleku üle nii õnnelik, et võttis kogu oma jõu kokku ja lüpsis lehma ära. Kahe päeva pärast ta suri. Lehma vist koheldi uues peres karmilt, sest tema ikka lubas end ka teistel lüpsta peale vanaema. Minagi, kes ma olin selles asjas algaja, sain kuidagi tema lüpsmisega hakkama. Ära õnnestus see lehm müüa alles mitme kuu pärast.
Eespool ma rääkisin hobusest ja lehmadest, kes olid peres ometi majanduslikel kaalutlustel, aga samas olid nad ju kaaslased, sõbrad. Lapsepõlvekodust sain kaasa lugupidamise hobuste ja lehmade vastu ning kui elus olen nendega kokku puutunud, olen möödaminnes nendega vestelnud, nagu mu vanaema seda kunagi tegi, ja mul on hea olla olnud nagu kunagi lapsepõlves.
Minu vanavanemate majapidamises olid peale lehma veel lambad, siga, kanad ja küülikud. Nendel tavaliselt nime polnud ja nemad olid nagu alamklass lehmaga võrreldes, kuigi ka nendega räägiti sõbralikult ja hoolitseti nende eest. Aga oli erandeid ja mõni nendest sai inimeste suurema sõpruse osaliseks kui teised liigikaaslased. Tavaliselt läks nõnda nendega, kes olid teistest kehvemad, haiged või muidu viletsamad ning kellega vanaema ja mõni teinegi perest rohkem tegeles. Mäletan, et oli mõni kana, kes tuli sageli köögiuksele, sest teda oli seal eraldi toidetud. Ka lammaste seas leidus lemmikuid, kes inimesi nähes tuttavlikult määgisid ja juurde ruttasid. Lemmikute tapmine kujunes tavaliselt traagiliseks. Vanaema nuttis ja minu ema nuttis, aga jällegi olid majanduslikud kaalutlused tunnetest üle: kana ja lammast ei lastud liiga vanaks minna, tehti enne lihaks.
Nüüd siis jõuan nende loomade juurde, kes tänapäeval kuuluvad lemmikloomade klassi. Koertel ja kassidel oli ju talus praktiline eesmärk, ega neid puhtalt seltsi pärast peetud: kassid olid hiirte ja rottide püüdjaiks ning koerad valvuriteks.
Kui olin üsna väike, olevat olnud minu kodus kaks koera: Taks ja Tšapi. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, olevat nad mu vastu suurt huvi tundnud. Tšapit ma ei mäleta, küll aga Taksi ning eriti seda päeva, kui Taks võõrastele ära anti, kuigi ta oli minu ema koer, tema suur sõber. Ema on hiljem mulle seletanud, et Taks anti ära, kuna vanaisa tõi koju uue koera Tuki ja ei tahetud mitut koera pidada. Ema oli minu tõttu vallasemaks saanud ja ega tema tahtmine peres suurt lugenud.
Sellest loost kirjutasin ma ka hiljuti luuletuse.
Imä, sul oli’ üts väikene vana pinikene pruuni karva, matal ja lühükene.
Sa ollit timä kostki kavvõst toonu.
Tiä sinnu tõisist rohkõmb hoitsõ, õdagu tarõ nuka man saisõn sinnu liinast kodu uutsõ, üüse su sängüjalutsin magasi.
Ütel pääväl tulli mõtsu takast miis ja naanõ.
Su pinikene är neile anti.
Es mõtlõ sõs kiäki tuu pääle, et sinnu sõbrast ilma jäeti.
Õdagu sa söödü veeren kivi pääl istsõt ja latsõ muudu hallõldõ iksõt.
Ma es mõista muud tetä, ku kraavipervelt maasikid korjada, nuu sullõ peo pääle panda nink tassakõistõ su pääd silitädä.
Minu lapsepõlveaegne koer oli Tuki, aga ega ma temaga sõber olnud. Kartsin teda silitada ja ega ta seda tahtnudki. Ta polevat kellelgi lubanud end silitada. Tuki oli tõeline valvur: kui võõras tuli, surus ta selja vastu maja ust ja keegi ei saanud majja sisse, enne kui koer pererahva poolt ära saadeti. Tukiga tegin lapsepõlves nalja: hakkasin kõva häälega hüüdma ja siis Tuki hakkas uluma. Tuki oli tavaline karjakrants, rebasekarva kasukaga ning suri vanadusse. Mäletan seda, kui räägiti, et Tuki on väga viletsaks jäänud. Ma ei elanud enam vanavanemate juures ja ei näinud teda suremas.
Pärast Tukit oli vanavanematel veel kolm koera: rebasekarva Krants, tumedakarvaline Muri ja üks taks, kelle nime ei mäleta. Taks oli ainuke koer, kes pidevalt ketis oli ja keda ma kunagi ei näinud vabalt ringi liikumas. Teda millegipärast ei armastatud eriti ja ta suri mingisse haigusse. See oli ainuke koer, keda ma nägin kuidagi tõrjutuna. Süüa ja juua anti muidugi korralikult, aga muidu temaga eriti ei tegeldud nagu teiste koertega.
Krants oli ainuke koer, kes oli kastreeritud. Seda tehti äkkotsusena. Loomavelsker oli parajasti põrsaid lõikamas ja siis võeti ka Krants ette, sest ta armastas kõvasti koerapulmades käia. Aga ega see midagi aidanud: kuigi Krants ei olnud enam võimeline järglasi saama, käis ta ikkagi hulkumas, küll vist mitte enam pulmades, aga niisama. Krants oli ka vahepeal ketis, sest teda oli kährikkoer hammustanud ja kardeti marutaudi. Aga marutaudi Krants ei jäänud ja kui ohtlik aeg oli möödas, lasti ta ketist vabaks.
Krants elas hiljem mõnda aega minu koolipõlveaegses kodus Antsla linnas. Mu vanaema oli surnud ja vanaisa haigena minu kodus. Krants käis siis öösiti oma endises kodus. Kui ta õhtul välja lasti, kadus ta sageli ära, aga hommikuks oli tagasi. Vanaisa naabrite kaudu saime tema kodus käimistest teada. Kui vanaisa oli suremas haige, siis viis mu tädi Krantsi enda juurde, aga ka sealt olevat Krants oma vana kodu vaatamas käinud. Krantsi tappis lõpuks üks külamees ära ja viskas koti sees ojja. Ta oli pidanud Krantsi oma vihamehe koeraks ja kättemaksuks maha löönud. Nõnda sai siis Krantsile hulkumine saatuslikuks.
Muri oli tume hästi karvane koer ja tema oli toodud majja sellepärast, et tema ema oli hästi kuri olnud ja mu vanaema tahtis ka kurja koera, et metsaäärses majas julgem oleks. Hoolimata sellest, et Muri kurk oli tume (olevat kurja koera tunnus!), oli ta äärmiselt heasüdamlik koer, kes peaaegu üldse ei haukunud kedagi ning ei läinud võõrastele üldse ligigi. Muri oli väga pelglik ja kartis igasugust mürinat - lennuki-ja äikesemürinat, muud mürinat metsaäärses majas ei olnudki. Äikesevihma ajal jooksis Muri vanaema seeliku alla peitu. Vanaema ise ka hüüdis talle: ”Murikõnõ, tulõ är mu pruntsi ala pakku!”
Kui mu vanaema suri ja vanaisa majja üksi jäi, ei tahtnud Muri enam tema juures elada, sest vanaisa oli armastanud teda kaela tagant kinni võtta ja üles tõsta. Ju oli see koerale ebameeldiv. Oli lihtsalt nõnda, et kui mu tädi või ema hakkasid ära minema, läks Muri nendega kaasa ja suure vaevaga saadi ta vanaisa juurde tagasi. Siis tädi viiski ta enda juurde ja ma käisin Muri seal vaatamas, sest ta oli mu esimene koerast sõber. (Krants hoidis omaette ja ei tahtnud muga nõnda suhelda kui Muri.) Muri aga ei saanud kuigi kaua mu tädi juures elada: külakoerad olid ta rängalt vigaseks purenud ja ühel päeval oli ta kodust kadunud - ilmselt surema läinud.
Minu lapsepõlvekodus oli alati mitu kassi. Kõige varasemad mälestused ja üsna kurvad on mul kassist, kes oli mitme küüliku ninad otsast ära söönud ja keda vanaema püüdis suures vihas üles puua. Ma ei tea, kas nägin seda poomist pealt või tekkis mul sest teiste jutu pärast kujutluspilt, mis muutus nii elavaks, nagu oleksingi kõike näinud. Vanaema ei saanud kassi poomisega hakkama: viimasel hetkel hakkas kahju.
Aga see kass jättis meie kodu maha ja vanaemal ning kõigil teistelgi oli sest kahju. Mäletan, kuidas vanaema teda koju kutsus ja kord ma nägingi teda metsa ääres. Kassidel olid kõigil nimed, aga selle kassi nime ma ei mäleta.
Kord oli triibuliste kasside paar, keda kutsuti Minna ja Aadu. Minna sugu oli valesti vaadatud: hiljem selgus, et ta oli isane kass. Nime tal siiski ei muudetud. Mäletan, et Minna ja Aadu kaklesid omavahel.
Mälestusväärne kass oli hallikarvaline Liisa. Liisa tuli meie juurde ära naabrite juurest. Ta ehmatas mu kangesti ära: läksin teda silitama ja mulle paistis, et see talle meeldis, aga äkki lõi Liisa mulle hambad kätte, nii et käsi oli verine. Seda tegi ta ka teistega. Mäletan, et kui Liisa oli juba vana ja haige, siis viidi ta ööseks lauta. Kord hõikas vanaema lauda juurest mu ema, et viigu Liisa lauta. Ema pani kindad kätte, sest Liisa oleks tal muidu käed ära lõhkunud.
Liisa oli hästi julge kass: oli võimeline mitmele rotile korraga vastu astuma. Meenub, kuidas kord oli öösel eestoas suur müdin: Liisa võitles rottidega: ta peksis hammaste vahel olevat rotti vastu põrandat ja rott võitles vastu, sellest suur müdin.
Liisa oli emane kass ja tõi pidevalt vanaema jalge ette kinnipüütud hiiri. Vanaema siis alati silitas Liisat ja kiitis teda hella häälega. Pärast Liisa pistis oma hiired muidugi nahka.
Üks kass jäi mulle veel eriliselt meelde. Ta oli mustakarvaline hästi koheva sabaga ja lõi tohutu kõvasti nurru. Ei enne ega pärast pole ma ühtki kassi nii valjult nurrumas kuulnud. Selle kassi keha polnud normaalselt arenenud, oli kuidagi liiga lühike ning ta ei saanud poegimisega normaalselt hakkama. Vanaema pidi talle alati sünnitusabi andma, aga kõik pojad tulid surnutena ilmale. See kass surigi lõpuks poegides. Tema nime ei mäleta. See oli ainuke kass, keda vanaema tuppa lubas. Ta magas vahel vanaema voodis.
Minu vanaema oli loomade suur sõber ja loomad käisid sageli temaga kaasas, kõndisid taga, kui ta toa ja lauda vahet liikus. See oli päris rongkäik: paar koera, kolm kassi, mõni kana, mõnikord mõni lammas, isegi seapõrsas on sellises rongkäigus olnud. Vanaema pidevalt rääkis loomadega - lehmaga, lammastega, seaga, kasside, koertega. Tal olid kummalised sõnad, aga ma ei mäleta enam neid. Mäletan ainult tema sooja hääletooni.
Koeri ja kasse ei pestud minu lapsepõlvekodus kunagi. Nad ei käinud ka kunagi toas, välja arvatud üks must kass, kellest ma eespool rääkisin. Koerad ja kassid olid suvel päeval ja öösel õues, talvel ning ka sügisel ja kevadel halva ilmaga olid koerad öösel köögis ja kassid laudas. Koerakuute meil ei olnud.
Kasside ja koerte söötmisest mäletan väga hästi seda, et kõik said kolm korda päevas lüpsisooja piima. Kui lüpsiaeg käes oli, kogunesid kassid ja koerad lauda juurde. Neid polnud tarvis hõigata, nad teadsid ise suurepäraselt seda aega. Meenuvad kasside piima ootel säravad silmad. Mida neile peale piima süüa anti, seda ei mäleta. Arvan, et kassid liha küll ei saanud, seda hankisid nad ise - hiiri ja rottegi oli külluses. Ega ka koerad sageli liha saanud. Said siis, kui inimesed ise liha sõid, aga seda mitte iga päev. Kindlasti olid koerte ja kasside pidupäevad enne jõule, kui siga tapeti. Siis oli lihakraami nende jaokski rohkesti.
2
1960. a alates hakkasin elama Antslas eramajas ja järgnevalt räägin neist loomadest, kes seal elasid ja ühtlasi ka sõbrad olid. Antslas oli meil minu algkoolipäevil must kass Kutu. See toodi meile minu lapsepõlvekodust Ala-Siimanilt. Kutu oli kass, kes iialgi ei varastanud laua pealt toitu, ükskõik, kui ligidal ta sellele oli. Olevat istunud, selg kaetud toidulaua poole. Kutu jäi naabrite mootorratta alla ja sai surmavalt vigastada. Mu võõrasisa mattis ta aeda õunapuu alla maha.
Järgmine kass oli samuti must. Tema tuli ise meile. See juhtus nii. Minu ema töötas Antsla kesklinnas ajalehekiosköörina ja ühel hommikul tuli tema kioski luugist sisse must kassipoeg. Keegi kassipoega otsima ei tulnud ja lõuna ajal tuli ema koju, kassipoeg kaenlas. Ema läks tagasi tööle ja mina jäin kassiga üksi koju. Mul oli kuidagi kõhe: kassipoja silmad hiilgasid minu arvates meeletult, ta käis mul kogu aeg taga ja kui näiteks panin käe tooliseljale, hüppas tema ka sinna mu käe juurde. Sel kassil olid vurrud lühikeseks lõigatud - ilmselt oli tal tegu olnud kiusavate lastega. Sellele kassile panin nimeks Nurr, aga ega teda selle nimega kutsutud. Nii minu lapsepõlvekodus kui ka koolipõlves kutsuti kasse ikka ühtemoodi: “Tiis, tiis!”
Mõlemad mustad kassid olid mu võõrasisa suured sõbrad. Ega ma mälestusi neist eraldada suudagi. Mäletan, kuidas kassid magasid voodis mu võõrasisa kõrval, käpad tema rinnal. Võõrasisa rääkis nendega väga ilusasti. Ka halvas tujus ja kurjana suutis ta kassi nähes naeratada ning kassi poole väga hellalt pöörduda. Kass said temalt muidugi head toitu ka: kui mees ise sõi liha ja vorsti, siis sai kass samuti. Ja piim oli kasside jaoks alati olemas. Võõrasisa tegi kassiga vahel nalja: andis talle koorepurgi, kus veel piisavalt koort põhjas. Kass pistis käpa purki ja hiljem limpsis puhtaks.
Kui võõrasisa kord pikalt haiglas oli, siis pärast ei jäänud kass temast sammugi maha, kartis, et jääb jälle peremehest ilma. Lõpuks ta jäigi, sest mu võõrasisa suri ja kass elas pärast teda veel kuus aastat ja suri umbes 10-aastasena.
Minu kodus kasse ei pestud. Kassid elasid koos inimestega toas, aga kui inimesi kodus polnud, pidid kassid ka väljas olema. Kunagi polnud meil kasside jaoks liivakasti, sest kassid küsisid välja, kui neil vaja oli. Üks mustadest kassidest kasutas isegi “jõuvõtteid”: kui öösel tema näugumist ei kuuldud, läks ta mu võõrasisa juurde ja tiris teda hammastega juustest. Üks kassidest tegi paar korda voodi alla häda. Põhjuseks võis olla liiga külm ilm või ka tervisehäire. Siis pisteti tema nina mustuse sisse ja anti laks tagumiku pihta. Ega puhtuse hoidmisega kunagi tõsiseid probleeme olnud.
Meie mustad kassid armastasid aeg-ajalt tagatoas akna all oleva laua peal istuda ja aknast välja vaadata. Köögilauale nad ei läinud - sinna ei lubatud.
Esimese musta kassi pärast sain kord oma klassiõe vanaema käest pahandada. Tema ütles, et musta kassi ei tohi kodus pidada, see on saatan. Ma ei mäleta, mida ta veel rääkis, aga hääl oli tal ärritatud ja vali.
Pärast neid musti kasse oli meil veel üks must kassipoeg, kes ei jõudnudki meie juures suureks kassiks saada. Selle tõi meile minu ema teine mees. Kassipoeg oli väga ilus ja elav. Talle meeldis olla mu voodis ja püüda läbi teki mu varbaid. Antsla on läbi aegade olnud laadapealinn. See kassipoeg jõudis laadarongkäiku. Sealt toodi ta küll tagasi, aga varsti kadus ta ikkagi ära. Ema arvas, et keegi varastas kassipoja lihtsalt ära, sest ta käis ikka aiast tee peale uudistama.
Viimane Antsla kass oli triibuline. Tema pärines mu vanavanemate kodust, kuigi need olid juba mitu aastat tagasi surnud. Nimelt asus üks vanavanemate kass naabrite juurde elama ja tema üsna metsiku kassipoja tõime endale. Mäletan, et kassipoeg kartis nii hirmsasti, et ei julgenud meie pool vabalt magada, istus kramplikult põrandal ja värises. Kui uni peale tuli, kukkust pikali. See kass kasvas küll suureks, aga ta käpp oh kuhugi vahele jäänud ja tõsiselt viga saanud. Mõnda aega elas ta veel meie juures ja liikus ringi kolme käpa peal, siis kadus. Tema oli minu ema sõber: magas mu ema juures, nagu kunagi olid mustad kassid maganud mu võõrasisa juures.
Kui olin üliõpilane, ilmus meie Antsla koju koer Topi. Minu tädi tõi ta meie juurde täiskasvanud koerana. Meid polnud kodus ja tädi oli ta pannud kuuri alla kinni. Sealt siis ootamatult leidsimegi. Topi elas õues kuudis ja oli ketis. Vahel lasti ta ka välja. Topi oli siledakarvaline krants, kõrgete peenikeste jalgadega ja pruunikashalli karvaga. Kui Topi vabaks lasti, käis ta hulkumas ja vedas meie õuele lugematul arvul konte. Ühel päeval jäi ta kadunuks. Oli talvine aeg. Kui lumi ära sulas, nägime kui palju konte oli ta kokku kandnud. Topi oli sõbralik peni, aga jäi nii mulle kui mu koeri armastavale emalegi kaugeks. Ta elas meie juures ka üsna lühikest aega.
1978. a saime koera, kes elas Antsla kodus seitseteist ja pool aastat ning oli kogu pere lemmik. Selle tõin mina hästi pisikese kutsikana oma keskkooliaegse pinginaabri perest, andes perenaisele neli rubla kutsika ema vorstirahaks. Kutsikas oli nii pisike, et hoidsin teda pihuga oma kurgu all. Esimese öö kutsikas nuttis lakkamatult, aga keegi ei tulnud selle peale, et võtta ta kaissu. Sellele koerale leidsin nime mina: olin koolis õpetaja ja äsja lastele tutvustanud kurba koeraraamatut “Valge Bim Mustkõrv”. (Tolle raamatu järgi oli hiljem ka üsna õnnestunud vene film!) Koera nimeks sai Bim, aga suupäraselt kasutati seda ikka nõnda: Pimm, Pimmu, Pimmule. Ja ka mina kasutan ses loos tema eestipärast nimevarianti. Minu ema hoidis Pimmut väga ja tema tolleaegne elukaaslane samuti, peale nende mina ja ema elukaaslase pojad, kes olid kutsika majja tulles teismelised.
Pimmust on mul huvitavaid mälestusi. Kui ta oli aastane, olime terve pika päeva kodust ära ja tulime tagasi vastu keskööd. Koer oli nii õnnelik, et hüppas köögis toolile ja söögilauale ja sealt edasi jälle toolile ning teise toas toolile ning voodile. Niiviisi polnud ta kunagi teinud, aga eks ta kaotas suurest rõõmust aru, oli vist tundnud, et on majja igaveseks üksi jäetud.
Pimmut ei pandud kunagi ketti ja Topist järele jäänud kuutki lammutati. Kui pererahvas kodust ära oli, siis oli Pimm majas luku taga, aga kui inimesed kodus, siis sai ta vabalt õues olla. Aiast Pimm välja minna ei tohtinud, aga läks ikkagi. Ema karistas teda niiviisi, et hoidis Pimmut õues pingi juures kinni, ise aga peksis vitsaga vastu pinki ning Pimm lõrises kõvasti, kuigi talle ju ühtki hoopi ei antud. Kõige korralekutsuvamalt mõjus Pimmule see, kui köögi aknale koputati. Kui Pimm oli tänaval, siis tuli ta sellise koputamise peale ajati tagasi, aga hüüdmise peale mitte
Kui Pimm oli jalutuskäigul ja oma inimene talle vastu juhtus, siis peni tegi sellise näo pähe, et tema ei tunne kedagi. Ükskord läksime emaga teed mööda, aga Pimm tuli linna poolt vastu. Ta ei tahtnud kõrvale pöörduda ja kui meie kohale jõudis, siis haugatas kurjalt ja pani suure kiiruga ikka samas suunas jooksu. Mõnikord kodu poole tulles nägin Pimmut ees minemas. Kui tema mind märkas, hakkas ta tagasi vahtima ja kiiremini ees liduma. Aeg-ajalt ikka kontrollis, kui kaugel mina olen. Pärast tuli ta hoovis mulle rõõmsa haukumisega vastu, nagu nähes mind alles sel hetkel.
Oma jalutuskäikudelt tõi Pimm vahel huvitavaid asju kaasa. Kord tõi ta terve nülitud küüliku (vist oli ligiduses oleva poe müüjate tagant varastanud), kord paberi sees oleva vorstitüki (meie ligiduses olevas pargis armastasid mehed viina juua, küllap oli koer mõne väsinud mehe kotist vorstitüki kätte saanud). Niisugused teod käisid koeraromantika juurde, sest ega Pimm kunagi näljas olnud. Ta sai lihakraami piisavalt. Ema oli ta vorstidega ära hellitanud. Vahel andis ta mehe eest salaja koerale vorsti, siis kutsus ta koera sõnatult ukse taha, tõmmates lihtsalt näpuga õhus. Pimm sõi meelsasti ka šokolaadi ja komme ning neid jagati talle piisavalt.
Kui mu ema kurb oli ja nuttis, läks Pimm mutsudes tema juurde ja püüdis tema näo ligi saada ja seda limpsida.
Pimm oli sitsima õpetatud ja ema mees mängis temaga pidevalt, ka teised mängisid. Kui Pimm noor oli, püüdsime teda pesta, aga see oli väga vaevaline toiming ja me loobusime. Vahel viis üks poistest Pimmu ligidal asuvasse tuletõrje veevõtukohta ja viskas sinna. Pimm tuli hirmsa hooga koju ja püherdas mulla sees.
Kaheaastasena haigestus Pimm koerte katku. Ema mees sõidutas teda siis iga päev loomaarsti juurde süstima. Pimm peitis end süstimishirmus ära ja vahel tuli teda tükk aega taga otsida.
Pimm oli õpetatud vareseid ja hakke taga ajama, sest need kippusid perenaise herneste kallale. Ükski võõras kass ei tohtinud ka õue peal olla. Võõrastele oli Pimm üsna kuri ja ei tahtnud ses suhtes perenaise sõna kuulata. Kui Pimm siili kohtas, tiirles ta meeleheitlikult siili ümber ja haukus kõrvulukustavalt. Ükskord oli siil õhtul hilja sattunud lillepeenrasse ja Pimm pühkis sealt hulga lilli minema.
Pimm oli väike kirju (musta ja valget värvi) karvane krants koheva sabaga. Vanaduses enne surma läks ta karvadest täiesti paljaks ja meenutas niiviisi põrsast. Sellisenagi käis ta veel jalutamas ja võis võõrastele lausa kummitusena paista. Ema ei suutnud lasta talle surmavat süsti teha ja Pimm suri lõpuks nagu vana inimene oma asemel teki all. Panen järgnevalt kirja temast kirjutatud luuletuse.
Joba pall'u aastid tagasi matsõ mu imä su haralidse uibu ala, sinna, kon ligidüsen pujengipindre, kibuvits ja vabõrna.
Sullõ es tetä halastusõsüsti, sa suiksõt unõlõ ku muldvana inemine uma asõmõ pääl kirju teki all.
Ma tõi su kolmõkümne aasta iist koolisõsara käest, hoitsõ sinnu tuvvõn katõ peo vahel uma kurgu man.
Mul um sust pall'u mälestüsi, küll kutsiga, küll vana pini iäst: kuis sa üle lillipindre joosit naabri kassi järel,
kuis minnu haukmisõga teretit ja takan ait lennukid, ku olõssi nuu suurõ kanakulli, kes mi kirju kikka järgi tulli.
Aga kõgõ rohkõmb meelen um, kuis ütel pääväl tarõ nukan sa väikest sapa keerutit nink mullõ sõbra muudu otsa kait.
Ja vahel kost kõrvu kaugõst aost, kuis üüse immä takan iksõt.
Es mõista tuukõrd sinnu kallistama minnä, es lohuta su valutavat latsõhenge.
Pärast Pimmu surma ei olnud mu ema kodus mitu aastat kassi ega koera. Kassi ema ei tahtnudki, sest tuli välja, et tal oli ilmselt allergia kassikarvade vastu. Tal oli palju aastaid kerge nohu, mille vastu rohud ei aidanud, aga kui kasse majas enam polnud, kadus ka nohu.
Kui mu ema üksi jäi, tõi üks sugulane talle noore koera, kes meenutas pandakaru. Ema pani talle nimeks Muri. Ema sai koeraga sõbraks ja koer hoidis teda, aga koer kippus kodust ära minema, kui aga õue sai: eks ta otsis endist kodu taga. Ema andis Muri endisele omanikule tagasi, sest koera selline käitumine tegi teda väga närviliseks.
Mõne aasta pärast tõi sama sugulane emale ikkagi uue koerakutsika, täiesti musta karva krantsi. Sellele pani minu tütar nimeks Jerry ja temast sai mu ema vanaduspäevade suur sõber. Nime Jerry leidis mu tütar multifilmist “Torn ja Jerry” ja seal oli Jerry hiire nimeks.
Mu ema saab 77-aastaseks ja Jerry on tema juures elanud kolm aastat. Mu ema hüüab teda koduselt:”Tšerr, Tšerr!” Jerry on hästi seltskondlik peni: ta on endale leidnud sõpru nii inimeste kui koerte hulgast. Aeg-ajalt käib mõni koer tema juures meie aias mängimas või käib Jerry ise teiste juures. Kõik naabrid on Jerry suured sõbrad. Üks suurimaid sõpru oli mees, kes kolm korda nädalas tõi emale piima. Jerryle oli see suur sündmus. Ta ootas õues ja kui piimamehe auto tänavale ilmus, tuli Jerry rõõmsa haukumisega seda emale teatama. Kahjuks pidi ema selle sõpruse katkestama, sest koer oli teistele piimaostjatele kuri ja nõnda istub ta nüüd toas, kui perenaine piima järele läheb.
Jerry on ka perenaise poolt ära hellitatud ja ega ta tema sõna hästi kuula, aga kuidagi saab hakkama. Süüa antakse Jerryle peamiselt poest ostetud koeratoitu, aga ta armastab ka värsket piima ja keedetud mune. Magusat see koer ei armasta.
Ka Jerry on õpetatud vareseid ja hakke taga ajama. Jerry ei käi kunagi ema juures voodis nagu eelmine koer Pimm ning ta ei lase end sülle võtta, ka ei ole teda õpetatud sitsima. Kui lahkumisel ema kallistan, siis muutub Jerry valvsaks nagu eelmine koer Pimmgi.
Jerryt vaktsineeritakse igal aastal marutaudi ja koerte katku vastu. Küllap Pimmu vaktsineeriti ka, aga Jerryst tean lihtsalt rohkem kui omal ajal Pimmust.
3
Kui mu tütar väike oli, otsustasime, et kuigi lapsele oleks looma vaja, ei võta me siiski oma liiga väikesesse korterisse koera ega kassi. Ometigi oli meil mitu aastat koguni kaks kassi. Need kassid sattusid meie koju Lagedil 1998. aasta suvel.
Lugu oli nõnda, et meie maja juurde ilmus üks rebasekarva ilusate silmadega sõbralik kass, kellele mu külas olev ema hakkas süüa andma. Seda tegid ilmselt teisedki majaelanikud. Need aga, kes kassile süüa andsid, pidid jäämagi seda tegema, sest kassil oli harjumus endast märkuandmiseks hüpata korteri ukse lingile ja ta oli visa: peksis linki, kuni keegi lõpuks välja ilmus.
Kass oli emane ja lõpuks tõi meie maja pööningul pojad ilmale. Siis tahtis ta poegadega tuttavate juurde elama asuda. Ühel hommikul, kui ukse avasime, oli ta meie esikus, poeg hambus. Tal oli neid poegi kaks, mõlemad triibulised. Oli kesksuvi ja soe ning minu abikaasa sättis kassi koos poegadega meie kuuri elama. Tegime neile kasti sisse pesa ja viisime loomulikult neile süüa.
Ühel hommikul oli järel ainult üks kassipoeg, teisest lapike nahka. Arvasime, et mõni isane kass pistis teise kassipoja kinni, ja tõime nüüd kassi koos järelejäänud pojaga meie esikusse elama. Sättisime sinna neile püsiva elamise. Palju aega hiljem tõdesime, et teise poja pistis kass ise kinni: sel pojal oli kael ringitassimisel ema hammaste poolt kõvasti veriseks pigistatud ning kuulus ema meelest surmale. (Hiljem saime kindlaid tõendeid sellest, kuidas ta pärast poegimist vigase poja nahka pistis.) Ka järelejäänud poja kael oli pisut katki, aga sinna panime streptotsiidsalvi peale ja võib-olla see päästis kassilapsukese elu.
Kassid jätsimegi enda juurde elama. Emakassile panime nimeks alguses Kissi, aga hilisemad hüüdnimed olid Mammi, Nurrmašiina ja Öökull ning Vanamoor. Kassipojale sai nimeks Rosin. Rosinal oli hiljem palju hüüdnimesid: Rossi (kõige kasutatavam), Ross, Rossu, Hüljes, Teine Inimene, Tiiger.
Mammil olid väga ilusad selged silmad, puhtad nagu allikavesi. Mu tütar oli algkoolilaps ja nuttis vahel oma murede pärast, siis läks Mammi tema juurde ja silus ennast tema vastu, vahel surus pea lapse põse vastu. Mu mehele meeldis, et Mammi ei ajanud kunagi küüsi tema põlve sisse, nagu Rossi täiskasvanuna tegi.
Mammi avas uksi, hüppas nii kaua ukselingile, kui ukse lahti sai. Minu meheema oli temaga hädas. Kass oli alati tal jalus, aga kassi toast välja ka ei saanud viia, sest siis hakkas ta ukselinki lõhkuma.
Mammi oli alati näljane, ükskõik kui palju ta sõi. Ta sõi nii palju, et oli keskelt ümmargune kui pall ja lõpuks oksendas osa toitu välja. Tõeline buliimik! Ta sõi peale kala, liha ja piima suure isuga ka igasuguseid putrusid ja suppe. Minu meheema oli hea kokk ja pidevalt keetis, praadis ja küpsetas köögis midagi. Ja oli nõnda, et sageli nägi ta kööki minnes, et Mammi magab rahulikku und, aga kui ta kööki jõudis, oli Mammi ka seal. Meheema nimetaski kassi meelehärmiga Vanamooriks ja ütles: ”Selle Vanamoori pärast ma ükskord jalaluu murran.” Mäletan, et ükskord tormas Mammi jälle suure hooga mu ämmale järele, siis juba suur Rossi tema järel ning köögi ukse juures lendasid nad mõlemad pikali.
Huvitav oli Mammit ja Rossit koos vaadata. Rossi sai Mammilt tissi veel suure kassina. Vahel ei tahtnud Mammi seda lubada ja peksis käppadega Rossit vastu pead. Mõnikord oli nii, et Mammi oli tooli peal, aga Rossi oli tooli all ja sirutas käppi tema poole ning Mammi lõi teda. Aga väga sageli magasid nad teineteise kaisus, vahel magas üks kass teise turjal.
Kui Rossi veel väike oli, tassis mu tütar Maarja teda ühes läbipaistvas sangadega kotis ja Mammi sibas neil kannul. Nõnda käidi alevikku mööda ringi. Kord tuli Mammi mulle ja tütrele koolimajja järele ja passis hulk aega ümber koolimaja. Kui hakkasime perega linna minema, siis oli Mammi raudteeäärses võsas ja näugus, nii et perroonile oli kuulda.
Ühel suvel tehti meile uut pliit ja soemüüri. Mammi istus truult pottsepa juures ja valvas tema tegevust. Kui meil käisid kadri- ja mardisandid, ilmus Mammi neid kohe üürimaja nuusutama.
Mure oli Mammi poegadega. Olin pakkunud kassipoegi alevikus kingituseks, aga keegi ei tahtnud. Meil oli kohalikus poes üleval kuulutus, et kingime kassipoegi, olime valmis nad enne juba küllalt suureks kasvatama, aga ikka ei leidunud soovijaid. Pärast seda, kui ma olin kaks korda tema poegi uputanud, otsustasime talle tiinusevastaseid tablette andma hakata. See oli üsna lihtne: panime tableti peeneks tehtuna pudru sisse ja ablas Mammi pistis kõik nahka. Ainult et need tabletid lõid ilmselt kassi psüühika segamini: enne puhtust hoidev kass hakkas esikusse häda tegema. Panin tema nina mustuse sisse ja lõin teda, aga see ei aidanud. Nüüd hakati Mammit usinalt valvama ja ta pidi senisest rohkem õues olema. Mammit steriliseerida me ei tahtnud, sest meie meeles oli Mammi üsna vana kass. Arvasime seda seepärast, et Mammi hambad olid ära kulunud, ta ei saanud enam kõva toitu korralikult süüa ja oma sündinud poegade nabanööri katkinärimisega olid tal ka tõsised raskused, nii et ühte poega oli ta kõvasti vigastanud, (selle oli ta hiljem ära söönud!)
Mammist jäime ilma ühel talveõhtul. Läksime mehega jalutama. Mees võttis Mammi süles kaasa. Olime ennegi kassiga jalutanud. Äkki hüppas Mammi sülest maha, viibutas saba ning kadus ühe eramaja hoovi. Kui koju läksime, lootsime, et Mammi juba ootab meid, sest see kant, kust ta meie juurest ära läks, polnud kodule kuigi kaugel, aga me ei näinud Mammit enam kunagi. Minu mehel oli kaua hing haige, sest ta tundis end kassi ees süüdlasena: ta oli kassi pisut tema tahtmist vastu kaasa võtnud.
Rossi oli kogu aeg ema varju jäänud: Mammi oli temast kiirem, erksam, poeg sibas kuidagi uimaselt ema järel. Kui Mammit enam polnud, muutus Rossi kuidagi elavamaks, temaga tegeldi ka rohkem kui siis, kui kaks kassi oli. Nüüd oli tema ju ainuke, keda sülle võtta, kellega vestelda.
Rossi noorusest on huvitavaid mälestusi. Noore kassina mängis ta ennastunustavalt puulehtedega. Ilus oli vaadata. Oma esimesel kevadel oli Rossi roninud maja ees kasvava kõrge vahtra otsa ja näugus seal haledalt, kui hommikul tööle läksin. Kui pärast koju tulin, tuli ta mulle vastu. Mul oli süda senini ikka valutanud: teadsin juhtumeid, kus noored kassid ei saanud kõrgelt alla ja kutsuti tuletõrjujad appi. Õnneks Rossiga lugu nii tõsine ei olnud.
Kord panime varajasel juunihommikul puid riita. Rossi ilmus märjana kõrgest kastesest rohust meie juurde. Kui puid riita panime, oli Rossi tavaliselt riida peal ja vaatas ümbrust. Mu mees tõstis ta sinna, aga Rossile meeldis seal olla. Vahel läks ta ka ise puuriida otsa.
Kui Rossi oli aastane, kadus ta sügist vastu terveks kuuks ära. Läksime perega mu meheema juurde ja jätsime Mammi ning Rossi naabrite hooleks. Naabrid toitsid neid korrapäraselt, aga magama pidid nad küll õues. Oli soe ilm ja see ei teinud neile kahju. Mammi oli käinud ilusasti söömas, aga Rossi mitte. Kui tagasi tulime, ei olnud teda veel mitmeid nädalaid. Kord aga leidis meie tütar ta üsna kodu ligidalt üles, tuli tuppa ja ütles: “Vaata, kas on meie Rossi.” Oli muidugi.
Kui Rossi noor kass oli, näugus ta väga imelikult. Ma nimetasin teda ta hääle pärast Plekikärinameheks, sest see hääl oli tõesti mingi kärina moodi, mitte korralik kassihääl. Hiljem võis ta sellist häält teha, nii et maja kajas, eriti pulmaperioodil. Kord tulin hilja õhtul koju ja maja ees käis parajasti mitme pulmitava kassi kisa. Üks oli Rossi. Ta tuli minuga koos trepikotta, aga tegi seal oma võimsat pulmahäält edasi. Mina otsisin meeleheitlikult võtit ja palusin:”Rossi, ole inimene, ära lärma, naabrid tulevad meiega pahandama, kui sa nii jaurad!” Ma olen lapsepõlvest peale harjunud loomadega rääkima ja rääkisin ka Rossiga nagu “teise inimesega”.
Rossi on mulle loomade hulgast senini kõige suurem sõber olnud. Ta äratas mus kiindumuse oma kurbade silmade ja üldse kurva oleku pärast. Suvel olime mõnigi kord kahekesi kodus ja siis me vestlesime eriti. Päeval ta ütles “näu”, aga kui öösel mööda minnes tema kohale kummardusin, ütles ta “kurr”. Mäletan, et kui ma majade vahel pesu kuivama panin, ilmus ta sageli kuskilt minu juurde. Rossi käis minuga mõnigi kord poes kaasas, jäi poe taha ootama ja kui poes oli vähe rahvast, jõudis ta mu ka ära oodata.
Vahel käisime perega jalutamas ja Rossi tuli kaasa. Rossi sibas kord taga, kord ees. Kord läksime Rossiga aiamaale. Meie tegime tööd, Rossi magas päikese käes. Rossi magas nii kõvasti, et ei ärganud, kui hakkasime ära minema. Läksime ja
vaatasime, kas ärkab. Siis läksime tagasi ja ajasime kassi üles: ei tohtinud sõbrale halba vempu mängida.
Kui istusin toas laua taga, tuli Rossi mu jalgade juurde magama, pani pea jala peale. Kui rääkisin pikalt telefoniga, tuli Rossi ka sageli mu jalgade juurde. Rossile meeldis olla keset tuba vaiba peal. Selle kohta ütlesime, et Ross “magab maantee peal”. Ta tegi seda selleks, et mööda minnes tegi keegi kindlasti temale pai. Sageli lebas ta selili ja nägi hülge moodi välja.
Kui Rossil oli mingeid soove, siis tuli ta mu juurde ja hakkas mu kätt vastu nõudlikult peaga toksima. Kui püsti tõusin, siis läks ta kas ukse suunas või toidukausi poole, olenevalt vajadusest. Kui tal väljaminekuga kiire ei olnud, istus ta lihtsalt kannatlikult esikusse viiva ukse juures, lootes, et keegi märkab.
Rossi käis õues ja sellepärast oli tal muidugi keelatud voodisse minna, aga nooruses ta eksis selle nõude vastu. Kord öösel tütre tekki kohendades leidsin, et Rossi lebab pikalt väljasirutatuna tütre selja taga, pea padjal. Teine kord aga nägin mina öösel painajalikku und ja tundsin, et miski rõhub mind. Üles ärgates nägin, et Rossi oli mu rinna peal ja lõi kõvasti nurru. Korra leidsin ta oma jalgade pealt magamast. Vanema kassina Ross enam voodisse ei tulnud, aga vahel käis mu juures ja pani käpad mu padja peale. Öises valguses olid kassi käpad tumedad ja kuidagi tillukesed.
Kui Rossiga kahekesi kodus olime, ei võinud ma tagatoas olla, sest Rossi ei tohtinud sinna tulla. Ta tuli ikkagi, surus käpaga ukse lahti ja kurb kassinägu ilmus mu ette ja kuuldus tasane ”näu”. Läksin siis tema juurde suurde tuppa ning istusin sinna laua taha lugema või kirjutama ja ta sättis end mu jalgade juurde vaibale magama.
Rossile meeldis väga tule paistel magada. Ahju ees tohtis ta seda teha, aga köögis oli see ohtlik ja sealt viisime ta ära ning panime ukse vahelt kinni. Siis surus Rossi oma kurva näo teiselt poolt vastu ukseklaasi.
Ahju ees istus Rossi sageli mu mehe süles, aga neil tekkis vahel ka konflikt, sest Rossi sõudis käppadega ja surus sõudmishoos küüned mu mehe põlve sisse. Mõnikord, kui oma tillukeses köögis sõime, hüppas Rossi ootamatult mu mehe sülle. Mina haarasin siis ruttu tema sabast kinni, et saba ei läheks meie taldrikutele.
Rossi elas meie juures seitse ja pool aastat ja temaga oli ka probleeme. Et ta oli vabalt õues käiv kass ja teadsime, et ta hulgub ka meie aleviku lähedal võsas ja väljadel, otsustasime teda marutaudi vastu vaktsineerida. Võtsime kassi sülle ja läksime kindlaks määratud päeval sinna, kus koeri vaktsineeriti. Ootasime küll seni, kuni koeri enam ei olnud, aga siis tuldi ootamatult ikka ühe koeraga, Rossi hakkas kartma, rabeles meeletult, ja karjus mu mehe süles ning lõpuks hakkas veel suure kaarega pissima. Rossi pääseski lahti ja põgenes majade vahele. Oli paar päeva kadunud ja kui koju tuli, karjus ta metsiku häälega, sest tal oli ikka veel hirm. Sellest saime siiski üle ja kõik muutus endiseks.
Kord kahtlustasime Rossil kõhuusse ja tõime vastavat rohtu. Seda õnnestus Rossile anda ainult värske räime kõhtu peidetuna.
Ühel suvel hakkas Rossi toas märgistama. Meie suhted muutusid väga pingeliseks: Rossile anti kiiresti süüa ja saadeti ta uuesti välja, et ei jõuaks midagi mustaks teha. Selline tõrjumine mõjus kogu perele halvasti, aga ei osanud midagi teha. Küsisime nõu loomaarstilt, aga see ei osanud praktilist nõu anda, ütles seda, mida me isegi teadsime: Rossi märgistas oma kodu kõrvalkorteris elava kassi pärast. Kui naaberkorterise asus ka kass elama, oli Rossil temaga võitlus oma territooriumi pärast ja Rossi sai võidu, aga hiljem, kui Rossil oli pikka aega käpp haige, sai jälle naaber võidu ja see Rossile mõjuski. Tükk aega olime kõik kurvad ja närvilised, sest meil oli kahju Rossit kogu aeg endast eemal hoida, kartsime, et ta jätab meid maha. Ajapikku läks Rossil märgistamistahe üle ja ta sai kodus oma endised õigused tagasi.
Rossit steriliseerida me ei tahtnud, ka toakassiks teha mitte. Kogu pere oli arvamusel, et loomgi vajab loomulikku elu kõigi selle rõõmude ja ohtudega.
Äsja möödunud talvel jäi Rossi kadunuks. Alguses me ei muretsenud, sest Rossi oli varemgi päevi ära olnud. Parajasti olid meie tänava eramajas kassipulmad ja Rossi ei kulutanud aega sealt kojutulekule. Sealsel emasel kassil oli lahke perenaine, kes oli Rossiga harjunud ja andis ka Rossile vahel süüa, kui too truult tema kassi juures viibis. Minuga oli alati nii, et kui ma hakkasin Rossi äraoleku pärast muretsema, ilmus ta välja. Seekord ei tulnud. Kevadel kirjutasin temast luuletuse.
Ma käve läbi lumõ poodin.
Tii veeren kraavipervel lamasi musta karva kass maan, tiä suust oli’ veri vällän, lumi joba katsõ tiä kihä ja pääd.
Nüüd ma mõtlõ: vai-olla ollit sääl lumõ seen sa, mu kurbõ silmiga sõbõr, kedä ma är es tunnõ, kelle ma sinna jätse võõrilõ tougada, kraavi põhja visada.
Nädälä ja kuu umma lännü, lumi ammu um sulanu, aga ma viilgi ooda sinnu tarrõ lavva ala vaibalõ mu jalgu najalõ magama.
Ma mõtlõ sust ku tõsõst inemisest, kes süäme külge jäänü.
Mul kahju um su hengest pelgligust nink silmist imeligult nukrist.
Ma igä hummugu viil panõ su kaussi puhast joogivett ja näe sust und ku lähedäsest: kuis ussõ ava, sa tarrõ tult nink suuril silmil mullõ otsa kaet.
4
Olles ära rääkinud lood loomadest, kellega olen elus lähemalt kokku puutunud, otsustasin vastata ka Eesti Rahva Muuseumi küsimustele, millele eelnevad lood vastust ei anna.
- Teavet loomade kohta olen saanud raamatutest.
- Mood pole ühtki mu tegevust mõjutanud, ka loomadega suhtlemist mitte. Tõupuhtus pole mu jaoks oluline. Iga loom on elav hing ja väärib hoolitsust ja armastust, olgu ta puhtatõuline või segavereline.
- Loomanäitused mind ei huvita ja oma looma ei viiks ma kunagi näitusele: sõber pole demonstreerimiseks.
- Minu lapsepõlvekodus oli peamine loomade eest hoolitseja minu vanaema, noorpõlvekodus mu ema. Minu praeguses peres hoolitsesid kasside Mammi ja Rossi eest kõik pereliikmed. Minu peale lootis Rossi vist kõige rohkem. Tundus nii, sest kui tal mingi pakiline soov oli, tuli ta kõigepealt mind peaga nõudlikult toksima.
- Kass Rossi sai kõige rohkem poest ostetud kassitoitu, sest ta oli toidu suhtes väga nõudlik ja kassitoitu sõi ta kõige meelsamini. Õigeks me seda ei pidanud, sest mu abikaasa oli lugenud, et spetsiaalse kassitoidu söömise tulemusena võib kassil areneda vähktõbi.
- Mõningatel juhtudel on vaja steriliseerida. Siis, kui loomal pole võimalik oma bioloogilisi vajadusi rahuldada. Olen paar korda pidanud kassipoegi uputama ja ei taha seda enam teha. Kui mu ellu peaks veel sattuma emane kass, siis lasen ta steriliseerida.
- Mammi ja Rossi ei tohtinud voodisse minna. Nad magasid tooli peal. Alla oli pandud riie. Hiljem õmbles mu tütar Maarja Rossile rohelisest riidest padja. Rossi ja Mammi magasid ka põrandal vaiba peal ja küdeva ahju ees. Rossi armastas minna ka madala kapi peale, kus oli pehme vaip ja toalilled. Ütlesime siis, et Rossi on botaanikaaias.
- Ei ole kasside ega koertega reisinud. Äraolekul oleme andnud loomad naabrite hoolde.
- Mu ema koerte Pimmu ja Jerry sünnipäeva on meeles olnud ja siis on neile midagi head süüa ostetud.
- Riideid pole küll oma loomade puhul kasutanud. Kassipoegadel ja kutsikatel on ikka mänguasjad olnud - mõni pall, üldse ümmargused veerevad esemed. Kasse Rossit ja Mammit pesime spetsiaalse kassišampooniga. Aga ega sest pesemisest Rossi puhul head nahka tulnud. Rossi oli pesemise ajal väga vihane, küünistas mu abikaasa käed veriseks ja otsustasime teda enam mitte pesta. Mammi talus pesemist rahulikumalt ja magas pärast päev otsa sooja ahju juures. Loomade spaad on vajalikud. Ei meeldi, et koeri ujutatakse inimestega koos randades.
- Ei usu, et soojust ja hoidmist on looma jaoks kunagi liiga palju, aga loomaga suhtlemises peavad olema kindlad reeglid, loom ei tohi inimese üle võimutsema hakata. Ega inimenegi tohi oma võimu looma juures kurjalt tarvitada. Kindlasti ei tohi loom muutuda mänguasjaks. Ei tohi teda vastu tema tahtmist pidevalt kammida ja talle tülikaid lehvikesi külge siduda.
- Minu kodus on loomade eest kogu aeg ühte moodi hoolitsetud. Ainuke vahe, et nõukogude ajal ei olnud saada spetsiaalset loomatoitu (ehk suuremates linnades oli, aga mina neis linnades ei elanud.)
- Minu lapsepõlve- ja noorpõlvekodus maeti kassid ja koerad aeda mõne puu või põõsa alla. Minu Mammi ja Rossi jäid kadunuks, ei saanud neid matta. Me ei taha nii pea uut kassi võtta. Tahame veel Rossit meenutada. Sõpra ei ole nii kerge asendada.
- Mu ema õpetas oma koera Pimmu sitsima. Pimmu nina kohal hoiti vorstitükki ja öeldi: ”Sitsi!” Kui koer kükkasendisse tõusis, sai vorsti kätte. Mu võõrasisa õpetas kassi koorepurgist käpaga koort võtma, kuidas ta selleni jõudis, ma ei mäleta. Koerale tasuks mõndagi õpetada, aga mul pole ses vallas kogemusi, kuna pole päris oma koera olnud, keda oleksin õpetanud.
- Minu omaksed on alati loomadega rääkinud, mina ka. Ma räägin alevikus ka võõraste koerte ja kassidega. See on ju teada, et loomadel on tunded ja vähemalt mõtlemise alged. Loomadel on komme inimestele silma vaadata. Rossiga me vaatasime rääkides alati silma.
- Nii nagu inimesed kasutavad teise inimese leebust ja järeleandlikkust ära, nõnda ka loomad. Minu ema koerad pole kunagi täielikult tema sõna kuulanud. Kui nad on tahtnud võõra peale haukuda, siis pole nad piisavalt kuulanud ema keelamist, ja kui on tahtnud hulkuma minna, on samuti läinud, kuigi perenaine hüüab tagasi.
- Minu tütar pani kassidele süüa ja juua ning mängis nendega. Loomulikult vajab laps looma. Loom on lapse sõber.
- Jah, olen vestelnud teistega, kel on kass. Klubidega mul tegemist pole.
- Peale koera ja kassi ei peaks ma ühtki looma. Nemad sobivad oma olemuselt kõige rohkem inimeste seltsi. Hiired, rotid, merisead jäävad mulle kaugeks. Ei taha ka puurilinde ja -oravaid. See oleks nende piinamine. Eelistan linde ja oravaid vabas looduses näha. Kilpkonnaga ei oska ma ka vist sügavat kontakti leida. Küülik ehk veel sobiks. Kui oleksin taluperenaine, tahaksin suhelda hobuste, lehmade ja lammastega. See meeldiks mulle väga. Aga ma ei hakka kunagi taluperenaiseks.
- Selliseid juhtumeid ma suurt ei tea, aga ma ise tahaksin siili seltsiliseks. Mu ema kuuris on siil elanud ja ta on temale piima andnud. Ise elan ühistu majas ja pole selliseks suhteks võimalust, kuigi meie maja ligidal jalutab aeg-ajalt siile küll. Sõber on ikkagi see loom, kellega on püsiv kontakt.
- Minu jaoks on eksootilised loomad võõrad, aga kui mõnele meeldib, miks ta ei võiks sellist looma pidada.
- “Lemmikloom” ei pea “koduloomast” ilmtingimata erinema. Sellest ma kirjutasin esimeses osas.
- Eks põhjusi (lemmiklooma pidamiseks) ole palju. Minu omaste ringis on loomad olnud kaaslasteks, sõpradeks, kindlasti mitte leludeks. Loomadest on lugu peetud. Minu emal, kes elab üksi, aitab koer üksindust leevendada. Koer on talle omamoodi lapse eest. Loomade hulgast on minu kõige suurem sõber olnud kass Rossi. Eriti saan sest aru nüüd, kui mul teda enam pole, ainult fotod on jäänud.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.