Kunstnikud
ART+ on liitreaalsuse kunstiplatvorm, mis võimaldab kasutajatel oma nutitelefonide või tahvelarvutite abil kogeda asukohapõhiseid liitreaalsuse teoseid. Selle näituse jaoks on kaheksa rahvusvahelisest kunstnikust koosnev rühm loonud teoseid, mis uurivad seoseid naabrite, inimese ja looduse, inimese ja tehnoloogia, mineviku ja oleviku ning kujutlusvõime ja reaalsete kogemuste vahel.
ART+ kasutamiseks tuleb alla laadida rakendus (lingid leitavad veebilehel: https://artplus.app/),
kus kuvatakse kaart iga kunstiteose asukohaga. Kohale jõudes saab rakenduse abil kunstiteost avada. Külastajatel palutakse objektide ümber jalutada, neid eemalt vaadata ja lähedalt uurida. Heliga kunstiteoseid on kõige parem kogeda kõrvaklappide abil. ART+ teoste vaatamiseks veebibrauseris külastage ART+ veebilehte (https://artplus.app/map).
ART+ meeskond: Maija Demitere (LV), Rogier Jupijn (NL), Patrick Borgeat (DE)
Kunstnikud: Agnese Damberga (LV), Anna Priedola (LV), Elīna Dreimane (LV), Inga Šlangena (LV), Madara Kronberga (LV), Maija Demitere (LV), Oleksandr Sirous (UA), Shawn Pinchbeck (CA)
ART+ is an augmented reality art platform that allows users to experience location-based AR works using their smartphones or tablets. For this exhibition, an international group of 8 artists have created works exploring connections between neighbours, humans and nature, humans and technology, past and present, and imaginative and real experiences.
To use ART+, you will have to download the app (links on the website: https://artplus.app/),
where you will see a map with locations of each artwork. When arriving at the location, the app
will allow you to open the artwork. Users are invited to walk around objects, to look at them from a distance and to explore them close-up. Artworks with sound in AR are best to experience using headphones. To view ART+ works in a web browser, visit the ART+ website (https://artplus.app/map).
ART+ team: Maija Demitere (LV), Rogier Jupijn (NL), Patrick Borgeat (DE)
Artists: Agnese Damberga (LV), Anna Priedola (LV), Elīna Dreimane (LV), Inga Šlangena (LV), Madara Kronberga (LV), Maija Demitere (LV), Oleksandr Sirous (UA), Shawn Pinchbeck (CA)
Limps, 2024
Inimese, loomade ja ilmastiku poolt kujundatud lakukivid, värviga kaetud teraskonstruktsioon
Islandi kunstniku Bryndís Björnsdóttiri väliskulptuur Tartu Ülikooli loodusmuuseumi hoone ees jääb looduse ja jutustamise, inimeste ja teiste eluvormide vahele, olles kosmilise konstruktsioonide ja meie keskkonna nurgakiviks.
Mänguasi koosneb puidust klotsidest, mida saab mööda traati liigutada. Selle eesmärk on parandada silma-käe koostööd ja ruumitaju, arendades samal ajal põhjus-tagajärg seoste
mõistmist. Selle kunstiteose puhul saab mänguasi uue tähenduse. Puuklotside asemel on siin
tööstuslikult toodetud soolakivist valmistatud skulptuurid, mis on mõeldud loomadele. Loomad on ajast aega otsinud mineraalirikast mulda, et sealt vajalikke soolasid ja mineraalaineid limpsida; nende kasutatud radadest said varajaste inimeste rajad, millest lõpuks kujunesid teed, mis moodustasid tsivilisatsiooni infrastruktuuri. Skulptuur kutsub kõiki elusolendeid taaskord maad lakkuma, leidmaks uut teed praeguses maailmakorralduses.
Bryndís Björnsdóttir on kunstnik ja kirjanik. Tema praktika põhineb maastiku, tehnoloogia, kehade ja majanduslikust võimust rääkivate teemade põimimisel tekivatel poeetilistel seostel. Viimastel aastatel on tema väljunditeks olnud tumedate ökoloogiate kehastunud mateeria dekoloniseerimine ja maastiku lugemine.
Lick, 2024
Sculpted mineral licks by human, animals and weather, colour-coated steel structure
Icelandic artist Bryndís Björnsdóttir’s outdoor sculpture in front of the Tartu Natural History Museum building dwells between nature and storytelling, and humans and other life-forms, as a cosmic construction and cornerstone of our environment.
A common toy consists of wooden blocks that can be moved along wires. The toy aims to enhance hand-eye coordination and spatial awareness while fostering exploration of cause-and-effect relationships. In the case of this art work, the toy takes on new meaning. Instead of wooden blocks, you will find sculpted units made from industrially produced salt stone intended for animal consumption. Animals have long sought out mineral-rich earth to lick for essential salts and minerals; their paths became trails used by early humans – trails that eventually evolved into roads the provided the infrastructure for civilisation. The sculpture invites any and all creatures to lick the earth once again as we reorient ourselves in the current world order.
Bryndís Björnsdóttir is an artist and writer. Her practice is based on creating poetic connections through the interweaving of themes such as landscape, technologies, bodies and economic power. In recent years, her outputs have revolved around decolonising the embodied matter of dark ecologies and readings of land.
Juured, 2024
Skulptuur, tekst
Linda Boļšakova on visuaalkunstnik, kelle praktika uurib inimese suhet keskkonnaga ning tõmbab paralleele inimese kehalisuse ja teiste materiaalsete kehalisuste, eriti taimede oma vahel. Ta uurib sageli, kuidas erinevad kultuurilised ja ajaloolised sündmused mõjutavad taimede elu ja kuidas globaalsed sündmused kujundavad meie inimeste elu. Tema uus teos Eesti Kirjandusmuuseumi raamatukogus käsitleb pärimust, juuri ja puudumise olemust.
„Selles teoses jälgin ma üht jutustust, et näha, mis peitub sõnade taga. Minu lugu, minu perekonna lugu ja rahvajutud ei ole ainult meie omad. Ma uurin, kuidas me oleme ökosüsteemi osa, meie paljuliigilist kehastust ja kuidas meie suguvõsa ulatub kaugemale kui inimkond, nägemaks meie elu osana Teisest.“
Roots, 2024
Sculpture, text
Linda Boļšakova is a visual artist whose practice explores human relationships with the environment and draws parallels between human embodiment and other material embodiments, especially those of plants. She often explores how various cultural and historic events influence the lives of plants and how universal events shape our human experience. Her new work in the library of the Estonian Literary Museum deals with heritage, roots and the nature of absence.
“In this work, I follow a thread of a story to see what lies buried behind the words. My story, my family’s story, the folk stories are not only our own. I explore how we’re rooted in the ecosystem, our multi-species embodiment and how our lineage extends way beyond the human, to re-cognize our life within the Other.”
Maa-alused ketravad, 2024
Kõrgreljeef skulptuur, tellingud, teised segatehnikad
See teos moodustab narratiivide kogumiku, mis vaatleb kaevandamise soonilist mõju, püüdes ühendada industrialiseerumise (ja selle sotsiaalpoliitiliste pärandi) Ilmar Malini „Strata vitae“ seinamaali loomisega ning tuua esile seoseid maa kihtide väljajuurimise ja vabaajakultuuri tekke vahel. Integreerides Eesti ja USA psühhosfääri ja nende vastastikuseid regionaal-ajaloolisi tähendussüsteeme, on valminud selle mütoloogiate sünteesi tulemusena kaks tellingutele paigutatud kõrgreljeefis pannood. Nende eesmärgiks on visualiseerida ja peegeldada protsesse ja teemasid, mille tulemusena paigutati 1973. aasta septembris Vanemuise 46 fuajeesse samuti tellingud, mille katte taha Malin end peitis, kui ta lõi seinamaali „Strata vitae“. Burke’I installatsioon ja Malini seinamaal on asetatud omavahel mõttelisse dialoogi: nad lähenevad kontekstuaalselt ja semiootiliselt riikide ja nende rahvuslike mütoloogiate vaheliste piiride hajutamisele selle kõikehõlmavuse kaudu, mis peitub pinna all. „Maa-alused ketravad“ sündis uurimisprotsessi tulemusena, mis kulmineerus ka samanimelise raamatuga ning oli kunstniku magistritööks Eesti Kunstiakadeemias.
Zody Burke on multimeediakunstnik ja muusik. Ta loob skulptuuridest ja helist koosnevaid müsteeriume, mille abil kaardistada Ameerika identiteedi keerukust hiliskapitalistlikul ajajärgul. Zody uurib kultuurimütoloogiaid ja nende suhet tõega ning millised on seosed maailma loomise ja geoloogia vahel.
The Under-Earths Spin, 2024
High-relief sculpture, scaffolding, other mixed media
This work comprises an agglomeration of narratives, engaging with the vein-system of extractive forces in an attempt to bridge the trajectories of industrialization (and its sociopolitical legacies) with the creation of Ilmar Malin’s Strata vitae mural, as well as elicit connections between the uprooting of the layers of the earth with the genesis of leisure culture. Integrating psychospatial materia from Estonia and the USA and their mutual regional-historical meaning-making systems, this synthesis of mythologies culminates in two high-reliefs positioned on a scaffold, intending to echo and mirror the process and circumstance in which another scaffold was placed in the lobby of Vanemuise 46, in September 1973, which Malin concealed himself behind, as he brought the mural Strata vitae into the world. The installation and the mural are intended to speak to one another; contextually and semiotically invested in a diffusion of boundaries between distinct countries and their national mythologies by the omnipresence of what lies beneath the surface. The Under-Earths Spin was born from a research process which also culminated in a book of the same name; the artist’s master thesis at the Estonian Academy of Art.
Zody Burke is a multimedia artist and musician. She creates cyphers through sculpture and sound through which to cartograph the complexity of American identity within late capitalism, explore parallel inherited cultural mythologies and their relationship to truth and interface world-building with geological time.
Ise-ripse, 2024
Heli, mitmekanaliline kõlarisüsteem
Kunstiteos „Ise-ripse“ on vahend heli kui skulpturaalse elemendi uurimiseks. Teos kaevub
sotsiaalsete, arhiveerimis- ja kultuuripraktikate sügavustesse, keskendudes inimhääle ja traditsiooniliste eesti instrumentide materiaalsetele omadustele. Lisaks on kunstnik heliinstallatsiooni kaasanud salvestisi Eesti Kirjandusmuuseumi hoones leiduvatest, sagely märkamatutest ja kõikjal esinevatest heliartefaktidest, mis kostavad masinate sisemusest. Läbi betooni, lagede, torude ja juhtmete põimub hoone enda heli vokaalajaloo varjatud kihtide ja keelpillide hajutatud puhangutega.
Eyfjörði teose lähtekohaks on heli ning see põhineb heli võimel suhelda inimestega samaaegselt nii füüsilisel kui emotsionaalsel tasandil. Tema teos uurib ruumilist resonantsi dialoogis inimese ja looduskeskkonnaga ning seda, kuidas heli tekitatud tunded ja kuulmismälu võivad aega moonutada.
Hääled: Liidia Baranyai, Liis Jaamets, Minni Oras, Tsirk Oras, Loore Liisa Sutt
Kannel (instrument): Liidia Baranyai
Täname: Jaan Tamm, Dorothea Olesen Halldorsdottir
Cilium Self, 2024
Sound, multichannel speaker system
The artwork Cilium Self is a tool for the exploration of sound as a sculptural element. The work delves into the depths of social, archival, and cultural practices, focusing on the material properties of the human voice and traditional Estonian instruments. The artist also included recordings from the building of the Estonian Literary Museum – these often unnoticed and omnipresent audio artefacts emitting from the inner workings of machinery. Through concrete, ceilings, tubes and wires, the sound of the building itself weaves into obscured layers of vocal history and disintegrated bursts of stringed instruments.
With a starting point in sound, Eyfjörð’s work builds on sound’s ability to engage with people
through the physical and the emotional simultaneously. His work researches spatial resonance in dialogue with human and natural environments, and how sonic sensations and auditory memory can distort time.
Voices: Liidia Baranyai, Liis Jaamets, Minni Oras, Tsirk Oras, Loore Liisa Sutt
Kannel (instrument): Liidia Baranyai
Thanks to: Jaan Tamm, Dorothea Olesen Halldorsdottir
Lummutiste mõjuala, 2024
Installatsioon: armatuur, lambavill, tõrvapapp, peenravaip, keraamika, humalad
„Teel Lillist Kehrasse võib sattuda lummutiste meelevalda. Asfalttee, mida mööda sõidan, hakkab looklema, masin mida juhin, aeglustub, piirjooned minu keha ja autokere vahel hägustuvad. Autofoobia – sõna sõnalt hirm iseenda ees. Ma ei suuda seda masinat teel hoida. Kas rehvid on vahetatud, kas ülevaatus on tehtud, aku vahetatud, piduriklotsid? Ma võtan tselluloositehase juurest peale iseenda – käsi, labajalg, rinnakorv, nägu, moonutised ja silmapetted. Seal kus lekib tehase keemiliste jäätmete toru, kaevan üles humala ja pöörirohu.“
Mari-Leen Kiipli on kunstnik, kes loob fotosid, videoid ja installatsioone, mis keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide sõnastamata, tunnetuslikele omadustele. Oma installatsioonidega teravdab ta vaataja tähelepanu valguse, läbipaistvuse, peegelduste, varjude, värvi, teravuse, tekstuuri, liikumise, heli ja muude aistitavate omaduste suhtes. „Metsavaimud masinas“ näitusel kohtuvad tema uues ruumi-installatsioonis taimed, vanad lood, inimese suhe loodusega ja tänapäev.
Phantom Influence, 2024
Installation: armature, sheep wool, tar paper, geotextile, ceramics, hops
“On the way from Lilli to Kehra, you can fall under the spell of phantoms. The asphalt road I’m driving on starts to curve, the machine I’m driving slows down, the lines between my body and the body of the car blur. Autophobia: literally fear of myself. I can’t keep this machine on the road. Have the tyres been changed, has the inspection been done, the battery changed, the brake pads? I let myself board at the pulp mill: arm, hand, chest, face, disfigurements and sleights of hand. Where the mill’s chemical waste pipe is leaking, I’ll dig up some hops and henbane.”
Mari-Leen Kiipli is an artist who creates photographs, videos and installations that focus primarily on the unarticulated, sensory qualities of spaces and situations. Through her installations, she focuses the viewer’s attention on light, transparency, reflections, shadows, colour, sharpness, texture, movement, sound and other sensory qualities. At the exhibition Enter Woodland Spirits, her new space-installation brings together plants, old stories, humankind’s relationship with nature and the present.
Intelligo #5, 2024
Andmetega immutatud roosad austerservikud (Pleurotus djamor), alumiinium, roostevaba teras,
elektroonika, toitekaablid, õhuniisutaja, PVC-torud, LED-lambid, andmesidekaablid, LED-ekraan, külmkapp, polüetüleen-toidupakendid
Installatsioon „Intelligo #5“ vastab praegustele transhumanistlikele suundumustele. Tänapäeval tegeletakse mahepõllumajandusega punkrites, mis asuvad maailma kõige saastunumate linnade all. Me püüame minimeerida magamisele ja söömisele kuluvat aega, et optimeerida oma isiklikku jõudlust, ning mõnes mõttes muutume masinlikeks – nii inimeste kui ka ühiskonnana. Samuti ei saa me enam tõrjuda roboti kohalolekut, ei meie teadvuses ega ka lähitulevikus. Lähtudes olemasolevatest teadusartiklitest, laboratoorsetest katsetest ja majandusest, loob installatsioon stsenaariumeid, kus piirid looduse, mälu ja tehnoloogia vahel on hägustunud ning need on põimunud täiesti uuel viisil. See esitab eetilisi küsimusi, mida me veel mõned aastad tagasi vaevalt oleksime osanud ette kujutada. Installatsioon koosneb ruudukujulisest alumiiniumtorustikust, millest kasvatatakse seeni, milledele on edastatud andmeid antoloogiast „Eesti looduspärimus“ enne nende korjamist, kategoriseerimist ja tarbimist.
Oskar Koliander on kujutav kunstnik ja skulptor. Tema erinevad kunstiprojektid – installatsioonid, performance’id, skulptuurid ja mängud – uurivad kuulumise tingimusi globaliseerunud ja tehnologiseeritud maailmas.
Intelligo #5, 2024
Data-infused pink oyster mushrooms (Pleurotus djamor), aluminium, stainless steel, electronics, power cables, humidifier, PVC tubing, LED strip lights, ethernet cables, LED display panel, refrigerator, PE food containers
The installation Intelligo #5 responds to current trans-human tendencies. Today, organic farming is done in bunkers below some of the most polluted cities in the world. We try to minimise the time spent sleeping and eating, in order to optimise our personal performance, and in some respects, we are growing machine-like – as people and as a society. We can also no longer reject the robot’s presence, either in our consciousness or in the near future. Taking its starting point in existing scientific articles, laboratory experiments and enterprises, the installation creates parts of a scenario where the boundaries between nature, memory and technology have become blurred and interwoven in entirely new ways, presenting ethical questions that we could hardly have imagined just a few years ago. The installation consists of square aluminium tubes from which mushrooms are grown and fed data before they are harvested, categorised and ultimately consumed.
Oskar Koliander is a visual artist and sculptor. His wide-ranging art projects – featuring installations, performances, sculptures and games – are an investigation into the conditions for belonging in a globalised and technologised world.
Üleminek: Teadmatus (Kontakt puitpõrandaga), 2024
Installatsioon
Päike on loojumas ja
tuli praksub kaminas.
Jalad maas.
Põrand kriuksub.
Maa hingab.
Üks päev on lahkumas ja
põranda alt on saabumas
öised kondajad.
Johannes Luik on skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on huvitatud (objektide) materiaalsusest ja selle abil edasi antavatest füüsilise maailma omadusi kirjeldavatest parameetritest nagu materjal, tekstuur, mass, maht ja dimensionaalsus. Luike huvitab (abstraktsete) objektide suhe kolmemõõtmelisse arhitektuursesse ruumi ja arhitektuursete detailide funktsionaalne suhe neisse objektidesse. Näitusel saab tunnistada ruumi aktiveerimist, sekka mälestuspilte ning antoloogiast „Eesti looduspärimus“ seoseid maale meie jalge all.
Transition: The Unknown (Contact with the Wooden Floor), 2024
Installation
The sun is setting and
the fire crackles in the fireplace.
Feet on the ground.
The floor creaks.
The earth breathes.
Another day is leaving and
the night loafers are emerging
from beneath the floor.
Johannes Luik is a sculptor and installation artist. His focus is on the materiality of (objects) and the parameters this conveys to describe the properties of the physical world, such as material, texture, mass, volume and dimensionality. Luik focuses on the relationship of (abstract) objects to the three-dimensional architectural space and the functional relationship of architectural details to these objects. At the exhibition, you can experience the activation of space, interspersed with commemorative images and links from the Estonian Nature Folklore anthology to the land beneath our feet.
Pilv-Cloud, 2024
8-kanaliline heliinstallatsioon, 22′40′′; suundkõlarid (ümbertöödeldud PET), molbertid, kõlarid, meediapleierid
Ringikujulises „Pilv-Cloud“ heliinstallatsioonis juhatab sosistav kummitus külastajaid
multisensoorsele teekonnale läbi nelja aastaaja ja aja enda. See metafoorne kummitus esindab meie habrast suhet keskkonnaga, rõhutades tasakaalu puudumist, mis ohustab meie kooseksisteerimist looduse ja teiste olenditega. Installatsiooni tekst põhineb antoloogial „Eesti looduspärimus“ ning 2024. aasta kevadel Tartu ümbruses toimunud jalutuskäikudel tehtud intervjuudel, sidudes oma fragmentaarses jutustuses huumorit ja poeetikat.
Mark Niskanen ja Jani-Matti Salo loovad multidistsiplinaarseid installatsioone, mis põimivad kokku igapäevaseid nähtusi ja erinevaid tehnoloogiaid. Duo loomingus uuritakse meelte maailma, inimsuhteid, mälestusi, üksinduse ja koosolemise kogemusi ning kõigi nende seoseid globaalsete teemadega. Niskaneni ja Salot paelub olemasolevate keskkonnastruktuuride esitlemine kunstiteostena ja oma autorsuse jagamine mitteinim-loojatega.
Inkeri Aula on kultuuriantropoloog, kes uurib põlvkondade lõikes muutuvaid keskkonnasuhteid ja meelekogemusi. Tema praegune järeldoktorantuur Aalto Ülikoolis keskendub loovusele, heaolule ja kultuuripärandile.
Hääl: Germo Toonikus
Sensoorne jalutuskäik + intervjuu: Taive Särg, Piret Põldver, Taavi Piibemann
Täname: Outi Järvinen / Arts Management Helsinki
Pilv-Cloud, 2024
8-channel sound installation, 22′40′′; sound showers (recycled PET), easels, sound speakers, mediaplayers
In the circular Pilv-Cloud sound installation, a whispering ghost guides visitors on a multi-sensory journey through the four seasons and across time. This metaphorical ghost represents our fragile relationship with our environment, highlighting the imbalance that endangers our coexistence with nature and other beings. The installation’s text, drawn from the anthology Estonian Nature Folklore, as well as walking interviews conducted in the Tartu area in the spring of 2024, blends humorous and poetic in its fragmented narrative.
Mark Niskanen and Jani-Matti Salo create multidisciplinary installations that weave together everyday phenomena and various technologies. The duo’s work delves into the world of the senses, human interactions, memories, experiences of solitude and togetherness, and their associations with global themes. Niskanen and Salo are fascinated by framing existing environmental structures into works of art and sharing their authorship with the non-human.
Inkeri Aula is a cultural anthropologist who studies changing environmental relationships and sensory experiences across generations. She is currently conducting her postdoctoral research in creativity, wellbeing and cultural heritage at Aalto University.
Voice actor: Germo Toonikus
Sensory walking + interview: Taive Särg, Piret Põldver, Taavi Piibemann
Thanks to: Outi Järvinen / Arts Management Helsinki
Teleogeneesi lumm, 2024
Heliinstallatsioon; klaaskiud, epoksiidvaik, vineer, tekstiilid, vahtplast, akrüülklaas, harfi keeled, elektroonika, servo mootorid, kõlarid, algoritmiline heliteos
Xenoharf on auditoorne instrument, mis koosneb asümmeetrilisest raamist, toetades paralleelseid gradueeritud keeli, mis kinnituvad kookonile. Harfi võib pidada loomulikuks arvutusmasinaks emotsioonijadade arvutamiseks. Ta mängib mitmetähenduslikkuse hümni –
sümfooniat, mis on õmmeldud antiikaja loorist. Kuid pelga masinana jääb ta inimkogemuse lättest kaugeks. Omaette jäetuna võib ta end tunnetesse kaotada, unustades oma rolli lihast ja luust publiku interpreedina. Teda tuleb treenida, et ta ei laseks end mõtetest ja emotsioonidest haarata. Treenida viisidel, mil oleme harjunud elusolendeid ja keskkondi representatsioonideks taandama ning neid ratsionaliseerima.
Norman Orro on kunstnik ja muusik, kes ühendab erinevaid meediume spekulatiivsete lugudega, otsib ilu entroopias ja seab kahtluse alla tehnotsentriliste narratiivide võimupositsioonid.
Joonas Timmi ühendab traditsioonilise puidutöö kõrgtehnoloogiatega, meisterdades esemeid, mis peegeldavad inimüleseid tundeid, pannes proovile meid ümbritsevate objektide olemuslikkuse.
Programmeerimine: Toomas Savi
Täname: Upgreat
The Allure of Teleogenesis, 2024
Sound installation; fiberglass, epoxy resin, plywood, textiles, styrofoam, acrylic glass, harp trings, electronics, servo motors, speakers, algorithmic composition
As an auditory instrument comprising of an asymmetrical frame supporting a graduated series of vibrating parallel cords terminating into a chrysalis, a xenoharp can be seen as a natural interface for computing emotions into sequences. It plays the anthem of ambiguity, a symphony sewn from the shroud of antiquity. Yet, as a machine, it remains distant from the wellspring of experience. Left to its own devices, it may lose itself in feelings, forgetting its role as an interpreter for an audience of flesh and blood. It must be trained — so as not to get carried away by thoughts and emotions, by the ways in which living things and environments are veiled in representations of nature. By the ways we invent meaning to make things our own.
Norman Orro is an artist and musician who merges different media with speculative lore, seeks beauty in entropy and questions the fabric of technocentric narratives.
Joonas Timmi blends traditional woodworking with advanced technologies, crafting artifacts that echo non-human sentiment and challenging the utility of objects around us.
Programming: Toomas Savi
Thanks to: Upgreat
Kaarna sulg, 2024
Heliinstallatsioon kahes osas
Osa 1 (Olemine), 3′26′′
Osa 2 (See ilm), 3′40′′
Mõnedes rahvapärimustes usutakse, et kellegi pea või maja kohal lendav kaaren toob olulise sõnumi. Teised legendid ennustavad, et kui keegi leiab ja sööb ära valge kaarna sule, õpib ta rääkima ja mõistma kõiki keeli. Kahe lühikese helilise kohtumise kaudu püüab kunstiteos käsitleda meie sidet ja võimalikku seose puudumist maailmaga, milles me elame. Inspireerituna müütilistest kujumuutvatest olenditest ja rahvaluule arhiivist leitud lühivärssidest suunavad salvestatud helimaastikud meie tähelepanu sensoorsele kohalolekule praeguses hetkes. Nad panevad meid mõtisklema selle üle, kuidas tajumine kujundab meie arusaama ümbritsevast reaalsusest.
Hans Rosenström on heli- ja visuaalkunstnik. Rosenströmi praktika keskmes on kogemiskohtadega hoolikalt kahasse loodud installatsioonid. Fiktiivset ja reaalset segades soovib ta tunnistada, et me jagame oma elu paljude teiste aistmisvõimeliste olenditega, kes kõik pole sugugi inimesed, mistõttu kutsub ta sageli ka vaatajaid teose osaks saama, oma kolaolu tunnetama ning pöörama tähelepanu ja mõtisklema enda seoste üle ümbritseva maailmaga.
Hääled: Elina Masing, Johanna Vaiksoo, Liidia Baranyai, Liis Jaamets, Minni Oras, Tsirk Oras, Savannah-Rivka Powell, Loore Liisa Sutt
Raven’s Feather, 2024
Sound installation in two parts
Part #1 (The Being), 3′26′′
Part #2 (This World), 3′40′′
In some folklore, a raven flying over one’s head or house is believed to bring an important message. Some other legends foretell that if one finds and consumes a white raven’s
feather, they will gain the power to speak and understand all languages. Through two short sonic encounters, the artwork aims to address our connection and possible disconnection with the world we live in. Inspired by mythical shapeshifting creatures and short verses found in the folklore archives the recorded soundscapes direct our attention toward our sensorial presence in the now. Encourage us to reflect on the ways in which our perception shapes our understanding of our surrounding reality.
Hans Rosenström is a sound and visual artist. Rosenström’s practice centres around installations that are carefully produced in relation to the sites where they are experienced. By blending the fictive with the real, he wishes to acknowledge that we share our lives with a multitude of other sensuous beings, both human and otherwise. Therefore, he also often invites the viewers to become part of the work, to feel their presence and to pay attention and reflect upon their interconnectedness with the world around them.
Voices: Elina Masing, Johanna Vaiksoo, Liidia Baranyai, Liis Jaamets, Minni Oras, Tsirk Oras, Savannah-Rivka Powell, Loore Liisa Sutt
Metsakoor (Mantra), 2024
Installatsioon, puit, present, heli
Oma teoses „Metsakoor (Mantra)“ jätkab Pia Sirén looduse ja maastiku mõistetega seotud struktuuride uurimist. Meie maailm on üha enam inimtekkeline ning loodust nähakse sageli inimelu ja -tegevuse ressursi ja taustana. Teos paneb sõna otseses mõttes metsa lavale, tõstatades küsimusi meie identiteedi kohta seoses ümbritseva loodusega. Koor, mis koosneb puudest, põõsastest ja presendist tehtud kividest, on paigutatud Tartu Ülikooli loodusmuuseumi fuajees asuva trepi otsa ning selle heli tuleb valjuhäälditest. Regulaarsete ajavahemike järel esitab mets soomekeelset mantra-taolist hümni, mille laul kajab vanas kivitrepikojas.
„Maasta* sa oled tulnud ja maahan sa oled maatuva. Pikku puu on sellest kasvava kui maa on tarpeeksi lihava.“
– „Sa tulid maast* ja maasse naased ka tagasi. Kui maa on piisavalt toitev, kasvab sellest väike puu.“
*Nii eesti kui soome keeles tähistab sõna „maa“ korraga mulda ja riiki.
Pia Sirén on kunstnik, kes töötab installatsioonide ja skulptuuridega. Oma hiljutistes töödes on Sirén loonud tehislikke maastikke, kasutades peamiselt ehitusmaterjale ja ehitus-presenti.
Helilooja: Mirella Pendolin
Sõnad: Kati Rapia
Koor: Mirella Pendolin, Kati Rapia, Kalle Katz, Ada Katz, Pia Sirén, Alma Katz
Forest Choir (Mantra), 2024
Installation, wood, tarpaulin, sound
In her work Forest Choir (Mantra), Pia Sirén continues to explore structures that relate to the concepts of nature and landscape. Our world is increasingly man-made and nature is often seen as a resource and backdrop for human life and activity. The work literally puts the forest on stage, raising questions about our identity in relation to the surrounding natural world. The choir, consisting of trees, bushes and stones sculpted from tarpaulin, is placed at the top of the stairs of the entry hall of the University of Tartu Natural History Museum building, equipped with loudspeakers. At regular intervals, the forest joins into a mantra-like hymn in Finnish, the song echoing in the old stone stairway.
“Maasta* sinä olet tullut ja maahan sinä olet maatuva. Pikku puu on siitä kasvava jos maa on tarpeeksi lihava.”
– “You came out of soil, and into soil you will return. A small tree will grow from it, if the soil is fat enough.”
*The Finnish word ‘maa’ means ‘soil’, ‘the earth’ as well as ‘country’.
Pia Sirén is an artist working with installations and sculpture. In her recent works, Sirén has created artificial landscapes using mainly construction materials. Her new work connects the plastic world and archived voices in quite a meaningful manner.
Composer: Mirella Pendolin
Lyrics: Kati Rapia
Choir: Mirella Pendolin, Kati Rapia, Kalle Katz, Ada Katz, Pia Sirén, Alma Katz
Soovana, 2024
Installatsioon: HD-video 14′31′′, skulptuurid, joonistused
Film „Soovana“ jälgib samanimelise peategelase teekonda banaalsetest laevasõidu ahvatlustest kaugetele märgaladele Tartu lähistel. Soovana on reisil, mille eesmärgiks on parandada oma murtud südant, mis juhib teda udu kannul metsikusse loodusesse. Soode, metsa ja udu koosmõjul tekivad mütoloogilised ja isiklikud muinasjutud, mille keskel on kujutlusruum igatsemiseks.
„Soovana“ mõtestab ümber eesti mütoloogilise tegelase, soode ja rabade kaitsja, et uurida vee
müütilisi ja Eesti soode unikaalse sotsiaal-ökoloogilise maastiku põimumisi.
Installatsioon vaatleb soode hübriidset olemust: need on kohad, mida iseloomustab tekkimine, muundumine ja vastupanuvõime. Soovana lugu kehastab hoolivuse ja melanhoolia vahelist pinget, mis peegeldab märgalade laiemat ökoloogilist ja kultuurilist keerukust.
Nastja Säde Rönkkö on kunstnik, kes töötab video, performance’i , installatsiooni ja tekstiga. Tema projektid uurivad suhet digiajastu, võimu, inimkonna ja meie planeedi tuleviku vahel. Rönkkö praktika unistab tulevikust ja uurib kohalolekut poliitika ja emotsioonipoeetika kaudu.
Soovana, 2024
Installation with HD video 14′31′′, sculptures, drawings
The film sees the eponymous Soovana journey from the banal distractions of a ferry ride to the remote wetlands near Tartu, Estonia. Soovana is on a voyage to mend her broken heart, leading her to follow the mist into the wilderness. The interplay of bogs, forest and fog embraces mythological and personal fables to carve out an imaginary space of longing.
Soovana reinterprets the Estonian mythological figure, a protector of bogs and swamps, to examine the mythical entanglements of water and the unique socio-ecological landscape of Estonian swampland.
The installation explores the hybrid nature of bogs – spaces, characterised by emergence, transformation and resilience. Soovana’s narrative embodies the tension between care and melancholy, reflecting the broader ecological and cultural complexities of the wetlands.
Nastja Säde Rönkkö is an artist working with video, performance, installation and text. Her projects investigate the relationship between the digital era, power, humanity and the future of our planet. Her practice dreams about the future and explores presence through politics and the poetics of emotion.
„Seeper Weeper Sleeper“, episood 1 (Uhtuja, uluja, uinuja), 2022
Video 4K
„Seeper Weeper Sleeper (SWS)“ (Uhtuja, uluja, uinuja) on Ingrid Torvundi ja Jonas Mailandi kunstifilmide sari. Nad töötavad erinevate meediumite, sealhulgas filmi, skulptuuri ja joonistusega. Omaenda elust pärit sündmuste kaudu loovad nad isiklikku mütoloogiat, mis on sügavalt seotud looduse ja maastikuga. Nende visuaalne väljendusviis on intiimne, maagiline ja ebamaine. Ingrid Torvundi ja Jonas Mailandi uusim filmisari „SWS“ sai alguse 2020. aastal ja koosneb seni kolmest episoodist.
Käesolev peatükk Torvundi ja Mailandi filmiseeriast pakub vaatemängu liikidevahelisest kommunikatsiooni-müstikast, sidudes kaasaega ja mütoloogiat. Organismid, saades seniolematu varjundi võrra lähemale fantaasia-endale, kohtuvad oma värvide, vormide ja tekstuuridega senitundmatutes sfäärides.
Ingrid Torvund ja Jonas Mailand tegelevad filmi, skulptuuri ja joonistamisega. Kuna neid huvitavad lugude jutustamine ja visuaalsed narratiivid, loovad nad audiovisuaalseid elamusi, mis haaravad publikut ja kutsuvad mõtisklema.
Seeper Weeper Sleeper, episode 1, 2022
Video 4K
Seeper Weeper Sleeper (SWS) is an art film series by Ingrid Torvund and Jonas Mailand. They work in multiple art forms, including film, sculpture and drawing. Through events from their own lives, they create a personal mythology that is deeply rooted in nature and the landscape. Their visual expression is intimate, magical and otherworldly. SWS, the latest film series by Ingrid Torvund and Jonas Mailand, started in 2020 and so far consists of three episodes.
This chapter of the Torvund and Mailand film series offers a spectacle of interspecies communication mysticism, linking myth and mythology. Organisms, coming an unimaginable shade closer to their fantasy selves, encounter their colours, shapes and textures in hitherto unknown spheres.
Ingrid Torvund and Jonas Mailand work in film, sculpture and drawing. With their interest in storytelling and passion for visual narratives, they create audiovisual experiences that engage audiences and provoke thoughtful contemplation.
Explora, 2024
Installatsioon, ripptelk, heli, valgus, looduslikud kivid, väiksemad esemed
„Explora“ mõtiskleb muinasune olemuse ja hinge rändamise võimalikkusest. Teos kätkeb endas
püüdlust näha kivistunud kordustes väravat teispoolsusesse ning viitab kunstnik Kaljo Põllu metsotinto-tehnikas muinasmüütidele hõimurahvaste vaimsest pärandist.
Roman-Sten Tõnissoo on visuaalkunstnik, kelle loomingu huviobjektiks on ajastule omane ihalus vaimsuse ja tähenduse järele, samuti agressiooni ning turvatunde haprad jõujooned. Peamiste töövõtetena eristuvad meediumiülene viitamine ja ruumilise dialoogi momendi otsimine ning selles peituv potentsiaal visualiseerida uusi võimalikke tulevikuperspektiive.
Explora, 2024
Installation, tree tent, sound, lights, natural rocks, smaller objects
Explora contemplates the possibility of the ancient sleep and the wandering of the soul. The work is an attempt to see in petrified repetitions a gateway to the other side, and it refers to Kaljo Põllu’s mezzotint prints with their ancient myths of the spiritual heritage of our kinfolk.
Roman-Sten Tõnissoo is a visual artist whose work focuses on the desire for spirituality and meaning that characterises our era, as well as the fragile frontier between aggression and a sense of security. His main techniques include cross-media referencing and the search for the moment of spatial dialogue, with its potential to visualise new possible futures.
/imagine a cell, in desertpunk style, with „the end is near“ scratched on the wall –style raw, 2024
3-kanaliline videoinstallatsioon, erinevad generatiivsed meediad
„/imagine a cell, in desertpunk style, with „the end is near“ scratched on the wall –style raw“ on käsklus, mida mõistavad tehisaru programmid. Inim-arusaadavusse tõlkides seisab teos ristteel, milles ühendatakse folkloori traditsioonilisus ja digitaalsed tulevikutehnoloogiad. Töödeldakse sisendeid, ennustatakse väljundeid. Maailm, milles puuduvad aeg ja segajad ning ükski mõte ei koorma töötamist ega unenäod katkesta mõtteid, on masinate mustermaailm. Luues, eksisteerides, vastates, simuleerides mõistmist, midagi tundmata. Kui programmi käest küsida inimese rolli olulisuse kohta, oleks sellele inimkond sarnane kui statistiline puude kogum, metsana taamal rahulikult virvendamas.
Emer Värk on visuaalkunstnik, kelle peamine fookus asub teatrikunstil läbi video ja visuaalsuse, puudutades stsenograafia, valguskujunduse ja videokunsti piire. Oma lavatöödel keskendub Värk peamiselt meele tajule, meeleolule ja emotsioonidele. Värk on loonud ja lavastanud visuaalkujundusi erinevatele etenduskunstide suurvormidele põimides omavahel filmi, videot, erinevaid tehnoloogiaid ja ruume.
/imagine a cell, in desertpunk style, with „the end is near“ scratched on the wall –style raw, 2024
3-channel video installation, mixed generative media
/imagine a cell, in desert punk style, with ‘the end is near’ scratched on the wall –style raw is a command that is understood by artificial intelligence programs. Translated into human terms, the work stands at a crossroads, combining the traditionalism of folklore with the digital technologies of the future. Inputs are processed; outputs are predicted. The pattern of these machines is a world without time and distractions, where no thought interferes with work and dreams interrupt thoughts. Creating, existing, responding, simulating understanding, feeling nothing. If we were to ask a program about the importance of the role of human beings, it would consider humanity like a statistical collection of trees, a forest in the sky, peacefully swaying.
Emer Värk is a visual artist whose main focus is theatre through video and visuality, touching the boundaries of scenography, lighting design and video art. In his stage works, Värk focuses mainly on the perception of the mind, mood and emotions. Värk has created and directed visuals for various large-scale performing art forms, interweaving film, video, different technologies and spaces.
Still live, (HUULED EI NUTA ÜLDSE), 2019–2024
Kineetilised skulptuurid (kohandatud)
Hingavad akordionid kui skulpturaalsed instrumendid ning õhuringluse koreograafia ühes. Millist uut energiat ning informatsiooni toodab sisse- ja väljahingamine sel kineetiliste kops-pillide alleel? Õhk muutub tähenduslikult raskeks, liikumine objektide vahel võtab instrumentide hingamise tempo. Instrumentide kõla ja tämber on läbi ajaloo püüdnud ikka inimhäälega sarnasele skaalale pürgida. „Still live, (HUULED EI NUTA ÜLDSE)“ on märgiline hübriidvorm, kus instrument ja anatoomia kohtuvad.
Hingavaid akordioneid on kohandatud nõnda, et nad suudaksid ise hingata. Silikoonist kopsud valmistasid Tori Wrånes ja tema meeskond 2019. aastal Moskva kaasaegse kunsti muuseumis Garage toimunud performance’i „Lips Don’t Cry“ jaoks. Näituse „Metsavaimud masinas“ jaoks on isehingavad akordionid ehitanud Kalle Tikas.
Tori Wrånes on vokalist ja kunstnik, kelle kunstipraktika on transmediaalne ja võtab performance’ide, skulptuuride, videote või installatsioonide vormi. Ta kasutab helisid, muusikainstrumente, kostüüme, rekvisiite, arhitektuuri ja skulptuure, mis deformeerivad tema välimust ning loovad uusi rituaale ja unenäolisi kogumeid.
Still live, (LIPS DON’T CRY AT ALL), 2019–2024
Kinetic sculptures (adjusted)
Breathing accordions are a combination of sculptural instruments and aerial choreography. What new energy and information do inhaling and exhaling produce in this alley of kinetic lung-pipes? The air becomes semantically heavy, the movement between objects takes on the tempo of the instruments breathing. Throughout history, the sound and timbre of instruments has always aspired to a scale similar to the human voice. Still live, (LIPS DON’T CRY AT ALL) is a seminal hybrid form where instrument meets anatomy.
The breathing accordions have been modified to make them breathe on their own. The silicon lungs were made by Tori Wrånes and her team for the performance Lips Don’t Cry at Garage, Museum of Contemporary Art in Moscow in 2019. For the exhibition Enter Woodland Spirits
the breathing accordions were were made to breathe on their own by Kalle Tikas.
Tori Wrånes is a vocalist and artist who has a transmedial artistic practice, which unfolds as performance, sculptures, videos or installations. Her use of sounds, musical instruments, costumes, props, architecture and sculptures deforms her appearance and creates new rituals and dreamlike constellations.