Jumal käis maad mööda. Rändas ja vaatas, et tuleb öömajale jääda, et ei jõua pärale. Ja vaatas – suur talu: “Ma lähen ööseks siia!”
Koputab sinna. Peremees vaatab aknast: “Võeh, kurivaim, sel ei ole millegagi maksta, ei lase ma teda sisse!”
Ja ei lasknudki teda sisse! Aga kõrval selline onnikene, väikene talukene väga. Läheb sinna, nemad lasid väga lahkesti sisse ja ütlesid, et: “Sa oled kaua rännanud! Tead, me anname sulle oma voodi! Sa heida meie voodisse magama, sina oled rännanud! Meie võime põrandalgi magada!”
Andsidki oma voodi. Ja nemad magasid siis seal kõik põrandal. Ja andsid süüa hommikul ka. Ja siis ta ütles, et: “Öelge mulle nüüd kolm soovi ka, mis te tahaksite!”
“Mis meil vanadel inimestel – kui tervist ja leiba ka oleks, ja palju meil vajagi on!”
“Aga kuulge, ma annan teile lisaks siia uue maja!”
Ja korraga sai ilus uus maja.
See rikas mees vaatab: “Kurivaim, eile nagu ei olnud seda maja ja täna on siin maja! Kuidas see uus maja siia sai? Kuule, mine sa vaata, kust see tuli, see uus maja!”
Läheb naisega vaatama ja vaene naine seletab, et: “Eile tuli üks öömajaline ja tema tegi. Tegi meile uue maja, andis kolm soovi ja tegi nii, et me selle saaks… Me ei palunudki, me küsisime ainult, et leiba oleks ja tervist. Mis meile vanadele inimestele muud vaja.”
Ning – “Kuule,” – läheb koju, et: “miks sa ei lasknud eile sisse!? Mõtle, kolm soovi… Mine järele! Mis tal see kolm soovi ikka ära anda on!”
Hakkas järele sõitma. Võttis hobuse, saduldas hea hobuse, hakkas taga ajama. Ja saab tee peal kätte ka. Läheb ja ütleb, et: “Kuule, mis sa… Kui sa teinekord kuhugi lähed, siis tule sa kindlasti ööseks minu poole! Mul oli eile… Ma ei leidnud lihtsalt toa võtit, muidu ma oleks sind eile ka sisse lasknud!”
Ja mõtleb, et nüüd kolm soovi, noh! Ise nii muudkui mõtleb, et: “No ma mõtlen sellised soovid, et enam ümbermõtlemist ei oleks!”
Aga hobuserojul olid kärbsed, see vehkis peaga väga edasi-tagasi. Ja siis läks tal süda täis: “Pea maha sellisel!”
Ja – hobune surnud kah!
Aga mõtle, nii hea sadul! Kuidas sa jätad hobusele selga? Hobust ei ole – sadul…
Võttis selle sadula siis käe otsa, hakkas kodu poole tagasi tulema.
Aga kaks soovi on veel! Ja siis mõtles tee peal, et: “Kurivaim, mina tassin seda sadulat – aga naine kodus ei midagi!”
Korraga – plaks! – sadul kadunud ja naisel sadul seljas! Ja mõtles ja vaatas, et: “Mõtle vaid, üksainus soov on jäänudki!”
Läheb koju. Naine ei saa sadulast kuidagi lahti. Ning oligi kolmas soov: “Naine sadulast lahti!”
Pääses, ja nii oligi kõik! – Vaat, kui sa palju tahad, ei ole hea!
ERA, DV 586 < Võrumaa, Meremäe v, Vasla k – Risto Järv, Anete Kruusmägi, Asko Želudkov < Neti (Natalie) Sõrmus, snd 1922 (2005).
[ATU 750A]
