Isal oli kolm poega. Ja siis ta mõtles ja rääkis alati poegadele, et: “Kui ma ära suren, siis tulge järjest nii: kõige enne vanem poeg tulgu öösel, olgu esimene öö minu juures haua juures, ja siis kui teine öö, siis teine poeg, ja lõpuks siis kolmas poeg!”
Aga see kolmas ei olnud nii tark. Teda pidasid teised tobukeseks või lollikeseks. Ja siis kui ära suri, siis oli palju tegemist. Ja siis maeti isa ära ja neil oli tegemist ja need ütlesid: “Mine sa, noorem, mine sa sinna haua peale! Ei hakka meie minema.”
Läks haua peale ja öösel küsis isa sealt hauast, et: “Sa oled nüüd vanem poeg või?”
“Ei ole, ma olen noorem.”
“No siis ma kingin sulle kuldhobuse ja annan karjapasuna kaasa. Kui seda pasunat puhud, siis tuleb see hobune välja ja siis annab need riided ka sulle selga, millega hobuse peale istuda. Et siis saab sulle.”
No ega siis midagi, tema sai selle pasuna, pani sinna metsa haohunnikusse ja läks koju. Ei öelnud sõnagi teistele vendadele.
Tuleb teine öö. “Kuule, mine nüüd sina! Sa juba eile öösel ka! Mine sina täna öösel ka!”
Ja siis teisel ööl, siis ka tuli jälle see kolmas poeg. Jälle küsis isa, et: “Noh, sa oled nüüd teine poeg või?”
“Ei ole, ma olen noorem poeg!”
“No siis ma annan sulle jällegi sellise karjapasuna, et kui sa seda puhud, siis tuleb sul hõbehobune välja ja siis saavad hõbedased riided ka sulle selga ja siis saad sellega sõita!”
Jälle ta võttis siis kõik, võttis pasuna, pani jälle metsa haohunnikusse ja ei öelnud jälle kodus teistele vendadele sõnagi.
Kui see kolmas öö, siis ei läinud enam keegi: siis ta pidi ise minema. Tema kord oli ju minna siis öösel sinna valvama. Läks siis. Isa küsis jälle: “Noh, sa oled siis kolmas?”
“Jah, ma olen kolmas poeg!”
“Ma annan sulle siis karjapasuna, tuleb sul teemanthobune välja ja teemantrõivad ka, ja siis sa saad sellega sõita!”
Siis ta ei rääkinud sellest ka sõnagi ja pani siis selle pasuna… Aga vahepeal oli selline lugu, et kuningas oli… Nõid – kuningal oli väga ilus tütar – tahtis seda kuningatütart naiseks. Aga see tütar ei lähe. Ja sel nõial läks nii süda täis ja nõidus ta sinna kõrge, maailmatu kõrge mäe, klaasist mäe otsa. Kuningal meel nii kurb, et: “No ütle, kuidas ma kätte saan sealt, selle tütre? Et mõtle, sinna klaasmäe otsa ei saa keegi!”
Ajas selle maailma…, kutsus kõik oma kuningarahva kokku, et: “Tulge, aidake! Vast keegi saaks kuidagi tema juurde minna!”
Need kaks venda kah kuulsid seda ja need ka lähevad, ja tema ütles… – “Ära sina…! Sina ära tule! Kus sa… Sina mine raiu metsas hagu!”
Aga tema läks metsa ja puhus pasunat. Ja tuli kullane hobune välja. Istus, kullased riided sai selga, ja läks tema ka sinna. Ja teda ei tundnud enam oma vennad ka. Ja siis proovis minna seda kuningatütart päästma. Hea hulga maad sõitis ära. Ei saanud! Tuli ikka tagasi tulla!
Õhtul nad rääkisid – teised vennad: “Küll oli ikka alles lugu! Üks tuli kuldse hobusega!” – Oma vennad, näed: “Üks tuli kuldse hobusega, ja ei jõudnud minna! Oi, oli ilus ja kullased riided olid seljas!”
Ega midagi. Ja ta ei öelnud sõnagi, et tema käis. Ütleb järgmisel päeval jälle ühe sõna…– Nood et: “Sina ei lähe! Sina mine metsa, raiu hagu!”
Läheb jälle metsa ja puhub siis hõbedast pasunat. Tuleb hõbedane hobune välja ja hõbedased rõivad ka selga. Ja läheb jälle, proovis sinna siis kuninga tütart minna päästma. No tema sõitis juba pea poole maani ära! Ja ka ikka ei jõudnud üles, tuli tagasi.
Õhtul aga rääkisid, et: “Mõtle kah! Üks oli hõbedase hobusega ja hõbedased riided seljas! Tema ka ei jõudnud!”
No tuli kolmas… Kuningas jälle ütles: “Tulge ikka kokku kõik, et siis… Muidu ei saa! Et no vast me ikka saame ta kuidagi ära päästa!”
Noh, tulid kokku järgmine päev. Ta võttis siis jälle teemantpasuna ja puhus seda. Tuli teemandihobune. Ja mõtle, see sõitis kohale nagu mürtsti kohe selle tütre juurde! Ja tütrel sai nii hea meel ja ta pistis äkki oma sõrmuse talle sõrme Ja siis, et: “Sa oled mu päästja!”
Kui ta alla läks, siis ta ei läinud enam sinna kuninga juurde. Siis hakkasid oma vennad kah vaatama, et: “Pagan, see on tema! Meie vend! Et kuidas ta nii?!”
Aga tal oli nii, et kuningas ütles, siis ta annab tütre naiseks sellele, kes ta ära päästis. Ja siis kuningatütar näitas, kellele sõrmuse andis ja see näitas siis toda sõrmust.
Mõni ütles: “Ei see ole õige asi! See nüüd… Vaata, kelle siis võttis nüüd endale meheks ?!”
Aga nii oli lubatud ja nii tehtigi. Ja saigi ta siis kuningatütre endale naiseks.
ERA, DV 586 < Võrumaa, Meremäe v, Vasla k – Risto Järv, Anete Kruusmägi, Asko Želudkov < Neti (Natalie) Sõrmus, snd 1922 (2005).
[ATU 530]
