Selline lugu, et peremehel said kevadel hobuse heinad otsa. Ja ütles hobusele, et: “Midagi ei ole teha, mine sa ise söö metsaservast, otsi endale süüa! Et otsas on.”
Hobune läks ka. Läks ja sõi seal. Tuleb hunt metsast välja: “Tahan süüa. Ma söön su ära!”
Hobune ütelnud: “Mis sa mind sööd, ma olen väga kõhn! Oota! Ma söön siin, kui rammusamaks lähen – siis sööd! Saab rohkem!”
Hunt läks metsa tagasi. Hobune tuli koju. Ütles siis peremehele: “Pane mul tagajalgadele hästi teravad rauad ning punu siis saba palmikuks ja tõrva ära ka!”
Peremees tegi ka nii.
Teisel päeval jällegi läks hobune sinnasamasse sööma. Tuleb hunt välja et: “Oh, väga tahan süüa, ei jõua enam kannatada! Ma ikka söön su ära! Kummast otsast ma alustan?”
“Alusta siis tagaotsast! Ma esiotsaga veel söön, siis lähen pisut rammusamaks.”
No nii. Hakkaski siis tagaotsast, lõi hambad sinna saba sisse, et hobust pikali tõmmata. Jäidki hambad sinna külge. Ja hobune siis koju pakku. Ja nüüd tagajalaga, nende raudadega siis hundile kõhtu ja kõhtu, kõhtu ja kõhtu.
Rebane metsa ääres vaatab ja ütleb: “Säh, säh, kus nüüd võsavillem viiakse ka kiriku kõrvale!” – Noh, nagu surnuaeda.
Aga hunt ütles siis niimoodi, et: “No oota, oota sa pagana kuldsilm! Kui ma siit lahti pääsen, ma sulle kukli küpsetan!”
No ei pääsenudki lahti. Viis siis… – jooksis sinna koju. Siis peremees võttis suure teiba ja tappis hundi ära ning nülgis naha seljast. Müüs naha maha ning ostis selle eest hobusele heinu, ja elavad tänase päevani.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Tiirhanna k – Risto Järv < Mihail Kooser, snd 1923 (2004).
[ATU 47A]
