Saateks

See DVD sai alguse ekspeditsioonidest Setumaal, mida me Tartu Ülikooli rahvaluuletudengitega aastatel 2004-2006 tegime.

Meie eesmärgiks oli koguda rahvajutte, eriti muinasjutte. Neil retkedel kohtusime hulga toredate inimestega, kes on muinasjutte kuulnud oma vanematelt-vanavanematelt ning jutustanud neid oma lastele-lastelastele. Juttudega võidi varemalt täita terve õhtu, koguni nii kaua, et kui kõneleja enam ei jaksanud, pidi ta appi kutsuma “valge härja”. Rõõmuga olid jutustajad valmis lood ka rahvaluule arhiivi jaoks lindile talletama. Kuuldud muinasjutud olid nii imetoredad, et viimasel kogumisaastal tekkis mõte jäädvustatut teistega jagada ja videolindistustest väljaanne teha. Aastatel 2007-2008 läksin mõnede jutuvestjate juurde tagasi, et nende lugusid siinse plaadi jaoks uuesti üles võtta. Kokku kogutud enam kui paarisajast muinasjutust sai plaadile valitud kaks tosinat lugu ning üks lisalugu, kus jutustaja võttis appi loomanukud.

Muinasjutud DVDl pajatavad küll mineviku eluolust ja kirjeldavad kohati vanapäraseid etnograafilisi detaile (näiteks lugudes “Lina elulugu”, “Küna”, “Rebane petab vareselt sõira”). Samas on nii juttude tegelastevahelised suhted ja probleemid kui juttude sõnum tervikuna ajakohane ka tänapäeval. Enamik muinasjuttudest on hästi tuntud ka teistel rahvastel (lugude lõpul on vihikus ära toodud nende tüübinumbrid rahvusvahelises tüübikataloogis ATU), ent jutte “Söepuder” ja “Upa pite taivahe” tunnevad sellisena vaid setud. Jutte kuulates tuleb arvestada, et XXI sajandi Setumaal ei kuule sugugi ainult setu keelt, sageli räägiti meile lugusid setu murde ja eesti kirjakeele seguna, aga tuli ette ka puhtalt kirjakeelseid lugusid. Jutustajad saaksid tihti hakkama ka mõlemas keeles – nii rääkis üks jutuvestja meile esimesel korral loo setu keeles, teisel korral – kaamerasse – kirjakeelsena. Kõik lood polnud kõnelejatel ühtviisi meeles, tihti olid jutustajad oma lugu(sid) rääkinud viimati mitmed aasta eest, mõnel juhul koguni mitukümmend aastat tagasi.

Folkloorses traditsioonis ei ole lugudel sugugi alati “pealkirja”. Kui jutustaja pealkirja ise kasutas, on see alles jäetud, ülejäänud juhtudel on püütud pealkiri valida jutustaja tekstist lähtudes.

Soovi korral võib jutte kuulates-vaadates ekraanile abiks võtta setu- või eestikeelsed subtiitrid. Suuline kõne on teistsugune sellest, mida kirjapildis oleme harjunud lugema. Seepärast on subtiitritest välja jäetud olulisema tähenduseta täitesõnad, samuti suulisele kõnele iseloomulikud kõneleja sõna- ja lauseotsingud, mis lõpetust ei leia – kui jutustaja end parandab, on esitatud ainult viimane variant. Kes soovib vaadata täpset algteksti, leiab need internetiväljaandest www.folklore.ee/UTfolkl/mj/valgeharg. Setukeelsetes subtiitrites on toimetajad parema arusaadavuse huvides mõnel juhul nurksulgudes juurde lisanud tähti, sõnu ja kommentaare. Eestikeelsetes subtiitrites on puuduolevat täiendatud vaikimisi, püüdes tõlke stiili osas enam-vähem järgida seda, mis on kuulda, mõnevõrra vähendatud on ainult setu keelele omast deminutiivide kasutamist (rebasekene > rebane jne).

Kes eelistavad teksti raamatust lugeda, neile on subtiitrite setukeelne variant esitatud ka siinses vihikus. Aga kindlasti tasub neid lugusid proovida meelde jätta ja edasi rääkida ka ainult jutte kuulates-vaadates – nii nagu seda päris vanastigi tehti.

Suured tänud: Paul Binding, Mairi Kaasik, Andreas Kalkun, Piret Päär, Reeli Reinaus, Mari Sarv, Kärri Toomeos-Orglaan

Suurim tänu kõigile ekspeditsioonikaaslastele 2004–2006.