Ilma otsata oli “Valge härg” – veel siis selline jutt. Aga seda tuleb teil endal ka ütelda. Et näiteks kui ma küsin te käest, et kas nägite seda, siis te ütlete, kas “nägin” või “ei näinud”.
Jah, jaa.
No nii, hakkame siis. – Oled sa näinud valget härga?
Olen.
Sa oled näinud valget härga, ma olen näinud valget härga. Oled sa näinud musta härga?
Olen.
Sa oled näinud musta härga, ma olen näinud musta härga. Oled sa näinud punast härga?
Jah, olen.
Sa oled näinud punast härga, ma olen näinud punast härga. Oled sa näinud kirjut härga?
Olen.
Sa oled näinud kirjut härga, ma olen näinud kirjut härga. Oled sa näinud valget härga?
Olen.
Sa oled näinud valget härga, ma olen näinud valget härga. Oled sa näinud musta härga?
Jaa, jaa…
Nii lõpmatuseni…
Aga kui keegi ütleb, et: “Ei ole?”
No siis jällegi, et: “Sa ei ole näinud…”
Jah, ja siis…?
Jällegi ikka niimoodi – edasi, edasi.
Ja seda öeldi siis, kui enam ei viitsitud rääkida muinasjuttu?
Kui ei viitsitud jah. – Ja teine on siis jälle nii, et: Nurmkana lendas nurme otsa, munes muna sõrme otsa. See on pi-i-kk, pi-ikk muinasjutt, kui ma seda jälle otsast peale alustan.
Nurmkana lendas nurme otsa, munes muna sõrme otsa. See on pi-i-kk, pi-ikk muinasjutt, kui ma seda jälle otsast peale alustan.
Ja niimoodi…
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Tiirhanna k – Risto Järv < Mihail Kooser, snd 1923 (2004).
[ATU 2275]
