Isal-emal oli kolm tütart – noorem, vanem, keskmine – nii nagu juttudes alati on olnud. Ja ühel ilusal heal päikesepaistelisel suvel läksid need tüdrukud metsa maasikaid korjama. Noorem oli väga virgakene ja too korjas kõik maasikad ära, mis ette juhtusid.
Jõudsid nad raiesmikule, tema ei läinud sealt edasi. Aga keskmine ja vanem tütar, nemad ei viitsinud seal neid väikseid maasikaid korjama hakata. Nemad läksid paremaid otsima. “No ei hakka me neid väikeseid…, me läheme kusagile kaugemale, kus on suuremad maasikad!”
Aga tema korjas, jäi üksinda korjama ja korjas ruttu ja ruttu neid väikeseid, ja tal sai juba korvikene täis. Ja mõtles, et ei hakka siit kuhugi minema, ma ootan teised ka ära, küll tulevad. Nood tulevad ja polegi korvid neil täis, ainult põhja peal on. Ja vaatavad, et nooremal tütrel on korv täis ja meil…
Ei tihka koju minna! Ja vaatasid niimoodi, mõtlesid omavahel, et: “Aga tapame ta ära! Võtame maasikad ära.”
No ja nii, et tapsidki ära ja võtsid maasikad ära. Ja lähevad siis… Aga enne nad… – Kuhu nad õe panevad? Sinna tee veerde panid. Panid ja siis kaevasid haua ja istutasid kasekesegi peale.
Lähevad koju ja isa-ema küsivad, et: “Kus noorem tütar on?”
“Ei meie tea. Tema ei käinud meiega koos. Me läksime kaugemale, tema jäi sinnasamasse raiesmikku. Me ei tea temast midagi.”
Seal küla peal oli õhtul mingi simman ka. Ja siis isal-emal süda väga valutab – ja need läksid simmanile – keskmine ja vanem tütar. Aga sealt sõitsid – vanasti kutsuti neid suured saksad – kaubamehed sõitsid mööda ja siis raiusid selle kasekese maha, mis nad sinna istutasid. Väga ilus üksik kasekene oli, ja raiusidki kase maha. Meistrimehed kaevasid kandlepuu, tegid kandle sellest.
“Aga kuhu me läheme? Vaja öömajale minna. Homme läheme edasi, hiline aeg on.”
Ja läksidki siis ja saidki just sinna tallu ööseks, kust see tütrekene ära tapeti.
Ja siis hakkasid kaupmehed seda kandlekest mängima, ja kandlekene laulis niimoodi – mängis nagu sõnadega:
“Sõsar minu ära tappis,
ära tappis, maha mattis,
maha mattis marjavaka,
mattis suure tee veerde,
laia tee lähedale.
Sõitsid mööda sealt suured saksad,
käisid mööda kaubamehed,
raiusid maha kasekese,
kaevasid kandlepuukese.”
No ja kogu aeg niimoodi mängis ja laulis too kandlekene. Ja ema ütles: “Andke mulle ka, ma ka tahan kuulata seda laulu!”
No ja ema käes ka niimoodi laulis... (Ma ei hakka küll kordama seda laulu, muidu läheb väga pikaks.) Ja siis ema käes ka niimoodi kandlekene laulis. Isa ütles: “No ema, et kui sulle laulis niimoodi, äkki laulab minu käes ka!”
Ja isal ka laulis niimoodi kandlekene:
“Sõsar minu ära tappis,
ära tappis, maha mattis,
maha mattis marjavaka,
mattis suure tee veerde,
laia tee lähedale.
Sõitsid mööda sealt suured saksad,
käisid mööda kaubamehed,
raiusid maha kasekese,
kaevasid kandlepuukese.”
Mõlemad isa emaga nutsid. Ja siis tulid simmanilt koju ka need tütarlapsed – keskmine ja vanem tütar. Ja isa emaga ütlesid, et: “Näete, kui meile niimoodi kandlekene laulis, et võtke teie ka, laske niimoodi laulda kandlekesel! Sest näete, nooremat tütart ei ole.”
No ja siis andis esmalt keskmisele tütrele. Kannel oli vakka, ei laulnudki.
Ja keskmine tütar siis… Nad olid närvilised juba, teadsid, et patu palk on käes. Ja siis andis vanemale tütrele: “No vaata, kas sul laulab?”
Ja seal ka ei laulnud.
No siis isa emaga jäidki mõtlema, et: “Oot-oot, siin võib olla mingi viga! Et nad vast on õe ära tapnud.”
Ja isa ütles: “Oi, kus meie tütar? Võtame selle kandle uuesti veel enda kätte!”
Võtsid jälle kandlekese enda kätte, et võib-olla on kandlekene katki? Kandlekene hakkas äkki laulma:
“Sõsar minu ära tappis,
ära tappis, maha mattis,
maha mattis marjavaka,
mattis suure tee veerde,
laia tee lähedale.
Sõitsid mööda sealt suured saksad,
käisid mööda kaubamehed,
raiusid maha kasekese,
kaevasid kandlepuukese.”
Ja siis isa ütleski, et: “Pole muud – nad on ära tapnud!”
Ja siis nad tunnistasid ise üles, et on ära tapnud.
Lõpp.
ERA, DV 597 < Võrumaa, Meremäe v, Tepia k – Risto Järv, Reeli Reinaus < Aleksandra Leppoja, snd 1935 (2006).
[ATU 780]
