Hakkas kevadekene lähenema ja kits sai seitse pojakest.
Pojakesed kõik ilusad, aga väga palju tahavad süüa. Ema söödab, söödab, söödab, söödab. Ootavad, ootavad, ootavad – ikka lapsed näljased.
Ütles siis kitsekestele: “Olge ilusasti kodus! Ärge kedagi sisse laske! Ma lähen merre jooma ja saarde sööma.”
Pani kitsekene ukse kinni ning läks merre jooma, saarde sööma. Niksis-näksis seal kõhu täis ja hakkas koju tagasi tulema. Ja kitsekesed muudkui ootasid ja ootasid, ja väga näljased. Ja äkki keegi lööb kõvasti ukse pihta: “Laske sisse!”
Kitsetallekesed vaatavad, et: “Oi, meie ema tuleb juba koju, ta laulab, aga… Aga see äkki ei ole meie ema!”
Ja ei teinud ust igaks juhuks lahti.
Ja ootavad veel ja võdisevad seal. Ja siis äkki kuulevad:
“Latsikoo, latsikoo,
nisad täis, nännid täis,
udar nagu ohakmari,
latsikoo, latsikoo!”
Ja see oli nende ema. Tegid uksekese lahti ja sõid kõik kõhukesed täis ja olid väga rahul.
Aga kaua sel väikesel kitsetallekesel ikka kõht täis püsib? Jällegi ema pidi minema merre jooma, saarde sööma. Ja ütles kitsekestele et: “Ma pean nüüd kaugemale minema merre jooma, saarde sööma. Ärge te kedagi sisse laske! Kui mina tulen, ma laulan… Et peaasi, et te kurja hunti sisse ei lase!”
Ja läks kitsekene minema ära. Seitse kitsetallekest – alguses neil oli kõht täis – hullasid, mürasid. Ilm läks järjest pimedamaks, kõhud läksid järjest tühjemaks ja ema veel ei kuskil. Ja siis tuleb hunt ukse taha, ütles: “Laske sisse, laske sisse, ma olen te ema!”
Kitsed siis: “Ei ole meie ema!”
“Kuidas ei ole?”
“Meie ema räägib peenikese häälega, sinul on jäme hääl – ei lase!”
Läks hunt minema. Mõne aja pärast kuulevad lapsed kaugelt juba, nende emakene laulab:
“Latsikoo, latsikoo,
nisad täis, nännid täis,
udar nagu ohakmari,
latsikoo, latsikoo!”
Ja jooksid ja tegid ukse haagist lahti, ja saigi ema sisse. Ja sõid jälle kõhukesed täis ja hakkasid kepsutama. Ja niimoodi nad elasid.
Aga kõht läheb jälle lastel tühjaks ja ema peab jälle minema merre jooma ja saarde sööma. Ja ema läkski, aga ütles et: “Vaadake, et te kurja hunti sisse ei lase!”
Lapsed panid ukse haaki ja jäid koju. Ja seal nad mürasid ja seal nad hullasid. Ja tuleb hunt ukse taha.
Aga hunt ka läheb kavalamaks. Ja mõtles, et kui temal ei ole peenikest häält… – Varastas koolilaste tagant kriiti. Sõi ära. Proovis: on küll hääl peenikene. Läks ka ukse taha: “Laske sisse, laske sisse, ma olen te ema!”
Aga lapsed kuulavad, kitsetallekesed siis: “Mmm, meie ema laulab, kui ta tuleb!”
Jälle hunt ei saanud kuidagi ligi.
Mõne aja pärast tuleb jällegi kitse-ema ja laulab:
“Latsikoo, latsikoo,
nisad täis, nännid täis,
udar nagu ohakmari,
latsikoo, latsikoo!”
Ja söötis oma lastel kõhud täis.
Järgmine kord, kui ta pidi minema merre jooma, saarde sööma, ütles ta jällegi, nagu ikka, et: “Ärge te kedagi sisse laske, enne kui ma tulen!”
Ja läks ära. Lapsed ootavad. Ja kargavad ja hüppavad ja müravad, ja kõhukesed lähevad järjest tühjemaks ja tühjemaks. Jällegi kostub ukse tagant hääl: “Latsikoo, latsikoo…”
Aga kitsetalled olid nii kaua oodanud – kuna ema pidi järjest kaugemale karjamaa peale sööma minema – ja tegid ukse kannatamatult lahti. Ja oligi hunt prauhti sees, ja enne kui aru sai, oli kuus kitsetalle allagi neelanud. Ainult seitsmes, kõige tillem, see oli kõige tagumine, tema nägi ära ja puges kellakappi. Ja hunt läks minema. Seal võdiseski kellakapis väikene kitseke. Ja siis kuulis, kuidas laul kostab:
“Latsikoo, latsikoo,
nisad täis, nännid täis,
udar nagu ohakmari,
latsikoo, latsikoo!”
Tuleb sisse ja siis vaatab: uks lahti, kitsekesi ei kuskil. Laulab uuesti: “Latsikoo, latsikoo…”
Ja siis tuleb judisedes kellakapist see kõige tillem välja. Ema küsis: “Kuhu kõik jäänud on?”
“Hunt tuli ja sõi ära.”
Kitsekene võttis oma kõige väiksema pojakese sappa ja lähevad kõrge mäe peale ja laulavad seal päikesele:
“Tõuse, päev, ereta, agu!
Kitsel oli paar pojakest,
noodki hunt ära sõi!
Tõuse, päev, ereta, agu!
Kitsel oli seitse pojakest,
neistki kuus ära sõi!”
Vanajumal tuleb ja vaatab: “Mis sa, vana kits, siin nutad?”
Kits laulab jällegi:
“Tõuse, päev, ereta, agu!
Kitsel oli hulga pojakesi,
noodki hunt ära sõi!”
Jumal ütleb, et: “Seda asja me niiviisi ei jäta!”
Ja tõstis oma toki püsti, et: “Kõik maailma hundid, tulge siia, astuge mu eest läbi!”
Ja siis neid hunte hakkas iga põõsa alt tulema, seesuguseid ja teistsuguseid – heledamaid ja tumedamaid, suuremaid ja väiksemaid, isaseid ja emaseid, vanemaid ja nooremaid. Ja muudkui tuli ja tuli ja tuli. Vanajumal vaatas, vaatas. Laskis muudkui kõik mööda, mööda. Ja siis tuli üks räbaldunud hunt veel, kõht ligi maad, ja ütles et: “Kui teiste käes poegi ei ole, ega siis minu käes ka ei ole!”
“Tule aga tule lähemale!” ütles vanajumal sellele hundile. Nagu hunt lähemale tuli, tõstis oma rauast toki ja tegi tsahh! Ja kõht läks lõhki ja kõik kuus kitsetallekest hüppasid sealt ema juurde.
Hunt et: “No näe!”
Ja niiviisi saigi ema kõik oma kitsekesed kokku, ja läks oma seitsme kitsekesega kodu poole.
ERA, DV 999 < Võrumaa, Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv, Reeli Reinaus < Kauksi Ülle, snd 1962 (2008).
[ATU 123]
