Üks lesknaine elas ja talle sündis poeg. Sündis poeg, poeg oli täitsa tähtkujudega: otsa ees oli päikese kuju ja seal taga oli kuu kuju ja muu keha oli kõik tähti täis – tähtede kuju. Ja siis üks tark ütles niiviisi – sai kõik teada – tark ütles: “See saab väga rikkaks – et see peab kuninga varanduse pärija olema.”
Ja siis jutt läks laiali. Siis kuningas tuli selle naise juurde. Ütles naisele, et: “Anna mulle see poeg ära! Sa ei jõua kasvatada, mina kasvatan ise.” (Aga ta tahtis ära surmata!) “Et ma ise kasvatan.”
Naine ütles: “Kuidas ma sulle ikka annan teda? Siis ei jää mulle ju kedagi! Ei, ma ei taha anda!”
Ja ikka kuningas käis niivõrd peale – naine andis selle poja ära.
Ja kuningas läks koju ja tegi kasti. Ja siis pani vette, Piusasse, viskas Piusa jõkke.
Aga Piusas oli vesikivi, nagu vanasti oli. Siis oli vee peal veski – vanasti oli ju! – nüüd on see elektri peal. Ja siis vaatavad, et mis asi see on, et vett pidi tuleb valge jupp. Ja siis veskimölder ütles: “Pidage kinni! Et mina annan oma paadi.”
Võtsid paadi, ja kui tuli, võtsid kinni – et väikene häälekene sees on! Võtsid lahti – laps sees! Aga siis veskimölder ütles: “Mina ei anna seda kuhugi, seda last! Ma võtan iseendale kasvatada.”
Ja hakkaski kasvatama. Kasvatas teda nii kaua, kui poiss sai kaheksateist aastat vanaks.
Ja siis juhuslikult läks see kuningas möldri juurde, niisama külla. Ja siis ütles möldrile: “Oi, kus sul tore poiss!” (Tema ei mõtelnud siis, et see ongi see poiss. Tal ei tulnud pähe seda.) “Oi, kui tore poiss sul on!”
Aga mölder ütles: “See tuli vee pealt minule õnn – ilus poiss!”
Aga kuningas siis hakkas mõtlema, et mis nüüd saab. Ja kuningas järsku mõtles: “Aga kuule, kas see oleks hea, et ma kirjutan koju kirja oma perele, ja et see poiss viiks ära selle kirja? Mul ei ole aega, ma tahan teises kohas ka käia.”
Veskimölder ei mõtelnud selle peale midagi. Ta ütles: “Olgu!”, poisile et: “Lähed?”
Poiss ütles: “Lähen.”
Ja poiss läks seda kirja viima kuninga koju. Läks läbi metsa. Eksis ära, sai ühte majja. Ja seal majas pandi ta magama. Ja võtsid selle kirja ära ja lugesid, et: “Kui saate selle kirja kätte, siis tapke ära!”
Aga nemad kirjutasid: “Kui kirja kätte saate, siis tehke pulmad!”
Ja oligi niiviisi. Said kirja kätte ja lugesid läbi ja tegid pulmad. Ja kuningas, kui koju tuli, nii ehmus ära, ja sai rabanduse, suri maha.
Vaat niisugune lugu.
ERA, DV 597 < Põlvamaa, Värska v, Perdaku k – Risto Järv, Tiit Sibul < Liisi Jõesuu, snd 1929 (2006).
[ATU 930]
