Istusime ümber isa ahju peal, kes me lapsed olime, ja aina arutasime. Isa rääkis ühte sellist muinasjuttu ka:
Elas üks peremees. Tal oli palju hobuseid ja neid hobuseid peeti siis karjas. Ja tal oli võetud hobusekarjus, see karjus oli väga krutskitega poiss. Aga hunt käis kogu aeg, sellele ikka väga meeldisid need hobused. Ja oli juba üks välja valitud: “Vot, selle ma küll ära söön, et see on nii rammus ja noor!”
Ja läks karjapoisi juurde ja ütles, et: “Tead, mina söön selle hobuse ära. Kui vana ta on?”
Karjapoiss ütles: “Mina ei tea, kui vana ta on. Vanus peaks igale hobusele olema kabja alla kirjutatud, aga ma ei ole neil jalga üles tõstnud, et ma ei tea, kui vana ta on. Me võime ju tema käest minna küsima ja uurima!”
Noh, läksidki. Aga karjapoiss tegi enne juba hobusega selle asja selgeks, et kui ta tuleb, pistab oma nina su kabja juurde, siis kutsu, et ta hästi lähedale tuleks, niiviisi, et sa saad talle hea hoobi anda.
Hundil hea meel, et karjapoiss on ka nõus, ja tulebki väga hea meelega hommikul vara.
“No läheme siis küsime hobuse käest, vaatame, mis ta ütleb, ja saad ise näha oma silmaga toda vanust. Muidu arvad, et ma petan.”
Ja lähevadki hobuse juurde ja hobune ütles: “Jah, meil on kõigil – palju meid siin on – kõigil on oma aastaarv siin kabja all. Tule, ma näitan sulle!”
Hunt vaatab esmalt kaugemalt: “Ma ei näe sealt midagi!”
“Sa ei näe sellepärast, et sa oled kaugel. Tule hästi lähedale, siis näed. Aja, aja nina ikka siia lähemale.”
Hunt sai parajasti ajada sinna lähemale. Aga hobune ei olnud nii rumal. Hobune ütles, et: “Võib-olla sa sellepärast ka ei näe – me oleme väga tasase maa peal. Et näed, seal on mägi! Lähme sinna üles! Vaat siis ma lähen sinna üles ja ma sealt näitan. Siis sa näed väga hästi.”
Hundil hea meel. Lähevad sinna mäekese peale üles: “No tule sa nüüd! Ma lähen kõrgema tipu otsa ja sa tule siis sinna samm-paar allapoole! Et siis sealt vaata, vaat kui hästi näed!”
Hunt vaatab: “Ei, ma ikka ei näe väga hästi.”
“No tule, tule lähemale!”
Tuli hästi lähedale.
“Aja see nina siia poole, mis sa kardad! Ega mu kabjad ju ei söö kedagi.”
Ja nii kui ta paraja koha peale nina ajas, lõi hobune ühe hoobi tagajalaga, siis hunt veeres nagu kera sealt mäest alla, alla. Sellise sõidu sai, et ei jõudnud päev otsa maast üleski tulla.
Teisel hommikul tuleb hunt karjapoisi juurde, ütleb, et: “Oi, ta andis mulle sellise hoobi! Mul on ribikondid kõik katki. Mina ei suuda temaga enam midagi teha, minu jõud on otsas.”
Ja niiviisi jäi hunt sellest hobusest ilma.
- Kas isa midagi lõppu ka ütles muinasjuttudele?
No jah, kui see hunt ei ole ära surnud, siis ta võib-olla ravib veel seal oma konte.
ERA, DV 579 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Andreas Kalkun, Marju Himma < Anna Maripuu, snd 1924 (2006).
[ATU 47B]
