Ümbre esä istõmi aho pääl, mis mi latsõq ollimi, ja muudkui, muudkui arotimi. Esä ai ütte säänest jutust ka:
Üts peremiis elli. Tal olĺ palĺo hobõsit ja nuuq hobõsõq käveväq sis kaŕah. Ja tal olĺ võetu hobõsõkarjus, a tuu karjus olĺ väga vikuŕ poiss. A susi käve kogu aig, ikka toolõ väga miildüväq nuuq hobõsõq. Ja olli juba üts vällä valitu: “Vot selle ma küll ära süü, et taa om nii rammus ja nuur!”
Ja läts kaŕapoisi mano ja üteĺ et: “Vot, mina süü selle hobõsõ ar. Ku vana ta om?” Kaŕapoiss üteĺ: “Mina ei tiiäq, ku vana ta om. Taa piasiq egalõ hobõsõlõ sinnä kabja alla kirotõt [olõma] vanadus, a ma ei olõ neil jalga üles nõstnuq, et ma ei tiiäq, kui vana tä om. Mi võimi jo timä käest minnäq küsümä ja õiendama!”
Noh, lätsiväqki. Aga kaŕapoiss inne joba hobõsõga tekk tuu aśa selgest õt, kui tä tulõ, aja uma nyna su kabja mano, kutsuq, õt tä häste ligidäle tulõ, niiviisi, sis sa saat tälle hää hoobi andaq.
Hundil hää miil, et kaŕapoiss om ka nõuh, ja tulõgi väga hää meelega hummogult varra.
“No lääme sis küsümi hobõsõ käest, kaemi, mis tä ütles, ja saat eiś nätäq uma silmäga vanadust. Muido arvat, et ma petä.”
Ja lääväqki hobõsõ mano ja hobõnõ üteĺ: “Jah, meil om kyigil – kui palĺo meid siin om – kyigil om uma aastaarv siin kabja all. Tulõq, ma näütä sullõ!”
Hunt kaes edimält kavvõmbast: “Ma ei näeq säält midägi!”
“Sa ei näe selleperäst, et sa olõt kaugõl. Tulõq häste ligidäle, sis näet. Ja ajaq, ajaq nyna ikka siiä ligembäle.”
Hunt sai parajasti aijaq sinnä ligidäle. Aga hobõnõ es olõq nii rummal. Hobõnõ üteĺ et: “Võip-olla sa selleperäst ka ei näeq – mi olõ väega tasadsõ maa pääl. Et näet, sääl om mägi. Lääme sinnä ülest! Vot sis ma lää sinnä ülest ja ma säält näutä. Sis sa näet väga häste.”
Hundil hää miil. Lääväq sinnä mäekese pääle üles: “No tulõq nüüd saq! Ma lää kõrgõmba tipu otsa jaq sa tulõq sis sinnäq samm-paar allapoolõ! Sis säält kaeq, kaeq ku häste näet!”
Hunt kaes: “Ei, ma õks ei näeq vägä häste.”
“No tulõq, tulõq lähembäle!”
No tulĺ hästi lähedäle.
“Ajaq taa nyna siiä poolõ, mis sa pelgät! Ega mu kabjaq jo ei süüq kedägi.”
Ja nii ku tä paraja koha pääle tuu nyna ai, kui hobõnõ üte välgi tagajalaga lei, see hunt käve nigu kerä säält mäest alla, alla. Ja nii sändse sõidu sai, et päiv otsa jõvva‑s maastki üles tullaq.
Tõõsõl hummogul tulõ [susi] kaŕapoisi mano, ütles õt: “Oi, tä and mullõ säändse välgi! Mul ribikundiq ommaq kyik katski. Ma ei saa inämb timäga midagi tetäq, mu võim om väläh.”
Ja niiviisi jäi hunt tuust hobõsõst ilma.
- Kas isa midagi lõppu ka ütles jutustele?
No jah, kui tuu hunt ei ole är surnu, sis tä võip-olla ravi viil ummi konte sääl.
ERA, DV 579 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Andreas Kalkun, Marju Himma < Anna Maripuu, snd 1924 (2006).
[ATU 47B]
