Lugu oli niiviisi, et kana sittus palu peale. Sitt hakkas tossama. Ja kanakene ehmus ära, mõtles, et mets põleb ja hakkas jooksma.
Jookseb, jookseb, jookseb. Ja siis jänes näeb, et kana jookseb ja ütleb, et: “Kana, mis sa jooksed?”
“Mets põleb!”
“Kes nägi?”
“Ma ise nägin oma kahe kalli silmaga.”
Oi, jänesel ka hirm, et äkki põlebki tema ka metsa ära. Jänes ka kaasa jooksma.
Jooksevad, jooksevad. Tuleb hunt: “Auu-au, auu-au.”
“Hunt, mida sa ulud? Mets põleb!”
“Kes nägi?”
“Kana ise nägi oma kahe kalli silmaga.”
Hunt ka kaasa jooksma.
Jooksevad, jooksevad. Karu tuleb: “Mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, mõmm. Mis see müdiseb, mis viga on, mis te jooksete?”
“Mets põleb!”
“Kes nägi?”
“Kana ise nägi oma kahe kalli silmaga.”
Karu ka koos jooksma. Ja jookseb ka, nii et mets müdiseb.
Oravakene hüppab oksalt oksale ja vaatab, et mis see maa müdiseb: “No mis teil lahti on?”
“Mets põleb!”
“Kes nägi?”
“Kana ise nägi oma kahe kalli silmaga.”
Orav ka nendega koos jooksma.
Jooksevad, jooksevad, saavad metsa serva. Seal tuleb koerakene vastu, ütleb et: “Mis te hullud jooksete?”
“Mets põleb!”
“Kes nägi?”
“Kana ise nägi oma kahe kalli silmaga.”
“Häh-äh, kana ei näe ka muidu hästi, siis nägi veel metsa põlemist?!”
Vaatavad tagasi: ei põle seal mingi mets! Läksid kõik igaüks omale poole.
ERA, DV 598 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Reeli Reinaus < Veera Hirsik, snd 1927 (2006).
[ATU 20C]
