1.

Upa pite taivahe

Upa pite taivahe

2.

Kunigatütär klaasidsõ mäe otsah

Kunigatütär klaasidsõ mäe otsah

3.

Söepuder

Söepuder

4.

Hobõsõ vanus kabja all

Hobõsõ vanus kabja all

5.

Susi ja hopõn

Susi ja hopõn

6.

Rebäne varastas kalaq

Rebäne varastas kalaq

7.

Repän taht naardaq

Repän taht naardaq

8.

Rebane petab vareselt sõira

Rebane petab vareselt sõira

9.

Kana sittõ palo pääle

Kana sittõ palo pääle

10.

Pümme susi

Pümme susi

11.

Tõrvanõ härg

Tõrvanõ härg

12.

Rebäne hanõkaŕah

Rebäne hanõkar´ah

13.

Küna

Küna

14.

Vaenõlats üüse sannah

Vaenõlats üüse sannah

15.

Lina elolugu

Lina elolugu

16.

Rikka mehe kolm soovi

Rikka mehe kolm soovi

17.

Sysar kandlõs

Sysar kandlõs

18.

Kuninga varandusõ perija

Kuninga varandusõ perija

19.

Kuningatütre naarutamine

Kuningatütre naarutamine

20.

Susi ja säidse kidokõst

Susi ja säidse kid´okõst

21.

Panńkuuk

Panńkuuk

22.

Vahakarva kanakõnõ

Vahakarva kanakõnõ

23.

Herneq ei lääq kotti

Herneq ei lääq kotti

24.

Valgõ härg

Valgõ härg

Liisna jutt

Kassikõnõ ja kanakõnõ

Kassikõnõ ja kanakõnõ

Hobõsõ vanus kabja all

Jutustas Anna Maripuu

Kae

Ümbre esä istõmi aho pääl, mis mi latsõq ollimi, ja muudkui, muudkui arotimi. Esä ai ütte säänest jutust ka:

Üts peremiis elli. Tal olĺ palĺo hobõsit ja nuuq hobõsõq käveväq sis kaŕah. Ja tal olĺ võetu hobõsõkarjus, a tuu karjus olĺ väga vikuŕ poiss. A susi käve kogu aig, ikka toolõ väga miildüväq nuuq hobõsõq. Ja olli juba üts vällä valitu: “Vot selle ma küll ära süü, et taa om nii rammus ja nuur!”

Ja läts kaŕapoisi mano ja üteĺ et: “Vot, mina süü selle hobõsõ ar. Ku vana ta om?” Kaŕapoiss üteĺ: “Mina ei tiiäq, ku vana ta om. Taa piasiq egalõ hobõsõlõ sinnä kabja alla kirotõt [olõma] vanadus, a ma ei olõ neil jalga üles nõstnuq, et ma ei tiiäq, kui vana tä om. Mi võimi jo timä käest minnäq küsümä ja õiendama!”

Noh, lätsiväqki. Aga kaŕapoiss inne joba hobõsõga tekk tuu aśa selgest õt, kui tä tulõ, aja uma nyna su kabja mano, kutsuq, õt tä häste ligidäle tulõ, niiviisi, sis sa saat tälle hää hoobi andaq.

Hundil hää miil, et kaŕapoiss om ka nõuh, ja tulõgi väga hää meelega hummogult varra.

“No lääme sis küsümi hobõsõ käest, kaemi, mis tä ütles, ja saat eiś nätäq uma silmäga vanadust. Muido arvat, et ma petä.”

Ja lääväqki hobõsõ mano ja hobõnõ üteĺ: “Jah, meil om kyigil – kui palĺo meid siin om – kyigil om uma aastaarv siin kabja all. Tulõq, ma näütä sullõ!”

Hunt kaes edimält kavvõmbast: “Ma ei näeq säält midägi!”

“Sa ei näe selleperäst, et sa olõt kaugõl. Tulõq häste ligidäle, sis näet. Ja ajaq, ajaq nyna ikka siiä ligembäle.”

Hunt sai parajasti aijaq sinnä ligidäle. Aga hobõnõ es olõq nii rummal. Hobõnõ üteĺ et: “Võip-olla sa selleperäst ka ei näeq – mi olõ väega tasadsõ maa pääl. Et näet, sääl om mägi. Lääme sinnä ülest! Vot sis ma lää sinnä ülest ja ma säält näutä. Sis sa näet väga häste.”

Hundil hää miil. Lääväq sinnä mäekese pääle üles: “No tulõq nüüd saq! Ma lää kõrgõmba tipu otsa jaq sa tulõq sis sinnäq samm-paar allapoolõ! Sis säält kaeq, kaeq ku häste näet!”

Hunt kaes: “Ei, ma õks ei näeq vägä häste.”

“No tulõq, tulõq lähembäle!”

No tulĺ hästi lähedäle.

“Ajaq taa nyna siiä poolõ, mis sa pelgät! Ega mu kabjaq jo ei süüq kedägi.”

Ja nii ku tä paraja koha pääle tuu nyna ai, kui hobõnõ üte välgi tagajalaga lei, see hunt käve nigu kerä säält mäest alla, alla. Ja nii sändse sõidu sai, et päiv otsa jõvva‑s maastki üles tullaq.

Tõõsõl hummogul tulõ [susi] kaŕapoisi mano, ütles õt: “Oi, tä and mullõ säändse välgi! Mul ribikundiq ommaq kyik katski. Ma ei saa inämb timäga midagi tetäq, mu võim om väläh.”

Ja niiviisi jäi hunt tuust hobõsõst ilma.

- Kas isa midagi lõppu ka ütles jutustele?

No jah, kui tuu hunt ei ole är surnu, sis tä võip-olla ravi viil ummi konte sääl.

ERA, DV 579 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Andreas Kalkun, Marju Himma < Anna Maripuu, snd 1924 (2006).

[ATU 47B]