Õhk ja tiivulised

Õhuvalda ja taevast saab teineteisest eristada kui maale lähemat ja temast kaugemat-kõrgemat ilmaruumi, taevakehade asupaika. Need eri taevaalad on eesti rahvapärimuse põhjal pigem aimatavad kui kindlalt piiritletud. Eristame neid tinglikult, nii nagu tehakse vahet atmosfääril ja kosmosel.

Eelkristlikus maailmapildis on õhk ja vesi ning selle elanikud lähedases seoses teiste ilmadega, sellal kui maa on peamine „siinpoolsus“ – maisete olendite elupaik. Õhus lendavad tiivulised olendid: linnud, putukad. Võibolla on tiivad ka tuulel – vähemalt öeldakse kiire liikumise kohta „nagu tuule tiivul“.

Linde ja putukaid arvati lendavat eri ilmade vahel, tõustes läbi õhu kõrgele taevasse. Linnud puutusid kokku ülemise ilmaga ja tundusid ka muudel põhjustel - oma lennu- ja lauluoskuse tõttu, näiliselt elututest munadest sündimise tõttu, rännete ajaks kadumise tõttu, – veidi üleloomulikud. Erinevad sedalaadi uskumused ilmnevad nii eesti folklooris kui väga paljude teiste rahvaste pärimuses.

Nii rahvusvahelises kui eesti usundis on linde seostatud inimhinge rännuga, neid on peetud inimhinge sümboliteks või hingedeks endiks, kes lendasid taevasse pärast surma. Eri rahvaste mütoloogias kohtab rohkesti üleloomulikke ja austatud liike, samuti lugusid lindude muundumisest inimeseks ja vastupidi. Näiteks keltide pärimuses druiidid said mõnikord muutuda sulgedega olenditeks ja tõusta taevasse. Samuti on hästituntud arvamus, et inimese hing saabub sündimiseks linnu kujul. Eesti folklooris, eriti Seto traditsioonis on lauludega muinaslugusid, kus tapetud tüdruk muutub käoks. Mõnes regilaulus tuleb aga vaeslast lohutama lind, kelle laulus ta nagu kuulis ema häält. Seto regilaulus, tüübist Ema haual, igatseb vanemateta neiu kohata oma ema, arvates teda tulevat linnu, liblika või kärbsena. Ettekujutus, et toonekurg toob lapsi, on aga saabunud saksa kultuurist 19. sajandil koos valge toonekure levikuga Lõuna-Eestisse.

Linnud on palju mõjutanud ka rahvaluule kujundikeelt ja nad esinevad sageli regilaulu metafoorides. Kõige rohkem esineb linnunimetusi, eriti kana, neiu poeetilise sünonüümina. Pulmalaulude tsüklisse kuulub neiu otsimine sõnadega „Siit on läinud sirgujäljed…“ Linnuks, eelkõige kulliks või kukeks, nimetatakse lauludes noormeest, ning kirjeldus kulli ründamisest võib kujutada hoopiski noorte omavahelist suhet. Omaette žanri arvukate näidetega moodustavad linnuhäälte poeetilised jäljendused.

Põhjapoolsed maad, nende seas ka Eesti, on putukarohked, mis on rändlindudele hea põhjus tulla siia suveks. Putukate arvukatest liikidest esinevad folklooris sagedamini peamiselt inimesele vajalikud ja imetlusväärsed (mesilased, sipelgad), tülikad (sääsed, kärbsed) või silmatorkavad (lepatriinu, liblikad, rohutirts) liigid. Siinses alajaotuses puudutatakse lendavaid putukaid, kelle hulka kuuluvad tinglikult ka sipelgad; sellal kui inimese majakaaslased ja parasiidid on osas Kodu. 

Vanemas pärimuses on putukatel side hingega ja üleloomuliku sfääriga, mille kujukaks näiteks on uskumus, et inimese hing võib magamise ajal ringi lennata putuka kujul. 

Allikad: Loorits 1990; Peegel 2004; Hiiemäe 2016.  (Peamiselt samu allikaid on kasutatud ka sisu vahetekstides.) 

Taive Särg