1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
1. Illi (emane) eesti hagijas 1948-1952
2. Poiss (isane) eesti hagijas 1954-1955
3. Tagi (emane) inglise pointer 1955-1956
4. Bimbu (emane) karmikar. saksa linnukoer 1956-1959
5. Terri (isane) inglise pointer 1959-1962
6. Raki (emane) kar. karvaline inglise terjer 1963-1966
7. Toi (isane) eesti hagijas 1967-1980
8. Pigi (isane) lühikarvaline must-pruun taks 1980-1987
9. Taki (isane) lühikarvaline must-pruun taks 1987-1989
10. Killu (emane) karmikarvaline saksa jahiterjer 1989-1998
Lühidalt igast koerast:
Illi – väga hea hagijas. Paaritasin teda Smelkoffi nimelise mehe soovitusel. Olid eesti hagija tõupuhtad kutsikad (eesti hagijas oli siiski aretusjärgud, kinnitati 1954 a.) Elasin Vändras, võeti ära jahiluba. Poliitiliselt mitte usaldatav. Lasksin koera raisku minna.
Poiss – noor eesti hagijas. Asusime elama Tootsi, oli palju tetri. Vahetasin Poisi Sakus koertekasvanduses inglise pointeri Tagi vastu.
Tagi ilus koer, aga närvisüsteem rikutud või sündinud koleerik. Kartis igat valjemat häält, rääkimata paugust. Töötasin, harjutasin, ravisin, õpetasin temaga aasta. Ei midagi, lasin maha.
Bimbu – Vändra mingi julgeoleku ohvitser tõi ta Saksamaalt. Õpetasin talle kolmanda keelena eesti keelt, sai selgeks. Oli segavereline, ei seisnud linnu ees, tormas järele. Vees, pardile töötas väga hästi. Tahtsin saada tõupuhast, hästitöötavat linnukoera. Andsin Bimbu sõbrale, pidasid kaua koos väga edukalt Häädemeeste ümbruses pardijahti.
Terri – tõin kutsika Tallinnast. Vanemad koertenäituse eksponaadid. Õppis, arenes hästi. Jäi kapitaalselt reumasse. Lonkas kõiki nelja jalga. Käisin loomaarstide juures. Otsus, temast ei saa jahikoera. Lasin maha.
Raki – Tedred hakkasid lõppema. Kährikkoerad ja metssead siginesid. Tõin kutsika Tartust Olt’i nimelise entusiasti käest. Õpetasin välja, edasi tagapool.
Toi – vanemad käisid, olid Moskva Põllumajandusnäituse eksponaadid. Oli väga hea hagijas, minu parim.
Pigi – Tõin kutsika Viljandimaalt. Arenes väga arukaks, visaks jahikoeraks. Vanaduses tekkis langetõbi, uppus väga kitsasse lamedasse kraavi.
Taki – Ei saanud end teostada, jäi esimesel jahipäeval auto alla.
Killu – Väga hea jahikoer, jahikaaslane. Väga kuri, ründas inimest kõrist. Väga kodulembeline. Tõin temaga metsast palju kähkrikuid. Töötas väga hästi „verejäljel“. Vanaduses tekkis kehale suur kasvaja. Minu viimane väga hea jahikoer. Lasin maha.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin ainuisikuliselt, rääkisin Vilmaga, pojaga. Vilma ei arvanud koerast midagi, tema hobi olid lilled. Aluseks võtsin milliseid linde, loomi esines rohkelt, millised olid jahimaad. Otsustamine ei kestnud kaua, aega kulus, et saada vastavat tõugu kutsikat, noorkoera. Õige jahikoera kasvatab jahimees ise. Pidi olema põlvnemine, dokumendid, et saada passi. On ütlus inimese kohta, küllap kehtib ka koerte kohta „eliit produtseerib eliiti“. Ei olnud probleem kas isane või emane.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Infot sain Jahindusklubist, koerte näituste bülletäänidest, kataloogidest. Terri oli vist kõige kallim 100 rbl. See oli ca kuupalk. Kui müüsin 4 Illi kutsikat, sain selle raha eest osta pükste ja pluusi jagu riiet ja lasta ära õmmelda. Olin tehinguga rahul. Rahasummat ei mäleta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi oli, pidi olema, algusest lõpuni üks. Tagi, Taki, Bimbu olid pandud. Nime otsustasime koos perega. Mingit hüüdnime varianti õigeks ei pea. Olen näinud koera dokumente, kus nimeks pikk loetelu võõrkeelseid nimesid, suheldakse Muki, Viki. Oli mingi tähendus koera, hobuse nime esimene täht nagu pidi uhtuma ema nime esitähega. Koer ei suhelnud oma emaga nimepidi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet hankisin kirjandusest, vene-saksakeelne. Mõnda lõiku, peatükki tõlkisin sõnaraamatu tõsise abiga. Vähe sain mujalt. Jahikoerte kadumise-leidmise vahendaja oli Jahindusklubi, ajaleht.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole mind seganud. Pean väga ilusaks koeraks iiri setterit. Kõige ilusamini jookseb inglise pointer. Tõupuhtus, et saada passi. On ütlus, koera ilu on tema tõupuhtus, mitte tutid, šlefid.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käisin koertenäitusel Terriga, Toiga, Killuga. Näitus selline kus eelregistreerimine, bülletään, ringis esinemine. Terriga Tallinnas Narva mnt, vist kunagine ETKVL staadion. Sain tunnistuse 10 rbl raha. Eksterjöör väga hea öeldi juurde, väga hästi arenenud, aga peaks pointeri kohta olema rohkem liha luudel. Vendade-õdedega võrreldes sai kõige parema hinde.
Toiga näitus Pärnus Kalevi staadionil samas vanuserühmas mitu Toi venda-õde. Toi sai ringis kõige nõrgema hinde, öeldi „robustne“. Tema vennad-õed olid eliit. Olin nördinud. Kui hiljem võrdlesin neid koeri, oli Toi tõesti nagu „kirvega raiutud“, vennad-õed „ümarate otstega“ nagu lihvitud, filigraan. Toid ei lubatud paaritamiseks kasutada. Toi isa omanik oli see jäljetult kadunud Türi pastor. Ema omanik Evald Pank Selja meiereist.
Killuga näitusel Viljandis. Eksterjöör väga hea. Ei lubatud paaritada, karv nagu natuke lühike. Iseloom rahulik, ei lõrisenud, haukunud, rabelenud kogu aeg rihma otsas. Muidu ideaalne. Arvasin hakkas mõjule pääsema monopol, äri.
Näitustesse suhtun hästi, vajalikud. Jõuti sinnamaale, et jahikoeri oli suhteliselt palju (ka jahimehi) ilusa väljanägemisega, tunti kaugelt, näe ilus jahikoer. Praeguseks tulus äri. Tõukoertega käiakse näitustel, kogutakse punkte, hoitakse paaritusliinid, sigimatuid kutsikaid müüakse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõigi koerte hooldusega tegelesin mina. Koer, kass jättis Vilma „külmaks“. Kui olin kodunt ära, siis hooldas. Poeg tegi seda juhuslikult, käsukorras, kuigi hoidis koeri, koerad teda. Ajakulu ei mõõtnud, oli osa hobist nagu padrunite laadimine. Arvan nii: hommikul-õhtul õueskäik 2x15 min. Õhtul enne öörahu 5-10 min. Noore koeraga ka lõuna ajal 10-15 min. Toidu andmine, nõupesemine 10 min ca 1 tund päevas. Magamiskoha puhastamine koos korteri kraamimisega kord nädalas. Jahilt tulles, kui vaja, pesin koera vannis. See oli nagu püssi puhastamine, jänese nülgimine. Koer oli sõber, sõprusel on kõrge hind.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kõik minu koerad sõid seda toitu mis mina 2x päevas. Liha sõin mina kondid, kõõlused jne nemad. Olid rahuldatud, heas sportlikus vormis. Noored, kutsikad olid erirežiimil. Andsin lisaks munakoori (kuivatasin, hõõrusin peos peeneks ja toidu sisse), kalamaksa õli, rafineerimata poslamaslat. Pani karva hästi läikima. Söögikoht oli köögis, kaks nõud, söök-jook. Söögikauss reeglina pidi seisma tühjana, joogikausis värske vesi. Koer sai süüa, kui meie olime lõpetanud. Mulle sugugi ei meeldinud kui koer söögi ajal laua juures „mangub“, suunurkadest tilgub ila. See näitas minule koera peremehe-naise madalat toitumiskultuuri.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Marutaudi vaktsineerimised tehti Tootsis, küllap ka mujal tasuta. Kokkulepitud ajal tuli Torist loomaarst kohale, kogu alevi koerad-kassid vaktsineeriti. Vaktsineerimised vajalikud, minu mõistes praegu liiga kallid.
Pärnus vet-ravilas käisin.
a) taks Pigil tekkis mingi parasiit kõrva, kõrvad sügelesid, läksid mädaks. Käisin mitu korda ravil, süstimas, siis saadi mingit aerosool-ravimit, kõrvad said kiirest terveks.
b) Jahiterjes Killu haigestus noorelt mingisse uude haigusse, midagi parvo-porvo? imporditud Kanadast. Pärnu vet-ravilas oli kaks sümpaatset naist, vet-arsti. Ütlesid meil spets-ravimit ei ole. Proovime, võib lõppeda surmaga. Rääkisin, mu abikaasa on inimese arst, kas seal liinis on midagi, millega saaks aidata? Koostasime raviskeemi, üks kuu pikk. On meeles sealt kaks ravimit LIV ja alkohol. Neid erinimelisi tablette oli palju, mis söötsin, toppisin talle päeva jooksul kurku, nagu viltu läks, sülitas välja. Oli dieet. See oli raske, ebameeldiv nii koerale kui minule. Killu paranes täielikult. Mitmed noored koerad surid.
Kuna Vilma oli inimesearst, ravis ta siiski kõiki Tootsi jahikoeri haigustest mis allusid peniciliinile ja maomürgi vaktsiinile. Seda viimast kuluski vist rohkem Tootsi jahikoertele kui inimestele. Minul hammustas rästik nelja koera. Poiss oli väga haige, kartsin, et sureb. Siis vaktsiini ei olnud. Ka inimestele anti viina. Andsime ka Poisile, oli vist suti kange, terveks sai, aga pudelit jäi kartma. Terri oli umbes nädal tõbiselt haige. Rästik hammustas teda kaela alumisse ossa. Vaatamata vaktsiinile läks suur laik nahka siniseks. Teised koerad paranesid kergelt. Ühtegi luumurdu meie koertel ei olnud. Koera silmalau ümberpööramise, silmast puru ära võtmisega said mehed ise hakkama. Koertel küünte lõikamine talvel polnud probleem. Meid teenindav lähim vet-arst oli Toris 18 km. Tema eriala oli lehmad, lambad, hobused. Parim oli Vändras vet-arst Gertz, oli ise jahimees. Hiljem muidugi Pärnus vet-ravila.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Täielikult ja rangelt vastu. Kui mõni talumees kastreeris, steriliseeris oma koera, et püsiks kodus, saan aru, koer on talus tarbeloom, uksekell. Talus oli, on teisigi kastraate, aga lemmikloom teha sandiks – ei.
Inimene kes tahab, võtab looma, peab endale selgeks tegema milline isas-emasloom, iseloom, erinevused. Kui mina pidasin koeri ei teadnud kas on mingeid „tablette“, lihtsalt käisin koeraga väljas jalutusrihma otsas ja kõik.
On tehtud sellised töö- ja lihaloomad nagu ruun, härg, oinas, orikas, et nad oleksid inimesele (looduse kuningale) paremini tarbitavad. Jahimehena olen küllaltki kogu perega söönud metskuldi liha.
Ei tea vastavat alandavat erinimetust koera, kassi kohta. Kui paljud (lemmik)loomad, kes oma peremehe-naise siirale soovile, armastusele jäetakse ilma munanditest, teistest sigimis-suguorganite osadest, ma ei tea. See on minu silmis, meelest kuratlikult julm, alandav loomale, lihtsalt selleks et saada „nunnu“ lemmik. Ka eunuhh on „nunnu“.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Vändras paaritasin hagija Illi. Oli Smelkoffi nimeline mees, kes aretas eesti hagijat, tema soovitas. Jätsin 4 kutsikat kasvama. 3-4 kuu vanuselt realiseerisin. Juhuslikult, kogemata pole midagi juhtunud, see oleks lohakus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Hagijad Illi, Toi elasid väljas. Tegin neile tuulekindla, vastava suurusega kuudi. Talvel oli ava ees riie. Keti pikkus 7-8 m. Õhtuti lasksin lahti, jooksid. Peale jahilkäimist magasid öö toas. Hagijal külm pole probleem, peab olema pidevalt väljas, saama korralikult süüa. Organist produtseerib toidust soojust.
Korteris oli koertel vaba liikumine. Magamiseks kindel koht, väiksed, taksid magasid ühel kindlal tugitoolil, linnukoertele tegin vastava suurusega kasti. Keelatud oli voodi ja diivan. Söögikoht köögis. Hiljem, kui oli suvekodu, koerad Pigi, Killu, õpetasin neile õue-aiamaa on oma territoorium, kust ei võinud üle, välja minna. Killu tunnistas piiri hästi, Pigi vahel harva rikkus. Piirimärgid tegin koos koeraga, uriiniga, õhtul-hommikul. Sellest üle, mööda viisin koera, kui oli vaja, rihma otsas või autos, koer tunnistas elu lõpuni. Vahel uuendasime. Sellist piirimärki tunnistasid, teadsid võõrad koerad, küllap kassid, läheduses elav sokk. Koerad käitusid õuekoerana, haukusid võõra peale, Killu tahtis hammustada, oli üldiselt väga kuri.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
2-3 päevastel sõitudel oli vahel koer kaasas. Vahel hooldas naaber, elas meie peale. Koer sõi, magas oma kodus, õhtuti oli naabri pool, käitusid, kuuletusid korrektselt.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi teadsin, ei mingit pidu. Minu koerad ei tundnud kalendrit. Minu jaoks eritasandid abikaasa, poeg, koer.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Minu koertel pole riideid olnud. Mänguasju, ei, kutsikad hoidsid-viisid vahel toasussi, kondi pessa, harutasid voodi välja, juhtus. Selle kohta öeldi (öeldakse) koer, kutsikas võttis selle rituaaliga su oma karjaliikmeks.
Jahilt tulles kui vaja pesin vannis, duššiga, majapidamisseebiga, kuivatasin käterätiga, siis koer raputas, lõppviimistkluse tegid keelega oma kohal. Siis vist ei olnudki koertepesijat, juuksurit-sassooniteginat, mina ei teadnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Igast koerast-kassist-lapsest saav võib teha ülehoolitsetud-hooldatud iidoli. Kus piir, sõltub mentaliteedist, ajast, rahast. Loom ilmselt harjub kui mingi dressuuri nõudega.
Minul oli lühikarvaline taks Pigi. Kõrval trepikojas abielupaaril suur valge pügamata puudel. Käisime koertega ühel ajal samal territooriumil väljas. Kui oli külma 7-8℃ pandi puudlile selga väga ilus vatikuub. Jumal, ta ju nii õrnuke, pärineb soojalt maalt. Kui oli külma üle 25℃ tegi Pigi kiirest asjad ära, sageli enne tuppajõudmist hakkas jalgadel külm, raputas käppa, pani suhu. Siis võtsin sülle tõin tuppa. Selliseid ilmasid oli vähe. Pigil ei olnud nohu, köha ega kopsupõletikku.
Olin Terriga Tallinnas koertenäitusel. Küllap ilus, kas arukas keskealine naine istus murul, ühes käes kauss, teises hõbedast dessertlusikas ja söötis iiri setterit, kes seisis tema ees., Seisatusin, raiusin mällu. Olen realist, arvan lollustel, ülepakkumistel, ahviarmastusel on (lemmik) loomanduses avar areaal.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Süstimisi on tulnud palju juurde, küllap ka haigusi. Siiski vajalik, kallis. Äri tungib igasse eluvaldkonda. Inimesed kardavad puuki, põdrakärbest. Ei mõista puru silmast ära võtta, küüni lõigata ikka loomaarsti juurde.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pigi uppus jahil, Taki jäi auto alla jahil. Matsin suvekodus noorte ploomide alla. Tagi, Terri, Raki, Toi, Killu lasksin maha. Puhkavad Viluvere metskonna Tootsi vahtkonnas. Kui sain aru tõdesin, sellel koeral on raske elada, minul raske, halb teda vaadata. Koer ei suuda normaalselt elada oma koera elu. Raki oli erand. Otsuse tegemine, täideviimine oli raske. Võtsin mütsi peast, panin maapinnale, ütlesin, kohtume igavestel jahimaadel. Matsin metsa, Vilma oli teadlik. Uue koera võtsin, Killu oli viimane. Nüüd olen ise valmis astuma, minema järele Vilmale, oma koertele „igavestele jahimaadele“.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodus, korteris elementaarsed, peab teadma oma kohta, söögikohta, kui tahab välja, läheb ukse juurde. Kaks keelatud kohta, voodi, diivad. Korteris liikumine vaba, algul oli 2he toaline hiljem 3-me toaline korter. Noore koeraga käisin väljas 4x vanaga 3x.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pointer Terri võttis ise laualt toitu, kui kedagi köögis ei olnud. Võtsin hiirelõksu, panin hõrgutisega laua äärele. Võttis, lõks jäi moka külge, raputas korra pead, lõks lendas nurka. Panin uuesti, võttis kogu lõksu suhu, hammustas katki. Natuke karistasin vitsaga, pahandasin, hoidsime laua puhta, võõrdus, ununes.
Minul oli karistamise reegel ühtne nii pojale kui koerale. Mina, karistaja, pidin raudselt teadma, et tema (poeg, koer) teadis, et ta seda teha ei tohtinud. Siis võisin karistada, kui ei, pidin õpetama, selgitama. Noort koera võis kodus karistada, metsas, jahimaadel mitte iialgi, ainult heaga. On selline arvamus, ütlus, kui tood kutsika koju ja lubad tal esimesel päeval kas või 10 min olla oma voodis, magab ta seal oma elu lõpuni. Ma teadsin seda algusest peale.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ainsatki trikki kodus. Kõik osavus, mõistus, visadus pidi minema jahimeisterlikkusele. Üks trikk, see polnud terjer Raki jaoks trikk vaid dressuuri, õpetamise osa. Võtta koeral sabajupist kinni, tõsta koer ülesse, pea jalad alalpidi rippu. Algul aeglaselt, rahulikult, hiljem viskasin ta sabast hoides õhku ja ta maandus mulle sülle. Seda arvati küll jubedaks looma piinamiseks, kes seda enne näinud, et koera tõstetakse sabast. See kehtib siiski ainult inglise terjeri kohta. Proovisin õpetada ka Killule, ei lubanud, ei olnud nõus.
Arvan suured koerad, dogid, rotveilerid jne peaksid läbima dressuuri. On väga inetu vaadata, kui koera omanik jookseb koeraga ühe posti juurest teise juurde, üritab kisklevaid koeri lahutada. Eks see näitab koera kasvatamatust kui peremehe –naise oma rollis mitte olemist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Rääkisin kas just sageli oma koertega, mitte et Vilma või poeg poleks mind jutule võtnud. Inimene ja koer on emotsionaalsed karjaloomad, vajavad suhtlemist, suhtlust, koer tabab ära sinu meeleolu, tuju, väsinud, kurb, kuri. Koera ajus on salvestatud palju infot, sealt valib ta vajalikul ajahetkel kiiresti teavet, analüüsib, otsustab, viib täide.
Toon sellise näite:
Hagijas ajab rebase 5 km kaugusele, seal läheb rebane maa alla, urgu. Koer otsustab, peab minema tagasi. Ta tunneb maastikku, on kolm varianti:
a) minna tagasi tuldud jäljerada pidi, ei mingit eksimist, oma ja rebase värske lõhn, tagurpidi
b) minna tagasi otse, üle põllu läbi metsatuka, lühem tee, saab kiiremini
c) minna tagasi mööda teid (kui on) peremees teadis, kuhu läksin, ehk tuleb autoga tee peal vastu.
Kõik variandid on hagijal peas, ajus, ehk veel mõni (kuskil lähedal indlev emane, minna pulma) aga millist kasutab. Peremehe juurde tuleb kindlasti (kui ei lähe pulma).
Kaks-kolm päeva peale jahil käimist unes, magades koerad peavad jahti jooksevad, hauguvad, urisevad, ajavad karvad turri jne. Vahel nii et ärkavad, siis keeravad teise külje, uinuvad uuesti. Kõik minu koerad on targasti mõelnud. Mida paremini meie mõtted ühtisid seda parem, suurem oli jahisaak. On ütlus, lolle koeri sünnib palju vähem kui lolle inimesi.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Koer ei taha enne õhtut jahilt koju tulla, pole väsinud, pole saaki (jahil juhtub kõike). Peidab end ära põõsa taha varju, ei tule kutsumise, vile peale (eriti Pigi) on juhtunud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koera tuli suhtuda kui sõpra. Kui koer läks oma pessa kohale, tuli jätta ta rahule. Minu pojale meeldis koer (Toi, Pigi, Killu), küllap koerad pidasid teda karja noorliikmeks.
Pigil läks aega ehk minut, kui tundis ära poja (sõbra, noorliikme) kui ta teel tagasi koju N-armeest, ajateenistusest, mundris, võõras lõhn. Arvasime ehk hääle järgi, siis oli „veesolu“ järel. Arvan mingil arenguetapil vajab mõni laps koera, looma, mitte kõik lapsed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Minu suhtlusring peale perekonna ja töökollektiivi oli jahiseltskond, mehed, koerad, oli püsiv, aeglaselt muutuv.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Nastik, rott, nad ei ole mulle lapsest saadik meeldinud, ON ebameeldivaid mälestusi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Suviti elas meie suvekodu territooriumil siiliema 3 pojaga. Vilma ja selle talu endine perenaine panid neile piima, toitu, siilipojad lakkusid, sõid. Hommikuks oli kõik söödud, kes? Kas siiliema oma poegadega, mõni majas elutsev rott, hulkuv kass või hekis elav harakaperekond. Siilide peale Pigi ei haukunud, harjus.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mitte midagi arukat. Pärnumaal kasvatab Andrus Teemant mõnede lindude-loomade minivariante, paljundab, levitab, kiidab. Tema käest tõin, ostsin Killu kutsikana.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kass, koer, puurilind, akvaariumi kalad. Ei rott, madu, ahv. Mina ei toonud lihtsalt sellist looma omale koju, kes mulle ei meeldinud, oli vastik.
Minul oli oma koeraga (minul oli alati üks koer korraga) emotsionaalne kontakt, praktiline väljund, meelistegevus – jaht.
Eks neid lemmikuid ikka on ilma praktilise väärtuseta nagu suveniirid, amuletid. Kogutakse, hoitakse, tüdinetakse, visatakse ära (pööningule). Igal lollil oma lõbu. Koer, kass ei tohiks olla lollilõbu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vajadus suhtlemiseks, kontaktiks. Kirjutan oma õe juhtumi. Ta oli vana, 80 aastat. Suri tema sõbranna, kellel oli pekingipaleekoer emane vana. Õde võttis selle koera omale, ta elas Õismäel. Kindlustas siiski tagalat, ütles minule, vennas, kui ma ei saa selle koeraga kontakti, sidet, annan ta sulle, mis tähendas, lase maha ja mata. Nad leidsid üksteise. 3-4 aasta pärast suri see koer vanadusse. Õde nuttis. Tahtis samasugust vana koera asemele. Koer jäi võtmata, õega juhtus õnnetus, suri.
Põhjendas oma koeravajadust nii: mul on kohustus käia temaga õues iga ilmaga. Teen süüa omale, koerale. Suhtlen, räägin temaga, pean tegutsema, olema aktiivne.
Lisaks-lõpetuseks
Kirjutan siia mõned tõestisündidnud juhtumid, kuuldud, loetud mõtteid, oma tähelepanekuid koera kiituseks inimese laituseks, mida ei mõistnud kuhugi alajaotusse panna, aga kirjutamata ka ei saanud, tahtnud jätta.
Elasin Vändras II korrusel, oli normaalne maja, all arsti korter ja ambulatoorium. Oli sept algus. Minu toa aknast Vändra jõeni 150-200 mrt. Õhtuti käisid seal pardid söömas, mina neid seal laskmas. Sellel õhtul jäi Illi tuppa, aken lahti. Lasksin pardi. Mõne hetke pärast pistis Illi mulle jõe ääres nina peosse. Mõtlesin, kuidas, kes laskis ta toast välja. Minu kõrvaltoas elas haigla perenaine, tema rääkis, nagu jõeääres käis pauk, nii Illi hüppas aknast välja, alla, õhus korra niutsatas, maandus hästi, jalgadele ja jooksis. Sellest ajast kujunes selline olukord, kui Illi oli toas, aken lahti, mina läksin ukse kaudu välja, sain trepist alla, tuli Illi mulle välisuksel vastu, lähme.
Minuga ühes majas Vändra Haigla juures elas ämmaemand, keskealine naine. Illil oli 4 kutsikat nii 3-4 kuud vanad. Ämmaemand ostis kolhoosist neli noort kukke, mina lõin pead otsast. Tema puhastas, smooris terve pühapäeva, lubas teha toidu kogu nädalaks. Õhtupoolikul kuulsin ämmaemandat õues kriiskamas, läksin vaatama. Üksteisest eemal iga kutsikas näris kukke, Illil oli käppade vahel mingi lihatükk. Ämmaemand oli teinud päeva tõhusat tööd, siis viis õue trepile momendiks jahtuma, ise tuppa silmapilguks puhkama, ja siis nad selle röövlitembu ära tegid, kogu õu head praelõhna täis. Kui ämmaproua suti vaiksemaks jäi, pakkusin raha, lubasin tuua uued kuked, ise ära puhastada, midagi ei aidanud. See oli tõsine ämmaemandlikus lektüürikas väljaütlemine ühe väga lolli koerapidaja ja veel lollimate koerte kohta.
Oli 1954 a. minule raske, keeruline, meeldiv. Võeti ära jahiluba, vallandati töölt, tõsteti korterist välja, armusin Vilmasse. Oli tegemist, et jääda „vee peale“. Andsin Illile vabaduse, mine ja murra, naudi vabadust. Algul läks - kuidas üksi? Läks ja nautis. Kui taipasin mis olin teinud, lubanud oli hilja. Andsin Illi jahimees Kontusele klausliga, kui ta sind tunnustab enda kõrval metsas, jahil, jahtige rõõmuks, kui ei, lase maha. Illi ei tunnustanud enam jahimeest enda kõrval. Jäin „vee peale“ - abiellusin Vilmaga. Jäin ilma heast hagijast. Olin Vändras kuni selle ajani 4-6 jahimees, lasin koos Illiga jahihooajal 20-25 jänest.
Pointer Terri oli suur söödik. Kogu meie perele tegi siis toitu minu ema, ka Territ toitis. Rääkis: Terri ei taha millegipärast süüa, jätab söömata. Arvasin ehk muudab ilma, siis vahel koerad ei pidavat sööma. Pühapäeva ennelõunal läksin ajalehekioskist lehte ostma. Võtsin Terri kaasa. Kiosk asus keset Tootsi alevit. Ajaleheautot veel polnud, ootasime. Terri jooksis ringi, hakkas „kükitama“, roojama. Vaatasin, kükitab kuidagi nagu liiga kaua, 5-10 minutit. Läksin vaatama. Paistis nagu midagi pärasoolest väljas, suuremjagu pärasooles, sain aru, niidirulli ots, nõel sees. Sai olukord selgeks. Niidirullis risti õmblusnõel nagu ikka, nõela mõlemad otsad pärasooles. Sain nõela silmapoolse otsa näppude vahele, surusin terava otsa pärasoolde ehk 1-2 sm siis sain silma otsa pärasoolest välja. Teise poole nõelast ja niidirulli sain lihtsalt kätte, välja. Koer värises, kannatas. Kui lõpetasin, oli hea meel, tuiskas mööda jalgpalliväljakut ringi. Niidirullil olid peal, küljes mõned hambajäljed. Must niit oli muutunud hapraks, nõel matiks. See osa nõelast mis oli niidul sees, oli hele, läikis. Kodus analüüsisime, niidirull koos nõelaga oli Terri seedekulglas 5 päeva.
Tedred hakkasid lõppema, kährikkoerad paljunesid jõudsalt. Tõin selle kutsika, inglise terjer Raki Tartust Olt’i käest. Algas, oli, meie metsades kärntõbi (mingi sügeliste alaliigi kõrgperiood). Hukkus palju (karus) metsloomi. Kui käisin metsas nakatus ka Raki. Tõin Vändrast loomaarst Gertzi käest ravimit. Poeg oli koeraga ühevanune (3 aastat) hullasid, mängisid toas, kodus koos. Tekkis, oli Vilmaga selline jutuajamine. Evald, mis siis saab, juhtub, kui sina Rakiga toote selle kärntõbe koju ja poeg Margus viib selle lasteaeda. Üldiselt reaalne. Vastasin, mina ravin poja selle koerarohuga terveks, aga sina pead tegutsema lasteaias. Vilma vastas, Evald, seda ma ei ela üle. Võtan poja, lähen Tootsist ära, kuskil jaoskonnaarsti koha ikka leian, kasvatan poja ülesse. Ela siis siin oma noore, õpetatud ja puhtatõulise koeraga. Need olid minule väga karmid sõnad. Läksin kööki, panin pea kahe käe vahele, lasin meie elu silmade eest mööda, läbi. Meil oli juba korralik kodu, ka auto. Armastasin oma naist, poega. Panin kõik nagu kaalule, Raki ühele poole, kodu, Vilma, poeg, ka ise teisele poole. Otsus tuli, oli lühike ja karm. Järgmisel õhtul tulin töölt varem koju, võtsin püssi ja koera ja läksin metsa. Kui Vilma tuli koos pojaga koju, ütlesin vaikselt, Rakit enam ei ole. Küllap oli meile kõigile raske moment, psüühiline üleelamine. Teisiti ma ei mõistnud, saanud.
Sõitisin Vilmaga Haapsallu „Valge Daami“ etendusele. Sõitsime suvekodust välja nii 15.00-15.30 et saaks teha kõike rahulikult. Pigi jäi koju. Kui tulime öösel ehk 03.00 koju, kuulsin, Pigi haugub kuuseheki juures väga käheda häälega. Läksin vaatama, võõras kass istus oksal, Pigi haukus all. Tõin püssi, lasin ära, läksime magama. Hommikul rääkis vanaperenaine, kes oli kodus. Nii kell 16.00-16.30 kuulis et Pigi haugub, läks vaatama, võõras kass hekis oksal, koer haugub. Tahtis võtta sülle, ära tuua, ei lasknud, lõrises, tahtis hammustada. Jättis sinna. Enne magama minekut nii 22.30 läks õue, Pigi haukus ikka veel kohal, kutsus, ei tulnud, haukus meie tulekuni. Nii et 10-11 tundi pidevat haukumist. Selline on taksi visadus, iseloom, sihikindlus.
Pigiga üks paljudest, aga kriitiline jahiepisood. Pigi ei olnud veelembeline. Olin oma ühestpuust paadiga pardijahil Pärnu jõel, mis on päris kipakas veesõiduk. Pigi istus paadis, vajadusel aitas pikast rohust, põõsastest leida lastud parti. Oli koht kus arvasin kindlalt parte olevat. Mõtlesin, lähenen sellele kohale kallastpidi, kindel tulistada kui jalad maas. Oli augusti lõpp, hommik, päike tõusis. Seisatasin nõgeste-kassitappude põõsas, ulatusid vööni, Pigi minu jalgade juures, veepiirini ehk 5 mrt. Tõusis üks part, lasin, kukkus. Paugu ja pardi kukkumise plartsatuse peale tõusid veel 3-4 parti, lasin, kukkus ka teine part. Esimese pardi kukkumise kohta ei suutnud Pigi fikseerida. Teine part kukkus plartsatades lagedasse vette. Pigi ei kuulanud sõna, läks hüppas vette, oli 2-3 m lagedat vett, siis 7-8 m kõrkjatihnikut ja siis peegelsile Pärnu jõe pind. Pigi ujus rahulikult kõrkjatest läbi, nad olid püsti, sirged. Veel 10 m pardini. Võttis pardi suhu ja tuli tagasi. Ma polnud Pigile õpetanud isegi maapeal mingi asja ära toomist. Seisin, vaatasin, mõtlesin, kuidas asi hargneb? Pigi jõudis pardiga kõrkjateni ja jäi sinna kinni, pardi tiib läks, jäi 2-3 kõrkja taga kinni, taksi lühikesed jalad ei suutnud sellest takistusest lihtsalt läbi ujuda. Vaatasin, kas pean täies varustuses Pigile appi minema. Hakkasin kiirustades end riidest lahti võtma, ehk jääb midagi kuivaks. Sain pikad kummikud jalast ära, vaatasin Pigi võitles, hakkas väsima, tema tagumine jalg leidis mingi toetuspunkti, keha tõusis täies ulatuses veepinnale, pea pardiga oli vee peal. Kiirustasin pükste ära võtmisega, nõgesed kõrvetasid. Sidusin särgi hõlmad rinnapeale kokku ja läksin. Pigi võitles elu nimel, eest, kas ta seda ka ise tajus. Vesi ulatus mulle nabani, üsna külm. Kiirustasin läbi kõrkjate Pigini,, võtsin ja koos pardiga sülle, ta värises, süda kloppis, kas hirmust, rõõmust, väsimusest. Siis läksin esimese pardi juurde, peosse ja kaldale. Kuivatasin Pigit enda pluusiga, panin talle ümber. Ennast kuivatasin sonimütsi ja jalarättide otstega. Raskelt tulid riided niiskele ihule. Nõgesed nagu enam ei kõrvetanudki, kogu alumine kehaosa „õhetas“ on selline sõna, ütlus. Paadi juurde minnes lõdisesime mõlemad. Selline oli ühe õnnestunud jahipäeva algus. See juhtus arvatavalt 1985 a. Pigi oli 5 mina 63 a. vana.
Olin Killuga õhtusel väljaskäimisel. Varakevadine väga libe periood. Tootsi alevi Ehitajate tänava pikendus, ühel pool individuaalgaraažid, teisel pool mets. Tänav vähekäidav, libe, konarlik, halvasti valgustatud. Kikerdasin aeglaselt, vaatasin, ootasin et koer õiendaks „asja ära“, saaks tagasi. Siis märkasin, Killu seisis keset tänavat minu ees ehk 5-6m kaugusel, tõmbas käpaga, nuusutas. Jõudsin sinna, vaatasin teraselt, oli mingi väike kilekott maas, jääkonarate vahel. Võtsin areldi näpuvahele, vaatasin vastu valget, sees nagu midagi raha moodi. Läksin valgusti alla, nägin 100 krooniseid, päris mitu, panin koti tasku. Oli tunne, kohe tuleb keegi, küsib, Mäe, kas sa midagi oled leidnud? Mõtlesin isegi et küsin leiutasuks tordi ja pudeli. Kodus lugesin üle oli täpselt 10 „koidulat“ 1000 krooni. Umbes nädala jälgisin kas alevis paneb keegi kuulutuse välja. Ei pannud. Jätsin endale. Oli veebruar 1995 a. Sellel ajahetkel oli minu pension 690 kr. Kähriku nahk maksis ca 300 kr. See oli Killuga suurim ühepäevane (jahi) saak. Ilma Killuta poleks ma seal üldse kikerdanud.
Elasime V korruselise maja III trepikoja I korrusel. Oli nagu „untsantsakate“ trepikoda. Meie vastaskorteris Kai ja Jüri võtsid, tõid noore „tootsitõugu“ ahvenavöödilise kassi, nimeks pandi Kaspar. Varsti oli trepikoda kassikuse haisu täis. Räägiti, Mäe koer ei haisuta, aga Kaspar, noor küll, aga kuseb kõik kohad täis. Rääkisin, see pole Kaspari tegu, ei tahetud uskuda. Ühel õhtul kui tulin Killuga väljast, tahtis meie trepikojast välja minna võõras kõuts. Ei lasknud. Ütlesin Killule murra-murra, mis tähendas Killule täielikku, viimase peal tegutsemisvabadust. Killu tuiskas valju kisaga kassile järele, trepist ülesse,, pööningu luugi alla, luuk oli kinni, siis hüppas kass üle koera ja viimase tempo ja kisaga trepist alla, Tegin välisuksed lahti, sellise hooga oleksid nad jooksnud klaasidest läbi. Kui kass oli õues puu otsas, jõudsid naised köögist trepikotta ja hakkasid pahandama, Mäe, miks sa peksad oma koera, et ta nii valjusti ja haledasti karjub. Vastasin, ei peksa, Killu teatas Saare Jaani kõutsile arusaadaval moel, et ärgu käigu meie trepikojas kusemas. Varsti hais kadus, Kasparist arenes tugev, ilus iseteadlik kass.
Hommikul kella 6.00 ja 8.00 vahel jõudis Kaspar koju, lasti tuppa, puhkas, sõi. Ehk mõne öö magas ka kodus, toas. Õhtul läks, lasti välja oma kassielu elama. Küllap haisutas võõraid esikuid, pidas, osales pulmades, kiskles, lakkus haavu. Vahel esikus kohtusime, silitasin teda, tegi vastu kurr-kurr müksas peaga. Olime nagu „sinapeal“. Killust ei teinud eriti välja, tunnetasid mõlemad, et on neutraalsel territooriumil, ärme kakleme. Pidasin temast lugu kui väärikast, tõelisest kassist. Ta jäi kuidagi järsku vanaks, invaliidistus, tagumised jalad ei allunud tahtele. Jäi mulje, seda oli tekitanud inimkäsi. Ütlesin naaber Kaiele, anna Kaspar mulle. Ta pühkis pisara, ütles ei, Jüri läheb temaga homme ülehomme Pärnu vet ravilasse, me matame ta oma aiamaale. Kaspar oli palju aastaid Kaie ja Jüri lemmikloom. Kaie töötas TK „Tootsis“ direktori asetäitjana kvaliteedi alal.
Sain lugeda üht üsna „kapsaks“ loetud raamatut, vist 1948-50 Vändras, liikus käest kätte. Kirjutatud koertest, kellegi prantsuse moearsti poolt. Palju ununenud. Pidasin kõige tähtsamaks osa, kus kirjutatud, millistele küsimustele peab enne koera, kutsika võtmist, ostmist tulevane koerapidaja iseendale vastama.
Küsimused midagi taolised:
a) kas mulle on tingimata koera vaja, kas ma ilma koerata kuidagi läbi, hakkama ei saa?
b) milleks on mulle koera vaja?
c) millist koera ma vajan?
d) kus hakkan oma koera pidama?
e) kas mul on koera jaoks aega?
Seal raamatus oli selliseid küsimusi hulgim. Selle raamatu järgi käitudes oleks meil palju vähem rumalaid koerapidajaid ja hulkuvaid koeri. Küllap siis ei olnud koerapidamine pop äri.
Mul käib ajaleht „Pärnu Postimees“, seal on palju kuulutusi, kus pakutakse kodutuid, hulkuvaid koeri, kasse. Pääliskiri, olge kristlased, armastage loomi. Ei ainsatki artiklit teemal, milleks on sulle vaja hulkuvat koera, kassi. Kelle lohakust, lollust, hoolimatust pead sina armastama.
Osalesin jahimeeste võistlustel, viktoriinidel. Kui tekkis lõpus viigiseis, anti lisaküsimus, mingi loetelu. Üks ilusamaid selliseid küsimusi oli: silitage koera mööda seljajoont eest tahapoole ja kirjutage milliseid koera kehaosasid teie käsi puudutas?
Vastus: koon, laup, kukal, kael, turi (eesselg), selg, lanne, laudjas, saba.
Olen õpetanud 3 koera Pigi, Taki, Killu töötama verejäljel, lõhnal. On uskumatu, kuidas noor koer (4-6 kuud vana) reageerib esmakordselt verelõhnale. Sattub eufooriasse, ajab karvad turri, tormab edasi-tagasi lõhnatsoonis, ei kuula sõna, nuusib, uriseb. Selline on veri, öeldakse, verel on vere hind.
Kõik koerad on kiskjad. Kui koerad, mitte ainult jahikoerad jooksevad, hulguvad metsas, jahimaadel vabalt, üksi 2-3kesi, tegelevad nad tapatööga, kellest jõud, kiirus üle on. Nad ei käi seal lillelõhna nuusutamas.
Minu arusaamine, kogemus isasest ja emasest koerast. Emasel koeral on põhiliselt kaks innaaega aastas, Periood 2-4 nädalat paaritusaeg mõni päev. Sellel perioodil ei kuula hästi sõna. Väljas tuleb hoida lihtsalt rihma otsas. Toas mõni päev „tilgub“. Emane koer on koduhoidlikum. Metsas, jahil töötamise raadius mõneti väiksem. Kompenseerib kuulekusega.
Isasel koeral pole innaaega, aga kui kodu läheduses ca 500 m raadiuses elab indlev emane, vingub, ulub, kraabib välja. Kui läheduses elab 3 emast koera, on sellel koeral 6 innaaega aastas. Isane ei ole nii sõnakuulelik, koduhoidlik, rohkem isepäine. Jahil töötamise raadius suurem, halvemini juhitavam. Jahikoerad, olgu emased, isased, on isiksused, mitte tsirkuseartistid.
Lased jahikoera hommikul metsaääres lahti, ütled otsi-otsi. Koer läheb rõõmsalt tööle. Mitte keegi ei anna garantiid, et õhtul paned koerale rihma kaela ja tuled temaga koos koju. Võib jääda auto-rongi alla, uppuda, hunt murrab ära, lastakse maha, aga ka varastatakse.
Esimesel eestiajal oli hea jahikoera, hagija hinnaks keskmise jahipüssi hind midagi 100 kr. ümber. Hea jalgratas „Vega“, „Husqvarna“ maksid ca 160-170 kr. Talusulase palk oli midagi 25+- 10 kr kuus.
Vilma teadis enne meie abiellumist, et minul on jahilkäimise hobi (haigus). Rohkem kui korra ütles ta mulle: Evald, ma ei saa aru, mis inimene sa oled, pühapäeva hommikul vara tõused soojast voodist (minu kõrvalt), lähed metsa. Tuled õhtul pimedas, väsinud, märg, porine, verine lihatükk seljakotis ja omal õnnelik nägu ees.
Pointeri kohta öeldakse jõud ja aadel. Kui pointer (ka mõni teine koer) leiab maastikult värske lehmasita hunniku, püherdab ta seal peal kapitaalselt, himuga. Tuleb sinu juurde rõõmuga, uhke olemisega. Minas ei saa aru, kus on aadellikkus.
On nii, hommikul enne jahile minekut koerale süüa ei anta. Kogenud jahikoer, kui saab aru, et minnakse jahile, ei söö ise. Jahil, jooksmise hõlbustamiseks roojab koer end, soolestiku tühjaks. Lõuna ajal, kui jahimees sööb võileiba, on sageli ka koer seal. Pakutakse temalegi killuke. Üldiselt võtab koer selle vastu, siis otsustab, kas süüa või matta maha, sageli matab. Läheb 3-4 m eemale, kraabib väikese lohu, paneb leivatüki sinna sisse, ajab, lükkab ninaga mulla peale. Läheb mööda kuu, vahel kauemgi, samas kohas süüakse lõunaleiba, koer läheb, tõmbab käpaga, võtab, leiab kohe oma maetud leivatüki ja sööb. Selline on jahikoera mälu.
Kõige õnnetum koer pidavat olema selline, kellel ei ole peremeest.
Koeraga on hea koos viina (peeti) võtta, ise võtad viina, koerale annad sakuskat. Ta kuulab su juttu andunud, hardalt. Kui ise tukastad, uinud, valvab ta sind truult, kaua (minu tuttava viinamehe pihtimus).
Tagantjärele tarkusena, mis midagi ei maksa, vigadest, mida tegin oma koertega.
a) Vaatamata oma väga suurele solvumisele 1952 a. ei oleks ma tohtinud lubada Illit omapead, üksi metsa. Andma ta kohe mõnele jahimehele. Ta oleks jahtinud tuttavatel jahimaadel kõrge vanuseni.
b) Oleksin pidanud jääma Bimbuga rahule. Tahtmine saada eliitkoera jättis mind ilma mõlemast.
c) Esimest-viimast korda haavusin-solvusin Vilma peale, armastasin teda ja poega väga. Jätsin endasse, väljundiks oli Raki elu.
Minu arvamus, nägemus, mõte lemmikust, eetikast, hügieenist, armastusest, reeglitest. Sõna, mõiste, lemmik, näen mina valikut mitmest. Ei julgenud öelda Vilmale, sa oled mu lemmiknaine, vajadusel kasutasin teisi sõnu, superlatiive. Kartsin, küsib vastu, Evald, kas sul on veel peale minu mõni naine tagataskus.
Ma hoidsin kõiki oma koeri vahel natuke süles, rääkisin, silitasin. Hoidsin süles ka Vilmat, rääkisin, silitasin kallistasin suudlesin. Korra ta vihjas, kas peaksin Pigi peale (armu)kade olema. Pareerisin, Pigi on ainult minu koer, teda hoian, sind, oma naist, armastan. Ma ei tea kas koeraga, kassiga ühes (pesas) voodis magamine ja ühest kausist söömine mahub eetika, hügieeni või armastuse egiidi alla.
Minu koerad ei tohtinud meie (abielu) voodisse minna (salaja vahel käisid), küllap ei olnud vajalikult karm.
Vilma tuli kodust, kus ei olnud koera. Oli selline juhtum, koera söögikohal põrandal oli praetaldrik, koera poolt lakutud. Rääkisin Vilmale korrektselt, mina ei taha süüa koeraga ühest nõust, ei taha, et seda teeksid ka sina, oli minuga ühel meelel. Läks mööda mingi ajaühik, nägin, lakutud praetaldrik põrandal. Astusin peale, katki, prügikasti. Ei öelnud Vilmale ainsatki sõna. Küllap märkas, meil oli siis kõike vähe. Kuni meie abielu lõpuni ei näinud ma ühtki meie sööginõud põrandal.
Kõik koerad olid meie pereliikmed, aga kehtisid ka reeglid, millest tuli kõigil kinni pidada.
Ilma reegliteta pidavat olema ainult salakuulamine, kõige rangemad reeglid pidavat kehtima litsimajas.
Terve oma 70-aastase elu olen olnud maainimene ning mu peres on olnud loomad nii laudas, õues kui toas.
Kassid on olnud me elamises kogu aeg tavaliselt hiirepüüdjana laudas. Tuppa said ainult päeval. Võisid lesida, kus aga soovi oli: põrandavaibal, diivanil või ka voodis.
Elu tegi oma keerdkäike ning korraga kuskil 1980-ndate keskel sattus meie perre määrdundvalge, mustade käppadega-kõrvadega-sabaga ja -ninaga noor siiamihärra. Ta lihtsalt kuskilt tuli ja jäi meie juurde või visati ta kellegi poolt? Temast sai meie esimene lemmikloom suveniirkass, kes toas elama hakkas ja hiirepüügist midagi ei teadnud. Oli üpris armas loomakene.
Elasin siis Tartumaalt Valguta mail ning momendil samas sides kirjakandja ametis. Suhtlemisring oli lai. Iga päev 25 km läbi „ratsutada“.
Aasta hiljem pakkus mulle Koruste kaupluses töötav daam noort siiamipreilit. Muidugi võtsin ta vastu. Nii nad kahekesi elasid meil toas. Aastas toodi korra poegi. Kastikene oli pliidi ees, kuhu asjale käidi ja magati kahekesi voodijalutsis teki peal.
Olid väga puhtusepidajad loomakesed. Mitte kuskile kunagi hunnikut ei tehtud. Kurjad nad ei olnud ja vaidlen vastu neile, kes ütlevad, et siiamikassid on kurjad.
Need inimesed ise kasvatavad looma kurjaks. Mina oma kassidele, kui noortena reide üritasid hüpata, andsin käega laksu ja läksin kohe nende juurest ära. Kass pidi aru saama, et nii ei tohi!
Siiameid ei tohi kunagi torkida ega õrritada. Nii aetakse ise loomakene kurjaks ja tigedaks. Pidasin siiamipaari kümmekond aastat. Minu isa siiamile ei meeldinud mu Valguta naabrimees, kes tuli appi meile siga tapma. Kallale ei karanud, aga ta istus naabrimehe kõrval, kellel pussnuga oli sääriku sääres ja ajas undamise joru seni, kuni ta seal toolil istus.
Kui armsad olid nende pojakesed. Üle 3-4 poja kunagi ei olnud. Lahti sain poegadest alati. Kinkisin neid ilma rahata. Sõid sama toitu, mis ise sõime. Vene ajal ju mingeid eri kassitoite meil maal ei müüdud. Pojakesed sündisid lumivalgetena, roosade käpakestega ja roosade ninakestega. 3-4.dal päeval hakkas jalakestele ninale ja kõrvadele halli värvi viskama, mis järjest tumenesid kuni tumepruunini. Kes neid pojakesi potile õpetas? Mina küll mitte, aga sinna nad kõik käima harjusid nagu kord ja kohus. Ikka kahe-kolmekesi korraga kui tillemad olid. Kõik kiisud olid ühte nägu. Oli tegu neist arusaamisega. Vaatasime neid ja alati imestasime nende tarkust ja arukust.
Kurja eriti ei tehtud ja kardinaid pidi roniti haruharva lae alla. Tillu vitsakene oli olemas. Kui nägin ronimas, sai pisikese nihvi ja ronimine jäi soiku.
1988. a. jaanipäeval kolisime Valgutast Tsirgulinna, kuhu olime maja ostnud. Siis oli meil jälle 4 pisikest kassipoega kaasa tuua. Vahtisime neid abikaasaga ja ma ütlesin kaasale, et Valgas on kassinäitus. Viime oma kassipere ka näitusele. Eriline oli see, mis ahvatles, et isa-siiam Leopold oli kasti ühes küljes külili ja emasiiam Siiu teises küljes külili ning 4 poega askeldasid nende süleõnaruses.
Tavaliselt meie küla isaskassid emaste poegi ei talunud ning iialgi nendega tegemist ei tehtud. Minu peres murdis küla isaskass 2 juba mängivat kassipoega ära ning ühte sõi poolenisti ära. Sattusin varahommikul 1963-ndal aastal heinaajal peale. Rabasin ta kinni. Tasuks hammustas mind pöidlasse. Emakass istus õndsa näoga kõrval ja lasi pojad maha murda. Tema omi poegi ei kaitsenud.
Siiamipaari me toast välja ei lasknud ja ega eriti tükitudki välja.
Aga ikka mõnikord juhtus, et Leopold pääses ukseprao vahelt õue. Siis pidin kohe valvel olema, sest külakassidega kohtudes algas alati tüli ja see toimus väga ruttu. Kisa ja „ruigamise“ järgi oli alati selge pilt, kuskandis meie Leopold parajasti oli. Temal oli eriline kisa, mille kohe ära tundsime.
Jooksime kohale ja alati saime ta kinni ja tõime tuppa tagasi. Ta ei proovinudki põgeneda. Ütlesime mehega, et meie kass juhatab jälle alevi peal orkestrit. Kui siia Tsirgulinna tulime, siis saime alles aru, kui tark meie Leopold on. Tema oskas 8-aastasena siin toakoridori ukse esikusse lahti võtta. Hüppas lingile ja uks läks lahti. Abikaasa sättis seda linki veel kahte uude asendisse. Leopoldil sai ruttu selgeks, kuidas uks lahti käib. Tavalisel ukselingil ju kolm asendit saabki panna ja kõik võttis Leopold lahti.
Siis otsustas abikaasa Leopoldi üle kavaldada. Tegi uksele lisariivi, mida sai ümmargusest nupust keerates lahti. Nägin kui seda riivi uksele pandi, Leopold istus samas koridoris ja vahtis peale. Abikaasa ütles talle: „Näis, kas selle ka lahti võtta oskad?“
Jah, mõned päevad tõesti Leopold ust lahti ei saanud. Ja äkki oli tal sellegi lahtivõtmine selge. Algul hüppas ümmarguse riivini ja siis lingi peale. Uks sai esikusse lahti kui imeväel. Kahjuks välisuks käis lahti teise süsteemiga ning seda kassiaru ei osanud kunagi lahti teha.
Emasiiam tuli 3 a. hiljem magama panna. Talle tuli peale see kassihaigus – kere peal oli juba 2 ümmargust karvadeta kohta ja uued tulekul. Mul aga Valgas lapselaps, kes kogu aeg kassi kaisutas. Ravi 1991-ndal siin veel ei teatud ning meie veterinaar leidis, et paneme magama.
Leopold jäi üksi. Tõin küll varsti uue vöödilise õuekassi, kellel Leopoldiga pojad tulid. Ühe jätsin poegadest omale, kellele tütar Matrosnik nimeks pani. Oli tume vöödiline, pika kerega ja kõrgete jalgadega. Ja kui suureks ta kasvas. Kaalus 8 kilo. Oli majesteetlik, väljapeetud käitumisega loomakene. Kui risti end üle voodi pikali viskas, oli terve voodi kassi täis. Ta oli nii armsalt paks, ümmargune, suur ja läikiv ning hästi sõbralik kõuts. Mu väimees ikka ütles, et kui siit me nelja kassi seest valida antaks, tema valiks selle paksu-vöödilise omale.
Leopold ei seltsinud selle uue emasega, ta jäi nagu üksi. Kippus välja toast ja korra saigi minema ning tagasi ei tulnud. Lapsed leidsid ta mõni aeg tagasi ühe mahajäetud maja pööningult surnuna. Matsime ta karbiga oma õueaeda. Siiamite sugu läkski nii minult minema. Leopoldi nimesaamine oli ka huvitav. Me teismeline tütar Helve oli Valgutas ostnud õhupalli ning kirjutanud sellele peale suurelt Leopold. Ta liputas seda värvilist õhupalli selle noore isasiiami nina all. Nii kui kassikene selle pallile käpaga patsu pani, käis pauk ja pall Leopold lendas kildudeks. Selle tagajärjel ristis tütar kassikese Leopoldiks. Oma nime ta tundis ja teadis. Reageeris sellele alati.
Matroskinile harjus külge ronimise mood. Läks nädalaks hulkuma ja tuli siis jälle tagasi. Tema väljaskäimisi me ei piiranud. Oli rohkem õuekass.
Tema lõpukene oli hirmus. 5-6 aastasena oli ta jäänud vist alevis tuhkrulõksu vahele. Mõlemad esikäpad olid kild-luumurdudes. Kuidas ta selliste käppade peal koju tuli, on raske seletada. Vererada oli igal pool järel. Oh kui kahju oli meil lasta magama panna oma suur ja armas Matroskin. Neid luumurde parandada ei saanud.
1995. aastal tõi tütar Valgast noore halli valgekäpalise ja valge rinnaga kassipoja, keda tütar pidada ei saanud. Kuigi oli puhtusepidaja loom ja 2 nädalat nende juures elanud. Olla tänava pealt korjatud. Neil oli 2-aastane tütar Elis. Loomake oli väga mänguhimuline ja rippus oma teravate küünekestega alatihti tüdrukukese seeliku või pitsidega püksikeste küljes. Laps hakkas kassikest nii kartma, et ei julgenud magamistoast väljagi tulla, kui kassike liikvel oli.
Õue tagasi visata teda ei tahetud. Ikka nende loomake ja puhtust pidav, nii ta siis toodigi meie juurde maale. Ega meil abikaasaga olnud aega kassidega mängida. Mul olid siis laudas lammas, lehm ja 2 seapõrsast ning 3600 m2 krunt korras hoida. Abikaasa käis veel tööl.
Kassike jäi toakassiks. Saime temaga kenasti läbi ja kutsusime Tilluks. No mis Tillu ta on, kui suureks kasvab? Otsisin talle sarnast nime ja nii saigi temast Dilidon. See oli selle Tillule sarnane nimi. Edaspidi kutsusime ikka Tilli ja Dilidon teda. Reageeris mõlema nime peale. Väga soliidne loomake, keda sai alati siis naerda, kui tema ämbrist kõrge pingi peale „vee proovi“ võttis. Käpake sisse ja lakuti siis see puhtaks. Põrandalt tema vett ei lakkunud. Nii siis oligi meie joogiveepange kõrval, mis oli kaanega kaetud, teine pangekene, kust Dilidon käis proovi võtmas.
Dilidon jäi mulle väga südame külge, sest mu abikaasa suri 2001 a. talvel ning mina pidin Dilidonile ja toakoera Tsäpile peremeheks hakkama. Mõlemad magasid voodijalutsis ja said omavahel hästi läbi.
2005 a. talvel ei tulnud Dilidon öösel tuppa, kuigi mitmeid kordi kutsusin. Seda ei olnud kunagi juhtunud, et ta ei tulnud kui kutsuti… Tuli hommikul. Varsti jäi haigeks. Ei söönud ega joonud ja mõne päeva pärast suri tugitooli peale. Haigena ta voodi ei roninud. Kahtlustan, et talle anti mürgitatud kala, kui ta emakasside juurde pulma läks. See oli ta esimene pulm 5-6 aastasena. Hoidsin ju teda toas kinni. Siis lihtsalt pääses uksest välja. See oli märtsikuine aeg. Emakasse pidav mees ähvardas me isakassid ära tappa, kes tema kasside kalu sööma tulevad. Miks ta pildus neid kalu nii palju, et omad ära ei söönud ja võõrad kassid lõhna peale kohale läksid? Matsin ta puukastikese sees koduaeda. Leinasin teda taga. Ta oli ju mu öine seltsiline. Tahtsin samasugust uut, kui tema oli. Tartus nägin ühe poe juures halli emakassi pojaga. Täpselt mu Dilidon oli see pojakene, aga ta oli umbes 2-3 kuune – suur juba.
Siis toodi mulle 2005 a. augustis Põlvast umbes samasugune, kuigi mul oli juba 2 õuekassi. Oli üleni hall, käpakesed valged, ninakene hall, aga põsekesed vuntsidega lumivalged. Oli paari kuune ja sama vallatu kui Dilidon. Igale poole teda sai ja alati temaga midagi juhtus. Küll kukkus ta kuhugi, midagi läks ümber või katki.
Ma ei ole löönud ega karistanud loomakesi, kui mänguhoos midagi juhtub. Kui asi tehtud, ega ta aru saa, mille eest teda karistad. Kui teo pealt jaole ei saa, siis hiljem karistada pole mõtet.
Tema hüppas mul köögi laua alt üle 90 liitrise veenõu, mis pesupesemiseks toodud. Esimene kerepool läks õnnelikult üle aga tagumine pool kõigega käis minu kogutud räästaveest läbi. Sekund hiljem oli ta köögisektsiooni taga. Kuidas ta sinna vahele mahtus, ei oska öelda. Ruum oli nii kitsas, et ümberpööraminegi polnud võimalik. Kümmekond minutit põeti seal seda ehmatust.
Dilidoniks ma ei saanud teda kuidagi kutsuda. Lihtsalt ei saanud. Ta sai nimeks Röövel või Rüüfli, sest ta käitus kui röövel.
Röövlit öösel toas ei hoia. Tal oli puhtusepidamisega raskusi. On peetud pisikesena õues ja toas öösel ei oska olla. Ringi ei ole õpetada jõudnud. Nüüd on ta aastake ja ma ei proovigi enam. Ta tuleb ööseks kutsumise peale lauta. Oma kassikesi ma ei jäta ööseks tänavale kaklema.
Röövlist-kõutsi tubase rumaluse tasandab tema tubli rotipüüdmine. Rotid on alevis näljas, ei peeta enam alevis loomi. Mul on 3 kana ning rotid hiilivad öösiti nende nisuteri, kust mu Rüütlikene neid ühekaupa kinni nopib ja mulle hommikul näitab. Minu pool kõrgetes heinakihtides oli rottidel hea elada ja paljuneda. Nüüd lõpeb nende paradiis ära. Heinakihtisid enam ei ole ja mu ajalooline lehmake läheb 11. sept. 2006 kombinaati. Ta on praegu 11-aastane ning arvan et Eesti ajaloos ainuke lehm, kes lüpsab ahtrana 7-ndat aastat. St. pole 7 aastat poega toonud. Viimane oli 1999 a. aprillis. Annab praegu veel 11-12 lt maitsvat ja rammusat piima. Tavaliselt ahtraks jääv lehm annab 3-4 lt päevas. Läheb rammusaks ja tigedaks. Eks minu lehmale mõju tema põlvnemine. Tema vanaema lüpsis mul Valgutas kõige rohkem 35 lt päevas. Praeguse ema üle 18 lt ei annud, aga tema andis 25 lt. Ahtrana 6 aasta jooksul tuli vahel ka 15 lt nii kuis siin alevis süüa sai.
Tema vääriks rekordite raamatusse panemist. Praegu, 11-aastasena ja 7-ndat aastat ahtrana 11-12 lt suvel piima anda. Olla ilusa kerega ja all suur valge udar. Aga ta saab hästi süüa ka. Tema peale mu aeg kõik kulub ja ma ei suuda oma hobidega tegeleda. Televiisorit vaatasin viimati kevadel. Ei ole selleks lihtsalt enam aega, õhtuks olen väga väsinud.
Nüüd ei tule enam lehmaga toime. Lihtsalt ei jõua ja haigused kimbutavad. Mu lehm ei anna võõrale piima kätte ning vili sai ka otsa, mida ise iga nädal kodus jahvatasin.
Veel olen üles kasvatanud nn. lemmiklinnu. 1978 aastal Valgutas anti meie pere loomade jaoks Paaslangi küla viljakuivati kütteruum, millel korsten peale. Ma ei näinud küll seda hakkide toimetamist seal korstna otsas, aga ükshommik oli üks udusulis kollase nokaümbrusega hakipoeg pullikese kõhu all maas. Võtsin selle linnupoja seal ära. Ei me surmanud teda õnnetukest ära, vaid panime suurde traadist rotilõksu elama ja ma hakkasin teda pihuga kinnipüütud kärbestega toitma. Neid oli laudas külluses ja viisin linnule. Algul ei võtnud kuidagi vastu, püüdis aina hammustada ja karjus minu peale. Päeval oli ta puuris kinni ja üksi, aga õhtul ja öösel meiega. Ta harjus nii ära, et kui ma Rõngu aiandist lõunale tulin, teda toitma ja talle kärbseid püüdma – Jaak juba kisas ja nõudis minult süüa. Ta sai nii omaks, et ei põgenenud kuskile.
Sulekesed kasvasid selga ja ta õppis lendamist. Esimest korda võttis hoogu ja läks, aga maandus täpselt 6-ämbrilise mahuga tsinkplekk vanni, millel 15 cm kõrguselt vett põhjas. Jaak märg kui kalavedaja. Võta aga rätik ja kuivata Jaak ära. Ega teine päev uusgi katse paremini läinud. Siis lendaas ta kõrgemalt me köögis ja maandus täpselt tulisele pajakaanele pliidil, kus seakartulid juba keesid. Rabasin ta sealt ära. Viga seekord ei saanud.
Õppis sööma enda sööki ja enam teda rotilõksu vangi ei pannud. Magas kindlal toolileenil, kus ajalehed all ning kuhu öösel märgid peale tehti.
Kasvas ilus ja soliidne linnukene. Käis õues ja tuli alati tuppa tagasi. Sorteeris paberkommisid ja tõstis teelusikaid. Välja midagi ei viidud, sest tema oli ju toaelanik.
Kui keegi külla tuli, nii hakipoeg oli kõpsti kõrval. Talle pidi alati midagi andma. Mu ema mees Väino Maala tõmbas kord tema ees oma rahakotirauad lahti. Jaak ei olnud laisk poiss – tõmbas nokaga vene rublal tüki ära.
Siis oli ta kõva „ajalehelugeja“. Istub ajalehehunniku otsas ja rebib nokaga tükke. Sellest on piltki tehtud, aga foto on tumedavõitu – kvaliteedilt kesine.
Ükskord andsin Jaagule bussipileti. See võeti vastu, pandi varba alla ja hakati ribadeks rebima. Õues lennates ta tuli vastu otsesuunas ja maandus otse pähe.
Õemees pidi kreepsu saama, kui hakipoeg talle mustsõstraid süües pähe lendas. Elasin õdedest kaugel ja polnud neile maininud, et kasvatasin hakipoega.
Ostsime maja Valgutasse ja haki andsin emale Pühastesse. Tema leppis nendega hästi. Kartsin, et Valguta poisikesed ta hävitavad. Ema elas metsa sees. Tal oli septembri lõpus sünnipäev ja palju rahvast, 5-kuune hakipoeg lendles lae all. Visati küll teda õue, aga kui keegi välisust paotas, oli poiss toas tagasi.
Mu ema olla käinud minu hakiga Pühaste poes. Hakk ootas seni kase otsas kui ema oste tegi. Tagasi mindi, hakk istus õla peal…
Hakipoeg kadus novembris ära. Arvan, et mõni kass murdis maha. Ema mees lasi hakikesel kassile nokaga lüüa. Kass pelgas teda kui tuld. Ehk läks mõne võõra kassile sama julgest lööma ja see rabas ta kinni ning saatis õhtule.
Eksootilisi lemmikloomi ei ole meie pere pidanud. Olime maa inimesed ning leppisime eestimaistega. Tõid nemadki me perre omal ajal palju rõõmu ja helgeid hetki. Tänu neile!
Kuna olen maal kasvanud, olen väga palju loomadega kokku puutunud, nende eest hoolitsenud ja neid armastanud. Meie kodus olid lehmad, lambad, sead ja hobused (isa oli tallimees). Koeri ja kasse oli rohkem kui üks.
Kolm mälestust lapsepõlvest:
1. Nägin, kuidas koer tappis rästiku, võttis selja pealt kinni ja hakkas kahele poole raputama, kuni rästik oli surnud.
2. Lapsepõlve kõige koledam mälestus.
Meil oli kuri koer, kes oli ketis. Ühel hommikul, kui ema läks lehma lüpsma, nägi ta ehmatusega, et kellegi kuri käsi oli koera esikäppadest traadi läbi surunud, ühendades käpad omavahel. Tundus uskumatu, kuidas see oli võimalik. Koer oli kuri ja me ei kuulnud ühtegi häält. Me elasime vaikses, rahulikus Võrumaa külas, kus naabridki olid kilomeetri kaugusel, me ei teadnud endil olevat mingeid vihavaenlasi, ei olnud ka koer kellelegi kallale pääsenud. Traat võeti välja ja käpad paranesid, aga lugu ise jättis lapse hinge väga valusa mälestuse. Me ei saanud kunagi teada, kes seda tegi.
3. Lapsepõlve kõige ilusam mälestus.
Oli kaunis suvehommik. Ma ei olnud veel voodist tõusnud, õhuaken oli lahti. Kiisu oli äsja poeginud. Äkki nägin, et kiisu hüppab aknast sisse, äsjasündinud poeg suus. Tõi poja minu voodisse ja kiirustas järgmise järele. Nõnda käis ta neli korda, kuni kõik väikesed musta-valgetkirja pojukesed olid minu voodisse varjule toodud. Ei tea, mida ta kartis, küllap mõni murdja loom oli läheduses.
2
Elu pööras uue lehekülje peale kooli lõpetamist. Edaspidine elujärg tõi mind Abja alevisse. Abiellusin, kasvatasin suureks kolm poega. Saabus hetk, mil lapsed kodust lahkusid, abikaasa käis tööl. Tundsin, et tahan koera. Mõni kass oli mul olnud, aga kõne all oleval eluperioodil ei olnud kedagi. Juba ammu oli mu unistuses olnud saada endale pekingi paleekoer. Hakkasin ajalehest kuulutusi otsima. Leidsingi lehest vastava kuulutuse. 1998. aasta 17. jaanuari hommikul hakkasin lunima: “Tahan koera, tahan koera, tahan koera...!” Abikaasa otsustas võtte ette teekonna Abja-Paluojalt Tartusse ja sealt veel 20 km edasi. Ta leidiski kuulutuses mainitud koha üles. Kutsikas toodi tagatoast näha. Abikaasal ei olnud aimu, milline üks korralik kutsikas peab välja nägema. Teadis vaid, et ilma tagasi minna ei tohi. Maksis nõutud 1200 kr + 300 kr sõidule, seega 1500 kr.
Kutsikas oli kolmekuune, kirpe täis, ussid ja kopsupõletik lisaks. Ta ei osanud süüa, oli saanud põhiliselt musta kohvi. Kui ta nägi musta kohviga tassi, läks päris segaseks. Lausa kole, milliseid inimesi ilmas leidub!
Alustasime ravi Viljandi Loomakliiniku veterinaari Piia Vilu abiga. Saime rohtu kirpude, usside ja kopsupõletiku vastu. Kutsikas tuli õpetada sööma. Nimeks sai ta Marju Läniku koera järgi Mona. Minu ämm kutsus teda Mona-Lisaks, Monat on veel nimetatud Montšikuks ja Manjanaks.
3
Kolme esimese meil elatud aasta jooksul külastas Mona loomakliinikut üks kord kuus.
Ühel päeval tundus Mona haige olevat. Aknalaual istumise järel jäid aknalauale verised jäljed. Olin surmani kohkunud. Targematega konsulteerides selgus, et haigust pole ollagi, Mona igatses hoopis peigmeest. Peigmehe leidsime Tartust, aadressilt Pirni 4. Seal elas tore abielupaar, kelle peres oli 4 pekinglast: 3 leedit ja üks härra. Jätsime Mona üheks ööpäevaks sinna, ise sõitsime vahepeal koju. Paarituse eest viisime kohvi ja koogi + 500 krooni.
Mona jäi “käima peale.” Paisus nagu saiapäts. 7. novembril 2001. aastal sündis isa Jospeli järgi Jossa nimeks saanud imepisike koerabeebi. Sünnitus oli raske, sest sündiv kutsikas oli tagurpidi. Rohkem me teda enam paaritanud ei ole. Sünnitus toimus Viljandi Loomakliinikus. Sellest ajast jäi Mona abikaasa ja Jossa minu koeraks. Kaks nädalat käisid Monal ja Jossal katsikulised.
Esimestel päevadel magas peremees põrandal, mina voodiotsas kaitseks ja koerapere keset voodit, patjadest ümbritsetud. Siis otsisime karbi ja parema koha. Esimestel päevadel ei saanud meie tööle ja poeg kooli. Poeg väga muretses, kas kutsikas ikka imeda saab. Kogu elu pöördus pahupidi, muret ja vaeva oli palju. Meie isiklik elu lakkas olemast. Peremeesteks said Mona ja Jossa. Seda on nad tänase päevani. Lapse kasvatamine on igatahes lihtsam.
Aeg veeres edasi, ka Jossal oli peigmeest vaja. Leidsime sobiva Pärnust. Ei õnnestunud, tekkis põletik ja tuli osa organeid eemaldada. Sattusin psühhiaatriahaiglasse ravile.
Mona on malbe, Jossa täielik türann. Toidu võtab ta Mona käest ära, mänguasjad peab oma kätte saama, võõrastega ei lepi. Mind ei tohi keegi puudutada, Jossa tuleb kohe kallale. Isegi hüvastijätul õlale patsutada ei tohi, kallistamine ei tule kõne allagi. Ka meid endid on ta näost hammustanud. Mehi sallib Jossa veel vähem kui naisi. Ta on praegu nelja-aastane.
4
Koerad, sealhulgas ka Mona ja Jossa, on kõige truumad olevused ilmas. Ma ei vahetaks neid mitte iial, mitte kunagi mitte kellegi vastu.
Kui meid ei ole kodus, ei söö ega joo nad enne, kui oleme tagasi. Valvavad köögi aknalaual, lähevad päris segaseks, kui näevad meid tulemas. Kohe asuvad kottide kallale, et mida toodi. Kui tulen töölt, tervitame Jossaga teineteist üksteisele musi andes. Mona tervitab samamoodi peremeest. Kui peremees on napsu võtnud, siis Mona ei lähe talle ligidale, alles hiljem voodis läheb juurde. Koerad magavad voodis, köögis aknalaual päikese käes ning põrandal. Mona omapära on see, et kui peremees nina nuuskamist imiteerib, peab Mona selle rätiku kohe kätte saama. Jossal peavad iga päev õhtul voodis olema barankad. Juustu armastavad nad ka. Kui aga anda pirni, lähevad lausa kaklema. Mona tahab ka ja siis peab peremees sekkuma.
Mona ja Jossa on jäänud omapead koju, naabrinaise valve alla ja ka kaasa võetud. Monale meeldib reisida, Jossale mitte, ta kardab.
Mona ja Jossa sünnipäevi peetakse pidulikult.
Koerte toidu peale kulub umbes 600 kr kuus. Nad söövad liha (jänese-, lamba-, kanaliha), maksa, hiina kapsast, porgandit, paprikat, pirni ja õuna. Krõbinaid söövad nad ainult siis, kui on väga suur nälg. Mona sööb veel ka jogurtit ja vahukoort. Ta armastab lakkuda piima, õlut, coca-colat ja veini. Jossa lakub vett.
Peremees vannitab Monat ja Jossat kahe kuu tagant. Kasutusel on pissilapid, mida vahetatakse kolm korda päevas. Kakamine toimub õues, kus käiakse kaks korda päevas.
Jossale meeldib minu rinnal telekat vaadata, ilma ta magama ei lähe.
Tänu Monale ja Jossale on mu hing tervem ja peresuhted paremad. Raske oleks neid pidada, kui mõlematel ei oleks soovi ega huvi nendega tegeleda. Me mõlemad armastame neid väga.
Ma ei võtaks koduloomadeks roomajaid ega ämblikke. Minu onupoja poja peres peetakse madusid.
Surma teema on nii valus teema, et sellel me ei taha üldse mõelda. Kui seisame kord fakti ees, et neid enam ei ole, eks siis otsustame, kas võtame uued või ei.
Meie pere lemmikloomad on olnud kassid. Kasse on meie peres aastate jooksul olnud üsna palju. Me oleme neid hoidnud ja armastanud, nad on olnud meie pere liikmed.
6 aastat tagasi, 2000. aastal, suri meie eelviimane kass Pella, ta sai õnnetult surma meie enda auto rataste all. Matsime Pella väärikalt maha ja hakkasime mõtlema, kust saaks kiiresti uue kassi. Sel ajal vedas meile jalgrattaga posti postiljon Marika. Kuulnud meie murest, tuli ta ühel päeval, rattal lisaks postikotile korv väikese kassipojaga. Kassipoja eest ei tahtnud tasu ei andja ega tooja. Minu lapsepõlvemaal Võrumaal anti kassipoja eest suur sukanõel, et küüned ja hambad hästi teravad kasvaksid. Siinkandis sellist kommet ei tunta.
Minu sel ajal seitsmeaastane tütrepoeg Markus pani kassipojale nimeks Miisu. Algul tundus see nimi liiga lihtne ja tavaline, aga kuna Markus oli kindlalt otsustanud, saigi kassipoja nimeks Miisu.
2
Kuna kassid olid alati meie majas olnud, ei vajanud me Miisu kasvatamiseks ja hooldamiseks lisateavet. Ka piim oli omast käest võtta, kuna pidasime sel ajal lehma. Maal elades ei ole mõttekas pidada tõupuhtaid loomi, eriti koeri, kes vajavad pidevalt erihooldust ja loomakliiniku külastusi, mis on tülikad ja kulukad.
Kassi muretsemisel on oluline kassi välimus. Meie ei taha üleni musta, nn. ”nõiakassi.” Hügieeni silmas pidades ei ole me tahtnud ka angooratüüpi kassi. Kunagi oli meil “Karvasaba,” aga temal oli ainult saba karvane. Mulle ei meeldi ka siiamid oma tigeda iseloomu tõttu. Minu täditütre peres on siiam nimega Bin Laden (ristinimega Triibu), kes on selle pere lemmikloom. Bin Ladenil on oma mängutuba, kastitäis mänguasju ja oma magamisase. Köögis aknalaual on ekstra kassile kasvatatud “rohelist,” mida ta käib ise võtmas. Pereisal on süda haige. Kui ta istub tugitoolis, tuleb Bin Laden tema rinnale, just südame kohale ja seab ennast sinna magama. Ta oskab ka mõne teise haige koha üles leida ja seda ravima asuda. Iseloom on Bin Ladenil tõeliselt siiamlik. Selle tõestamiseks toon ühe kurioosse näite: perel on suvila Võru linnast väljas. Suvilasse minnes võetakse kass korviga kaasa. Suvilanaaber, kes oli kassiga alati sõber olnud, võttis ta sülle. Piirdeaia taha ilmus üks võõras kass. Bin Laden tahtis minna uue kassiga tutvuma ja kui suvilanaaber ei jõudnud või ei jaksanud nii kiiresti reageerida, tõmbas ta naisel käed nii katki, et viimane vajas arstiabi.
Bin Ladeni hingel on kolm lindu. Kaks said päästetud, kolmas kahjuks mitte. Möödunud talvel oli nii, et kui perenaine alles magas ja tihased olid tühja linnumaja juures toiduootel, tuli Bin Laden perenaise voodisse ja tõmbas õrnalt käpaga, andes märku, et aeg on ärgata ja oma kohustusi täita. Minu vanematekodus Võrumaal oli valge kass nimega Palli. Tema omapära oli, et ta vältis võõraid. Kui me läksime sinna vahel külla juba reedel, oli kass kadunud. Välja ilmus ta alles esmaspäeval, kui me õuest välja sõitsime.
3
Nüüd veel meie Miisust. Kuna Miisu on tavaline talukass, ei vaja ta erilist hoolitsust. Ta hoolitseb ise enda puhtuse eest. Toiduks saab Miisu kassitoitu, võileiba, vorsti, mõnikord liha. Miisu armastab ka vahukoort. Kui Markus mõnikord lausa sardelle või muud paremat Miisule annab ja meie pahandame, ütleb Markus, et Miisu on ka meie pere liige.
Miisule anname kirbu- ja ussirohtu ning laseme teda vaktsineerida marutaudi vastu. Mõnikord mädaseid silmi puhastame kummeliteega.
Meie Miisul on selline omapära, et ta on meil lastetu. Sel põhjusel ei ole ka vaja olnud tablette ega steriliseerimist. Praegu on ta meil kuueaastane. Kassipulmad toimuvad regulaarselt, Peigmehi käib 3-4 isakassi, aga järglasi ei tule. Varasemate kassidega oli alati mure, sest olime sunnitud kassipoegi “merekooli” saatma (nad uputama), mis oli väga ebameeldiv protseduur.
Kõik kassid enne Miisut olid “õuekassid,” magasid karjaköögis katlakaanel, tuppa ei tulnud. Miisu ei läinud algusest peale karjakööki ja ei tulnud ka tuppa. Eelmisel aastal olukord muutus. Kui ilmad läksid külmaks, hakkas Miisu tuppa tahtma. Miisule tehti oma magamiskoht - üks tugitoolidest vastava kattega sai temale. Tänavu talvel ja kevadel läks aga asi käest ära. Lapselaps Markus on kassi päris ära hellitanud. Miisu magas Markuse voodis, ka padjal ja üldse igal pool. Kui ütlesime
kurja häälega “Miisu, kus su koht on?”, läks Miisu kohe oma toolile, aga nagu meie olime läinud, läks Miisu Markuse juurde tagasi.
Kaasa ei ole me Miisut kuhugi võtnud, üksi kodus olles saab ta suurepäraselt hakkama.
Miisu sünnipäev on 15. juulil. Ta saab sel päeval paremat toitu ning küünal pannakse põlema.
Miisu eest hoolitsemine on jäänud mõistlikkuse piiridesse. Olen näinud nii ülesöödetud kassi, et ta ei jõudnud ennast enam liigutada. Miisu on meil normaalmõõtmetes.
Kassinäitustel ei ole me käinud ei Miisuga ega Miisuta.
Võrreldes nõukogude ajaga on lemmikloomade eest hoolitsemine oluliselt lihtsam spetsiaalsete toitude ja loomakliinikute olemasolude tõttu.
Lemmiklooma surm on olnud meie peres tõeline tragöödia. Kõik nad on olnud väärikalt maetud ja kohe uus loom muretsetud. Üle kahe kassi ei ole meil korraga olnud.
Meie Miisu ei ole puhtuse pidamises saanud eri väljaõpet, ka ei ole toas liivakasti. Ometi ei ole Miisu mitte kunagi tuppa musta teinud, kui ta soovib õue, siis tuleb ja küsib. Laualeminek on küll karmilt keelatud, aga seda nõuet ta viimasel ajal ignoreerib, alles hiljuti oli lausa peadpidi Markuse piimatassis.
Palju pahandust on Miisu ja minu abikaasa vahel suviti, kui õu on täis pääsukesi ja teisi linde. Üldiselt Miisu saab aru, et linde püüda ei tohi. Aga linnud on ju tema jaoks nii ahvatlevad ning kassil on raske seda nõuet täita. Mõni pääsuke ja talvel tihane on Miisu saagiks langenud. Kõige hullem lugu juhtus tänavu talvel, kui Miisu tuli kuuseheki alt, hoides kaelapidi suus armsat paksukest nurmkana. Me võtsime linnu Miisu käest ära ning riidlesime temaga kõvasti.
Meie Miisu lükkab ukse ise lahti. Kunagi oli meil kass, kes hüppas lingile ja avas iga ukse, ainult kinni ei pannud.
4
Meie lapselapsele Markusele on Miisu väga tähtis. Ta on ka koera tahtnud, aga kuna elame küla keskel, kust tee läbi läheb, ei ole me koera võtnud. Neid on meie külas küllalt auto alla jäänud.
Markus tegi kolmandas klassis uurimustöö kassist. Selles töös pühendas ta suure osa Miisule. “Minu kass on halli-valgekirjaline, kaalub 3 kg 700 gr. Keha pikkus on 45 cm, saba pikkus 25 cm. Ta on segatõugu ja nimi on Miisu.
Miisu ei armasta toas viibida. Kass on inimesele sõbraks. Meie kass püüab hiiri, rotte ta kardab. Kass sööb inimestetoitu, kassitoitu ja lakub piima. Kass võib küünistada, kui talle haiget tehakse. Meie kass magab heinaküünis, söömas käib hommikul vara, lõunajal ja õhtul hilja.
Ükskord, kui ma olin 7-aastane, küpsetas ema kooke. Panime koogi taldrikuga lauale. Miisu oli ka köögis. Andsime talle kassitoitu ja ise läksime köögist ära. Kui tagasi tulime, oli kassitoit alles ja koogitaldrik tühi. Miisu ootas ukse juures õuelaskmist.
PAHANDUS
Miisu koogid ära sõi,
järele jäi suhkruvõi.
Mornilt ukse peale vahtis,
kiiresti nüüd õue tahtis.
Miisu peale kärati,
harjavart tal näidati.”
Ma ei peaks kunagi karvadeta kassi, madusid ega sitikaid. Papagoi võiks olla.
Iga koduloom võib olla lemmikloom, aga lambatalle ja vasikaga on see õnnetu lugu, et ükskord peavad nad oma elu jätma. Siis on kurbust palju. Oleme seda üle elanud ja enam ei taha. Praegu me enam ei peagi loomi peale Miisu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Palli tänaval elamise ajal (Vaike tuli Palli tänavale elama 1973. a.) oli meil kaks koera, kaks kassi ja praegu (2006. a. märts) on üks kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Loomade võtmisel pikka kaalutlemist ei olnud. Suure krundiga eramajas peab õuevalvur ja hiirepüüdja olema. Lapsed tahtsid väga loomi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koerad ja kaks esimest kassi on tuttavatelt saadud ja kingitud.
1980. aastal tõi vanem poeg koerakutsika, kes sai olümpiamaskoti järgi nimeks Vigri. Tema eluaeg jäi lühikeseks. 9-kuuselt jäi Vigri auto alla. Kraapis meie ja naabri krunti lahutava aia alla augu. Puges sealt naabri krundile ja oligi tee vaba laia maailma. Vabadus oli lühike. Kaks koolist tulevat tüdrukut tõid sõna teel lamavast surnud koerast. Oligi meie Vigri. Poeg mattis Vigri koduaeda õunapuu alla.
Järgmise koera Šarli tõi ka vanem poeg. Kooliõed kinkisid talle 25. sünnipäevaks kutsika, kellest kasvas uhke must puudel, kes elaas 14 aastaseks. Šarli oli tõukoer. Iseloomult väga alandlik ja sõbralik. Võttis hästi õppust. Šarli hüppas läbi rõnga, üle hüppenööri, tõi esemeid kätte jne. Teretamisel andis Šarli käppa, maiuspala saamiseks sitsis. Ta armastas väga mängida. Šarli pidas puhtust. Tema kemps oli ühe õunapuu all. Korjasin junnid ära ja kaevasin maa sisse. Vanana ei tahtnud hästi minna. Kui olin õues ja tal oli vaja õunapuu alla minna, siis vaatas juba minnes mulle otsa, et kas pean ikka minema või ajan asja siinsamas ära. Ütlesin siis: „Mine, mine, Šarli!“ ja Šarli läks.
Elu lõpul jäi Šarli haigeks. Haigus ja aastad ta viisidki. Mees leidis Šarli surnuna meie maja esikust. Ütles mulle: „Ära tule vaatama! See on sulle ränk!“ Ja mattis Šarli Vigri kõrvale õunapuu alla.
Esimese kassi tõi ka vanem poeg. Paar nädalat pärast Šarli toomist tuli poeg koju kassipojaga. Ühe kooliõe peres oli kassil neli poega ja tema oli küsinud ühe endale. Anti rõõmuga. Nii ta ilmuski koju pisitillukese kassipojaga. Silmad olid kassikesel siiski juba lahti, aga vanust võis olla ainult mõni nädal. Pojast kassi kasvatamine nõudis palju hoolt. Tegime talle kingakarpi pehme aseme. Karp oli toas ahju ääres. Väikese pudeli täitsime sooja veega ning asetasime karbi keskele. Kassike magas, nagu look pudeli peal. Jälgisime, et vesi jahtuks. Söötsime teda lutiga. Tütre nukuserviisi nõude hulgas oli tilluke pudel lutika. Täitsime pudeli sooja lehmapiimaga, panime luti talle suhu ja nii kassike imeski lutti. Kassipoega toitis minu mees. Umbes paar nädalat ei tulnud ta karbist välja. Liivakasti asjale tõstsime teda. Tasapisi hakkas kassike karbist välja ronima, liivakastis käima ning toas liikuma. Kasvas ilus suur must-valge kõuts. Lausa iludus oli. Kaalus ligi 5 kilo. Kaalu sain kätte nii. Algul kaalusin ennast, siis võtsin kassi sülle ja astusin uuesti kaalule. Nüüd näitas kaal ligi 5 kilo rohkem. Kassi nimi oli Mitsu. Kuidas Mitsu elu lõppes, ei teagi – ta jäi kadunuks.
Järgmine oli must uhke valge maniskiga emane kass Miisu. Tema tõi tütar ühelt tuttavalt. Tema lõpp oli kurb. Õhtul oli terve elurõõmus kass. Hommikul tuli tuppa, näugus haledalt. Nägime, et loom piinleb. Puges igale poole peitu. Lõpuks läks riidekapi alla kõige tagumisse nurka ja sinna ta surigi. Mees mattis Miisu koduaeda. Sel ajal Raplas loomaarsti ei olnud. Arvasime, et Miisu võis naabrite juures süüa toitu, mille sees oli rotimürk. Naabrid pidasid kanu ning kurtsid, et neil on palju rotte ja panevad nende hävitamiseks mürki.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hüüdnimesid ei ole meie loomadel olnud. Kahe esimese kassi nimed kujunesid iseenesest. Viimasele kassile panin mina nime Kitikati. Lisasin levinud nimele Kiti juurde Kati ja oligi nime, millega ka tütar ja pojapoeg nõustusid. Nime Vigri pani poeg, kes kutsika koju tõi. Kuidas järgmine koer Šarli sai, ei mäleta.
Praegune kass Kitikati on hüljatu. Augusti lõpus neli aastat tagasi riisusin ema aias heki taga muru. Ühisgümnaasiumi poolt tulid kaks tüdrukut ning seletasid midagi omavahel. Peatusid meie krundi tänavaäärse piirikivi ääres ja jooksid itsitades edasi. Mõne aja pärast tuli teist tänavat mööda naine, ületas ristmiku (meie krundi piirikivi juures ristuvad kaks tänavat) ja seisatas piirikivi juures ning hõikas: „Proua, siin mu kassipoeg!“ Läksin väravast välja, hüüdja oli ära läinud ning kivi peal ukerdav kassipoeg. Võtsin loomakese sülle, tõin tuppa ja nii saigi kassipoeg endale kodu. Söötsin teda poest ostetud soojendatud piimaga, aga kõht oli tal lahti ning ta nägi niru välja. Arst vaatas ja küsis: „Kas söödate rõõsa piimaga?“ Jaatasin. Seepeale soovitas arst anda keefiri, kuni kõht korda saab. Saigi terveks ning talub siiani rõõska piima.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte ja kasside kohta olen saanud loomaraamatutest, mis meil kodus on. Ajades juttu tuttavatega, kellel kodus koer või kass, vahetame uudiseid lemmiklooma kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks tähtis. Peamine, et loom oleks terve ning pakuks rõõmu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole ma osalenud, aga arvan, et need on vajalikud. Uudistaja näeb seal väga huvitavaid loomatõuge. Loomapidajad saavad oma töö tulemusi võrrelda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsen mina. Annan süüa, pesen toidunõud, jälgin, et loom külmaga õue ei jääks jne. Vabalt elava looma eest hoolitsemine võtab vähe aega. Terve koer ja kass saab ise hakkama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kitikati jaoks ostan kassitoitu – konserve ja krõbuskeid (kuivtoit), kuid ta sööb meeleldi ka sama, mida sööme meiegi. Eriti meeldib talle konserv – nii kui purgi lahti teen, on ta lõhna peale kohal. Spetsiaalse kassitoiduga on kergem kassi toita. Usun ka reklaami, et spetsiaalsed kassitoidud sisaldavad looma arenguks vajalikke aineid. Varem peetud koerad ja kassid sõid sama, mis oli pere laual. Spetsiaalseid lemmiklooma toite polnud nõukogude ajal kaubandusvõrgus. Üks kass armastas väga juurviljasupi leent.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kitikatiga käisin loomaarsti juures, kui tal pojana oli kõht lahti, kui lasin panna ampulli kirpude vastu, profülaktilisel läbivaatusel ning vaktsineerimas. Vaktsineerimine on vajalik, eriti vabalt liikuvate koerte ja kasside puhul.
Ühe terviseprobleemi lahendasin küll tuttava soovitusel. Kitikati kraapis end üksvahe ning karv oli väga lahti. Tuttav kassipidaja soovitas anda lõhepadjakestega kassikonservi. Andsin ja läks üle.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kitikati on steriliseerimata ja annan talle tiinusevastaseid tablette. Steriliseerida on ehk vaja toas elavaid kasse, sest pulmaaeg on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kitikatil ei ole lasknud järglasi saada. Varasemad kassid ja koerad olid isased.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kitikati liigub vabalt kogu majas, ka ärklikorrusel. Magamiskoha otsib ta endale ise ning vahetab neid sageli. Praegune magamiskoht on tugitool ahju juures. Kaua aega magas ta ärklikorrusel riidekapis. Talle meeldivad korvid, kastid, kapid. Üksvahe oli ta lemmikpaik diivanikorju peal. Talle meeldib magada põrandavaiba või diivani katte all. Kergitab käppade ja nina abil vaiba üles, poeb selle alla ja põõnab. Peab tähelepanelik olema, et peale ei astu.
Jooksuajal magab õues kuuris. Sel ajal ma ei kutsugi teda tuppa, aga muidu hõikan õhtul Kitikati tuppa. Voodisse ei ole ma lubanud ühtegi kassi ja ei luba ka Kitikatit. Kui esimest korda teda voodis nägin, pahandasin temaga. Ütlesin: „Kitikati, sinu koht ei ole siin! Mine otsi oma koht üles!“ Rohkem ei ole ma teda voodis näinud.
Minu sülle tuleb Kitikati harva: mul ei ole aega temaga istuda. Tütre sülle läheb sagedamini. Tütar paitab teda ja nii istuvad nad tükk aega. Üks meeliskoht on tal väimehe kurgu all kui väimees diivanil pikutab. Kitikati nurrub seal mõnust ja sõtkub käppadega.
Juhul, kui Kitikati õhtul tuppa ei tule, käin öösel vaatamas, hõikamas ning lasen tuppa. Öösel tuleb teda välja lasta – tuleb ja näugub. Tõusen ja lasen looma välja.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ma ei ole käinud ja väljaspoole kodu ma looma kaasa ei võta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Arvan, et Kitikati sünnipäev on jaanipäeva paiku, sest ta paistis olevat kahekuune, kui meie juurde sattus. Toome talle maiust – viinerit, sardelli, väga head kiisutoitu (konserv kassipoegadele) jne. Tütrepoeg sidus talle toas lipsu kaela. Õue lipsuga ei võinud kassi lasta, oleks võinud kuhugi kinni jääda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietanud me Kitikatit ei ole, aga mänguasju oli tal noorukieas, aga nüüd ta mängimisest suurt ei hooli. Kitikatil oli mängimiseks paar pisikest palli, väike mängukass, tikutoos kõriseva sisuga, paela külge kinnitatud rulliks keeratud kompvekipaberid jne. Spetsiaalseid vahendeid kassi hooldamiseks ei ole ma ostnud. Spaasse viia ma teda ka ei soovi. Kitikati ei armasta vett.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Vajalik hoolitsemine peab tagama loomale sobiva toidu, hea tervise, kodutunde, arstiabi. Ülehoolitsemist näen selles kui loomast tehakse kultuseobjekt, talt võetakse võimalus iseenda elu elada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest hoolitsemisel iseloomulik poetoit.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surmast ja matmisest oli eespool juttu. Peale Šarli surma olin mitu aastat loomata. Mõtlesin, et ei võtagi. Enda kasvatatud looma surm ja matmine on kurb, aga nüüd olen rõõmus, et meil on Kitikati. Kõik hoiame teda väga.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Üks „kodureegel“ on, et voodis ei tohi magada. Pojana käis Kitikati liivakastis. Nüüd on õues kindlad kohad, kus ta oma asjal käib.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kitikatil on üks komme, mis mulle ei meeldi, aga ma pole suutnud teda sellest võõrutada. Ta armastab istuda söögilaual ja aknast välja vaadata ja just öösel. Ärkab üles, hüppab lauale, poeb kardina taha ja vahib välja. Kord, nähes teda laual, andsin sähmaka peenikese kasevitsaga. Aga ikka nagu varastab ennast lauale. Kui kuuleb, et ärkan ja voodist tõusen, on kohe laualt maas.
Kassid paluvad õue erinevalt. Üks kass istus kase all, näugus ja vaatas üle õla, kas ma tulen. Kitikati istub sõnatult ukse juures. Kui küsin: „Kas tahad õue?“ siis vaatab tagasi, ikka vaikides. Tagasi vaatamine tähendab, et on soov õue minna.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke me õpetanud ei ole. Koer Šarlist oli eespool juttu. Üks kass sitsis. Nööri otsas oli mingi maiuspala. Üks asjaosalistest hoidis nööri maiuspalaga, teine sättis kassi sitsima.
Kui on vastavat tõugu koer, siis on õigem teda õpetada. Miks lasta looma võimetel kaotsi minna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ja arvan, et loom saab minust aru. Hommikul Kitikati tänab mind õue laskmise eest. Teeb: „Näu!“ Mina teen vastu: „Näu!“ Väljas mängime Kitikatiga peitust ja selle juurde kuulub jutt. Talvel peidab ennast lumehunniku taha. Mina otsin ja hõikan: „Kitikati! Kus sa oled?“ Kitikati hüppab lumehange tagant välja. Suvel ronib puu otsa peitu. Mina hüüan ja otsin. Sirutan käe välja, Kitikati hüppab alla minu käe suunas. Mingil tasemel mõtlemine on loomale omane.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Meie peres peetud loomad ei ole küll pererahva kiindumust liigselt ära kasutanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsevad ka looma eest ja teevad seda meeleldi. Tütrepoeg, IV klassi õpilane, mängib kassiga sageli. Lapsed vajavad suhtlemist loomaga. Ta õpib looma mõistma ja hoidma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kas just rohkem, ei oska öelda, aga ümbruskonna loomapidajatega räägime endi loomadest, samuti tuttavatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks ma rotti – aitab metsikutestki.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Talvel söödan rasvatihaseid. Neid on huvitav jälgida: siutsuvad ja sagivad ümber toidupalli. Ämma majja siginesid hiired. Ta ei lubanud neid hävitada. Unetutel öödel olevat mõnus kuulata, kuidas nad seina taga sagivad, piiksuvad, köögis põrandalt puru korjavad. Üks neist seltsilistest suri. Laip levitas vastikut lehka ning armastus lõppes otsa. Hiired hävitati.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma ei peaks. Eriti jälk on madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib „lemmikloomaks“ olla ka loom, kelle pidamisel on praktiline otstarve.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peetakse, et olla lähemal loodusele linnaoludes. Lemmiklooma eest hoolitsemine arendab last ja annab tegevust. Minu tütre mängukaaslaseks ja sõbraks oli meie koer Šarli.
Vabaduse jaoks sündinud looma ei tohi inimene panna kitsasse korterisse elama. See oleks kuritegu looma suhtes. Loom muutub elavaks mänguasjaks ja kaotab oma elu sisu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kaks koera Berta (1974 või 1975-1987) ja Pontu (1988-2002).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olime aasta või paar Sakus oma majas elanud ja poeg tahtis väga mingit looma. IV kl. lõpetamisel sõitis nende klass ekskursioonile Saaremaale ning poeg ja tema sõbrad ostsid Kuressaare turult mõned kanapojad – igale poisile üks. Õhtul tuli poeg koju, kotis külmast kanged tibud. Teised poisid elasid väikestes linnakorterites ja andsid oma tibud minu pojale. Tegime külmast poolsurnud tibudele pappkarpi pesa, panin sinna soojenduskoti ning kõik ärkasid tasapisi ellu. Nii nad elasid minu majas. Ühegi poisi ema ei tahtnud kuuldagi oma poja ostetud tibust. Tegemist oli nendega palju – sööda, puhasta karpi, soojenda. Kasvades tikkusid nad ju karbist välja. Päevad läbi oli tööl – töötasin Tallinnas ökonomistina. Õnneks oli naaber, kes kanu pidas, nõus tibud endale võtma. Pojal oli neist väga kahju lahkuda. Leppisime kokku, et kui ta saksa keele eksami saab viie, siis võtame koera. Nii läkski. Poeg sai eksami viie. Läksime kohe turule. Sel päeval oli müüa ainult üks kutsikas. Maksime viis rubla ja kutsikas oli poja oma. Pidi oleme siberi laika, aga temast kasvas laika-taoline krants, keda me kõik hakkasime väga armastama. Võtsin koerakese raske südamega, sest hooldamine jäi minule, aga tegemist oli üle pea – ametitoo, pere, suur aed, mees oli sageli ära seoses oma ametitööga. Kutsikas oli väga noor – alla kahe kuu.
Oli küll suvi, aga algul elas Berta majas. Vänderdas esikus ja köögis. Tegi paar loiku ka, aga ma harjutasin selle kombe välja: panin nina loigu sisse ning andsin paar kerget laksu ka. Magamiseks oli tal ema padi algul köögis (soojem), pärast esikus. Mees ehitas Bertale kuudi ja vanemaks saades kolis Berta sinna.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Mina pakkusin nime Berta, sest ta oli pisike ja pehme hästi trullakas kutsikas. Teised pere liikmed leppisid nimega. Berta oli sõbralik ning leebe rõõmsa olekuga väikesekasvuline pikakarvaline koer, kõrvad erksalt kikkis. Berta oli tegelikult poja koer – tema hoidis, koolitas ja kasvatas Bertat.
Pärast Berta surma võtsime uue koera, sest maja vajas mingit valvet. Olime terve päeva ära – lapsed käisid Tallinnas koolis, meie mehega olime tööl, aga aeg muutus kogu aeg kurjemaks. Pontu saime paarikuuse kutsikana ühe tuttava pojalt. Too poiss omakorda sai kutsika tasuta Saku laadalt. Keegi müüs seal kutsikaperekonda ning viimast ei tahtnud keegi osta. Müüja andis selle poisile, kes kutsikate ümber tiirles, kuid poisi ema ei olnud nõus kitsas korteris koera pidama ning pakkus minule. Läksin lapselapsega järgi. Andsin viis rubla ja panin kutsika kotti. Nii kui kodus põrandale panin – oksendas. Teda oli üle söödetud. Nimi Pontu oli tal juba olemas. Pontu kurvastas ja nuttis kaua aega. Tihti kuulsime, et Pontu niutsus unes.
Hüüdnime meie koertel ei olnud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kohta ei otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei omanud mingit tähtust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma koeri loomanäitustele viia ei olnud põhjust ja ise ei ole ma neil näitustel ka käinud. Lemmikloomade näitustel osalemine on minu arvates jõude elavate inimeste meelelahutus. Loomal, välja arvatud elusad mänguasjad, on oma praktiline ülesanne. Meie koerad olid majavalvurid ja mõistesse lemmikloom nad minu arvates ei mahu. Lemmikloomad on tänapäeval korterites peetavad loomad, kes on oma loomulikust elukeskkonnast välja rebitud ja kujunenud inimeste meelelahutuse objektiks. Loomad puuris näitustel – see on omamoodi loomade rafineeritud piinamine inimeste lõbustamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte toidu eest hoolitsesin mina, ostsin vajalikud ained ja keetsin söögi valmis. Pontuga, kes oli ketikoer, käis jalutamas abikaasa. Berta jooksis aias lahtiselt. Temaga polnud vaja jalutada. Pontu viimased eluaastad möödusid linnakorteris. Ka seal käis abikaasa temaga hommikul ja õhtul väljas, mina keetsin söögi ja hoolitsesin aseme (tekk ja suur padi esikus) eest. Pontu elukohaks oli kahe korteri vahele jääv esik. Teine korter oli tühi ja sellest esikust ei olnud pääsu teisele korrusele. Terve esik oli meie ja Pontu päralt. Ei oska mõõta aega, mis kulus koerte peale. See käis teiste kodutoimetuste vahel.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu valmistasin ise, sest olin nii harjunud. Ka Pontule ei ostnud spetsiaalset toitu. Nii oli odavam ja ka koer oli harjunud kodutoiduga. Oma toidu ülejäägid kasutasin koerte söötmiseks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördusime seoses Berta sünnitusega. Jooksuajal hoidsime Bertat majas. Noorena pääses ta kord välja. Oli ära ja tuli koju väga patuse olekuga. Jäi tiineks. Kui sünnitamise aeg kätte jõudis, kadus Berta ära. Otsisime teda mehega oma krundil. Ta vaeseke oli vaeveldes kõndinud mööda aia äärt. Mees leidis ühe surnud kutsika ja lõpuks ka põõsast oimetu Berta. Mees pani koera kotti ja sõitis linna tuttava loomaarsti juurde, kes tegi keisrilõike ja võttis välja kaks juba roiskuma hakkavat kutsikat. Arst andis mehele kaasa antibiootikumid, mida süstisin Bertale. Ta kartis süstimist. Ütlesin: „Berta, tule siia!“ Tuli alandlikult, kints värises. Pärast operatsiooni oli nii nõrk, et esimesel päeval suutis roomata pissile oma padja vastas olevasse nurka, teisel päeval roomas pissile välistrepile, kolmandal juba trepi juures kasvava sireli alla. Paranes. Arst ütles, et õnnetuse põhjuseks oli ???
Pontu oli kutsikana, kui me ta saime, natuke rääbakas – karv tuhm ja tokerdunud. Jõin ise nõgeseteed ja panin seda ka Pontu toidu sisse. Üks tuttav õpetas, et tema paneb koera toidu sisse nõgeselehti ja noori varsi. Tegingi tema soovituse järgi. Pontu karv hakkas varsti läikima.
Leian, et vaktsineerimine on vajalik. Nii Berta kui ka Pontu olid vaktsineeritud katku ja marutaudi vastu.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassi tuleks küll steriliseerida. Koera puhul oleneb sellest, kas koer võeti tubaseks iluasjaks või õues elavaks majavalvuriks. Steriliseeritud koerast majavalvurit ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Berta tiinusest ja sünnitusest oli eespool juttu. Pontu jäi tiineks kolmel korral. Me ei suutnud teda jooksuajal küllalt valvata. Ühed pojad uputas abikaasa veeämbrisse kohe pärast nende sündimist. Pani vastsündinud kutsikad kilekotti, raskuseks kivi, sidus koti kinni, torkas augud sisse ja siis koti veeämbrisse. Oli väga võigas asi! Teisest pesakonnast jätsime ühe poja elusse ning lehekuulutuse abil andsime hiljem ära. Ühe poja jätsime alles, sest peale esimese pesakonna hukkamist otsis Pontu kaua aega oma poegi ja nuttis. Lapsed ja lapselapsed ei tea Pontu poegade hukkamisest siiani. Üks lugu oli veel. Abikaasa pidas mesilasi ning mesilased ründasid tiinet Pontut. Pontu puges kuudi alla, mesilased järgi. Vanem lapselaps (meest ei olnud kodus) pani kaitseülikonna selga, näomaski ette ning tiris Pontu välja ning päästis mesilaste käest. Pontu sünnitas pooleldi kantud pojad. Ise kosus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nii Berta kui Pontu elasid õues kuudis, mille põhjas olid heinad, mida kattis tekk. Kuudi ukse ees oli ka tükk paksemast tekist. Heinu ja tekki vahetasime vastavalt vajadusele. Väga külmal ajal magasid koerad maja esikus. Vanas eas elas Berta majas, tema ase oli esikus. Berta viimastel elukuudel olin päris hädas. Vanem lapselaps Maria oli aastane ja kippus Berta juurde esikusse, kuid teda ei võinud sinna laasta, sest Bertal oli seedeelundites mingi häda ja ta määris põrandat. Berta liikus vabalt krundil, aga Pontu oli ketikoer. Tal oli jahikoera verd ja ta ajas kanu taga. Saime Pontu vääritu kombe teada juhuslikult. Kord, pärast krundilt minema jooksmist, tuli Pontu tagasi surnuks puretud kana hambus. Uurisin, kas ümbruskonna peredes on kanu kaduma läinud. Kuulsin, et ühes peres oli kadunud neli kana. Võtsin surnuks puretud kana kaasa ja läksin perenaise jutule. Puretud kana ta omaks ei tunnistanud. Pakkusin talle nelja kadunud kana eest raha kartuses, et võib olla on nende kadumises süüdi Pontu. Raha perenaine ei võtnud. Tulin koju, matsin surnud kana maha ja Pontust sai ketikoer. Kanade tagaajamise kommet me Pontult võõrutada ei osanud. Metsa minnes võtsime Pontu oheliku otsas kaasa, metsas lasime lahti, aga seda saime teha kohas, kus polnud talu kana-aiaga. Kui Pontu kuulis kanade hääli, oli ta nagu nool aia taga ja jooksis väljaspool aeda ning hirmutas kanu.
Tubadesse ei lubanud me koeri, aga Berta leidis siiski võimaluse lipsata elutuppa ja tugitoolis magada. Me ei juhtunud teda seal nägema, aga leidsime sealt Berta karvu. Järelikult oli ta seal lesinud. Kööki võis koer tulla, aga lauale ei tohtinud minna, kuid juhtus ikka, et nägime laual Berta käppade jälgi. Seadsime sisse korra, et Bertat söögi ajal kööki ei lase, sest ta armastas paremaid palakesi lunida, aga me ei suutnud olla järjekindlad. Voodisse koerad loomulikult tulla ei tohtinud.
Pikka aastail elas Pontu esikus. Sellest oli eespool juttu.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele koeri ei võetud, sest alati oli keegi kodus. Saku ja Tallinna vahet sõitsid mõlemad. Rongis oli Berta kandekotis pea väljas, vahest isegi võrgus. Pontu oli suur koer ja temale võtsime koerapileti. Ta oli rihma otsas, puges rongis pingi alla, värises ja hoidis minu või abikaasa jalgade ligi. Rongisõit oli talle vastumeelne. Kord tõmbas Pontu end Männikul rongis lahti ja hüppas rongilt maha. Mees sõitis kohe tagasi. Kui ta kohale jõudis, istus Pontu värava taga.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei, kummagi koera sünnipäeva me ei tea.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Bertale õmblesin pruunist pesusametist voodriga vesti. Esijalgade jaoks olid augud. Selja pealt oli vest nööbitav. Vesti oli vaja, sest vanemas eas madalakasvuline Berta külmetas. Mänguasjadeks olid pulgad õues. Metallkammiga kammisime mõlemat koera ja karvadest kudusin sokke. Bertat kammisid meeleldi lapsed ja Pontut lapselapsed.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Peened koerad ja kassid laste asemel on ebaloomulik. Jõude elavad naised muutuvad narriks oma sülekoerte ja kassidega. Inimene on inimene, loom on loom.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mõlemad koerad surid vanadussurma. Bertal kaasnes sellega ka mingi haigus. Matsime nad kodumulda. Haudadel kasvavad lilled. Uut me ei võtnud, sest oleme looma hooldamiseks vanad ja halva tervisega. Koeraga on vaja iga päev väljas käia, aga kui tervis ei luba? Kassi ma ei armasta. Kass ei allu distsipliinile.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglitest ja halbadest kommetest oli eespool juttu.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Berta oli poja koer. Neil oli väga südamlik vahekord. Ta õpetas Bertale käsklusi „Oota!“, „Sitsi!“, „Anna käppa!“ (õiget, paremat käppa), „Lama!“, „Istu!“
Käsklusega „Berta, oota!“ on seotud kaks lugu. Poeg ja Berta läksid kahekesi metsa. Pojal oli vaja kuskil käia, kuhu ta ei tahtnud Bertat kaasa võtta ja ütles Bertale: „Oota!“ Käis oma käigu ära, tuli tagasi tee äärde, kuhu Berta oli ootama jäänud ning Berta istus samas kohas ja ootas – autod sõitsid mööda, võõrad inimesed läksid mööda – Berta istus ja ootas peremeest. Edasi läks retk metsa.
Kord läksime kogu perega metsa ning Berta kadus ära. Oli aeg koju tulla, aga vaatamata kutsumisele Berta ei tulnud meie juurde. Arutasime omavahel, et Berta on juba kodus. Jõudsime koju, aga Bertat ei olnud. Abikaasa läks koera otsima ja Berta istus ja ootas samas kohas, kus olime olnud.
Marjul ja seenel käies võtsin Berta kaasa. Nii oli julgem, sest Berta püsis minu lähedal. Vahest käskisin Bertat: „Istu! Oota!“ ja ise tiirutasin Berta vaateväljas. Talle meeldisid mustikad. Ootas, et annaksin talle marju. Andsin ka. Aga kui ei andnud, siis otsis marju täis puhma ja ahmis ise.
Veel üks mälestus seoses Bertaga. Abikaasa ja Berta ajasid krundil rotti taga ning rott hammustas Bertat. Kui jaht oli läbi, tuuseldas Berta võidukalt poolsurnud rotti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Muidugi rääkisime oma koertega. Loom ei vaja mitte ainult söötmist, jootmist ja kasimist, vaid ka hingesoojust ja armastust. Inimese hääletooni kaudu tajub loom suhtumist temasse ja reageerib sellele vastavalt. Berta oli väga tundlik. Noomimisel vajusid ta kõrvad longu ja kogu olek väljendas pahateost arusaamist. Kiitust kuuldes läks ta rõõmust pööraseks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust enda huvides kasutada. Näiteks Berta armastas magusat. (Elu lõpul lagunesid tal hambad) – palus ja sitsis kuni sai kompveki.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsesid koerte eest nagu meiegi. Väikestena mängisid Bertaga. Just poeg õpetas Bertat. Laps vajab looma. Lapse tundemaailm avardub, muidu kasvab kalk ja hoolimatu inimene.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Võttes koera ei hakanud ma suhtlema rohkem koerapidajatega. Aeg ja arusaamad olid teised. Iga eramaja hoovis oli koer, kes oli majavalvur ja teatas võõra tulekust. See oli loomulik ja ei vajanud mingit erilist suhtlemist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Praeguses vanuses (oleme mehega seitsmekümne aastased) ei peaks ühtegi looma. Ei suuda enam end kellelegi pühendada. Ei taha vaeva näha. Ka nooremana ei peaks ma lemmiklooma tänapäeva mõistes. Inimesed rikuvad ära looma elu võttes talt loomuliku elukeskkonna ja looduse antud eluviisi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Praegustega kokku on olnud kolm lemmiklooma: merisiga Põssa (1997-2001), merisiga Miranda (2001-praegu), kass Chaplin (2006-praegu).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Merisiga võeti minu soovil. Tahtsin endale väikest looma. Algul oli ema vastu, sest korter on väike. Lõpuks ta nõustus väikese loomaga, kes korteris ringi ei liigu, vaid elab oma territooriumil. Teine tingimus oli, et ma ise hoolitsen looma eest. Otsustasime merisea kasuks – väike armas pehme loomake.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Looma saime ühe ema tuttava käest tasuta. Nende meriseal olid pojad ja andsid nad meile. Nimi oli juba pandud. Pärast Põssa surma oli mul väga kurb meel ja palusin ema, et ta ostaks mulle uue merisea. Ostsimegi Keskturult. Hind ligi 200 EEK.
Kaas Chaplin leidis ema ühel hommikul meie keldrist. Pakkusime kassi tuttavatele, kuid keegi ei soovinud kassi ja nii jäigi huvitava must-valge kasukaga kass meile. Meie mure, et ta meriseale liiga teeb, ei ole siiani tõeks saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed on Põssa (oli pandud enne meile andmist), Miranda (nime soovitas ema elukaaslane, kelle tuttava kunstniku nimi on Miranda), igapäevane lühinimi Mirru, ka Nublu, Patsak; Chaplin (ema soovitas, nagu vaimulik must-valges), igapäevane lühinimi Tšäpi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mul on raamat merisigade kohta. Mujalt ei ole otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mood ei ole mõjutanud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole loomanäitustel osalenud. Näitused on huvitavad. Merisigade näitusele läheks, aga neid pole olnud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Merisea eest hoolitsen peamiselt mina: puhastan tema kasti, toidan, joodan. Temaga on vähe muret. Kui ma mõne päeva kodust ära olen, siis hoolitseb merisea eest ema. Kui merisiga suvel maal oli, siis toimetas teda vanaema. Mõnel päeval kulub pool tundi, mõnel rohkem, oleneb, mis on vaja teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan, suvel muretsen ise. Kassi eest hoolitseme mõlemad emaga. Ostame talle spetsiaalset toitu (nii on mugavam), aga ta sööb ka inimeste toitu. Kassile meeldivad krõbinad (kuivtoit).
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti abi kasutasime, kui Miranda (merisiga) köhis ning tal oli tugev nohu. Vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine rikub looma elu. Ta peab elama looduse poolt määratud instinktidel põhinevat elu.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meriseal on elamisruumiks neljakandiline puidust kast, milles on papist varjualune, kuhu ta ennast peidab, kui keegi teda häirib. Seal ta ka magab.
Kass Chaplin liigub vabalt kahes elutoas, köögis ja esikus. Magamistubadesse me teda ei lase. Enda tuppa ma laseksin, kuid seal on merisea elukoht ning kass püüab Mirrut käpaga katsuda, see häirib Mirrut. Kui Mirru ennast pappmajakeses liigutab, siis majake liigub ning Chaplin hüppab liikuvale majale peale. Ta on noor ja tahab mängida, kuid merisiga ehmub. Päeval magab kass diivani nurgas, öösel esikus aknal oma padjal. Üks meeliskoht on tal aknalaual lillede keskel – vaatab aknast välja ja närib lillede lehti. Minu õe tuppa ei saa kassi lasta, sest ta teeb sinna loigu või hunniku: talle ei meeldi seal midagi. Oleme mõelnud, et võib olla on õel koera lõhn juures. Nimelt on õel ja tema sõbral suur koer. Ema ja tema elukaaslase tuppa minek on välistatud – võib ringi kolades paberid kirjatöödega segi ajada. Korteri kolme toa uksed hoiame kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ei ole käinud, aga Tallinnast Sakku on mõlemad merisead rongiga sõitnud. Panen korvi või väikesesse karpi (kigakarp), põhja heinu ja sõidamegi. Chaplin ei ole veel reisinud. Külla ja linnaskäikudele ei ole ma merisiga kaasa võtnud. Loomahotelli teenuseid ei ole vaja olnud kasutada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Mirru on sündinud 2001. a. juulis. Täpsemalt ei tea. Chappi arvatavasti 2005. a. sügisel.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Merisigadele me ei ole riideid muretsenud. Ka spetsiaalseid hooldusvahendeid ei ole ostnud ja ehtinud neid ma ka ei ole. Mirrul olen küüsi lõiganud. Chaplini mänguasjaks on plastmuna nööri otsas. Spaasse ei ole oma loomi viinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Sobivate elutingimuste loomine on vajalik hoolitsemine. Ülehoolitsemine muudab looma isekaks ja peremehe narriks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Põssa suri linnas. Viisin ta Sakku (vanavanematel on seal maja) ja matsime vanaisaga aeda marjapõõsaste lähedale. Kirstuks oli kingakarp, mille põhja panin väikese nukumadratsi. Peale sai tekk. Haual kasvavad lilled. Samasse piirkonda on maetud ka vanavanemate koerad Berta ja Pontu. Marjapõõsad on nüüdseks üles juuritud ja hauakohtadel on lillepeenar.
Umbes nädal aega pärast Põssa surma ostis emme mulle uue merisea, sest ilma meriseata oli kurb. Tuba oli nagu tühi ja nukker.
Vanavanemad ei võtnud uut koera. Arvasid, et nad on vanad uue koera kasvatamiseks ja hooldamiseks.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamiseks on kassil liivanõu ja seal ta oma asju ajab. Liivanõul käimine oli tal juba siis selge, kui me ta keldrist leidsime. Mirru ajab oma asjad kastis.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Chapile püüame selgeks teha, et söögilauale ning pliidile ei tohi minna, pere söögiajal ei tohi toitu lunida, lilli ei tohi närida, aga siiani pole me neid halbu kombeid võõrutada suutnud. Need kombed lõid tal kohe välja. Oleme andnud ka laksu teda pahateolt tabades, aga ega see vist õige ei ole. Mind ennast pole laksuga kasvatatud, ikka sõnaga. Aga kuidas kasvatada kassi sõnaga?
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägime ikka. Kas merisiga inimese meeleolu mõistab? Aga kass vast ikka. Loom mõistab inimese kõnet hääletooni kaudu. Aga mõtlemine? Arvan, et merisiga ei mõtle.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole ette tulnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mirru on minu loom ja ma hoolitsen tema eest. Hellitan ka – võtan sülle, silitan, räägin. Süles poeb Mirru mulle lõua või kaela alla. Ta on väga mõnus pehme ja soe loomake. Lapsel peab loom olema: ta tahab kellegi elava eest hoolitseda, hellitada. Mänguasjad on elutud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Sõbrannadega, kellel on ka lemmikloom, räägime mõnikord endi loomadest, aga teistega küll mitte.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei tahaks hamstrit – nõme roti sabaga elukas, kes kogub toidu põske ja põsed on nagu pallid. Ta ei mängi ja ei paku mulle mingit lõbu.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui on võimalik kujundada loomale sobiv keskkond, siis võib pidada ka eksootilisi loomi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võivad kõik loomad olla lemmikloomad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil st. minul ja minu sõbral Jaagul on koer alates 2005. aastast. Lapsepõlves mul lemmiklooma ei olnud. Vanaisal ja vanaemal oli koer, õel – merisiga.
Meie koer on krants. Temas on natuke rotveilerit, kollit ja hundikoera. Kasvult suur.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime nii. Kinkisime Jaagu sõbrale kutsika, kuid olukord kujunes nii, et see noormees ei saanud koera pidada ja me võtsime koera endale. Teist võimalust ei olnud.
Koeraomanikuks saamine tõi kaasa elukoha vahetuse. Olime mõlemad üliõpilased ja elasime Türil üürikorteris. Peremees (korteriomanik) ei lubanud korteris koera pidada ja tuttavate kaudu saime korteri Kirna külla. Seal saime koera endi ruumides hoida ja tal on võimalik krundil joosta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi on Kan-Ki. Kutsume teda Kungu ja Kangi. Nimi oli enne meile jõudmist koeral olemas.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meil on mõned raamatud koerte kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kingituseks mõeldud kutsika puhul ei omanud mood mingit tähtsust ja tõupuhtus ei olnud oluline. Kui oleks raha laialt käes, siis vast küll eelistaks tõukoera, aga tõukoeraga on palju rohkem muret kui krantsiga. Üliõpilasena oleks tõukoera pidamine tülikas – söötmine, hooldamine, õpetamine.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Krantsiga meil näitusel asja ei ole. Kindlasti oleks huvitav külastajana koertenäitusel käia. Arvan, et tõuloomade pidajatele on näitustel osalemine vajalik oma looma võrdlemiseks teistega.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseme mõlemad Jaaguga vastavalt sellele, kuidas kummalgi aega on. Hommikul laseme välja, söödame. Päeval on ta õues, kuni koju tuleme. Koer ootab meid tavaliselt trepil. Keedame talle toitu, söödame, laseme õue või jätame tuppa olenevalt ilmast ja tema soovist. Mõõtühikutes on aja kulu raske hinnata – ehk pool tundi kuni tund päevas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Keedame ise kontidest ja tangudest koeraputru, anname endi toitu, ostame kuivtoitu ja purgitoitu (konservid). Kangile meeldib toores kala. Vahest pirtsutab – ei söö ühte või teist. Konservide ja kuivtoiduga on mugavam – alati pole aega ja viitsimist toitu keeta, olgugi et see meeldib talle rohkem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti abi oli vaja, kui Kangi astus klaasikillu jalga. Arst võttis killu välja ja süstis põletiku vastu. Õuekoerale on vaktsineerimine vajalik. Kangi on vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vägivaldne looma elu rikkumine. Emasloomale on võimalik anda tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Järglaste probleemiga pole kokku puutunud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kangi liigub nii ruumides kui õues igal poole. Jaak ehitan talle kuudi, kuid see ei meeldi talle ning sinna ta ei lähe, vaid magab maja esikus vaiba peal. Voodisse ja pehme mööbli peale tulla ei tohi, ka lauale mitte.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele, s. t. Eestist välja, Kangi kaasa ei tule. Ta on Võrumaal Jaagu sugulaste talus. Kui kuskile sõidame, on Kangi meiega kaasas. Tema koht on auto tagaistmel oma teki peal. Autosõit meeldib talle. Loomahotelli teenuseid pole olnud vaja kasutada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kangi sünnipäev on 1. aprilli. Tänavu saab ta aastaseks. Sünnipäevaks saab ta medaljoni, kus on vajalikud andmed juhukus, kui temaga midagi halba juhtub, näit. läheb kaduma.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole koer vajanud. Spetsiaalseid vahendeid tema hooldamiseks ei ole ostnud. Ehtinud ei ole. Mänguasjadeks on tal mitu palli, mida ta õues veeretab ja taga ajab. Spaasse ei ole teda viinud. Kallis lõbu! Kui tasuta saaks, siis viiks küll – kogeks uut ja huvitavat nii Kangi kui meiegi.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma arutu söötmine on üks ülehoolitsemise viis. Tulemuseks inetud paksud ja laisad koerad. Olen niisuguseid näinud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska võrrelda. Ei tunne nõukogude aega.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie loom on õnneks noor ja surm kaugel. Loodan nii.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid: voodisse ja pehme mööbli peale minna ei tohi, ka lauale mitte. Kempsukohad on Kangil õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kangi kraabib küüntega ust, kui tahab sisse saada. Püüame teda sellest võõrutada öeldes keelavalt: „Ei tohi!“ Karistama muidugi peab, eriti noort koera, sest muidu läheb käest ära. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme õpetanud lihtsaid käsklusi, nagu „Istu!“, „Tasa!“, „Lama!“ Ka visatud pulka oskab Kangi otsida ja tagasi tuua. Põhjalikumat dressuuri on vaja tõukoertele. Krantsi saab kodus õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägime. Arvan, et tajub inimese meeleolu. Kui mul on halb tuju, siis Kangi vaatab otsa niisuguse olekuga nagu tahaks lohutada. Inimese kõnet ta peab mõistma, sest muidu ei saaks loomi õpetada. Kas loom mõtleb? Võib-olla. Olen märganud, et suhtlemisel loomaga on tähtis ka hääle tugevus. Meie koer näiteks kardab kõva häält.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole ette tulnud, et Kangi meid enda huvides ära kasutaks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsi meil veel ei ole. Arvan siiski, et laps vajab loomi enda maailmapildi ja tundemaailma avardamiseks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole hakanud teiste koerapidajatega rohkem suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oska küll niisugust nimetada, keda ei peaks.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud, et mõnda mittekodulooma oleks hakatud pidama seltsiliseks.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Võib ju pidada eksootilist lõunamaa looma, kui suudad kujundada õige keskkonna, kuid kodu pole siiski loomaaed.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks võib minu arvates olla iga koduloom. Kunagi meeldisid mulle väga hobused. Hobust kodus pidada ei saanud ja hakkasin käima ratsutamas.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loom on seltsiks, rõõmustab meelt. Temaga on lahe suhelda.
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui lapsed olid algkooliealised (so enne 1990. aastat), olid meil kodus hamster ja valge-mustakirju rott. Maal on olnud mitu põlvkonda kasse ja koduvalvuriks erinevatel aegadel kas hundikoer või terjeri ja kolli ristand.
Viimased olid võetud puhtpragmaatilistel põhjustel: et püüaksid hiiri-rotte ja valvaksid kodu. Nagu ikka, muutub loom, kelle eest hoolitsed, südamelähedaseks, kalliks ja omaseks. Pealegi tunneb koer alati ära inimese, kes teda vihkab või kes temast hoolib, armastab ning vastab talle samaga.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen elupõline linnainimene, seepärast pole minu lapsepõlvekodus eales loomi peetud. Minu vanemad ei rääkinud eales soovist võtta koju mõni koduloom. Ega meenunud neil ka oma lapsepõlvest mingisuguseid erilisi lemmiklooma-lugusid. Võib-olla sellepärast, et elasime aastatel 1948-1958 südalinna maja 4. korrusel ja sealt kõrgelt käia alla tänavale looma jalutamas ja pissitamas ei tulnud kellelegi mõttessegi. Ei mäleta, et oleksime looma ka vanematelt luninud või väikesena soovinud. Võib-olla sellepärast, et kuni 10. eluaastani püüdis ema mingi osa suvest meiega koos veeta maal sugulaste juures. Maa seostus meil loomadega, linn mitte.
Küll lugesime meelsasti loomalugusid juturaamatutest nagu näiteks „Lugusid loomadest" - autorit ei mäleta enam.
Minu perre tulid loomad siis, kui lapsed olid veel eelkooliealised.
Umbes 1988-89. aastal. Kuldkollase hamstri kinkis tütrele klassiõde. Hamstrit pidi hoidma puuris, muidu peitis ta end kuhugi kapi taha või diivani alla ning raske oli teda siis kätte saada.
Kord jooksis hamster sektsiooni taha. Mitte kuidagi ei saanud teda enam kätte. Pärast pikka arupidamist pidime raamatud riiulitelt välja tõstma ja terve ühe püstaku seinast välja tõstma, et ta sealt siis kapi ja seina vahelt välja tuleks. Kole oli mõelda, kui hamster jääb kapi taha ja sureb! Seepärast pärast mitmeid meelitamisi toiduga ja muidu hirmutamisi pidime hakkama tegutsema, et teda kapi tagant välja saada. Pärast seda juhtumit me teda puurist enam välja ei lasknud.
Hamstril sündisid pojad: musta-valgekirjud ja kuldsed. Mida siis selle pesakonnaga ette võtta? Mida teha? Mõned kingiti sõbrannadele-koolikaaslastele.
Kord võttis noorem tütar 3-4 poega kaasa ning läks turu väravasse neid müüma. Poegade eest saadud 10 krooniga ostis ta ilusa musta kassipoja. See oli kodune toas hoitud must valge maniski ja valgete käppadega kass, väga ilus ja kuulekas. Kui hüüdsin: „Kiki!“ vastas kohe: „Kurr“. Siiani elas ta meie maamaja juures. Sel talvel - 2005/6 aastal aga kadus ta kuhugi ära. Lootsime, et pesitseb naabrite juures. Ta oli ka varasematel aastatel nii teinud, et kui Kiki pojal olid endal pojad, siis mõlemad kassid koju ühte ruumi enam ära ei mahtunud ning kassiema kolis talveks naabrite talu juurde, kus inimesed elavad aastaringselt kohapeal. Kevadel, kui ise jälle maale kolisime, tuli Kiki harilikult kodumaile tagasi. Tema oli esimene, kes meile alati vastu jooksis, kui auto hääli ja uste kääksumist kuulis.
Ta oli suurepärane hiirepüüdja. Räägitakse, et emased kassid olevat üldse paremad hiirepüüdjad kui isased: neil ju pidevalt pojad toita. Ikka toob ta poegadele midagi põllult või lakasuitamiselt kaasa. Kassi vananedes aga nägime teda üha harvem poegadele hiirejahilt midagi kaasa toomas. Seda ehk selletõttu, et kassiema hakkas mingil ajal oma poegi peitma ning me ei näinud enam toitmisprotseduuri.
Kodurott tuli meie koju järgmiselt: naabritüdrukule Kristale kingiti 2 rotti. Tema ema ei lubanud rotte koju jätta ja tüdruk kinkis roti omakorda edasi minu tütrele, kellega nad sageli koos mängisid. Õige pea selgus, et rott oli jäänud tiineks. Algul hoidsime teda vannitoas, sest ta käitus seal kenasti: tuli alati julgelt vastu ega põgenenud vanni alla. Käis ise kraani alt joomas. Panna polnud meil teda algul mujale kuhugi. Seepärast elas ta vannitoas. Tütred panid talle sinna ühe sooja flanelliga vooderdatud karbi, kus oli tal hea turvaline magada. Ühel päeval oli meie vannitoa karbis sigin-sagin. Rott oli midagi karbinurka nutsaku sisse ära peitnud. Selgus et need olid äsjasündinud väikesed rotipojad. Kohe ei saanud nendega midagi ette võtta. Noorem tütar pani rotipoegadele nimed. Poegade kasvades ilmnes iga rotipoja välimuses ja iseloomus tuntav eripära.
Edaspidi kinkisid tütred kord ühe, kord teise kellelegi tuttavale ära. Rott oli võrreldes hamstriga intelligentne loom. Tuli sõi ja jõi ka kraanist jooksvat vett. Inimest ei kartnud. Armastas istuda õla peal. Mina algul jälestasin seda looma. Hiljem harjusin ära. Õnneks polnud ta hall, vaid ilus valge-mustakirju. Ja ta oli väga uudishimulik.
Maal elavate ja elanud koerte nimed olid Bimbo, Lessi ja Ferdinand. Viimase koera Ferdinandi saime noorema tütre klassiõe käest, kui kõige esimene koer Bimbo äkki haigestus ja suri. Bimbo ostsime Tallinna lähedalt tuttavate käest. Maksime koera eest juba sellepärast, et pererahvas oli kutsika toitmiseks teinud kulutusi: kasvav kutsikas tahab saada korralikku toitu, et temast saaks tubli koer. Tõime ta koju, kui Bimbo oli saanud 3-kuuseks. Räägitakse, et kui koera noorena korralikult toidetakse, siis ta suurena pole enam nii suure isuga. Kehvasti toidetud koerad jäävad aplaks kogu eluks.
Esimese koera Bimbo vanemad olid paberitega tõupuhtad hundikoerad, kuid koeraperekonnas oli mingi probleem, miks sellele koerale tõupaberit ei antud. Bimbo maksis 1988.a. tutvuse poolest 50 rubla, kui korralikud tõukoerad maksid mäletatavasti juba siis 500 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Harilikult said loomad endale nime kas oma välimuse või mingi iseloomuerisuse tõttu.
Koertele panid lapsed nime raamatu või filmi järgi: Bimbo, Lessi ja viimane koer on Ferdinand. Kust see viimase koera nimi tuli, ei oska öelda. Noorem tütar tõi ja valis ka talle nime, kuigi me teised pereliikmed arvasime, et nimi on liiga pikk koera enda juurde kutsumiseks. Võiks olla midagi lühemat. Aga nimi jäi ja kutsume teda ikka kas pikemalt Ferdinandiks või lühemalt Frediks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid. tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms?
Looma puudutavat teavet oleme saanud 1985.a. Tallinna kirjastuse Valgus poolt välja antud raamatust „Koer“, ajakirjadest, viimasel ajal TVst, tuttavatelt. Aga väga pingsalt pole me igat loomapidamisreeglit jälginud ning seetõttu on nad kujunenud rohkem koduvalvuriks. Viimasel ajal on ka teleris olnud koerasaateid, kus õpetatakse inimesi oma hoolealustega õigesti ümber käima või tema negatiivseid harjumusi välja juurima - tegema ümberõpet, et koer ei kasvaks kodurahvale üle pea, et koer ei tunneks ennast peremehena, kellele kõik pereliikmed peavad kuuletuma. See saade on 2006. aastast Kanal 2-s „Nurjatud koerad”, kus pererahvast õpetatakse jagu saama looma inimesi häirivatest inetutest kommetest ning kuidas panna koera kuuletuma pererahvale. Järgitakse koera õpetamisprotsessi, mida võib ka TV vaataja kodus järele teha. Raskem on seda teha, kui koer on juba kutsikaeast väljas.
Ka on ETVs saade „Loomakliinik”, kus juhitakse tähelepanu kodu-loomade haigustele ja selle ravile.
Üldiselt peab koera või mõnda muud lemmiklooma koju muretsedes mõtlema sellele, et iga elusolendi jaoks peab pererahval jätkuma hoolt ja tahet temaga tegelda. Aega ja armastust. Et ka füüsiliselt oleksid koeri võimalik rihma otsas vaos hoida, et ta kuuletuks peremehele ega ründaks teisi koeri või inimesi.
Kui aga vähegi koera võtmise otstarbekuses kaheldakse, jäetagu loom võtmata.
Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne j? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma valikut on mõjutanud tema suurus ja tingimused, mida looma puhul on kodus tema pidamisel võimalik täita. Meie põhinõudeks on olnud, et koer oleks maal hea koduvalvur ja teda saaks aastaringselt õues pidada. Suurt kasvu hundikoer, kuna see koeraliik on vastupidav haigustele ega ole ka elutingimuste suhtes väga nõudlik. Samas kardavad suurt hundikoeta ka pahatahtlikult meelestatud võõrad, kelle eest tuleb oma kodu hoida ja kaitsta. Ka on hundikoerad oma väljanägemiselt ilusad, suured ning jõulised.
Sel ajal, (umbes 1989.a), kui meie oma esimese koera muretsesime, tõupuhtust nii väga taga ei aetud. Pealegi suri ühe minu tookordse töökaaslase tõupuhas hundikoer vaktsineerimisest hoolimata koerataudi. Aga tema emale kuulunud harilik vaktsineerimata jäänud krants, elas haiguse kenasti üle ning jäi ellu. Selgub, et kõigi elusolendite hulgas on nii, et mida segaverelisema päritoluga, seda vastupidavam haigustele ja välismõjutustele.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ise pole loomanäitustel osalenud, küll oleme lastega enne koera võtmist mõned korrad Tartus korraldatud loomanäitustel lihtsalt uudistamas käinud. TRÜ staadionil toimusid siis ka mitmed koertevõistlused ja lapsed jälgisid neid huviga. Põnev oli vaadata, millega kõik õpetatud koerad hakkama saavad.
Huvitav oli jälgida loomanäitusi ka telerist: kus tutvustatakse vaatajat paljude uute kassi- ja koeratõugudega. Viimasel ajal, kui loomanäitusi korraldatakse, on alati seda teemat kajastatud ka meedias. Teleris näidatakse siis just eriliselt haruldasi koera- ja kassitõuge, märkides ära tavainimese jaoks ka nende ülikõrge hinna.
Loomanäitused on kaasakiskuvad ning tekitavad huvi mõlemates: nii koerakasvatajates kui pealtvaatajates. Usun, et nii mõnigi loom on koju ostetud seetõttu, et tundus loomanäitusel targa ning armsana. Tekkis soov ka ise selline neljajalgne sõber koju muretseda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tihtipeale on lapsed need, kes hakkavad nuruma endale looma, kuna nii ühel kui teisel kaaslasel on kodus koer või mõni muu lemmikloom. Algul lubavad lapsed loomade eest usinasti hoolitseda ja käia temaga jalutamas, puhastada puuri, toita, pesta. See on esialgu.
Laps sirgub, loomahuvi asemele tulevad teised hobid ning uued sõbrad. Looma eest hoolitsemine jääb tihtipeale pereisa-ema peale. Loom pole nagu mõni tarbetuks muutunud ese, mis tema kõlbmatuks muutudes tänavale aetakse. Koer elab kuni 15 aastat, isegi kauem. Laps sirgub, lahkub kodunt. Loom aga jääb ja vajab edaspidigi hoolt. Inimese hoolitsuseta muutub ta aga metsikuks tänavahulguseks. Oma neljajalgset sõpra aga armastav pererahvas naljalt tänavale ei saada.
Nii on meilgi jäänud nüüd koerte-kasside söötmine maal isa kohustuseks, kuna tema käib seal kõige sagedamini. Tütred ei huvitugi enam koerte käekäigust. Pealegi elavad nad nüüd kodust kaugel. Väikestena olid nad hoolsad toimetama ja loomade eest hoolitsema. Kui oled loomaomanik, ei saa päevakski unustada koera-kassi või mõne muu looma eest hoolitsemist: tuleb süüa teha, neid sööta, pesta, kammida. Suuremate loomadega tuleb linnainimesel paar korda päevas kindlasti jalutamas käia. Kui just pole oma maja, kus võib lasta koeral aeg-ajalt aias vabalt joosta.
Maal on muidugi suvel lihtsam, loom elab väljas. Tuleb paar korda päevas talle süüa-juua ette viia. Muidugi tunneb koer rõõmu, kui talle antakse vabadus ringi joosta või võetakse rihma otsas jalutama kaasa. Või lähed ja lihtsalt mängid või tegeled temaga. Koer kohe igatseb seda, et peremees teda silitab, temaga tegeleb, kiidab ja paitab. Koer haugub ja häälitseb oma inimeste lähenedes hoopis teisiti kui võõraste puhul. Võõraid haukudes on koera hääletoonid sügavamad, tugevamad, kurjemad. Pererahva puhul kiunuvamad.
Väikesed loomad (rott, hamster) elasid linnas enda juures, nende eluiga oli lühem. Kui neist ära tüdinesid, siis pärast looma surma enam uut ei võtnud.
Mina leian, et paljud tänapäeva linnainimesed ajavad puhtast toretsemishimust ja soovist naabrile ära teha taga igasuguseid erinevaid koeratõuge ja maksavad nende eest ränka raha.
Linnas üksikuks jäänud vanurile on aga koer toaseltsiliseks, sõbraks, kes ootab ja rõõmustab, kui perenaine koju tuleb. Koer sunnib inimest, kes tänapäeval muidu vähe liigub ja väljas toimetab, looma rihmaga kaasa võtma ning parki jalutama või jooksma minema. Varemalt olid need koerad harilikud väikesed krantsid, tõutunnistuseta loomad. Olen märganud: minu lapsepõlves 1960. aastatel südalinnas koeri-kasse ei peetud. Kus nendega jalutadagi! Minna 4. korruselt alla linnatänavale koera pissitama.
Äärelinna puumajades oli koerapidajaid rohkem. Võibolla kujunes välja ka moeks: kui naabritel oli loom, muretseti ka endale.
Mõnikord pakkus kutsikaid omav naabripere mõnda kutsikat naabritele, et leida talle uus kodu, sest kuhu neid kutsikaid panna. Nii alustas mõnigi uus pere koera või kassi pidamist.
Üldiselt olid koerad kodustel inimestel, pensionäridel. Töölkäival inimestel oli ja on tööd ja toimetamist loomadetagi küll. Samas muudab kodus elav loom inimese kinnisemaks: ta ei saa nii vabalt pikaks ajaks kodunt ära sõita, ilma et ei mõtleks sellele, kes tema looma eest sel ajal hoolt kannab.
Enamiku koerte eluiga on kümme-viisteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul tahab koer süüa, juua, hoolitsust. Teda peab vaktsineerima, märgistama, haiguse ajal tuleb tasuda tema ravimisarved.
Nüüd arutatakse loomapidamiseeskirju ka meedias, internetis: Koera peab õpetama nii, et ta reageeriks omaniku käsklustele.
Karvaseid koeri peab regulaarselt kammima, et nende nahk saaks korralikult hingata ning et nende kasukasse ei asuks elama soovimatud pisielukad.
Lühema karvaga koerte koju muretsemise korral peab omanik arvestama, et nad ei sobi aasta ringi õues elama.
Emaste koerte puhul peab omanik jälgima, et nad ei liiguks jooksuajal omapäi ringi - liiga palju on ajalehtedes kuulutusi: «Ära anda kutsikad», sest koerad ei mõtle nagu inimesed, nad ei tunne igatsust saada järglasi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Põhiliselt valmistame ise. Kutsikaeas ostsime koeratoitu poest, sest siis peab koer saama mitmekesist toitaineterikast toitu. Aga tegime ka ise putrusid. Selleks, et kutsikas saaks kasvueas kõiki mikroelemente, ostsime spetsiaalset koeratoitu, koerakonte. Ise teha on muidugi odavam. Koertele anname ka oma toidulauast ülejäänut.
Üldiselt on koerapidamine kallis lõbu. 2 suurt koera söövad aastas 2 sea toidu. Linnainimesel eraldi poest koertele süüa muretseda on suur lisakulu. Maainimesel on koduvalvurile kulutatud aeg ja hool õigustatud kulu. Ka toit on valmistatud enda kasvatatud viljast ja sea- ning loomakontidest, toidujääkidest. Pealegi on loom maal vabam. Loom kuulubki minu arvates rohkem maale - seal on tema elukeskkond, mis lubab loomale rohkem vabadust ja ei häiri kaaselanikke oma elutegevusega. Koer elab peremehe territooriumil ja kaitseb seda võõra sissetungija eest. See on tema põhiülesanne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Teatud vaktsineerimised on maal kohustuslikud (marutaud) ja loomaarst käib teatud aja tagant taludest läbi ning teeb selle kandi koertele süsti. See on tasuline. Eraldi ise mingi häda pärast loomaarsti konsultatsioonil käinud pole.
5-6 aastat tagasi jooksis meie koer Lessy (kolli ja terjeri segu) külavaheteel kihutavale autole külje pealt otsa ja temaga tuli minna loomaarsti vastuvõtule. Lapsed ei lubanud teda magama panna, kuigi tagumise jala luu oli katki ja ei tõotanud edaspidiselegi ravile, paranemist. Ka koera koon oli viltu ning mõned hambad autolöögist kannatada saanud. Lapsed lootsid, et arst suudab aidata. Koer oli veel väga noor. Koerale tehti röntgen ja jalaoperatsioon. Tagumine jala luud fikseeriti poldiga ja jalg pandi lahasesse. Tükk aega käis Lessi ringi, suur kaitsetoru ümber kaela, et oma paranevat haava ei puuduks ega limpsiks. Aga lonkama ta jäigi. Tagumist vasakut jalga ta ei kasuta üldse kõndimisel, hoiab teda joostes ka üleval. Jalalihased said autoavariis niivõrd kannatada, et neis pole enam jõudu ega jaksu jooksmiseks. Operatsioon ja ravi ise läksid 1996/7.a. maksma 1500 krooni ja seda Tartu kõige odavamas loomakliinikus.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Sellest ei tea ma midagi oma kogemustest kirjutada, sest oma loomi pole steriliseerinud. Koerad on olnud kõik isased. Kassid emased ja need on ikka poegi toonud. Pealegi on emane kass hiirtepüüdjana isasest kassist hoolsam. Kassiema tuleb ikka koju poegade juurde ja toob neile oma jahikäikudelt head ja paremat kaasa.
Meie linnamajas on ühel majaelanikul steriliseeritud, hästi ilusa koheva karvaga angoora kass. Kuna nad elavad 1. korrusel, siis kassike istub ikka rahulikult lahtise akna peal ja uudistab ümbrust. Niisama luusimas teda näha pole. Järelikult pole vajadust.
Eks ta õigem ole, kui kutsikate kasvatust ja müüki plaanis pole, loomad steriliseerida, selle asemel et mõelda alati, mis poegadega ette võtta. Pole enam tuttavaidki, keda meelitada oma koju kassipoega võtma.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassid on ise järglaste saamisega hakkama saanud. Vastu sügist sündivate kassipoegade hulgas teeb oma valiku loodus. Kevadel sündinute hulgast jääb kassipoegi ka ellu. Mõni jääb alles, mõne kingime. Müümas käinud pole, kuigi olen turuväravas tihti näinud lapsi kasse müümas. Mõne meie kassipoegadest on ka rebane ära murdnud.
Ikka peab mõne ilusama kassikese endale kasvama jätma, sest ei tea eales, kuidas nad talve lakas üle elavad. Meie oma tuppa loomadel ei luba tulla.
Kord kevadel sattusin kasvuhoones peale, kui noor kass sünnitas oma esimesi poegi. Sündiv pojake olid veel kesta sees, kui ma peale sattusin. Ja ta sõi nad kõik ära. Ühtegi ei jätnud alles. Kas ta kaitses enda arvates nii oma vastsündinud pojakest? Kas ka teised loomad nii teevad, ei oska ütelda.
Isaste koertega probleeme pole olnud. Ketikoertena ei saa arugi, kas neil on ka jooksuaeg või mitte.
Alati eelistame isaseid kasse-koeri koju endale jätta.
Kõige hullem on siis, kui kass oma vastsündinud pojad kuskile lakka ära peidab, siis kasvavad nad metsikuks ega anna end enam kätte. Ei lase end silitada ega sülle võtta. Selliste poegadega on tegu. Nad on kartlikud. Jooksevad küll kohe, kui köögiust liigutad, sööma, aga kätte ei anna ega silitada ei lase. Sellistest pole ka mingit rõõmu. Need oleme suvel kinni püüdnud ja suure lehmalauda juurde viinud. Kuigi senikaua kui kass oma poegi imetab, on ta tige ega lase isakassi lähedalegi. On hoolitsev ja püüab hoolega poegadele hiiri ning linnupoegi. Vanem kass muutub aga laisemaks ja ootab rohkem perenaiselt lisatoitu. Enam ei näe teda nii tihti poegadele hiiri toomas.
Ühed kassipojad kasvasid meil üles koos kutsikaga. Magasid kõik koos ühes hunnikus ja sõid ühest topsist. Koer mängis nendega ega teinud neile liiga. Kumbki pool ei kartnud teist ega tülitsenud omavahel. Koer kaitses oma kasvandikke hoolsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Me ei ole lubanud koeri ega kasse tuppa. Seega pole voodissetuleku võimalustki. Nad elavad väljas. Koertel on mõlemal oma kahetoaline kuut, kus leiavad varju nii suvel kui talvel. Külmematel talvedel paneb mees ikka ka riide kuudiuksele valjuks. Paksu karvaga koer ei tahagi väga kuudis olla. Kipub ikka väljas magama.
Suuremad koerad on ketis. Kutsikad püsivad vanema koera juures. See on neile kõiges eeskujuks. Suurematele kutsikatele tegime piirdega aia, muidu läksid nad küla peale hulkuma või jooksid möödaminejat haukuma. Väga meeldib koertele rünnata sõitvat jalgratturit ja haukuda mööduvat inimest või kihutavat autot. Et kaitsta koera ennast õnnetuse eest ja möödujat, tuleb koerte vabaolekut piirata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma lemmiklooma poe pikemale reisile puhkusele kaasa võtnud. Koer jääb sellistel puhkudel maha. Peab leidma hea ja vastutuleliku inimese, kes käib looma söötmas. Vastutuleliku naabri, tuttava või sugulase. Üldiselt on sellega loomapidajatel probleeme. Ega igaüks ei taha sellist vastutust enda peale võtta, sest loom vajab rohkem hoolt, kui pelgalt söötmine ja talle toidu tegemine.
Kui hooldajal endal on kodus oma koer, siis ei saa see inimene ammugi võtta reisile mineja looma enda juurde koju hooldada, kuna teise peremehe koer ei sobi tihtipeale pererahva loomaga. Koer vajab oma territooriumi ja kui keegi võõras sinna tuleb, tekitab see nendevahelist tüli. Peab hoidma looma oma kodus, siis on see loomale vastuvõetavam ja ei tekita temas liigseid pingeid. Äärmisel juhul võiks hoida mõni aeg loomahotellis. Aga ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes seda teenust oleks kasutanud. Arvan sellepärast, et koer aitab hoida kodul silma peal, kui pererahvas ära on.
Õel on paberitega minikolli. Ja kui ta suvel oma perega kuuks ajaks sõidab reisima, on ta ikka otsinud koerale hooldajaid. Ammu enne reisi hakkas õde koerale hooldajaid otsima. Koerale on see väga stressitekitav, kuna lühikese aja jooksul vahetub palju inimesi. Parem kui on üks, kui erinevad hooldajad, sest muidu peab koer jälle uue inimesega harjuma, igatsedes taga oma pererahvast. Ka minu tütred käisid Ihastes, et koera eest hoolitseda. Iga nädal hooldaja vahetus. Kuidas kellelegi aeg sobis. Sest ei saanud ka teised oma suvepuhkust kuuks ajaks ära rikkuda.
Hooldekodusse ta koera anda ei tahtnud, kuna nii oli ka kodu valvatud võõraste pahatahtlike inimeste eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, aga ei tähista. Vähemalt teame, kui vanaks ta saab. Mis koeral sellest! Tal on tähtis see, et temaga tegeldakse ja peremees, keda ta hoiab ja armastab, temaga tegeleb, räägib, silitab, paitab. Söödab ja hoolitseb ta eest korralikult. Haiguse ja häda puhul otsib koerale abi. Koerale on iga peremehe hea sõna, temaga tegelemine kingiks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pole käinud spaas ega teinud riideid, kuna koerad on paksukarvalised. Oma kamm ja pesemisvahendid on ikka. Ka kutsikal oma mänguasi, pall, pulk või närimiskont, sest ta tahab kogu aeg midagi närida, kuna hambad sügelevad.
See küsimus on nendele, kel muud midagi teha pole, kui jaburdustega tegeleda ja koerad klounideks riietada. Koer on lapse asemel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll võimalik loomahoolitsusega liiale minna. Kui koerale antakse söögilaua juures söömise ajal näpu vahelt süüa, nunnutatakse ja tutitatakse või riietatakse veidratesse kostüümidesse nagu tsirkuseartisti. See on narrus. Iseasi kui inimene on jäänud nii üksikuks, et tal pole kellegi teise eest peale looma hoolitseda. Loom ongi üksikuks jäänud inimese elu põhisisu. Lemmik aitab maandada stresse ja halba enesetunnet, sest iga elusolend vajab kedagi, kes tast hoolib, kes teda ootab.
Mina leian, et kui inimesel pole aeda ega oma maja, siis linnakorterisse koer ega kass ei sobi. Loomad vajavad samuti elamisruumi. Pealegi levitavad kassid korteris ja ümbruskonnas haisu, mis on väga ebameeldiv. Teritavad küüsi, lõhkudes vaipa või mööbliriiet, seina, tapeeti.
Kõikjal toas jalutav kass! Kas võib jubedamat asja olla. Kui söögilaual või- kapi peal troonib kass ja sööb perenaisega samadest nõudest. Loomapidaja korteris tekitavad karvatutid ja loomasekreet minus isiklikult tunde, et selles korteris pole ükski asi puhas. Midagi ei julge enam puutuda, rääkimata kasutada toidunõusid. Kutsikas närib kõike, lõhub ja urineerib vaibale, jõudmata ära oodata, kuni ta välja viiakse. Elus on muudki hinnatavat, kui linnakorteris elava looma järel koristamine ja lõhkumisjälgede likvideerimine. Ei, loom elagu väljas!
Ta väärib ka vabadust ja oma ruumi. Kui seda pole, ära muretse koera.
Koeraklähvimine ärritab kortermajas niigi närvilisi majaelanikke. Kuigi hoiab ära vargaid. Viimasel ajal on koridorid küll turvaseadmetega lukustatud, siis see vajadus langeb ära.
Meie 54 korteriga majas oli algusaegadel korteris peetavate koerte pärast palju pahandust ja ütlemist. Kaevati selle üle, et koeraklähvimine rikub rahu. On jäänud alles veel mõned kassid ja minikoerad.
Kui toakoer või -kass, siis olgu ilmtingimata kastreeritud ja miniväike.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud seadusi ja ettekirjutusi koerte ja kasside pidamise kohta. Käituti nii, nagu kellegi südametunnistus. Vastsündinud kassipojad ja kutsikad uputati pimedatena, kui neid ei soovitud ellu jätta. Jne.
Suurim eripära on see, et nüüd on olemas loomakaitseseadused, mis panevad paika, kuidas tohib loomadega tegeleda. Ei tohi lõigata saba ega kõrvu. Ei tohi vastsündinud kassipoegi uputada.
Väljas käies olgu kilekotike koerakaka tarvis kaasas. Seda ei tohi vedelema jätta. Meil selle eest küll veel loomaomanikke ei trahvita. Mööduja ei tee veel märkust eksinule.
Eelnevale lisaks lisan siia mõned väljavõtted 2006.a. juulikuu ajalehtede artiklitest, kus on edastatud teavet ja nõudmisi loomade eest hoolitsemise kohta.
Marge Pärnitsa ettepanekud 2006.a. 14. juuli „Postimehes „Miks koerad piinlevad".
”Kuidas peaks valima koera (et mitte koerapidamisel hiljem eksida)?
Kui olete otsustanud võtta tõupaberiteta koera ehk siis krantsi, ärge ostke teda turuväravast tuhandete kroonide eest või ajalehekuulutuse peale, mis lubab "tõukoera moodi, kuid paberiteta koera". Raiskate oma raha, teadmata, milliseks kutsikas kasvab, millised iseloomujooned võivad tal avalduda, millised on olnud tema vanemad. Seda sellepärast, et saada koju koera, mis ostja kodutingimustesse sobib. Turuväravas kutsikaid müüvad inimesed kasutavad ära ostjate teadmatust, müües tõukoerte pähe krantse.
Palju on teada juhtumeid, kus turul on müüdud peene tõunimetusega koeri, hind 4000 või isegi 6000 krooni, kuid seda tõugu koeri on Eestis kas väga vähe või üldsegi mitte. Sellise raha eest saaks inimene osta endale juba paberitega tõukoera, saades kaasa kasvataja igapoolse toetuse ja õpetused.
Kui otsustate krantsi kasuks, võtke ta varjupaigast või inimese käest, kes kas kingib kutsikad ära või võtab nende eest sümboolse summa (näites esmase vaktsineerimise raha). Võimalusel uurige, kas saate näha kutsikate ema, et teaksite, milliseks võib teie koer kasvada.
Kui olete otsustanud võtta tõukoera, lugege võimalikult palju endale meeldiva tõu kohta. Tänapäeval on õppimiseks palju võimalusi - raamatukogud, raamatupoed, internet, koertenäitused.
Õppige tundma selle tõu vajadusi, iseloomu, tõu ajalugu. Ärge valige energilist koera, kui te temaga tegeleda ei viitsi, ärge valige karvast koera, kui teile ei meeldi teda kammida, ärge valige suurt kasvu koera, kui teil ei ole piisavalt raha tema toitmiseks.
Ja ärge ostke tõukoera, kellega ei anta kaasa tema tõulisust kinnitavaid pabereid. Tõukoera ostes sõlmitakse ostu-müügileping ning kutsikas saab kaasa paberi, millel on kirjas tema sugupuu ning kasvataja andmed. Eestis annab selle tõulisust tõendava paberi Eesti Kennelliit. Igasugused A4-formaadis lehekesed, mida teile turuväravas nn tõukoertega kaasa pakutakse, ei kehti.
Kui teile tundub, et aega on vähe, olete vähe kodus ja pikalt tööl - ärge võtke endale koera
Kui te vihkate koerakarvu riietel, poriseid käpajälgi valgetel pükstel ja ilaplekke lipsul - ärge võtke endale koera.
Kui keegi teie peres ei salli koeri - ärge võtke endale koera.”
Postimees 14. juuli 2006.a
Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima.
Priit Rajalo Sandra Maasalu
"Põllumajandusministeeriumis välja töötatud lemmiklooma pidamise määrus keelab kassi või akvaariumikala terveks päevaks üksi jätta ja määrab ketikoera liikumisraadiuse.
Lemmiklooma tervist ja heaolu tuleb eile valitsuses arutlusel olnud määruse järgi kontrollida vähemalt kaks korda päevas. "Eelkõige mõeldakse siin seda, et lemmiklooma ei tohiks pikalt üksi jätta ja lahkudes peaks omanik leidma kellegi, kes lemmiku eest hoolitseks," selgitas põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
Veel sätestab määrus näiteks küüliku ja teiste näriliste ning lindude puuride mõõtmed vastavalt nende kaalule ja minimaalse ruumi pindala, kus võib pidada kassi.
Täpsemad nõuded põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul on eelnõu täienduseks lemmikloomade koha pealt väga üldsõnalisele loomakaitseseadusele. Seal on kirjas nõuded lemmiklooma elutingimuste, -ruumi ja tema eest hoolitsemise kohta.
Eraldi on välja toodud reeglid enamlevinud koduste lemmikute - koera, kassi, närilise ja küüliku, tuhkru, puurilinnu, roomaja ja kahepaikse, akvaariumi kalade ning selgrootu pidamise kohta.
Põllumajandusministeeriumi teatel on määruse eesmärk tagada paremini loomade üldine heaolu ja nende tervisekaitse. Määrus mõjutab iga lemmiklooma pidavat isikut, kuid eriti lemmikloomade pidamise ja müümisega tegelevaid ettevõtjaid. Lauskontrolli ei tule.
Eelnõu järgi peaks määrus jõustuma tänavu 2006.a oktoobris. Eilsel valitsuse istungil jäi see põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul vastu võtmata eelkõige seetõttu, et tekkis küsimus, kas see teema ei ole mitte nii tähtis, et tuleks kirjutada seaduseks.
Kui määrus vastu võetakse, hakkavad selle täitmise järele valvama veterinaar- ja toiduamet, keskkonnainspektsioon ning politseiamet. Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel rahustas, et keegi ei hakka kodudes loomade elutingimusi kontrollimas käima.
Tema sõnul põhineb lemmiklooma hea kohtlemise jälgimine eelkõige inimeste kaebustel. "Analoog on loomakaitseseaduse näol olemas." Pärtel lisas, et ühegi seaduse mõte ei ole nõuda võimatut, vaid tagada, et nii loomadel kui inimestel oleks hea olla.”
2006.a. juulikuu Postimehest antakse meile teada, et Tallinna linna ja MTÜ Väikeloomade Seltsi vahel sõlmitud lepingu järgi peavad 2006.a. 1. augustiks kandma kõik Tallinna linna koerad mikrokiipe ning olema ka kantud Tallinna koerte registrisse. 180 krooni maksma kiibi eest peab omanik maksma ise, millele liitub kiibi paigaldamisluba omava arsti visiiditasu.
Kiipidega märgistamisega loodetakse oluliselt vähendada hulkuvate koerte arvu, sest looma kaotsiminekul on tema omanik kiibi numbri põhjal tuvastatav. Koerte pidamist Tallinna linnas reguleerib Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri.”
Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loom maetakse maha mõne varjulisema puu alla või kohta, kus vähem käimist ja rahulikum koht.
Kuna loom on valvuriks, siis võtsime uue koera. Enne, kui esimene koer liiga vanaks jäi, kasvas vana kõrval üles uus. Vana oli talle otsekui lapsehoidjaks ja kutsikale eeskujuks, kuna mõlemad olid isased koerad.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms j? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ikka tuleb õpetada ja loom käib omas kindlas kohas oma asju ajamas. Naabritele, kellele andsime ühe kassipoja, pidasid kassi linnas ja õpetasid ta WCs käima oma asju ajamas.
Sellest on nüüd saade televisioonis „Nurjatud koerad”, kuidas õpetaja oma lemmikuid käitumisnorme täitma või muutma.
Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Viimase koera juures pole jagu saanud üleshüppamisekombest. Lööb või inimese pikali, määrib riided. Ikka peab midagi kaasas olema, et teda tõrjuda. Peame sellega hakkama tõsiselt tegelema.
Keegi pereliikmetest pole võtnud veel selle halva kombe väljaõpetamist ette, sest see peab toimuma järjepidevalt.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomulik on ikka looma veidi õpetada korraldusi täitma ja peremeest kuulama. Küsima, sitsima, sõna kuulama, kuuletuma, käsklusi täitma. Et õpetada koera korduvalt midagi tegema, tuleb teda premeerida ning kiita õigesti täidetud korralduste eest. Muidugi on hea ka eridressuur, aga siis ei tohi koer jääda ainult keti otsa elama. Temaga tuleb pidevalt tegeleda, tegutseda, mitte jätta iseenda hooleks.
Kinnistada õpitut.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab inimese meeleolu ja ta kõnet. Kuuleb kaugelt ära, kui tuleb peremees või naine; kas tuled või lähed. Või minnakse koeraga välja jalutama. Koer harjub kiiresti rituaalidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Enda elust pole näidet tuua.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Eks laste pärast tihtipeale võetaksegi mingisugune lemmikloom koju, eriti kui laps on üksiklaps. Et oleks, kelle eest hoolitseda ja õpetada last elusolenditele kaasa tundma, kandma võetud kohustusi. Loomadega üleskasvanud lapsed loomi kunagi ei piina. Ei tee neile liiga. On inimlikumad ja hoolivamad ka oma sõprade ja tuttavate vastu. Samas on lapsel kohustus, mida ta peab täitma, sest loom sureb muidu ära, kui ta jäetakse hooleta. Seda tunneb laps varsti, kui on võetud elusolend, kes ise ei suuda enda eest hoolitseda. Laps peab temaga pidevalt tegelema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka aitab loom loomaarmastajate vahelisi suhteid luua ja säilitada. Tean oma sektsioonist inimest, kes rääkis, et kui neil hakati Eesti Vabariigi alguses inimesi koondama, siis jäeti tööle samade huvidega (loomaarmastajad ja -pidajad) töötajad, kuna asja otsustaja ise oli ka lemmikloomapidaja.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks roomajaid, kiskjaid ja teisi kodustele eluohtlikke loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellest kirjutada.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eluohtlikke loomi ja linde ei peaks mingil juhul. Loom olgu sõber ja turvaline, inimesele ohutu. Mis mõtet on sellist looma pidada, kes võib mõnele pereliikmele ohtlikuks muutuda? Keda ei saa silitada ega paitada, kes ei otsi hellust?
Ma arvan, et linnas lemmikloomapidajad jagavad ise ja otsivad loomalt hellust, turvalisust, armastust. Inimene loodab, et tema lemmikloom hoiab ja kaitseb oma peremeest. Temaga maandab ta oma pingeid. Unustab halva. Taastab end ja oma jõudusid. Tihtipeale sunnib loomapidamine inimest unustama oma haigused ja häda ning end haigevoodistki välja vedama, et hoolitseda oma loomakese eest. Viia ta välja jalutama.
Loom vastab samaga. Eriti tundlik ja tark on koer. Teisi loomi ei tea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloomad on minu arvates villa, piima ja liha andvad loomad. Sest neid peetakse majanduslikul otstarbel. Et oma toidulauda täiendada.
Lemmikloomast otsest majanduslikku kasu pole. „Lemmikloom” on loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Kui teda just ei aretata ega kasvatata selleks, et neid soovijatele müüa. Lemmikloom on ka seltsiks inimesele.
“Kes on kes? (Postimees 14. juuli 2006.a. „Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima” Priit Rajalo - Sandra Maasalu kirjutis).
• Lemmikloom on inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale, keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või päästeteenistus.
• Põllumajandusloom on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom.
• Võistluslooma puhul sõltub see, kas tegemist on lemmik- või põllumajandusloomaga, liigist: hobune on põllumajandusloom, koer lemmikloom.
Allikas: põllumajandusministeerium ja loomakaitseseadus. Mõningad lemmikloomade pidamisele eelnõuga kehtestatavad nõuded:
• Koer. Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Muidu peaks koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
• Kass. Toas või muus suures ruumis kassi pidades peab ruumi pindala kassi kohta olema vähemalt 1 m2, kusjuures ruumi kogupindala peab olema vähemalt 5 m2.
• Puurilind. Linnule peab puuris olema paigaldatud vähemalt kaks õrt. Ülemine õrs peaks olema inimese silmade kõrgusest ülevalpool. Linnu jalarõnga külge võib kinnitada jalutusrihma linnu väljaviimiseks.
• Roomaja ja kahepaikne. Terraarium, kus peetakse mürgist või inimesele muul moel ohtlikku roomajat või kahepaikset, peab olema varustatud hoiatusega seal elava looma ohtlikkuse kohta.
• Akvaariumikala. Akvaarium peab olema varustatud kaane või kattega, et kaladel ei oleks võimalik sealt välja hüpata. Surnud kala tuleb akvaariumist eemaldada kohe pärast selle avastamist."
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Linnas muretsetakse alguses loom või lind lapsele, kes seda koledasti lunib, kuna teistel lastel on ka. Aja möödudes muutub loom kõigile pereliikmetele südamelähedaseks ja armsaks, kelle eest tahad ikka hoolitseda, kuna ta tasub sulle su hoolitsuse ja tähelepanu oma armastusega (koer).
Hiljem laste sirgudes jääb tihtipeale lapse lemmikloom vanemate toimetada ja hooldada. Samas ollakse harjunud temaga: loom on saanud pereliikmeks, keda ei saa niisama koduta tänavale hulkuma saata.
Vanurina, kui noored oma eluteele läinud, on loom jälle vanaduspäevade seltsiliseks ja lohutajaks, kellega peetakse maha pikad jutud, jalutatakse koos maha pikad matkad.
Olen maalaps - sündinud ja kasvanud maal. Pärast 7- klassilise kooli lõpetamist 1953. a. siirdusin Tartusse keskkooli, kuid koolivaheajad veetsin kodus, samuti suurema osa puhkustest ülikoolis õppimise ajal ja hiljem tööl käies, kuni vanemad elasid.
Muidugi kuulusid loomad maakodu juurde, koerad ja kassid sealhulgas. Seetõttu olen loomadega kokku puutunud maast madalast ja näinud vanemate hoolt ning muret nende pidamisel. Loomadel oli oma koht - kes elas laudas, kes tallis, kes kuudis. Toas ei olnud ükski, erandina Pauka, kes kartis hirmsasti müristamist ja peitis end selleks puhuks kööki laua alla. See oli talle ka lubatud. Kui mu 7-aastane tütar (linnalaps) hakkas järjest sagedamini rääkima oma koerast, võtsid vanavanemad lisaks õuekoerale veel väikese koera Muki, kes talvel külmade ilmadega lasti ööseks kööki, kus tal oli ukse kõrval oma ase, kuna siis laut enam sooja ei andnud.
Meil lastel oli keelatud loomi nunnutada ja sussutada, et nad saaks loomulikult areneda ja vältimaks võimalikke haigusi ning igasuguseid satikaid. Loomade hulgas olid kahtlemata omad lemmikud, kuid lemmiklooma mõiste oli meile nagu enamikele maalastele, ma arvan, tundmata ja olude sunnil neid ka vaevalt maal peeti. Mulle näib, et lemmikloomad selle sõna otseses tähenduses on olnud rohkem linnalaste probleem ja viimasel ajal muutunud teatud määral ka moeasjaks.
Kõik loomad on pisikesest peast tohutult armsad ja lapsed neist vaimustuses. Kõikide loomadega oli palju tegemist ja muret, alates tibupoegadest (et harakad, kassid jt. neid ära ei sööks), põrsastest (kisasid hirmsasti, kui neil esimesi hambaid murti), kassipoegadest (kui neid ülearu palju oli ja tuli uputada). Loomade haigustest, surmast, tapmistest ei tasu rääkidagi.
Ema ei osalenud kunagi ühegi looma tapmisel. Nii kujunes mul ettekujutus loomade pidamisest - loomi tuli iga päev sööta, joota, asemeid sättida, siis paaritada, lasta poegida jne. ja lõpuks.... lõpp oli paratamatult kõigil kurb.
See nii või teisiti saabuv kurb finaal oli peapõhjus, miks mul kujunes arusaam, et ma ei hakka kunagi loomapidajaks. Never say never!
Minust sai koerapidaja, kuigi ma ütlesin tütrele, et see saab toimuda ainult üle minu laiba.... Miks? ja kuidas? - sellest natuke hiljem.
Kõigepealt kirjutan natuke hoopis hobustest. Vaevalt et hobused lemmikloomade mõiste alla kuuluvad, kuid tänaseks on kujunenud olukord, kus nad peaaegu on selles staatuses, vähemalt nii ma arvan. Ka meil kodus olid hobused natuke eelistatud olukorras, kuna isa täitis oma sõjaväekohustuse EV ratsaväes. Tagantjärgi mõeldes on suur osa minu lapsepõlve mälestustest seotud just hobustega. Olen ikka mõelnud ja öelnud, et ma olen kasvanud ühe jalaga maas ning teise jalaga vees. Hobused kuuluvad maa juurde.
Hobused minu lapsepõlves.
Minu sündides 1938.a. lõpus oli meil kaks hobust: vana hobune Hõissa ja tema tütar Telia; esimene peenikese kondiga kohvipruun, teine suurem, tugevam ja oranžikas.
Mäletan, kuidas ma kaua aega kartsin, kui hobused püherdasid (hirm oli, et neil on halb ja hakkavad surema) ning lausa nutsin, kui isa talvel õhtuti Telia lahtiselt jooksma laskis. Telia kadus mööda teed kui keravälk kaugemal mustava metsa vahele. Minu suureks rõõmuks traavis ta alati natukese aja pärast õuele tagasi, kuid ma ei jaganud selles suhtes isa optimismi, et küll ta koju tuleb, hobune on tark. Videviku saabudes olin jälle ärevalt akna peal ja kui loomade talitusega oldi nii kaugel, et isa Tellaga tallist välja tuli, oli minul nutt lahti. Siit algasid suured Kastre-Peravalla metsad ja kes teab, mis kõik võib juhtuda, või mis loomale parasjagu pähe tuleb, ei tea, kes metsas võib varitseda või viimaks ei leia koduteed üles.
Isal oli õigus, seda tõestas Telia aastaid hiljem, kui olin isaga kaasas ühel pikemal sõidul, mille marsruut oli isale võõras. Minnes läksime kindla peale, kuid see oli pikk tee. Tagasi tulles otsustas isa teed lühendada ja kasutada väiksemaid kõrvalteid. Soojal suvepäeval lasi Telia parajat sörki nagu ikka kodu poole tulles. Korraga keeras Telia kõrvalteele. Isa, kes oli hetkeks tukastanud, ärkas suuna muutust tunnetades üles ja tõmbas Telia hüüdega "kuhu nüüd?" peateele tagasi. Veidi aja pärast pööras isa hobuse ümber ja ütles, et lähme siis sealt, kust Telia tahtis, küllap ta teab, kus kodu on.
Telia teadis tõesti.
Ükskord talvel (aga talved olid siis ikka "päris" - külmad ja lumised) isaga Tartust koju sõites, selgus, et Räpina maantee oli Rahumäe ja Juudi surnuaja taga pikalt kinni tuisanud, täielik ummik: autod ja hobused kõik seisid pikas vooris. Maanteekraav oli pilgeni lund täis, lumeväravad vaevalt paistsid kohati hangedest välja. Isa ütles: "Noh siia me võime jäädagi" ja tõmbas Telia teelt põllule. Telia oli kõhuni lumes, vahel paistis ainult selg, kuid ta vedas meid vapralt sellest puntrast mööda ja õnneks ei ramminud ta ennast ka ära. Ainult mõni hobune julges meile järgi tulla, enamus jäid kõik esialgu paigale paremaid olusid ootama.
Telia oli kange karakteriga. Paaris käis (niidumasina, kartulivõtmismasina jne ees) ta ainult oma emaga või Maraniku Max'iga. Teisi hobuseid ta enda lähedal ei sallinud. See tekitas probleeme lasipuu kasutamisel, Tartus sissesõiduhoovides koha leidmisel, parvedel, eriti Luunja parvel. Hommikuti ja õhtuti oli alati palju sõitjaid ja parv lükiti kahelt realt tihedalt vankreid täis. Tuli olla valvas, et ta ei hakkaks tagurdama ja tantsima, iga liigne samm võis põhjustada õnnetuse. Isaga ta mängis vähem, tavaliselt piisas piitsanähvist. Ema pidi kohta rohkem valima. Meie aga kartsime, et järsku on esimeses reas veel mõni tagurdaja, kes võib meile otsa taganeda ja siis...
Meie kodu lähedal hargnes tee nelja suunda, neist kolm viisid üle parve: Tartusse sai üle Luunja parve, vanaema poole üle Kavastu parve ja jõhvikale ning Peravalda üle Ahja jõe Kikassaare parvega. Tänapäeval töötab parv ainult Kavastus. Kikassaarest ei lähe teedki enam edasi ja Kikassaarde pääsemine jalgrattagagi pidi olema omaette vägitükk. Võibolla see tee Ahja jõeni (ca 4 km) tehakse siiski korda seoses Emajõe-Suursoo looduskaitseala rajamisega. Oleks tore küll.
Lisaks parvedele oli meie hirmuks kolmel suunal veel igal ühel üks tõsine mägi, kus tuli hobust kõvasti pidurdada: Tartu suunal Mäksa mägi, Võnnu suunal Siidimägi ja kõige järsem Emajõe oru perv vahetult enne Kavastu parvele sõitu. Seal oli emaga lihtsam - ema sidus vankri ratta kinni ja vanker muutus piduriks. Isa muidugi sellist asja ette ei võtnud ja meie kartsime, et äkki hobune ei suuda piisavalt pidurduda või läheb lõhkuma ja jookseb tõkkepuusse sisse. Selline asi oli kellegagi kord juhtunud, tõkkepuu oli katki läinud, hobune koos vankriga jõkke. Rasked rattad vedasid vankri koos hobusega põhja, õnneks oli vankrikorv olnud lahtiselt peal ja mees leidis end korviga veepinnal ulpimas. Seoses regulaarse bussiliikluse arenguga on praeguseks Mäksa mäe ja Siidimäe profiil muudetud palju laugemaks.
Meil läksid õnneks kõik sõidud ilusti. Telia tembutas küll igasuguseid kaadervärke ja masinaid, sh. ka autosid nähes, kuid siis tuli ohjad trammis hoida ja tavaliselt ta rahunes pärast esimese nelja-viie autoga kohtumist.
2
Ükskord siiski oleks peaaegu võinud juhtuda traagiline õnnetus, kuid tänu ema vaprusele pääsesime kõige halvemast. Telia ei olnud siin üldse süüdi, vastupidi, ta andis endast parima ja käitus äärmiselt rahulikult. Tulime (ema, mina ja õde) vanaema juurest Kavastu poolt parvele. Seal pole mingit mäge, olime ainukesed teelised. Kõik oli rahulik. Kahjuks ei olnud tööl kogenud parveonu, vaid mingi tundmatu polüvärnik, kes tuli põõsastest sõprade juurest ja ilmselt kiirustas nii sinna tagasi, et käskis emal hobuse ajada parvele, ilma et ta oleks parve kaldasilla külge kinnitanud (ainult kaks lihtsat liigutust). Telia sai vaevalt parvele ja siis hakkas parv kaugenema. Vankri esimesed rattad hakkasid vajuma lahtise parve ja kaldasilla vahele vette, lükates parve koos Telia ja emaga jõe poole. Ema haaras instinktiivselt paljaste kätega trossist, et parve peatada ja hüüdis appi. Kui emal ei oleks õnnestunud viimasel hetkel kogu jõudu kokku võttes parve kaugenemist peatada, oleksime Tellast ilma olnud. Ema hüüdmise peale jõudsid põõsastest kohale ka teised mehed. Telia rakendati kiiresti eest lahti ja lõpuks upitati vanker parvele. Ema peopesades oli nahk nagu üles küntud. Aga ema ütles, et ta ei tundnud üldse valu. Meie õega olime jooksnud ehmatusega tükk maad tuldud teed tagasi ning jälgisime hirmunult sakslaste ehitatud ja sõja käigus õhkulastud Kavastu silla veel püstiolevate plankude tagant juhtunut.
Kõikidele hirmudele vaatamata olime õega alati valmis kaasa minema, kui vähegi võimalik. Imestan isegi, et meid nii sageli ühes võeti, kas mõlemad korraga või siis võeti vaheldumisi üks kaasa, teine jäi koju appi.
Kui ees seisis niidukiga töö (ristikheina-, rukki- või tõuviljalõikus) tegi isa eelmisel päeval proovisõitu. Telia vedas niidukit praktiliselt üksi. Hõissa oli rohkem koha täiteks, sibades kõrval poole rinna jagu Tellast tagapool. Niidumasin lausa suitses ja isa pidi mitu korda jahutama, enne kui Telia paraja rütmi kätte sai. Kartulivõtmiseks tuli aga Max appi tuua, sest selleks tööks ei piisanud Hõissast.
3
Varsti pärast sõda paaritati mõlemad hobused. Telia imearmas varss suri peagi mingisse imelikku haigusse, kuid Hõissa poeg Ardi kasvas peene kondiga nooreks säluks. Töölooma ei oleks temast saanud. Kaarik oleks talle kõige paremini sobinud. Ema kurtis, et hobused söövad kõik ristiku ära ja lehmad peavad sooheinaga piima andma - normid olid küllalt suured. Kolhoosi võtmise ajaks (u. 1950.a., kalurid liitusid hiljem) oli isa teda paar korda jõudnud reega sõitma harjutada, vankri ees polnud veel kordagi olnud. Kalurite varad, sh. ka Telia ja Ardi anti üle Kavastus moodustatud Stalini- nim. kolhoosile. See oli äärmiselt vilets ja vaene kolhoos väga pikka aega. Mõne aja pärast saime teada, et Ardi oli antud kolhoosi komsomolisekretäri käsutusse ja ilmselt mõlema oskamatusest tingituna (tundsin seda tüdrukut, õppis maakoolis mõned aastad minust eespool) jäi Ardi auto alla ning sai surma.
Ema oli tuttavatelt kuulnud, et Tellaga töötab üks naine, kes oli Tellat väga kiitnud, et hea rahulik tööhobune. Ema imestas sellise hinnangu üle, kuigi teadsime, et meil olid hobused tööga alakoormatud ja hõlpu täis, vaatamata sellele, et külarahvas käis ka aegajalt hobuseid laenamas.
Ja ühel külmal ning hallil sügispäeval kohtasime õega juhuslikult Tellat, õigemini tundis tema meid ära. (Pean vist selle lõigu vahele jätma, ma ei näe klaviatuuri, pisarad muudkui voolavad. Teen pausi.) See võis olla sügisene koolivaheaeg või lihtsalt pühapäev. Olime õega teel tädi poole kodust ca 1,5 km eemal, kui munakivi teel logistas meile vastu tulla üks hobusemees. Läksime kiirustades ja jõudes hobusega kohakuti, kuulsime hirnatust. Pöördusime kohkunult ringi ja nägime, et hobune on pööranud pea, kael lausa kahekorra, ja vaatab meile järele.
Taevas! Telia! See on ju Telia! - sosistasime teineteisele.
Muidugi oli see Telia. Kuidas me küll varem ei märganud. Me ei osanud oodata teda siinpool Emajõge liikumas ja seepärast ei pööranud talle tähelepanu. Nüüd aga kaugenes ta meist oma nukral sammul. Seisime ehmunult kui soolasambad ega märganud, või võibolla ei julgenud, minna talle järgi ja teha pai. Aga see hobusemees, see oli vist mingi kivikuju, sest ta ei teinud ühtegi liigutust...
Talvel teadis rahvas rääkida, et Telia on väga viletsaks jäänud ja kevade poole juhtus temaga see sama nagu paljude teistegagi, et ei jaksanud enam maast üles tõusta, tõstetud küll rihmadega, kuid kuuseokstega hobust ikka hinges ei hoia. Kahju, väga kahju on. Aitäh talle, et ta olemas oli ja et ta selline oli nagu oli. Kui palju mälestusi oleks olemata, kui palju vaesem oleks olnud lapsepõlv.
Kas ta oli loomadest minu lemmik või oli minu lemmikloom, ei oska öelda.
Ja polegi võimalik ega vajalik kõike lahterdada. Telia on minu jaoks väljaspool lahtreid, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Hõissa pääses kolhoosist tänu oma vanadusele. Algul jäeti ta meile, et Praaga kalurid saaksid teda talvel kasutada. Seejärel oli ta naabrimehe käsutuses, kes töötas invaliididekodus tislerina ja vajas hobust materjali transpordiks. See oli muidugi rohkem ettekäändeks. Tall ja hoolitsus oli ikka meilt. Hõissa koos noore Tellaga olid ema kaasavaraks ja nüüd kui ema vennapere koos vanaemaga olid Siberis ja kodus võõrad, oli Hõissal meie jaoks pigem sümboli tähendus. Ühel talveõhtul 1952/53 tuli ema talitamast ja ütles, et Hõissa on vist haige - ei hakanud sööma. Käis öösel vaatamas ja arvas, et kohe on arsti tarvis. Isa oli Tartus haiglas, õde Tartus koolis, vend alles 6-aastane. Otsustasime, et lähen kutsun naabriperenaise endale seltsiks ja lähme kutsume Maxi peremehe, kes oli nüüd kolhoosis isehakanud, kuid hinnatud loomavelsker, haiget hobust vaatama. Oli külm, kuuvalge öö. Peremees tuli sõna lausumata, kuid kahjuks olid aastad teinud oma töö. Kirjutasin sellest õele kirjas ja tegin ümbrikule musta leinaraami ümber, õde käis sel aastal õhtupoolikul koolis. Tädi oli lõuna ajal postist kirja võtnud ja tohutult ehmatanud, kartes kõige halvemat. Ainsaks lootuseks oli see, et tema nimel taolist ümbrikut ei olnud. Pool päeva murelikku ootust ja õhtul, kui õde koolist saabus, selgus tädile suure kergendusena, et tegemist oli siiski vaid hobusega. Minule tehti aga selgeks, et nii tõsiste asjadega ei tohi mõtlematult käituda.
Nii kadusid hobused meie kodust. Tööd, kuigi piiratud mahus, aga jäid.
Kodus vanematel abis käies tuli sageli hobuse funktsioon meil lastel enda peale võtta: kaevates (loe: kündes) või rehitsedes (loe: vedrutades ja äestades) aiamaad, aias vagusid sisse vedades ja kartulit mullates, aeda sõnnikut kärutades, heina niites ja vaalates, saadusid kandes, kraavi äärest puid kärutades, rõuguredeleid põllule ja tagasi vedades, otra niites jne-jne.
Ja juba oligi laupäev - pühapäev otsas. Tuli kiirustada kella 19-sele Tartu bussile, et jõuda kell 20 läbisõitvale Tallinna bussile, mis oli ainus lootus edasisõiduks, et esmaspäeva hommikuks tööle jõuda. Bussi oodates tuli seista nii, et olid vähemalt esimese kolme siseneja hulgas, muidu läks asi kahtlaseks. Olid õnnelik, kui peale said, olid üliõnnelik, kui istuma said, kas või klapptoolile juhi kõrval.
(Ja nüüd me imestame, miks eesti rahva tervis nii vilets on.)
Koerad minu lapsepõlves.
Pauka oli olemas meil juba enne mind - suur, valge, kollakate laikudega ja tark koer. Elas üle ka rasked sõja-aastad. Kartis väga müristamist, paugutamist ja pommitamist. Kui vene lennukid 1944.a. kevadel ja suvel käisid pommitamas, oli Pauka alati esimesena varjendis. Ei mäleta, kus ta oli siis, kui me sõjapaos olime. Igatahes oli ta hea koduvalvur - kui Pauka oli õuel, siis keegi võõras väravast naljalt kaugemale ei tulnud, ilma et ta oleks eriti haukunudki. Tema välimus oli juba imposantne, haukumine oli rohkem pererahva teavitamiseks.
Mäletan, et 1944/45 aasta talvel, kui üle Peipsi tuli Venemaalt eriti palju näljas rahvast mööda Emajõge üles, et Tartu poole edasi minna, oli meie majapidamine üks esimesi, kuhu sisse pöörati süüa ja öömaja küsima.
Pärast 1941.a. hävituspataljoni põhjustatud tulekahju elas meie 5-liikmeline pere kiiruga ehitatud "ajutises elamus", kus oli ainult köök ja tuba. Ja ega leivagagi kiita olnud. Kui vähegi võimalik, tuldi vastu. Paljud aga kukkusid pahandama ja vanduma. Kui asi väga hulluks läks, pandi Pauka ukse juurde ketti ja siis oli tükk aega rahulik. Väsinud, külmunud ja näljastele inimestele oli ju endalgi raske ära öelda, kuid surve oli liiga suur.
Paukal öeldi olevat kõrvad haiged ja me ei tohtinud teda pea pealt silitada, pidi muutuma kurjaks. Ükskord rehepeksu ajal hakkasid naised korraga ahhetama ja ohhetama, sekka kostus Pauka lõrinat. Selgus, et õde oli otsustanud proovida Pauka seljas ratsutamist ja tasakaalu hoidmiseks kõrvadest kinni võtnud. Üritus lõppes sellega, et õde oli seliti maas ja Pauka lõrisedes tema otsas kõige oma nelja jalaga. Õde pääses ehmatuse ja suhkruvee joomisega, Pauka ei teinud talle ühtegi kriimu.
Peale sõda, kui me õega hakkasime juba karjas käima, toodi meile Kalli Liisa käest väike, vilgas, üleni must karvane kutsikas. Ainult lõua all oli natuke valget, siit ka nimi - Krants. Kalli-Liisa elas üksi keset tohutut Emajõe-Suursood Kalli järve ääres ja karjatas suviti lambaid, mis toodi sinna kokku kogu suveks kaugematest küladest. Ka meie lambad olid seal söödal. Hommikul laskis Liisa lambakarja koplist välja ja õhtuks tuli kogu kari ise rahulikult koplisse tagasi. Ainsaks abimeheks oli Liisal koer, truu karjane, kelle kutsikast lootsime meiegi head karjakrantsi saada. Ei saanud. Ilmselt oli viga meis. Krants oli aga igati tore koer ja Paukale väärikas kaaslane. Koolist tulles olid nad meil alati vastas, käies juba aegsasti uurimas, kumba teed me tuleme, kas otse mööda kraavikallast või mööda teed.
Ja siis sai Paukal aeg ümber. Krants vudis õues ja tuli oma ülesannetega ilusti toime, kuigi tundsime Paukast suurt puudust. Koerad olid meil kodused, külapeal jooksmas ei käinud (kohitsetud), see oli hea.
4
Ühel varasel ja hästi pimedal talvehommikul kooli minnes juhtus järgmine lugu. Olime jõudnud just klassiõe teeotsani, kui märkasime tema maja juures kaht hirmsasti purelevat koera. Nad olid teineteisel nii hammastega turjas kinni, et veeresid nagu üks kera valgel lumel üks must, teine valge koer.
Valge tundus klassiõe koer olevat, must oli võõras.
Õde leidis, et asi on kahtlane ja me otsustasime igaks juhuks minna teisele poole maanteekraavi ning ronida endise metskonna pargi aia otsa, et oodata pinginaabri tulekut. Vaevalt sain teivaste vahel istet võtta, kui pimedusest hakkas paistma lähenev hobusemees. Ta oli juba üsna lähedal. Tuli alla tulla, et mitte näida ulakatena, kes jõlguvad pimedas mööda aedu. Kes pärast usub, et olime koerte eest peidus, õde sai õnnelikult alla hüpatud, kuid mina jäin rabistades mantlisaba pidi aiateibasse rippuma, võimetuna ennast abistama, õnn, et riideid ära ei lõhkunud, õde ei jõudnud mind piisavalt üles tõsta ja samas mantlisaba harutada. Nii ma rippusingi seal, kuni hobusemees möödus, klassiõde tuli ja ühiste jõududega mu alla aitasid. Must koer oli vahepeal kadunud.
Kool oli lõppenud, ilmad ilusad ja soojad, kui meie õuel kordus peaaegu täpselt samasugune stseen. Vanemad tegid parasjagu väikest lõunauinakut, kui õuest hakkas kostma kõva haukumist, purelemist, kiunumist. Läksin kohe asja uurima. Koerad purelesid juba esikus - Krants ja sama väike valge koer. õnneks oli köögi uks kinni, muidu oleks madin jätkunud toas. Krants oli ilmselt võideldes taandunud ja otsis majast abi. Minu kurjustamise peale jooksis valge, kooliõe koer minema. Imelik tundus, et ühtegi inimest polnud kusagil.
Mõne aja pärast levis jutt, et ümbruskonnas on koeri haigestunud marutõppe. Varsti jäi ka Krants haigeks ja tuli magama panna. Küll oli kahju! Kutsuti naaberkülast üks püssi omav mees, kuid see ei saanud hakkama. Ümber maja käis nagu sõda, kuid Krants oli ka haigena osavam ja ükski kuul ei tabanud. Kõigele lisaks saime, nagu enamus teisigi lapsi, kõhtu 15 marutaudivastast süsti. Mõned, kelle nakatumisoht oli suurem, said 30.
Liisa käest toodi uus kutsikas. Muki oli Krantsi koopia, kuid kahjuks tabas teda sama saatus. Ühel varakevadisel õhtuhakul tuli küla poolt suur sileda karvaga võõras pruun koer nagu vasikas, pööras meie hoovile sisse, haaras Muki suhu, nii et ainult pea ja jalad olid väljas, raputas pead paar korda, lasi Muki lahti, jooksis õuest välja ja jätkas oma jooksu. Kõik toimus nii kiiresti, et isa ja ema, kes tegid õhtust talitust ning olid parasjagu õuel, ei suutnud midagi Muki kaitseks teha. Muidugi jäi Muki haigeks ja tuli kiiresti magama panna. Meie saime jälle 15 süsti kõhtu nagu teisedki külalapsed. Ajad olid sellised, karmid.
Ja Liisa käest toodi kolmas kutsikas, ikka must ja valge lõuaalusega, aga seekord sileda karvaga ja võis aimata, et temast kasvab suurem koer.
Nimeks panime uuesti Krants.
Krants oli natuke üle poole aasta vana, kui ükskord koolist koju tulles ei olnud Krantsi meil vastas. Ema ja tädi rääkisid erutatult, et miilits oleks Krantsi äärepealt revolvriga õues maha lasknud. Miilits ja veel keegi olid suure hooga õuele sõitnud mingit kontrolli (vist passikontrolli) läbi viima, kui Krants oli ootamatult vihaselt hobusele ja miilitsale kallale karanud. Ema ütles, et ta polnud sellisena kunagi varem esinenud. Miilits oli olnud maruvihane.
Suure selgituse (et alles pooleldi kutsikas) ja klanimise (et alles noor ja väljaõpetamata) ja lubaduste andmise (et edaspidi ketis ja ainult ketis) peale oli lõpuks soostunud Krantsi ellu jätma. Krants jäigi väga kurjaks koeraks. Tema ilus, jõuline haukumine kostis kaugele. Häälest oli kohe aru saada, kui tõsise asjaga tegemist on. Vormis meeste (sõjaväelased jt.) peale oli eriti vihane. Mäletan ööd, kui Krants hakkas väga vihaselt haukuma. Isa läks asja selgitama ja ei tulnud kaua aega enam tuppa. Olime hirmul, viimaks läks ema, tuli ruttu tagasi, võttis isa riided ja ütles, et sõdurid on aia taga ja tahavad tulla aeda õunavargile. 1941 .a. karm talv oli meie aeda kõvasti laastanud. Ainus suveõunapuu 'valge klaar' oli nüüd sihikul. Krantsi pikk ja pidev vihane haukumine ajas üles ja tegi ärevaks naabrimehe, kes tuli samuti asja uurima. Tema rääkis ka kuigipalju vene keelt. Naabrimees suutis sõdurid küll minema keelitada, kuid hommikul leidis, et ta oma aias oli suislepp õuntest tühjaks tehtud. Saabaste jäljed ei äratanud tegijate osas mingit kahtlust. 'Klaar' aga jagas oma õunad abivalmis naabriperega tänulikult pooleks.
Krants teenis meie peret ustavalt pikki-pikki aastaid.
Järgmised Tuks ja Niki (nimi meie väljamõeldis Nikitast tuletatult) ei olnud vajalikul tasemel ja said uued peremehed. Pidama jäi Muri - must, kollase lõuaalusega suur ja kuri hunt, pikka aega tõeline koduvalvur. Muri jäi meie pere viimaseks koeraks. Väike Muki sai uue pererahva, kui ema talveks oli sunnitud linna meie juurde tulema.
Koer minu kodus.
Korraga seisin probleemi ees, et minu 7-aastane tütar tahab endale koera. Koer linnakorteris ei saanud minu arust üldse kõne alla tulla. Vanemad maal võtsid lisaks õuekoerale, kes oli kuri ja ketis, väikese koera. Lootsin, et lepib sellega, et suvel saab mängida ja isu saab täis - ei saanud. Töökaaslane tõi puhkusele minnes oma lapse kilpkonna - ei midagi. Ostsime kuldhamstri - no ei, tore küll, aga see pole see. Hakkasin juba vaikselt mõtlema, milline see koer võiks olla: väike, ei aja karvu, ei värise, ilus, armas, tark, sõnakuulelik. Aga enne kui mina tegudeni jõudsin, õnnestus tütrel isa kampa saada ja käisid mingil koertenäitusel. Seal esines üks tüdruk oma väga kõrgelt autasustatud koera Pintaga. Lähemal tutvumisel selgus, et Pintal on pojad varsti tulekul ja kaubad olidki koos. Pinta oli saksa lambakoera ja kolli segadik, välimuselt siiski ehtne hunt. Oodatavate kutsikate isa pidi kolli olema. Seega oli tulemas suur koer. Tundsin juba koera lõhna toas.
Ei, mitte mingil juhul, ainult üle minu laiba - oli minu kindel seisukoht.
Emme, ei sa sure - oli tütar veendunud. Olin peaaegu tõesti pigem valmis surema, kui elama suure koeraga ca 15 aastat ühes korteris. Kuid just nii läks. Lisaks langes ka suur osa hoolitsusest minu õlgadele, nagu oligi karta.
Kutsu, Lessy, oli muidugi armas, kasvas ja arenes kiiresti. Oli oranžikas, valge rinnaesise ja heleda kõhualusega, pikema laines karvaga, peenikeste käppade, terava koonu ning koheva sabaga ja tarkade pruunide silmadega krants. Ta olnud esimene kutsikas pesakonnast, kes kohe oli nende juurde tatserdanud. Seepärast tema võetigi. Nime koha pealt oli Lessy ainuke võimalik variant, teised nimed ei tulnud üldse arutluse alla - film oli teinud oma töö.
Õnneks elasime 1. korrusel. Majarahvale (kokku 8 peret) Lessy meeldis.
Ikka küsiti nimepidi: "Kuidas Lessy elab?" Lessy haukus harva, ja kui, siis tavaliselt asja eest. Elanikud ütlesid, et kui Lessy haugub, siis tuleb teritada tähelepanu, muidu on hea turvaline olla, ikkagi koer majas.
See oli aeg, kus poed muutusid toidust järjest tühjemaks. Tulid mingid talongid, nende jagamisel koeri muidugi ei arvestatud. Lihakraamist oli poes saada tavaliselt ainult seakamaraid ja kõrvu; tihti ei sedagi. Sel kehval ajal oli Lessy kõigil meeles - ikka tuli üks ja teine perenaine, kotike maitsvate kondikestega näpus, kes oli sülti keetnud, kes muidu smoorinud ja liha oli vahel rohkemgi kontide küljes, kui praegu poes müügil olevatel raguu-komplekti kontidel. Lessy oli üldiselt toidu kohalt leplik ega piitsutanud. Parim maius tundus olevat maksapasteet, eriti Viru kohviku oma (oli hea küll). Ka tänaval jalutades pöörasid inimesed talle tihti sooje pilke.
5
Natuke aega käis Lessy ka koolis. Üldiselt õppis käsud selgeks, kuid kõrval kõndimisega ta toime ei tulnud - ikka sibas ees, piiludes aegajalt taha ja kontrollides, kas ma ikka jõuan talle järele või on tempo liiga aeglane. Pikapeale harjusin temaga ära. Ta vastas enamikule minu nõudmistele, välja arvatud see, et oli keskmiselt suur koer ja ajas karvu. Ta oli äärmiselt tark ja arvestav ning truu koer. Muidugi pani ta põntsu meie jalavarjudele ja seda just defitsiidi-kõrgajal (80-ndatel aastatel), vaatamata meie hoolikusele. Muidugi tuli vaibad maast ära koristada, muidugi juhtus vahel muidki äpardusi jne., kuid sain tütrest aru ja leppisin olukorraga, kui tütar ütles: "Tead emme, nii hea on koolist koju tulla, kui tead, et keegi sind ootab ja rõõmustab." Jah, kui mina koolist tulin, oli keegi ikka kodus ja koer(ad) vastas. See oli maal, olud ja ajad olid teised.
Aastad lendasid, tütar lõpetas põhi-, kesk- ja ülikooli, abiellus, sündis laps. Nende pikkade aastate jooksul oli meil Lessy'ga lugematu hulk toredaid juhtumeid. Püüan lühidalt kirjeldada neist mõnda.
Olime just töölt koju jõudnud, kui raadiost teatati, et intrid ründavad riigikogu ja kutsuti rahvast appi. Tundsin, et tuleb minna. Abikaasa ütles, et ainult siis, kui võtad Lessy kaasa. Muidugi, hea mõte! Lessy kaitses alati löödavat ja ründas lööjat. Temale võis kindel olla. Abikaasa ei jäänud meist maha ja nii rühkisime kolmekesi Toompea poole. See pilt, kuidas intrid ülevalt alla tulid, ja rahvas Toompeale voogas, ei unune kunagi. Ja kui tõsi-tähtis oli Lessy ja kui palju sooje sõnu ning pilke ta sellel retkel sai! Noored mehed läksid kiirustades, kuid Lessy kõrval aeglustasid hetkeks sammu, et öelda paar kiitvat sõna, naeratada, õnneks lõppes kõik hästi.
Pärnus elas tuttav perekond, kes oli Lessy'st vaimustuses ja viis mõnel suvel meie puhkuse ajaks Lessy Pärnusse. Sümpaatia oli vastastikune. Olime autoga väikesel ringsõidul Lätis ja nüüd kiirustasime Pärnu kaudu õhtuks Tallinna tagasi. Küsimus oli, kas läheme tuttavate juurest läbi või ei. Sõna Pärnu ja sõbra nimi kõlas meie jutus korduvalt. Korraga märkasin, et Lessy on eesistmel püsti tõusnud ja jälgib ümbrust erilise tähelepanuga. Me olime alles vaevalt linna piiril. Sellist huvi polnud ta kusagil üles näidanud. Tundus, et ta oli meie jutust aru saanud ja jälgis nüüd pingsa huviga toimuvat. Kui auto lõpuks peatus, kiirustas Lessy autost välja. Lasin teadlikult temal valida teed. Ta valis kohe õige ukse, ruttas teisele korrusele, peatus õige ukse taga, lasi paar korda ninaga mööda uksepragu alt üles kuni lingini ja jälle alla ning jäi siis rahulolevalt saba liputades mulle otsa vaatama, nagu öeldes: "Noh helista, nad on kodus, me oleme õiges kohas."
Vaatamata vähesele ajale, otsustasime minna korraks ka mere äärde. Tagasiteel kohtusime pargis samast majast veel ühte tuttavat abielupaari, kellele Lessy oli samuti hea tuttav ja nad palusid Lessy jätta koos nendega jalutama, lubades ta pärast koju toimetada, sest olime kokku leppinud, et Lessy jääb mõneks ajaks Pärnu. Olime nõus, kuid varsti hakkas meieni kostma Lessy vaikne kurb hala. Kiirendasime sammu, lootes, et jääb varsti vait, kuid mida kaugemale jõudsime, seda kõvemini ja kurvemalt Lessy nuttis. Jäime seisma nemad ühes pargi otsas, meie teises. Mingi silmside veel oli. Viipasin käega, et laske lahti. See, kes seal mööda parki nüüd meie poole lendas kui kuul, oli tõeline Lessy. See oli nii fantastiline, et Inimesed vaatasid suurte silmadega ja tulid küsima, mis toimub, milles asi.
See Pärnu tuttav ööbis vahel komandeeringus olles meie pool.
Lessy hoidis siis alati tema lähedusse, üritas lausa jalutsis ennast magama keerata. Ühel talvehommikul hakkas mees end riidesse panema ja leidis, et Lessy oli ära söönud jäägitumalt mõlema soki varvastepoolse osa peaaegu kannani nagu lõigatult. Ei mingit nätsutust kusagil. Sokid olid kingadega diivani ees, millel mees magas. Jäi mulje, nagu oleks Lessy lootnud, et rikub sokid nii ära, et nendega on võimatu välja külma kätte minna ja sõber jääb meile.
6
Huvitaval kombel teadis Lessy alati, kui keegi kodustest hakkas lähema poole tunni jooksul koju saabuma, ükskõik mis ajal see siis oli, kasvõi südaööl. Tavaolukorras võrdus ooteaeg trammipeatusest kojujõudmise ajaga (ca 5 min.), erandolukordadel tundus ooteaeg sõltuvat tee pikkusest Tallinna raudtee-/bussijaamast või võõrustaja asukohast koduni. Seni oli ta vaikselt teiste juures elutoas või magas rahulikult pika koridori lõpus magamistoa ja tütre toa ukse juures. Nüüd aga tõusis, marssis koridori teise otsa välisukse juurde, keeras seal ennast kerra ning jäi ootele. Mõne aja möödudes oligi võtme keeramist lukuaugus kuulda. Vahel tundus Lessy vaist lausa uskumatu. Siis (25 -10 a. tagasi) ei olnud veel mobiiltelefone, et rongi või bussi saabudes teatada, et ma olen ... ja tulen ... , nagu praegu on tavaks. Lessy informeeris meid selles osas suurepäraselt. Tuletagem siinkohal meelde, et bussipileti saamine oli enamasti suur juhus ja alati ei pruukinud see üldse õnnestudagi, kui ei olnud just aega pilet päeval ära osta, mis tähendas tunde järjekorras seismist. Mingist kindlast kellaajast ei tasunud üldse rääkida või kokku leppida. Eriti keeruline oli piletitega Tallinn-Tartu liinil, aga seda marsruuti tuli meil tavaliselt just kasutadagi. Igal juhul võis Lessy järgi end tulija vastuvõtuks hakata sättima: kas tee- / kohvivee tulele asetamise ja laua katmisega või "vitsakimbu" käepäraseks seadmisega - kuidas kunagi.
Lessy oli matkadel ja autosõitudel alati arvestatav kambajõmm, nautides sõitu ja uudistades uut ümbrust. Autos okupeeris ta sageli minu koha juhi kõrval, surudes mind tagaistmele. Lühiaegsetel peatustel linnades jäi ta kuulekalt autosse, võttis momentaalselt koha juhi istmel ja oli nii tähtsa ning aristokraatliku olemisega, et möödakäijad viipasid talle ja vaatasid veel mitu korda naeratades tagasi.
Viljandi lossimägedes pidi mul süda tema pärast peaaegu seisma jääma, kui ta suure hooga ühest müüri avausest otsejoones välja tormas, aga ees ootas tohutu süvik. Lessy reageeris välkkiirelt ja suutis hüppe peal teha pöörde vasakule nii, et esikäpad siiski maha sai. Tagakeha tegi süviku kohal kaare ja meie suureks rõõmuks maabusid ka tagajalad õnnelikult esimeste juures. See surmasõlm oli väärt kallistust!
Tundus, et Lessy oli osav mõtete lugeja ja oskas vastavalt käituda. Targem oli talle asi ära seletada, et poleks vaja temaga kurjustada. Kord oli Lessy nihverdanud abikaasa läheduses, aga sel oli parasjagu mingi kiire töö käsil ja ta oli vaikselt öelnud: kurat. See sõna ei olnud meil kodus eriti kasutusel. Lessy poleks selle sõna tähendust kuidagi pidanud teadma, aga ometi oli ta pugenud diivanilaua alla ja lamanud seal madalamast madalamana, kuni abikaasa asjast aru sai ja ta välja kutsus ning pai tegi. Proovisime seda ka hiljem ja reageering oli ikka samasugune, oli hääl kui malbe tahes, aitas sõnast.
7
Aga ükskord läks lahti tõeline märul. Lessy'l polnud selles mingit süüd. Hoopis mina ise oma rumaluses olin peapõhjus. Ma ei olnud ju oma loomult mingi loomapidaja ja ei viinud ennast ilmselt seetõttu ka kõigi peensuste ning nüanssidega kurssi. Seepärast olin paljudes küsimustes täiesti dumm-dumm ja vajaduse korral toimisin rohkem "omaenese tarkusest", mis aga alati ei pruugi olla piisav. Küsimus oli kirpudes.
Lessy oli meil olnud juba 12 aastat ja ei mingit kirbuprobleemi. Lessy oli tubane puhas koer; väljas käis ainult rihma otsas, ei mingit omapead ümberjooksmist, kontakt võõraste koertega oli rangelt keelatud. Ja nüüd korraga puhkuselt naastes teatas tütrepere, kes oma väikese titaga elas meie juures, et korteris on kirbud. Tule taevas appi! See ei ole võimalik.
Kuu aega tagasi, kui puhkusele läksime, ei olnud mingeid kirpe. Lessy oli kaks esimest nädalat olnud meiega Elvas. Seal aias mäe peal pika rihmaga kinnitatult oli tal hea ülevaade ja ühtlasi oli ta võõrastest koertest samuti turvaliselt eraldatud. Ilmelt ajasid lapsed, kes vaevalt elus kirpu üldse näinudki olid, mustad väiksed kuivuseputukad kirpudega segamini - nii ma arvasin.
Olen satikate - kirbud, täid, lutikad, prussakad - suhtes ülijälestav lapsest saadik, kuna sõjajärgsel ajal oli tulnud nendega mõned korrad tegemist teha, kõige vähem siiski kirpudega. Loomi oli kergem eemal hoida kui inimesi, kuid kolm viimast levisid just inimeste kaudu.
Meenub, kui pärast keskkooli lõpetamist töötasin 2 aastat Tartus liidutehases postkast nr. 32 monteerijana tsehhis, kus kõik töötajad (ainult naised olidki - ca 80) kandsid valgeid kitleid kahe pika konveieri taga istudes, ükskord keegi kiljatas: kirp! Loomake saadi kätte ja tehti vagaseks. Laip saadeti valgel paberil konveierit mööda "kõigile tutvumiseks", küllap oli naistel igav. Kuna minu töövahendid olid mikroskoop ja pintsetid, pistsin kirbu naljaviluks mikroskoobi alla, aga see liigutas veel jalgu, mulle näis nii.
Igal juhul lendasid pintsetid ühes suunas, kirp koos paberiga teises ja mina kadusin kolmandasse suunda mõneks ajaks. Kohutav, kui jube elukas!
Meenub, kui maal suvel puhkusel olles õetütred (kusagil 7.-9. kl.) kahekesi kurtsid, et neil on mingid putukad peas ja neid on palju. No milles asi, raputage ometi maha, suured tüdrukud, nüüd ei oska midagi putukatega ise ette võtta - avaldasin nördimust, väristasin korra vastikusest õlgu. Mul oli kiire, ma ei vaevunud vaatamagi ja unustasin seiga, olles kindel, et nad said hakkama. Minu puhkus oli lõppemas ja siis tuli õde ning selgus, et lastel on hoopis täid peas. Nad olid olnud mingis spordilaagris, magamine põrandal madratsitel, võõras rahvas koos jne. ja esimene kogemus oligi käes üle aastakümnete. Aga mul ei tekkinud esimese raksuga mingit seost, et need võivad täid olla - nii põhjalikult olin oma aju nendest satikatest puhastanud. Kuigi jah, mingid jutud liikusid, et kusagil olla jälle täid liikvel, kuid see tundus väga kauge udujutt olevat.
Nüüd oli kirpudega sama lugu - ma ei suutnud uskuda, ma ei osanud aru saada, kuidas see on võimalik. Või ega ta ometi Elvast sealt liivase mäe pealt kirpe saanud, kui ta kaks nädalat väljas oli. Kas ema ei rääkinud kunagi, et koerad võivad saada ka maast kirpe, hoidke eemale ja ärge väntsutage koera /kassi süles. Oli ju, hakkas midagi läbi udu koitma...
Aga nüüd olid kirbud minu korteris, neid oli palju ning neid tuli järjest juurde. Mida teha? Pesin põrandaid iga päev rohelise seebiga, ei mingit tulemust. Olin meeleheite äärel; kartsin iga uksekella, et mõni majaelanik tuleb aru nõudma: kaua see kirbu-uputus kestab. See ei saanud enam põhjustatud olla mingist erandlikust "kirburikkast aastast". Muidugi ei läinud ma koera kasukat uurima ja sealt ükshaaval kirpe püüdma, see veel puudus.
Tööl toakaaslane, ka koerapidaja, teadis rääkida, et vet.-apteekides olla müügil mingeid tõrjevahendeid. Olin lõpuks usaldanud talle oma mure. Sellisest asjast ei tihanud ju kellelegi rääkida. Kuigi mul erilist usku ei olnud, tormasin siiski ummisjalu apteeki, mis mul muud üle jäi. Ostsin igaks juhuks mitu varianti ja mõnda topeltportsu, et oleks vajadusel kohe võtta. Kodus lasin kõik käiku, et kui üks ei mõju, siis ehk teine mõikab. Lapsed ja mehe saatsin kodust selleks ajaks minema ja ise jälgisin Lessy't silmanurgast, et ma viimati koos kirpudega ka koera ära ei mürgita. Huvitav, laipu ei näinud kusagil, aga mõne päevaga olid kirbud kadunud, tänaseni õnneks.
Täielik õudusfilm. Aga õnneks lõppes kõik hästi ja kiiremini kui ma oskasin oodata.
See "kirbusõda" oligi ainuke tõeliselt negatiivne kogemus minu 15-aastases lemmiklooma-pidamise praktikas (1982-1997). Taolisi juhtumeid olin ma alateadvuses teatud mõttes kartnudki, kuid mis oleks võinud vabalt olemata olla, kui ma ise oleks natuke targem olnud.
Häid mälestusi ja pisikesi seiku on hulgim, kes neid jõuab kõiki kirjeldada.
Üht võin aga küll kinnitada, et kui ma veel kunagi elus peaksin koerapidajaks hakkama, siis olgu see koer Lessy kloon. Lessy kaelarihm koos jalutusrihmaga ripuvad koridoris nagis nähtaval kohal ja meist nad sinna ka jäävad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloomad on olnud koerad ja hobune.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Minu isa tuli Vabadussõjast ja läks Tartu oma venna poole. Minu õde oli hiljuti surnud ja meie emaga nutsime. Isa tuli Tartust koju ja ütles: lõpetage nutmine ja hakake koera kasvatama – võttis põuest välja väikese valge puudli kutsika, imearmsa. Anti isale tasuta. Panime nimeks Lokki. Kui kolisime Pedasi külast Kaasiku külla uude majja, sõitis Lokki kraamikoorma otsas minu süles. Uues majas sai magamiseks pehme tooli. Lokki elas 15 a. Oli väga sõbralik. Mind saatis hommikul kooli ja õhtul tuli vastu ca 400 m metsateed. Oli 18 a. kui koer haigestus, hakkas ninast verd purskama, jäi nõrgaks, siis isa kutsus ühe noormehe, kes lasi ta maha. Eesti vab. ajal oli peaaegu igal noormehel laskeriist. See oli mu esimene koer.
Siis toodi ühest suurest talust valge kõrgete jalgadega koer – panime nimeks Sammi. Oli sõjaaeg, läksime isaga hobusega raudteejaama (bussid ei käinud 25 km). 5 km sõitnud, nägime, et Sammi jookseb meile järele – isa võttis koera rekke. Jõgeval isa sidus hobuse kinni ja Sammi jäi rekke istuma. Kui olin juba veidi aega olnud vagunis – leidsin, et Sammi on pingi all. Isa viis koera süles tagasi ja minema hakates hüppas koer maha ja jooksis ringile järele. Isa ootas 2 tundi, kuid Sammit ei tulnud. Kui seda kodus kuulsin oli nii suur kurbus, et ütlesin – ühtki uut koera ei võta. Kolmas koer oli Siberi laika ja hundikoera segu – tütar tõi sõbranna käest. Koer oli silmapaistvalt ilus – oli saanud mõlema vanema parimad omadused – kõrged jalad kikkis kõrvad tark, ilus kohev saba, süsimust krae ja käpaotsad valged. Armastas autoga sõita. Kord Lätis käies oli tore lugu. Läksime kauplusesse ja kui tagasi tulime, nägime et autos istub miilits, koera (s.o. Lassi oli nimi) käpad miilitsa õlgadel ja lõuad mehe kõrva juures. Miilits hüüdis appi. Käskisime koeral kohale minna, miilits hüppas autost välja ja pani jooksu. Juuresolevad mehed rääkisid, et miilits tahtis autot käima panna (ju olime valesti parkinud), nii hüppas tagaistmelt Lassi urinaga õlgadel. Mehed ei julgenud ka miilitsale appi minna. Lassi elas 5 a. ja suri koerte katku.
Neljas koer oli Kuti. Tütar viis mu oma mehe sugulase suvilasse ja kui õue jõudsime – seal oli puudel kutsikatega. Üks süsimust karvapall hakkas roomama minu poole. Tütar võttis kutsika sülle, tõi minule ja ütles – kutsu valis ise sinu välja, nüüd pead võtma. Samuti ilma sabata. Elas 12 a. ja suri vanadusse. Arvasin, et rohkem koeri ei taha – olin ka juba väga vana. 3 a. tagasi tõi naaber mulle sünnipäevaks oma koera kutsika – nii sain oma viienda koera, kes on mu seltsiliseks siiani. Nimeks panin Reks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimed – Sammi, Lokki, Lassi, Kuti, Reks. Hüüdnime ei ole, kutsusime alati õige nimega.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus pole olnud oluline.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Looma eest hoolitsesime abikaasaga mõlemad, kuid näit. Lassile tegi süüa suures osas abikaasa. Pesime kahekesi. Puudlit pesi peamiselt tütar või poeg. Jalutamas ei käi palju, kuna majal on suur aed, kus koerad jooksid. Ainult poollaikat Lassit tuli jalutada. Arvan, et tegelesin koeraga 2-3 t päevas, nüüd viimase koeraga olen koos terve päeva.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toitu koerale ei osta (olen kuulnud et koerad on valmistoidust saanud mürgistuse). Annan, mida isa sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Minu loomad olid kõik vaktsineeritud – see on väga vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti abi pole peaaegu vaja läinud – loomad on olnud terved – kuni senini, kui Lassi haigestus – siis viisin küll Tartu Ülikooli vet ravilasse, kuid suri väga kiiresti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tablette ei annaks kunagi, enne steriliseeriksin. Minul on olnud isasloomad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu loomad on kõik elanud toas. Kogu korteris võis liikuda. Ase olnud pehmel toolil. Minu 2 viimast koera magasid minu juures voodis või voodi ees.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Välismaal pole käinud, Eesti piires on koer kaasas või jääb üks meist koju, kas mina või abikaasa. Koera üksi ei jäta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Täpseid sünnipäevi ei tea. Pühade aeg ikka anname neile nende lemmiktoitu.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud. Vannitamiseks koeraseepi ja spetsiaalne vannilina koerale.
Mänguasju on olnud kõikidel koertel – pallid, piiksuvad loomad.
Spaasse – küll pole mõtet pähe tulnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma ei ole näinud ülehoolitsetud looma.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Loomale on saada toitu igasugust spetsiaalset, samuti on toidu valik kolossaalne – Nõukogude ajal ei saanud muud kui rasvast liha, millega putru keetsime.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Maetud on kõik koerad (v.a. Sammi kes kadunuks jäi) oma aeda. On pandud ka kivi ja igal aastal istutan uued lilled.
Kõik loomad on mulle tulnud juhuslikult.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi kodureegleid ei ole, koerad on olnud väga targad ja sõnakuulelikud. Küsivad välja – lähevad ise aeda.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei mäleta ühtki halba harjumust – peale selle, et Lassi näris ära tütre kalli kinga kontsa, kuid ta oli 3-kuune. Toitu laualt pole võtnud ükski koer. On aidanud ainult paaril korral keelamisest. Koeri olen ainult noominud, löönud mitte kunagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei. Arvan, et dressuuri vajab suur ja tõult kuri koer.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin pidevalt. Loom mõistab absoluutselt inimese meeleolu ja päris kindlasti ka teatud sõnalist kõnet. Kui mul on halb, siis praegune Reks toob mulle diivanile oma mänguasju ja kui see ei aita, siis heidab põrandale selili ja hakkab „rääkima“ – siis räägin vastu ja kui näeb, et mul on parem, hüppab sülle. Olin kord 7 päeva haiglas, koer oli murega 3 päeva, ei söönud, siis hakkas sööma. Kui koju tulin, siis ta hüppas ja lausa karjus minu ümber, abikaasa pidi vahele tulema, muidu oleks riided ära lõhkunud.
Koer mõtleb päris kindlasti, kuid tunnetab ja näeb palju rohkem kui meie – inimesed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Päris kindlasti. Minu tütar ja tema abikaasa ostavad oma kassile nii kallist toitu, mida ise ei söö. Kui on vaja rohtu või loomaarsti juurde viia, ei loeta üldse raha. Koeri võidakse üle sööta.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui mu lapsed olid väikesed, siis mul koera ei olnud. Nüüd käivad pojalapsed koeraga mängimas, tulevad lausa koera pärast külla.
Lapsele on looma väga vaja, muidu kasvavad egoistiks. Hirmus on näha hästiriietatud ema last, kes lööb tänaval kassi jalaga ja ütleb „kass on pähh“.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvan, et mitu. Tütrel oli 2 a. stepikilpkonn – ka see oli tore ja armas loomake.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Söödan ise tihaseid – talvel koputavad aknale kui toit otsas.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kõiki võib pidada, kui nad ohtlikud pole, näit. iguaanid on väga ilusad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ainult ohtlikud loomad ei tohiks lemmikloomad olla – teised kõik võivad, kui hoidmistingimused vastavad, et mitte loomi ei piinataks.
Õiget vahet lemmiku- ja koduloomal teha ei saagi. Lemmikloom võib olla nii otstarbega (koer, kass, hobune) kui otstarbetu – kala, merisiga, rott jne.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Õieti ei teagi – loomad on nii toredad, et neid kohe peab armastama.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perekonnas on 10 aastat olnud koer. Isakodus olid koer ja kass alati. Nüüd on meil kassid maal vabapidamisel.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kehvas seisus koer sattus meile kutsikana hoida, kuniks peremees Rootsis käib ja meie ei andnud teda tagasi, saime tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi Džämm. Hüüame ka Poisiks. Nimi oli talle varem pandud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood, tõupuhtus ei ole koera saamist mõjutanud. Koer on isane, segavereline, pikakarvaline. Mustavalge kirju. Loomaarstid ütlevad tõuks krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Jalutamas käin põhiliselt mina, kammib-puhastab abikaasa. Jalutamisele kulub päevas 1-1,5 tundi, kasimisele - kuidas kunagi. Päeval oleme maal ja koer on meil kaasas, seal toimetab ta omapäi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame kuivtoitu „Chappi”, mis on tal kausis alati võtta, kuid seda sööb ta siis, kui midagi paremat pole. Ei valmista, sööb seda, mida pererahvas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures on käidud kaitsesüstimas, kõhunäärme häirete, liigesevalude jm pärast.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ükskõikselt. Meie koerale seda eriti vaja pole. Aeg-ajalt mõned pulmakutsed ajavad tal pea segamini ja tasakaalust välja.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole vajadust.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesa on magamistoas kapi ees, liigub korteris vabalt. Magab ka tugitoolis, diivanil. Õhtul tuleb korraks perenaise kõrvale, voodi äärele, kus on temale lina, kuid on seal 15-20 minutit. Hiljem magab mujal. Ka haiguse või erakorralise häda korral tuleb voodi äärde püsti märku andma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole. Maale autoga sõites istub perenaise süles.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäeva ei tea, ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid talle ostnud ega ise teinud pole. Tal on paks karvkate (karva pikkus kohati 20 cm).
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll, mõned lähevad hoolitsemisel päris arust ära. Kurjast on koera ülesöötmine. Kuid eks igal inimesel omad lõbud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, kas tavalise koera hooldamisel vahet on. Kui tahetakse nunnutada, siis küll.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Sellist kogumust on napilt. Varem oli peres kasse, kes erinevatel põhjustel otsa said. Need matsime pappkarpi panduna oma aeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera pole nagu eraldi õpetanud. Puhtust peab, lillepeenras ei kraabi, magab vao või peenra vahel. Omavoliliselt toitu ei võta, kui vaja, küsib, kas käpaga kergelt püksisäärt kraapides või haukudes. Hindab oma võimeid üle, kipub suuremale ja rihma otsas olevate koerte peale haukuma. On saanud naksata, nüüd on vaiksem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui tuleb mõni naiskülaline, läheb koer elevile ja tahab seksida mõne riideeseme abil. Siis paneme tubade uksed kinni ja seltskonnas seks jääb ära. Sellest võõrutamiseks soovitavad tohtrid kastreerimist, mis meile pole vastuvõetav.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud, koerte koolis pole käinud, kuid kuidas tänaval jalutusringidel käituda, seda oleme õpetanud küll. Midagi on ka pärale jõudnud. Teab ringe, piire ja tavaliselt peab neist kinni, kui pulmakutseid on õhus, siis vahel on arusaamatusi ja peab eksimuste korral moraali talle lugema.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägin. Loomaga peab rääkima, seda tegid ka minu vanemad, vanavanemad. On vaja selgitada, kuhu läheme, kui kaugele (vahel jääb jalutuskäik ajapuudusel lühemaks), andma suulisi korraldusi või muud vajalikku infot. Ka käsklused peaks olema koos selgitustega miks ei tohi, miks peab. Tundub, et midagi jõuab pärale, midagi jääb ajajooksul meelde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mina jalutan põhiliselt vabalt jooksva koeraga, see võimaldab tal haake tehes oma teekonna minu omast 3-4 korda pikemaks teha, kuid käsklustele kuuletub. Abikaasa käib koer rihma otsas ja siis koer dikteerib, kuhu minna ja abikaasa kopeerib kõik koera haagid kaasa ning nende teekond on võrdne, kuid ajakulu mitu korda suurem.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koer tuli meie ellu siis, kui lapsed olid suured. Varem, kui pidasime kassi, pidid nad kastis liiva vahetama, mis kahjuks sageli ununes. Oma lapsepõlvest mäletan, et kui õed kassi liiva ei viitsinud vahetada, hakkas kass köögis olevasse vanni käima.
Algul tahapoole, hiljem päris väljavoolu toru peale, siis kui kuulsid vannis kassi kraapimist, sai kraanist vesi peale lastud. Omamoodi vesitualett. Laps vajab looma. Meie peres sai see nunnutamine ka lastelastele ära lahendatud enamasti küülikupoegade abil.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oska öelda, koerast piisab, Passiivsed loomad (mood jt) ei huvita.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tihaseid talvel söödame, nende hulgas on igasuguseid: aremaid, julgemaid, sekka mõni rähn, puukoristaja jm. Linnas käib palju leevikesi. Abikaasa söödab linnas siile, tulevad kutsumise peale peidikutest välja, III korruselt on nende liikumist, askeldamist hea jälgida. Metsloomadest-lindudest on maal jänesed, kitsed, põldpüüd, vares, varblased sagedased külalised.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kõike võib teha, kuid eestimaistest loomadest peaks piisama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on kui pereliige, pakub seltsi, vaheldust, lohutust, aitab maandada pingeid, viib rasked mõtted mujale. Pensionäridele sageli nagu lapse eest.
Punkt 23. Lisa
Nüüd mõningad näited meie sõnavarast: Keeld FU mõjub paremini kui EI TOHI. Sõnal AUTO on mitu tähendust. Kui AUTO PEALE, siis on see meeldiv, sest autos armastab koer olla, selleks pannakse alla eraldi lina. Põhiliselt magab esiistmel, ringi ei kola.
Sõna AUTO järsul toonil öelduna tähendab tee ületamisel peatumist, et auto mööda lasta. Sellest hoiatusest peab vabalt jooksev koer ka 10-20 m kauguselt kinni ja laseb auto mööda. Oli üks üllatav juhus ristteel. Mina jalutasin ees, koer 5-10 m järel, mina läksin jalakäijate rajal üle, kui nägin koera ees peatuvat autot. Jõudsin talle paar korda hüüda AUTO, koer istus ja jäi ootama. Auto peatus, et koera üle lasta, kuid vaatamata minu kutsumisele koer ei tulnud. Seepeale hakkas autojuht naerma. Läksin siis üle tee koera juurde tagasi, koos tulime üle ja alles siis jätkas auto oma teed.
Koer teab sõnade PEREMEES, PERENAINE, VANAISA, VANAEMA, MITSUBISI (maal oleva kassi nimi), TUPPA, ÕUE, EI TOHI, PIIMA, KOJU, ISTU, OOTA jne tähendust.
Dzämm kardab müristamist, äikest, mõningaid võõraid hääli (näiteks raadios kuuldud mõningate Austraalia roomajate häälitsusi).
Vahel tormab ta haukudes oma elukoha juures võõraste koerte poole, kellelt on hammustada saanud. Nüüd vanemas eas on ettevaatlikum. Haugub taaruvate joodikute, kepiga käijate, koera kartvate inimeste peale (kuni on neid nuusutanud, lõhna meelde jätnud). Kindlasti haugub ta kolme endise nomenklatuuri töötaja peale, neid tunneb ära juba 50 - 100 m kauguselt ja tormab nende poole. Miks? Ei tea. Ju vist kurjad inimesed. Hammustanud seni kedagi pole, kuigi kära on vahel kõvasti.
Džämm ja telepaatia ning mõtete lugemine
Elame kolmandal korrusel, köögi- ja ühe toa aken on tänava poole. Koeral aknale ronimise, aknalt vaatamise kommet ei ole.
Koera jalutamine käib sageli muude käimiste kõrvalt. Käime temaga ringi ära ja tuleme akna alla, kus perenaine peaks valvet pidama, et koer tuppa lasta. Vahel, kui ootamine pikale läheb, arutame, kus perenaine võiks olla, kas peaks äkki haukumisega märku andma ja tihti koer selle küsimuse peale haugatabki, algul korra, siis rohkem. Haukuma hakkab ta ka siis, kui veidi susisevat vilet lasta. Haukudes ajab ta taga hakke, keda meie kandis on palju, maal vareseid, toonekurge, võõraid kasse jm.
Telepaatia võimed on avaldunud, kui mina olen kodust ära, kas poes, laupäeva hommikuti turul või koguni kaugemal. On olnud juhuseid, kus koer on minu tagasituleku fikseerinud ca 150-200 m kauguselt ja muutunud rahutuks, hakanud käima perenaise ja välisukse vahet kuni teda trepile lastakse. See pole alati nii, vahel kui perenaine on näinud mind turult tulemas ja seda koerale öelnud, siis ununeb tal muu tegevus ja peab saama trepikotta, kus mind ähkides tervitab.
Kui läheme tütre poole, kes elab läheduses, ja koer on kuulnud meie omavahelist ütlemist „teise tare juurde”, läheb ta meil 3 - 4 m ees, peatub elava liiklusega tänava ääres ja koos läheme õiges kohas üle tee. On olnud juhuseid, kus läheme hoopis võõras suunas, kuid koer viib mind täpselt kohale olles 2 - 3 m kaugusel lahtiselt ees.
Ka koera meile jäämise otsustas tema. Kui õige peremees pidi Rootsist tagasi tulema, arutasime köögis söögilaua taga tema saatust, et kahju teda tagasi anda, kas anda või... kuulsime mõlemad kutsika häält, mis kostus meile nagu EI. Tema ise otsustas oma saatuse ja nii ta meile jäi kolmandaks pereliikmeks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.
Oma lapsepõlves, aastail 1953 - 1960 elasin Võrumaal Ala-Siimani talus. Aastail 1960 - 1976 olin ka lapsepõlvekoduga seotud, kuigi koolipäevil elasin koos ema ja võõrasisaga Antsla linnas ja lõpuks üliõpilasena Tartus. Käesolevas osas kirjutangi loomadest, kes elasid Ala-Siimanil.
Mõnedest loomadest kirjutan ainult mälestuste järgi. Küllap on need mälestused olulised, kui neid on mulle räägitud või olen lapsepõlves vanemate inimeste omavahelisest jutust üht-teist teada saanud.
Oma lapsepõlves kuulsin sageli nime Mogi. See nimi esines ka mu ema noorpõlvepäevikuis. Mogi oli minu emapoolsete vanavanemate viimane hobune. Nad pidid tema kolhoosi andma. Mogi oli pere jaoks kaugelt tähtsam kui lihtsalt tarbe pärast peetav loom, ta oli armastatud kaaslane, kelle surma pärast kogu pere nuttis. Mogi oli ostetud esimese Eesti Vabariigi ajal, veidi enne 1940. aastat, varsana. Mogi oli tori tõugu mära, hästi sõbralik, valge lauguga, kõigile armas. Kui oleks lähtutud ainult kasu saamise eesmärgist, poleks Mogit peetudki, sest Mogi oli haige südamega loom, keda pidi kohtlema ettevaatlikult, ei tohtinud teda tööga eriti vaevata. Mogi süda jäi haigeks nurisünnituse tagajärjel. Ta oli noore hobusena olnud väga rabe, pingutas üle jõu, tegi niiviisi endale tiinena liiga. Nurisünnitusi oli tal olnud lausa mitu. Hiljem temalt enam ei püütudki varssa saada, anti mõõdukalt tööd ja hoolitseti nagu sõbra eest.
Kui Mogi kolhoosi anti, jäi ta üle jõu käiva töö tõttu varsti viletsaks. Minu ema päevikus olid mälestused sellest, kui Mogi oli suremas haigena loomakliinikus ja tema endine peremees, minu vanaisa käis teda seal vaatamas. Tema tõi koju ka Mogi surmateate. Mogi maeti maha muidugi kolhoosi poolt, sest ta oli elu lõpus kolhoosi hobune. Minu ema on ikka seda meenutanud, kuidas Mogi tema peo pealt leiba sõi.
Mogiga seoses tean ka seda, et kui Mogi osteti, oli minu vanavanemate väiketalus ruun Aali, kes tuli maha müüa, sest ta oli Mogile armukade ja muutus nii kurjaks, et läks peremehele kallale.
Lehmad olid talus ju tarbe pärast nagu hobunegi, aga ometi olid lehmad perenaisele ja kogu perelegi head kaaslased ning sõbrad. Lehm oli hoopis midagi muud kui sead ja lambad. Nägin lapsepõlvekodus vanaema suurt armastust lehma vastu. Kui väike tüdruk olin, oli minu vanavanematel kaks lehma - Reesi ja Maasik. Reesi oli vanem ja üsna tülikas lehm: tal oli komme end ketist lahti tõmmata ja üsna kaugele hulkuma minna. Mäletan lapsepõlvest, kuidas käisin kord vanaisaga Reesit otsimas. Jõudsime välja majadeni, mida ma kunagi näinud polnud. Lõppes olukord sellega, et Reesi tuli ise koju.
Mäletan seda talvehommikut, kui vanaisa ja vanaema Reesi linna müügiks viisid. Vanaema istus laua juures ja nuttis kibedalt ning rääkis Reesist. Tunded pidid aga praktilistele kaalutlustele alla jääma: küllap oli Reesi juba vana ja selleks oligi muretsetud noor lehm Maasik, et Reesi välja vahetada. Reesi äraviimise päeva meeleolud jäid alatiseks mu mällu ning ligi nelikümmend aastat hiljem kirjutasin sest võrumurdelise luuletuse, mille siia kirja panen.
Saatus
Hingits petrolilambikõnõ lavva pääl ja vanaimä iksõ takan sääl, sälg kumaran kütmädä leeväahu vasta, juusksõ silmävesi müüdä lambanahka kaskat.
Vüürüseuiss saisõ peräni vallalõ, tarõ olli külmäs ja tuulitsõs tõmmanu, ruusõga sainakell lei hummugutunde, karjapini Tuki lauda ussõ man ulgsõ.
Aknõruutõ pääl äitsi lumõlilli, katskisõ suurõräti all mu jala külmeti.
Tuul küündläkuuhummugul olli ma kuvvõaastanõ, tuul pääväl viidi vana piimälehm liina müügile.
Maasik oli lehm, kellega mina aeg-ajalt tegelesin: viisin teda karjamaale sööma ja tõin lõuna ajal ning õhtul koju. Käisin ka Maasiku ketti karjamaal edasi tõstmas. Maasikust mäletan seda, et ta oli muidu rahulik lehm, aga keegi muu peale minu vanaema teda lüpsta ei tohtinud. Kui vanaemal oli vaja kodust ära minna, siis minu ema lüpsis Maasikut. Aga ta pidi vanaema laudariided selga panema ja ei tohtinud oma tegevuse juures ühtki sõna öelda. Ega lehm teda päris hästi uskunud, nuusutas kõvasti, aga siiski leppis, sest riiete tuttav lõhn ajas ta segadusse. Minu vanaema alati rääkis lehmaga, väga soojalt ja sõbralikult ning eks seegi äratas Maasikus imestust, kui minu ema teda lüpstes vait oli.
Maasiku müümise ajal ma enam vanavanemate juures ei elanud, aga küllap nuttis vanaema ka siis. Vanaema viimased lehmad olid Mooni ja Roosi. Ei mäleta, kumb just viimane oli. Aga päris viimasega juhtus huvitav ning ühtlasi kurb lugu. Mu vanaema oli suremas, vähihaige, ja lehm otsustati ära müüa. Kuna tegemist oli noore loomaga, siis ei müüdud teda lihaloomaks, vaid ühte peresse piimaandjaks. Paraku tõid ostjad lehma kiiresti tagasi, sest lehm ei lasknud end uues peres lüpsta. Vanaema oli lehma tagasituleku üle nii õnnelik, et võttis kogu oma jõu kokku ja lüpsis lehma ära. Kahe päeva pärast ta suri. Lehma vist koheldi uues peres karmilt, sest tema ikka lubas end ka teistel lüpsta peale vanaema. Minagi, kes ma olin selles asjas algaja, sain kuidagi tema lüpsmisega hakkama. Ära õnnestus see lehm müüa alles mitme kuu pärast.
Eespool ma rääkisin hobusest ja lehmadest, kes olid peres ometi majanduslikel kaalutlustel, aga samas olid nad ju kaaslased, sõbrad. Lapsepõlvekodust sain kaasa lugupidamise hobuste ja lehmade vastu ning kui elus olen nendega kokku puutunud, olen möödaminnes nendega vestelnud, nagu mu vanaema seda kunagi tegi, ja mul on hea olla olnud nagu kunagi lapsepõlves.
Minu vanavanemate majapidamises olid peale lehma veel lambad, siga, kanad ja küülikud. Nendel tavaliselt nime polnud ja nemad olid nagu alamklass lehmaga võrreldes, kuigi ka nendega räägiti sõbralikult ja hoolitseti nende eest. Aga oli erandeid ja mõni nendest sai inimeste suurema sõpruse osaliseks kui teised liigikaaslased. Tavaliselt läks nõnda nendega, kes olid teistest kehvemad, haiged või muidu viletsamad ning kellega vanaema ja mõni teinegi perest rohkem tegeles. Mäletan, et oli mõni kana, kes tuli sageli köögiuksele, sest teda oli seal eraldi toidetud. Ka lammaste seas leidus lemmikuid, kes inimesi nähes tuttavlikult määgisid ja juurde ruttasid. Lemmikute tapmine kujunes tavaliselt traagiliseks. Vanaema nuttis ja minu ema nuttis, aga jällegi olid majanduslikud kaalutlused tunnetest üle: kana ja lammast ei lastud liiga vanaks minna, tehti enne lihaks.
Nüüd siis jõuan nende loomade juurde, kes tänapäeval kuuluvad lemmikloomade klassi. Koertel ja kassidel oli ju talus praktiline eesmärk, ega neid puhtalt seltsi pärast peetud: kassid olid hiirte ja rottide püüdjaiks ning koerad valvuriteks.
Kui olin üsna väike, olevat olnud minu kodus kaks koera: Taks ja Tšapi. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, olevat nad mu vastu suurt huvi tundnud. Tšapit ma ei mäleta, küll aga Taksi ning eriti seda päeva, kui Taks võõrastele ära anti, kuigi ta oli minu ema koer, tema suur sõber. Ema on hiljem mulle seletanud, et Taks anti ära, kuna vanaisa tõi koju uue koera Tuki ja ei tahetud mitut koera pidada. Ema oli minu tõttu vallasemaks saanud ja ega tema tahtmine peres suurt lugenud.
Sellest loost kirjutasin ma ka hiljuti luuletuse.
Imä, sul oli’ üts väikene vana pinikene pruuni karva, matal ja lühükene.
Sa ollit timä kostki kavvõst toonu.
Tiä sinnu tõisist rohkõmb hoitsõ, õdagu tarõ nuka man saisõn sinnu liinast kodu uutsõ, üüse su sängüjalutsin magasi.
Ütel pääväl tulli mõtsu takast miis ja naanõ.
Su pinikene är neile anti.
Es mõtlõ sõs kiäki tuu pääle, et sinnu sõbrast ilma jäeti.
Õdagu sa söödü veeren kivi pääl istsõt ja latsõ muudu hallõldõ iksõt.
Ma es mõista muud tetä, ku kraavipervelt maasikid korjada, nuu sullõ peo pääle panda nink tassakõistõ su pääd silitädä.
Minu lapsepõlveaegne koer oli Tuki, aga ega ma temaga sõber olnud. Kartsin teda silitada ja ega ta seda tahtnudki. Ta polevat kellelgi lubanud end silitada. Tuki oli tõeline valvur: kui võõras tuli, surus ta selja vastu maja ust ja keegi ei saanud majja sisse, enne kui koer pererahva poolt ära saadeti. Tukiga tegin lapsepõlves nalja: hakkasin kõva häälega hüüdma ja siis Tuki hakkas uluma. Tuki oli tavaline karjakrants, rebasekarva kasukaga ning suri vanadusse. Mäletan seda, kui räägiti, et Tuki on väga viletsaks jäänud. Ma ei elanud enam vanavanemate juures ja ei näinud teda suremas.
Pärast Tukit oli vanavanematel veel kolm koera: rebasekarva Krants, tumedakarvaline Muri ja üks taks, kelle nime ei mäleta. Taks oli ainuke koer, kes pidevalt ketis oli ja keda ma kunagi ei näinud vabalt ringi liikumas. Teda millegipärast ei armastatud eriti ja ta suri mingisse haigusse. See oli ainuke koer, keda ma nägin kuidagi tõrjutuna. Süüa ja juua anti muidugi korralikult, aga muidu temaga eriti ei tegeldud nagu teiste koertega.
Krants oli ainuke koer, kes oli kastreeritud. Seda tehti äkkotsusena. Loomavelsker oli parajasti põrsaid lõikamas ja siis võeti ka Krants ette, sest ta armastas kõvasti koerapulmades käia. Aga ega see midagi aidanud: kuigi Krants ei olnud enam võimeline järglasi saama, käis ta ikkagi hulkumas, küll vist mitte enam pulmades, aga niisama. Krants oli ka vahepeal ketis, sest teda oli kährikkoer hammustanud ja kardeti marutaudi. Aga marutaudi Krants ei jäänud ja kui ohtlik aeg oli möödas, lasti ta ketist vabaks.
Krants elas hiljem mõnda aega minu koolipõlveaegses kodus Antsla linnas. Mu vanaema oli surnud ja vanaisa haigena minu kodus. Krants käis siis öösiti oma endises kodus. Kui ta õhtul välja lasti, kadus ta sageli ära, aga hommikuks oli tagasi. Vanaisa naabrite kaudu saime tema kodus käimistest teada. Kui vanaisa oli suremas haige, siis viis mu tädi Krantsi enda juurde, aga ka sealt olevat Krants oma vana kodu vaatamas käinud. Krantsi tappis lõpuks üks külamees ära ja viskas koti sees ojja. Ta oli pidanud Krantsi oma vihamehe koeraks ja kättemaksuks maha löönud. Nõnda sai siis Krantsile hulkumine saatuslikuks.
Muri oli tume hästi karvane koer ja tema oli toodud majja sellepärast, et tema ema oli hästi kuri olnud ja mu vanaema tahtis ka kurja koera, et metsaäärses majas julgem oleks. Hoolimata sellest, et Muri kurk oli tume (olevat kurja koera tunnus!), oli ta äärmiselt heasüdamlik koer, kes peaaegu üldse ei haukunud kedagi ning ei läinud võõrastele üldse ligigi. Muri oli väga pelglik ja kartis igasugust mürinat - lennuki-ja äikesemürinat, muud mürinat metsaäärses majas ei olnudki. Äikesevihma ajal jooksis Muri vanaema seeliku alla peitu. Vanaema ise ka hüüdis talle: ”Murikõnõ, tulõ är mu pruntsi ala pakku!”
Kui mu vanaema suri ja vanaisa majja üksi jäi, ei tahtnud Muri enam tema juures elada, sest vanaisa oli armastanud teda kaela tagant kinni võtta ja üles tõsta. Ju oli see koerale ebameeldiv. Oli lihtsalt nõnda, et kui mu tädi või ema hakkasid ära minema, läks Muri nendega kaasa ja suure vaevaga saadi ta vanaisa juurde tagasi. Siis tädi viiski ta enda juurde ja ma käisin Muri seal vaatamas, sest ta oli mu esimene koerast sõber. (Krants hoidis omaette ja ei tahtnud muga nõnda suhelda kui Muri.) Muri aga ei saanud kuigi kaua mu tädi juures elada: külakoerad olid ta rängalt vigaseks purenud ja ühel päeval oli ta kodust kadunud - ilmselt surema läinud.
Minu lapsepõlvekodus oli alati mitu kassi. Kõige varasemad mälestused ja üsna kurvad on mul kassist, kes oli mitme küüliku ninad otsast ära söönud ja keda vanaema püüdis suures vihas üles puua. Ma ei tea, kas nägin seda poomist pealt või tekkis mul sest teiste jutu pärast kujutluspilt, mis muutus nii elavaks, nagu oleksingi kõike näinud. Vanaema ei saanud kassi poomisega hakkama: viimasel hetkel hakkas kahju.
Aga see kass jättis meie kodu maha ja vanaemal ning kõigil teistelgi oli sest kahju. Mäletan, kuidas vanaema teda koju kutsus ja kord ma nägingi teda metsa ääres. Kassidel olid kõigil nimed, aga selle kassi nime ma ei mäleta.
Kord oli triibuliste kasside paar, keda kutsuti Minna ja Aadu. Minna sugu oli valesti vaadatud: hiljem selgus, et ta oli isane kass. Nime tal siiski ei muudetud. Mäletan, et Minna ja Aadu kaklesid omavahel.
Mälestusväärne kass oli hallikarvaline Liisa. Liisa tuli meie juurde ära naabrite juurest. Ta ehmatas mu kangesti ära: läksin teda silitama ja mulle paistis, et see talle meeldis, aga äkki lõi Liisa mulle hambad kätte, nii et käsi oli verine. Seda tegi ta ka teistega. Mäletan, et kui Liisa oli juba vana ja haige, siis viidi ta ööseks lauta. Kord hõikas vanaema lauda juurest mu ema, et viigu Liisa lauta. Ema pani kindad kätte, sest Liisa oleks tal muidu käed ära lõhkunud.
Liisa oli hästi julge kass: oli võimeline mitmele rotile korraga vastu astuma. Meenub, kuidas kord oli öösel eestoas suur müdin: Liisa võitles rottidega: ta peksis hammaste vahel olevat rotti vastu põrandat ja rott võitles vastu, sellest suur müdin.
Liisa oli emane kass ja tõi pidevalt vanaema jalge ette kinnipüütud hiiri. Vanaema siis alati silitas Liisat ja kiitis teda hella häälega. Pärast Liisa pistis oma hiired muidugi nahka.
Üks kass jäi mulle veel eriliselt meelde. Ta oli mustakarvaline hästi koheva sabaga ja lõi tohutu kõvasti nurru. Ei enne ega pärast pole ma ühtki kassi nii valjult nurrumas kuulnud. Selle kassi keha polnud normaalselt arenenud, oli kuidagi liiga lühike ning ta ei saanud poegimisega normaalselt hakkama. Vanaema pidi talle alati sünnitusabi andma, aga kõik pojad tulid surnutena ilmale. See kass surigi lõpuks poegides. Tema nime ei mäleta. See oli ainuke kass, keda vanaema tuppa lubas. Ta magas vahel vanaema voodis.
Minu vanaema oli loomade suur sõber ja loomad käisid sageli temaga kaasas, kõndisid taga, kui ta toa ja lauda vahet liikus. See oli päris rongkäik: paar koera, kolm kassi, mõni kana, mõnikord mõni lammas, isegi seapõrsas on sellises rongkäigus olnud. Vanaema pidevalt rääkis loomadega - lehmaga, lammastega, seaga, kasside, koertega. Tal olid kummalised sõnad, aga ma ei mäleta enam neid. Mäletan ainult tema sooja hääletooni.
Koeri ja kasse ei pestud minu lapsepõlvekodus kunagi. Nad ei käinud ka kunagi toas, välja arvatud üks must kass, kellest ma eespool rääkisin. Koerad ja kassid olid suvel päeval ja öösel õues, talvel ning ka sügisel ja kevadel halva ilmaga olid koerad öösel köögis ja kassid laudas. Koerakuute meil ei olnud.
Kasside ja koerte söötmisest mäletan väga hästi seda, et kõik said kolm korda päevas lüpsisooja piima. Kui lüpsiaeg käes oli, kogunesid kassid ja koerad lauda juurde. Neid polnud tarvis hõigata, nad teadsid ise suurepäraselt seda aega. Meenuvad kasside piima ootel säravad silmad. Mida neile peale piima süüa anti, seda ei mäleta. Arvan, et kassid liha küll ei saanud, seda hankisid nad ise - hiiri ja rottegi oli külluses. Ega ka koerad sageli liha saanud. Said siis, kui inimesed ise liha sõid, aga seda mitte iga päev. Kindlasti olid koerte ja kasside pidupäevad enne jõule, kui siga tapeti. Siis oli lihakraami nende jaokski rohkesti.
2
1960. a alates hakkasin elama Antslas eramajas ja järgnevalt räägin neist loomadest, kes seal elasid ja ühtlasi ka sõbrad olid. Antslas oli meil minu algkoolipäevil must kass Kutu. See toodi meile minu lapsepõlvekodust Ala-Siimanilt. Kutu oli kass, kes iialgi ei varastanud laua pealt toitu, ükskõik, kui ligidal ta sellele oli. Olevat istunud, selg kaetud toidulaua poole. Kutu jäi naabrite mootorratta alla ja sai surmavalt vigastada. Mu võõrasisa mattis ta aeda õunapuu alla maha.
Järgmine kass oli samuti must. Tema tuli ise meile. See juhtus nii. Minu ema töötas Antsla kesklinnas ajalehekiosköörina ja ühel hommikul tuli tema kioski luugist sisse must kassipoeg. Keegi kassipoega otsima ei tulnud ja lõuna ajal tuli ema koju, kassipoeg kaenlas. Ema läks tagasi tööle ja mina jäin kassiga üksi koju. Mul oli kuidagi kõhe: kassipoja silmad hiilgasid minu arvates meeletult, ta käis mul kogu aeg taga ja kui näiteks panin käe tooliseljale, hüppas tema ka sinna mu käe juurde. Sel kassil olid vurrud lühikeseks lõigatud - ilmselt oli tal tegu olnud kiusavate lastega. Sellele kassile panin nimeks Nurr, aga ega teda selle nimega kutsutud. Nii minu lapsepõlvekodus kui ka koolipõlves kutsuti kasse ikka ühtemoodi: “Tiis, tiis!”
Mõlemad mustad kassid olid mu võõrasisa suured sõbrad. Ega ma mälestusi neist eraldada suudagi. Mäletan, kuidas kassid magasid voodis mu võõrasisa kõrval, käpad tema rinnal. Võõrasisa rääkis nendega väga ilusasti. Ka halvas tujus ja kurjana suutis ta kassi nähes naeratada ning kassi poole väga hellalt pöörduda. Kass said temalt muidugi head toitu ka: kui mees ise sõi liha ja vorsti, siis sai kass samuti. Ja piim oli kasside jaoks alati olemas. Võõrasisa tegi kassiga vahel nalja: andis talle koorepurgi, kus veel piisavalt koort põhjas. Kass pistis käpa purki ja hiljem limpsis puhtaks.
Kui võõrasisa kord pikalt haiglas oli, siis pärast ei jäänud kass temast sammugi maha, kartis, et jääb jälle peremehest ilma. Lõpuks ta jäigi, sest mu võõrasisa suri ja kass elas pärast teda veel kuus aastat ja suri umbes 10-aastasena.
Minu kodus kasse ei pestud. Kassid elasid koos inimestega toas, aga kui inimesi kodus polnud, pidid kassid ka väljas olema. Kunagi polnud meil kasside jaoks liivakasti, sest kassid küsisid välja, kui neil vaja oli. Üks mustadest kassidest kasutas isegi “jõuvõtteid”: kui öösel tema näugumist ei kuuldud, läks ta mu võõrasisa juurde ja tiris teda hammastega juustest. Üks kassidest tegi paar korda voodi alla häda. Põhjuseks võis olla liiga külm ilm või ka tervisehäire. Siis pisteti tema nina mustuse sisse ja anti laks tagumiku pihta. Ega puhtuse hoidmisega kunagi tõsiseid probleeme olnud.
Meie mustad kassid armastasid aeg-ajalt tagatoas akna all oleva laua peal istuda ja aknast välja vaadata. Köögilauale nad ei läinud - sinna ei lubatud.
Esimese musta kassi pärast sain kord oma klassiõe vanaema käest pahandada. Tema ütles, et musta kassi ei tohi kodus pidada, see on saatan. Ma ei mäleta, mida ta veel rääkis, aga hääl oli tal ärritatud ja vali.
Pärast neid musti kasse oli meil veel üks must kassipoeg, kes ei jõudnudki meie juures suureks kassiks saada. Selle tõi meile minu ema teine mees. Kassipoeg oli väga ilus ja elav. Talle meeldis olla mu voodis ja püüda läbi teki mu varbaid. Antsla on läbi aegade olnud laadapealinn. See kassipoeg jõudis laadarongkäiku. Sealt toodi ta küll tagasi, aga varsti kadus ta ikkagi ära. Ema arvas, et keegi varastas kassipoja lihtsalt ära, sest ta käis ikka aiast tee peale uudistama.
Viimane Antsla kass oli triibuline. Tema pärines mu vanavanemate kodust, kuigi need olid juba mitu aastat tagasi surnud. Nimelt asus üks vanavanemate kass naabrite juurde elama ja tema üsna metsiku kassipoja tõime endale. Mäletan, et kassipoeg kartis nii hirmsasti, et ei julgenud meie pool vabalt magada, istus kramplikult põrandal ja värises. Kui uni peale tuli, kukkust pikali. See kass kasvas küll suureks, aga ta käpp oh kuhugi vahele jäänud ja tõsiselt viga saanud. Mõnda aega elas ta veel meie juures ja liikus ringi kolme käpa peal, siis kadus. Tema oli minu ema sõber: magas mu ema juures, nagu kunagi olid mustad kassid maganud mu võõrasisa juures.
Kui olin üliõpilane, ilmus meie Antsla koju koer Topi. Minu tädi tõi ta meie juurde täiskasvanud koerana. Meid polnud kodus ja tädi oli ta pannud kuuri alla kinni. Sealt siis ootamatult leidsimegi. Topi elas õues kuudis ja oli ketis. Vahel lasti ta ka välja. Topi oli siledakarvaline krants, kõrgete peenikeste jalgadega ja pruunikashalli karvaga. Kui Topi vabaks lasti, käis ta hulkumas ja vedas meie õuele lugematul arvul konte. Ühel päeval jäi ta kadunuks. Oli talvine aeg. Kui lumi ära sulas, nägime kui palju konte oli ta kokku kandnud. Topi oli sõbralik peni, aga jäi nii mulle kui mu koeri armastavale emalegi kaugeks. Ta elas meie juures ka üsna lühikest aega.
1978. a saime koera, kes elas Antsla kodus seitseteist ja pool aastat ning oli kogu pere lemmik. Selle tõin mina hästi pisikese kutsikana oma keskkooliaegse pinginaabri perest, andes perenaisele neli rubla kutsika ema vorstirahaks. Kutsikas oli nii pisike, et hoidsin teda pihuga oma kurgu all. Esimese öö kutsikas nuttis lakkamatult, aga keegi ei tulnud selle peale, et võtta ta kaissu. Sellele koerale leidsin nime mina: olin koolis õpetaja ja äsja lastele tutvustanud kurba koeraraamatut “Valge Bim Mustkõrv”. (Tolle raamatu järgi oli hiljem ka üsna õnnestunud vene film!) Koera nimeks sai Bim, aga suupäraselt kasutati seda ikka nõnda: Pimm, Pimmu, Pimmule. Ja ka mina kasutan ses loos tema eestipärast nimevarianti. Minu ema hoidis Pimmut väga ja tema tolleaegne elukaaslane samuti, peale nende mina ja ema elukaaslase pojad, kes olid kutsika majja tulles teismelised.
Pimmust on mul huvitavaid mälestusi. Kui ta oli aastane, olime terve pika päeva kodust ära ja tulime tagasi vastu keskööd. Koer oli nii õnnelik, et hüppas köögis toolile ja söögilauale ja sealt edasi jälle toolile ning teise toas toolile ning voodile. Niiviisi polnud ta kunagi teinud, aga eks ta kaotas suurest rõõmust aru, oli vist tundnud, et on majja igaveseks üksi jäetud.
Pimmut ei pandud kunagi ketti ja Topist järele jäänud kuutki lammutati. Kui pererahvas kodust ära oli, siis oli Pimm majas luku taga, aga kui inimesed kodus, siis sai ta vabalt õues olla. Aiast Pimm välja minna ei tohtinud, aga läks ikkagi. Ema karistas teda niiviisi, et hoidis Pimmut õues pingi juures kinni, ise aga peksis vitsaga vastu pinki ning Pimm lõrises kõvasti, kuigi talle ju ühtki hoopi ei antud. Kõige korralekutsuvamalt mõjus Pimmule see, kui köögi aknale koputati. Kui Pimm oli tänaval, siis tuli ta sellise koputamise peale ajati tagasi, aga hüüdmise peale mitte
Kui Pimm oli jalutuskäigul ja oma inimene talle vastu juhtus, siis peni tegi sellise näo pähe, et tema ei tunne kedagi. Ükskord läksime emaga teed mööda, aga Pimm tuli linna poolt vastu. Ta ei tahtnud kõrvale pöörduda ja kui meie kohale jõudis, siis haugatas kurjalt ja pani suure kiiruga ikka samas suunas jooksu. Mõnikord kodu poole tulles nägin Pimmut ees minemas. Kui tema mind märkas, hakkas ta tagasi vahtima ja kiiremini ees liduma. Aeg-ajalt ikka kontrollis, kui kaugel mina olen. Pärast tuli ta hoovis mulle rõõmsa haukumisega vastu, nagu nähes mind alles sel hetkel.
Oma jalutuskäikudelt tõi Pimm vahel huvitavaid asju kaasa. Kord tõi ta terve nülitud küüliku (vist oli ligiduses oleva poe müüjate tagant varastanud), kord paberi sees oleva vorstitüki (meie ligiduses olevas pargis armastasid mehed viina juua, küllap oli koer mõne väsinud mehe kotist vorstitüki kätte saanud). Niisugused teod käisid koeraromantika juurde, sest ega Pimm kunagi näljas olnud. Ta sai lihakraami piisavalt. Ema oli ta vorstidega ära hellitanud. Vahel andis ta mehe eest salaja koerale vorsti, siis kutsus ta koera sõnatult ukse taha, tõmmates lihtsalt näpuga õhus. Pimm sõi meelsasti ka šokolaadi ja komme ning neid jagati talle piisavalt.
Kui mu ema kurb oli ja nuttis, läks Pimm mutsudes tema juurde ja püüdis tema näo ligi saada ja seda limpsida.
Pimm oli sitsima õpetatud ja ema mees mängis temaga pidevalt, ka teised mängisid. Kui Pimm noor oli, püüdsime teda pesta, aga see oli väga vaevaline toiming ja me loobusime. Vahel viis üks poistest Pimmu ligidal asuvasse tuletõrje veevõtukohta ja viskas sinna. Pimm tuli hirmsa hooga koju ja püherdas mulla sees.
Kaheaastasena haigestus Pimm koerte katku. Ema mees sõidutas teda siis iga päev loomaarsti juurde süstima. Pimm peitis end süstimishirmus ära ja vahel tuli teda tükk aega taga otsida.
Pimm oli õpetatud vareseid ja hakke taga ajama, sest need kippusid perenaise herneste kallale. Ükski võõras kass ei tohtinud ka õue peal olla. Võõrastele oli Pimm üsna kuri ja ei tahtnud ses suhtes perenaise sõna kuulata. Kui Pimm siili kohtas, tiirles ta meeleheitlikult siili ümber ja haukus kõrvulukustavalt. Ükskord oli siil õhtul hilja sattunud lillepeenrasse ja Pimm pühkis sealt hulga lilli minema.
Pimm oli väike kirju (musta ja valget värvi) karvane krants koheva sabaga. Vanaduses enne surma läks ta karvadest täiesti paljaks ja meenutas niiviisi põrsast. Sellisenagi käis ta veel jalutamas ja võis võõrastele lausa kummitusena paista. Ema ei suutnud lasta talle surmavat süsti teha ja Pimm suri lõpuks nagu vana inimene oma asemel teki all. Panen järgnevalt kirja temast kirjutatud luuletuse.
Joba pall'u aastid tagasi matsõ mu imä su haralidse uibu ala, sinna, kon ligidüsen pujengipindre, kibuvits ja vabõrna.
Sullõ es tetä halastusõsüsti, sa suiksõt unõlõ ku muldvana inemine uma asõmõ pääl kirju teki all.
Ma tõi su kolmõkümne aasta iist koolisõsara käest, hoitsõ sinnu tuvvõn katõ peo vahel uma kurgu man.
Mul um sust pall'u mälestüsi, küll kutsiga, küll vana pini iäst: kuis sa üle lillipindre joosit naabri kassi järel,
kuis minnu haukmisõga teretit ja takan ait lennukid, ku olõssi nuu suurõ kanakulli, kes mi kirju kikka järgi tulli.
Aga kõgõ rohkõmb meelen um, kuis ütel pääväl tarõ nukan sa väikest sapa keerutit nink mullõ sõbra muudu otsa kait.
Ja vahel kost kõrvu kaugõst aost, kuis üüse immä takan iksõt.
Es mõista tuukõrd sinnu kallistama minnä, es lohuta su valutavat latsõhenge.
Pärast Pimmu surma ei olnud mu ema kodus mitu aastat kassi ega koera. Kassi ema ei tahtnudki, sest tuli välja, et tal oli ilmselt allergia kassikarvade vastu. Tal oli palju aastaid kerge nohu, mille vastu rohud ei aidanud, aga kui kasse majas enam polnud, kadus ka nohu.
Kui mu ema üksi jäi, tõi üks sugulane talle noore koera, kes meenutas pandakaru. Ema pani talle nimeks Muri. Ema sai koeraga sõbraks ja koer hoidis teda, aga koer kippus kodust ära minema, kui aga õue sai: eks ta otsis endist kodu taga. Ema andis Muri endisele omanikule tagasi, sest koera selline käitumine tegi teda väga närviliseks.
Mõne aasta pärast tõi sama sugulane emale ikkagi uue koerakutsika, täiesti musta karva krantsi. Sellele pani minu tütar nimeks Jerry ja temast sai mu ema vanaduspäevade suur sõber. Nime Jerry leidis mu tütar multifilmist “Torn ja Jerry” ja seal oli Jerry hiire nimeks.
Mu ema saab 77-aastaseks ja Jerry on tema juures elanud kolm aastat. Mu ema hüüab teda koduselt:”Tšerr, Tšerr!” Jerry on hästi seltskondlik peni: ta on endale leidnud sõpru nii inimeste kui koerte hulgast. Aeg-ajalt käib mõni koer tema juures meie aias mängimas või käib Jerry ise teiste juures. Kõik naabrid on Jerry suured sõbrad. Üks suurimaid sõpru oli mees, kes kolm korda nädalas tõi emale piima. Jerryle oli see suur sündmus. Ta ootas õues ja kui piimamehe auto tänavale ilmus, tuli Jerry rõõmsa haukumisega seda emale teatama. Kahjuks pidi ema selle sõpruse katkestama, sest koer oli teistele piimaostjatele kuri ja nõnda istub ta nüüd toas, kui perenaine piima järele läheb.
Jerry on ka perenaise poolt ära hellitatud ja ega ta tema sõna hästi kuula, aga kuidagi saab hakkama. Süüa antakse Jerryle peamiselt poest ostetud koeratoitu, aga ta armastab ka värsket piima ja keedetud mune. Magusat see koer ei armasta.
Ka Jerry on õpetatud vareseid ja hakke taga ajama. Jerry ei käi kunagi ema juures voodis nagu eelmine koer Pimm ning ta ei lase end sülle võtta, ka ei ole teda õpetatud sitsima. Kui lahkumisel ema kallistan, siis muutub Jerry valvsaks nagu eelmine koer Pimmgi.
Jerryt vaktsineeritakse igal aastal marutaudi ja koerte katku vastu. Küllap Pimmu vaktsineeriti ka, aga Jerryst tean lihtsalt rohkem kui omal ajal Pimmust.
3
Kui mu tütar väike oli, otsustasime, et kuigi lapsele oleks looma vaja, ei võta me siiski oma liiga väikesesse korterisse koera ega kassi. Ometigi oli meil mitu aastat koguni kaks kassi. Need kassid sattusid meie koju Lagedil 1998. aasta suvel.
Lugu oli nõnda, et meie maja juurde ilmus üks rebasekarva ilusate silmadega sõbralik kass, kellele mu külas olev ema hakkas süüa andma. Seda tegid ilmselt teisedki majaelanikud. Need aga, kes kassile süüa andsid, pidid jäämagi seda tegema, sest kassil oli harjumus endast märkuandmiseks hüpata korteri ukse lingile ja ta oli visa: peksis linki, kuni keegi lõpuks välja ilmus.
Kass oli emane ja lõpuks tõi meie maja pööningul pojad ilmale. Siis tahtis ta poegadega tuttavate juurde elama asuda. Ühel hommikul, kui ukse avasime, oli ta meie esikus, poeg hambus. Tal oli neid poegi kaks, mõlemad triibulised. Oli kesksuvi ja soe ning minu abikaasa sättis kassi koos poegadega meie kuuri elama. Tegime neile kasti sisse pesa ja viisime loomulikult neile süüa.
Ühel hommikul oli järel ainult üks kassipoeg, teisest lapike nahka. Arvasime, et mõni isane kass pistis teise kassipoja kinni, ja tõime nüüd kassi koos järelejäänud pojaga meie esikusse elama. Sättisime sinna neile püsiva elamise. Palju aega hiljem tõdesime, et teise poja pistis kass ise kinni: sel pojal oli kael ringitassimisel ema hammaste poolt kõvasti veriseks pigistatud ning kuulus ema meelest surmale. (Hiljem saime kindlaid tõendeid sellest, kuidas ta pärast poegimist vigase poja nahka pistis.) Ka järelejäänud poja kael oli pisut katki, aga sinna panime streptotsiidsalvi peale ja võib-olla see päästis kassilapsukese elu.
Kassid jätsimegi enda juurde elama. Emakassile panime nimeks alguses Kissi, aga hilisemad hüüdnimed olid Mammi, Nurrmašiina ja Öökull ning Vanamoor. Kassipojale sai nimeks Rosin. Rosinal oli hiljem palju hüüdnimesid: Rossi (kõige kasutatavam), Ross, Rossu, Hüljes, Teine Inimene, Tiiger.
Mammil olid väga ilusad selged silmad, puhtad nagu allikavesi. Mu tütar oli algkoolilaps ja nuttis vahel oma murede pärast, siis läks Mammi tema juurde ja silus ennast tema vastu, vahel surus pea lapse põse vastu. Mu mehele meeldis, et Mammi ei ajanud kunagi küüsi tema põlve sisse, nagu Rossi täiskasvanuna tegi.
Mammi avas uksi, hüppas nii kaua ukselingile, kui ukse lahti sai. Minu meheema oli temaga hädas. Kass oli alati tal jalus, aga kassi toast välja ka ei saanud viia, sest siis hakkas ta ukselinki lõhkuma.
Mammi oli alati näljane, ükskõik kui palju ta sõi. Ta sõi nii palju, et oli keskelt ümmargune kui pall ja lõpuks oksendas osa toitu välja. Tõeline buliimik! Ta sõi peale kala, liha ja piima suure isuga ka igasuguseid putrusid ja suppe. Minu meheema oli hea kokk ja pidevalt keetis, praadis ja küpsetas köögis midagi. Ja oli nõnda, et sageli nägi ta kööki minnes, et Mammi magab rahulikku und, aga kui ta kööki jõudis, oli Mammi ka seal. Meheema nimetaski kassi meelehärmiga Vanamooriks ja ütles: ”Selle Vanamoori pärast ma ükskord jalaluu murran.” Mäletan, et ükskord tormas Mammi jälle suure hooga mu ämmale järele, siis juba suur Rossi tema järel ning köögi ukse juures lendasid nad mõlemad pikali.
Huvitav oli Mammit ja Rossit koos vaadata. Rossi sai Mammilt tissi veel suure kassina. Vahel ei tahtnud Mammi seda lubada ja peksis käppadega Rossit vastu pead. Mõnikord oli nii, et Mammi oli tooli peal, aga Rossi oli tooli all ja sirutas käppi tema poole ning Mammi lõi teda. Aga väga sageli magasid nad teineteise kaisus, vahel magas üks kass teise turjal.
Kui Rossi veel väike oli, tassis mu tütar Maarja teda ühes läbipaistvas sangadega kotis ja Mammi sibas neil kannul. Nõnda käidi alevikku mööda ringi. Kord tuli Mammi mulle ja tütrele koolimajja järele ja passis hulk aega ümber koolimaja. Kui hakkasime perega linna minema, siis oli Mammi raudteeäärses võsas ja näugus, nii et perroonile oli kuulda.
Ühel suvel tehti meile uut pliit ja soemüüri. Mammi istus truult pottsepa juures ja valvas tema tegevust. Kui meil käisid kadri- ja mardisandid, ilmus Mammi neid kohe üürimaja nuusutama.
Mure oli Mammi poegadega. Olin pakkunud kassipoegi alevikus kingituseks, aga keegi ei tahtnud. Meil oli kohalikus poes üleval kuulutus, et kingime kassipoegi, olime valmis nad enne juba küllalt suureks kasvatama, aga ikka ei leidunud soovijaid. Pärast seda, kui ma olin kaks korda tema poegi uputanud, otsustasime talle tiinusevastaseid tablette andma hakata. See oli üsna lihtne: panime tableti peeneks tehtuna pudru sisse ja ablas Mammi pistis kõik nahka. Ainult et need tabletid lõid ilmselt kassi psüühika segamini: enne puhtust hoidev kass hakkas esikusse häda tegema. Panin tema nina mustuse sisse ja lõin teda, aga see ei aidanud. Nüüd hakati Mammit usinalt valvama ja ta pidi senisest rohkem õues olema. Mammit steriliseerida me ei tahtnud, sest meie meeles oli Mammi üsna vana kass. Arvasime seda seepärast, et Mammi hambad olid ära kulunud, ta ei saanud enam kõva toitu korralikult süüa ja oma sündinud poegade nabanööri katkinärimisega olid tal ka tõsised raskused, nii et ühte poega oli ta kõvasti vigastanud, (selle oli ta hiljem ära söönud!)
Mammist jäime ilma ühel talveõhtul. Läksime mehega jalutama. Mees võttis Mammi süles kaasa. Olime ennegi kassiga jalutanud. Äkki hüppas Mammi sülest maha, viibutas saba ning kadus ühe eramaja hoovi. Kui koju läksime, lootsime, et Mammi juba ootab meid, sest see kant, kust ta meie juurest ära läks, polnud kodule kuigi kaugel, aga me ei näinud Mammit enam kunagi. Minu mehel oli kaua hing haige, sest ta tundis end kassi ees süüdlasena: ta oli kassi pisut tema tahtmist vastu kaasa võtnud.
Rossi oli kogu aeg ema varju jäänud: Mammi oli temast kiirem, erksam, poeg sibas kuidagi uimaselt ema järel. Kui Mammit enam polnud, muutus Rossi kuidagi elavamaks, temaga tegeldi ka rohkem kui siis, kui kaks kassi oli. Nüüd oli tema ju ainuke, keda sülle võtta, kellega vestelda.
Rossi noorusest on huvitavaid mälestusi. Noore kassina mängis ta ennastunustavalt puulehtedega. Ilus oli vaadata. Oma esimesel kevadel oli Rossi roninud maja ees kasvava kõrge vahtra otsa ja näugus seal haledalt, kui hommikul tööle läksin. Kui pärast koju tulin, tuli ta mulle vastu. Mul oli süda senini ikka valutanud: teadsin juhtumeid, kus noored kassid ei saanud kõrgelt alla ja kutsuti tuletõrjujad appi. Õnneks Rossiga lugu nii tõsine ei olnud.
Kord panime varajasel juunihommikul puid riita. Rossi ilmus märjana kõrgest kastesest rohust meie juurde. Kui puid riita panime, oli Rossi tavaliselt riida peal ja vaatas ümbrust. Mu mees tõstis ta sinna, aga Rossile meeldis seal olla. Vahel läks ta ka ise puuriida otsa.
Kui Rossi oli aastane, kadus ta sügist vastu terveks kuuks ära. Läksime perega mu meheema juurde ja jätsime Mammi ning Rossi naabrite hooleks. Naabrid toitsid neid korrapäraselt, aga magama pidid nad küll õues. Oli soe ilm ja see ei teinud neile kahju. Mammi oli käinud ilusasti söömas, aga Rossi mitte. Kui tagasi tulime, ei olnud teda veel mitmeid nädalaid. Kord aga leidis meie tütar ta üsna kodu ligidalt üles, tuli tuppa ja ütles: “Vaata, kas on meie Rossi.” Oli muidugi.
Kui Rossi noor kass oli, näugus ta väga imelikult. Ma nimetasin teda ta hääle pärast Plekikärinameheks, sest see hääl oli tõesti mingi kärina moodi, mitte korralik kassihääl. Hiljem võis ta sellist häält teha, nii et maja kajas, eriti pulmaperioodil. Kord tulin hilja õhtul koju ja maja ees käis parajasti mitme pulmitava kassi kisa. Üks oli Rossi. Ta tuli minuga koos trepikotta, aga tegi seal oma võimsat pulmahäält edasi. Mina otsisin meeleheitlikult võtit ja palusin:”Rossi, ole inimene, ära lärma, naabrid tulevad meiega pahandama, kui sa nii jaurad!” Ma olen lapsepõlvest peale harjunud loomadega rääkima ja rääkisin ka Rossiga nagu “teise inimesega”.
Rossi on mulle loomade hulgast senini kõige suurem sõber olnud. Ta äratas mus kiindumuse oma kurbade silmade ja üldse kurva oleku pärast. Suvel olime mõnigi kord kahekesi kodus ja siis me vestlesime eriti. Päeval ta ütles “näu”, aga kui öösel mööda minnes tema kohale kummardusin, ütles ta “kurr”. Mäletan, et kui ma majade vahel pesu kuivama panin, ilmus ta sageli kuskilt minu juurde. Rossi käis minuga mõnigi kord poes kaasas, jäi poe taha ootama ja kui poes oli vähe rahvast, jõudis ta mu ka ära oodata.
Vahel käisime perega jalutamas ja Rossi tuli kaasa. Rossi sibas kord taga, kord ees. Kord läksime Rossiga aiamaale. Meie tegime tööd, Rossi magas päikese käes. Rossi magas nii kõvasti, et ei ärganud, kui hakkasime ära minema. Läksime ja
vaatasime, kas ärkab. Siis läksime tagasi ja ajasime kassi üles: ei tohtinud sõbrale halba vempu mängida.
Kui istusin toas laua taga, tuli Rossi mu jalgade juurde magama, pani pea jala peale. Kui rääkisin pikalt telefoniga, tuli Rossi ka sageli mu jalgade juurde. Rossile meeldis olla keset tuba vaiba peal. Selle kohta ütlesime, et Ross “magab maantee peal”. Ta tegi seda selleks, et mööda minnes tegi keegi kindlasti temale pai. Sageli lebas ta selili ja nägi hülge moodi välja.
Kui Rossil oli mingeid soove, siis tuli ta mu juurde ja hakkas mu kätt vastu nõudlikult peaga toksima. Kui püsti tõusin, siis läks ta kas ukse suunas või toidukausi poole, olenevalt vajadusest. Kui tal väljaminekuga kiire ei olnud, istus ta lihtsalt kannatlikult esikusse viiva ukse juures, lootes, et keegi märkab.
Rossi käis õues ja sellepärast oli tal muidugi keelatud voodisse minna, aga nooruses ta eksis selle nõude vastu. Kord öösel tütre tekki kohendades leidsin, et Rossi lebab pikalt väljasirutatuna tütre selja taga, pea padjal. Teine kord aga nägin mina öösel painajalikku und ja tundsin, et miski rõhub mind. Üles ärgates nägin, et Rossi oli mu rinna peal ja lõi kõvasti nurru. Korra leidsin ta oma jalgade pealt magamast. Vanema kassina Ross enam voodisse ei tulnud, aga vahel käis mu juures ja pani käpad mu padja peale. Öises valguses olid kassi käpad tumedad ja kuidagi tillukesed.
Kui Rossiga kahekesi kodus olime, ei võinud ma tagatoas olla, sest Rossi ei tohtinud sinna tulla. Ta tuli ikkagi, surus käpaga ukse lahti ja kurb kassinägu ilmus mu ette ja kuuldus tasane ”näu”. Läksin siis tema juurde suurde tuppa ning istusin sinna laua taha lugema või kirjutama ja ta sättis end mu jalgade juurde vaibale magama.
Rossile meeldis väga tule paistel magada. Ahju ees tohtis ta seda teha, aga köögis oli see ohtlik ja sealt viisime ta ära ning panime ukse vahelt kinni. Siis surus Rossi oma kurva näo teiselt poolt vastu ukseklaasi.
Ahju ees istus Rossi sageli mu mehe süles, aga neil tekkis vahel ka konflikt, sest Rossi sõudis käppadega ja surus sõudmishoos küüned mu mehe põlve sisse. Mõnikord, kui oma tillukeses köögis sõime, hüppas Rossi ootamatult mu mehe sülle. Mina haarasin siis ruttu tema sabast kinni, et saba ei läheks meie taldrikutele.
Rossi elas meie juures seitse ja pool aastat ja temaga oli ka probleeme. Et ta oli vabalt õues käiv kass ja teadsime, et ta hulgub ka meie aleviku lähedal võsas ja väljadel, otsustasime teda marutaudi vastu vaktsineerida. Võtsime kassi sülle ja läksime kindlaks määratud päeval sinna, kus koeri vaktsineeriti. Ootasime küll seni, kuni koeri enam ei olnud, aga siis tuldi ootamatult ikka ühe koeraga, Rossi hakkas kartma, rabeles meeletult, ja karjus mu mehe süles ning lõpuks hakkas veel suure kaarega pissima. Rossi pääseski lahti ja põgenes majade vahele. Oli paar päeva kadunud ja kui koju tuli, karjus ta metsiku häälega, sest tal oli ikka veel hirm. Sellest saime siiski üle ja kõik muutus endiseks.
Kord kahtlustasime Rossil kõhuusse ja tõime vastavat rohtu. Seda õnnestus Rossile anda ainult värske räime kõhtu peidetuna.
Ühel suvel hakkas Rossi toas märgistama. Meie suhted muutusid väga pingeliseks: Rossile anti kiiresti süüa ja saadeti ta uuesti välja, et ei jõuaks midagi mustaks teha. Selline tõrjumine mõjus kogu perele halvasti, aga ei osanud midagi teha. Küsisime nõu loomaarstilt, aga see ei osanud praktilist nõu anda, ütles seda, mida me isegi teadsime: Rossi märgistas oma kodu kõrvalkorteris elava kassi pärast. Kui naaberkorterise asus ka kass elama, oli Rossil temaga võitlus oma territooriumi pärast ja Rossi sai võidu, aga hiljem, kui Rossil oli pikka aega käpp haige, sai jälle naaber võidu ja see Rossile mõjuski. Tükk aega olime kõik kurvad ja närvilised, sest meil oli kahju Rossit kogu aeg endast eemal hoida, kartsime, et ta jätab meid maha. Ajapikku läks Rossil märgistamistahe üle ja ta sai kodus oma endised õigused tagasi.
Rossit steriliseerida me ei tahtnud, ka toakassiks teha mitte. Kogu pere oli arvamusel, et loomgi vajab loomulikku elu kõigi selle rõõmude ja ohtudega.
Äsja möödunud talvel jäi Rossi kadunuks. Alguses me ei muretsenud, sest Rossi oli varemgi päevi ära olnud. Parajasti olid meie tänava eramajas kassipulmad ja Rossi ei kulutanud aega sealt kojutulekule. Sealsel emasel kassil oli lahke perenaine, kes oli Rossiga harjunud ja andis ka Rossile vahel süüa, kui too truult tema kassi juures viibis. Minuga oli alati nii, et kui ma hakkasin Rossi äraoleku pärast muretsema, ilmus ta välja. Seekord ei tulnud. Kevadel kirjutasin temast luuletuse.
Ma käve läbi lumõ poodin.
Tii veeren kraavipervel lamasi musta karva kass maan, tiä suust oli’ veri vällän, lumi joba katsõ tiä kihä ja pääd.
Nüüd ma mõtlõ: vai-olla ollit sääl lumõ seen sa, mu kurbõ silmiga sõbõr, kedä ma är es tunnõ, kelle ma sinna jätse võõrilõ tougada, kraavi põhja visada.
Nädälä ja kuu umma lännü, lumi ammu um sulanu, aga ma viilgi ooda sinnu tarrõ lavva ala vaibalõ mu jalgu najalõ magama.
Ma mõtlõ sust ku tõsõst inemisest, kes süäme külge jäänü.
Mul kahju um su hengest pelgligust nink silmist imeligult nukrist.
Ma igä hummugu viil panõ su kaussi puhast joogivett ja näe sust und ku lähedäsest: kuis ussõ ava, sa tarrõ tult nink suuril silmil mullõ otsa kaet.
4
Olles ära rääkinud lood loomadest, kellega olen elus lähemalt kokku puutunud, otsustasin vastata ka Eesti Rahva Muuseumi küsimustele, millele eelnevad lood vastust ei anna.
- Teavet loomade kohta olen saanud raamatutest.
- Mood pole ühtki mu tegevust mõjutanud, ka loomadega suhtlemist mitte. Tõupuhtus pole mu jaoks oluline. Iga loom on elav hing ja väärib hoolitsust ja armastust, olgu ta puhtatõuline või segavereline.
- Loomanäitused mind ei huvita ja oma looma ei viiks ma kunagi näitusele: sõber pole demonstreerimiseks.
- Minu lapsepõlvekodus oli peamine loomade eest hoolitseja minu vanaema, noorpõlvekodus mu ema. Minu praeguses peres hoolitsesid kasside Mammi ja Rossi eest kõik pereliikmed. Minu peale lootis Rossi vist kõige rohkem. Tundus nii, sest kui tal mingi pakiline soov oli, tuli ta kõigepealt mind peaga nõudlikult toksima.
- Kass Rossi sai kõige rohkem poest ostetud kassitoitu, sest ta oli toidu suhtes väga nõudlik ja kassitoitu sõi ta kõige meelsamini. Õigeks me seda ei pidanud, sest mu abikaasa oli lugenud, et spetsiaalse kassitoidu söömise tulemusena võib kassil areneda vähktõbi.
- Mõningatel juhtudel on vaja steriliseerida. Siis, kui loomal pole võimalik oma bioloogilisi vajadusi rahuldada. Olen paar korda pidanud kassipoegi uputama ja ei taha seda enam teha. Kui mu ellu peaks veel sattuma emane kass, siis lasen ta steriliseerida.
- Mammi ja Rossi ei tohtinud voodisse minna. Nad magasid tooli peal. Alla oli pandud riie. Hiljem õmbles mu tütar Maarja Rossile rohelisest riidest padja. Rossi ja Mammi magasid ka põrandal vaiba peal ja küdeva ahju ees. Rossi armastas minna ka madala kapi peale, kus oli pehme vaip ja toalilled. Ütlesime siis, et Rossi on botaanikaaias.
- Ei ole kasside ega koertega reisinud. Äraolekul oleme andnud loomad naabrite hoolde.
- Mu ema koerte Pimmu ja Jerry sünnipäeva on meeles olnud ja siis on neile midagi head süüa ostetud.
- Riideid pole küll oma loomade puhul kasutanud. Kassipoegadel ja kutsikatel on ikka mänguasjad olnud - mõni pall, üldse ümmargused veerevad esemed. Kasse Rossit ja Mammit pesime spetsiaalse kassišampooniga. Aga ega sest pesemisest Rossi puhul head nahka tulnud. Rossi oli pesemise ajal väga vihane, küünistas mu abikaasa käed veriseks ja otsustasime teda enam mitte pesta. Mammi talus pesemist rahulikumalt ja magas pärast päev otsa sooja ahju juures. Loomade spaad on vajalikud. Ei meeldi, et koeri ujutatakse inimestega koos randades.
- Ei usu, et soojust ja hoidmist on looma jaoks kunagi liiga palju, aga loomaga suhtlemises peavad olema kindlad reeglid, loom ei tohi inimese üle võimutsema hakata. Ega inimenegi tohi oma võimu looma juures kurjalt tarvitada. Kindlasti ei tohi loom muutuda mänguasjaks. Ei tohi teda vastu tema tahtmist pidevalt kammida ja talle tülikaid lehvikesi külge siduda.
- Minu kodus on loomade eest kogu aeg ühte moodi hoolitsetud. Ainuke vahe, et nõukogude ajal ei olnud saada spetsiaalset loomatoitu (ehk suuremates linnades oli, aga mina neis linnades ei elanud.)
- Minu lapsepõlve- ja noorpõlvekodus maeti kassid ja koerad aeda mõne puu või põõsa alla. Minu Mammi ja Rossi jäid kadunuks, ei saanud neid matta. Me ei taha nii pea uut kassi võtta. Tahame veel Rossit meenutada. Sõpra ei ole nii kerge asendada.
- Mu ema õpetas oma koera Pimmu sitsima. Pimmu nina kohal hoiti vorstitükki ja öeldi: ”Sitsi!” Kui koer kükkasendisse tõusis, sai vorsti kätte. Mu võõrasisa õpetas kassi koorepurgist käpaga koort võtma, kuidas ta selleni jõudis, ma ei mäleta. Koerale tasuks mõndagi õpetada, aga mul pole ses vallas kogemusi, kuna pole päris oma koera olnud, keda oleksin õpetanud.
- Minu omaksed on alati loomadega rääkinud, mina ka. Ma räägin alevikus ka võõraste koerte ja kassidega. See on ju teada, et loomadel on tunded ja vähemalt mõtlemise alged. Loomadel on komme inimestele silma vaadata. Rossiga me vaatasime rääkides alati silma.
- Nii nagu inimesed kasutavad teise inimese leebust ja järeleandlikkust ära, nõnda ka loomad. Minu ema koerad pole kunagi täielikult tema sõna kuulanud. Kui nad on tahtnud võõra peale haukuda, siis pole nad piisavalt kuulanud ema keelamist, ja kui on tahtnud hulkuma minna, on samuti läinud, kuigi perenaine hüüab tagasi.
- Minu tütar pani kassidele süüa ja juua ning mängis nendega. Loomulikult vajab laps looma. Loom on lapse sõber.
- Jah, olen vestelnud teistega, kel on kass. Klubidega mul tegemist pole.
- Peale koera ja kassi ei peaks ma ühtki looma. Nemad sobivad oma olemuselt kõige rohkem inimeste seltsi. Hiired, rotid, merisead jäävad mulle kaugeks. Ei taha ka puurilinde ja -oravaid. See oleks nende piinamine. Eelistan linde ja oravaid vabas looduses näha. Kilpkonnaga ei oska ma ka vist sügavat kontakti leida. Küülik ehk veel sobiks. Kui oleksin taluperenaine, tahaksin suhelda hobuste, lehmade ja lammastega. See meeldiks mulle väga. Aga ma ei hakka kunagi taluperenaiseks.
- Selliseid juhtumeid ma suurt ei tea, aga ma ise tahaksin siili seltsiliseks. Mu ema kuuris on siil elanud ja ta on temale piima andnud. Ise elan ühistu majas ja pole selliseks suhteks võimalust, kuigi meie maja ligidal jalutab aeg-ajalt siile küll. Sõber on ikkagi see loom, kellega on püsiv kontakt.
- Minu jaoks on eksootilised loomad võõrad, aga kui mõnele meeldib, miks ta ei võiks sellist looma pidada.
- “Lemmikloom” ei pea “koduloomast” ilmtingimata erinema. Sellest ma kirjutasin esimeses osas.
- Eks põhjusi (lemmiklooma pidamiseks) ole palju. Minu omaste ringis on loomad olnud kaaslasteks, sõpradeks, kindlasti mitte leludeks. Loomadest on lugu peetud. Minu emal, kes elab üksi, aitab koer üksindust leevendada. Koer on talle omamoodi lapse eest. Loomade hulgast on minu kõige suurem sõber olnud kass Rossi. Eriti saan sest aru nüüd, kui mul teda enam pole, ainult fotod on jäänud.
Tahan kirjeldada, kuidas mulle said lemmikloomadeks kaks armsat kassi.
Ise ei osanudki arvata, et elades suures majas viiendal korrusel hakkavad mu seltsilisteks mustvalge angoora kass Nurri ja palju aastaid hiljem must pärslane Forest. Mul on väga kahju, et kiisudele langes „kodukasside“ saatus. Aga miski pole parata.
Esimesega juhtus nii, et tütred (üks oli viienda klassi koolilaps ja teine oli teise klassi koolilaps) kuulsid koolis, et meie majas kõrvaltrepikojas on keegi jätnud väikesi kassipoegi. Vanem tütar palus nooremat (nooremal oli lühem koolipäev) kiires korras valida nende seast ilusama. Ja oligi toodud armas väike karvane kerake koju. Mustvalge Nurri. Tütred palusid mind, et las olla ühe päeva, siis teise… ja nii said päevadest aastad, umbes 12-14. Kuna lapsed õppisid kahes koolis, abikaasa töötas terves päevad, siis tuli minul tegelda kiisuga. Õpetasin piima jooma ja liivakastis käima, hiljem ka värskeid räimi sööma. Ise ka töötasin ja töötan veidi praegugi, aga õnneks peale lõunat. Nurri oli tark ja korralik kiisu. Oskas oma kohevat karvkatet korda seada.
Kui ma õhtuti teleri juures õmblesin, siis oli Nurri ikka mu süles ja oma „laulmise“ ajal tõmbas hoolega oma küüntega mu seelikuniidid välja. Ei saanud ma pahane olla, kui teine nii väga armastas mind.
Värsket õhku ta hingas rõdu peal. Armastas hüpata ühe toa aknast teise toa rõdule.
Kord aga juhtus õnnetus. Nurri kukkus viiendalt korruselt. Ehmununa jooksin järgi, et nüüd on kiisu vist surnud. Tema aga raputas ennast ja vaatas aina ülesse kust ta tuli alla… õnneks oli terve.
Unustamatu juhus oli 1986. aastal, kui mul õnnestus kaheks nädalaks Saksamaale ekskursioonile sõita. Oli suvi, lastel ja abikaasal puhkus. Otsustasime, et nemad ja kiisu elavad seni maal.
Kui ma tagasi tulin, lapsed teatasid kohe väga kurva uudise. Kiisu olevat kuuri alla kadunud. Muidugi oli endal ka väga kurb. Läksin kuuri juurde ja hakkasin hõikama. Ja oo ime… Nurri jooksis minu juurde ja nagu väike laps teretas minuga (kükitasin) oma ühe põsega vastu minu põske ja teise põsega vastu minu teist põske. See oli nii liigutav, et mäletan siiamaani.
Aastad möödusid. Elasime edasi viiendal korrusel. Lapsed lõpetasid keskkooli (nüüd gümnaasiumi). Ka noorem tütar, kes tõi koju kiisu, oli jõudnud neiuikka ja tutvunud noormehega.
Kord tuli see noormees meile külla, kui Nurri istus aknal. Selle võõra külaskäik ehmatas teda, et ta hüppas rõdule, aga väga väga õnnetult. Libises alla viiendalt korruselt ja nüüd läks halvasti. Murdis puusaluu-tagakäpa. Kuna ta oli üle kümne aasta vana, võis operatsioon ebaõnnestuda. Raske südamega tuli Nurrit uinutada. Oli see 1. aprillil, nagu leevenduse kuupäev, et naljapäev. Aga armas sõber pidi lahkuma. Arvasin et kõik… enam mingit looma…
Kümme aastat hiljem, kui nooremast tütrest sai õpetaja ja sellest noormehest tema abikaasa, nad võtsid endale tillukese pärsiatõugu kiisupoja. Nimeks panid Forest – mets. See nimi talle väga sobib.
Tütrele oli see kiisu suureks närvipingemaandajaks. Kiisuga käidi duši all – pärslased seda taluvad, teda kammiti – karvkate nõuab.
See oli maikuu, kui koolis õpetajatel ülepinge. Tütrel oli veel teine pinge – hakkas ootama last. Nad elasid siis hotelli ühes toas. Ja muidugi seal ei tohtinud loomi olla. Kerkis küsimus. Kuhu Forest? Toodi meile. Kuna abikaasa on voodihaige ja ei räägi, siis kiisu mulle suureks sõbraks. Ta osutus väga targaks, haigeks ja kannatlikuks, küllaltki isekaks. Mulle ei lase küüni lõigata ja karvkatet kammida. Ei oska käest süüa. Kui oli aastane, viisin teda opereerima nagu nõuab kord ja kohus. Arstid tegid narkoosi aga operatsiooni ei toimunud. Avastati tal sünniviga. Kahe organi asemel oli ainult üks. Teine kõhukoopas. See juhus õpetas loomaarste. Nüüd nad enne uurivad, siis süstivad narkoosi.
Nüüd on tal juba teine kord kõhukarvad pügatud. Talle meeldib selili lamada, liivakastis korda luua, rõdul kitsa riba kaudu käia naabri rõdul ja tihti lamada telefoni juures. Käitub väga kannatlikult ja targalt, kui külas on koer või lapselapsed teda kiusavad. Mulle on ta lemmikloom.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.
Olen Lobo, passi järgi mittešnautser Liivapõllu Leonart. Esivanemad pärinevad kusagilt Saksamaalt.
Eellooks.
Kirjeldan oma väga lähedase pere kodumiljööd koos karvase pereliikmega.
Nagu paljudes linnaperedes: keegi lastest igatseb väga-väga koera. Aga elatakse kahetoalises korteris. Kuhu seal koer?
Vanem laps Reili oli suviti palju minu juures, nagu väikeste koolilaste vajadus ikka. Siin oli majanaabriks tädi, kes kasvatas mitut bolonkat. Ametlikult, koostöös koerteklubiga. Tema juures õppis Reili koertega – kutsikatega hooldust, jalutamist, jooksmist. Minu kirju kasski kasvas koos kutsude perega.
Ühel järgmisel aastal, Reili oli 10-11 aastane, oli tal lugemiseks kaasas raamatuid. Need olid koerakasvatuse käsiraamatud õpetamisest, hooldamisest, haigustest ja ravist.
Niisugune põhjalikkus lapse poolt, kel omal polnud looma ega lubadustki selle saamiseks, arvatavasti asja otsustaski.
Kindel otsus vanemate poolt oli, et kui juba, siis ei mingit juhuslikkust. Otsiti koerteklubi kaudu. Ema tahtis suurt koera. Väga suure looma jaoks oleks eluruumist nappinud. Lõpuks oli leitud koertekasvatajate pere Pärnumaalt. Šnautseri kutsikas oli ammu tellitud, siis juba valitud.
2
Minuni jõudis teave kutsika toomisest lõbusa loona. Reili tuli palvega: aita tema kodukirjand ümber teha murdekeelseks. See oli kooliülesanne. Tema oli kirjutanud loo oma kutsika saamisest.
Sõidime esäga katõkesti uma kutsikule perrä. Tuu oll kongi Pärnu kandih. Imä nooremba vellega oodive kotoh. Aga mis juhtu? Mi es saaki seokõrd viil pisikeist kodo viia. Tallnast es olõ viil papre är saadetu. Mure oll suur: kuid mi ütle kotoh, et tullimi ütsinda. Pinikeis viil es olõki! Tõnõkord sõitse esä ütsinda. Joba mitu korda är kaetu pinikene magasi auton karbi seen. Kandilitse, karvatse näoga kutsik, mis tälle nimess saa? Pinikese pass oll mitu suurt lehekülge paprit. Nimess Liivapõllu Leonart. Esä arvass, et küll tä üits Lobo iks om. Ja nii jäiegi, meie pini om Lobo.
Minu murdekeel pole muidugi õige, see on segu Võrumaa eri paikadest ja Mulgimaalt. Aga koolilapsega koos oli veerimist ja nalja-naeru küllalt. See oli hilissügisel 1992. a.
Järgmisel kevadel ja suvel oli Reilil igaks pühapäeva ennelõunaks pikk programm. Koeraga jalutati, jooksti, õpetati mitu tundi. Viljandi lossimäed olid selleks just sobivad. Šnautser ongi mägedest pärit koeratõug, tugev, jooksuhimuline. Koju jõudes olid mõlemad hingetuks väsinud.
Ükskord tuldi koju nutuga. Suur hundikoer oli samuti jooksmas, küllap lahtiselt mõlemad. Oli olnud suur võitlus. Teise koera omanik, meesterahvas, aitas koerad ära lahutada. Vist tuli Reiliga kaasagi. Pureda olid saanud mõlemad. Lobo oli ka üsna mehiselt oma tugevaid lõugu näidanud. Pahandus missugune. Lahtiselt Lobot enam jooksma ei lubatud.
Varsti oli nii, et isa ja Reili said koeraga jalutada ilma rihmata, kuuletus rahulikult kõrval käima. Ema ja teised pidid jõudu kasutama. Rihmakski tuli varsti kasutusele kett. Mitu rihma lihtsalt kulusid läbi või näriti ära.
Mingeid vigureid koerale ei õpetatud, aga koduse elu käsud-keelud õppis Lobo kiiresti ja täpselt. Ühel esimestest jõuludest jäi lastel küll piparkoogimaja tegemata. Köögilaual jahtuvad majaosad sõi Lobo ära.
Loomaarsti hinnang oli, et näitusekoera Lobost ei saa, üks hammas oli kasvanud viltu. Küllap kutsikas midagi intensiivselt näris. Öeldi, et seda hammast nimetatakse siis alati miinuspunktina.
Lobo oli selle aja koer, mil tõupuhtuse rõhutamiseks olid kõrvad ja saba lõigatud. Reilil oli mure: üks kõrv kippus lonti vajuma. Kaua käis koer, plaaster kõrva tagaküljel. Oli ju tõukoer kõrvast sabani!
Veel mure. Minu juurde on paar kilomeetrit, käime bussiga. Aga Lobo? Karvane, kandiline habemes nägu on üsna hirmutav. Reili oli käinud temaga kõigis kauplustes, niisuguse kujuga suurkorvi ei olnud. Ükski ei mahtunud Lobole pähe. Nii nad siis lippasid jala.
Laaste kooliaeg täidab nende päeva pikalt. Siis on paratamatu, et koera jaoks peab ema leidma hoolt ja aega. Hilisõhtune õuering on küll alati laste päralt. Seda teab Lobogi. Kui Reili hiljem harvagi kodus oli, veel nüüdki – kella 9 paiku käib Lobo tema kannul ja ootab. See aeg olgu tema jaoks!
3
Vahepeal osteti korteri asemele maja mäeküljele, järve äärde. Siit sai Lobo kodu jaoks veel uusi reegleid.
Poolelioleva remondiga maja ei usaldatud ööseks tühjana jätta. Reili oli just põhikooli lõpetanud, saamas 16, koer 4-ne. Arvasid, et kahekesi julgevad tühjas majas magada küll.
Tüdruk magas üleval, toa uks kinni, koer jäi allkorrusele. Lobol hakkas öösel vist igav. Uuele uksevärvile jäid võimsad küünejäljed. Hommikul oli isa teinud seaduse – koer trepist üles ei lähe! Ja ei lähegi. Kui väga igatseb, paneb pea alumisele astmele ja lamab seal, vahel nutabki.
Ka õues käimiseks on oma aia kohta reeglid: sissepoole aiaväravat ei kükitata, ka pissimine kannatab väravani.
Magamiskohaks on Lobol mõnus nurk üles viiva trepi jalamil. Just paras tema teki jaoks, kogu eestuba ja välisuks on vaateväljas.
Sest oligi tore lugu. Teine vanaema pani poest tulles koti sinna kõrvale. Ise olime majas, õues, igal pool. Hakkasime koju minema, vanaema ei saa: Lobo ei luba kotti oma pesa kõrvalt ära võtta. Tuli kedagi appi kutsuda, kes koerale selgeks teeks, et kott on tõepoolest vanaema oma. Lobo oli solvunud, pani silmadki kinni, teeskles magamist.
Toiduks kasutatakse koerale spetsiaalseid koeratoite, eriti nüüd vanemas eas. Söögikoht on köögis. Ta teab – pikad habemekarvad tuleb enne tuppa minekut pühkida-kuivatada. Selleks on tal oma rätik. Ka õuest tulles ei saa märjana-porisena eestoast edasi, tuleb abi oodata.
Soenguga on omajagu tööd. Sellel karmikarvalisel koeratõul on vaja kaks korda aastas karvu „trimmida“. Seda teevad Reili, kui on kodus, enamasti ema. Istuvad kahekesi põrandal, Lobo nutab ka vahepeal. Hallide karvade hunnik ümberringi. Pole parata, karvakera poleks ju šnautser!
Mänguasjadest on armsamad kogu aeg tennisepallid. Muidugi on igasuguseid loomakesi jm. Aga jälgitakse väga nende materjali, et koer sealt midagi alla ei neelaks.
Jõuluõhtuid on kombeks veeta koos tütre perega. Kingikott kuulub kuuse juurde. Seda valvab Lobo juba aegsasti. Teab, et temagi ei jää kunagi üllatusest ilma. Seda lõbu siis - igaühe pakki on vaja aidata avada, nuusutada, võibolla ainult pead raputada, pole suurem asi! Lõpuks oma kingiga heita kusagile mõnuga seda närima.
Ühte Lobo sünnipäeva mäletan. Oli tort, vorsti lõikudest kaunistused. Sünnipäevalapsel vorstikestest kee kaelas. Pildi ajaks oli ilus tort võibolla juba söödud.
Lobo on olnud pereliige alati, igas mõttes. Ei ole olnud nunnutatud „diivankoer“. Usutakse, et ta mõistab kogu kodust elu nagu igaüks peres. Kui ta paneb pea sülle, vaatab, liigutab kõrvu ja käppi, siis lausa tunnetad, et ta saab aru.
4
Peres elasid veel mõned armsad loomad. Vennal rott Rotu, siis kirju merisiga Mõmmik. Tema suri just hiljuti. Oli juba õige vana. Need väikeloomad pole väga pikaealised. Kahju on kõigil kirjust Mõmmikust.
Kui Reili peale kodulinna kooli lõpetamist läks Tallinna kõrgkooli, oli raske lahkumine. Lobo jäi ootama kojutuleku pühapäevi, tüdruk seal igatsema. Üliõpilase päev koera jaoks aega ei jäta. Lõpuks leidis ta lahenduse. Sai pisikese üüritoa. Sinna mahutas suure täis-sisustusega puuri tšintšilja jaoks. Käies kodus, puur-kohvrike loomakesega käes nagu käekott.
Nüüd on neil oma pere. Tšintšiljade paar, aegajalt mõne pojaga, mahuvad endiselt. Kasvavad kaks koera. Bullterjer Moksi on juba paar aastat staažikas näitusekoer. Medalirosette seinal vaibatäis. Juuniori-eas inglise buldog Uma, paksuke, 25-kilone. Öeldakse, et see koeratõug polegi eriti õpetatav, aga Umale karmilt öeldud „Ei!“ mõjub küll. Keerab pea viltu, vaatab, keeleots suust väljas, ja teab, et see oli tema jaoks. Juba näituselgi käinuna pidi esinema täiesti kuulekalt ja korralikult. Kodus on ta küll naljanumber. Möllab ja mürgeldab. Äkki väsib, kukub põrandale pikali, ükskõik mis asendis või kuidas käpad jäävad. Lausa norskab kõvasti. Selle koeratõu omapärane nina ja hingamisteede ehitus pidigi olema takistuseks, sellest norskamine. Tüki aja pärast hüppab üles ja mürgel läheb edasi.
Olin hiljuti ühe õhtu nende peres. Elasin kaasa nende kodusele õhtule. Moksi on soliidne, ametlikult koolituspaberitega. Kogu oma müramises ikkagi kuuletuv, „väljapeetud“.
Koerte näituste-ringid on ulatunud kaugele. Nendest osavõtt on korraldatud koerteklubi vahendusel. See on omaette maailm: koerad ja omanikud. On oldud Soomest Lätini-Leeduni. Viimati käidi Valgevenes, seal klubi bussiga. Enamasti, vähemalt Eestimaa paikades sõidavad mehega oma autoga. On ju vaja kaasa võtta palju, alates joogiveest. Reili rõhutab eriti, et koer peab saama puhata, magada oma tuttaval tekil. Väsinud loom on närviline, see poleks siis näitusekoer. See kõik on saanud nende pere hobiks ja hooleks.
Kuidas ja kui palju mõistab koer inimest, meeleolu, kõnet? Kas ta mõtleb?
Mõtlesin hiljem õhtule Reili peres koos nende kahe koeraga. Moksi on koolituse lõpetanud, paberitega varsti 3-aastane koer. Kodus oli möllu ja mürgeldamist, ka igat inimest kaasates. Tihti üldse mitte väga kuulekas.
Aga seesama noor mürgeldaja on näituseväljakul, närvilises, pingelises ümbruses. Hulgana võõraid koeri, inimesi, haukumist, käske-keelde. Ometi on Moksi rahulik, väljapeetud – muidu poleks ju kodus vaibal kaalukaid auhinnarosette. Siin ei aita ainult oma perenaise patsutus, rahustavad vaiksed sõnad, et kõik on korras. See poleks mõeldav, kui koer ise ei mõtleks ja mõistaks. See on ju tema ise, üksi, keda jälgitakse, hinnatakse iga karvagi, igat liigutust, ka näoilmet ja sõbralikkust.
Peab olema arusaamine koera enda tasandil. On ju nii?
Veel kord peategelase Lobo juurde. Kodune pere on mures: Lobol on kuulmine jäänud viletsaks, eriti viimase poole aasta jooksul. Magab palju. On lihtsalt vanaks jäänud. Lobo saab ju varsti 15-aastaseks.
Need olid selle pere lemmikud aastate jooksul. Aeg on läinud, aga pereliikmena on olnud igal oma koht.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomad on põhiliselt olnud koerad. Alati emased. Praegu veel akvaariumikalad ja viirpapagoid.
a. Esimene koer oli puhastverd kolli, teine paberiteta rotweiler, kolmas on puhastverd Tiibeti mastiff ja neljas puhastverd pürenee mäestikukoer.
b. Kalad on magevee akvaarium. On olnud rohkem ja vähem kalu, praeguseks jäänud järgi neli kala, üks neist peaaegu 10 cm pikk chiclid.
c. Viirpapagoisid on kaks - emane ja isane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimese oma koera sai võetud minu soovil, kuigi hiljem kujunes sellest vanemate koer. Teine koer sai ostetud abikaasa soovil Nõmme turu väravast. Kolmas ja neljas koer juba koos otsustades. Kindlasti tahtsime suurt koera, Tiibeti mastiffi puhul võlus meid meie koera kuldne värvus. Teine koer sai juurde võetud praktilistel kaalutlustel, kuna tundus et ühel koeral on igav ja selle tõttu toimub liiga palju hävitustööd. Sai pikalt kaalutud, millist tõugu võtta kuni sattusime juhuslikult pürenee mäestikukoera peale, kelle välimus meeldis meile mõlemale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Viimased kaks koera on ostetud otse kennelitest, mis said leitud interneti teel. Kummagi hinnaks u 13000 krooni. Teise koera hinda ei mäleta, aga ega ta turu väravas palju olla ei saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on Netravati Ameena Akuti ja Pyrzillacs Uguline. Esimene nimi on nagu perekonna ehk kenneli nimi. Kutsume õige nime pidi Ameena ja Uguline, kui on vaja koerale rangemalt suhtuda, muidu natuke lühendatult Meena ja Liine. Nimi tuli koos koeraga kaasa ehk oli juba kenneli poolt pandud. Teisele koerale sai nimi ise pandud ja selleks oli Sally. Esimene koer tuli samuti kenneli poolt pandud nimega.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saab peamiselt kennelitest, internetist ja olen ostnud ka mõned pürenee mäestikukoeri puudutavaid raamatuid. Kalade kohta tellisin vahepeal ingliskeelset akvaariumi ajakirja ning vajadusel on muidugi vaadatud internetist. Viirpapagoide kohta ostsime raamatu ja sellega on asi piirdunud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole otsustanud, kuigi pärast Tiibeti mastiffi ostmist selgus, et tegemist on praegusaja moekoeraga Eestis. Looma tõupuhtus on oluline, kuna arvame, et see tagab vähemalt mingisugused ettearvatavad iseloomuomadused.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud koertega näitustel. Arvan, et kui tahta järglasi saada, siis peaks näitustel käima, muidu suhteliselt mõttetu asi. Võibolla natuke, et saab kokku sama koeratõu kasvatajatega, aga tegelikkuses piirdub suhtlemine ikka ainult mõne tuttavaga. Eriti halvad on talviti sisenäitused, kus on kitsas ja palju rahvast. Ka on koeranäitused siiski suhteliselt subjektiivsed. Ühel näitusel võid saada koeraga hea hinde ja järgmisel täiesti halva. Kõik sõltub kohtunikust.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte eest hoolitseb rohkem abikaasa. Mina annan vahel toitu ette, aitan toidu valmistamisel ja väga suur osa koerte kammimisest on minu õlgadel. Kalade veevahetus on ainult minu pärusmaa, samas ei puutu ma papagoide elu. See on abikaasa ja laste asi. Lastega on asi ikka nagu tavaliselt - kui loom võtta, siis lubatakse kõike ja ollakse valmis ta eest hoolitsema, aga hiljem kui vajadus tuleb, siis peab neid sundima ja lõpptulemusel teevad ikka vanemad asja ära. Tavalisel päeval kulub koertele võibolla tund või vähem. Tavaliselt on koerad õues. Hommikuti lasen koerad tuppa, kus nad siis hommikusöögi aja veedavad köögis magades. Kaladel vahetan vett kord nädalas ja iga päev hommikuti söögi andmine. Papagoisid ei tea.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerad saavad pooleks valmistoitu ja pool ise keedetud tanguputru lihaga. Ise valmistame, kuna arvame, et see on koertele kasulikum kui poetoit. Kalad poest ostetud toitu, samuti papagoid. Papagoidele saab vahel antud värsket rohelist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördume siis, kui koer on haige või teda vaja vaktsineerida. Praegustest koertest sai hiljuti käidud kirbuprobleemiga ja püreneekaga ka karvaprobleemiga. Vaktsineerimisse suhtume natuke negatiivselt. Ise arvan, et vaktsineerimine on vajalik haiguste ennetamiseks, aga samas teeb muret vaktsiinide kvaliteet, mis võib ise põhjustada koertele terviseprobleeme.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kui koera ei soovita kasutada aretustegevuses, siis on see mõistlik tegu ja hoiab ära hulga probleeme endale. Praegustest koertest ei ole kumbki steriliseeritud. Eelmine koer sai tiinusevastaseid tablette, aga nagu tablettide puhul on suur oht, tekkis lõpuks põletik ja ta tuli tühjaks lõigata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tiibeti mastiffil olid selle aasta alguses pojad täiesti planeeritud. 8 pojast on veel kaks müümata. Eelmisel koeral juhtus paar korda apsakas. Siis läks enamik poegi merekooli ja kaks või kolm sai antud ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kummalgi koeral on oma kuut, kuigi nad neid aeg-ajalt vahetavad. Toas kindlaid kohti ei ole, köögis magatakse tavaliselt laua all või seinte ääres rohkem jalust ära. Üldiselt on keelatud koertel minna elutuppa, kuigi eks vahel saab ka tehtud erandeid. Voodisse kindlasti mitte. Viirpapagoid elavad lapse toas ja aeg ajalt lastakse neil seal ka vabalt lennata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Suvel maal elades on koerad seal kaasas. Muidu jäävad ärasõitude puhul nii koerad, kui kalad ja papagoid koju ämma ja naisevenna hoole alla. Autoga sõitudel on koerad autos lahtiselt. Loomahotelli teenust kasutanud ei ole. Pidudele koeri kah kaasa võtnud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi teame, aga meil ei ole kombeks sünnipäevi tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei vaja riideid ja seetõttu pole olnud ka vajadust neid osta.
Mänguasja eriti spetsiaalselt ostnud ei ole, kui kuskilt on saadud, siis on antud, aga ega nad eriti hooli. Viirpapagoidele on küll ostetud spetsiaalseid mänguasju. Koertele on ostetud spetsiaalsed kammid kasuka hoolduseks ja ka küünetangid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei usu, et oleks võimalik üle hoolitseda. Kui hoolitsemine ei lähe just nõmeduseks ja sellega ei kaasne ebamugavus hoolealusele. Aga kui hoolitsemine piirdub siiski mõislikkuse piires hoolealuse vajaduste rahuldamisega ja talle tähelepanu osutamisega, siis on kõik korras. Eks me kõik taha, et meile osutatakse tähelepanu ja koerad veel eriti.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ega suurt ei erine, ma arvan. Võibolla lihtsalt praegu on valmistoidu valik suurem ja ka muid hooldus- ja ilu- ning tarbeasju on lihtsalt saadaval suuremas valikus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eelmise koera surma korral korraldati matmine oma hoovi. Esimene koer on maetud vanemate maja taha metsa. Surnud kalad on läinud ilma erilise tähelepanuta tulematusele ahju.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele on ikka püütud õpetada kodureegleid. Osadest saavad isegi aru. Nagu tuppa siiski ei pissita. Aga õues, kui tuleb ikka tahtmine kaevata, siis ka auk kaevatakse. Samuti on väga raske välja juurida postiljoni peale haukumist.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oli juttu juba eelmises punktis. Veel üks komme on sageli lahti unustatud väravast välja lipsata ja naabri koerte juures haukumas käia. Olen surunud turjast vastu maad. Olen proovinud siduda koera kinni pika nööri otsa ja siis jätta värava lahti, et kui läheb väravast välja, saaks ta nii öelda tabada teo pealt ja siis nahutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerte kool on ikka vajalik. Mingi kuulekus peab koeral olema. Meil käib tütar ühe või teise koeraga koerte ringis noortemajas. Aga mingeid erilisi trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, olen koertega rääkinud ja arvan, et eks nad hääletoonist saa midagi aru. Sõnadest nüüd vast mitte. Lapsed on rääkinud ka papagoidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Ehk vast siiski rohkem arenenud loomad nagu koerad ja kassid. Vaevalt, et kalad seda suudaks kuidagi kuritarvitada. Aga eks koerad saa kindlasti aru ja proovivad pidevalt piire, kuhu maani neil lastakse minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Otseselt ei ole kohustused siiski paika pandud. Oleme ju proovinud, et laste kohustus oleks koeri kammida, eriti vanimal tütrel. Aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Kas riid või on koer piisavalt kaua kammimata, et teed ise asja ära. Sama on ka papagoidega. Eks lapsed tegele siiski siis, kui nad tahavad ja see neile huvi pakub. Kui asi muutub kole rutiinseks ja kohustuslikuks ja ei ole väga põnev, siis üritatakse kohustustest kõrvale hiilida. Aga arvan, et lapsed vajavad loomi ja nendega koos kasvamist. Muudab nad rohkem teistega arvestatavateks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti rohkem hakanud. Suhtleme põhiliselt ainult kenneli omanikuga, kust koer osteti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei usu. Aga kõik sõltub muust taustast. Kui mingi looma pidamiseks tingimused ikka täiesti puuduvad, siis ei hakkaks vägisi sellist looma võtma. Ise ma ei võtaks küll rotte ja hiiri, samuti ei paku ka linnud praegu huvi. Mitte et nad ei meeldiks, aga ma ise ei viitsiks nende järgi koristada. Arvan, et ka paljude teiste loomade puhul võtaks lemmikuks, kui keegi teine teostaks puhttehnilist hoolitsust nagu puuride puhastus, toitmine jne.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Naise vend leidis üks kord aiast vigastatud tiivaga varese. Pidas seda natuke aega, aga kuna kodus on seda siiski raske teha, siis anti ära kuhugi varjupaika.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomale on tagatud kõik vajalikud tingimused, siis miks mitte ja inimene tunneb ka ise looma vastu huvi, mitte et loom on võetud ainult tuttavate ees eputamiseks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Arvan, et eks lemmikloomadeks võivad vast olla kõik loomad. Kindlasti on vist raske lemmikloomana pidada sinivaala või mõnda looma, kellel on erilised nõudmised keskkonna suhtes. Aga arvan, et koduloomi saab küll pidada lemmikloomadena, eriti kui vaadata praegusaja tendentse pidada siga kodus.
Kuigi arvan, et kui koduloom tõsta lemmiklooma staatusesse, siis kaotab ta kodulooma mõiste. On ju raske pidada siga lemmikloomana ja siis viie aasta pärast ta äkki jõuluks ära süüa. Ehk kõik söödavad loomad, kui nad on muutunud
lemmikloomaks, siis suhtutakse neisse natuke teisiti ja raske on neid üks kell ära süüa. Lambalt villa võtmine selle alla näiteks jälle ei käiks. Lemmikloom muutub siiski lähedasemaks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Üks põhjus on kindlasti seltsiks. Arvan, et suurim põhjus. Teiseks ei teagi õieti. Kui oled harjunud koertega elama, siis nagu ei oskagi teisiti, tekib nagu vajadus. Kolmandaks, ehk loodetavasti küll mitte suur osa, on eputamiseks.