Üks vanamees oli nii vana ja tal ei olnud enam midagi. Ja siis vanamees mõtles, mõtles – igav kah ja – tegi õlekubust härja. Tõrvas selle ära ja viis karjamaale.
Tuli jänes, ütles et: “Noh, mis sa, õlekubu, ikka siin teed? Ega sa heina ei söö?”
“Ei söö, söö. Vaata turjale, siis vaatame kuidas on!”
Jänes hüppas siis härjale turjale ja härg astus koju. Vanamees muidugi vastu ja pani jänese lauta.
Teine päev jälle vanamees viis härja karjamaale. Nüüd tuli rebane: “Mis sa siin, õlekubu, teed? Ega sa heina ei söö?”
“Vaata, vaata järele, hüppa mulle turjale!”
Rebane hüppas ka turjale ja härg kandis siis jällegi koju. Tõrva sisse jäi kinni. Vanamees võttis selle ka, pani rebase ka lauta.
Viis kolmandal päeval karjamaale jälle härja. Tuli hunt: “Õlekubu, õlekubu, mis sa siin teed? Ega sa heina ei söö?”
“Ei söö, ei söö. Vaata, hüppa turjale, siis näed.”
Hunt hüppas ka turjale ja härg vantsis jälle kodu poole. Vanamees jälle vastas ja pani hundi ka lauta.
Nüüd tuli neljas päev juba. Vanamees viis jälle härja karjamaale. Nüüd tuli juba karu. “Õlekubu, õlekubu, mis sa siin teed, ega sa heina ei söö?”
“Tule ja vaata järele, hüppa mulle turjale!”
Karu hüppas ka turjale, no muidugi õlekubul andis ka juba seda tõsta. Sai ikka koju ja vanamees jälle vastu ja lauta karu ka. Nüüd vanamees mõtles: “Miks ma ikka söömata olen. Loomi on laudas küll!”
Võttis noa ja ihus seda siis lauda lävel.
Siis jänes: “Vanamees, vanamees, mis sa seal teed?”
“Nuga ihun, et sind ära tappa!”
“Ära, pai vanamees, tee! Ma toon sulle korvitäie kapsaid!”
Vanamees vaatas, et mis see üks jänes ikka on, et parem siis juba kapsad! Vanamees laskis siis jänese lahti.
Tuli teine päev. Süüa ikka tahad! Vanamees jälle lauda läve ette nuga ihuma.
“Vanamees, vanamees, mis sa seal teed?”
“Nuga ihun, et sind, rebast, ära tappa!”
Oi, rebane nutu-nutuse häälega juba nii paluma, et: “Vanamees, vanamees, ära tapa mind! Ma toon sulle laudatäie kanu!”
Vanamees mõtles ja ütles, et: “Noh, eks see ole ikka parem kui üks rebane!”
Laskis selle ka minema.
Kolmas päev tuleb kätte. Vanamehel ikka süüa vaja. No mida sa teed, midagi süüa ei ole. Läks jälle laudaläve ette ihuma nuga. Nüüd küsis juba hunt: “Mida sa seal teed?”
“Ihun noakest, et sind ära tappa!”
Hunt ka kohe paluma: “Kulla vanamees, jäta see töö tegemata, ma ajan sulle karja lambaid!”
Vanamees vaatas, et see on juba suur asi. Laskis hundi ka välja.
Tuli neljas päev. Vanamehel jällegi sama lugu, jälle lauda ette nuga ihuma.
Küsis karu, et: “Mis sa teed, vanamees?”
“Ihun nuga, et sind ära tappa! Kõik on läinud, sina ainult oled jäänud.”
Siis karu nutuhäälega paluma, et: “Oi, oi, vanamees, lase mind lahti! Ma toon sulle terve mesipaku.”
Sai kõik ära lastud, lasi siis karu ka välja.
Nüüd tuli küll vanamehel endal nutt peale. Istus trepil ja mõtles: “Nüüd on kõik läinud! Oh mu loll pea!”
Hommikul ei saanud enam vanamees asu, tuli juba voodist välja. Vaatas trepi pealt: “Vaata, suur kuhi kapsaid õue peal!”
Oi, siis oli naeru vanamehel küll. Nüüd on ikka nälg juba käest läinud!
Teine hommik juba vanamees – täitsa uni läinud. Kah jälle trepi peale. Vaatab, et rebane tuleb kanakarjaga! Vanamehel kah naeru nägu täis – nüüd sai juba lauta küll.
Kolmas hommik tuleb, vanamehel uni läinud. Vara-vara juba trepi peale. Vaatab, et hunt tuleb suure karja lammastega. Vanamees ruttu laudaukse lahti – et nüüd on asi juba täitsa korras. Pani lambad lauta – nüüd süüa saab.
Tuleb neljas hommik, vanamehel kadus jälle uni ära. Jälle – ei veel valgetki, aga vanamees juba õues trepi peal. Ja kus siis karu mümpab ja mesipakk seljas – ega neid mesilasi päeval saa tuua, need pidi juba öösel ära tooma.
Nüüd oli vanamees juba rikas mees.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Helbi k – Risto Järv, Kai Krabo, Kati Taal < Kallista (Galista) Lõhmus, snd 1927 (2004).
[ATU 159]
