Jumalad

Sõna jumal üleloomuliku olendi tähenduses võib olla tähistanud ka taevast kui jumala asupaika. Sõnatüvi on väga vana, tuntud nii soome-ugri keeltes kui naabruses läti keeles, ning pärit arvatavasti indoiraani või indoeuroopa algkeelest. Tänapäeval tähistab jumal enamasti monoteistliku või polüteistliku usundi isikustatud võimsat üleloomulikku olendit.
    Eesti rahvausundis asus taevas vihma, müristamise ja välguga ehk kõue ja piksega seotud jumal, keda nimetati ka vanameest tähistavate sõnadega: vanataat, vanaisa. Äike on deminutiivne vorm sõnast äi ’vanamees’, sarnase tähendusega võivad olla ka kõueke, kõuKõu arvatakse tulevat soomekeelsest sõnast äti kohta kouko ja pikne (ka pitkne) sõnast pikk. Uku Masingu arvamuse kohaselt võisid need nimed olla eufemismid kardetava jumala pärisnime vältimiseks.  Soomlased kutsusid oma sarnast taevajumalat samuti vanameest tähendava nimega Ukko. Skandinaavia tekstides nimetatakse sarnast taevajumalat Thor. Piksejumal oli eestlaste maailmapildis arvatavasti üks mitmetest oma valdkonda valitsevatest jumalatest, kuid mitte teiste üle valitseja.

Tulekivi
Tulekivi. MF _ 474:1 E 181:1.
Mõniste Talurahvamuuseum,
http://www.muis.ee/museaalview/1547205.

    Paljudes eesti teadetes räägitakse piksemürinast kui jumala tõrelemisest, mainides sealjuures pedagoogilist eesmärki – laste hirmutamiseks ja hoiatamiseks. Lapsi on ähvardatud, et Jumal võib neid äikese ajal visata (kuuma) kiviga. Selle taga näib peituvat kujutelm Jumala heidetud välgunoolest, milleks on mitmel pool peetud muistseid maa seest leitud tulekivist tööriistu. Nagu oleks kuumad välgunooled hiljem maa sees kivideks tardunud. 
    
    Arutelusid on tekitanud üksikud muistsed teated saarlaste arvatava jumala Taara kohta, keda nimetab kujul „Tarapita“ Läti Henrik 13. sajandil kroonikas. Seda on seotud skandinaavlaste jumala Thori nimega – mis ei tundu võimatu, arvestades saarlaste tihedaid sidemeid skandinaavlastega. Teisalt on sarnase nimega ka kaugemate soome-ugri sugulasrahvaste jumal Toorum.