Loodus ja inimene rahvapärimuses
Siinne looduspärimuse valik sisaldab laule, jutte, mõistatusi, vanasõnu, uskumusi jm folkloori Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Lisaks näitetekstidele on avaldatud ka noodistusi, pilte, helisalvestusi, videoid, samuti teoreetilisi käsitlusi ja kirjanduse viiteid. Pilte on lisatud ka muudest allikatest, eelkõige Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Vabaõhumuuseumi ja Loodusmuuseumi kogudest ja andmebaasidest, aga ka erakogudest. Veebileht on praegu veel arendamisel ja täieneb pidevalt.
Eesti ala pärimus ja kombestik arenes tihedas seoses tööde-tegemiste, maailma ja inimelu rütmiga, kätkedes looduslähedases elus vajalikke teadmisi, oskusi, meelelahutust ja vaimset tuge. Tähtis oli hoida elu põhialuseid ja nendega seotud väärtusi – looduse soosingut ja viljakust, pere ja saagi jätku ning tugevat kogukonda ja sidet esivanematega.
Kogumik vahendab esmajoones tartumaalaste, võrokeste, setode ja mulkide pärimust nende kohalikus keelepruugis, sest meie raamprojekt, Euroopa Kultuuripealinn 2024, hõlmab Tartut ja Lõuna-Eestit. Et traditsioonil ei ole järske piire, oleme lisanud veebilehele materjali ka teistest piirkondadest. Lõuna-Eestist eristuvad teiste suuremate kultuuripiirkondadena Põhja- ja Lääne-Eesti.
Eesti vanem folkloor kajastab eelkõige maarahva ajaloolist elu- ja mõttelaadi, kus oli säilinud ka rohkesti eelkristlikke jooni ja iidseid müütilisi motiive põliste läänemeresoome hõimude folkloorist. Need kihistused on omavahel mitmeti kokku sulanud, kuid kohati säilitanud eriaegsete põliselanike, sisserändajate või naaberrahvaste pärimuse tunnusmärke. Vanimad asulad kujunesid Eesti alal juba pärast jääaja lõppu. Asudes paikselt talu pidama, jätkati ka küttimist, kalapüüki ja metsaandide korjamist. Siinse folkloori vanem, üldjoontes animistlik maailmapilt, on edaspidi saanud kristlikke mõjutusi, mis levisid jõuliselt koos ristisõdalaste vallutustega, alates 13. sajandist. Seto alale, mis kuulus kuni 1920. aastani Venemaa koosseisu, jõudis ristiusk aga arvatavasti 10. sajandil ja tugevnes kohaliku Petseri õigeusu kloostri mõjul.
Inimeste ja muu looduse vahel ei olnud jäika piiri, vaid nad olid ühe maailma asukad, kelle elu sõltus üksteisest. Arvatavasti tundis inimene end ühena paljude teiste elusolendite seas, mitte nende ülema või valitsejana. Loodus oli mõneti ennustamatu, võimas, ja parem oli temaga hästi läbi saada; selleks vajalikke kogemusi ja tavasid vahendas pärimus. Hästituntud vanasõna „Ilmal silmad, merel kõrvad“ annab edasi arusaama, et maailm jälgib inimese tegusid nii suhetes teiste inimestega kui muude looduse olenditega. Õigesti toiminud inimene võis saada ootamatu kingituse, kuid kirjutamata seaduste rikkujat võis tabada seniste "mängureeglite" muutumine – näiteks võis ta kaotada kodutee või muutuda loomaks.
Saadud kogemused ja muljed anti edasi järgnevatele põlvedele. Nõnda kõneleb folklooris mineviku inimeste hääl, aga ka looduse hääl – nii nagu nemad seda tõlgendasid. Loodus kõneles inimesega oma esindajate – vaimude ja haldjate, ebatavaliste loomade-lindude kaudu, ning kaudsemalt ennete ja tähenduslike sündmuste kaudu.
Iga kultuuri hulka kuulub ka arusaam loodusest ning inimese ja looduse suhtest, mis luuakse vahetu kogemuse ja varasema kultuuripärandi põhjal. Vaimne pärimus ei kajasta tegelikkust otseselt, vaid valikuliselt ning poeetiliselt. Ettekujutus loodusvaimudest ei pruugi näidata lihtsameelsust, vaid võib hoopis kanda sõnumit looduse elususe ja tundlikkuse kohta. Suhtlemine elavaga nõuab hoolivust ja ettevaatust.
Lood, laulud, uskumused ja rituaalid lubavad oletada, et suhe looduse ja inimese kogukondade vahel toimis kui leping, kus arvestati oma osa ja kohustusi. Inimestel oli teiste olenditega sarnane eesmärk, elu jätkamine, ning ta püüdis omalt poolt teha selleks vajalikku – hoida soojuse ja valguse allikaid toimimas, metsi ja maid viljakana. Kui ka mitmed uskumused või rituaalid ükshaaval võttes ei pruugi tunduda tänapäeval ratsionaalsed või nähtava tagajärjega, tuleks arvestada, et need olid osa tollase inimese üldisemast elu- ja mõttelaadist, kus otseselt praktiliste tööde-toimetuste kõrval olid sümboolse väärtusega tegevused, vormimaks meelelaadi ja hoiakuid.
Kuigi kõik esivanemate teod looduses ei olnud tänapäeva mõistes ühtviisi kenad ja hoolivad, ilmneb folklooris aukartus looduse ees. Paratamatult, elu põhjamaises küttide ja karjapidajate kogukonnas tähendas loomade tarvitamist toiduks ja tarbeesemete valmistamiseks. Võimalik, et loodusega arvestades ei mõeldud niivõrd üksiku olendi kui looduse “kogukonna” peale – nii nagu ka inimeste jaoks oli esmajärguline kogukonna hea käekäik. Algelised jahipidamisviisid võisid olla üksikisendite suhtes julmad, kuid seal kõrval eksisteeris püüdlus loodusega arvestada, sest tema viljakust ja soosingut ei peetud enesestmõistetavaks.
Arvatavasti ei olnud ka ühiskond päris ühtne, – igal ajal leidub eri huvidega gruppe, tolle aja mõõdupuu järgi paremaid ja halvemaid inimesi. Rahvaluulearhiivi jõudnud teated kajastavad tegelikkust selle vastuolulisuses. Erinevate inimeste teadmiste ja vaatepunktide jäädvustamine on andnud meile ainulaadse haralise folkloorikogu.
Eesti loodusfolkloori mõtestamisel on meile teadmisi ja inspiratsiooni andnud varasemad eesti folkloristid Matthias Johann Eisen, Oskar Loorits, Uku Masing, Ivar Paulson, kolleegid Eesti Kirjandusmuuseumis Mall Hiiemäe, Risto Järv ja Mare Kõiva, Tartu Ülikooli professor Ülo Valk. Arutlustega on toetanud ka töökaaslased Reet Hiiemäe, Mare Kalda, Aado Lintrop, Janika Oras, Mari-Ann Remmel, Astrid Tuisk jt.
