Nakaś keväjäkene lähenemä ja kido sai säidse pujakõst.
Pujakõsõq kõik ilusaq, a väega süvväq tahtvaq. Imä süüt, süüt, süüt, süüt. Uutvaq, uutvaq, uutvaq – õks latsõkõsõq nälädseq.
Üteĺ sis kidokõisilõ: “Olkõq ilostõ kotun! Ärqki kedägi sisse laske! Ma lää merde juuma, saardõ süümä.”
Pandsõ kitsõkõnõ ussõ kinni ja läts merde juuma, saardõ süümä. Nikse-näkse sääl kõtutävve ja tulĺ sis kodu tagasi tulõma. Ja kitsõkõsõq muudku uutsõvaq ja uutsõvaq, ja väega nällätseq. Ja äkki kiäki lüü kõvastõ ussõ pihta: “Laskõq sisse!”
Kitsõtallõkõsõq kaesõq õt: “Või, et mi emä jo tulõ kodu, tä laul, aga… Aga et śoo äkki ei olõq mi imä!”
Ja es tiiq õgas juhus ust vallalõ.
Ja uutvaq viil ja võdisõsõq sääl. Ja sis äkki kuuldvaq:
“Latsikoo, latsikoo,
nisaq tävveq, nännäq tävveq,
utar niikui uhtjakõnõ,
latsikoo, latsikoo!”
Ja tuu olĺ näide imä. Teiväq ussõkõsõ valla ja seiväq kyik kõtukõsõq täüs ja olliq väega rahul.
Aga kaua tuul väikesel kitsetallõkõsõl õks kõtt täüs püsüs? Jälki emä pidi minemä merde juuma, saardõ süümä. Ja üteĺ kidokõstõlõ õt: “Ma piat nüüd kaugõpalõ minemä merde juuma, saardõ süümä. Ärki ti kedagi sisse laskõ! Ku mina tulõ, ma laula. Et pääasi, et ti kurja sutt sisse ei lasõq!”
Ja läts kitsõkõnõ minemä ärä. Säidse kitsõtallõkõst – algusõl näil olĺ kõtt täüs – hullassivaq, mürrässiväq. Ilm läts järjest pümmembäs, kõtuq lätsiq järjest tühembäs ja immä viil ei koskil. Ja sis tulõ susi ussõ taadõ, ütles: “Laskõq sisse, laskõq sisse, ma olõ ti imä!”
Kitsõq sis: “Ei olõ mi imä!”
“Kuis ei olõq?”
“Mi imä kynõlõs peenikese helüga, sul om jämme helü, ei lasõq!”
Läts susi minemä. Kõrra ao peräst kuulvaq latsõq kos kaugõlt joba, näide imäkene laul:
“Latsikoo, latsikoo,
nisaq tävveq, nännäq tävveq,
utar niikui uhtjakõnõ,
latsikoo, latsikoo!”
Ja juussõvaq ja lasivaq ussõst haagi valla ja saigi imä sisse. Seiväq jälle kõtukõsõq täüs ja naksivaq kepsutama. Ja nii nääq elliq niisama.
Aga kõtt lätt jäl latsõkõstõl tühäs ja imä piät jälleki minemä merde juuma, saardõ süümä. Imä lätski, üteĺ aga: “Kaegõq, õt ti kurja sutt sisse ei lasõq!”
Ja latsõq panniq jäl ussõ haaki ja jäiväq kodo. Ja sääl nääq mürräsiq ja sääl nääq hullasiq. Tulõ susi ussõ taadõ.
A susi ka lätt kavalambas. Ja mõtõĺ, et kui timä ei olõq peenikese helüga… – Varast koolilatsi takast kriiti. Sei äräq. Pruuvsõ: om küll helü peenikene. Läts ka ussõ taadõ: “Laskõq sisse, laskõq sisse, ma olõ ti imä!”
Aga latsõq kullõsõq, kitsõtallõkõsõq sis: “Mmm, mi imä laul, ku tä tulõ!”
Jäl susi es saaq mitte midägina ligi.
Kõrra ao peräst tulõ jälki kitsõ imä ja laul:
“Latsikoo, latsikoo,
nisaq tävveq,
nännäq tävveq,
utar niikui uhtjakõnõ,
latsikoo, latsikoo!”
Ja süüt uma latsõkõstõl kõtuq täüs.
Järgmine kõrd, ku tä pidi minemä merde juuma, saardõ süümä, üteĺ tä jälleki, nigu iks, et: “Ärke ti kedägi sisse lasku-i, inne ku ma tulõ!”
Ja läts äräq. Latsõkõsõq uutvaq. Ja kargasõq ja hüppäseq ja mürräseq, ja kõtukõsõq lätväq järjest tühjembäs ja tühjembäs. Jällekina kostus ussõ takast helü: “Latsikoo, latsikoo…”
Aga kitsõtallõq olliq nii kavva uutnuq – selle, et imä pidi järjest kaugõmbalõ karjamaa pääle süümä minemä – ja lasivaq ussõ läbematult vallalõ. Ja olĺgi susi prauhti seeh, ja inne ku aru sai, olĺ kuus kitsõtallõ allagi neelanu. Ainult säitsmes, kõgõ tsillemb, tuu olĺ kõgõ taguminõ, tuu nägi ärq ja pugõsi kelläkappi. Ja susi läts minemä. Sääl võdisigi kelläkapin väikene kidokõnõ. Ja sys kuuld, kuis laul tulõ:
“Latsikoo, latsikoo,
nisaq tävveq, nännäq tävveq,
utar niikui uhtjakõnõ,
latsikoo, latsikoo!”
Tulõ sisse ja sis kaes: uss valla, kidokõisi ei koskil. Laul uuõstõ: “Latsikoo, latsikoo…”
Ja sis tulõ judistõn kelläkapist tuu kygõ tsipambakõnõ vällä. Ja imä küsüs: “Kos jäiväq kyik?”
“Susi tulĺ ja sei arq.”
Kidokõnõ võtsõ’s uma kygõ väiksembä pujakõsõ handa ja lätväq korgõ mäe pääle ja laulvaq sääl pääväle:
“Nõsõq, päiv, nõrõdaq, agu!
Kidol olĺ paar pujakõisi,
tuugi tsudśu ärä sei!
Nõsõq, päiv, nõrõdaq, agu!
Kidol olĺ säidse pujakõisi,
noistki kuus ärä sei!”
Vanajummal tulõ ja kaes õt: “Mis sa, vana kits, tan ikõt sis?”
Kits laul jälkina:
“Nõsõq, päiv, nõrõdaq, agu!
Kidol olĺ hulga pujakõisi,
nuuqki tsudśu ära sei.”
Jummal ütles et: “Toda asja mi niiviisi ei jätäq!”
Ja tõstsõ uma toki püstü et: “Kyik ilma soeq, tulkõq siit, astkõq mu iist läbi!”
Ja sõs noid sussi nakaś õga puhma alt tulõma säändsit ja määndsit – heledäppi ja tumõdappi, suurõmbit ja vähämbit, esätsit ja imätsit, vanõmbit ja noorõmbit. Ja muudkui tulĺ ja tulĺ ja tulĺ. Vanajummal kai, kai, kai. Lassõ muudkui kyik müüdä, müüdä. Sõs tulĺ üts räbäldünü susi viil, kõtt ligi maad, ja üteĺ et: “Kui tõisi käen poigõ ei olõq, õga minu käen ka sys õks õi olõq küll!”
“Tulõ aga tulõ lähembäle!” üteĺ vanajummal tollõlõ soelõ. Niiku susi lähembäle tulĺ, tõstsõ uma ravvast toki ja tegi tsahh! Ja kõtt läts lahki ja kyik kuus kitsõtallõkõst hüppäsiväq säält imä mano.
Susi õt: “No näet!”
Ja niiviisi saigi imä kyik umaq kidokõsõq kokku ja läts uma säitsme kidokõsõga kodu poolõ.
ERA, DV 999 < Võrumaa, Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv, Reeli Reinaus < Kauksi Ülle, snd 1962 (2008).
[ATU 123]
