Elasid kord taat ja eit. Nad olid vaesed. Neil oli vahakarva kanakene, rohkem neil ei olnudki midagi. Kanakene munes munakese. Oh seda rõõmu! Eit keetis munakese ära. Eit pani munakese kolde ette tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Ise läks ära tarest välja.
Tuli pika sabaga hiir, viis äragi munakese. Eit nutab, taat muretseb.
Tuli sant: “Mis te nutate?”
“Oi, sandikene, kui sa teaksid, milline mure meil on, siis sa loobiksid oma leivapalukesedki laiali.”
“Ei ma loobi leivapalukesi laiali, kust ma jälle kerjan? Rääkige nüüd, mis teil siis on!”
“Meil on vahakarva kanakene, kanakene munes munakese. Tuli pika sabaga hiir ja viis ära.”
Sandikene hakkas ka nutma, läks suure nutuga tarest välja, loopis oma leivapalukesed laiali.
Harakas hüples tee peal: “Sandikene, miks sa oma leivapalad laiali loopisid? Vaata nüüd, kust sa uued kerjad?”
“Oi, harakas, kui sa teaksid, siis sa katkuksid oma suledki kõik seljast.”
“Mina nüüd katkun oma suled seljast?! – külm hakkab! Mis siis taadil ja eidel viga on?”
“Taadil ja eidel munes vahakarva kanakene munakese. Pani tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Tuli pika sabaga hiir ja äragi viis. Eit nutab, taat kurvastab.”
Harakas hakkas ka nutma, katkus oma suledki seljast kõik ära. Koperdas tiigi juurde.
Tiik küsib, et: “Harakas, miks sa kõik suled oled ära katkunud? Sa ei saa lennatagi!”
“Oi, tiigikene, kui sa teaksid, milline mure on taadil ja eidel, siis sa peksaks oma veegi mudaseks.”
“Mina peksan nüüd oma vee mudaseks?! Külarahvas tuleb vett võtma. Kust nad vett saavad, kui mu vesi mudane on? Aga räägi nüüd, mis siis viga!”
“Taadil ja eidel vahakarva kanakene munes munakese. Pani tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Tuli pika sabaga hiir ja äragi viis.”
Tiigikene hakkas ka nutma, peksis ka oma vee kõik mudaseks. Papi tütar tuli vee järele. Papi naine hakkas pliine küpsetama. Papi tütar tuleb ja laulab:
“Täna saab pliine,
ema teeb pliine,
täna saab pliine!”
Hakkas vett võtma – ei olegi vett, ainult muda tiigis.
“Tiigikene, miks sa nii mudaseks oled end peksnud? Kust ma vett võtan?”
“Oi, papi tütreke, kui sa teaksid, milline mure on taadil ja eidel, siis sa ei tahakski pliine. Pangedki peksaksid puruks!”
“No räägi siis, mis taadil ja eidel viga on?”
“Vahakarva kanakene munes munakese. Pani tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Tuli pika sabaga hiir ja äragi viis.”
Papi tütar hakkas ka nutma, peksis oma pangedki puruks. Läks suure nutuga koju. Papi naine küsis, et: “Tütrekene, mis sul viga on, miks sa nutad? Ja kus vesi on? Ja miks sa panged oled puruks peksnud?”
“Oi, emakene, kui sa teaksid, milline mure taadil ja eidel on, siis sa ei hakkaks pliine küpsetamagi! Pliinitaignagi loobiksid tuba pidi laiali!”
“Mis hullu juttu sa nüüd ajad! No mis sel taadil ja eidel siis viga on?”
“Vahakarva kanakene munes munakese. Pani tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Tuli pika sabaga hiir ja äragi viis.”
Papi naine hakkas ka nutma. Peksis oma pliinitaignagi tare pidi laiali. Papp tuli kodu poole ja rääkis:
“Täna saab pliine,
saab head sööki.
Naine teeb pliine!”
Tuli tarre: “Mh-mh! Kas sa ei olegi pliine küpsetanud? Aga miks sa taigna oled seintele laiali loopinud?”
“Oi, mehekene, kui sa teaksid, milline mure on taadil ja eidel, siis sa ei tahakski pliine! Siis sa oma kirikuraamatudki viskaksid ära!”
“Hosbodi pomiilui (Issand halasta)! Mina nüüd viskan kirikuraamatud ära? Aga mis sel taadil ja eidel siis viga on?”
“Vahakarva kanakene munes munakese. Pani tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Tuli pika sabaga hiir ja äragi viis.”
Papp korjas ka oma raamatud sülle: “Ei ma taha, mulle ei ole siis midagi vaja!”
Läks siis välja õue peale – et raiub kirikuraamatud katki.
Aga seni munes vahakarva kanakene teise munakese, munes kolmanda munakese. Eit küpsetas munakesed ära – pani munakesed tuhkhauda küpsema, soolavakka soolduma, paja kaane peale jahtuma. Ei läinud aga enam tarest välja, jäi mune valvama.
Ühe muna andis taadile, teise võttis endale. Hakkasid mune koksima. Taadi muna läks katki, aga eide muna ei läinud, eide muna jäi terveks. Eit võttis oma muna pihku, läks papi poole mune koksima.
Aga papp oli veel õue peal, otsis veel kirvest, ei olnud veel kirvest leidnud. “Eidekene, miks sul nüüd nii hea meel on?”
“Mu vahakarva kanakene munes teise munakese. Ma tulin nüüd mune koksima.”
Papil läks meel rõõmsaks, korjas oma kirikuraamatud sülle, andis raamatuile suud, läks tarre. Eidekene kepsles ka taga. Läks tarre, papi naine küsib: “Miks teil nii hea meel on?”
“Vahakarva kanakene munes teise munakese, munes kolmanda munakese, tulin nüüd mune koksima.”
Papi naisel ja papi tütrel oli nüüd ka hea meel.
ERA, DV 575 < Võrumaa, Meremäe v, Uusvada k – Risto Järv, Ave Tupits, Siiri Taimla < Maria Kadak, snd 1927 (2005).
[ATU 2022B]
